Lauldakse Eesti Vabariigi hümni.

Tere päevast, austatud Vabariigi President, Riigikogu, peaminister, ministrid, põhiseaduslikud ametikandjad, ekstsellentsid ja külalised! Soovin teile kõikidele väga kaunist päeva ja avan Riigikogu XII koosseisu VIII istungjärgu. Ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu esimehe Eiki Nestori!

Austatud Eesti Vabariigi president, Riigikogu, Vabariigi Valitsus ja diplomaatiline korpus! Riigikogu selle koosseisu viimased kuus töökuud on erilised selle poolest, et me alustame täiskogu istungeid oluliselt muutunud maailmas. Maailmas, kus üks impeerium on häbematult ja relvade toel asunud suurendama oma mõjusfääri. Maailmas, kus pingete üleskruvimiseks on taaselustatud kunagine Põhja-Korea komme korraldada piiriüleseid inimrööve. Maailmas, kus on mõistetud, et külma sõja lõpp kui selline on ilmselt otsa saanud. Aastakümnetetagused käitumisnormid enam hästi ei toimi ja käib uute lahenduste otsimine.
Ukrainas toimuv tuletab paratamatult meelde nii kaugemat kui ka lähemat ajalugu. Tundub, nagu loeks vana raamatut: Chamberlain on rahu toonud, Danzig on liidetud ja reisilennuk Kaleva alla tulistatud. Täna on Eesti osa vabast maailmast. Täna on ka meie teha, milliseks kujuneb selle raamatu lõpp.
Meie jaoks olid valikud viimase 25 aasta jooksul kuidagi iseenesestmõistetavad ehk valikuvõimalust õieti polnudki. Valikud tehti valdava osa valijate toel ja teadmisel. Sellegipoolest usun ja tean, et paljudel teist, kui mitte kõigil, on viimaste kuude jooksul tulnud vastata valija selgetele ja murest kantud küsimustele: mis meist saab, mis Ukrainast saab?
Teisele küsimusele on hoopis keerulisem vastata kui esimesele. Eesti, ja seda ka parlamendi tasemel, on alati toetanud ja toetab ka tulevikus Ukraina vaba ja demokraatlikku arengut. Valik on neil ju sisuliselt sama, mis meilgi oli: itta või läände, Gulagi või ülikooli. Ma olen veendunud, et Riigikogu ratifitseerib suure toetusega Euroopa Liidu idapartnerluse raames sõlmitud lepingud.
Aga esimesele küsimusele saame vastata ühemõtteliselt ja sirge seljaga. Eesti on NATO kollektiivkaitse liige. Kollektiivkaitset käsitlev artikkel 5 on riikide ühenduse alustala ja kehtib nii kaua, kuni NATO eksisteerib. Eesti sõjavägi koos oma baaside ja oskustega on osa NATO-st. Alaliselt, mitte ajutiselt. Meie eripära seisneb selles, et oleme käesoleva vastasseisu piiril, ja seetõttu on õigustatud suurem mure olukorra pärast. Aga küsimust, mis algaks sõnaga "kas", tegelikult ei eksisteeri. Ja seda juba vähemalt  kümme aastat, kui mitte kauem.
1992. aastast saati on Riigikogu teadlikult hoidnud kahte valdkonda eemal enamuse-vähemuse vägikaikaveost. Need on välis- ja kaitsepoliitika. Soov on, et ka dramaatiliselt ärevas uues olukorras jätkuksid sama liin ja arusaamine. Eelduseks on siin kaks teadmist. Esiteks, tavapärasest ehk avatum suhtlus valitsuse ja Riigikogu vahel. Valitsus ja Riigikogu komisjonid on ka praegusel kriitilisel ajal seda korduvalt tõestanud ja võib kindel olla, et see koostöö on püsiv. Teine eeldus on arvamuste vahetuse konstruktiivsus. Erakondadevaheline võistlus teemal "Kes on õigem eestlane?" on siinkohal kohatu. Kahjuks võib aga mingeid märke sellest juba näha. Ka Eesti riigiametniku vägivaldse Venemaale viimise asjus peaksid ekspertidest arvajad ära tundma, kus nad võivad oma arvamustega teha hoopis kahju nii sellele ametnikule kui ka Eesti Vabariigile. Hoidugem sellest. Tõsiselt!
Meie töölaual on mitu eelnõu, mis räägivad nõrgemate ja vähemuste kaitsest ühiskonnas. Töövõimereformiga seotud eelnõude avatud arutelu komisjonis koos vabakondadega on olnud viljakas ning nüüdseks on ühisosa erinevate arusaamade vahel selgelt suurem. Toeks on ka Vabariigi Valitsuse koostöövalmidus. Idee toetada töövõime kaotanud inimesi tööturul on ju ilus ja õige. Reforme ei saa aga teha ainult paberil. Nii suur muudatus peab olema usutav ja käegakatsutav ning osalistele arusaadav. Loodan, et jätkame selle reformiga samasuguses avatud ja konstruktiivses vaimus. Ka uue lastekaitseseaduse arutelu vajab pidevat koostööd huvirühmadega. Seda uut seadust on tõesti kaua oodatud.
Head kolleegid! See maailm, kuhu me arvame ennast kuuluvat, põhineb arvamuste paljususel ja demokraatial, läbirääkimistel ja kokkulepetel ning nendest lepetest kinnipidamisel. Enamuse mõistval suhtumisel vähemusse. See maailm, mis mürgitas meie inimeste teadvust 50 aasta jooksul, karistas mis tahes põhjusel erinevat inimest surmanuhtluse, vangla, väljasaatmise või avaliku põlgusega. Iga teistsugune oli automaatselt vaenlane. Nüüd me elame juba üle paarikümne aasta vabas ja arvamuste paljususel põhinevas ühiskonnas. Me ei peaks mitte vihkama, vaid suhtuma lugupidavalt ka vähemuste õigustesse. Seejuures ei vaja see vähemus mitte kaitset enamuse eest, vaid samaväärseid õigusi elada oma elu. Mitte midagi enamat.
Eesti ei vaja kooseluseadust selleks, et nina püsti ajada ning öelda: vaadake, ka meie pole enam sovetid. Eesti vajab seda seadust selleks, et igal siin elaval inimesel oleks võimalik oma kooselu mõistlikul moel korraldada, mitte elada teadmises, et vähemusse kuulumise tõttu on ta tõrjutud või kuidagi halvem. Ja mida on siin kellelgi kaotada? Jätkuvalt saab ju käia kirikus või riigiametniku juures, öelda "jah" ja olla õnnelik. Ja saab ka seda mitte teha, seejuures koos elades ja õnnelik olles.
Kooseluseaduse arutelu vallandas Eesti ühiskonnas enneolematu dialoogi valijate ja valitute vahel. Selles arvamuste laviinis sisaldus sõimukirju ja solvanguid, aga oli ka palju argumenteeritud seisukohti. Kuigi ma ei ole kõigi kirjutajatega nõus, on mul siiski väga hea meel, et inimesed otsustasid oma arvamusi põhjendada ja oma nime all arvamuse välja öelda. Mulle meeldib saada inimestelt kirju ja arvamusi ka nende eelnõude puhul, mille vastu võitlemiseks ei ole moodustatud eraldi kodanikuühendust.
Valijatel on lisaks valimispäevale õigus ja võimalus väljendada parlamendiliikmetele oma veendumusi iga päev. Teadmine, et mul on võimalus poliitikutega otse suhelda, teeb meid koos tugevamaks ja vähem manipuleeritavaks. Rahvana kokkuhoidmiseks ei olegi meil vaja olla kõiges täiesti ühel meelel, aga meil peab olema vastastikune usaldus rääkida ka rasketel teemadel ja valmidus leida ühisosa.
Teades, et vaidlus kooseluseaduse üle saab olema tuline, on mul teile vaid üks palve: ka eelnõu vastased võiksid tunnistada, et selle seaduse vastuvõtmine ei saa muuta mitte kellegi eelistusi partneri valikul. See on ikka Jumala või looduse poolt ette antud, kuidas keegi parasjagu usub.
Üks valus ühiskonnas üles tõusnud teema kannab pealkirja "Palgavaesus". Sõnad "palk" ja "vaesus" ei sobi kokku mitte ühegi arusaadava valemi abil. Tööd tegev ja selle eest tasu saav inimene ei tohi aastal 2014 maailma arenenumate riikide klubisse kuuluvas riigis olla vaene. Riigikogu ei saa asendada tööandjate ja töötajate vastavat dialoogi. Küll saab aga parlament astuda samme, et see dialoog areneks ja muutuks meie tööelu igapäevaseks osaks.
Järgmise aasta märtsis valitakse uus Riigikogu koosseis. Mingi kirjutamata reegli järgi peaksin ma tänasel päeval kutsuma teid siin üles pühenduma vaid seadusloomele ja hoidma valimiskampaania väljaspool seda saali. Tore oleks ju teeselda lihtsameelset, kes seda üleskutset ka usub, aga seda ma ei tee, kui te pahaks ei pane.
Eesti vabakondadel on saanud traditsiooniks kutsuda erakondi üles järgima valimiskampaania ajal head valimistava. Tõesti, mitte just kõik erakonnad pole selle üleskutsega ühinenud. Sellegipoolest kutsun teid üles lähtuma vabakondade pakutud põhimõtetest ka seaduseelnõude menetlemisel ja aruteludel Riigikogu täiskogus ja komisjonides. Näiteks ei ole ju keeruline kiita või laita ideed ennast, mitte inimest või erakonda, kes selle mõtte on üles tõstnud. Tegemist on üleskutse, mitte ettepanekuga. Seetõttu ei saa seda ka hääletada ega võtta enne hääletust kümneminutilist vaheaega. Ja olgem julged uute ideede väljakäimisel ka selles osas, mis puudutab valitud kogu võimet ühiskonnas toimuvale paremini reageerida. Riigikogu ei saa avatud ühiskonnas ajale jalgu jääda. Peab olema selge, mida siin tehakse ja miks.
Erakondade soov valmiste-eelsel ajal eristuda on loomulik. Samal ajal sunnib ärev aeg Euroopas meid pigem näitama seda, kus me oleme valmis koostööks ühiste huvide nimel. Siiralt loodan, et meil õnnestub siinkohal tasakaal leida. Edu!

Suur tänu! (Aplaus.)

Sõna on Eesti Vabariigi presidendil Toomas Hendrik Ilvesel. Palun!

Austatav Riigikogu XII koosseis, peaminister ja Vabariigi Valitsuse liikmed, mu daamid ja härrad, head sõbrad! Elame praegu rahutut ja keerulist aega. Olen korduvalt kinnitanud, et Eesti julgeolek on paremini tagatud kui kunagi varem. Vähem kui nädala eest saime sellele kinnitust, kui president Barack Obama ütles siinsamas Tallinnas selgelt ja otsekoheselt, et Tallinn, Vilnius ja Riia on sama hästi kaitstud kui Berliin, Pariis ja London. Oleme teinud omal ajal õigeid otsuseid, alates Vene vägede väljasaatmisest 20 aastat tagasi kuni ühistest kokkulepetest kinnipidamiseni juba NATO-s olles. Nüüd näeme, et see ei olnud asjata.
Maailm meie ümber, meie lähim naabrus on muutunud. Tegelikkuseks on saanud see, mille kordumist me lootsime enam mitte näha. Ukrainas käib sõda. Seda alustas riik, mille piir jääb Tallinnast mõnesaja kilomeetri kaugusele. Sealpool on maskid langenud. Me näeme, kuidas Venemaa isoleerib end üha enam demokraatlikest riikidest. Ukrainas mahitas ta alguses relvastatud separatiste ja lõpuks tungis naaberriiki oma sõjaväega. Eesti territooriumilt röövis Venemaa julgeolekuteenistus FSB Eesti kodaniku, viis ta Moskva vanglasse ja takistab isegi Eesti konsulil Eesti kodanikuga kohtumast. Venemaa sõjaline tegevus on kaasa toonud demokraatlike riikide sanktsioonid. Eesti teeb kõik võimaliku – ka koos liitlastega –, et siit röövitud Eesti kodanik kiiresti koju naaseks. Aga see, mis meie naabruses toimub, tuletab meelde: julgeolek ja heaolu pole enesestmõistetavad. Mõlema nimel on vaja pingutada. Ja mõtet pingutada on. Meie kunagised õiged otsused – valik demokraatia, õigusriigi, Euroopa Liidu ja NATO kasuks – on praegu me parim kaitse. Nüüd jätkugu meil tarkust ja tugevust ka edaspidi õigeid valikuid teha.
Head Riigikogu liikmed! Neli aastat tagasi teie esimest istungit avades sõnastasin Eesti eesmärgi tulevaks 20 aastaks, nii nagu vähemalt mina seda näen. Leian, et Eesti rahva ja kultuuri kestmiseks ja arenguks on vaid üks tee. Me peame kujundama sellise Eesti, kus omad tahavad olla ja kuhu sõbrad tahavad tulla. See on meie võimuses. Kuna me oleme väike riik, on siin võimalik muudatusi kiiresti ellu viia. Parimate mõtete esilekerkimine ja teostamine on siin lihtsam kui suures riigis. Meie eesmärk saab olla Eestis maailma parima elukeskkonna loomine. Eesti võiks olla riik, kus valitsevad mõistus ja lahkus, kus igaühel on võimalik end teostada, luua vaimset ja ainelist rikkust. Kus me usaldame ja hindame iga inimest. Kus igaüks annab parima enese, perekonna ja ühiskonna heaolu nimel.
Sellisesse riiki ei kuulu rahulolu teiste tallamisest ja alavääristamisest. Eesti peab olema salliv ja liberaalne riik, kus austatakse põhiõigusi ja kõigi inimeste võrdsust seaduse ees. Seepärast on mul hea meel, et samasooliste kooselupaaride õigusi kindlustav seaduseelnõu on lõpuks teie laudadel. Selle debati toonist ja viisist peegeldub vastu Eesti poliitilise kultuuri hetkeseis. Just seda küsimust arutades seisame otsekui ristteel, kust edasi minnes otsustame, milliste riikide ja rahvaste moodi me soovime ja suudame olla, millisesse väärtusmaailma me kuulume, kuhu tahame kuuluda. Eesti peab saama iga aastaga suuremaks – vaimult, mõjult, heaolult. Kas selle sihi suunas aitab liikuda ühiskonna lõhestamine, umbusu ja viha külvamine? Ei aita.
Mu daamid ja härrad! Demokraatlikku õigusriiki ei kuulu Riigikogu liikmetele eristaatuse punumine. Riigikogu liikmetel peavad olema õigused, mis kindlustavad töökohustuste takistamatu täitmise, piisav sõltumatus, et valitsuse tegevust tõhusalt kontrollida. Ja see on kõik. Eestis on kõik inimesed seaduse ees võrdsed. Süüteokahtluse korral peab olema võimalik tõendeid koguda. Sõltumata sellest, kes kahtluse all on. Riigivõimu kuritarvitamine, sh kellegi seadusvastane jälgimine, on keelatud igal juhul. Seepärast peab igale põhiõiguste kitsendamisele vastama tõhus kontrollimehhanism. Leian, et meil on vaja siin tegelda just kontrolli tugevdamisega. Jälitustegevuse ja teabehanke õiguspärasuse kontrollimisse saaks senisest enam kaasata näiteks õiguskantsleri. Loodan, et jõuate enne valimisi selles suunas edasi liikuda.
Austatavad Riigikogu liikmed! Märtsis ees ootavate valimiste künnisel peame vaatama tagasi ja mõtlema, kas Riigikogu on pärast viimaseid valimisi oma otsuste ja tegudega Eestit suuremaks ja paremaks kasvatanud. Loodan, et sama teevad valijad. Täna oleks ennatlik õpetaja kombel koondhindeid välja hõigata. Minu meelest on Riigikogu praegune koosseis teinud palju asju hästi ja õigesti. Olgu näitena toodud rahvakogu ettepanekuist välja kasvanud kollektiivsete märgukirjade ja rahvaalgatuste esitamise seadustamine, mis on andnud kodanikele vahetu võimaluse osaleda õigusloome protsessis. Loodan väga, et seda õigust hakatakse heas usus ja lootusrikkalt kasutama. Sest Eesti saab paremaks vaid siis, kui me kõik, tõesti kõik, paneme oma jõule vastavalt õla alla, võitlemata kellegi või millegi vastu, vaid parimate otsuste eest – siiralt ja südametunnistusega.
Praegu, mil võitlus mõjusfääride pärast on naasnud Euroopasse, kus vahe demokraatlike ja ebademokraatlike, seadustele vilistades omavolitsevate riikide vahel aina süveneb, on eriti oluline, et me kõik pingutame, seismaks inimõiguste ja meie raskesti kättevõidetud vabaduste eest, et mitte libastuda autoritaarsuse ülistamisse, mida paraku oleme juba näinud ka nii mõnegi Euroopa Liidu liikmesriigi poliitiku väljaütlemistes. Panen kõikidele erakondadele südamele: olge kriitikaga konstruktiivsed! Tulge välja selgete ja teostatavate kavadega. Kasutagem valimiste-eelset aega tulevikustsenaariumide võrdlemiseks, nende eeliste ja vigade läbivaidlemiseks.
Enamik kõrgeltarenenud riike seisab silmitsi ühesuguse murega: tulevikku ei saa enam rajada majanduse ja rahvastiku kasvule. Vähest väljaõpet nõudvad tööd kaovad üha kiiremas tempos. Inimeste ootused heaolule aga ei kao. Riigid konkureerivad haritud ja toimekate inimeste pärast. Noored, aga ka vanemad inimesed liiguvad töö, õppimise ja eneseteostuse nimel rohkem kui kunagi varem. Keeled ega piirid enam ei takista. See on tegelikkus, mille eitamine meid edasi ei vii. Seepärast tuleb meil enestelt küsida, mida saab Eesti teha, et oleksime üleilmses konkurentsis edukad. Kuidas loome siia elukeskkonna, mis hoiab omi ning meelitab nutikaid ajusid ja osavaid käsi ka mujalt siia heaolu looma? Kuidas asuda väärtuste loomise hierarhias võimalikult kõrgele astmele? Kuidas teha nii, et just siin leiutatakse, disainitakse ja saadakse kasumit? Kuidas meelitada siia inimesi, kes meil ühiskonna rikkust suurendada aitavad? Mida teha, et riigihaldus oleks ratsionaalne, paindlik ja erk? Kuidas saada lahti asendustegevustest, mis raiskavad aega ja raha ning segavad otsuste langetamist? Kas me peame jaotama maksudest ja riigivaralt kogutud raha eluvõimetute üksuste püstihoidmiseks, lootes, et ehk surevad mõned neist ise välja? See küsimus puudutab paljusid eluvaldkondi koolidest kohaliku omavalitsuse üksusteni. Valusate ja paratamatute otsustustega viivitamine teeb Eestile kahju. Ma ei kutsu üles tegema läbimõtlematuid otsuseid lihtsalt selleks, et midagi teha, põhjendustega, et küll asi loksub ise paika või et äkki läheb paremaks. Paljudel juhtudel pole ebaselge mõjuga otsused mitte ainult kahjulikud, vaid lausa põhiseadusega vastuolus.
Küsimusi, millele valija peagi algavas kampaanias vastuseid ootab, on palju. Tahan loota, et kevadises valimiskampaanias osalejail jagub südametunnistust hoiduda kahest odavast võttest – katteta rahalubadustest ja Eesti halvustamisest. Keskenduge selle asemel ausale tulevikutee valikule. Rõhutan, et valija mandaadiga saab ja tuleb teha jõulisi otsuseid. Sest nagu tõdesin läinud talvel: see, mis tõi meid siia, enam edasi ei vii. Lühivaates võib otsustajate osaks langeda karm kriitika. Inimesed pahandavad, kui reforme ei tehta, aga vähimagi ümberkorralduse peale kirutakse valitsus maa põhja. Nii on see meil, nii on see mujal. Lihtne on olla üksmeelselt olemasoleva vastu. Keerulisem, aga targem on kokku leppida ja otsustada, kuidas edasi. On aegu, millal saab ja tulebki taset ja stabiilsust hoida. Ja on aegu, mil vanaviisi enam ei saa. Tuleb võtta vastutus, tuleb otsustada, tuleb tegutseda. Leppida tagasilöökidega ja lohutada end sellega, et õiglane hinnang tuleb alles siis, kui reformide tulemused on käes. Praegu on jälle käes suurte riigimeeste ja riiginaiste aeg.
Mu daamid ja härrad! Riigikaitset laiemas tähenduses ma juba puudutasin. Rahvusvaheline koostöö, käe hoidmine Ukraina arengute pulsil, võimalikult suure mõjuvõimu hoidmine Euroopa Liidus ja NATO-s, kaitsekulutuste piisav tase ja tark kaitseplaan on see, mida saab teha riik. Kodanik saab osaleda ja peab osalema riigikaitses oma võimete ja võimaluste kohaselt. Kuid lisaks sellele saab iga inimene Eestit kaitsta oma peas ja oma südames. Seda on igaühel kergem teha, kui siitsamast Toompea lossist, Stenbocki majast ja ministeeriumidest paistab kogu riigile, igale inimesele iga päev kätte kõige parem eeskuju. Ma tänan tähelepanu eest! Head uue aasta algust teile! (Aplaus.)

Tänan teid, härra president! (Meeskoor laulab.)

Täname veel kord Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori lauljaid ja nende dirigenti Peeter Perensit. Viimati kõlas nende esituses Ester Mägi laul "Soov". Aitäh teile, lauljad! (Aplaus.)
Nüüd on saabunud see hetk, kui saab üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Esimesena on ennast kirja pannud Heili Tõnisson Vabariigi Valitsuse esindajana. Palun!

Austatud härra esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kümme seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, ühelt poolt Euroopa Liidu, Euroopa Aatomienergiaühenduse ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Gruusia vahelise assotsieerimislepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Teiseks, ühelt poolt Euroopa Liidu, Euroopa Aatomienergiaühenduse ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Moldova Vabariigi vahelise assotsieerimislepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Kolmandaks, ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning nende liikmesriikide ja teiselt poolt Ukraina vahelise assotsieerimislepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet. Neljandaks, Maailma Kaubandusorganisatsiooni teenustekaubanduse üldlepingu lisa "Euroopa Ühendused ja nende liikmesriigid – erikohustuste koondloend" ratifitseerimise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja taristuminister Urve Palo. Viiendaks, laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse, kinnistusraamatuseaduse ja abieluvararegistri seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kuuendaks, tsiviilkohtumenetluse seadustiku, võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Andres Anvelt. Seitsmendaks, Cartagena bioohutuse protokolli vastutust ja kahju hüvitamist käsitleva Nagoya – Kuala Lumpuri lisaprotokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. Kaheksandaks, konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Üheksandaks, Eesti Vabariigi ja Maroko Kuningriigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Kümnendaks esitab Vabariigi Valitsus Riigikogu otsuse "Riigi 2013. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu. Nimetatud kolme eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Üheteistkümnendaks, etendusasutuse seaduse ja rahvusooperi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kultuuriminister Urve Tiidus. Aitäh!

Lauri Luik, palun!

Austatud Riigikogu! Annan kultuurikomisjoni nimel Riigikogu menetlusse Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest rahvusooperi nõukogu liikme tagasikutsumine ja uue liikme nimetamine" eelnõu. Teeme ettepaneku kutsuda rahvusooperi nõukogu liikme kohalt tagasi Ester Tuiksoo, kuna tema volitused Riigikogu liikmena on lõppenud, ja nimetada rahvusooperi nõukogu liikmeks Riigikogu liige Enn Eesmaa.

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel algatan korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eesmärk on taastada avalikus kohas alkoholi tarbimise keeld. Oleme näinud, mida selle keelu ärakaotamine on alates 1. juulist tänavapilti toonud. Oleme näinud, et ülesande panemine kohalikele omavalitsustele, linnadele ja valdadele ei toimi nii, nagu kodanikud sooviksid. See, et iga linn ja vald peab ise otsustama, kas ja kus tema territooriumil võib alkoholi tarbida, tekitab väga suuri üleriigilisi erinevusi, nii et pole täpselt aru saada, kus millised reeglid kehtivad. Teisalt paneb see ka linnadele kohustuse ise kontrollida, kuidas tema kehtestatud reegleid täidetakse. Kui näiteks Pärnu linn on määranud, kus tema territooriumil alkoholi tarbida ei tohi, siis politsei selle käsu täitmist ei kontrolli, kuna keeld on kehtestatud linnavalitsuse määrusega. Viies seadusesse tagasi üldise avalikus kohas alkoholi tarbimise keelu, paneme ka politseile ülesande selle seaduse täitmist kontrollida. Olgem ausad, selle seaduse muutmine tähendab, et Tallinna linn ei ole kohustatud hoidma Toompeal ja Kadriorus neid naljakaid silte, mis ütlevad, kus võib alkoholi tarbida. Me kõik tahaksime, et Tallinn saaks kehtestada alkoholi tarbimise reeglid üle linna, ilma et justiitsminister teda kohtuga ähvardaks. Tänan tähelepanu eest!

Olen vastu võtnud 13 eelnõu. Kui need on korrektselt vormistatud, siis võetakse nad menetlusse kodu- ja töökorra seaduse kohaselt.
Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 84 Riigikogu liiget, puudub 17.
Päevakorras on ohtralt täpsustusi. Kõigepealt tänab juhatus neid komisjone, kes pidasid võimalikuks täiskogu selle nädala päevakorda täiendada. Täpsustamise ettepanekud on järgmised. Kaitseminister Sven Mikser on avaldanud soovi esineda neljapäeval, 11. septembril Riigikogu istungil poliitilise avaldusega. Riigikogu juhatus nõustus sellega ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punkti 9 ja lõike 2 alusel täiendan 11. septembri päevakorda kaitseminister Sven Mikseri poliitilise avaldusega. Olgu öeldud, et kaitseministri soov meie ees esineda on seotud NATO tippkohtumise tulemustega. Teiseks on põhiseaduskomisjon teinud ettepaneku lisada teisipäevasesse päevakorda Riigikogu otsuse "Riigikohtu liikme Harri Salmanni kohtunikuametist vabastamine" eelnõu 696 esimene lugemine. Sotsiaalkomisjon on teinud ettepaneku arvata teisipäeva, 9. septembri istungi päevakorrast välja sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine ja lisada kolmapäeva, 10. septembri istungi päevakorda tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 667 teine lugemine, samuti ravikindlustuse seaduse ning töötervishoiu ning tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 679 teine lugemine.
Austatud Riigikogu, nende täpsustustega panen päevakorra hääletusele. Kes on selle poolt, et nädala päevakord kinnitada? Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 80 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi ja erapooletuid oli 2. Päevakord on kinnitatud.
Hetkel on kohal 89 Riigikogu liiget ja puudub 12. Nendes oludes alustame arupärimistele vastamist.

Alustame Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Tarmo Tamme, Valeri Korbi, Urbo Vaarmanni, Ester Tuiksoo ja Jüri Ratase esitatud arupärimisega. Arupärijate nimel on sõna Kadri Simsonil. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud peaminister! Kõnealune Riigikogu liikmete arupärimine peaministrile on üle antud ligi neli kuud tagasi, maikuus. Aga mis on neli kuud pikka perspektiivi silmas pidades! Kuna arupärimise viimane küsimus puudutab 15-aastast perioodi, mille lõpuks eelmine peaminister Andrus Ansip lubas 7,5 aastat tagasi meid viie rikkaima riigi hulka viia, siis neli kuud selle arupärimise sisu tõepoolest ei muuda. Arupärimine sai üle antud siis, kui avalikustati selle aasta esimese kvartali majandusnäitajad ja oli näha, et need on märksa tagasihoidlikumad, kui oli aasta alguse majanduskasvu prognoos. Nüüd on avalikustatud ka teise kvartali majandusnäitajad ja Rahandusministeerium on oma prognoosi märgatavalt kärpinud. SKT ei mõju aga kohe maksutuludele ja sellega seoses ongi esitatud meie esimene küsimus peaministrile. Kuna maksutulud on majanduse jahenemisele vaatamata praegu veel head, kas siis võib eeldada, et praegu käivates eelarve aruteludes ja eraldiste paikapanemisel võetakse arvesse, et järgmine aasta ei pruugi maksulaekumiste poolest nii leebe tulla? Me küsime ka seda, millisel määral on arvestatud Euroopa Liidu sanktsioonide mõju meie majandusele. Kuna need sanktsioonid on saanud juba mõnda aega toimida, siis ehk peaminister laiendab oma vastust ja räägib ka sellest, mida tehakse nende tootjate toetamiseks, kes on osa oma eksporditurust kaotanud. Lõpuks esitame selle küsimuse, mis oli kevadel kuum. Nimelt olevat meie majandus nii kehvasti kasvanud seetõttu, et Eestis oli soe talv. Ühelt poolt ei mõjunud see hästi SKT-le ja teiselt poolt ei mõjunud liiga hästi ka inimeste säästmiskäitumisele, mis näitab, et kütte arvel kokkuhoitud raha läks näiteks toidukaupade või muu esmavajaliku ostmiseks. Kuidas siis soojal talvel sai olla nii suur mõju Eesti majanduskasvule?
Head hooaja algust ka minu poolt ja peaministrile soovin jõudu järgmise aasta eelarve kokkupanemisel! Aitäh!

Arupärimisele tuleb vastata peaminister Taavi Rõivasel. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Lugupeetud kuus arupärimise esitajat, aitäh kõigepealt heade soovide eest, need kuluvad kindlasti marjaks ära! Vastan teie küsimustele, mis on tõepoolest, nagu te ütlesite, esitatud juba enne suve. Seetõttu on ka võimalik näha täna vähemalt osa küsimusi hoopis optimistlikumas valguses, kui toona paistis.
Esimene küsimus: "Rahandusministeerium on selleks aastaks prognoosinud 2%-list majanduskasvu, mis tundub I kvartali andmetele tuginedes suhteliselt optimistlik, kuid kuna maksulaekumistele avaldab majanduslangus mõju nihkega, siis see võib mõjutada hoopis tõsisemalt 2015. aasta riigieelarvet. Kuidas on mõjutanud uudis SKT vähenemisest järgmise aasta riigieelarve koostamist?" Statistikaameti andmetel kasvas Eestis majandus käesoleva aasta esimeses kvartalis 0,3% ja teises kvartalis 2,4%, võrreldes eelmise aasta samade kvartalitega. Selleks aastaks kokku ootab Rahandusministeerium 0,5%-list majanduskasvu, mis on tõepoolest vähem, kui varem prognoositud. Samal ajal ületavad maksulaekumised ootusi. Rahandusministeeriumi hinnangul jõudsid valitsussektori tulud ja kulud juuni lõpuks tasakaalu ning aasta kokkuvõttes võib valitsussektori nominaalne puudujääk tulla varem oodatud 0,7% asemel vaid 0,2% SKT-st.
Järgmise aasta riigieelarve eelnõu koostamine on valitsusel parasjagu käsil ja töö on pingeline nagu ikka. Eelnõu aluseks on võetud Rahandusministeeriumi värske prognoos, mille kohaselt on 2015. aasta riigieelarve maksulaekumised ligilähedaselt samal tasemel, kui me kevadel eeldasime. Seega suuri üllatusi ei ole. Nii Eesti kui ka eurotsooni ja kogu Euroopa Liidu majandus on kriisist aeglaselt taastumas, kuid kogutoodang on endiselt allpool potentsiaalset taset. Kui eeldada, et selle aasta tagasilöögid majanduses on ajutised ja mõne aasta jooksul taastub meie potentsiaalne majanduskasv, siis ei nõua ajutine kasvu aeglustumine või ka lühiajaline majanduslangus kohe riigieelarve kulude korrigeerimist. Seetõttu näevad Euroopa Liidu fiskaalreeglid ette seada eesmärgiks eelarve struktuurne tasakaal, mis võimaldab negatiivsemate majandusarengute korral nominaalset eelarve defitsiiti.
Teine küsimus: "Eesti lähiaja majandusväljavaadetele ei jäta oma mõju avaldamata Euroopa Liidu poolt Venemaa suhtes kehtestatavad majandussanktsioonid seoses Ukrainas toimuvaga ning Venemaa vastukäigud nendele sanktsioonidele, sest need mõjutavad meie Venemaale eksportivaid ettevõtteid. Kui suur võib olla nende sanktsioonide mõju Eesti majandusele?" Eesti Panga ekspertide hinnangul piirdub Venemaa kehtestatud sanktsioonide mõju 0,2–0,3% Eesti SKT-st. Euroopa Liidu poolt Venemaale kehtestatud sanktsioonide otsene mõju Eestile on veelgi väiksem. Venemaa kehtestatud sanktsioonid mõjutavad enim põllumajandust ja toiduainetööstust ning ka maanteetransporti.
Eesti eksportis 2013. aastal sanktsioonide alla kuuluvaid toiduaineid ja põllumajandussaadusi 75 miljoni euro ulatuses, mis moodustab 5,4% kaupade ekspordist Venemaale ning 6,0% toidu- ja põllumajandussaaduste koguekspordist. Eestis toodetud toidukaupadest eksporditakse Venemaale alla 10%, kuna peamised toidukaupade sihtriigid on Soome, Läti ja Leedu. Tuleb arvestada muidugi ka seda, et Venemaa kehtestas impordipiirangud mitmele ettevõttele juba 2014. aasta jaanuaris, mistõttu piima- ja kalatoodete eksport Venemaale vähenes juba esimesel poolaastal ehk siis enne Venemaa-poolseid nüüd väga suuresti teemaks olevaid sanktsioone. Piimatoodete puhul oli langus esimesel poolaastal koguni 36%. Juba varem oli piiratud elusloomade ning 2014. aasta jaanuarist ka sealiha sissevedu, mistõttu lihatoodete ja elusloomade eksport Venemaale oli selle aasta esimeses pooles pea olematu. 2014. aasta esimesel poolaastal vähenes viimaste sanktsioonide alla kuuluvate toidukaupade eksport Venemaale 27%, 28 miljoni euroni. Rahandusministeerium on oma suvises majandusprognoosis arvestanud, et Venemaa sanktsioonid vähendavad Eesti eksporti Venemaale 50 miljoni euro võrra, mis moodustab 0,4% Eesti kaupade koguekspordist. Eesti Panga hinnangul ulatub Venemaa kehtestatud sanktsioonide mõju, nagu ma ütlesin, 0,2–0,3%-ni Eesti SKT-st. See hinnang põhineb 2013. aasta andmetel. Esimese poolaasta langust arvestades võib see mõju väiksem olla.
Kui tulla selle juurde, mis arupärijad suuliselt juurde küsisid, siis isegi kui makropildis on sanktsioonide mõju suhteliselt väike, on see kindlasti tuntav konkreetsetes valdkondades ja eriti konkreetsetes ettevõtetes. Loomulikult peab ka valitsus vastavalt võimalustele püüdma neid ettevõtteid aidata. Põhiliselt töötame kahe stsenaariumi järgi. Esimene stsenaarium on see, et toetada Eesti põllumajandusettevõtjaid uute turgude otsimisel. Väliskaubandus- ja ettevõtlusminister on ka ise mitme turu esindajatega läbirääkimisi pidanud ja ma loodan, et sealt tuleb konkreetseid tehinguid. Teine asi, mida sektor on meilt palunud, on see, et Euroopa Liidu järgmise rahastamisperioodi vahendid avaneksid põllumajandustootjatele nii ruttu kui võimalik. Eesti saab väga suure tõenäosusega olema üks esimesi Euroopa Liidu riike, kes järgmiste perioodide vahendid kasutusele võtab. Me oleme valitsuses kokku leppinud, et majanduse elavdamiseks püüab Eesti peale põllumajandusvaldkonna ka teistes sektorites Euroopa Liidu vahendid võimalikult kiiresti kasutusele võtta.
Kolmas küsimus: "Üheks majanduslanguse põhjuseks on nimetatud sooja talve, mis vähendas majapidamiste küttearveid. Samas pole säästumäär Eestis tõusnud, mis lubab oletada, et kodumajapidamistes alles jäänud raha läks siiski eratarbimisse, mis kajastub sisemajanduse kogutoodangus. Kas sooja talve niivõrd suur mõju Eesti majanduskasvule ei näita tegelikult Eesti olematut majandust?" Head arupärijad, Eesti majandus on ka päriselt olemas ja ta ei ole teie irooniat ära teeninud. Näiteks USA-s peeti halba ilma samuti esimese kvartali kehvade majandustulemuste üheks põhjuseks, mis pärssis lisaks ehitustegevusele tootmist, transporti ning kinnisvara ja autode müüki. Nii väikestes kui ka suurtes riikides võib ilmastik majandust mõjutada. Eestis, nagu me mäletame, ei olnud tegu mitte ainult ilmastiku mõjuga, vaid oli muidki tegureid, mis mõjutasid energia tootmist. Ja kui energia tootmine ühes kvartalis eelmise aastaga võrreldes ikkagi 25% väheneb, siis nii suure sektori sedavõrd suur langus mõjutab ka kogupilti.
Arupärimise esitamise ajal paljud kahtlesid, kas esialgne statistika saab ikka olla adekvaatne, olles näinud, et palgad ja maksutulud kasvasid väga kiiresti jne. Nüüd me teamegi, et esialgseid andmeid on väga suures ulatuses korrigeeritud ja majanduse 1,9%-lisest langusest on Statistikaameti andmetel saanud 0,3%-line kasv. Kuidas sedavõrd suured kõikumised statistikas juhtuda saavad, on muidugi eraldi küsimus. Aga nagu te teate, on Statistikaamet oma töös sõltumatu ja võib-olla ei ole ka praktiline meil siin nende aruandeid liiga tõsiselt kritiseerida. Statistika juurde siiski tagasi tulles ütlen veel, et eratarbimise statistika kohaselt vähenesid kodumajapidamise ja eluasemega seotud kulutused elektrile, gaasile ja muule kütusele esimeses kvartalis aastatagustega võrreldes 7% ehk umbes 13 miljoni euro võrra. Mida selle 13 miljoni euroga nüüd täpsemalt tehti, on muidugi keeruline öelda. Näiteks kodumajapidamiste pangahoiused kasvasid esimese kvartali jooksul rohkem kui 120 miljoni euro võrra ehk siis peaaegu kümme korda. Kaupade jaemüük oli 75 miljoni euro võrra suurem kui eelmise aasta esimeses kvartalis. Ja küllap oli kokkuhoitud raha kasutamise võimalusi veelgi.
Neljas küsimus: "Teie eelkäija Andrus Ansip lubas Eesti viia 15 aastaga viie rikkaima Euroopa riigi hulka. Reaalsuses pole meie SKT jõudnud veel isegi tagasi majanduslanguse-eelsele tasemele. Kuidas Teie hindate Reformierakonna antud lubadust ning kui kaugel on Eesti sellest eesmärgist?" Poliitikas ei ole suurte eesmärkide püstitamine iseenesest ju vale tee. Vaatamata sellele, et ka meil oli väga tõsine majanduslangus ja et arvestatavad majanduslanguse põhjused olid väljaspool Eestit, on Eesti majanduskasv kümne viimase aasta jooksul olnud siiski Euroopa kiiremate hulgas ja küllap meil on potentsiaali paljudele rikkamatele riikidele veel tublisti lähemale, kui mitte neist ette jõuda. Nii et seda eesmärki, mille sisu on ju tegelikult Eesti inimeste elatustaseme tõus, ma kindlasti ei naeruvääristaks. Pigem kutsun teid kaasa mõtlema ja ütlema, millised on teie hinnangul need suured asjad, mida me peame tegema, et palgatase Eestis jätkusuutlikult tõuseks. Me näeme, et viimaste aastate jooksul on nii palgad kui ka pensionid väga kiiresti kasvanud. Me soovime, et see kasv jätkuks. Üks konkreetne asi, mida valitsus saab teha lisaks tööjõumaksude langetamisele, lisaks pensionide tulumaksu langetuse piirmäära tõstmisele, on viia ellu töövõimereform ja aidata aktiivsesse tööellu ka need inimesed, kes praegu peavad elama sotsiaaltoetustest. Ka see aitab meid lähemale sellele suurele eesmärgile. Aitäh!

Aitäh! Riigikogu liikmetel on peaministrile küsimusi. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Meile meeldib alati võrrelda end naabritega ja eks meie võrdluse aluseks on ka see, kuidas Lätil ja Leedul läheb. Teatavasti oli Lätil ja Leedul eelmisel aastal palju suurem majanduskasv kui meil ning sel aastal on samamoodi. Ka prognoos järgmiseks ja ülejärgmiseks aastaks näitab, et Läti ja Leedu majanduskasv tuleb oluliselt suurem kui Eestil. Leedu inimese ostujõud on teatavasti juba suurem kui Eesti inimesel. Kas valitsus peaks oma prioriteedid ümber sõnastama ja panema prioriteediks selle, et Eesti jääb kahe rikkaima Balti riigi hulka? Kuidas sellest olukorrast välja tulla, sest praegune situatsioon on tegelikult ju kurb?

Aitäh! Selle küsimusega te demonstreerite küll seda, et te üldse ei tea, millises seisus on Läti, Leedu või Eesti majandus. Hiljuti, mõni kuu tagasi oli Lätis õpetajate miiting, kus nõuti, et õpetajate palgatase jõuaks ligilähedaseltki Eesti tasemele. Selliseid asju on küll ja veel. Eesti elatustase, nii nominaalis kui ka arvestades ostujõudu, on Baltikumis kõige esimene, mis ei tähenda, et me ei hoiaks pöialt, et ka Lätil ja Leedul hästi läheks. Läti ja Leedu on meie jaoks olulised sihtturud ja tähtsad majanduspartnerid ning loomulikult on meie huvides, et nendel läheks hästi. Aga väide, et Lätis või Leedus elatakse Eestist jõukamalt, näitab, et ei olda päris täpselt kursis ei palgatasemete ega statistikaga.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Teie valitsuse liige, rahandusminister härra Jürgen Ligi ütles Venemaa ja Eesti suhetest rääkides, et põhimõtteliselt võiks selle riigi üldse partnerina ära unustada. Kas see on tema isiklik arvamus ministrina või on see teie valitsuse suund, kuhu me liigume Venemaa ja Eesti suhetes?

Ma palun vabandust, teie kolleeg seisis sel hetkel, kui te küsisite, täpselt teie ees. Kas oleks võimalik korrata põhiküsimust, mis see oli, mida Jürgen Ligi ütles?

Palun korrata küsimust!

Härra Ligi ütles, et põhimõtteliselt võiks selle riigi üldse partnerina ära unustada. Tahaksin kuulda teie kommentaari selle väljaütlemise kohta.

Aitäh! Ma pean tunnistama, et ma ei ole sellist sõnavõttu kuulnud, ja seetõttu ei oska öelda, kas see on täpne tsitaat. Aga sellega me peame vaieldamatult arvestama, et kaubavahetus Venemaa Föderatsiooniga ei ole viimase 23 aasta jooksul olnud sama kindel, sama stabiilne kui näiteks kaubavahetus Euroopa Liidu riikidega. Sellega peab arvestama! Ei ole poliitikute öelda, kus ettevõtjad peaksid oma äri ajama ja kus mitte. Samas ei saa poliitikud ka jätta ütlemata, kui nad näevad kuskil riske. Riske kaubavahetuses Venemaaga on juba mitu aastat rõhutatud. Osa inimesi on pidanud seda hirmutamiseks, aga nüüd tagantjärele tarkusena võib seda pidada ka adekvaatseks hoiatuseks. Sellega lihtsalt tuleb arvestada. Suurte kasumiootustega käivad ettevõtlusmaailmas paraku tihti kaasas ka suuremad riskid – nii ongi. Kõige turvalisem kaubavahetus on meil loomulikult Euroopa Liiduga ja nende riikidega, kellega on sõlmitud vabakaubanduskokkulepped.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud peaminister! Ma jätkan mõnes mõttes Tarmo Tamme esitatud küsimust. Te ütlesite, et Eesti õpetajate palgad on kõrgemad kui Läti õpetajatel. Jah, teil on õigus. Aga mis sellest kasu on, kui Eesti õpetaja maksab enamiku oma palgast ära Sandor Liive kontorisse või Baltikumi kõige kallimate toiduainete peale? Miks on ikkagi nii, et Eurostati järgi on praegu Leedu inimese ostujõud suurem kui Eesti inimesel?

Aitäh! Praeguseks peaks ka see statistika olema juba korrigeeritud. Tegu oli metoodika veaga, mille detaile võib pikemalt seletada, aga väga lihtsustatult öeldes kajastati Leedus rahvaloenduse järgseid ja meil rahvaloenduse eelseid andmeid. Teiseks, Leedus on osa kaupade ja teenuste – ma rõhutan, ka teenuste – hinnad märgatavalt madalamad kui Eestis. Aga see teenuste odavus tulenebki tihti just madalast palgatasemest. Praeguse teadmise järgi on Eesti elatustase, arvestades ostujõudu, Baltikumis kõige kõrgem. Kui Leedus olid statistika korrigeerimise eel reaalsed palgad, reaalsed sissetulekud ja pensionid palju väiksemad kui Eestis, siis vaevalt see võrdlus kedagi lõpuni õnnelikuks teeb.
Teiseks on väga ekslik väita, et eestlased viivad, nii nagu teie ütlesite, Sandor Liive kontorisse lätlaste ja leedulastega võrreldes rohkem raha. Vastupidi, Eesti liitus vaba elektrituruga ja viimase poole aasta jooksul on elektrienergia hind olnud Eestis soodsam kui meie lõunanaabrite juures, sõltub kuust, aga ligikaudu veerandi, isegi kolmandiku võrra soodsam. Selle põhjus on ühelt poolt vaba turu omaksvõtmine, teiselt poolt aga ka ettenägelikud otsused energiaühenduste rajamisel. Me oleme peale EstLink 1 valmis saanud EstLink 2 kaabli, mis on 100% töös. See on garanteerinud meile soodsaima energia Põhjamaades. Selleks, et ka Läti saaks nagu meiegi odavamat elektrienergiat ja meie elektritootjad võiksid rohkem toota, kavatseme ehitada kolmanda elektriliini Läti suunal. See suurendab meie ülekandevõimsusi Eesti–Läti suunal. Lihtsalt teile teadmiseks, et elektri hind on Eestis soodsam kui Lätis ja Leedus, mitte vastupidi.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Te nimetasite ka palgatõusu, et meie elu on paremaks läinud ja inimeste palgad on tõusnud. Ma tooksin siin samuti võrdluse härra Sandor Liivega. Kui tema 10 000-eurone palk tõuseb 2000 võrra ja miinimumpalk tõuseb õige vähe, siis me saamegi väga kena keskmise palga tõusu. Keskmine palk kasvab, aga tegelikult see ei näita ju, et vaese inimese olukord oleks paremaks läinud, et ta ostujõud ja heaolu oleksid suurenenud. Kas olete sellega nõus?

Eestis on miinimumpalk viimase kahe aasta jooksul kasvanud üle 10% aastas, mediaanpalk sõltuvalt aastast ca 8% ja keskmine palk üle 6% aastas. Need on suure tõenäosusega Euroopa ühed suuremad kasvud, võimalik, et isegi kõige suuremad kasvud kogu Euroopas. Oluline on teada just seda, et miinimumpalk on kasvanud protsentuaalselt kõige kiiremini, kuid mediaanpalk ja keskmine palk enam kui 6%-lise kasvuga on samuti väga arvestataval tasemel. Samal ajal on kasvanud ka tööhõive, mis omakorda tähendab seda, et sotsiaalmaksu laekub rohkem. Seetõttu võib olla päris kindel, et nii nagu selgi aastal kasvavad ka järgmisel aastal täiesti arvestatavalt meie eakate inimeste sissetulekud ehk pensionid.

Mihhail Korb, palun!

Austatud härra peaminister! Oma sõnavõtus te mainisite välisturgusid, millega praegu tegeldakse ja kuhu üritatakse suunata kaupu, mida ei saa enam Venemaale müüa. Kas te võite sellest rohkem rääkida? Konkreetne küsimus: mis turud, mis riigid, mis kaubad need on? Missugustest mahtudest jutt käib?

Aitäh! See on väga õige ja põhjendatud küsimus. Me oleme vaadanud nii ida poole kui ka Euroopa Liidust lõuna poole. Loomulikult on osa kaupu sellised, mida on kõige lihtsam või üldse võimalik realiseerida ainult vahetus naabruses. Näiteks toorpiima ei ole puhtteoreetiliselt võimalik väga kaugele viia. Seda kahel põhjusel: esiteks see rikneb ja teiseks on ka toorpiima lisandväärtus liiga väike, et seda väga kaugele transportida. Niisiis see ei ole mõeldav. Seepärast me ei otsi mitte ainult uusi turge, vaid otsime ka võimalusi suurendada nende kaupade osakaalu, mille lisandväärtus oleks suurem ja mille säilivusaeg oleks pikem. Tüüpiliselt me räägime siin võist, millel on väga suur lisandväärtus ja pikem säilivusaeg kui piimal, ja räägime ka juustust. Piimapulbril on säilivusaeg küll pikk, aga lisandväärtus jällegi märksa väiksem. Kõikide nende asjadega tegeletakse.
On erisuguseid hinnanguid. Mõned ütlevad, et kogu piim, mis vastu võetakse, on võimalik ümber töötada. Teised ütlevad, et tootmisvõimsust jääb ikkagi vajaka. Nii väliskaubandusminister kui ka põllumajandusminister hoiavad ettevõtjatega väga tihedat sidet ja jälgivad, kas ümbertöötamisega saadakse hakkama või on varakult vaja ka investeeringutoetusi, näiteks Euroopa Liidu vahenditest, et laiendada Eestis kas siis või tootmist või piimapulbri tootmist. Konkreetsed läbirääkimised on jõudnud päris kaugele mitmes kohas, aga ma ei tihkaks midagi enne välja öelda, kui konkreetsed lepingud on juba sõlmitud, muidu tekitab see võib-olla liiga ennatlikke ootusi. Ma usun, et te mõistate: see, et ministrid aitavad Eesti ettevõtetel läbirääkimisi pidada, on meie jaoks üsna erakordne. Sellist asja ei ole väga tihti ette tulnud ja ka teistes riikides pole seda väga tihti tehtud. Samas ma tean, et nii meist põhja pool kui ka meist lõuna pool otsitakse samamoodi uusi turge. Me oleme arutanud nii põhja- kui ka lõunanaabritega, et teatud turgude leidmisel tuleks koostööd teha. Ma tõesti loodan, et Anne Sullingu ja Ivari Padari ühiseid püüdlusi saadab edu.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, peaminister! Avan läbirääkimised. Kas arupärijad soovivad esineda? Kõnesoove ei ole, lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmisena on kavas Riigikogu liikmete Marika Tuus-Lauli, Ester Tuiksoo, Yana Toomi, Viktor Vassiljevi, Tarmo Tamme, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa ja Peeter Võsa esitatud arupärimine vaeste olukorra kohta Eestis. Palun, arupärijate nimel Marika Tuus-Laul!

Austatud istungi juhataja! Austatud härra peaminister! Head kolleegid! Andsime mai algul sisse Keskerakonna fraktsiooni arupärimise, kus küsime, miks taotleti sel aastal ja ka järgmisteks aastateks Euroopast palju vähem vaesusabi kui eelmistel aastatel. Ja kui varasematel aastatel kuulus vaesusabi küsimine Põllumajandusministeeriumi töövaldkonda, siis sellest aastast taotleb vaesusabi Sotsiaalministeerium. Kuna härra Taavi Rõivas oli selle aasta algul veel sotsiaalminister, siis võib öelda, et see kuulus tema töövaldkonda.
Nende andmete järgi, mis Sotsiaalministeerium Euroopa abifondile edastas, on Eestis vaeseid vaid 45 000. Siin on aluseks võetud toimetulekutoetust saavate inimeste arv. Põllumajandusministeerium edastas varasematel aastatel Euroopasse aga Statistikaameti andmetel baseeruva absoluutses vaesuses elavate inimeste arvu ja neid inimesi on meil umbes 120 000. Niisiis esitati sel aastal ligi kolm korda väiksem vaeste arv, millest kahjuks sõltubki meile antav abi. Näiteks Leedu saab puudust kannatavatele inimestele mitu korda rohkem abi, samuti Kreeka. Kurb tõsiasi on see, et midagi ei anna muuta. See kehtib seitse aastat järjest, sest järgmine rahastamisperiood on kinnitatud. Loomulikult me tahame teada, miks nii tehti, kas asjatundmatusest või soovist tegelikku vaeste arvu maha salata, et paremad ja edukamad näida.
See arupärimine põhines meie kevadistel teadmistel. Nüüd on meil uus teadmine, et sel aastal ei ole üldse võimalik vaesusabi saada. Sotsiaalministeerium pole suutnud seda välja kaubelda, sest ei tehtud koostööd mittetulundusühingutega. Kas see on nii või ei ole, seda me küsimegi. Palun, härra peaminister, vastust, te olite abi taotlemise ajal ju sotsiaalminister! Ühtlasi palun, et te loeksite ka küsimused ette! Aitäh!

Arupärimisele tuleb vastama peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad, vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Euroopa abifondile andmeid saates tahtis valitsus näidata Eesti vaesust Euroopale paremas valguses, kui see tegelikult on. Kelle sotsiaalministriks oleku ajal need andmed abifondile saadeti?" Abifondi määruse väljatöötamise ning läbirääkimiste etapis ei esitatud Eestile otseselt küsimust vaeste olukorra ja vaeste arvu kohta, mistõttu ei saa väita, et Eesti oleks vaeste arvuna esitanud 45 000. Abifondi eelnõu koostades ning fondi arvestusi tehes lähtus Euroopa Komisjon ametlikust ning kõigile kättesaadavast Eurostati statistikast.
Teine küsimus: "Mida annaks teha, et viga parandada ja et Euroopa teaks meie tegelikku vaeste arvu?" Vaeste kohta kogutakse andmeid ja saadetakse näitajaid Euroopa Liidu tasemel usaldusväärsetest andmebaasidest, näiteks Eurostatist. Oluline on silmas pidada, et suhtelises vaesuses elavate inimeste arvu vähendamist ja absoluutse vaesuse leevendamist ei ole võimalik saavutada ainult abifondi kaudu. Veelgi enam, kui me vaatame neid summasid, siis suurusjärk oli eelmisel ja on ka sel perioodil umbes üks miljon eurot aastas. Kui me aga vaatame valitsusprogrammis neid tegevusi, mis aitavad tegelikult vaesust vähendada, siis me räägime sadadest miljonitest. Küllap te mõistate, et tegelik, tugev mõju on hoopis mujal. Me räägime praegu ühest miljonist, pluss-miinus võib-olla mõnisada tuhat aastas, mis on teie tõstatatud üks kild kogu pildist, tegelik pilt on sadades miljonites. Nii et seda peab neid küsimusi esitades arvestama.
Kolmas küsimus: "Nagu selgub 13. mai Eesti Päevalehest, ei kaasatud otsuse tegemisse vaesusega tegelevaid organisatsioone. Miks neid ei kaasatud, kui tulemuseks oleks ilmselgelt olnud pädevamad ja Eestile kasulikumad otsused?" Abifondi eelarve läbirääkimised toimusid väga limiteeritud aja jooksul, mis ei võimaldanud avada diskussiooni laiemas huvigrupis. Abifondi rakenduskava ja programmi väljatöötamisel teeb ministeerium aktiivset koostööd vaesusega tegelevate organisatsioonidega ning toiduabi jagamise süsteem ja muud rakendusküsimused otsustatakse koostöös partneritega.
Neljas küsimus: "Sotsiaalminister Helmen Kütt ütleb samas lehes antud intervjuus, et kord aastas antav toiduabi ei too inimest vaesusest välja. Kas ka teie leiate, et vaesematel peredel ei ole Euroopa abifondi poolt jagatavat toiduabi sisuliselt vajagi?" Sotsiaalkaitseminister Helmen Küti lause on kontekstist välja rebitud. Sotsiaalkaitseminister on seisukohal, et inimesi aitab peale toiduabi vaesusest välja mitmesuguste toetavate teenuste ja tegevuste pakkumine ning ka võimaluste loomine tööleasumiseks. Abifondi vahenditest jagatav toiduabi on kahtlemata oluline, kuid selle kõrval tuleks meeles pidada, et abifondi vahendid ei ole kaugeltki mitte ainus võimalus vaesusprobleemiga tegelemiseks. Muud allikad, nagu ma ütlesin, on kordades suurema mõjuga ja ka rahaliselt mitu korda suurema kaaluga. Valitsus on võtnud eesmärgiks aidata vaesuses olevaid inimesi nii toiduabiga kui ka muude toetuste suurendamisega, pidades seejuures silmas, et toetus oleks õigesti sihitud. Oluline on samal ajal pakkuda inimestele suuremas mahus teenuseid, mis aitaksid neid vaesusringist välja ja võimaldaksid ise toime tulla. Struktuurivahendite kõrval panustab Eesti vaesuse vähendamisse väga suurel määral ka oma eelarvevahendite kaudu. 2015. aastast tõuseb nii universaalne lapsetoetus kui ka vajaduspõhine, just vaesematele peredele suunatud peretoetus. Toimetulekutoetuse määramisel võrdsustatakse laste osakaal perekonna esimese liikme omaga. Tasuta koolilõunat hakatakse lisaks põhikooli lastele pakkuma ka gümnaasiumiõpilastele. See loetelu jätkub.
Viies küsimus: "Riigikohus on oma otsustes korduvalt juhtinud tähelepanu, et toimetulekupiir on ajale jalgu jäänud, kuna see ei ole võrreldav statistilise elatusmiinimumiga. Kas ja millal peate vajalikuks toimetulekutoetus üle vaadata ja seda tõsta?" Toimetulekupiir otsustatakse eelarve menetlemise käigus ning seejuures tuleb arvestada riigieelarve võimalusi. Ühes on aga valitsus kindlalt kokku leppinud: meie eesmärk on pakkuda suuremat kindlustunnet peredele ning luua töötamise ja ühiskonnaelus osalemise võimalusi. Selle aasta jooksul toimetulekupiir mäletatavasti tõusis. Teiseks oleme kokku leppinud, et järgmisel aastal tõuseb see päris kindlasti nendel peredel, kus on lapsi. See on väga põhimõtteline otsus, sest lastega perede toimetulek on meie valitsuse jaoks väga selge prioriteet. Ja nagu ma juba varem ütlesin, suureneb kordades – ma ütleksin, et pretsedenditult – ka lapsetoetus, seda nii kõikidel peredel ühtlase toetuse näol kui ka just nendel peredel, kes riigi tuge kõige enam vajavad. Suur tänu teile!

Kas peaministrile on küsimusi? Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud härra peaminister! Ma soovin ikkagi teada, miks sel aastal taotleti vaesusabi vähemale arvule inimestele kui eelmistel aastatel, ning kui palju või kas üldse me saame sel aastal toiduabitoetust Euroopast. Endine põllumajandusminister härra Seeder on siin saalis neid arve väga täpselt nimetanud. Tema ajal olid toetused väga suured.

Aitäh! Kuna endisel põllumajandusministril on täna juubel, siis võiks temast rääkida nii mõndagi head. Temal oli väga palju asju, vähemalt kui distantsilt vaadata, hirmus hästi. Aga tõsisemalt rääkides ma loodan, et meil on võimalik tempokalt kasutusele võtta lisaks kõnealusele fondile ka teised Euroopa Liidu fondid. Kui vaadata seda aastat, siis reaalne seis on, et mitte üheski Euroopa Liidu riigis ei ole fondid veel avatud. Kuna José Manuel Barroso käis Eestis, siis olime meie ühed esimesed, kes jõudsid Euroopa Komisjoniga põhimõttelisele kokkuleppele, me saime põhilised meetmed ja eraldised paika. Nüüd on veel vaja rakenduskava kokku leppida ja me loodame, et teeme sedagi ühena esimestest. Ma usun, et sel aastal on võimalik ka see fond avada, aga millises summas, seda ei tihka ma veel öelda. Ma loodan, et see õnnestub.

Mihhail Korb, palun!

Tänan võimaluse eest küsida! Austatud härra peaminister, te rääkisite toimetuleku piirmäära suurendamisest sellel aastal. Ma ütlen teile, kui suur see toimetuleku piirmäär on – see on 90 eurot kuus pere esimese liikme kohta ja 72 eurot iga järgmise pereliikme kohta. Keskmiselt 85 eurot kuus on siis see piir, millest alates on inimesel võimalik toimetulekutoetust saada. Mis te arvate, kas see 90 eurot on mõistlik piir või tuleb seda tõsta?

Aitäh! Kuna ma olin toimetulekupiiri tõstmise ajal sotsiaalminister, siis ma mäletan selle piiri suurust väga täpselt. Aga nagu ma ütlesin, oleme praeguseks juba ära teinud vähemasti selle otsuse, et lastega peredel see piir kindlasti tõuseb. Seda esiteks. Teiseks tuleb arvestada, et toimetulekupiiri lisaks on kulud inimeste eluasemele. Põhimõtteliselt oleme muidugi valmis toimetulekupiiri tõstmist ka tulevikus arutama, aga seda tuleb alati hinnata selles kontekstis, milline on mõju tööturule ja inimeste käitumisele. Kõige eelistatum toimetuleku parandamise viis nii inimeste endi kui ka riigi seisukohast on loomulikult see, kui aidata inimestel leida tööd, aidata neil tagada iseenda ja oma lähedaste toimetulek. Üks tõesti suur asi, mis tagab tulevikus väga paljude Eesti inimeste, rõhutan, väga paljude inimeste toimetuleku, on töövõimereform. Umbes aasta tagasi kohtusin ma sotsiaalministrina sel teemal ka teie fraktsiooniga ja kogesin väga mõistvat suhtumist. Seepärast loodan siiralt, et teie fraktsioon menetleb seda eelnõu väga konstruktiivselt, pigem aitab ja toetab, sest see toob reaalselt väga palju inimesi toimetulekuraskustest ise toime tulijate hulka.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Marika Tuus-Laul, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Meid ajendas seda arupärimist esitama eelkõige see, et Sotsiaalministeerium ei kaasanud Euroopa toiduabi üle otsustamise protsessi mittetulundusühinguid, kes vaestega iga päev kokku puutuvad. Miks ei kaasatud näiteks Eesti Toidupanka, kes selle küsimusega vahetult tegeleb? Miks ei kaasatud Eesti Punast Risti, kes nende probleemidega tegeleb? Miks ei tehtud koostööd näiteks Euroopa vaesusvastase võrgustiku Eesti esindajatega? Miks ei tehtud koostööd Eesti Lasterikaste Perede Liiduga ja paljude teistega? Vaesusega tegelevatele organisatsioonidele ei ole isegi teada antud, et sellest aastast kehtivad uued toetuse andmise reeglid võimaldaksid abistada vaeseid peale toidu ka näiteks tööstuskaupadega. Me näeme, et teised riigid ei varja oma vaeste arvu – Prantsusmaa, Itaalia ja väga paljud teised rikkad riigid saavad vaesusabi. Miks siis meie seda varjame?
Kõigile on selge, et vaeseid inimesi on meie ümber kindlasti palju rohkem kui toimetulekutoetuse saajaid paberite järgi. Aga viimase põhjal, nagu me oleme aru saanud, taotleti seda toetust, mida nüüd võib-olla ei tulegi. Seega küsime, miks me tahame näida parematena. Me ei ole ju nii rikkad, me oleme vaesed. Meil Eestis elab suhtelises vaesuses iga viies inimene, absoluutses vaesuses iga 14. inimene. Iga teine töötu elab meil suhtelises ja iga kolmas töötu absoluutses vaesuses. Toimetulekutoetust meil küll suurendati, kuid 90-eurone toetus ei kata ära isegi toidukorvi maksumust. Meie toimetulekutoetus on üle kahe korra väiksem kui meie 186-eurone elatusmiinimum. Meie rahvapension on üliväike, seda on mainitud ka Euroopa sotsiaalharta täitmise aruandes ja me peame selle kohta aru andma.
Kes siis on meil vaesed? Kõige vaesemad on meil kindlasti üksikemad, samuti 60+ inimesed, naised, kes on lasteta – nemad on süvavaesed. Meil on palgavaesus, millest on täna siin saalis juba räägitud – inimene käib hommikust õhtuni tööl, vähemalt 40 tundi nädalas, aga saab nii väikest palka, et jõuab vaevu oma maksud ära maksta, ning pärast seda on ikka vaene. Euroopa elukvaliteedi viimase uuringu järgi on Eestis madal palgatase ning vilets elukvaliteet, ostujõud ja elatustase. Sellest me rääkisime siin kevadel pikemalt. See avalikustatud uuring ütleb, et meie elukvaliteedi tase skaalal 0–10 on üksnes 4,5 punkti. Palgavaesust näitab seegi, et 6% palgatöötajatest elab suhtelises vaesuses, hoolimata sellest, et nad käivad tööl, ja 1% isegi absoluutses vaesuses. Näiteks Kallastel, Alatskivi ja Peipsiääre vallas elab üle 40% inimestest suhtelises vaesuses. Sügavas materiaalses ilmajäetuses elas kolm aastat tagasi meil 22 200 last ehk 9% kõikidest lastest. Neid arve võib siin lõpmatuseni ette lugeda. Meil on üle 90 000 inimese ravikindlustuseta, pea 80% tööinimestest teenib alla 800 euro ja nendest pooled saavad vähem kui 400 eurot.
Valitsus on rääkinud keskmise palga tõusust ja sellega uhkeldanud. Kuid kui me vaatame riigiettevõtete juhatuse liikmete ja teiste kõrgepalgaliste palkade ja sissetulekute suurt kasvu ning paneme kõrvale miinimumpalga saajate palgatõususendid, ehk kui esimeste palk tõusis võib-olla paar tuhat ja teiste oma paarkümmend eurot, siis me saamegi väga kena keskmise tõusu. See ei näita aga tegelikku olukorda. Tõsi, järgmisel aastal tõuseb miinimumpalk 390 euroni, aga samas me teame, et 1%-lisest tulumaksu alandamisest ei võida väikesepalgalised peaaegu mitte midagi. See on taas kingitus jõukamatele, mida Reformierakond on aastaid teinud.
Nii et meil jäi täna tõepoolest väga palju küsimusi õhku. Miks me ikkagi taotlesime vaesusabi sel aastal palju vähem kui eelmistel aastatel? Miks me vaeste arvu varjame ja jaanalindu mängime? Miks me moonutame tegelikkust? See maksab meile nüüd seitse järgmist aastat tagantjärele kätte. Aitäh!

Aitäh! Kas Riigikogu liikmetel on sõnavõtusoovi? Ei ole. Küll aga on soovinud esineda peaminister. Palun!

Lugupeetud arupärijad! Inimeste toimetulek on liiga oluline teema, et seda selliselt pisendada, nagu teie oma arupärimises olete teinud. Te toote lauale inimeste toimetuleku teema ja üritate öelda, et kui Eesti taotleks miljoni euro asemel aastas näiteks 1,5 miljonit, siis sellega oleks võimalik Eesti inimeste toimetulekut oluliselt parandada. Ma loodan, et te mõistate ka ise, et see on küll tähtis detail, aga see on siiski detail ja kindlasti mitte suur pilt. Olgem ausad – see, kas kõnealuses Euroopa Liidu meetmes on üks miljon, poolteist miljonit või kaks miljonit, ei aita Eesti inimesi paremale elujärjele. Mis aitab? Aitab see, kui Eesti peres oleks mõlemal vanemal tööd. Tööpuudus on Eestis vähenenud ja see on oluliselt väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Eestis tahetakse töökohti luua, sest meil on soodne majanduskeskkond. Siin saalis peaks arutama seda, kuidas tulevikus veel rohkem töökohti luua. Seda esiteks.
Teiseks aitab Eesti inimestel paremini toime tulla see, kui palgad ja pensionid järjepidevalt kasvavad. Palkasid ja pensione ei kasvata mitte ilukõned ega nõudmised, vaid palgad ja pensionid saavad kasvada üksnes siis, kui Eesti majandusel läheb hästi ja siinne keskkond on selline, kuhu tahetakse tasuvaid töökohti luua. Selle nimel me peame pingutama. Kolmandaks, vaesust aitab oluliselt vähendada ka see, kui kõigil neil inimestel, kes tahavad toime tulla, tahavad tööd teha, oleks see võimalus. Teil on võimalik sellele kaasa aidata, hääletades töövõimereformi eelnõu poolt. Me aitame sellega väga paljude inimeste toimetulekut parandada. Ja mitte ainult rahalises mõttes, vaid siin on jutt inimestest, kes tahavad olla ühiskonnaelus aktiivsed.
Nii et ma palun teid, ärge pisendage sedavõrd olulist teemat, nagu on inimeste toimetulek, taandades seda ühele Euroopa Liidu meetmele ja sellele väikesele killule! See ei ole asi, mis meid suures pildis aitab. Proovige kaasa aidata sellele, et Eesti inimeste elu tegelikult paremaks teha. Aitäh!

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmisena tuleb arutlusele Riigikogu liikmete Aivar Riisalu, Marika Tuus-Lauli, Heimar Lengi, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme, Kalev Kallo, Urbo Vaarmanni, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi ja Kadri Simsoni esitatud arupärimine pankade tegevuse regionaalse mõju kohta. Arupärijate nimel esineb sõnavõtuga Marika Tuus-Laul. Palun!

Härra juhataja! Austatud härra peaminister! Head kolleegid! Esitasime 2. juunil arupärimise seoses pankade tegevuse vähenemisega maapiirkondades. Me näeme, et Eesti suuremad pangad on viimastel aastatel vähendanud nii pangakontorite, sularahaautomaatide kui ka pakutavate teenuste arvu. Maapiirkondades on suletud pangakontorid asendatud piiratud arvu teenuseid pakkuvate postipankadega ja suuremaid asulaid üks-kaks korda kuus läbivate pangabussidega. Samal ajal on tõusnud teenuste hinnad. Selle aasta algul tõstsid pangad üksmeelselt näiteks sularaha käitlemise hinda, põhjendades seda sooviga, et kliendid hakkaksid rohkem kasutama elektroonilisi kanaleid. Kui varem külastasid pangabussid ka näiteks suuremaid üritusi, siis aprilli lõpus teatas Swedbank, et nendel osalemisest on loobutud, mis on viinud selleni, et paljudel üritustel on lausa sularahakriis. Swedbank on asunud vähendama nende pangakontorite arvu, kus saab arveldada sularahas ja vahetada valuutat, lühendatud on pangakontorite lahtioleku aegu. Isegi katkist rahatähte ei ole võimalik Swedbanki kontoris ümber vahetada.
Kui me arupärimise esitasime, siis puudutas sularaha arveldamise muudatus põhiliselt Haapsalu kontorit. Haapsalu linnapea ja volikogu esimehe sõnul näitab Swedbanki tegevus, et Haapsalu on Eesti ääremaa ja et sinna polekski nagu midagi vaja. Ääretult ülbe oli Swedbanki Lääne-Eesti regiooni juht, kes küsis retooriliselt, mitu lennukit Haapsalust õhku tõuseb ja mitu kruiisilaeva sealt stardib, et seal peaks valuutat vahetama ja sularahateenust osutama. Nii et väga ülbe suhtumine. Meile on selge, et erakapitali ei saa sundida teenust osutama, kui ta seda teha ei taha. Riigi regionaalpoliitika seisukohad aga huvitavad meid ja me palume härra peaministril vastata nendele küsimustele, mis me oleme esitanud, ka sellele, kuidas mõjutab kirjeldatud tendents meie regionaalpoliitikat ja kahjuks põhjustab alade muutumist ääremaaks. Mida riik saaks selles olukorras ette võtta? Mida peaks riik tegema, et konkurents meie pangaturul suureneks? Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud 17 Riigikogu liiget, vastan teie arupärimisele. Esimene küsimus: "Oleme olukorras, kus pangad vähendavad pakutavaid pangateenuseid. Kuidas mõjutab antud tendents Teie hinnangul regionaalpoliitikat ja alade muutumist ääremaaks ning mida saaks riik ette võtta, et olukorda muuta?" Me keegi ei kahtle, et pangad Eestis konkureerivad omavahel ja püüavad kliente võimalikult hästi teenindada. Samuti on ootuspärane, et kulude katmiseks tuleb teenida tulu. Majanduslikult kindlatel alustel püsivad pangad pole mitte ainult omanike, vaid ka hoiustajate ning lõppkokkuvõttes meie kõigi huvides. Tänapäevase panganduse loomisest saadik ei ole Eesti riik pidanud õigeks sekkuda kommertspankade teenuste valikusse ega ka hinnakujundusse. Peamist rolli mängivad siiski konkurents ja tehnoloogia areng. Paremad ühendused, internetipanganduse ja arvutialase kirjaoskuse levik on vähendanud klientide nõudlust sularahateenuste ja pangakontorite järele nii linnades kui ka maapiirkondades. Seetõttu on pangad olnud vähepopulaarsete teenuste säilitamiseks sunnitud otsima paindlikumaid lahendusi, olgu selleks siis pangabussid või koostöö Eesti Postiga. Kindlasti on veel kasutamata võimalusi ja usun, et pangad koos kohalike omavalitsustega suudavad leida mõistlikke lahendusi pangateenuste parema kättesaadavuse tagamiseks üle terve Eesti.
Teine küsimus: ""Mitu lennukit tõuseb Haapsalust õhku? Mitu kruiisilaeva siit stardib?" küsis Swedbanki Lääne-Eesti regiooni juht vastuseks küsimusele, kuidas peaksid Haapsalu elanikud ja linna külastavad turistid valuutavahetuseta hakkama saama. Taolisi küsimusi võib ehk küsida Rootsi emapankades, kuid lubamatu on neid küsida kohapeal. Haapsalu on regiooni tõmbekeskus. Kui isegi regiooni tõmbekeskustes ei kannata valuutavahetusteenust pakkuda, siis kas Eesti tervikuna ei ole muutunud Euroopa ääremaaks, kus tõmbekeskuste arv on tunduvalt väiksem, kui me ise seni arvanud oleme?" Tavaliselt on nii, et kui teenuse järele on nõudlust, siis leidub ka selle teenuse pakkujaid. Valuutavahetusega tegelemiseks ei ole vaja olla pank. Minu andmetel on Haapsalus praegu võimalik valuutat vahetada ka pangakontoris. Samuti on kaugemate paikade ehk mitte-euroala turistidel sularahaeurosid võimalik välja võtta Haapsalu ja Uuemõisa 12 pangaautomaadist. Eesti Panga andmetel on Haapsalus pangaautomaate ühe elaniku kohta ligi kaks korda rohkem kui Eestis keskmiselt.
Kolmas küsimus: "Rõõmustasite, kui Swedbank teatas, et hakkab edaspidi 60 protsenti Eestis teenitud kasumist dividendidena välja maksma. Mida siin rõõmustada, kui dividendilt makstav tulumaks jääb küll Eestisse, aga enamik mitmekümnetesse miljonitesse eurodesse küündivast kasumist läheb riigist välja?" Ilmselt peavad arupärijad nõustuma, et välisinvesteeringud on Eesti majanduse arengule, töökohtade loomisele, aga ka panganduse stabiilsusele palju kaasa aidanud. Eesti pangandus on tugev, sest pangad on hästi kapitaliseeritud ehk teisisõnu on pankade omanikud siia küllalt palju oma raha paigutanud. Oleks igati aus, kui me investeeringute endi kõrval rõõmustaksime samamoodi ka investorite teenitud tulu üle – seda enam, et nii konkreetse panga dividendipoliitika kui ka mitme teise panga kasumilt makstavad dividendid annavad väga tänuväärset lisatulu Eesti riigieelarve kulude katmiseks.
Neljas küsimus: "Pangandusturu peamine probleem on vähene konkurents, mis on muutnud meid pangandusmaastikku silmas pidades Rootsi äärealaks. Mida peaks riik tegema, et konkurents pangandusturul suureneks?" Konkurents meie pangandusturul on päris kindlasti olemas. Eestis tegutseb kaheksa panka Finantsinspektsiooni tegevusloa alusel, samuti on siin välisriigi krediidiasutuste kaheksa filiaali. Peale nende pakuvad nii laenu- kui ka makseteenuseid mitu muud finantsteenuste osutajat, olgu need siis hoiu-laenuühistud, valuutavahetusega tegelevad ettevõtted või Eesti Post. Juuni lõpu seisuga oli meil 845 pangaautomaati. Pangakaardiga on võimalik maksta umbes 20 000 müügikohas. Sel suvel arvamusfestivalil käies nägin ma esmakordselt oma elus, et pangakaardiga on võimalik isegi annetada. Ka see on kindlasti aja märk ja ühtlasi toob heategevuse inimestele lähemale. Pangakontoreid oli eelmise aasta lõpus 140 ja pangabussil on üle 50 peatuskoha. Eesti Posti postipangal on 220 asukohta üle riigi. Tänu eelöeldule on olulisemad panga- ja makseteenused kättesaadavad ka väiksemates asulates. Majandus- ja taristuministri eestvedamisel on kokku kutsutud töörühm, mille eesmärk on leida lahendeid, kuidas veelgi parandada sularaha ja muude makseteenuste kättesaadavust maapiirkondades. Tulemuseni plaanitakse jõuda juba selle aasta sügisel. Aitäh!

Küsimused. Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud peaminister! Kas te oskate öelda, kui palju need pangad kokku ja Swedbank eraldi eelmisel aastal kasumit Eestist välja viisid?

Kindluse mõttes vastaksin sellele küsimusele kirjalikult. Niipalju võib aga öelda, et dividendimakse suurusjärk jääb 20–30 miljoni euro vahele. Ma mõtlen just maksude osa, mis reaalselt riigieelarvesse laekub. Need on päris arvestatavad summad, aga samas tuleb arvestada, et pangad on aastate jooksul väga suures ulatuses Eestisse raha sisse toonud, seda nii laenudena kui ka omakapitalina. Kogu bilansist pildi andmiseks ma saadaksin hea meelega selle vastuse teile kirjalikult. Siis saate ise veenduda, et paljuski tänu sellele, et meil on välisriikide pangad, olid Eestis kogu finantskriisi ajal väga stabiilsed pangateenused ning Eestis tegutsevaid pankasid, eriti suuremaid pankasid, ei ähvardanud ühelgi hetkel suured makseraskused, rääkimata tõsisematest probleemidest kuni sulgemiseni välja. Eestis on väga tugevad pangad ja selle üle võime kõik kodanikena rõõmu tunda.

Mihhail Korb, palun!

Austatud härra peaminister! Te rääkisite sellest, et pangaautomaate on vähe, aga meil on peaaegu kõikides kohtades tore võimalus maksta kaardiga. Siin on aga selline asi, et iga kaardimaksetehing maksab, ja see ei maksa mitte teatud summa, vaid protsendi tehingu summast, 2–2,5% iga kaardimakse pealt. Selle summa maksab ettevõtja pangale, kui tehing sooritatakse. Euroopas on mõnes kohas hinnad kallimad, kui maksad kaardiga. Meil seda praktikat ei ole, aga ma küsiksin, kuhu me liigume. Kas me liigume selles suunas, et pankade kasuks rakendatakse sularahamaksetega võrreldes lisamaks, mida ettevõtjad peavad maksma?

Aitäh! Nagu te õigesti ütlesite, Eestis ei ole sellist praktikat, et kaardiga makstes on hinnad kallimad. Pigem vastupidi, pangad soodustavad kaardimakseid, ja mitte ainult pangad, vaid ka kauplused. Seda muuseas põhjusel, et kaardimakse protsendi maksmisest – minu teada on see protsent oluliselt madalam, kui teie nimetasite, aga küllap see on pankade ja ettevõtete vahelise läbirääkimise küsimus ning see võib ettevõtteti ka erinev olla – veel kallim nii ettevõtete kui ka pankade seisukohast on sularaha käitlemine. Rääkimata sellest, et maksuametil on kaardimaksete puhul vähem kahtlusi maksupettustes. Kui te küsite, mis suunas teenused arenevad, siis mina usun, et mida aasta edasi, seda vähem kasutatakse nii Eestis kui ka kogu Euroopas sularaha ja liigutakse mitmesuguste elektrooniliste maksekanalite poole. Me teame, et pangakaart ei ole ainus elektrooniline maksevahend. Järjest rohkem otsitakse uusi tehnoloogilisi võimalusi, mis on veel kiiremad ja inimeste jaoks veel mugavamad. Nii et pigem ma arvan, et tulevikus sularaha käitlemine väheneb. Kui rääkida sellest, mis on kodanikule odavam, siis enamasti, see sõltub küll pangast, aga enamasti on nii, et pigem pean ma kas Eestis või välismaal sularaha välja võttes pangale midagi maksma. Kui ma teen oma arveldused kaardiga, siis sellega seoses ma mingeid kulusid ei kanna. Nii minule kui ka teile kodanikuna on kaardimakse üldjuhul odavam, kindlasti aga mitte kallim kui sularaha käitlemine.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Loomulikult on dividendid ettevõtluse üks osa, ja kui pangad dividende maksavad, siis on see suurepärane, riik saab eelarvetulu ja me kõik saame rikkamaks. Küsimus on aga ju selles, et ettevõtted ei maksa dividende, vaid laenavad selle raha oma tütarfirmadele. On olnud juba ka kohtuasi, kus Nordea Pank vaidles maksuametiga. Maksuamet kaotas ja pidi maksma 1,5 miljonit eurot intressikulu. Minu teada laenavad pangad aastas umbes 200 miljonit eurot välja oma tütarfirmadele ja dividende ei maksa. Kas te arvate, et selline maksusüsteem on õige, või te olete seisukohal, et Reformierakond vaatab selle üle ja lisab sinna midagi? Ma arvan, et see ei ole normaalne.

Aitäh! Nii nagu ma Marika Tuusi esitatud küsimusele vastates, kui ma nüüd õigesti mäletan, ütlesin, maksavad pangad tegelikult küll dividende. Kui Swedbank turu kõige suurema tegijana ütleb, et tulevikus makstakse 60% panga iga-aastasest kasumist dividendidena välja – see on panga ametlik poliitika, millest nad on avalikult teada andnud – ja kogu selle 60% pealt makstakse ka riigile maksud, nii nagu dividendide väljavõtmise korral on ette nähtud, siis ma isiklikult usun ja loodan, et see on ka teistele pankadele eeskujuks. Loomulikult, mida suurem ettevõte on, seda suuremad on ka tema sotsiaalsed kohustused olla eeskujuks. See Swedbanki otsus on kindlasti tänuväärne ja ma pean mõistlikuks, et kui kasumit välja võetakse, siis võetakse just nimelt dividendina.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea peaminister! Te ütlesite, et on 20 000 pangaautomaati, kust saab raha välja võtta. Mul pole vähimatki põhjust selles kahelda. Riigikogust võeti see automaat küll ära, aga küll me hakkama saame. Aga vaadake, inimeste sularaha ei ole pärit siiski mitte ainult sularahaautomaatidest. Kui maal mõni vanaema tahab tellida näiteks puulõhkumisteenust, siis tema ei saa kaardiga maksta, sellepärast et naabrimehel pole sellist pilu, kuhu see kaart sisse pista. Nii et sularaha ikkagi käibib. Kui seesama vanaema peab maksma arveid, siis ta läheb postkontorisse ja maksab raha selle eest, et temalt raha vastu võetakse. Nii et sularahaarveldus toimub ja see maksab inimestele raha. Kas te siiski ei taha või ei oska või ei kavatsegi midagi ette võtta, et maal oleks inimestel elu kergem?

Aitäh! Ma mõtlesin, kuhu see küsimus välja jõuab. Aga kui küsimus on, kas me kavatseme midagi ette võtta, et maal oleks inimeste elu kergem, siis loomulikult, ikka kavatseme. Üks faktitäpsustus ka. Te ütlesite, et sularaha on võimalik välja võtta 20 000 kohas. See on ebatäpne. Minu täpne väide oli, et juuni lõpu seisuga oli meil 845 pangaautomaati ja 20 000 müügikohta, kus on võimalik kaardiga maksta. Lihtsalt teadmiseks.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kuna tänase arupärimise teema on pankade tegevuse regionaalne mõju, siis ma räägin teile ühest Kagu-Eesti pangakontori sulgemisest. Sinna jäi pangapunkt. Üllatav oli, et kui ma läksin sinna punkti teenust saama, siis tundus, et muutus oli küll toimunud, aga teenuse kvaliteediga olid väga täbarad lood. Sõna otseses mõttes jäi mulje, et spetsialistid olid lahkunud ja tööle oli jäänud praktikant. Ma ei süüdista kaugeltki seda teenusepunkti töötajat, aga kui pangandussektoris muudatusi tehakse, siis kindlasti ei tohi  teenuse kvaliteet kehvemaks muutuda. Siinkohal müts maha meie majandusministri Urve Palo ees, kes on väga jõuliselt võtnud selle teema enda kanda. Kas te olete minuga selles osas nõus, et ka maapiirkonnas peab pangateenus olema kvaliteetne?

Aitäh hea küsimuse eest! Jah, ma olen teiega nõus. Ja ma arvan, et ei ole midagi taunimisväärset, kui te aktiivse kodanikuna annaksite märku ka konkreetse panga vastava valdkonna juhtidele, kui te näete, et teenuse kvaliteet on halvemaks läinud. Mitte sellepärast, et kaevata konkreetsete teenindajate peale, vaid lihtsalt selleks, et juhid teaksid, et inimesed ei ole nendega rahul. Ainult nii on võimalik teenust paremaks saada.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra peaminister! Neli-viis aastat tagasi räägiti kõvasti sellest, et Eesti pangamaastikule on kerkimas uus rahvapank, mis rajaneb Eesti kapitalil. Nüüd me näeme, et seda ei ole. Kas te võiksite öelda, miks on selle panga loomine nii keeruline ja kas see üldse tuleb tulevikus Eestisse või ei tule?

Aitäh! Viimasel ajal on meedias, eriti Tallinna linnale kuuluvas meedias, olnud päris palju kuulda, et Tallinna Linnavalitsus tahab teha veel eraldi panka. Praktikas me muidugi midagi peale loosungite näinud ei ole. Võib-olla käib taustatöö, mina ei ole ka täpselt kursis, aga eks elu näitab, kas see asi jõuab loosungist kaugemale. Nagu ma ütlesin, Eestis on kaheksa registreeritud panka ja kaheksa panga filiaalid. Kui me võtame suuremad pangad, siis selliseid, kellel on üleriigiline võrgustik, on vähemalt neli. Tegelikult isegi rohkem, LHV ja BIGBANK ju ka ning veel mitmed, kes on väga aktiivselt turule sisenenud ja soovivad oma teenusteportfelli oluliselt laiendada. Öelda, et meil konkurentsi ei ole või et turutegijaid on liiga vähe, minu meelest ei saa.
Mis minu hinnangul aitaks – aga see on minu hinnang kodanikuna ja ma olen sellest rääkinud ka kunagi parlamendi rahanduskomisjoni liikmena –, on see, kui pangad teeksid omavahel rohkem koostööd sularahaautomaatide võrgu loomisel. Tarbija jaoks oleks kindlasti mugavam, kui mõnes kaubanduskeskuses ei oleks kolm eri panga automaati kõrvuti. Ma arvan, et lõppkokkuvõttes oleks see ka pankadele soodsam. Aga ma saan aru ka pankadest, kes ütlevad, et ei, see ei ole nende huvides, sest nendel on kõige parem võrgustik ja nemad on selle tõttu endale rohkem kliente saanud. Ma mõistan ka nende ärilisi eesmärke ja peaministrina ei kavatse ma kunagi eraettevõtetele käsu korras ette kirjutada, mida nad teha saavad. Ma arvan, et me ei taha sellist riiki, mida juhitakse plaanimajanduslike meetoditega. Küll aga olen kodanikuna jätkuvalt seda meelt, et koostööd võiks rohkem olla pankade vahel.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimissoovi ei ole. Kas arupärijad soovivad midagi lisada? Peaminister? Ei soovi.

Järgmine on Riigikogu liikmete Heimar Lengi, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme, Kalev Kallo, Urbo Vaarmanni, Viktor Vassiljevi, Mihhail Korbi, Mailis Repsi ja Marika Tuus-Lauli arupärimine peaministri Eesti positsioone kahjustavate seisukohavõttude kohta. Arupärijate nimel esineb Heimar Lenk. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Selle arupärimise pealkiri on tõepoolest omapärane, võib-olla pisut harjumatu. Ma loen selle veel kord ette: peaministri Eesti positsioone kahjustavatest seisukohavõttudest. Selline teema tuleb siin saalis harva päevakorda ja seda enam on huvitav kuulata, kuidas peaminister täna meile vastab. Jutt on ajakirjandusvabadusest või infovabadusest või siis pressivabadusest. Eesti on kahe viimase aastaga pressivabaduse poolest langenud arenenud riikide hulgas kolmandalt kohalt 11. kohale. Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektori Mart Raudsaare hinnangul näitab see indeks muu hulgas ka seda, et Eesti valitsus üritab mõjutada ajakirjanduse toimimist. Nüüd konkreetsest juhtumist – see oli küll juba kevadel, juunikuus –, mida meie poliitikud kindlasti mäletavad ja ajakirjanikud mäletavad seda hästi. 6. juunil jõudis Tallinna Televisiooni valitsuse pressibüroo kiri, milles öeldi, et Tallinna Televisioon ei ole käsitletav sõltumatu meediaväljaandena. Samas kirjas kinnitatakse, et peaminister Taavi Rõivase seisukoht on, et Tallinna Televisioon ei ole Eesti avalikkuse huvides töötav kanal ja ei ole objektiivne televisioonikanal. Nädal aega hiljem teatati, et Tallinna Televisiooni ei akrediteerita ega lubatagi valitsuse pressikonverentsidele.
Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõuniku Tarmu Tammerki sõnul on peaministri tol ajal kehtestatud keeld mitte lubada Tallinna Televisiooni ajakirjanikke valitsuse pressikonverentsidele teravas vastuolus demokraatia põhimõtetega.
Vahepeal on palju vett jõgedest merre voolanud, aeg on muutunud ja Tallinna Televisioon käib rahulikult jälle valitsuse pressikonverentsidel. Kogu sellest kevadisest sõjast on jäänud aga mõru maik Eesti ajakirjandusvabaduse maastikule. Sellega seoses tahame esitada peaministrile mõningad küsimused, et ta vastaks meile, miks kevadel niisugune asi juhtus. Miks ta hakkas vaba ajakirjandust ründama? Muide, huvitav on meenutada, et suurem või, ütleme, põhiline osa ajakirjandusest, suured ajalehed ja meediakanalid hakkasid kõik Tallinna Televisiooni toetama ja astusid teravalt välja peaminister Taavi Rõivase seisukohtade vastu. Oleme esitanud mõned küsimused, millest üks on näiteks selline: "Kuidas võivad Teie hinnangul mõjuda sellised peaministri väljaütlemised Eesti pressivabaduse mainele? Kas Te ei leia, et läbi Teie isiku on riigivõim sekkunud vaba meedia tegevusse ja Tallinna TV õigusesse levitada vabalt valitud informatsiooni?" Teiseks, härra Rõivas, küsime selle kohta, et peaministri väljaütlemiste tulemusena on Tallinna Televisiooni ümber kujunenud situatsioon, mis viitab tärkavale poliitilisele tsensuurile Eesti Vabariigis. Mõned küsimused on veel. Me ootame, kuidas Taavi Rõivas nendele vastab. Ma loodan, et ta on oma eksimustest aru saanud ja selgitab, miks ta kevadel valele teele asus. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama peaminister Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan 30. juunil esitatud arupärimisele. Esimene küsimus: "Kuidas võivad Teie hinnangul mõjuda sellised peaministri väljaütlemised Eesti pressivabaduse mainele? Kas Te ei leia, et läbi Teie isiku on riigivõim sekkunud vaba meedia tegevusse ja Tallinna TV õigusesse levitada vabalt valitud informatsiooni?" Nagu te õigesti märkisite, on Eesti pressivabaduse poolest väga kõrgel kohal. Umbes aasta tagused muutused selles kohas ei olnud kindlasti seotud toonase valitsuse sõnavõttudega. Kui lugeda selle indeksi taustamaterjale, siis takistab Eestil veelgi kõrgemat kohta saavutamast pigem Eesti meediaettevõtete omandistruktuur. Lihtsamalt öeldes, kui Eestis oleks meediaettevõtteid rohkem, siis oleks ka meediavabaduse koht veelgi parem. See, et te nimetate Tallinna Televisiooni vabaks meediaks, ei ole minu hinnangul päris täpne, sest Tallinna Televisiooni rahastatakse avalikust maksumaksja rahast. Ja kui Tallinna Televisiooni programmi jälgida, siis ei ole märgata mingisugustki kriitikameelt Tallinna Linnavalitsuse ega Tallinna juhtiva erakonna suhtes. Minu hinnangul on Tallinna Televisioon ja kogu Tallinna meediaaparaadi tegevus maksumaksja raha väärkasutus. Seda ma olen korduvalt välja öelnud ja selle seisukoha juurde ma jään.
Teine küsimus: "Teie väljaütlemiste tulemusena on Tallinna TV ümber kujunenud situatsioon, mis viitab tärkavale poliitilisele tsensuurile riigis. Kas valitsusjuhina on see Teie konkreetne eesmärk ja soov piirata meediavabadust Eestis?" Ma ei saa ei kodaniku ega riigiteenistujana kiita heaks olukorda, kus kohalik omavalitsus, kellel ei ole vahendeid lasteaiakohtade tagamiseks ega teede remondiks, kulutab igal aastal miljoneid eurosid Tallinna linnas võimul oleva erakonna propaganda peale – ma kasutaksin sellist sõna. Ma arvan, et igaüks, kes on kas või Tallinna Televisiooni uudisteprogrammi või ka teie juhitavat saadet näinud – küllap see on juhus, et teie seal, härra Heimar Lenk, saatejuhina osalete –, saab aru, mida ma mõtlen. Minu hinnangul see ei ole vaba ajakirjandus.
Kolmas küsimus: "Valitsuse pressibüroo kirjas öeldakse, et peaministri seisukohast lähtudes ei ole Tallinna TV Eesti avalikkuse huvides töötav ja objektiivne kanal. Millistele faktidele tugineb Teie arvates valitsuse pressibüroo ametlik seisukoht, et Tallinna TV ei ole käsitletav sõltumatu meediaväljaandena?" Ja neljas küsimus: "Miks keelduti Tallinna TV akrediteerimisest valitsuse pressibüroos? Kas tegemist oli Teie suunisega pressibüroo töötajaile?" Juhin tähelepanu, et Tallinna Televisioonil ei olnud selle küsimuse esitamise hetkeks mitte kunagi olnud akrediteeringut valitsuse pressikonverentsile. Tallinna Televisioon ei olnud selle küsimuse esitamise hetkeks võtnud omaks ka sellist usutavasti meile kõigile elementaarset ajakirjanduslikku nähtust nagu ajakirjanduseetika. Ma ütlesin kohtumisel pressinõukoguga välja, et me ei tee mingeid takistusi Tallinna Televisiooni osalemisele pressikonverentsidel, kui Tallinna Televisioon võtab ette selle väikese sammu – allutab ennast ajakirjanduseetikale ja liitub pressinõukoguga. See tähendab, et kõigil inimestel, kelle kohta Tallinna Televisioonis tulevikus valeväiteid avaldatakse, on võimalus seda vaidlustada ja pressinõukogul on kohustus neid juhtumeid menetleda. Ma ei ole kindlasti nii naiivne, et arvaksin, et see lahendab kogu probleemi. Kindlasti mitte. Maksumaksja raha kulub jätkuvalt miljoneid eurosid ja selle programmi kvaliteeti see ilmtingimata ei muuda. Aga vähemasti on see väike samm sinnapoole, et neil inimestel, keda intervjueeritakse, ja neil, kellest saadetes räägitakse, on võimalik nii nagu teisteski meediakanalites oma vastulause esitada. Ja kui seda ei võimaldata, siis on olemas erapooletu vaheaste pressinõukogu näol.
Lõppkokkuvõttes on minu ja teie arvamused sellest, kas maksumaksja rahastatud ja seejuures poliitiliselt suunatud sisuga telekanal on vaba ajakirjandus või mitte, erinevad. Minu hinnangul peaksid omavalitsused esimeses järjekorras keskenduma sellele, et kõik omavalitsuslikud ülesanded oleksid kvaliteetselt täidetud. Alles siis, kui see on tehtud – kui lastel on lasteaiakohad, kui lasteaiaõpetajatel on väärilised palgad, kui peale haridusteenuste on tagatud ka põhiline infrastruktuur, mis on samuti omavalitsuse ülesanne –, on võimalik hakata tegelema kõige muuga. Muu tulgu teises järjekorras. Tallinnas on läinud kahjuks vastupidi. Aitäh!

Aitäh! Austatud peaminister, teile on ka küsimusi. Heimar Lenk, palun!

Härra peaminister! Ma haaran, nagu öeldakse kaunis ajakirjanduskeeles, teie sõnal sabast ja küsin niimoodi. Eestis, nagu te alles hetk tagasi Marika Tuus-Laulile vastates tunnistasite, ei ole palgad sellised, nagu nad peaksid olema, meie pensionid ei ole sellised, nagu nad peaksid olema, meie lastekaitse ja vanurite sotsiaalpoliitika pole sel tasemel, mis peaks olema. Ma haaran nüüd sõnasabast ja küsin, kas see tähendab seda, et Eestis ei tohikski teha avalik-õiguslikku ringhäälingut, kuna rahva elatustase ei ole veel nii kõrge, nagu te ütlesite Tallinna kohta, et seda ei tohi teha, kuna ei ole tagatud lasteaiakohad. Kas see tähendab riigi ulatuses seda, et paneme rahvusringhäälingu kinni, kuna rahvale ei ole veel tagatud euroopalik elatustase?

Kõigepealt olgu öeldud, et te tsiteerisite mind täiesti valesti. Küllap te saate stenogrammist vaadata, mida ma ütlesin ja mida ma ei öelnud. Ma ei keskenduks aga liiga pikalt sellele, et ümber lükata tsitaati, mille te mulle omistasite. Rahvusringhäälingu ja Tallinna Televisiooni võrdlemine on minu hinnangul kohatu. Seda sellepärast, et rahvusringhääling on sõltumata sellest, kes parajasti võimul on, tasakaalustatud ja ka võimu suhtes kriitiline. Mitte keegi ei ole mitte kunagi keelanud neil otsida tõde, mis ongi ajakirjanduse püha ülesanne. Mitte keegi ei ole mitte kunagi keelanud neil valitsust kritiseerida, ja nagu te näete, teevad nad seda väga hea meelega, väga hoolega. Mulle see meeldib. Mulle meeldib, kui ka riigi rahastatav rahvusringhääling on kriitiline ja professionaalne.
Tallinna Televisioon ei ole poliitiliselt kindlasti erapooletu. Igaühele, kes on vaadanud ükskõik millist Tallinna Televisiooni uudistesaadet, igaühele, kes on vaadanud teie juhitavat – taas kord ütlen, et küllap on juhus, et just teie seal saatejuht olete – "Meedia keskpunkti", kus ühe saatejuhina, kui ma nüüd õigesti mäletan, osaleb ka täiesti juhuslikult Tallinna linna juhtiva erakonna väljaantava Kesknädala toimetaja, on päris selge, et Tallinna Televisioon, vaatamata sellele, et seda rahastatakse avalikest, meie kõigi, ka minu kui maksumaksja vahenditest, on kõike muud kui poliitiliselt tasakaalustatud. Veelgi enam, kuni viimase hetkeni, kuni minu tagasihoidliku palveni ei allutanud Tallinna Televisioon ennast isegi mitte ajakirjanduseetikale. Seetõttu ma leian, et võrdlus rahvusringhäälinguga on kohatu. Selleks, et oleks üldse mingi võimalus Tallinna Televisiooni rahvusringhäälinguga võrrelda, peaks sellel televisioonil tekkima kriitikameel Tallinna Linnavalitsuse tegude suhtes, sest nagu me kõik teame, põhjust kritiseerimiseks on küllaga.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea peaminister! Ma arvan küll, et iga televisioonikanalit rahastab keegi ja tervet rahvusringhäälingut rahastab riik. Tähendab, meie kõik oleme maksumaksjad, Tallinnas on jällegi Tallinna maksumaksjad, erakanalitel on oma rahastajad ja igaühel on mingisugused oma poliitilised eelistused. Muuseas, üks maailma vaadatumaid kanaleid on Al Jazeera, keda minu teada pole kordagi kuskilt pressikonverentsilt välja visatud. Kas te tõesti kinnitate seda, mis te ütlesite paar minutit tagasi – et teile ei meeldi, kui mõni kanal esindab mingit oma poliitilist suunda, mitte seda, mis on aktsepteeritav riigi tasandil? Kas me tõesti peame siis kõik käima ühte jalga? Kas kõik kanalid peavad esindama ühte poliitilist suunda, kas te seda tahategi?

Aitäh! Ei, kindlasti mitte. Kõik need kanalid, mis on erakapitali loodud, on vabad esindama ükskõik millist maailmavaadet. Väga paljudes riikides on üks või teine meediakanal lausa avalikult välja öelnud, kas nad esindavad konservatiivset, liberaalset või sotsiaaldemokraatlikku maailmavaadet. See on täiesti avalik info ja nad esindavad seda täiesti selgelt. Kui aga tegemist on maksumaksja, meie kõigi rahaga rahastatava kanaliga, siis on olukord natuke teine. Seetõttu ma arvan, et ei oleks aktsepteeritav, kui rahvusringhääling esindaks ainult ühte maailmavaadet. Ja mul on hea meel, et nad seda ei tee. Nad on sõltumatud ja valitsuse suhtes, sõltumata valitsuse poliitikast või isikkoosseisust, vägagi kriitilised. Väga-väga kriitilised, ma ütleksin, et valitsuse suhtes võib-olla isegi kõige kriitilisem meediakanal üldse, kui vaadata Eesti meediaturgu. Rääkimata muidugi Tallinna Televisioonist, aga seda ma ei pea selle turu osaliseks, sest selle kanali kallutatus on kõigile selge.
Mis puudutab Al Jazeerat, siis ka sellel kanalil ei ole muuseas valitsuse pressikonverentsil püsiakrediteeringut. Mulle teadaolevalt ei ole nad seda ka taotlenud. Ja lõpetuseks: küllap on taas juhus, et küsimuse esitas Keskerakonna ridadesse kuuluv juhtivpoliitik, kes on Tallinna Televisiooni püsisaatejuht.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! See pole siin saalis esimene kord, kui te seate kahtluse alla kohaliku omavalitsuse rahakasutuse. Minu arusaamist mööda valib kohaliku omavalitsuse volikogu rahvas ja see volikogu otsustab, mida ta selle rahva mandaadiga teeb. Kas teie arvates peaksid riigivõim ja kohaliku omavalitsuse võim elama lahus?

Aitäh! Jah, kui oleks kuidagi teistmoodi, küllap siis peaks astuma konkreetseid samme ja sekkuma. Aga seda me ei tee, nagu te teate. Loomulikult on linnavalitsusel seaduse piires võimalik otsustada linna vahendite kasutamise üle, aga see ei tähenda, et me kodanikena, poliitikutena, tallinlastena peaksime seda igal juhul heaks kiitma. Ja kuna teie küsimused olid konkreetse omavalitsuse meediakanali kohta, siis loomulikult ei saa ka mina oma vastustes rääkida ainult üleriigilistest teemadest.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Kuidas käituda nende vallalehtedega, mis ka ainult konkreetse valla seisukohtasid esitavad, ainult ennast kiidavad ja samas ei anna absoluutselt sõnaõigust opositsioonis olijatele? Siin tekib samasugune olukord. Kas ka need lehed tuleks kõik järjest kinni panna ja keelata neil üldse kirjutada?

Aitäh! Vaadake, ei ole võib-olla sünnis hakata ükshaaval kõiki omavalitsuste infokanaleid läbi käima. Aga see, kui keegi veel teeb midagi valesti, ei ole kunagi õigustus, et ise midagi valesti teha. Ja sellises ulatuses nagu Tallinna linn, isegi ligilähedaselt mitte, isegi samasuguses suurusjärgus mitte, ei tee oma valla- või linnajuhtidele propagandat küll ükski teine omavalitsus. Seetõttu ongi Tallinna Televisiooni ja kõikide teiste Tallinna meediakanalite suhtes Eesti avalikkuse kriitika, ma ütleksin, põhjendatult kõige suurem ning siit ka ilmselt see põhjus, miks teie erakonnakaaslased on selle küsimuse mulle esitanud. Isegi kui Eestis on, ma ei saa seda välistada, tõesti veel omavalitsusi, kes kasutavad maksumaksja raha selleks, et täiesti kriitikavaba ajakirjandust teha, kriitikavaba just nimelt omavalitsusvõimu suhtes, siis see, mis ulatuses seda Tallinna Televisioonis tehakse, on minu hinnangul pretsedenditu ja ma usun, et see on ületanud paljude linnakodanike taluvuspiirid.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud peaminister! Selleks, et üks üle-eestiline kanal saaks tegutseda ja rahvani jõuda, on tarvis ringhäälinguluba. Teatavasti on ka Tallinna Televisioonile korduvalt antud ringhäälinguluba. Kas teie peaministrina ütlete siis, et see organ, kes suuresti teeb koostööd Kultuuriministeeriumiga ja mingis mõttes allubki talle ning kes on selle loa välja andnud, on valesti käitunud ja peaks oma otsuse uuesti läbi vaatama ehk siis selle televisioonikanali keelustama, luba mitte andma?

Aitäh! Ringhäälinguluba välja andes, nagu te hästi teate, jälgitakse formaalseid tingimusi ja mul ei ole alust arvata, et nende tingimuste vastu on eksitud. Küll aga tuleb väga hoolega arvestada, et ringhäälinguluba välja andes ei hinnata kanalite sisu, sõltumatust ja kõike muud sellist. Nii et sisu kohta loa väljaandmisel hinnangut ei anta.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud härra peaminister! Enamikus Euroopa pealinnades on oma televisioon olemas – näiteks Brüsselis on lausa neli linnatelevisiooni – ja ka neid rahastatakse linna eelarvest. Kuid ma küsin seda, et kui näiteks eraõiguslikes kanalites või ka avalik-õiguslikus televisioonis Tallinna sündmusi ei kajastata, või kui kajastatakse, siis kindlasti ainult negatiivselt, kas see on teie meelest siis erapooletu suhtumine ja tasakaalus ajakirjandus.

Aitäh! Sedasama teemat puudutas ka kolleeg Urbo Vaarmann, kes küsis natuke teises võtmes, rääkides Eesti väikestest omavalitsustest. Teie räägite suurtest Euroopa omavalitsustest. Selles ei ole midagi taunimisväärset, et omavalitsused kohaliku elu küsimusi lehtede ja muude kanalite kaudu kajastavad, kui nende rahakott seda võimaldab. Kas see Tallinnale on jõukohane või mitte, selles me võime jääda poliitikutena erinevale arvamusele. Põhimõtteliselt ma aga ei arva, et see oleks automaatselt kuidagi taunimisväärne, kui on mingi kanal, mis annab ülevaateid linnaosas, linnas või vallas toimuvast, ja teeb seda ka nii, et kõneisikuks on vallavanem, linnapea või abilinnapea.
Kui te vaatate Tallinna Televisiooni programmi või ajalehte Pealinn ja eriti ajalehte Stolitsa – huvitaval kombel tulevad minu postkasti nii Pealinn kui ka Stolitsa (ma tänan oma postiljoni selle eest!) ning ma saan võrrelda, milliseid sõnumeid edastab Tallinna Linnavalitsus eestikeelsetele ja venekeelsetele tallinlastele –, siis ma ütleksin, et neis kajastatu väljub kaugele ühe omavalitsuse töö kirjeldamise ja edusammudest raporteerimise raamidest. Väga harva on seal praktilist informatsiooni. Pidevalt on seal näha seda, mis pole isegi mitte kriitika valitsuse suhtes – selle suudaksin mina peaministrina kindlasti üle elada, sest kriitika on alati teretulnud, eriti kui see on argumenteeritud –, vaid on lauskriitika ja tihti põhjendamatu kriitika Eesti riigi aluste kohta. Väga mitmes sõnastuses öeldakse, miks Eesti riik on elamiseks üks väga halb koht. Tehakse kõike muud ehk väljutakse igal võimalikul moel ühe omavalitsuse häälekandja sisulise loogika raamidest.
Tagantjärele veel vastuseks Urbo Vaarmanni küsimusele, et kui väikeste valdade lehed raporteerivad vallas toimuvast, räägivad sellest, et valmis sai laste mänguväljak või mida on järgmisel õppeaastal plaanis kooliprogrammis muuta, ja kõneisikuks on vallavanem, siis see ei ole võrreldav probleem sellega, mida teevad Tallinna Televisioon ja Stolitsa Eesti riigi halvustamisel.

Austatud peaminister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Heimar Lengi!

Aitäh, lugupeetud eesistuja, sõnaõiguse eest! Täna seda arupärimist siin ette kandes ja tähelepanelikult peaministri vastust kuulama hakates lootsin ma, et meie noor, tõepoolest veel väheste peaministri kogemustega Eesti Vabariigi juht ei lähe selle liimile, millele ta läks kevadel juunikuus. Kahjuks ei ole valitsusjuht nende kuudega midagi õppinud ja räägib täpselt sedasama, mis ta rääkis kevadel. Mis see tähendab? See tähendab seda, et ta kritiseerib ühe televisioonikanali saateid, nende tegijaid, saadete sisu ja tegijate maailmavaadet, mis ühele riigijuhile absoluutselt ei sobi. Kujutage ette, kui meie suur sõber Obama, kes alles siin käis, hakkaks kritiseerima New York Timesi või Ameerika Häält, mida ka maksumaksja rahaga välja antakse. Ta ei tee seda mitte kunagi, sest ühegi juhtpoliitiku asi pole ajakirjanduse sisuga tegelemine. See ei ole see, mida peaks tegema. Seda näitab ka see, et kevadel, kui peaminister eksis oma esinemistes ja keelas ära ühe televisioonikanali – suure televisioonikanali, sest Tallinnas elab üle 400 000 inimese – pääsemise valitsuse pressikonverentsile, tõusis kogu Eesti vaba, ma ütleksin, tõepoolest vaba ajakirjandus tagajalgadele. Ma ei mäleta ühtegi väljaannet, kes oleks olnud Taavi Rõivase poolt. Kõik olid Tallinna Televisiooni poolt ja leidsid, et see televisioon tuleb lubada pressikonverentsile. Valitsusjuhil ei jäänudki muud üle, kui Tallinna Televisiooni reporterid sinna lubada.
Täpselt nii see oli ja ma arvasin, et sügiseks on härra Rõivas saanud aru, et peaminister ei tegele nende küsimustega. Ta peab vaatama, et riigi majandus oleks korras ja inimestel oleks siin hea elada. Ja kui üks omavalitsus teeb oma televisiooni, siis on see tema asi. Valijad on andnud Tallinnale rekordarvu hääli ja edasi otsustab Tallinna volikogu, mida ta teeb selle rahvalt saadud usaldusega. Taavi Rõivase kodupartei ja teised parteid ei ole saanud Tallinnas võimu. Ma võin olla praegu oraakel ja öelda, et võib-olla kunagi tulevikus, 20–30 aasta pärast nad saavad Tallinnas võimule, aga siis jätavad nad Tallinna Televisiooni kindlasti alles, sest nad mõistavad selle relva tugevust. Küsimus ongi selles, et tuntakse suurt kadedust, et Tallinna Televisioon nii hästi töötab. Ma olen kuulnud välissaatkondade inimeste arvamust, et küll on hea, et Eestis on alternatiivne televisioonikanal, üks alternatiivne meediaväljaanne, mis väljendab ka teisi vaateid kui need, mida pakub meile välja peavoolumeedia. Kui härra Rõivas võttis vaevaks tegelda rahvusringhäälingu sisuga, rääkida, kui objektiivne ja tasakaalustatud see on, siis ma pean ütlema, et peaminister ei tunne seda kanalit. See ei ole nii objektiivne, kui peaminister praegu kiitis.
Mul on soovitus, lugupeetud valitsusjuht: teil on pikk elu ees, ärge tulevikus selliseid vigu tehke! Ärge kunagi minge ajakirjanduse kallale! Kes selle kallale läheb, see kaotajaks jääb. Las meedia töötab nii, nagu vaja. Kanalil on ringhäälinguluba, see on seaduslik kanal, on linnavõim – kõik on seaduslik. Mis siin ebaseaduslikku on? Kas see, kui Tallinna kanal ütleb, et Toompeal tehakse valesid otsuseid, on Eesti riigi vastu seismine? Vastupidi, see kanal võitleb selle eest, et Eesti riik oleks parem, et teie seal Stenbocki majas õigemaid otsuseid teeksite. Aga nagu me sellesama näite varal näeme, te eksite oma otsustes. Austagem Tallinna Televisiooni, tulge ja pöörduge selle televisioonikanali kaudu rahva poole ja kõik ongi korras! Ei tohi meediat rünnata, pange see endale kõrva taha! Tallinna Televisioon on väga tugev televisioonikanal, tema saated on tugevad. Ma tänan ka, et te minu saadet, "Meedia keskpunkti" vaatate. Aitäh selle eest! Ma tahan teile öelda, et see on Tallinna Televisiooni kõige populaarsem saade. Nii et ma tegin ka teile komplimendi. Ütlen veel kord: ärge kunagi minge meedia kallale, lugupeetud peaminister! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde, mille Riigikogu liikmed Priit Toobal, Urbo Vaarmann, Valeri Korb, Tarmo Tamm, Enn Eesmaa ja Ester Tuiksoo esitasid 12. juunil 2014. Arupärimine on Eestis leviva küberkiusamise kohta, sellele vastab siseminister Hanno Pevkur. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Priit Toobali, et ta arupärimist tutvustaks!

Lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Mõni aasta tagasi tehti üle Euroopa, sh Eesti laste hulgas, uuring selle kohta, kui palju on internetikasutajaid. Selgus, et Eesti lastest, kes on vanuses 9–16 aastat, kasutab internetti 96%, mis on väga kõrge näitaja. See uuring tehti mõni aasta tagasi ja ma olen üsna kindel, et nüüdseks on olukord muutunud ja kasutajaid on veel rohkem kui 96%. Interneti laiaulatusliku kasutamise üks tagajärg on see, et koolivägivald on n-ö kolinud internetti. Kui klassikaline koolikiusamine tähendas enamikul juhtudel kiusamist koolimaja piires – selle sees või lähiümbruses –, siis küberkiusamine kahjuks enam neid piire ei tunne. Küberkiusamine on spetsialistide hinnangul veelgi kahjulikum kui füüsiline või sõnaline kiusamine, kuna tegemist on agressiivse kiusamisega mitme kanali kaudu, olgu nendeks siis foorumid, SMS-id või sotsiaalvõrgustikud. Kiusamise uue vormi tekke tõttu on kiusamise avastamine ja sellega toimetulek läinud keerulisemaks. Kui varem sai laps koolikiusamise eest vähemalt koju peitu pugeda, siis küberkiusamise puhul on see võimatu, sest nutitelefon ja arvuti võimaldavad kiusamist ka turvaliste koduseinte vahel.
Üleeuroopalise uuringu kohaselt on Eesti lapsed küberkiusamise poolest Euroopas esikohal. Elektroonilised suhtlusvahendid võimaldavad järjepidevalt ja püsivalt kiusata, kasutada selleks fotosid ja nende kohta tehtud kommentaare ning videoklippe, mis kõigepealt internetti üles laaditakse ja millest hiljem saab väga kaua väljavõtteid teha ja mida on võimalik ka uuesti üles laadida. Lisaks saab neid üles laadida teistesse keskkondadesse, suhtlusvõrgustikesse ja portaalidesse. See tähendab, et ei ole teada, kui palju inimesi tegelikult seda infot näeb, mis põhjustab kannatanutele lisastressi. Kuna küberkiusamine on mõnevõrra uus kiusamise liik ja parlament vähemalt täiskogus seda käsitlenud pole, siis leidsime, et kui me esitame siseministrile arupärimise viie küsimusega, siis on see hea vorm selle teema siin saalis käsitlemiseks. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli siseminister Hanno Pevkuri, et ta arupärimisele vastaks!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Tõsi, küberteemadel ei ole Riigikogu saalis väga tihti räägitud, veelgi vähem on räägitud kiusamisest.
Teie esimene küsimus on selline: "Öeldakse, et tehnika ja lapsed ei ole küberkiusamises süüdi. Mis on meil jäänud tegemata, et oleme lasknud ühel kiusamise vormil asenduda teisega?" Ei ole mingit alust väita, et üks kiusamise vorm on asendunud teisega. Kiusamiskäitumine peegeldab ühiskonnas toimuvat. E-ühiskonnas avaldub see uues vormis ja uusi vahendeid kasutades. Kiusatakse sotsiaalvõrgustikes, elektronposti või SMS-i teel või muul moel. Elustiili muutus on toonud kaasa ka õigusrikkumise uue liigi, mida me teamegi kiusamisena küberruumis.
2014. aastal tehtud uuring laste hälbiva käitumise kohta näitab, et küberkiusamise ohvriks on viimase aasta jooksul langenud 15,6% lastest. Viimasel aastal on sagedamini ohvriks langenud tüdrukud (umbes 19%), poisid vähem (12%). Samas on uuringu andmetel küberkiusamisest enam levinud koolikiusamine, mille ohvriks on kooliaja jooksul langenud 22% õpilastest. Nendegi hulgas on tüdrukuid natukene rohkem: tüdrukutest on seda kogenud ligi 24%, poistest ligi 20%. Samuti selgus uuringust, et kõige sagedamini langevad lapsed kuriteo ohvriks koolis või selle ümbruses. Laste- või õppeasutuses või selle territooriumil registreeritud süütegude arv, mida politsei on tinglikult lugenud kiusamiskäitumiseks, jäi aastatel 2009–2013 hinnanguliselt umbes samaks.
Politsei- ja Piirivalveameti tellimusel tehtud riskikäitumise teadlikkuse uuringu kohaselt peab enamik Eesti 4., 6., 8. ja 12. klassi õpilastest küberkiusamist kindlasti aktsepteerimatuks, seda peetakse samasuguseks teoks nagu näost näkku mõnitamist ja vägivallaga ähvardamist. Küberkiusamise alla oli selles uuringus loetud internetis kuulujuttude, valede ning piinlike fotode levitamine, postitused ja kirjade saatmine teise nime kasutades, teise konto alt sisenemine jms. Seda vägivallavaldkonda käsitleb riikliku strateegia tasemel teatavasti Justiitsministeerium, kus koostatakse praegu vägivalla vähendamise arengukava uueks perioodiks, aastateks 2015–2020. Kui vaadata ka veel käimasoleva perioodi, aastate 2010–2014 kohta koostatud arengukava, siis näeme, et mõlemas kavas on ühe riskitegurina kirjas laste langemine kuriteo ohvriks küberruumis. Uue kava koostamisse on kaasatud Eesti parimad eksperdid, kes proovivad kindlaks määrata vägivallanähtude põhjuseid ning efektiivseid sekkumismeetodeid, samuti püütakse ettenähtud tegevused aastate peale laiali jagada.
Siseministeeriumi hinnangul on äärmiselt oluline võtta arengukava koostamisel fookusesse küberkiusamise või -vägivalla temaatika ja luua seoseid teiste riiklike strateegiatega, mis käsitlevad IKT-turvalisust ja laste heaolu. Oluline on abiandvate asutuste, vabaühenduste, lastevanemate, laste- ja õppeasutuste personali, sideteenuste pakkujate ja teiste osapoolte mitmekülgne koostöö. Vaja on kindlasti ka huvi, julgust ja võimekust oma pädevusest lähtudes tegelda kiusamisprobleemiga ja muude sotsiaalsete probleemidega. Leiame, et ennetustöö peab alguse saama lasteaias ja koolis ning kõigis Eesti lasteaedades ja koolides peab tõhus sekkumine olema võimalik. Sageli algatatakse tegevusi välisrahastuse toetusel. Tuleb läbi mõelda nende jätkusuutlikkus ka pärast välisraha lõppemist. Riigis tervikuna tuleks kindlasti kavandada vähem üksikuid sekkumisi ja rohkem universaalse ennetuse tasemel teadmiste- või tõenduspõhiseid programme. Meie eesmärk võiks olla kogu põlvkonda hõlmav süsteemne ja järjepidev mõjutamine. Tuleb parandada inimeste teadlikkust internetis levivatest ohtudest ja kujundada väärtushoiakuid, milline on sobiv käitumine küberruumis.
Teises küsimuses räägite ühe Briti tüdruku enesetapust küberkiusamise tõttu ja küsite, kui palju on Eestis viimase viie aasta jooksul alaealised enesetappe teinud. Surma põhjuste registri andmetel kaotas aastatel 2009–2013 Eestis vanuserühmas 0–19 aastat enesetapu tõttu elu 38 noort, neist 30 olid meessoost. Keeruline on välja tuua, kui palju enesetappe on otseselt seotud kiusamisega või konkreetselt küberkiusamisega, sest sageli ei ole olemas ühest suitsiidini viinud põhjust. Vaimse tervise eksperdid oskavad aga uuringute põhjal välja tuua noorte internetisõltuvuse seost vaimse tervisega, sh suitsiidse käitumisega.
Kolmas küsimus: "Kas ja kui suurel määral on küberkiusamine levinud ka täiskasvanute seas?" Saame tugineda Justiitsministeeriumis 2013. aastal tehtud ehk viimasele ohvriuuringule. Selle andmetel tunnistas 3% 15–74-aastastest, et keegi tuttav või tundmatu isik on telefoni, kirja, e-posti või SMS-i teel ähvardanud teha talle füüsilist kahju, ning 4%, et talle on saadetud ebameeldivaid sõnumeid või kirju. On võimalik analüüsida ka lähenemiskeelde. Nendest analüüsidest on selgunud, et suur osa kriminaalmenetlusliku lähenemiskeelu rikkumistest seisneb suhtlemiskeelu rikkumises, kui kurjategija võttis kannatanuga ühendust telefoni või interneti teel või saatis talle lühisõnumi. Näiteks, kui 2010. aastal olid üle 80% lähenemiskeelu rikkumistest sellised, siis 2011. aastal olid sellised ligi pooled juhud. Täiskasvanute pöördumised veebikonstaablite poole on aga olnud seotud eeskätt identiteedivargusega, kui teise inimese nimel all on tehtud libakontosid tutvumisportaalides vms. On olnud ka mõned solvamise ja laimamise juhtumid, mis on leidnud lahenduse tsiviilkohtumenetluse korras.
Neljas küsimus: "Miks ei ole arvutiturvalisusõpe, sh ka küberkiusamise ennetamine viidud üleriigilisse õppeprogrammi?" Head arupärijad! Tahan öelda, et ma olen juba käsitlenud Justiitsministeeriumi valitsemisala ning see küsimus on Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala kohta, aga ma sooviksin siiski jääda Siseministeeriumi valitsemisala juurde, mis on ka väga lai. Kuid olgu. Küsisime Haridus- ja Teadusministeeriumist kommentaare ja ma annan selle info teile edasi, et te ei peaks uut arupärimist esitama.
Haridus- ja Teadusministeeriumist saadud info kohaselt pöörati selle aasta augustis riiklikke õppekavasid muutes senisest enam tähelepanu digipädevuse kujundamisele põhikoolis: digiinfo haldamisele, suhtlemisele digikeskkonnas, sisuloomele ja probleemilahendustele, aga ka turvalisusele. Haridusministeeriumis töötavate kolleegide sõnul oli ka seniajani ainekavades sätestatud vajadus kujundada IKT-oskusi, mh oskust kaitsta oma isikut ja isikuandmeid, ning selgitada, kellele ja kuidas tuleks küberkiusamisest teatada. Samuti toodi välja, et laiemalt on e-kiusamise teema seotud mitme teise pädevusega, mida riiklike õppekavade raames kujundatakse. Teabekeskkond ning tehnoloogia ja innovatsioon on läbivad teemad, mille käsitlemisega arendatakse teadmisi, oskusi ja hoiakuid kõikides õppeainetes ning õppekeskkonnas ja -protsessis laiemalt. Meediakriitilise tarbimise temaatika on lõimitud näiteks ühiskonnaõpetuse ja eesti keele ainekavasse ning meediapädevus on seotud digipädevuse ja infotehnoloogilise pädevusega. Kui teile sellest vastusest veel väheks jäi, siis, palun, pöörduge Haridus- ja Teadusministeeriumi poole!
Aga ma hea meelega räägin sellest teemast natuke veel laiemalt. Teatavasti ollakse kogukonnas ohtudest enam teadlikud ja märgatakse ebasobivat käitumist paremini just tänu mitmele projektile ja programmile, milles ka näiteks politsei osaleb. Ühe hea koostöö näitena võib tuua Lastekaitse Liidu veetava projekti "Targalt internetis", mille kodulehe aadress on www.targaltinternetis.ee. Partneritena osalevad nendes tegevustes Politsei- ja Piirivalveamet, Hariduse Infotehnoloogia SA ja MTÜ Eesti Abikeskused. Nende ühine panus edendab turvalist internetti ja digitaalsete kommunikatsioonivahendite kasutamist ning aitab tõkestada laste ärakasutamist esitavate materjalide levikut internetis. Projekti raames on korraldatud teavitustegevusi, sh koolitusi ja seminare lastele, vanematele ja õpetajatele ning sotsiaaltöötajatele. Ka juhendmaterjalid on olemas. Töötab lasteabitelefon, mis nõustab interneti turvalise kasutamise teemal, ja veebipõhine teavitusliin www.vihjeliin.ee, mis võimaldab internetikasutajal anda teavet laste seksuaalse enesemääramise õigust rikkuvat materjali sisaldavate veebikeskkondade ja muu sellise kohta. Meil on väga suur lootus, et Euroopa Komisjoni jätkuprojekt toimub ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal.
Veel on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi, Politsei- ja Piirivalveameti, Päästeameti, Eesti Linnade Liidu, Eesti Maaomavalitsuste Liidu ja teiste asutuste koostöös Rocca al Mare Kooli juhtimisel "Kriisiolukorras tegutsemise plaani juhendmaterjali ja näidisplaani koostamine koolidele ja lasteaedadele". Lisaks on olemas õppefilm, mis on kõikidele Eesti koolidele tasuta saadetud. Peale selle, et omandatakse oskusi interneti ja digitaalsete vahendite kasutamiseks, toetavad küberkiusamise kui väärtusprobleemi lahendamist koolikeskkonnas koolikiusamist ennetavad või üldisi käitumisnorme kujundavad programmid. Turvalisust toetavaid, psühhosotsiaalset õpikeskkonda loovaid ja sotsiaalseid oskusi arendavaid tegevusi on algatanud või toetanud nii Haridus- ja Teadusministeerium kui ka Siseministeerium. Näitena võib tuua kiusamist ennetava metoodika, kiusamisvastase programmi KiVa, tugiõpilasliikumise TORE ning käitumisoskuste mängu, mille ingliskeelne pealkiri on "PAX Good Behavior Game". Lastevanemate sotsiaalsete oskuste parandamiseks on Siseministeerium loonud veebikeskkonna tarkvanem.ee. Selleks, et välja kujuneks üks hästi tuntud ja vastu võetud keskkond, on kavas lehel kajastada internetiturvalisust puudutavat teavet koosmõjus projektiga "Targalt internetis".
Viimane küsimus: "Kuidas on veebikonstaabel aidanud kaasa küberkiusamise vähendamisele?" Annan kiire ülevaate. Teatavasti algatas Politsei- ja Piirivalveamet veebikeskkonnas töötavate politseiametnike projekti 2011. aastal. Praegu on neid ametnikke kolm. Veebikonstaablid on eelmisel ja sel aastal üritustel esinenud ca 200 korral, jõudes oma sõnumiga ca 9000 inimeseni. Sel aastal tehtud riskikäitumise teadlikkuse uuringust selgus, et veebikonstaablist on 4., 6., 8. ja 12. klassi õpilastest teadlikud 61%, 8% on veebikonstaabli poole pöördunud ja sellest 8%-st ligi kaks kolmandikku, täpsemalt 58%, ütlesid, et nad said abi. Politsei hinnangul on veebikonstaablite igapäevane töö internetis, nii vene- kui ka eestikeelses sotsiaalmeedias, aidanud kaasa parema suhtluskeskkonna tekkimisele ning loonud hea võimaluse saada kiireid vastuseid küsimustele. Veebikonstaablid on avatud vahetuks suhtlemiseks näiteks Facebookis, lehtedel www.lapsemure.ee, www.perekool.ee, www.rate.ee ning Twitteris, ka venekeelsel saidil www.odnoklassniki.ru ning plaanis on minna lehele www.narko.ee. Kokku pöörduti 2012. ja 2013. aastal veebikonstaablite poole üle 5500 korra aastas. Kõik. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Hea kuulda, et küberkiusamise vältimiseks on nii palju meetmeid võetud ning erinevad organisatsioonid, nii valitsus kui ka kolmas sektor on selle teemaga tõsiselt tegelnud. Ma küsin viienda küsimuse vastusest ajendatult veebikonstaablite kohta. Tavapärase koolikiusamise ärahoidmise n-ö valvuriteks on kõik koolitöötajad: õpetajad, kooli juhtkond ja ka koolitädid. Neid inimesi, kes seda jälgida võiksid, on Eestis üsna palju, kui kõik õpetajad ja muu personal kokku lugeda. Kuid veebikonstaableid on ainult kolm. Kas Politsei- ja Piirivalveametil on plaanis veebikonstaablite arvu suurendada? Küberruumis toimub ju määratult palju asju. Ma arvan, et võiks kaaluda nende konstaablite arvu suurendamist.

Aitäh mõtte eest! Vaatame seda vajaduspõhiselt. Kui tuleb lisalink www.narko.ee-le ja päringute arv suureneb, siis tuleb tööjaotust ümber sättida. Praegu on selline informatsioon, et kolm inimest suudavad selle töö ära teha, aga loomulikult on meil valmisolek muudatusteks olemas. Me ei peida pead liiva alla. Küberteema on selline, kus me peame olema valmis reageerima. Seda vajaduse korral kindlasti ka tehakse.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh! Lugupeetud siseminister! Ma tulen tagasi kooli ja haridusministeeriumi töö juurde, mida te küll põgusalt puudutasite. Millal võiks küberkiusamise ennetamine saada õppeprogrammi osaks, nii et sellest räägitaks lastele ja ka õpetajatele tehtaks järjepidevalt koolitusi? Ma julgen öelda, et laps veedab üle poole oma ajast internetis, see oleneb küll perest. Millal hakatakse sellega süstemaatiliselt tegelema, nii et see on õppeprogrammi osa?

Aitäh! Te ütlesite oma küsimuse teises pooles ühe väga olulise asja, et lapsed veedavad aega internetis. Ma arvan, et perel on siin vaat et suuremgi roll kui koolil. Koolis tegeldakse ikkagi õppetööga. Kui internetti kasutatakse koolivälisel ajal, siis on perel siin väga suur roll. Perel on võimalus seada reeglid, kas ja kui palju on lapsel arvuti kasutamise õigust, ja kindlasti on võimalik ka kontrollida, mida laps internetis teeb. Sealt hakkab kogu turvalisus pihta. Mis puudutab õppeprogramme, siis selle jätan ma haridusministri kommenteerida. Mina saan tugineda sellele, et selle aasta augustis muudetud õppeprogrammides on küberkiusamise teemale suuremat tähelepanu pööratud. Loomulikult, kui õppeprogrammi on muudetud, siis peavad ka õpetajad olema valmis programmis ettenähtud materjali õpilastele edastama. Nad peavad olema suutelised seda tegema. Kui ei ole, siis tuleb otsida abi väljastpoolt kooli. Ega siin rohkem midagi öelda polegi. Aga ma olen täiesti päri sellega, et tuleb vaadata, mida lapsed internetis teevad. Ma muidugi ei ole päri selle väitega, et noored on internetis poole oma ajast. See võib mõningatel juhtudel nii olla, aga väga paljudel juhtudel see nii ei ole. Kui me vaatame koolipäeva pikkust ja paneme sinna juurde aja, mis kulub mõnes huviringis, siis suure tõenäosusega jääb ikkagi natuke aega ka pere jaoks. Ma aga ei välista, et on peresid, kus noor on pool päeva internetis, mis on kindlasti väga halb.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Virtuaalne maailm on üsna suur tükk meie reaalsusest, kas pool sellest või vähem, selle üle ei hakka ma arutlema. Meil on e-riik, e-teenused ja e-registrid, aga kahtlemata on meil ka e-kuritegevus ja igasugused e-pahateod, nagu e-kiusamine ehk küberkiusamine, mille eest on üsna raske karistusi määrata. Kunagi ammu oli nii, et kui koolilaps kiusas teisi, siis ta pandi kas või nurka. Ma mäletan, et kunagi oli ka täiskasvanud inimeste häbitahvel, kuhu joodikud ja abielurikkujad kirja pandi. Mis te arvate sellisest vahvast mõttest, kui tekitada e-häbinurk, kuhu saaks need kiusajad kirja panna, riik peaks sel asjal silma peal ja keeraks selle lukku, aga laseks kommenteerida?

Aitäh! Ettepanekuid on igasuguseid. Kunagi on tõesti olnud ka häbiposte ja kõikvõimalikke muid häbistamisvõimalusi. Ma julgen siiski arvata, et ühe häbistaja sattumine häbistatava rolli lahendust ei too, see teeb asja pigem hullemaks. Trotsi tekitamine ei ole kindlasti hea lahendus. Mina eelistan professionaalse abi andmist. Kui keegi on kedagi kübermaailmas häbistanud või kiusanud, siis tuleb selle kiusajaga tegelda. See ei ole tegelemine, kui panna ta lihtsalt kuskile häbiposti, isegi kui see asub virtuaalmaailmas.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmed Margus Tsahkna, Kaia Iva, Priit Sibul, Helir-Valdor Seeder, Andrus Saare, Aivar Kokk, Juhan Parts, Peeter Laurson ja Liisa-Ly Pakosta esitasid 12. mail 2014 arupärimise Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse juhtimise kohta. Sellele vastab majandus- ja taristuminister Urve Palo. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Andrus Saare, et ta arupärimist tutvustaks!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud majandus- ja taristuminister! Mina ning veel kaheksa Isamaa ja Res Publica Liidu liiget 12. mail selle arupärimise esitasime. Tol hetkel oli väga ...

Hea ettekandja, ma palun vabandust! Head inimesed, kes te jälgite istungit ja teete tööd rõdul, ma palun teil olla natuke vaiksemalt, et te ei segaks neid inimesi, kes soovivad arupärimise tutvustust kuulata!

... kuum teema EAS-i nõukogusse uute liikmete määramine. Sellest on neli kuud möödas ja ma pean tunnistama, et EAS-i uus nõukogu on väiksem kui endine, poliitikuid on seal vähem ja eksperte rohkem. Nii et tunnustus teile tehtud töö eest! Kuid 12. mail oli meil teistsugune informatsioon. Ärilehes ilmus tol päeval üks ehmatava sisuga artikkel, mille pealkiri oli "EAS-i nõukogu koostati Reformierakonna varjuhoidva ladviku abil". Selles väideti, et mitmest allikast pärineva info järgi praakis Reformierakonna fraktsiooni esimees Kristen Michal juba eos välja enamiku minister Anne Sullingu pakutud kandidaatidest. Teadupärast ei olnudki Anne Sullingul tol hetkel volitusi seda tööd teha. Sellest informatsioonist tulenevalt oli meil viis küsimust selle valitsemisala eest vastutavale ministrile, kelleks oli majandus- ja kommunikatsiooniminister Urve Palo. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja taristuminister Urve Palo, et ta arupärimisele vastaks!

Lugupeetud aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt soovin teile töökat – nii nagu ennist siin ka laulusalm kõlas – ja edukat uue hooaja algust! Isamaa ja Res Publica Liitu õnnitlen aga uue liikme puhul! See on teile igapidi tähtis päev. Ma tänan ka arupärimise eest! Ma loen ette küsimuse ja siis vastan.
Esimene küsimus: "Kas vastab tõele, et kuigi avalikkusele kommenteeris EAS-i nõukogu uue koosseisu ametisse nimetamist Anne Sulling, tegite otsuse seniste nõukogu liikmete tagasi kutsumise ja uute ametisse nimetamise kohta Teie?" Lühike vastus on, et see ei vasta tõele. Nüüd vastan natuke pikemalt. EAS kuulub koalitsioonileppe järgi väliskaubandus- ja ettevõtlusminister Anne Sullingu valitsemisalasse ning loomulikult on otsuseid EAS-i nõukogu kohta langetanud tema. Paraku ei olnud kevadeks vist enam ühelgi EAS-i tegevust ka kõrvalt vaadanud inimesel kahtlust, et muudatused sihtasutuses on vältimatud, sest intriigid ja sisepinged hakkasid tõsiselt varjutama EAS-i põhitegevust. On tõsi, et nõukogu liikmete tagasikutsumise ja uute nimetamise hetkeks ei olnud koalitsioonileppe järgi lisandunud ministrid veel allkirjaõigust saanud, sest Vabariigi Valitsuse seaduse muudatused ei olnud jõudnud jõustuda. Selle hetkeni, kui uued ministrid ka vormiliselt allkirjaõiguse said, allkirjastas õigusakte sama ministeeriumi teine minister, kuid dokumendi sisu määras siiski minister, kelle kokkulepitud valitsemisala dokument puudutas. Nii toimus see Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ning nii toimus see minu teada ka Sotsiaalministeeriumis.
Teine küsimus: "Milline oli Teie roll nõukogu uute liikmete leidmisel?" Nagu ma ennist ütlesin, vastutas EAS-i eest juba siis väliskaubandus- ja ettevõtlusminister – ja vastutab ka praegu – ning tema roll oli loomulikult nõukogu uute liikmete leidmine. Mina pakkusin ühe nõukogu liikme kandidaadi, EBS-i juhtimise õppetooli lektori ja ettevõtja Anto Liivati, sest ma arvasin, et EAS vajas värskendust ja uut mõtlemist, mida Anto Liivat kindlasti esindab.
Kolmas küsimus: "Kas Teie või Teiega samas ministeeriumis töötav portfellita minister Anne Sulling olete uute EAS-i nõukogu liikmete määramist arutanud Kristen Michali või teiste Reformierakonna poliitikutega ning kui jah, siis kellega ja mis on olnud nende arutelude sisu?" Lühike vastus on ei, aga ma olen viisakas ja vastan pikemalt. Reformierakonna poliitikutest puutun ma kõige sagedamini kokku teiste ministritega valitsuse istungil. Riigikogus töötavate poliitikutega kohtumiseks on ministriametis kahjuks napilt aega. Küllap aga võib tänagi siin teie ees rääkimist nimetada kohtumiseks Riigikogu liikmetega. Saalis ma küll ühtegi Reformierakonna poliitikut praegu ei näe, aga kindlasti ekraanide taga kabinettides on Riigikogu liikmeid rohkem, nii et tõenäoliselt kohtun ma täna siin sotsiaaldemokraatidega, aga ka IRL-i, Keskerakonna ning Reformierakonna liikmetega. EAS-i nõukogusse liikmete määramist ei ole mõtet arutada ministril, kelle valitsemisalasse see ei kuulu. Kellega ja mida on arutanud minister Sulling, seda mina kahjuks kommenteerida ei oska, kindlasti oskab ta seda ise öelda. Kui natuke sarkasmi lisada, siis võib nähtavasti öelda, et kui selline küsimus tekkis, küllap siis on IRL-is kombeks, et poliitikud arutavad üksteisega iga päev põhjalikult läbi, kellega kohtuti, mida arutati ja kes mida arvas. Võib-olla kuulub IRL-i organisatsioonikultuuri juurde ka olulisemate teemade läbiarutamine Kristen Michaliga. Sotsiaaldemokraatidel sellist kommet ei ole ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis lobisemise eest palka ei maksta, nii et kumbki minister tegeleb oma töö, asjade ja ülesannetega.
Neljas küsimus: "Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon esitas selle aasta 19. veebruaril Riigikogu menetlusse eelnõu (603 SE), millega välistatakse Riigikogu liikmete kuulumine riigi osalusega äriühingute ning riigi asutatud sihtasutuste nõukogudesse. Miks olete sellele vaatamata nimetanud EAS-i nõukogu liikmeks taas kord ühe Riigikogu liikme? Kas praegusel valitsuskoalitsioonil on kavas see eelnõu vastu võtta?" Sotsiaaldemokraadid tõesti ei toeta seda, et riigi äriühingutesse nimetatakse Riigikogu liikmeid ja ühtegi sotsiaaldemokraati te ühestki riigi äriühingu nõukogust praegu ka ei leia. Nii et meie oleme oma lubadust täitnud ja teeme seda edaspidigi. Kui Riigikogu järgmine koosseis toetab sotsiaaldemokraatide ettepanekut, siis Riigikogu liikmeid me edaspidi üleüldse riigiettevõtete nõukogudes ei näe. Selleks on vaja siinse saali toetust. Nii nagu ka mitmed teised sotsiaaldemokraatide algatused ei pruugi see kohe realiseeruda. Me oleme valmis kannatust varuma, kui teame, et seisame õige asja eest. Kui tuleb õige aeg, küllap see algatus siis realiseerub. Head asjad saavad varem või hiljem teoks. Sobiv näide selle kohta on lapsetoetus, mis kümme aastat kuidagi tõusta ei tahtnud, hoolimata sellest, et me peaaegu igal aastal selle kohta eelnõu menetlusse andsime. Aga nüüdseks on see tehtud, samuti on koolitoit gümnaasiumi lõpuni tasuta. Vahel tuleb varuda aega ja kannatust ning rohkem seletada, et headest asjadest paremini aru saadaks.
Viies küsimus: "Millega seletate asjaolu, et EAS-i nõukogu kutsus juba oma ametisse nimetamisele järgneval päeval tagasi sihtasutuse juhatuse liikme Martin Hirvoja? Kas kinnitate, et kõik nõukogu liikmed olid selle otsuse langetamise päevale eelnevalt kohtunud tagasi kutsutud juhatuse liikmega ja kursis tööülesannete ja nende täitmisega?" Kui vahetub sihtasutuse nõukogu, siis on täiesti tavapärane, et uus nõukogu võib teha juhtkonnas muudatusi. Ma kordan, et probleemid EAS-i juhtimises paistsid paraku kaugele, need olid näha ka nendele, kes asjasse ei puutunud. Nii et muudatusi oli kindlasti vaja. EAS-i uue nõukogu ja juhatuse tegevusega olen mina kursis eelkõige meedia vahendusel. Nagu ma olen korduvalt öelnud, on see asutus minister Anne Sullingu valitsemisalas. Kes kellega kohtus ja mille põhjal otsuseid langetas, see kuulub minu arvates rohkem memuaaride valdkonda. Ma väga loodan, et mõni EAS-i nõukogu liige need kunagi kirjutab. Aitäh!

Aitäh! Teile on üks küsimus. Andrus Saare, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Lähen selle teema juurest edasi. EAS-il on teadupärast väga oluline roll regionaalsete ettevõtete toetamisel. Kui te käisite Haapsalus ja kohtusite suletava PKC tehase esindajatega, siis te tulite välja oma ettepanekutega regionaalsete maksusoodustuste või mille iganes kohta. Igal juhul sattusite selle pärast rahandusministri tule alla. Me aga ei tea, mille pärast te tule alla sattusite, sest ega me ettepaneku sisu ei teagi, kõik jäi nagu pealkirja tasemele. Kas te olete valmis väga lühidalt selgitama, milline see regionaalsete ettevõtete maksusoodustus võiks olla ja kas seda põhimõtet jagab ka teine minister teie majas?

Aitäh! See küsimus ei puuduta seda arupärimist. Ma vastan sellele täna niikuinii järgmisele arupärimisele vastates. Kui on mahti veel natuke siin olla, siis usun, et te vastuse saate.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Arupärimisele on vastatud.

Liigume seitsmenda arupärimise juurde. Selle esitasid Riigikogu liikmed Mihhail Stalnuhhin, Lauri Laasi, Viktor Vassiljev ja Kalev Kallo 22. mail 2014. Arupärimine on ministeeriumi tegevuse eesmärkide täitmise kohta ning sellele vastab majandus- ja taristuminister Urve Palo. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mihhail Stalnuhhini, et ta arupärimist tutvustaks!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud proua minister! Kõigepealt teen komplimendi, sest lause "Meil lobisemise eest palka ei maksta" kõlab eriti vaimukalt just nimelt selles saalis. Esimest korda kuulsin seda siin ja see oli tore. Aga nüüd arupärimise juurde.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi põhimääruse kohaselt on ministeeriumi tegevuse eesmärk luua tingimused Eesti majanduse konkurentsivõime kasvuks ning tasakaalustatud ja jätkusuutlikuks arenguks riigi majanduspoliitika väljatöötamise, elluviimise ja tulemuste hindamise kaudu. Ministeeriumi tegevuse eesmärgi saavutamiseks ja põhiülesannete täitmiseks teostab ministeerium valitsemisala terviklikku strateegilist juhtimist, mille aluseks on ministeeriumi ja tema valitsemisalasse kuuluvate riigiasutuste strateegia ning sellest tulenevad tööplaanid. Sellest lähtuvadki nelja Riigikogu liikme küsimused. Et proua ministril poleks vaja neid ette lugeda, teen ma seda ise.
Esimene küsimus: "Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioonilepingus on kirjas, et majanduskasvu ergutamiseks eelistatakse maksukoormuse kandumist tööjõu maksustamiselt ressursside kasutuse, saastamise ja eluiga lühendavate ning tervist kahjustavate harjumuste maksustamisele. Mida tuleks veel teha Teie hinnangul, et saavutada majanduskasv?" Teine küsimus: "Koalitsioonilepingus pole kirjas ühtegi meedet ettevõtlikkuse arendamiseks noorte hulgas. Ometigi võib Teie ministeeriumi eelinfost leida, et Te käite väga aktiivselt koolides ettevõtlustunde andmas. (See väide on veidi vananenud. Suvi on juba möödas ja need koolides käimised toimusid enne valimisi. Sellest on varsti juba pool aastat mööda läinud, aga mis ikka teha. See oli suvest tingitud paus. – M. S.) Mida Te seal noortele räägite ning milline on olnud noorte vastuvõtt?" Kolmas küsimus: "Mõned aastad tagasi kirjutasite oma blogis, et ühe tõsisema Eesti probleemina näete inimeste lahkumist kodumaalt töö puudumise tõttu ning võrdlesite seda eestlaste lahkumisega teise maailmasõja ajal ja hilisema küüditamisega. Mida saab selle probleemi lahendamise osas Teie ministeerium teha?" Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja taristuminister Urve Palo, et ta arupärimisele vastaks!

Lugupeetud aseesimees! Head riigikogulased! Mul on ette valmistatud väikene presentatsioon, et mind oleks kergem jälgida, aga klahvi "Enter" peale vajutamine ei aita praegu. Mille peale ma pean vajutama, et asi edasi läheks?

Noolte peale tuleb vajutada.

Ma panin küsimused kirja, et ei peaks neid ette lugema, sest 15 minutit kogu vastuse peale on suhteliselt lühikene aeg, eriti nii oluliste teemade puhul, mida kolleeg Stalnuhhin just tutvustas. Iga teema kohta võiks rääkida palju pikemalt kui 15 minutit. Ma vastan esimesele ja teisele küsimusele lühemalt, et jääks aega kolmandale küsimusele pikemalt vastata, sest see puudutab eelkõige majandusministeeriumi valdkonda. Teen nii seetõttu, et lihtsalt aega on vähe.
Esimesele küsimusele, mida tuleb minu hinnangul veel teha, et saavutada majanduskasv, vastan ma nii. Ma olen seda ka varem öelnud ega väsi kordamast, et majandus ei ole midagi sellist, mis kusagil nurgas omaette areneb. Majandust arendavad inimesed ja ainult inimesed. Selleks on vaja inimesi, selleks on vaja, et inimesi üldse sünniks. Me ei saa riigist rääkida lühiperspektiivi vaates, me peame alati vaatama seda, et riik eksisteeriks täna, homme ja ka saja aasta pärast. Esiteks on oluline, milline on riigi perepoliitika, st kas lapsi sünnib. Mul on hea sõnum, et vähemalt lapsetoetused oluliselt tõusevad, jõudes järgmisel aastal 45 euroni ühe lapse kohta. Teiseks on oluline, milline on riigi hariduspoliitika, kas iga laps, kes sünnib, saab oma võimete kohase hariduse. Ma kordan, et ta peab saama võimetekohase hariduse, sh huvihariduse. Meid on ju vähe ja kogu potentsiaal peaks olema ära kasutatud. Kolmandaks on oluline, milline on riigi tervisepoliitika, kas inimesed on terved, milline on keskmine tervena elatud eluiga, mis Eestis on paraku suhteliselt lühike. Ma pean silmas just tervena elatud eluaastaid, seda, kas inimesed on valmis vanemas eas töötama, ja pean silmas ka seda, et mehed noorelt ei sureks. Neljas oluline küsimus on, milline on sotsiaalpoliitika, kas inimesed tunnevad ennast riigis turvaliselt. Kui midagi juhtub, näiteks kui ma jään haigeks, minust saab üksikvanem või ma jään töötuks, kas riik siis hoolib minust ja kas ma saan hakkama?
Kõik see kokku tekitab turvatunde, teadmise, kas ma tahan siin riigis olla või mitte, kas ma tahan siin peret luua ja töötada, siia panustada. Kõigi nende poliitikasuundadega tuleb tegelda paralleelselt. Ei ole ühte võluvitsa, see on meetmete kompleks. Kõik see kokku aitabki lõpuks. Kui inimesed siin sünnivad, saavad võimetekohase hariduse, on terved, tunnevad ennast siin turvaliselt ja hästi ning panustavad sellesse riiki, siis tuleb ka majanduskasv. See oli lühike vastus esimesele küsimusele.
Teine küsimus oli selle kohta, et kui ma käin koolides, mida ma siis noortele räägin. Tõsi on see, et ma käin koolides väga hea meelega. Viimase seitsme aasta jooksul olen seda igal aastal teinud mitu korda. Kui kutsutakse, siis mina ära ei ütle, sest mulle meeldib noortega suhelda. See peegeldab päris hästi tagasi seda, mis ühiskonnas ja kodudes toimub, sest ma mitte ainult ei räägi, vaid ka esitan küsimusi ja kuulan. Varem, kui ma olin rahvastikuminister, siis ma rääkisin palju Eesti rahvastikku puudutavatest teemadest. Nüüd, majandusministrina olen rääkinud sellistel teemadel, mis julgustaks ja toetaks noori tegema elus selliseid valikuid, mida nende süda tahab. Ma räägin sellest, kuidas karjääri teadlikult planeerida, mida on selleks tarvis teha, kuhu peaks panustama. Loomulikult peab panustama näiteks hariduse omandamisse. Ma räägin ka sellest, millised isikuomadused aitavad minu arvates elus edasi jõuda. Kõike seda räägin ma oma isiklikule kogemusele tuginedes. 42 aastat olen ma siin ilmas elanud ja sellest 22 aastat olen tegutsenud n-ö tööpõllul. Siis ma hea meelega kuulan, mida noored küsivad. Nad võivad küsida mida iganes, ma vastan hea meelega, tabuküsimusi ei ole. Ma tahan julgustada noori uskuma endasse ja sellesse, et kõik on võimalik, kui ise väga tahta. Te väitsite, et majandusministeeriumi kodulehel ei ole juttu sellest, et peaks noortega tegelema, seal ei ole selle kohta ühtegi meedet. Minu arvates oleks tore, kui iga Riigikogu liige või ka iga lapsevanem käiks aeg-ajalt koolis noortega oma tööst ja tegemistest rääkimas. See võiks olla iga kodaniku kohus, seda ei peagi kuhugi kirja panema. Seda enam, et igal sügisel on selline tore nädal nagu "Tagasi kooli". Kas või selle raames võiks kooli minna, kui muidu meelde ei tule.
Aga nüüd räägin pikemalt sellest, kuidas saaks majandusministeerium aidata kaasa sellele, et inimesed Eestist ei lahkuks. Jah, ma kirjutasin kunagi, et inimeste Eestist lahkumine on suur probleem, ja ma ütlen seda ka täna. See on suur probleem. Ametlikult elas selle aasta märtsis Soomes 66 814 eestlast või Eesti kodanikku. Pool aastat varem oli seal elavaid Eesti kodanikke 4095 võrra vähem. Need arvud kõnelevad kahjuks enda eest ja näitavad, et probleem on olemas. Kui siit lahkuti pärast teist maailmasõda, siis olid teised põhjused. Tänapäeval on enamasti põhjuseks palgavaesus. Sellest rääkis oma kõnes ka Riigikogu esimees, kes ütles, et see on häbiväärne ja kahetsusväärne, sest sõnad "palk" ja "vaesus" ei peaks kokku käima. Kui inimene käib tööl ja saab palka, siis ei peaks olema nii, et ta ei tule omadega välja. Mida siis teha? Veel kord toonitan, et siin mängivad suurt rolli kõik need tegurid, millest ma rääkisin esimese punkti raames: perepoliitika, sotsiaalpoliitika ja hariduspoliitika. Aga nendesse ma praegu detailselt ei lasku. Räägin sellest, mida saab teha majandusministeerium.
Kõigepealt räägin sellest, mida me teeme, ja siis sellest, mida võiks veel teha. Ettevõtluse arendamisse panustab majandusministeerium järgmise kuue aasta jooksul 382 miljonit eurot. See toimub eelkõige EAS-i meetmete kaudu. Transpordi arendamiseks läheb 447 miljonit eurot. See on väga oluline fakt, sest see tähendab taristu arendamist, mis on osa ettevõtluse arendamisest. Kui me tahame, et ettevõtted areneksid ka väljaspool suurlinnu, siis on väga tähtis, et meil oleks korras taristu. Me panustame maanteedesse 240 miljonit eurot, aga ka rongiliiklusesse, väikelaevasadamatesse ja mujale. Turismile on ette nähtud 69 miljonit eurot. Me soovime, et Tallinna lähedale tekiks üks pereatraktsioonikeskus ja Tallinnasse rajataks korralik konverentsisaal. Infotehnoloogia arendamisse panustame 182 miljonit eurot. Kui teil on huvi, siis ma võin pärast nendest projektidest pikemalt rääkida. Energeetikasse läheb 130 miljonit eurot, seal on ka kaks huvitavat projekti. Korterelamute renoveerimiseks ja soojustamiseks läheb 102 miljonit eurot, mida on umbes (ma praegu peast ütlen) kolm korda rohkem kui eelneval perioodil.
Nii et kokku on seda kõike üle 1,3 miljardi euro, mida ei ole sugugi vähe. See raha jõuab Eesti majandusse ja annab inimestele tööd. Ei ole nii, et inimesed saavad ainult korraks tööd, vaid eesmärk on aidata ikkagi kaasa majanduse edaspidisele arengule. Peale selle, nagu ma ennist ütlesin, on väga oluline, et elu oleks elamisväärne kogu Eestis. Kui inimene elab Tallinnast kaugemal ja tal ei ole tasuvat tööd või üldse mingit tööd ning ta peab tegema sundotsuse oma kodukohast lahkumiseks, siis sageli ei ole inimesel suurt vahet, kas tulla Tallinnasse või minna veel 80 kilomeetrit kaugemale. Sellepärast on väga oluline, et Eesti riik panustaks sellesse, et elu oleks elamisväärne üle Eesti ja inimesed saaksid tööd ka väljaspool suurlinnu.
Esiteks, taristu. Nagu ma enne mainisin, ilma korraliku teedevõrguta ei ole võimalik maapiirkondades liikuda ega ettevõtlust arendada. Me panustame lähiaastatel nii lõuna, ida kui ka lääne poole. Näiteks rekonstrueeritakse 2014.–2017. aastal 170 kilomeetrit põhimaanteid. Tahan aga öelda, et me peaksime mõtlema suuremalt ja rajama kiirteid kolmel suunal, alustada võiks Tartu suunast. Minu ettepanek on, et aastaks 2020 võiks vähemalt Paideni olla neljarealine tee.
Teiseks, energeetika. Öeldakse, et väga raske on teha maksusoodustusi regioonipõhiselt. Tõesti, näiteks tööjõumaksude puhul on seda raske teha, sest siis oleks lihtne riiki petta, seda oleks raske jälgida. Aga energeetikas on seda suhteliselt lihtne teha. Näiteks, kui väljapoole suurlinna rajatakse ettevõte, kus on x arv töökohti, siis on võimalik pakkuda soodustust elektrivõrguga liitumisel või hiljem juba elektriaktsiisisoodustust. Praegu moodustab elektriaktsiis 5% kogu arvest, lisaks on taastuvenergia tasu, mis on 9% arvest. Euroopa Liidu normid lubavad vähendada äritarbijate elektriaktsiisi ligi üheksa korda, 0,5 euroni, ja taastuvenergia tasu võiks olla päris null. See on otsuse tegemise koht, et kui ettevõte asub väljaspool suurlinna, kas siis on võimalik pakkuda soodustust näiteks energia eest tasumisel. See aitaks vähendada ka transpordikulusid, mis on niikuinii suuremad just nendel ettevõtetel, mis asuvad sadamast või suurlinnast kaugemal.
Kolmandaks, tööjõumaksud. Nüüdseks on hästi tööle hakanud töötajate register. On viimane aeg kaotada minimaalse sotsiaalmaksu määr. Kasu saaksid sellest osalise koormusega töötavad inimesed üle Eesti, aga eriti suure efekti annaks see just valdkondades, kus on vaja hooajatööjõudu, nagu põllumajandus ja turism.
Neljandaks, käes on aeg panna kohalikele omavalitsustele seadusega kohustus tegelda ettevõtlusega, aga anda neile selleks ka õigusi ja vahendeid, kas või maad. Praegu ei ole ettevõtluskeskkonna arendamine omavalitsuse ülesanne. Sageli on siis, kui tahetakse riigi käest maad näiteks mingi ettevõtte arendamiseks, riigi vastus, et see ei ole omavalitsuse ülesanne. Siis on tal väga raske seda maad saada.
Viiendaks, riigihangetel tuleks hakata arvestama regionaalset mõju. See on ühest küljest väike asi, aga see võib olla suure mõjuga. Toon drastilise näite Rõuge vallast, kus riigihanke tegemisel selgus, et elektrienergia on mõnevõrra odavam kui kohalik puuküttel saadav soojusenergia. Seal oldi sunnitud valima elektrienergia, kuigi puuküttele üle minnes oleks selles omavalitsuses tekkinud juurde märkimisväärne arv töökohti. Minu arvates tasuks riigihangete puhul hakata rohkem vaatama, milline on mõju kohaliku ettevõtluse arendamisele ja töökohtade loomisele.
Viimaseks, eluase. Minu arvates avaldab see võib-olla kõige rohkem mõju. Praegu on väga suur probleem, et inimestel ei ole raha, et eluasemekuludega hakkama saada. Riigil ei ole võimalik üleöö avaliku sektori töötajate palku tõsta ja ta ei saa ka öelda, et erasektor peab oma töötajate palku tõstma. Küll aga on võimalik riigi toetatud üürikorterite abil jätta inimestele rohkem raha kätte.
Aeg on vist läbi. Aga kui te küsite, siis ma hea meelega räägin edasi. Aitäh!

Aitäh! Tõesti on küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Mul on äärmiselt hea meel, et teil on hea meel käia koolides ja lastele head meelt valmistada. Minu mälu järgi käisite teie enne Euroopa Parlamendi valimisi Kohtla-Järve, Sillamäe ja Narva koolides. Aa, te käisite Narvas. Hea küll, piirdume Narvaga. Narvas on kaks inimest, volikogu esimees ja linnapea, kes põhiliselt vastutavad ettevõtluse arendamise eest. Te kohtusite mitmekümne lapsega. Mitu korda te olete Sillamäel, Kohtla-Järvel ja Narvas, kus on kokku kuus sellist ametiisikut, neil külas käinud ja nendega ettevõtlusest rääkinud?

Aitäh! Narvas esinesin ma Delovõje Vedomosti konverentsil, kus käsitleti ettevõtluse arengut selles piirkonnas. Seoses sellega käisin ma ka Narva Pähklimäe Gümnaasiumis, see ei olnud ekstra käik. Mis puudutab kohtumist kohalike omavalitsustega Ida-Virumaal, siis see on mul plaanis sel sügisel. Ma olen viie kuu jooksul käinud Lääne-Eestis ja Lõuna-Eestis. Kuigi minu esimene ametlik visiit oli Ida-Eestisse, just Narva, kui ma esinesin sellel ettevõtluse konverentsil ja osalesin päeva jooksul mitmel kohtumisel, lähen ma nüüd uuesti sinna ja kohtun ka omavalitsuste juhtidega. See ootab mind ees.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Idanaabriga on meil, ütleme ausalt, päris pahad suhted. Üks minister, teie kolleeg, ütles, et idanaaber tuleks partnerite hulgast üldse ära unustada. Ma juba peaministrilt seda küsisin, aga ma tean, et põhimääruse järgi on teie ministeeriumi ülesanne majanduspoliitika väljatöötamine. Minu küsimus ongi seotud sellega. Kas riigi majanduspoliitika elluviimises on tulevikus koht ka idanaabri jaoks? Või me unustame, et meie kõrval on tohutu turg, kuhu peaaegu kõik suuremad riigid ja ettevõtted trügivad, et otsida oma kohta selle sees või serval või ei tea, kus?

Muidugi on Venemaa meie lähinaaber ja jääb selleks alati. Vene turul on Eesti tootjal minu hinnangul teistest mõnevõrra lihtsam oma toodet turustada, sest Eesti kui kaubamärk on Vene tarbijale tavaliselt tuttav ja pigem positiivses võtmes. Läände müümiseks peame rohkem vaeva nägema. See on lihtsalt ajaloolistel põhjustel nii. Aga paraku peame Venemaa turul tegutsedes arvestama poliitilise ebastabiilsusega. Üleöö võivad seal tulla sellised otsused, mis võivad ühe või teise sektori juba korralikult käima läinud ekspordi nullida. Me oleme seda aastate jooksul mitu korda näinud.
Ma mäletan hästi aega, kui ma erasektoris töötasin. Aastal 1998 oli Eestis esimene majanduskriis, turg langes mitukümmend protsenti. Ma ise tegutsesin ehitusettevõttes. Ma mäletan, et sellepärast, et Venemaal oli kriis, oli ka Eestis kriis. Paljud meie ettevõtted olid Venemaaga väga tihedalt seotud ja selle riigi kehv käekäik mõjutas kohe meie väikest riiki. Sellest kriisist ettevõtted õppisid, orienteeruti rohkem lääne turule ja seotus Venemaaga on nüüd palju väiksem, meie eksport Venemaale jääb alla 10% kogu ekspordist. Ühest küljest võib öelda, et seda on liiga vähe, sest see turg on tõesti suur ja lähedal, aga teisest küljest on muidugi mõistlik hoida mune eri korvides, sest turud võivad kukkuda ja kui me oleme ühe turuga väga seotud, siis on ka selle mõju väga suur. Ukraina kriisi valguses me ju näeme, millised probleemid on meie piimasektoril, sest nemad olid võib-olla kõige rohkem Venemaa turuga seotud.
Mis ma oskan muud öelda, kui et loomulikult tuleb hoida normaalseid heanaaberlikke suhteid, aga praeguse Ukraina sõja või Ukraina kriisi ajal on kõik palju keerulisem. Eks ettevõtjad teevad oma otsused ise. On ju näha, et rubla devalveerub ja nõrgeneb, venelaste ostujõud väheneb, nii et karta on, et meil on Venemaalt ka vähem turiste oodata. Kui ma käisin nädal tagasi visiidil Tallinna Sadamas, siis rääkisin ühe ettevõtjaga, kes ekspordib Venemaale kõike muud kui piima, ta ekspordib neid tooteid, mis ei käi selle klausli alla, et neid ei tohi eksportida. Ta ekspordib sporditarbeid jms. Ta ütles, et juba tellitakse vähem, sest ostujõud on lihtsalt väiksem. Eks see ole alati ettevõtja hinnata, kui palju mune ta ühte korvi paneb. Riik aga kindlasti ei ütle, et ühe või teise riigiga ei peaks koostööd tegema.

Andrus Saare, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Te oma ettekandes tõite välja regionaalse mõju arvestamise. Sain aru, et maksusoodustusi seal hulgas ei ole, te olete nendest loobunud. Aga kas seda seisukohta, et võiksid olla erandid riigihangete tegemisel, energeetikas ja mujalgi, jagab ka teine minister, väliskaubandus- ja ettevõtlusminister?

Aitäh! Ma parandan teid, ma ei ole maksusoodustustest loobunud. Kui me räägime elektriaktsiisi vähendamisest, mis on Euroopa Liidus lubatud, või erandite tegemisest maapiirkondades, siis need on samamoodi maksusoodustused. Mina isiklikult ei ole öelnud, et peaks tegema näiteks tööjõumaksusoodustusi, sellist lauset pole ma kunagi öelnud. Ma olen öelnud, et peaks kaaluma mitmesuguseid meetmeid, sh maksusoodustusi. Kindlasti on see tulevikus kaalumise koht. Maksuerandeid on võib-olla rohkemgi, ka selliseid, mida ma täna ei oska näha. Ma sooviksin kuulata diskussiooni sellel teemal.
Üks mõõdetav ja väga lihtsalt rakendatav soodustus on erandite tegemine elektriaktsiisi puhul. Ma olen käinud maal ja ettevõtjatega kohtunud. Nad on öelnud, et on tööjõuprobleem, sest inimestel pole kusagil elada. Sealt on tulnud see riiklikult toetatud üüripindade idee. On ka see mure, et logistika läheb kallimaks, kui asutakse suurlinnast või selle lähiümbrusest kaugemal. Kui tehas on Sauel või Räpinas, siis on suur vahe selles, kui palju raha kulub kütusele jne. Üks asi on teedevõrk, aga teine asi on see, et riik ei saa transporti ju otseselt kinni maksta. Erinev elektriaktsiis aitaks mingil moel ka seda komponenti tasakaalustada.
Paar sõna veel eluasemefondi kohta. Selles idees ei ole iseenesest mitte midagi uut, lihtsalt Eesti riigis on see uus, sest riiklikult toetatud üüripindu Eestis ei ole. Aga kui me vaatame muud maailma, siis seal on see väga tavaline asi. Vaatame kas või Soomet. Seal on kogu eluasemeturust umbes 17% riiklikult toetatud üüripinnad ja üüripindade turust on peaaegu pooled pinnad sellised. Rootsis on neil veelgi suurem osakaal. Hollandis (te näete neid andmeid minu taga oleval slaidil) on selliseid elamispindu kõige enam. Seda ei tehta ilmaasjata, sellel on oma mõte. See mõte ongi see, et inimestele jääks rohkem raha kätte. Need on väikesed korterid, uued, tänapäevased, väiksema energiakuluga. Kui inimesel on võimalik leida soodne tänapäevane eluase, siis ta võib-olla mõtleb kolm korda kauem, enne kui ta üle piiri läheb. Eluase on väga-väga oluline.
Te küsisite, kuidas suhtub sellesse ideesse minister Anne Sulling. See ei ole hetkel tema teema. Anne Sullingul on oma valdkond, minul on oma valdkond. Igal juhul ei ole see praeguse valitsuse koalitsioonileppe teema. Koalitsioonilepe on koostatud ja selle järgi töö käib. Aga iga ministri ülesanne on ju mõelda sellest edasi. Mina vähemalt leian küll nii. Ega siis maailm ja elu ei lõpe koalitsioonileppega, elu läheb ju edasi. Tuleb mõelda, mida võiks veel teha, mida selles koalitsioonileppes ei ole, aga mis võiks olla järgmises. Mina valmistun selleks, et järgmises koalitsioonileppes oleksid üüripinnad sees, me jõuaksime muule maailmale järele ja võiksime noortele vähem teenivatele inimestele ja ka eakatele inimestele tänapäevaseid ning soodsa ja stabiilse hinnaga üürikortereid pakkuda.

Suur tänu teile! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun kõnetooli Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Kaheksa minutiga jõuan ma vist kommenteerida ainult teie esimest vastust, aga hea seegi. Ma ei kavatsenud ju üldse siia pulti tulla. Te ütlesite, et majandust arendavad inimesed ja peab sündima lapsi. Selgitage mulle palun, kuidas on see võimalik, et kuigi kõik läheb nii hästi ja me areneme, teid, ministreid, kuulates, tundub, et elu lihtsalt särab ja särtsub, sündis 1980. aastatel igal aastal üle 20 000 lapse, aborte oli keskmiselt 10 000 aastas, 1988. ja 1989. aastal sündis enam kui 25 000 last, viimastel aastatel sündinud laste arv on aga veidi üle poole sellest arvust ning aborte on umbes 20 000 aastas.
Kas see sõltub majandusest või hariduspoliitikast? Kas hariduspoliitika on ühe poolega asi? Kuidas te üldse näete hariduspoliitikat? Kas hariduspoliitika peab arvestama kõiki lapsi või võib mõnda osa ühiskonnast mitte märgata? Mina olen pedagoog, ma olen õpetaja. Ma olen töötanud üldhariduskoolis ja kutsekoolis, ma olen töötanud väga erinevate lastega. Ma ütlen teile, et võõrkeeles kvaliteetset haridust omandada ei ole võimalik. Seda tõendab ka see, et haridusministeerium peitis ju ära selle statistika, mille ta oli saanud, kui uuriti vene koole, mis olid läinud üle eestikeelsele õppele. Kui teie praegune kolleeg Ossinovski siin istus, siis ta püüdis Aaviksoo käest seda statistikat kätte saada. Kui ta ministriks sai, siis selgus, et see on hävitatud, seda lihtsalt ei ole. Haridusministeerium kardab meile näidata, mis juhtub vene keelt rääkivate lastega, kui nad õpivad eestikeelses koolis. Kas nemad on selle terve majanduse alus? Ei usu.
Peab olema tervisepoliitika. Viktor, palun ütle mulle, kui palju puudega inimesi meil on! 130 000 vist. Kas keegi oleks suutnud ette kujutada, et meil on 21. sajandil 130 000 töövõimetut inimest? Kus on see tervisepoliitika, kui haiglaid ja nende osakondi üksteise järel suletakse? Kehtestatakse selline süsteem, mis jätab arstiabita peaaegu kõik, välja arvatud Tartu ja Tallinna. Ka see süsteem peaks ju olema toeks majanduse kasvule.
Võtame sotsiaalpoliitika. Kas riik hoolib või ei? Ma räägin teile, millega ma täna tegelesin. Kui need ilusad kõned, mis olid täis paatost ja igasugust valet, ära olid kõlanud – ma pean silmas VIII istungjärgu avamist ning Nestori ja presidendi kõnet –, panin ma jooksuga minema, sest mind ootas ukse ees üks mees. Ta käis minu juures viimati umbes aasta tagasi. Ta on ühe väga haige tüdruku isa. Diagnoos on jube, seda haigust Eestis ei ravita. Edukaid operatsioone tehakse muidugi mujal Euroopas, aga ka Venemaal tehakse edukaid operatsioone ning seal on see odavam. Vanemad olid aasta eest kokku leppinud, et laps sõidab Venemaale, kolm päeva teda seal uuritakse ja siis opereeritakse, tema elu rippus juba niidi otsas. Siis äkki selgus, et last ei lasta Eestist välja, on vaja vormistada dokument, mis võtab KMA andmetel 7–10 päeva aega. Venemaal ei hakka aga keegi ootama ja isa tuli siia abi paluma. Siis näitas ennast inimesena Ene Ergma. Ametnikud seal, kus dokumente vormistati, ei tahtnud seda teha. Väike laps on suremas, aga nemad sülitavad selle peale. Las sureb! Ma läksin Ene Ergma juurde. Ma vist armastan teda nüüd elu lõpuni, sest ta kohtus selle mehega, nad rääkisid ja küsimus lahenes. Selgus, et seda probleemi oli võimalik lahendada paari tunniga.
Nüüd on sellest aasta möödas ja laps vajab taastusravi. Pealekauba näitasid uuringud, et tal on veel üks raske haigus. Aga see, et ta praegu elus on, on juba kuradi hästi, sest kõik need, keda Eestis selle haiguse pärast on opereeritud, on kahjuks surnud. Selleks, et saada järelravile, tuli jälle teatud dokumente vormistada. Sellest kirjutati nii Eesti kui ka Vene meedias. Vadim viis oma tütre Varvara dokumendid – äkki tuleb teile see juhtum meelde, tüdruku nimi on Varvara – vist 1. juunil haigekassasse. Need oli vaja läbi vaadata, kontrollida ja nõusolek anda, et saaks asjaga edasi liikuda. See oli 1. juunil. Mis kuupäev täna on? 8. september. Vadim ei ole neid dokumente tagasi saanud, ta ei saa edasi liikuda. Talle öeldi, et see haigus nõuab mingit – ma ei jaga meditsiinist üldse mitte midagi – K-vitamiini analüüsi. Talle öeldi ka, et Eestis seda ei tehta. Ta hakkas juba otsima võimalust teha seda Rootsis. Talle öeldi aga, et siin on verevõtupunkt, küsigu sealt. Ta küsis ja selgus, et seda analüüsi siin siiski tehakse. Esiteks on ametnik, kes sülitab lapse elu peale. Teiseks on arst, kes ei tea, milliseid analüüse meil tehakse ja milliseid mitte. Kolmandaks on see inimene, kes vormistab haigekassas teatud summasid.
See noor perekond on juba kulutanud kaks miljonit rubla, mis on umbes 40 000 eurot. Tõenäoliselt jäävad nad elamisest ja kõigest muust ilma. Kas see on hooliv riik? Ma saatsin selle isa kirjutama põhjalikku pöördumist. Ma tahaksin ise ka meditsiiniküsimustest aru saada. Ma annan teie kolleegile valitsuses selle pöördumise üle. Ma ei kavatse ametnike juurde minna, sest see on mõttetu. Järgmisel nädalal annan selle pöördumise üle ja siis me kontrollime, kas riik ikka hoolib, kas või kordki, kas või ühest tüdrukust, kelle elu on vaja päästa. Miskipärast ei ole ma eriti optimistlik. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume kaheksanda arupärimise juurde, mille esitasid Riigikogu liikmed Ester Tuiksoo, Viktor Vassiljev, Urbo Vaarmann, Mailis Reps, Mihhail Stalnuhhin, Valeri Korb ja Tarmo Tamm 20. mail 2014. Arupärimine on eriarstiabi kättesaadavuse kohta ning sellele vastab tervise- ja tööminister Urmas Kruuse. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Viktor Vassiljevi, et ta arupärimist tutvustaks!

Härra juhataja! See arupärimine, head kolleegid, esitati 20. mail, nii et terve suvi on vahepeal mööda läinud. Aga ega suurt midagi muutunud ei ole. Jutt on sellest, et Tartu Linna Polikliinik ei saanud konkursil lepinguid väga paljude eriarstiabi erialade jaoks. Tekkis olukord, kus Tartu väga hinnatud raviasutus, mis on aastakümneid omal kohal olnud ja kus on põlvkondade vältel abivajajaid abistatud, ei saa enam osutada günekoloogi-, kirurgi-, neuroloogi-, kardioloogi-, reumatoloogi-, ortopeedi-, uroloogi- ega kõrva-nina-kurguarstiteenust. 1. aprillist jäid sinna järele ainult sisehaiguste arsti ja silmaarstiteenus, sealjuures silmaarstiteenust tõmmati nii kõvasti koomale, et maja seisab pooltühjana. Nende teenuste osutamine killustati paljude teiste teenusepakkujate vahel.
Kuigi Sotsiaalministeerium on võtnud suuna, et meil tuleb nagu mujalgi Põhja-Euroopas arendada tervisekeskusi ja linna polikliinik oligi valmis kujul tervisekeskus, Tartus sedamoodi ei talitatud. Mingil määral on selles süüdi need kriteeriumid, mis haigekassa on konkursil osalejatele kehtestanud. Seal on loodud üsna täpne punktisüsteem, punktid lüüakse täpipealt kokku. Selline süsteem on välja mõeldud ilmselt selleks, et vähendada haigekassa ametnike või töötajate või teenistujate vastutust, et neil ei oleks mingisugust otsustamisruumi: lüüakse lihtsalt plussid ja miinused kokku ning ongi tulemus käes. Aga samas tuleb vaadata, kuidas elu tegelikult käib, sest elu ei käi alati nende punktide järgi. Näiteks võetakse arvesse seda, kas teenusepakkuja kohta on eelnevalt mingeid pretensioone olnud. Kuid kui tulevad uued pakkujad, kes pole veel midagi teinud, siis nende kohta pole ju ka mingeid pretensioone. Nii et ei ole need kriteeriumid ja punktid sugugi alati nii täpsed ega kõige õigemad. Võib-olla oleks võinud ikkagi vaadata reaalset olukorda ja otsustada nii, et inimestel, patsientidel, Tartu elanikel kergem oleks.
Oleme esitanud mitmeid küsimusi, mis on tervise- ja tööministri alluvatel kindlasti korralikult läbi loetud ja millele on vastused hästi ette valmistatud. Põhimõtteliselt on üks küsimus selle kohta, kas need kriteeriumid on kõige õigemad ja kas riik, kes on võtnud suuna tervisekeskuste loomisele, poleks siiski pidanud vältima teenuste killustamist. See küsimus on esitatud Tartu Linna Polikliiniku näitel. Küsimus on ka selle kohta, kas ja kuidas kindlustatakse patsiendile kvaliteetne ja õigeaegne eriarstiteenus Tartu linnas. Pole midagi parata, aga arstiabi, just nimelt eriarstiabi järjekordade eest vastutab poliitiliselt lõppkokkuvõttes ikkagi minister ja seekord härra minister, mitte proua minister, kuigi ministeeriumis on kaks ministrit.
Küsimusi võiks ju veel juurde mõelda, aga tähtsad on vastused. Ei ole halbu küsimusi, võivad olla ainult viletsad vastused. Me kõik teame väga hästi, et minister Urmas Kruuse on suurepärane sõnaseadja ja leiab alati toredaid sõnu, kas nende taga alati on ka sisu, see on teine küsimus. Me oleme täiesti valmis nautima härra Kruuse vastuseid meie küsimustele. Kas me nendega rahule jääme, seda ma ei oska garanteerida. Kuid ma olen üsna kindel, et Tartu elanikud teritavad kõrvu ja kuulavad kas ülekannet või loevad pärast stenogrammi. Lõpliku hinnangu ministri tööle annab otse loomulikult rahvas. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli tervise- ja tööminister Urmas Kruuse!

Austatud istungi juhataja! Auväärsed Riigikogu liikmed! Kas auväärt küsija palub küsimused ette lugeda või võin kohe vastuste juurde minna?
Te küsisite haigekassa lepingute ja selle kohta, mis puudutab Tartu Linna Polikliinikuga sõlmitud lepinguid. Kui me räägime üldse ravikindlustuse ja Eesti Haigekassa toimimise põhimõttest, siis seaduse kohaselt on haigekassa eesmärk tagada solidaarses ravikindlustuses heal tasemel arstiabi kogu Eestis. Lepingute sõlmimiseks ja teenuste ostmiseks sõlmib haigekassa lepingud haiglate ja tervishoiuasutustega, sealjuures kohustab Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud haiglate arengukava sõlmima lepingud arengukavas nimetatud haiglatega ning need sõlmitakse viieaastaste raamlepingutena. Tartu maakonnas on selliseks haiglaks piirkondlik haigla SA Tartu Ülikooli Kliinikum, mis on kõigil eriarstiabi erialadel tipptasemel raviteenuseid pakkuv tervishoiuasutus.
Ravikindlustuse seaduse § 36 lõike 1 kohaselt sõlmib haigekassa ravi rahastamise lepingu tervishoiuteenuse osutaja või tervishoiuteenuse osutajatega, lõike 2 kohaselt ei ole haigekassa kohustatud sõlmima ravi rahastamise lepingut kõigi tervishoiuteenuse osutajatega. Juhul kui haiglavõrgu arengukava haigla ei suuda rahuldada piirkonna elanike raviteenuste vajadust, kuulutab haigekassa välja lisakonkursi partnerite leidmiseks, seda üldjuhul ambulatoorse ravitüübi puhul. Valikul osalevate potentsiaalsete partneritega ravi rahastamise lepingu sõlmimise ning lepingu tähtaja üle otsustamisel hindab haigekassa ravikindlustuse seaduse § 36 lõikes 4 kehtestatud asjaolusid. Partnerite paremaks hindamiseks ja kontrollimiseks kinnitab Eesti Haigekassa nõukogu täpsemad kriteeriumid iga asjaolu jaoks. Kõik eelnimetatud dokumendid on valikul osalejatele kättesaadavad ja ette teada. See protsess on väga selgelt reglementeeritud ja reguleeritud haldusmenetluse seadusega. Haigekassal on seaduse kohaselt kohustus korraldada valikkonkurss ühetaoliste ja selgete hindamiskriteeriumide alusel, millega tagatakse kõigi osalejate võrdsetel tingimustel kohtlemine. Lähtuvalt sellest saab öelda, et haigekassa lepingupartnerite valimise protsess on läbipaistev ja igati seadustega kooskõlas.
Võib küsida, et kui riik on tõepoolest võtnud suuna tervisekeskuste arendamisele, siis miks juhtus nii, et Tartu Linna Polikliinikus toimuv justkui killustab eriarstiabiteenuste osutamist Tartus. Viidates mainitud kriteeriumidele ja haigekassa nõukogu otsustele – selle nõukogu liige on ka auväärt küsija –, tuleb öelda, et OÜ Tartu Linna Polikliinik on eratervishoiuasutus, mis konkureerib eriarstiabiteenuste osutamisel kõikide teistega, kes Tartu linnas neid teenuseid osutavad. Konkurss oli tõepoolest tihe, aga see toimus ühtsete kriteeriumide alusel. Selleks, et tagada kindlustatule parima kvaliteediga ning õigel ajal kättesaadav tervishoiuteenus, hinnatakse konkursil osalejate mitmeid kvaliteedinäitajaid, sh arstide pädevust, kogemust jms. Praegu on Tartus Eesti Haigekassa leping peale Tartu Ülikooli Kliinikumi veel 18 tervishoiuasutusel, kes pakuvad kindlustatutele eri erialadel ambulatoorset raviteenust. Nende asutuste vahel saab kindlustatu vabalt valida.
Kui rääkida polikliinikust, siis kindlasti aitavad ka Euroopa Regionaalarengu Fondi meetmed, mida lähiajal saab võtma hakata, seda tervisekeskust investeeringute abil kodanike veel paremaks teenindamiseks välja arendada. Edaspidi ei pruugi üldse nii olla, et polikliinik peab teenuseid pakkuma niivõrd vähendatud mahus. Esmatasandi tervisekeskusena peetakse silmas ju keskust, kuhu on koondunud kolm või rohkem perearsti ning teised tervishoiu- ja esmatasandi spetsialistid, suuremates keskustes antakse ka ambulatoorset eriarstiabi. Kohtusin eelmisel nädalal polikliiniku juhatajaga ja Tartu linnapeaga ning veendusin, et Tartu linnal on plaan nende investeeringute taotlemise voorudes kindlasti osaleda.
Ühes küsimuses on viidatud sellele, kas Tartus ikka on tagatud kvaliteetne, õigeaegne ja parim tervishoiuteenus, lähtudes uutest valitud partneritest. Vähemalt praeguste hinnangute kohaselt ei ole otseseid märke, et raviteenus oleks vähem kättesaadav. Järjekordade pikkust ja teenuse kättesaadavust eri lepingupartnerite puhul jälgitakse. Alguses võisid aga puhtinimlikel põhjustel infosulu tõttu mõnel inimesel uued teenuseosutajad märkamatuks jääda, hoolimata sellest, et informatsioon uute partnerite kohta oli olemas nii haigekassa koduleheküljel kui ka juba tegutsevates institutsioonides. Kindel on seegi, et kui inimene on harjunud tervishoiuteenust tarbima ühes konkreetses kohas, võib teatud muudatus emotsionaalsel tasandil probleeme tekitada. Kui me vaatame, et selles polikliinikus töötab üle 15 perearsti ja ka kogu tervisekeskuste plaan on seotud esmatasandi väga selge arendamisega, siis on selge, et Tartu linnas, kus 38 ruutkilomeetril elab ligi 100 000 inimest, ei ole eriarstiabi kättesaadavus ka logistiliselt probleemiks, kui kogu linna tervikuna arvesse võtta. Aga kindlasti võis osale inimestele üleminekuperiood teatavaid raskusi tekitada. Nagu ma mainisin, ei saa välistada, et pärast järgmisi konkursse saab see polikliinik rohkem teenuseid pakkuda. Toeks ja abiks peaks olema see, et on võimalik osutada ülelepingulist teenust vähemalt 5%-lises mahus nendel erialadel, mille kohta on haigekassaga leping sõlmitud.
Viimane küsimus oli selle kohta, kas uue süsteemi juurutamise tõttu ei pikene raviteenuste järjekorrad. Ei saa öelda, et tegemist on päris uue süsteemiga, küll aga on valikukriteeriume täpsustatud ja lähtuvalt seadusandja tahtest on püütud teha neid paremini võrreldavaks. Tuletan meelde, et Tartu linnas osutavad ambulatoorseid eriarstiabiteenuseid peale SA Tartu Ülikooli Kliinikum veel 18 eriarstiabiteenuste osutajat. Seega võime eeldada, et raviteenuste järjekorrad nende muudatuste tõttu ei pikene. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh! Härra minister! Ma ootasin muidugi säravamat vastust. Selle, mille te ette lugesite, olid ilmselt teile alluvad ametnikud kirjutanud. Nad on väga tublid inimesed, ma tunnen neid, nad teevad oma tööd professionaalselt, aga see vastus oli igavavõitu – ikka ühetaolised kriteeriumid, võrdne kohtlemine, läbipaistvad protsessid ja kõik muu niisugune sinna juurde. Aga ma siiski noppisin sealt välja ühe äärmiselt positiivse aspekti. Kui ma sain teist õigesti aru, siis te mainisite, et teie arvates Tartu Linna Polikliiniku osutatavate eriarstiabiteenuste maht lähiajal suureneb. See on äärmiselt positiivne kinnitus. Ma olen lausa õnnelik, et me esitasime arupärimise ja asjad hakkasid selle tõttu liikuma. Millega te garanteerite, et nii tõepoolest juhtub?

Aitäh! Ma ei ole küll täiesti nõus sellega, kuidas te tõlgendasite minu vastust eriarstiabi perspektiivse mahu suurenemise kohta Tartu Linna Polikliinikus, kuigi üks võimalus avaneb haigekassa hiljutise otsuse tõttu, kus lubatakse 5% täiendavat teenusemahtu üle lepingulise mahu. Ma pidasin silmas seda, et järgmiste lepingute kehtimise aja jooksul on võimalik uuesti konkureerida. Kui ma mäletan õigesti haigekassa nõukogu hiljutist päevakorda ja arutelusid, siis seal tekkis küsimus, kas need kriteeriumid täidavad sada protsenti seda eesmärki, mida seadusandja on silmas pidanud. Me peame nõukogu järgmistel istungitel lähtuvalt sellest kogemusest, mida me esimesel lepinguperioodil ehk ühe aasta jooksul saame, kindlasti arutlema selle üle, kas see, mis uute lepingutega juhtus, on patsiendi huvide kaitsmist parandanud või halvendanud. See tähendab, kas mõningates küsimustes ei võiks haigekassa lähtuda teatud piirkondlikust eripärast, mitte korraldada ühetaolist riiulikonkurssi.
Haigekassa peab ennekõike lähtuma seadusest. Seaduse üsna selge suund on see, et kõige olulisemad partnerid on vähemalt praeguse teadmise kohaselt olnud haiglavõrgu arengukava asutused. Aga ma pean perspektiivselt väga oluliseks seda, et ka nn valikpartnerid, kes jäävad väljapoole haiglavõrgu arengukava, saaksid oma rolli Eesti tervishoius selgelt parendada ja suurendada. See võib tähendada, et me peaksime järgmiste arutelude käigus vaatama ka seda, kas need kriteeriumid on olnud õigustatud. Kuid teiegi ei saa praeguste teadmiste kohaselt haigekassa nõukogus öelda, et oleks toimunud mingi väga drastiline tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi muutus.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Juttu on olnud Võru ja Tartu linna investeeringutest. Kas teil on nende kuude jooksul, kui te olete minister olnud, tekkinud juba ettekujutus, kuhu te ministrina tahaksite suunata selle raha, mis järgmisel aastal tuleb euroliidust tervishoidu investeerimiseks?

Aitäh teile, auväärt küsija! Jah, mulle on kindlasti teada, kuhu see raha võiks minna ja peaks minema. See teadmine ei ole mitte ainult ministril, vaid see on tegelikult ka riigil. Nende kavade põhjal, mille me Euroopa Liidule oleme esitanud ja mis olid aluseks raha saamisele, võib täna öelda, et see töö on Eesti riigis toimunud teatud printsiibi alusel. Esimene ring oli seotud sellega, et ministeeriumi esindajad käisid kõigis maakondades, tegid selgeks maakondade soovid ning tutvusid asutuste logistilise paiknemisega. Ka mina olen käinud mitmes maakonnas, eelmisel nädalal käisin Ida-Virumaal, siis olin Jõgevamaal. Mulle teeb natuke muret, et ettevalmistus või soovid on natuke eri tasemel. Kõige olulisem tervisekeskuse investeeringu saamiseks on see, kui kohalik kogukond ja perearstid lepivad kokku, et nad tahavad tervisekeskuse printsiibil töötada. Esimeses etapis on riigi strateegiline vaade – ma ei pea siin silmas mitte esimest etappi aastani 2020, vaid sellesama perioodi esimest etappi – seotud minimaalselt sellega, et kõikidesse maakonnakeskustesse ehitatakse välja nn uut tüüpi tervisekeskused, kus pakutakse juba eespool mainitud teenuseid. Võib-olla on selleks, et luua esmatasandil terviklik ešelon, vaja võtta tööle ämmaemand, füsioterapeut või uusi pereõdesid.
Maakonnakesksus tähendab meie arvates seda, et tervisekeskused võiksid olla ja peaksid olema integreeritud maakonnakeskuste haiglatega. Kui patsient läheb vajaduse korral perearsti juurest edasi eriarsti juurde, siis me peame vajalikuks, et kui see on vähegi võimalik ja kokkulepped on sõlmitud, siis need tervishoiuasutused võiksid asuda ühes kohas. See ei välista seda, et mõnes piirkonnas lepitakse kokku asutuste teistsugune paiknemine, selleks et sama teenust osutada. Kriteeriumide järgi on väiksemates piirkondades minimaalne nõue kolm perearsti, suuremates piirkondades kaheksa perearsti. See mudel on ennekõike ette nähtud selleks, et vähendada survet eriarsti juurde minemiseks. Aga kui see osutub vajalikuks ja meil on võimalik samas piirkonnas kasutada ühtset nn meditsiinitaristut, olgu see kas või diagnostika, siis see oleks tervishoiukulutuste ja kiire diagnoosimise mõttes hästi mõistlik ja vajalik.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma vaatan seda teemat natuke laiemalt. Kas kogu seda reformi tehes mõeldakse ka selle peale, kuidas kaugema kandi inimesed teenust saavad? Väikestes kohtades kaotatakse eriarstikohad ära. Regionaalpoliitika nagu ei näe ette võimalust, et inimesel oleks võimalik minna arsti juurde Tartusse või Jõgevale, kuigi Mustvees pannakse eriarsti vastuvõtud kinni. Kuidas seda probleemi lahendada, et inimesed siiski arsti juurde jõuaksid? 

Aitäh teile, auväärt küsija! Tegelikult ei näe see kava ette investeeringutoetusi mitte ainult maakonnakeskustesse, vaid ka väiksematesse kohtadesse. Kui me vaatame perearstide paiknemist üle Eesti, siis saab kindlasti öelda, et osa investeeringuid läheb ka väiksematesse kohtadesse. Teine osa teie küsimusest oli seotud eriarstiabi kättesaadavusega maal. Vaadates Eesti rahvastiku struktuuri ja selle paiknemist, on tõsiasi, et eriarstide vastuvõtt võib muutuda ja liikuda ühest piirkonnast teise. Aga kui me vaatame põhiperspektiivi, siis ka haigekassa tegeleb praegu elanikkonnas toimunud muutuste alusel sellega, et määrata teatud erialade kaupa kindlaks eriarstide vastuvõttude füüsilise paiknemise miinimumstandardid. Need on seotud ka sellega, kui sageli ühe või teise eriarsti juures käiakse, millised on elanikkonna ealised ja muud iseärasused jms. Aga kui ma näiteks Jõgevamaal olles käisin Alatskivil, siis seal sooviti selgelt, et sinna tuleks perearstikeskus. Vallad teevad praegu koostöös selleks ettevalmistusi. Kindlasti on võtmesõna ka see, milline on kohalike omavalitsuste soov ja võimekus omavahel kokku leppida. See küsimus, mis puudutas ühistranspordi kasutamist, oleks tulnud kindlasti esitada eelmisele siin puldis esinenud ministrile. Aga näiteks need kohalikud omavalitsused Jõgevamaal, kellega ma kohtusin, on mõelnud ka kaugemale. Osaliselt nad juba pakuvad oma headele vallaelanikele võimalust eriarsti juures käia ja korraldavad selleks lisatransporti.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Arupärimisele on vastatud.

Liigume üheksanda arupärimise juurde, mille esitasid Riigikogu liikmed Marika Tuus-Laul, Heimar Lenk, Valeri Korb, Enn Eesmaa, Eldar Efendijev, Viktor Vassiljev, Urbo Vaarmann ja Kalev Kallo 5. juunil 2014. Arupärimine on eriarstiabi ravijärjekordade kohta. Arupärimisele vastab tervise- ja tööminister Urmas Kruuse. Ma palun kõnetooli arupärijate esindaja Marika Tuus-Lauli, et ta arupärimist tutvustaks!

Austatud istungi juhataja! Austatud härra minister! Head kolleegid! Täpselt samasisulise arupärimise eriarstiabi järjekordade kohta esitasin ma täpselt aasta tagasi, esimesel sügisistungil, kui tollane sotsiaalminister, praegune peaminister Taavi Rõivas siit Riigikogu puldist sellele ka vastas. Kuid olukord ei ole paranenud, asjad on isegi hullemaks läinud ja täna pärime aru teilt, härra Kruuse. Me palume rohkem keskenduda sellele probleemile, miks praktiseeritakse ikkagi nn järjekordade järjekordi, olgugi et selle probleemiga on mitmed ministrid korduvalt tegelda lubanud. Enamasti leiab patsient end olukorrast, kus haigla registratuuri helistades ei ole võimalik ennast ootejärjekorda panna, vaid öeldakse, et helistagu ta teatud aja pärast tagasi. Inimesed helistavad telefoniklahvide kulumiseni, aga end registreerida ei saa. Kui vastuvõtuajad kunagi ka registratuuri jõuavad, siis jagatakse need n-ö poole tunniga välja. Samas näeb ministri määrus ette, et patsient tuleb järjekorda registreerida esimesel pöördumisel. Taavi Rõivas lubas selle küsimuse lahendada, aga olukord on, nagu juba öeldud, hullemaks läinud.
Me küsimegi, miks peavad inimesed palju kordi tagasi helistama, kusjuures enamasti jäävad nad ju pika ninaga. Teiseks, kui ravijärjekord tohib määruse järgi kesta kuni poolteist kuud ehk kuus nädalat, siis miks sellest kinni ei peeta? Näiteks on PERH-is nina-kurgu-kõrvaarstile järjekord 120 päeva (need on hiljutised andmed), Paide haiglas tuleb kardioloogi vastuvõttu oodata 130 päeva jne. Miks siis ei tehta ikkagi nendes küsimustes järelevalvet? Terviseamet ja haigekassa on kohustatud seda tegema ja teie, härra minister, peaksite haigekassa nõukogu esimehena oskama sellele küsimusele vastata. Me küsime, miks ikkagi järjekordade olemasolu mätsitakse kinni sellega, et inimesi lihtsalt järjekorda ei panda. Kui on antud määrus, et patsient tuleb kohe järjekorda registreerida, aga seda ei tehta, siis tuletan meelde, et on ju ette nähtud leppetrahvid ja võib ka lepingu lõpetada. Toonitan veel, et Taavi Rõivas lubas kõige sellega tegelda, aga ei tegelnud. Kuna asi on pidevalt hullemaks läinud ja inimesed arsti juurde ei pääse, nagu näitab ka uuring, siis ma arvan, et sellest küsimusest võib isegi kujuneda üks valimiste põhiküsimusi. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli tervise- ja tööminister Urmas Kruuse, et ta arupärimisele vastaks!

Väga austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija! Tõepoolest, see arupärimine on seotud võimalike ravijärjekordadega Eesti tervishoius. Üldarstiabis on kehtestatud teatud reeglid, mille kaudu reguleeritakse arstiabi kättesaadavust. Võib-olla ei saa päris sada protsenti nõustuda hea küsija väidetega, mis ta esitas nende näidete varal, mis olid toodud PERH-i ja ka teiste raviasutuste kohta. Need olid äärmuslikud näited sellest analüüsist, mida haigekassa teeb. Aga on ka näiteks ainult kolme-, viie- või seitsmepäevaseid järjekordi. Üldarstiabis on ooteaeg perearsti vastuvõtule kehtestatud sotsiaalministri määrusega. Tööjuhendi alusel peab ägeda tervisehäirega patsiendile üldarstiabi osutama vastuvõttu pöördumise päeval ja teistel juhtudel viie tööpäeva jooksul. Eriarstiabis on järjekorra maksimumpikkus kehtestatud Eesti Haigekassa nõukogu 11. jaanuari 2013. aasta otsusega, mille järgi ooteaeg ei tohi ületada kuut nädalat.
Me analüüsisime, miks ühes või teises raviasutuses on mõnel puhul ravijärjekorrad pikemad. Põhjused on täiesti erinevad ja need erinevused tulenevad mitmest asjaolust. Üks osa järjekordadest on tekkinud seetõttu, et inimesed soovivad minna kindlasse raviasutusse ja teatud raviasutused on seetõttu ülekoormatud. Kasutades mõne teise pädeva raviasutuse teenust, saaks inimene ravi kiiremini. Samas teame, et eraldi on sätestatud ka plaanilise ravi eri liikide, näiteks operatsioonide ja hooldusravi ning alla 19-aastaste kindlustatud isikute hambaravi järjekordade maksimumpikkus. Nii et see regulatsioon on olemas.
Asja teine pool on seotud vastuvõtule registreerimisega. Praegune süsteem – ma räägin just praegusest süsteemist, sest selged perspektiivsed otsused on tulemas – on seotud sellega, et 10–15% patsientidest, kes ennast eriarsti vastuvõtule registreerivad, tegelikult kohale ei tule. Ei ole ka väga head tulemata jätmisest teatamise süsteemi, mis annaks lisasäästu. Kui me vaatame üldiselt, kuidas haigekassa eriarstindust rahastab, siis tuleb möönda, et raviteenuste osutamine eriarstiabis on tegelikult kasvanud. See on toimunud lähtuvalt meie eelarve võimalustest ehk sotsiaalmaksu suuremast laekumisest. Kui me võrdleme kas või näiteks eelmise aasta sama perioodiga, siis on konkreetne eriarstindusele läinud summa kasvanud 19 miljoni euro võrra, mis ei ole sugugi väike raha, arvestades ravimahtu. Samas on nendesamade eriarstiabi ravijuhtude arv kasvanud ligi 23 000 võrra. Nii et kui me räägime ravijärjekordadest, siis peaaegu pooltel juhtudel jääb olukord väga selgelt seaduse raamidesse, aga osal juhtudel võib olla kõrvalekaldeid.
Kui rääkida veel patsiendi valikust, siis teatud kohtades on ravijärjekorra pikkus seotud ka sellega, et konkreetsel erialal ei ole selles haiglas võimalust suuremal arvul arste tööle rakendada. Ühelt poolt on see seotud haigekassa lepingulise mahuga ehk rahavooga, teiselt poolt sellega, et lihtsalt ei ole võimalik sinna arsti leida. See alati ei tähenda, et need asjaolud on teineteisest üksüheses sõltuvuses, et raha justkui oleks, aga arsti ei ole, või vastupidi. Need on tegelikult komplekssed probleemid.
Kui vaadata 2014. aasta esimest kvartalit ja rääkida haiglavõrgu arengukava haiglate esmastest ambulatoorsetest vastuvõttudest, siis kuni 42 kalendripäeva nõue oli 75%-s nendest asutustest selgelt täidetud. Samas, kui me vaatame väga lühikese ooteajaga – kuni seitse kalendripäeva – vastuvõttude osakaalu, siis selle aasta esimeses kvartalis oli see 36%. Tegelikult ei saa kuidagi öelda, et arstiabi üldine kättesaadavus oleks vähenenud. Aga me vajame lisasamme selleks, et muutust esile kutsuda. Üks osa nendest on meil laua peal ja me arendame neid edasi. Nende mõju on lähiaastate jooksul kindlasti käegakatsutav.
Tõepoolest, kui me räägime tervisekeskuste süsteemi arendamisest, siis see ei ole seotud ainult sellega, et ehitada Eesti eri piirkondadesse ilusaid maju, vaid see on seotud ka ühe väga olulise asjaga – nimelt perearstisüsteemi ja selle võimekusega. Selleks, et vältida põhjendamatuid visiite eriarsti juurde, peab suurendama nii selle süsteemi rahastust kui muutma keskkonda paremaks. Selles asjas ei ole me Eestis unikaalsed, ka muu maailma kogemus näitab, et kui eriarsti juures ilma põhjuseta käimiste arv on väiksem, siis on tegelikult arstiabi kättesaadavus parem. Me avame siis rohkem võimalusi nendele inimestele, kes enam abi vajavad. Kuigi peab möönma, et praeguses süsteemis antakse erakorralisemat abi vajavate juhtumite korral tegelikult kiiremini abi, kui riik on kehtestanud. See aga ei välista seda, et aeg-ajalt võib olla juhtumeid, kus keegi on jäänud süsteemi hammasrataste vahele.
Me jälgime tervishoiuteenuste kättesaadavust ja lepingute täitmist, kuid kindel on see, et me peaksime tulevikus olema paindlikumad just selles osas, mis puudutab ümberstruktureerimist erialade vahel ja ravitüüpide kaupa. Ma enne väitsin ja ka statistika näitab, et ühtedes kohtades on lühikesed järjekorrad, teistes pikemad. Meil on vaja parandada üldist usaldatavust tervikuna. See ei tähenda, et need eriarstiabi pakkuvad asutused, kus on lühem järjekord, oleksid vähem usaldusväärsed sisulises mõttes, aga inimesed on oma käitumises ja harjumustes suhteliselt stabiilsed. Kehtiv süsteem ei võimalda väga selgelt ja kiiresti teada saada, kus saaks kiiremini arsti juurde. Muidugi, kui me võtame lahti kas või haigekassa kodulehekülje ja vaatame, millised on järjekorrad eriarstide juurde eri haiglates, siis me võime seda ju teada saada. Digiregistratuur, mis hakkab tööle lähiaastatel, avab just täpselt selle võimaluse: kui patsient soovib ühte või teist eriarstiteenust saada, siis ta, avades süsteemi, näeb väga selgelt ja kiiresti, kus on järjekorrad kõige lühemad, ning tal on parem valikut teha. Aga kaugemas perspektiivis oleks kindlasti mõistlik, kui me suudaksime ressursse objektiivselt ümber jaotada ka ravijärjekordade mõttes.
Kindlasti parandab neid võimalusi e-konsultatsiooni edasiarendamine. Peame möönma, et e-konsultatsioon ei ole hästi käivitunud, hoolimata sellest, et uusi erialasid on juurde tulnud. Aga üks küsimus, mida me haigekassa nõukogus lähiajal peame arutama, on seotud sellega, kui palju see teenus maksab tervishoiuteenuse osutajale ja kas tal on mõistlik e-konsultatsioone pakkuda, sõltumata sellest, kas patsient seda vajab. Mõned prooviprojektid – näiteks need, mis on tehtud Põhja-Eesti Regionaalhaiglas – on näidanud, et e-konsultatsioonil on tulevikku ja selle järele on vajadust. Nimelt, kui õnnestub patsienti enne esmast visiiti konsulteerida, siis võib tema võimalike nn kordusvisiitide või üldse visiitide arv ühe ravijuhtumi kohta jääda väiksemaks. See ei tähenda, et teenus, mida talle nii pakutakse, oleks vähem kvaliteetne.
Kui rääkida sellest, kas Eesti Haigekassa arvates on ravijärjekordade lühendamine prioriteetne ja kas süsteem on praegu läbipaistev või mitte – siin viidati sellele, et härra Rõivas on lubanud sekkuda, selleks et määrust täidetaks –, siis haigekassa on kõik need juhtumid eraldi läbi vaadanud ja koostöös Terviseametiga seda kontrolli jätkatakse. Me näeme, et tervishoiuteenuse osutajad on valmis tegema koostööd selles osas, mis nendest sõltub. Nendest sõltub näiteks tervishoiuasutuse töökorraldus. Seetõttu olen ma selles küsimuses küll positiivselt meelestatud. See ei tähenda, et teenuste järjekordi saaks objektiivselt võttes keskmiselt nulli viia, aga neid on kindlasti võimalik lühendada ja käsitleda kõike seda optimaalses võtmes. Optimaalne võti tähendab, et kui me suudame süsteemis õigesti ja õiglasemalt käituda ning kasutada kõikide arstide teenust just kõige vajalikumal ja õigemal hetkel, siis avaneb meil veel võimalusi peale nende, mida pakub lisaraha, mida haigekassa eriarstindusse suunab. Aga üldine trend on meie riigis ja ka mujal Euroopas teada: elanikkonna vananemise tõttu tervishoiuteenuste maht kasvab.
Ühes küsimuses viidati sellele, et perearstid ja eriarstid ei tee justkui omavahel koostööd. Tunti huvi, kas seda olukorda on võimalik parandada. Kindlasti ei saa ma nõustuda sellega, et koostööd ei tehta. Meil on piisavalt palju positiivseid kogemusi selle kohta, kuidas on käsitletud kiireloomulisi ja raskemaid juhtumeid ning kuidas perearstid koos eriarstidega on leidnud lahendusi kiireks diagnoosimiseks ja siis ravi alustamiseks. Kindel on see, et perearstisüsteemi ja eriarstisüsteemi on võimalik edasi arendada. Toon näiteks avatud nimekirjad või saatekirjata ja saatekirjaga nimekirjad. Kindlasti panite tähele juhtumit, kui üks ema kirjeldas, kuidas ta soovis oma koolimineva lapsega silmaarsti vastuvõtule minna. Ooteaeg oli tema arvates üle mõistuse pikk, aga see juhtum oleks saanud lahenduse ka perearsti juures. Kõiki esmaseid vajadusi ei pruugi lahendada eriarst. Olen veendunud, et see koostöö peab muutuma paremaks ja kindlasti annab ka e-konsultatsioon tulevikus selleks võimalusi. Ühtegi muudatust ei saa ega tohi vaadata absoluutselt eraldiseisvana, vaid peab tegutsema koos, selleks et süsteemi paremaks teha.
Digiregistratuuri ma korra juba mainisin. Kui küsida, kas me oleme edasi liikunud – on öeldud, et me ei ole justkui midagi teinud –, siis võib mainida e-saatekirju, mida praegune ülesande püstitus ette näeb. Need on oluline vundament ka digiregistratuuri käivitamisel. Võimalik lahendus juurutatakse 2016. aastaks ja samal ajal arendatakse oma toimeprintsiibilt välja ka digiregistratuur. Kui digiregistratuur hakkab toimima, siis ideaalpildis suudab inimene selles logistikas orienteeruda ning leida endale sobiva aja ja koha, selleks et teenust saada. Detailanalüüse süsteemi käivitamiseks tehakse ning e-tervise sihtasutuse ja haigekassa ühistööna see süsteem ka rakendub. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea minister! Tegelikult on kõik vanamoodi, ikkagi ei registreerita inimesi esimesel pöördumisel, ma olen seda isiklikult proovinud. Mind tõesti huvitab, miks ei täideta iseenda antud määrust. Miks selle täitmist ei kontrollita? Miks ikkagi lubatakse määrust mitte täita ja miks ei seata sisse ootejärjekordi, nii et inimene võetaks järjekorda ja haigla annaks teada, millal on tal võimalik ravile tulla? Sellest on palju räägitud ja Taavi Rõivas pakkus selle välja. Aga see kõik on praegu lahendamata, kõik seisab, on tagasiminek.

Aitäh! Ma ei tea küll seda teie juhtumit, aga ma viitasin sellele, et nimekirjad peavad olema avatud kolm või neli kuud, sõltuvalt sellest, kas on saatekirjaga või saatekirjata erialad, ja saab öelda, et enamik asutusi seda nõuet täidab. See ei välista seda, et mõningatel puhkudel saab see nn teenuse maht konkreetses tervishoiuasutuses lihtsalt kiiresti täis, aga on veel patsiente, kes just selles tervishoiuasutuses seda teenust sooviksid saada. Haigekassa nõukogus arutatakse ja analüüsitakse süsteemi, kuidas inimene saaks kiiremini ja lihtsamini valida teise tervishoiuteenuse osutaja, et saada teenus kätte kohast, kus järjekord on lühem. Tõepoolest võib juhtuda, et kui te tahate saada seda teenust just konkreetses raviasutuses, siis te peate kauem ootama, sest sama eriarstiteenuse järele võib mõnes kohas olla järjekord pikem, kuigi teises kohas on see lühem. Praegu ei ole patsiendil aga väga mugav alternatiivi valida, kuigi haigekassa kodulehel on see informatsioon olemas.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh! Härra minister! Ega keegi ei süüdistagi teie alluvaid selles, et nad oleksid vähe tööd teinud. Ma tean küll, kuidas ministeeriumis töötatakse. Teie alluvad istuvad tundide viisi koosolekutel, näitavad üksteisele värvilisi PowerPointis tehtud slaide ja prindivad pabereid. Töö muudkui keeb. Teine asi on see, kas sellest kellelegi ka kasu on. Need järjekorrad on ju nagu ette nähtud. Inimene helistab registratuuri, talle öeldakse, et aegu ei ole, ja ongi kõik. See kuskile kirja ei lähe, nii et järjekordade pikkus võib täiesti nõuetele vastata. Te üritate süüdistada patsiente, et 10–15% neist panevad ennast kirja, aga jätavad kohale tulemata. Venitage järjekord veel pikemaks, siis jätavad pooled tulemata, sest nad saavad enne kas terveks või surevad ära. Teate mis, te ei ole praegu mitte ministeeriumiametnik, vaid minister. Võtke endale vastutus ja öelge, millal lühenevad järjekorrad eriarstide juurde!

Aitäh! Ma ei võtaks endale seda au, nagu ma oleksin süüdistanud patsiente selles, et nad ei tule kohale. Ma möönsin, et see on üks osa probleemist. Seda annab tulevikus vältida, kui me suudame tööle panna nii digiregistratuuri kui ka lisasüsteemid. Ministrina saan öelda, et osa erialade puhul on järjekorrad juba lühenenud, osa puhul aga ka pikenenud. See sõltub väga palju sellest, millises tervishoiuasutuses teenust osutatakse. Kindlasti aitab ravijärjekordi lühendada patsientide vaba liikumine. Kui me viime selle põhimõtte ellu, anname patsientidele rohkem vabadust valida tervishoiuasutust ja kehtestame nn hüvitisesüsteemi, millega auväärt küsija haigekassa nõukogu liikmena kursis on, siis olen ma ministrina veendunud, et järjekorrad lühenevad, sest me saame neist rohkem õhku välja ja kaotame ka muid takistavaid tegureid.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Ma sain teie kõnest aru, et meil toimib nagu kolmnurgakujuline süsteem: haige inimene, rahavoog ja arstid. Ma olen viimased aastad koos oma pinginaabriga ühest ja samast asjast rääkinud. Minu meelest on selle süsteemi murdmise otsus teie teha, tuleks midagi ette võtta, et ta töötaks teistmoodi. Aga ma lugesin täna artiklit, kus oli kirjutatud ühest selle kolmnurga nurgast – arstidest. Seal oli juttu nendest arstidest, kes on tulnud meile kolmandatest riikidest. Ma tahan teada teie arvamust. Kuidas te hindate nende panust sellesse, et järjekorrad lüheneksid ja meditsiini kvaliteet läheks natukene paremaks?

Aitäh teile! Kui auväärt küsija viitab sellele, et Eesti Arstide Liit on öelnud, et nad ei ole kindlad, kas kolmandatest riikidest tulnud arstide pädevust on kontrollitud, siis ministrina saan öelda, et minu lauale ei ole laekunud informatsiooni, et nende arstide tööst johtuvalt oleks ühegi patsiendiga midagi halba juhtunud. Küll aga tean, et osa arstidest, kes on ravinud inimesi näiteks Ida-Virumaal, jõuab varsti tööle Tallinnasse. Me teeme selguse ja avalikkuse huvides auditit, et vaadata, kas see probleem sellisena, nagu ajakirjanduses on välja käidud, vastab tõele.
Kui te küsite minu seisukohta tervishoiusüsteemi kohta laiemalt ja nende arstide kohta, kes tulevad mujalt Eestisse tööle, siis ma olen veendunud, et nii meie patsientide kui ka tervishoiu kvaliteedi huvides on see, et siia tuleb ka väljastpoolt meie tervishoiusüsteemi inimesi, kes ei ole õppinud Tartu Ülikoolis. Minu arust on see täiesti loomulik ja vajalik protsess. Olen nõus, et süsteem peab olema selge ja arusaadav ning nende arstide pädevust peaks saama võrrelda meil juba töötavate arstide omaga. Ma väga hästi ei kujuta ei pragmaatiliselt ega evolutsiooniliselt ette, et me võiksime luua süsteemi, kus meil töötaksid ainult Eestis õppinud arstid, autojuhid või insenerid. Kui me räägime süsteemi kvaliteedist ja arengust tervikuna, siis niisama loomulik protsess on see, kui osa meie tervishoiuinimesi läheb tööle Soome, osa Soome arste läheb tööle Rootsi jne. See on tegelikult oluline kogu süsteemi ja patsiendi huvides. Selle tõttu on minu isiklik seisukoht see, et me peame tagama kvaliteedikontrolli, et arstidel väljastpoolt Eestit oleks võimalik siia tulla. Nad peaksid teadma, et nad on siin oodatud, eriti selliste erialade arstid, keda meil endal kas objektiivsetel või mitteobjektiivsetel põhjustel küllaldasel arvul ei ole.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuus-Lauli! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud härra minister! Head kolleegid! Me saime küll vastuse, aga ei saanud teada probleemi lahendust. Kuidas saab ikkagi väita, et need probleemid oleksid justkui lahenemas? Ma toon veel kord näiteid. Näiteks on Pärnu Haiglas kardioloogi juurde järjekord 97 päeva, PERH-is 61 päeva, Järvamaa Haiglas koguni 130 päeva, st inimene ootab südamearsti juurde saamist üle nelja kuu. Me teame ju, et Eestis on esimeseks surmapõhjuseks südame- ja veresoonkonnahaigused. Võime küsida, kas see patsient tõepoolest vastuvõtu ajaks veel üldse elavate kirjas on. Neuroloogi vastuvõttu tuleb Põhja-Eesti Regionaalhaiglas oodata 140 päeva ehk ligi viis kuud. Nina-, kõrva- ja kurguarstile on PERH-is järjekord 122 päeva, sisehaiguste arstile Tartus 70 päeva. Mida tähendavad niisugused ootejärjekorrad vähikahtlusega patsiendile? Kujutage seda situatsiooni ette! Nii et nende probleemidega ei ole tegelikult tegeldud.
Kevadel avalikustatud Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassa tellitud uuringu järgi hindasid üle poole elanikest arstiabi kättesaadavust halvaks. Jah, arstiabi kvaliteediga ollakse rahul, aga inimesed ei pääse arsti juurde. Me oleme juba aastaid kuulnud ministritelt ikka ühtesid ja samu põhjendusi järjekordade kohta. Esiteks, järjekorrad on sellepärast pikad, et inimesed tahavad minna just konkreetse arsti juurde. Aga ei saakski ju teisiti olla! Inimene tahab minna ikka selle arsti juurde, kes on tema haiguslooga kursis, see on täiesti loomulik. Teiseks on läbi aastate toonitatud, et inimesed ei tule vastuvõtule kohale. Seda saaks samuti parandada. Kui järjekord on kolm või neli kuud, siis saaks haigla inimesele meelde tuletada, et tema vastuvõtuaeg on paari päeva pärast. Osaliselt seda ju isegi tehakse. Nii et need pole need põhjused, miks inimesed peavad ikkagi kuude kaupa ootama. Me teame, et kui nii pikalt oodata, siis haigused süvenevad ja ravi läheb lõpuks ju palju kallimaks. Loomulikult on need probleemid suuremad suurhaiglates, väiksemates haiglates on probleemid väiksemad. Ma toon näite, et Jõgeva Haiglas on tõesti nii, et kui helistad, saad kohe arsti juurde minna või vähemalt pannakse sulle aeg kinni.
Meie arvame, et ministeerium ei ole juba aastaid nende küsimuste lahendamisega toime tulnud, patsiendid peavad mitmeid ja mitmeid kordi helistama ning oma närve kulutama. Taavi Rõivas ütles aasta alguses, et kuna esineb järjekordadega trikitamist, siis nad võtavad märksa rangema hoiaku, kuna tervishoiuasutused üle Eesti ei täida määrust, mis kohustab neid patsienti järjekorda registreerima esimesel helistamisel. Ma ei näe aga, et praeguseks oleks midagi ette võetud. Ministrid vahetuvad, probleemid pannakse lauasahtlisse ja inimestest sõidetakse lihtsalt traktoriga üle. Seesama teie tellitud uuring kinnitas, et iga kolmas inimene on sattunud olukorda, kus ta ei ole saanud ennast järjekorda panna, seda sai ta teha alles teatud kuupäevast alates. Ka uuringufirma Saar Poll on öelnud, et see on lausa alarmeeriv olukord. Te ise teate, et selles uuringus oli nii öeldud. Jah, Eesti Haigekassa juhatuse esimees Tanel Ross on öelnud, et sellest aastast on uus kord: erialadel, kus nõutakse saatekirja, peavad järjekorrad olema avatud neli kuud ja ka ületunnitööd tasustatakse suurema koefitsiendiga. Aga me ei näe ikkagi tulemusi, tegelikult on järjekorrad veelgi pikenenud.
Ma meenutan ühte paari aasta tagust juhtumit, kui patsientide esindusühing pöördus selles küsimuses Vabariigi Presidendi poole. Sel hetkel oli järjekorras 240 000 inimest. Kujutage ette, kui palju need inimesed pidid helistama, et ennast üldse järjekorda panna. Nii et võikski küsida, mis salajane koht see siis on, kust need vastuvõtuajad ühel päeval registratuuri tulevad. Patsiendid ei saa sellest aru. Aga ma ei süüdistaks mitte niivõrd tervishoiuasutusi. Eks probleemide põhjused ole teada. Haigekassa lepingute maht ei kata teenuste mahtu, on arstide puudus jne. Samas on uus haigekassa juhatuse esimees tööl olnud juba umbes neli aastat, aga tulemusi näha ei ole. Pidevalt on sama probleem. Ma tuletan meelde, et juba paari viimase Riigikogu koosseisu ajal ehk kaheksa aastat on sotsiaalministrid tulnud Reformierakonnast: Maret Maripuu, Hanno Pevkur, Taavi Rõivas, nüüd härra Kruuse. Nad kõik on lubanud järjekordade ja järjekordade järjekordade suhtes otsustavalt tegutseda. Aga olukord on hullemaks läinud. Ja patsientide esindusühing – ma ei tea, kus nemad on. Tulge ometi appi selles küsimuses! See ei saa ju niimoodi kesta! Ma väga palun, härra Kruuse, et te selle küsimusega tegeleksite! Me esitame selle teema kohta korduvalt küsimusi, me jäämegi neid esitama infotundides, arupärimisi koostades jne. See olukord peab lahenema, see ei saa enam niimoodi kesta. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased! Kõigil, kes soovivad ennast registreerida vabas mikrofonis esinemiseks, palun teha seda peale haamrilööki! Kõnesoove ei ole. Tänane istung on lõppenud. Ma soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 19.33.