Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Auväärt peaminister ja teised valitsusliikmed! Head infotunni jälgijad! Kõigepealt on mul suur au õnnitleda kõiki Eesti lipu 130. aastapäeva puhul. Sellel puhul on ka lipp pidulikult siin täiskogu istungite saalis.
Alustame nüüd tänast, 4. juuni infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 31 Riigikogu liiget, puudub 70.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Taavi Rõivas, haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski ja minister Anne Sulling. Meile on laekunud kuus küsimust, nii et palun lepime kokku, et igaühel on õigus kohapealt esitada kaks küsimust.

Esimene küsija on Riigikogu liige Sven Sester, tema küsimusele vastab peaminister Taavi Rõivas. Teemaks on Euroopa Komisjoni soovitused. Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Mõni päev tagasi laekusid Euroopa Komisjonilt kirjalikud eri valdkondi puudutavad soovitused Eesti riigile. Tegemist oli soovitustega nii rahanduse, tööhõive, hariduse, energiamajanduse kui ka kohalike omavalitsuste töö efektiivistamise kohta. Minu küsimus aga on peaasjalikult seotud teemaga, mis on viimastel nädalatel ja kogu viimase kuu jooksul aktuaalne olnud – selleks teemaks on eelarvega seotud visioonid. Nimelt, Euroopa Komisjon tunneb muret selle üle, et me oleme hakanud oma eesmärke lõdvendama. Me oleme varem seadnud eesmärgiks eelarve ülejäägi, nüüd aga räägime eelarvepositsiooni tasakaalust struktuurses kontekstis. Ja enamgi veel, me läheme reservide kallale, mille kohta komisjon samuti oma märkused teeb. Kuidas te seda kommenteerite?

Kõigepealt, Euroopa Komisjoni riigipõhised soovitused on sellised asjad, mida igal riigil tasub väga tõsiselt võtta. Nendest soovitustest on Eestigi varem abi saanud ja küllap saab ka sel korral. Need on riikide enda huvides tehtud soovitused ja sellisena tulebki neid võtta. Nendes soovitustes, mis sel korral tehti, näen mina väga tugevat komisjoni toetust nii valitsuse aetavale konservatiivsele eelarvepoliitikale kui ka valitsuse plaanitavatele suurtele reformidele. Kindlasti on meil põhjust neid nõuandeid tõsiselt võtta ja hoolega lugeda, mida täpselt komisjon ütles. See soovitus, mis puudutab eelarvepositsiooni, arvestab peamiselt komisjoni hinnangut käesoleva aasta eelarvele ja see on muutunud põhjusel, et komisjoni kevadprognoos, nii nagu ka Eesti enda uued majandusprognoosid näevad ette, et tänavune majanduskasv ei ole nii suur, nagu arvati veel aasta tagasi. Käesoleva aasta eelarve on tehtud teadupärast mullu aasta lõpus, seejuures hea küsija aktiivsel osalusel, aga selle positsioon võib nüüd osutuda halvemaks, kui me eelarve koostamisel eeldasime. Kas see nii läheb, seda on minu hinnangul tegelikult veel väga vara öelda. Komisjoni soovitustega samal päeval Eesti inimestele teatavaks saanud maksulaekumised näitavad õnneks hoopis positiivsemaid tendentse. Nii et jälgime hoolega, mis juhtub, ja teeme omad järeldused.

Esimene täpsustav küsimus, Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Nagu eilnegi diskussioon välja tõi: tõsilugu, ei tohi järeldusi teha ühe kvartali kontekstis. Aga ka praegu on asjade seisu jälgivad analüütikud ja muud eksperdid andnud sisuliselt samu signaale, mis on tulnud Euroopa Komisjonist. Euroopa Komisjon ei baseeru oma ettepanekutes ainult 2014. aastal. Ta nendib, et me kaugeneme oma eesmärkidest, mille me ise endale oleme seadnud, ning halvendame oma positsiooni – ma tsiteerin dokumente, mis on meile saadetud. Komisjon viitab ka 2016. aasta ja 2017. aasta positsioonidele, nentides, et me oleme jõudmas n-ö tasakaalu lähedale. Kuid varem me oleme ju lähtunud sellest, et me ei räägi struktuursest tasakaalust, vaid struktuursest ülejäägist. Siit ka minu küsimus. Arvestades seda Euroopast saabunud informatsioonipagasit, aga ka kohalikke eksperte, kas olete plaaninud mingeid nõupidamisi ning võimalikke tulevikku vaatavaid otsuseid?

Kuna see soovitus ei ole nii pikk, et seda ei kannataks siin ette lugeda, siis ma hea meelega loen selle ette. Siis on kõik saalis olijad asjaga ühtviisi kursis. Komisjon soovitab Eestil tugevdada 2014. aasta eelarvemeetmeid, võttes arvesse komisjoni 2014. aasta kevadprognoosi kohaselt tekkivat lõhet 0,3% SKT-st – mis see lõhe on, sellest võime hiljem täpsemalt rääkida –, mis osutab riskile kalduda oluliselt kõrvale stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetest; tugevdada märksa eelarvestrateegiat, et tagada keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamine 2015. aastal ja selle järgimine edaspidi; täiendada eelarve tasakaalu reegleid siduvamate mitme aasta pikkuste kulueesmärkidega keskpika perioodi eelarveraamistiku raames ja jätkata avaliku sektori kulutuste tõhustamist. Selle viimasega – soovitusega jätkata avaliku sektori kulutuste tõhustamist – saab lausa sajaprotsendiliselt nõustuda. Ma arvan, et see on iga valitsuse eesmärk seni olnud ja saab kindlasti olema ka edaspidi.
Mida sellest etteloetud soovitusest välja lugeda saab? Saab lugeda kahte asja. Ühelt poolt saab lugeda seda, et Eesti on ise endale võtnud Euroopas ühe kõige konservatiivsema ülesande hoida eelarve mitte ainult tasakaalus – me teame, et Euroopa Liidus on kokku lepitud, et kuni 3% võib miinusesse minna –, vaid meil on märksa ambitsioonikam eesmärk. Me ei räägi üldse mingist miinusest, me ei räägi ka tasakaalust, vaid me sihime ülejääki. Komisjon ütleb, et kuna majandusel läheb 2014. aastal nende hinnangul kehvemini, kui nad arvasid aasta tagasi, siis satub selle ülejäägi ehk meie enda seatud sihi saavutamine ka järgmistel aastatel ohtu.

Sven Sester, teine täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Täiesti õige, me mõlemad saame ühtemoodi aru, mida komisjon on meile soovitanud ja mille kohta märkused teinud. Minu küsimus teile on, kas me seame oma eesmärgid uuele level'ile. Kas me vaatame oma tulevikuvisiooni üle? Kas me lõdvestume ja seame endale seadusega madalamad sihid kui need, mida me seni oleme järginud? Ma pean silmas näiteks eelmist aastat. Kas me teeme mingeid muudatusi lähimal ajal ja lähimatel aastatel, lähtudes mingitest uutest eelarve prioriteetidest?

Kui küsimus on 2014. aasta eelarve kohta ja selle kohta, kas me peaksime tänavuses eelarves suuri muudatusi tegema, siis kui me vaatame koosmõjus majanduskasvu arve ja reaalseid maksulaekumisi, siis võib öelda, et praegu me liigume ennaktempos. Meie maksulaekumised on 55 miljonit ehk 0,3% võrra SKT-st suuremad kui eeldatud – mitte väiksemad, nagu komisjon viitab. Seetõttu ei saa veel rääkida, et me peaksime tänavu mingeid eelarvemuudatusi tegema – ei ole põhjust. Küllap ka komisjon saab peagi väga värsked maksulaekumiste andmed kätte ja siis on võimalik neid oma analüüsides arvestada.
Kui küsimus on tulevaste aastate kohta, siis kinnitan, et me oleme pärast seda, kui komisjon oma hinnangu andis, meetmeid tarvitusele võtnud. Rahandusministeeriumi prognoos nägi ette, et kuna majanduskeskkond on võrreldes aastataguse ajaga halvenenud, siis oleks Eesti riigieelarve ehk valitsussektor järgmisel aastal täpselt struktuurses tasakaalus. Me oleme valitsuses kokku leppinud, et struktuurne tasakaal ei ole piisavalt ambitsioonikas eesmärk, ja me sihime ülejääki. Oleme juba võtnud vastu otsuseid, mis järgmise aasta eelarve struktuursesse ülejääki viivad. Peagi, keset kuuma suve, asume eelarvet tegema. Parlamendile esitame selle septembri jooksul, nii nagu kord ette näeb. Kas me teeme veel samme selleks, et positsiooni parandada, seda näitab aeg. Loomulikult peame arvesse võtma kõige värskema prognoosi, selle pinnalt me need otsused langetame.

Nüüd kaks täna registreeritud täpsustavat küsimust. Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Euroopa Komisjoni soovitused tõesti tuginevad muu hulgas komisjoni enda kevadprognoosile, mis omakorda saab tugineda esimese kvartali andmetele. Hea maksude laekumine on jätkunud ka aprillis ja vist maiski, kui teie andmeid aluseks võtta. Nii et eelarvepositsioon võib osutuda paremaks, kui on Euroopa Komisjoni kevadprognoosis. Ma tahan aga küsida hoopis komisjoni soovituste kohta tööturu valdkonnas. Tööturgu jälgib komisjon kõigi liikmesriikide puhul eriti tähelepanelikult, kuna tööturu ja tööhõivega on probleeme. Kas Euroopa Komisjon pakub Eestile tööturu osas mingisuguseid suunamuutusi, võrreldes varasemate soovitustega? Mida komisjon arvab meil kavandatavatest reformidest, näiteks töövõimereformist?

Komisjon soovitab tugevdada madalapalgalistele töötajatele suunatud meetmete kaudu nende stiimulit tööl käia. Ka tuleks inimeste aktiveerimiseks tehtavad jõupingutused koondada tööturust kõige enam eemaldunud inimestele, eelkõige tagades töövõimereformi õigeaegse vastuvõtmise ja rakendamise. Mitmed aspektid puudutavad perepoliitikat ja lapsehoiuteenust, aga soovin rõhutada just seda, et töövõimereformi käivitamine on komisjoni hinnangul väga vajalik. See aitab tööle hakata nendel inimestel, kes praegu on sunnitult tööturult eemal, aga kes väga tahaksid tööd teha. Ma olen väga tänulik Euroopa Komisjonile selle soovituse eest. See on üks soovitustest, mis aitab meil oma plaanitud reforme ellu viia ja näitab, et me oleme ka rahvusvaheliselt vaadatuna väga õigel teel. Samuti on otseselt komisjoni soovitustega kooskõlas valitsuse plaanid, mis puudutavad struktuurifondide raha kasutuselevõttu töökohtade loomisel. Me olemegi plaaninud kõige rohkem vahendeid suunata n-ö riskirühmadele, sh noorte tööpuuduse vastu võitlemiseks ja ka madala kvalifikatsiooniga töötute tööle aitamiseks. Nii et võib küll öelda, et tegu on üksühese positiivse toega plaanidele, mis me oleme enesele seadnud. Selle üle on loomulikult väga hea meel.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma küsin Euroopa Komisjoni soovituste selle osa kohta, mis puudutab kohaliku omavalitsuse tulude ja kulude tasakaalustatust. Nagu te väga hästi teate, 2009. aastal nõrgendati kohaliku omavalitsuse tulubaasi tunduvalt: neile laekuva tulumaksu protsenti vähendati 11,93-lt 11,4-ni, kärbiti teederaha ja tasandusfondi. Härra peaminister, mis samme te olete plaaninud teha, et kohaliku omavalitsuse kulud saaksid tuludega kaetud?

Ma olen seda varemgi öelnud, aga hea meelega kordan üle, et meil on plaanis väga suur osa Euroopa Liidu järgmise perioodi eelarvevahenditest suunata selleks, et omavalitsuste osutatavad teenused viia uuele tasemele. Ma pean silmas nii haridusteenuseid, sh erivajadustega õpilastele, kui ka sotsiaalteenuseid – põhimõtteliselt kõiki tähtsamaid teenuseid, mida omavalitsused oma kodanikele pakuvad. Seda konkreetset soovitust või kogu seda teemat oli mul võimalik Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barrosoga pikemalt omavahel arutada ja tema avaldas väga tuge sellele mõttele, et me võtame Euroopa rahast heas mõttes maksimumi. Me tõesti ei sea eesmärgiks mitte selle, et me raha lihtsalt kuidagi ära kasutaks, vaid et me selle abil positiivse motivaatorina aitame omavalitsused suuremale koostööle ja nende teenuste kvaliteedi uuele tasemele. Vahest mõned teist vaatasid meie ühist pressikonverentsi, mille me eelmisel nädalal Brüsselis koos José Manuel Barrosoga andsime. Seal ta tegi päris mitu vihjet juba ka nende soovituste kohta, aga ütles sedagi, et komisjoni arvates tuleks Eestis edasi minna vabatahtliku haldusreformiga. See motiveeriks omavalitsusi koostööd tegema. Põhirõhk oli just nimelt koostööl ja positiivseks peetaval liitumisel, kindlasti mitte sunnil.

Austatud Marianne Mikko ja Andrus Ansip, ma olen päris kindel, et Riigikogu juhataja andis märku, et saalist saab esitada kaks täpsustavat küsimust. Nii et palun vabandust, aga ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine on Kadri Simsoni küsimus haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovskile. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud haridusminister! Tori vallas asuvas Viira Koolis on viimased üheksa aastat tegeldud lastega, kes õpi- või käitumisraskuste tõttu pole oma endises kodukoolis hakkama saanud. See oli esialgu võimalik tänu riigipoolsele õpilaskodude toetusele. Koolide rahastamise uue mudeli korral ei jõua vald enam seda kooli üleval pidada ning märtsi lõpus otsustati kool ja õpilaskodu augusti lõpus sulgeda. Millises ulatuses riigi toega tuleb teie hinnangul aidata selliseid probleemsete lastega tegelevaid koole ja nende püsimajäämist või tulebki need koolid koolivõrku korrastades lihtsalt kinni panna?

Austatud küsija! Kindlasti ei ole koolivõrgu korrastamisel raha kõige olulisem. Olulisim on see, et kõik õpilased saaksid oma vajadustele vastava kvaliteetse hariduse. Muidugi on hariduslike erivajadustega, sh käitumisraskustega laste hariduse küsimus ääretult tähtis ja selles kontekstis on loomulikult vaja ka põhimõttelist riiklikku lähenemist sellele. Oleme niisugustel juhtudel, kui probleemiks ei ole füüsiline või vaimne puue, vaid tegemist on keerulise sotsiaalse taustaga ja halvasti käituvate õpilastega, näinud esimese eelistusena siiski seda, et nad käiksid koolis võimalikult kodu lähedal. Aga selles koolis peab siis olema vastav toetusmehhanism. Samas, teatud juhtudel on arusaadav ja ka mõistlik, et need lapsed on õppeprotsessi ajal majutatud õpilaskodudesse. Viira Koolile on Haridus- ja Teadusministeerium õpilaskodude programmi raames eraldanud 46 000 eurot – 2000 eurot õpilase kohta aastas. Kokku on seal 23 õpilast. Põhimõtteliselt tulenes otsus too kool sulgeda eeskätt sellest, et seal on olnud väga vähe õpilasi. Nendest viis lõpetab sel aastal, seitse järgmisel aastal ja piirkonnas on ka teisi koole, kus õpilaskodu on olemas, sh väga lähedal asuv Vändra Gümnaasium.

Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Nagu te väga õigesti mainisite, Viira Koolis õppisid vaid üksikud koduvalla lapsed ja vald pidas üleval kooli, kuhu olid tulnud õppima teiste Pärnu omavalitsuste lapsed. Ja need olid lapsed, kes teatud probleemide tõttu, mõned ka seetõttu, et nende vanemad hoolitsesid nende eest halvasti või olid kriminaalse taustaga, vajasid turvalist koolkodu. Te ütlesite, et need lapsed võivad minna kooli kuhugi mujale, kus on samasugused olukorrad, või siis eelistatult tagasi oma kodupaika, kus probleemid ongi tekkinud. Milline on ministeeriumi suhtumine üldse koolkodude projekti, õpilaskodude projekti ja millist rahastamisperspektiivi te saate lubada järgmiseks ja ülejärgmiseks õppeaastaks?

Nagu te märkisite, enamik selle kooli õpilasi oli väljastpoolt Tori valda. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi on iga kohaliku omavalitsuse kohustus tagada põhiharidus oma valla või linna lastele. Kahjuks ei saa ma hetkel teile anda ülevaadet, kuidas on kohalikud omavalitsused nende konkreetsete laste puhul selle küsimuse lahendanud, kus koolis on neile kohta pakutud. Aga vastates laiemalt küsimusele, kuidas suhtuda õpilaskodudesse, siis nagu ma ütlesin, peaks perekonnast eemal, kodukohast kaugel õppimine eriti põhikoolieas laste puhul olema siiski viimane võimalus. Seda peaks kasutama vaid siis, kui teistmoodi ei ole võimalik asja lahendada – kui on probleemid perekonnas või kodukoha koolis. Eelkõige aga peaksid kool, lapsevanemad, valla või linna sotsiaaltöötajad püüdma ühiselt lahenduseni jõuda sellessamas kodukohas. Juhul kui see ei ole võimalik, siis, nagu ma ütlesin, on üle Eesti mitmeid koole, kus on õpilaskodu. Pärnumaal on sellised veel Tõstamaa Keskkool ja Kilingi-Nõmme Gümnaasium lisaks juba mainitud Vändra Gümnaasiumile. Aga kindlasti need lapsed, kes vajavad võimalust õpilaskodus elada, peaksid selle võimaluse saama. Samas on praktika näidanud, et selle tegelik vajadus on väiksem, kui ühiskonnas arvatakse ja ministeerium on prognoosinud. Tegelikult eelistavad lapsed ka ise jääda kodukohta, kui seal on neile vajalikud võimalused tagatud, ja see peakski olema meie põhiline prioriteet. Ja vaid juhul, kui sedaviisi ei ole võimalik ühe või teise lapse probleemi lahendada, tuleks seda kindlasti teha õpilaskodu abil.

Teine täpsustav küsimus, Kadri Simson.

Lugupeetud minister! Te just ütlesite, et vajadus on väiksem, kui see senimaani paistnud on. Samas avaldatakse kord aastas statistika sadade laste kohta, kes on koolisüsteemi jaoks kaduma läinud ilma põhiharidustki kätte saamata. Kindlasti on sajad lapsed aastas väga suur kadu. Aga nende 21 Viira Kooli töötaja jaoks on olukord üsna trööstitu. Töö, mida nad on koolis teinud ligi kümme aastat, ei lähe justkui kellelegi enam korda, ka valmistavad neile muret tööalased tulevikuväljavaated, sest vallas jagub erialast tööd neist vähestele. Samas lapsi, kes põhikooli lõpetamiseks erikohtlemist vajavad, ei ole ikkagi Eestis vähemaks jäänud. Milline on teie sõnum kooliõpetajatele ja kasvatajatele, kes on teinud 24/7 režiimis seda vajalikku tööd ja tunnevad nüüd, et nii vald kui riik on nad mittevajalikena kõrvale tõuganud?

Aitäh! Esiteks, teie esimene remark. Pean sellega sajaprotsendiliselt nõustuma. Ka sada last, kes ei saa põhiharidust, on kindlasti suur probleem. Tegelikult on Eestis ligi 10% neid noori, kes katkestavad oma koolitee kas põhihariduse saanuna või isegi ilma selleta. See on üks mure, millega valitsus kindlasti tegeleb, ja tegeleb sihiga muuta õppeprotsess kaasavamaks, et kõik õpilased saaksid vajaliku hariduse. Teisest küljest, nagu te teate, analüüsib haridusministeerium uues valitsuses vajadust tõsta koolikohustuse eapiiri, et kõik õpilased siiski omandaksid tööturul vajaliku hariduse.
Kordan, et kindlasti on õpilaskodud teatud juhtudel vajalikud, aga ma viitasin asjaolule, et paljud on võib-olla harjunud mõtlema, et õpilaskodusse minek on kohe esimene valik. Tegelikult ei ole. Näiteks Pärnumaal on õpilaskodudes ainult 1,86% õpilastest, riigi keskmine on 1,69%. Kui me oleme mõnes kohas kaalunud kas kutsekooli või riigigümnaasiumi juures õpilaskodu vajadust, siis oleme arvanud, et sinna soovijaid on rohkem, kui tegelikult on. Õpilased üldiselt tahavad elada kodus. Loomulikult on erandjuhtumeid, kus kodus elamine on teatud põhjustel probleemne. Me ei tohiks selle fakti ees silmi kinni panna ja arvata, et kui need lapsed on õpilaskodusse pandud, siis võib unustada probleemi, mis neil kodus on. Nädalavahetustel käivad nad ju ikka kodus. Koostöös valla või linna sotsiaaltöötajatega peaks püüdma midagi ette võtta.
Mis puutub Viira Kooli töötajatesse, siis kindlasti on nad teinud väga tänuväärset tööd. Ma loodan, et heade spetsialistidena leiavad nad erialast rakendust kas mõnes lähedal asuvas vallas või Pärnu linnas või kuskil mujal. See otsus, pean rõhutama, on ju Tori valla vastu võetud, see ei ole riigi otsus. Riik on sellele koolile oma võimaluste kohaselt toetust maksnud. Aga kui on arvatud, et seda kooli ei ole mõistlik pidada, siis loodetavasti suudetakse nende spetsialistide tööprobleemile lahendus leida. Loomulikult on see igati tänuväärne töö, mida väga paljud inimesed üle Eesti teevad. Loodan, et Viira Kooli spetsialistid leiavad erialast rakendust ka edaspidi.

Palun ministritel oma vastused mahutada kahe minuti sisse! Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra esimees! Hea minister! Viira Kool on üks näide, kuidas meil Eestis suhtutakse erivajaduste ja õpiraskustega õpilastesse. See on minu arvamus. Minul on Lääne- ja Ida-Virumaa koolides toimuvat jälgides viimastel aastatel jäänud mulje, et me püüame õpiraskuste ja erivajadustega laste jaoks eraldatavaid vahendeid kogu aeg kokku tõmmata ega taha nendele probleemidele suurt tähelepanu pöörata. Kas mul on õige arvamus ja kui on, kas me jätkame niimoodi või oleks vaja selles osas pööre teha?

See ei vasta tõele. Aga süsteemi, kuidas hariduslike erivajadustega laste õpet toetatakse, muudetakse pidevalt. Üldjuhul on selle rahastuse maht kasvanud. Kui teil on küsimusi konkreetse kooli või omavalitsuse kohta, siis palun esitage mulle need kirjalikult, me võime summad üle kontrollida. Ma siiski ei usu, et kuskil on hariduslike erivajadustega ehk HEV laste õppe toetamine riigi poolt vähenenud. Küll aga on kontseptsioonis mindud üle kaasava hariduse põhimõttele. Selleks kohustab Riigikogus vastu võetud seadus. Põhimõte on vähem isoleerida hariduslike erivajadustega lapsi eriklassidesse ja -koolidesse ning püüda neid rohkem kaasata normaalsesse õppetöösse tavaklassides. Seda muidugi eeldusel, et luuakse vajalikud tugistruktuurid, et need õpilased hakkama saaksid. Sellega on tõesti probleeme ja üsna palju pingeid olnud, püüame neid lahendada koostöös kohalike omavalitsustega. Nagu te teate, on käivitamisel maakondlikud Rajaleidja keskused, mis hakkavad pakkuma professionaalset õppetuge hariduslike erivajadustega lastele. Lisaks on valitsus kokku leppinud, et me võimaldame tugispetsialistide rahastamist riiklikust haridustoetusest. Mis puutub raskemate erivajadustega ehk HEV2 lastesse, siis on võetud suund, et riik võtab endale suurema vastutuse ja uue Euroopa Liidu eelarveperioodi raha abil ajakohastatakse spetsiaalselt nendele mõeldud koolide võrgustik üle riigi, et kõigil oleks võimalik haridus saada.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kas Tapa Erikoolis kõigi tema probleemidega – näen teid juba naeratamas – on suudetud kodurahu saavutada? Kas õpilased on ikka jooksus ning kuidas läheb kahe kooli ühendamine ja uue maja ehitamine?

Tegemist on pikema protsessiga, mille käigus me püüame kogu erikoolidele lähenemist natukene muuta. See on tekitanud pingeid. Osa nendest pingetest on olnud asjatud, aga möönan, et me oleksime võinud korraldada kõike viisil, et asjaosalised oleksid protsessist paremini aru saanud ja tõenäoliselt oleks siis asi paremini läinud. Teatavasti Tapa Erikooli uue õppekompleksi rajamine käib täie hooga. Järgmise aasta 1. jaanuariks peaks see valmis olema. Loodame, et nii lähebki. Paralleelselt käib ka koolide ühendamine mitte lihtsalt juriidiliselt üheks asutuseks, vaid sisuliselt ühtseks tervikuks. Loodame diferentseerida õppekohati need õpilased, kes vajavad natukene rangemat režiimi, ja need, kelle hariduslikud erivajadused on selles mõttes väiksemad. Eesmärk on paremini kasutada spetsialiste, kes praegu mitmes koolis laiali on, ja lõppkokkuvõttes pakkuda haridust, mis nendele õpilastele vajalik on. Olen ikka rõhutanud seda, et haridusministeerium ei ole vanglateenistus. Meie eesmärk peab olema pakkuda nendes koolides õppivatele lastele piisavalt tuge, et nad hiljem siiski ühiskonnas korralikult hakkama saaksid. Möönan, et tõsiseid probleeme on olnud nii Tapa Erikoolis kui mujal, aga töötame selles suunas, et need saaksid lahendatud ja me jõuaksime erikoolides kvaliteedi mõttes uuele tasemele.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Nüüd küsimus peaminister Taavi Rõivasele. Tõnis Palts, palun!

Lugupeetud peaminister! Ma ei soovi, et te hakkate pikalt seletama – ütlen seda aja kokkuhoidmiseks –, kui hea on struktuurne tasakaal. Samuti ma ei soovi kuulda teie sangarlikest saavutustest maksulaekumiste parandamisel juba selle lühikese ajaga. Aga kas te võite mulle öelda järgmist? Aastate 2014–2017 riigi eelarvestrateegias oli nominaalne eelarvepositsioon tasakaalus. Uues eelarvestrateegias, mis on koostatud ja esitatud teie juhtimisel, on nominaalne eelarvepositsioon –0,7%. Kas teie arvates on eelarvepositsioon halvenenud? Ei või jah?

Aitäh küsimuse eest! Tänavused majandusanalüüsid on välja toonud, et majanduskasv võib nii 2014. aastal kui 2015. aastal olla tagasihoidlikum kui varem prognoositud. Eriti puudutab see käesolevat aastat. Kui majanduskasv on tänavu väiksem, siis see toob sõltumata sellest, kas valitsus teeb muudatusi või mitte, arvatavasti kaasa väiksemad maksulaekumised. See võib põhjustada ka nii sel kui järgmistel aastatel kehvema eelarvepositsiooni. Me vaatasime 2014. aasta prognoosi, mille Rahandusministeerium tegi. Seal polnud kirjas mitte valitsuse plaan, vaid majanduskeskkonna seisu kommenteeriv nending, et kui me midagi ette ei võta, siis me järgmisel aastal eelarvet ülejääki ei saa. Too prognoos kinnitas, et kui me mingeid muudatusi ei tee, siis me jõuame struktuurselt nulli. Praegune valitsus on juba jõudnud samme astuda, et selle prognoosiga võrreldes eelarvepositsiooni parandada. Seni oleme seda teinud 0,2% võrra SKT-st. Eks aeg näitab. Ma ei välista sugugi, et sügisel tuleb meil veel teatud otsuseid teha. Aga kindlasti enne, kui me neid teeme, me väga hoolega jälgime, millised on olnud 2014. aasta maksulaekumised. Need on rääkinud natukene teistsugust keelt kui majandusprognoos ja sellega peab arvestama. Ei saa ainult prognoosi alusel otsuseid teha, tuleb ka reaalsust arvestada.

Tõnis Palts, palun!

Lugupeetud peaminister! Ma küsisin konkreetselt raamatupidamislikku vastust, kas eelarvepositsioon on halvem või parem, kui võrrelda kaht dokumenti. Praegu te vastasite nii, nagu üks spiiker Tallinna Linnavolikogus. Ja kui te niimoodi jätkate, siis lõpetate ka nii, nagu see mees – lollide kuningana. Aga minu täpsustav küsimus on selline. Kas te väidate, et uus riigi eelarvestrateegia on just sellepärast rohkem miinuses, et laekumised on väiksemad kui eelmises eelarvestrateegias kirjas olevad laekumised?

Ma loodan, et te ise saite täpselt aru, mida küsida soovisite. Aga ma esimeses vastuses juba ütlesin ja püüan kannatlikult veel selgitada, et tulenevalt majanduse olukorrast 2014. aastal on reaalne võimalus, et maksulaekumised jäävad oodatust väiksemaks. Seetõttu ka eelarvepositsioon halveneb, muidugi kui me ei võta vastu otsuseid, mis kas maksulaekumisi parandavad või kulusid vähendavad. Tegelik seis on selline – me saame vaadata seniseid maksulaekumisi –, et esimese viie kuu maksulaekumised on 0,3% võrra SKT-st paremad, kui me prognoosisime ja eelarvet tehes ette nägime. Nii et eelarvepositsioon on juba parem. Öelge nüüd teie, kas see on hea uudis või halb uudis. Ühelt poolt prognoos näitab, et asjad on tänavu halvasti, ja SKT näitaja seda mingil määral ka kinnitab. Samas maksulaekumised, millest eelarve tulupool kõige rohkem sõltuvuses on, näitavad vastupidist trendi, need ei näita seda, et eelarvepositsioon tegelikult halvem on. Vastupidi, esimesel viiel kuul oli seis parem. Kui me vaatame järgmisi aastaid, siis kõik sõltub täpselt samamoodi sellest, milliseks prognoositakse majanduskasvu, aga väga olulisel määral muidugi ka sellest, kuidas reaalselt maksud laekuvad. Isegi siis, kui majanduskasv jääb oodatust tagasihoidlikumaks, on võimalik, et tänu näiteks maksupettuste vastu võitlemisele maksulaekumised tegelikult paranevad.

Teine täpsustav küsimus, Tõnis Palts, palun!

Lugupeetud peaminister! Küsimusi esitan siin mina. Te ütlesite mulle, et vastake nüüd ise. Aga te ikkagi ei vastanud mu küsimusele. Ma küsisin vahe kohta kahe dokumendi vahel. Ma väidan, et kahes dokumendis see puudujääk, mida te ennustasite, tulenes ainult suurematest kuludest. Kui võrrelda kahte dokumenti ega mitte arvestada seda, mis te oma arvates olete sangarlikult saavutanud praegu maksulaekumiste parandamisel, siis tegelikult te tunnistasite, et te olete kulusid võrreldes eelmise koalitsiooniga suurendanud.

Ei, see ei ole täpne. Valitsussektori positsiooni on valitsusliidu leppe tulemusena parandatud. On ka selliseid meetmeid, mis positsiooni küll halvendavad, aga samas valitsussektori kulusid mitte ei suurenda. Näiteks kui mõned maksud langevad, siis jääb teatud raha küll kokku kogumata ja see mõjutab eelarvepositsiooni negatiivselt, aga meede ise ei suurenda kulusid. Kui me vaatame valitsuse plaanide, sh lastetoetuste suurendamise ja maksude langetamise mõju kulupoolele, siis on see täpsustatud andmetel 156,2 miljonit eurot. Ja eelarve teisel poolel, kus on katteallikad, on 232,8 miljonit. Kui te kiiresti arvutate, siis näete, et see vahe positsiooni parandamiseks on 76,6 miljonit eurot. See on valitsusliidu leppe otsene rahaline mõju. Kõike 76,6 miljonit eurot ei ole meil siiski võimalik kasutada sajaprotsendiliselt positsiooni parandamiseks, sest lisaks valitsusliidu leppele on valitsusel ka teisi olulisi kanaleid, kuhu maksumaksja raha suunata. Mitmed investeeringud peavad jätkuma pelgalt selleks, et meie objektide seisukord ei halveneks, ka tuleb kulusid teha mitme reformi elluviimise esimeses etapis. Oleme praeguseks jõudnud kokkuleppele, et eelarvepositsiooni parandamiseks läheb sellest 76,6 miljonist umbes pool. Aga fakt on see, et positsioon paraneb.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Esmaspäeval siin arupärimisele vastates te kinnitasite, et koalitsioonilepingus kokkulepituga võrreldes on katteallikates 40 miljonit eurot rohkem, kui tuleb teha kulusid. Ma küsin: mille pärast te siis teederaha 24 miljonit ära võtate? Sealt jääb ju 16 miljonit järele. Teederaha äravõtmine on majanduslik rumalus. Miks te tegelete majandusliku rumalusega?

Nagu ma esimesele küsijale vastasin, peame tulenevalt sellest, et prognoosid näitavad tänavuseks väiksemat majanduskasvu, tegema otsuseid, mis riigieelarve positsiooni parandavad. Ja just nimelt 40 miljoni euro ulatuses, mis moodustab ligikaudu poole sellest 76,6 miljonist, mida ma nimetasin, ongi meil plaan eelarvepositsiooni parandada. Eesmärk on olla kindel, et me mitte ainult ei jõua oma rahaasjadega tasakaalu, vaid saavutame ka väikese ülejäägi. Seda väikest ülejääki ongi vaja sihtida kas või selle pärast, mille kohta küsis täna esimeses küsimuses kolleeg Sven Sester. Soovime olla ka välispartnerite silmis kindlalt vähemasti tasakaalu kursil, aga ka ülejäägi kursil. Väikese varuga planeerimine annab meile tunduvalt suurema kindlustunde, et ka Euroopa Komisjon, kes sõltumatu vaatlejana meie eelarve struktuurset positsiooni hindab, näeb, et me iseendale seatud eesmärgid täidame. Just seepärast ongi valitsus teinud otsuseid, mis peavad silmas eelarvepositsiooni parandamist.

Tiit Tammsaar, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Eks meid kõiki teevad natuke murelikuks praegune majanduskasv Eesti riigis ja eelmise aasta mitte kõige paremad tulemused. Ühe põhjusena on välja toodud, et majanduskasvu pidurdas soe talv, mille üle ajakirjandus on tõsiselt ilkuda võtnud. Võib-olla seletaksite veel kord lahti nii ajakirjanduse kui ka kõigi parlamendiliikmete jaoks, kuidas soe talv meie majanduskasvule halvasti mõjus?

Kindlasti tuleb alustuseks öelda, et esimese kvartali esialgsetes majanduslangust peegeldavates tulemustes on osa ka sellel, et meie väliskaubanduspartneritel läks oodatust halvemini. Ja isegi kui näiteks Rootsis SKT justkui kasvas, siis Rootsi eksport, millest omakorda meie eksport on väga suures sõltuvuses, oli languses. Ka sealt tuli osa sellest miinusest. Aga tegelikult ei tasu siin midagi nalja heita. Ma olen teiega nõus, kui te räägite sooja talve mõjust. Osalt sooja talve tõttu, osalt paremate elektriühenduste tõttu vähenes Eestis esimeses kvartalis elektri tootmine tervelt viiendiku võrra. Elektri tarbimine küll sama palju ei vähenenud. Aga meil on nüüd mitte ainult Estlink 1 elektriühendus Soomega, vaid ka Estlink 2 seal kõrval, mis tähendab seda, et korraga saab vajaduse korral kuni 1000 megavatti elektrit Põhjamaadest Eestisse osta. Tarbija seisukohast võttes on see palju soodsam positsioon. Me saame osta energiat, mis on parajasti ümbruskonnas kõige odavam. Samas Eesti Energia tootmisele mõjus see üksjagu halvasti. Ma usun, et tootmise viiendiku võrra kukkumine aasta võrdluses on väga tõsine löök ja see mõjutas ka SKT näitajat. Ilmselt keegi siin ei kahtle, et kui Eestis elektri tootmine tervikuna nii palju kahaneb, mõjutab see ka SKT-d. Meil on väga lõppjärku jõudnud plaan rajada täiendav elektriühendus ka Läti suunal ja kui see valmis saab, siis Eesti Energia positsioon ja üldse Eesti elektritootmise positsioon kindlasti paraneb. Meil on võimalik elektrit ka Lätti müüa ja seetõttu tulevikus on seis parem.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Nüüd küsimus haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovskile. Yana Toom, palun!

Ma tänan, härra eesistuja! Austatud minister! Mõni nädal tagasi vastas meie arupärimisele sotsiaalminister proua Helmen Kütt. See arupärimine puudutas seda, et Keeleinspektsioon oli üpris lühikese aja jooksul kontrollinud ja trahvinud lausa mitutsada meedikut, põhiliselt Ida-Virumaal. Hiljem proua Kütiga rääkides sain teada, et olete temaga justkui seda probleemi arutanud ja jõudnud järeldusele, et on vaja korraldada ekstra meedikute jaoks keelekursused, kus neile õpetataks mitte olmekeelt, vaid eelkõige meditsiinikeelt, mida nende igapäevases töös vaja läheb. Kas see info vastab tõele ja kui vastab, siis millal võiks see ime juhtuda?

Aitäh! Ma ei usu, et see ime on. Ma olen ikka seda meelt olnud, et selleks, et lõppkokkuvõttes saavutada meie kõigi ühine eesmärk, et Eestis inimesed nii meditsiinis kui teistes sektorites räägiksid ka eesti keelt, peaks riik neid selles püüdes toetama, sh keelekursustega. On tõsi, et on mõistlik eri sihtrühmadele pakkuda erineva suunitlusega keelekursusi, mitte üleüldisi, kus erinevate huvide ja vajadustega inimesed kõik ühes klassis on. Varem on seda ka tehtud Euroopa Liidu raha toel. Näiteks perioodil 2007–2010 sai keeleõppe arendamise programmi raames koolitust 120 Narva Haigla töötajat, 87 Lääne-Tallinna Keskhaigla töötajat, 120 Ida-Viru Keskhaigla töötajat, 13 Kiviõli Tervisekeskuse töötajat, 30 Narva-Jõesuu Hooldekodu töötajat, 20 Kohtla-Järve Vanurite Hooldekodu töötajat ja 30 Iru Hooldekodu töötajat. Järgmises vastu võetud programmis oli ka plaanitud meditsiinitöötajatele keelekursusi pakkuda, kuid rahastuse puudumise tõttu jäi see ära. Arutasime seda probleemi eile Eesti keelenõukogus, kus see küsimus ka selgelt üleval on. Paraku ei ole seni lõplikku selgust, mis saab täiskasvanutele keele õpetamisest järgmisel perioodil üldse ja ka lõimumiskava kontekstis. Ma soovin väga, et lähiajal selles osas selgus saabuks. Olen tõesti ka sotsiaalministriga sellel teemal rääkinud, püüame koostöös leida võimalusi meditsiinitöötajatele erialase eesti keele kursuste pakkumiseks.

Yana Toom, palun!

Ma tänan, härra eesistuja! Austatud minister! Tookord vastas minister Kütt ühele küsimusele nii, et Keeleinspektsioonil ei ole kombeks ja neil pole ka kohustust kooskõlastada oma tööplaani ministeeriumidega. Kas selline olukord jääb püsima ka tulevikus või on kavas seda kuidagi muuta? Ma pean praegu silmas eelkõige tervishoiusfääri. Mis seal salata, olukord on ju selline, et meil arste paraku ei jätku. Ja kui me hakkame neid Ida-Virumaal veel Keeleinspektsiooni kaudu terroriseerima, siis ega me sellega asjade seisu ei paranda.

Sotsiaalministriga asja arutades olen ka mina aru saanud, et Ida-Virumaal ei pea ilmtingimata kõik arstid ja õed heal tasemel eesti keelt oskama. Selle, et eesti emakeelega inimene saaks seal eesti keeles arstiabi, saab tagada ka muul moel. Pikas plaanis, loomulikult, küllap me oleme teiega ühte meelt, võiksid kõik Eestis elavad inimesed eesti keelt osata. Nüüd on küsimus, kuidas seda piisavalt hästi motiveerida.
Mis puutub Keeleinspektsiooni praegu koostatavasse tegevusplaani, siis iseseisva asutusena teevad nad seda ise. Küll aga on tõesti ka minul küsimus, mille alusel seda tehakse. Kas see tõesti peegeldab tegelike kaebuste hulka või lähtuvad nad mingisugustest teistest kaalutlustest. Teisest küljest on selge, et Keeleinspektsioon on tegutsenud kehtiva õigusruumi raames ja tema tegevus kindlasti vastab igati seadusele. Selleks, et neid küsimusi arutada, on mul 18. juunil plaanis kohtumine Keeleinspektsiooni peadirektoriga. Siis arutame ka seda, kuidas luua eesti keele õppimist motiveeriv süsteem. Üldiselt on Keeleinspektsioon aina rohkem üle läinud trahvimiselt ja karistamiselt inimeste motiveerimisele ja keelekursustele suunamisele. Aga olen nõus, et keelekursuste kvaliteet ja vastavus reaalsetele vajadustele jätab soovida.

Teine täpsustav küsimus, Yana Toom, palun!

Ma tänan, härra eesistuja! Austatud minister! Oli natuke imelik kuulda, et see on iseseisev organisatsioon. Ta muidugi on iseseisev, aga minu teada ta siiski allub Haridus- ja Teadusministeeriumile. Aga see selleks. Küsin teilt seda, kas te olete haridusministrina või üldse valitsusliikmena kaalunud oma kolleegidega ettepanekut, et mõneks ajaks alandada keelenõudeid nendele inimestele, kes igapäevases töös kõrgemat eesti keele taset ei vaja. Me siin Riigikogu saalis kunagi rääkisime näiteks Narva abipolitseinikest. Teine näide on lasteaiaõpetajad, kes õpetavad lapsi ainult vene keeles vene rühmades. Kui ei ole arutanud, siis miks?

Esiteks, üks positiivne muudatus selles osas tuleb. Alates 1. jaanuarist 2015 ei ole keeleseaduse nõuete rikkumine enam karistusseadustiku mõttes väärtegu ega muidugi ka mitte midagi raskemat. Tulevikus ei saa inimesi keeleoskusnõuete rikkumise eest trahvida. See punkt on kirjas Riigikogu menetluses olevas karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõus.
Üldjuhul, nagu ma ütlesin, on üsna selge, et meie eesmärk peaks olema toetada inimesi püüdes eesti keel vajalikul tasemel selgeks õppida. On arusaadav, minule vähemasti, et tegu on ilmselgete regionaalsete ja ka valdkondlike erinevustega, mis seavad keeleoskusele ja keeleõppele konkreetseid takistusi. Oleks väga vaja jõuda mingisugusele kokkuleppele, kuidas lahendada need küsimused  niimoodi, et kollektiivide töörahu oleks tagatud ja samas inimestel oleks motivatsioon eesti keelt õppida. Nagu ma ütlesin, ka nendessamades haiglates on võimalik korraldada tööd sellisel viisil, et eesti keeles abi saamine on võimalik. Teisest küljest peaks riik veel kord läbi mõtlema võimalused, kuidas rohkem motiveerida inimesi eesti keelt õppima. Kindlasti tuleb teie tõstatatud küsimus 18. juunil kohtumisel Keeleinspektsiooniga arutlusele ning olen meeleldi valmis pärast seda selgitama nii avalikkusele kui teile, mis mõtted selles vallas on.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra minister! 1. jaanuaril 1998 reorganiseeris valitsus Keeleameti Keeleinspektsiooniks, kutsudes esile ameti tolleaegse juhataja Mart Rannuti terava kriitika. Praegu tundub, et võib-olla oli see otsus tõesti viga. Seda näitab ehk ka Muinsuskaitseinspektsiooni taasmuutmine Muinsuskaitseametiks mõni aasta tagasi. Kas te ei arva, et vea võiks parandada ja reorganiseerida Keeleinspektsiooni Keeleametiks, kellel poleks mitte ainult hirmutav ja karistav, vaid ka õpetav, eksameid korraldav ja keelepoliitikat kujundav funktsioon? Keeleamet vastutaks siis olukorra eest tervikuna.

Ma ei võta praegu seisukohta selle konkreetse ettepaneku suhtes. Aga muidugi on selge, nagu ma juba tunnistasin, et meil on probleeme eesti keele õpetamisega täiskasvanutele. On olnud juhtumeid, kus täiskasvanud inimesed, keda Keeleinspektsioon on suunanud keelekursustele, on kursuste käigus õppinud eesti keelt ettenähtud 300 tundi, aga pärast on ikkagi leitud, et nende keeleoskus ei ole absoluutselt paranenud. Selge, et siin ei ole probleem konkreetsetes inimestes, vaid keelekursuste kvaliteedis.
Praegu põhimõtteliselt järelevalvet eraturul eesti keele õppe pakkujate töö üle ei ole. Pole teada, mil määral saavutatakse eesti keele oskuse parandamise eesmärgid. Loomulikult on see esile kutsunud ääretult palju negatiivseid emotsioone – inimesed on tegelikult tahtnud eesti keelt õppida, on kulutanud selleks oma vaba aega ja raha, aga mõne aja pärast on selgunud, et konkreetne koolitaja ei olnud piisavalt hea selleks, et see õnnestuks. Seega nii riigi toetatavate kui ka laiemalt keelekursuste kvaliteet on asi, millega riik peaks tõsisemalt tegelema. Taas tõstatus see teema ka eile kohtumisel Eesti keelenõukogus. Analüüsime seda edaspidi ka ministeeriumis ja püüame välja mõelda, kuidas seda paremini korraldada.

Aitäh teile!

Infotunni ajaraamidesse mahub vist veel üks küsimus haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovskile. Jaak Aaviksoo, palun!

Aitäh! Ma esitan oma küsimuse hästi lühidalt. 13. veebruaril võttis valitsus vastu elukestva õppe strateegia, milles lepiti kokku, et kolme kuu jooksul tekivad ka rakendusplaan ja üheksa valdkondlikku programmi. Kuidas nende asjadega on ja kas on plaanis, nii nagu selles strateegias ette nähtud, kavandada haridusvaldkonna 2015. aasta eelarve nende üheksa programmi põhiselt ehk üle minna tegevuspõhisele eelarvestamisele?

Aitäh! Esiteks, loomulikult on vastuvõetud elukestva õppe strateegia, mille koostamiseks on paljud osapooled suurt vaeva näinud ja mis valitsuses on heakskiidu saanud, kindlasti haridusministeeriumile tema töös aluseks sõltumata ministrist. Rakendusplaani ja valdkondlike programmide väljatöötamine käib. Tõsi, võrreldes sellega, mis strateegias on kirja pandud, on töö ilmselgelt veninud. Seatud tähtaeg on juba möödas. Aga see ei tähenda, et asjaga ei tegelda. Rakendusplaan iseenesest on ministeeriumis valmis, kuid me tahame selle vastu võtta koos valdkondlike programmidega, mille väljatöötamine käib. Ma loodan, et lähiajal jõutakse kõigega ühele poole, misjärel on dokumendid kindlasti ka kõigile avalikult kättesaadavad. Ja loomulikult on need aluseks tulevikuotsustele, sh eelarve koostamisel.

Tänan Jaak Aaviksood lühikese küsimuse eest ja ministrit lühikese vastuse eest! Palun vabandust Ester Tuiksoolt, kuid aega küsida enam ei ole! Infotund on lõppenud.