Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 18. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson, palun!

Austatud härra esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Helmen Kütt.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan Riigikogu menetlusse kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, pakkudes kolmandat korda praegusele koosseisule arutamiseks, kas anname või ei anna Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elavale füüsilisele isikule õiguse omandada Eesti piiritsoonis kuni 0,2 hektarit maad. Tuletan põgusalt meelde, et olen selle teemaga teie ees kolmandat korda. Esimesel korral, üle-eelmisel aastal oli see muudatusettepanek ühe Vabariigi Valitsuse eelnõu kohta, mis jõudis õnnelikult kolmanda lugemiseni, aga siis, Stenbocki majast antud käsu peale ei saanudki sellest tolku. Ka eelmisel aastal tegelesime selle eelnõuga ja jäime sinna, et Kaitseministeerium lubas meile selle aasta 1. maiks esitada riigikaitseliste piirangute analüüsi. Seda ei ole minu teada tehtud, seega on mul loomulik soov seda teemat uuesti arutada. Võib-olla see analüüs veel tuleb, võib-olla meeled muutuvad. Aga igatahes aitäh!

Yana Toom, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni saadikute nimel on mul au üle anda arupärimine haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovskile. Põhikooli lõpetamisel tuleb 9. klassi õpilastel sooritada kohustuslik matemaatikaeksam. Sellel aastal toimus eksam 6. juunil. Eelmisel nädalal selgus, et paljude põhikooli lõpuklassi õpilaste jaoks võib matemaatikaeksamist saada suur takistus põhikooli lõpetamisel. Nimelt mitmes koolis, näiteks Väike-Maarja Gümnaasiumis, Tallinna Nõmme Gümnaasiumis ja Tallinna Kunstigümnaasiumis, kukkusid eksamil läbi pea pooled 9. klassi õpilased. Läbikukkunute suure arvu põhjuseks peetakse nii õpilaste suhtumist kui ka matemaatikaõpetajate ebapiisavat ja -kvaliteetset tööd. Pahameelt on avaldatud ka selle üle, et eksamiülesanded ei olnud otseselt seotud õppekava järgi läbitud teemadega. Samuti tuuakse esile, et eksamiülesannete lahenduskäik oli õpilastele võõras ning eksamiülesanded olid sel aastal tavapärasest raskemad. Suuri probleeme tekitas eksamil nn lillepeenarde ülesanne. Õpilased on tavapäraselt harjunud arvutama ringi ja ruudu pindala ning ümbermõõtu, kuid selle ülesande lahenduskäik osutus paljude õpilaste jaoks liiga keeruliseks. Seetõttu on meil haridusministrile viis küsimust ja üks neist konkreetselt selle kohta, et rahvusvaheliste PISA testide järgi on meie õpilased justkui väga edukad ja targad. Mida ütleb selle peale härra Ossinovski? Aitäh!

Neeme Suur, palun!

Lugupeetud härra juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni kuuluva 12 saadiku ja Lembit Kaljuvee nimel on mul võimalus üle anda arupärimine Eesti Panga presidendile härra Ardo Hanssonile. Arupärimine puudutab sularaha ringlust ja makseteenuste korraldamist. Hädaolukorra seaduse § 34 lõike 8 järgi on sularaha ringlus ja makseteenused elutähtsad teenused, mille toimepidevuse tagaja ja korraldaja on Eesti Pank. Hädaolukorra seaduse § 35 näeb ette, et elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus koordineerib elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamist ja nõustab elutähtsate teenuste osutajaid, teostab ise või määrab oma allasutuse teostama järelevalvet elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise üle. Eesti Pank on oma määrustega kehtestanud nende teenuste toimepidevuse miinimumnõuded, mis käsitlevad neljale suuremale pangale esitatud nõudeid kesksete infosüsteemide ja seadmete toimepidevuse tagamiseks. Sellest lähtudes küsime, millistel põhjustel ei ole tehniliste nõuete kõrval reguleeritud sularaha ringluse ja makseteenuste osutamiseks vajalike minimaalsete teenuste esitamise nõudeid. Pangateenuste kättesaadavuse vähenemine maapiirkondades jätkub ja on jõudnud juba piirkonnakeskustesse. Seetõttu küsime, milliseid lahendusi on Eesti Pank arutanud, et tagada ühtlane sularaha- ja makseteenuste kättesaadavus üle Eesti.

Olen vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Seaduseelnõud otsustatakse menetlusse võtta juhul, kui need vastavad kodu- ja töökorra seadusele, ja ka arupärimised saadetakse adressaadile juhul, kui need samale seadusele vastavad. Palun kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohal 82 Riigikogu liiget, puudub 19 Riigikogu liiget.
Päevakorra kinnitamine. Komisjonidelt laekunud ettepanekute põhjal on Riigikogu juhatus koostanud selle nädala päevakorra. Hetkel on teada üks täpsustus, mille on teinud põhiseaduskomisjon. Nimelt on põhiseaduskomisjon teinud ettepaneku jätta neljapäevasest päevakorrast välja päevakorrapunkt nr 4, s.o Riigikogu liikme staatuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 396 teine lugemine. Aga sõna soovib Tarmo Tamm. Palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Õiguskantsler Indrek Teder tegi s.a 9. juunil parlamendile ettepaneku nr 28 ravimiseaduse § 116⁵ lõigete 1–6 põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 150 näeb ette, et õiguskantsleri ettepanek võetakse parlamendi täiskogu päevakorda esimesel võimalusel kas juhatuse või esimehe ettepanekul. Selle nädala päevakorras aga kantsleri ettepanekut nr 28 ei ole. Mis on need kaalukad põhjused, mille tõttu Riigikogu juhatus ei võtnud kantsleri ettepanekut täiskogu päevakorda esimesel võimalusel, nagu on seaduses ette nähtud? Millal see päevakorda lisatakse? See nädal on selle istungjärgu viimane. Kas see võetakse erakorralise istungi päevakorda või lükatakse lausa sügisesse? Sügisesse lükkamine ei ole kohe kindlasti arutamine esimesel võimalusel.

Tänan küsimuse eest! Minu teada oli komisjonidel võimalus arutada seda õiguskantsleri ettepanekut eelmisel töönädalal. Neljapäeval, kui selle nädala päevakord kinnitati, ei olnud komisjonid seda ettepanekut veel arutanud. Ettepaneku arutamine on mõistlik, vajalik ja võimalik siis, kui komisjonid ütlevad selle kohta oma selge seisukoha. Nii et sedamööda, kuidas komisjonid jõuavad õiguskantsleri kirja arutada, tuleb see ka meie päevakorda. Mis puudutab võimalikke erakorralisi istungeid, siis kõik sõltub ka sellest, mida erakorralise istungi kokkukutsujad soovivad arutada. Tarmo Tamm, palun!

Kodu- ja töökorra seaduse § 150 ütleb selgesti, et ettepanek võetakse päevakorda kas juhatuse algatusel või esimehe ettepanekul, siin pole juttu komisjonidest.

Kordan, juhatus pidas vajalikuks anda komisjonidele aega seda ettepanekut arutada. Möödunud nädalal komisjonid seda ei teinud. Loodan kõigi kolme juhatuse liikme nimel, et sellel töönädalal saavad komisjonid seda arutada. Austatud Riigikogu, koos põhiseaduskomisjoni ... Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Selle nädala päevakorras on meil olulisi eelnõusid, mõned on mõistlikud, mõned on vähem mõistlikud. IRL-i fraktsiooni nimel teen ma ettepaneku jätta täiskogu selle töönädala päevakorrast välja teisipäevane kuues päevakorrapunkt, mis näeb ette vanemapensioni edasilükkamise. Me arvame, et see ei ole mõistlik initsiatiiv ja seetõttu ei tuleks seda täiskogus arutada. Teeme ettepaneku see päevakorrapunkt välja jätta.

Kristen Michal, palun!

Tänan, austatud juhataja! Mina esitan oma fraktsiooni nimel protesti selle päevakorrapunkti väljajätmise vastu.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Tänan! Protseduurilise küsimusena küsin, kas protseduur ei näe ette, et sellise ettepaneku tegemise üksikasjalik põhjendus on see, et kellegi meelest ei ole tegemist mõistliku eelnõuga.

Kodu- ja töökorra seadus ei reguleeri seda, millised seaduseelnõud on mõistlikud, millised mitte, ega ka seda, millised ettepanekud on mõistlikud ja millised mitte. Kuna protestiti Urmas Reinsalu ettepaneku peale, siis võiks juba hakata hääletama selle töönädala päevakorda. Aga Urmas Reinsalul on veel üks ettepanek või küsimus.

Kui Paul-Eerik Rummo jääb oma seisukoha juurde, võin ma põhjalikult oma ettepanekut põhjendada ja seletada.

Austatud Andrus Ansip, palun!

Kas me võiksime protseduuriliselt hakata kasutama rohelisi ja punaseid nuppe?

Hääletusel on see võimalik. Kas kellelgi on veel protseduurilisi küsimusi? Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mul on protseduuriline küsimus. Kas ka kollaseid nuppe võib kasutada?

Ka neid saab kasutada hääletusel. Kas on veel protseduurilisi küsimusi? Paistab, et rohkem ei ole.
Koos põhiseaduskomisjoni muudatusega, austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 18. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt on 55 Riigikogu liiget, vastu 28. Päevakord on kinnitatud.

Asume tänase päevakorra juurde. Kõigepealt on arupärimistele vastamine. Riigikogu liikmed Aivar Riisalu, Enn Eesmaa, Kalev Kallo, Lauri Laasi, Mihhail Stalnuhhin, Peeter Võsa, Tarmo Tamm, Valeri Korb, Viktor Vassiljev ja Vladimir Velman on esitanud 8. mail arupärimise nr 408 korruptsioonikahtluse kohta Viimsi muuli rajamisel. Sellele peab vastama justiitsminister Andres Anvelt. Arupärijate nimel Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Arupärimine on justiitsminister Andres Anveltile ja arupärimise sisu on korruptsioonikahtlus Viimsi muuli rajamisel. Lugupeetud justiitsminister! Selle aasta 9. aprillil kirjeldas populaarne publitsistikasaade "Pealtnägija" Viimsis tekkinud olukorda, kus võimult lahkunud IRL-i vallavalitsus võis olla seotud Leppneeme sadama muuli ehituse korruptsiooniskandaaliga.
Lühidalt kirjeldades maksis vald väidetavalt Toomas Toolile kuulunud Kaluri tee 5 asuva kunagise Kirovi kalurikolhoosi rajatud, aga lõpetamata jäänud tehnokeskuse lammutamise eest kokku 13 000 eurot. Hoone lammutamisel tekkinud ehitusjäägid müüs lammutaja 10 000 euro eest muuli ehitajale edasi ja neid kasutati sadama uue lainemurdja täiteks. Algselt pidi täide olema paekivist, kuid IRL-i kuuluva eksvallavanema Haldo Oravase sõnul tegutsesid kõik veendumusel, et purustatud betoon säilib merevees paremini kui paekivi. Ehitaja tellitud projekteerija analüüs aga näitas, et betoontäitega kahaneb 100 aastaks kavandatud rajatise eluiga poole võrra.
Eelmise aasta novembri keskel astus ametisse uus valla juhtkond, kelle lauale jõudis endise abivallavanema Endel Lepiku allkirjaga tehtud tööde akt, kus seisis, et muuli paigutati 71 200 euro eest paekivi. Tekkinud arusaamatuse peale ilmus välja sama kuupäevaga akt, mis kandis samuti Lepiku allkirja – sellele oli märgitud materjal, mis tegelikult muuli täiteks läks ja mille hind oli sama. Selle paberi järgi ostis vald seega needsamad lammutusel tekkinud ehitusjäägid, mille lammutaja oli müünud 10 000 euroga, enam kui 70 000 euroga ehk seitsmekordse hinnaga tagasi. Uus vallavalitsus tegi korruptsiooniteate võimaliku omastamise, võltsimise, riigihanke nõuete rikkumise ja mõjuvõimuga kauplemise kohta, aga politsei ja prokuratuur keeldusid kriminaalasja algatamast.
Meil on lugupeetud ministrile kolm küsimust – võib-olla hea minister loeb need ette, siis on parem orienteeruda –, miks prokuratuur ja politsei selle juhtumi puhul menetlust ei algatanud. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele tuleb vastata justiitsminister Andres Anveltil. Palun!

Härra Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan teie arupärimisele ja nii nagu eelmine ettekandja palus, loen oma vastuse ees ette ka teie küsimused.
Esimene küsimus: "Antud andmetele tuginedes tekib ilmne kahtlus, et endine IRL-i juhitud vallavalitsus tahtis valla eelarvest kõrvale kantida 70 000 eurot. Teise küsimusena on tõstatatud, miks maksis vald Toomas Toolile tuhandeid eurosid vastutustundetult hooletusse jäetud hoone lammutamise eest. Kas teie hinnangul on siin tegemist võimaliku korruptsiooniga ning kas ja kuidas tuleks teie hinnangul seda juhtumit edasi uurida olukorras, kus politsei ja prokuratuur on asjast loobunud?" Kõigepealt muidugi lubage tänada küsimuse eest! Kuigi ma väga hindan uurivat ajakirjandust ja uurivaid ajakirjanikke, ei ole Justiitsministeeriumil uuriva ajakirjanduse vahendeid. Ja kuna valitsuse poliitiline tasand ei tohi õigusriigis segamini minna õigusemõistmise ja selleks ettevalmistamisega kriminaalasjade kohtueelses menetluses, puuduvad mul andmed selle kohta hinnangu andmiseks, kas Viimsis oli tegemist kantimisega. Nõustun, et see juhtum tekitab küll küsimusi, kuid õigusliku hinnangu andmine on omaette küsimus ja selleks on kehtestatud kindlad protseduurireeglid. Kuriteokahtluse menetlemine on politsei ja prokuratuuri pädevuses. Et tagada selle ülesande täitmise objektiivsus ja poliitilise mõju puudumine, on kohtueelset kriminaalmenetlust juhtiv prokuratuur selle ülesande puhul sõltumatu ja allutatud vaid kohtulikule järelevalvele. Tsiteerin seadust: "Prokuratuur on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisel sõltumatu ja tegutseb lähtudes [...] seadusest. [---] Justiitsministeeriumi teostatav teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle ei laiene prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus." Seega ei ole minul tekkida võivatel küsimustel sellist tähendust, et prokuratuur või politsei peaks kindlasti seda asja menetlema hakkama.
Kriminaalmenetluse alustamisel ja läbiviimisel tuleb lähtuda kriminaalmenetluse seadustikus kokku lepitud tingimustest, millisel juhul ja kuidas tegutsema peab. Siis saab kohus lõpuks otsustada, kas tegemist oli kantimisega või mitte. Samuti on seaduses ette nähtud kindel kord, kuidas vaidlustada politsei või prokuratuuri otsust jätta kriminaalmenetlus alustamata. Selleks on kannatanul lõppastmes õigus esitada kaebus ka ringkonnakohtule. Isegi juhul, kui omavalitsus leiab, et tema vastu on toime pandud kuritegu, kuid politsei või prokuratuur kriminaalmenetlust ei alusta, on omavalitsusel võimalus lasta ka kohtul see otsus üle kontrollida. Seega kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte järgimise kontroll on Eesti seadustega antud kohtu ja ainult kohtu pädevusse.
Küsimus, mis puudutab hoone lammutamise eest makstud summasid, on teine asi. Kohalik omavalitsus peab hea seisma igasuguste kohaliku elu küsimuste eest. Ja nende hulka kuulub ka valla või linna hea väljanägemine. Valla kõige inetumate hoonete, nagu neid ajakirjanduses nimetati, silma alt ära saamine on üks eesmärke, mida omavalitsus püüab legitiimselt saavutada. Kui selle tagamiseks on vaja toetusi maksta ja raha on olemas, siis ei pea selles küll kohe midagi korruptiivset nägema. Kuid nagu juba öeldud, teadmised, mille alusel ma saan oma praeguse hinnangu kujundada, ei ole mitte mingil juhul täielikud ning kui on kahtlusi mingi süüteo toimepanemises, tuleb seda süüteomenetluse aluste olemasolu korral seaduse kohaselt uurida, et objektiivne õigus saaks rakendatud.
Siinkohal jõuame taas süüteomenetluse sõltumatuse teemani. Kui mingit karistatavat tegu ei ole tuvastatud, aga inimesed leiavad näiteks uuriva ajakirjanduse töö põhjal, et midagi on tehtud valesti, siis vastutavad kohaliku võimu kandjad ikkagi vähemalt poliitiliselt oma valikute eest. See on pigem usaldusväärsuse küsimus.
Teine küsimus: "Kui prokuratuur ei uuri kahtlusi, siis näib, et ajakirjandus peab prokuratuuri tööd tegema. Kui prokuratuur ei võta ilmseid kahtlusi äratavaid korruptsioonijuhtumeid uurida, siis kas siin võib näha prokuratuuri kallutatust?" Ma olen siiski seisukohal, et ajakirjandus ei saa prokuratuuri tööd teha ja ka vastupidi. Kummalgi on erinevad ülesanded, isegi kui nad uurivad sama juhtumit või kui üks uurib ja teine seda mingil legitiimsel põhjusel ei tee. Sarnane on mõlema puhul küll see, et nii üks kui ka teine peab olema objektiivne ja oma ülesannete täitmisel väljaspool valitsuse poliitilist mõju. Ma usun, et Eesti prokuratuur ei ole kallutatud ega poliitiline. Konkreetsed juhtumid näitavad, et prokuratuuri juhtimisel on kahtlustusi ja süüdistusi esitatud mitme erakonna väidetavatele korruptantidele ja kurjategijatele, kellest osa on ka süüdi tunnistatud. Olen kindel, et kahjuks tehakse seda ka tulevikus. Kahjuks sellepärast, et parem oleks, kui neid juhtumeid üldse ei esineks. Kuid miski ei luba järeldada, nagu oleks prokurörid oma ülesannete täitmisel kuidagi kallutatud olnud. Kui oleksid, siis oleks see mitte ainult varem viidatud sõltumatuse põhimõtte rikkumine, vaid ka tegu, mille õigusliku tagajärjena on ette nähtud karistus. Seejuures kutsun üles teid kõiki, kellel on konkreetseid andmeid selle kohta, et üht või teist prokuratuuri on ühes või teises menetluses mõjutatud, sellest teada andma. Sellise teadaande võiks vabalt esitada Kaitsepolitseiametile, kes uurib prokuratuuriga seotud seadusrikkumisi. 2011. aastal täiendati prokuratuuriseadust sellise sättega, mis võimaldab riigi peaprokuröril peale korralise aruande esitada Riigikogu põhiseaduskomisjonile ettekandeid prokuratuuri tegevuse käigus ilmnenud oluliste, ulatusliku mõjuga või kiiret lahendamist vajavate probleemide kohta. Need probleemid hõlmavad ka hüpoteetilist väljastpoolt lähtuvat poliitilist mõjutamist. Ja minu teada ongi peaprokurör seesuguse aruandega Riigikogu põhiseaduskomisjoni ees homme peale lõunat.
Kolmas küsimus: "Kui isegi sellised juhtumid ei pälvi prokuratuuri tähelepanu, siis kuivõrd kindlad võivad Eesti elanikud üldse olla, et korruptsioonijuhtumitega ei tegeleta ikkagi valikuliselt või nendega ei tegeleta üldse, sest inimesed, kes peaksid tegelema, näevad võimalikke rikkumisi lihtsalt dokumenteerimiskohustuste ebakorrektsest täitmisest tingitud ebaselgusena, nagu antud juhul?" Head endised kolleegid! Veel mõni kuu tagasi olin siin korruptsioonivastase erikomisjoni eesotsas ning kinnitan, et ka valitsuses olles jääb korruptsioonivastane tegevus üheks nii valitsuse kui ka minu prioriteediks. Samuti olen teadlik, et nii Politsei- ja Piirivalveamet kui ka Riigiprokuratuur peavad korruptsioonijuhtumitega tegelemist üheks prioriteetseks valdkonnaks ning on kavakindlalt panustanud suutlikkusse nende juhtumitega tegelda. Seda arvestades ei ole tõenäoline, et need õiguskaitseasutused jätaksid valikuliselt menetlemata ilmse korruptsioonijuhtumi, mille puhul on olemas kriminaalmenetluse alus. Jällegi rõhutan, et nendesamade juhtumite puhul on alati ka kohtuliku kontrolli võimalus, näiteks peale prokuratuuri negatiivset menetlusotsust.
Eesti elanikud võivad olla kindlad, et nii valitsus kui ka õiguskaitseasutused peavad korruptsiooni ennetamist ja korruptsioonijuhtumitele reageerimist tähtsaks. Seejuures tasub tähelepanu pöörata ka viimaste aastate korruptsioonikuritegude statistikale, mille järgi nende juhtumitega tegelemine on jõudsalt kasvanud. Ma arvan, et väga suurt rolli on mänginud asjaolu, et nii Siseministeeriumi kui ka Justiitsministeeriumi tööliinis on politseile ja prokuratuurile antud lisavahendeid ning see on seatud prioriteediks ka siseministri ja justiitsministri kohtumistel. Nendesse juhtumitesse ei suhtuta kallutatult ega pinnapealselt. Samas tuleb objektiivselt ja kallutamatult hoiduda ka alusetutest süüteokahtlustest. Etteheide süüteo kohta on kõige intensiivsem etteheide, mida õigus võimaldab. Kui süüteo tunnuseid ei ole, võivad asjakohased olla muud vastutuse liigid, näiteks tsiviilõiguslik või poliitiline vastutus. Aga kuriteokahtlustega tuleb põhjendatult olla ettevaatlik. Aitäh teile!

Küsimused arupärimisele vastajale. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister, aitäh vastuste eest! Küsimus on põhimõtteliselt selles, kuidas avalikkusele paremini selgitada ja arusaadavaks teha, miks jätab politsei või prokuratuur ühel või teisel juhul menetluse algatamata. Kas see võiks kuuluda nende töövaldkonda, et anda mingil viisil teada, miks jäetakse ühel või teisel juhul menetlus algatamata? See võib küll põhjendatud olla, aga siiski. Kuidas saaks avalikkusega paremini suhelda?

Aitäh! Ma olen sellise küsimusepüstitusega täitsa nõus. Näiteks mõni kriminaalmenetluse alustamisest keeldumise määruse tekst võib kohati olla juriidiliselt väga keeruline, kuna ongi tegelikult kirjutatud juristidele – see on mõeldud selleks, et oleks võimalik sealt edasi kaevata. Tihtipeale võib olla ka puhtalt kommunikatsiooni probleem. Ma arvan, et kommunikatsioonivaldkond areneb edasi igas ametis ja ministeeriumis. Ühtlasi loodan ja ka panustan sellesse, et tulevikus sellised selgitused, mis otseselt ei ole õigustekst, aga toetuvad juriidilisele tekstile, oleksid selgemad ja kodanikele lihtsamini mõistetavad.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Nägin minagi seda "Pealtnägija" saadet ja minule jäi küll selline mulje, et tegemist on väga tõsise korruptsioonijuhtumiga Viimsi vallas. Teades, et ka varem on prokuratuur keeldunud kriminaalasja uurimast – alles ringkonnakohtu otsusega kohustati prokuratuuri üht asja uurima, aga seda tehes tegutseti nii käpardlikult, et muist tõendeid, näiteks telefonikõnede eristused, aegusid selle tõttu, et neid säilitatakse ainult aasta aega –, tekib sama tunne, mis mu heal kolleegil Riigikogus, et korruptsioonijuhtumitega tegeldakse valikuliselt. Kas te jagate seda palju korrutatud arvamust, et uurimine ja kohtumõistmine ei pea mitte ainult olema õiglased, vaid peavad ka näima õiglased?

Aitäh! Sisuliselt, jällegi, on küsimus tihtipeale kommunikatsioonis. Ma tahan väita – või ma isegi ei taha väita, ma olen rohkem kui kindel –, et prokuratuur toetub oma otsuste tegemisel pigem nendele asjaoludele, mis tal enne menetluse algust käes on ja nendest asjaoludest tulenevalt teeb ka oma otsused. Nagu ma üle-eelmises vastuses rõhutasin, kõiki niisuguseid otsuseid saab edasi kaevata. Selles Viimsi case'is, olematus kriminaalasja juhtumis, ei kasutanud üks pool oma õigust minna ringkonnakohtusse kriminaalasja menetlust nõudma. Ma ei tea, miks seda ei tehtud, kuid ise olen seda alati soovitanud inimestele, kes ei ole rahul prokuratuuri tegevuse alustega. Ainult selline kohtu mõjutus, seaduslik mõjutus saab olla  prokuratuuri positiivsete või negatiivsete otsuste muutmise alus. Seda ei saa aga kindlasti teha justiitsminister, kuna sellisel juhul see olekski seesama poliitiline mõjutus, millest ma oma vastustes rääkisin.

Toomas Tõniste, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea küsimustele vastaja! Mis te arvate, kas rahvusringhäälingu tellitud saates "Pealtnägija" avaldatu vastab alati absoluutse tõe kriteeriumitele ja kas seal avaldatud informatsioon on tasakaalustatud? Kas mõlemale poolele on ikka antud võrdne võimalus ennast kaitsta ja just nii asju ka rahvale edastatakse? Kas on näiteks võimalik, et seal avaldatu võib olla tahtlikult kallutatud mõne osapoole kasuks? Mis te sellest arvate?

Aitäh! See on ERR ja tema tegevus. Selle väljaselgitamine, kas seal avaldatu vastab tegelikkusele ja kas on käitutud ajakirjanike eetikakoodeksi järgi, kuulub pigem mõne teise organisatsiooni valdkonda. Seetõttu mina justiitsministrina ei oska ega saagi selle kohta hinnanguid anda. Jään vaid lootma, et ajakirjanikud, eriti ERR-is, lähtuvad kõigist nendest printsiipidest ja alustest, mis nad on omandanud ajakirjandust õppides ja ajakirjanikuna töötades. Hinnanguid ühele või teisele saatelõigule saab anda kohtumenetluse kaudu – näiteks kui keegi tunneb, et selle saatega on tema õigusi rikutud.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Ütlesite, et prokuratuur on oma tegevuses sõltumatu ja nii ka nendes loendamatutes IRL-i korruptsiooniasjades Viimsi vallas. Siit ka küsimus. Kas seetõttu, et sõltumatu peaprokurör ei olnudki niivõrd sõltumatu, kõrvaldasitegi ta töölt enne ametiaja lõppemist?

Aitäh! Ma arvan, et sellised terminid nagu "kõrvaldamine" ja "eemaldamine" jpm ei sobi vähemalt minu juhitavas ministeeriumis kuidagi sisuga kokku. Praeguse riigi peaprokuröri ametiaeg hakkas lõppema ja ta avaldas ka ise soovi töölt lahkuda. Nüüd on see soov leidnud juba kinnituse Vabariigi Valitsuses ja töökohta soovib vahetada ka ametisolev kantsler. Seetõttu, kui tekib vakants, tuleb kindlasti kaaluda, kuidas leida sellele ametikohale väga hea pika staažiga tubli riigiametnik. Ja ma ei kaldu hetkekski kahtlema, et Norman Aas just niisugune on, mistõttu ma tegin selle ettepaneku talle juba mitu nädalat tagasi.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Ühes oma eelnevatest vastustest sa ütlesid, et prokuratuur teeb oma otsuse, kas algatada kriminaalmenetlust või mitte, lähtudes infost, mille nad kas meediast või kuskilt mujalt saavad, ja see on kindlasti üks põhjus, miks kriminaalmenetlusi väga kergekäeliselt ei algatata. Aga vahel on ju seda kriminaalmenetlust vaja hoopistükkis selleks, et faktilised asjaolud välja selgitada, sest ega kriminaalmenetluse otsene eesmärk ei ole ju kellegi ristilöömine või kohtu alla andmine, vaid asjaolude selgekstegemine. Mis on sinu arvamus? Võib-olla me peaksime üritama muuta sellist arvamust, et kriminaalmenetluse algatamise puhul on keegi juba süüdi mõistetud, ja liikuma hoopis selle poole, et kriminaalmenetlus ongi mõeldud just nimelt asjaolude väljaselgitamiseks.

Aitäh! Ma arvan, et tegelikult on tegemist sellise protsessiga, mis on täis põhjuslikke seoseid. Kindlasti ei ole kriminaalmenetlus kellegi süüdimõistmise protsess. Kriminaalmenetlusel, kui see menetlus lõpetatakse, on ka mingisugune tulemus. Kuid ma tulen jälle ringiga tagasi nendesamade lausete juurde, mida ma siit puldist ka kümmekond minutit tagasi ütlesin. Nimelt, prokurör ongi see sõltumatu ametiisik, kes peab andma oma hinnangu nende materjalide pinnalt, mis ta on saanud mingi sündmuse, juhtumi või kuriteo võimalike asjaolude kohta, ja ta ongi selles käitumises vaba. Kuid ma rõhutan veel kord, et tema otsuseid võib kohtu kaudu vaidlustada.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Te olete täna korduvalt öelnud, et kohus ja ainult kohus. Tegelikult me ju teame, et inimest võidakse seitse aastat või vahel ka kauem seal kohtusüsteemis loksutada ja võib-olla ta isegi saab lõpuks oma õiguse, aga selleks ajaks on seesama meediavahendus või üldine arvamus juba oma töö teinud. Kas justiitsminister tõepoolest mingit muud võimalust peale seitsmeaastase kohtusüsteemis loksumise ei näe? Kas ei võiks olla nii, et inimesed tunnetaksid ja näeksid menetluse algatamist/mittealgatamist ning kahtluse esitamist/mitteesitamist õiglasemana?

Aitäh! Ma arvan, et enamik inimesi näebki seda protsessi küllaltki õiglasena. Millegipärast ma ei usu, et suhtumine prokuratuuri kui ebaõiglasse institutsiooni oleks väga massiline. Peab vaatama ka usaldust prokuratuuri vastu, mis on küll subjektiivne, kuid ei ole kindlasti nii väike, et peaksime väga tõsist muret tundma. Kuigi, jah, ka mind panevad väga muretsema pikad kohtuprotsessid. Viimase paari aasta jooksul on Justiitsministeerium teinud mitu väga tähtsat seadustäiendust, mis on lühendanud keskmist statistilist kohtupidamise aega. Täielikult on käivitunud protsess Harju Maakohtus, kus kohtunikele on abiks võetud ka kohtujurist. See institutsioon laieneb täpselt nii palju, kui meie riigi eelarve võimaldab. Näiteks sügisel tuleme taas välja kriminaalmenetluse seadustiku muudatusettepanekutega, mis suurendaks inimeste kaitset n-ö meelevaldse kriminaalmenetlusliku tagakiusamise eest. Ma ei tahaks tegelikult selliseid sõnu kasutada, aga tihtipeale võivad teatud tegevused tunduda ülekohtused. Niisuguseid ettevõtmisi on Justiitsministeeriumis küllaltki palju ja kindlasti on ka kehtivas koalitsioonilepingus kirjas näiteks see punkt, et uus koalitsioon teeb ettepanekuid ja toob siia suurde saali menetlusseaduste muudatusi, mis on mõeldud kodanike põhiõiguste ja -vabaduste kaitseks.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Kui teie haldusalas oleks selline tehing, mille kohta te teate, et hinnavahe on seitsmekordne ehk 10 000-eurosest ostust saab müügihinnaks 70 000 eurot, siis kas ainuüksi see ei tekitaks ministrile palju küsimusi? Kas ei oleks põhjust selliseid fakte kontrollida, vaadates kas või riigihanke piire jne?

Aitäh! Kindlasti, nagu ma oma esimeses või teises vastuses mainisin, mis puudutab hoone lammutamiseks makstud summasid, siis siin võivad jääda kahtlused üles. Aga kokku võttes selle otsuse, kas menetlust alustada või mitte, ma rõhutan veel kord, teeb prokurör, mitte justiitsminister. Kui Justiitsministeeriumis või ükskõik millises teises riigiasutuses selline asi esile kerkiks ega oleks alust arvata, et tegemist võib olla seadusrikkumisega karistusseadustiku mõttes, siis on abiks teatud sisekontrolli meetodid – näiteks ministeeriumis tegeleb nende asjadega siseauditi osakond ja kohalikus omavalitsuses revisjonikomisjon. Nemad peaksid andma esialgse hinnangu selle kohta, mida on tehtud maksumaksja rahaga kas riigiasutuses või kohalikus omavalitsusüksuses. Praegusel juhul on väga keeruline siin auväärt kogu ees spekuleerida, sest me teame ainult üksikuid informatsioonijuppe, mitte kõiki infoallikaid ja asjaolusid, mida teadis prokurör, kui ta oma otsuseid tegi.

Rait Maruste, palun!

Tänan! Hea minister! Ma tuleksin tagasi Kalle Laaneti väljendatu juurde. Eeluurimine ei ole oma olemuselt mõeldud mitte selleks, et kohe kedagi süüdi tunnistada, vaid selleks, et olukorda välja selgitada, nii poolt- kui ka vastuargumentide kaudu. Seetõttu ei peaks eeluurimist kui sellist kuidagi pelgama või kõrvale jätma. Kindlasti on ka ministril oma võimalused saada selgust selles, missuguse informatsiooni põhjal on prokurör oma järeldused teinud. Ega ilmaasjata ei saa ju prokuratuuri lugeda täitevvõimu hulka kuuluvaks iseseisvaks asutuseks, kuni selleni välja, et ministril on teenistusliku järelevalve õigus. Ka nende asjade vahel on seos. Missuguseid konkreetseid samme te olete astunud selles suhtes?

Aitäh! Ma tulen jälle tagasi seaduse teksti juurde: "Prokuratuur on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisel sõltumatu ja tegutseb, lähtudes [...] seadustest. [---] Justiitsministeeriumi teostatav teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle ei laiene prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus." Ma arvan, et need paar rida kirjeldavad väga hästi  seadusandja tahet selles vahekorras, mis puudutab täitevvõimu kui ministeeriumi ja täitevvõimu kui prokuratuuri, millel, nagu me kõik teame, on tegelikult justiitsvõimu tundemärgid. Tegelikult ta tegeleb väga paljudes olukordades lausa õigusemõistmisega, kui me räägime kokkuleppemenetlustest, kus kohtunikul on sisuliselt ainult kinnitav roll. Sellest, kas see on õige või vale, ma ei taha praegu ilma sügavamatele analüüsidele toetumata rääkida. Siiski arvan, et kuna prokuratuur oma sisult, igapäevastelt toimimispõhimõtetelt ja eesmärkidelt on natukene teistsuguses formaadis toimiv riigiorgan kui näiteks ministeerium ja kindlasti midagi muud kui kohus, siis võiks meie seadusandjal ehk meie lugupeetud parlamendil, Riigikogul olla minu arvates rohkem neid instrumente, mille kaudu oleks võimalik küsida selgitusi prokuratuuri otsuste kohta. Jään siinkohal oma arvamuse juurde, et see ei tohiks niivõrd puudutada käimasolevaid menetlusi, või kui puudutab, siis mingitel tingimustel.
Mingisugune tulevikuvaade võiks ka siin meie ühistes aruteludes läbi käia. Rõhutan veel kord, et prokuratuur täitevvõimuna ei täida ikkagi neid ülesandeid, mis on näiteks Justiitsministeeriumil või Siseministeeriumil. Samas, kui vaadata prokuratuuri ja seadusandja suhet, mis puudutab palju laiemat poliitilist kogukonda kui võimuparteid, sinna kuuluvad ka opositsiooni esindajad, siis võiks Riigikogul ehk olla suurem legitiimsus prokuratuuri üle järelevalve korraldamisel. Mingil määral see nii ongi ja kui ma ei eksi, siis homme on peaprokurör põhiseaduskomisjoni ees oma iga-aastase aruandega.

Aitäh justiitsministrile! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kas arupärijad soovivad esineda? Ei soovi. Andrus Ansip, palun!

Härra juhataja! Austatud minister! Hea Riigikogu! Ma ei jaga arvamust, et problemaatilise kriminaalasja uurimise või uurimata jätmise kohta saab arvamust avaldada ainult kohus ja et Justiitsministeerium või minister võib ennast hinnangute andmisest täielikult distantseerida. Enamgi veel, ma ei arva, et ministri või ministeeriumi hinnangute andmine oleks kuidagi kohatu ja seaduse mõtte või suisa kirjatähe vastane. Kui tegemist on süstemaatiliste kõrvalekaldumistega, peab ministeerium esinema seadusandliku initsiatiiviga. Pelgalt seetõttu tuleks justiitsministril ja ministeeriumil kindlasti pöörata väga tõsist tähelepanu ajakirjanduse kaudu ühiskonnas väga tugevat resonantsi tekitanud asjadele. Kui tegemist on ühekordse jämeda rikkumisega, tuleb algatada teenistuslik järelevalve. Jah, teenistusliku järelevalve algatamiseks peab olema tuvastatud otsene rikkumine. Kuid kui minister või ministeerium distantseerib ennast nendest problemaatilistest juhtumitest ega üritagi otsese rikkumise olemasolu või puudumist välja selgitada, siis ei ole sellel teenistuslikul järelevalvel ju üldse mingisugust mõtet. Praegu on paraku see kallutatuse küsimus tõepoolest teravalt esile kerkinud. Kedagi uuritakse, ilma et kahju oleks tekkinud ja raha oleks liikunud – pelgalt kahtluse alusel, et isikul võis olla tahtlus korruptiivse teo sooritamiseks. Teisal on ilmsed viited ulatuslikule korruptsioonile, kuid asja ei uurita. Kordan veel kord seda väga palju korrutatud tõde, et õigusemõistmine, kohtumõistmine ja uurimine ei pea mitte ainult olema objektiivsed, läbipaistvad ja ausad, vaid need peavad ka näima inimestele ausad. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas justiitsminister soovib esineda sõnavõtuga? Palun!

Paar remarki julgen esile tuua. Ma tahan järjekordselt rõhutada seda, et see saal siin on seadusandja. Ja seadusandja on prokuratuuriseadusega väga selgelt kehtestanud justiitsministri pädevuse prokuratuuri üle teenistusliku järelevalve korraldamisel. Hea Riigikogu liige, endine peaminister rõhutas siin, et teenistuslik järelevalve – ma palun väga vabandust, ma ei jõudnud stenografeerida – võiks prokuratuurile laieneda ka siis, kui on näha, et on tehtud midagi ebaseaduslikku. Ma rõhutan veel kord: seadusandja on väga selgelt oma tahet väljendanud ja seadusesse kirja pannud, et Justiitsministeeriumi järelevalve prokuratuuri üle ei laiene prokuratuuri tegevusele kohtueelses kriminaalmenetluses. Ehk ma tahan öelda, et selleks ongi olemas võimalused. Esiteks, kuidas seda otsust vaidlustada? Kohtu kaudu. Teiseks, ma ei vaidle üldse vastu sellele (tõin ka viimasele küsimusele vastates selle tõsiasja esile), et me võiksime siinsamas koos seadusandjaga ja ka Justiitsministeeriumis avada läbirääkimised küsimuses, mis puudutab seadusandja laiemaid võimalusi järelevalveks. Juba ainult sellepärast – see puudutab nii opositsiooni kui ka koalitsiooni –, et me oleme samasugust tahet avaldanud meie eriteenistuse suhtes. Selleks on moodustatud näiteks julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon. Teenistuslik järelevalve saab puudutada natuke teisi teemasid – administreerimist, ebaõigeid haldusotsuseid organisatsiooni sees, lõppude lõpuks ka eelarveküsimusi ja raha raiskamist –, kuid mitte kohtueelses menetluses tehtavaid otsuseid. Mina küll ei tahaks elada sellises riigis, kus justiitsminister määrab prokuratuuri tehtavaid otsuseid kriminaalmenetluses. Aitäh!

Lõpetan selle arupärimise käsitlemise.

Järgmise arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Eldar Efendijev, Enn Eesmaa, Heimar Lenk, Jüri Ratas, Kadri Simson, Mailis Reps, Mihhail Stalnuhhin, Tarmo Tamm, Urbo Vaarmann, Viktor Vassiljev, Vladimir Velman ja Yana Toom ning see käsitleb riigigümnaasiumide kvaliteedikokkulepet ja õpetajate töökoormust. Palun arupärijate nimel Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed ja ministrid! Meie arupärimine on ajendatud mitmest teemast ja üks neist on riigigümnaasiumide kvaliteedikokkulepe, mille haridus- ja teadusminister sõlmis 25. aprillil kuue riigigümnaasiumi direktori ning õpilaste ja õpetajate esindajatega. Aga küsimustering on veidi laiem, see puudutab ka õpetajate töökoormust ja uue ministri seisukohti.
Täpsemalt, 25. aprillil allkirjastasid haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski, kuue riigigümnaasiumi direktorid ning õpilaste ja õpetajate esindajad riigigümnaasiumide kvaliteedikokkuleppe, mis esimest korda sätestab gümnaasiumihariduse tasemel osapoolte kohustused ja ka ootused üksteisele. Sõlmitud kokkuleppe valguses tõusis üles ka õpetajate töökoormuse teema. Nimelt, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelmise aasta suurte vaidluste käigus kaotati ära see osa, mis puudutas kontakttunde, st kui palju peab õpetaja täiskoormuse puhul olema klassi ees. Praegu kehtib 35-tunnine tööaeg ja vaatamata õpetajate esindusorganisatsioonide tugevale vastuseisule otsustas tolleaegne Riigikogu enamus, et senist 18–24 kontakttundi enam seadusega ei reguleerita ja õpetajad peavad selle ise oma kooli juhtkonnaga kokku leppima.
Hariduse reformimise käigus kaotati ära ka õpetajate atesteerimisastmed. Senistest noorempedagoogidest, pedagoogidest, vanempedagoogidest ja metoodikõpetajatest on saanud lihtsalt õpetajad. Riigigümnaasiumide kvaliteedikokkuleppes on kirjas, et õpetaja on oma valdkonna professionaal, kes vastab kvalifikatsiooninõuetele ja arendab pidevalt oma kutseoskusi. Loomulikult on õpetaja gümnaasiumi igapäevaelus ja arendustegevuses võtmekohal. Samal ajal on õpetajate endi mured ja seisukohad kõrvale jäänud.
Selle tõttu küsimegi uue ministri käest tema seisukohti. Esiteks, kuidas ja millises ulatuses härra Ossinovski jätkab senist tööd riigigümnaasiumidega ning kas on kavas sõlmida ka uusi kokkuleppeid. Tahame teada, mis saab gümnaasiumiharidusest maakondades, kas on kokkulepe riigigümnaasiumide loomiseks kõigis maakondades. Loomulikult tuleb vaadata ka õpikeskkonna kvaliteedinäitajaid – kuidas on fikseeritud õpetajate nädalakoormus ja kontakttunnid. Meid huvitab ka, kas minister leiab samamoodi, nagu sotsiaaldemokraadid ööistungil väljendasid, et normkoormused tuleks uuesti seadusega sätestada. Mis on siis mõistlik õpetaja nädalane tunnikoormus ja millised peavad olema õpetajate kutseoskused, kui atesteerimisastmed on kaotatud?

Palun arupärimisele vastama haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt kommenteerin sissejuhatuses toodud väidet, mille kohaselt õpetajatel puudub igasugune kindlustunne, et nad ei pea klassi ees andma 35 ainetundi nädalas ehk täistööaja ulatuses nn kontakttunde. Siinkohal ütlen, et koolidirektor ei saa õpetajale ette kirjutada seniste kontakttundide, näiteks 18–24 tunni asemel 35 tunni andmist. Selline põhjalik tööülesannete muutmine eeldab töölepingu muutmist, mis on töölepingu seaduse § 12 järgi võimalik ainult lepingupoolte kokkuleppel.
Aga asume nüüd küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Olete öelnud, et riigigümnaasiumidega jätkate tööd sealtmaalt, kus kokkulepped riigigümnaasiumide avamiseks on sõlmitud või sõlmimisel. Riigigümnaasiumide kvaliteedileppes seisab, et õpilastele tagatakse valikuterohke ja kõrgekvaliteediline gümnaasiumiharidus kõigis maakondades. Kas see tähendab, et kõikide Eesti maakondade puhul on kokkulepe riigigümnaasiumide loomiseks juba sõlmitud või sõlmimisel?" Kvaliteedikokkuleppe idee sündis koolides endis ja selle sisu lepiti kokku õpilaste, õpetajate ja koolijuhtkondade, koolipidajate koostöös. See on visioon, mille poole üheskoos liikuma hakkame ja kuhu jõuda soovime. Riigigümnaasiumide eesmärk on tagada õpilastele valikuterohke ja kvaliteetne gümnaasiumiharidus ning selle kättesaadavus igas maakonnas. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt kohustub riik pidama igas maakonnas vähemalt ühte gümnaasiumi. Rõhutan, et riigigümnaasiume luuakse ainult koostöös omavalitsustega ja sellekohaste kokkulepete alusel.
Sellel õppeaastal tegutseb viis riigigümnaasiumi neljas maakonnas: varasemast ajast juba kaks riigigümnaasiumi ehk Nõo Reaalgümnaasium ja Noarootsi Gümnaasium ning n-ö uue mudeli järgi töötavad Viljandi Gümnaasium, Läänemaa Ühisgümnaasium Haapsalus ja Jõgevamaa Gümnaasium Jõgeval. Õppeaastal 2015/2016 alustavad tegevust Jõhvi riigigümnaasium, Pärnu riigigümnaasium, Tartu riigigümnaasium ja Võru riigigümnaasium. Õppeaastal 2016/2017 alustavad tööd Hiiumaa riigigümnaasium, Põlva riigigümnaasium ja Valga riigigümnaasium. On sõlmitud ka kokkulepe aastateks 2017/2018 või 2018/2019, sõltuvalt projekti edenemisest, Kohtla-Järve riigigümnaasiumi loomiseks. Kohaliku omavalitsuse volikogu ettepaneku riigigümnaasiumi rajamiseks on teinud veel Viimsi vald, Paide linn, Saue linn, Saue vald, Harku vald, Saku vald, Keila linn, Koeru vald, Kadrina vald, Haljala vald, Kuusalu vald, Maardu linn, Rapla vald ja Elva linn. Olen omal algatusel teinud ettepaneku läbi rääkida ka Tallinna ja Narva linnas riigigümnaasiumi loomise teemal, aga kokkulepeteni ei ole veel jõutud.
Teine küsimus: "Haridus- ja Teadusministeeriumi ning riigigümnaasiumide kokkuleppega pandi paika riigigümnaasiumide õpet ja õpikeskkonda puudutavad kvaliteedinäitajad. Kuna kvaliteedilepe näeb ette õpetaja igakülgset aktiivset osalemist koolielus, siis kas riigigümnaasiumide puhul on plaanis fikseerida ka õpetajate nädalaste kontakttundide arv või millise töökoormust puudutava garantii kokkulepe õpetajatele annab?" Riigigümnaasiumides antakse kontakttunde seaduse järgi. Kontakttundide arvus saavad õpetaja ja koolijuht omavahel kokku leppida ja fikseerida selle kokkuleppe töölepingus. Õpetaja ametist lähtutakse riigigümnaasiumis kui tervikust, nii nagu ka munitsipaal- ja teistes koolides. Selline meetod väärtustab kõiki õpetajatöö komponente, sh igakülgset osalemist koolielus, ja juurutab arusaamist, et õpetaja ei ole ainult tunniandja.
Kolmas küsimus: "Kas Teie hinnangul tuleks õpetajate normkoormus seaduse tasemel reguleerida? Mis on Teie hinnangul mõistlik õpetajate nädalane tunnikoormus, et õpetaja jõuaks pühenduda ka uurimistööde juhendamisele, valikkursuste ettevalmistamisele, tööde parandamisele jne?" Valitsusliidu leppega oleme kavandanud partneritevahelisi arutelusid, et saada selgust, mis on õpetajate töökorralduse murekohad nende muudatuste tõttu. Õpetajate üldine tööaeg ja töökoormus on praegu seaduses reguleeritud täistööajaga 35 tundi nädalas. Selle sisse peavad mahtuma kõik õpetaja ametiülesanded. Pidev ületunnitöö, millest on ka aeg-ajalt räägitud, ei ole töölepingu seaduse mõttega kooskõlas. Töölepingu seaduse täitmist kontrollivad meil asjakohased asutused.
Kehtiv õigusnormistik lubab töösuhte osapooltel leppida töölepingus kokku ka kontakttundide arvu. Seadusega kehtestatud nädalase kontakttundide normiga kaasnevad kindlasti omad ohud. Praktika, kus tööandja määras koolis kõigile õpetajatele täiskoormusega töötamisel kindla õppe- ja kasvatustöö tundide arvu, ei olnud mõistlik, sest ei arvestanud töösuhte poolte kokkuleppevabadust ega taganud kuidagi töötajate võrdset kohtlemist, kuna muid tööülesandeid peale õppe- ja kasvatustöö tundide ei võetud töökoormuse kujunemisel arvesse. Samuti pärsib ühtne piirmäär ainete lõimimist ja raskendab õpetajate võimalust kasutada oma töös kõiki enda tugevaid külgi ja saada väljund lisaoskustele. Selliseid seisukohti väljendas ka koolijuhtide ühendus, kellega ma mõni päev tagasi kohtusin. Loomulikult, kogu selle süsteemi toimimine eeldab häid, kompetentseid koolijuhte, kes oskavad oma õpetajaid väärtustada, ja kindlasti peaksime selle poole liikuma, et kõik Eesti koolijuhid sellele kriteeriumile vastaksid.
Toon siia juurde ka andmed Eesti Hariduse Infosüsteemist õpetajate tegeliku kontakttundide arvu kohta eri koolides. Enamikul juhtudel jääb õpetajate normkoormus Eesti koolides 18 ja 24 tunni vahemikku, 21%-l õpetajatest on see alla 18 tunni nädalas, 21%-l on see 25–29 tundi ja siis on mõned üksikud anomaalsed juhtumid, kus mõni õpetaja töötab mitmes koolis ja mitmel töökohal. Enamasti on nad küll ise vabal valikul soovinud endale nii palju tunde hankida. Nendele andmetele tuginedes oli ka koolijuhtide selge sõnum, et probleem on üksikutes koolides. See aga tähendab, et peaks tegelema konkreetsete probleemjuhtumitega, ei ole põhjust neid nõudeid uuesti seaduses sätestada.
Ülehomme kohtun ma Eesti Haridustöötajate Liidu esindajatega, et sama küsimust ka nendega arutada. Esimesel kohtumisel liidu esimehega jõudsime selle teema arutelul arusaamale, et karjuvat probleemi koolides ei ole. Mõni pedagoog on küll hirmul, et direktor võib ta 35 tunniks klassi ette saata, aga üldjuhul ei ole see realiseerunud. Juhul, kui osapooled – Eesti Koolijuhtide Ühendus, Eesti Haridustöötajate Liit ja kohalikud omavalitsused – jõuavad veendumusele, et oleks vaja kokku leppida mingi soovitatav normkoormus, siis olen mina valitsusliidu leppele tuginedes igati valmis neid ettepanekuid arutama. Aga enne tuleks selgeks saada, milles probleem seisneb ja kui ulatuslik see tegelikult on.
Neljas küsimus: "Riigigümnaasiumide kvaliteedileppes seisab, et riigigümnaasiumi õpetaja arendab oma kutseoskusi. Senini on küll kõneletud kutsesüsteemi loomisest, kuid kuni praeguseni puudub täpsem teadmine uue kutsesüsteemi olemusest. Palun selgitage, milline saab olema õpetajate kutseoskuste süsteem!" Tegemist on üsna laia ja olulise teemaga ning ma usun, et seda võiks arutada põhjalikumalt ka Riigikogu kultuurikomisjonis. Siinkohal võin öelda mõned tähtsamad aspektid selle kohta. Alates 1. jaanuarist 2014 ei saa enam määrata õpetajatele ametijärke, sest mindi üle kutsesüsteemile, mis on osa Eesti üldisest kvalifikatsioonisüsteemist. Hariduse Kutsenõukogu on kinnitanud õpetaja ametile neli kutsestandardit. Kutsestandardi dokumendis kirjeldatakse kutsetegevust ning konkreetse kutse puhul vajalikku kompetentsust ehk töö edukaks tegemiseks vajalike oskuste, teadmiste ja hoiakute kogumit. Kutsetunnistust on praegu võimalik taotleda õpetaja tasemetel 7.1 ja 7.2, mis on vanemõpetaja. Kutseid annab Eesti Õpetajate Liit, kellele Hariduse Kutsenõukogu selle õiguse andis. Hariduse Kutsenõukogu 22. mai koosolekul valiti Eesti Õpetajate Liit kutseandjaks ka õpetajale tasemel 6 ja meisterõpetajale tasemel 8.
Kõikidel õpetajatel on võimalus soovi korral kutset taotleda. Kutseeksameid võtab kutseandja vastu kahel korral aastas – aprillis ja novembris. Kutseandja on töötanud välja kutse andmise korra, hindamisstandardi ja hindamiskomisjoni tööjuhendi. Kõik eeltoodud dokumendid on koostatud iga kutsestandardi kohta ja need on kinnitanud kutsenõukogu. Hindamine toimub kahes etapis: esimeses hinnatakse kutsele vastavust dokumentide põhjal ja teises toimub vestlus. Hindamisstandard näeb muu hulgas näiteks ette, et vajaduse korral korraldatakse tunnivaatlus. Üks esimeses hindamisvoorus esitatavaid dokumente on õpetaja portfoolio, mis peab andma ülevaate kutsestandardis kirjeldatud kompetentsuse praktilisest rakendamisest senises töös. Seda kõike hindab hindamiskomisjon.
Haridusministeerium on eraldanud sellel aastal 37 000 eurot kutsesüsteemi rakendumise toetamiseks. Eesti Õpetajate Liit on saanud HTM-ilt 7000 eurot toetust teavitustegevuseks ja koolitusteks. Peale selle on kutseandjal võimalik taotleda finantseeringut koolituseks, teavituseks ja muuks asjakohaseks tegevuseks sihtasutusest Innove, kuhu HTM andis selleks otstarbeks lepinguga veel 30 000 eurot. Ülikoolid viivad õpetajakoolituse ja õppekavad õpetaja uue kutsestandardiga vastavusse hiljemalt 2015. aastaks, misjärel nad saavad anda õppekavade lõpetanutele esmakutse ehk õpetaja taseme 7.1. Õpetajate täiendusõppe alus on samuti kutsestandardis kirjeldatud kompetentsus. Kutsestandardite rakendamiseks ja õpetaja professionaalse arengu hindamise toetamiseks on loodud ESF-i vahenditest finantseeritud abimaterjal. Praegu on kogu süsteem rakendumisjärgus.
Esimeses taotlusvoorus ei olnud kutse taotlejaid ülemäära palju. Üks põhjus on kindlasti see, et praegu kehtivad veel vanad ametijärgud koos palgaerisustega. Ajapikku kindlasti huvi kvalifikatsiooni määramise vastu kasvab. Samas, kuna kutseoskuste täiendamine eeldab loomulikult ka rahalisi väljaminekuid – kutse omandamine maksab –, siis on tähtis küsimus, kuidas säilitada õpetajate motivatsioon oma oskusi arendada. Kohtumisel koolijuhtide ühendusega jäi selgelt kõlama sõnum, et koolijuhid on igati valmis oma kooli töökorralduses ka motivatsioonisüsteeme ette nägema. Riigikoolid ehk riigigümnaasiumid seovad kutsetunnistusi töötasustamise põhimõtete ja korraga. Püüame riigigümnaasiumidega olla ka kõikidele ülejäänud koolidele eeskujuks ning motiveerida õpetajaid oma kutseoskusi täiendama. Aitäh!

Küsimused ministrile. Jaak Aaviksoo, palun!

Aitäh! Härra minister! Mul on hea meel, et te osutasite üsna selgelt koolijuhtide institutsiooni olulisusele kõikide vajalike reformide elluviimisel. Teatavasti on kokku lepitud ja osaliselt ka kasutusele võetud koolijuhi kompetentsimudel. Kas te oskate öelda võimalikult konkreetselt, mida on veel ette nähtud koolijuhtide institutsiooni tugevdamiseks, sh ka nende munitsipaalkoolijuhtide väljavahetamiseks, kes oma ameti nõuetele täiel määral ei vasta?

Aitäh! See on kindlasti üks küsimus, mida on juba arutatud ja arutatakse ka edaspidi. Ma arvan, et sellele ei ole võimalik ühepoolset lahendust leida. Mina ise pooldan koolijuhtide kohustuslikku atesteerimist ministeeriumi, kohaliku omavalitsuse, haridustöötajate liidu ja koolijuhtide ühenduse koostöös. Ehk teisisõnu, praeguses olukorras, kus meie koolijuhtide lepingud on tähtajatud, on tegelikult väga keeruline tagada koolijuhtimise kvaliteeti ja ma arvan, et kohustuslik atesteerimine, nii nagu mõnes teises haridussfääris, võiks olla üks lahendus. Aga ma arvan ka, et see lahendus nõuab natuke põhjalikumat arutelu nii Riigikogus kui ka haridusavalikkuses, et see võiks mõistlikult rakenduda.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Oma vastuses te ütlesite, et koalitsioon jätkab riigigümnaasiumide asutamist. Ma tahaksin teada, milline on teie suhtumine riigigümnaasiumidesse. Kas te jätkate gümnaasiumide asutamist sellepärast, et nii lepiti kokku ja pooleli jätta on kuidagi nagu piinlik? Või olete veendunud, et tegemist on hea ja õige asjaga, mis aitab noortel inimestel kvaliteetset haridust omandada suhteliselt kodu lähedal?

Ma arvan, et mõnikord ei tasu jätkata asju, mida kunagi tehti, kui need ei ole mõistlikuks osutunud. Aga see konkreetne asi on siiski üldjuhul mõistlik. Kui me räägime suurtest linnadest, st gümnaasiumihariduse koondamisest ühte kooli, siis nii saab pakkuda eakohast ja valikuterohket haridust, mille selge siht on, ütleme, akadeemiline haridus pärast kooli lõpetamist ehk ülikooliks ettevalmistus. Ma arvan, et need näited, mis meil praegu on – eeskätt Viljandis, aga ka mujal –, annavad alust arvata, et suund suuremate linnade ehk maakonnakeskuste poole on tegelikult õige. Väiksemates kohtades on pilt kindlasti natukene teine. Aga ma arvan, et suurtes linnades on riigigümnaasiumide loomine ehk gümnaasiumiastme põhiharidusest eraldamine üldjuhul mõistlik. Eeskätt mitte raha kokkuhoiu mõttes, millest on hästi palju räägitud, vaid just hariduse kvaliteedi tagamiseks. Mida rohkem gümnaasiumiõpilasi on ühes koolis koos, seda suurem on kooli võimalus tagada mitmekesine gümnaasiumiharidus, võimekus pakkuda rohkem valikaineid, õppesuundi jne.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab Pärnusse loodavat riigigümnaasiumi. Te ise ka külastasite äsja Koidula gümnaasiumi. Selle riigigümnaasiumi ehitamise rahastamisega kaasnesid Pärnu linnale teatud tingimused. Üks tingimus oli Pärnu linnapea lubadus, et gümnaasiumiklasse hõlmav Koidula gümnaasium hakkab haridust andma esimesel tegevusaastal 648 õpilasele ja edaspidi 720 õpilasele.  Ministeeriumiga sõlmitud kokkuleppes oli kirjas, et Pärnu linn peab tagama sellise arvu õpilaste gümnaasiumisse tuleku. Praegu käib vastuvõtudokumentide vormistamine ja on näha, et esimesel aastal sellesse gümnaasiumisse liiga suurt tungi ei ole. Kas te kinnitate, et kui Pärnus tegevust alustav riigigümnaasium loob näiteks neli paralleelklassi, nagu on Tartus Treffneri gümnaasiumil, siis ei järgne mingeid sanktsioone ja ka selline riigigümnaasium saab kogu rahastuse, vaatamata sellele, et õpilasi on vähem kui alguses planeeriti?

Sellised kokkulepped kohaliku võimuga – nagu ma ütlesin, riigigümnaasiume loome ju ikka ainult koostöös omavalitsustega ja kokkulepete alusel – peaksid minu meelest hõlmama ka ülejäänud koolivõrku puudutavaid muudatusi, mis on otseselt seotud riigigümnaasiumi loomisega. Konkreetse õpilaste arvu sissekirjutamise otsuse kohta ma ei oska hetkel midagi öelda. Aga eks põhimõtteliselt, kui see kool saab valmis, siis on see riigikool, mida riik ka sada protsenti rahastab. Selles mõttes ma ei näe suurt võimalust mingeid sanktsioone rakendada Pärnu linnavalitsuse suhtes, juhul kui õpilased sinna tulla ei taha. Aga ma loodan, et sinna ikka õpilased tulevad.

Austatud Riigikogu liikmed! Kodukord lubab siinkohal ühe küsimuse. Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Te rääkisite õpetajate normkoormustest selles võtmes, et teile ei ole praeguseks ei koolijuhtidelt ega mujalt tulnud infot, nagu oleks väga palju selliseid koole, kus oleks keskmiselt palju rohkem kui 18–24 tundi rakendatud. Ma küsin siis teistpidi. On üks murekoht, mis menetluse käigus esile toodi. Nimelt arvestati varem õpetaja tavakoormust, näiteks 18 tundi, täiskoormusena. Aga nüüd loetakse see õpetaja näiteks ainult 400 või 500 euro vääriliseks, öeldes, et tal ei ole täiskoormust. Kas niipidi on tulnud haridusministeeriumile kas koolijuhtide, haridustöötajate liidu või teiste ametiühingute kaudu informatsiooni, et õpetajatele rakendatakse mittetäielikku koormust, kuna nad ei anna nende arvates piisavalt klassitunde?

Selles konkreetses aspektis ma peaksin täpsustama, kas just sellises võtmes on kaebusi tulnud. Aga kindlasti on tulnud kaebusi selle kohta, et enne kooliaasta algust on vähendatud õpetajate täiskoormust mingi ulatuseni ja õpetajad on hakanud seetõttu vähem palka saama. Paraku ei ole need õpetajad pöördunud vastavate asutuste poole, vaid on näinud seda kuidagi kohustusliku asjana, millele nad peavad igal juhul alla kirjutama. Siin tasub ikka üle rõhutada, et tööleping on kahepoolne dokument ja kõik suured muudatused peavad olema kahepoolselt kokku lepitud. Jah, tõepoolest, on omavalitsusi, kus on olnud selliseid probleeme. Õpetajatele on öeldud umbes nii, et võta see või sa muud ei saagi. Aga ma arvan, et see probleem ei ole süsteemne. Seal, kus konkreetsed mured on, peaks nendega tegelema. Juhul, kui meie ministeeriumi poole on pöördutud konkreetsete kaebustega, siis me oleme palunud oma välishindamisosakonnal asja uurida ja vajaduse korral teinud järelevalvet, abistanud suhtluses Tööinspektsiooniga jne.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Minu meelest kõlas siin saalis praegu esimest korda mõte, et riik võib alustada munitsipaalkooli direktori pehmelt öeldes pigistamist. Mul on küsimus, kas teil on infot selle kohta, kui palju direktoreid on viimastel aastatel lahti lastud ebakompetentsuse pärast.

Aitäh! Need otsused ei ole, ütleme, avalikud. Me võime anda mingi statistika (mul ei ole seda küll käepärast) riigikoolide kohta. Aga kohalike omavalitsuste puhul saab omavalitsus kui koolipidaja ise otsustada direktor välja vahetada. Mis alustel seda tehakse, ei ole alati päris selge. Direktor võib poolte kokkuleppel lahkuda, aga mille põhjal täpsemalt, seda me puhtalt otsusest ei näe. Nii et praegu ongi see mure, et kuna atesteerimissüsteemi ei ole, siis ega me lõpuni ei tea, kui suur see probleem tegelikult on. Eks eri koolidega kokku puutudes, vaadates näiteks õppekvaliteeti, õppeväljundite saavutamist, õpetajate pöördumisi ministeeriumi, ametiühingu jne poole, me saame aru, kui on probleem koolijuhiga. Aga kuna ministeeriumil sisuliselt puudub võimalus midagi selle kohta öelda – välja arvatud juhul, kui rikutakse konkreetselt seadust –, siis ei ole meil praegu sellest täit pilti.

Rohkem küsimusi ei ole. Kas arupärijad soovivad läbirääkimisi pidada? Soovivad. Mailis Reps, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kõigepealt, on meeldiv vestelda jälle teemadel, mis on olnud viimase Riigikogu koosseisu ja peab ütlema, et ka eelmise Riigikogu koosseisu ajal üsna paljude tundide vaidlusaineks. Küll aga on huvitav jälgida Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ministri pehmust üsna paljude teemade puhul, millesse tema suhtumine ööistungite ajal, eelmise aasta juunis, vähemalt riigigümnaasiumide koha pealt, oli väga must-valge. Nii et eks ole õigustatud endise peaministri küsimus, kas jätkate senist suunda niisama või selle pärast, et lepingud on tehtud ja paremini ei saa. Mis puutub riigigümnaasiumidesse, siis on loomulikult õigustatud nende maakondade seisukohad, kes on oma otsused teinud ja asunud ka läbirääkimistesse. Ootus uue koalitsiooni poole pealt on, et tuleb jätkata senist suunda. Nende piirkondade otsuste taga on peamiselt mure investeeringuvõimaluste pärast. Kui Euroopa Liidu raha ja Eesti kaasfinantseeringud on suunatud vaid riigigümnaasiumidesse, siis loomulikult on kõigil huvi olla selles rahalaevas.
Iseküsimus on muidugi see, kas Haridus- ja Teadusministeeriumi prioriteet on järgmisel struktuuriperioodil endiselt riigigümnaasiumide loomine või aktsepteeritakse ka seda, et munitsipaalgümnaasiumidki võivad gümnaasiumiastme jaoks teatud juhtudel riigilt raha saada. Ma usun, et sellisel juhul võib üsna mitmes piirkonnas riigigümnaasiumide lepingute sõlmimine väheneda. Nii või teisiti on oluline, et see projekt ei jääks n-ö poliitiliseks aplausiks ühele perioodile ja riigigümnaasiumid ei jääks aja möödudes mitte kellegi omaks. Eks me ju ajaloost mäletame Nõo kooli kui tüüpilist näidet sellest, kuidas riik ei olnud väga hea peremees, vaatamata oma väga heale õppekvaliteedile olid Nõo munitsipaalkool ja Nõo gümnaasiumiosa väga erinevad. Lihtsa näitena võib tuua, et sealt, kus hakkas riigikool, hakkas seina murenemine. Tualettide seis oli selline, et seal pidi käima võtmega. Üldiselt leiti, et riigikool on tugevasti alarahastatud. Ja tõepoolest, praeguseni on näiteks erivajadustega laste koolides nii, et riik pole olnud kõige parem investeeringupartner ega ka mitte sisuline tugi. Loodame, et aja möödudes ei lähe riigigümnaasiumidega samamoodi.
Teine teema puudutab õpetajate tööaega. Tõepoolest, kõige suurem mure, mis õpetajate esindusorganisatsioonidelt on jõudnud minuni, aga kindlasti ka laiema hulgani, on see, et siiani andis 18–24 tundi suure lõtku täistööaja arvestuses, nüüd aga tõlgendatakse 35 töötundi üsna meelevaldselt. Väga paljud õpetajad, kellel on senise töökoormuse järgi olnud täistööaeg, on juba kuulnud septembri kohta, et muudetud rahastamismudelite, kooli eelarve ja sisulise töö tõttu ei sõlmita nendega uuel õppeaastal enam täistööaja lepingut. Selle asemel pakutakse töölepingut, mille järgi palk on palju väiksem kui kehtestatud alammäär täistöökoormuse puhul. Küsimus, kas õpetajad peaksid sellega leppima või mitte, on loomulikult teadlikkuse küsimus, ma olen sellega nõus. Aga kogu selle põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse vaidluse põhiküsimus oligi see, kui tihti me tuleme nõrgemale poolele, st õpetajale toeks olukorras, kus koolidirektor ütleb talle üsna jõuliselt, et võta või jäta. Tihti teeb õpetaja selle valiku eelkõige oma elukohast ja töökohast ning oma perest lähtuvalt, mitte nii, et oleks endale kasulikum. Aitäh!

Jaak Aaviksoo, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Mul on hea meel, et hariduselus on vaatamata poliitilistele eri arusaamadele suudetud tasapisi saavutada järjepidevus ja usk sellesse, et ametnikkonna ja kogu haritlaskonna omandatud kogemused on vähemasti sama palju väärt kui poliitiline initsiatiiv ja soov teatud kitsastele huvigruppidele meeldida ning seeläbi poliitilisi plusspunkte teenida. Seepärast ei näe ma probleemi selles, kui siin saalis on hääletatud kord ühte-, kord teistmoodi, sest kaalutletud ja analüüsidele tuginev poliitika on järjepidev ning investeerib niivõrd mahukasse ja aeglaselt edenevasse valdkonda nagu haridus. Samuti on mul hea meel, et praegu ametis olev haridus- ja teadusminister rõhutas siit kõnepuldist koolijuhi institutsiooni tugevdamise vajadust ja tähendust hariduselu edenemisele.
Me oleme harjunud nii üldhariduskoolides kui ka ülikoolides rõhutama üliõpilase ja professori, õpilase ja õpetaja tähtsust, justkui oleksid nemad kogu hariduselu algus ja ots, unustades teinekord selle, missugune põhimõtteline tähendus võib olla mõistlikul või vastupidi, ebamõistlikul õppe-, töö- ja elukorraldusel haridusasutustes. Seepärast usun, et kavandatud reformid, puudutagu need õpetajate töötingimusi, palgatingimusi, hariduslikke nõudeid või kooli õppekultuuri, sõltuvad eelkõige ja kõige rohkem haridusasutuste juhtide suutlikkusest, motiveeritusest ja haritusest. Seepärast soovin haridusministrile ja kogu haridusministeeriumile jõudu selle üsna kõva pähkli katki hammustamisel. Nõudlikkus nende ametimeeste vastu on kohati olnud väiksem kui koolitus- ja täiendusvõimalused, mida neile lahkesti on pakutud. Ma usun, et nüüd on aeg ka nõudmiste latti kõrgemale tõsta. Tänan teid!

Riigikogu liikmetel rohkem sõnavõtusoove ei ole. Kas minister soovib esineda sõnavõtuga? Palun, Jevgeni Ossinovski!

Paar sõna Mailis Repsile vastuseks. Tõepoolest, ma arvan, et paljudel meist siin saalis, kui seda muudatust õhtustel tundidel hääletati, oli hirm, et koolides võib asi õpetaja jaoks käest ära minna. Ja sellepärast on nende seisukohtade põhjal, mida siin on kaitstud, ka valitsusliidu leppesse kirja pandud, et tuleb eri osapooli kuulata ja omavahel läbi rääkida, mis mured on. Olen kindlasti veendunud selles, et seesama Eesti Haridustöötajate Liit võiks olla ministeeriumile partneriks selles mõttes, et õpetajate huvid saaksid kaitstud. Küll aga võib esmaste kontaktide põhjal eri osapooltega, nii koolijuhtide ühenduse kui ka haridustöötajate liiduga, praegu öelda, et selle uue süsteemiga suuri põhimõttelisi probleeme ei ole. Ja kui suuri probleeme ei ole, siis oleks ju imelik hakata seadust muutma selle pärast, et kunagi oldi mingitel teistsugustel seisukohtadel. Kui aga selline vajadus peaks tekkima ja see teema ka ülehomme toimuval nõupidamisel üles tõuseb, siis ma olen kindlasti nõus neid asju arutama.
Mis puudutab finantseerimist järgmisel Euroopa Liidu perioodil, siis üldhariduse infrastruktuuri raha ei ole mõeldud ainult riigigümnaasiumidele. 240 miljonist eurost, mis oli üldharidusinvesteeringuteks planeeritud, läheb ligi pool tegelikult põhikoolide rekonstrueerimise toetuseks – esimeses järgus küll nendele omavalitsustele, kus gümnaasiumivõrku korrastatakse, hiljem aga avatud taotlusvooru kaudu ka teistele. Põhiline piirang nende meetmete puhul on see, et investeeringute tulemusena peaks koolivõrk muutuma efektiivsemaks ja optimaalseks ning see on kindlasti mõistlik eesmärk. Peale juba nimetatud 240 miljoni euro on planeeritud märkimisväärne rahasumma HEV2 laste riigikoolide rekonstrueerimiseks, millele vist ka viidati. Nende infrastruktuur ei vasta alati vajadustele, kuid mõnda objekti juba ehitatakse ja peagi saame me selge pildi sellest, kuidas HEV2 laste riigikoolide võrk 2020. aastal Euroopa Liidu maksumaksja toel välja nägema hakkab.

Lõpetan selle arupärimise käsitlemise.

Arupärimise malevlaste kohta, nr 407 on esitanud Ester Tuiksoo, Kalev Kallo, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Priit Toobal, Tarmo Tamm, Urbo Vaarmann ja Valeri Korb 8. mail. Palun arupärijate nimel Lauri Laasi!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Tutvustan teile arupärimist haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovskile. Arupärimine on tõepoolest õpilasmalevate kohta. Õpilasmalev on noorteprojekt, mille kaudu noored saavad tervistava ja arendava puhkuse ning ühtlasi on neil võimalik omandada tööharjumusi. Õpilasmalevast saavad paljud noored oma esimese töökogemuse, töötulemustele vastava palga ning võimaluse osaleda koos eakaaslastega huvitavates ühistegevustes pärast tööpäeva lõppu. Peagi algab Eestis taas malevasuvi. Kahjuks tuleb ka seekord tõdeda, et malevakohti on vähem kui tahtjaid, mistõttu paljud noored peavad leidma endale suveks maleva asemel mõne muu tegevuse. Juba aastaid on kestnud olukord, kus vabad malevakohad täituvad vaid mõne tunniga. Sellel aastal algas malevarühmadesse registreerimine 29. aprillil ja sihtasutuse Õpilasmalev andmetel laekus esimese viie minuti jooksul populaarseima, laste loomaaiarühma 30 kohale 90 avaldust, 45 minutit pärast registreerimise algust oli malevakohtadele laekunud rekordarv ehk 2356 avaldust. Meie kolm küsimust härra haridusministrile ongi esitatud just sellepärast, et selgust saada, mida meil annaks malevate puhul ette võtta, et malevarõõmudest saaks osa üha rohkem meie lapsi. Aitäh!

Arupärimisele vastab haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan esitatud küsimustele pärast lühikest sissejuhatust. Kindlasti on malevakohtade pakkumine ääretult positiivne, nii nagu härra Laasi ütles. On oluline, et noored saaksid juba kooliealistena oma esmase töökogemuse ja võimaluste piires peaks riik seda toetama. Riik on seda ka teinud, malevate toetamine on aasta-aastalt suurenenud. Tänavu finantseeritakse õpilasmaleva tegevust 120 000 euroga ehk siis toetatakse 4800 malevakohta. Loomulikult võiks toetus suurem olla, aga ei saa öelda, et riik sellega absoluutselt tegelenud ei ole. Teisest küljest tuleb tähele panna, et malevatöö ei ole kindlasti ainuke ega isegi mitte valdav noorte suviti töötamise viis. Tehtud uuring näitab, et 2013. aastal töötas õpilasmalevates 4510 noort, mis on 34% kõigist suvel töötanud noortest, seega 66% noortest töötas kuskil mujal. Ja maksulaekumise andmed näitavad, et mujal töötanud noored said palju rohkem palka kui need, kes töötasid malevates. See ei ole kindlasti kriitika malevate kohta, vaid lihtsalt info, et noortel on töötamiseks ka teisi võimalusi ja neid kasutatakse aktiivselt.
Asume nüüd küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Selleks, et motiveerida tööandjaid pakkuma malevlastele rohkem kohti, algatas Keskerakonna fraktsioon 2011. aastal eelnõu, mis oleks tööandjad vabastanud õpilasmalevlaste eest sotsiaalmaksu maksmisest. See eelnõu seisab tänaseni kultuurikomisjoni sahtlis. Milline on Teie seisukoht selles küsimuses?" Ma ei hakka arutlema selle üle, miks see eelnõu sahtlis on, seda teavad kultuurikomisjoni liikmed kindlasti paremini. Sellel eelnõul olid ametkondlikult vaadates teatud puudujäägid, millele Vabariigi Valitsus juhtis tähelepanu, avaldades arvamust pensioni arvestamise ja ka mõne muu küsimuse kohta. Põhiline mure, mis on osaliselt vastus ka teisele küsimusele, on see, et endiselt puudub põhjalik analüüs, mil määral oleks see muudatus tegelikult mõjutanud tööandjate otsust rohkem malevakohti luua. Võib tunduda küll lihtne, loogiline ja mõistlik, et kui me vähendame malevlaste sotsiaalmaksukohustust, siis tekib ka automaatselt kohti juurde. Tegelikult ei ole meie ministeeriumi ja teiste osapooltega koostöös tehtud esialgsed hinnangud päris lõpuni kindlad ning seda peaks põhjalikumalt analüüsima.
Teine küsimus: "2012. aastal teatas tollane haridus- ja teadusminister valitsuskabineti nõupidamisel, et teeb ettepaneku kehtestada noorte töökohtade arvu suurendamiseks noortemalevate tööandjatele sotsiaalmaksusoodustus. Täna oleme 2014. aastas ja riik pole sõnadest tegudeni jõudnud. Mille taga seisab õpilasmalevas töötavate noorte töötasu sotsiaalmaksust vabastamine?" Põhimõtteliselt, nii nagu peaminister Taavi Rõivas mõni nädal tagasi Riigikogu infotunnis ütles, ei oska minagi täpselt öelda, mis oli tolle valitsuskabineti arutelu sisu ja otsused, peale selle, et haridus- ja teadusministri ettepanek võeti teadmiseks. Olen aru saanud, et seal tekkis erimeelsus selles, kas kehtestada maksusoodustus ühele konkreetsele sihtrühmale või mitte. Haridus- ja teadusministrile, rahandusministrile, sotsiaalministrile ning majandusministrile tehti ettepanek jätkata arutelu noorte töötamisvõimaluste laiendamise üle. See arutelu on jätkunud mitte ainult maksusüsteemi või maksuküsimustega seotuna, vaid ka muudes küsimustes. Ja tegelikult on ääretult mõistlik, et see arutelu on jõudnud Riigikokku, sest ma arvan, et see ei ole ainult valitsuserakondade kokkuleppe küsimus, vaid laiapõhjalisem teema.
18. märtsil s.a on Riigikogu kultuurikomisjon arutanud noorte olukorda tööturul. 21. aprillil toimus sotsiaalkomisjoni parlamentaarne kuulamine teemal "Alaealiste töösuhted". 6. mail arutas kultuurikomisjon alaealiste töösuhteid, et soodustada noorte tulekut tööturule. Ma loodan, et arutelud jätkuvad ja mingil ajal jõutakse otsusteni. Ma pean asjakohaseks arutada ka teie nimetatud ettepanekut siis, kui on tehtud analüüs selle kohta, kas sotsiaalmaksuerisus soodustab noorte töölesaamist kõige efektiivsemal moel või on selleks paremaid viise. Peaminister Rõivas on avaldanud arvamust, et seda oleks mõistlikum soodustada riigi suurema toetusega, kuna see oleks efektiivsem meede. Ma arvan, et me võiksime mingile kokkuleppele jõuda.
Kolmas küsimus: "Ravikindlustuse seaduse kohaselt on kindlustatud isikuga võrdsustatud isikud kõik kuni 19-aastased noored. Seega maksustatakse malevlasi tegelikult sotsiaalmaksuga topelt. Riik tagab nende ravikindlustuse, aga tööandjalt kasseeritakse kogu sotsiaalmaks ikkagi sisse. Miks on selline noorte diskrimineerimine seadusesse sisse kirjutatud?" Päris diskrimineerimiseks seda siiski nimetada ei saa. Riik maksab sotsiaalmaksu nende eest, kes tööl ei käi, ja nende eest, kes on teatud riskirühmades. Üldjuhul on mõte ikka selles, et töösuhetes olevad inimesed maksaksid sotsiaalmaksu. Olen juba maininud peale ravikindlustuse küsimuse sotsiaalmaksu puhul pensioni arvestamise teemat. Vältimaks seda, et malevas töötatud aega pensionistaaži hulka ei arvestataks ja malevas töötamine asetaks noored üldise tööõigusega võrreldes kehvemasse olukorda, pakkus haridusministeerium oma lahenduse. Nagu ma ütlesin, siiani ei ole selle aruteluga konkreetsete otsusteni jõutud. Ma arvan, et Riigikogu kultuurikomisjon ja sotsiaalkomisjon võiks koostöös selles küsimuses kokkulepeteni jõuda ja tegelikke muudatusi plaanima hakata. Aitäh!

Aitäh! Vabandust, nupud läksid segi. Küsimused ministrile. Lauri Laasi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister, suur tänu teile nende päris sisukate vastuste eest! Küsin, et kuna peale riigi võivad ka omavalitsused õpilasmalevaid toetada, siis kuidas teie arvates omavalitsused on siiamaani malevatele õlga alla pannud.

Kahetsusväärsel kombel ei ole mul seda statistikat kaasas, kuskil on see olemas, aga siia pulti ei ole jõudnud. Ma võin teile eraldi selle statistika edastada. Üsna mitmed omavalitsused on tõepoolest ise õpilasmalevaid toetanud.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Hea minister! Te peatusite üsna pikalt sellel, mida Taavi Rõivas meile eelmisel nädalal rääkis ja võib-olla mõnel teisel korral mõni teinegi minister. Selge on see, et tööandjate jaoks on SA Õpilasmalevale antud info kohaselt mitmeid takistusi ja need kõlasid väga selgelt ka kultuurikomisjoni laiendatud istungil. Üks esitatud küsimustest oli sotsiaalmaksu kohta – tööandjad küsisid õigustatult, miks on neil nn topeltmaksustamine, nad on ju riigile niikuinii juba maksnud. Või miks ei võiks olla vähemalt mingeid soodustusi, kuivõrd laste või noorte töölevõtmisel on neil niigi üsna palju kulu ja jamamist, et üldse saada mingisugustki soodustust? Peale selle on terve nimekiri töökohtadest, näiteks Ida-Virumaal, kuhu ei tohi noori võtta, näiteks keemiatööstus kõige laiemas mõttes. Kas teile on sellekohast infot edastatud ja mida te sellest arvate?

Aitäh! Ma ütlen taas, et mina ei arva, et neid maksustatakse topelt. Kindlasti aga võib arutleda selle üle, kas kooliealised noored on selline sihtrühm, kelle töölevõttu riik peaks omalt poolt kuidagi rahaliselt subsideerima. Mul ei ole põhimõtteliselt midagi selle vastu, kui see oleks kõige efektiivsem viis eesmärgi saavutamiseks, kuid spetsialistide hinnangu järgi on tegelikkuses vaja mingit efektiivsemat riigi toetust. Aga analüüsime seda asja edasi ja vaatame, mis sellest välja tuleb. Mis puudutab seda keelatud töökohtade küsimust, siis mina ei ole tööõiguse spetsialist, aga olen aru saanud, et Eestil on üsna keeruline kehtestada palju leebemaid tingimusi, kuna see valdkond on Euroopa Liidus üsna tugevasti reguleeritud. Ja see vahemik, milles me oma reeglitega liigume, ei ole ka ülemäära vaba. Loomulikult see on tähtis küsimus, kuna ühelt poolt me tahaksime kindlasti soodustada noorte inimeste töötamist suvel, aga teiselt poolt me peame riigina tagama, et nad ei töötaks tervistkahjustavatel töödel. Tähtis on leida tasakaal ja ma loodan, et kultuurikomisjon koos sotsiaalkomisjoniga jõuab konsensusele küsimuses, kuidas seda oleks võimalik teha.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud esineja, härra minister, mina mäletan veel neid aegu, kui õpilasmaleva komandör oli Edgar Savisaar. Ta on olnud kõikide aegade kõige populaarsem malevakomandör, tema malev koosnes 14 000-st, 18 000-st ja rohkemast osalejast. Malevasuvi avati umbes sama pidulikult, kui me praegu laulupidu avame. Kas teile ei tundu, et ministeeriumi töö noorte töösuve sisustamisel ei ole olnud siiski piisavalt entusiastlik? Seda pole praeguses Eestis ikka väga tõsiselt võetud.

Eks vahepeal on ju ka töösuhted üldiselt natukene muutunud. Nagu ma ütlesin, 34% suvel töötavatest noortest töötab malevates, ülejäänud on teistel töökohtadel. Kui me vaatame, kui palju need noored raha teenisid, siis aastal 2013 teenisid 7–18-aastased noored kokku üle 10 miljoni euro, sellest malevates umbes ühe miljoni ehk ainult kümnendiku. Seega kolmandik töökohti, aga kümnendik töötasust. Noored on tegelikult leidnud töötamiseks ka tulusamaid viise kui malevad, mis ei tähenda muidugi, et me ei peaks neile neid kohti pakkuma. Aga me peame aru saama, et paljude noorte enda huvides on leida endale töökoht erasektoris, mingis muus kohas väljaspool malevat, ja seda on ka tehtud.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma loodan südamest, et te ei sea seda rahasummat esmatähtsaks, sest laagri mõte on ikkagi midagi muud. Aga küsin, kas te ise olete noorena käinud malevas või tööl ja kui jah, siis kas see tuli teile kasuks või kahjuks.

Tööl olen käinud ja see tuli kindlasti kasuks, aga malevas ma ei ole käinud.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh! Kõigepealt väike täpsustus – Edgar Savisaar ei ole kunagi olnud Eesti Õpilasmaleva komandör. Ta on olnud õpilasmaleva komissar, kusjuures oli väga hea komissar. Kui me valitsuse istungil arutasime Keskerakonna ettepanekut malevlaste vabastamiseks sotsiaalmaksust, siis valdav osa meist leidis, et ettepanek on põhjendatud selles sotsiaalmaksu osas, mis läheb tervisekindlustusele. Kuna õpilased on nagunii haigekassas kindlustatud, siis ei ole väga põhjendatud nende lisamaksustamine ja me leidsime, et põhimõtteliselt tuleks selle eelnõuga edasi töötada. See võiks muuta malevlaste palkamise tööandjatele atraktiivsemaks. Milline on teie isiklik suhtumine sellesse maksuvabastusse? Ma olen muidugi põhimõtteliselt nõus kõigi nendega, kes leiavad, et maksusüsteemi lihtsus, selgus ja läbipaistvus on väga suur väärtus, mida ei tohiks kergekäeliselt väärata.

Ma pean iseennast kordama ja veel kord ütlema, et me peaksime rakendama kõige efektiivsemaid meetmeid. Kui leitakse, et kõige efektiivsem on toetada noorte tööhõivet suvel maksuerisuse kaudu, siis minu meelest võiks seda teha. Juhul kui leitakse, et see ei paku piisavat motivatsiooni, siis tuleb leida teistsugused lahendused. Haridusministeerium on valmis aktiivselt kaasa mõtlema ja on juba tegelikult kaasa mõelnud nii kultuurikomisjoni kui ka sotsiaalkomisjoniga selles küsimuses, kuidas soodustada kooliõpilaste suvel töötamist.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijad? Mailis Reps, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed ja minister! Kõigepealt ma tahan tänada endist peaministrit ja tulevast volinikku Andrus Ansipit selle täpsustuse eest, sest peab ütlema, et praegune peaminister ei suutnud eelmisel nädalal kuidagi leida ühtegi protokolli selle kohta, mida valitsuskabinet omal ajal arutas ja mida otsustati. Nüüd on see vähemalt stenogrammi huvides siin täpsustatud. Tõepoolest, valitsuse seisukoht ei olnud mitte niivõrd see, et eelnõu peab kindlasti edasi menetlema, kuivõrd see, et valitsus koostab oma kava, kuidas kaasata õpilasmalevlasi ning teisi töösuve ja koolivaheaega veetvaid noori inimesi tööellu – kuidas laiendada nende praktika võimalusi, nende kogemuste saamise võimalusi. Väga kurb on öelda, et kuigi 2011. aastast on möödas mitu aastat, ei ole valitsus pakkunud mingit oma lähenemist, välja arvatud otsetoetused laagrile või malevale. Siinkohal teen veel kord üleskutse. Praegune uus koalitsioon, uus minister, mõelge tõsiselt selle üle! Neid võimalusi peab looma! See, et  malevakohad saavad täis 15 minutiga, näitab noorte huvi.
On selgunud ka, et meie tööandjatel ei ole piisavat huvi. Juba mainitud kultuurikomisjoni istungil toodi esile mitu probleemi. Üks neist on näiteks see, et piirkondlikult on tööandjatele kehtestatud palju piiranguid alaealiste töölevõtmisel, sellega kaasneb väga palju bürokraatiat ja Tööinspektsioonil on teravdatud huvi nende tööandjate vastu. Kõik sellised tõrked on põhjus, miks tööandjad ei tahagi noortega sekeldama hakata. Ka piirangud, mis nendele noortele inimestele töölkäimisel kehtestatakse, ei ole tihti põhjendatud. Näiteks kui Ida-Virumaa edastas kultuurikomisjonile kogu maakonna kokkuvõtte, siis oli seal toodud terve register töökohtadest, kus noored ei tohi töötada. Kui selle maakonna struktuuri vaadata, siis põhimõtteliselt selliseid kohti, kus õpilased võiksid töötada, väga palju alles ei jäägi. Keemiatööstuse puhul võib-olla tõesti ütleb lihtne loogika, et seal on teatud ohtlikud töökohad. Aga kogu see tööstusharu kui selline välja arvata ei ole siiski väga loogiline, nagu ka noorte ja omavalitsuste esindajad kultuurikomisjonis ilusasti esile tõid.
Need ongi praegu need tegelikud sõlmkohad. Loomulikult sellel suvel me ei saa enam muudatusi teha. Aga kui me näiteks sügisel kohe võtaksime selle asja ette ja kas või mõne sammugi astuksime, siis võib-olla järgmisel aastal me ei peaks jälle nentima, et 15 minutiga said kõik pakutavad töökohad täis ja ülejäänud noored peavad ise töökohti otsima, nii palju kui nad võimelised on. Toon siinkohal mõne markantsema näite. Vabaõhuetenduste puhul on noorte kaasatus olnud üsna tavaline, ütleme, suuremate kontsertide puhulgi, aga sekeldusi võib tekkida siis, kui üritusel pakutakse alkoholi. Isegi koristustoimkonna puhul on olnud selliseid püüdlikke ametnikke, kes on teinud ettekirjutusi, et noored ei tohi kokku puutuda selle platsi koristamisega, kus on tarvitatud alkoholi. Mingites kohtades, näiteks nende topsikute korjamise puhul, me võiksime ikkagi aru saada mõistlikkuse piiridest ja eelkõige sellest, et noorel inimesel on siiski kasulik saada natukenegi töökogemust. Võib-olla tõesti see ei ole just kõige parem ja eesmärgistatum töökoht, aga olen kindel, et enamik Riigikogu liikmeid mäletab ka oma noorusajast väga erinevaid tehtud töid, mis ei ole ometi kahjuks tulnud.
Nii et kindlasti ei pea sotsiaalmaksust vabastamine olema ainukene meede, see on üks paljudest, kuid sellega saab tööandja lisasekeldusi natukenegi vähendada. Ehk tuleks läbi vaadata ka töökohtade nimistu ja sellega kaasnev probleemistik. Kindlasti tekiks siis rohkem neid tööandjaid, kes võtaksid noori inimesi suveks ja muudeks koolivaheaegadeks tööle, kui noored ise seda väga soovivad. Ka meie kultuurikomisjoni kokkuvõttest selgub, et noorsootöötajate peamine tähelepanek on see, et noored ise tahaksid väga tööle minna. Aitäh!

Kõnesoove rohkem ei ole. Härra minister ka ei soovi sõna. Lõpetan selle arupärimise käsitlemise.

Lasteaiaõpetajate töö väärtustamise kohta on esitanud 19. mail arupärimise nr 413 Enn Eesmaa, Ester Tuiksoo, Mailis Reps, Olga Sõtnik, Peeter Võsa, Tarmo Tamm, Valeri Korb, Viktor Vassiljev ja Vladimir Velman. Palun aupärijate nimel Mailis Reps!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud minister! Järgnevalt on meil teemaks lasteaiaõpetajate töö väärtustamine. Me alustasime ministriga sellekohast dialoogi juba mõne nädala eest ja on väga meeldiv seda esmaspäeva õhtul siin jätkata. Nimelt on meil Riigikogus menetluses koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu ja selle eelnõu üks positiivseid momente on see, et lasteaiaõpetajate teema on üle pika aja uuesti pälvinud Riigikogu tähelepanu. Sellepärast on ka lasteaiaõpetajate ja lasteaiajuhtide, alushariduse pedagoogide teema jõudnud kultuurikomisjoni ja siinkohal suurde saali. Nad on algatanud lasteaiakohtade küsimuse, palkade ja oma töö sisu väärtustamise ja loomulikult ka oma puhkuse teema.
Kui nüüd lühidalt kokku võtta, mis on lasteaiaõpetajate mure, siis see on järgmine. Mitme aasta eest kehtestati lasteaiaõpetajatele kvalifikatsiooniraamistik, mille järgi Eesti lasteaiaõpetajad on nüüd kõrgharidusega õpetajad. Seetõttu on nad saanud ka pidevat täienduskoolitust. Kõiki lasteaedade juhatajaid, nüüdseks lasteaedade direktoreid – see on küll seadusmuudatus, mida ma ei ole siiamaani mõistnud, miks said lasteaiajuhatajad kõik direktoriteks, aga nii see on – koolitatakse samuti pidevalt ja enamik nendest on lausa magistrikraadiga. Loomulikult ootavad lasteaiaõpetajad, et neid seetõttu samm-sammult ka kooliõpetajatega ühtemoodi, vähemalt klassiõpetaja tasemel hinnataks. Kahjuks on õpetajate palkade alammäärad aga omavalitsuseti väga erinevad. On olnud mõned erandlikud aastad ja üks nendest oli siis, kui loodi selline huvitav programm nagu "Igale lapsele lasteaiakoht". Riik pakkus välja toetuse kohalikule omavalitsusele, kui seal kehtestati lasteaiaõpetajatele kooliõpetajatega võrdne palga alammäär ja nii saadi riigi programmi kaudu toetust lasteaiaõpetajate palkadeks.
Siit tulenebki meie esimene küsimus. Kuna koalitsioonilepingus on seesugune programm, kuigi veidi teises sõnastuses, aga siiski lasteaiakohtade programm, siis meid huvitab, kas ja kui, siis mil määral te plaanite seekord oma programmi sisse tuua õpetajate palkade osa. Teine küsimus puudutab tööaega. Nimelt, septembris kehtestati uue määrusega lasteaiaõpetajatele 35-tunnine töönädal. Kui siiamaani öeldi, et 30 tundi on rühmatööd ning 5 tundi on ettevalmistust ja muud tööd, siis nüüd on lihtsalt 35-tunnine töönädal. Kindlasti praegune minister mäletab, et sügiskuudel tekkis selle üle üsna suur debatt, kui nii mõnigi lasteaiaõpetaja sai oma nördimuseks teada, et ta peab nüüd 35 tundi nädalas rühmas olema. Mil määral te selle teemaga kursis olete? Kuidas te plaanite seda täpsustada, kuivõrd mitu korda on mainitud, et Haridus- ja Teadusministeerium kavandab kindlasti täpsustusi?
Viimane ja üsna valusalt kerkinud probleem on see, et praegu kestab lasteaiaõpetajate puhkus 42 kalendripäeva, samal ajal kui klassiõpetaja ja aineõpetaja saavad puhkust 56 päeva. Sellist olukorda tunnetatakse igas lasteaias kui valusat ebaõiglust ja Riigikogu liikmetelt, aga kindlasti ka praeguselt ministrilt oodatakse, et ühel päeval see leevendub. Aitäh!

Arupärimisele vastab haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski. Palun!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Enne kui ma küsimustele vastan, pean kindlasti vajalikuks öelda, et lasteaiaõpetajate keskmine palk Eestis on häbiväärselt väike. On omavalitsusi, kes on pingutanud ja kus on palgatase kõrgem, kuid on ka selliseid, kus see on tõesti ebanormaalselt madal. Näiteks 2011. aastal oli pedagoogi ametijärguga õpetaja palgamäär koolieelsetes lasteasutustes maakondadest kõige kõrgem Harjumaal ja Tartumaal, vastavalt 684 eurot ja 637 eurot. Neis kahes on Eesti maakondadest suurimad lasteaiaõpetajate palgad. Kõige madalam palk on Ida-Virumaal – 559 eurot. Minu hinnangul see on täiesti ebanormaalne olukord, kui kohalikud omavalitsused ei väärtusta spetsialiste. Loomulikult sellistes olukordades ikka soovitakse, et riik tuleks ja ütleks, kui palju see palga alammäär siis peaks olema. Oleme lähtunud sellest, et kui riik toetab teatud haridustaset, siis on tal ka õigus kehtestada palga alammäär ehk nõuda mingite tingimuste täitmist nendel juhtudel, kui riigi rahastus on olemas. Koolieelne lasteasutus, kogu alusharidus – välja arvatud mõningad erandid, näiteks eesti keele õpe jms – on täielikult kohaliku omavalitsuse finantseerida. Ma arvan, et selles olukorras oleks kindlasti vähemasti ebamõistlik, kui riik kehtestaks palga alammäära ilma selle tarvis raha andmata. Kiire arvutus – mis ei ole kindlasti täpne, aga lihtsalt suurusjärgu ettekujutamiseks – näitab, et kui keskmine ametijärkude töötasu on 643 eurot, siis selle tõstmine 800 euroni tähendaks lisakulu umbes 16 miljonit eurot. Praeguse seaduse järgi peaksid selle katma kohalikud omavalitsused, kes, ma arvan, selle üle väga rõõmsad ei oleks. Küll aga loodan, et ka ilma sellise sunnita leitakse raha, et lasteaiaõpetajate palkasid tõsta.
Asjakohane on arutleda selle üle, kas ka riik ei peaks mingil määral koolieelset lasteasutust finantseerima. Üks variant on tõepoolest teha seda lasteaiakohtade programmi ühe osana. Kindlasti ei saa sotsiaaldemokraate kahtlustada selles, et see programm ei ole neile südamelähedane. Ent paraku praegu kokku lepitud riigi eelarvestrateegias selleks raha puudub, nii et seda ei saa selle aasta jooksul teha, kuid tulevikus võib seda edasi arutada. Samas teine viis, mida ma isiklikult pean otstarbekamaks ning mida Haridus- ja Teadusministeerium praegu analüüsib, on küsimus sellest, kas lasteaia viimane aasta – nimetagem seda nullklassiks või eelkooliks või milleks tahes – ei peaks olema kõigile lastele kohustuslik. Meie laste alushariduses osalemise määr on 4–7-aastaste laste seas ligi 95%, mis on üldiselt väga hea. Kuid need 5%, kes ei osale, on tihtipeale need lapsed, kes peaksid lasteasutuses just viimasel aastal kõige rohkem käima. Need on keerulisematest sotsiaal-majanduslikest tingimustest pärit lapsed, kes uuringute järgi võidavad just nimelt kõige rohkem sellest, kui nad osalevad alushariduses, sest see valmistab neid kooliks palju paremini ette. Sellekohase analüüsi esialgsed tulemused peaks saama sügiseks ja siis selgub, mil viisil seda plaani oleks võimalik rakendada ning mis see võiks riigile maksma minna. Ma arvan, et oleks mõistlik pidada arutelu ka selle üle, mil määral riik peaks alusharidust finantseerima.
Asume nüüd küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Käesoleval kevadel sõlmitud koalitsioonileppes seisab, et taastate programmi "Igale lapsele lasteaiakoht". Nimetatud programmi kõige olulisem osa oli lasteaiaõpetajate palkade ühtlustamine kooliõpetajate omaga. Kohalik omavalitsus sai riigilt toetust vaid siis, kui viis lasteaiaõpetajate palga õpetajate palga alammäärani. Kuidas ja mil määral plaanite seekord programmi ellu viia?" Eks see on natuke hinnangu küsimus, milline osa sellest "Igale lapsele lasteaiakoht" programmist kõige olulisem oli. Ma ei peaks kindlasti vähetähtsaks seda osa, mis puudutas investeeringuid lasteaiakohtade loomisesse, ja programmi selle osaga on plaanis ka edasi minna, küll teistsuguse nimega, aga siiski edasi. Kokku ootas mullu oma kohta lasteaias peaaegu 5400 pooleteise- kuni kolmeaastast last. Rahvaarvu kiire kasvu tõttu ei suuda oma kohustust täita 21 kohalikku omavalitsust ja suurim probleem on nimelt väikelastega.
On kokku lepitud, et lasteaiakohtade puuduse kaotamiseks käivitatakse Euroopa Liidu eelarveperioodi vahenditest ka programm, millega makstakse kohalikele omavalitsustele toetust lastehoiuvõimaluste avardamiseks. Seda kavandab praegu Sotsiaalministeerium – 6,5 miljoni euro eest luuakse või aidatakse luua 1200 hoiukohta, millele lisandub kohaliku omavalitsuse 30%-ne omaosalus. Selline on vähemasti praegune plaan. Lisaks kavandatakse meetme "Linnapiirkondade jätkusuutlik areng" raames ühe tegevusena alushariduse ja lapsehoiu infrastruktuuri toetamist, et tagada kodulähedased lasteaialaste hoiuvõimalused suuremates linnapiirkondades. Eesmärk on luua võimalused 2000 uue lasteaia- või lastehoiukoha loomiseks ja toetusmahuks on eelmise aasta detsembri seisuga plaanitud 34 miljonit eurot. Koolieelse lasteasutuse muutmise seaduse eelnõust teavad Riigikogu liikmed niigi hästi, et see võiks aidata kohalikke omavalitsusi lasteaiakohtade loomisel.
Nii palju programmist. Ütlen lisaks ainult seda, et praegu on koostamisel alushariduse kontseptsioon, mis on küll mingis staadiumis juba olemas, aga peaks lähiajal ka tervikuna valmis saama. Siis me kindlasti esitleme seda Riigikogule ja avalikkusele. Seega võiks  lasteaednike ja kohalike omavalitsuste esindajatega kokku leppida alushariduse finantseerimise kohalike omavalitsuste tasandil. Olen ka toonud veel mõned aspektid, mille üle võiks arutleda selles samas kontekstis, mil määral riik finantseerib alusharidust.
Teine küsimus: "Eelmisel sügisel muudeti Vabariigi Valitsuse määrusega haridustöötajate tööaega. Kui enne oli koolieelse lasteasutuse õpetajal 35-tunnine töönädal, millest vahetu õppe-kasvatustöö moodustas 30 tundi, siis uue määrusega on fikseeritud vaid lasteaiaõpetaja töönädal 35 tunniga. Milline on olnud lasteaiaõpetajate tagasiside tööaja muutmise osas? Kas plaanite täpsustada, kui suure osa 35-tunnisest töönädalast peab moodustama vahetu õppe- ja kasvatustöö?" Mullu septembris jõustusid muudatused nendes reeglites. Kõige põhilisem muudatus on tõepoolest see, et tööandja kohustus on arvestada tööülesannete ajakulu tervikuna ehk üldtööaja, mitte kontakttundide ehk õppe- ja kasvatustöö tundide järgi. Varasemalt oli, nagu juba viidatud, 30 tundi ette nähtud õppe- ja kasvatustööks ning 5 tundi muudeks tegevusteks. Nüüd on üle mindud üldtööajale, nagu on ka kooliõpetajatel.
Kõik tegevused, mis on koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas ja sellest tulenevas lasteasutuse õppekavas määratletud, peavad mahtuma õpetaja tööaja sisse. Sellest omakorda lähtutakse töötaja ja tööandja vahelise lepingu sõlmimisel ning loomulikult eeldab tööleping töötaja ja tööandja kokkulepet. Vahetu õppe- ja kasvatustöö osakaalus saavad pooled tahte korral leppida kokku töölepingus või sätestada mõnes muus vormis sõlmitavas kokkuleppes. See tähendab, et kui konkreetse lasteaiaõpetajaga ollakse kokku leppinud, et ta on 35 tundi nädalas rühmas, siis kogu muu tegevuse – tundide ettevalmistamise ja muud ülesanded – peab ära tegema mõni teine töötaja. Mil määral on mõistlik sellist asja rakendada, on mul raske hinnata. Aga ma usun, et ka siin sõltub tegelikult väga palju konkreetsest direktorist – kes jah, ei ole enam juhataja –, et lõpuks oleks töötajate tööaeg siiski maksimaalselt efektiivselt kasutatud ja tulemused oleksid kõige paremad.
Minu arvates ei maksa arvata, et lasteaedade direktorid püüaksid kuidagi mingeid muid eesmärke saavutada. Eks nad tahavad ikka seda, et töökollektiiv maksimaalselt hästi töötaks. Oluline on, et direktor ei saa õpetajale ühepoolselt ette kirjutada senise 30 kontakttunni asemel 35 tunni andmist. Selline suur tööülesannete muutmine eeldab töölepingu muutmist, mis on töölepingu seaduse § 12 järgi võimalik ainult poolte kokkuleppel. Lasteaiaõpetajate tööaja suhtes oli sügisel tõepoolest erinevaid tõlgendusi ja HTM sai ohtralt küsimusi sellel teemal. Levis ka mitmesugust väärpraktikat. Näiteks pandi rühma korraga tavapärasest rohkem õpetajaid, et kõigil töötunnid täis tuleks. Vastavasisulisi kirju uue töökorralduse ja muudatuste kohta saadeti ka lastevanematele ning põhjenduseks toodi uus määrus. Samuti tõlgendati muudatust kui kohustust, et 35 tundi tuleb tingimata rühmas olla ja kogu muu töö tuleb teha peale seda, n-ö ületunnitööna. See kõik tekitas õpetajaskonnas üsna õigustatud pahameelt ja õpetajad pöördusid ka EHL-i poole, kes on omakorda pöördunud Haridus- ja Teadusministeeriumi poole.
Eesti Haridustöötajate Liiduga toimunud kohtumiste käigus selgitasime muudatuste sisu ja andsime ühiselt ka lasteaedadele tagasisidet, öeldes, et selline praktika, mis ei ole kooskõlas selle määruse mõttega, tuleb lõpetada. Peale tööaja infomaterjali koostamist ja levitamist on olukord normaliseerunud. Viimasel ajal ei ole tõesti selle kohta rohkem kaebusi tulnud. Auväärt Riigikogu liikmed, kui teil on konkreetseid näiteid, palun pöörduge meie poole! Kindlasti analüüsime, suhtleme omavahel ning nõustame ka lasteaedu, kuidas mõistlikult seadust ja seda määrust rakendada.
Kolmas küsimus: "Koolieelse lasteasutuse õpetaja puhkus aastas on 42 kalendripäeva. Samas on näiteks põhikooli klassiõpetaja või aineõpetaja puhkus 56 kalendripäeva. Millal on plaanis ühtlustada lasteaiaõpetajate puhkusemäär teiste õpetajate omaga?" Lasteaiaõpetajate puhkuse kestus lähtub koolieelse lasteasutuse eripärast, kus õppe- ja kasvatustegevus on aastaringne ning puuduvad vaheajad nagu üldhariduskoolides. Lasteasutuse aastaringse või hooajalise tegutsemise otsustab valla- või linnavalitsus hoolekogu ettepanekul koolieelse lasteasutuse seaduse § 19 lõike 1 järgi. Seega ei ole koolieelsetes lasteasutustes, võrreldes üldhariduskoolidega, riiklikult vaheaegu määratletud ja alusharidust võimaldatakse neis kogu aasta vältel. Lasteaiaõpetajate tööaeg ja puhkus on otseselt seotud koolieelse lasteasutuse põhiülesandega võimaldada lastele alusharidus.
Lasteaiaõpetaja puhkusemäära muutmiseks on vaja teada lasteaedade pidajate ehk kohalike omavalitsuste seisukohta ning nende analüüse muudatuste mõju kohta kohaliku omavalitsuse eelarvele ja hariduskorraldusele. Põhimõtteliselt võib ju selle üle arutleda, aga ilmselgelt toob see kohalikele omavalitsustele kaasa lisakulusid ja mõjutab tõenäoliselt ka laiemalt alushariduse pakkumise võimalusi kohalikus omavalitsuses. Kui puhkused on pikemad, tähendab see, et palgale tuleb võtta rohkem töötajaid või lühendada lastehoiuteenuse pakkumise aega, mis aga tõenäoliselt ei ole see, mida me saavutada tahame. Kui arutleda selle üle, kas pikendada lasteaiaõpetajate puhkust või tõsta nende palka, siis ma arvan, et esimene prioriteet võiks olla nende palga tõus. Üldiselt loodan, et kohalikud omavalitsused ühiselt kõik koos pingutavad selle nimel, et lasteaiaõpetajad oleksid palga mõttes palju rohkem väärtustatud, kui nad praegu on. Aitäh!

Küsimused ministrile. Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lasteaiateema üles kerkimise tõttu Riigikogus on viimasel ajal meie poole pöördunud lasteaiaõpetajad, -juhatajad ja -direktorid üsna mitme murega. Hiljuti, kui olin külas ühes lasteaias Tallinnast üsna kaugel, paluti mul edastada selline küsimus. Kui me vaatame meie töö- ja puhkeaja korraldust, siis on seaduses ette nähtud selged puhkuseperioodid meile, täiskasvanutele. Ka koolilaps saab koolivaheaegadel, sh suvevaheajal üsna rahulikult ennast välja puhata. Meie lasteaedades on aga tekkinud üsna selge ja äratuntav kontingent lapsi, kes ei saa ei suve ega talve jooksul ühtegi vaba päeva. Nad käivad kohal aasta ringi, 365 päeva miinus puhkepäevad. Kas teie olete kokku puutunud sellise probleemiga? Kui ulatuslik see on ja kas oleks vaja kuidagi lapsevanemate teadlikkust tõsta?

Nagu ma aru saan, oli küsimus selle kohta, kas lasteaialapsed võiksid saada vaheaega. Ma arvan, et see on üks teema, mille üle tasub alushariduse kontseptsiooni aruteludel läbi rääkida. Tegelikult on alusharidus üks huvitav nähtus. Ühelt poolt me tegeleme tõepoolest, eriti vanemas rühmas, hariduse andmisega, aga teisalt tegeleme kogu vanuserühmas, eriti nooremas rühmas, laste hoidmisega. Julgen väita, et selles haridusastmes on valdav sotsiaalne komponent. Ka põhikoolis on see kindlasti tähtsal kohal, aga alushariduses on see tegelikult valdav. Seega ühendab alusharidus kahte eesmärki: ühelt poolt hariduslikku eesmärki – aidata lapsel kooliks valmistuda, teiselt poolt sotsiaalpoliitilist eesmärki – võimaldada vanematel tööl käia. Loomulikult, sellest lasteaedade sotsiaalpoliitilisest meetmest lähtudes on ka lasteaedade aasta ringi töötamine tagatud just nimelt selleks, et lapsevanemad saaksid tööle. Ma küll loodan, et enamik lapsevanemaid kasutab igal aastal ära ette nähtud puhkuse ja võtab sel ajal ka lapse lasteaiast ära. Lapsevanema puhkus ei tähenda mitte lapsest puhkamist, vaid ikka lapsega koos olemist. Aga kuna lapse lasteaias käimine on ka vabatahtlik, siis on mul ausalt öeldes raske aru saada, mil viisil peaks riik seda reguleerima. Kas lasteaed peaks ütlema, et me ei võta teie last vastu, sest ta ei ole piisavalt puhanud? Sellises olukorras, kus lapsevanem peab töötama, ei ole see kindlasti vastutustundlik. Eks see on võib-olla tõesti rohkem küsimus sellest, kuidas lapsevanemaid veenda, et nad võiksid oma puhkuse lastega veeta, ehkki ma olen kindel, et enamik lapsevanemaid nii teebki.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, härra esimees! Hea minister! Euroopa kohalike ja regionaalsete omavalitsuste kongressi eksperdid on kinnitanud, et ülesannete jaotuse kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse vahel võtab rahvas omaks 10–15 aasta jooksul. See tähendab, et peab mööduma vähemalt kolm valimisperioodi, enne kui inimestele saab selgeks, missugune võimupädevus on kohalikul omavalitsusel ja mis on keskvalitsuse ülesanded. Kas teie meelest on Eesti rahvale selge, et kohaliku omavalitsuse ülesannete hulka kuulub ka lasteaedade haldamine ja lastele alushariduse andmine?

Vastus sõltub küsimuse mõttest: kas kõigile Eesti inimestele on selge või millisele osale Eesti inimestest on selge? Kindlasti see on selge suurele hulgale. Aga kui arvestada seda, kui palju pöördutakse minu poole näiteks küsimustega, miks reorganiseeritakse see või too lasteaed või kuidas oleks võimalik mõne linna lasteaias teha ühte, teist või kolmandat, siis ilmselgelt oodatakse, et juhtudel, kui kohaliku omavalitsuse otsused ei ole kõige mõistlikumad, sekkuks riik sellesse. Eks selline tahtmine on ju mõneti ka arusaadav. Muidugi tähtsam kui see, kes konkreetselt vastutab mingisuguse haldusala või valdkonna eest, on ikka see, et oleks tagatud kvaliteetne teenus. Loomulikult tuleb kohustuste panemine või pädevuste jaotamine fikseerida, nii et igaüks teaks, mille eest ta vastutab. Teisest küljest, eks lõppkokkuvõttes on näiteks seesama lasteaiakohtade puudus 21 omavalitsuse suur probleem. Jah, need omavalitsused rikuvad seadust, nad ei täida oma kohustust tagada igale lapsele lasteaiakoht. Aga ega riigil ja ühiskonnal ei ole suurt midagi võita teadmisest, et omavalitsused oma kohustust ei täida. Nii on teatud juhtudel loomulik, et riik tuleb siiski appi, nagu praegu ongi plaanitud ka lasteaiakohtade loomisel toeks olla.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Kui te alustasite arupärimisele vastamist, siis te rääkisite Harjumaast, Tartumaast ja Ida-Virumaast. Minu esimene mõte oli selline, et meie lugupeetud härra minister mõtleb, et Ida-Virumaal armastatakse lapsi vähem kui Harjumaal. Kas ma eksin või ei?

Ma ei julge öelda, et küsimus on laste armastamises, aga kindlasti on küsimus hariduse prioriseerimises. Võib olla ka nii, et ühes maakonnas ja selle maakonna linnadeski on lasteaiaõpetajate palk ikka ääretult madal ja mõnes teises maakonnas, mis ei ole oma n-ö üldnäitajate poolest üldse mitte palju jõukam, on palk kõrgem. Näiteks Valgamaal on lasteaiaõpetaja, pedagoogi ametijärguga õpetaja keskmine palk 619 eurot, Ida-Virumaal on see 559 eurot. Valgamaa ei ole märkimisväärselt rikkam piirkond kui Ida-Virumaa, aga vaatamata sellele on see raha leitud. Järelikult sõltub kõik sellest, kuhu kohalik omavalitsus otsustab oma raha kulutada. Tihti on mõnes linnas hariduskulud tervikuna suured, aga need lähevad valesse kohta, näiteks ebamõistliku koolivõrgu ülalpidamisele. Selle asemel tuleks teha otsuseid, nagu mõnes linnas on tehtud, ja panna vabanev ressurss just nimelt lasteaiaõpetajate palkadesse. Ma ei julgeks kasutada kohaliku omavalitsuse kui üsna bürokraatliku mehhanismi puhul sõna "armastus", aga lasteaiaõpetajate palkade suurus näitab kindlasti prioriteete ja teatud valdkonna tähtsustamist.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Mailis Reps, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed ja minister! Arupärimise vastustest saime üsna hea ülevaate Euroopa Liidu tulevasest programmist, mis peaks suunama arvestatava rahasumma lasteaias olevatele lastele ja kooleelsetele lasteasutustele. Küll aga võiksime siinkohal kriitiliselt nentida, ja kahjuks ma pean seda ka tegema, et üsna suur osa sellest programmist on suunatud lastehoiukohtadele, kuigi siiamaani on meil süsteemselt tegeldud lasteaiakohtade tagamisega. Kui me mõtleme lastevanemate ootustele, siis tegelikult ei ole tehtud ühtegi uuringut, mille põhjal võiks järeldada, et lasteaia kõrval eelistataks lastehoidu. Lastehoidu eelistavad omavalitsused praegu ainult seetõttu, et kõikvõimalikud määrused, mis väidetavalt peaksid last kaitsma, kuid loovad mitmesuguseid viisakalt öeldes kummalisi piiranguid lasteaedade laiendamisele, lastehoiule sellisel kujul ei laiene.
Toon ühe lihtsa näite. Kõige odavam on lasteaiakohti juurde luua juba töötavates lasteaedades ning kui vundamendi struktuur ja õueala lubavad, siis loomulikult soovitaksegi kõiki muid halduskulusid arvestades suuremates omavalitsustes rohkem kasutusele võtta juba töötavad lasteaiad. Eelkõige nendes piirkondades, kus on väga suur surve lasteaiakohti juurde luua. Aga kahjuks on meil lapse tervist arvestades ette nähtud, et lasteaed ei tohi töötada rohkem kui kahel korrusel, seetõttu saab kolmandale korrusele teha lasteaiarühmi ainult lastehoiu nime all. Seejuures võtame sinna palju nooremaid lapsi kui koolieelses vanuses lapsed, kes juba oskavad minna ise trepist üles kolmandale korrusele ja sealt ka turvaliselt alla tulla. Lastehoiu puhul me lubame seda, aga lasteaia puhul ütleme, et see on lapsele äärmiselt ohtlik. Selliseid kummastavaid otsuseid on nendes määrustes veel ja need panevad sundseisu omavalitsused, kes teatud juhtudel peavadki looma lastehoiukohti lihtsalt selleks, et määruste nõudmistele veidi leevendust leida. Kas tõesti oleks targem kasutada tulevase perioodi raha rohkem lastehoiule või peaksime pigem läbi arutama, kas niisugused määrused on ikka põhjendatud? Näiteks selline ettekirjutus, et rühma ei tohi teisest korrusest kõrgemale luua, on küll pehmelt öeldes veidi kummastav, kuna teistes riikides on lasteaedu loodud isegi tornmajade katustele. Tekib küsimus, miks nii. Õpetajate töönädala ja töökoormuse puhul võime alati ja lõputult rääkida sellest, kuidas õpetaja ei pea nõustuma töökoormusega, mis ületab 30 tundi, ning et haridusministeerium on ka sellekohaseid kirju saatnud ja nõustanud. Aga vaadates lasteaiaõpetajate keskmist palka, peab ütlema, et piirkonniti ei ole lasteaiaõpetajad just tugevad läbirääkijad, eriti kui arvestada, et nad on tihti sellises olukorras, kus nad on tänulikud, kui neil üldse töökoht on.
Mis puudutab puhkusi, siis lasteaiaõpetajate töö sisu tõttu on arusaadav, et töökorralduse muutmine 56-kalendripäevase puhkuse alusel tähendaks üsna palju ümberkorraldusi, liitrühmade senisest suuremaid liitmisi, eriti juulikuu jooksul, sest üldjuhul on juuli lasteaedades peamine puhkuste aeg. Nii et see võib tähendada juulis ja ka augustis rohkem rühmade liitmisi. Aga lasteaiaõpetajate seisukohast on arusaadav, et kui me mõne aasta eest neile õpetaja kvalifikatsiooni ja nime andsime, siis on neil ootus saada endale ka õpetajaametile vastavad õigused.
Lõpetuseks ütlen, et kokku võttes on kõige olulisem see, et lasteaedade teema on eri seadusmuudatuste tõttu teravalt üleval. Sellised küsimused, nagu mullegi esitati, et kas lapsed ei peaks lasteaiast puhkama, näitavad, et ühiskond jälgib lasteaiateemat väga pingsalt. Aitäh!

Riigikogu liikmetel ei ole rohkem kõnesoovi. Härra minister? Ei ole. Lõpetan selle arupärimise käsitlemise.

Vaba mikrofon. Viktor Vassiljev, palun! Täpselt viis minutit, rohkem ei saa.

Härra Riigikogu esimees! Ega mul rohkem kui viit minutit vaja ei olegi, sest see, mida ma teile praegu räägin, on täiesti ametlikult hüüdja hääl kõrbes. Kõrbes on elanikke vähe – üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus või seitse inimest. Aga mitte selles ei ole asi, kui palju on saalis kuulajaid. Teema ise on selline, millest saavad vähesed aru, see puudutab töövõimereformi.
Nimelt, üks reformi suurimaid eeldusi on see, et siiamaani on töövõimet hinnatud valesti. Räägitakse, et töövõimet on hinnatud diagnoosipõhiselt, et seda on teinud valed inimesed, see tuleb nende käest ära võtta ja anda tööturuametile – nemad hakkavad uutmoodi tegema. Sotsiaalkomisjonis on mitu korda räägitud töövõimereformist ning ma olen iga kord imestanud ja mõelnud, kas mu kõrvad petavad mind või olen ma ise jäänud vanaks ja rumalaks – ei saa aru asjadest, mille sees ma olen 25 aastat töötanud. Täna saabus lõpuks selgus, sellepärast et täna oli avatud sotsiaalkomisjoni koosolek, kuhu lõpuks minu nõudmisel kutsuti nii Sotsiaalkindlustusameti inimesed kui ka töötervishoiuarstid.
Sotsiaalkindlustusameti inimesed on need, kes on aastakümneid hinnanud nii puudeid kui ka töövõimetust, ja seda nii, nagu mina teadsin, st nad ei ole mitte kunagi lähtunud diagnoosist. Seda nad meile ka kinnitasid. Nemad hindavad just nimelt seda, mis on inimesel puudu, millised funktsioonid on puudu. Nad hindavad puude puhul inimese toimetulekut ehk hakkamasaamist ja töövõimetuse puhul töövõimetuse määra. Edaspidi tehakse kindlaks, kas see sõltub haigusest või on see trauma tagajärg või mis tahes – pannakse kirja põhjus, prognoositav aeg jne. Aga esimene asi on ikka funktsiooni hindamine. Nii on see alati olnud, aga millegipärast meid petetakse ja räägitakse, et hinnatud on diagnoosipõhiselt. Umbes selles stiilis, et kui sul on südamehaigus, paneme sulle vastava invaliidsuse protsendi. Ei, see ei ole mitte iialgi niimoodi käinud!
Tundub, et väga paljud töövõimereformi eeldused on võetud mitte spetsialistide arvamustest, vaid ajalehtedest. See on niivõrd ebaprofessionaalne! Täna ma sain sellele kinnitust nii töötervishoiuarstidelt kui ka Sotsiaalkindlustusameti ekspertide esindajatelt. Töötervishoiuarstid, muuseas, ütlesid, et nendega pole üldse räägitudki, et edaspidi hakkavad nemad hindama. Nendelt küsiti, milline võiks hindamise instrument olla, aga sellist kokkulepet küll ei olnud, et nemad hakkavad nüüd määrama töövõimet või -võimetust.
Aga pole mitte vähimatki vahet, kas inimese töövõimet hinnatakse alt- või ülevaltpoolt – kas öeldakse, et ta on 50% töövõimetu või et ta on 50% töövõimeline. Lõppude lõpuks teeb see täpselt ühe ja sama välja. Ainult et töötervishoiuarste ei tohi sinna lähedalegi lasta, sellepärast et töötervishoiuarstid on eluaeg lähtunud käskkirjast nr 555, mis on legendaarne asi. See on käskkiri, kuhu on kirja pandud, milliste diagnoosidega kus kohtades ei tohi töötada. Näiteks astmaga ei tohi töötada kaevanduses kaevurina. See on töötervishoiuarsti asi. Nii et tema hindab absoluutselt muid asju.
Ja nüüd üritatakse tekitada reformi käigus kaks hindamismehhanismi: üks on Sotsiaalkindlustusameti all ja teine töötervishoiuameti all. See on ulatuslik suur reform, kusjuures üldse ei arvestata seda, mis oli, mis on ja mis töötab. See meenutab lapsukest, kes võtab kätte mänguasja ja teda ei huvita see, et see tibu hüppab ja prääksub ja liigub. Ei, ta lihtsalt lõhub selle laiali heas usus, et järsku saab sellest vahva transformeri – mida huvitavama, mida suurema, mida hirmsama, mida koledama, seda uhkem. Eks siis pärast vaatab, mis on sellest kasu, kas sellega saab kedagi hirmutada või niisama oma vaba aega sisustada. Aga võib-olla kutsub ka teised lapsed mängima, siis on koos lõbusam. Paraku selle reformi taga on inimesed, kellel on vajadused, puuded, haigused, psüühika ja neid tuleb austada. Aitäh!

Aitäh! Andrus Ansip, palun!

Härra juhataja! Hea Riigikogu! Eelkõneleja nimetas, et pole mingit vahet, kas hinnatakse töövõimetust või töövõimet. Mina arvan, et on ikka väga suur vahe, kas hinnatakse seda, mida ei ole, või seda, mis on siiski olemas ja mida saab edasi arendada. Juba mõnda aega on Euroopa riikides määratud inimeste töövõimetust ja selle võime kao järgi on riigid maksnud inimestele teatud kompensatsiooni. Edumeelsemates riikides on viimastel aastakümnetel üle mindud aktiivsemale töövõime kaotanud inimestega suhtlemisele ehk siis püütakse määrata töövõimet. Selle kaudu püütakse vastata ka küsimusele, mida teha, et seda võimet veelgi suurendada.
Ma olen rääkinud küllalt paljude inimestega, kes ei saa töötada puude tõttu nii, nagu töötavad need inimesed, kel on töövõime täielikult olemas. Ma olen rääkinud ka küllalt raske vaimupuudega inimestega. Ma olen rääkinud väga tõsiste diagnoosidega inimestega. Ja kõik nad ütlevad, et nad tahaksid olla kasulikud. Neid koormab ja kurnab see, et nad on kogu aeg teistele koormaks, ülalpeetavateks, nad tahaksid ise ka midagi anda. Ka Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuse skisofreenia diagnoosiga inimesed – me ju teame, et see diagnoos ei tähenda seda, et inimene on kogu aeg n-ö ära, enamasti on ta täiesti normaalne – tahavad olla kasulikud. Nad tahavad midagi teha, midagi, mis on nendele võimetekohane.
Ma arvan, et see on üldine, see on inimlik, et inimesed tahavad olla ühiskonnas panuse andjad, mitte vaid ühiskonna kulul elajad. Solidaarses ühiskonnas on abivajajate aitamine täiesti loomulik. Ma leian, et on just inimlikkuse väljendus aidata puudega inimestel – nendel, kellel on osaliselt töövõime kadunud – töötada, nii nagu töötavad teised, küll väiksema koormusega. Seeläbi saab anda nendele hea enesetunde.
Head sõbrad! See ei ole ainus põhjus, miks ma täna siia kõnepulti tulin. Teatavasti juba homme lähen ma Brüsselisse. Ma tahan teid kõiki tänada võimaluse eest koos teiega siin Riigikogus töötada! Ma olen ülimalt tänulik selle eest, kuna peale selle, et mul oli võimalus üheksa aasta jooksul vaadata Riigikogu siit kõnepuldist või valitsuse loožist, sain kogemusi ka Riigikogu liikmena töötamisest. See kaks ja pool kuud avardas tuntavalt minu arusaamist Riigikogu tööst. Eesti demokraatia ei lagune meie silmade all, Eesti parlamentarism on tugev. Me oleme parlamendi usaldusväärsuse poolest Euroopa Liidu 28 riigi hulgas koguni kümnendal kohal ja selle eest ma tahan tänada kõiki praegusi ja varasemaid parlamendiliikmeid. Küll aga jagan ma Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe muret selle üle, et võimukese nihkub parlamendilt, seadusandlikult võimult täitevvõimu poole. Mul on palve, et Riigikogu ka tulevikus tugevdaks parlamentarismi, et – nagu ütles Priit Pikamäe – võimude tasakaalu mehhanism kahtluse alla ei satuks. Aitäh teile! Edu Riigikogule ja edu Eestile!

Aitäh, Andrus Ansip! Maimu Berg, palun!

Härra eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Poeedid on kõnelnud vanasti kividele, miks ei võiks prosaist tühjadele pinkidele rääkida. Aga alustaksin Cato Vanema, ühe Vana-Rooma senaatori kuulsa lausega: "Ceterum censeo Carthaginem esse delendam." ehk tänapäeva eesti keelde tõlgituna: "Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada." Tsiteerin seda lauset sellepärast, et kui jumal tahab, püüan Catole omase järjekindlusega igal võimalikul ja võimatul juhul tulla Tallinna  teema juurde. Sellest teemast ei ole mina selle kahe ja poole kuu jooksul, kui ma olen siin olnud, veel mitte midagi Riigikogu liikmete suust kuulnud.
Ma olen põline tallinlane, ma olen siin sündinud ja kasvanud. Võin reeta ka oma kõrge vanuse, olen Tallinna elu jälginud üle poole sajandi. Ma olen näinud siin igasugust arengut ja näen ka seda, et praegu vajaks Tallinn uuteks arengusuundadeks muudatusi, aga eeskätt riigi tähelepanu. Tallinn on üksi jäetud või on Tallinna peale käega löödud. See, et Tallinn on pealinn, on sama endastmõistetav kui õhu hingamine. Me teame, et Tallinn on pealinn, võimu kants, kui soovite, Kalevite kants, nagu laulusalm ütleb. Ja endastmõistetav paistab olevat seegi, et Tallinnas toimetatakse ja talitatakse nagu ükskõik millises linnas, aga mitte pealinnas. See tundub kõigile väga mugav ja mõnus – las jääda nii, kuis oli, las jääda nii, kuis on.
Aga Tallinn elab juba ammu oma sõltumatut elu, ajab oma asja ja pealinnaks olemisega sellel küll alati pistmist ei ole. Tallinna linna elu ja asjaajamisi kajastavad Tallinna meediaväljaanded – Pealinna leht, linnaosade lehed ja palju kirutud Tallinna Televisioon. Tallinnal on oma politsei, Tallinnal on oma õigeusukirik, Tallinnal on oma pood ja võib-olla saabub päev, mil Tallinnal on ka oma raha. Kui me vaatame Tallinna linnas ringi, siis meie peaväljakul, vabadus- ja võidusamba kohal ei lehvi uhkelt mitte sinimustvalge lipp, vaid hoopiski Tallinna sinise-valgetriibuline, ka väga ilus lipp.
Ma olen lugenud arvamusi, kus nooremad inimesed ütlevad, et nii nagu presidenti ei ole Eesti riigile vaja ka pealinna. Eesti riik on väike, me võime siin ühest punktist teise liikuda, igal pool on nagu pealinn, ja me võime ka e-pealinna kujundada eri linnade vahel. Aga mina nii ei arva. Ma arvan, et riigil peab olema pealinn ja see peab olema selline, et iga inimene, kes siin elab, tunneb ja tunnetab, et ta elab oma riigi pealinnas, ning iga inimene, kes siia külla tuleb, tunneb ja tunnetab, et ta on saabunud ühe riigi pealinna. Mis aitaks seda tagada?
Aastaid on vaieldud pealinnaseaduse vajalikkuse üle ja arutatud, missugune see peaks olema. Aeg-ajalt see teema raugeb ja siis jälle kerkib. Ma olen jälginud seda teemat ka tagantjärele. Viimasel ajal on tekkinud jälle lootusrikkamad mõtted sellega seoses, võib-olla seetõttu, et meie valitsuses toimus muudatus. Tsiteerin 12. märtsi Postimehes ilmunud Andres Herkeli ja Jüri Saare arvamuslugu: "Eesti uus valitsus peab kohe alustama aktiivset tegevust Tallinna suunal. Vaikiv kokkulepe, mille järgi Savisaarel lubatakse toimetada Tallinnas oma äranägemisel, ei rahulda enam Eesti elanikkonda." Tunne Kelam leiab 7. mai Postimehes, et Riigikogul tuleks kiiremas korras algatada pealinnaseadus, millega tuleb selgelt määratleda pealinna toimimine ja positsioon riigis. Tsiteerin teda: "Väikevaldadele sobivad regulatsioonid ei ole piisavad kolmandiku eestimaalaste koduks oleva omavalitsuse elu korraldamiseks. [---] Riik ei saa olla vaid kõrvalseisja ja loota, et äkki pealinnas lähevad asjad paremaks."
Just see ongi see mõte, millega minagi nõustun. Tallinn ei ole väikelinn, ei ole väikevalla pealinn või peaküla. Tallinn on Eesti mõistes suur linn, vabariigi mõistes pealinn, ja siin ei peaks elu olema korraldatud mitte valdadele sobivate reeglite järgi, nii nagu me ei korralda ka valdade elu Tallinnale sobivate reeglite järgi. Nii et ma kavatsen edaspidigi alustada ja lõpetada oma sõnavõtte Riigikogus selle Cato Vanema järjekindlusega ning viidata ikka muudatustele, mis on Tallinnas minu meelest vajalikud. Tänan!

Peeter Laurson, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Selle aasta 4. aprillil ilmus Tartu Postimehes Vilja Kohleri artikkel "Linnapolikliinikust lähevad eriarstid". See kirjutis tegi äärmiselt murelikuks paljud Tartu Linna Polikliiniku patsiendid, kelle arvates olemasolev süsteem toimis hästi. Nimelt, haigekassa eriarstiabi partnerite valiku protsessi tulemusena ei osutunud kaheksa eriarstiteenust kümnest enam Tartu Linna Polikliinikus valituks. Teenust kasutanud inimesed on olnud Tartu polikliinikus osutatud teenustega väga rahul. Perearsti suunamisel said patsiendid suhteliselt kiiresti eriarsti juurde konsultatsioonile ja ravile. Toimis meeskonnatöö, mis oli tähtis parema raviteenuse pakkumisel ja sobis eelkõige patsientidele. Kuna linnapolikliinik asus kesklinnas, oli sinna juurdepääs mugav ja linnakodanikul oli seal hea käia. Ka neile, kes maalt tulid, oli teenus hästi kättesaadav.
Patsiendid tunnetavad ebaõiglust ja on põhjendatult mures edaspidise perearsti- ja eriarstiteenuse hea kättesaadavuse pärast. Nad saatsid oma 2017 allkirjaga murekirja peaministrile, tervise- ja tööministrile ning ka Eesti Haigekassa Tartu osakonna direktorile. Ametkondadest üle kuu aja oodatud vastused olid sellised, mis mingit selgust ei toonud. Pigem püüti põhjendada, miks nii juhtus, miks uued kriteeriumid ei võimalda enam eriarstiteenust osutada. Ajalehes avalikult teemat kommenteerides väljendas tervise- ja tööminister samuti arusaamatust, miks osaühing Tartu Linna Polikliinik kaotas kümnest eriarstist kaheksa. Minister näeb samuti, et selline eriarstide ümberjagamine ei ole mõistlik, ja ta on lubanud haigekassa nõukogu koosolekul küsida selgitusi ja valikukriteeriumide kohta täpsustusi.
Rohkem kui 2000 inimesel on suur mure. Nende tõstatatud teemat põhjendatakse küll ühe, küll teise kriteeriumi muutumisega, kuid kuidas tekkisid kriteeriumid, mis rahuldavad haigekassat, aga ei rahulda teenust saavat inimest? Juba liiguvad ka kuulujutud, et sellesse hoonesse, kus osutati eriarstiteenust, tahetakse ehitada hotell ja teha hoone kinnisvaraobjektiks. Loomulikult, Tartu kesklinna kinnistu ja seal asuv hoone on väga magus kinnisvaraobjekt. Küsimusi on palju.
Head ministrid, haigekassa esindajad ja kolleegid! Selliste juhtumite lahendamisel on tähtis vaadata näoga abivajaja poole ja tema arvamusega arvestada. Ainuüksi Exceli tabelist punkte lugedes ja inimesi kõrvale jättes toimub lihtsalt rahvast ülesõitmine ja eemaldumine. Minu arvamus on ühene, et 2017 inimese tõstatatud probleem tuleb üle vaadata ja leida parim lahendus eriarstiabiteenuse kättesaadavusele Tartu linnas. Kutsun üles selles otsustusprotsessis osalenuid pidama dialoogi inimestega, rahvaga ja leidma probleemile kiire lahenduse. Ei saa ootama jätta inimesi, kes vajavad abi juba täna. Aitäh!

Jüri Jaanson, palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Homme alustab Riigikogu töövõimereformi arutamist, täpsemalt selle esimese, nn tuumikosa ehk töövõimetoetuse seaduse eelnõu läbitöötamist. Selle eelnõuga seoses on välja käidud väga palju probleeme, ka selliseid, mis tegelikult ei puutu homme arutatavasse seaduseelnõusse, vaid laiemalt töövõimereformi teemasse. Ma usun ise sellessesamasse sihtgruppi kuuludes, kelle heaolu töövõimereform hakkab siin ühiskonnas suurendama, et seda reformi on ühiskonnale väga vaja. Edaspidi hakatakse põhimõtteliselt hindama inimeses positiivset, just töövõimet. Hakatakse hindama seda, mil määral on inimesel võimalik olla kasulik nii endale kui ka teistele, kasulik ühiskonnale. Seetõttu ma kutsun üles teid kõiki, head kolleegid, homme hästi konstruktiivselt arutama ja keskenduma just selle tuumikseaduse eelnõu menetlemisele. On väga tähtis, et me ei hakkaks asja laiali vedama, et me ei hakkaks asjale vastu töötama mingite väljamõeldud või kõrvaliste teemade püstitamisega. Homme alustab sotsiaalkomisjon ka sotsiaalhoolekande seaduse läbiarutamist ja sellega haaratakse juba töövõimereformi n-ö külgmised teemad, mis on samuti olulised just erivajadustega inimeste kaasamisel tööturule. Nii et veel kord, kutsun teid üles homme seda seaduseelnõu hästi konstruktiivselt arutama!
Lõpetuseks paar sõna ka teisel teemal. Homme lähevad tõepoolest kolm meie kolleegi Brüsselisse: Andrus Ansip, Kaja Kallas ja Yana Toom. Ma tahan väljendada oma heameelt, et ma olen kõigi kolmega saanud koostööd teha – kahega neist oma fraktsioonis, oma erakonnas, ühega sotsiaalkomisjonis. Soovin neile kõigile edu Brüsselis Eesti asja ajamisel! Aitäh!

Valeri Korb, palun!

Head kolleegid! Ma saan aru, et selle aasta esimesel poolaastal on meil viimast korda vaba mikrofon. Ja ma saan aru, et täna on viimane võimalus tänada Riigikogu Kantseleid, kes on selle aasta jooksul meiega koos töötanud kõik need päevad. Ma tahan Keskerakonna fraktsiooni nimel siiralt tänada teid selle koostöö eest! See töö ei paista eriti välja, ütleme, siit puldist või kusagilt mujalt, aga te olete tõesti koos meiega suure töö ära teinud. Missugused need seaduseelnõud on, mis siin vastu on võetud ja veel võetakse, seda hindavad meie valijad. Aga veel kord, suur tänu teile selle töö eest! Puhkus on ees. Häid suvepäevi! Sügisel tuleme jälle kokku ja hakkame koos töötama.

Rohkem kõnesoove ei ole, vaba mikrofon on lõppenud. Kohtume homme hommikul. Aitäh!

Istungi lõpp kell 17.55.