Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu esimese töönädala neljapäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Eelnõusid ja arupärimisi üle anda ei soovita. Läheme kohaloleku kontrolli juurde. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 76 Riigikogu liiget, puudub 25.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on kaitseministri poliitiline avaldus "Ülevaade NATO tippkohtumisest Walesis". Ettekandja on kaitseminister Sven Mikser. Tutvustan teile poliitilise avalduse menetlust. Kõigepealt on täna kaitseministri ettekanne kuni 20 minutit. Sellele järgnevad küsimused ja vastused, kokku kuni 60 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale kaks suulist küsimust. Seejärel avatakse läbirääkimised, mille käigus võivad sõna võtta fraktsioonide esindajad.
Palun nüüd kõnetooli kaitseminister Sven Mikseri!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lubage mul alustuseks soovida teile tõsist ja töökat sügisistungjärku ning ühtlasi tänada teid võimaluse eest tutvustada teile eelmisel nädalal Walesis toimunud NATO tippkohtumise tulemusi, eelkõige neid, mis puudutavad NATO kohalolekut ja heidutushoiakut meie regioonis. Tahan kõigepealt meelde tuletada, et alates Eesti liitumisest NATO-ga kümme aastat tagasi on toimunud tervelt kaheksa alliansi tippkohtumist: 2004. aastal Istanbulis, aasta hiljem Brüsselis, 2006. aastal Riias, 2008. aastal Bukarestis, juubelitippkohtumine Strasbourgis ja Kehlis, millega tähistati alliansi loomise 60. aastapäeva, seejärel 2010. aastal Lissabonis tippkohtumine, millel võeti vastu praegu kehtiv NATO strateegiline kontseptsioon. Tunamullu peeti kohtumine Chicagos ja nüüd Newportis Walesis.
Võib öelda, et kuigi maailm on vahepeal näinud palju dramaatilisi sündmusi, ei ole julgeolekuolukord Euroopas ja selle lähiümbruses olnud nende aastate jooksul veel kordagi nii keeruline ja ohtlik kui nüüd. Väga harva on ka NATO tippkohtumise kulgu ja seal vastuvõetavate otsuste sõnastusi jälgitud Eestis sellise tähelepanu ja kõrgendatud ootustega nagu sel korral. Seda kõike arvestades on eriti hea tõdeda, et ühegi varasema tippkohtumise otsused ja järeldused ei ole olnud sedavõrd Eesti nägu kui seekordsed. Me ütlesime juba enne Walesi suundumist, et sellest tippkohtumisest peab saama summit, mis kinnitab alliansi naasmist oma algse tuumikfunktsiooni juurde, milleks on kõigi liitlaste iseseisvuse, suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse ühine kaitsmine. Ning me saime Walesist kindla kinnituse, et NATO kollektiivse julgeoleku põhimõtteid võtavad kõik liitlased tõsiselt ja et kõik liitlased on pühendunud oma kohustuste täitmisele.
Hea Riigikogu! On tõsiasi, et esmakordselt pärast külma sõja lõppu ja alliansi seejärgseid laienemisi on Euroopa silmitsi väga tõsiste kriisidega nii oma ida- kui ka lõunanaabruses. Venemaa agressioon Ukraina vastu ja Krimmi annekteerimine ei ohusta mitte üksnes Euroopa julgeoleku senise arhitektuuri püsimist, vaid see on ka otsene väljakutse Venemaaga vahetult piirnevatele alliansi liikmesriikidele, sest mõjutab nende julgeolekut ja turvatunnet. On paraku enam kui tõenäoline, et kui Putini režiimi agressiivne ja ekspansionistlik poliitika ei saa selget ja üheseltmõistetavat vastust, siis võib see julgustada Kremlit astuma järgmisi provokatiivseid ja agressiivseid samme oma naabrite vastu.
Julgeolekuolukord NATO lõunatiival on sama dramaatiline. Ennast Islamiriigiks nimetava terroriorganisatsiooni barbaarsed kuriteod Iraagis ja Süürias ei saa maailma ükskõikseks jätta. Peale ähvardava kaose Vahemere ida- ja lõunakaldal peame tõsiselt arvestama asjaoluga, et päris arvestatav osa Islamiriigi võitlejatest kannab taskus mõne Euroopa riigi passi ja ühel päeval Euroopasse naasnuna muutuvad nad paratamatult tõsiseks ohuks nende riikide sisejulgeolekule.
Nii Venemaa agressioon Ukraina vastu kui ka Iraagis ja Süürias toimuv tõestavad ilmekalt, et tänapäeval on hoiatusaeg kriiside ja konfliktide puhkemise eel sisuliselt olematuks muutunud. Selle ohuga toimetulemiseks on vaja tõsiselt panustada luurevõimekusse ja situatsiooniteadlikkuse tõstmisse. Konfliktide ennetamise ja puhkenud konfliktide lahendamise seisukohalt on aga võtmetähtsusega liitlaste kohaolek ja usutav heidutushoiak, kõrge valmisoleku tase ja kiire reageerimise võime.
Head Riigikogu liikmed! Eesti on läbi aastate pidevalt rõhutanud, et kollektiivkaitse peab olema kogu NATO tegevuse põhifookus. See on põhjus, miks allianss 1949. aastal loodi, ja see on peamine põhjus, miks Eesti tegi alates iseseisvuse taastamisest lisatööd alliansiga liitumise nimel. Just kollektiivkaitse põhimõte on teinud NATO-st ajaloo kõige võimsama ja edukama julgeolekuorganisatsiooni. Panus, mille meie oleme kümne aasta jooksul NATO liikmena andnud koosmõjus praegu Ukrainas ja selle ümber toimuvaga, andis Eestile Walesi eel võimaluse kõnelda häälel, mis on palju valjem ja palju kuuldavam, kui meie suurus või meie väiksus eeldaks. Koos teiste NATO idapoolsete riikidega nõudsime rohkem tähelepanu meie piirkonna julgeolekule, ja seda mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Selle tähelepanu tulemusi oleme saanud ja saame ka lähemas tulevikus reaalselt näha ja kogeda.
Eesti delegatsioon läks tippkohtumisele viie keskse sooviga, mille me oma NATO liitlastele seoses Ukraina kriisi ja pingestunud julgeolekuolukorraga esitasime. Esiteks soovisime näha NATO nähtavat kohalolu meie regioonis – nii õhus, maal kui ka merel. Teiseks soovisime NATO varustuse eelpaigutamist meie territooriumile. Kolmandaks soovisime NATO kaitseplaanide kohendamist selliselt, et need vastaksid muutunud julgeolekuolukorrale. Neljas soov oli, et saaksime näha alliansi kiirreageerimisüksuste valmiduse tõstmist. Viiendaks soovisime, et liitlased annaksid kinnituse, et kaitsekulutuste vähenemine peatub ja kõik liitlased võtavad suuna kaitsekulutuste suurendamisele vähemalt 2%-ni SKT-st. Täna võime öelda, et suutsime suurema osa soovitust ka saavutada. Mõistagi on eesmärke, mille saavutamiseks tuleb veel pingutada. Kuid meil ei ole ka kunagi olnud illusiooni, et ajalugu pidanuks Walesi tippkohtumisega justkui jõudma oma õnneliku lõpuni.
Tavapäraselt tippkohtumistel heakskiidetava lõppdeklaratsiooni kõrval oli teine seekordsel summit'il vastu võetud  tähtis dokument alliansi valmisoleku tegevuskava ingliskeelse pealkirjaga "Readiness Action Plan". Meenutan, et kevadel, vahetult pärast Venemaa Ukraina-vastase agressiooni algust ja Krimmi annekteerimist koostasid NATO sõjalised juhid paketi otsekohe ellu rakendatavatest julgeoleku tugevdamise meetmetest. See pakett sai ka poliitilise heakskiidu ja seda asuti kohe ellu rakendama. Eesti valitsuse seisukoht oli toona, et kuna muutus meie julgeolekukeskkonnas on pikaajaline, siis ei tohi tugevdatud heidutushoiak Läänemere ja Musta mere regioonis olla ühekordne või ajutine. Me nõudsime, et tugevdatud kohalolekust meie regioonis peab saama alliansi uus tavaolek, uus normaalsus. Walesis heaks kiidetud valmisoleku tegevuskavaga sai see uus tavaolek NATO riigi- ja valitsusjuhtide kinnituse. See uus normaalsus annab raamistiku Eesti ja kogu NATO idatiiva julgeoleku tugevdamiseks, et olla valmis adekvaatselt reageerima Venemaa agressiivse käitumise tõttu halvenenud julgeolekukeskkonnale Euroopas. Sisuliselt on tegu täiesti uue lähtekohaga kogu NATO tegevusele.
NATO idatiiva julgeoleku tugevdamise meetmed, mis valmisoleku tegevuskava kohaselt jätku saavad, hõlmavad olulisemate koostisosadena järgmisi komponente: esiteks, NATO kohalolu suurendamist NATO idatiival nii õhus, maal kui ka merel; teiseks, varustuse ja logistika eelpaigutamist; kolmandaks, ühe juhtimisstaabi toomist ühe NATO idapoolse riigi territooriumile; neljandaks, Ämari lennubaasi regulaarset kasutamist õhuturbe teostamiseks; viiendaks, Eestis ja mujal Läänemere regioonis pidevalt paiknevaid ning regulaarselt roteeruvaid liitlaste üksusi; ja kuuendaks, kollektiivkaitse stsenaariumil põhinevate õppuste mahu ja hulga suurendamist. On ütlematagi selge, et meid puudutavate heidutusmeetmete puhul on Eesti kohustatud ja ka valmis pakkuma liitlastele omalt poolt vastuvõtva riigi toetust. Valmisoleku tegevuskava kui raamistik on heaks kiidetud ja nüüd tuleb see vastavalt tippkohtumisel kokkulepitule täita konkreetse sisuga. See eeldab intensiivset ja kiiret tööd ennekõike Brüsselis, aga kindlasti ka kõigis liitlaste pealinnades. Esimesi ülevaateid selle töö tulemustest ootame me juba järgmistelt välis- ja kaitseministrite kohtumistelt.
Peale loetletud heidutusmeetmete võeti Walesis vastu otsus asuda väga kiire reageerimise võimega üksuse loomisele NATO reageerimisväe, inglise keeles NATO Response Force'i koosseisus. See üksus, ingliskeelse nimega Very High Readiness Joint Task Force suudab reageerida paari päeva jooksul ja selle käsuahelat on lühendatud selliselt, et tema kasutamine saab toimuda sujuvalt ja tõrgeteta.
Oodatud edasiminek toimus Walesis ka küberkaitse valdkonnas. Koos NATO arendusväejuhatuse ülemaga allkirjastasin tippkohtumisel lepingu, millega Eesti küberlabor (cyber range) sai täiendavaid funktsioone, aitamaks välja arendada kõigi alliansi liikmete ja ka lähimate partnerite küberkaitsevõimekust. Arvestades seda, et peaaegu kõik tulevased relvastatud konfliktid sisaldavad ühe olulise osana ka küberkomponenti, on tegemist otsusega, mis aitab oluliselt parandada liitlaste valmisolekut.
Austatud Riigikogu! Ei ole ilmselt mingi saladus, et pärast külma sõja lõppu, eriti aga pärast eelmise kümnendi lõpu majanduskriisi langesid enamiku NATO liikmesriikide kaitsekulutused sügavale alla kokkuleppelise rajajoone, milleks on 2% iga liikmesriigi sisemajanduse kogutoodangust. Eesti seisukoht on olnud, et olukorras, kus näiteks Venemaa kaitsekulutused on ainuüksi alates 2008. aasta Gruusia sõjast kasvanud pea 50%, tuleb ka NATO kaitsekulutuste kahanemine peatada ja pöörata need taas kasvule. Vaid siis saame olla kindlad, et suudame hoida ja arendada seda sõjalist võimekust, mida me vajame reaalse maailma ohtudega toimetulemiseks ega pea hakkama tegelema soovmõtlemisega või ohuhinnangute ümberkirjutamisega vastavalt sellele võimekusele, mida me endale piiratud ressursi tingimustes lubada saame. 2% tasemeni jõudmine ei saa küll realistlikult toimuda üleöö, aga on positiivne, et Walesi tippkohtumine tõi kaasa konkreetsed lubadused ka selles osas. Liitlased, kelle kaitsekulutused juba on 2% SKT-st või rohkem, sh Eesti, lubasid seda taset hoida. Need liitlased, kes praegu panustavad alla 2%, võtsid endale kohustuse kaitsekulutusi suhtena SKT-sse rohkem mitte vähendada ning jõuda 2% tasemele eeloleva kümne aasta jooksul. Samuti lepiti kokku, et sama perioodi vältel jõuavad kõik liitlased tasemeni, kus 20% kaitsekulutustest suunatakse suurinvesteeringuteks ning teadus- ja arendustegevuseks. Lisaks said liitlased kohustuse esitada igal aastal aruanne oma kaitsekulutuste seisu kohta. Oluline on siinkohal märkida, et see on esimene kord, kus 2% lubadus anti riigi- ja valitsusjuhtide tasemel.
Head kuulajad! Kõik need meetmed aitavad tõsta sõjalise kaitstuse kõrgemale tasemele, kui see kunagi on olnud. Meie ja liitlaste ühiselt otsustatud sammud tagavad selle, et liitlaste üksused jäävad Eesti territooriumile ning et NATO suudab reageerida igasugusele ohule senisest märksa kiiremini. Jah, ma olen viimastel nädalatel mõnikord kuulnud ka väiteid, et Eesti valitsus oleks pidanud tippkohtumisel nõudma ja koju tooma veelgi rohkem. Võib ju olla, et süües kasvab isu, aga kindlasti tasub silmas pidada, et NATO ei ole mingi idamaine turg, basaar, kus alustuseks küsitakse kümnekordset hinda, et jõuda vaieldes ja intensiivselt žestikuleerides mingi mõõdukama kokkuleppeni. Kujutelm, et kui küsime diviisi, siis saame pataljoni, pärineb ajast, kui Moskvas plaanikomitees käies tundus mõistlik alustada fondi ja limiidi väljanuiamist mitmeid kordi suurematest arvudest, kui tegelikult mõeldavaks või mõistlikuks peeti.
Mõned kodu- ja välismaised kriitikud on püüdnud kahtluse alla seada sedagi, kas NATO üldse suudab oma liikmeid kaitsta. Vastus sellele on väga selge ja ühene: jah, loomulikult suudab. Vaatamata eelmärgitud väljakutsetele hoida kaitsekulutused vajalikul tasemel on üldteada fakt, et NATO kollektiivsed kaitsekulutused ületavad näiteks Venemaa kaitsekulutusi enam kui kümnekordselt ning NATO liitlaste konventsionaalsed relvajõud on kaugelt võimsamad mis tahes riigi või riikide bloki omadest. See on kindlasti piisav, et heidutada Eesti agressiivset naabrit ka Läänemere regioonis, kus Putin usub endal olevat konventsionaalse ülekaalu. Mul ei ole vähimatki kahtlust, et vajaduse korral on NATO ja kõik selle liikmesriigid oma ülesannete kõrgusel. Ent kuigi ma olen veendunud alliansi sõjalises suutlikkuses, liitlaste solidaarsuses ja artikli 5 tugevuses, ei pruugi sellest kõigest piisata. Selles, et liitlastel on otsustavust ja jõudu meid kaitsta, peab olema veendunud ka potentsiaalne agressor. Usun, et Walesis langetatud otsused andsid selle kohta väga selge ja ühemõttelise signaali.
Lisan veel, et ehkki alliansi otsustavus kõiki liitlasi vajaduse korral kaitsta on raudkindel, tahab Eesti omalt poolt teha kõik mis võimalik, et sellist sündmust, mis artikli 5 vallandaks, kunagi ei juhtuks. Ja seda võimaldab kõige kindlamal moel garanteerida just nähtav ja usutav heidutushoiak. Ka selles osas andsid tippkohtumisel langetatud otsused meile tublisti kindlust. Kõik, mis õnnestus Walesis saavutada, sai suurel määral teoks tänu Eesti erakordselt heale mainele liitlaste hulgas. Peale selle, et hoiame riigikaitsekulutusi tasemel 2% SKT-st, sisaldub selles maines ka meie proportsionaalselt väga märkimisväärne panus Afganistani operatsiooni ja teistesse alliansi kriisireageerimismissioonidesse, aga ka küberkaitse, küberjulgeolekutöö ning arvamusliidri positsioon. See, et meie arvamusel on NATO liitlaste seas kaalu, ei rajane mitte meie sõnadel, vaid palju rohkem meie senistel tegudel.
Kindlasti ei ole NATO vihmavari vabandus ega ettekääne oma julgeolekusse panustamises tulevikus järele anda. Me peame edaspidigi pingutama, et Walesis saavutatud edu hoida. Eesti sõjalise kaitse arendamine toimub pikaajaliste plaanide kohaselt, mille aluseks on erakondadevaheline konsensus põhilistes riigikaitselistes küsimustes ning stabiilne riigikaitse rahastamine tasemel 2% SKT-st. Seda üksmeelt tuleb hoida nii rahulikel kui ka keerulistel aegadel, nii valimiste vahel kui ka valimiste eel.
Lõpetuseks. Julgeolek vajab peale sõjalise jõu ka kindlat tahet ja kainet meelt – usku sellesse, et me ise suudame ja tahame ennast kaitsta ning usaldust liitlaste vastu, kes on kinnitanud oma pühendumust meie kaitsmisele ja toetamisele. Praegu vajab Eesti rohkem kui kunagi varem tasakaalukat, vastutustundlikku ja argumenteeritud riigikaitsealast debatti, mitte ülepaisutatud emotsioone ja ebakonstruktiivset paanika õhutamist. Üks kohalik analüütik kirjutas mõni aeg enne tippkohtumist ühes Eesti meediaväljaandes sellised read: "Kõige olulisem on mõista, et NATO-s ei ole praegu riike, USA kaasa arvatud, kes oleksid nõus Balti riikidele andma veksli lubadusega nende eest sõtta minna. Mingit automatismi ei ole ja need arutelud on Washingtonis, Londonis ja Berliinis veel pidamata." Selgeim vastus sellistele arvamustele on aga Ameerika Ühendriikide presidendi Barack Obama vahetult enne tippkohtumist Tallinnas peetud kõne, milles ta ütles: "Selles alliansis ei ole vanu liikmeid ja uusi liikmeid, vanempartnereid ja noorpartnereid, on vaid liitlased. Nii lihtne see kõik ongi. Me kaitseme absoluutselt iga NATO liikme territoriaalset puutumatust." Veel rõhutas ta, et NATO-ga koos ei kaota Eesti eales oma iseseisvust. Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine on sama oluline kui Berliini, Pariisi ja Londoni kaitsmine.
Hea Riigikogu! Arvamuste paljusus ja arvamusvabadus on demokraatlikus ühiskonnas suured ja kaitsmist väärt väärtused. Keda uskuda, on igaühe vaba valik, aga ma võin kinnitada, et NATO liikmesriikide, sh sõjaliselt ja poliitiliselt kõige võimsamate liikmesriikide juhtide sõnad ei väljenda mitte üht võimalikku arvamust või uitmõtet, vaid seisukohta, mis tugineb ülimale informeeritusele, ja nende antud kinnituste taga on täielik valmisolek oma lubadusi tegudega kaitsta.
Päris lõpuks tahan tänada kõiki Välisministeeriumi diplomaate, Kaitseministeeriumi ametnikke ja Kaitseväe ohvitsere, kelle kuudepikkune pingutus samuti tippkohtumise dokumentidest vastu vaatab. Nende töö jääb enamasti küll kaamerate eest varju, aga on tihtipeale pingelisemgi kui poliitikute vaidlused tippkohtumise koosolekulaua taga.
Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Karel Rüütli!

Aitäh! Austatud minister! Kahtlemata, USA presidendi visiit eelmisel nädalal oli väga suur tunnustus nii Eesti riigile kui ka Eesti rahvale. Mis te arvate, mis põhjusel USA president just NATO tippkohtumise eel külastas Eestit?

Kindlasti lähtub Valge Maja riigipea reisigraafiku koostamisel päris paljudest kaalutlustest. On selge, et Ameerika Ühendriikide president on valdavas enamikus maailma pealinnades erakordselt oodatud külaline ja ta oma ametiaja jooksul kindlasti ei jõua vastu võtta kõigi riikide küllakutseid. Eesti puhul, ma usun, olid peamised kaalutlused need, mida ma rõhutasin. Meil oli alust loota NATO tippkohtumise laua taga oma seisukohtadele toetust leida. Me oleme NATO-s nähtav ja väga tugev liitlane, meie panus NATO-s on kindlasti nii kaitsekulutuste osas kui ka operatsioonides osalemisel proportsionaalselt päris suur. Loomulikult, väike riik on väike riik, aga Eesti on olnud hea liitlane oma suurematele partneritele ja see leiab tunnustust kindlasti ka sel moel, et meid toetatakse. Ameerika Ühendriikide presidendi visiit vahetult tippkohtumise eel on kindlasti väga kõrge tunnustus. Loomulikult ma usun sedagi, et Ameerika Ühendriikide presidendil oli soov anda mitte üksnes Eestile, aga ka teistele idapoolsetele NATO liikmesriikidele selge signaal, et keerulises julgeolekuolukorras ollakse meiega koos, ja lisaks sama selge signaal kõigile neile, kes võiksid tahta meie julgeolekut ohustada, et seda ei maksa teha.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Peaminister rääkis, et Eesti panus NATO tegevusse 2% SKT-st on liiga väike, on vaja raha juurde panna. Minu küsimus ongi seoses sellega. Kui suur see juurdepanek teie hinnangul võib olla ja milliselt riigieelarve realt saab need summad võtta?

Peaminister on öelnud ja ka mina olen varem rõhutanud, et Eesti kindlasti peab hoidma kaitsekulutusi tasemel 2% SKT-st. See ei ole tegelikult n-ö NATO sissemaks, need on kulutused, mida me teeme ise oma kaitsevõime hoidmiseks ja arendamiseks. Loomulikult osa rahast läheb ka selleks, et olla valmis vajaduse korral NATO liitlastega koos tegutsema, ja osa sellest kulub osalemisele NATO operatsioonides. See 2% on suunatud reaalseteks tegevusteks, reaalseteks investeeringuteks ja muudeks kulutusteks, olgu selleks siis kaitseotstarbelise infrastruktuuri arendamine, üksuste väljaõpe ja varustamine või suurhanked. Eelmise aasta lõpul tänavust riigieelarvet arutades ei osanud siin Riigikogus vist keegi ette näha, et 2014. aastal tekib vajadus võõrustada liitlaste õhuväelasi Ämari õhuväebaasis või ka liitlaste maaväelasi Eesti pinnal. Neid kulutusi ei osatud riigieelarvesse sisse programmeerida, aga kuna need on vältimatud ja hädavajalikud kulutused, siis ei ole mõistlik neid teha pikaajaliste plaanide ärajätmise või edasilükkamise hinnaga, mõistlik on need kulutused teha plaanitule lisaks. Protsendina SKT-st ei ole tegemist eriti märkimisväärse summaga. Koos peaministri ja rahandusministriga oleme sellele katet otsinud ja selle ka leidnud.
Samas ma arvan, et vaatamata sellele, et me räägime siin 3–4 miljonist eurost, on tegemist väga põhimõttelise ja olulise küsimusega. Me ei rahasta vastuvõtva riigi toetuskohustust nii, et selle arvel kannatab mõni Kaitseväe hankeprioriteet, näiteks varustuse hange. On selge, et kõik see, mis ei hõlma varustuse hankeid ja investeeringuid, on suhteliselt n-ö lukus raha ja seda ei ole põhimõtteliselt võimalik muuks otstarbeks paindlikult kasutada. Nii et ma arvan, et 2% taseme hoidmine on oluline ja vastuvõtva riigi kulutused nii tänavu kui ka järgmisel aastal tuleks teha sellele lisaks.

Aitäh! Palun, Tiit Tammsaar!

Tänan, proua juhataja! Hea kaitseminister! Kahtlemata annavad Obama visiit ja lõppenud NATO tippkohtumine nii tervele Euroopale kui ka Eestile julgust ja innustust oma riigi ja terve Euroopa kaitsega aktiivselt tegeleda. Kuid tuleme tagasi aega, kui me alles astusime NATO-sse. Lisaks sellele, et me leppisime kokku eraldada riigikaitse eelarveks 2% SKT-st, leppisime ka kokku, et poliitikasse kaitseväelasi ei tõmmata. Nüüd aga on meie koalitsioonipartner kasutusele võtnud uue paradigma: nii siseminister kui ka noorpoliitik Kalle Palling, eriti viimane, on Kaitseliidu meililisti kaudu kutsunud kaitseliitlasi üles arutama näiteks Raplas kaitse- ja julgeolekupoliitikat. Kas see on mingisugune uus paradigma? Mida arvavad asjast Kaitseministeerium ja minister?

Tõepoolest, Eestis kehtib tegevteenistuses olevatele kaitseväelastele erakondade tegevuses ja üldse poliitikas osalemise keeld. Samas on Eestis Kaitsevägi kindlasti avatud institutsioon ning on n-ö korrektsed ja vähem korrektsed viisid, kuidas kaitseväelaste professionaalset nõuannet kasutada, muu hulgas näiteks valimisprogrammide koostamisel. Ma olen täiesti veendunud, et ei Kaitseväe juhataja ega Kaitseliidu ülem ei keeldu esinemast ühegi erakonna, ühegi otsustava kogu või foorumi ees. Samal ajal ma arvan, et pole korrektne üritada tegevväelasi kaasata masspostituse abil. Seda ma isiklikult taunin. Aga selle üle, mida tähendab kaitseväelastele kehtiv piirang osaleda erakondade tegevuses, võiks mõtteid vahetada omaette teemana, see ei ole NATO tippkohtumisega seonduv teema.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud härra minister! Meediakajastuste ja ka isiklike kokkupuudete põhjal on jäänud mulje, et küllaltki suur osa Eesti mitte-eestlastest elanikke suhtub Walesi kokkulepetesse negatiivselt. Neis nähakse ohtu Eesti julgeolekule, seda nii idanaabri provotseerimise mõttes kui ka pidades silmas seda, et võõrvägede üksuste paigutamine Eestisse võib sõjalise konflikti korral teha Eestist esmalöögi objekti. Kas valitsus on seda probleemi teadvustanud ja mingeid meetmeid kavandanud, et selliseid hirme ja hoiakuid leevendada?

See, et meedia tarbimise mõttes on vene emakeelega inimesed mõnevõrra teistsuguses infoväljas kui eesti emakeelega inimesed, on probleem, mida on ikka teadvustatud. Ja toimivaid lahendusi on siiani paraku otsitud rohkem kui leitud. Nii Vabariigi Valitsus kui usutavasti ka Riigikogu jätkavad arutelusid, kuidas anda ka mitte-eesti emakeelega inimestele Eestis teavet, mis tooks nad meie inforuumile lähemale. See on kindlasti suur väljakutse, mille puhul ei ole kiireid lahendusi. Küllap olete pingsalt jälginud arutelusid, mida on peetud venekeelse kas siis ainult Eestit või kõiki Balti riike või tervet Ida-Euroopat katva meediakanali loomise üle. Arvan aga, et ressursi või poliitilise kokkuleppe puudumise korral võivad need ülemäära ambitsioonikad projektid jäädagi üksnes unistusteks. Kindlasti tuleb alustada natuke madalamalt, rohujuure tasandilt.
Aga mis puutub sellesse, et liitlasväe üksuste kohalolek Eesti pinnal võiks Eesti julgeolekuolukorda halvendada, siis selle väitega ei saa kindlasti mitte kuidagi nõus olla. Ma olen täiesti veendunud, et selliste raskesti prognoositava käitumisega, aga viimaste kogemuste põhjal agressiivselt tegutsevate režiimide puhul, nagu on praegune Putini administratsioon Venemaal, on nõrkus kindlasti provokatiivsem kui tugevus. Kui liitlasi tajutakse kahtlevate, kõhklevate ja lõhestatutena, tekitab see pigemini kiusatust õnne katsuda ja agressiivseid samme astuda. Kui liitlasi tunnetatakse tugevate, ühtsete ja resoluutsetena, siis vahest mitte. Ma arvan, et kui Eesti pinnal viibivad liitlasriikide sõjaväelased, kes viivad siin läbi oma väljaõpet ja harjutavad koos Eesti kaitseväelastega eri stsenaariumide käivitumist, sh Eesti territooriumi kaitsmist – mitte ükski neist õppustest ei ole NATO-l ju ründesuunitlusega –, siis ei tohiks see kindlasti halvendada meie julgeolekuolukorda ega teegi seda. Pigem on ikkagi tegemist tegevusega, mis parandab Eesti julgeolekuolukorda ja usutavasti tugevdab ka kõigi Eesti inimeste julgeolekutunnet.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Küsin NATO lepingu artikli 5 kohta. Ja küsin selliselt: miks peab lepingu ühte artiklit kogu aeg rõhutama ja üle korrutama, et see ikka kehtib? Kas ei peaks olema enesestmõistetav, et lepingut ei seata kahtluse alla?

Kindlasti on NATO aluslepe, 1949. aastal sõlmitud Washingtoni lepe kehtiv nii kaua, kuni keegi ei ole seda tühistanud või muutnud. Sealhulgas kehtib loomulikult ka artikkel 5. Mis teeb artiklist 5 erilise artikli? NATO alusleppe puhul on tegemist väga lühikese, väga hästi loetava tekstiga. Viies artikkel ütleb, et vastavalt ka ÜRO harta põhimõtetele käsitlevad kõik lepinguga liitunud riigid rünnakut ühe liitlasriigi vastu rünnakuna kõigi vastu ja kaitsevad seda rünnaku alla sattunud liikmesriiki ühiselt. See ongi, nagu ma ütlesin ka oma ettekandes, põhjus, miks NATO loodi. Ülejäänud artiklid käsitlevad poliitiliste konsultatsioonide mehhanisme, seda, kuidas toimub uute liikmete vastuvõtt, jne. NATO loodi just teise maailmasõja järel, kui demokraatlikud riigid viisid oma majanduse, kogu oma toimimise sõjaaegselt režiimilt üle rahuaegsele, üks võitjariikidest, Nõukogude Liit, seda toona aga ei teinud. Tunnetati, et Euroopas on tekkimas julgeolekuvaakum. Nõukogude impeerium asus oma mõjuala Ida-Euroopas laiendama ja nii lepitigi kokku ühises kaitses, nagu lubas ka üsna värskelt vastu võetud ÜRO harta. Pärast seda on see ühise kaitse punkt leidnud üle kordamist kõigi alliansi tippkohtumiste lõppdeklaratsioonides.
Loomulikult on aeg-ajalt ikka küsitud, kas nii iseenesestmõistetavat asja peaks kordama igas lõppdeklaratsioonis. Tegemist on mõnes mõttes tõesti sellise rituaalse kordusega, aga selle puudumine ühes lõppdeklaratsioonis, kus ta alati on olnud, torkaks imelikul viisil silma ja paneks küsima, kas midagi on muutunud. Nii et loomulikult on terve NATO aluslepe jõus ja kehtib ka artikkel 5, mida on lõppdeklaratsioonides üle rõhutatud kui väga tugevat heidutussõnumit.

Aitäh! Palun, Maimu Berg!

Aitäh, proua eesistuja! Härra minister! Kuidas te hindate Eesti kodanike kaitsetahet? Kas ei tundu, et kui me väga palju räägime NATO jõulisest liitlusest, siis see nagu uinutab meie inimeste kaitsetahet? Kui see nii on, kuidas on võimalik seda teie arvates tugevdada? Ja ma panen siia kõrvale veel ühe küsimuse: kuidas te suhtute riigikaitse süvendatud õpetamisse koolides?

Aitäh! Kõigi küsitluste järgi on eestlaste ja teiste Eesti kodanike kaitsetahe tugev. Samal ajal loomulikult on kõlanud ka alternatiivseid küsimusi, näiteks selliseid, kas inimesed oleksid valmis sõjalise konflikti korral Eestist lahkuma. Nendest vastustest on selgunud ka hoiatavaid arve. Kaitsetahe on loomulikult asi, mida tuleb pidevalt hoida ja turgutada. Võib öelda, et lähiregioonide, meie lähinaabruse kriiside puhul reeglina kaitsetahe saab kinnitust. Inimesed tõttavad oma kaitsetahet väljendama näiteks sellega, et liituvad Kaitseliiduga suuremal hulgal kui rahulikumatel aegadel. NATO-liitlaste kohalolek meie pinnal peaks Eesti inimeste kaitsetahtele mõjuma pigem positiivselt, mitte uinutavalt. See, et liitlaste üksused on siin, treenivad ja harjutavad koos meie kaitseväelastega, et nad õpivad koos tegutsema, võiks muuta ka tegevväelase ameti ihaldusväärsemaks ja prestiižsemaks. Kindlasti julgustab see neid, kes tahavad vabatahtlikult riigikaitses osaleda, oma panuse anda.
Mis puutub riigikaitse õpetamisse, siis minu ja kogu Kaitseministeeriumi seisukoht on, et riigikaitseõpe peaks olema kõikides koolides kättesaadav, kõigil õpilastel peaks olema võimalus seda õppida. Samal ajal ei asenda riigikaitseõpetus koolis mingil juhul ajateenistust Eesti Kaitseväes, kuigi loob kindlasti head eeldused selleks, et ajateenistus edukalt läbida. Olles viimaste kuude jooksul vestelnud paljude riigikaitseõpetajatega ja esinenud ka riigikaitselaagrites, olen ma veendunud, et see, kui õpilane on õppinud koolis riigikaitseõpetust, tekitab temas realistlikud ootused kaitseväeteenistuse suhtes, võttes maha ka mõned põhjendamatud sellega seotud hirmud. Meie uuringud näitavad, et riigikaitseõpetust õppinud noored läbivad kaitseväeteenistuse sujuvamalt ja edukamalt, nende väljalangemine on väiksem kui nendel, kes seda ei ole teinud. Kas see peaks kohustusliku õppeainena saama õppekavadesse, selles osas ma usaldaksin Haridus- ja Teadusministeeriumi informeeritud arvamust. On selge, et surve õppekavadele tervikuna on päris suur. Neid õppeaineid, mida kohustuslikuna õppekavadesse soovitakse lisada, on peale riigikaitseõpetuse teisigi. Aga kindlasti peaks olema nii, et ühelgi lapsel, kes koolis seda ainet soovib õppida, ei jääks see tegemata põhjusel, et seda tema koolis ei pakuta.

Aitäh! Palun, Barbi Pilvre!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Kuidas te iseloomustaksite läinud kohtumise valguses Soome ja Rootsi suhet NATO-ga? Teatavasti allkirjastasid nad tippkohtumisel nn Host Nation Support Arrangement'i ehk vastuvõtva riigi toetuse lepingu. Kas seda saab interpreteerida kui sammu NATO suunas või kuidas?

Soome ja Rootsi on olnud pikkade aastate jooksul NATO-le väga lähedased partnerid. Nad on eri aegadel märkimisväärselt NATO operatsioonidesse panustanud. Need enam kui kümme aastat, mil NATO oli Afganistanis kohal, on nad olnud per capita ehk ühe elaniku kohta isegi suurimate panustajate hulgas. Nii et nende alliansiga koos tegutsemise võime ja koos tegutsemise kogemus on väga suur. Nüüd, mil ISAF-i operatsioon Afganistanis on kohe-kohe lõppemas, on NATO-l tekkinud päris paljude partneritega väga tihe koostöö. Tippkohtumisel arutati päris mitmes formaadis, kuidas seda kogemust kõige paremal viisil hoida ja edasi arendada. Näiteks lisaks tavapärasele peaministrite ja presidentide ISAF-formaadi kohtumisele toimus ka kaitseministrite kohtumine 24 lähedase partneriga, kes on ISAF-isse panustanud. Samuti toimus eraldi kohtumine viie eriti lähedase n-ö interoperabiilsuse partneriga, kelle hulgas olid ka Soome ja Rootsi.
Seega on selge, et NATO-liitlased on selle sideme hoidmisest huvitatud. Samamoodi on ka Soome ja Rootsi huvitatud, et see side püsiks ka pärast seda, kui ühendavat lüli ISAF-i operatsiooni näol enam pole. Praegu on ju hästi teada olevatel põhjustel otsad mõneti veel lahtised ja pole teada, kas ISAF-i jätkuoperatsioon käivitub või ei käivitu. Aga isegi kui see käivitub – ja ma eeldan, et siiski käivitub – ning kui ka Soome ja Rootsi sinna panustavad, siis mastaabid on kindlasti võrratult väiksemad kui senisel ISAF-i missioonil.
Mis vastuvõtva riigi toetuse leppesse puutub, siis tegemist on raamleppega, mis iseenesest ei kohusta millekski ega seo kuidagi leppeosaliste käsi, aga kindlasti on see märgilise tähenduse poolest oluline. Soome ja Rootsi sõjaline liitumine või liitumatus on kindlasti nende enda suveräänne otsus. Me teame, et seda otsust mõjutavad paljud tegurid, kaasa arvatud avalik arvamus. Aga Eesti on neile kindlasti tänulik selle toetuse eest, mis nad on Eestile andnud – ajal, kui meie rääkisime läbi oma NATO-liikmesust ja pürgisime NATO-sse, olid nad meie suhtes väga toetavad. Meil on mõlemaga olnud väga tihe kahepoolne koostöö ja kindlasti oleks meil hea meel neid tervitada ühel päeval ka alliansi liikmetena, mitte üksnes partneritena. Aga see on otsus, mille nad peavad ise langetama.

Aitäh! Palun, Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Tänan selle ülevaate eest ja informatsiooni eest! Minu küsimus puudutab koostööd. Teatavasti NATO põhilepingu artikkel 4 ütleb, et ohu korral alustatakse liikmesriikides konsultatsioone, ja ma arvan, et viimasel NATO tippkohtumisel sai kinnitust, et see artikkel ka toimib. Aga mul on küsimus: kui me nimetame seda aastat kriisiaastaks, siis kuidas NATO on suhelnud, konsulteerinud ja olukordi arutanud koostöös Euroopa Liidu ja OSCE-ga?

On selge, et igal organisatsioonil on oma spetsiifika. NATO on sõjalise kaitse organisatsioon, aga samal ajal on tal liikmeskonna mõttes Euroopa Liiduga väga suur ühisosa, väga suur kattuvus. Eesti seisukohast peaks NATO olema igasuguses sõjalises kriisis n-ö esimese valiku organisatsioon. Samal ajal on selge, et võib ette tulla ja reaalses elus tulebki ette operatsioone, kus NATO organisatsioonina ei saa või ei taha kriisi reguleerimises osaleda. Seetõttu on Euroopa Liit loonud aastate jooksul oma mehhanismid, kuidas kriise reguleerida. Muu hulgas on Euroopa Liit loonud oma kiirreageerimisvõimekuse, milleks on Euroopa lahingugrupid. Samas me teame, et vaatamata päris pikale olemasolu ajale pole lahingugruppe nende algsel otstarbel tegelikult kasutatud. Neid on pigem kasutatud sellise transformatsiooni või koos tegutsemise harjutamise tööriistadena kui reaalselt kriisi reguleerijatena. Reaalsete kriiside puhul on Euroopa Liit pigem kasutanud sellist ad hoc väeloomet, kui Euroopa Liit on otsustanud siseorganisatsioonina mõne kriisi reguleerimisel osaleda, näiteks Aafrikas kas Kesk-Aafrika Vabariigis või Malis.
Mis puutub konsultatsioonidesse ja koostöösse Euroopa Liidu ning NATO vahel, siis ühest küljest on see päris tihe. NATO kohtumistel osalevad Euroopa Liidu kõrged esindajad, Euroopa Liidu kaitseministrite kohtumisel, kust ma eile naasin, osalesid aga ka NATO esindajad. Selles mõttes on infovahetus väga tihe ja tõhus. Samal ajal me teame, et selle koostöö formaliseerimist on takistanud see väike eriosa, mis nendel organisatsioonidel liikmeskonna mõttes on. Euroopa Liitu kuulub Küprose Vabariik, NATO-sse aga Türgi ning see on olnud üks takistus. Võib-olla pole viisakas seda välja öelda, aga me kõik tegelikult teame, et see on üks kivi, mille taga koostöö formaalne edasiarendamine on natuke topanud. Aga praktilises elus on takistusi päris vähe.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Eksperdihinnangu järgi piisab juba kõigest 7%-st maakeral olemasolevast tuumarelvastusest, et hävitada kogu elu planeedil. Ellu jäävad viie, kuue või seitsme valitsuse liikmed oma punkrites, aga vaevalt nad sellest suurt rõõmu tunnevad. Suhelda jääb siis vaid prussakate ja rottidega. Me oleme juba pikemat aega kuulnud sellest summit'ist ja ettevalmistusest sõjaks. Tänapäeva maailmas, kus on vist unustatud eelmise sajandi õppetunnid, käib ettevalmistus globaalseks sõjaks. Kas sellel summit'il tõesti ei kuulnud midagi rahumeelset? Kas ei ole programmi, mis annaks meile lootuse, et me saame rahus elada ka järgmised 10–20 aastat ja veelgi kaugemas perspektiivis?

Ma jagan teie muret tuumarelvadega seotud ohtude pärast. Mõni päev tagasi lugesin ma ka uudist, et Higgsi bosoni avastamine võimaldaks inimestel hävitada kogu universumi, mitte üksnes maakera. Kindlasti on need ohud täiesti tõsiselt võetavad ja NATO tuumapoliitika on omaette pikem teema.
Aga kui rääkida sellest tippkohtumisest ja valmistumisest või mittevalmistumisest sõjaks, siis nagu ma oma ettekandes ütlesin, meie soov on ära hoida olukorda, kus NATO peaks rakendama artiklit 5. Samal ajal me kindlasti peame olema valmis nii moraalselt kui ka materiaalselt selleks, et ühiskaitse artiklit tuleb kasutada. Ja tegelikult see tajutav valmisolek artikli 5 raames liitlasi tõepoolest ka reaalselt kaitsta on ka kõige parem viis selle kasutamist ära hoida. See on kogu heidutuse kontseptsiooni mõte. NATO on, nagu ma ühele küsimusele vastates juba ütlesin, ellu kutsutud ju selleks, et pidada vajaduse korral kaitsesõda – selleks, et rünnaku alla sattunud liitlasriike kaitsta. NATO ei planeeri, ei harjuta operatsioone, mille eesmärk on NATO naabrite sõjaline ründamine. Ma arvan, et see on võtmetähtsusega. Loomulikult kõik, mida tippkohtumisel räägiti, kõik, mida räägitakse NATO läbirääkimislaudade taga, on suunatud sellele, et hoida rahu ja stabiilsust euro-atlantilises regioonis, laiemalt aga kogu maailmas. Paraku maailmas, kus me näeme tugevnemas riike, režiime ja ka mitteriiklikke tegutsejaid, kes ei jaga meie demokraatlikke väärtushinnanguid ning kelle püüdlused ei ole suunatud rahu ja stabiilsuse hoidmisele, suudab demokraatlik maailm rahu ja stabiilsust kõige paremal viisil hoida, omades ka sõjalist võimekust, mis mis tahes väljakutsujaid heidutab.

Aitäh! Palun, Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kaitseminister! Eesti liigub laiapõhjalise riigikaitse suunas ja kui me vaatame Euroopa riike, siis teinekord tundub, et kõige suurem julgeolekuoht võib olla hoopis Euroopa riikide majanduslik, näiteks energeetiline sõltuvus Venemaast. Kas laiapõhjalise riigikaitse valguses käsitleb neid küsimusi ka NATO oma tegevuses? Kas sedagi arutati nüüd summit'il või keskenduti ainult kitsalt sõjalisele tegevusele?

NATO on sõjalise kaitse organisatsioon, aga loomulikult on NATO-l olemas ka märkimisväärne poliitiline dimensioon. On üleüldiselt ja üheselt arusaadav, et NATO heidutushoiak baseerub suurel määral ka sellel, et väljakutsujad, potentsiaalsed agressorid tunnetavad NATO-t poliitiliselt ühtsena. Samal ajal on selge, et üks taktikaline võte, mida NATO-t nõrgendada soovivad riigid ja ka mitteriiklikud tegutsejad kasutavad, on püüd NATO-t sisemiselt lõhestada ning selleks sobivad sõjaliste provokatsioonide kõrval ka poliitilised ja majanduslikud, sh energiakandjatega sooritatavad manipulatsioonid ja operatsioonid. See on asi, mida NATO läbirääkimislaudade taga arutatakse. Vastus sellele saab olla ühtne tugevam ja efektiivsem Euroopa Liidu energeetikapoliitika, kus astutakse samme selleks, et tagada piisavad energiaühendused liikmesriikide vahel, et mitmekesistada energiakandjate tarnijaid, et tagada olukord, kus ühtegi liitlast ei ole võimalik üksikuna tarneahelast välja lülitada ning külma ja pimedasse jätta. Ma arvan, et need reaalsed vastusammud, mis tagavad liitlaste kaitstuse mittesõjaliste survemeetmete eest, on kindlasti paremini tehtavad teiste organisatsioonide, näiteks Euroopa Liidu kaudu. Aga jah, NATO läbirääkimislaudade taga neid küsimusi ja nende võimalikke indikatsioone sõjalisele julgeolekule käsitletakse.

Aitäh! Palun, Kalev Kallemets!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Suur tänu teile adekvaatse teemapüstituse eest peale NATO tippkohtumist ja arutelu eest! Tooksin esile NATO abi Ukrainale. Walesi tippkohtumisel lubati, et see saab olema põhjalik ning arvestab Ukraina vajadusi neljas alavaldkonnas, kokku eraldavad eri liikmed selleks 15 miljonit eurot. President Porošenko abi nimetas mõned liikmesriigid, kes osutavad Ukrainale erinevat laadi abi. Kas Ukraina abistamine ka kaitsevaldkonnas on midagi, mis on Eestile oluline, ja mida me peaksime seejuures silmas pidama?

Kindlasti on see Eestile oluline. Kaitseministeerium soovib pakkuda sellist väga humaanset abi. Juba sel aastal loodame tuua Seli Tervisekeskusesse ravile esimesed vigastatud Ukraina relvajõudude võitlejad ja see abi peab kindlasti jätkuma ka järgmisel aastal. Mis puutub muusse, materiaalsesse abisse, siis koostame praegu ülevaadet sellest, millised võimalused meil olemas on, mida sellist me saame reaalselt pakkuda, millest Ukrainale võiks kasu olla. Seni on eelistatud nn mitteletaalset abi. Ukrainal endal on märkimisväärne kaitsetööstus. Lihtsalt meenutuseks nii palju, et Eesti on omal ajal minu mäletamist mööda osalenud ühes usaldusrahastus, mille eesmärk oli aidata Ukrainal vabaneda üleliigsest laskemoonast ja lõhkeainest. On terve hulk artikleid kõike seda, millest Ukraina relvajõududel praegu mingil juhul puudust ei ole, ent samal ajal on riigi majandus üsna habrastel jalgadel. Aga sügis ja talv koputavad uksele. Nii et Ukraina abi, seejuures suuremahulist abi selleks, et toime tulla, hakkama saada, kindlasti vajab.

Aitäh! Palun, Marianne Mikko!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kaitseminister! Nagu kõik NATO tippkohtumised, nõnda lõppes ka Walesi tippkohtumine põhjaliku lõppdeklaratsiooni vastuvõtmisega. Tavapärase 50–60 peatüki asemel oli selles lausa 104 peatükki. Põhjalikku käsitlemist leidis ka Venemaa. NATO-Vene suhted on uutel alustel, Venemaad on nimetatud vastaseks. Mida see teie meelest, kaitseminister, konkreetsemalt tähendab?

Eks mingis mõttes tähendab see tõele näkku vaatamist. NATO tegi pärast külma sõja lõppu märkimisväärseid jõupingutusi selleks, et aidata ka külmas sõjas alla jäänud poolel demokratiseeruda. Muu hulgas püüti luua võimalusi selleks, et kehtestataks relvajõudude demokraatliku kontrolli põhimõtted. Poliitilisel tasemel jõudis see protsess teatud kulminatsiooni 1997. aastal, kui sõlmiti NATO-Vene aluslepe, mis pani aluse sellisele koostööformaadile nagu NATO-Venemaa nõukogu.
Ütleme niimoodi, et pärast Vladimir Putini presidendiks saamist on Venemaa poliitilised liidrid oma retoorikas üha enam käsitanud NATO-t kui vastast, mitte kui partnerit. NATO liikmesriigid, seejuures päris mitmed päris pikka aega, vaatasid sellele mõnevõrra läbi sõrmede ja lootsid, et hea sõna võidab võõra väe. Samas Ukraina-vastane agressioon, eriti kui seda vaadata 2008. aasta Gruusia-vastase sõja taustal, näitab, et mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes vastandub praegune Venemaa režiim üha enam NATO-le ja nendele rahvusvahelise õiguse printsiipidele, millest demokraatlik maailm lähtub. Nüüd on see leidnud kajastamist tippkohtumise lõppdeklaratsioonis, muu hulgas ka tõdemuses, et Venemaa on rikkunud lisaks muudele rahvusvahelise õiguse põhimõtetele ja sõlmitud lepetele ka 1997. aastal sõlmitud NATO-Venemaa aluslepet.

Palun, Imre Sooäär!

Ma tänan! Hea minister! Oma ettekandes sa mainisid NATO kiirreageerimisjõude. Siiamaani ei ole me aga midagi kuulnud ajaraamistiku kohta. Kas sul on selle kohta midagi lisada? Ja teiseks, Rasmussen ütles Walesis nende üksuste saabumise kohta, et see võiks olla loetud päevade küsimus. Kui me vaatame Krimmi sündmusi, siis tegu oli loetud tundide, mitte päevadega. Minu küsimus on järgmine. Mis sa arvad, kas NATO suudab kokkuleppele jõuda, milline on lühim piltlikult öeldes NATO tuletõrjeauto saabumise aeg? Kui kuskil puhkeb tulekahju, millal võidakse seda kustutama jõuda?

See on väga hea küsimus, aga ega sellele praegusel ajahetkel detailset vastust ei ole. Tõesti, selline circa 4000-meheline väga kiire reageerimise valmisolekus üksus, kuidas öelda, selline valmisolekujõudude jäämäe tipp peaks lähiajal loodama. Eri liikmesriigid on juba deklareerinud oma valmisolekut sellesse panustada, teiste hulgas oma peaministri suu läbi ka tippkohtumise võõrustajariik Suurbritannia. Ma loodan, et see üksus saab kiiresti loodud. Loomulikult üks küsimus on poliitilise otsuse langetamise formaat. On selge, et teatud operatiivne kontroll selle üksuse üle peab minema NATO väejuhtidele. Vastasel juhul, kui rakendub selline tavaline poliitiline otsustusprotsess, pärsib see mõnevõrra tolle üksuse kiiret kasutamist. See oli vist kindral Jones, kes NRF-i, NATO kiirreageerimisväge luues ütles, et mida kiiremini see üksus valmis reageerima on, seda parem. Iga täiendav päev maksab midagi. Näiteks viiepäevases valmisolekus üksust tasub luua ja ülal pidada ainult juhul, kui on olemas ka reaalne poliitilise otsustamise mehhanism, mis tagab, et otsus selle väe kasutamise kohta on võimalik langetada nii kiiresti.
Loomulikult, eelhoiatusaeg on sisuliselt kahanenud nullini. See ei tähenda mitte ainult seda, et meil peab olema valmidus selle ümberpaigutatava kiirreageerimisüksusega reageerida väga kiiresti, vaid ka seda, et me peame nii liitlaste üksustega kui ka nende varustusega ennetavalt kohal olema. See tähendab ka seda, et meie eelhoiatus peab olema tunduvalt tugevam. On selge, et külma sõja aastate jooksul, eriti ajal, kui NATO oli väga suurte väeüksustega Afganistanis kohal, oli nende n-ö tsensorite luurevõimekus fokuseeritud hoopis teistele maailma regioonidele. Muidugi, päriselt tähelepanu Lähis-Idalt praegu ära pöörata ei saa, aga situatsiooniteadlikkus sellest, mis toimub Venemaal, peab olema palju parem. Me teame, et Venemaa on viinud läbi kiire mobilisatsiooni harjutusi, on õppuste sildi all paigutanud oma üksusi väga kiiresti ümber ühest regioonist teise. See kindlasti eeldab seda, et meie pilt situatsioonist, meie pilt vägede liikumisest peab olema oluliselt parem, kui see oli näiteks aasta või kaks tagasi. Ja teadlikkus sellest on kohale jõudnud. Töö selle lünga täitmiseks käib väga kiiresti ja tõhusalt.
See "null" loomulikult ei tähenda seda, et kõik juhtuks hetkega, aga kõik juhtub siiski väga kiiresti. Ja seetõttu on kindlasti oluline, et selle Very High Readiness Joint Task Force'i reageerimisaeg oleks mõõdetav tundides. On see 48 või 72 tundi, on juba detailiküsimus, aga me kindlasti ei räägi nädalatest ja kuudest, millest räägiti vahetult pärast külma sõja lõppu. Praegu käib jutt tundidest, halvemal juhul päevadest.
Teine asi, millele ma ka oma ettekandes keskendusin, on staabi loomine. Me teame, et mida kõrgemas valmisolekus on NATO üksused, kas või näiteks seesama kirdekorpus, mis on ka n-ö meie korpus ning mille raamriigid on Saksamaa, Taani ja Poola, seda parem. Nende valmisolek kiiresti reageerida sõltub aga sellest, kui hästi mehitatud on ka tavaolukorras, rahuajal nende staabid. Ja kõik need riigid ongi võtnud endale kohustuse palju paremini seda staapi mehitada. See oli tegelikult üks nendest valmisoleku tegevuskava punktidest, et sel viisil olulisel määral parandada mitte üksnes ainult sellise üksuse – inglise keeles on see spearhead force ehk siis n-ö nooleteravik –, vaid ka alliansi teiste üksuste valmisolekut.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Mul on täpsustav küsimus, millele sul on võimalik vastata kõigest kahe sõnaga. Nimelt, minu esimesele küsimusele vastates ütlesid sa umbes kolm korda, et NATO on loodud liitlaste kaitseks. Väga õilis. Aga ütle, palun, näiteks Jugoslaavia puhul, keda NATO kaitses, kui pommitas Belgradi jt linnu? Nimeta üks liitlane, keda kaitsti! Ja näiteks Iraak – keda kaitses NATO Iraagis, kui alustas sõda, milles hukkus pool miljonit tsiviilkodanikku?

Ma ei näe, kuidas sellele küsimusele saaks vastata kahe sõnaga. Õnneks Riigikogu kodu- ja töökorra seadus annab võimaluse vastata natuke pikemalt. Mis puutub Iraaki, siis Iraak ei olnud NATO operatsioon, nii et ma NATO tippkohtumise tulemuste arutelu kontekstis Iraagi operatsiooni pikemalt käsitlema ei hakkaks. Mis puutub Kosovosse, siis pärast külma sõja lõppu NATO deklareeris oma kolm põhifunktsiooni, mille hulka lisaks liitlaste kollektiivsele kaitsele kuulus ka kriisireguleerimine. Kosovo puhul käivitati humanitaarsetel ajenditel sekkumine olukorda. Tegemist oli tõsise humanitaarkriisiga, võib öelda, et koguni etnilise puhastusega. Nii et Kosovos NATO otsustas sekkuda Kosovo elanike kaitseks. Jah, tõsi, tegemist ei olnud NATO liikmesriigiga, toona ei olnud tegemist üldse veel iseseisva riigiga. Aga suuremate tsiviilohvrite vältimiseks oli see sekkumine vajalik. Nii nagu Euroopa Liit on pidanud vajalikuks sekkuda Kesk-Aafrika Vabariigis, et ära hoida genotsiidi.
On tõsi, et selline humaansel ajendil etnilisse või religioossesse vägivalda sekkumine on rahvusvahelises õiguses ehk puudulikult reguleeritud, aga see on jällegi NATO tippkohtumisest eraldi seisev küsimus. Kui me räägime Eesti kaitsmisest sõjaliste ohtude eest, siis me räägime ühe NATO liikmesriigi kaitsmisest, nii nagu seda näeb ette NATO alusleppe artikkel 5 ning nagu seda täiesti selgelt ja ühemõtteliselt lubab ÜRO harta. Kas rahvusvaheline õigus mõnes aspektis vajaks täiustamist ja täiendamist? Küllap ta vajaks, sest väga suurel määral peegeldab kehtiv rahvusvaheline õigus 1945. aasta reaalsust ja maailmakorda. Aga seekordse NATO tippkohtumise eesmärk see polnud.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Härra minister! On teada, et selle aasta lõpuks koostab Venemaa uue omapoolse doktriini ja on arusaadav, et NATO peab sellele kuidagi reageerima. Võib öelda, et suhetes valitsev pinge ainult kasvab. Siit on mul selline küsimus. Eesti on Venemaa naaberriik ja see pinge nii või naa mõjutab ka Eestit. Kas te olete selle mõju, need ohud ja probleemid kuidagi kirja pannud? Kas on nii või naa kirja pandud, millised võimalused on Eestil sellise pinge all edasi elada?

Kindlasti on poliitikas tark üritada väärata neid negatiivseid protsesse, mida meie võimuses on väärata, ja kohanduda nendega, mida meie võimuses üksinda väärata ei ole. Muidugi oleks Eesti eelistus olnud see, et Venemaa ei oleks läbi viinud Krimmi annekteerimist, ei oleks läbi viinud agressiooni kogu Ukraina vastu ja pinged meie regioonis ei oleks kasvanud. Paraku meie võimuses seda kõike ära hoida ei olnud ja eks me nüüd peame elama sellises maailmas, nagu ta on pärast Krimmi annekteerimist ja Ukraina-vastast agressiooni.
Kui rääkida konkreetselt Kaitseväest ja Kaitseministeeriumi valitsemisalast, siis loomulikult igasugune riigikaitseliste plaanide tegemine algab ohuhinnangust. See, millist sõjalist võimekust me loome, arendame ja ülal peame, sõltub sellest, millisena me näeme meid varitsevaid ohte. Nii on see olnud ja nii on see kindlasti ka tulevikus. Võib öelda, et NATO liikmesriigina on meil dramaatilisi muudatusi vaja teha mõnevõrra vähem kui mõnel suuremal liikmesriigil, seda põhjusel, et suutsime oma ohuhinnangutes mõnevõrra paremini – mitte täielikult, aga mõnevõrra paremini – ette näha neid pikaajalisi poliitilisi või doktrinaalseid muutusi, mis Kremlis on toimunud.
Ütleme nii, et me eelistaksime elada paremas ja rahulikumas maailmas. Kindlasti oli Euroopas ja NATO liikmesriikides illusioone, et selline fukuyamalik ajaloo lõpp on käes, liberaalsed väärtused on saavutanud lõpliku võidu ja demokraatia sammub ühelt võidult teisele. Neid oli tunda 1990. aastatel ja mingil määral 2000-ndate alguses. Praegu on selge, et selle eest tuleb ühel või teisel viisil seista. Sellesse tuleb panustada nii raha, aega kui jõudu. Ja mis seal salata, mõnikord ka elusid.
Küsimuse juurde tagasi tulles aga kordan, et kogu sõjaline planeerimine algab ohuhinnangutest, ohuhinnangud aga ei ole arusaadavatel põhjustel täiel määral avalikud dokumendid. Ent need on lähtealused, millest kogu planeerimine algab.

Aitäh! Palun, Jaak Allik, teine küsimus!

Lugupeetud härra minister! Kas te suudate tavamõistusega inimesele ära seletada, miks Eesti piiri kaitsmisele, st Euroopa Liidu välispiiri kaitsmisele tehtud kulutused ei kuulu Eesti kaitsekulude alla? Ja kas praegust arengut arvestades ei tuleks siiski rääkida pigem sõjaväestatud piirikaitsest, mitte politseilisest, ja kriitiliselt suhtuda vahepeal tehtud otsustesse?

Kui küsimus on suunatud riigikaitse kulutustele 2% tasemel SKT-st, siis selleks, et liikmesriikide panust oleks võimalik võrrelda ja öelda, kas üks või teine liikmesriik tõesti 2% SKT-st panustab riigikaitsesse, on NATO-l olemas väga täpne klassifikaator. See ei tähenda, et muid kulutusi ei võiks Kaitseministeeriumi eelarvest rahastada. Kindlasti võib ka spordiklubisid ja pasunakoore rahastada Kaitseministeeriumi eelarvest, aga me kindlasti ei müü oma NATO liitlastele maha väidet, et tegemist on selgi juhul kaitsekuludega.
See, kas piirivalve on üles ehitatud sõjaväelisel või mittesõjaväelisel printsiibil, kas see on tsiviilstruktuur või mitte, on omaette küsimus. Piiri kaitsmise ja valvamise küsimus tõusis muidugi eriti teravalt üles selle sündmuse kontekstis, mis puudutab Eesti kaitsepolitsei töötaja vägivaldset viimist Eesti territooriumilt Venemaale ja seal kinnipidamist. Aga nagu te kindlasti olete saanud avalikest allikatest lugeda, tegemist oli kaitsepolitseinikuga, kes oma töö käigus tegeles piiriülese tollikorruptsiooni ja salakaubanduse juhtumiga ning selleks, et ta saaks oma kontaktiga piiri lähistel kohtuda, oli tekitatud aken. Tegemist ei ole mingi süsteemse veaga Eesti piiri valvamisel, vaid pigem kõigi kirjutatud ja kirjutamata normide ning reeglite väga rämeda eiramisega teise poole eriteenistuse poolt.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin!

Arvestades kõike viimasel ajal toimunut, ma mõtlen eeskätt Ukrainas, räägiti Walesis kindlasti väga palju sellest, mida on Euroopas tehtud viimase 20 aasta jooksul, mis on läinud õigesti, mis on läinud valesti. Seoses sellega teeb mulle muret, kas anti mingisugune hinnang, kas või nüüd tagantjärele, 1994. aasta Budapesti memorandumile, mille tulemusena võeti Ukrainalt ära tuumarelvad? Kui Ukraina oleks praegu tuumariik ja kui Valgevene oleks praegu tuumariik, siis Euroopa näeks välja palju rahulikum, palju ilusam, palju turvalisem. Kas see järeldus vähemalt kõlas seal? Ukraina täielik demilitariseerimine ja lubaduste andmine tegelikult tekitas sellise situatsiooni. Praegu ei julge mitte ükski riik ka väljaspool Euroopat enam üldse mitte mingisuguseid lubadusi uskuda, sellest memorandumist on nii külmalt üle sõidetud.

Konkreetselt NATO tippkohtumisel mulle teadaolevalt Budapesti memorandumist ei räägitud, aga mujal on sellest Ukraina kriisi puhkemisest saadik väga palju juttu olnud. Ma ei usu, et keegi ütleks, et õppetund on see, et Ukrainale oleks tulnud tuumarelv alles jätta. Küll aga on tõsi, et see on üks neid rahvusvahelisi leppeid, mida Venemaa on erakordselt räigelt rikkunud. Sest tõepoolest nii Venemaa kui ka teised leppele alla kirjutanud riigid – Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia – võtsid kohustuse austada Ukraina territoriaalset terviklikkust, võtsid kohustuse austada Ukraina suveräänsust ja iseseisvust, võtsid kohustuse mitte avaldada poliitilist ja majanduslikku survet Ukrainale. Ma usun, et seda viimast põhimõtet rikkus Venemaa juba märksa varem, ammu enne praeguse konflikti puhkemist. Ma jagan teie muret selle pärast, millised on laiemad rahvusvahelised tulemid. See kõik kindlasti mõjutab ka tulevasi ja käimasolevaid läbirääkimisi, mida peetakse maailma eri riikidega selleks, et nad ei omandaks või ei omaks tuumarelva. Kinnitused, mida neile tuumaambitsioonist loobumise puhul antakse, mõjuvad palju õõnsamalt pärast seda, kui Venemaa on oma lubadusi Ukraina puhul rikkunud.

Aitäh! Palun, Kalev Kallemets, teine küsimus!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud kaitseminister! Ma ei tea, milline on NATO ja Euroopa Liidu vahel täpne tööjaotus, aga ma loodan, et Walesi tippkohtumisel arutati ka NATO liikmesriikide relvatarneid ja relvastusalast koostööd Venemaa Föderatsiooniga. Loodetavasti praegu ette valmistatud Euroopa Liidu sanktsioonid rakenduvad ja relvastusalane koostöö saab olema piiratud. Kas Walesis arutati seda teemat, pidades silmas konkreetselt Mistrali laevu ja nendega seotud tehnoloogia tarneid? See on samamoodi muret tekitav. On ikka väga imelik, kui NATO liikmesriik relvastab vahetut agressorit.

Olen kahtlemata nõus, et on erakordselt kohatu, kui NATO liikmesriigid tarnivad relvasüsteeme ja eriti selliseid keerulisi ja kalleid relvasüsteeme riigile, kes teostab agressiooni oma naaberriigi vastu. Mis puutub Mistralide tarnesse, siis see küsimus võeti päevakorrast maha mõnevõrra tänu Prantsusmaa otsusele lükata esimese laeva tarnimine edasi. Tõenäoliselt see teema tõuseb lähiajal taas lauale. Me teame, et mõned NATO liikmesriigid on sõjalise otstarbega tehnoloogiate tarnimisest Venemaale Ukraina konflikti puhkemise järel loobunud. Prantsusmaa on Mistralide puhul selle üksnes edasi lükanud. Eesti seisukohast on kindlasti tegemist pikaajalise muutusega julgeolekukeskkonnas. Isegi kui praegune relvarahu Ida-Ukrainas peaks püsima, siis kas või fakt, et Krimm on endiselt annekteeritud, et Ukraina territoriaalne terviklikkus ei ole taastatud, peaks olema piisav, et NATO liikmesriik keeldub sõjaotstarbelisi süsteeme Venemaale tarnimast. Olen sellega täiesti nõus.

Palun, Marianne Mikko, teine küsimus!

Suur tänu! Kuidas kaitseminister kommenteerib kriitikat, mis mõnes meediaväljaandes on kõlanud, et Walesi tippkohtumise lõppdeklaratsioonis on meid ehk NATO Ida-Euroopa riike puudutavalt sees kohaloleku mõte, on sees eelpositsioneerimise mõte ja planeerimise mõte, aga sõjaväebaaside mõtet ei ole? Miks Eesti ei suutnud sõjaväebaase sinna sisse suruda?

Kui me vaatame kas või Ämari lennuväebaasi, mis ehitati välja, kasutades küllalt suures osas NATO julgeolekuinvesteeringute programmi vahendeid ja kus äsja teostasid Balti õhuturvet liitlasriigi Taani õhujõud – praegu teevad seda Saksamaa õhujõud ja järgmise aasta algusest hispaanlased –, siis tegemist on igas mõttes NATO baasiga. Mis puutub pidevalt roteeruvasse kohalolekusse, siis mida rohkem on liitlaste üksusi, kes Eesti pinnal viibivad, siin oma väljaõpet läbi viivad, saades kogemusi koostegutsemisest Eesti kaitseväelastega, Eesti Kaitseväega, tutvudes vahetult ka Eesti oludega, sellega, kuidas siin kriisi puhul liitlasväelased vastu võetakse, kuidas neid võõrustatakse ja logistikat korraldatakse, seda paremini kaitstuna me ennast tundma peaksime. Kindlasti ei ole meil põhjust ihata tagasipöördumist külma sõja aegse hoiaku juurde, kus NATO kohalolek tähendas raskepäraseid, staatilisi, väga suuri üksusi. Ma usun, et tänapäeva julgeolekukeskkond nõuab märksa paindlikumat kohalolekut, kergemaid, aga kindlasti mitte vähem valusasti hammustavaid jõude.

Aitäh! Palun, Jaan Õunapuu!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Riikide julgeoleku küsimused on täiesti ilmselt väga läbi põimunud riikide majanduslike huvidega. Eile õhtul hilja tuli uudis, et Euroopa Liit lükkas otsuse järjekordsete Venemaa-vastaste sanktsioonide ajastuse kohta edasi. Täna vist püütakse arutelu jätkata. Siin on täna jutuks olnud relvatehingud, ka oleme kuulnud mõne riigi kartusest, et Venemaa sulgeb oma õhuruumi, või mis iganes. Kas sõjalisel ja NATO tasandil on tunnetada erimeelsust? Riikide majanduslikud huvid praegu tegelikult põrkuvad.

Loomulikult ei ole rahvusvaheline diplomaatia isegi liitlaste ja Euroopa Liidu partnerite vahel kunagi lihtne. See ei ole ka selline töö, mille teed ühe korra ära ja siis võid saavutatud kokkuleppe peal igavesti peesitada. On selge, et julgeoleku tagamise, sh liitlastevahelise solidaarsuse loomise, hoidmise ja süvendamisega tuleb igal hommikul ärgates jälle tegelema hakata. Me oleme kasutanud, ma arvan, kõige paremal viisil seda ajaakent, mis meile avanes pärast ehmatust ja äratundmist, mis liitlasi tabas pärast Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Me oleme sellest kõigest järeldanud päris palju sellist, millega tagada pikaajaliselt omaenda julgeolekut.
Paraku on selge, et praegune Venemaa režiim üritab liitlasi lõhestada, kasutades selleks erinevaid poliitilisi ja majanduslikke, sh energiakandjatega seotud võtteid ja vahendeid. Loomulikult on meie asi kollektiivselt selliste käikude vastu astuda, püüdes oma haavatavust vähendada. Teatud valdkondades on see lihtsam, teatud valdkondades keerulisem. Samuti tuleb väga selgelt kõnelda sellest, mida tähendab see ühtsuse kadu, millega tegelikult NATO ja kogu rahvusvaheline kogukond riskib, kui me laseme tänapäevase Euroopa julgeolekustruktuuri ära lõhkuda. On loomulik, et kui konflikti kuum faas jääb seljataha, siis see tunnetus ja ühishingamine võib kahaneda. Meie asi on seda ohutunnet hoida ja aidata liitlasriikide pealinnades teadvustada, et tegemist on pikaajalise muutusega.

Suur tänu, härra minister! Meie küsimuste-vastuste aeg on ammendunud. Asume läbirääkimiste juurde. Palun, Marianne Mikko Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! On tõsi, et Eesti julgeolek pole kunagi varem olnud nii hästi kaitstud kui pärast Ameerika Ühendriikide presidendi Barack Obama visiiti Tallinnasse ja eriti pärast Walesis toimunud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk NATO tippkohtumist. Aega 3.–5. septembrini, kolme päeva aastal 2014, võiks pidada ajaloolisteks päevadeks, mida meie järeltulijad võiksid mäletama jääda.
22 aastat tagasi tegi Prantsusmaa president François Mitterrand, põdedes IV staadiumi vähihaigust, riigivisiidi taasiseseisvunud Eesti Vabariiki. See polnud juhus, et 1992. aasta kevadel just Prantsusmaa liider väisas Eestit. Tollase riigivisiidi tähendus oli sümboolne. Prantsusmaa oli ju üks Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutajamaid ning üks kahest Euroopa Liidu juhtivast riigist. Prantsuse president austas oma tulekuga Eestit sellepärast, et anda ühemõtteline signaal: meie riik on oodatud Euroopa vaba turumajandusega demokraatlike õigusriikide hulka.
Me oleme Euroopa Liidu liikmesmaa olnud juba kümme aastat. Kümme aastat oleme olnud ka NATO liige. Kui Euroopa Liitu oli Eesti vägagi oodatud, siis NATO puhul oli kahtlusi mitmelgi riigil. Ikka seesama igale eestlasele tuttav vana kõhklus, et ei tea, mida Venemaa küll võiks arvata. Kas ikka tasub Kremlit ärritada? Kas Balti riigid on tõepoolest kaitstavad? Esimese hooga, NATO Madridi tippkohtumisel 1997. aastal Eestit nagu Visegrádi kolme riiki – Tšehhit, Ungarit ja Poolat – alliansi ridadesse ei kutsutud. Kaugel sellest. Madridi tippkohtumise lõppdeklaratsioonist saab meid üleüldse väga kaude leida. Balti regiooni riikide tahe seada Venemaaga sisse kui mitte sõbrasuhted, siis vähemalt strateegiline partnerlus, mille tulemuseks, nagu kaitseminister ütles, oli NATO-Venemaa nõukogu, oli nii suur, et nimetada Eestit, Lätit ja Leedut NATO tippkohtumise lõppdokumendis õigete nimedega oli just nagu kohatu. Kui poleks olnud Põhjala riike, eriti Islandi meelekindlust, siis oleks ehk juhtunud, et isegi "Balti regiooni riikide" konstruktsioon oleks Madridi tippkohtumise lõppdeklaratsioonist välja jäänud.
Aga küllalt ajaloolisest tõest! NATO Walesi tippkohtumise eel 2014. aasta kevadel oli allianss jõudnud sellesse kibedasse punkti, et partnerlus Venemaaga oli muutunud mälestuseks. Pärast Krimmi annekteerimist ja agressiooni Ukrainasse nimetavad nii NATO tsiviil- kui ka militaartiiva juhid Venemaad vastaseks. Kanguselt järgmine termin võiks olla "vaenlane", mis tähendaks juba ühtlasi sõda. NATO, nagu teada, on kaitse-, mitte ründeorganisatsioon, sellele viitas ka meie kaitseminister Sven Mikser. NATO peakorteris on korduvalt rõhutatud ja maailmale öeldud, et me oleme Venemaa suhtes sõbralikud, aga samas ka seda, et kui vaja, siis ründaja saab NATO-lt õppetunni, mille kordumist ta eales ei soovi. Artikkel 5 tähendab endiselt, seda tuletatakse ikka ja jälle meelde, et rünnanud ühte alliansi liikmesriiki, saab ründaja vastulöögi NATO-lt tervikuna. Kollektiivkaitse artiklit nimetas USA president Barack Obama siinsamas Tallinnas murdumatuks ja igaveseks. Just sellel rajaneb NATO olemise loogika. Artikkel 5 on vankumatu põhimõte, selles ei maksa kellelgi kahelda. Walesi tippkohtumise eelõhtul Tallinna külastanud Ameerika Ühendriikide presidendi visiiti ei tohi ei ala- ega ülehinnata. Reaalsus on see, et maailma sõjaliselt võimsaima riigi presidendi kingitus Ämari väljaõppekeskuse kujul annab meile selge teadmise ja sügava kindlustunde, et liitlasjõud on jätkuvalt kohal. Nendele, kelle põhimure on NATO baaside olemasolu, ütlen, et jätkuv kohalolek tähendab just sedasama, mida tavakodanik mõistab baaside all.
Palun kolm minutit juurde!

Palun, kolm minutit juurde!

Nii et me saime NATO Walesi tippkohtumiselt kinnituse, et liitlased aktsepteerivad meie nn kolme P nõuet. Walesi tippkohtumise lõppdokumendiga on tagatud nii presence – kohalolek, pre-operating – eelpositsioneerimine kui ka planning – planeerimine. Ja seda mitte kusagil teksti lõpus, vaid 104 artiklist koosneva tähtsa dokumendi esimestes peatükkides. Wales sätestas tugeva heidutuse ja see on, sõbrad, väga kõva sõna.
Nii nagu kaitseminister oma ettekandes rääkis, Eestile nii oluline ja valus küberrünnaku teema oli Walesi tippkohtumisel samuti arutluse all. Küberrünnakule vastamine on osa NATO kollektiivkaitsest, aga artikli 5 rakendamise otsustab NATO iga küberrünnaku juhtumi korral eraldi. Eesti jaoks nagu ka Läti, Leedu ja Poola jaoks on ülioluline, et Walesis kinnitasid 28 liitlasriigi liidrid valmidust luua VHRJTF – Very High Readiness Joint Task Force. See NATO väga kõrges valmisolekus reageerimisüksus suudab end koguda kuni 48 tunni vältel. Nimetatud üksus maandub ja maabub NATO idapiiri riiki, kus teda ootab eelpaigutatud varustus ja toetab infrastruktuur, ning teeb seda, mida nimetatakse maailma parimaks kaitseks.
Daamid ja härrad! Sellisele üksusele on seitse päeva tagasi alus pandud. Nagu ma sotsiaaldemokraatide nimel oma kõnet alustasin, nii ka lõpetan: Eesti julgeolek on tagatud paremini kui kunagi varem. Eesti iseseisvus on vankumatu. Aitäh!

Aitäh! Palun, Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel!

Austatud Riigikogu! NATO tippkohtumise tulemused olid, kui silmas pidada NATO kollektiivkaitset, head. Seda ka Eesti seisukohast. Teema, millega eelkõneleja lõpetas – pika nimega superkiirreageerimiselemendi loomine NRF-i raames, on väga tähtis. See on konkreetne samm, et NATO saaks hakata kiirelt tegutsema ka muul moel kui NRF-i formaadi senisel tasemel. Ma usun, et meie eluline huvi on see, et superkiirreageerimiselement saavutaks vajaliku võimekuse viivitusteta, ja kindlasti peaks Eesti kaaluma, kuidas ka omapoolselt sellesse panustada.
Teine teema on NATO plaanide ümberhindamine lähtuvalt bloki võimest kollektiivkaitse rakendamisel kiiremini reageerida. Pärast NATO-ga liitumist on see reageerimine Eestile väga oluline olnud ja Walesi tippkohtumisel anti ka poliitiline kinnitus, et need plaanid tõesti vaadatakse üle.
Kolmandaks, täiendavad kollektiivkaitse õppused. Meie huvi on, et täiendavate kollektiivkaitse õppuste kavas oleks eraldi käsitletud nn hübriidohtude stsenaarium, samuti peaksid need õppused lähtuma väga lühikese eelhoiatusajaga käivitunud stsenaariumist. Ämari baasi väljaarendamine õhuväe koolituskeskuseks on väga positiivne uudis. Meie huvi on, et see rakendataks viivitusteta ja täidetaks ka otsus paigutada Eesti Vabariigi territooriumile liitlaste eelpositsioneeritud varustust. Need poliitilised otsused tuleb as soon as possible sisustada ja ma loodan, et see rakendub juba lähimate kuude jooksul.
Mis puutub Ukraina kriisi, siis NATO on võtnud selge ühemõttelise poliitilise hoiaku, kuid reaalsus on selline, et mitme kuu jooksul pole läänemaailma reageering agressorit korrale kutsunud. Agressor on saanud julgustust edasisteks sammudeks. Relvarahu on Venemaa poolt vaadatuna kindlasti taktikaline lahendus ja meie ees seisab kaks võimalikku stsenaariumi. Esiteks, nagu me näeme pidevatest relvarahu rikkumise intsidentidest, valitseb ühelt poolt oht, et Venemaa pole relvarahust ka lühikeses ajaperspektiivis huvitatud, vaid soovib provotseerida Ukrainat tugevamatele vastumeetmetele. Just nii juhtus Gruusia sõja alguses. Teiseks, kui relvarahu areneb välja külmutatud konfliktiks, ei saa see mingil juhul olla lahendus Ukraina kriisile. Kujuneks välja n-ö Transnistria stsenaarium. Ukraina kriisi puutuvalt jäi Walesi tippkohtumisel õhku teema, mida on pikalt arutatud ja mis on rahvusvahelise kogukonna ees valikuna seisnud – see on küsimus relvaabist Ukrainale. Kui senaator McCain külastas selle aasta kevadel Eestit, tegi ta sellekohase üleskutse. Siis oli üldine rahvusvaheline vastus tema üleskutsele seisukoht, et relvaabi andmine Ukrainale on ohtlik. See toob kaasa täiendava ohu, et Venemaa teostab invasiooni Ukrainasse. Me näeme, et möödunud on mõni kuu ja relvaabi mitteandmine ei ole seda invasiooniohtu mitte vähendanud, vaid see invasioon on tegelikkuses aset leidnud.

Kas kolm minutit juurde?

Jah, võtaks küll.

Kolm minutit juurde.

Seega relvaabi on vajalik. Ning relvaabi tuleb käsitada mitte üksnes sõjalise toetusena, sellel on ka määratult suur poliitilise heidutuse mõju Venemaale.
Nüüd veidi NATO liikmesriikide panusest, sellest 2%-st. Vastu võeti poliitiline deklaratsioon. Ma olen mures, kas riigid suudavad seda poliitilist deklaratsiooni sisustada. Eesti peab siin olema riikide seas, kes oma partnereid positiivselt mõjutavad. Mul on hea meel, et kaitseminister rõhutas seda, et see 2% lävi peab kõigi Eesti erakondade jaoks nii halbadel kui headel aegadel olema konsensuslik miinimumeesmärk riigikaitsesse panustamisel.
NATO tippkohtumine peab eelkõige silmas kollektiivset kaitset ja meie saime sealt positiivse sõnumi, et edasi liikuda. Kuid meil on teha ka kodutöö, milleks on meie iseseisva kaitsevõime arendamine. Ma arvan, et lähtekoht on selles, et me ei tohiks taandada seda arutelu üksnes arutelule protsentide üle. Küsimus on selles, milline on piisav sõjaline võimekus, et me suudaksime vastasele koos liitlastega vastu astuda. Meie arutelu riigikaitse tuleviku üle peab põhinema eelkõige sõjalisel nõuandel. Vajaduse korral peame kiiremini suutma rakendada riigikaitse arengukava sõjalise osa. Ma kutsun kõiki poliitilisi jõude üles kaaluma, kas mitte enne Riigikogu valimisi sõlmida riigikaitse kokkulepe, mis puudutab sõjalise võimekuse väljaarendamist, mis lähtub sõjalisest nõuandest ja mille lähtekoht on selline, et tuleb panustada nii palju, kui on vajalik selleks, et meil oleksid tõhus täiendav sõjaline võimekus.
Mis puutub liitlaste püsivasse kohalolekusse, siis meie kaugeleulatuv visioon peab olema selge ja ühemõtteline. Need sammud, mis on tehtud, on head. Meie tugevaim heidutuskilp on kindlasti liitlaste püsiv kohalolek oma üksuste näol Balti riikides, sh Eestis. See töö ja selle suuna hoidmine ei tohi nüüd, pärast Walesi lõppeda. Wales oli üks peatükk NATO ajaloos, aga mitte lõpp-peatükk. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Meie tänase päevakorra esimese punkti arutelu on ammendunud. Suur tänu kõikidele!

Meie teine päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 656 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Viktor Vassiljevi!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud kolleegid! Mul on au ja ülesanne esitleda teile eelnõu nr 656 "Ravikindlustuse seaduse muutmise seadus", mille tekst on teil ees. Aga pole ka mingi vaev see siin ette lugeda.
Ravikindlustuse seaduses soovitakse teha järgmised muudatused. Esiteks, § 63 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: "Haigekassa hüvitab isikule, kellele on riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud töövõimetuspension või vanaduspension, ja üle 63-aastasele kindlustatud isikule üks kord kolme aasta jooksul hambaproteeside ja hambaraviteenuse eest tasutud summa sotsiaalministri määrusega kehtestatud määras, tingimustel ja korras." Ja teiseks: § 2 seaduse jõustumise kohta: "Käesolev seadus jõustub 1. jaanuaril 2015." Keskerakond on selle eelnõu esitaja.
Seletan selle natuke lahti. Praegu kehtiva korra kohaselt hüvitatakse hambaraviteenuseid noortele inimestele kuni 19. eluaastani 19,18 eurot aastas. Siis on inimestel ees palju aastaid oma raha eest hambaravi ning pensionäridele makstakse kord kolme aasta jooksul kinni proteesid summas 255,65 eurot. Kui hambaravi kontseptsioon paika pandi – see oli umbes 12 aastat tagasi –, siis pandi see kokku tubli ametniku mõistusega ja väga lihtsalt, et see mahuks ilusti PowerPointi, kus paistavad kõik asjad väga lihtsad. Kontseptsioon oli siis väga loogiline: lastel kuni 19. eluaastani tehakse riigi kulul hambad korda ja see tähendab seda, et täiskasvanuks saamisel on nende kikud kõik ilusti terved ja korras. Nii nad siis elavadki korras hammastega nii kaua, kuni lähevad pensionile. Lähevad pensionile ja saavad proteesid suhu riigi kulul. Väga hea!
Aga millegipärast on jäetud täiesti tähelepanuta, ma ütleksin isegi mitte üks põlvkond, vaid kaks põlvkonda. Nii ongi, et keskealistel inimestel on meie ühiskonnas kõige suuremad hambaprobleemid. Nendel on kõige kallim ravi: tuleb ravida hukkaläinud hambaid, tuleb teha juureravi, juurepuhastust, tuleb lappida hambakroone. Ega see odav ei ole. Ja kui anatoomiliselt peaks inimesel olema 32 hammast, siis ma arvan, et kui keegi loeks ära, kui palju keskmisel eestlasel omaenda hambaid suus on, siis usutavasti on see arv keskeltläbi 16. Kui vaadata tänaval ringi, siis näeme, et eestlase rahvusnaeratus on naeratus kinnise suuga, sest ega sealt lahtisest suust midagi väga kena näidata ei oleks. Aga kõik sõltub muidugi inimese sissetulekust. Huvitav, et keegi ei ole teinud väga lihtsat uuringut näiteks sissetuleku detsiilide kaupa, kui palju kellelgi hambaid suus on. Kuna vaeseid inimesi on Eestis ikka tunduvalt rohkem kui rikkaid inimesi, siis ma arvan, et riigi keskmine hammaste hulk on küllaltki väike.
Ma ei hakka teile seletama, et hambad on organismi osa ja tervisele väga tähtsad. Te kõik teate seda. Ilmselt ei ole olemas inimest, kes ei oleks oma elu jooksul tundnud hambavalu. Hammastest võivad lähtuda väga mitmesugused haigused – mitte ainult maohaavandid, vaid ka süsteemsed haigused, ainevahetuse häired ja mis tahes. Aga hammastel on ka teatud sotsiaalne dimensioon. Inimesel, kellel ei ole hambaid suus, on väga raske tööjõuturul konkureerida. Kui inimesel on kaks hammast kolmes reas, siis ta võib tööturu toitumisahelas konkureerida ainult kõige alumise tasandi kohtadele. Kui hambaid suus ei ole, siis kuidas sa toitumisahelas teisi sööd.
Ja süüdistatakse neid vahel ka veel: et need inimesed, kes on praegu 50–60-aastased, on ravinud oma hambaid nõukaajal ja siis oli ju tegu nõukaaja kvaliteediga. Kuulge, ei olnud see kvaliteet üldse nii halb! Aga tuleb arvestada, et kõik muutub, ka tehnoloogia muutub. 55–65-aastane inimene on elu jooksul oma hambaid ravides kogu selle tehnoloogia arengu läbi teinud. Tekivad uued materjalid, uued riistad, uued tehnoloogiad. Täpselt samamoodi võiks võrrelda, kui palju nõukogude aja lõpus oli Eestis 100 inimese kohta tahvelarvuteid. Neid lihtsalt ei olnud!
Selle eelnõuga on siiamaani läinud nii, et kevadel me andsime ta sisse ja loomulikult Sotsiaalministeerium pidi selle kohta oma arvamuse kirjutama. Sotsiaalministeeriumi tublid ametnikud vaatasid, et opositsioonilt tulnud eelnõu, ilmselt tuleb midagi liigutama hakata, ja kirjutasid kähku vastuse. See vastus on ka kevadel kirjutatud. Selles vastuses – ma ei hakka seda ette lugema – on põhimõtteliselt neli punkti. Sotsiaalministeerium väidab esimeses punktis, et haigekassal on tänavu plaanis teha hambaravihüvitise maksmise põhimõtete analüüs, mille alusel saab otsustada, kas muudatusi planeerida.
On läinud aega, eks ole. See vastus on kirjutatud maikuus, praegu on meil september ja muuseas, need analüüsid on tehtud. Mina olen juba kaks korda kuulnud, kuidas need ette kanti. Nii et väga põhjalikud analüüsid on tehtud, välja on pakutud kolm maksmise varianti. Nii et see töö on ära tehtud ja praegu on asi niikaugel, et kui haigekassa, mille nõukogu juhib tervise- ja tööminister, otsustab ära, milline variant on sobiv, siis lähebki see Sotsiaalministeeriumi, mida juhib seesama tervise- ja tööminister, kes juhib ka haigekassat. Kui haigekassas võetakse variant vastu, küllap see läheb edasi Sotsiaalministeeriumisse ja tehaksegi ministri määrus – seesama sotsiaalministri määrus, mida mainitakse meie seaduseelnõus ja mille kohaselt pannakse paika asjaomased tingimused ja kord. Nii et see töö on suures ulatuses juba ära tehtud. Väga hea!
Sotsiaalministeerium märgib oma vastuses ka seda, et meie eelnõu seletuskirjas on prognoositud mõju riigieelarvele 10,8 miljonit eurot aastas, ministeeriumi arvates peaks see olema 13,6 miljonit eurot aastas. Pean viga tunnistama. Jah, tõepoolest, fraktsioonis on nelja fraktsiooni liikme kohta üks nõunik ning me arvutasime, kuidas oskasime, ja kõiki andmeid meil käes ei olnud. Aga kas see on 10,8 miljonit või 13,6 miljonit – ministeerium tegi täpsemad arvutused –, ega me palju puusse ei pannud. Enam-vähem õige summa ju. Nii et aitäh ministeeriumile, nad on ka selle töö juba ära teinud! Aga ma ei tea, mille vastu nad siis vaidlevad.
Kolmas punkt vastuses on küll imelikuvõitu. Nad kirjutavad, et kui me jätame selle hambaravihüvitise ja hakkame senise proteesiraha eest pensionäridel ka hambaid ravima, siis inimesed hakkavadki hambaid ravima. Niisugune süüdistus. Ma ei saa sellest loogikast nüüd hästi aru. Eesmärk ongi see, et inimesed oma hambaid raviks, mitte ei ootaks, kuni kõik suust välja kukuvad, et saaks odavad plastmasstükid suhu. Ega selle 250 euro eest midagi korralikku küll ei saa. Aga midagi sellist nagu televisioonireklaamis, kus neid koerte naljakaid proteese näidatakse, saab küll. Sellest loogikast on natuke raske aru saada. Samas ministeerium ju tunnistab, et kui raha antakse, hakkavad inimesed hambaid ravima. No suurepärane! Minu meelest Sotsiaalministeeriumi, vähemalt selle tervishoiuosakonna eesmärk ongi see, et inimesed raviksid ennast, oleksid tervemad ja rõõmsamad ning oskaksid ka naeratada tsiviliseeritud inimese kombel, mitte kinnise suuga.
Oma vastuse viimases punktis väidab Sotsiaalministeerium, et eelnõus ei ole hinnatud selle mõju ravikindlustuse eelarvele. Tõepoolest, aga ega fraktsioonil ei olegi võimu teha täpset finantsanalüüsi. Sellepärast me kirjutasimegi oma seaduseelnõusse, et üle 63-aastastele kindlustatud isikutele, töövõimetuspensionäridele ja vanaduspensionäridele hüvitatakse tasutud hambaravisumma sotsiaalministri määrusega kehtestatud määras, tingimustel ja korras. Nii et ma ütlen veel kord, ministeeriumil ja haigekassal on suur osa vajalikust tööst ära tehtud.
Mul on küll selline tunne, et seaduseelnõu on just sellisel kujul, nagu me välja pakume, väga mõistlik variant. Miks te pakute pensionäridele kroonuhambaid riigi kulul, kui tal on olemas veel omad hambad, mis küll vajaksid ravi. Sama raha eest võiks oma hambaid ravida. See oleks inimeste seisukohast mõistlikum ja tegelikult ka kulusäästlik, arvestades haigekassa eelarvet. Mida rohkem on inimesel oma hambaid, mida tervemad need on, seda vähem põeb ta teatud haigusi, seda vähem kulutab ta haigekassa raha.
Meie eelnõus on kirjas, et täpsemad regulatsioonid kehtestatakse ministri määrusega. See ministri määrus on praktiliselt juba olemas, andmed on lihtsalt natukene laiali mööda haigekassat ja ministeeriumi osakondi. Tuleks ainult need kokku panna, ja ongi olemas. Vaadake, tavaliselt nende seaduste puhul, kus on olemas mingi volitusnorm, on asi nii, et seadus võetakse Riigikogus vastu ja pärast seda hakatakse ministeeriumis töötama ministri määruse kallal. Praegusel juhul on juba üle poole teed käidud, ministri määrus on peaaegu et valmis, aga meie siin alles arutame seadust. Mina ütleks niimoodi, et on mõistlik see seadus kõige kiiremas korras vastu võtta, küll siis tehakse ka ministri määrus ja inimeste elu muutub kergemaks. Sest jah, elu ilma hammasteta, see pole elu ega midagi. Hobuse vanust hinnatakse hammaste järgi, aga inimene pole hobune. Inimesi on väga mitmesuguseid.
Kui me muudame hambaravihüvitise otsustamise praegu poliitiliseks – näe, Keskerakond hoolitseb oma valijate eest, tahab Keskerakonna toetajatele enne valimisi hambad suhu panna! –, siis on väga kurb. Kulla inimesed! Hambad valutavad ju kõigil. Kui me kõik neli fraktsiooni üksmeeles hääletaksime selle eelnõu poolt, siis me toetaksime mitte ainult Keskerakonna, vaid ka IRL-i ja Reformierakonna valijaid. Ja isegi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valijad saaksid korralikud hambad suhu. Las olgu pidu ka nendel, las ka nemad naeratavad!
Nii et minu arvates oleks väga mõistlik, kui me üksmeeles toetaksime seda eelnõu ja võtaksime selle kõige kiiremas korras vastu. Seejärel tublid ministeeriumiametnikud valmistaksid ministrile ette määruse teksti, mis võetaks vastu ja muudaks tunduvalt kergemaks kõigi Eesti inimeste elu. Ma tänan teid ja loodan sellele eelnõule toetust!

Aitäh! Palun, Heljo Pikhofi küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma väga tänan põhjaliku ettekande ja kirgliku esinemise eest! Aga mul on üks küsimus. Üks kord kolme aasta jooksul hambaproteeside raha – selline võimalus kehtib praegu vanaduspensionäridele ja töövõimetuspensionäridele. Te olete ette pannud ka üks kord kolme aasta jooksul hambaravi. Kas te olete mõelnud seda nii, et inimene saab seda 255 eurot kasutada kolme aastat jooksul, mitte üks kord kolme aasta jooksul? See sunnib ju inimest ootama, kui ta saab selle 255 eurot korraga ära kulutada, muidu jääb osa raha kasutamata.

Tänan küsimuse eest! See on täpselt samamoodi nagu praegu, kui inimene ei pea proteesiraha kasutades ootama, kui talle valmistatakse protees täpselt 255 euro eest. Ta võib seda raha kasutada kolme aasta vältel osade kaupa ja samamoodi võiks seda summat kasutada osade kaupa hammaste ravimiseks.

Suur tänu! Heljo Pikhofil on ka teine küsimus.

Aitäh! Ma loen selle lõigu ette: "... üks kord kolme aasta jooksul hambaproteeside ja hambaraviteenuste eest tasutud summa sotsiaalministri määrusega kehtestatud määras, tingimustel ja korras." Üks kord kolme aasta jooksul saab kasutada hambaravisummat, selles on küsimus.

Üks kord kolme aasta jooksul tähendabki, et kogu summa on ette nähtud üks kord kolme aasta jooksul, aga kuidas täpselt seda kasutatakse, selle kohta ma loen teile veel kord ette: sotsiaalministri määrusega kehtestatud määras, tingimustel ja korras. Sotsiaalministri määrus sätestab täpsemini, kuidas seda raha makstakse ja kuidas need summad liiguvad, kas need kantakse üle hambatohtritele või patsientidele. Aga loogiline on ju, et seda 255 eurot kasutatakse samamoodi nagu praegust proteesiraha. Tegemist on ju sama toetusega ja nii nagu proteesiraha võib kolme aasta jooksul kasutada osade kaupa, täpselt samamoodi oleks ka hambaravihüvitisega. Ka proteeside puhul lasevad paljud inimesed olemasolevaid proteese natuke parandada. Kui veel üks hammas on otsustanud suust lahkuda, siis tuleb proteesi täiendada. Ega praegusegi korra kohaselt ei pea inimene ootama kolm aastat, kuni täpselt 255 euro eest hambaid suust on välja kukkunud. Usutavasti ka teie ei kahtle, et meie tervise- ja tööminister on mõistlik inimene – ega muidu poleks teda ametisse pandud – ja ka proua sotsiaalkaitseminister on mõistlik inimene. Mina julgen teile kinnitada ja te ise ka ju teate, olete töötanud Sotsiaalministeeriumis, et seal on ametis mõistlikud inimesed. Küll nad selle korra arukalt paika panevad.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Kaasettekandeks palun kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Heljo Pikhofi!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Räägin natukene sotsiaalkomisjonis toimunud aruteludest. Sotsiaalkomisjon arutas Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 656 oma istungitel 17. juunil ja 8. septembril. 8. septembri istungil tutvustas eelnõu selle algataja esindaja, sotsiaalkomisjoni liige Viktor Vassiljev. Valitsuse seisukohta tutvustas Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna peaspetsialist Ülle Jordan. Valitsus otsustas 21. mai istungil nimetatud eelnõu mitte toetada ja seda järgmistel põhjustel. Eesti Haigekassal on tänavu plaanis teha hambaravihüvitise maksmise põhimõtete analüüs, mille põhjal saab otsustada, kuidas muudatusi planeerida. Enne analüüsi tulemuste selgumist ja haigekassa ettepanekuid ei ole otstarbekas kehtivat korda muuta. Hambaravihüvitiste laiendamise võimalused sõltuvad ravikindlustuse tulubaasist ja haigekassa analüüsib Eesti elanikele ravikindlustuse eelarvest võimaldatavaid hambaravi ja ennetustöö rahastamise põhimõtteid ning koostab muudatusettepanekud. Nagu eelkõneleja juba ütles, on eelnõu seletuskirjas prognoositud mõju järgmise aasta riigieelarvele 10,8 miljonit eurot, Eesti Haigekassa hinnangul on mõju suurem, 13,8 miljonit eurot. Kui võimaldada hambaraviteenuseid hambaproteeside hüvitise määras – see on 255,65 eurot –, kaob selle summa ulatuses patsiendi omaosaluse vajadus. Seetõttu tuleks kulude planeerimisel arvestada hüvitise määra täieliku kasutamise võimalusega kolmeaastase limiidiperioodi jooksul. Tuginedes varasemate aastate statistikale, prognoosib haigekassa, et hambaproteeside hüvitist kasutaks circa 23% sihtgrupist, s.o siis vanadus- ja töövõimetuspensionäridest. Üle 63-aastaste kindlustatute sihtgrupis on neid 364 700 inimest, mis teeb hüvitise vajaduseks 2014. aastal 21 444 178 eurot. Tänavuses ravikindlustuse eelarves on hambaproteeside hüvitiseks planeeritud 7 795 000 eurot. Hambaproteeside hüvitise kasutamine kõikide hambaraviteenuste eest tasumiseks motiveerib inimesi kindlasti hambaraviteenuseid senisest rohkem kasutama, mistõttu võib tegelik mõju ravikindlustuse eelarvele osutuda hoopiski suuremaks.
Sotsiaalkomisjon arutas hambaravi kättesaadavust oma avalikul istungil 9. septembril. Istungile olid kutsutud hambaarstide, suuhügienistide, Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassa esindajad. Istungil tegi põhjaliku ettekande Eesti Haigekassa tervishoiuosakonna juhataja Triin Habicht. Ta tegi kokkuvõtte Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse tehtud teiste riikide hambaravi rahastamise uuringust. Ta tutvustas laste hambaravi ja hambahaiguste ennetuse tõhustamise võimalusi, samuti täiskasvanute hambaravi rahastamise arendamise võimalusi.
Eelkõneleja juba rääkis erinevatest variantidest, aga ma kordan üle, mida haigekassa esindaja välja tõi.
Ettekandja tutvustas võimalusi täiskasvanute hambaravi enamaks hüvitamiseks. Stsenaarium 1: kõigile täiskasvanutele hambaravihüvitis 30 eurot aastas, hambaproteeside hüvitise maksmise raamistik jääks samaks. Sel juhul oleks eeldatav mõju eelarvele 14 miljonit eurot aastas. Teine võimalus on maksta kõigile täiskasvanutele hambaravihüvitist 30 eurot aastas võimalusega kasutada seda paindlikult kahe aasta jooksul, hambaproteeside hüvitise raamistik jääks samaks. Eeldatav mõju eelarvele oleks 14 miljonit eurot esimesel aastal ja teisel see summa tõenäoliselt kahekordistuks. Kolmas võimalus on maksta kõigile täiskasvanutele hambaravihüvitist 30 eurot aastas ning anda pensionäridele võimalus kasutada hambaproteesihüvitise limiiti kõigi hambaraviteenuste eest tasumisel. Selle eeldatav mõju eelarvele oleks 21 miljonit eurot aastas. On ka veel neljas võimalus: hüvitamine samadel põhimõtetel kui laste hambaravi puhul, aga kehtiks kindel omaosaluse protsent. Mõju eelarvele sõltuks siis rakendamise põhimõtetest.
Eesti Hambaarstide Liidu juhatuse liige Taavo Seedre avaldas arvamust, et täiskasvanute hambaravi võiks kompenseerida valitsuse kehtestatud hinnakirja alusel ja too hinnakiri peaks olema teenuste kulu põhine. Eesti Suuhügienistide Liidu president Marju Luht avaldas arvamust, et suuhügienistide töö kvaliteet mõjutab otseselt hambaravi lõppresultaati, kuid suuhügienistide eriala on seni veel reguleerimata. Suuhügienisti tehtavad protseduurid tuleks liigitada tervishoiuteenuste hulka ja suuhügienisti eriala lisada tervishoiutöötajate registrisse. Hambaarstide liidu volikogu liige Silvia Russak rääkis laste hambahaiguste ennetamise ja ravi probleemidest. Tema jutu kokkuvõte oli, et lastele on hambaravi kättesaadavus Eestis üldiselt hea, aga aastatega on vähenenud hambaarstide arv, kes nõustuvad laste hambaid ravima, sest raviteenuste hinnad ei ole kulupõhised.
Sotsiaalkomisjon tegi oma viimasel istungil eelnõu kohta konsensusega järgmised otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. septembriks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva ja määrata komisjoni ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof. Aitäh teile!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Teie keskendusite oma sõnavõtus küll ühele teisele istungile. Meie eelnõu arutati hoopis teisel istungil. Te kulutasite põhilise osa ajast tolle istungi ümberjutustamisele, aga selle teema ei ole täna päevakorras. Oleksite pidanud rääkima meie eelnõust, mis sellel arutelul täpselt toimus. Üldiselt on selge, et tegemist on hea eelnõuga. Eesti Hambaarstide Liit ja kõik teised ju toetasid ideed, et proteeside raha läheks ka hammaste ravimiseks. Ainult ministeerium oli selle vastu, öeldi, et seda mingil juhul teha ei saa. Teie ise aga jätsite eelnõu menetlusse. Haigekassa ütles ka avalikel istungitel välja, et mitte mingisugust raha ei ole selleks ega järgmiseks aastaks, et üleüldse midagi muuta. Seda kõike saaks teha edaspidi. Mitte midagi ei saa, isegi need ettepanekud, mis avalikul istungil tehti – ei saa! Mis te selle eelnõuga siis edasi teete, kui raha ei ole, aga eelnõu on menetluses?

Austatud küsija, sina pöördusid ka avaliku istungi juurde ja tegelikult see teema ongi väga tihedalt teie eelnõuga seotud. Ma tahtsin öelda, et haigekassa on lubanud teha täiendava uuringu, mis saab valmis selle aasta lõpus. Kuulame selle tulemused ära ja järgmisel aastal läheb otsuste tegemiseks.

Aitäh! Palun, Urbo Vaarmann!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mulle jäi üks asi arusaamatuks. Ma saan aru, et on tehtud kaks uuringut ja oleks vaja valida, milline pakutud variantidest kasutusse võtta, ja see on kõik. Aga teie jutust jäi säärane mulje, et tuleb jälle uuringud teha. Kuidas sellega siiski on?

Tegelikult on tehtud üks uuring. Tartu Ülikool on teinud oma uuringu, mis oli tellitud, ja teine uuring tuleb haigekassalt. Ilmselt on tähelepanu all täpsustavad küsimused, millele nad otsivad veel vastuseid. Aga kindlasti hambaravihüvitiste osas muudatus tuleb.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea sotsiaalkomisjoni esinaine! Haigekassa tegi oma analüüsi, kus on variandid välja pakutud. Triin Habicht tegi samuti väga toreda ettekande ja Eesti Hambaarstide Liit avaldas oma arvamuse. Kas mul on õigus, kui ma väidan, et mitte keegi neist ei olnud sellele plaanile vastu ning küsimus on selles, et tuleb lihtsalt leida kõige ratsionaalsem tee, kuidas idee rakendada? Minu küsimus on: aga kes on siis üldse vastu?

Ei olegi keegi vastu. Sotsiaalkomisjoni istungil inimesed olid eelnõu esimese lugemise lõpetamise poolt.

Palun, Urbo Vaarmann, teine küsimus!

Aitäh! Mida võib valijatele lubada? Millal võiksid esimesed toetused tulla?

Ma juba ütlesin, et järgmise aasta alguses hakatakse tegelema sellega, milline variant läheb töösse. Võib-olla on veel mingi neljas või viies võimalus. Kes olid sotsiaalkomisjoni avalikul istungil, need teavad, et seal pakuti välja eri võimalusi, aga võib tulla veel variante. Näiteks mina tõstatasin küsimuse, miks ei võiks olla ka täiskasvanutel võimalus kasutada kolme aasta jooksul mingit suuremat summat nii hammaste raviks kui ka kontrolliks. On muidki variante, mis tulevad kaalumisele.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul, teine küsimus!

Aitäh! Hea esineja! Te olete koalitsioonilepingus, mis kehtib 1. märtsini, nimetanud, et hambaravi korraldatakse ümber. Seda, mis toimub edaspidistel aastatel, see ei puuduta. Haigekassa juhataja ütles korduvalt väga selgelt, et mitte mingit raha ei ole, kohe midagi ümber korraldada ei saa. Kui, siis saab raha ainult süsteemisiseselt ümber tõsta. Ma küsin veel kord: mis te teete meie eelnõuga, mis jäi menetlusse, teades, et raha ei ole ega tule? Ja miks te olete ka intervjuudes välja öelnud, et midagi kohe muuta ei saa, aga praegu ütlete, et me veel vaatame, me veel mõtleme? Koalitsioonileping nõuab, et korraldataks ümber, aga tegelikult midagi ei tehta, sest raha ei ole.

Aitäh küsimuse eest! Koalitsioonileping ütleb midagi muud: tehakse uuringuid ja analüüse, et asuda hambaravi küsimusega tegelema.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea sotsiaalkomisjoni esinaine! Kuna te olete Riigikogu liige, siis te olete poliitik, kuna te olete sotsiaalkomisjoni esinaine, siis te olete tegus ja mõjuvõimas poliitik. Mul on teile küsimus kui sotsiaalkomisjoni esinaisele just nimelt poliitikuna. Tegemist on opositsioonierakonna eelnõuga. Kas te näete ohtu, et hakatakse eelnõu maha tampima selle pärast, et ta on opositsioonierakonna esitatud, ja kasutatakse seda poliitilises võitluses koalitsiooni ja opositsiooni vahel?

Aitäh küsimuse eest! Ei näe.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni esinaine! Te ütlesite praegu, et ei näe sellist ohtu. Aga miks siis neli kuud selle eelnõuga ei tegeldud? Täna jääb ta meile menetlusse, te ütlesite, et järgmisel aastal hakatakse kaaluma eri variante. Meil on ees september, oktoober, november, detsember – hammasteta inimesed ootavad! Miks me seda kohe järgmisel nädalal ei hakka arutama?

Aitäh küsimuse eest! Hammasteta inimesed, vanaduspensionärid ja töövõimetuspensionärid, saavad proteesid, aga mure on nende pärast, kellel on veel oma hambad suus ja kes sooviksid neid ravida. Nagu sa väga hästi tead, sotsiaalkomisjon töötas suvi läbi ja meil on väga tihedad päevad olnud. Me võtsime eelnõu päevakorda õigeaegselt, midagi ei ole siin rikutud.

Aitäh! Heimar Lenk, teine küsimus, palun!

Kas ma sain õigesti aru, et te ei saa sellepärast eelnõuga edasi tegelda, et käisite suvel väga palju tööl?

Me tegeleme eelnõuga edasi. Ma ei ole öelnud, et ei tegele.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, Heljo Pikhof! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Palun, Heljo Pikhof!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Enam kui kümne aasta tagused andmed ütlevad, et 9%-l üle 55-aastastel naistel ja 11%-l sama vanadest meestest pole üldse hambaid suus. Täiesti hambutu inimene ei saa ju inimese moodi süüa. Ja nii nagu ütles Viktor Vassiljev, ta ei saa isegi mitte naerda, vähemalt mitte teiste inimeste nähes. Nii vanaduspensionär kui ka inimene, kes haiguse tõttu tööl käia ei saa, peab millegagi sööma. Kui ta üksinda elab, napib tal pensioniraha toidugi ostmiseks, hammaste jaoks ei anna ka parima tahtmise korral kusagilt raha kokku kraapida. Raha puudumise tõttu võib tema puhul hambaravi kõige levinum võte olla lihtsalt hamba suust välja tõmbamine.
Praegune 19-eurone hambaravihüvitis pensionäridele on samamoodi ajale jalgu jäänud. Hambakivi saab selle raha eest ehk maha kraapida, aga korralikku plommi küll suhu ei saa. Kui hammas aga plommidest koosnebki, läheb selle katmiseks vaja krooni ning üksainus plastmassist hambakroon, mis muuseas on ajutine, maksab kõige odavamate hindade järgi 70–80 eurot. Ja kui mõni purihammas nõuab metallkrooni, siis see maksab enam kui kaks korda rohkem. Seega, neile töövõimetus- ja vanaduspensionäridele, kes proteese ei vaja, tuleks hüvitada 255,65 euro ulatuses hambaravikulusid kolme aasta jooksul. On hull, kui pensionärist inimene on sunnitud niisama ootama, millal tal viimasedki hambad suus ära lagunevad. Viletsavõitu hammastega on see hull lugu, et tekib doominoefekt: kui kukub üks rivist välja, siis kukuvad ka teised kõrvalt. Igatpidi mõistlikum ja ka tükk maad odavam on ravi vajav hammas kohe ära parandada.
Liiga paljud meist ei taha endale aru anda, et tervis on pigem inimese enda kätes kui tohtrite kätes, väga palju sõltub eluviisist. Uuringud näitavad, et hambaarsti juures käimine sõltub tihti ka prioriteetidest, mitte üksnes rahast. Aga kui me vaatame inimesi, kellel on korrast ära hambad, siis on kohe näha, et nende eneseväärikus on riivatud. Lisaks sellele ja küllap ka kõige tähtsam on see, et korrast ära suust saavad alguse n-ö päris haigused ja see teeb olukorra kõige raskemaks. Need haigused kurnavad nii inimest ennast kui ka haigekassat.
Sotsiaaldemokraadid on seda meelt, et täiskasvanute hambaravihüvitis tuleb taastada. Seda peaks saama kasutada 2–3 aasta jooksul ja see peaks olema kokku suurem summa, et inimene saaks peale hammaste kontrollimise neid ka ravida. Pensionäridel peaks olema võimalik proteesihüvitiste limiiti, mis on 255,65 eurot, kasutada kõigi hambaraviteenuste eest tasumisel. Sotsiaaldemokraadid toetavad Keskerakonna eelnõu põhimõtet, et pensionäride hambaproteesi raha, seda 255 eurot, saaks kasutada hambaravis laiemalt, aga meie peame oluliseks, et hambaraha saaks kasutada kolme aasta jooksul, mitte üks kord kolme aasta jooksul, nagu seisab Keskerakonna ettepanekus. Selline on meie vaatepunktide erinevus. Võib-olla lisan veel, et proteesiraha enamasti osade kaupa ei kasutata. Aitäh!

Viktor Vassiljev Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud kolleegid! Ma tahan tänada kõiki inimesi, kes tegelesid selle seaduseelnõuga, eriti aga sotsiaalkomisjoni esinaist proua Pikhofi. Me oleme küll n-ö saali eri pooltel – meie oleme opositsioon, teie olete koalitsioon –, aga praegu paistab, et me oleme põhimõtteliselt ühte meelt. Küll töötatakse ka vajalik määrus välja, igatahes tundub, et kõik osapooled tahaksid, et see seadus rakenduks. Ei ole haigekassa selle vastu – nad töötavad välja eri variante, aga keegi seal vastu ei ole. Ei ole Triin Habicht vastu, ka Eesti Hambaarstide Liit on muudatuse poolt ja loomulikult sihtgrupp tervitaks seda kahel käel. Opositsioon ja ma loodan, et ka koalitsioon, kogu Riigikogu saal hääletab täies koosmeeles selle seaduse poolt.
Tulebki välja, et vastu on ainult Vabariigi Valitsus Sotsiaalministeeriumi isikus. Küllap tuleb ka neil aru pähe, aru ehk mõistust on seal olemas küll ja küll. Praegu aga näeb Vabariigi Valitsuse seisukoht välja umbes selline nagu Jüri Mõisa oma, kui ta kuulus Tallinna volikogusse. Ta ütles seal, et pole meil mingit ühistransporti vaja, mis te sõidate nende haisvate trammidega, ostke endale korralik auto, ühistransporti kasutavad ainult need, kes on purjus või kellelt on load ära võetud. Paraku jah, inimestel on teinekord raske üksteist mõista. Need, kellel on raha endale kas või 42 hammast suhu panna, ei mõista alati inimesi, kellel hambaid on alla kümne.
Aga ma usun, et seekord me viime üksmeelses koostöös selle asja lõpuni ja kas vähemal või suuremal määral, aga mingit abi saab inimestele anda hammastiku korras hoidmiseks. Lõppude lõpuks hästi naeratab see, kes naeratab viimasena, eks ole. Ja ma loodan, et neid, kes naeratavad viimastena, on ka esteetiliselt ilus vaadata – see on naeratus, kust paistavad ikka hambad ka. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 656 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõppenud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtpäevaks s.a 25. septembri kell 17.15. Tänase päevakorra arutelu on ammendunud. Suur tänu kõikidele osalejatele! Soovin kaunist päeva jätku! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.17.