Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt palun vabandust, kui mul tulevad köhahood peale, aga sügisniiskus on minust jagu saanud.
Õiguspoliitika arengusuunad, mille Riigikogu eelmine koosseis heaks kiitis, on Eesti õiguspoliitikas kahtlemata teetähis. Dokumendi otsene mõju ei ole igapäevaelus küll ehk nii silmatorkav kui mõnel meie õiguskorda põhjalikult reforminud seadustikul, aga pikaajalise mõju poolest ei jää see neile millegi poolest alla. Enamgi, õiguspoliitika arengusuundade üks nurgakivi ehk hea õigusloome põhimõtted aitavad meil jälgida, et iga uus õigusakt oleks põhjalikult kaalutud ega vajaks peatset ümbertegemist. See aga tähendab, et neid arengusuundi ellu viies parandame kogu õiguskorra kvaliteeti juurtest alates.
Õnneks ei ole me sellel õigusloome edendamise teel üksi, vaid saame nõu ka Euroopa Liidult ja OECD-lt, kes pööravad teadmistepõhisele ja kaasavale õigusloomele üha rohkem tähelepanu. Näiteks määras Euroopa Komisjoni uus president Jean-Claude Juncker parema õigusloome eest vastutama oma esimese asepresidendi ja ta on kinnitanud, et see valdkond leiab tema valitsusajal palju tähelepanu. Parem õigusloome on ka OECD lähiaastate peamisi eesmärke. Oma ettekandes annangi esmalt ülevaate rahvusvahelistest tegemistest ning seejärel selgitan, kuidas me oma igapäevaelus hea õigusloome teel liigume.
Tegime eelmisel aastal parema õigusloome ja ennekõike õigusaktide mõju analüüsi teemal väga aktiivset rahvusvahelist koostööd. Rääkisime elavalt kaasa Euroopa Liidu ja OECD parema õigusloome koostööfoorumitel, kus saime hulga häid teadmisi, aga korraldasime ka ise kaks seminari, kus jagasime oma kogemusi teistele. Kasulikke ideid saime Soome ja Horvaatiasse tehtud visiitidelt. Detsembris organiseerisime Välisministeeriumi ja Riigikantseleiga Euroopa Liidu õigusaktide mõju hindamise seminari. Üheskoos Euroopa Komisjoni esindajaga arutlesime selle üle, kuidas komisjon saaks paremini arvestada liikmesriikidele avalduva mõju erinevustega. Tõdesime, et mitmesuguste Eestile tekkivate mõjude kuuldavamaks tegemiseks on oluline informeerida neist komisjoni võimalikult aegsasti enne seda, kui ettepanek Euroopa Liidu Nõukogu lauale arutamiseks esitatakse.
Hiljuti toimus koos Praxisega korraldatud rahvusvaheline õigusmõjude analüüsi seminar. Arutasime väliskolleegidega Eesti ilmnenud õnnestumisi ja ka kitsaskohti ning tutvusime uuendustega, mida on selles vallas viimastel aastatel välja töötatud. Seminar andis mitmeid häid ideid Eesti õigusmõjude süsteemi edasiarendamiseks ning muutis tublisti tihedamaks õigusmõjude analüüsi võrgustiku nii Eestis kui ka välismaal. See on õigusmõjude süsteemi terviklikkuse ja ühtse praktika mõttes äärmiselt vajalik.
Nagu öeldud, jagame oma kogemusi ka teistele. 2013. aastal tutvustasime oma süsteemi rakendamist Ukraina, Bosnia ja Hertsegoviina ning Horvaatia delegatsioonile, kusjuures koostöö Horvaatiaga on alates 2011. aastast aina tihenenud. Tänavu käisid Eesti ametnikud vaatamas, kuidas on seal õnnestunud juurutada Eestist inspireeritud õigusmõjude analüüsi süsteemi. Märkasime, et murekohad on paljuski sarnased, näiteks napib neilgi analüüsivõimet ja õigusloomet kipub iseloomustama liigne rutakus.
Käisime ka Soome kolleegide juures. Soome on ehe näide, et õigusmõjusid saab tervikuna hästi hinnata ainult siis, kui on kujunenud mõjuanalüüsi toetav mõtteviis. Soomes ei ole selles vallas nii üksikasjalikku reeglistikku kui meil, kuid eelanalüüsi põhjalikkus ja kvaliteet on meie omast tubli sammu jagu ees. Palju aitab neid sealse justiitsministeeriumi haldusalasse kuuluv, kuid sõltumatu õiguspoliitika uurimisinstituut, mis koostab kavandatavate poliitikavalikute mõjuanalüüse ja jälgib, kas juba tehtud valikud on rakendunud eesmärgipäraselt.
Kokku võttes on rahvusvaheline koostöö aidanud meil mõista, kus me teiste riikidega võrreldes oleme ja milliseid lahendusi tasub kasutama hakata. Igal juhul pole kahtlust, et meil on üks kõige eesrindlikumaid mõjude hindamise reeglistikke. Küll aga on meil palju arenguruumi selle reeglistiku mõtestatud ja eesmärgipärasel rakendamisel. Tänavu juunikuus toimunud Euroopa Liidu justiits- ja siseküsimuste nõukogus tõstsin esile, et oluline on keskenduda viimasel kümnendil vastuvõetud rohkete õigusaktide tõhusale rakendamisele. Kogu tegevus õigusloomes peab põhinema üheselt väljaselgitatud vajadusel ja olema läbi kaalutud. Selge peab olema, kuidas senised lahendused on rakendunud ning kuidas need toimivad.
Lähengi edasi sellega, kuidas me rakendame hea õigusloome põhimõtteid oma igapäevategemistes. Esmalt võtan kokku käesoleva aasta esimese poole. Tänavu järgime esimest aastat kõikide valitsuse eelnõude puhul uusi reegleid, mis peavad tagama teadmistepõhise ühiskonda kaasava õigusloome. Kord on selline, et enne kui asutakse valitsuse algatatavat seaduseelnõu välja töötama, tuleb koostada eelnõu väljatöötamise kavatsus ehk teha esmane uue õigusakti mõju analüüs. Kui selgub, et eelnõul võib olla suur mõju, hakatakse kavandama põhjalikumat mõjuanalüüsi.
Väljatöötamiskavatsus teenib mitut hea õigusloome keskset eesmärki. Kõigepealt peab eelnõu ettevalmistaja sõnastama probleemi ja püstitama eesmärgid. See on lähtekoht, et välja selgitada, kas probleemi lahendamiseks on vaja tingimata seadust muuta või teha lausa uus seadus või sobib mõni muu vahend. Nii saab vältida sisutuid regulatsioone ja ülereguleerimist. Kuna üldmõju analüüsitakse juba enne eelnõu koostamise kallale asumist, siis saab fikseerida olulisemad mõjud ja just neid põhjalikumalt analüüsida. Väga tähtis on seegi, et sel moel saavad nii ministeeriumid kui ka teised institutsioonid ja huvirühmad juba aegsasti hakata kaasa mõtlema. Tänu sellele arvestatakse eri valdkondade mõjusid ja kaasatakse kogu ühiskonda laiemalt õigusloome protsessi. Ja loomulikult saame nii ära hoida olukordi, kus põhimõtteliste küsimuste üle hakataks arutlema siis, kui eelnõu ja seletuskiri on juba valmis.
Siin saab halva näitena esile tuua ühiskonnas konflikte tekitanud korrakaitseseaduse alkoholi tarvitamist käsitleva regulatsiooni. Eelnõu oli valitsuses ette valmistatud juba 2006. aastal ning seda arutati Riigikogus neli aastat, kuni see 2011. aastal seadusena vastu võeti. Sisuline arutelu konfliktsete küsimuste üle tõstatati aga alles aasta hiljem, kui seadus juba rakendus. Eelnevast nähtub, et seaduse loomise protsessi ei kaasatud üldsust ega kuulatud ka kohalike omavalitsuste arvamust. Seda kõike oleks saanud ära hoida ja seadusloomet kujundada vastavalt ühiskondlikele suundumustele, kui kaasamine, poolte sisuline ärakuulamine ning argumenteerimine poleks ära jäänud.
2013. aastal koostati 14 seaduseelnõu väljatöötamise kavatsust, sel aastal esimese seitsme kuuga aga juba 13. Samas on kurb, et väljatöötamiskavatsus koostati vaid viiendikule eelnõudest, mis nende seitsme kuuga ette valmistati. Teisalt on selge, et iga eelnõu puhul ei ole mõistlik ega võimalik väljatöötamiskavatsust koostada. Näiteks kui mõne Euroopa Liidu direktiivi vastuvõtmisel pole liikmesriigil kaalutlusõigust, siis ei ole ka mõtet lahendusvariante kooskõlastada, kuid erandeid on olnud liiga palju ja parandamisruumi jätkub.
Peame tõdema, et seadusandluses on teinekord praaki tehtud, ja sel on otsene mõju meie igapäevaelule. Väljatöötamiskavatsuse eesmärk ongi see, et kaardistatakse olulisemad muudatused ja nendega kaasnevad nii positiivsed kui ka negatiivsed järelmid. Väiksemate muudatuste ja ka seadusloome praagi kõrvaldamise korral peaksime veel kaaluma, kas väljatöötamiskavatsus on ikka kõige parem lahendus. Väljatöötamiskavatsus aitab just õiguskorda mõjutavate lahenduste puhul järelhindamisel selgitada, kas kavandatud muudatused on täpselt nii rakendatud, nagu seda kavandati, või on tekkinud puudujääke.
Kiiduväärt on aga see, et väljatöötamiskavatsuste kvaliteet, eriti probleemi ja eesmärgi sõnastamine ning mõjude tuvastamine on viimaste aastatega ilmselgelt paranenud. Et vigu vältida, pöördutakse Justiitsministeeriumi poole üha rohkem juba väljatöötamiskavatsuse koostamise ajal. See on märk, et õigusloomeametnikud mõistavad pikema õigusloomeprotsessi otstarbekust, aga teisalt näitab see, et ministeeriumid vajavad endiselt juhendamist. Seetõttu on edaspidigi plaanis korraldada koolitusi ja infopäevi ning panna korralikult tööle ministeeriumide kontaktisikute võrgustik, kus hoitakse üksteist kursis uuenduste ja probleemidega. Tänu sellele ei pea igaüks alati otsast peale oma vigadest õppima.
Samal ajal tuleb märkida, et mõjude hindamine ei ole õigusloome mahtu vähendanud. 2013. aasta 1. septembril kehtis 398 seadust, praeguseks ehk umbes aasta jooksul on tervelt 324 neist muudetud, seejuures paljusid mitu korda. Selliste näitajate taga on majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse ning korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seaduse muutmise seadusega tehtud muudatused teistes seadustes ning karistusseadustiku revisjon, kuid mõtlemisainet annavad need arvud küll. Seepärast on vaja rohkem kaaluda, kas seaduse muutmine on alati ikka parim vahend. Mõjude analüüsi abil saab selgitada, kas ehk tasub muuta hoopis rakenduspraktikat, teavitada avalikkust või kasutada muid meetmeid. Iga seaduse muutmine suurendab ministeeriumide, valitsuse ja parlamendi töökoormust ning põhjustab rakendajatele ebaselgust. Peale selle tuleb kõik need muudatused seadustesse viia ja need Riigi Teatajas avaldada.
Rohkem tuleb analüüsida just olulisi mõjusid. Vaid ligi pooltel juhtudel, kui on tuvastatud oluline mõju, järgneb põhjalikum analüüs. Suurim murekoht on see, et ei ole piisavalt aega või paindlikkust, et arvestada mõjuanalüüsist tulenevate ettepanekutega. Kuna tavaliselt on eelnõudega kiire, siis koostatakse mõjuanalüüsi ja eelnõu tihti samal ajal. Seetõttu peab nende kahe poole koostöö olema väga tihe. Ja isegi kui kõik ettevalmistatavas eelnõus pakutav ei ole tõenduspõhine, see tähendab, et mõjuanalüüs on valminud liiga hilja, on tänu mõjuanalüüsile välditud edasisi vigu.
Enne kui rutata eelnõu kirjutama, on vaja uurida, kas Eestiga võrreldavates riikides on sama teemaga tegeldud ning kui on, siis kuidas on asi seal lahendatud ja kas mõni lahendus võiks sobida ka Eestile. Hea näide on nn krediidi kulukuse lae eelnõu, mille koostamisel võeti otseselt eeskuju Soomest ja Lätist, kuid uuriti ka Rootsi ja Norra kogemusi. Nii saame vältida mõttetuid sätteid. Samas muidugi ei saa lahendusi päris üks ühele üle võtta. Näiteks plaanitakse elatise sissenõudmise eelnõuga piirata elatise maksmisest kõrvalehiilijate õigust sõidukit juhtida, nagu on tehtud mõnes USA osariigis. Me ei saa küll lahendusi üks ühele üle võtta, kuid peame siiski analoogseid näiteid otsima ning mõtlema, kas neid oleks võimalik teatud kujul ka meil rakendada. Arvestades õigussüsteemide erinevust, peame neid ideede otsimisel seega meie riigi õigussüsteemi sobitama.
Kahjuks pole siiani jõutud teha ühtegi mõjude järelhindamist, mida on vaja selleks, et saada teada, kas eelnõu eesmärgid on saavutatud. Just järelhindamist võiks pidada üheks järgmiseks õiguspoliitika arendamise sammuks. Justiitsministeerium tegi esimese järelhindamisega võrreldava algatuse, kui kutsus kõiki osalisi esitama ettepanekuid korrakaitseseaduse probleemsete sätete kohta. Sellise sammu astumiseks andis alust ka Tervise Arengu Instituudi tellitud uuring, mis näitas, et 82% elanikest ei poolda alkoholi tarvitamise lubamist avalikes kohtades. Kui üks seadus on ühiskonnas tekitanud nii suure vastukaja, siis on seadusloojate kohus see ette võtta, üle vaadata ja asuda lahendusi otsima. Praeguseks on laekunud ettepanekutest tulenev seadusmuudatus läbinud kooskõlastusringi, kus riigiasutused ja huvigrupid said avalikkusele kättesaadavalt oma seisukohad esitada. Lähiajal esitame muudatusettepanekud Vabariigi Valitsusele.
Kuna õigusaktide mõjude hindamise uus süsteem on juba mõnda aega kehtinud, siis uurisime, milliseid plusse ja miinuseid näevad sellel õigusloomepraktikud. Vastuste põhjal teeme praegu korrektiive ning parandame hea õigusloome normitehnika eeskirja, mõjude hindamise metoodikat, väljatöötamiskavatsuse vormi ja mõjude määratlemise kontrollküsimustikku.
Nüüd kaasamisest. Mõjude hindamine ja kaasamine on tihedalt seotud. Kui me kaasame neid, keda loodav õigusakt otseselt puudutab, siis toome õigusloome arutellu uusi seisukohti ja leiame ka alternatiive, mida oskavad esile tuua vaid inimesed, kes valdkonnaga isiklikult kokku puutuvad. Valitsusele on avatus tähtis põhimõte ning me järgime selles vabakonna esindajatega kokku lepitud suundi. Avatud valitsemise partnerluse tegevuskava fookuses on ka poliitika kujundamise avatus. Vabaühendustel ja kodanikel on järjest paremad võimalused otsustamisel osaleda ja infot saada, kuid arenguruumi on veel küllaga. Avatud valitsemise partnerlust koordineerib Riigikantselei, kes muu hulgas seisab ka kaasamise hea tava süstemaatilise juurutamise eest.
Kaasamine on aina enam ministeeriumide igapäevatöö enesestmõistetav osa, seda nii strateegiliste suundade ettevalmistamisel, analüüside tegemisel kui ka uute algatuste käimalükkamisel. Näiteks kehtivat ja uut vägivalla vähendamise arengukava koostades oleme teinud tihedat koostööd vabaühendustega, kes tegelevad vägivalla ohvrite ja toimepanijatega. Sellest arengukavast rääkides tahan ka märkida, et veel tänavu allkirjastatakse naistevastase vägivalla tõkestamist käsitlev Istanbuli konventsioon, millega riik võtab endale kohustuse tagada vajalikud muudatused õigusaktides. Oleme teinud vabaühendustega koostööd näiteks kuriteoennetuse ja vanglast vabanenute tugiisikute ning käitumisprobleemidega noorte teemal.
Üks kaasamise hea näide Justiitsministeeriumis on veebruaris vastu võetud korteriomandi- ja korteriühistuseadus. Eelnõu valmistati ette paar aastat, sest seaduse suure sihtrühma ja paljude erisuguste huvide tõttu tuli leida lahendusi väga erinevate huvirühmade probleemidele. Tihedat koostööd tehti korteriühistute liiduga, asja arutati ka kohtutäiturite ja pankrotihalduritega, pankade esindajatega ning korteriomanike ja korteriühistute esindajatega. Selliseid näiteid on veel ja kahtlemata tuleb üha rohkem juurde, nii et edaspidi ei tarvitsegi neid kui erilisi saavutusi esile tuua.
Jätkan õigusteabe kättesaadavuse ja tõlkimise teemal. Viimase paari-kolme aastaga on kogu oluline õigusteave koondatud Riigi Teatajasse, kust see on hõlpsasti leitav. See on kasulik nii õiguse rakendajatele kui ka huvilistele ja parandab üldist õigusteadlikkust. Riigi Teatajas on nüüd olemas kogu kohtuteave ehk avalikud kohtuotsused ning Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu lahendite lühikokkuvõtted. Iga vastuvõetud seaduse kohta avaldatakse õigusuudis. Alates 2013. aastast avaldatakse kõik kohaliku omavalitsuse määrused Riigi Teatajas. Nüüdseks on seal valdava enamiku omavalitsuste kõik kehtivad määrused ajakohases seisus. Nende määruste kättesaadavuse hõlbustamiseks võeti tänavu 1. juulil kasutusele valdkondlik liigitus. Veel on Riigi Teatajasse tehtud kõigi menetluses olevate eelnõude otsing. See tähendab, et enam ei pea uurima mitut menetlusinfosüsteemi, vaid kõik eelnõud, seletuskirjad ja lisadokumendid leiab ühest kohast. 2014. aasta algusest saab oma e-posti aadressile tellida iga eelnõu menetlusetapi läbimise kohta ka teavituse.
2013. aasta lõpust alates leiab Riigi Teatajast rohkem kui 300 seaduse ajakohases seisus ingliskeelse tõlke. Nende vastu tuntakse suurt huvi, neid on lugenud umbes 100 000 kasutajat ligi 160 riigist. See aitab tutvustada Eesti õiguskorda meie partneritele rahvusvahelistes organisatsioonides, investoritele ja maailmas laiemalt. Aasta lõpuks on inglise keelde tõlgitud kõik seadused.
Samal ajal peame hoolt kandma, et meie õiguskord oleks arusaadavam ka venekeelsetele elanikele. Selle huvides tehakse aasta lõpul vene keelde tõlgitult tasuta kättesaadavaks 52 kõige rohkem kasutatavat seadust. Samas ei aita venekeelsete inimeste õigusteadlikkust edendada esmajoones seadusetõlked, vaid võimalus saada vene keeles õigusnõu. Seetõttu on kavas hakata andma vene keeles õigusnõu portaalis "Jurist aitab" ning tõlkida vene keelde nõuanded, mis on seal seni avaldatud. Riigil ja ühiskonnal on palju mõjusam investeerida õigusteadliku ja õiguskuuleka elanikkonna arengusse kui hiljem võidelda teadmatusest tulenevate tagajärgedega. Ühiskonna killustatus, õigusinfoväljade erinevus ning mõistmatus külvab omakorda segadust ja teadmatust ning suurendab usaldamatust. Tagajärjeks on kehva õigusteadlikkusega ühiskonnaliikmed, kes võivad endast kujutada riski riigile ja rahva heaolule. Iga euro ennetavasse tegevusse tähendab kümmet eurot kokkuhoidu tagajärgede kõrvaldamisel.
Peale selle on juristide liit koostöös Justiitsministeeriumiga mullu ja tänavu korraldanud õigusapteegi nime all tasuta õigusabi päevi Tallinnas, Narvas, Võrus, Pärnus, Viljandis, Jõgeval ja Sillamäel. Eesti ja vene keeles nõustati kokku üle 1000 inimese. Hiljuti külastasin Narva kohtumaja ja seal toodi mulle näiteid, et inimesed on nende poole pöördunud hagidega, mille oli keegi koostanud Vene NFSV või Eesti NSV tsiviilkoodeksi alusel. Leian, et riigi kohustus on suunata inimesed õigele teele. Koostöös advokatuuriga planeerime õigusabi laiemaks levikuks juurutada regionaalsemat lähenemist, samuti jätkame stipendiumide kaudu noorte juristide kaasamist regionaalsetesse keskustesse. Järgmisel aastal käivitame Narvas pilootprojekti, mille eesmärk on välja töötada regionaalne lähenemisviis õigusabi osutamisele tulevikus.
Austatud Riigikogu liikmed! Peatun nüüd nendel tegevustel, mida rahastatakse tõukefondidest: kodifitseerimisprojektid, õppevisiidid ja õigusanalüüsid. Kodifitseerimine on lõpetatud või käimas järgmistes õigusvaldkondades: keskkonnaõigus, sotsiaalõigus, ehitus- ja planeerimisõigus, majandushaldusõigus, väärteomenetlusõigus, karistusõigus ja intellektuaalse omandi õigus. Tegu on mahukate õigusloome projektidega, mille eesmärk on muuta valdkonna õigus selgemaks, lihtsamaks ja ajakohasemaks. Õiguslik regulatsioon võetakse tükkideks lahti, et see läbimõeldumalt ja sobivamalt kokku panna. Samal ajal ei panda juppideks võetavat regulatsiooni lihtsalt paremini kokku, vaid luuakse ka uut õigust. Lihtsa ümbertõstmisega ei saa piirduda mitmel põhjusel. Esiteks tuli pärast iseseisvuse taastamist luua hulk kaalukaid õigusakte väga kiiresti, nii et selle tõttu kannatas paratamatult terviklikkus. Ka hiljem pole õigusloomet alati ühtlustatud. Ja muidugi on oma rolli mänginud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmine. Kuna märkimisväärne osa muudatusi on sisulised, on ka huvigrupid tundnud kodifitseerimise vastu suurt huvi. Nii võibki öelda, et kodifitseerimisprojektid on ühtlasi olnud väga kasulikud kaasamise õppetunnid.
Kodifitseerimist jätkatakse esialgu kuues valdkonnas: ühinguõigus, maksejõuetusõigus, kriminaalmenetlusõigus, tsiviilõigus, haridusõigus ja mereõigus. See loetelu võib täieneda. Senisest enam pöörame tähelepanu sellele, et eksperdid, huvirühmad ja valdkonnaministeeriumid teeksid tihedat koostööd võimalikult vara. Samuti läbitakse edaspidi kodifitseerimist ettevalmistav etapp, mis hõlmab avalikku arutelu ja mille tulemusena peab valdkonnaministeerium otsustama, kas suur töö üldse ette võtta või püüda lahendada probleeme tavapärase õigusloome korras. Kodifitseerimise mahu ja põhjalikkuse tõttu on tegu väga kaaluka ettevõtmisega meie igapäevase õigusloometöö kõrval. See on olnud ka valdkonna tippekspertide jaoks märkimisväärne proovikivi.
Õigusaktide kvaliteet oleneb peale kõige muu ka õigusakti ettevalmistaja pädevusest. Kvaliteet on küll pidevalt paranenud, kuid teatud korduvad puudused kinnitavad, et õigusloomejuriste on vaja koolitada. Paraku toimub eraldi õigusloomejuristide koolitusi harva ja needki asutuse sees, eri asutusi hõlmavat koolitussüsteemi ei ole. Erialateadmisi täiendatakse Riigikohtu korraldatavatel kohtunike koolitustel ja juristide liidu koolitustel, mis on mõeldud eelkõige õigust rakendavatele juristidele. Need aga ei vasta õigusloomejuristide vajadustele ja seetõttu kavandab Justiitsministeerium selle tühimiku täita ning algatada viis aastat kestva koolituste sarja. Peale selle saab tõukefondidest rahastada ka õigusloomejuristide õppevisiite teistesse riikidesse. Need kogemused suurendavad õigusloojate pädevust ja parandavad sedakaudu meie õigusloome kvaliteeti tervikuna.
Kvaliteedi parandamise kolmas suur tegur kodifitseerimise ja koolitamise kõrval on õigusanalüüsid, mida koostavad või tellivad kõik ministeeriumid. Jutt käib õigusakti väljatöötamisele või muutmisele eelnevast analüüsist. Neid on vaja, et otsuseid langetataks põhjalikult kaalutud argumentide ja ka teiste riikide kogemuste alusel. Sel juhul ei muuda me seadusi kiirustades ja liiga tihti ning saame pakutud lahendustes kindlad olla. Halb on see, et ministeeriumid teevad ja tellivad analüüse eraldi igaüks oma probleemidest lähtudes ning sageli ei jõua analüüsi tulemused teisteni, kuigi probleemid ja teemad on tihti sarnased. Seetõttu hakatakse tõukefondide toel tegema analüüse koordineeritult. Selline jagatud teadmistepagas toob kasu pikka aega.
Olgu selle teema juures veel mainitud, et ministeeriumidel on õigusloomes olemas ka väga head koostöökogemused. Et valitsuse õigusloome lähtuks ühtsetelt alustelt, arutavad ministeeriumide õigusosakondade juhid, aga ka Riigikogu, presidendi ja õiguskantsleri kantselei ametnikud korrapäraselt õigusloome aktuaalseid teemasid. Ümarlaual arutatakse ka Justiitsministeeriumi eestvedamisel koostatavat seadusloome tööplaani. See plaan avaldatakse Justiitsministeeriumi kodulehel, nii et kõik huvilised võivad jälgida, millal hakatakse mingit eelnõu menetlema.
Lõpuks põgusalt veel õiguskeelest. Seaduste koostamisel ja üldse õiguse kujundamisel peavad juristide kõrval seisma ka keeleinimesed, sest parimadki mõtted on kasutud, kui need pole arusaadavalt sõnastatud. Arusaadav õiguskeel on üks võimu läbipaistvuse ja kaasamise eeldusi. Seetõttu seisame nõudlikult selle eest, et ministeeriumid korraldaksid seaduseelnõude keelelise toimetamise, arvestades Justiitsministeeriumi juhendit. Samuti jätkame õiguskeele päeva korraldamist ja ajakirja Õiguskeel väljaandmist. Väärib märkimist, et aasta lõpul saab selle ajakirja ilmuma hakkamisest 20 aastat. Hea ja täpne õiguskeel on asi, mille tagamist Justiitsministeerium ka edaspidi hoolega jälgib.
Austatud Riigikogu! Ettekannet kokku võttes rõhutan, et hea õigusloome põhimõtete tähtsust ei ole võimalik üle hinnata. Mõjusid uurides ja asjaosalisi kaasates muudame õigusloome arusaadavaks ja põhjendatuks. Tänu sellele muutub riigivalitsemine tõhusamaks, ilma et see koormaks ettevõtjaid ja kodanikke. Mõju analüüsimine ja kaasamine nõuab küll üsna palju ressurssi, kuid see ei tähenda ülearust kulu ega raiskamist, vaid investeerimist. Ametnikud võtavad õigusloome tuhinas hoo maha ning mõtlevad, mida ja miks nad teevad ning millised tagajärjed ilmnevad ühiskonnas ja seeläbi inimeste elus. Hea õigusloome ülim eesmärk on ju see, et kõik otsused oleksid teadmistepõhised ja lähtuksid selgetest kalkulatsioonidest, mitte ei sünniks kabinetis üksnes kõhutunde põhjal. Selleks tuleb investeerida aega ja vahendeid – see on õigusselguse hind. Aitäh teile!