Minu väike hilinemine oli tingitud raskustest printeriga, aga me saime hakkama. Ma pühendan mulle antud aja sellele, et tutvustan üldist tausta perekonnaõiguslikes küsimustes, nii nagu näeb ette Riigikogu töökord.
Üldisel perekonnaõigusel on alati olnud ainult üks eesmärk: kaitsta inimkonda, oma liigikaaslasi, kaitsta nõrgemat poolt, olgu selleks siis lapsed või teised abi vajavad inimesed perekonnas, ja kaitsta neid kõiki ebaõigluse eest. Kui me mõtleme perekonnaõiguse aruteludele, mida peetakse praegu Eesti ühiskonnas, siis tuleb alustuseks nentida üht suhteliselt kurba asjaolu. Ajaloolasena pean tunnistama, et niisugust sõnavabaduse puudumist, nagu on perekonnaõiguslikes küsimustes praegu Eesti avalikus ruumis, ei mäleta ma viimase 20 aasta jooksul ühegi teise teema puhul. Kui Eesti Naisjuristide Liidu esinaine oli kutsutud hommikutelevisiooni, soovis ta hakata rääkima kooseluseaduse murepunktidest, kuid saatejuht ütles talle konkreetselt: "Sellest me ei räägi." See meenutab üks ühele nõukogude ajast pärit paradigmat, kui olid mingid teemad, millest tohtisid rääkida ainult teatud inimesed ja ainult teatud asju, kasutades ainult teatud sõnu ja väljendeid. Kõik muud väljendid kas elimineeriti või tembeldati sobimatuks. Ma loodan, et arutelu, mis toimub IRL-i esitatud eelnõu üle järgmistel minutitel Riigikogu saalis, aitab seda teemat natuke laiemaks muuta ja me saame rääkida sisulistest asjadest, milleks me ju siia Riigikokku kogunenud oleme.
Ma jätkan ajaloolasena. Rääkides perekonnaõigusest Eestis, tuleb öelda, et kõige pikemat aega kehtis meil Lübecki õigus. Täpset aastate arvu ei ole võimalik välja tuua, sest me ei tea, millal täpselt see kehtima hakkas, aga vähemalt 600 aastat kestis see aeg küll. Lübecki õiguse perekonnaõiguslikul osal on ainult üks eesmärk: kõige nõrgema poole ehk lapse kaitse. Kui te lubate, siis ma loen teile siit ette mõne punkti, et te saaksite aru, kui dramaatiliselt erinevasse olukorda, võrreldes sellega, mida meie maalapp nägi rohkem kui 600 aastat, oleme sattunud nüüdisajal.
Näiteks ütleb Lübecki õiguse § 4, et kui mees ja naine ühendavad endid abielus ja kummalgi on enne seaduslikke lapsi, ei või mees ega naine oma varandust teisega liita ilma laste nõusolekuta, nii et see oleks seaduslik. Sisuliselt tähendab see tänapäeva mõistes seda, et kui üks abielu- või kooselupartner sureb ja bioloogiline vanem soovib uut suhet registreerida, peaks ta oma vara liitmiseks uue elukaaslase varaga saama oma laste nõusoleku. Muidu võib tekkida olukord, et lapsed jäävad oma pärandiosast ilma. Või § 5: kui mehel sureb naine ja mees peab varandust oma lastega jagama, võtku ta esmalt oma relvad ja rõivad, mis aga sellest üle jääb, see kõik tuleb lastega võrdselt jagada. Kui me mõtleme praegusaegsele perekonnaseadusele, siis seal on eelisjärjekorras pärijaks abikaasa ja alles see, mis temast üle jääb, läheb laste vahel jagamisele.
Sageli on juttu olnud sellest, et pimedal keskajal olid moraalinormid kuidagi teistsugused. Aga vaatame näiteks § 25, millega ma ekskursi ajalukku ka lõpetan. See ütleb, et kes on sündinud liignaisest, ei saa mingit pärandust, kuid tema päranduse saab lähim sugulane, kes tema juurde kuulub. Sisuliselt tähendas see seda, et isegi abieluväliselt sündinud lapsed pärisid igal juhul oma osa, ainult et selle osa sai tõenäoliselt lapse ema või mõni teine lähisugulane. Aga mis tahes oludes oli kogu perekonnaõiguse mõte ja sisu tagada täiskasvanute ükskõik millise otsuse puhul see, et laps oma pärandiosa kätte saaks ja järgmine põlvkond turvaliselt üles kasvaks.
Kui me vaatame praegust perekonnaseaduse ruumi, siis näeme, et oleme liikunud risti vastupidises suunas. Kui me aga vaatame praegu Eesti ühiskonnas toimuvat arutelu, siis selgub, et kahjuks läheb see suund veelgi enam vastupidiseks. Tuleme faktilise kooselu juurde. See on tänapäevane mõiste, mida Lübecki õigus tunnistas sedavõrd, et mis tahes kooseluvormi puhul peavad pärijad olema esmajoones lapsed ja ilma nende nõusolekuta ei tohi ühtegi uut kooseluvormi varalises mõttes avada.
Meile sageli eeskujuks toodud Rootsi kooseluseaduses on tegelikult järgitud sedasama, meile kirjalike allikate põhjal juba ammu teadaolevat printsiipi. Rootsi kooseluseadus on mõeldud nõrgema poole kaitseks ja reguleerib vara jagamist olukorras, kus kaks koos elavat partnerit ei ole oma kooselu registreerinud. Rootsi kooseluseadus kehtib nende paaride kohta, kes vastavad kolmele tingimusele: nad peavad püsivalt koos elama, nad peavad püsivalt koos elama sellises paarisuhtes, mille juurde käib normaalsel juhul ka seksuaalelu, ja neil peab olema ühine majapidamine. Jah, mingit rolli ei ole sellel, kas need kooselupartnerid on vastassoost või samast soost. Rootsi riik on kenasti hakkama saanud tuvastamisega, kas need inimesed ka tegelikult koos elavad või mitte. Peamine eesmärk – kaitsta kooselu nõrgemat poolt – on selle kooseluseadusega kenasti saavutatud. Ei ole kuulda olnud, et Rootsi ühiskonnas oleks olnud suuremat diskussiooni selle seaduse kitsaskohtade või muutmise vajaduse üle. Ütlen neile, kes täpsemalt teada soovivad, et lapsi see kooseluseadus ei puuduta. Ta tegeleb ainult ühise eluaseme ja selle juurde kuuluva vara jagamisega lahkumineku korral, eeldades, et see vanem, kes jääb lapsi kasvatama, saab igal juhul endale õiguse selles elukohas elada. Muuseas, sellist printsiipi ei ole isegi mitte Eesti perekonnaseaduses.
Siit jõuamegi Isamaa ja Res Publica Liidu esitatud eelnõuni, mis paneb ette tuua sisuliselt sarnane regulatsioon Eesti perekonnaseadusesse. Me võtame aluseks selle, et suur hulk inimesi Eestis elavad ilma, et nad oleksid oma kooselu registreerinud (muide, kuulun isegi nende hulka). Meie eelnõu pakub kindlustunnet kooselu nõrgemale poolele, et lahkumineku korral ei leiaks inimene ennast väga ootamatutes raskustes ning varalised suhted oleksid õiglaselt ja hästi korraldatud. Rõhutada tuleb veel sedagi, et Justiitsministeeriumi parandusettepanekud kooseluseaduse eelnõu kohta toetavad täiel määral seda printsiipi, mida Isamaa ja Res Publica Liit on pakkunud. Nimelt on nad selgelt öelnud, et perekond on selline üksus, kes peab üksteist vastastikku ülal pidama, mis on tegelikult kaunis ränk kohustus, kui keegi pereliikmetest vajab püsivat ülalpidamist või hooldust. Perekonna määratlus on siin samalaadne Isamaa ja Res Publica Liidu arusaamaga, et need on koos elavad inimesed.
Miks on siis IRL-i esitatud eelnõu parem ja tähtsam kui need parandusettepanekud, mis tulid Justiitsministeeriumist? Ma tulen korraks tagasi oma sõnavõtu alguse juurde ja rõhutan üle, et avalik diskussioon Eesti ühiskonnas on täiesti ebaproportsionaalselt kaldunud vihakõnedesse või vana testamendi tõlgendustesse, millel ei ole reaalset sidet nende perekonnaõiguslike küsimustega, mida me täna siin arutame, ja millel ei ole isegi puutumust näiteks Lübecki õiguse perekonnaõiguse osaga. Vastupidi, Lübecki õiguse perekonnaõiguse osa tegeles ainult nõrgema poole kaitsega perekonnaelus. Niisamuti peaksid Riigikogu otsused ja seadused, mida me siit Eesti rahvale pakume, tegelema ainult nõrgema poole kaitsega kooselulistes küsimustes. Me oleme täiesti kindlad, et Isamaa ja Res Publica Liidu eelnõu pakub maailmapraktika kohaselt, aga ka lähiriikide praktika põhjal otsustades ja Eesti tegelikku olukorda arvestades parema ning õiguslikult selgema ja kindlama lahenduse kui see variant, et on kohustus kooselu registreerida ja alles seejärel võib saada kaitset.
Üks oluline aspekt on siin veel, mida ma lastekaitseteemadesse süvenenuna julgen esile tuua. Ma olen väga tähelepanelikult jälginud neid debatte, mis on olnud kooseluseaduse üle. Mind teeb murelikuks asjaolu, et soovitakse väga olulisel määral diferentseerida ka laste õigusi või lapsi kasvatavate isikute õigusi, sõltuvalt sellest, kas need isikud on teinud selle registreerimisakti või mitte. Uskuge mind, selline põhimõtegi on vastuolus lapse õiguste konventsiooniga, samuti on see vastuolus sellega, milline on Eesti ühiskonna tegelikkus või mida Eesti ühiskond tegelikult ootab või vajab.
Eesti Naistearstide Seltsi kiri Riigikogule, mis laekus mõni päev tagasi ja mis väga ühemõtteliselt toetas registreerimata kooselus sündinud laste paremat kaitset, oli selles mõttes tähelepanuväärne, et naistearstid puutuvad ju kogu aeg kokku nende emade ja isadega, kes peavad muu hulgas lahendama raskeid sotsiaalseid või eetilisi küsimusi. See, et nii tihedalt perekonnaõiguslike küsimustega seotud kõrgharitud arstid on saanud kogu sellest avalikust diskussioonist aru, et me just nimelt registreerimata kooselusid tahamegi siin Riigikogu saalis kaitsta ja anda neile paremat õigusturvalisust – selleks see Isamaa ja Res Publica Liidu eelnõu ka ette valmistati –, on kõige kõnekam näide selle kohta, et see on see tee, millel meil tõesti tuleks astuma hakata.
Me oleme igati valmis tegema koostööd selleks, et kõige nõrgem pool ehk lapsed või lapsi kasvatavad inimesed saaksid parema õigusliku kaitse. Meie arvates tekib probleeme, kui sellist otsust vastu ei võeta. Ma näitlikustan seda veidi. Kui augusti lõpus oli Riigikogu konverentsisaalis avalik arutelu kooseluseaduse üle, siis tõid samasooliste ringkondade esindajad näiteid, kus lapse bioloogiline vanem oli välisriigis teadmata kadunud, temaga ühendust ei saada, aga last tegelikult kasvatav isik peaks lapse heaolu huvides vastu võtma olulisi otsuseid. Nad rõhutasid, et sellel inimesel peaks tingimata olema registreeritud seos selle lapsega, sest muidu võib tekkida olukord, kus lapse kohta võivad otsuseid langetada isikud, kes ei soovi talle parimat. Tõsi, see, et näiteks toodi lapse vanavanemad, ei olnud kindlasti kõige õnnestunum, sest vanavanematel on lapselaste ülalpidamiskohustus, kui vanemaid pole või kui vanemad ei suuda ülalpidamist tagada. Aga kui me liigume sellise Eesti suunas, kus ilma registreerimiseta sa justkui ei saagi last aidata, siis see oleks küll väga ebanormaalne.
Ka praegu ei ole selline olukord, et sul oleks mingisugustki registreeringut vaja. Ma ei pea küll õigeks ja eetiliseks isiklike näidete toomist, kuid teen siin ühe väikese erandi, kuna tõenäoliselt on neid näiteid veelgi, aga nendest avalikult väga palju ei räägita. Kui sündis minu neljas laps, siis kehtis vanemahüvitise seaduses selline punkt, et kui ühele vanematest makstakse vanemahüvitist, siis võetakse ära lapsehooldushüvitis, mis on iseenesest üsna loogiline. Minu neljanda lapse sünni ajal ei makstud kummalegi lapse vanematest vanemahüvitist, ent ometi võttis Sotsiaalkindlustusamet lapselt ära hooldushüvitise. Pöördusin selgituse saamiseks Sotsiaalministeeriumi poole ja sain must valgel vastuse, et minu peresse on ju elama kolinud üks isik – tema sugu, muuseas, ei olnud absoluutselt oluline –, kes elab minu lastega koos ja tema peabki minu lapsi üleval pidama. Mis siis, et tegemist ei ole tema bioloogiliste lastega ja mis siis, et mitte ühtegi registreeringut mitte üheski registris ei ole tehtud. Ausalt öeldes tundus see seletus suhteliselt loogiline. Mõelge korraks, kui me liigume sellisest elukorraldusest olukorda, kus inimesed saavad kaitset ainult siis, kui nad on läbinud bürokraatliku kadalipu – mis, muuseas, nagu me näeme praegusest praktikast, ei ole Eesti inimestele võib-olla kõige meelepärasem –, siis me tegelikult ei kaitse ei nõrgema poole ega ka mitte laste õigusi.
Veel kord ütlen, et naaberriikides, mujal Euroopas ja ka Eesti enda ajaloos on hästi läbi katsetatud need viisid, kuidas kaitsta kõige nõrgemat poolt ka ilma kooselu registreerimiseta või ilma vajaduseta seda ilmtingimata teha. Olgem siis tolerantsemad nende inimeste suhtes, kes ei soovi oma kooselu registreerida, ent kes tegelikult vääriksid samasugust ühiskondlikku kaitset, nagu me üldiselt nõrgemale poolele ette näeme.
Kui on mingeid ettepanekuid, kuidas seda eelnõu saaks paremaks teha – ja seda kindlasti saab paremaks teha, see on kõikide perekonnaõiguslike regulatsioonidega niimoodi, sest neil on kokkupuude väga paljude teiste seaduste ja määrustega –, siis seda saab teha esimese ja teise lugemise vahepeal. Seetõttu kutsun tungivalt üles lõpetama täna esimest lugemist, et saaks rahulikult ja konstruktiivselt minna edasi nende inimeste huvides, kelle kaitsmise vajadust ühehäälselt rõhutas muu hulgas Eesti Naistearstide Seltsi juhatus oma koosolekul.
Kui teil on mingeid küsimusi, siis ma palun, et keegi minu fraktsioonikaaslastest tooks mulle selle eelnõu, et ma saaksin küsimustele paremini vastata. Aga vastan ma neile suurima heameelega.