Austatud Riigikogu! Väga austatud peaminister ja ministrid! Me alustame infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohal 41 ja puudub 60 Riigikogu liiget. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Taavi Rõivas, justiitsminister Andres Anvelt ja välisminister Urmas Paet.
Asume küsimuste juurde. Esimese küsimuse on peaminister Taavi Rõivasele elektrituru teemal esitanud Kadri Simson. Palun!
Aitäh! Lugupeetud Taavi Rõivas! Alates 10. septembrist langesid korraga rivist välja mõlemad Eesti ja Soome vahelised ühendused, EstLink 1 ja EstLink 2. See omakorda tõi kaasa selle, et Nord Pool Spoti Eesti hinnapiirkonna keskmine elektri börsihind tõusis 37,27 eurolt 55,68 eurole megavatt-tunni eest. Tõsi küll, EstLink 2 on nüüdseks tagasi töös, aga rikkerisk tuleb siiski kiiresti kõrvaldada. Mis asjaoludel langesid mõlemad kaablid korraga rivist välja, kuigi alles suvel tehti neile hooldustöid?
Aitäh! Tõepoolest kahetsusväärne juhtum, et mõlemad merekaablid ühekorraga rivist väljast olid. Aga positiivne on see, et EstLink 2 rike suudeti likvideerida väga kiiresti, umbes viie päeva jooksul. Ma vaatasin täna hommikul kella üheksa paiku järele, praeguseks on taastunud ka elektri liikumine Soome poolt Eesti poole kogu EstLink 2 mahus, st ca 650 megavatti toimib. Mõlemal juhul oli tegemist lihtsalt öeldes tehnilise rikkega. EstLink 2 puhul on samasugust riket esinenud ka varem ja kuna kehtis garantiiaeg, siis läks rikke likvideerimine garantii alla. Elering on praeguseks veendunud, et see võib olla süstemaatiline viga. Seetõttu tehakse kõik, et tulevikus selliseid rikkeid välistada, ja see võib tähendada veel mitme vahelüli väljavahetust esimesel võimalusel. Aga kui vaadata suurt pilti, siis see, et meil üldse on EstLink 1 ja EstLink 2, on Eestis elektrihinda tugevasti langetanud. Nüüd, kui meil mõlemad kaablid korraga rivist väljas olid, jõudis meie elektrihind Läti ja Leedu tasemele, mis, nagu te õigesti märkisite, on circa kolmandiku võrra kõrgem kui Eestis. Juba ainuüksi sellepärast on meil EstLink 1 ja EstLink 2 väga vaja, et meie elektrihind oleks jätkuvalt kolmandiku võrra odavam kui Lätis ja Leedus.
Aitäh! Palun, Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Lugupeetud Taavi Rõivas! Väga paljud energiamahukad tootmisettevõtted ostavad Eestis elektrit börsihinnaga, näiteks Estonian Cell, kes on Eesti suurim tarbija. Nende ühe kuu elektriarve on keskmiselt 1,2 miljonit eurot. Usun, et nende jaoks on päris suur vahe, kas arve on 1,2 miljonit eurot või Eleringist tulenevate apsude tõttu 1,8 miljonit eurot. Kuidas peaksid Eestis tegutsevad ettevõtted sellisele olukorrale reageerima ja kas nemad peavad Eleringi apsakad kinni maksma? Kui jah, siis kuidas te hoiate ära ohu, et viimasedki energiamahukad tootmisettevõtted Eestist lahkuvad?
Aitäh! Eleringi esmane vastutus on tagada elektrivarustuse kindlus. See oli tagatud kogu selle aja vältel, kui olid merekaablite rikked. Teatavasti äsja avati Kiisa avariielektrijaam, mis asub tööle kohe, kui juhtub mingi EstLink 2 rike. Seega ei olnud varustuskindlus mitte hetkekski ohus. Mis puudutab elektriarvet ja rikete mõju sellele, siis ma ei oska konkreetse elektritarbija kohta täie kindlusega midagi väita – ma ei tea, milline on nende lepe –, aga ma julgen arvata, et neil on elektri hind pikema aja peale kokku lepitud. Võimalik, et see üks kõikumine nende elektriarvet ei mõjuta. Aga ütlen veel kord, et ma ei tea konkreetse tarbija elektrilepingu sisu, seetõttu ei ole põhjust seda siin väga pikalt arutada.
Oletame, et meil ei oleks kahte merekaablit. Sel juhul oleks meil ilmselt kogu aeg sama hind mis Lätis ja Leedus ehk n-ö reguleeritud turuhind. Turuhinnale üleminekut Keskerakond omal ajal väga teravalt kritiseeris. Kuid meil on EstLink 1 ja EstLink 2 olemas ja tänu sellele on meie hind umbes 97–98% ajast Soome omaga võrdne ja umbes kolmandiku võrra odavam kui Lätis. See on väga oluline, sest ainuüksi poole aasta jooksul – selle aasta esimesel poolaastal – jättis see Eesti inimestele 26 miljonit eurot rohkem kätte.
Palun, Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!
Lugupeetud Taavi Rõivas! Te räägite nii, nagu tänavusele aastale poleks eelmist aastat eelnenud. Me tõepoolest kritiseerisime avatud turule üleminekut, aga enne seda, kui oli loodud keskkond nendesamade EstLinkide näol. Te peate siiski tunnistama, et need EstLinki rikked toovad tarbijatele kaasa märgatavaid hinnatõuse. Kas teie meelest on see normaalne? Kui ei ole, siis kes selliste rikete eest vastutab?
Aitäh! Rikked on kahtlemata kahetsusväärsed. Kui te küsite, kas neid rikkeid oleks võimalik täielikult välistada, siis ma arvan, et mitte. Kas nendest riketest on võimalik õppida? Jah, on küll. Konkreetse detaili väljavahetamine annab meile tulevikuks selge kindlustunde, et vähemasti samalaadseid rikkeid ei saa ette tulla. Kas see välistab igasugused elektrisüsteemide rikked tulevikus? Küllap mitte. Aga selleks puhuks ongi meil ehitatud avariijaamad. Meil on kindlustunne, et varustus säilib ka siis, kui juhtub midagi konkreetsete ülekandevõrkude osadega, olgu need siis merekaablid või miks mitte ka maismaakaablid näiteks Läti suunal. Kindlustunne peab olema tagatud ja see on tagatud.
Tulles tagasi elektri hinna juurde, siis nagu ma ütlesin, ca 97–98% ajast on meie elektri hind võrdne Soome omaga ja väga suure osa ajast on meil elektri hind tunduvalt odavam kui Lätis ja Leedus. Lõviosa ajast need kaablid ju töötavad, sealjuures väga hästi. Tõsi, iga rike, kui see jätab need kas või üheks tunniks võrgust välja, tuletab meile meelde, milline oleks elu ilma nende kahe kaablita. Seda enam ma ütlen, et nendesse kaablitesse investeerimine oli kaugele vaadates mõistlik otsus. Nagu te hästi teate, neid kaableid ei oleks olnud võimalik rajada ilma Eesti energiaturgu avamata. Aga veelgi enam, tulevikus me peame jätkama investeerimist ülekandevõrkudesse ja peame looma ka kolmanda ühenduse Lätiga, suurendamaks veelgi kindlustunnet, et elektrivarustus on tagatud, ja mitte ainult meie enda, vaid kogu meie regiooni jaoks.
Suur tänu! Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kalle Palling, palun!
Aitäh! Austatud peaminister! Ma arvan, et see otsus, et Eesti müüjad müüvad kogu oma toodetud elektri börsile ja Eesti on oma elektrituru täielikult avanud, samuti need kaks ühendust põhjamaadega on toonud meile palju madalama elektrihinna. Ma arvestasin, et praegu on aasta 38. nädal. Selle nädala keskmine turuhind võib nende kahe kaabli rivist väljalangemise tõttu tulla küll mõnevõrra kõrgem, aga kokku on sellel aastal vähemalt seitsmel nädalal elektri keskmine turuhind olnud madalam kui elektri hind suletud turul, enne turu avamist. See on iseenesest väga tähtis näitaja ja loomulikult ei mõjuta mõne päeva keskmisest kõrgem turuhind kuu elektriarvet nii palju, et see probleeme tekitaks. Aga mida te plaanite öelda oma Läti ja Leedu kolleegidele, et ka nemad müüksid kõik oma elektrikogused turule?
Kalle Palling, aeg on otsas!
Aitäh! Jah, vastab tõele, et elektri hind on praegu soodsam, kui see oleks suletud turul. Seda enam, et kui omal ajal oli olukord, kus me saime CO2 kvooti kasutada ilma rahata, näiliselt justkui tasuta, siis suletud turu korral oleks meil kohustus lisada fikseeritud hinnale ka kvoodi hind. Seda arvesse võttes võib küll päris suure kindlusega öelda, et vabale turule üleminek on Eestis elektri hinda tuntavalt langetanud. Kui me võrdleme kuu keskmisi hindu, mis võtavad arvesse ka üksikuid ettetulevaid rikkeid, nagu oli augustis lühikese aja jooksul, siis Eestis oli augustis ühe megavatt-tunni hind keskmiselt 39,1 eurot, Lätis ja Leedus aga 55,31 eurot. See tähendab, et Läti energia oli kolmandiku võrra kallim. Kui võtame mõne teise kuu, näiteks juunikuu, siis on täpselt samamoodi – Eestis oli keskmine hind 35,81 eurot, Lätis ja Leedus 54,9 eurot. Vahe on enam kui kolmandik.
Mis ma ütlen oma Läti ja Leedu kolleegidele? Parim, mis ma saan öelda, on see, et vaadaku elektri hinda Eestis. Vabale turule üleminek on väga otseselt ka Läti ja Leedu huvides. Tõsi, selleks et Läti saaks täiel rinnal nautida põhjamaadest, sh Eestist tulevat odavat energiat, on meil vaja rajada kolmas elektriliin Eesti ja Läti vahele ning see on meil plaanis. Teeme selle ära, siis pole tagatud mitte ainult kogu piirkonna energiajulgeolek, vaid Läti ja Leedu hinnad muutuvad ka Eesti omade sarnaseks ehk odavamaks.
Aitäh! Igaks juhuks ütlen Kalle Pallingule, et siinkohal on võimalik esitada üks kohapeal registreeritud küsimus. Palun, Aivar Sõerd!
Aitäh, austatud juhataja! Austatud peaminister! Eelmisel aastal valmis Balti riikide süsteemihaldurite tellimusel raport Balti riikide elektrisüsteemide Venemaast lahutamise kohta ja põhiline järeldus oli, et see on tehniliselt teostatav. Seda raportit tutvustati ka valitsusele. See kõik oli aga eelmisel aastal ja lõplik lahutamine Venemaa süsteemist oleks võimalik 2025. aastal. Arvestades aga muutunud julgeolekuolukorda ja halvenenud majandusolukorda, mida me peaksime nüüd tegema? Kas on võimalik seda protsessi natuke kiirendada ja tähtaega lühendada, kuna olukord on muutunud?
Eesti ja kogu meie regiooni lahutamine Loode-Venemaa sünkroonalast ja sünkroniseerimine Euroopa sagedusalaga on kindlasti meie valitsuse jaoks oluline eesmärk. Selle üks konkreetne väljund, millega me soovime väga ruttu edasi minna ja nii kiiresti kui vähegi võimalik ka välisrahastust saada, on kolmas elektriliin Eesti ja Läti vahel. See annab võimaluse, et Läti ja sedakaudu ka Leedu on märksa paremini, suuremate ülekandevõimsustega ühendatud põhjamaadega. Peale selle on vaja rajada ülekandeliin Leedu ja Poola vahele, samuti Leedu ja Rootsi vahele. Mõlemad liinid on plaanis rajada märksa varem kui aastal 2025, mida te tähtajana nimetasite. Võttes arvesse ka kolleegide väljaütlemisi viimasel ajal – mitte ainult Eestis, vaid ka Lätis, Leedus ja Poolas –, sh Poola praeguseks juba endise peaministri Donald Tuski pakutud kuuesammulist plaani, ning vaadates Euroopa Komisjoni prioriteete, kus energiaühendused on väga kõrgel kohal, julgen küll öelda, et tähtaeg võiks olla varasem. Meie oleme valmis tegema oma investeeringuid märksa kiiremas tempos, aga ainult meie investeeringust loomulikult ei piisa.
Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitluse, sest meil on täna veel viis teemat.
Järgmine teema on Eesti julgeolek. Priit Toobalil on küsimus välisminister Urmas Paetile.
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud välisminister! Hetkeolukorda arvestades on väga teravalt päevakorrale tõusnud Eesti julgeoleku, sh Eesti riigipiiri temaatika. Eksperdid väidavad – ma pean silmas tõesti eksperte, kes on sellel alal pädevad, kas PPA endised või praegused juhid ja seal töötavad inimesed –, et Eesti-Vene riigipiiril on suur probleem, sest piiri õieti ei ole või siis pole see korralikult märgistatud ega kindlustatud. Annan endale aru, et piirilepingu puudumise tõttu on osa piirist selline, mis on täpselt kokku leppimata, aga suur osa piirist on ka kokku lepitud. Mis te arvate ideest paigutada Eesti ja Vene piirile lausa füüsilised tõkked või suurendada seal mehitatust PPA töötajatega?
Ma arvan, et praegune piir, mis õiguslikus mõttes on Eesti ja Venemaa vaheline kontrolljoon, vajab kindlasti lisainvesteeringuid inimestesse, tehnikasse ja kogu sealsesse keskkonda. Siseministeeriumiga ja valitsusega tervikuna on meil olnud sellest väga selgelt juttu. Ma olen päris kindel, et Siseministeerium astub juba lähitulevikus väga konkreetseid samme, et panustada senisest veelgi enam meie ja Venemaa vahelise kontrolljoone valve tagamisse.
Aitäh! Palun, Priit Toobal, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Lugupeetud minister! Teatavasti on Eesti-Vene piir ka Euroopa Liidu piir, samuti NATO piir. Kas te olete viimase aja kohtumistel Euroopa Liidu ja NATO juhtidega kuulnud nende organisatsioonide nõudmisi, et Eesti tegeleks tõsisemalt just Eesti-Vene riigipiiri kaitsmisega? Ütlen veel kord, et see ei ole mitte ainult Eesti-Vene piir, vaid on ka Euroopa Liidu ja Venemaa ning NATO ja Venemaa piir.
Ei, selliseid märkusi või nõudmisi ei ole. Nagu te ilmselt teate, on üks tähtis aspekt see, et Eesti on Schengeni viisaruumi liige ja meie piir nende riikidega, mis ei ole Euroopa Liidus ega Schengeni viisaruumis, ongi tõepoolest Schengeni välispiir. Selle piiri nõuetele vastavust hinnatakse regulaarselt. Aga mingit näpuganäitamist kuskilt väljastpoolt praegu küll ei ole olnud.
Aitäh! Urbo Vaarmanni kohapeal registreeritud küsimus.
Aitäh! Lugupeetud välisminister! Kas te oskate öelda – kuigi see ei lähe päris teie valdkonda –, kui palju on viimase aasta jooksul fikseeritud teise poole pealt üle piiri tulijaid, kes on kätte saadud? Kui suur võiks olla nende protsent, keda ei ole suudetud tabada? Minu teada on sealt leitud nii laipasid kui ka elus inimesi, kes on pärast kätte saadud. Kui hästi me ikkagi suudame oma piiri kaitsta?
Selge see, et illegaalne piiriületus on probleem kõikidele riikidele, kelle piiri taga on teistsugune õiguslik ja poliitiline keskkond. Ükski Euroopa Liidu piiririik – olgu idas, põhjas või lõunas – ei saa kindlasti väita, et selles mõttes mitte midagi ei juhtu, st riiki ühtegi illegaalset piiriületajat ei tule. Paraku on see suur probleem Euroopa Liidu lõunapiiril, sest nagu te isegi teate, tuleb iga päev teateid illegaalsetest immigrantidest, kes sealtkaudu Euroopa Liitu jõuavad. Samamoodi, kuigi mitte sellises mahus, on see probleem ka Euroopa Liidu idapiiril. Mul ei ole praegu statistikat käepärast, aga kindlasti te saate need andmed Politsei- ja Piirivalveametilt, kus kõik sellised juhtumid on fikseeritud. Selliseid juhtumeid tuleb ette. Ka sellel aastal on olnud illegaalseid piiriületusi, peamiselt kasutavad seda moodust kolmandate riikide kodanikud, kes püüavad jõuda Venemaa territooriumi kaudu Euroopa Liitu. Tihti on need inimesed pärit konfliktipiirkondadest, näiteks Afganistanist, üha rohkem ka Süüriast. Aga on ka majanduspõgenikke, näiteks Vietnamist, selle kohta on teateid olnud. Nii et jah, selliseid juhtumeid on. Arve ma ei oska praegu öelda, aga need saate kindlasti esimese pärimise peale Politsei- ja Piirivalveametist. Euroopa Liidu riigid üheskoos peaksid aga muidugi järjest rohkem tähelepanu pöörama Frontexile, Euroopa Liidu piirivalveagentuurile, ja seda tugevdama, sest maailm meie ümber on keeruline ja ärev ning see toob paratamatult kaasa ka põgenike arvu kasvu.
Aitäh! Palun, Priit Toobal, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Lugupeetud minister! Mu viimane küsimus puudutab piirilepingut Venemaaga või õigemini selle puudumist. Mina leian, et praegu on meil piirilepingut rohkem vaja kui kunagi varem. Kas viimastel nädalatel on olnud Venemaa poolega juttu ka piirilepingute ratifitseerimisest? Meie oleme juba esimese käigu teinud. Millal Venemaa plaanib teha oma esimese käigu või esimese sammu? Kui tulla Eston Kohvri juhtumi juurde, kas siis piirilepingu olemasolu aitaks midagi või üldse muudaks praegu Venemaaga peetavate läbirääkimiste kulgu?
Mis puudutab piirileppeid, siis viimased n-ö konkreetse sõnumiga kontaktid Vene poolega on pärit suvest. Siis tegi Venemaa oma seesmisi kooskõlastusprotseduure, et saata eelnõud Vene parlamenti ratifitseerimisele. Ka Vene parlament oli suvepuhkusel ja minu teada alustas ta alles eile uuesti tööd. Seetõttu ei ole Vene valitsusel olnudki veel võimalik midagi parlamendile menetlemiseks anda. Nii et Venemaalt ei ole tulnud ühtegi sõnumit selle kohta, et nad seda protsessi kuidagi pidurdaksid. Meie oleme andnud neile selge sõnumi, millest me oleme ka siin mitu korda rääkinud, et Eesti parlament on teinud ratifitseerimismenetluses ära esimese lugemise. Teine lugemine ja lõpphääletus tuleb pärast seda, kui Vene pool on vähemasti alustanud menetlust oma parlamendis. Mingit muud signaali peale selle suvise info, et nad kooskõlastavad, et eelnõu parlamenti saata, pole me saanud. Parlament kogunes eile, nii et loodetavasti saab lähiajal näha, kuidas Vene pool selle ratifitseerimisega edasi liigub.
Mis puudutab Eston Kohvriga seonduvat, siis ma ei näe, et Eesti-Vene piirilepingu jõusolek võiks midagi muuta, sest ega ka praegu ju kumbki pool ei vaidlusta seda, kus on meie poolt vaadates kontrolljoon ja Vene poolt vaadates riigipiir, kus on Eesti pool ja kus on Vene pool. Siin ei ole mingit lahkarvamust ega vaidlust. Nii et ma arvan, õigemini olen päris kindel, et piirileppe jõusolek ei oleks selle juhtumi puhul midagi muutnud.
Aitäh! Teine kohapeal registreeritud küsimus. Inara Luigas, palun!
Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul on ka küsimus Eesti julgeoleku teemal. Viimasel ajal on palju arutatud, kas lubada müüa 0,2-hektarilisi maatükke Vene kodanikele. Tegelikult on meedias seda teemat käsitletud natuke vildakalt. Asi on ju selles, et need 0,2-hektarilised maatükid Eesti riigis on pikaajalise elamisloaga inimestel, kes on maatüki juba enda omandisse saanud, st see on nende kinnisasi. Probleem on nimelt selles, et tädi Katja, kellel on 0,2 hektarit maad, soovib selle edasi müüa täpselt samaväärsele inimesele, tädi Olgale. Palun öelge teie kui minister, kuidas see kulunud kalossides tädi Katja seal Narva lähedal Eesti riiki ohustab!
Ma olen täiesti kindel, et see tädi Katja, kellest teie rääkisite, on üdini aus ja kena inimene ega ohusta mitte kedagi. Aga ega selliseid piiranguid ei ole ju ei Eesti ega ka teiste riikide seadustesse tehtud päris ilmaasjata. Diskussioonis selle üle, kas on põhjust midagi õiguskorras muuta, tuleb muidugi teha analüüs ja mõelda veidi kaugemale kui tädi Katja oma – mis asjadega? – kalossidega. Selleteemaline arutelu käib Eesti riigis minu meelest praegu kõige kõrgemal poliitilisel tasandil ja küll kollektiivne tarkus siis lõpuks ütleb, kas seda piirangut on otstarbekas mingil määral lõdvendada või mitte. Kindlasti ei saa see arutelu aga piirduda selle tasemega, et tädi Katja müüb oma maatüki homme mingile teisele tädile. Teoreetiliselt võib siiski olla ka võimalikke muid huvilisi, kes ei pruugi olla nii rahumeelsed ja leebed.
Suur aitäh! Lõpetan ka selle küsimuse arutelu, kuna meil on, nagu ma juba ütlesin, mitu registreeritud teemat, mis kõik peavad saama käsitletud.
Järgmine teema on valitsuse poliitika. Küsimus on peaminister Taavi Rõivasele ja küsija on Siim Kiisler. Palun!
Aitäh! Auväärt peaminister! Minu küsimus on valitsuse poliitika kohta seoses Saaremaa ja Hiiumaa ning mandri vahelise parvlaevaliiklusega. Umbes aasta tagasi septembris, kui te olite valitsusliige, tookord sotsiaalminister, esitas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium eelnõu, mille kohaselt peaks laevad soetama riigi äriühing. Ministeerium esitas ka tasuvusanalüüsi ning tõdes, et selle tulemusel oleks eeldatav kokkuhoid üle kuue miljoni euro aastas. See on tuntav sääst. Tookord sotsiaalministrina te seda ei vaidlustanud ega seadnud kahtluse alla. Ometi otsustasite selle aasta juunikuus, et ei võimalda riigile sellist säästu. Mis või kes veenis teid sellest loobuma?
Aitäh! Kõigepealt minu kompliment teile, et suutsite oma küsimuse teema sõnastada väga professionaalselt. "Valitsuse poliitika" – veel ebatäpsemalt oleks raske öelda. Õnneks on ka minul nii palju kogemust, et oskasin ette aimata, mis laadi poliitika või valdkonna kohta te täpselt küsida soovite. Nii et olen valmis teile nendel teemadel vastama.
Kui nüüd kristalselt aus olla, siis täpselt 26. septembril – mis muuseas on mul hästi meeles, sest see oli minu sünnipäev –, kui see otsus valitsuses tehti, olin ma ise ÜRO Peaassambleel lähetuses ega osalenud sellel arutelul. See ei tähenda aga, et ma oleks kuidagi olnud toonase otsuse vastu, kindlasti mitte. Lihtsalt teile teadmiseks, et sellel konkreetsel valitsuse istungil ma ei osalenud.
Mis puudutab säästuarvutusi, siis väidetavaid säästuarvutusi ei ole ju sisuliselt avalikkusele puust ja punaseks tehtuna näidatud. Kui ma õigesti mäletan, siis ei näidatud neid kunagi ka eelmisele valitsusele. Üks võimalus, kust justkui näiliselt oleks kokkuhoid tekkinud, oli see, et kui osta laevad riigile, siis saaks amortisatsioonikulusid jaotada pikema aja peale ja võtta riigile pikemaajalise kohustuse. Kui teil endal on praegu näiteks autoliising viie aasta peale ja ma teen teile ettepaneku pikendada seda kümne aasta peale, et kuumakse väheneks, aga summa, mis te maksate kümne aasta jooksul, on mitu korda suurem, kas see on siis tegelikult sääst või on see lihtsalt samade kulude hajutamine pikema aja peale? See on juba filosoofiline küsimus. Fakt on see, et selleks ajaks, kui minu juhitav valitsus 26. märtsil ametisse astus, ei olnud selle valitsuse korralduse täitmiseks majandusministeeriumis kahjuks mingeid tegelikke samme astutud.
Aitäh! Igaks juhuks küsin, kas Siim Kiisleril on täpsustavaid küsimusi. Palun, Siim Kiisler, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Ma ei saanud ikkagi vastust oma küsimusele, mis sundis seisukohta muutma või kes teid ümber veenis. Ma ei saa siiski nõustuda väitega, et kalkulatsioone üldse ei olnud. See mainitud tasuvusanalüüs, mis möödunud aasta septembris valitsusliikmetele esitati ja mis oli kirjalikult kättesaadav ka neile, kes parajasti kohal ei viibinud, on üsna põhjalik ja sisaldab konkreetseid arve. Tõsi küll, laiemalt ei ole kättesaadavad põhjendused selle kohta, miks te selle aasta juunikuus teise, eeldatavasti kallima tee valisite. Küsin veel teie kommentaari selle kohta, et uue otsuse valguses on nüüd üks valitsuse otsuse punkt – laevade soetamine Tallinna Sadamale – läbi kukkunud. Majandusminister on nimetanud seda pettumuseks. Kuidas see teile paistab?
Aitäh! Kõigepealt ütlen veel kord, et kui jaotada kümne aasta kulutused 30 aasta peale ja püüda näha selles aastate kaupa säästu, siis ainus aus viis on vaadata ikkagi kogu 30-aastase perioodi kulu, nagu oli selles n-ö säästuettepanekus. Ja kui vaadata selle perioodi kulusid kokku, siis näete isegi, et tegelikku säästu ei olnud. Ärme isegi hakkame süvenema detailidesse, mis tegelikult on ka olulised, sest praegusel juhul seadus isegi ei võimalda sõlmida lepingut pikemaks ajaks kui kümneks aastaks. Seega juba see ettepanek ise ei olnud vähemasti kehtiva seadusega kooskõlas.
Tuleb tunnistada, et minu juhitav valitsus oli ametisse astudes väga raskes olukorras ning Urve Palo majandus- ja taristuministrina oli väga keerulises olukorras. Kuigi juba aastaid oli teada, et 2016. aasta sügisel kehtiv leping lõpeb, ei olnud 26. märtsiks, kui Juhan Parts andis Urve Palole kabineti võtmed pidulikult üle, astutud ühtegi tegelikku sammu valitsuse 26. septembri otsuse täitmiseks – mitte ühtegi sammu. Ei olnud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kehtivat korraldust, ei olnud tehtud ühtegi toimingut laevade ostmiseks. Tegelikult pidi Urve Palo majandusministeeriumisse tööle asudes alustama nullist ja otsima sellest hetkest alates kõige soodsamaid lahendusi. Miks see läks nii, et Juhan Parts küll rääkis aastaid – väga häälekalt seejuures –, et tuleb lahendus leida, aga tulemuseks polnud poolt kärbsepesagi? Kuidas see nii läks, seda on teil ilmselt võimalik küsida Juhan Partsi käest. Mina ütlen, et te olete Urve Palo suhtes ülekohtused, kui te teda praegu selle teema puhul kritiseerite.
Aitäh! Palun, Siim Kiisler, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Seda on tore kuulda, et te Urve Palot ja tema ettepanekuid kaitsete. Aga kuidas paistab selles valguses asjaolu, et Urve Palo ettepanekul vastu võetud üks valitsuse otsuse punkt, mis vähemalt pressiteates pandi kirja niiviisi, et konkurentsi tagamise eesmärgil osaleb riigihankel AS Tallinna Sadam, on läbi kukkunud? Kas te ka selles osas leiate endiselt, et Urve Palo on käitunud õigesti, ja kas me nüüd oleme siis edasi liikunud? Kui te leidsite, et enne liiguti liiga aeglaselt, kas siis nüüd on liigutud kiiremini või on pigem mindud hoopis tagasi?
Jah, tuleb öelda, et reaalseid asju on Urve Palo selles valdkonnas suutnud vähem kui poole aasta jooksul teha rohkem kui Juhan Parts seitsme aasta jooksul. Tuleb tõesti nii öelda. Me mäletame neid vist umbes poolteist aastat kestnud läbirääkimisi selle üle, et riik saaks laevu omandada. Mis nendest läbirääkimistest sai? Läbi kukkusid, Juhan Partsil ei tulnud välja. Mis edasi sai? Juhan Parts tuli valitsusse ja küsis 26. septembril mandaadi laevade ostmiseks Tallinna Sadamale, kes hakkaks teenust osutama. Ta sai selle mandaadi. Valitsus ütles jah, ole hea, tee ära. Mina olin ka selle valitsuse liige. Kuna ma olin eelmises ja olen ka praeguses valitsuses, siis saan öelda, et eelmine minister ei teinud tõesti midagi selleks, et probleemi lahendada, aga praegune minister üritab keerulisest olukorrast auga välja tulla. See, et te teda selle eest kritiseerite, ei ole minu meelest kohane.
Vaadake, mis praegu vähem kui poole aasta jooksul on toimunud! Hange on välja kuulutatud. Kahjuks on hankele esitatud küll ainult üks pakkumine, mul oleks tõesti palju parem meel, kui pakkumisi oleks mitu. Seda, kas see pakkumine kvalifitseerub või mitte, ma veel ei tea. Sõltub sellest, kas tehing on riigile soodne ja kas me saame tulevikus selle pakkujaga edasi minna. Kui see mingil põhjusel ei sobi, siis võib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium asuda otseläbirääkimistesse võimalike pakkujatega, sh nii Tallinna Sadama kui ka praeguse vedajaga, et leida riigile parim võimalik lahendus. Aga asi, mille pärast ma olen tõesti nördinud, on see, et 26. märtsil, kui Urve Palo kabineti võtmed üle võttis, oli tegelikult juba liiga hilja uuendustega alustada. Selleks ajaks oleks eelmine minister pidanud juba üht-teist ära tegema, aga ta ei teinud midagi. Sellest on kahju.
Aitäh! Nüüd kohapeal registreeritud küsimus. Palun, Priit Toobal!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Saime teada, et eile leppis valitsuskabinet kokku järgmise aasta riigieelarve. See tähendab, et kokku on pandud valitsuse kontseptsioon selle kohta, mida järgmisel aastal kõigis valdkondades plaanitakse. Minu küsimus puudutab ühte osa Kultuuriministeeriumi eelarvest, nimelt venekeelse telekanali loomist. Kas valitsus jõudis kokkuleppele, mis siis ees ootab? Kas tuleb eraldi venekeelne telekanal või on plaanis laiendada rahvusringhäälingu olemasolevate kanalite venekeelset vööndit? Või on mõni kolmas variant?
Aitäh! Me leppisime tõepoolest valitsuses kokku eelarve põhiküsimustes. Nii eelarve eelnõu tekst kui ka seletuskiri on Rahandusministeeriumis ettevalmistamisel ja Vabariigi Valitsuse teisipäevasel istungil loodame eelarve lõplikult heaks kiita. Mis puudutab konkreetse telekanali loomist – ma ütleksin isegi laiemalt, sõltumatu venekeelse meedia arendamist Eesti Vabariigis –, siis see teema oli meil valitsuses arutelul, kui ma õigesti mäletan, eelmisel neljapäeval. Me jätkame seda arutelu homme valitsuskabineti nõupidamisel. Ma näen, et valitsus soovib nende küsimustega väga tõsiselt tegelda. Me kõik mõistame, et see ei ole hea, kui arvestatav osa Eesti ühiskonnast on sellise meedia mõjusfääris, mida ei saa kuidagi nimetada vabaks meediaks ja mille sõnumid tulevad vertikaalselt ühest kohast. Usun, et ka nendel eestimaalastel, kelle emakeel on vene keel, on õigus vabale ajakirjandusele ja sõltumatule meediapildile. Kuidas seda on võimalik saavutada ja kuidas riik saaks kaasa aidata, selle üle on meil valitsuses arutelu pooleli. Nagu ma ütlesin, me jätkame homsel valitsuskabineti nõupidamisel kell neli.
Suur tänu! Kohapealt saab esitada ainult ühe küsimuse. Priit Toobal, kahjuks teist küsimust esitada ei saa. Lõpetan selle teema käsitluse.
Järgmine küsimus on justiitsminister Andres Anveltile rahvatervise ja alkoholi tarbimise kohta. Küsija on Peeter Võsa.
Aitäh! Lugupeetud minister! Esmaspäeval, 15. septembril tegi Eesti Arstide Liit valitsusele ja Riigikogule ettepaneku muuta korrakaitseseadust ja keelata taas kogu riigis alkoholi tarvitamine avalikes kohtades. Alkoholist tingitud vigastused, haigused ja surmad hävitavad meie rahvast ja põhjustavad riigile suuri kulutusi. Euroopas on alkohol teine suurimatest teguritest, mis põhjustab otseselt rohkem kui 60 kroonilist haigust. 2010. aastal ulatusid alkoholi tekitatud kahjud Euroopas umbes 155,8 miljardi euroni. Kas siis, kui te selle seadusmuudatusega lagedale tulite, tehti ka mingisugune analüüs? Kas te teate, kui palju suurenevad selle tõttu Eesti tervishoiukulutused?
Aitäh, hea rahvasaadik! Kõigepealt räägin natukene ajaloost. Korrakaitseseadus ja kõnealune säte ei ole tulnud meie õigusruumi ei selle ega ka mitte eelmise valitsuskoalitsiooni tegevuse ajal. See seadus, korrakaitseseadus, võeti vastu 2011. aasta varakevadel. Lihtsalt mälu värskenduseks tuletan meelde ka seda, et erakond, mida teie praegu esindate, hääletas siin saalis nagu üks mees ja naine nii selle seaduse kui ka selle sätte poolt. Mul kahjuks puuduvad andmed selle kohta, kui palju arutati tookord Riigikogu õiguskomisjonis selle seaduse sätteid. Küll võin öelda seda, et tolleaegsete kooskõlastuspaberite järgi ei olnud väga paljud kohalikud omavalitsused ega ka ministeeriumid – näiteks Sotsiaalministeerium ja Põllumajandusministeerium, kes tegeleb samuti alkoholipoliitikaga – selle sätte rakendamisega nõus. Kuid Riigikogu võttis otsuse vastu. Nüüd, nagu te olete võib-olla ka meediast kuulnud, on Justiitsministeerium koos sotsiaalkaitseministriga kutsunud kokku kõik osapooled, sh kohalikud omavalitsused ja teised huvigrupid. Me räägime läbi, kuidas teha see seadussäte taas selliseks, et selle rakendamine ei häiriks kaaskodanikke. Samas rõhutan, et teie mainitud kahjusid ei ole kindlasti võimalik vähendada üksnes keeldudega, vaid see nõuab palju põhjalikumat alkoholi tarbimise vastast poliitikat.
Aitäh! Kas Peeter Võsa soovib täpsustada? Palun, Peeter Võsa, küsimus!
Aitäh! Küllap te olete kursis, et rangete alkoholipiirangute pooldajaid on Eestis 82% elanikkonnast, see käis läbi ka eilsel ümarlaual. Te olete kritiseerinud kohalikke omavalitsusi, näiteks Tallinna selle eest, et nad on asunud aktiivselt võitlema joomarluse vastu. Kas sellest võib järeldada, et need 82% Eesti inimestest, kes joomarlust ei poolda, pälvivad samuti teie teravat kriitikat?
Aitäh! Tallinna Linnavalitsuse tegevust vaadates tundub mulle, et teatud märkide ülespanemisega mitte ei võidelda joomarlusega, vaid kutsutakse üles joomisele, mis ei ole kindlasti korrakaitseseaduse eesmärk. Siinkohal tahangi ära märkida, et minu kui justiitsministri kohus on jälgida Riigikogu ehk teie kõigi kehtestatud seaduste täitmist. 2011. aastal vastu võetud korrakaitseseadus ja selle aasta kevadel lisandunud rakendussätted andsid kohalikele omavalitsustele väga selge piiritluse, kus, mis asjaoludel võib kohalik omavalitsus kasutada seaduses sätestatutest laiemaid, määrusega kohaldatavaid keeldusid. Mulle tundub pigem – õigemini mitte ei tundu, vaid nii ongi –, et just Tallinna Linnavalitsus ületas selgelt seadusega lubatud piire ja asus väga silmakirjalikult tegutsema. Ma rõhutan veel kord, et seesama erakond, kes praegu juhib Tallinna ja kes alles mõni aasta tagasi siinsamas Riigikogus hääletas nagu üks mees ja naine selle sätte poolt, asub nüüd oma erakonna tookordset poliitikat teistpidi keerama ja, ütleme, kasutab linnaelanike suhtes silmakirjalikku tooni. Ma tahan veel kord öelda, et mina kutsun kohalikke omavalitsusi üles täitma seadusi. Kui seadus on mingil määral konfliktis kohaliku omavalitsuse ja selle elanike tahtega, siis mina kui justiitsminister pean oma kohuseks seda konflikti leevendada ja tulla välja niisuguste sätetega, mis rahuldaksid kõiki osapooli.
Suur tänu! Asume kohapeal registreeritud küsimuste juurde. Palun, Viktor Vassiljev!
Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Teie väide, et Tallinna Linnavalitsus lubab Kadriorus ja Toompeal alkoholi tarbida, no see ajab tõesti jooma. Aga nüüd minu küsimus. Vaadake, see korrakaitseseaduse muutmise säte, mis lubab igal pool avalikult alkoholi tarbida, on ju seotud ka sellega, et nüüd hakkab alkoholiaktsiis igal aastal tõusma. Kunagi, kui Riigikogus arutati alkoholireklaami keelustamist, ütles minister Ligi, et me ei saa sellist asja lubada, sest see ahistab Eesti tootjat ja annab löögi riigi majandusele. Kas te väidate, et selles alkoholi avaliku tarbimise lubamises, mis te korraldasite, on ka midagi positiivset?
Aitäh! Ma rõhutan taas, härra rahvasaadik, et alkoholi tarvitamise lubamise sätet ei ole vastu võtnud isegi mitte praegune Riigikogu koosseis ja selle ettepanekuga ei tulnud välja ka mitte nüüdne valitsuse koosseis, vaid see on 2011. aastal vastu võetud seadus, mille teie fraktsioon on igapidi heaks kiitnud. Kui me räägime sellest, mis Tallinn nende ülespandud märkidega on saavutanud, siis juba ainuüksi sellega on määrust rikutud, et linnavõim ei näita ära mitte neid kohti, kus alkoholi tarvitamine on keelatud, vaid hoopis neid kohti, kus alkoholi tarvitamine on lubatud. Mis see siis on, kui see pole üleskutse? Teine asi on see – ma ei nimetaks seda positiivseks, vaid pigem kurvamaiguliseks –, et seesama seadus toob veel enam esile selle raske tõve, mida üks osa Eesti elanikest põeb, ehk alkoholismi ja selle laialdase leviku meie riigis. Teisisõnu, kuna nüüd kahjuks tuldi poe tagant välja poe ette, siis me näeme seda probleemi eriti teravalt. See näitab taas, et ühegi keeluga alkoholi tarvitamist ei vähenda. Keeld saab mõjutada nii palju, et noored inimesed ei näe seda pealt, kui tõesti juuakse kuskil poe juures kanget või ka lahjemat alkoholi, sellele ei tehta reklaami. Nii et ma arvan, et need sätted tuleb uuesti läbi vaadata ja luua uus olukord, mitte selline, mille poolt ka teie fraktsioon 2011. aastal hääletas.
Aitäh! Palun, Priit Toobal!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt, kui te leiate, et Tallinna linn on oma määrust kehtestades rikkunud seadust, siis on mõistlik ja otstarbekas pöörduda kohtu poole, kuna üks linn ei täida riigi seadusi. Teiseks, ma ei ole kindlasti nõus teie öelduga, et ükski keeld ei vähenda alkoholi tarbimist. Väga selgelt on näha ja võimalik tõestada, et öise alkoholimüügi keeluga on alkoholi tarbimine tunduvalt vähenenud. On olemas väga mitmed WHO tehtud uuringud, mis näitavad, et kui on kehtestatud reklaamipiirang, eriti kangele alkoholile, siis on alkoholi tarbimine oluliselt vähenenud. Nii et kindlasti ei vasta tõele teie väide, et mingisuguste keeldudega pole võimalik alkoholi tarbimist vähendada. Minu küsimus puudutab alkoholipoliitika rohelist raamatut, mille valitsus on vastu võtnud. Kas praegu kehtiv korrakaitseseadus läheb kokku nende mõtetega, miks on koostatud alkoholipoliitika roheline raamat?
Aitäh! Rohelise raamatu üks tähtis punkt on see, et alkoholi kättesaadavust tuleb vähendada. Siin on tõsine konflikt sellesama korrakaitseseadusega, mis tegelikult lubab avalikus kohas – kuigi väga suurte piirangutega, aga ikkagi – alkoholi tarvitada. Ma lisan siiski oma eelmisele vastusele, et minu hinnangul alkoholismi vastu keeldudega ei võitle. Kui ma väljendasin ennast valesti, siis palun vabandust. Ma tahan öelda seda, et keeldudega haigust ei ravi, see on minu vastuse tegelik mõte.
Mis puudutab Tallinna linnapilti ja kõnealuse määruse kohaldamist ning seda, mispärast ei lähe justiitsminister sellega kohtusse, siis see ei ole justiitsministri pädevuses. Konflikti määruse ja seaduse vahel saaks välja tuua juhul, kui mõni linnakodanik või külaline näiteks kaebab edasi tema suhtes alustatud väärteomenetluse. Nagu me oleme meediast lugenud ja nn meediaeksperimentidest on selgunud, on ka Tallinna munitsipaalpolitsei õlgu kehitanud just selle tõttu, et ei teata, kuidas seda linnavalitsuse määrust täita. Määrus ei tundu päris õiguspärane juba üksnes seetõttu, et sellega keelatakse alkoholi tarbimine kogu Tallinna haldusterritooriumil ning see piirab sisuliselt ka meist paljude õigusi isegi oma Tallinna korterites, rääkimata baaridest ja tänavatest. Nii et juba üksnes selle määruse juriidiline sõnastus tekitab väga palju küsimusi.
Aitäh! Kuna põhiküsija esitas ainult kaks küsimust, siis ma annan Annely Akkermannile võimaluse esitada kohapeal registreeritud küsimus. Palun!
Suur tänu! Lugupeetud minister! Ma olen teiega täiesti ühel nõul, et keeldudega kahjuks alkoholismi vastu ei võitle. Need inimesed, kes jõid turuväravas ja lastepargis siis, kui see oli keelatud, need joovad praegu ja joovad ka pärast seda, kui see on jälle keelatud. Aga ma ei ole nõus ühe asjaga. Te ütlesite, et need inimesed, kes kaupluse ees võtavad kanget ja lahjemat alkoholi, justkui reklaamivad seda noortele. Minu arvates mõjub pilt keset päeva poe ees joojatest pigem antireklaamina. Kas te ei arva nii?
Aitäh! See on selline – kuidas ma ütlen, paha on öelda nii alkoholi puhul – maitseküsimus. Nagu te teate, ka telereklaamid mõjuvad inimestele erinevalt. Näiteks mind isiklikult ajavad kõikvõimalikud SMS-raha reklaamid sõna otseses mõttes närvi ja harilikult ma vahetan kanalit. Aga paljusid inimesi mõjutavad need reklaamid just SMS-laenu võtma. Kujutan ette, et täpselt sama tunne võib olla ka noortel inimestel, kellest ühed näevad tõesti avalikult alkoholi tarbivas inimeses kriitilist märki oma võimaliku tuleviku suhtes, teised aga väga head võimalust hängida lõbusas olekus. Seetõttu ma arvan, et igal juhul, kui on võimalik selline vastutustundetu käitumine tänavapildist ära koristada – sest see on tegelikult nende vastutustundetu käitumine, kes teistest ei hooli ja kelle pärast me peame enamiku korralikult käituvate inimeste õigusi piirama –, siis tuleb see meil mingite meetmetega sealt minema saada. Tegelikult peaks muidugi mõtlema selle peale, et alkoholitarvitajaid lihtsalt minema ajada, kuhugi poe taha silmist ära, ei ole ka väga õige poliitika. Pigem tuleks saata nad ravile ja saada nad sellisele teele, et nad ei magaks kuskil trepikodades ega toimetaks muid oma asju seal, kus nad pärast, tihtipeale Õhtulehe kaudu, meile silma torkavad.
Suur tänu! Lõpetame siiski selle teema käsitlemise, ehkki sellest võiks rääkida tundide kaupa.
Läheme järgmise teema juurde. Küsimus on peaminister Taavi Rõivasele maksupoliitika kohta. Palun, Annely Akkermann!
Suur tänu! Lugupeetud peaminister! 1992. aasta valimisprogrammis sõnastas erakond Isamaa oma poliitilised eesmärgid. Need olid järgmised: erakond peatab maksude tõusu; kehtestab proportsionaalse tulumaksu, mis on üks madalamaid Euroopas; uuendab kogu maksusüsteemi, maksustades põhiliselt tarbimist, mitte sissetulekuid. Erakond Isamaa ja Res Publica Liit on neid põhimõtteid seni ellu viinud ja teeb seda ka tulevikus. Üleeile avaldas USA mõttekoda OECD riikide maksude konkurentsivõime indeksi, milles Eesti hoiab esikohta. Tõsi, selles uuringus ei pööratud tähelepanu tööjõumaksudele ega keskkonnatasudele. Me võiksime olla justkui uhked ja rahul, kui me ei teaks, et Eesti töötajad lähevad tööle teistesse riikidesse, sest meie kodumaine tööturg ei võimalda teenida piisavat palka väärikaks toimetulekuks. Kas teie arvates on Eesti maksusüsteem valmis või peaks otsima uudseid lahendusi?
Aitäh! 1992. aastal oli erakond Isamaal veel päris palju häid ideid. Mulle isiklikult meeldivad paljud toona Isamaa programmis olnud eesmärgid väga. Muidugi meeldiks mulle ka see, kui nüüdne Res Publica hoiaks samuti nendest põhimõtetest kinni. Näiteks ühetaoline tulumaks, mille pooldajad me oleme ühiselt olnud, on minu meelest hoidmist väärt. Aga see oli siis tagasipõige ajalukku.
See konkreetne uuring, mille tegi Ameerika Ühendriikide küllalt mainekas mõttekoda, mis on muuseas väga pika ajalooga – loodud juba enne teist maailmasõda, kui ma õigesti mäletan –, keskendub peamiselt ettevõtete maksukoormusele, sh ettevõtte tulumaksu süsteemile. See on taas üks asi, mida me oleme ühiselt ellu viinud ning mille hoidmine ja arendamine on kindlasti suur väärtus. Aga ei vasta tõele, et uuringus ei ole üldse arvestatud tööjõumakse. On küll arvestatud. On arvestatud ka seda, et Eestis on proportsionaalne tulumaksusüsteem ja küllaltki mõistlik tulumaksumäär. Igal juhul on see suur tunnustus. Ma arvan, et nii Reformierakonnal kui ka omaaegsel Isamaal on põhjust nende otsuste üle uhke olla. Mis puudutab seda, kas maksusüsteem on valmis, siis kindlasti mitte. Alati peab otsima võimalusi teha asju veel paremini.
Aitäh! Tarmo Tamm esitab tänase infotunni viimase küsimuse. Palun!
Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Eestis peaks küll olema hea keskkond, kus ettevõtlust arendada. Ma küsin, miks siis ei arendata. Eelmisel aastal veeti Eestist piima Lätti ja Leetu 71 miljoni euro eest. Järelikult olid töökohad ja ettevõtlus tekkinud Lätis ja Leedus, aga mitte Eestis. Kuidas te seda kommenteerite, miks on selline olukord tekkinud? Miks lätlased saavad endale töökohad ja riik saab maksud, aga Eesti ei saa?
Aitäh! Sellest küsimusest on üsna keeruline aru saada, mida te siis täpselt ette heidate. Kas seda, et Eesti toodab 1,7 korda rohkem piima, kui me ise tarbime? Kas te heidate ette seda, et Eesti ettevõtted piima ekspordivad? Natuke raske oli aru saada. Kui vaadata töökohtade loomist, siis võib öelda, et ükskõik millise naabriga võrreldes ei ole Eestil mitte midagi häbeneda. Eestis on tööpuudus väga kiiresti vähenenud ja hea meel on öelda, et loodud töökohad on kõrgemate palkadega. Meie palgatõus oli nii eelmisel aastal kui ka selle aasta esimeses pooles siiski väga kõrge – märksa kõrgem kui ükskõik millisel Eesti naabril. Ja see ei tule iseenesest. See tuleb ikkagi sellest, et luuakse töökohti, tegeldakse ettevõtlusega ja luuakse soodsat keskkonda.
Aga tulen tagasi algse küsimuse juurde, kuna ma ei jõudnud enne lõpuni vastata. Kui küsimus oli ka selle kohta, mis suunas peaks maksusüsteemi edasi arendama, siis minu hinnangul me peaksime edasi liikuma sellise poliitikaga, mida ka praegune valitsus ellu viib, st tööjõumaksude langetamisega. Kui ükskõik milliselt Eesti ettevõtjalt küsida, siis tööjõumaksud on kõige tõsisem probleem ja nii tulumaksumäära langetamise kui ka sotsiaalmaksukoormuse leevendamise võimaluste otsimine on igal juhul vajalik. Selles suunas tulekski edasi minna.
Suur tänu! Lõpetan tänase infotunni. Kõikvõimalikud aja sisse mahtunud küsimused on ammendatud. Suur tänu ministritele! Infotund on läbi.
