Lugupeetud eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Ma loodan püsida ajalises raamis, ehkki öelda on üsna palju. Esmalt soovin tänada Riigikogu kultuurikomisjoni noortepoliitikale ja noorsootööle pühendatud kuulamise korraldamise ning selle teema tõstatamise eest olulist tähelepanu vajava riiklikult tähtsa küsimusena. Nagu Lauri Luik juba ütles, on meil noorte osakaal rahvastikus praegu 22% ehk siis 290 000 Eesti elanikku kuulub vanuserühma 7–26 eluaastat. Noortepoliitika keskne küsimus on, kuidas näeb ühiskond seda 22%, kas see on meie jaoks ressurss, edasiviiv jõud või me näeme selles pigem probleeme ja ohtu. Veelgi enam, teine osa sellest küsimusest on, kuidas see 22% ehk siis needsamad noored suhestuvad laiemalt ühiskonnaga, missugused on nende ootused ja kuidas nad näevad enda kaasatust ühiskonnaellu.
Noorus on mõiste, mille definitsioonis on tavaliselt aluseks võetud bioloogiline vanus, mis eri riikides on erinev, jäädes vahemikku 0–35 eluaastat. Nii et Lauri Luik ja mina kvalifitseeruksime ka veel mõnes riigis noorte hulka, Eestis on aga otsustatud käsitada noortena vanusegruppi 7–26 eluaastat. Peale bioloogilise vanuse iseloomustab noori ja seda vanuserühma ka hulk tunnuseid, mis teeb sellest erilise staatuse ja spetsiifiliste võimalustega ühiskonnagrupi. Nimetan ära mõned olulisemad.
Esiteks, noorus on mitmesuguste üleminekute aeg – üleminek hariduse omandamiselt tööellu, üleminek majanduslikust sõltuvusest iseseisvasse, autonoomsesse ellu, üleminek vanematekodust ja perest oma pere ja elu juurde. Paljuski võib seda transiiditsooni elus kirjeldada liikumisena ebakindluse ja kindlustunde vahel. Trendid nüüdisaegses ühiskonnas on kaasa toonud nende üleminekute individuaalsuse ja ka ebastabiilsuse, vanasti kehtinud kindel elutrajektoor – pere, kool, töö ja iseseisev elu – on asendunud pigem edasi-tagasi liikumisega hariduse, tööhõive, töötuse, majandusliku sõltuvuse ja sõltumatuse vahel. Seda on nimetatud jojo-efektiks. Üleminekuperioodid noorte elus on tänapäeval selgelt pikenenud ja muutunud keerulisemaks kui varasematel põlvkondadel. Edukus nendes üleminekutes on väga tähtis noore inimese tulevikuvõimaluste jaoks. Aastaid tehtud uuringud on kinnitanud ühte tõsiasja: neil, kes satuvad selles elustaadiumis raskustesse, on risk olla kogu elu ühiskonnagrupis, mida võib nimetada sotsiaalselt tõrjutuks. Just seetõttu vajame süsteemset lähenemist noortepoliitikas.
Teine oluline noori iseloomustav asjaolu on see, et noorte staatus, õigused ja hääl on ühiskonnas teiste eagruppide omadest nõrgemad ja noortel on märkimisväärselt vähem võimalusi mõjutada oma eluolu. See on ka arusaadav, kui me mõtleme sellele, et alla 18-aastased noored on alaealised, mistõttu on neil puhtformaalselt märksa keerulisem mõjutada seda, kuidas nende elu on korraldatud. Tänapäeva ühiskonnas näeme üha pikenevat sõltuvust vanemate majanduslikust toetusest. Raskusi on iseseisva elukoha soetamisel, limiteeritud on võimalused tööhõives osaleda ja aktiivne kodanik olla. Noorte elus on erinevaid ja ebavõrdseid olusid, mis sõltuvad enamjaolt tingimustest, nagu ma ütlesin, mida noor ise kontrollida ei saa või ei suuda. Samas aga eeldame noortelt teiste vanusegruppidega võrdset võimekust probleemide ja konkurentsiga edukalt toime tulla, näiteks tööturul. Suur hulk noori loomulikult tulebki toime ja saab väärtuslikke elukogemusi, kuid seejuures paraku taastoodetakse ka välja kujunenud sotsiaalset korraldust ning keerulisematest tingimustest tulijad kui individuaalse vastutusega mittetoimetulijad jäävadki kõrvale, mis süvendab sotsiaalset kihistumist.
Kolmanda spetsiifilise joonena toon välja, et noortel on ebaproportsionaalselt palju raskusi tööturul, nagu siin on ka täna räägitud. Mõned aastad tagasi defineeriti noori tööturu kontekstis üleeuroopalises analüüsis järgmiselt: see on segment Euroopa rahvastikust, kes töötab kõige suuremal määral töökohtadel, mis nõuavad madalat kvalifikatsiooni ja on madalalt tasustatud. Euroopas on noorte tööhõive olukord sellest ajast üldiselt ainult halvemaks läinud ja see, mida tähendab olla riskigrupp tööturu mõttes, on palju ilmsemalt esile tõusnud. Kõik muutused tabavad esimesena ja kõige valusamalt just noori. Statistika järgi on üleüldse ikka nii, et töötus noorte seas on keskeltläbi kaks korda kõrgem kui rahvastikus keskmiselt. Noortel tekib omamoodi suletud ring, kus tööturule sisenemiseks on vaja eelnevat töökogemust, mida ei ole võimalik saada aga ilma tööturule sisenemata. Teisisõnu, sellest kõigest lähtudes on kahetsusväärselt suurele osale noortele väljakutseks tegelikult pühendumine raskuste ületamistele. Ja nii ongi paljudes Euroopa riikides jõutud noorte põlvkonnani, kelle lootus elada paremini või isegi samaväärselt, kui nende vanemad on seda teha saanud, ei pruugi paljude jaoks realiseeruda.
Samas ei tohi noorte määratlust ja staatust ühiskonnas vaadeldes liigselt üldistusi teha. Hoolimata globaalsetest trendidest on noorte seisundis olulisi erinevusi. Näiteks paljudes Euroopa riikides üldlevinud arusaam, et oleme vananev ühiskond, ei kajasta sugugi olukorda mitmes Aasia riigis. Samuti erinevad noorte tegelik olukord ja vajadused Euroopas riigiti ja ka riigi sees märkimisväärselt. Eestis ei ole 7–26-aastased samuti kindlasti mitte homogeenne grupp. Vanus, sugu, rahvus, kultuur, tervislik seisund, elukoht ja sotsiaal-majanduslik olukord on avatud loend nendest aspektidest, mis toovad kaasa erinevused selles, millist elu noored Eestis elavad ja millised võimalused neile avanevad. Noorte osakaal rahvastikus on Eestis jätkuvalt langustrendis. Kümme aastat tagasi oli meil selles vanuserühmas ligi 70 000 inimest rohkem kui praegu, siis oli noorte osakaal rahvastikus 26%, praegu on 22%. Statistikaameti prognoosi järgi jätkub noorte osakaalu vähenemine kogu rahvastikus kuni 2022. aastani, mil see hakkab tasapisi taas kasvama. See kasvab kuni 2039. aastani ja hakkab siis jälle langema. Arvestades noorte seisundi muutumist aastati, nõuavad erilist tähelepanu negatiivsed trendid, mida on varemgi välja toodud: noorte kasvav väljaränne, 15–19-aastaste suur töötus, mitteõppivate ja mittetöötavate noorte suur arv, kõrge suhtelise vaesuse määr, probleemne tervisekäitumine, eriti noorte meeste puhul. Tähelepanu nendele trendidele tähendab eelkõige tähelepanu nende tekkepõhjustele, võimalike tagajärgede ennetamisele ja ebasoovitava mõju vähendamisele. Vaja on pöörata tähelepanu ka sellele, et positiivsed trendid jätkuksid.
Rahvusvahelise võrdlusuuringu PISA 2012 tulemusi vaadates teeb lisaks ainepõhistele tulemustele heameelt see positiivne asjaolu, et Eestis avaldab sotsiaal-majanduslik taust uuringus osalenud 65 riigi keskmisest vähem mõju õpitulemustele. Kolmandiku kõige kehvematest sotsiaal-majanduslikest oludest pärit noorte tulemused PISA testis kuuluvad kõige paremate hulka. Kuid seda, mis jääb väljapoole kooli, mõjutavad jätkuvasti väga palju omavalitsuse ja vanemate majanduslikud võimalused. Meil on liiga palju noori, kes jätavad kooli väga vara pooleli ega jätka õpinguid. Umbes 10% lõpetab oma õpingud kas põhiharidusega või ei omanda sedagi. Sageli väike või olematu töökogemus sellele lisaks toob kaasa olukorra, kus noortel on väga raske tööturule siseneda ning seal toime tulla. Tööturuprobleemid ja töötuks jäämine noores eas, eriti pikaajaline töötus, on kogemus, mis sageli jätab armi kogu eluks ja toob kaasa liikumise ühelt ebakindlalt töölt teisele. See süvendab ka sotsiaalprobleeme.
Eesti on panustanud ja panustab jätkuvalt hariduse kvaliteeti, vanemate ja laste heaolu tagamisse ning jätkusuutliku majanduse arendamisse, mis kindlasti peab arvestama ka noortevaldkonna probleeme. Hoolimata sellest, et lootused heale tulevikule on noore inimese jaoks väga olulised, sõltub valik, kas noor seob enda tuleviku kogukonna ja riigiga, sageli sellest, millised on parasjagu tema elukogemused. Noored ei ole ainult tulevik, nagu sageli öeldakse, nad on ka olevik ehk ühiskonnaliikmed ka noortena olles. Sellest, kas noort inimest kuulatakse kodus, koolis ja kogukonnas, kas ta tunneb kokkukuuluvust eakaaslastega ja kas nende ühisettevõtmised on kogukonnas tähenduslikud, sõltub noorte kuuluvustunne ja taju kaasatusest, mis aitab vältida vajadust ja soovi end radikaalselt ja destruktiivselt väljendada või riigist lahkuda.
Tänase arutelu teema on, kuidas parandada noorte olukorda ja võimalusi teadliku noortepoliitika ja kvaliteetse noorsootöö kaudu. Võimalused noorte mitmekülgset arengut toetada, probleemide tekkepõhjustega tegelda ning pakkuda lahendusi raskustesse sattumise korral on viimastel aastatel jõudsalt edenenud. Noortepoliitika areng on kogu maailmas olnud viimasel aastakümnel hoogne, selle arendamise vajadust on kinnitatud mitmetes Euroopa Liidu poliitikasuunistes. Mitu Eestilegi eeskujuks olevat riiki on oma noortepoliitikat värskelt uuendanud. Eesti võttis 2006. aastal kinnitatud strateegias eesmärgiks kujundada välja noore tegelikest vajadustest ja väljakutsetest lähtuva koordineeritud ja eesmärgikindla tegutsemise eri valdkondades, st luua horisontaalselt põimitud noortepoliitika. Noortepoliitika üldnäitaja on noore olukord ja elukvaliteet Eestis, mille mõõtmise ja hindamise aluseid ning vahendeid on arendatud just selle strateegia perioodil. Näiteks on loodud noorte eluolu seire süsteem, mis koondab seni eri andmebaasides käsitletud indikaatoreid ja andmeid mitmesuguste noorte eluoluga seotud valdkondade kohta. Andmebaasi kasutavad aktiivselt ja viitavad sellele ka teised asutused, kellel on kokkupuude noorte sihtrühmadega.
Noorsootöös on suurenenud noorte jaoks loodud struktuuride arv ja seeläbi on võimalik selles ka rohkem osaleda. Noorsootöö struktuuride arv kasvas hüppeliselt lõppenud strateegiaperioodil. Aastail 2006–2013 huvikoolide arv kahekordistus – 2006. aastal 275 huvikooli, nüüd 562. Avatud noortekeskuste arv kasvas kolmandiku võrra, 145-lt 237-le. Rekordiliselt kasvas ka noortekogude arv – 14-lt 2006. aastal 81-ni 2013. aastal. Loogilise jätkuna struktuuride arvu kasvule suurenes noorsootöös osalevate noorte arv. Nii näiteks võttis huvikoolide tööst osa 2006. aastal 48 000 noort ja sel õppeaastal 77 000. Nende kasvunumbrite taustal on oluline meelde tuletada, et samal perioodil noorte arv langes 349 000-lt 290 000-le, seega proportsionaalselt on noorsootöös osalejaid praegu rohkem kui kunagi varem. Noorsootöö peamine korraldustasand nii vastutuse ja kohustuste kui ka neist tuleneva tegevuse ulatuse ja rahaliste vahendite planeerimise mõttes on kohalik omavalitsus, st kohalik volikogu, valla- või linnavalitsus ning selle asutused. Omavalitsuste noorsootöö korraldust reguleerivad noorsootöö seadus ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. Selline noorsootöö korraldamise mudel põhineb olulisel printsiibil, et noorsootöö peab olema noorele võimalikult lähedal ning arvestama täielikult ka konkreetse omavalitsuse tegelikke olusid. Ülalkirjeldatud noorsootöö struktuuride ja noortekogude arvu hüppeline kasv näitab kohalike omavalitsuste jätkuvat huvi ja vajadust investeerida noorsootöösse.
Noortevaldkonna arengut tagasivaatavalt kirjeldades tuleb tunnustada märkimisväärset edu, mille saavutamine on olnud peamiselt kohaliku omavalitsuse valdkonna tegijate ja katusühingute teene. Eesti Noorteühenduste Liit, Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus, noorsootöötajate ja huvijuhtide liidud, SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo ja Eesti Noorsootöö Keskus on olnud tugevad partnerid ja pean siinkohal oluliseks nende panust esile tõsta. Selle tagasivaate taustal võib minna tuleviku juurde. Eelmise aasta detsembris kiitis Vabariigi Valitsus heaks noortevaldkonna arengukava perioodiks 2014–2020. Tegu on kolmanda strateegilise planeerimise dokumendiga selles valdkonnas, esimene koostati aastal 2001. Käesoleva arengukava erinevus varasematest seisneb selles, et keskendutakse eesmärkidele ja meetmetele, mis aitavad saavutada positiivset muutust kõige olulisemate väljakutsete puhul. See tähendab, et uus arengukava on varasematest palju fokuseeritum. Arengukava väljatöötamisel on lähtutud senisest Eesti noortepoliitika põhimõttest. Selle kohaselt tuleb, esiteks, käsitleda noort tervikuna, mis tähendab, et tõeliselt tõhusate tegevuste ja meetmete rakendamiseks on vaja vaadelda noorte inimeste kogu eluolu ja seda mõjutavaid tegureid, mitte jääda ühe asutuse või valdkonna haldusala raamidesse. Teiseks peame kaasama noori endid. Kolmandaks on vaja saavutada koosmõju, st püüelda eri valdkondade kaasamise ja mitmekülgsete teadmiste kasutamise kaudu suurima ühise mõju poole. Arengukava seab peamiseks eesmärgiks ühiskonna seisundi, kus igal noorel on avarad võimalused arenguks ja eneseteostuseks, mis omakorda toetab sidusa ja loova ühiskonna kujunemist.
Arengukava elluviimine on fokuseeritud nelja alaeesmärgi saavutamisele. Käsitlen lühidalt igaüht neist. Esimene alaeesmärk on luua noortele rohkem võimalusi ja valikuid loome- ja arengupotentsiaali avamiseks. Oma huvi ja loovuse avastamine ning teadlik huviala õppimine saab Eesti noorel teoks sageli just noorsootöö kaudu. Noorteühingud, noortekeskused ja huvikoolid pakuvad palju võimalusi tööturul nii väärtusliku sotsiaalse pädevuse omandamiseks. Aktiivset omaalgatust eeldavad vabatahtlikud tegevused, nagu noorteprojektid, annavad väärtusliku panuse mitmesuguste teadmiste ja oskuste arendamisse, lisaks sageli personaalse edukogemuse ja ka esmase töökogemuse. Noortevaldkonnal on võimekus ja võimalus noorte potentsiaali avamist ja arengut praegusega võrreldes veelgi rohkem mõjutada. Valdkonna töötajate professionaalne suutlikkus, ligipääs asutustele ja organisatsioonidele ning asjakohane ressursibaas on vajalik, et arendada uusi meetodeid ja seeläbi kaasata rohkem noori. Meie eesmärgiks on seatud, et aastal 2020 osaleks 60% noortest püsivalt noorsootöös. Lähtuvalt valitsusliidu programmist on Haridus- ja Teadusministeerium käivitamas protsessi, mille eesmärk on välja töötada kontseptsioonidokument noorte mitmesugustes tegevusvormides osalemise, sh huvihariduses ja huvitegevuses, riiklikuks toetamiseks. Selle põhjal, mida kaua on nimetatud ringirahaks, või pigem selle asemel töötatakse välja kontseptsioon, kuidas toetada noorsootööd ja huviharidust eri sihtrühmadele.
Teiseks alaeesmärgiks arengukavas on seatud olukord, kus noorel oleks senisest väiksem risk olla tõrjutud. Noore inimese võime luua enesele selline elu, mida tal on põhjust väärtuslikuks pidada, põhineb suurel määral sellel, kas tema jaoks eksisteerivad tegelikult isiklikku võimekust toetavad ja reaalselt kättesaadavad arenguvõimalused. Seetõttu on vaja järjepidevalt pöörata tähelepanu takistustele, mis noorte ees seisavad, ning kasutada rohkem noorsootöö ja noortepoliitika võimalusi nende eemaldamiseks. Et ennetada ja lahendada noorte tööturuprobleeme, viime koostöös Sotsiaalministeeriumiga ellu tegevuskava, mis on seotud Euroopa Liidu noortegarantii eesmärkide saavutamisega Eestis. Noortegarantii idee on, et iga noor saaks pärast kooli lõpetamist võimaluse jätkata haridusteed või leida töökoht. Arengukava kolmas alaeesmärk on toetada senisest enam noorte osalust otsuste tegemises. Nimetasin varem, et osaluskogude arv Eestis on viimastel aastatel mitmekordistunud, kuid osaluse mitmekülgsem tähendus – aktiivne kaasatus kogukonna ellu ja hoolivus – on Eestis siiski alles arenemas. Neljandaks, arengukava rakendamisel on noortevaldkonna mõjusamaks toimimiseks plaanis jätkata noorsootöö kvaliteedi hindamise toetamist ja noorteuuringute süsteemset arendamist ning valdkonna töötajaskonnale koolitusvõimaluste pakkumist. Kvaliteetne noortevaldkond saab senisest rohkem olla toeks noortele, kuid peab olema ka senisest rohkem tunnustatud võrdse osalejana lahenduste pakkumisel ühiskonna ees seisvatele probleemidele.
Noortevaldkonna arengukava elluviimisel on lisaks nimetatud neljale eesmärgile oluline järgida selliseid läbivaid põhimõtteid nagu noorte erisuse arvestamine, tervist väärtustavate hoiakute kujundamine, ühiskonna lõimituse toetamine, varajane märkamine ja valdkonnaülese koosmõju saavutamine. Kuigi arengukava olemasolu on väga oluline, on see siiski pelgalt dokument. Tulles oma kõne alguse juurde tagasi, noortevaldkonna arengu keskmes on küsimus, kes on noored ühiskonna jaoks ja mida ootavad noored ühiskonnalt. Eestis oleme otsustanud püüelda ühiskonna poole, mille poliitiline ja majanduslik energia on suunatud noorte toetamisele, et igaüks saaks parima võimaluse oma potentsiaal täielikult realiseerida. Selleks tuleb lisaks noortevaldkonna arengule saavutada ka sisukas ja järjepidev koostöö teiste valdkondadega. Hea alus selleks on senise arengu põhjal juba olemas. Tänan tähelepanu eest!
