Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu viienda töönädala teisipäevast istungit.
Head kolleegid! 13. oktoobril lahkus pärast rasket haigust meie hulgast Riigikogu liige Tarmo Leinatamm. Tarmo Leinatamm oli Riigikogu X ja XII koosseisu liige. Ta on olnud Rahvusooperi Estonia dirigent ning Tallinna Filharmoonia direktor. Mälestame Tarmo Leinatamme leinaseisakuga! (Leinaseisak.)
Head kolleegid, kas on üle anda eelnõusid või arupärimisi? Eelnõusid ega arupärimisi üle anda ei ole. Me teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreerunud 85 Riigikogu liiget, puudub 16.

Läheme tänase päevakorra juurde. Kõigepealt on ettekanne "Õiguspoliitika arengusuundade aastani 2018" elluviimise kohta justiitsminister Andres Anveltilt. Ettekande tegemine ja arutelu toimub järgmiselt. Kõigepealt on justiitsminister Andres Anvelti ettekanne kuni 30 minutit. Seejärel on küsimused, iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse. Järgnevad läbirääkimised, mille käigus saavad sõna võtta fraktsioonide esindajad.
Asume selle päevakorrapunkti juurde. Palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Andres Anvelti!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt palun vabandust, kui mul tulevad köhahood peale, aga sügisniiskus on minust jagu saanud.
Õiguspoliitika arengusuunad, mille Riigikogu eelmine koosseis heaks kiitis, on Eesti õiguspoliitikas kahtlemata teetähis. Dokumendi otsene mõju ei ole igapäevaelus küll ehk nii silmatorkav kui mõnel meie õiguskorda põhjalikult reforminud seadustikul, aga pikaajalise mõju poolest ei jää see neile millegi poolest alla. Enamgi, õiguspoliitika arengusuundade üks nurgakivi ehk hea õigusloome põhimõtted aitavad meil jälgida, et iga uus õigusakt oleks põhjalikult kaalutud ega vajaks peatset ümbertegemist. See aga tähendab, et neid arengusuundi ellu viies parandame kogu õiguskorra kvaliteeti juurtest alates.
Õnneks ei ole me sellel õigusloome edendamise teel üksi, vaid saame nõu ka Euroopa Liidult ja OECD-lt, kes pööravad teadmistepõhisele ja kaasavale õigusloomele üha rohkem tähelepanu. Näiteks määras Euroopa Komisjoni uus president Jean-Claude Juncker parema õigusloome eest vastutama oma esimese asepresidendi ja ta on kinnitanud, et see valdkond leiab tema valitsusajal palju tähelepanu. Parem õigusloome on ka OECD lähiaastate peamisi eesmärke. Oma ettekandes annangi esmalt ülevaate rahvusvahelistest tegemistest ning seejärel selgitan, kuidas me oma igapäevaelus hea õigusloome teel liigume.
Tegime eelmisel aastal parema õigusloome ja ennekõike õigusaktide mõju analüüsi teemal väga aktiivset rahvusvahelist koostööd. Rääkisime elavalt kaasa Euroopa Liidu ja OECD parema õigusloome koostööfoorumitel, kus saime hulga häid teadmisi, aga korraldasime ka ise kaks seminari, kus jagasime oma kogemusi teistele. Kasulikke ideid saime Soome ja Horvaatiasse tehtud visiitidelt. Detsembris organiseerisime Välisministeeriumi ja Riigikantseleiga Euroopa Liidu õigusaktide mõju hindamise seminari. Üheskoos Euroopa Komisjoni esindajaga arutlesime selle üle, kuidas komisjon saaks paremini arvestada liikmesriikidele avalduva mõju erinevustega. Tõdesime, et mitmesuguste Eestile tekkivate mõjude kuuldavamaks tegemiseks on oluline informeerida neist komisjoni võimalikult aegsasti enne seda, kui ettepanek Euroopa Liidu Nõukogu lauale arutamiseks esitatakse.
Hiljuti toimus koos Praxisega korraldatud rahvusvaheline õigusmõjude analüüsi seminar. Arutasime väliskolleegidega Eesti ilmnenud õnnestumisi ja ka kitsaskohti ning tutvusime uuendustega, mida on selles vallas viimastel aastatel välja töötatud. Seminar andis mitmeid häid ideid Eesti õigusmõjude süsteemi edasiarendamiseks ning muutis tublisti tihedamaks õigusmõjude analüüsi võrgustiku nii Eestis kui ka välismaal. See on õigusmõjude süsteemi terviklikkuse ja ühtse praktika mõttes äärmiselt vajalik.
Nagu öeldud, jagame oma kogemusi ka teistele. 2013. aastal tutvustasime oma süsteemi rakendamist Ukraina, Bosnia ja Hertsegoviina ning Horvaatia delegatsioonile, kusjuures koostöö Horvaatiaga on alates 2011. aastast aina tihenenud. Tänavu käisid Eesti ametnikud vaatamas, kuidas on seal õnnestunud juurutada Eestist inspireeritud õigusmõjude analüüsi süsteemi. Märkasime, et murekohad on paljuski sarnased, näiteks napib neilgi analüüsivõimet ja õigusloomet kipub iseloomustama liigne rutakus.
Käisime ka Soome kolleegide juures. Soome on ehe näide, et õigusmõjusid saab tervikuna hästi hinnata ainult siis, kui on kujunenud mõjuanalüüsi toetav mõtteviis. Soomes ei ole selles vallas nii üksikasjalikku reeglistikku kui meil, kuid eelanalüüsi põhjalikkus ja kvaliteet on meie omast tubli sammu jagu ees. Palju aitab neid sealse justiitsministeeriumi haldusalasse kuuluv, kuid sõltumatu õiguspoliitika uurimisinstituut, mis koostab kavandatavate poliitikavalikute mõjuanalüüse ja jälgib, kas juba tehtud valikud on rakendunud eesmärgipäraselt.
Kokku võttes on rahvusvaheline koostöö aidanud meil mõista, kus me teiste riikidega võrreldes oleme ja milliseid lahendusi tasub kasutama hakata. Igal juhul pole kahtlust, et meil on üks kõige eesrindlikumaid mõjude hindamise reeglistikke. Küll aga on meil palju arenguruumi selle reeglistiku mõtestatud ja eesmärgipärasel rakendamisel. Tänavu juunikuus toimunud Euroopa Liidu justiits- ja siseküsimuste nõukogus tõstsin esile, et oluline on keskenduda viimasel kümnendil vastuvõetud rohkete õigusaktide tõhusale rakendamisele. Kogu tegevus õigusloomes peab põhinema üheselt väljaselgitatud vajadusel ja olema läbi kaalutud. Selge peab olema, kuidas senised lahendused on rakendunud ning kuidas need toimivad.
Lähengi edasi sellega, kuidas me rakendame hea õigusloome põhimõtteid oma igapäevategemistes. Esmalt võtan kokku käesoleva aasta esimese poole. Tänavu järgime esimest aastat kõikide valitsuse eelnõude puhul uusi reegleid, mis peavad tagama teadmistepõhise ühiskonda kaasava õigusloome. Kord on selline, et enne kui asutakse valitsuse algatatavat seaduseelnõu välja töötama, tuleb koostada eelnõu väljatöötamise kavatsus ehk teha esmane uue õigusakti mõju analüüs. Kui selgub, et eelnõul võib olla suur mõju, hakatakse kavandama põhjalikumat mõjuanalüüsi.
Väljatöötamiskavatsus teenib mitut hea õigusloome keskset eesmärki. Kõigepealt peab eelnõu ettevalmistaja sõnastama probleemi ja püstitama eesmärgid. See on lähtekoht, et välja selgitada, kas probleemi lahendamiseks on vaja tingimata seadust muuta või teha lausa uus seadus või sobib mõni muu vahend. Nii saab vältida sisutuid regulatsioone ja ülereguleerimist. Kuna üldmõju analüüsitakse juba enne eelnõu koostamise kallale asumist, siis saab fikseerida olulisemad mõjud ja just neid põhjalikumalt analüüsida. Väga tähtis on seegi, et sel moel saavad nii ministeeriumid kui ka teised institutsioonid ja huvirühmad juba aegsasti hakata kaasa mõtlema. Tänu sellele arvestatakse eri valdkondade mõjusid ja kaasatakse kogu ühiskonda laiemalt õigusloome protsessi. Ja loomulikult saame nii ära hoida olukordi, kus põhimõtteliste küsimuste üle hakataks arutlema siis, kui eelnõu ja seletuskiri on juba valmis.
Siin saab halva näitena esile tuua ühiskonnas konflikte tekitanud korrakaitseseaduse alkoholi tarvitamist käsitleva regulatsiooni. Eelnõu oli valitsuses ette valmistatud juba 2006. aastal ning seda arutati Riigikogus neli aastat, kuni see 2011. aastal seadusena vastu võeti. Sisuline arutelu konfliktsete küsimuste üle tõstatati aga alles aasta hiljem, kui seadus juba rakendus. Eelnevast nähtub, et seaduse loomise protsessi ei kaasatud üldsust ega kuulatud ka kohalike omavalitsuste arvamust. Seda kõike oleks saanud ära hoida ja seadusloomet kujundada vastavalt ühiskondlikele suundumustele, kui kaasamine, poolte sisuline ärakuulamine ning argumenteerimine poleks ära jäänud.
2013. aastal koostati 14 seaduseelnõu väljatöötamise kavatsust, sel aastal esimese seitsme kuuga aga juba 13. Samas on kurb, et väljatöötamiskavatsus koostati vaid viiendikule eelnõudest, mis nende seitsme kuuga ette valmistati. Teisalt on selge, et iga eelnõu puhul ei ole mõistlik ega võimalik väljatöötamiskavatsust koostada. Näiteks kui mõne Euroopa Liidu direktiivi vastuvõtmisel pole liikmesriigil kaalutlusõigust, siis ei ole ka mõtet lahendusvariante kooskõlastada, kuid erandeid on olnud liiga palju ja parandamisruumi jätkub.
Peame tõdema, et seadusandluses on teinekord praaki tehtud, ja sel on otsene mõju meie igapäevaelule. Väljatöötamiskavatsuse eesmärk ongi see, et kaardistatakse olulisemad muudatused ja nendega kaasnevad nii positiivsed kui ka negatiivsed järelmid. Väiksemate muudatuste ja ka seadusloome praagi kõrvaldamise korral peaksime veel kaaluma, kas väljatöötamiskavatsus on ikka kõige parem lahendus. Väljatöötamiskavatsus aitab just õiguskorda mõjutavate lahenduste puhul järelhindamisel selgitada, kas kavandatud muudatused on täpselt nii rakendatud, nagu seda kavandati, või on tekkinud puudujääke. 
Kiiduväärt on aga see, et väljatöötamiskavatsuste kvaliteet, eriti probleemi ja eesmärgi sõnastamine ning mõjude tuvastamine on viimaste aastatega ilmselgelt paranenud. Et vigu vältida, pöördutakse Justiitsministeeriumi poole üha rohkem juba väljatöötamiskavatsuse koostamise ajal. See on märk, et õigusloomeametnikud mõistavad pikema õigusloomeprotsessi otstarbekust, aga teisalt näitab see, et ministeeriumid vajavad endiselt juhendamist. Seetõttu on edaspidigi plaanis korraldada koolitusi ja infopäevi ning panna korralikult tööle ministeeriumide kontaktisikute võrgustik, kus hoitakse üksteist kursis uuenduste ja probleemidega. Tänu sellele ei pea igaüks alati otsast peale oma vigadest õppima.
Samal ajal tuleb märkida, et mõjude hindamine ei ole õigusloome mahtu vähendanud. 2013. aasta 1. septembril kehtis 398 seadust, praeguseks ehk umbes aasta jooksul on tervelt 324 neist muudetud, seejuures paljusid mitu korda. Selliste näitajate taga on majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse ning korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seaduse muutmise seadusega tehtud muudatused teistes seadustes ning karistusseadustiku revisjon, kuid mõtlemisainet annavad need arvud küll. Seepärast on vaja rohkem kaaluda, kas seaduse muutmine on alati ikka parim vahend. Mõjude analüüsi abil saab selgitada, kas ehk tasub muuta hoopis rakenduspraktikat, teavitada avalikkust või kasutada muid meetmeid. Iga seaduse muutmine suurendab ministeeriumide, valitsuse ja parlamendi töökoormust ning põhjustab rakendajatele ebaselgust. Peale selle tuleb kõik need muudatused seadustesse viia ja need Riigi Teatajas avaldada.
Rohkem tuleb analüüsida just olulisi mõjusid. Vaid ligi pooltel juhtudel, kui on tuvastatud oluline mõju, järgneb põhjalikum analüüs. Suurim murekoht on see, et ei ole piisavalt aega või paindlikkust, et arvestada mõjuanalüüsist tulenevate ettepanekutega. Kuna tavaliselt on eelnõudega kiire, siis koostatakse mõjuanalüüsi ja eelnõu tihti samal ajal. Seetõttu peab nende kahe poole koostöö olema väga tihe. Ja isegi kui kõik ettevalmistatavas eelnõus pakutav ei ole tõenduspõhine, see tähendab, et mõjuanalüüs on valminud liiga hilja, on tänu mõjuanalüüsile välditud edasisi vigu.
Enne kui rutata eelnõu kirjutama, on vaja uurida, kas Eestiga võrreldavates riikides on sama teemaga tegeldud ning kui on, siis kuidas on asi seal lahendatud ja kas mõni lahendus võiks sobida ka Eestile. Hea näide on nn krediidi kulukuse lae eelnõu, mille koostamisel võeti otseselt eeskuju Soomest ja Lätist, kuid uuriti ka Rootsi ja Norra kogemusi. Nii saame vältida mõttetuid sätteid. Samas muidugi ei saa lahendusi päris üks ühele üle võtta. Näiteks plaanitakse elatise sissenõudmise eelnõuga piirata elatise maksmisest kõrvalehiilijate õigust sõidukit  juhtida, nagu on tehtud mõnes USA osariigis. Me ei saa küll lahendusi üks ühele üle võtta, kuid peame siiski analoogseid näiteid otsima ning mõtlema, kas neid oleks võimalik teatud kujul ka meil rakendada. Arvestades õigussüsteemide erinevust, peame neid ideede otsimisel seega meie riigi õigussüsteemi sobitama.
Kahjuks pole siiani jõutud teha ühtegi mõjude järelhindamist, mida on vaja selleks, et saada teada, kas eelnõu eesmärgid on saavutatud. Just järelhindamist võiks pidada üheks järgmiseks õiguspoliitika arendamise sammuks. Justiitsministeerium tegi esimese järelhindamisega võrreldava algatuse, kui kutsus kõiki osalisi esitama ettepanekuid korrakaitseseaduse probleemsete sätete kohta. Sellise sammu astumiseks andis alust ka Tervise Arengu Instituudi tellitud uuring, mis näitas, et 82% elanikest ei poolda alkoholi tarvitamise lubamist avalikes kohtades. Kui üks seadus on ühiskonnas tekitanud nii suure vastukaja, siis on seadusloojate kohus see ette võtta, üle vaadata ja asuda lahendusi otsima. Praeguseks on laekunud ettepanekutest tulenev seadusmuudatus läbinud kooskõlastusringi, kus riigiasutused ja huvigrupid said avalikkusele kättesaadavalt oma seisukohad esitada. Lähiajal esitame muudatusettepanekud Vabariigi Valitsusele.
Kuna õigusaktide mõjude hindamise uus süsteem on juba mõnda aega kehtinud, siis uurisime, milliseid plusse ja miinuseid näevad sellel õigusloomepraktikud. Vastuste põhjal teeme praegu korrektiive ning parandame hea õigusloome normitehnika eeskirja, mõjude hindamise metoodikat, väljatöötamiskavatsuse vormi ja mõjude määratlemise kontrollküsimustikku.
Nüüd kaasamisest. Mõjude hindamine ja kaasamine on tihedalt seotud. Kui me kaasame neid, keda loodav õigusakt otseselt puudutab, siis toome õigusloome arutellu uusi seisukohti ja leiame ka alternatiive, mida oskavad esile tuua vaid inimesed, kes valdkonnaga isiklikult kokku puutuvad. Valitsusele on avatus tähtis põhimõte ning me järgime selles vabakonna esindajatega kokku lepitud suundi. Avatud valitsemise partnerluse tegevuskava fookuses on ka poliitika kujundamise avatus. Vabaühendustel ja kodanikel on järjest paremad võimalused otsustamisel osaleda ja infot saada, kuid arenguruumi on veel küllaga. Avatud valitsemise partnerlust koordineerib Riigikantselei, kes muu hulgas seisab ka kaasamise hea tava süstemaatilise juurutamise eest.
Kaasamine on aina enam ministeeriumide igapäevatöö enesestmõistetav osa, seda nii strateegiliste suundade ettevalmistamisel, analüüside tegemisel kui ka uute algatuste käimalükkamisel. Näiteks kehtivat ja uut vägivalla vähendamise arengukava koostades oleme teinud tihedat koostööd vabaühendustega, kes tegelevad vägivalla ohvrite ja toimepanijatega. Sellest arengukavast rääkides tahan ka märkida, et veel tänavu allkirjastatakse naistevastase vägivalla tõkestamist käsitlev Istanbuli konventsioon, millega riik võtab endale kohustuse tagada vajalikud muudatused õigusaktides. Oleme teinud vabaühendustega koostööd näiteks kuriteoennetuse ja vanglast vabanenute tugiisikute ning käitumisprobleemidega noorte teemal.
Üks kaasamise hea näide Justiitsministeeriumis on veebruaris vastu võetud korteriomandi- ja korteriühistuseadus. Eelnõu valmistati ette paar aastat, sest seaduse suure sihtrühma ja paljude erisuguste huvide tõttu tuli leida lahendusi väga erinevate huvirühmade probleemidele. Tihedat koostööd tehti korteriühistute liiduga, asja arutati ka kohtutäiturite ja pankrotihalduritega, pankade esindajatega ning korteriomanike ja korteriühistute esindajatega. Selliseid näiteid on veel ja kahtlemata tuleb üha rohkem juurde, nii et edaspidi ei tarvitsegi neid kui erilisi saavutusi esile tuua.
Jätkan õigusteabe kättesaadavuse ja tõlkimise teemal. Viimase paari-kolme aastaga on kogu oluline õigusteave koondatud Riigi Teatajasse, kust see on hõlpsasti leitav. See on kasulik nii õiguse rakendajatele kui ka huvilistele ja parandab üldist õigusteadlikkust. Riigi Teatajas on nüüd olemas kogu kohtuteave ehk avalikud kohtuotsused ning Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu lahendite lühikokkuvõtted. Iga vastuvõetud seaduse kohta avaldatakse õigusuudis. Alates 2013. aastast avaldatakse kõik kohaliku omavalitsuse määrused Riigi Teatajas. Nüüdseks on seal valdava enamiku omavalitsuste kõik kehtivad määrused ajakohases seisus. Nende määruste kättesaadavuse hõlbustamiseks võeti tänavu 1. juulil kasutusele valdkondlik liigitus. Veel on Riigi Teatajasse tehtud kõigi menetluses olevate eelnõude otsing. See tähendab, et enam ei pea uurima mitut menetlusinfosüsteemi, vaid kõik eelnõud, seletuskirjad ja lisadokumendid leiab ühest kohast. 2014. aasta algusest saab oma e-posti aadressile tellida iga eelnõu menetlusetapi läbimise kohta ka teavituse.
2013. aasta lõpust alates leiab Riigi Teatajast rohkem kui 300 seaduse ajakohases seisus ingliskeelse tõlke. Nende vastu tuntakse suurt huvi, neid on lugenud umbes 100 000 kasutajat ligi 160 riigist. See aitab tutvustada Eesti õiguskorda meie partneritele rahvusvahelistes organisatsioonides, investoritele ja maailmas laiemalt. Aasta lõpuks on inglise keelde tõlgitud kõik seadused.
Samal ajal peame hoolt kandma, et meie õiguskord oleks arusaadavam ka venekeelsetele elanikele. Selle huvides tehakse aasta lõpul vene keelde tõlgitult tasuta kättesaadavaks 52 kõige rohkem kasutatavat seadust. Samas ei aita venekeelsete inimeste õigusteadlikkust edendada esmajoones seadusetõlked, vaid võimalus saada vene keeles õigusnõu. Seetõttu on kavas hakata andma vene keeles õigusnõu portaalis "Jurist aitab" ning tõlkida vene keelde nõuanded, mis on seal seni avaldatud. Riigil ja ühiskonnal on palju mõjusam investeerida õigusteadliku ja õiguskuuleka elanikkonna arengusse kui hiljem võidelda teadmatusest tulenevate tagajärgedega. Ühiskonna killustatus, õigusinfoväljade erinevus ning mõistmatus külvab omakorda segadust ja teadmatust ning suurendab usaldamatust. Tagajärjeks on kehva õigusteadlikkusega ühiskonnaliikmed, kes võivad endast kujutada riski riigile ja rahva heaolule. Iga euro ennetavasse tegevusse tähendab kümmet eurot kokkuhoidu tagajärgede kõrvaldamisel.
Peale selle on juristide liit koostöös Justiitsministeeriumiga mullu ja tänavu korraldanud õigusapteegi nime all tasuta õigusabi päevi Tallinnas, Narvas, Võrus, Pärnus, Viljandis, Jõgeval ja Sillamäel. Eesti ja vene keeles nõustati kokku üle 1000 inimese. Hiljuti külastasin Narva kohtumaja ja seal toodi mulle näiteid, et inimesed on nende poole pöördunud hagidega, mille oli keegi koostanud Vene NFSV või Eesti NSV tsiviilkoodeksi alusel. Leian, et riigi kohustus on suunata inimesed õigele teele. Koostöös advokatuuriga planeerime õigusabi laiemaks levikuks juurutada regionaalsemat lähenemist, samuti jätkame stipendiumide kaudu noorte juristide kaasamist regionaalsetesse keskustesse. Järgmisel aastal käivitame Narvas pilootprojekti, mille eesmärk on välja töötada regionaalne lähenemisviis õigusabi osutamisele tulevikus.
Austatud Riigikogu liikmed! Peatun nüüd nendel tegevustel, mida rahastatakse tõukefondidest: kodifitseerimisprojektid, õppevisiidid ja õigusanalüüsid. Kodifitseerimine on lõpetatud või käimas järgmistes õigusvaldkondades: keskkonnaõigus, sotsiaalõigus, ehitus- ja planeerimisõigus, majandushaldusõigus, väärteomenetlusõigus, karistusõigus ja intellektuaalse omandi õigus. Tegu on mahukate õigusloome projektidega, mille eesmärk on muuta valdkonna õigus selgemaks, lihtsamaks ja ajakohasemaks. Õiguslik regulatsioon võetakse tükkideks lahti, et see läbimõeldumalt ja sobivamalt kokku panna. Samal ajal ei panda juppideks võetavat regulatsiooni lihtsalt paremini kokku, vaid luuakse ka uut õigust. Lihtsa ümbertõstmisega ei saa piirduda mitmel põhjusel. Esiteks tuli pärast iseseisvuse taastamist luua hulk kaalukaid õigusakte väga kiiresti, nii et selle tõttu kannatas paratamatult terviklikkus. Ka hiljem pole õigusloomet alati ühtlustatud. Ja muidugi on oma rolli mänginud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmine. Kuna märkimisväärne osa muudatusi on sisulised, on ka huvigrupid tundnud kodifitseerimise vastu suurt huvi. Nii võibki öelda, et kodifitseerimisprojektid on ühtlasi olnud väga kasulikud kaasamise õppetunnid.
Kodifitseerimist jätkatakse esialgu kuues valdkonnas: ühinguõigus, maksejõuetusõigus, kriminaalmenetlusõigus, tsiviilõigus, haridusõigus ja mereõigus. See loetelu võib täieneda. Senisest enam pöörame tähelepanu sellele, et eksperdid, huvirühmad ja valdkonnaministeeriumid teeksid tihedat koostööd võimalikult vara. Samuti läbitakse edaspidi kodifitseerimist ettevalmistav etapp, mis hõlmab avalikku arutelu ja mille tulemusena peab valdkonnaministeerium otsustama, kas suur töö üldse ette võtta või püüda lahendada probleeme tavapärase õigusloome korras. Kodifitseerimise mahu ja põhjalikkuse tõttu on tegu väga kaaluka ettevõtmisega meie igapäevase õigusloometöö kõrval. See on olnud ka valdkonna tippekspertide jaoks märkimisväärne proovikivi.
Õigusaktide kvaliteet oleneb peale kõige muu ka õigusakti ettevalmistaja pädevusest. Kvaliteet on küll pidevalt paranenud, kuid teatud korduvad puudused kinnitavad, et õigusloomejuriste on vaja koolitada. Paraku toimub eraldi õigusloomejuristide koolitusi harva ja needki asutuse sees, eri asutusi hõlmavat koolitussüsteemi ei ole. Erialateadmisi täiendatakse Riigikohtu korraldatavatel kohtunike koolitustel ja juristide liidu koolitustel, mis on mõeldud eelkõige õigust rakendavatele juristidele. Need aga ei vasta õigusloomejuristide vajadustele ja seetõttu kavandab Justiitsministeerium selle tühimiku täita ning algatada viis aastat kestva koolituste sarja. Peale selle saab tõukefondidest rahastada ka õigusloomejuristide õppevisiite teistesse riikidesse. Need kogemused suurendavad õigusloojate pädevust ja parandavad sedakaudu meie õigusloome kvaliteeti tervikuna.
Kvaliteedi parandamise kolmas suur tegur kodifitseerimise ja koolitamise kõrval on õigusanalüüsid, mida koostavad või tellivad kõik ministeeriumid. Jutt käib õigusakti väljatöötamisele või muutmisele eelnevast analüüsist. Neid on vaja, et otsuseid langetataks põhjalikult kaalutud argumentide ja ka teiste riikide kogemuste alusel. Sel juhul ei muuda me seadusi kiirustades ja liiga tihti ning saame pakutud lahendustes kindlad olla. Halb on see, et ministeeriumid teevad ja tellivad analüüse eraldi igaüks oma probleemidest lähtudes ning sageli ei jõua analüüsi tulemused teisteni, kuigi probleemid ja teemad on tihti sarnased. Seetõttu hakatakse tõukefondide toel tegema analüüse koordineeritult. Selline jagatud teadmistepagas toob kasu pikka aega.
Olgu selle teema juures veel mainitud, et ministeeriumidel on õigusloomes olemas ka väga head koostöökogemused. Et valitsuse õigusloome lähtuks ühtsetelt alustelt, arutavad ministeeriumide õigusosakondade juhid, aga ka Riigikogu, presidendi ja õiguskantsleri kantselei ametnikud korrapäraselt õigusloome aktuaalseid teemasid. Ümarlaual arutatakse ka Justiitsministeeriumi eestvedamisel koostatavat seadusloome tööplaani. See plaan avaldatakse Justiitsministeeriumi kodulehel, nii et kõik huvilised võivad jälgida, millal hakatakse mingit eelnõu menetlema.
Lõpuks põgusalt veel õiguskeelest. Seaduste koostamisel ja üldse õiguse kujundamisel peavad juristide kõrval seisma ka keeleinimesed, sest parimadki mõtted on kasutud, kui need pole arusaadavalt sõnastatud. Arusaadav õiguskeel on üks võimu läbipaistvuse ja kaasamise eeldusi. Seetõttu seisame nõudlikult selle eest, et ministeeriumid korraldaksid seaduseelnõude keelelise toimetamise, arvestades Justiitsministeeriumi juhendit. Samuti jätkame õiguskeele päeva korraldamist ja ajakirja Õiguskeel väljaandmist. Väärib märkimist, et aasta lõpul saab selle ajakirja ilmuma hakkamisest 20 aastat. Hea ja täpne õiguskeel on asi, mille tagamist Justiitsministeerium ka edaspidi hoolega jälgib.
Austatud Riigikogu! Ettekannet kokku võttes rõhutan, et hea õigusloome põhimõtete tähtsust ei ole võimalik üle hinnata. Mõjusid uurides ja asjaosalisi kaasates muudame õigusloome arusaadavaks ja põhjendatuks. Tänu sellele muutub riigivalitsemine tõhusamaks, ilma et see koormaks ettevõtjaid ja kodanikke. Mõju analüüsimine ja kaasamine nõuab küll üsna palju ressurssi, kuid see ei tähenda ülearust kulu ega raiskamist, vaid investeerimist. Ametnikud võtavad õigusloome tuhinas hoo maha ning mõtlevad, mida ja miks nad teevad ning millised tagajärjed ilmnevad ühiskonnas ja seeläbi inimeste elus. Hea õigusloome ülim eesmärk on ju see, et kõik otsused oleksid teadmistepõhised ja lähtuksid selgetest kalkulatsioonidest, mitte ei sünniks kabinetis üksnes kõhutunde põhjal. Selleks tuleb investeerida aega ja vahendeid – see on õigusselguse hind. Aitäh teile!

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Palun, Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Korrakaitseseaduse ning selle muutmise ja rakendamise seaduse eesmärk on ju paradigma muutus ühiskonnas. Mõlemat seadust sai pikalt arutatud nii õiguskomisjonis kui ka Riigikogu saalis. Ka sina olid õiguskomisjoni liige, kui rakendusseaduse eelnõu arutades sai korduvalt küsitud, kas ja kui, siis kuidas on ministeeriumid – ma pean silmas eelkõige Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumi – valmis seletama seda paradigma muutust asjaomastele ametkondadele. Küllap ka sina mäletad väiteid, et ministeeriumid on valmis seda seletama, kuid nagu elu on näidanud, siis just seletamisest on olnud puudus. Eriti puudutab see toda alkoholiparagrahvi. Täna on soov hakata teatud asju tagasi keerama. Kas sinu arvates on see õige ja kuidas sa hindad ministeeriumide tööd selgituste andmisel?

Kui me räägime näiteks Siseministeeriumi selgitustest õiguskaitseorganitele ja ka kohalikele omavalitsustele, siis arvestades seda, kui palju koolitusi ja muud selgitustööd on tehtud, jääb küll arusaamatuks, miks see alkoholi tarvitamist puudutav info tihtipeale kohale ei jõudnud. Olles nüüd uue eelnõu koostamise käigus suhelnud huvigruppidega, asjasse puutuvate organisatsioonidega, sh ka politseiga, julgen väita, et politsei võib-olla oligi selleks valmis. Politsei jaoks tõi see kindlasti kaasa teatud menetluste arvu vähenemise, mis ühtpidi oli positiivne. Aga avalikkusele polnud selgitused suurel määral kohale jõudnud. Julgen siin teatud irooniaga isegi öelda, et paljud võtsid seda seadusmuudatust kui kohustust alustada avalikus kohas napsitamist. See niimoodi kindlasti plaanitud ei olnud. Seetõttu pidasin peale konsultatsioone kohalike omavalitsuste, Tervise Arengu Instituudi ja ka teiste organisatsioonide esindajatega vajalikuks alustada selle seaduse muutmist nii, et iga kohalik omavalitsus saaks õiguse ise otsustada, kus alkoholi tarbimine tema territooriumil lubatud on. Muidugi peaksid kehtima teatud piirangud, näiteks ei saa seda lubada noorte ja lastega, samuti spordiga seotud alade juures. Aga igal juhul näitas seaduse rakendamine tänavu 1. juulist, et selle juba 2011. aastal otsustatud muudatuse sisu ei olnud ühiskonnas laiemalt selge ega ka vastuvõetav. See häiris väga paljusid kodanikke, rõhutan veel kord, just seetõttu, et osa vastutustundetuid elanikke võttis seda luba lausa üleskutsena.

Aitäh! Palun, Aivar Sõerd!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Mul on küsimus õiguspoliitika kohta, täpsemalt maksupettuste tuvastamise ja kahju sissenõudmise kohta kriminaalmenetluses. Ma mäletan oma praktikast, et maksupettuse toimepanemisel kriminaalkorras oli võimalik esitada tsiviilhagi. Seda võimalust kasutati. Nüüdseks on olukord muutunud ja kehtiv kord, nagu ma aru saan, seda ette ei näe. Kuidas see praktikas on, seda me nägime väga hästi nn Belokrõlovi kaasuse puhul, kus 30-miljonilise tõestatud maksupettuse puhul saadi kätte 7 miljonit, lisaks tingimuslik karistus. Kas selline ongi meil tänasel päeval õiguspoliitika maksupettuste tuvastamise korral kahju sissenõudmise vallas või on plaanis õiguslikku regulatsiooni ümber kujundada?

Hakkame algusest pihta. Õiguslikku keskkonda on just maksupettuste paremaks tuvastamiseks ja, ma rõhutan veel kord, ka maksupettuste tõttu saamata jäänud raha sissenõudmiseks pidevalt parandatud. Võtame sellesama teema, mida te nimetasite. Hakkame sellest pihta, et 7 miljonit oli kokkuleppemenetluse üks pool. Riigil oli mitu võimalust: kas valida üldmenetlus ja jääda olukorda, kus üldse ei ole võimalik midagi kätte saada, või saada kätte kas või see 7 miljonit. Peale selle on Maksu- ja Tolliametil alati võimalus kasutada ülejäänud kätte saamata maksude osas haldusmenetlust. Kas ta seda teeb või ei tee, see on maksuameti otsustada. Peale selle on viimastel aastatel loodud mitmeid sätteid, mis puudutavad konfiskeerimist, seda ka kolmandatelt isikutelt. Ikka sellel eesmärgil, et riik saaks võimalikult palju saamata jäänud maksurahast kätte. Ja silmas pole peetud mitte ainult riigile tekitatud kahju, vaid tihtipeale ka eraisikutest kannatanuid.
Üldiselt ma väga pessimistlik ei ole. Küsimus on alati selles, milliseid samme ja tarkusi kasutavad maksupetturid. Tihtipeale juhtub nii, et nad on mõne sammu võrra ees. Näiteks me teame Viljandi haigekassas asetleidnud juhtumit, millest te olete arvatavasti lehest lugenud. Inimene mõtles, et ta tekitab olukorra, kus tal pole peale süüdimõistvat otsust võimalik kokkulepet täita, sest kokkulepe pidi saama täidetud mitte tema isikliku, vaid temale kuuluvate firmade kinnisvara arvel. See andis põhjust menetlust analüüsida, et selliseid olukordi ära hoida ja laiendada konfiskeerimise võimalusi. Nüüd laieneb see seadusega ka kolmandatele isikutele. Nii et võimalusi on palju ja ma loodan, et summad, mis riigil saamata jäävad, aasta-aastalt vähenevad.

Palun, Andres Herkel!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Mulle teeb meie seadusloome mahu juures muret ebajärjekindlate muudatuste tegemine ühte ja teise seadusesse. Kusagil ettekande keskel te jõudsite ka küsimuseni, kas mitte ei ole seaduse muutmisest parem tee analüüsida rakenduspraktikat ja seda vajaduse korral muuta. Mu küsimus on selle kohta, mida konkreetselt ministeerium selles vallas on ette võtnud või ette võtmas. Minu arusaam liigub küll järjest enam sinnapoole, et meil tuleks teha tarbetute, segavate ja bürokraatiat laiendavate regulatsioonide nimistu, et neid siis jõudumööda tühistama hakata.

Täiesti õige suund iseenesest. Hea õigusloome tava näeb ette ka rakendusjärgset analüüsi ja selle rakendusjärgse analüüsi aluseks saab olla väljatöötamiskavatsus. Vaadatakse, mis eesmärke on tahetud seadusega saavutada, ja kui on möödunud paar-kolm aastat, siis tehakse analüüs. See on ka meie välispartnerite kogemus, et seaduse rakendumisest peab mööduma teatud aeg, alles siis saab hinnata, kas eesmärgid on saavutatud, kas oodatud mõju on avaldunud. Tulenevalt sellest, et hea õigusloome tava on meil kehtinud ainult paar aastat, me saame seda tööd alustada järgmisel aastal ja see ongi ministeeriumi tegevusplaanis.
Teine teema puudutas liigset bürokraatiat ja seaduste liiga suurt mitmekihilisust. Siin mängivad olulist rolli mitmesugused ette võetud kodifitseerimisprojektid, mille eesmärk ongi vaadata üle kõik konkreetse valdkonnaga seonduvad regulatsioonid eri seadustes. Tuleb üle vaadata, mis on vajalik, mis on tarbetu, oma elu ära elanud, ja teha seaduse tekst arusaadavamaks ja huvilisele ühest kohast leitavaks. Ma loodan, et sama suuna võtab ka Euroopa Komisjon. Sellest on justiitsministrite kohtumistel juttu olnud, et enne kui asuda initsieerima uusi Euroopa Liidu direktiive ja määrusi, tuleb väga kriitiliselt vaadata õigusakte, mis juba sarnastes või samades valdkondades toimivad, et liikmesriike liigsete seadusandlike aktidega mitte koormata. Vastasel juhul ei jõuta neid oma õigusruumi üle võtta ja teinekord polegi neid võimalik kohandada. Nii et see suund on väga õige. Kordan, et õigusloome hea tava hakkas meil kehtima paar aastat tagasi. Usun, et lähiaastatel jõuame ka konkreetse rakendamise analüüsini, mis on üks Justiitsministeeriumi töövaldkondi.

Palun, Jüri Morozov!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Õiguspoliitika arengusuunad näevad ette, et tegevus peaks olema nii avatud kui ka ettenähtav ning ilmselt see peaks olema nähtav ka valitsuse tegevuskavas. Küsin teie käest, et kui arvestada analüüsimise ja kaasamise vajadust, kuidas on olnud võimalik neid nõudeid täita näiteks kiirlaenudega tegelemisel või elatisraha sissenõudmise küsimustes.

Ma arvan, et mõlema teema puhul saab rääkida heast kaasamise näitest. Justiitsministeeriumis töötatakse välja kahte kiirlaene käsitlevat seaduseelnõu, millest üks räägib kiirlaenu kulukuse määrast ja sellega seonduvatest aspektidest, teine aga laenu tagasinõudmise kuludest. Nende seadustekstide kirjutamise aluseks võeti väga palju meie lähinaabrite kogemusi. Siin tuleb vaadata ka seda aspekti, kas kiirlaenuandjatel püsib suur huvi meie vastu või vastupidi, see teenus kaob üldse ära. Turg siinsamas põhjamaades ei tohi kiiva minna. Ja teine asi: kui sellesisulised projektid olid erinevates sõnastustes valmis, siis hakati juba varakult läbi rääkima kõigi organisatsioonidega, kes ühel või teisel määral selle valdkonnaga seotud on. Põhipartner on olnud pangaliit, aga tegelikult on saanud kaasa rääkida paljud kohtutäituritest kuni vahekohtute esindajateni välja. Vaidlused olid küllaltki tulised. Lõpuks jõudsime võib-olla mitte täieliku konsensuseni, aga vähemalt selliste sõnastusteni, mis võiksid meie õiguskorda kõige paremini sobida.
Analoogiline protsess käib praegu elatisvõlgnikelt võlgade sissenõudmist käsitlevate õigusaktide kirjutamisel. Ka sellesse on kaasatud nii organisatsioonid, mis seovad neid inimesi, kes elatisvõlgade tõttu on hädas võlanõudjatega, kui ka riigiasutused. Meil on päris tulised vaidlused, sest väga paljud meetmed, mis puudutavad elatisvõlgnike mõjutamist, on seotud erinevate litsentseeritud tegevuste ja nende piiramisega. Need on head näited sellest, et meil on küll õigustatud eesmärk, aga selleni jõudmine on võimalik ainult tihedas koostöös nendega, kes selle eesmärgi saavutamisel meil tee peal seisavad.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin!

Lugupeetud aseesimees! Austatud härra minister! On olemas üks seaduseelnõu, mis on jäänud kuidagi rippuma. Tunnistan, et mulle tundub see olevat üks kõige olulisemaid rippuma jäänud eelnõusid. Ma ei tea isegi selle numbrit, sest ta ripub üleval nii, et number on ära kadunud. Parema puudusel nimetan seda tinglikult Glikmani-Repsi seaduseelnõuks, kus on väga palju juttu sellistest asjadest nagu ebaseaduslik jälitamine ja läbiotsimine – ühesõnaga, kõikvõimalikud eritoimingud ja üldse peaaegu et inimõigusi rikkuvad toimingud, mida õiguskaitseorganid võivad teha. Seal oli üle saja parandusettepaneku, kui ma ei eksi, ja me olime kõik enam-vähem nõus, et kolmandik neist on võib-olla mõttetud ja neid pole vaja, aga kaks kolmandikku on siiski olulised. Kuhu kohta see projekt on jäänud?

Aitäh! See projekt on ikkagi veel teatud analüüside staadiumis, aga juba liikumas teie poole. Praegu ootab see viimast kooskõlastust advokatuurilt ja ma loodan, et paari nädala jooksul on see valmis allkirjastamiseks ja Vabariigi Valitsusele saatmiseks. Meie nimetame seda Justiitsministeeriumis põhiõiguste ja -vabaduste paketiks ning see puudutab läbiotsimise ja vahistamise korda. Ette rutates selgitan, nagu ma ütlesin ka oma ettekande viimases lauses, et õigusselguse hind on aeg ja vahendid. Ka selle seaduse elluviimiseks vajalikud summad on päris kopsakad, kuna me suurendame tunduvalt kulutusi, mis on seotud riigi õigusabi ja ka kohtunike tööga teatud otsuste tegemisel, kuna see koormus läheb prokuratuurilt üle kohtutele.

Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud minister! Tänavu 1. oktoobril andis härra president armu kahele inimesele, kes olid pandud trellide taha uimastite levitamise eest. Seoses sellega on mul teile küsimus. Kas see tähendab, et riigi õiguspoliitikas valitsev suund on pehmendada nende karistusi, kes tegelevad uimastiäriga?

Minu asi ei ole kommenteerida presidendi otsust. President on põhiseaduslik institutsioon ja ta on otsuse tegemises vaba. Mingit õiguspoliitika suunda narkokuritegevuse sanktsioonide pehmendamisele ma aga ei näe. Minu meelest on need karistused meil lähiriikidega võrreldes viimastel aastatel küllaltki karmid olnud. Pigem on küsimus selles, kas see on kuidagi kaasa aidanud narkosurmade arvu vähenemisele. Kahjuks mitte nii suurel määral, kui oleks vaja. Elu on näidanud, et narkosurmade arvu vähendamisele saab kaasa aidata nende madalama taseme narkodiilerite püüdmisega, kes tänaval seda surma levitavad. Aga mingisugust õiguspoliitilist nihet ma selles osas justiitsministrina lähiajal ei näe.

Aitäh! Palun, Tarmo Mänd!

Austatud juhataja! Austatud minister! Te pühendasite suure osa oma ettekandest õigusloomeprotsessi tugevdamise ja parandamise teemale. Üks õigusloome headest tavadest on kahtlemata see, et Riigikogule laekuvad eelnõud koos rakendussätetega. Möödunud nädalal palju kõmu tekitanud kooseluseadusel olid rakendussätted esialgu olemas, pärast need kadusid kuhugi. Kas te peate seda ka heaks tavaks või mitte?

Hakkame sellest pihta, et eelmisel nädalal vastuvõetud kooseluseadus on Riigikogu algatatud seadus. Jah, ma möönan, et Justiitsministeerium on palve korral alati aidanud Riigikogul tema algatatud seaduseelnõusid, ütleme, töökorda seada. Iseenesest see, et rakendusakt ei ole nn põhi-seaduse eelnõuga koos – ma räägin siin põhi-seadusest, mitte kokku kirjutatult põhiseadusest –, ei ole mingi hea tava rikkumine, seda on ennegi olnud. Võtame kas või sellesama korrakaitseseaduse, mille üks säte tekitas probleeme. Aga jah, iseenesest rakendusaktide väljatöötamine peale seaduse jõustumist mingisuguses pikemas ajalises perspektiivis pole kuigi erandlik. Me teame, et kooseluseadus jõustub 1. jaanuaril 2016 ja selle erinevate rakenduste kaalumine peabki saama üheks järgmise aasta rutiinseks tööülesandeks. Valdkonda reguleeriv seadus ise on ju vastu võetud.

Aitäh! Palun, Mihhail Korb!

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab üksikvanemaid, kes on sunnitud oma lapsi kasvatama üksinda. Nagu teada, meil on hästi toimiv elatise väljamõistmise kohtusüsteem, aga hiljem inimesed puutuvad kokku päris suurte probleemidega selle raha kättesaamisel. Minu küsimus on selline: kas te leiate, et raha kättesaamise regulatsioon on piisav või arvate, et selles valdkonnas tuleb midagi muuta?

Selles valdkonnas midagi juba muudetakse. Ma isegi pakun, et järgmine nädal saadab Justiitsministeerium kooskõlastusringile seaduseelnõu, mis on mõeldud elatisvõlgnike mõjutamiseks, et nad täidaksid kohustusi oma laste ees. Ma olen seda ka enne öelnud, et me võime ükskõik kui palju lapsetoetust suurendada – see on vajalik meede –, aga lapsed, kes ei saa mõlemalt vanemalt isegi mitte kohustuslikku hoolitsust, peavad suures osas ikkagi elama kas vaesuses või vaesuspiiril. Seetõttu on meil praegu kooskõlastamiseks ettevalmistamisel seaduseelnõu, millega soovitakse piirata oma kohustusi ignoreerivate lapsevanemate õigusi. Seda alates praegu arutlusel olevast sõiduki juhtimise õigusest kuni teatud litsentsideni kalanduse ja jahinduse vallas. Ja kui lapsevanem ei näita oma sissetulekut ja laseb kellelgi teisel enda asemel oma rahalisi kohustusi täita, siis on eesmärk ikkagi välja käia lahendus, kuidas nendelegi lastele saaks elatusraha makstud. See on terve suur pakett, mis peaks lähiajal valitsusse ja ka Riigikokku jõudma. Loodan, et me arutame seda õiguskomisjonis elavalt.

Aitäh! Palun, Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Varasematel aastatel jõudis Riigikokku kohtute seaduse eelnõu, mille sisu oli kohtute alluvuspõhimõtete muutmine. Kuigi kaugele me sellega pole jõudnud. Milline on praegu Justiitsministeeriumi seisukoht selles osas, lähtuvalt õiguspoliitika arengusuundadest? Kas on midagi sellist veel oodata Riigikogusse?

Ma arvan, et kohtute seadus on väga oluline teema. Sellest on räägitud juba aastaid, aga Riigikogus eeldaks selle  menetlus pikemat ajaperspektiivi kui kolm või neli kuud. Minu kui justiitsministri jaoks on oluline see, et kohtud jõuaksid omavahel kokkuleppele, milline mudel nendele kõige paremini sobib. Kohtute haldamise nõukoda on seda aeg-ajalt arutanud. Vahepeal on vee peal olnud ettepanek anda kõik kohtuastmed Riigikohtu alluvusse, mis on praegu päevakorralt maas. Ka Riigikohtu esimees ei ole selle tulihingeline pooldaja. Üldiselt arvan, et nagu teised riigi institutsioonid vajavad kohtudki aeg-ajalt teatud moderniseerimist. On ju tegu lausa põhiseadusliku institutsiooniga. Ma olen kindel, et see diskussioon jätkub ka järgmises Riigikogu koosseisus. Need asjad ei toimu ülepeakaela ja kohtute puhul, kes peavad endas kandma teatud konservatiivsust, on see vägagi loomulik. Aga ma olen kindel, et see diskussioon jätkub.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister, kas teile ei tundu, et mõnes osas on seadused liiga leebed? See puudutab eriti neid suuri käibemaksupettusi, mille kohta kolleeg Aivar Sõerd küsis, ning pettusi ehitusäris. Ehitusfirmasid järjest luuakse, lastakse nad peagi pankrotti, jäetakse maksud maksmata ja paistab, et nad tulevad sellest päris puhtalt välja. Kas ei ole kaalutud sellistele eraisikutele kehtestada ärikeeldu?

Meil on äri- või ettevõtluskeeld karistusseadustikus lisakaristusena täiesti olemas. See on kohtupraktika asi, kas seda määrata või mitte, ja ikkagi aeg-ajalt seda määratakse. Pigem on küsimus selles, kuidas kohaldada ärikeeldu, kui tegu pole Eesti oma ettevõttega. Näiteks Soomes ärikeelu saanud inimene tuleb Eestisse ja alustab oma ettevõtlust just selle mõttega, et siin see võib-olla, nagu eesti keeles öeldakse, purki ajada. Selle takistamiseks on väga palju erinevaid Euroopa Liidu üleseid algatusi. Küllap iga uus skeem, mida majanduskuritegevuses kasutatakse, paneb riigid vastavalt reageerima. Võtame kõik needsamad käibemaksupettused eri sfäärides, näiteks aktsiisipettused – on möödunud mingi aeg ja riik on sellele adekvaatselt reageerinud. Aga tuleb arvestada sellega, et kurikaelad on oma mõttetegevuses ja rahvusvahelises haardes kahjuks vägagi edumeelsed, nad arendavad oma skeeme tihtipeale kiiremini kui riik. See on kogu maailmas paratamatus. Usun aga, et samm-sammult neile järele liikudes ja vahel neile ka kanna peale astudes on riik viimaste aastate jooksul saamata jäänud tulu tunduvalt vähendada suutnud. Loodan, et lähiajal jõustuvad seadused parandavad olukorda veelgi. See on, nagu öeldakse, justkui lõppematu jutustus, aga sellest jutustusest tuleb osa võtta, vastasel juhul ei näe me seda lõppu kunagi.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, justiitsminister Andres Anvelt! Me avame läbirääkimised. Esinevad fraktsioonide esindajad. Palun, Neeme Suur, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Kindlasti olete tänase arutelu aluseks oleva dokumendiga tutvunud. Lubage korraks pöörduda tagasi alguse juurde ja viidata Riigikogu otsusele – ma ei loe ette kogu teksti, piirdun esimeste ja viimaste lausetega – "Õiguspoliitika arengusuundade aastani 2018" heakskiitmise kohta. Vastu on see võetud 23. veebruaril 2011. Otsuses on kirjas, et tulenevalt vajadusest tagada igaühe põhiseaduslikud õigused ja vabadused ning suurendada ühiskonna sidusust ja õigussüsteemi efektiivsust, otsustab Riigikogu, esiteks, teha Vabariigi Valitsusele ettepaneku teostada järjekindlalt eesmärgipärast õiguspoliitikat, lähtuvalt Riigikogus kõnealuse otsusega heaks kiidetavatest "Õiguspoliitika arengusuundadest aastani 2018", ja teiseks, teha Vabariigi Valitsusele ettepaneku esitada alates 2012. aastast Riigikogule hiljemalt iga aasta 1. novembriks ettekanne õiguspoliitika arengusuundade elluviimise kohta.
Sellest otsusest on möödas kolm ja pool aastat. Otsus käis otseselt Vabariigi Valitsuse tegevuse kohta õiguspoliitika teostamisel. Vastutav ministeerium on Justiitsministeerium, ettekande teeb igal aastal justiitsminister. Möödunud kolme ja poole aasta jooksul on Riigikogus menetletud kokku 613 seadusandlikku akti, nendest Vabariigi Valitsuse algatatuid 354 ehk 57% ning Riigikogu ja teiste poolt algatatuid 232 ehk 37%. Vastu on võetud 495 seadusandlikku akti, nendest 348 ehk 72% olid Vabariigi Valitsuse eelnõud. Tagasi on lükatud 118 algatust, millest vaid kuus olid Vabariigi Valitsuse eelnõud.
Hoolimata sellest, et seaduse väljatöötamise kavatsusi on alles olnud veidi rohkem kui kümmekond, menetletud seadusandlikke akte aga sadu, näeme siiski, et Vabariigi Valitsusele tehtud ettepanekut on tõsiselt võetud. Suunis on antud ja seda on arvesse võetud. Statistika näitab aga samas, et mitte ainult Vabariigi Valitsus ei ole seotud õiguspoliitika kujundamisega. Riigikogust endast tuleb umbes neljandik õigusloomealgatusi. Õiguspoliitika põhimõtete järgimine on asjakohane ka Riigikogus endas tekkinud algatuste puhul. Asjakohane on ka silmas pidada Riigikogu juhatuse otsusega 2012. aastal kinnitatud juhiseid Riigikogus seaduseelnõu menetlemise hea praktika kujundamiseks. Siinkohal on asjakohane tõstatada küsimus, kas mingi osa põhimõtetest, mis soovituslikes dokumentides kirjas on, ei peaks seaduse osaks saama.
On veel mõned aspektid, millele tahan täna tähelepanu juhtida, need puudutavad just Riigikogu enda tegevust. Mulle tundub, et viimaste kuudega on Riigikogu komisjonide töö olulisus avalikkusele väga hästi selgeks saanud. Seda tähtsamaks tuleb pidada ka komisjonide töö avatud korraldamist. Sotsiaaldemokraadid on mitmel korral menetlusse andnud eelnõu komisjonide töö avatuse suurendamise kohta. Ka praegu on asjaomane eelnõu 330 põhiseaduskomisjoni menetluses, samuti põhiseaduskomisjoni enda eelnõu 651. Loodan väga, et need algatused leiavad positiivse lahendi.
Teine aspekt puudutab kaasamist. Eriti just laiema kõlapinnaga eelnõude puhul on siht- ja sidusgruppide arvamuse ärakuulamine ning arvestamine väga oluline. See käib nii Riigikogus alguse saanud kui ka Vabariigi Valitsuse eelnõude kohta. Väga tähtis on ka muudatusettepanekute esitamine. Just muudatusettepanekute esitamisega saavad fraktsioonid ja Riigikogu üksikliikmed anda oma panuse eelnõu kvaliteedi tõstmisse ja selle sisu kujundamisse. Otse juhtivkomisjonide esitatud, aga samuti fraktsioonide ja Riigikogu üksikliikmete tehtud ettepanekute kaudu saavad eelnõu kujundamisse sekkuda ka organisatsioonid ja isikud väljastpoolt Riigikogu. Võiksime kaaluda, kas seni tavapärasena käsitatav kümme päeva muudatusettepanekute esitamiseks on piisav aeg.
Palun lisaaega!

Kolm minutit juurde.

Isiklikult arvan, et võiksime kaaluda tavapärasena ka pikemat tähtaega muudatusettepanekute esitamiseks. Eelnõude jõustumistähtaeg sõltub paljuski eelnõuga seotud toimingute hulgast ja iseloomust. Kui rakenduslikke toiminguid on palju, siis on otstarbekohane ka tavapärasest pikem jõustumistähtaeg.
Riigikogu otsus "Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018" mõjutab oluliselt Eesti õigusloomet. Arenguruumi hea õigusloome tava rakendamisel on veel piisavalt nii Vabariigi Valitsusel kui ka Riigikogul endal. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Mihhail Korb Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nagu on öeldud "Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018" seletuskirjas, on Eesti Vabariigi õiguspoliitika kontseptsioon ja õiguslik mõte alusdokumendiks meie põhiseadusele. Õigusloomes tuleb esmajoones lähtuda põhiseaduse sätetest, mis tagavad üksikisiku õigused ja riigikorralduse. Nende täitmise hindamisel peame aga minema põhiseadusest kaugemale ning analüüsima õigusaktide kvaliteeti, lähtudes tehtud seadusmuudatustest.
Täna peatun lühidalt kolmel teemal, mis on valitsuserakondade poliitika elluviimisel esile kerkinud, seda just põhjusel, et need on saanud ühiskonna etteheidete osaliseks. Esiteks räägin korrakaitseseaduse rakendamisest, täpsemalt alkohoolsete jookide tarbimise lubamisest avalikus ruumis, teiseks aga üksikvanematest, kellel on raskusi elatisraha kättesaamisega. Oma kõne lõpetan Riigikogus menetluses oleva seaduseelnõuga, mis peaks justkui likvideerima põhiseadusvastase olukorra, kuid nagu on kinnitanud advokatuur, pigem takistab inimestel oma põhiõigusi teostada.
Me räägime iga päev palju, et õigusloome kvaliteeti tuleb tõsta, et inimestel tekiks usaldus riigi vastu. Käesoleva aasta 1. juulil hakkas kehtima korrakaitseseadus, mis muutis Eestis alkoholi tarbimise avalikus ruumis lubatavaks. Sellele poliitilisele otsusele tagasi mõeldes tekib paratamatult küsimus, kelle usaldust sooviti võita alkoholipoliitika liberaliseerimisega. Kas Eesti või Brüsseli? Rahvas ei ole seda kunagi soovinud, seda kinnitavad nii enne seadusmuudatust kui nüüd läbiviidud küsitlused. Sellest hoolimata selgitati toona avalikus ruumis napsitamise lubamist järgmiselt: laialt on levinud arusaam, et avalikus kohas alkoholi tarvitamine või koguni joobes viibimine on keelatud. See olevat silmakirjalik ja täiesti kokkusobimatu õhtumaise tsivilisatsiooniga, kus mõõdukas alkoholi tarvitamine on sotsiaalselt adekvaatne tegevusviis. Keskerakond niisugust lähenemist ei poolda. Sellest tulenevalt andsime esimesel Riigikogu sügisistungil üle eelnõu, mis jälle ei luba avalikes kohtades alkoholi tarvitada. Tänu väga paljude inimeste koostööle mõistis lõpuks ka Vabariigi Valitsus, et Eesti ei tolereeri napsitamist bussipeatustes, tänavatel ja parkides. Kui tulla tagasi õigusloome kvaliteedi juurde, siis tegemist on eheda näitega sellest, mis juhtub, kui poliitiliste otsuste langetamisel on välja jäetud inimfaktor.
Kõikidel meil on keegi tuttav või tuttava tuttav, kes kasvatab üksinda last või lapsi ning kelle elujärg sõltub ka sellest, kas teine vanem maksab lastele elatisraha. Eestis on hästi toimiv elatise väljamõistmise kohtusüsteem, mis on paraku vaid üks päikesekiir pilvede vahel, mitte päikesepaiste, mis peaks leevendama raskes seisus oleva lapsevanema olukorda. Tegemist on süsteemiga, mis ei kaitse üksikvanemat juhul, kui teine vanem maksmisest kõrvale hoiab. Valitsuserakonnad on senise õiguspoliitikaga loonud olukorra, kus kohtulahendi jõustamisega antakse üksikvanematele signaal, et jah, me aitame teid. Me mõistame välja elatise, kuid see, kuidas te selle kätte saate, on teie enda mure. Muidugi on võimalik kasutada kohtutäituri abi, kuid ikkagi võib inimene seista lahendamatu olukorra ees.
Proua juhataja, palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Mida teha siis, kui on küll jõustunud elatisnõue, kuid inimesel, kes on kohustatud seda maksma, lihtsalt ei ole raha? Praegu on võimuerakondade poliitiline otsus, et kui lapsevanem ei maksa elatist, on seda kohustatud tegema tema vanemad. Keskerakond leiab, et see on väga vale lahendus olukorras, kus me teame, et vanemate inimeste sissetulek ei ole piisav isegi selleks, et osta endale ravimeid. Mõned ei saa endale isegi sooja tuba lubada.
Lõpetan oma kõne süüteomenetlust puudutava eelnõu käsitlemisega. Eile saatis advokatuur kõikidele Riigikogu liikmetele kirja, kus juhtis tähelepanu tõsiasjale, et riik tahab inimesed ilma jätta neile põhiseadusega ettenähtud õigusest nõuda kahju hüvitamist juhul, kui riik on neile süüteomenetluses kahju tekitanud. Selles kirjas on öeldud, et süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu eesmärk pidi ja peaks olema ülalkirjeldatud ning seni reguleerimata puudujääkide kõrvaldamine, võimaldades isikutel nõuda riigi tekitatud kahju hüvitamist. Menetluses olev eelnõu, mida Riigikogu vastu võtma asub, aga, vastupidi, pigem välistab kahju väljamõistmise või vähemalt oluliselt piirab seda võimalust. 
Kallid kolleegid seaduseelnõu väljatöötajad! Kas te olete küsinud, kuidas teie valijad sellesse suhtuvad, kui te võtate inimestelt ära õiguse nõuda riigi tekitatud kahju hüvitamist? Minu valijad seda ei mõista. Aitäh!

Aitäh! Palun, Igor Gräzin Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Palun kaheksa minutit!

Kaheksa minutit.

Austatud proua esimees! Lugupeetud kolleegid ja härra minister! Kolleeg Neeme Suur esitas väga hea statistika seaduste ja selle kohta, kust eelnõud tulnud on. Siin pole midagi korrata. Üldiselt meil on praegu 398 seadust, 324 neist on muudetud, mis on tegelikult väikse riigi kohta ja meie haldusvõimekuse juures täiesti piisav arv. Samas eksisteerib oht, et seadusloome maht võib Eestis mingil hetkel hakata taas kasvama, sellepärast et igal uuel Riigikogul on soov midagi ära teha, küsimata, kas seda on vaja.
Niisiis küsimus nr 1: milleks seadusi tehakse ja kus kohas neid vaja on? Vastus nr 1 on see, et väga sageli vajab seadusi Vabariigi Valitsus, kes oma töös leiab kusagil olevat augu, kes tahab midagi ära teha ja tahab teada saada, kas ta tohib seda teha või mitte. Ja juhul, kui võib teha, on tal vaja seadusandlikke juhiseid. Teiseks võivad õiguskomisjon ja üldse kõik komisjonid oma valijatelt saada signaali, et kusagil on mingisugune lünk ja midagi tuleb selle lünga täitmiseks teha.
Rääkides strateegilistest valikutest, mida tuleks arendada, siis ma nimetaksin kolm väga olulist valdkonda, kus meie seadusandluses veel üht-teist puudu on. Esiteks pole minu arvates vaatamata meie võidukatele raportitele ettevõtlusega asjad kaugeltki mitte korras. Teiseks, konkurentsiprobleemid. Seda me näeme praegu seoses praamiühenduse konkursi korraldamisega. Ja kolmandaks, riiklike ettevõtete juriidiline staatus ja regulatsioon – jälle näiteks praamid, aga ka Eesti Energia. Eesti Energia pole süüdi selles, mida ta teeb. Ta vaeseke, sh ka Sandor Liive, peab lihtsalt tegutsema seaduse järgi, millest ei ole võimalik aru saada. Üks oluline ajend seaduste tekkeks on ka see, et kohus vajab abi. Ta võib tõesti vajada abi mõningates kriitilistes situatsioonides, mis on seotud põhiseadusega. Ülejäänu osas, vastupidi, peaksime jätma kohtule võimaluse kujundada välja kaasusepõhine Eesti õigussüsteem. Kohus on selles mõttes juriidiliselt kahtlemata demokraatlikum institutsioon kui Riigikogu.
Seadused lähtuvad ka huvigruppidest. Huvigruppidega on meil see probleem, et meil puudub üks väga oluline seadus, nimelt seadus lobeerimise ja lobiõiguse, st selle kohta, kuidas teatud grupid, sh survegrupid ja huvigrupid, täiesti seaduslikult ja ajakirjanduse sildistamist kartmata rahvasaadiku juurde pääsevad. Ma tahan rõhutada, et lobigrupp esindab valijaid. Ja see, et valijad lobigrupi näol ei pääse neid või nende vaateid esindava rahvasaadiku juurde, ja et seda soovi aetakse segi korruptsiooni ja ei tea millega, on ebanormaalne. On ju igasuguseid üksikseadustega seotud huvigruppe, olgu need minu pärast puidutootjad, geoloogid, looduskaitsjad, roosikasvatajad või kalamehed, kellel ei pruugi üleriigilist esindusorganisatsiooni olla.
Muide, seoses alkoholi tarbimist puudutava seadusega tahan öelda, et mulle on jäänud mulje, et vaatamata Mihhail Stalnuhhini seisukohale eestlased üldiselt siiski joovad. Ja huvitav on see, et alkoholi tarbijaid, kes peaksid olema küllaltki representatiivne grupp, asjaomastesse dispuutidesse kaasatud ei ole. Toon näiteks sellise elementaarse küsimuse, milleks on kehtestatud piirang, et öösel ei tohi alkoholi müüa, seda tohib müüa kümnest kümneni. Täiesti jabur otsast lõpuni! Ja joodikute käest pole selle kohta üldse küsitud. Samas nad moodustavad kindlasti üle kahe kolmandiku kõigist valijatest ja tänu ka nendele on see riik suuresti üles ehitatud.
Nimetaksin terve rea teemasid, millega meil tuleks tegelda ja mida ka justiitsminister võiks oma tööplaani tehes arvestada. Esimene asi on, et tõenäoliselt aina tehniseeruvas, üha keerulisemaks minevas maailmas me vajame ühtset kodifitseerivat akti, mis puudutab kogu IT-valdkonda. Seda enam, et meie oma inimene, st Eesti inimene hakkab eeloleval ajal selle valdkonna eest vastutama kogu Euroopa Liidus.
Küsimus number 2: mida teha Euroopa Liidu aluslepingutega? Meie räägime siin 300 seadusest, ent otseselt Euroopa Liidu aluslepingutel rajaneva seadustiku maht on üle 90 000 lehekülje.
Ja viimane asi, millele ma tahan eriti tähelepanu juhtida, on see, et me vastutame kaudselt kõik, kogu Riigikogu, selle tragöödia eest, mis on aset leidnud Eesti Vabariigi prokuratuuris. Seal lokkab ebakompetentsus ja seadusetus, mis tahes järelevalve prokuratuuri tegevuse üle puudub ning selline olukord on ka meie süü. Nüüd on küsimus, kas me kehtestame mingisuguse Riigikogu-poolse järelevalve prokuratuuri tegevuse üle või meil tuleb seista silmitsi sellega, et praegune hull olukord läheb veel hullemaks. See on see valikukoht, kus meil tuleks probleemidele näkku vaadata.
Ja lõpetuseks. Hea seadusloome, millest härra minister nii palju rääkis, tähendab seda, et me siin majas peame heast seadusloome tavast kinni. Juhin siinkohal tähelepanu sellele, et kas te tahate seda või mitte, aga tunnistagem, et väga paljude seaduseelnõude puhul me tõepoolest käitume kummitemplina. Kooseluseadus on suurepärane näide. Teise ja kolmanda lugemise vahele jäi 21 tundi ja presidendil kulus selle seaduse läbilugemiseks aega neli minutit. Ma ei saa seda nimetada heaks seadusloomeks ja ma arvan, et me peame sellele mõtlema, eriti olukorras, kus head seadusloome tava ignoreeritakse Kadriorus endas. Siia kõrvale võime lisada ESM-i heakskiitmise, milleks oponentidele anti mõtlemisaega 50 minutit.
Selle taustal rääkida, et meil on kümme päeva parandusettepanekuteks ja et võib-olla tuleks seda pikendada – selle peale ma ütlen: "Neeme, ära tee nalja!" Teeme kuidagi niimoodi, et vähemalt 24 tundi jääks selleks aega! Või siis alternatiivne ettepanek: likvideerida erinevus teise ja kolmanda lugemise vahel kui lihtsalt rahvasaadikute mõnitamine. Mingit sisulist tööd selle aja jooksul ju ei toimu. Ja kui jutt juba kodukorrale läks, siis veel üks asi. Me oleme seda alati rääkinud, aga see tuleb üks kord aastas ikka jälle jutuks, ja nimelt siis, kui silmad kipuvad kinni vajuma. Kas ei tuleks kodukorras reegleid nii muuta, et obstruktsioon seaduseelnõu, eeskätt siis eelarveseaduse eelnõu menetlemise ajal oleks võimatu või vähemalt keerulisem?
Need olid lihtsalt mõningad mõtted. Kui meil ei oleks nii head ministrit, kes esitas nii hea ettekande, siis need mõtted oleksid jäänud tulemata. Aitäh!

Aitäh! Palun, Marko Pomerants Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel!

Tere päevast, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Head kolleegid! Kogusin oma mõtteid ettekannet kuulates ning kolleegide küsimusi ja ministri vastuseid jälgides. Seetõttu ei ole minu praegune ettekanne nii ilus laulu vulisev oja, millena minu kolleegide sõnavõtud paistsid. Miks üldse selline ettekanne, selle tegi meile Neeme kenasti selgeks. Kui jääda ministri ettekande juurde üldises plaanis, siis selle puhul on uudisekünnist kuidagi raske ületada, aga kindlasti Justiitsministeerium ja Riigikogu mõlemad pressiteate teevad. Üldises plaanis on kõik kenasti, ärkamiskohad tulevadki selle peale, kui minnakse konkreetsete seaduste või eelnõude juurde.
Tänane kandev teema on hea õigusloome tava ning hästi palju on siin ette heidetud või kuidagi märkusena mainitud, et kooseluseaduse puhul on rikutud hea õigusloome tava. Head kolleegid, ma ütlen teile, et ei ole põhjust neid kahte asja koos käsitleda, kuna neil ei ole tõesti midagi ühist. Kooseluseadus tehti omas rütmis ja hea õigusloome tava oli sel ajal kusagil teises kohas.
Mõjude analüüs on ka kindlasti oluline märksõna. Aga ma julgen väita, et seletuskirja võib igasuguseid erinevaid mõjusid kokku kirjutada. Justiitsminister rääkis täna sellest, kuidas tema särav eelnõu on õiguskomisjoni jõudnud. See käsitleb krediidi kulukuse määra kiirlaenude puhul ja eile me seda arutasime. Võin öelda, et ega selles osas mingisugust väga selget arusaama ei ole, kui paljusid inimesi see krediidi kulukuse määrale lae panemine tegelikult mõjutama hakkab. Sellele, kellele on see raha vajalik, kes neid laenuandjate ressursse tarbib, on see määr ükskõik mis lae puhul ikka liiga kõrge ja siin ei aita mingisugune mõjude analüüs. Inimesed on ikka oma laenudega hädas. Aga võib-olla hoitakse nüüd mõned inimesed nendest laenuvõtmistest eemal, abiks on seegi.
Nüüd korrakaitseseadusest ja sellest alkoholi tarvitamise sättest. Julgen öelda, et kolleeg Mihhail Korb oli siin silmakirjalik, kui ta rääkis, kuidas Keskerakond teeb meeleheitlikke katseid olukorda tagasi pöörata. Sellesama korrakaitseseaduse hääletuse ajal ei olnud siin saalis ühegi erakonna esindajaid, kes oleks selle eelnõu vastu hääletanud. Ja mina ütlen, et mõju, mis selle seaduspügala rakendamisel ilmnes, on mõnes mõttes ka positiivne, kui sellele halvale pildile üldse säärasest vaatenurgast saab läheneda. Paljud inimesed said teada, et Eestis ongi hulk joodikuid. Enne seda polnud nagu õiget ettekujutust, eks ole.
Kindlasti me saime teada ka seda, et oluline on seegi, millal üks või teine seadus jõustub. Ma arvan, et 1. jaanuaril jõustumise korral – see ei ole mitte kriitika, vaid mõtlemiskoht – olnuks olukord teine. 1. juuli kandis kõik uudistekanalid pasundasid võimalusest soe ilm ära kasutada ja hakata väljas napsu viskama. Jaanuarikuus poleks see üleskutse üldse mitte nii ägedalt kõlanud. Kindlasti me hakkame siin arutama, kuidas võiks seadust korrigeerida, aga ma ütlen, et joodikud jäävad Eesti riiki nii või teisiti ja nad pole meile võõrad inimesed. Nad on kellegi õed, vennad, klassivennad, pojad, isad. Ja nüüd on mõttekoht, mis siis tegelikult selle asjaga peale hakata.
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Kindlasti me saime tänu korrakaitseseadusele targemaks ka selles osas, et Eesti inimesed ei ole valmis kasutama kõiki vabadusi, mida neile pakutakse. Siit ka küsimus, kas liberaalsel poliitikal on Eestis kohta. Sotsid on meil olnud tuntud paketimeistrid. Mäletame ju demokraatiapaketti, kuhu kuuluvad seaduseelnõud sotsiaaldemokraadid meie ette tõid. Nendesse küll väga palju uskumata soovitan ministril võtta kätte esmaabipakett – mõtlen seda siiralt –, saada terveks ja anda ministeeriumis oma inimestele vunki juurde, et see tee hea õigusloome tava poole ei oleks valitsuse puhul midagi eraldiseisvat. Kui jumal andis justiitsministri ameti, siis tuleb hoida kätt pulsil ka kõikidel ideedel, mida koalitsiooni- või muidu mõttekaaslased on genereerinud. Aitüma! Seadusi tehakse Eestis ka peale tänast päeva!

Suur tänu! Kas soovite kasutada repliigiõigust või on teil protseduuriline küsimus?

Mul on vastulause. Palun väga vabandust, aga mul võttis kümme minutit, et aru saada, et kolleeg Gräzin ajas lihtsalt perekonnanimed segi, kui mulle äsja ühe arvamuse suhu pani. Stenogrammi huvides täpsustan: Gräzin nimetas Stalnuhhinit, aga tegemist oli hoopis Korbiga. Gräzin pole vist veel harjunud sellega, et saalis istuvad kaks Mihhaili.

Täname selle täpsustuse eest! Võtame selle arvesse. Nüüd on läbirääkimised lõppenud, sulgen need. Ka selle päevakorrapunkti arutelu on lõppenud. Täname ministrit ja kõiki teisi osalejaid!

Läheme tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 342 esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli Riigikogu liikme Mihhail Stalnuhhini!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! 1991. aasta 1. septembril võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. Taotluses kinnitati koostööd teiste riikidega selle ülemaailmse rahvusvahelise organisatsiooni eesmärkide poole püüdlemisel vastavalt ÜRO põhikirjale ja põhimõtetele, mis on fikseeritud 1970. aastal ÜRO Peaassamblee istungil vastu võetud riikidevahelisi sõbralikke suhteid ja koostööd käsitlevas rahvusvahelise õiguse printsiipide deklaratsioonis.
Nüüd lähemalt eelnõu juurde. 5.–23. augustini 2002. aastal toimus ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee 61. istung, kus arutati liikmesriikide aruandeid, mis olid esitatud, kuna seda nõudis ÜRO rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, täpsemalt selle artikkel 9. Rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee istungi lõppmärkustes anti Eesti valitsusele soovitus liituda mitme ÜRO inimõigusliku normatiivaktiga, sh 1960. aastal vastu võetud UNESCO haridusliku diskrimineerimise vastase konventsiooniga. Soovituse üks põhjus oli ebapiisav diskrimineerimise vähendamine Eesti haridussüsteemis.
Muud juttu te saate lugeda seletuskirjast. Mina lisan sellele, et Eesti Keskerakonna fraktsiooni kui algataja ettepanek on eeltoodust tulenevalt ning võttes arvesse ÜRO soovitusi alustada selle konventsiooniga ühinemise protsessi, et tagada diskrimineerimisest vaba Eesti hariduspoliitika. Pean veel lisama, et see on üks neid juhtumeid, kus n-ö tavaline valija on pööranud seadusandja tähelepanu sellele, et mitu väga tähtsat ÜRO ja UNESCO konventsiooni pole Eestis ratifitseeritud. See on üks esimesi, millega ühinemisele me palume tänasel istungil Riigikogu toetust. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Mihhail Stalnuhhin!

Kaasettekandeks palun kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Jaak Aaviksoo!

Hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu põhiseaduskomisjon on Keskerakonna fraktsiooni ettepanekut arutanud neljal korral: esimene kord 11. märtsil 2013, siis mullu 19. märtsil ning tänavu 22. aprillil ja 7. oktoobril. 2013. aastal kontsentreerusid arutelud peamiselt küsimusele, kas konventsiooniga ühinemine on põhjendatud. Leiti, et põhimõtteliselt võiks selle konventsiooniga ühineda, aga kuna seda poldud eesti keelde tõlgitud, siis mõneks ajaks teema soikus. Nüüdseks on haridusministeeriumi initsiatiivil tõlge ja konventsiooni õiguslik analüüs valmis, seega on tehtud kõik vajalikud ettevalmistused, et asuda seda ettepanekut sisuliselt arutama. Varasematel aruteludel on nenditud, et 1960. aastal vastuvõetud haridusalase diskrimineerimise vastane kontseptsioon oli oma loomult n-ö postkoloniaalne dokument, mis pidas silmas eelkõige rassilist diskrimineerimist. Seda pitserit see konventsioon ka kannab. Selle konventsiooniga ühinemine on üsna selgelt näidanud, et viimastel aastatel on paljude seni liitumata riikide, sh ka suurte riikide, näiteks Ameerika Ühendriikide ühinemine olnud sporaadiline. Sisulist aktuaalsust sel konventsioonil enamiku arenenud riikide jaoks enam ei ole.
Oluline on siinkohal Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukoht. 7. oktoobril osales meie istungil haridusministeeriumi esindajana jurist Indrek Kilk, kes sõnas, et Haridus- ja Teadusministeeriumi juhtkond on otsustanud 30. septembril toetada selle haridusalase diskrimineerimise vastase konventsiooniga ühinemist ning et see otsus tugineb kolmele põhilisele argumendile. Üks on see, et Eesti on UNESCO liige juba 1991. aastast ja mitmesuguste UNESCO konventsioonidega ühinemine kuulub liikmeksoleku juurde. Lisaks sellele on, nii nagu ka kolleeg Mihhail Stalnuhhin väitis, Eestilt küsitud, miks Eesti ei ole selle konventsiooniga liitunud. Kolmanda argumendina tõi Haridus- ja Teadusministeeriumi jurist välja seisukoha, et nad on analüüsinud seda konventsiooni ning Eesti õigusakte ja praktikat ning võib öelda, et kõik konventsioonist tulenevad regulatsioonid on Eesti õigusaktidesse juba sisse kirjutatud. Nii et sisuliselt selle dokumendi vastuvõtmine ei sunni meid oma õigusakte muutma.
Põhiseaduskomisjonis arutati samuti, et kui Haridus- ja Teadusministeerium ning valitsus tervikuna on valmis selle eelnõu ka omaalgatuslikult käiku andma, siis milleks veel Riigikogu-poolne tähelepanu juhtimine. Selles küsimuses läksid komisjoni liikmete arvamused lahku, aga õhkkond jäi rahumeelseks, nõnda et peeti võimalikuks edasi minna nii valitsuse intsiatiivil kui ka Riigikogu asjaomase otsuse eelnõu abil. Nagu juba nimetatud, väärib vastamist küsimus, miks selle menetlemine on nii kaua aega võtnud. Teatavasti pole eelnõu esitatud isegi mitte 2013. aastal, vaid juba 2012. aasta detsembris. Põhiline põhjus on, et Haridus- ja Teadusministeerium tegeles konventsiooni õigusliku analüüsi ja tõlkimisega. Välisministeeriumil meile teadaolevalt samuti vastuväiteid konventsiooniga liitumiseks ei ole.
Eelnevast tulenevalt otsustas põhiseaduskomisjon oma 7. oktoobri istungil, et teeme ettepaneku võtta eelnõu täiskogu istungi päevakorda (see otsus oli konsensuslik), viia läbi eelnõu lõpphääletus (selle poolt oli 5 komisjoni liiget, vastu 4 ja erapooletuid 1) ja määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Jaak Aaviksoo. Tänan kuulamast!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Jaak Aaviksoo! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tahan peale eelkõnelejat veel kord üle korrata: haridusministeerium on selle poolt, et too konventsioon oleks ratifitseeritud. Mingeid vastuväiteid ministeeriumil ei ole ning see on üsna loogiline ja absoluutselt normaalne. Teine asi on, millal oleks omal initsiatiivil sellega tegelema hakatud. Arvan, et kuna ei olnud isegi eestikeelset teksti, siis tõenäoliselt oleks see võinud rahus puhata veel oma 10–20 aastat, ilma et keegi oleks sellele mõelnud. Nii et praegu pole küsimus niipalju selles konkreetses konventsioonis, kuivõrd hoopis ühes teises asjas. Nagu hommikune kohaloleku kontroll näitas, meid peaks siin saalis ja mujal Riigikogu hoones olema kõvasti üle 51 inimese. Arvestades, et diskussiooni ei olnud ja vastuväiteid ka ei olnud, pole tõenäoline, et keegi hääletab vastu. Küsimus on ainult selles, kas see otsuse eelnõu saab 51 poolthäält. See tähendab, et täiesti loogilise ja tolerantse otsuse puhul, millele ühtki vastuargumenti ei ole, hakkab mängima küsimus, kas me oleme tolerantsed ainult selle konventsiooni üle otsustades või ka erakonnapoliitikas. Teiste sõnadega selgub peagi, kas opositsiooni pakutud eelnõu saab kõige positiivsema stsenaariumi puhul vähemalt needsamad 51 poolthäält. Ootame huviga, lootes, lugupeetud kolleegid, siiski teie toetust. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei laekunud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 342 lõpphääletus. Me valmistume lõpphääletuseks. Kuna otsus nõuab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 37 Riigikogu liiget, puudub 64. See informatsioon ei takista meil panna seda eelnõu hääletusele.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 342. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 28 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid oli 3. Eelnõu ei leidnud toetust ja langeb menetlusest välja.

Me asume tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on põhiseaduskomisjoni algatatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu 635 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Kõigepealt veidikene meenutuseks. Selle eelnõu on välja töötanud Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu ametnikud ning tuleneb see lõputust vaidlusest riigi vastutuse üle ehk riigi varalise vastutuse üle, juhul kui riik või riigiorganid tekitavad eraisikutele või nende ühendustele kahju. Põhiseaduskomisjon algatas selle eelnõu s.a 27. märtsil. Esimene lugemine toimus 3. juunil ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 10. juuni. Selleks tähtajaks ei laekunud muudatusettepanekuid Riigikogu liikmetelt, küll aga esitasid eelnõu kohta oma arvamuse Riigiprokuratuur, Eesti Advokatuur, Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit. Oma arvamuse esitas ka Vabariigi Valitsus.
Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamist oma kahel istungil, 15. ja 23. septembril. 15. septembri istungil osalesid kõigi eespool nimetatud institutsioonide esindajad ja ka eelnõu koostajad. Komisjon kuulas ära kõigi arvamused ja otsustas arutelu jätkata. 23. septembril osalesid komisjoni istungil lisaks Riigikogu liikmetele ka Justiitsministeeriumi ametnikud. Kõigi nende arutelude ja arvamuste põhjal on eelnõu muutmiseks tehtud kümme ettepanekut.
Nüüd peetud diskussioonidest natukene lähemalt. Alustan komisjoni 15. septembri istungist, kuhu olid kutsutud kõigi nende institutsioonide esindajad, kes esitasid kirjalikult oma ettepanekud eelnõu kohta. Võtame siis institutsioonide kaupa. Riigiprokuratuuri esindas Dilaila Nahkur-Tammiksaar, kelle positsioonid kajastusid ka prokuratuuri kirjalikus arvamuses. Esiteks, eelnõu § 7, mis puudutab ka mittevaralise kahju hüvitamist. Prokuratuuri harras soov oli võrdsustada kohtuniku ja menetleja vastutus ning sätestada seaduse tasemel, et menetleja vastutab ainult sellisel juhul, kui ta on toime pannud kuriteo. Seega kõik muud menetlejad peaksid olema võrdsustatud kohtunikega. Samas möönis proua Tammiksaar, et muidugi võib regulatsiooni kirja panna ka selliselt, et mittevaralise kahju hüvitamist on võimalik nõuda ainult põhiõiguste rängemate riivete korral.
Teine prokuratuuri positsioon oli selline, et kaalutaks mittevaralise kahju hüvitamise puhul selle kahju hüvitamise piiri kehtestamist, kuna see teema tekitab ulatuslikke vaidlusi. Kolmandaks valmistas prokuratuurile muret asjaolu, et eelnõu jõustumine tooks kaasa suure hulga paralleelvaidlusi lisaks käimasolevatele kriminaalmenetlustele, kuna eelnõu § 7 alusel saab kahjunõude esitada juba kriminaalmenetluse ajal, ilma et lõplik lahend oleks tehtud. Neljandaks juhtis prokuratuur tähelepanu eelnõu § 5 lõikele 5, mis sätestab, et kahju hüvitamist võib nõuda ka sel juhul, kui vara jäetakse konfiskeerimata. Prokuratuuri esindaja tuletas meelde, et vara jätab kohus konfiskeerimata ka juhul, kui selle arvel rahuldatakse kannatanu tsiviilhagi. Ja viiendaks viitas prokuratuur sellele, et eelnõu § 16 lõike 1 ja § 17 lõike 2 alusel tuleb kõikvõimalikud kaebused saata n-ö järgmisse instantsi ja seda ka olukorras, kus kaebus jäetakse tähtajaks läbi vaatamata. See tähendab, et kui prokuratuur kaebust tähtajaks läbi ei vaata, siis hakkab seda lahendama järgmine instants. Seda pidas prokuratuur ebamõistlikuks. Kui prokuratuuri esindajale esitati veel täpsustavaid küsimusi, siis Dilaila Nahkur-Tammiksaar vastas väga selgelt, et prokuratuuri seisukoht on, et menetleja peaks vastutama pigem ainult ränga hooletuse või tahtluse korral, mitte igasuguse süülise käitumise korral.
Seejärel sai võimaluse oma positsioone selgitada Eesti Advokatuur, keda esindas vandeadvokaat Leon Glikman. Advokatuuri positsioon on, et kuna põhiseaduse § 25 on sõnastatud ilma igasuguse seadusereservatsioonita põhiõigusena, siis vähimgi alus riigi vastutuse piiramiseks tegelikult puudub. Samuti leidis Leon Glikman, et süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist peaks menetlema halduskohus, mitte üldkohus. Tema arvates ei ole mõistetav, miks peaks sellega tegema kriminaalkohus, kui kogu muu riigi vastutuse teema allub halduskohtule. Samuti sedastas advokatuuri esindaja, et kriminaalkohtutes on mentaliteet Eestis üldse pisut teistsugune kui halduskohtutes ning kuna vaid 0,4% kohtualustest mõistetakse Eestis õigeks, siis on kaheldav, kuidas hakkaks toimuma kahju hüvitamise menetlus.
Tiina Üksvärav, kes esindas Eesti Linnade Liitu ja Eesti Maaomavalitsuste Liitu, teatas komisjonile, et omavalitsusliidud jäävad oma seisukoha juurde, et kui riik paneb nende peale mingisuguseid kohustusi, siis tuleb ka raha nende kohustuste täitmiseks riigieelarvest eraldada. Selles kontekstis oli nende seisukoht pisut kummaline – kui ametiisik tekitab väärteomenetluses kellelegi kahju, siis peaks selle kinni maksma hoopiski riik. Komisjonis oli pikem arutelu sel teemal, kas on tagatud omavalitsuste autonoomia ja nende põhiseaduslik õigus saada hüvitist riigi poolt nendele pandud kohustuste täitmise eest. Aga selle probleemi lahendas komisjon enda jaoks lihtsalt, nentides, et teema pole eelnõuga seotud.
Selgitusi jagas komisjoni istungil ka Illimar Pärnamägi ministeeriumist, kes on üks eelnõu autoreid. Ilmnes väga selge erinev arusaam riigi vastutusest süüteomenetluses prokuratuuri ja advokatuuri vahel. Komisjoni liikmed kuulasid need seisukohad ära ja otsustasid arutelu jätkata.
Teist korda kogunes komisjon eelnõu arutama 23. septembril. Selleks ajaks oli jõutud nii kaugele, et olid sõnastatud konkreetsed muudatusettepanekud. Osa nendest on õigustehnilised ja ma ei hakka nendel pikemalt peatuma. Aga komisjon arutas ka oma olemuselt väga sisulist küsimust ehk kas menetleja poolt kahju tekitamise, tema toimingutega kahju tekitamise korral peab vastutus kaasnema igal juhul, kui tegemist on süülise käitumisega, või üksnes tahtluse või ränga hooletuse korral. Kas n-ö tavalise hooletuse puhul peaks menetleja vastutusest vabanema? Viimast seisukohta esindas prokuratuur. Kuulanud ära ka Illimar Pärnamäe selgitused, jäi komisjon arvamusele, et mingisugust erandit ei tehta. Igasuguse süülise käitumise korral kaasneb menetleja vastutus ja kohustus tekitatud kahju hüvitada.
Veel kord arutati teemat, kas kõnealused asjad peaksid alluma halduskohtule või üldkohtule. Põhiseaduskomisjoni enamus jäi seisukohale, mis on identne eelnõu koostajate omaga: need küsimused tuleks lahendada üldkohtus. Mina esindan vastupidist, advokatuuri omaga sama seisukohta, et neid võiks arutada halduskohus. Samas väljendasin komisjoni istungil ka arvamust, et võib nii ja võib naa, kuna me siiski eeldame, et mõlemad kohtud, nii halduskohtud kui ka üldkohtud, tegutsevad Eestis seaduse alusel ja lähtudes õigluse printsiibist.
Oli ka arvamusi, et mittevaralise kahju hüvitamine tuleks üldse sellest eelnõust välja jätta ja et menetlejate tekitatud mittevaraline kahju peaks olema käsitletav üksnes tsiviilhagi korras. Komisjon jäi siiski konsensuslikult arvamusele, et ka mittevaraline kahju, sh au ja hea nime teotamine, peab olema hüvitatav ja menetletav koos kõikide muude kahju hüvitamise taotlustega.
Käsitleti veel üks kord ka paralleelmenetlusi. Arvamused jagunesid mitmesse lehte. Ühed arvasid, et paralleelmenetlusi tuleks üldse üritada vältida, et kahju hüvitamist tuleks menetleda alles pärast seda, kui kriminaalasjas või väärteomenetluses on lõplik kohtulahend tehtud. Aga peale jäi siiski seisukoht, et teatud juhtudel on paralleelmenetluste lubamine mõistlik, kuna pole mõtet ära oodata, millal lõpevad pikad kohtuvaidlused, mis käivad läbi kolme instantsi. Näiteks võib tuua juhtumi, kui tõepoolest ebaseadusliku läbiotsimise käigus on kellegi kolmanda isiku televiisor puruks löödud. Nii et jäädi seisukohale, et paralleelmenetlused on võimalikud. Sellisena see eelnõu teisele lugemisele parlamendi saali ka läks.
Mida siis veel? Muud ei midagi, muudatusettepanekute tabel on teile ette antud. Kõik muudatusettepanekud on põhiseaduskomisjoni sõnastatud. Kõik ettepanekud on komisjon teinud konsensusega ja komisjon palub suurt saali kõiki muudatusettepanekuid toetada. Menetluslikult otsustati 23. septembril teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu istungi päevakorda 14. oktoobriks ehk tänaseks. See ettepanek tehti konsensusega ja üksmeelselt tehti ka ettepanek eelnõu teine lugemine täna lõpetada.
Selguse huvides veel üks asi. Eile saabus kiri Eesti Advokatuurilt, kus advokatuur juhib veel kord tähelepanu asjaolule, et Eesti põhiseadus ei anna ühtegi seadusereservatsiooni kehtestada mingeid piirmäärasid kahju hüvitamisele, sh süüteomenetluses. Sellisena ta vaidlustab seaduseelnõu 635 vastavuse põhiseadusele. Ma soovin, et Riigikogu stenogrammi jääks märge selle kohta, et meie arutatavas eelnõus, täpsemalt selle §-s 9 on lõige 2, on must valgel kirjas, et "menetleja võib käesolevas peatükis sätestatud hüvitise suurust muuta, kui see hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve." Mida see peatükk ja teised paragrahvid ütlevad? Need annavad tegelikult kahju hüvitamise, kahju arvutamise metoodika, aga see säte võimaldab üksikjuhtumi puhul sellest metoodikast mööda vaadata ning lähtudes õigluse printsiibist nii kohtunikel kui menetlejatel endal otsustada teistmoodi, kui nendes paragrahvides kehtestatud valemites kirjas on. Sellega peaks advokatuuri kartus olema maha võetud. Ma täna rääkisin Justiitsministeeriumi esindajaga, kes minu loogikat täiesti jagas, ja seepärast ei näe ma enam põhjust viivitada selle eelnõuga edasiliikumisel. Teen ettepaneku toetada neid muudatusettepanekuid ja lõpetada täna eelnõu teine lugemine. Suur tänu!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur aitäh! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Vaatame läbi muudatusettepanekud. Eelnõu kohta on juhtivkomisjonilt laekunud kümme muudatusettepanekut, mida nad on arvestanud. Muudatusettepanekud nr 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9 ja muudatusettepanek nr 10. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 635 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud.
Meie tänane päevakord on otsa saanud. Soovin kõikidele kaunist päeva jätku! Kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 11.55.