Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Kaja Kallas, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon algatab elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu. Asi on selles, et elektrituruseaduse menetlemine seisab praegu Euroopa Komisjoni loodetavasti antava riigiabiloa taga, aga selles eelnõus, mis praegu menetluses on, on hulk selliseid punkte, mis peaksid jõustuma ja mis ei ole otseselt selle riigiabiloaga seotud, näiteks andmevahetusplatvormi rahastamine ja elektrienergia allika päritolutunnistustega tehtavate toimingute regulatsioon. Seetõttu majanduskomisjon algatab vastava eelnõu. Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuus-Lauli!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt üle anda arupärimine minister Urmas Kruusele. Teemaks on ravijärjekorrad eriarstiabi saamiseks. Meie haiglad ja teised raviasutused ei täida endiselt ministri asjaomast määrust ega registreeri patsienti ravijärjekorda tema esimesel pöördumisel, olgugi et määrus seda nõuab. Nii jääbki inimene lõpmatuseni helistama, registratuurist antakse kogu aeg teada, et numbreid veel ei ole ja millal tulevad, ei tea. Vahel tulevad need hommikul, vahel õhtul. Palun helistage järgmisel nädalal. Patsient ei pruugi vabale ajale üldse pihta saada.
Ministri määrus ütleb, et tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud abivajaja esimesel pöördumisel registreerima ravijärjekorrataotlused, olenemata järjekordade pikkusest. Ometigi seda ei tehta. Me oleme selle kohta korduvalt eri ministritelt küsinud, aga tulemusi ei ole. Nüüd tõstis oma mitmes numbris selle teema väga teravalt üles Maaleht.
Meie küsimused on nii järjekorda registreerimise kohta kui ka järjekordade pikkuse kohta. Toon näite: kardioloogi vastuvõttu tuleb oodata 130 päeva, reumatoloogi juurde pääsemist 123 päeva, neuroloogi juurde 124 päeva. Kõige hullemad on probleemid just nimelt keskhaiglates. Nii et hakkame selle teemaga märksa teravamalt tegelema. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Erki Noole!

Austatud istungi juhataja! Austatud keskkonnahuvilised! Head rahvusvahelist keskkonnapäeva kõigile! Viis Riigikogu liiget algatavad eelnõu jäätmeseaduse täiendamiseks. Jäätmeseaduses soovitakse teha järgmine muudatus. Paragrahvi 119 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses: "Käesoleva seaduse § 66 lg 1 nimetatud teenuse osutamise üle teostab järelevalvet Tarbijakaitseamet." Jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise tingisid järgmised põhjused. Seaduse § 119 täiendamine on tingitud vajadusest selge sõnaga reguleerida, et korraldatud jäätmeveo puhul on tarbijatel õigus oma õiguste kaitseks pöörduda Tarbijakaitseametisse. Teada on palju juhtumeid, kus jäätmevedajad on tarbijate õigusi kahjustanud. Nii näiteks on nad kehtestanud lisateenuste eest ...

Hea ettekandja, vabandust! Head ametikaaslased, saalis on lärm, igast reast tuleb seda liiga palju. Palun austame ettekandjat ja neid, kes soovivad kuulata! Palun, ettekandja!

Jäätmevedajad on kehtestanud lisateenuste eest ebaseaduslikud ja tarbija õigusi kahjustavad tasumäärad. Samuti on esinenud juhtumeid, kus jäätmevedaja on jäätmeveo teenuse lepingu alusel paberarve väljastamise eest tellijalt seadusvastaselt tasu küsinud. Ei jäätmeseadus ega ka tarbijakaitseseadus ei anna ühest vastust küsimusele, kas Tarbijakaitseameti pädevuses on selliste kaebuste lahendamine, mis on seotud jäätmeveo teenuse osutamisega. Seaduse jõustumise korral on paremini tagatud õigusselgus ja tarbijatel on võimalus Tarbijakaitseameti abil paremini teostada oma õigusi kvaliteetsele ja kättesaadavale jäätmeveo teenusele. Aitäh!

Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab juhatus nende edasise menetlemise.
Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 89 Riigikogu liiget, puudub 12.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse ning korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 573 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seega võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 573. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
HääletustulemusedTulemusega poolt 66 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi ja 1 erapooletu on Vabariigi Valitsuse algatatud majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmise ning korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 573 seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on ülevaade kohtukorraldusest, õigusemõistmisest ja seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Ettekandjaks on Riigikohtu esimees Priit Pikamäe. Lubage enne lühidalt tutvustada päevakorrapunkti menetlemise korda, mis tuleneb meie kodu- ja töökorra seaduse §-st 155. Kõigepealt on Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe ettekanne kuni 30 minutit. Peale seda saab ettekandjale küsimusi esitada. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse. Peale seda on läbirääkimised, kus sõna võivad võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Palun nüüd ettekandeks kõnetooli Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kohtute seaduse § 27 lõige 3 annab Riigikohtu esimehele võimaluse pöörduda kord aastas parlamendi poole ülevaatega Eesti kohtukorraldusest, õigusemõistmisest ja seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Kohtusüsteemi tegevuse mitmetahulisuse tõttu pole ühte ettekandesse võimalik mahutada kõiki meie päevakajalisi probleeme. Paratamatult tuleb teha valik. Seetõttu soovin tänases ettekandes keskenduda põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusele, ja seda kahel põhjusel. Esmalt seetõttu, et eelmine aasta jääb õigusemõistmise ajalukku kui seni kõige suurema põhiseaduslikkuse järelevalve korras lahendatud asjade arvuga aasta. Teiselt poolt võib mullu läbivaadatud asjade pinnalt teha mitmeid olulisi üldistusi, mida seadusandlikus protsessis arvestada.
Eelmist põhiseaduslikkuse järelevalve aastat iseloomustavad järgmised arvulised näitajad. Nagu juba öeldud, oli tegemist rekordaastaga: 2013. aastal lahendatud 66 asja on seni kõige suurem põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses läbi vaadatud asjade hulk alates Riigikohtu taasasutamisest. Nendest asjadest ligi 60% said alguse konkreetse normikontrolli korras ehk esitati Riigikohtule arutamiseks mõnes kohtuastmes. Abstraktse normikontrolli asju vaadati läbi kokku kolmes menetluses. Kõik need menetlused algatas õiguskantsler. Vabariigi President eelmisel aastal Riigikohtu poole ühegi taotlusega ei pöördunud. Nimetatud 66-st põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses läbi vaadatud asjast tunnistati õigusnorm põhiseadusvastaseks ühtekokku 33 korral, taotlus jäeti rahuldamata 18 korral. Siinkohal olgu kohe öeldud, et nii suur põhiseaduslikkuse järelevalve alla toodud asjade hulk kui ka märkimisväärne rahuldatud taotluste koguarv on ühemõtteliselt tingitud jätkuvalt kestvast riigilõivuseaduse kohtulõive puudutavate sätete põhiseaduslikkuse kontrollist. Kuna eelmine aasta oli ühtlasi kohalike omavalitsuste valimise aasta, siis vaatas Riigikohus läbi ka 17 valimiskaebust.
Üks sageli Riigikogu liikmete poolt Riigikohtu esimehele esitatav küsimus puudutab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve lahendite täitmist. Uuritakse, mil määral on Riigikogu ja Vabariigi Valitsus täitnud Riigikohtu antud juhiseid põhiseadusvastaseks tunnistatud õigusaktide muutmisel. Sissejuhatavalt tuleb märkida, et kõik põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tehtud lahendid, millega on mõni säte tunnistatud põhiseadusvastaseks, ei eeldagi uut normiloomet. Nii on see valdavalt olukorras, kus Riigikohus tunnistab mõne olemasoleva normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks ning sellise normi väljajätmisega õigustloova akti tekstist ongi saavutatud piisavalt õigusselge olukord. Teisiti on lood aga juhul, kui Riigikohus tunnistab põhiseadusvastaseks regulatsiooni andmata jätmise ehk seadusandja tegevusetuse, samuti siis, kui põhiseadusvastaseks tunnistatud normi kehtetuse tagajärjeks on õigusselgusetus. Mõistetavalt eeldab sellisel juhtumil põhiseaduspärase situatsiooni loomine seadusandja ja täitevvõimu aktiivseid samme asjakohase normistiku väljatöötamisel ja kehtestamisel. Ilmselt ei ole üllatav, et probleemid Riigikohtu lahendite täitmisega tekivad nimelt sellest sfäärist. Riigikohtu tänavusest analüüsist aastatel 2010–2013 tehtud põhiseaduslikkuse järelevalve lahendite täitmise kohta ilmneb, et 32 sellise kaasuse puhul võib märksõnad "otsus täitmata" kirjutada ühemõtteliselt üheksa lahendi taha. Need on otsused, mille puhul ei ole Riigikohtule teadaolevalt seni asjaomast seaduseelnõu põhiseadusvastase olukorra likvideerimiseks isegi parlamendi menetlusse antud. Asja helgemat poolt vaadates võib seega tõdeda, et enam kui kahel kolmandikul juhtudel on seadusandja Riigikohtu lahendi resolutsioonis märgitu kas juba täitmiseks võtnud või on asjakohase seaduseelnõu menetlus käimas.
Mõistagi võib ka eelnõu menetlemine eri põhjustel vägagi aeganõudvaks kujuneda, mistõttu lõplikult täidetuks on Riigikohtu lahendit põhjust pidada siiski alles siis, kui uus seadus on jõustunud. Hästi illustreerib viimati nimetatud probleemi riigivastutuse seaduse ümber kujunenud olukord. 22. märtsil 2011 asus Riigikohtu üldkogu esimest korda seisukohale, et põhiseadusvastaselt on seadusandjal jäänud riigivastutuse seaduses reguleerimata kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise kord. Kuigi uus riigivastutuse seaduse eelnõu oli üks esimesi Riigikogu selle koosseisu menetlusse võetud eelnõudest, on kriminaalmenetlusega tekitatud kahju küsimus praeguseni ammendavalt reguleerimata. Formaalselt on Riigikohtu seisukohad selles küsimuses seega arvesse võtmata juba enam kui kolm aastat. Möönan, et vajaliku regulatsiooni väljatöötamine ei pruugi teinekord asjade olemuse tõttu olla lihtne, kuid nii pikka aega kestnud Riigikohtu lahendi täitmise protsessi ei saa kuidagi pidada mõistlikuks.
Püüdes põhiseaduslikkuse järelevalve praktikas käsitletud küsimusi sisuliselt üldistada, tuleb tõdeda lahendatud probleemide mitmekülgsust. Pean tänases parlamendiettekandes vajalikuks lähemalt peatuda neist kahel: õigusemõistmise sisuga seonduval ning kohtulõivude temaatikal ja selle mõjudel. Lõpetuseks teen ühe konkreetse ettepaneku, mis puudutab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse võimalikku edasist arengut.
Alustan õigusemõistmisest. Nii üllatav kui see ka pole, siis kuigi ühiskonna vajadus õigusemõistmise järele tingib kohtusüsteemi olemasolu, on küsimus sellest, mida mõista õigusemõistmise all, harva kohtupraktikas tähelepanu leidnud. Vajadus õigusemõistmise kui nähtuse täpsemaks määratlemiseks kerkis siiski Riigikohtu üldkogu ees möödunud aastal Tallinna Ringkonnakohtu taotluse tõttu. Riigikohtul tuli nimelt kontrollida, kas kohtute seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku need sätted, mis andsid kohtujuristile pädevuse määrata kohtuniku asemel ise rahaliselt kindlaks menetluskulud, on kooskõlas põhiseaduse §-ga 146, mille kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Seega püstitas ringkonnakohus sisuliselt küsimuse, kes on põhiseaduse mõttes kohtus õigustatud õigust mõistma – kas peale kohtunike ka kohtuteenistujad. Oma s.a 4. veebruari otsuses asus Riigikohus seisukohale, et tsiviilkohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramine on õigusemõistmine põhiseaduse § 146 esimese lause tähenduses ning kohtujurist ei ole kohtunik põhiseaduse mõttes, millest tulenevalt tunnistati asjassepuutuvad sätted põhiseadusvastasteks ja kehtetuteks. Riigikohtu põhjendused on kokkuvõtlikult mõistetavad selliselt, et kui konkreetne ülesanne on käsitatav materiaalses mõttes õigusemõistmisena, siis saavad seda ülesannet täita üksnes kohtunikud. Kuigi Riigikohus ei andnud selle otsusega üldist ega kõikehõlmavat hinnangut, millised konkreetsed ülesanded on käsitatavad õigusemõistmisena ning millistel tingimustel ja kas üldse saab neid kohtus üle anda mittekohtunikest ametnikele, tuleneb Riigikohtu lahendist ühemõtteliselt, et põhiseaduse kohaselt ei saa kohtute töökoormust vähendada ega menetluse kiirust suurendada seeläbi, et materiaalses mõttes õigusemõistmise ülesandeid hakkavad kohtunike asemel täitma kohtuteenistujad, näiteks kohtujuristid.
Teiseks toob kõnealune lahend meid tagasi Riigikohtu varasema õigusemõistmist puudutava praktika juurde. Sellest juhindudes võib esile tuua vähemalt kaks omavahel seotud probleemide ringi, millele seadusandja võiks tähelepanu pöörata. Need on õigusemõistmise ülesande üleandmine institutsioonile, mis pole kohus ja kus seetõttu ei tööta kohtunik, ning kohustuslik kohtueelne menetlus.
Kohtusüsteemi töökoormuse vähendamiseks on seadusandja mitmes valdkonnas delegeerinud vaidluse esmase lahendamise ülesande mõnele muule institutsioonile kui kohus. Teatud juhtudel, näiteks väärteomenetluses, on asja kohtueelse läbivaatamise pädevus antud täitevvõimule. Samasse ritta on paigutatav ka Konkurentsiamet, kellele seadus omistab muu hulgas elektrituru osaliste vaheliste vaidluste lahendamise. Peale selle on seadusandja väga erinevate vaidluste lahendamiseks loonud spetsiifilisi institutsioone, mille koondmõistena kasutab riigivastutuse seadus terminit "seadusega vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks loodud organ". Nimetagem siinkohal näidetena töövaidluskomisjoni, üürikomisjoni ja riigihangete vaidlustuskomisjoni. Olemuslikult täidavad kõik need institutsioonid ühte ülesannet, see on pooltevahelise vaidluse lahendamine. Paraku tuleb tõdeda, et nende organite tegevuse üldpõhimõtted ning institutsiooni- ja garantiiküsimused, nagu ka hilisem võimalus nende tehtud otsustusi kohtulikult vaidlustada, on valdkonniti reguleeritud erinevalt. Arvan, et aeg on küps kaalumaks, kas ka seadusega vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks loodud organite tarvis oleks vaja luua ühtne üldregulatsioon, mis allutaks sellised institutsioonid ühtsetele toimimispõhimõtetele, arvestades seejuures isiku kohtukaebevõimalusega.
Teine põhimõtteline probleem puudutab vaidluse kohtueelseks lahendamiseks kehtestatud menetluskorda. Riigikohus on arvukates põhiseaduslikkuse järelevalve lahendites pidanud kohtusüsteemi tõhusat toimimist põhiseaduslikuks õigusväärtuseks. Kohustuslik nõue läbida enne kohtusse pöördumist kohtueelne menetlus mõnes kohtusüsteemivälises instantsis ei ole seetõttu iseenesest õiguslikult problemaatiline. Seda siiski vaid tingimusel, et kohtueelne menetlus ei kesta ülemäära kaua ning isikule, kes selles menetluses tehtud lahendiga ei nõustu, on tagatud põhiseaduse §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigus. Üldjuhul lasub kohtukaebeõiguse kasutamise korral kohtul kohustus lahendada vaidlus n-ö algusest peale. Menetlusseadus ei tohi kohtusse pöördumist selles olukorras käsitada edasikaebeõiguse teostamisena ja kohut apellatsiooniastmena kohtueelses menetluses tehtud lahendi suhtes. Leian, et neid kaalutlusi silmas pidades oleks seadusandjal Riigikohtu s.a 4. veebruari n-ö kohtujuristi asja otsuse valguses põhjust analüüsida Vabariigi Valitsuse algatatud ja praegu parlamendi menetluses oleva väärteomenetluse seadustiku eelnõu.
Möödunud aastal jätkus Riigikohtus ka riigilõivuseaduse eri sätete põhiseaduspärasuse kontroll. Mullu põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses lahendatud 66 asjast moodustasid riigilõivuasjad 31 asja. Üldse on Riigikohus kohtulõivude temaatikaga tegelenud alates 2009. aastast, olles seni tänavuse 31. mai seisuga põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses lahendanud ühtekokku 69 riigilõivuasja. Kuna tegemist on juba mitmeid aastaid väldanud protsessiga, siis oleks sissejuhatavalt ilmselt paslik meenutada mõningaid sellega seotud põhilisi asjaolusid. Mäletatavasti otsustas seadusandja alates 1. jaanuarist 2009 suurendada kohtumenetlustes tasutavaid riigilõive eelnevaga võrreldes mitte protsentides, vaid kordades. Sedavõrd drastiline kohtukulude kasv ei jäänud menetlusosaliste tähelepanuta, mistõttu samast, 2009. aastast alates on ka Riigikohus järjepidevalt kuni praeguseni pidanud lahendama taotlusi kontrollida erinevate tsiviil- ja halduskohtumenetluse jaoks kehtestatud lõivumäärade põhiseaduspärasust.
Riigikohus on alates 2011. aastast (otsus 12. aprillist 2011 AS Wipestrex asjas) olnud põhimõttelisel seisukohal, et kuigi põhiseaduse mõttes on lubatavad nii rahaliste vaidluste puhul vähemalt osa riigi õigusemõistmisele tehtavate kulutuste panemine menetlusosalistele kui ka kohtutee lõivustamine põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste vältimiseks, ei saa liiga kõrgeid riigilõivumäärasid siiski pidada mõõdukaks vahendiks nende eesmärkide saavutamiseks. Sellise hinnangu kujundamisel oli oluline koht ka võrdlevõiguslikel argumentidel, kuna alates 1. jaanuarist 2009 kehtestatud riigilõivud olid vähemalt rahaliste nõuete puhul kujundanud Eestist ühe Euroopa Liidu kõige suuremate kohtukuludega liikmesriigi. Kuigi 1. juulist 2012 alandas seadusandja riigilõivumäärasid tunduvalt, ei saa nii kohtusüsteemi kui ka kohtusse pöördujate jaoks 2009. aastal toimunud järsu kohtulõivumäärade tõstmise tagajärgi kuidagi likvideerituks pidada. Nii on Riigikohtul pärast 1. juulit 2012 aset leidnud riigilõivumäärade alandamist tulnud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses lahendada 47 uut riigilõivuseaduse eelmist redaktsiooni puudutavat kohtuasja. See teeb keskmiselt kaks taotlust ühes kalendrikuus. Kujundlikult väljendudes võib seega julgelt väita, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumist on kujunenud lõivukohus.
Seega jätkub kohtutes ka pärast pea kaks aastat tagasi toimunud kohtulõivumäärade langetamist endiselt juba kehtetute seaduste alusel määratud riigilõivumäärade kontroll. Niisuguse olukorra põhjused peituvad peaasjalikult kahes teguris. Esiteks asjaolus, et kogu senine kohtulõivude põhiseaduspärasuse kontroll on toimunud kitsalt konkreetse normikontrolli korras, mis seni valitsevate arusaamade kohaselt lubab kohtul võtta seisukoha vaid üksikut asja puudutava lõivumäära põhiseaduspärasuse kohta. Ajavahemikul 2009–2012 kehtinud kohtulõivude põhiseaduspärasuse abstraktse normikontrolli juurde on jõutud alles s.a 16. jaanuaril, mil õiguskantsler pöördus Riigikogu poole ettepanekuga, mis puudutas kehtetute kõrgete riigilõivumäärade jätkuvat mõju kohtumenetluses.
Teiseks ei saa märkimata jätta sedagi, et kui Riigikogu vähendas alates 1. juulist 2012 kohtulõive, siis tehti seda üksnes tulevikku suunatuna, jättes lahendamata liiga kõrgete riigilõivumäärade küsimuse nendes kohtuasjades, mis said alguse ajavahemikus 1. jaanuar 2009 – 30. juuni 2012 ning mille puhul pole menetlus praeguseks veel jõustunud kohtulahendiga lõppenud. Arvestades tsiviil- ja halduskohtumenetluse seadustikus sisalduvaid enamtasutud riigilõivu tagastamise regulatsioone, taotlevad menetlusosalised endiselt kohtutelt varem (kuni 30. juunini 2012) kehtinud liiga kõrgete riigilõivumäärade põhiseaduspärasuse kontrolli. Menetlusosaliste selline teguviis on ka täielikult mõistetav, sest nimetatud perioodil kohtus käimisel on nõutud kordades enam lõivu kui ajavahemikul enne ja pärast seda.
Kokku võttes ei saa seega alates 1. jaanuarist 2009 kehtestatud liiga kõrgete kohtulõivumäärade probleemi mingil juhul lõplikult lahendatuks pidada – tegemist on õigusliku probleemiga, mis püsib seni, kuni kohtusüsteemis kestab enne 1. juulit 2012 esitatud kaebuste läbivaatamine. Uute võimalike põhiseaduslikkuse järelevalve menetluste arv on niisiis prognoosimatu. Lahendus praeguseks juba rohkem kui viis aastat kestnud liiga suurte kohtulõivude saagale saabub, kui Riigikogu lahendab tagasiulatuvalt enne 1. juulit 2012 kohtusse pöördunute enammakstud lõivude küsimuse seadusega. Hea meel on tõdeda, et tunneli otsast paistab lõpuks ometi valgus, sest Riigikogu on õiguskantsleri 16. jaanuari ettepaneku realiseerimiseks lõpetanud kohtute seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teise lugemise.
Tulles nüüd alates 1. juulist 2012 kehtestatud n-ö uute kohtulõivude juurde, peab märkima, et põhiseaduslikkuse järelevalve korras on seni nende puhul kontrollimist leidnud vaid üks aspekt. Nimelt see, kas põhiseadusega on kooskõlas olukord, kus kohtusse pöördumisel tasutava riigilõivu määr on erinev sõltuvalt sellest, kas kohtukaebus esitatakse elektroonilise e-toimiku süsteemi kaudu või mõnel muul viisil, näiteks paberil. Riigikohtu vastus sellele küsimusele oli selgelt eitav. Pidades silmas, et kohtusse pöördumise õigus on ühtlasi põhiõiguste kaitse eeltingimus, ei pidanud Riigikohus oma 10. detsembri 2013. aasta otsuses esmajoones võrdsuspõhiõigusega kooskõlas olevaks seda, kui kohtulõivu suurus seatakse sõltuvusse kaebuse esitamise viisist. Kindlasti on põhiseaduslikus mõttes legitiimne, kui seadusandja soovib tõhustada kohtuasjade lahendamist, kuid seda ei tohiks saavutada kohtusse pöördujate isesuguse rahalise kohtlemise teel. E-toimiku kaudu kaebuse esitajale soodsama lõivumäära kehtestamine seda paratamatult tähendabki, sest tõstatab enesestmõistetava küsimuse, miks peab inimene, kes arvutit kasutada ei oska ega digiallkirja anda ei saa, maksma kohtuskäimise eest rohkem kui selles vallas end kodus tundev menetlusosaline või miks peab rohkem maksma mõne teise Euroopa Liidu riigi kodanik kui digiallkirjaõigusega Eesti kodanik.
Mida öelda kohtulõivude põhiseaduspärasuse kontrollimise alateema kokkuvõtteks? Riigikohtu eelmine esimees Märt Rask on oma 2011. aasta parlamendiettekandes põhjendatult märkinud, et peale sotsiaal-majanduslike aspektide tuleb lõivumäärade üle otsustamisel alati ka silmas pidada, et õigusemõistmine on üks riigi tuumikfunktsioone, mille täitmine peab olema tagatud sõltumata sellest, kas isikul on selle eest võimalik tasuda või mitte. See tähendab muu hulgas, et kohtulõive ei ole võimalik vaadelda lahus menetlusabi andmise süsteemist. Mida rohkem tõuseb kohtulõivude puhul esile nende tõkestav mõju ehk mida kõrgemad need määrad on, seda enam tuleb kohtutel tegeleda menetlusabi osutamisega. Aastatel 2009–2012 toimunud kohtulõivude järsk suurendamine on seda tõdemust ka praktiliselt kinnitanud. Seadusandja püstitatud eesmärk vähendada kohtulõivude suurendamise kaudu esitatavate kaebuste arvu jäi saavutamata juba ainuüksi põhjusel, et isegi kui eeldada, et kõrged lõivumäärad vähendasid kohtusse pöördumiste arvu, sõi tänu sellele vabanenud ressursi ära samavõrra kasvanud menetlusabi taotluste hulk.
Teiseks ei tohi lõivumäärade üle arutledes kunagi unustada, et kohtupidamise kulukus on rahvusvahelise mõõtmega võrdlusobjekt, mille kaudu hinnatakse üksikute riikide ettevõtluskeskkonna atraktiivsust. Nii arvestab Maailmapank oma iga-aastases riikide ettevõtluskeskkonna ja lepingute täidetavuse tagamise hindamise raportis alati ühe indikaatorina seda, kui kõrge on ettevõtja jaoks oma potentsiaalse nõudeõiguse kohtuliku maksmapanemise hind. Eesti seisab nende kriteeriumide alusel Maailmapanga 2014. aasta raporti kohaselt 189 maailma riigi seas 26. kohal, olles eelmise aastaga võrreldes tõusnud kahe koha võrra. Vaatamata sellele ei jäta raport Eestit puudutava probleemina märkimata, et kuigi Eesti on kohtukulude määrasid alandanud, on meie kohtutes rahaliste nõuete puhul endiselt Euroopa Liidu ja OECD riikide kõrgeimaid lõivumäärad, moodustades 11,9% nõude summast. Seejuures tuleb tõdeda, et uuringu andmeteks on võetud praegu kehtivad, s.o alates 1. juulist 2012 jõustunud madalamad lõivumäärad. Seega peame endale aru andma, et kohtusüsteem ei ole kitsalt põhiõigusi kaitsev institutsioon, vaid maailmakaubanduse kontekstis iseloomustatakse selle usaldusväärsuse ja õigusabikulude kriteeriumide kaudu ka riikide investeerimiskliimat.
Kolmandaks koorub Riigikohtu kohtulõivude põhiseaduslikkuse järelevalve praktikast üks põhimõtteline probleem, mis puudutab Riigikogu. Menetlusosalisena riigilõivuasjades Riigikohtule antud arvamustes on põhiseaduskomisjon Riigikogu nimel järjekindlalt avaldanud arvamust, et ajavahemikul 1. jaanuar 2009 – 30. juuni 2012 kehtinud kohtulõivumäärad olid põhiseadusvastased. Tegemist on olnud põhiseaduskomisjoni järjepideva seisukohaga. Oma kirjalikus arvamuses 9. oktoobrist 2013 märgiti: "Riigikogu põhiseaduskomisjon on korduvalt väljendanud seisukohta, et enne 30.06.2012 kehtinud riigilõivude suurused hagihinnalt olid ebaproportsionaalsed ning tuleks seetõttu põhiseadusvastaseks tunnistada, ning loobub edaspidi arvamuse andmisest sarnastes asjades." Põhiseaduse §-st 113 tulenevalt kehtestab teadupärast riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadusandja. Seega on ka riigilõivude üle otsustamine Riigikogu ainupädevuses, mis tähendab, et ka juba kehtestatud kohtulõivusid saab muuta vaid parlament. Seega tekib siit loomulik küsimus, et kui ka riigilõive kehtestama õigustatud parlament ise on põhiseaduskomisjoni vahendusel avaldanud arvamust, et kogu ajavahemikul 1. jaanuar 2009 – 30. juuni 2012 toiminud riigilõivumäärade regulatsiooni tuleb pidada põhiseadusvastaseks, siis miks ei ole parlament omal algatusel juba varem võtnud midagi ette olukorra muutmiseks.
Paratamatult jääb mulje, et kuigi ootamatu kohtulõivude suurendamise algatus pärines seadusandjalt, on selle tagajärgede likvideerimine ehk puudutatud isikute põhiõiguste kaitse jäänud üksnes kohtusüsteemi õlgadele. Julgen siiski arvata, et parlamendi tahtmatus härjal sarvist haarata ei ole ajendatud soovist täita menetlusosaliste arvel riigikassat, sest nagu öeldud, ei ole kohtulõivude küsimust menetluses olevates asjades võimalik lahendada teisiti, kui juba tasutud põhiseadusvastast lõivu osaliselt menetlusosalistele tagasi makstes. Pigem iseloomustab lõivude ümber kujunenud olukord üldisemat muret tekitavat tendentsi parlamendi võimu vähenemise ja täitevvõimu kesksema riigivalitsemise mudeli suunas. Siinkõnelejale näib, et oleme juba mõnda aega olnud tunnistajaks mõnetisele parlamendivõimu erosioonile, tingituna eri põhjustest. Kahtlemata on oma osa ka eri eluvaldkondade muutumisel järjest spetsiifilisemaks, mis omakorda eeldab nendes vajalike otsustuste langetamiseks üha enam eriteadmisi. Viimane on paraku meie riigiõiguslikus evolutsioonis koondunud peaasjalikult täitevvõimu juurde, nii et parlament on jäänud vaeslapse rolli. Riigikogu liikmeid nende töös toetavate tugistruktuuride tugevdamisest on aeg-ajalt räägitud, kuid kahjuks pole need kavad seni otsustaval määral realiseerunud. Väärib siiski rõhutamist, et põhiseaduse §-st 3 tuleneva parlamendireservatsiooni põhimõtte kohaselt ei saa nende küsimuste lahendamist, mida põhiseaduse kohaselt on kohustatud tegema seadusandja, kellelegi edasi delegeerida. Seega peab Riigikogu vajaduse korral suutma võtta initsiatiivi ja olema suuteline algatama seaduseelnõusid ka ilma ühegi teise institutsiooni ettepanekuta. Vastasel korral oleme – kui laenata Euroopa Inimõiguste Kohtu sõnavara – tõsise struktuurse probleemi ees, mille sisu on põhiseaduses ette nähtud võimude tasakaalu mehhanismi kahtluse alla sattumine.
Lõpetuseks soovin teha ühe ettepaneku, mis puudutab meie põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse mudeli võimalikke arengusuundi. Nagu juba ettekande sissejuhatavas osas esitatud menetlusandmetest nähtus, domineerib Eestis põhiseaduslikkuse järelevalves kohtute alustatav konkreetne normikontroll, samas kui abstraktse järelevalve osa on väike. Viimane mõjutab omakorda ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtupraktika olemust, mis on valdavalt keskendunud subjektiivsete õiguste rikkumisest tekkinud vaidluste lahendamisele. Seega võib öelda, et meie praegune põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus on üsnagi kohtusüsteemikeskne ja selle tunnetatud probleemide nägu. Olen siiski seda meelt, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses sisalduvat potentsiaali võiks senisest tulemuslikumalt ära kasutada, avardades seda menetlust algatama õigustatud isikute ringi. Pean siin silmas, et näiteks puudub meie õiguskorras praeguseni parlamendi liikmetel endil õigus pöörduda menetletud seaduse põhiseaduspärasuse kontrolliks vahetult põhiseaduskohtu poole. Ometi on sellise kohtukaebetee näol tegemist Euroopa riikides võrdlemisi levinud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise viisiga.
Kasutan siinkohal juhust, et kutsuda Riigikogu üles kaaluma sellise võimaluse seadustamist ka meie parlamendi jaoks, positiveerides näiteks Riigikogu fraktsiooni õiguse algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Arvan, et selle ettepaneku vastuvõtmine üheaegselt tugevdab demokraatia põhimõtet, annab parlamendi vähemusele efektiivse kaitse võimaluse oma seisukohtade esindamisel ning toob põhiseaduse sätte ja mõtte senisest enam parlamentaarsete diskussioonide keskmesse. Mõistagi on sellisel ettepanekul vähene veetlus koalitsiooni moodustavate erakondade vaatenurgast, sest tegelikkuses kujuneks põhiseaduskohtu poole pöördumine ilmselgelt eeskätt opositsiooni moodustavate erakondade töövahendiks, mida kinnitab ka teiste riikide praktika. Samas ei saa toimiva demokraatia tingimustes koalitsiooni ja opositsiooni rollide vahetumist kuidagi välistada. Kindlasti aga sisaldub Riigikogu fraktsioonidele põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise õiguse andmises võimalus liikuda senisest enam koalitsiooni ja opositsiooni konsensuspoliitika poole. Ühtlasi pakuks see tõsiseltvõetavat alternatiivi praeguses parlamendipraktikas vähemuse kaitseks ikka ja jälle kasutust leidvale obstruktsionismile. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise õiguse kuritarvitamine oleks seejuures tõhusalt ära hoitud kohustusega sõnastada oma vastuväited õigustloovale aktile põhiseaduse taustal juriidiliselt argumenteerituna. Olen seda meelt, et Riigikohtu seisukohalt looks parlamendi fraktsioonidele järelevalvemenetluse algatamise õiguse andmine ühelt poolt vahetu diskussioonivõimaluse parlamendi ja põhiseaduskohtu vahel, teisalt aga rikastaks see kindlasti ka meie senist riigiõiguslikku diskursust, avardades põhiseadusliku praktika algatamise võimalusi.
Ettekande kokkuvõtteks teen parlamendile kolm ettepanekut. Esiteks, analüüsida menetlusseadustikes sisalduvat kohtunike ja kohtuteenistujate vahelist pädevuste jaotust, eesmärgiga vältida materiaalses mõttes õigusemõistmise ülesannete delegeerimist väljapoole kohtunikkonda, ning kaaluda kohtuväliste vaidluste lahendamise organite jaoks ühtse regulatsiooni loomist. Teiseks, võimalikult kiiresti viia tagasiulatuvalt põhiseadusega kooskõlla ajavahemikus 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse kohtulõivusid puudutavad sätted. Ja kolmandaks, kaaluda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks õigustatud isikute ringi parlamendi fraktsioonide lisamist. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, austatud Riigikohtu esimees! Teile on ka tublisti küsimusi. Kristen Michal, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Ma küsin just ettekande viimase osa kohta. Minu meelest see neljas ettepanek või neljas punkt on üsna huvitav mõte. Ehk te pisut laiendate seda, kuidas te kõike ette kujutate, kui seda välja pakute? Me oleme fraktsioonis teiega kohtudes korduvalt arutanud, milline võiks olla poliitikute, sh valitud rahvasaadikute ehk seadusandja roll teatud küsimustes. Kas te näete siin võimalikku ohtu, et seadusandja roll läheb üle kohtuvõimule? Või näete siin mingisuguseid teisi arenguid? Ja kuidas ikkagi vältida seda, et see muutub sääraseks abstraktseks poliitiliseks kirjavahetuseks? Idee iseenesest on ju huvitav.

Aitäh küsimuse eest! Selle ettepaneku tegemisel pidasin silmas eeskätt teiste Kontinentaal-Euroopa riikide senist põhiseaduslikkusealast praktikat. Kui me vaatame ringi teistes Euroopa riikides, siis näeme, et selline põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise viis, põhiseaduskohtu poole pöördumise viis on üsnagi levinud. Selles ei ole mitte midagi ebaharilikku ja teistes riikides ta sellisena ka väga hästi toimib. Tõsi, omaette küsimus on, kui palju seda praktikas kasutatakse. Eks see on eri aegadel erinev olnud. Igal juhul see annab ühe lisavõimaluse põhiseaduslikkuse järelevalve praktika tekkeks ja Riigikohtu vaatenurgast just sel põhjusel ma selle ettepaneku olengi esitanud. Kuidas see võiks detailides välja näha? Selle üle võib veel arutada, kui ettepanek leiab põhimõttelist toetust. Ma pean aga eeskätt silmas, et see võiks ikkagi puudutada juba jõus olevat seadust, vältimaks seadusandliku menetluse tahtlikku pidurdamist. Teiseks peaks olema kindlasti mingisugune tähtaeg, mille jooksul selle taotluse võib esitada. Need on põhipunktid. Aga nende kaebuste sisu – eks praktika näitab, kuidas kõik kujuneb.

Ene Ergma, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Kristen Michal küsis minu küsimuse suures osas juba ära, aga tahaksin seda jätkata. Kas te võiksite öelda, millised riigid on selle kasutusele võtnud? Kas need on Põhjala riigid? Või on need Lõuna-Euroopa riigid? On teil selline informatsioon olemas? Ma arvan, et teil peaks see olema.

Aitäh küsimuse eest! Siin võib näitena tuua kas või suuremad Euroopa Liidu riigid: Prantsusmaa, Saksamaa, Austria. Aga neid on veel. Ma veel kord kinnitan: tegemist ei ole mitte mingisuguse ebahariliku põhiseaduskohtu poole pöördumise viisiga.

Tiina Lokk-Tramberg, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Kuulates seda ettekannet, tekkis selline intrigeeriv küsimus: kuidas te suhtute ideesse viia kohtute haldamine hoopistükkis Riigikohtu pädevusse.

Seda küsimust on mulle ka varem korduvalt esitatud. Ma olen endiselt seda meelt, et esimese ja teise astme kohtute haldamine praeguse mudeli järgi, kui see toimub Justiitsministeeriumi ja kohtute haldamise nõukoja koostöös, on hästi toimiv ja põhjendatud süsteem. Selle süsteemi nii suureks muutmiseks, et anda kogu kohtute haldus Riigikohtu pädevusse, peavad olema ikka väga kaalukad argumendid. Mina neid argumente praegu leida ei oska.
Ma arvan, et praeguse mudeli poolt räägivad kindlasti vähemalt kaks asjaolu. Esiteks, justiitsministri vahendusel püsib süsteemis parlamentaarne kontroll kohtuhalduse üle. Teiseks, kui me vaatame praegust eelarve kujundamise protsessi, siis pidades silmas selle suhteliselt suurt Vabariigi Valitsuse kesksust, on hea, kui meil on ikkagi poliitikust minister, kes selles protsessis kohtusüsteemi huve esindab. Need on peamised argumendid, miks ma arvan, et olemasolevat kohtuhaldussüsteemi võib küll edasi arendada selle kohtuhaldusnõukogu mudeli teatud aspekti osas, kuid selle kardinaalseks muutmiseks ma mingit kaalukat põhjust ei suuda leida.

Aivar Rosenberg, palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Kas teie arvates on kohtunike palk Eestis piisav?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et Eesti kohtunike palk on täiesti konkurentsivõimeline. Selle eest tuleb kindlasti Riigikogu tunnustada, sest see ei ole mitte alati niiviisi olnud. Aga praegu on võrreldes ka teiste Euroopa Liidu riikidega Eesti kohtuniku palk täiesti võrdväärne. Sellele midagi ette heita pole praeguses olukorras alust.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud Riigikohtu esimees, kõigepealt suur tänu väga sisuka kõne eest! Te ütlesite, et teile näib, et oleme juba mõnda aega olnud tunnistajaks mõnetisele parlamendi võimu erosioonile. Ehk siis parlamendi võim väheneb ja me liigume täitevvõimukesksema riigi poole. Teate, ma olen teiega nõus. Üheksa aasta jooksul, mil ma töötasin peaministrina, sain ma kasutada riigi kõige paremate ekspertide abi. Riigikogus on Riigikogu liige praktiliselt üksi. Kas te peate põhimõtteliselt võimalikuks tunnistada põhiseadusvastaseks olukord, kus Riigikogu liikmel pole mitte ühtegi nõunikku? (Naer.)

Ma tänan selle äärmiselt intrigeeriva küsimuse eest! Jään sellele vastates diplomaatiliseks ja kinnitan, et kui sellesisuline taotlus Riigikohtusse tuleb, eks me siis selle lahendame. Aga probleem on minu arvates tõsine. Olen ka ise aeg-ajalt seadusandlikus protsessis nõuandja rollis esinenud ja mulle on selgelt silma torganud, et parlamendiliige tõesti on olulisi otsuseid tehes sageli üksi. Kui võrrelda teiste Euroopa Liidu riikide parlamentidega, siis mitmel pool toetab parlamendi tööd väga tugev tugistruktuur, kelle analüüsidele ja nõuannetele parlament ka valitsuse esitatud eelnõusid kriitiliselt hinnates saab toetuda. See puudujääk on meie süsteemis selgelt tunnetatav. Võimalus valitsuse esitatud eelnõude otstarbekust seadusloomeprotsessis vajalikul määral hinnata on üsnagi piiratud. Me ju näeme, et parlamendi komisjonides eelnõude menetlemisel ütlevad ministeeriumide ametnikud tihti oma kaaluka sõna sekka, Riigikogu enda kompetents on võrdlemisi tagasihoidlik. Ma arvan, et selle küsimusega peaks parlament tegelema. Siin ei maksa minu arvates karta etteheiteid mis tahes suunast. See on oluline riigiõiguslik küsimus.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees, aitäh sisuka ettekande eest! Ma küsin sellise küsimuse. Rahanappus ja riigi poliitika sunnib paljusid omavalitsusi koolidesse puutuvat reformima. Vastu on võetud koolireformi kava, mille kohaselt paraku tuleb mitmed koolid sulgeda. Üsna tavapärane on, et kodanikud pöörduvad kohtusse, et kohaliku omavalitsuse otsused saaks muudetud. Aga kuhu jääb siis kohalike omavalitsuste autonoomia ja otsustusõigus, kui kohus hakkab määrama, mitu kooli ühe või teise omavalitsuse territooriumil on?

Aitäh selle küsimuse eest! Pean ütlema, et ma ei ole väga detailideni kursis probleemiga, mille kohta see küsimus käib. Aga eks see suuresti taandub sellele, kuidas on seadusandja tasemel jagatud riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesanded koolivõrgu korrastamise protsessis. Seda esiteks. Teiseks, kui kohtusüsteemi vaatepunktist asjale läheneda, siis kui kohtule on esitatud kaebus selleks ette nähtud menetluskorras, siis tuleb kohtul seda menetleda. Kohus ei saa talle esitatud kaebusi põhjendamatult tagasi lükata. Nii lihtne see asi ongi.

Tarmo Mänd, palun!

Austatud Riigikohtu esimees! Oma ettekandes te pöörasite põhjendatult väga palju tähelepanu kohtusüsteemi täiustamise vajadusele. Samas ei andnud te väga konkreetset hinnangut menetlustähtaegadele, mis meie riigis kehtivad. Kuidas te põhjendate paljude aastate peale pikaks veninud protsesse, mis kurnavad nii riiki kui ka kohtualuseid endid? Kindlasti meenub kõigile kohe maadevahetuse protsess, mis on kestnud kaheksa aastat ja lahendust ikka ei ole. Ma isiklikult arvan, et pikal kohtuteel peaksid kusagil õigusemõistmise huvid ja inimõigused siiski kokku saama. Mõistliku ajaga tegemist igal juhul pole. Kuidas te suhtute praegustesse menetlustähtaegadesse esimese ja teise astme kohtutes?

Tõepoolest, iga kohtusse pöördunud inimese jaoks on küsimus, kui kiiresti tema tõstatatud vaidluses lahendus saabub, ülioluline. Kui me vaatame tänast esimese ja teise astme kohtute menetlusstatistikat, siis nähtub selgelt, et keskmine menetlusaeg eri menetlusliikides on järjest lühenenud. Sellesse on oma panuse andnud ka Justiitsministeeriumi algatatud nn kohtujuristide projekt, millega on minu hinnangul seotud kõige suurem investeering kohtusüsteemi inimvarasse üldse pärast Eesti kohtusüsteemi taasloomist. Üks selle tulemus on kindlasti see, et viimastel aastatel on esimese ja teise astme kohtud väga jõudsalt vähendanud nn vanade asjade jääki ehk siis nende asjade jääki, mis on menetluses olnud väga kaua. Menetlustähtaegade lühenemine on eelmise aasta menetlusstatistika põhjal selgelt märgatav trend. Aga ma rõhutan, et see on keskmine arvestuslik menetlusaeg, mis ei tähenda seda, et ühes või teises konkreetses kohtuasjas see ei ole lühem või pikem. Nii see paratamatult on. Aga on selge seos, et menetlustähtajad on seda lühemad, mida rohkem on riik eraldanud ressursse valdkonna ülesannete lahendamiseks.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Mul on selline natuke laiem ja filosoofilisem küsimus. Riik oma reeglitega sunnib inimesi teatud viisil käituma ja kui riik kasutab selleks teatud sundi, siis üldjuhul on meil võimalus selle peale kaevata. Aga juhul, kui riik kasutab sundi ja isik on selle sunniga nõus, siis kas alati, olgu karistus mis iganes vormis – haldussund või mis tahes –, on vajalik või mõistlik, et edasikaebeõigus peaks olema?

Nagu ma oma ettekandes märkisin, kohtusse pöördumise õigus on üks põhiseaduse olulisimaid põhiõigusi. See peab olema tagatud igaühele, eriti olukorras, kus tegu võib olla isikupuutumatuse riive või veelgi enam, isikuvabaduse võtmisega. Nii et selle piiramisega ma oleksin väga ettevaatlik. Pigem tuleks seda vältida. Nii lihtne see vastus teie küsimusele ongi.

Rein Lang, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Sa kulutasid märkimisväärse aja oma ettekandest riigilõivude temaatikale. Demokraatlikes riikides kehtib tsiviilkohtulõivude määrade kehtestamisel laias plaanis kaks poliitilist lähenemist. Esimene näeb ette, et riigilõivud on sümboolsed ja tsiviilkohtumenetluse kulud kannab ühiskond solidaarselt. See tähendab, et kohtuvaidlused maksavad kinni ka inimesed, kes kohtus ei käi. Teine lähenemine on niisugune, et riigilõivud peavad katma teatud osa tsiviilkohtupidamisele tehtavatest kuludest. See tähendab, et kohtus käijad maksavad ise kohtute ülalpidamise eest. Ma küsin sinu käest, kumb neist lähenemistest ühtib rohkem sinu maailmavaatega.

Aitäh selle küsimuse eest! Minu maailmavaatega ühtib ilmselgelt lähenemine, et kuna õigusemõistmine on üks riigi tuumikfunktsioon, siis peab riik seda suutma tagada ka olukorras, kus eeldatud lõivutulu ei laeku või kohtusse pöördujad ei ole suutelised eri põhjustel lõivu tasuma. Mis ikkagi on kohtusüsteemi olemuslik idee? See on ühiskonnas tekkivate vaidluste lahendamine – nende vaidluste lahendamine formaliseeritud protsessis, nende vaidluste vabastamine emotsioonidest ja selle abil ühiskonnas konfliktsuse vähendamine. Kui me loome kunstlikke tõkkeid, et kohtusse pöördumiste arv oleks võimalikult väike, siis võib ju arvata, et tagajärg on omavoli ja konfliktsituatsioonide levimine ühiskonnas, mida kindlasti ei saa pidada rahuldavaks lahenduseks. Riigi ülesanne on ikkagi tagada õigusrahu ja kord. Seepärast mina isiklikult pooldan kindlasti seda lähenemist, et teatud mõttes tuleb kulusid kanda ka inimestel, kes kohtus ei käi. Samas on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve praktikat vaadates selge, et kui asi puudutab rahaliste nõuete lahendamist, siis põhiseaduse mõttes on täiesti legitiimne, et riik eeldab, et vähemalt nende nõuete puhul katavad osa õigusemõistmise kuludest ka menetlusosalised ise. Küsimus on selles, kui suur proportsionaalselt menetlusosaliste endi kaetav kulumäär võiks olla. See on minu arvates põhiküsimus.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Viimase kümne aasta jooksul on ühiskonda raputanud mitmed nn kõrge profiiliga kohtukaasused, kus süüpingis on olnud paraku kohtunik ise. Viimasel ajal on neist küll vähem kuulda. Millise hinnangu te annate praegu kohtunike usaldusväärsusele ja kohtusüsteemi usaldusväärsusele sellest vaatenurgast? Mis meetmed on tarvitusele võetud ja kuidas me suhestume selles mõttes statistiliselt meie põhja- ja lõunanaabritega? Milline on kohtunike ja kohtusüsteemi usaldusväärsus mujal meie omaga võrreldes?

Aitäh selle küsimuse eest! Mis puutub kohtusüsteemi usaldusväärsusesse teistes Euroopa Liidu riikides, sh Põhjamaades, siis selle kohta mul praegu võrdlusandmeid käepärast ei ole. Küll aga tehti eelmisel aastal Eesti elanikkonna hulgas uuring, mille käigus küsiti, kui usaldusväärseks meie inimesed peavad Eesti kohtusüsteemi. Tulemus oli, et üle poole küsitletutest pidas Eesti kohtusüsteemi usaldusväärseks. Muidugi, need üksikud kaasused, millele te viitasite, on äärmiselt kahetsusväärsed. Ega siin muud midagi tõdeda ei saa. Tuleb tunnistada, et 1990. aastate alguses, kui oli suur vajadus leida kohtunikuametisse ühekorraga suur hulk inimesi, tehti nende inimeste valikul teatud vigu ja need vead ongi sellisel moel kätte maksnud, kui nii võib öelda. Aga ma julgen teile täna kinnitada, et Eesti riik on saanud märksa tugevamaks. Ka kohtunike ametisse nimetamise protseduurid on tunduvalt täpsemad kui varem. Need on läinud põhjalikumaks, kohtunikukandidaate kaalutakse vägagi tõsiselt, enne kui ametisse nimetamise osas mingi otsus vastu võetakse.

Rait Maruste, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt tahan väljendada heameelt sinu seisukoha üle Riigikogu tugiaparaadi alamehitatuse suhtes. Püüame seda siis kuidagi parandada! Aga milline on sinu arusaamine, kas kohtusse pöördumise õigus on õigus, mis kehtib kõigi kolme astme kohta, või on tegu õigusega ühele korrale kohtulikule ärakuulamisele või menetlusele?

Aitäh selle küsimuse eest! Küllap küsija teab, et see on suurel määral ka maailmavaateline küsimus. Ja sellele saab ka meie põhiseaduse valguses väga erinevalt läheneda. Üldine arusaam, sh minu mälu järgi ka Euroopa Inimõiguste Kohtu arusaam on see, et piisab ühekordsest kohtusse pöördumise õigusest. Edasikaebeõigus kõigis asjades ei pea olema garanteeritud. Tuleb tunnistada, et meie kohtusüsteem on selles mõttes teinekord võib-olla isegi püham kui paavst ise, kui kujundlikult väljenduda. Meil on väga paljudes asjades lubatud edasikaebeõigus kuni Riigikohtuni välja. See tähendab ka seda, et Eesti on järelikult väga rikas riik, et me saame sellist luksust endale lubada. Aga minu arusaam selles küsimuses on alati olnud selline, et ma ei näe küll mingeid takistusi, miks seadusandja ei võiks otsustada, et teatud keerulisemates kohtuasjades jääb esimene aste vahele ja kohtuvaidlus algab teisest astmest. Ühelt poolt vähendaks see asja arutamisele kuluvat aega kohtusüsteemis kui tervikus ja teiselt poolt vabastaks teatud ressursid väga ülekoormatud esimese astme kohtutes, kust teadupärast kõik kohtusse pöördumised alguse saavad. Selline on mu vastus.

Marko Pomerants, palun!

Aitüma! Mina olen kindlasti nõus osalema sellise eelnõu algatamisel, kus on kirjas, et kui üks mees on olnud üheksa aastat peaminister ja tal on seal olnud nõunikke, siis kui ta satub Riigikogusse, siis talle antakse vähemasti üks nõunik Riigikogu poolt, sest ta on sellise olukorraga harjunud. Aga samal ajal ütleb lõige 2, et kui on oht, et temast saab üks Euroopa Komisjoni volinikest ja seal on jälle nõunikke oodata, siis seda paragrahvi ei rakendataks.
Nüüd aga küsimuse juurde. Teie teine ettepanek puudutas riigilõivuseaduses sätestatud kohtulõivusid, mis on vahepealsel ajal, aastail 2009–2012, olnud põhiseadusvastased. Riigikogu peaks siin teie arvates miskit ette võtma. Samal ajal on kohtud, arutades neid põhiseadusvastaseid lõive, kehtestanud ise hulgaliselt põhiseaduspäraseid lõive. Miks see praktika ei võiks sellisel kujul edasi minna?

Aitäh selle küsimuse eest! Miks välja kujunenud praktika ei ole hea, seda on õiguskantsleri tänavuse 16. jaanuari ettepanekus väga pikalt ja põhjalikult käsitletud. Tegelikult on see meid viinud olukorrani, kus kohtud määravad analoogilistes asjades põhjendamatult erinevaid lõivusid. Seda ei saa õiguskindluse põhimõtte seisukohalt kindlasti mitte heaks lahenduseks pidada. Teiseks on tänaseks kujunenud olukord, et kohtud kohtunikuõiguse alusel asendavad seadusandjaid, suures osas hädalahendus, millega on püütud teatud määral ka riigikassat säästa. Teine, alternatiivne lahendus oleks see, et kui kohus ütleb, et konkreetses asjas kohaldamisele tulev kohtulõivumäär on põhiseadusvastane, siis ta jätab selle kohaldamata ega määragi selles asjas kohtulõivu. Mulle tundub, et kohtusüsteem on siiski käitunud vägagi vastutustundlikult, pidades silmas ühelt poolt menetlusosaliste huvi kohtusse pöörduda ja teiselt poolt ka riigi huvi riigilõivude näol teatud tulu teenida. Aga niisugune olukord ei saa kindlasti kestma jääda, juba õiguskindluse põhimõte nõuab, et see küsimus lahendataks üheselt kogu riigis.

Laine Randjärv, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Hea Riigikohtu esimees, minul on niisugune küsimus. Kas kohtunike arv Eesti Vabariigis on piisav? Väga palju on kaebusi, et protsessid venivad väga pikaks ja et ei võeta kaebusi ette. Kas see võib tuleneda sellest, et meil on siiski liiga vähe kohtunikke?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et kohtunike arv, nagu see juba mõni aeg tagasi on välja kujunenud – kokku 242 kohtuniku ametikohta –, on Eesti tingimustes täiesti piisav. Kui me hindame seda võrdluses teiste Euroopa Liidu riikidega, siis see näitaja 100 000 elaniku kohta, nagu seda tavaliselt arvestatakse, on üsna sama. Kohtunike arvu suurendamist ma vajalikuks ei pea. Küll aga on mõned teised aspektid, millele võiks tähelepanu pöörata. Meil nimelt puudub kohtusüsteemis mujal tuntud asenduskohtunike mehhanism, mis võimaldaks operatiivselt olukorras, kui mõni kohtunik on sunnitud teatud ajaks töölt kõrvale jääma, tema ülesanded üle võtta. Seda probleemi me tunnetame eriti teatud kohtuastmetes. Vahepeal olid pikka aega kohtunikukohad täitmata ja ei olnud võimalik ka kedagi sinna asendama saata, seetõttu tekkiski kohtuasjade lahendamisel pikem järjekord. Nende n-ö jääkide lahendamine on tõsine väljakutse. Kordan: üldist kohtunike arvu suurendamist ma vajalikuks ei pea, küll aga pean õigeks tegelda tõsiselt asenduskohtuniku instituudi väljatöötamisega.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie ametisse astumise ajal ma seda juba küsisin, aga nüüd on natuke aega möödas ja ma küsin uuesti. Mida te arvate rahvakohtunike institutsiooni positsioonist ja sellealasest arengust Eesti kohtusüsteemis?

Aitäh selle küsimuse eest! Mina olen endiselt veendunud rahvakohtunike süsteemi pooldaja. Inimeste osavõtt õigusemõistmisest tuleb tagada. Mil viisil seda teha? Eri riikides on selleks väga erinevaid lahendusi. Üks äärmus on see, et on ainult vandekohus. Teine äärmus on professionaalne kohtunikkond, mille korral kodanikud õigusemõistmises üldse ei osale. Rahvakohtunike institutsioon jääb nende kahe mudeli vahepeale, võimaldades ühelt poolt kohtuistungit juhtida professionaalsel kohtunikul, aga teiselt poolt tagab kodanike osavõtu õigusemõistmisest. Viimane ei ole üldse mitte tähtsusetu küsimus, sest sellest suurel määral sõltub, mil määral kohtulahendid on ühiskonnas mõistetavad ja aktsepteeritavad. Rahvakohtunike süsteemi kaotamist ma kindlasti ei toeta. Aga selle süsteemi arendamisega võiks Eestis tõsisemalt tegelda. Praegu torkab silma, et rahvakohtunike keskmine vanus on üsnagi kõrge. Tuleks tegeleda sellega, et rahvakohtunikeks saada ka nooremaid inimesi ja üldse ärgitada kodanike huvi õigusemõistmises osalemise vastu.

Austatud Riigikohtu esimees, teile on veel üks küsimus. Peeter Laurson, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Kas te olete minuga ühel meelel, et seaduse õigusselgus peab tagama selle, et kohtud pole üleliia koormatud? Näiteks makse käsitlevates seadustes on tihtipeale jäetud ametnikule suur määratlusõigus, täpseid kriteeriume pole sätestatud. Sageli vaieldakse selle määratlusõiguse üle kohtus. Kui kriteeriumid oleks seaduses kirjas, siis jääksid paljud kohtuskäimised ära.

Aitäh selle küsimuse eest! Juristina olen veendunud, et õigusselgus on väga oluline väärtus. See peab olema tagatud ja õigustloovad aktid peavad olema selged. Samas olen täiesti veendunud, et isegi väga õigusselgete aktide puhul pole kohtuvaidlused välistatud. See on teatavas mõttes säärane semiootiline probleem, ma julgen väita. Seadused jäävad alati tõlgendatavaks. Kirjutada seadus, mis välistaks igasuguse tõlgendamise – ma ei kujuta ette, et see on võimalik. Ja tõesti, seoses tõlgendamise aspektiga paratamatult tekivadki kohtuvaidlused – vaidlused selle üle, kuidas üht või teist normi ikkagi täpselt sisustada.
Mis puutub sellesse, kas ametniku diskretsioon peaks olema täielikult välistatud ja kas alati peaks olema seaduses ühemõtteline imperatiivne norm, siis kui me vaatame Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve praktikat, siis seal on terve hulk lahendeid, kus on kaalutlusõiguse puudumine tunnistatud põhiseadusvastaseks. Imperatiivsete normidega on sageli see häda, et pole võimalik ette näha kõiki praktikas esile kerkivaid kaasuseid ja seetõttu osutuvad normid sageli liiga jäigaks. Teinekord ongi sellistes olukordades jõutud ilmselgelt ebaõiglase lahenduseni, mistõttu Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ongi olnud sunnitud tunnistama, et konkreetsel juhul on kaalutlusõiguse puudumine olnud põhiseadusvastane.

Austatud Riigikohtu esimees, ma väga tänan teid sisuka ettekande ja sisuliste vastuste eest! Nüüd avan läbirääkimised. Palun kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Rait Maruste!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Oma tavapärases aastaülevaates on Riigikohtu esimees seekord kontsentreerunud mõnedele olulistele õiguspoliitilistele teemadele ning teinud parlamendile ettekande kokkuvõttena kolm ettepanekut. Ettekandes hoidutakse, võimalik et tagasihoidlikkusest, üldisemast hinnangust Eesti kohtusüsteemi toimimisele, selle tõhususele ja probleemidele.
Alustan viimasest ehk üldhinnangust, sest aastaülevaade eeldab seda. Kui igapäevasel praktilisel tasandil võib täheldada rahulolematust ja probleeme, mis vajavad lahendamist, siis laiemas, näiteks üleeuroopalises kontekstis vaadates ei tundu asi halb. Süsteem toimib enam-vähem nii, nagu see demokraatlikus õigusriigis toimima peab. Rahvas üldiselt usaldab kohtusüsteemi ja peab seda sõltumatuks. Üldised menetlustähtajad on Eestis võrreldes muu Euroopa omadega lühikesed ja need näitavad lühenemise tendentsi. Kohut peetakse üldjuhul, vaid üksikute eranditega, vähekorrumpeerunuks. Ühesõnaga, kokkuvõttes asjad toimivad.
Siiski on endiselt lahendamata ühtse kohtuhalduse probleemistik, mistõttu pole kujunenud ühtset süsteemi tervikuna, s.o nii esimest, teist kui ka kolmandat astet ehk Riigikohut hõlmavat kohtukorraldust. Ometi on meil hästi toimiva kohtute haldusnõukogu näol lisaks õiguslikele, sh ka põhiseaduslikele eeldustele olemas praktilisedki eeldused süsteemi korrastamiseks. Endiselt läheb suur osa kohtuhalduse ressursist õigusemõistmisega olemuslikult mitteseotud tegevusteks, nagu registrite pidamine, menetlusosaliste tagaotsimine ja otsuste täitmise faasiga seonduv tegevus. Võib täheldada ka kohtusüsteemi liigse suletuse ilminguid ning kohatist ülemäärast kinnistumist õiguspositivismi ja formaalse õiguspärasuse ületähtsustamist. Õige kohtuotsus peab olema ka õiglane.
Ülevaates on olulist kaalu antud põhiseaduslikkuse järelevalve temaatikale. Seda tuleb pidada tervitatavaks, sest seni oleme seda jurisdiktsiooni liiki alahinnanud, kuigi riikluse ja demokraatia huvidest lähtudes tuleks seda pidada Riigikohtu esmaseks funktsiooniks. Möödunud aasta oli põhiseaduslikkuse järelevalve vallas asjade arvult rekordaasta, nagu Riigikohtu esimees märkis. Põhiseaduslikkuse järelevalve asjade algatamise ja menetluse raskuspunkt kaldus väga selgelt kohtutele. Samas väärib tähelepanu see, et Vabariigi President on sellest süsteemist kadunud ja presidendist lähtuv põhiseaduslikkuse kohtulik järelevalve on taandunud järelevalveks kuluaarides.
Kohtuliku järelevalve asjade suurest arvust moodustasid paraku väga kaaluka osa nn riigilõivuasjad, neid tuli järjepanu. Ma ei taha siin uuesti seda teemat üles võtta, märgin aga, et miski ei takistanud Riigikohut ennast võtmast siduvat seisukohta selles, millised riigilõivud tulnuks lugeda põhiseaduspärasteks – kui Riigikohus teab, milline lõiv on põhiseadusvastane, siis teab ta eelduslikult ka seda, milline lõiv on põhiseaduspärane –, ning andmast alama astme kohtutele asjaomased suunised. Tegelikkuses mitmed kohtulahendid seda ka näitasid. Väita, et tegu on strukturaalse probleemiga õigussüsteemis, on vast liiga kaugele minna. Teema lõpetuseks aga nii palju, et uus lõivude fikseering on teise lugemise staadiumis ja küllap see eelnõu varsti seaduseks saab.
Põhiseaduslikkuse järelevalve halva näitena tõi Riigikohtu esimees esile aastatepikkuseks veninud töö riigivastutuse seaduse eelnõu kallal. Jah, kahetsusväärne, et see on Justiitsministeeriumis nii kaua aega võtnud. Kuid vähemalt osa sellest vastutusest langeb ka lugupeetud Riigikohtu enda arvele, kes ei suutnud kuidagi kokku leppida selles, kuidas see vastutus korraldatud peaks saama.
Palun lisaaega!

Kolm minutit.

Nüüdseks oleme lõpuks jõudnud nn poole rehkenduseni ehk süüteomenetluses tekitatud kahjude hüvitamise korrani, mille koostas Justiitsministeerium ja algatas põhiseaduskomisjon. Eelnõu on praegu menetlemisel Riigikogus. Eeldus, et see seadus saab tänavu jõustatud, on olemas.
Riigikohus on otsustanud, et kohtukulude kokkulöömine esitatud arvete alusel on ka õigusemõistmine, mida kohtujuristile usaldada ei või. Samas on selles valdkonnas ka teistsuguseid arusaamisi ja praktikaid. Leiame, et kohus peaks oma väärtusliku tööaja koondama põhitegevusele ehk sellele, millega keegi teine hakkama ei saa. Igati tervitatavaks tuleks pidada ettepanekut kasutada kohtusüsteemi töökoormuse vähendamiseks laiemalt seadusega vaidluste lahendamiseks loodud organeid ehk mitmesuguseid kohtueelseid vaidluse lahendamise kogusid. Mujal maailmas nimetatakse neid ka kvaasikohtulikeks organiteks ja nad arutavad üürivaidlusi, väikseid kahjunõudeid jms. Pole paha ka mõte püüda luua üks üldmudel, regulatsioon seda laadi organite loomiseks ja toimimiseks. Asjaomane kord peaks järgima lihtsuse, kiiruse ja vähese formaalsuse printsiipe.
Oma ettekande lõpetuseks tegi Riigikohtu esimees ettepaneku laiendada põhiseaduslikkuse järelevalve korda, andes ka parlamendifraktsioonile õiguse esitada Riigikohtule taotlus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. See ettepanek oli arutusel ka Riigikohtu ja põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemi loomise aegu, kuid jäi poliitilise konsensuse puudumise tõttu kõrvale. See on ettepanek, mis on kooskõlas enamikus konstitutsioonilistes jurisdiktsioonides levinud praktikaga. Kui see ellu viia, muutuks põhiseaduse ainestik ja diskursus vähem kohtu- või kohtunikukeskseks ning rohkem poliitilise debati osaks. See hoiaks ehk ära ka nn jõuga ärategemist poliitilistel kaalutlustel. Igal juhul oleks see samm konsensusdemokraatia suunas. Nii et ettepanek väärib hindamist ja analüüsimist ning võib-olla ka teokstegemist. Siiski, kui me seda soovime, peaks Riigikohus olema avatud ka konstitutsioonikohtute moodustamise ja toimimise üldtunnustatud reeglite sisseseadmisele, mõtlen nii kohtunike ametisse nimetamise nõudeid, praktikat kui ka ametisoleku tähtaegu. Loodan, et saame ka sellest raskusest üle.
Kokku võttes palju tänu Riigikohtu esimehele asjakohase ülevaate eest, soovime Riigikohtule ja kogu süsteemile edu nende töös!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Tarmo Tamme!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Lugupeetud kolleegid, kes te veel siin Riigikogu saalis seda arutelu jälgite! Täna saime põhjaliku ülevaate nii põhiseaduslikkuse järelevalvest, õigusemõistmise sisust kui ka kohtulõivudest. Oma ettekandes viitas Riigikohtu esimees vajadusele aru saada, mida ikkagi mõista õigusemõistmise all. Mina küsin vastu Aivar Pilve sõnadega: "Õigusemõistmine – milliste eesmärkide nimel?"
Selgitan kohe oma mõtte sisu. Meie praeguse süsteemi efektiivsus ja oma õiguse tagaajamine versus mõistlikkus. Ikka veel ei saa me öelda, et kohtute töö kvaliteet otsuste langetamisel on paranenud. Seda näitab edasikaevatud kohtuotsuste arv. Kohtute eri astmetes käimine on kulukas ning ühel või teisel moel tuleb see kulutatud raha kellegi taskust kinni maksta.
Head kolleegid! Sageli kujutab mahukas kaebuste täiendus endast sisuliselt kaebuse eelnevate selgituste ümberkirjutamist natuke teises sõnastuses. Teisisõnu ei sisalda see sageli midagi uut, aga on piisav selleks, et kohtu nõue saaks formaalselt täidetud. Tekib küsimus, kui arukas see majanduslikult on, et riik tegeleb maksumaksja raha eest selgituste ümberkirjutamisega. Mil määral see meie õigusemõistmise kvaliteeti parandab? Loogika ütleb, et kõik sellised küsimused tuleks täpsustada juba kohtueelses menetluses ja kohtumenetluse esimeses astmes. Sellega oleks tagatud õiguse efektiivne kaitse ja kohtumenetluse ökonoomsuse põhimõtte järgimine. Õigusemõistmine ei tohiks saada avalikkuse üldmulje kujundajaks, vaid peab jääma siiski raamidesse, mis tagab õiguse ja õigluse vahelise tasakaalu.
Keskerakonna fraktsioon leiab, et kohtunike eripensionide kaotamine oli vale samm. Eripension on üks tagatis, mis kindlustab sellel ametikohal töötava isiku objektiivsuse ning vähendab tema survestamise riski. Survestamiseks võib pidada näiteks seda, kui soodne otsus tehakse hilisema hea töökoha või mõne muu hüve saamise ootuses. Transparency Internationali, GRECO ja MONEYVAL-i raportites rõhutatakse, et kohtunike kuupalk, isegi kui tegemist on kõrge või keskmisest palju kõrgema kuupalgaga, ei pruugi olla piisav, et korruptsiooni ohjeldada. Ekspertide hinnangul aitab just üldine sotsiaalne pakett, sh hilisem pensionipakett, seda olulisel määral teha.
Lõpetuseks tahan öelda, et meie ülesanne on mõelda, kuidas motiveerida riigi õigusemõistjate kogukonda ja suunata neid sellele, et nad oma töös algusest lõpuni keskenduksid mõistlikkusele ja efektiivsusele, mitte ei oleks sunnitud otsima parimat võimalust enda heast küljest näitamiseks, et seeläbi oma elukvaliteeti parandada või kompenseerida oma töövõitudega tagasihoidlikku elukvaliteeti. See ei ole efektiivne. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Neeme Suure! Kaheksa minutit.

Lugupeetud härra juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt tänan minagi Riigikohtu esimeest sisuka ettekande ja põhjaliku ülevaate eest põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusest! Täna on kaheteistkümnes kord, kui Riigikogu kuulab Riigikohtu esimehe iga-aastast ülevaadet kohtukorraldusest, õigusemõistmisest ja seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Eelmise aasta 6. juunil pidas Riigikohtu esimees härra Märt Rask oma viimase ettekande Riigikogule, keskendudes kriminaalkohtumenetlusele, enne seda oli tähelepanu all halduskohtumenetlus ja tsiviilkohtumenetlus. Kohtumenetluste teema on nii lai, et alles nelja aastaga oleme peaaegu ringi peale saanud. Äsja kuuldud kõne sissejuhatuses ütles ka praegune Riigikohtu esimees, et kohtusüsteemi tegevuse mitmetahulisuse tõttu pole ühte ettekandesse võimalik mahutada kõiki päevakajalisi probleeme. Paratamatult tuleb teha teatud valik. Nii ei hakka ka mina siin täpselt kommenteerima härra Pikamäe sõnavõttu, vaid keskendun paarile asjale.
Kõigepealt on mul võimalus kinnitada, et tunneli lõpust paistab valgust juba päris palju. Peale selle, et Riigikogu on lõpetanud kohtute seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teise lugemise, läbis Riigikogus üleeile, 3. juunil, esimese lugemise ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu, mille eesmärk on aidata otseselt täita Riigikohtu põhiseaduslikkust puudutavaid otsuseid. Eelnõu seletuskirjast saame lugeda, et 2011. aasta jooksul riigivastutuse valdkonnas tehtud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsused tingisid Riigikogu menetluses oleva eelnõu nr 7 põhjaliku ümbertöötamise, mille käigus sündiski süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist käsitlev seaduseelnõu. Lisaks vajab lähiajal läbitöötamist ja muudatusettepanekute esitamist kehtiv riigivastutuse seadus, seda eelkõige väljaspool süüteomenetlust toimuva vabaduse võtmise ning kohtu vastutusega seonduvas osas. Nii et Riigikogu suhtub Riigikohtu otsustesse täie tõsiduse ja põhjalikkusega ning kindlasti on tulemas ka asjaomased otsused.
Aga nüüd, hoides silme ees suurt pilti, nagu hea kolleeg Marko Pomerants mulle tihtilugu soovitab, tahan juhtida kolleegide tähelepanu sellele, milline on üldine seis ehk kui ulatuslikud on toimuvad muudatused õiguskaitse valdkonnas tervikuna. Praegu käib kohtureform, mille käigus võeti eesmärgiks menetlustähtaegade lühendamine ja kohtute töö efektiivsuse suurendamine. Kohtunike kõrvale loodi kohtujuristide institutsioon. Kohendatakse ka kohtunikuabisid puudutavaid sätteid. Toimuvad muudatused registripidamise korralduses. Eelmisel aastal sai vastu võetud mahukas korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seadus. Parasjagu on töös karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus ehk nn karistusseadustiku revisjon, millega muudetakse rohkem kui 100 õigusakti ja mis kannab dekriminaliseerimise vaimu. Käib kriminaalseadustiku muutmine, järge ootab väärteomenetluse seadustiku uue tervikteksti menetlemine. Muudatused, mis õiguskaitse valdkonnas viimastel aastatel aset on leidnud ja ka eesseisval lähiperioodil aset leiavad, on märkimisväärsed. Kuna suur osa algsetest seadustest sündis 10–15 aastat tagasi, on õiguskaitse valdkonna regulatsioonide põhjalik ülevaatamine ka kindlasti põhjendatud. Jääb vaid üle loota, et need muudatused toovad kaasa loodetud tulemi, selgema reeglistiku ja tõhusama õiguskaitse ning saabub loodetud õigusrahu ja täidesaatvad struktuurid saavad rahulikult asuda oma tööd tegema.
Kolmandaks tahan peatuda ühel olulisel arengusuunal, mille vaimus karistusseadustikku muudetakse. See arengusuund on dekriminaliseerimine. Üheks selle suuna alguspunktiks võib pidada Riigikohtu esimehe ettekannet Riigikogus aastal 2010. Tollal Riigikohtu õigusteabe osakonna koostatud analüüsist võime lugeda, et veel neli aastat tagasi oli karistusregistrisse kantud 580 397 kordumatut isikut, kehtiv karistus kriminaalasja eest oli 92 626 isikul, väärteoasja eest 361 270 isikul ning nii kuriteo kui ka väärteo eest 64 630 isikul. Seega olid kehtivad karistused kokku 453 896 isikul. Pea pool Eesti elanikkonnast oli karistusregistris! See oli fakt, mis sundis sügavalt järele mõtlema, kas meie õiguskaitsesüsteemis ei ole mingit möödalaskmist. Nii ulatuslikult karistatud ühiskond suhtub nii rikkumistesse kui ka karistamisse oluliselt teistmoodi.
Praegu on eriseadustes kokku ca 1300 süüteokoosseisu 148 seaduses. Karistusseadustikus on ca 400 koosseisu, haruseadustes ca 900. Käesoleva aasta märtsis saime uudise, et vangide arv langes taasiseseisvunud Eesti ajaloos esmakordselt alla 3000. Kuigi vangide arv Eestis on viimase kümne aastaga vähenenud ca 1000 võrra ja trend jätkub, oleme ikkagi Euroopas kolmandal kohal vangide arvu poolest 1000 elaniku kohta. Põhjused, miks riik alustas karistusõiguse revisjoni, olid väga tõsised. Eelmisel aastal valminud karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus teenib muu hulgas ka dekriminaliseerimise eesmärki.
Ma ei püüa öelda, et kõik pätid tuleb vabaks lasta. Sellegipoolest tundub, et liiga sügavalt istub inimestes teadmine, et õigusekaitse tagab vaid kohus ja hirm vangla ees. Kui varavastased süüteod ja isikuvastased süüteod on enamasti üheselt mõistetavad ja hukkamõistetavad, narkokuritegudest, inimkaubandusest ja sõjakuritegudest rääkimata, siis näiteks juhul, kui ettevõtte juhatuse esimees jätab aktsionäride üldkoosoleku õigel ajal kokku kutsumata, kas teda on vaja panna kõrvuti kongi koos varga ja retsidivistiga? Kas üldse peab rakenduma karistusõigus? Omanikud kutsuvad end ise kokku ja lasevad sellise esimehe lihtsalt lahti. Või kas äriühingu varalise seisundi kohta andmete esitamata jätmine või näiteks kirjale vastamata jätmine on igal juhul kuritegu või peaks karistatav olema pigem teadvalt valeandmete esitamine, ja seda pigem väärteona? Nendele küsimustele annab vastuse praegu käiv karistusseadustiku muutmine. Ka väärteokorras karistamine ning kohtu- ja prokuratuuriväline menetlemine saab endale karistusõiguse maastikul märksa tähtsama positsiooni. Arvan, et töö dekriminaliseerimise suunas karistusõiguse revisjoni käigus peab jätkuma.
Riigikohtu esimehele soovin aga edu ja jõudu! Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Marko Pomerantsi!

Saan viie minutiga hakkama. Tere päevast, lugupeetud eesistuja, hea Riigikohtu esimees ja kolleegid! Riigikohtu esimehe tänase ettekande pealkiri on "Ülevaade kohtukorraldusest, õigusemõistmisest ja seaduste ühetaolisest kohaldamisest". Loomulikult on selle ettekande sisustamine Riigikohtu esimehe kätes. Enne seda, kui kolleeg Neeme Suur oma kõnet pidama hakkas, ma mõtlesin, et tegelikult ju midagi hirmsat meie ümber seoses kohtukorraldusega ei sünni. Sinu sütitavast kõnest, hea Neeme, aga jäi mulje, et tegelikult sünnib küll. Võib-olla iga päev selle korralduse korraldamise sees olles seda lihtsalt ei tunneta ja ei ole tunnetanud ehk ka Riigikohtu esimees. Teisest küljest on sul, hea Riigikohtu esimees, kogenud juristina ja avalikus sektoris tegutseva inimesena ilmselt tarkust ära oodata, mis nendest asjadest saab, ja siis lisada auru sinna, kus sellel nagu mõte on. Milleks enne palju suuri sõnu teha.
Väga suur osa ettekandest oli pühendatud tsiviilkohtumenetluse riigilõivudele. Nende osas olen ma ühte meelt kolleeg Rait Marustega. Hea küll, kohus kasutas praktikas kolme eri meetodit põhiseaduspäraste lõivude kehtestamiseks, aga ma arvan, et sellise koostöö raames oleks kindlasti kohtusüsteemi enda sees võinud nende kolme asemel üsna lihtsa meetodiga üheni jõuda. Hea küll, nüüdseks on ka seadusandja sekkunud, et see võimalus anda. Aga ma arvan, et see ei ole tegelikult sisuliselt nii suur küsimus, mis ei tähenda seda, et lõiv ei peaks olema põhiseaduspärane.
Nüüd kolmest ettepanekust. Teisest ettepanekust ma juba rääkisin. Ma olen üsna kindel, et need mõlemad jäävad uue parlamendikoosseisu arutada. Praegune valitsuskoalitsioon püüab siin kivist vett välja pigistada, et saada selle vähese järelejäänud ajaga kõik oma lubadused täidetud, nii et ega väga palju uute teemade avamiseks ressurssi ja aega ei ole. Mis ei tähenda aga seda, et esimene ettepanek, mis puudutab menetlusseadustiku analüüsi ja kohtuväliste vaidluste lahendamise organite jaoks ühtse regulatsiooni loomist, kuidagi asjakohatu oleks. Aga see ilmselt nõuab lihtsalt tavalist plaanipärast tööd, mitte mingisugust kiiret poliitaktsiooni.
Omaette huvitav on kindlasti kolmas ettepanek kaaluda, kas mitte lisada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatama õigustatud isikute ringi parlamendifraktsioonid. See on ka kindlasti poliitilise debati küsimus. Esmapilgul võib ju arvata, et pooltargumente on rohkem kui vastuargumente. Elame-näeme, kas mõnes valimisprogrammis, mis järgmist kevadet puudutab, ka selline algatus kuidagi sõnastatud saab, aga seda debatti kindlasti me siin saalis keegi ei välista.
Aitäh tehtud töö eest! Laias laastus võib öelda, et vaatamata sellele, et iga päev on kriitikat mingisuguste üksikküsimuste üle, on kohtumõistmine Eesti Vabariigis võimalik ja seaduspärane. Mis aga ei tähenda seda, et selles arenguruumi ei ole. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Suur tänu veel kord Riigikohtu esimehele ja kõikidele Riigikogu liikmetele aktiivse osavõtu eest! Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, mis on sotsiaalkomisjoni algatatud ravimiseaduse § 20 täiendamise seaduse eelnõu 400 teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Etti Kagarovi!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ravimiseaduse § 20 täiendamise seaduse eelnõu esimene lugemine lõpetati 4. juunil 2013. Muudatusettepanekuid Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid ei esitanud. Tulenevalt toote nõuetele vastavuse seaduse §-st 43 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 98/34/EÜ teavitati eelnõust Euroopa Komisjoni ja teisi lepinguriike.
Eelnõu arutati sotsiaalkomisjoni istungitel tänavu 20. mail ja 2. juunil. Sotsiaalkomisjon otsustas konsensusega teha muudatusettepaneku. Eelnõust jäetakse välja ravimiseaduse § 20 täiendamine sättega, mille kohaselt ravikindlustuse seaduse alusel hinnakokkuleppega hõlmatud ravimi väljavedu on lubatud müügiloa hoidja nõusolekul ja nõusolekust võib keelduda vaid juhul, kui ravimi väljavedu võib põhjustada ravimiga varustamise katkemise Eestis. Euroopa Komisjon märkis teatises, et avalike eesmärkide saavutamisega peaksid tegelema avalik-õiguslikud asutused. Euroopa Kohus analüüsis samasugust olukorda Lélosi kohtuasjas. Euroopa Kohus võttis seisukoha, et puudujäägi korral ei ole olukorra lahendamine mitte turul valitsevat seisundit omavate ettevõtjate, vaid pädevate riigisiseste asutuste ülesanne, kes peavad seda tegema, kohaldades sobivaid ja proportsionaalseid meetmeid ning järgides seejuures oma riigi õigusnorme.
Sotsiaalministeerium teeb oma kirjas ettepaneku täiendada ravimiseaduse § 20 lõikega 6, mille kohaselt võib Ravimiamet erakorralise meetmena keelata ravimi väljaveo, kui ravimiga katkematu varustatuse tagamine on oluline inimese või looma tervise seisukohast ning teisi sama toimeaine ja tugevusega ravimeid Eestis ei turustata või turustatakse ebapiisavas koguses. Sättega antakse Ravimiametile võimalus reageerida erakorralises olukorras ravimi väljaveo keelustamisega, tagamaks Eesti ravimitarbijate jaoks vähemasti olemasoleva ravimi varu kättesaadavus. Erakorraline olukord võib ilmneda nii Eesti-siseselt kui ka laiemalt väga ootamatult, näiteks nakkusliku haiguspuhangu korral, kui mõne ravimi vajadus ootamatult suureneb, või takistuse tekkimisel ravimi tootmise protsessis. Ka võivad ilmneda probleemid mõne ravimi kvaliteediga, mispuhul leitakse koostöös arstidega sobivad asendusravimid ning püütakse võimalikult efektiivselt tagada riigis olev piisav asendusravimi varu. Eestisse tarnitud ravimite väljaveo piiramise võimaluse sätestamine on põhjendatud, kuna tegemist on elanikkonna eluiga ja elukvaliteeti mõjutava kaubaga.
Muudatus parandab toimetulekut erakorralistes olukordades, võimaldades Ravimiametil sekkuda Eesti elanike ravimiga järjepideva varustatuse tagamiseks. Sättega ei tagata müügiloa hoidja või hulgimüüja huvide arvestamist või lepingu täitmist, see on suunatud inimeste tervise kaitseks. Kuna kõigil ravimihulgimüüjatel on ühetaoline õigus nii ravimeid Eestisse vedada, teistele hulgimüüjatele müüa kui ka Eestist välja vedada ning ühel või teisel hulgimüüjal puudub ülevaade Eestisse tarnitud ravimikogustest kokku, rakendub Ravimiameti vajaduse korral seatav väljaveokeeld kõigile ravimikäitlejatele võrdsetel alustel.
Sotsiaalministeerium on esitatud muudatusettepanekust Euroopa Komisjoni teavitanud ja saanud nõusoleku menetluse jätkamiseks. Sotsiaalkomisjon otsustas konsensusega esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu istungi päevakorda 5. juuniks 2014 ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh, austatud ettekandja! Teile on üks küsimus. Andrus Ansip, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Kas me selle eelnõuga lahendame praegu eksisteerivat praktilist probleemi või on see eelkõige suunatud tulevikus hüpoteetiliselt tekkida võivate probleemide ärahoidmisele?

Aitäh, hea küsija! Jah, need on pigem hüpoteetilised probleemid, mis võivad tekkida ravimitega varustamisel kriisiolukordades ja hädaolukordades, näiteks nakkushaiguste puhangute puhul.

Aivar Rosenberg, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Kas on teada, kuidas ravimifirmad suhtuvad väljaveopiirangutesse?

Ravimifirmad soovisid aasta tagasi, et oleks müügiloa hoidja nõusolek. Euroopa Komisjon ei pidanud seda mõistlikuks ja nüüd on Ravimiametile antud õigus seda valdkonda reglementeerida.

Rein Lang, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te märkisite, et selle eelnõu esimene lugemine lõpetati aasta tagasi. Ma ei ole praegu päris kindel, et te saate anda ammendava vastuse minu küsimusele. Ma tunnen härra Tsahknat kui väga suure töövõimega inimest. Kus see eelnõu vahepeal vedeles?

Aitäh, hea küsija! Eelnõu saadeti Euroopa Komisjoni kooskõlastamiseks. Sotsiaalministeerium kooskõlastas muudatusi, osa sätteid jäi välja. Näiteks müügiloa hoidja nõusolek oli eelmises variandis sees. Aasta aega oli see siis Euroopa Komisjonis. Kehtib ka nõue, et informeeritakse teisi Euroopa Liidu riike. Eelnõu jõudis küll umbes kuu aega tagasi siia menetlusse, aga vahepeal olid meil muud tööd käsil. Selline see protsess on olnud.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Oma ettekandes te viitasite ka sellele, et Euroopa Komisjon on piirangutega seotud asjaolusid tõsiselt analüüsinud ja viidanud ühele Euroopa Kohtu asjale, Lélosi asjale, ja leidnud, et piirangute kehtestamine on pädevate riigisiseste asutuste ülesanne. See, millele viitas Rein Lang oma küsimuses, on tekitanud ka minus kõhklusi ja kahtlusi selles osas, kas meie ravimifirmad ikka aktsepteerivad Ravimiametit piirangute kehtestajana?

Sotsiaalministeeriumi kirjas on Euroopa Komisjon teavitanud sellest muudatusest. Euroopa Komisjon on seda nõusoleku küsimust menetlenud ja ei peeta põhjendatuks, et hulgimüüjate nõusolekut selles küsimuses küsitakse.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Alustame eelnõu 400 muudatusettepanekute läbivaatamist. On laekunud üks muudatusettepanek juhtivkomisjonilt. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud ja kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.
Head ametikaaslased, ma tänan teid! Tänane istung on lõppenud. Soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 11.39.