Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Suur tänu esitatud küsimuste eest! Katsun neile vastused anda.
Alustuseks ütlen, et ma mõistan, miks inimesed on mures pangateenuste üle-eestilise kättesaadavuse pärast. Eesti Pank ei eelista ühte makseviisi teisele. Sularaha on ametlik makseviis ja seetõttu peaks see Eesti Panga hinnangul olema paindlike lahenduste abil kättesaadav igal pool Eestis. Eesti ettevõtete ja inimeste sularahaga varustamise nimel teeb Eesti Pank iga päev tööd. Pakume kommertspankadele sularahateenust paindlikult, anname sularaha välja ja võtame vastu kõikidel tööpäeval, aga erakorraliste olukordade puhul oleme veelgi paindlikumad. Eesmärk on kindlustada häireteta ja sujuv sularaharinglus. Lisaks haldame riigi sularahavarusid ja kontrollime iga päev Eesti sularaha kvaliteeti. Homme laseb Eesti Pank ringlusesse euro teise seeriasse kuuluvad kümneeurosed rahatähed, mis on esimese seeria rahatähtedega võrreldes tugevamad, vastupidavamad ning tõhusamate turvaelementidega. Eesti Panga presidendina soovin kinnitada, et sularaha ei kao kuskile. Mulle isiklikult meeldib sularaha kasutada ja ma olen uhke Eesti eurosularaha kvaliteedi üle.
Sularaha kättesaadavus on oluline, aga samal ajal on see keeruline mure, millel puuduvad kiired ja lihtsad lahendused. Just seetõttu tuleb seda arutada ning Eesti Pangal on hea meel, et me saame osaleda majandusminister Urve Palo kokkukutsutud töörühmas, mis peaks lahendusi pakkuma. Eesti Panga hinnangul ei ole pangateenuste üle-eestiline kättesaadavus probleem, mida tuleks lahendada hädaolukorra seaduse kaudu, kuid see ei tähenda, et sellele murele ei peaks tähelepanu pöörama. Järgmiseks vastan hädaolukorra seadust puudutavale küsimusele ja seejärel käsitlen pangateenuste kättesaadavust.
Tulles arupärimise esimese küsimuse juurde, ütlen, et Eesti Panga presidendina olen kehtestanud minimaalsed nõuded sularaha- ja makseteenuste osutamiseks hädaolukorras. Määrus nõuab, et neli suuremat panka Eestis taastaksid sularaha- ja makseteenused hädaolukorras 12 tunniga 70% ulatuses tavapärasest teenusemahust. Kuidas pangad teenused taastavad, on nende otsustada, aga nad peavad teenuste taastamise kava kirjeldama Eesti Pangale, kes omakorda edastab selle informatsiooni Siseministeeriumile. See etapp on juba läbitud. Paari aasta pärast, kui olukord on muutunud, vaadatakse need plaanid üle.
Minu arusaamise järgi on hädaolukorra seaduse mõte tagada elutähtsate teenuste taastamine hädaolukorras. Hädaolukorra seadus pole mõeldud lahendama seda probleemi, kui inimestel pole pidevalt ligipääsu mõnele olulisele teenusele. Samuti pole hädaolukorra seadus loodud eesmärgiga mõjutada linnastumise või ääremaastumise trende. Tegemist on regionaalpoliitikaküsimusega, mida ei tuleks lahendada hädaolukorra seadusega. Regionaalpoliitika aga on Riigikogu, valitsuse ja kohalike omavalitsuste pärusmaa. Teisalt on sularaharingluse küsimused Eesti Pangale olulised ja me soovime sularaharingluse poliitika kujundamises osaleda.
See toob mind arupärimise teise küsimuse juurde, millele vastates selgitan Eesti Panga seisukohti sularaha- ja makseteenuste üle-eestilise kättesaadavuse teemal. Nagu ma juba mainisin, on Eesti Panga eesmärk sularaharingluse vallas varustada kommertspanku piisavas koguses sularahaga ja tagada sularaha kvaliteet. Kommertspangad varustavad sularahaga Eestis inimesi ja ettevõtteid. Selline lahendus töötab igal pool maailmas. Üheski riigis pole Eesti Panga teada keskpanga ülesanne pidada sularahavõrgustikku, mis teenindaks inimesi ja ettevõtteid. See tähendaks Eesti Pangale väga suuri investeeringuid ja püsikulusid ning tulemus oleks tõenäoliselt kohmakas ja ebamõistlik avaliku raha kasutus. Kommertspangad peaksid saama selle ülesandega paremini ja efektiivsemalt hakkama. Samas on Eesti Panga ülesanne korraldada sularaharinglust ning me peame oluliseks osaleda lahenduste leidmisel, kuidas tagada teenuse kättesaadavus.
Pangateenuse kättesaadavus on globaalne probleem. Tegu pole Eestile ainuomase probleemiga. Näiteks uuris Austraalias parlamendikomisjon seda küsimust juba kümme aastat tagasi. Sarnased küsimused on olnud arutelu all ka näiteks Kanadas, Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias. Ma arvan, et neid on arutatud peaaegu kõikjal Euroopas. Pangakontorivõrgu ja pangaautomaatide arvu kahanemine on trend, mis toimub terves maailmas ning on seotud tehnoloogia arengu, demograafiliste tegurite ning tarbijate endi eelistuste muutumisega. Osaliselt on siin tegu loomuliku arenguga, millele pole mõtet vastu seista. Samas toob see kaasa probleeme pangateenustele ligipääsetavuses ja need vajavad leevendamist. Probleemid võivad tekkida vanemaealistel ja liikumispuudega inimestel, aga ka väikeettevõtjatel või neil, kes elavad maal või ei kasuta internetti.
Teenuste pakkumisel ei tohiks ainsaks sihtgrupiks olla Tallinnas või Tartus elavad aktiivsed internetikasutajad. Eelmainitud tehnoloogiline areng tähendab elektroonsete maksete ja internetipanganduse levikut, mis vähendab vajadust nii sularaha kui ka pangakontoris käimise järele. See areng sõltub nii pakkumisest kui ka nõudlusest. Ka Eestis näitavad küsitlused, et inimesed eelistavad maksevahendina üha enam pangakaarti ning pangatoiminguid teevad üha enam internetipangas. See tendents jätkub. Seega on ka tarbijate endi eelistused muutumas ning vajadus pangakontoris käia ja sularaha kasutada väheneb. See on osa paratamatust tehnoloogilisest progressist ning seda tuleb kogu siinse debati juures arvestada.
Demograafiline areng tähendab selles kontekstis sõna otseses mõttes linnastumist. Linnastumine toimub ka Eestis. See võimendab veelgi tehnoloogilise arengu mõju. Koos klientide vähenemisega väheneb nõudlus ning koos nõudluse vähenemisega väheneb pakkumine. See on nii kõikide teenusliikide, mitte üksnes pangateenuste puhul. Swedbank on näiteks avaldanud detailsed andmed, põhjendamaks, miks nad kontoreid sulgevad. Muu hulgas tõid nad välja, et suletavaid kontoreid kasutas enne sulgemist vaid 13% nende kontorite klientidest ning sularahatehingute arv on viie aastaga poole võrra kahanenud. Suuremad kommertspangad Eestis ja ka mujal maailmas on muutnud oma teenusepakkumist efektiivsemaks, mis on tähendanud muu hulgas maapiirkondades kontorite ja sularahaautomaatide sulgemist. Siinkohal on kasulik teha võrdlus Rootsiga, kus paiknevad meie suuremate pankade emapangad. 2013. aasta lõpu seisuga olid Rootsi pangakontoritest veidi üle poole sularahavabad, Eestis on see näitaja värsketel andmetel umbes 23% ehk kaks korda väiksem.
Ma ei leia, et kommertspangad peaksid pidama ebamõistlikult suurt kontorite ja sularahaautomaatide võrgustikku. Siinkohal pole erilist vahet, kas seda peaksid üleval panga kliendid või maksumaksjad, tegemist on ikka ebamõistlikult kuluka lahendusega. Samas aga peaksid kommertspangad senisest selgemini sõnastama oma arusaama pangateenuste kättesaadavusest ja tulema ise välja ühiskondlikult aktsepteeritud lahendustega. Kokkuvõttes võiks Eesti Panga hinnangul sularaha- ja makseteenuste üle-eestiline pakkumine olla üldpõhimõttena majanduslikult tõhus. Samas peab ligipääs pangateenustele olema kättesaadav inimestele kõikjal Eestis, seega peame leidma paindlikke alternatiivseid lahendusi.
Järgmine küsimus on see, millisel moel neid paindlikke lahendusi pakkuda. Kuigi seda teemat arutab minister Palo töögrupp, pakun ka teiste riikide kogemustel põhinevaid võimalusi, mida pangad ja riik võiksid pangateenuste kättesaadavuse arutelus kaaluda.
Esimene on nn sularaha-tagasi-süsteem poodides, mis tähendab, et inimesed, makstes poes pangakaardiga toidu eest, saaksid lasta oma arvelt võtta rohkem raha ning saada see sealtsamast poest sularahana kätte. Selleks peaksid aga kommertspangad pakkuma võimalust, et kaupmees ei peaks maksma pangale protsenti väljavõetava sularaha eest. Kommertspankade võit oleks efektiivsem sularahavõrgustik, kaupmehed saaksid poodidesse suurema hulga kliente ning inimesed saaksid turvalise ja mugava võimaluse sularaha välja võtta. Põhimõtteliselt oleksid kõik võitjad.
Teiseks, nn riigipunktid ehk laia otstarbega kontorid, kuhu riik, pangad ja muud ettevõtted koondaksid mitmeid teenuseid. Näiteks saaksid maainimesed teatud regulaarsusega teha makseid ning saaksid kätte sularaha, ravimeid, kirju, lehti vms. Tõenäoliselt tuleks inimestel raha ja ravimeid ette tellida, kuid see tooks teenuse inimesele lähemale. Riigile ja ettevõtetele oleks see mõistlikum kui pidada üleval ühe ülesandega kontoreid.
Kolmandaks, riigihange teenuse pakkumiseks. Riik tellib kas keskvalitsuse, riigiettevõtte või kohalike omavalitsuste ühishanke kaudu teenust maapiirkondades pangateenuse pakkumiseks. Sellist lahendust on kasutanud näiteks Rootsi posti- ja telekomiagentuur PTS, kes valitsuse tellimusel tegi 2008. aastal riigihanke, et teenindada 15 omavalitsust ja 73 piirkonda sularahaga.
Neljandaks, võiksid olla nõuded või veenvad head tavad pangakontori sulgemise kohta eelkõige maapiirkondades. Kanadas on näiteks olemas seadusega kehtestatud pangakontori sulgemise nõuded ja Austraalias on sealne pangaliit pangakontori sulgemise puhuks kehtestanud nn head tavad. Tulemus on sama, tuleb lihtsalt kirja panna, mis tingimustel võib sulgeda, kui pikalt ette teatada, kuidas sellest teavitada jne.
Viiendaks, omavalitsuste ja pankade koostöö inimeste koolitamisel. Pangad võiksid regulaarselt pakkuda koolitust näiteks internetipanga kasutamiseks. Omavalitsus aitaks selgeks teha, kes vajab koolitust, ja koondaks huvilised kokku, pangad aga aitaksid koolituse korraldamisel inimeste, arvutite ja oskusteabega.
Viimaseks, kuuendaks, omavalitsuste ja pankade koostöö sularaha pakkumisel. Omavalitsus vahendaks kommertspankade abiga sularaha- ja makseteenuseid inimestele, kellel on raskusi liikumise või arvuti kasutamisega. Eelkõige võiks see sobida vanemate inimeste abistamiseks või nendele, kellel on liikumis- või nägemisraskusi. Omavalitsus saaks kindlaks teha, kellel piirkonna inimestest on neid raskusi, ning sellest lähtudes pakuks abi sularaha kojuviimisel või näiteks elektriarve maksmisel.
Need teiste riikide kogemustel põhinevad võimalused pole kindlasti valmis kohe rakendamiseks, kuid nende üle tasub arutada, et saaksime pakkuda Eesti inimestele igal pool riigis sularaha- ja makseteenuseid. Olen veendunud, et eelkõige kommertspangad, aga ka riik suudavad pakkuda senisest paremaid lahendusi.
Kutsun kommertspanku, riigiasutusi ja kohalikke omavalitsusi üles aktiivselt osalema pangateenuste kättesaadavuse arutelus. Eesti Pank on kindlasti nõus aruteludes osalema. Ühtegi varianti ei tasu minu arust ette välistada. Aitäh tähelepanu eest! Olen valmis vastama teie küsimustele.