Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 13. töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Vladimir Velman!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Väliskomisjon algatab eelnõu Riigikogu otsuse "NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmiseks. Väliskomisjon toetas oma 5. mai istungil Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud ettepanekut nimetada delegatsiooni juhiks Marianne Mikko. Väliskomisjoni ettepanek Riigikogu juhatusele on määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks reede, 9. mai kell 16.

Palun Riigikogu kõnetooli Rait Maruste!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjonil on hea meel anda üle eelnõu õiguskantsleri seaduse täiendamise kohta. Eelnõuga soovitakse täiendada õiguskantsleri seadust ning näha selles selge sõnaga ette õiguskantsleri ülesanne teostada järelevalvet isikute põhiõiguste ja -vabaduste järgimise üle täidesaatva riigivõimu asutuste poolt varjatult isikuandmete ja nendega seonduva teabe kogumise, töötlemise, kasutamise ja järelevalve korralduse üle. Õiguskantsleri seaduse kehtiv redaktsioon ei sätesta selge sõnaga õiguskantsleri pädevust isikuandmeid puudutava jälitus- ja julgeolekuteabe varjatud töötlemise kontrollimisel. Eelnõus sätestatud järelevalve pädevust tuleb mõista kui õiguskantsleri ombudsmanijärelevalve pädevuse täpsustust. Eelnõu tagab seadusena vastuvõtmisel teabe varjatud töötlemise üle teostatava järelevalve suurema õigusselguse, neutraalsuse ja professionaalsuse ning aitab sellega kaasa isikute põhiõiguste ja -vabaduste paremale tagamisele täitevvõimu tegevuses. Tänan!

Palun Riigikogu kõnetooli Ken-Marti Vaheri! Head ametikaaslased, saalis on natuke liiga suur lärm. Ma palun olla vaiksemalt!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon esitab Riigikogu otsuse eelnõu, mis käsitleb Sisekaitseakadeemia viimist Ida-Viru maakonda. Teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku määrata Sisekaitseakadeemia uueks asukohaks Ida-Virumaa ja rajada sinna käimasoleva Euroopa Liidu eelarveperioodi jooksul uus Sisekaitseakadeemia õppehoone. IRL-i fraktsiooni arvates on see oluline julgeoleku- ja ka regionaalpoliitiline samm. Eelmise valitsuskoalitsiooni ajal on seda sammu arutatud päris mitmel korral. Läbi on viidud hulk analüüse. (Juhataja helistab kella.) Kõige viimane tähtaeg on määratud 2014. aasta teise kvartali lõpuks – selleks ajaks tuleb valitsusele esitada täiendatud materjalid Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale üleviimise kohta. IRL-i fraktsiooni arvates on see üks konkreetseimaid ja reaalseimaid samme selleks, et Ida-Virumaal oleks Eesti riigi kohalolekut rohkem tunda. Meil on näiteks tuua analoogilised end õigustanud sammud 2013. aastast, kui sinna viidi Justiitsministeeriumi vanglate osakond, mis asub nüüd Jõhvis. 2008. aastal rajati kompleksne Viru vangla. Mis puutub eelarvesse, siis on arvestatud Euroopa Liidu finantsperspektiivi raames eraldatavaid ressursse, et koondada Sisekaitseakadeemia ühte kohta. Meie arvates peaks see koht olema Ida-Virumaa ja me loodame, et parlament seda otsuse eelnõu toetab. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Margus Hansoni!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Väliskomisjon arutas oma 5. mai istungil Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni küsimust, kuna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on esitanud ettepaneku selle koosseisu muuta, ja nimelt alljärgnevalt. Tulenevalt valitsuskoalitsiooni muutumisest on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanek nimetada delegatsiooni asendusliige Indrek Saar delegatsiooni juhiks, senisest juhist Liisa-Ly Pakostast saaks sel juhul delegatsiooni asendusliige. Täienduseks võin öelda veel seda ja peangi ütlema, et väliskomisjon on teinud Riigikogu juhatusele ettepaneku määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks reede, 9. mai kell 16. Aitäh!

Head ametikaaslased, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu. Vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise. Nüüd teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20.

Alustame tänase päevakorra punktide arutelu. Esimene päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse § 29 muutmise seaduse eelnõu 588 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Jaak Alliku!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kõnealuse seaduseelnõu eesmärk on võimaldada nendel inimestel, kel on lisaks Eesti kodakondsusele ka muu riigi kodakondsus, säilitada Eesti kodakondsus, kui muu riigi kodakondsusest loobuda on võimatu, ohtlik või ebamõistlikult keeruline. Vastavalt kodakondsuse seaduse § 1 lõikele 2 ei tohi Eesti kodanik olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses. Kui isik on Eesti kodanikuna astunud muu riigi kodakondsusse ega ole eelnevalt Eesti kodakondsusest loobunud, alustab Politsei- ja Piirivalveamet vastavalt kodakondsuse seaduse §-le 29 Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise menetlust.

Hea ettekandja, palun vabandust! Head ametikaaslased, meie istung on kestnud juba 7 minutit ja 55 sekundit, ent ikka on saalis väga suur lärm. Igast reast tuleb keegi ja sosistab midagi, keegi räägib ka kõvemini. Palun vaikust! Palun austame ettekandjat, palun austame neid ametikaaslasi, kes soovivad eelnõu tutvustamist kuulata. Ma väga tänan teid!

Politsei- ja Piirivalveametil puudub selles küsimuses kaalutlusõigus. Haldusmenetluse käigus antakse isikule küll võimalus loobuda teatud aja jooksul muu riigi kodakondsusest ning sel moel Eesti kodakondsusse jääda. Eelnõu eesmärk on anda Politsei- ja Piirivalveametile kaalutlusõigus ning võimaldada isikul säilitada Eesti kodakondsus ka nendel juhtudel, kui tal ei ole võimalik teise riigi kodakondsusest loobuda.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon andis kõnealuse eelnõu Riigikogu menetlusse 30. jaanuaril 2014. aastal, kohe pärast seda, kui Riigikogu oli 28. jaanuaril samasisulise eelnõu esimesel lugemisel häältevahekorraga 38 : 37 tagasi lükanud. Mäletatavasti oli eelnõu esitamise ajend Kohtla-Järvel elava 13-aastase neiu Kristina Brujeva juhtum. Temalt oli hakatud naturalisatsiooni teel omandatud Eesti kodakondsust tema tahte vastaselt ära võtma, kuna tema isa oli vahepeal astunud Venemaa Föderatsiooni kodanikuks ning võtnud ka lapsele Vene kodakondsuse. Vabalt eesti keelt rääkiv ning isegi Vabariigi Presidendilt aukirja saanud tütarlaps soovis Vene kodakondsusest loobuda, kuid ilmnes tõsiasi, et Venemaa seadus võimaldab seda alaealise puhul vaid juhul, kui üks vanematest on mõne teise riigi kodanik. Paraku on tütarlapse ema kodakondsuseta, millist juhtumit Vene kodakondsuse seadus ei käsitle.
Meid innustas eelnõu uuesti esitama tõsiasi, et Riigikogu 28. jaanuari otsus tekitas avalikkuses laialdase pahameele ning samasisuliste avaldustega esinesid ka president Toomas Hendrik Ilves ja peaminister Andrus Ansip. Tsiteerin presidenti: "Loodan, et meie riigimasin peatub enne, kui hakkab Kohtla-Järve 13-aastaselt tüdrukult ära võtma Eesti kodakondsust. / ... / Milles see tüdruk süüdi on? Palun ametnikelt inimlikkust ja mõistmist." Peaminister Ansip lausus Vikerraadios: "Kui noor inimene on veendunud, et täiskasvanuks saades tahab ta olla kindlasti Eesti kodanik, siis pelgalt seetõttu, et Vene kodakondsusest ei ole alaealistel võimalik loobuda, ei peaks meie jätma teda ilma Eesti kodakondsusest."
Ma ei hakka praegu peatuma Riigikogus 28. jaanuaril toimunud arutelul. Nii siis kui ka Vabariigi Valitsuse poolt 14. märtsil siseminister Ken-Marti Vaheri allkirjaga antud negatiivses arvamuses täna arutatava seaduseelnõu kohta taandus diskussioon küsimusele, kas kõnealuse eelnõuga muudetakse kodakondsuse seaduse aluspõhimõtteid või mitte. Nagu aru võib saada, käib jutt topeltkodakondsuse keelust kui Eesti kodakondsuspoliitika aluspõhimõttest. Tahan rõhutada, et kõnealune eelnõu ei soovi muuta kodakondsuse seaduse § 1 lõiget 2, mis selle keelu sätestab. Seega ei riiva eelnõu Eesti kodakondsuse selliselt mõistetavat aluspõhimõtet. Soovime vaid täiendada kodakondsuse seaduse § 29, mis kõneleb Eesti kodakondsuse kaotamisest mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega. Praeguse seaduse teksti kohaselt loetakse isik Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse poolt Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks. Me soovime, et selle seaduspunkti puhul kehtiks erand, mille kohaselt säte ei rakenduks juhul, kui isik tõendab, et muu riigi kodakondsusest loobumine on võimatu, ohtlik või ebamõistlikult keeruline. Selline erand annaks Politsei- ja Piirivalveametile seadusliku aluse kaalutlusõiguseks.
Väide, et selline õigus avaks värava topeltkodakondsusega inimeste massiliseks juurdetekkeks lisaks juba olemasolevale sajale tuhandele, on minu arvates Politsei- ja Piirivalveametit solvav. Tahan rõhutada, et Eesti on üks väheseid Euroopa riike, kus topeltkodakondsus on keelatud. Kuid ka nendes riikides, kus nii on, nähakse ette erandeid, mis kaitsevad lapsi ja perekondi. Näiteks on üks vaieldamatult rangeimaid kodakondsuse seadusi Austrias, kuid ka seal võib teise riigi kodakondsuse säilitada, kui kõne all on lapse heaolu või selleks on mõjuv era- või pereeluline põhjus.
Konkreetse Kohtla-Järve neiu ja teiste temataoliste puhul tähendaks seadusmuudatus lihtsalt praeguse tegeliku olukorra seaduslikku pikendamist kuni asjaosaliste 18-aastaseks saamiseni, mil neil oleks võimalik Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobuda ning seadusega ettenähtud erandi alus kaoks.
Ma avaldan lootust, et Riigikogu enamusel on vahepeal olnud aega meie ettepanekusse ja selle taga olevatesse humaansetesse kaalutlustesse süüvida ning koostöös Siseministeeriumiga on võimalik meie eelnõu põhimõte peatselt seadusmuudatusena kehtestada. Aitäh!

Tänan! Teile on vähemalt üks küsimus. Väino Linde, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuulsin täna meediauudist selle eelnõu kohta ja kuulasin ka sinu ettekannet eelnõu asjaolude kohta. Samuti olen kursis selle eelnõu menetlemisega põhiseaduskomisjonis. Jutt on sellest, et eelnõu puudutaks justkui üksnes alaealisi, sa tõid selle näiteks Kohtla-Järve alaealise tüdruku juhtumi. Aga kui me selle eelnõu teksti vaatame, siis siin ei ole sõnakestki selle kohta, et eelnõu puudutab just nimelt alaealisi. Kui see eelnõu muutub seaduseks, oleks muudatuse sisu märksa laiem ja käiks kõigi isikute, kaasa arvatud täiskasvanute kohta. Millest see väga terav vastuolu sinu esinemise sisu ja eelnõu teksti vahel?

Aitäh küsimuse eest! Terav see vastuolu ei ole. Aga me oleme seda, jah, kogu aeg käsitlenud mõnevõrra laiendatuna. Võib ju ka täiskasvanu puhul ette kujutada olukorda, kus inimene ei saa mõne muu riigi kodakondsusest loobuda. Võtame kas või kõige lihtsama näite. Kui inimene on tulnud poliitilise pagulasena Eestisse ja saanud siin pagulase staatuse, siis peaks ta kodakondsusest loobumiseks minema tagasi riiki, kus teda ähvardab vanglakaristus. Kui eelmine kord seda seaduseelnõu siin saalis arutati, siis kinnitati, et niisuguseid juhtumeid praktikas tegelikult ei ole esinenud. Minu meelest ka Vabariigi Valitsuse arvamuses on seda rõhutatud. Aga samal ajal me võime ette kujutada küll, et säärane olukord on siiski võimalik, ja siis on imelik tulla uuesti välja seaduseelnõuga, mis jälle ühe-kahe-kolme inimese kohta käib. Ma ei näe selles midagi kurja ning ma tõesti ei usu, et Politsei- ja Piirivalveamet ei suuda talle antud kaalutlusõigust rakendada. Rõhutan veel kord, et selle tõestamine, et kodakondsusest loobuda ei ole võimalik, pole Politsei- ja Piirivalveameti pädevuses. Ta võib seda kontrollida, aga tõestama peab seda ikkagi see isik, kes on taotleja.

Lauri Vahtre, palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Kas ma saan õigesti aru, et kui me selle seaduse vastu võtame, siis tekib olukord, kus on olemas legaalne võimalus omandada topeltkodakondsus? Koostoimes teie seletustega on minu arvates tegemist lühikese õpetusega, kuidas seda saavutada. Tuleb enne täisealiseks saamist omandada naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsus ja siis lasta oma vanemate kaudu endal tekkida Vene kodakondsus. Ja meie ütleme nüüd seadusega, et jah, nii võib, nii on õige ja  midagi ei juhtu. Miks me seda teeme?

Kõigepealt aitäh küsimuse eest! Ma juhin tähelepanu, et naturalisatsiooni teel saab Eesti kodakondsuse omandada ainult sel juhul, kui kumbki vanematest ei ole Eesti kodanik, kui mõlemad on meie kõnepruugi järgi halli passi omanikud. Kui nüüd eeldada, et imikul tekib kohe säärane kaval plaan, kuidas saada Eesti kodakondsust ja pluss veel Vene kodakondsus, siis vahest me hindame seda imikut üle ja ka tema vanemaid. Neil on ikka vaja väga mitu operatsiooni ette võtta. Neil ei tohi kummalgi olla Eesti kodakondsust, vähemalt üks vanem peab endale võtma soovitud teise riigi kodakondsuse ja lapsele samuti, ning lõpuks peab laps 18-aastaselt niikuinii sellest loobuma. Ma ei usu, et nii keeruliste protseduuride kehtides tekib väga palju soovijaid, ja ma arvan, et ka see konkreetne juhtum, millest me räägime, ei olnud niimoodi välja mõeldud. Kogu edasine käik ju tõestab, et see ei olnud nii mõeldud, et mingi kavalusega saada kahe riigi kodakondsus. Ilmselt tüdruku isa seda tõesti ei teadnud.
Ja mis puutub täiskasvanutesse, siis ma veel kord rõhutan, et miks me ometi arvame, et meie Politsei- ja Piirivalveamet ei ole analüüsivõimeline ega suuda välja selgitada võimalikke üksikuid juhte, kus on mängus mingi kuritahtlik skeem. Enamasti on ju tegu objektiivsete põhjustega. Aga kui rääkida topeltkodakondsusest, siis juhin tähelepanu sellele, et Siseministeeriumi andmeil on neid isikuid Eestis 25 000, ja kui ma kuulsin härra Ansipi raadiointervjuud Vikerraadios, siis tema nimetas arvu 100 000. Nii et üksikud topeltkodakondsusega inimesed, kes selle muudatuse mõjul veel juurde tekkida võiks, probleemi oluliselt ei süvenda.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Kindlasti on vastu oma tahtmist või enda teadmata keerulisse olukorda sattunud alaealise kaitsmine Eesti riigi poolt õilis eesmärk ja kasuks nii riigile kui kõnealusele isikule. Lihtsalt taustaks aga nii palju, et mõni aasta tagasi oli mul kodakondsuspoliitikaga rohkesti tegemist – tegelesin sellega rahvastikuministrina. Minu kogemus oli see, et Venemaa Föderatsiooni ametiasutustelt oli väga keeruline kätte saada mingisugustki usutavat infot, kui palju on Eestis Venemaa Föderatsiooni kodanikke või kui paljudel isikutel on Venemaal Eesti kodakondsus. Kas see olukord on nüüd kuidagimoodi paranenud? Siiamaani on arvud, kui palju on meil halli passiga inimesi, kellel tõesti ei ole teist kodakondsust, ja kui palju on meil Venemaa Föderatsiooni kodanikke, puhtalt hinnangulised.

Aitäh küsimuse eest! Kuna ma ei ole spetsiaalselt selle probleemiga tegelenud, siis ma ei oska öelda, kas olukord on paranenud või ei ole paranenud. Teistpidi ma näen selle taga Venemaa Föderatsiooni objektiivset huvi – miks ta peaks nii väga tahtma neid andmeid Eesti Vabariigile anda? Temapoolne huvi nagu puudub. Võtame või konkreetse juhtumi, millest see seaduseelnõu alguse sai. Tüdrukul oli Eesti pass olemas ja kui ta läks koos emaga passi vahetama, siis ema esitas teadmatusest millegipärast ka lapse Vene passi. Aga kui palju on samasuguseid inimesi, kes lihtsalt ei esita Vene passi ja on rahulikult topeltkodakondsuses edasi, seda me ju tõesti ei tea.

Yana Toom, palun!

Ma tänan, härra eesistuja! Hea ettekandja! Seadust rakendatakse tagasiulatuvalt alates 1. aprillist 1995. Mida see praktikas tähendab? Kas need lapsed, kellelt juba on Eesti kodakondsus ära võetud, saavad selle tagasi?

Aitäh küsimuse eest! See on väga spetsiifiline juriidiline küsimus. Kardan, et ma täpselt vastata ei oska. Oskan ainult seletada, miks rakendatakse tagasiulatuvalt. Ühelt poolt on põhimõte, nagu ma olen aru saanud, et kui seadus inimesele, kodanikule mingeid hüvesid juurde annab, siis seda võib rakendada tagasiulatuvalt. Kui midagi ära võetaks, siis ei tohiks tagasiulatuvalt rakendada. Konkreetne probleem lähtub kas või selle tütarlapse olukorrast. See fakt ju tuli avalikuks enne seda, kui seadusmuudatus meie tavaliste reeglite järgi võiks jõustuda, ja siis tekiks küsimus, kas see temale ka kehtib või mitte. Kas keegi saaks nüüd Eesti kodakondsuse tagasi? Äkki te esitate selle küsimuse kaasettekandjale härra Marustele, tema juristina oskab ehk täpselt vastata. Mina ei oska seda tõlgendada.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma olen endiselt seda meelt, et lapselt ei tohiks tema tahte vastaselt Eesti Vabariigi kodakondsust ära võtta. Aga ma ei saa aru, miks teie ettekantud eelnõu tegeleb ohtliku või ebamõistlikult keerulise kodakondsusest loobumise teemaga, kui meil on teada, et mitte ühtegi niisugust juhtu elus ette tulnud ei ole. Ja miks see eelnõu ei tegele umbes 100 000 väliseestlasega, kel kas on topeltkodakondsus või kes tahaksid seda saada, aga kelle puhul seadus praegu justkui välistab topeltkodakondsuse võimaluse. Miks eelnõu nende inimestega ei tegele?

Aitäh, härra Ansip! Teie märkus on äärmiselt õige ja veel toredam oleks, kui me saaksime seda võtta ettepanekuna. Paraku me koalitsiooniläbirääkimistel ei jõudnud selle küsimuse lahendamisel päris üksmeelele. Loodan väga, et aja ja ühiskonna arenedes me kindlasti jõuame ideeni, mille te väga õigustatult välja käisite.

Etti Kagarov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas te oskate öelda, mis seisus selle 13-aastase tüdruku juhtumi lahendamine praegu on?

Aitäh! Kõigepealt, ma ei tea, äkki ta on juba 14-aastane. Aega on ju läinud ja ma ei tea, millal ta sünnipäev on. Aga tõepoolest me uurisime, mis siis nüüd saanud on. Vahepeal tuli Siseministeeriumist indikatsioon, et pigistame silma kinni ja las see lugu areneb neli aastat. Suheldes tüdruku emaga aga saime asjade seisust järgmise ülevaate. Perekonnale lubati, et juuni lõpuni võib kesta senine olukord, aga seejärel peab ema tegema eesti keele eksami, või võetakse neiult Eesti kodakondsus ära. Ema ütles, et ta ei suuda praegu veel eksamit teha. Nüüd ongi imelik olukord. Tütarlapsel on Eesti kodakondsus, ta räägib vabalt eesti keelt ja tahab Eesti kodakondsust säilitada, aga me peaksime talt selle ära võtma. Samas me soovime kangesti, et Eesti kodanik saaks tema emast, kes piirkonnas valitseva keelesituatsiooni tõttu seda seni aktiivselt soovinud ei ole. Ma ei taha öelda, et see sünnib ema tahte vastaselt, aga tõsiasi on, et me oleme perekonna seadnud teatud mõttes sundvaliku ette.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutab seda, et praegu viidatud juhtum, millest te ka ettekandes rääkisite, ei ole ju tegelikult see õigussuhe, mida te oma eelnõuga reguleerida soovite, te olete sellest suurepäraselt teadlik. Teie ettepanek on selgelt see, et naturalisatsiooni korras kodanikuks saanutele kehtestataks topeltkodakondsuse lubatavus, kui isik tõendab, et mõne muu riigi kodakondsusest loobumine on võimatu, ohtlik või ebamõistlik. Mis tähendab seda, et kui tuhanded naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud inimesed võtaksid näiteks Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse ja Venemaa Föderatsioon seab oma õiguskorras neile mingi ebamõistliku kriteeriumi, siis Eesti kodakondsuspoliitika peab taanduma. Minu hinnangul on see kodakondsuspoliitika põhimõtetest loobumine, nende muutmine, samm eesrindlikus suunas, nagu te seda siin hellitavalt iseloomustasite. Öelge ära, mis on selle seaduseelnõu puhul tegelik motiiv! Konkreetset õigussuhet see tegelikult ju ei reguleeri, nagu on ka valitsuse hinnang.

Mis on tegelik motiiv, selle kohta ma esitasin loomulikult ettekande ja see on siin eelnõus ka kirjas. Praegu saavad täiskasvanud inimesed Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse seaduse põhjal Vene kodakondsusest loobuda ja seetõttu nad ei ole selle seaduseelnõu regulatsiooni objekt. Kas on loogiline eeldada, et Venemaa Föderatsioon mõtleb nüüd välja midagi eriti huvitavat, et Eesti Vabariiki kiusata või õõnestada, ja muudab oma kodakondsuse seaduse selliseks, et üldse ei saa Vene kodakondsusest loobuda? Ma ei kujuta küll ette ühe riigi kodakondsuse seadust, mis sätestab, et selle riigi kodakondsusest loobuda ei saa. Sellist seadust minu teada maailmas ei ole. Aga kui nüüd toimuks mingi selline muutus, eks me siis tuleksime asja juurde tagasi ja reguleeriksime oma seadust vastavalt. Aga praegu on Venemaa Föderatsiooni seaduses väga selgelt öeldud, et alates 18 aasta vanusest võib igaüks Vene kodakondsusest loobuda. Seega meie eelnõu regulatsiooni objekt see ei ole.

Ken-Marti Vaher, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Te panete pidevalt jahmuma oma selgitustega nii selle eelnõu kui ka üldse Eesti kodakondsuspoliitika kohta. Üle-eelmises vastuses viitasite teatud irooniaga, et Eesti Vabariik on hakanud määratlemata kodakondsusega isikuid, näiteks selle Kohtla-Järve tüdruku ema, suunama omandama Eesti kodakondsust. Mulle tundub, et see peakski olema üks meie kodakondsuspoliitika sihte, et isikud, kellel ei ole kodakondsust, kes on n-ö halli passi omanikud, astuksid riigi abil samme, et Eesti kodanikuks saada. Kas te tõesti peate seda kummaliseks, et Eesti Vabariik on tolle Kohtla-Järve tüdruku emaga arutanud, kuidas ta võiks omandada Eesti kodakondsust, ja pakkunud talle võimalust eesti keel ära õppida? Kas ma sain teist õigesti aru? Või ma sain teie iroonilisest vastusest valesti aru?

Jah, te saite minu iroonilisest vastusest valesti aru. Muidugi on see väga positiivne, et Eesti Vabariik leiab mittekodanikele erinevaid motivatsioone Eesti kodakondsuse omandamiseks. Kuid ma ei kujuta ette, et see motivatsioon võiks olla selline, et kui sa juuni lõpuks eksamit ära ei tee, siis me võtame sinu tütrelt kodakondsuse ära. Ma ei usu, et see on niisugusel puhul kõige positiivsem motivatsioon.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Mina küll ei saa aru eelnõu § 2 punktist 2, kus räägitakse, et seadust rakendatakse tagasiulatuvalt alates 1995. aasta 1. aprillist. Mispärast just see 1. aprill 1995? Mul on selline spekulatiivne küsimus, et mispärast mitte aasta 1993 või 2000?

Võib-olla ma eksin, aga minu meelest on see praeguse kodakondsuse seaduse jõustumise aeg. Ma olen sellest nii aru saanud. Kui ma olen valesti aru saanud, siis palun vabandust, aga minu meelest see tähendab seda. Ainus loogika tundub olevat selles. Aga kui siin on midagi valesti, siis me saame selle muidugi enne teist lugemist ära parandada.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Kordan sama küsimust, mille härra Efendijev praegu esitas. Yana Toomile vastates te ütlesite, et teie meelest seadust tagasiulatuvalt tegelikult rakendama ei hakata või et seda ei saa millegipärast rakendada, et isikutele, kes pärast kodakondsuse seaduse praeguse versiooni jõustumist 1995. aasta 1. aprillil on saanud sellisel alusel Eesti kodakondsuse, antakse see tagasiulatuvalt tagasi, kui nad on selle vahepeal kaotanud. Te ütlete, et seda teha ei saa või ei kavatseta. Ma ei saa aru, mida see tagasiulatuvus sellisel juhul üldse selles seaduseelnõus tähendab.

Kõigepealt, kui me räägime konkreetsetest lastest, siis nad on ammu täiskasvanuks saanud. Ma veel kord ütlen, et mina sain tagasiulatuvalt rakendamise põhimõttest aru just nii, et seaduse tavalises korras kehtima panekul võib tekkida küsimus, kas see käib ka nende inimeste kohta, kelle pärast eelnõu üldse menetluses on. Me tahaksime, et see käiks ka nende kohta, kelle puhul see probleem praegu üles kerkinud on. Ma ei usu, et keegi hakkab selle alusel lahendama mingeid üksikjuhtumeid näiteks aastast 1996 või 1999.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Ma sain vastusest oma küsimusele aru nii, et kui Venemaa Föderatsioon muudaks oma kodakondsusnõudeid naturalisatsiooni korras Eesti kodanikuks saanutele keerulisemaks, mis tooks kaasa loobumise, siis see praegune eelnõu oleks alus, et järgneva eelnõuga allutada Eesti kodakondsusõigus Venemaa Föderatsiooni kodakondsusõigusele. Ehk teisisõnu, kui Venemaa Föderatsioon oma kodakondsusõigust muudab, siis peame ka meie naturalisatsiooni korras kodanikuks saanutele seda mugavamaks muutma. Küsimus on selles, et need kaks paragrahvi koosmõjus on väga ühese sihiga, siin ei ole mingisugust keerutamist. 1995. aastast saati me siis juhul, kui isik ütleb, et tal on keeruline või ebamõistlik Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobuda, me selle topeltkodakondsuse ka legaliseerime. Kas see on teie tegelik kavatsus?

Ei, see ei ole tegelik kavatsus. Te räägite mingitest inimestest, kellel on 20 või 15 aastat olnud topeltkodakondsus. Ja Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest, ma ütlen veel kord, saab loobuda. Ning ma ei räägiks ainult Venemaa Föderatsioonist, maailmas on umbes 200 riiki ja igaühel on oma kodakondsuse seadus. Aga kogu seadusruum ei ole üheski riigis igavene ja need ei ole kümme käsku, mis on piiblis kirjas. Iga riik kohendab seadusi vastavalt sellele, milline on teda ümbritsev olukord. Kui me näeme, et kodakondsuse seaduses millegipärast üks või teine säte on Eesti riigile kahjulik või ei tööta, siis tuleb neid vastavalt konkreetsele olukorrale muuta. Ei maksa spekuleerida võimalustega, mis võib juhtuda, kui üks või teine riik seda või teist teeb. Iga riik võib teha midagi, mis mõne meie seaduse tõttu tekitab Eesti jaoks halva olukorra, ning siis on loomulik, et Eesti muudab oma seadust nii, et see meile sobib. See ei tähenda seda, et me allutame oma seadused kellegi teise õigusruumile.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Ma olen nagu kolleeg Väino Lindegi veidi hämmingus selle üle, et eelnõu tekstis pole mitte silpigi alaealistest. Seletuskirjas, mille sa ette lugesid ja millega seoses sa tsiteerisid Toomas Hendrik Ilvest ja Andrus Ansipit, käis kogu jutt alaealistele tehtava ülekohtu kõrvaldamisest. Millest selline vastuolu? See on minu meelest pehmelt öeldes natuke mage stiil, kui tullakse esitlema eelnõu ja seletuskirja, mis on omavahel selges vastuolus. Aga minu küsimus on ajendatud sellest, et Andrus Ansip esitas siin küsimuse ja vastusest talle ma sain aru, et sotsiaaldemokraadid on valmis algatama eelnõu, mis püüaks lahendada seda probleemi, et just sünnijärgse Eesti kodakondsuse puhul tekib vastuolu praeguse põhiseadusega. Põhiseadus keelab sünnijärgset Eesti kodakondsust ära võtta, aga kodakondsuse seadus keelab topeltkodakondsust omada. See puudutab paljusid väliseestlasi.

Kõigepealt teie küsimuse esimesest poolest. Ma ütlen veel kord, et ka alaealine on isik. Selles mõttes käib eelnõu ka täiskasvanute kohta. Praegune eelnõu tekst tõesti hõlmaks ka juhtumeid, kui suudetakse tõestada, et täiskasvanu ei saa loobuda kodakondsusest. Veel kord ütlen, et Venemaa Föderatsiooni see punkt praegu üldse ei puuduta. Aga nüüd teie küsimuse teine pool. Jah, sotsiaaldemokraadid on kindlasti valmis sel teemal diskussiooni algatama ja seda küsimust arutama, sest vastuolu nende kahe sätte vahel on ju ammu selge ja inimeste arv, kellel on topeltkodakondsus, üha kasvab.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kolleeg Lauri Vahtrele vastates te märkisite irooniliselt, et te ei usu, et imikul tekkis kiusatus kodakondsusega mängida. Küsimus ei olnud mõeldud imikute, vaid eelkõige ikkagi nende vanemate ja Venemaa Föderatsiooni poliitika kohta. Ma küsin teie käest selle eelnõu ja seaduse muutmise kontekstis järgmist. Me teame väga hästi, et Venemaa Föderatsioon jagas Krimmis massiliselt sealsetele elanikele Vene kodakondsust. Kui Moskva otsustab Eestiski samasuguse sammu astuda, kas siis saab ka meie riigis tekitada tuhandeid topeltkodakondsusega isikuid?

Aitäh! Esiteks ma ei pea õigeks tõmmata siin saalis paralleele Eesti ja Krimmi olukorra vahel. Arvan, et mingeid paralleele nende vahel tõmmata ei ole sobiv. Teiseks, kui me vaatame praktikat, siis topeltkodakondsusega isikuid tekib kogu aeg, meie aga ei tea sellest midagi. Nüüd on teada see üks juhtum, kui inimene on oma topeltkodakondsuse avalikustanud. Kui me selle seaduse vastu võtame, siis me muudame seaduskuulekad inimesed võrdseks nendega, kes seaduskuulekad ei ole. Põhimõtteliselt on Eestis elavatel mittekodanikel praegu suhteliselt lihtne Vene kodakondsus omandada, mingit vajadust selleks mingeid petuskeeme kasutada ma ei näe.

Yana Toom, palun!

Ma tänan, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Kas te oskate öelda, miks te ei arvestanud seda Keskerakonna ettepanekut, millega me oleme vist juba kaks korda välja tulnud, et haarata selle eelnõuga ka need lapsed, kellel üks vanem on Vene kodanik ja teine on halli passiga? Sisuliselt on olukord ju sama.

Ma lihtsalt väljendan nüüd oma isiklikku arvamust. Arvan, et diskussioon siin saalis oleks sel juhul läinud veel pikemaks ja eelnõu vastuvõtmine muutunud selle võrra kaheldavamaks.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Ka minu peres on kaks lapselast, kes on sünnipäraselt topeltkodakondsusega. Pühapäeva õhtul astusime prouaga nende juurest läbi. 13-aastane Toomas küsis, miks Eestis selline seadus on, et ta peab kas ema või isa kodakondsusest loobuma. Ma ütlesin, et me hakkame seda asja arutama, ning ma usun ja loodan, et ta ei pea ei isa ega ema kodakondsusest loobuma ja tema õde ka mitte. Mis sina arvad, kas juhtub nii? Kas ma ütlesin õigesti?

Hea kolleeg Kaljuvee! Esiteks ma loodan, et sa ütlesid õigesti. Ma loodan, et juhtub nii. Ja kui sa peaksid sellise sisuga seaduseelnõu esitama, siis ma võin kinnitada, et sa leiad sotsiaaldemokraatide fraktsioonist kindlasti selle pooldajaid.

Indrek Saar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mulle kui põhiseaduskomisjoni liikmele jäi arusaamatuks Yana Toomi küsimus, miks ei arvestatud Keskerakonna ettepanekuga. Ma ei ole põhiseaduskomisjonis selle ettepanekuga kokku puutunud, kas sa selgitaksid, mis vormis see on tehtud?

Kui ma õigesti mäletan – ja Yana Toom sellele ka viitas –, siis Keskerakond on esitanud sellesisulise seaduseelnõu, mitte kõnealuse eelnõu muudatusettepaneku. Ja Riigikogu on vist ka menetlenud seda eelnõu, millele Yana Toom viitas.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Eestis on sadu ja tuhandeid perekondi, kus ühel vanemal on Eesti Vabariigi kodakondsus ja teisel vanemal on mõne teise riigi kodakondsus. Näiteks emal on Eesti kodakondsus ja isal Ühendkuningriigi kodakondsus, lapsel on topeltkodakondsus. Ma usun, et kõik need inimesed praegu ootavad seda, et Riigikogu lahendaks nende laste probleemi nii, et nad ei peaks täiskasvanuks saades loobuma kummastki kodakondsusest – ei Eesti Vabariigi ega Ühendkuningriigi kodakondsusest, ei Eesti Vabariigi ega Soome Vabariigi kodakondsusest. Miks ikkagi see eelnõu tegeleb isikutega, kellel on ohtlik või ebamõistlikult keeruline loobuda teise riigi kodakondsusest? Selliseid juhtumeid Eesti Vabariigi ajaloos ei ole olnud.

Hea küsija, teie aeg on läbi!

Miks see ei tegele nende tuhandete inimestega, kellel on tõeline probleem?

Veel kord aitäh, härra Ansip! Tõepoolest, ma loen kodakondsuse seadusest, et 18-aastaseks saamisel sellised inimesed, nagu on ka härra Kaljuvee lapselapsed, peavad kolme aasta jooksul loobuma Eesti kodakondsusest või selle teise riigi kodakondsusest. Ja me teame, et neid inimesi tekib kogu aeg juurde. See eelnõu püüab kiiresti lahendada konkreetseid olukordi, mis on Eesti Vabariigis. Selle eelnõu sisu on aga suhteliselt kitsas. Kui te ühineksite kolleeg Kaljuveega ja esitaksite laiema sisuga eelnõu, siis me kindlasti seda toetaksime. Minagi tahaksin väga, et niisugune eelnõu jõuaks juba selle koosseisu ajal Riigikogu menetlusse. Aga ma kardan, et siis meie head kolleegid IRL-ist, kes praegu isegi seda üksikjuhtumit üsna teravalt on käsitlenud, käivitaksid siin saalis õige elava diskussiooni.

Jaak Aaviksoo, palun!

Aitäh! IRL kindlasti ei käsitle seda alaealisega seotud üksikjuhtumit niisuguses võtmes, nagu teie seda näete. See konkreetne probleem tuleks lahendada ja kui see eelnõu aitaks seda teha, siis oleks seda võimalik toetada. Paraku ei jäänud mul tähelepanuta, et eelnõu on sisse antud strateegilise kavatsusega sätestada topeltkodakondsus tulevikus võimalikult laiapõhjaliselt. Konkreetne eelnõu keskendub nende riikide topeltkodakondsusega inimestele, kus kodakondsusest loobumine on raskendatud. Pole võimatu aimata, missugustel juhtudel võiks teise riigi kodakondsusest loobumine keeruline olla. Palun veel kord selgitada, mida te peate silmas võimatu või ebamõistlikult keeruka loobumise all!

Jah, meie eelnõus on kirjas sõnad "võimatu" – see on kõnealune juhtum, millest siin juttu on olnud – ning "ohtlik või ebamõistlikult keeruline". Ohtlikku on vist lihtsam selgitada, see on juhul, kui tõepoolest inimese elu või tema vabadus satub ohtu, kui ta peaks konkreetsesse riiki minema. Ebamõistlikult keeruline – siin on toodud näiteid sellest, et mõni riik võib olla vahepeal olemast lakanud.
Aga ma veel kord ütlen, et meie Politsei- ja Piirivalveametis töötavad kodakondsuse alal küllalt head spetsialistid, kes suudavad kindlasti kaalutlusõigust kasutades otsustada, kas kodakondsusest loobumine on ebamõistlikult keeruline või mitte. Hakata seaduses sõnastama, mida see tähendab, ei ole nagu mõtet.
Eks kogu see loetelu ole üsna selgelt raske kaaluga. Näha siin võimalust, et keegi tõestab Politsei- ja Piirivalveametile ära, et see on ebamõistlikult keeruline, ning Politsei- ja Piirivalveamet on nõus, kuigi tavamõistus ütleb, et kuulge, see ei ole keeruline, minge kohale või minge tolle teise riigi saatkonda – me tõesti sellega alahindame meie Politsei- ja Piirivalveameti võimekust. Me arvame, et seal on tööl inimesed, kes spetsiaalselt tahavad seda seadust sisuliselt väärtõlgendada. Ma ei usu seda.

Lauri Vahtre, palun!

Tänan! Väga valgustav arutelu. Ma tänan! Vastuseks Lembit Kaljuvee küsimusele saime teada, et teie toetate topeltkodakondsuse võimaldamist lapsele, kelle vanemad on näiteks üks Eesti ja teine Ühendkuningriigi kodanik. Aga mis siis juhtub, kui me selle seadustame ja meil tekib laps, kelle ema on Eesti ja Ühendkuningriigi kodanik ning isa näiteks Türgi ja Jaapani kodanik. Siis peaks lapsel olema neli kodakondsust ja tema lapsel ehk kaheksa, kui ta leiab endale sobiva abikaasa. Mina pean seda absurdiks. Kas see tähendab, et teie toetate absurdi ja kavatsete selle ellu viia?

Hea härra Vahtre, iga mõtte võib viia absurdini. Ja teiseks, ma arvan, et kui me peaksime jõudma sellise eelnõuni, millele siin viitas härra Kaljuvee ja mille kohta küsis härra Ansip, siis tuleks uurida ka teiste riikide praktikat. Teatavasti on topeltkodakondsus enamikus Euroopa riikides lubatud. Ka seal oleks asi võinud absurdini minna, aga mingite sätetega on seda ära hoitud. Küllap meist vanemad ja kauem demokraatliku seadusandlusega tegelenud riigid on seda ette näinud, et asi absurdini ei lähe. Ega kodakondsuste ja kodanike arv ei suurene niimoodi geomeetrilises progressioonis. Ilmsel on võimalik teatud tõkendid kehtestada. Kuidas, ma ei oska praegu öelda, aga ma ei näe siin midagi tohutult keerulist.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu teada sotsiaaldemokraadid on koalitsioonis Reformierakonnaga. Ma küsin, kas teil on Reformierakonnaga erinev kodakondsuspoliitika ja kas see eelnõu väljub koalitsioonilepingus kokkulepitust.

Koalitsioonileping on avalik dokument ja seal on kirjas ka punktid, mis käsitlevad kodakondsust. Seal on öeldud, et kodakondsuspoliitika aluseid ei muudeta. Ma rõhutasin oma ettekandes ka seda, et eelnõu 588 ei muuda kodakondsuspoliitika aluseid, vähemalt meie arvates. Milliseid muudatusi on kavas kodakondsuse seadusse teha selle parlamendikoosseisu ajal, on samuti koalitsioonilepingust võimalik lugeda. Neid oli lisaks sellele, kui ma õigesti mäletan, veel kaks.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Soovin lihtsalt täpsustada ja kinnitust saada, et me kõik oleme ühtemoodi asjast aru saanud. Mõtlen teemat, mille kohta peale minu küsisid ka Lembit Kaljuvee ja Andrus Ansip – see on siis topeltkodakondsuse kohta. Kas me oleme täiesti ühel meelel, kui räägime ainult sünnijärgsest Eesti kodakondsusest, millele võiks lisanduda mingi muu kodakondsus? Ja me ei räägi naturalisatsiooni korras saadud Eesti kodakondsusest, mille puhul oleks samuti lubatud topeltkodakondsus. Sellist eelnõu me kindlasti esitada ei tahaks. Juhul, kui see esimene variant, see sünnijärgne topeltkodakondsus on see, mida ka sina pooldad, siis äkki tõesti teekski eelnõu ära.

Härra Randpere, ma ei ole volitatud siin kõnetoolis rääkima ega taha siin rääkida seda, mida mina pooldan. Aga nii palju kui mina tean, ei tekita sünnijärgse kodakondsuse puhul topeltkodakondsuse lubamine sotsiaaldemokraatide seas mingit vastuseisu.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Kuulanud teie vastuseid, sooviksin täpsustada. Kolleeg Jaak Aaviksoo küsimusele vastates te mainisite, mis võiks olla need põhjused, mis teevad kodakondsusest loobumise väga raskeks. Üks viide oli, et konkreetset riiki enam pole. Kas te pidasite selle riigi all silmas Nõukogude Liitu?

Ei, kindlasti mitte. Praegugi ju riigid likvideeruvad ja tekivad. Nõukogude Liidu puhul on ikkagi täiesti iselaadne kaasus ja seda meie kodakondsuse seadus ka arvestab. Kindlasti ei pidanud ma silmas Nõukogude Liitu.

Barbi Pilvre, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Tahan samuti rõhutada, et Eestis on üha rohkem rahvusvahelisi perekondi, ja oleks väga mõistlik seda eelnõu käsitleda laiemapõhjalisena. Tuleks silmas pidada ka neid lapsi, kes praegu Eestis sünnivad ja saavad topeltkodakondsuse. Kui nad on saanud 18, on nad väga raske valiku ees, kas valida näiteks Eesti või Ühendkuningriikide, Eesti või Soome kodakondsus. Nendel lastel on kaks vanemat ja seepärast on tegu emotsionaalsete sidemetega, aga ka ratsionaalse lahendusega. Soovitan kindlasti selle eelnõu sisu laiendada.

Vastavalt parlamendi kodu- ja töökorra seadusele eelnõu laiendada ei saa, kuna see käsitleb kodakondsuse seaduse § 29 muutmist. Minu meelest nende ideede elluviimiseks, millest siin saalis juttu on olnud, tuleb muuta kodakondsuse seaduse § 1 punkti 2, võimaldades selles mingeid laiendeid.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Palun vabandust, et ma toon siin näiteid isiklikust elust. Aga mu väimees, selle Toomase isa, tegi Eesti kodakondsuse eksami ära. Ta on ameeriklane. Ta tahtis isegi hakata Eesti kodakondsust vormistama, aga tema ema-isa ütlesid, et poiss, kui sa seda teed, siis on meil kodus ikka väga kurb olla. Kas selle sinu esitatud seaduseelnõu abil saaks tema probleemi ka ära lahendada?

Kui me räägime topeltkodakondsusest üldse, siis peaksime silmas pidama ka seda, et on ju veel riike, kes topeltkodakondsust ei luba. Ma ei tea küll, mida Venemaa on viimaste kodakondsuse seaduse muudatustega ette võtnud, aga minu teada ka Venemaa ei luba topeltkodakondsust. Ameerika Ühendriikides need asjad ka päris lihtsad ei ole, samuti Rootsis. Alati on probleem, milline seadus on tolles teises riigis, kelle kodakondsusele inimesel õigus on. Eesti võib ainult oma seadusi muuta. Aga kõnealust paragrahvi muutes, ma kordan, teie lapselapse ja väimehe kaasust vist hästi lahendada ei saa. Ent kahe lugemise vahel võib muidugi selle üle mõelda.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Te ütlesite, et üks ajend seadusmuudatus algatada oli see, et Kohtla-Järve tüdruku isa võttis seadust täpselt tundmata Vene kodakondsuse ka oma lapsele ja nüüd on tekkinud probleem. Me püüame seaduse muutmisega seda olukorda lahendada. Kas sel juhul, kui inimene ei tunne täpselt seadust, on mõistlik seadust muuta või peaks keskenduma hoopis inimese teadlikkuse tõstmisele?

Esiteks, nagu ma eelmise lugemise materjalidest näen, oli mullu selle probleemiga lapsi 23. Just nii paljudelt võeti kodakondsus ära enam-vähem samal põhjusel. Nii et see päris üksikjuhtum ei ole. Teiseks, kahtlemata on teil õigus, et primaarne peaks olema seaduste parem selgitamine inimestele. Ma ütlen veel kord, et praegu me oleme väga kummalises olukorras. Kui seadus oleks asjaosalistele selge olnud, küllap siis ema ei oleks lapse Vene passi esitanud ja me ei teaks üldse sellest küsimusest midagi. Samas ei maksa kogu aeg elada kahes ruumis. Me peaksime ikkagi elama ühiskonnas, kus seadused on selged ja neid saab ka konkreetselt rakendada.
Aga see on laiem õigusfilosoofiline vaidlus. Mina olen oma parlamenditegevuses alati lähtunud sellest, et isegi kui on tegemist ühe inimesega ja me saame selle ühe inimese probleemi lahendada positiivses suunas, ilma et me seejuures teeksime kahju teistele riigialamatele või Eesti riigile, siis tuleb seadust muuta.

Tõnis Palts, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kas teie meelest IRL-i fraktsiooni liikmete küsimustest kõlab läbi risk, et väikese rahvusriigi julgeolekule tekivad teatud täiendavad ohud, või teie arvates tahavad IRL-i fraktsiooni liikmed kiusata üksikjuhtumite ohvreid?

Ma arvan, härra Palts, et siin on mõlemat tunda. Aga mis puutub Eesti riigi julgeolekusse, siis minu arvates olukord, kus Venemaa Föderatsiooni kodanike arv on Eestis 20 aasta jooksul kasvanud ja on ilmselt praeguseks ületanud 100 000 piiri, ei ole Eesti riigi julgeoleku seisukohast kuigi positiivne. Me peaksime seda küsimust laiemas kontekstis vaatama ning analüüsima, millised on Eesti riigi julgeolekuohud. Mis tahes võõra riigi kodanike – ma ei taha siin rõhutada spetsiaalselt Venemaad – massiline elamine mingis riigis kindlasti selle riigi julgeolekut ei paranda.

Tõnis Palts, palun!

Te ütlesite, et siin on mõlemat tunda. Selle "mõlema" teine pool oli see, et te tunnete, et IRL-i fraktsiooni liikmed tahavad kiusata üksikjuhtumite ohvreid.

Kui IRL ei tahtnud eelmine kord hääletades ja ei taha ka praegu seda konkreetset juhtumit humaanselt lahendada, siis ma teistmoodi seda hästi tõlgendada ei saa.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas eelnõu 588 kahel korral: teisipäeval, 15. aprillil ja teisipäeval, 22. aprillil. Arutelule oli palutud ka Ruth Annus, Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja korrakaitse- ja migratsioonipoliitika asekantsleri ülesannetes. Me arutasime seda eelnõu üsna elavalt ja põhjalikult. Kellelgi ei olnud kahtlust, et probleem on olemas ja vajab lahendamist, kuid eelnõu juures märgiti ära terve rida küsitavusi.
Sellest on siin juba juttu olnud ja see oli ka komisjoni liikmete tähelepanek, et eelnõu tekst ja seletuskiri ei lähe kokku. Teiseks leidsime, et eelnõu sisaldab mitmeid hinnangulisi kategooriaid, mis võimaldab täitevametnikele suurt diskretsiooni- ehk kaalutlusõigust näiteks selliste kategooriate hindamisel, milline seis on võimatu, missugune olukord on ohtlik või mis on ebamõistlikult keeruline. Kodakondsuse seadus peaks niisuguseid määratlusi üldjuhul vältima. Kolmas asi, mida me täheldasime, on see, et tekst ei hõlma mitte ainult alaealisi. Ka sellest on täna siin saalis juttu olnud. Eelnõus ei käsitleta ainult isikuid, kes on alla 18 aasta vanad, see on laiem, hõlmab kõiki. Veel juhiti tähelepanu sellele, et seadus on mõeldud jõustuma tagasiulatuvalt, alates 1995. aasta 1. aprillist. Tekib küsimus, miks seda tahetakse teha. Meile on teada ja seda selgitas ka proua Annus, et Siseministeerium valmistab ette eelnõu uut, eelduslikult paremat teksti, kus on ette nähtud keeld võtta alla 18-aastastelt inimestelt Eesti kodakondsus, mis on saadud naturalisatsiooni korras. See eelnõu on praegu kooskõlastusringil ja peaks jõudma varsti meie ette.
Eelnõu arutamise tulemusena tehti sellised protseduurilised otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail ehk täna (see oli konsensuslik otsus); teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (selle poolt oli 5 ja vastu 2, erapooletuid 1); määrata muudatusettepanekute tähtajaks 20. mai ja ettekandjaks siinkõneleja (need olid üksmeelsed otsused). Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Kristen Michal, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus tuleneb koalitsioonileppest ja selle täitmisest. Koalitsioonileppesse oleme kirja pannud, et kodakondsuspoliitika aluseid ei muudeta, ja oleme kirja pannud ka selle, et alaealiste vastavad probleemid lahendatakse, mida eelnõu mõtte kohaselt justkui võikski teha, aga tekstis seda päris täpselt ei käsitleta. Millisena te näete selle eelnõu tulevikku seoses sellega, et Siseministeerium on saatnud kooskõlastusringile juba ühe eelnõu, mis seda probleemi täpsemalt käsitleb? Kuidas need eelnõud võiksid omavahel suhestuda?

Tänan! Ma ei ole veel näinud selle eelnõu teksti, mis varsti peaks siia jõudma. Küll olen kuulnud Siseministeeriumi asekantsleri proua Annuse ja siseminister härra Pevkuri kommentaari, et nad püüavad esile toodud puudusi eelnõust kõrvaldada. Siis laheneks ka see algpõhjuseks olnud situatsioon ehk selle konkreetse Kohtla-Järve tütarlapse olukord. Kui see tekst jõuab meie ette ja me näeme selle eelnõu sisu, siis saab otsustada, mida edasi teha. Ma usun, et need kaks asja on võimalik sellesama eelnõu või initsiatiivi raames ühitada.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Kuna eelkõneleja viitas teile, siis ma kasutan võimalust ja esitan teile sama küsimuse mis tallegi. See puudutab tagasiulatumist. Mispärast on eelnõus 1995. aasta 1. aprill, aga mitte 1993. või mõni hilisem aasta? Palun rääkida ka sisust, sellepärast et eelkõneleja ei osanud sisust rohkem rääkida, kui on kirjas!

Tänan küsimuse eest! Ka mina ei oska seda seletada. Ilmselt peaks selle seletuse andma eelnõu algataja, ütlema, missugused olid kaalutlused ja argumendid, miks valiti tagasiulatuvuse puhul just see kuupäev. Selle küsimuse me tõstatasime ka komisjoni istungil, aga päris veenvaid selgitusi ei saanud ja meie jaoks on see küsimus endiselt üleval.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Esimene küsimus on puhttehniline. Ma tahaksin teada teie arvamust, millisena teie näete õiget lahendit. Seletuskirjas on öeldud, et isik peab tõendama, et mõne muu riigi kodakondsusest loobumine on võimatu, ohtlik või ebamõistlikult keeruline. Kas iga isik peaks sellega tegelema iseseisvalt? Kas tulevad mingid normatiivsed dokumendid, mingi määrus näeb ette, millised dokumendid peavad olema esitatud, et seda tõendada? Või võetakse näiteks vastu otsus, et mõne riigi kodakondsusest loobumine on a priori seotud nende tingimustega, ja sel juhul võiks tõendiks olla mingi väga lihtne dokument?

Jah, ka meil oli seesama küsimus, kuidas see kõik hakkab välja nägema. Selle ohtlikkuse, võimatuse või ebamõistliku keerulisuse peaks tõendama see, kes sellise argumendiga välja tuleb. Kuid politsei- ja piirivalveametnikul võib olla teistsugune arusaam, mis on ohtlik, ebamõistlik või keeruline. Kuidas seda vastuolu siis lahendada? Kas selleks oleks vaja välja anda mingisugune ohtlike, keeruliste ja ebamõistlike asjade loend, kataloog? See kõik teeks asja tarbetult keeruliseks ja ka vaieldavaks. Meie leidsime komisjonis, et selliste määratlemata mõistete kasutamist seaduses, kodakondsuse seaduses tuleks võimaluse korral vältida. Ma ei tea, kas me uues seaduses saame sellega hakkama, aga ma usun ja loodan vähemalt, et uus seadus on selles osas täpsem ja parem.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas teie hinnangul on täna Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumine ebamõistlikult keeruline?

Ma ei tunne praktilist asjaajamist ega tea selle käikusid. Ma ei ole sellega lähemalt kokku puutunud ega oska seda hinnata.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, aitäh eelmise vastuse eest! Paistab, et te olete komisjonis probleemist aru saanud. Minu järgmine küsimus on üldisem. Kuidas see arutelu komisjonis käis? Tegelikult me arutame konkreetsete laste ja konkreetsete inimeste probleemi, aga siin saalis on juba tund aega jutuks olnud üldpoliitilised probleemid ja minimaalselt on räägitud sellest, mis on teemaks. Kas komisjonis oli ikka asjalik arutelu või läks ka seal selliseks poliitiliseks lobisemiseks?

Aitäh! Poliitilise lobisemisega me päris ei tegele, me rääkisime ikka sellest konkreetsest eelnõust. Nii ma arvan vähemalt. Me jäime selle probleemi raamesse, kuid nii nagu iga eelnõu on seegi eelnõu teatud pretsedent, samm teatud suunas ja sedavõrd me puudutasime natukene ka laiemat konteksti, mis tänagi siin saalis küsimuste kaudu tagasi peegeldus. Põhimõtteliselt jäime aga selle eelnõu raamesse. Püüdsime mõtestada, kuivõrd eelnõu lahendab seda konkreetset situatsiooni, mis oli selle initsiatiivi tõukejõud.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te olete väga suurte Euroopa kogemustega inimene ning teile on teada ja tuttavad väga paljud kodakondsuspoliitika reeglistikud-raamid. Kuidas teie arvate, kas Eesti riik on Euroopa Liidu ühtses peres jõudnud selleni, et kodakondsuspoliitika peaks muutuma?

Ma teen väikese reservatsiooni selles, et spetsialistiks ja eksperdiks ma ennast kodakondsuse asjus ei pea, aga selle teemaga olen ma kokku puutunud. Esimese asjana tahan öelda, et kodakondsus ei ole õigus, vaid on privileeg, see ei ole Euroopa inimõiguste konventsiooni järgne õigus, mida võib nõuda näiteks kohtu kaudu. See on privileeg, mille andmise tingimused otsustab iga liikmesriik ise, kuigi välja on töötatud ka mõned parameetrid, mille põhjal riigid peaksid oma otsuseid tegema. Ma tahan siinkohal üle korrata, et mitmel puhul tekib meil segadus, kui asjadest läbisegi räägitakse.
Kodakondsus saadakse kolmel viisil. Üks on põlvnemispõhine, sünnijärgne ehk vere kaudu saadud kodakondsus (ius sanguinis). See, kes on sündinud ühe riigi kodanikust, saab ka selle riigi kodanikuks. Teine on ius soli ehk sünnikohajärgne õigus. Kui sünnid Prantsusmaal, siis oled automaatselt Prantsuse riigi kodanik. Mitmed riigid kasutavad seda süsteemi. Kolmas tee on naturalisatsioon. On teatud tingimused, elad mingi aja selle riigi territooriumil, teed ära mõned eksamid või täidad keelenõuded ja siis saad privileegina selle riigi kodanikuks. Nendes asjades tuleks vahet teha. Eesti riigi kodakondsuspoliitika algpõhimõtteks on just see sünnijärgsus ehk põlvnemispõhiselt tekkinud kodakondsus. Kui me räägime topeltkodakondsusest, mida meil oleks mitmel põhjusel vaja legaliseerida, siis see puudutaks just sünnijärgset kodakondsust ehk põlvnemise põhjal tekkinud olukordi ja ei puudutaks naturalisatsiooni korras või sünnikoha järgi saadud kodakondsust.

Erki Nool, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud kõneleja! Minu küsimus on selline: kui mõni riik keeldub kodakondsusest vabastamast, mis siis sel juhul saab? Kui näiteks Venemaa Föderatsioon keeldub oma kodanikku kodakondsusest vabastamast, kuidas peaks siis Eesti riik käituma?

Mul on raske siin käigupealt öelda. Kõik sõltub konkreetselt situatsioonist, millise isikuga on tegu jne. Ega meie ei saa ju teisele riigile mingisugust sundi rakendada. Kui ta on pidanud kedagi oma kodanikuks, siis ta peab teda oma kodanikuks ja teisel riigil on võimatu avaldada sundi, et ta peaks kellegi oma kodakondsusest välja arvama. Seda ei tehta. Kui riik arvab, et ta ei lase oma kodakondsusest kedagi välja, siis see ongi selle riigi suveräänne otsus, millega tuleb leppida, kohandada oma käitumist vastavalt olukorrale. Milline see käitumine konkreetselt on, seda ei oska ma kommenteerida, see sõltub asjaoludest.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased, kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove on. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Yana Toomi!

Härra eesistuja! Head kolleegid! Mul on mõned märkused seoses sellega, mis siit puldist kõlas. Esiteks väideti, et selliseid juhtumeid pole olemas – seda ütles härra Ansip, kui ma ei eksi –, kus täiskasvanud inimesel oleks väga keeruline kodakondsusest loobuda. See ei vasta tõele, neid juhtumeid on olnud. Kui ma veel ajakirjanikuna töötasin, umbes seitse-kaheksa aastat tagasi, siis me kirjutasime pikalt ühest naisest, kes parasjagu oli saanud Gruusia kodakondsuse. Ta elas küll siin, aga kui Gruusias olid väga segased ajad, käis kodusõda, siis mingil imekombel jagati kodakondsust vasakule ja paremale, ilma et inimene oleks seda küsinud. Tookord oli Eesti riigil suur soov deporteerida see daam Thbilisisse, kuna väidetavalt oli ta Gruusia kodanik. Sellest kodakondsusest ei saanud ta kuidagi lahti ja minu teada ei ole ta tänini sellest lahti saanud.
Sealtpoolt saali kõlas ka selline küsimus, kuivõrd keeruline on siis loobuda Vene kodakondsusest. Ma olen siin saalis vist ainuke, kes seda on kunagi teinud. 2006. aastal andis Eesti valitsus eesotsas härra Ansipiga, mille eest talle suur tänu, mulle kodakondsuse teenete eest. See oli aastal 2006, aga Eesti passi sain kätte 2009. aasta alguses. Kirjavahetus oli meeletult pikk, midagi ebamõistlikku küll ei olnud, aga see võttis siiski rohkem kui kaks aastat. Ma pidin saatma kirju, et ma ei ole Venemaa Föderatsioonile makse võlgu jms. Aga lapse puhul on see välistatud. Venemaa seaduste järgi ei saa laps üksinda kodakondsusest loobuda, ilma oma vanemateta. Tähendab, kui vanem läheb Eesti kodakondsusesse, siis saab ta teha seda koos lapsega, teistmoodi ei ole see võimalik.
Mind pani väga sügavalt mõtlema see arusaam julgeolekuohtudest, mis tuleb pidevalt IRL-i fraktsiooni ridadest. Võib muidugi spekuleerida selle üle, kas me oleme Krimmiga sarnased või ei ole. Mina väidan, et ei ole, aga enne valimisi on ju hea sellist trummi lüüa. Aga paar päeva tagasi oli pressikonverents – selle korraldas vist isegi Inimõiguste Instituut –, kus räägiti just julgeolekuohtudest ja räägiti midagi hoopis vastupidist. Nimelt väidab härra Kari Käsper, et meie kodakondsuspoliitika on ajast ja arust ja seda tuleks revideerida. Igas eelnõus, mis puudutab kodakondsuspoliitikat, on meil alati üks lause: "Käesolev eelnõu ei muuda kodakondsuspoliitika aluseid." Tore küll, aga tegelikult oleks ilmselt vaja muuta. Tänase arutelu käigus me jõudsimegi selleni, et meil on rohkem kui 100 000 topeltkodakondsusega inimest, sest sünnijärgsel kodanikul on justkui faktiline õigus omada topeltkodakondsust. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanul seda õigust ei ole ja see tegelikult jagabki meie kodanikud n-ö esimese ja teise sordi kodanikeks, mis ei ole päris õige.
Härra Maruste ütles siit puldist väga imeliku asja, et kodakondsus ei ole õigus, vaid privileeg. Ma palun väga vabandust, aga lapse puhul ei ole sul seda kindlust mitte mingil juhul. Ma käisin mõned nädalad tagasi Tartus ühel lõimumispoliitika debatil, kus olid kohal ka härra Mihhail Lotman ja ajaloolane David Vseviov. Kuidagi läks jutt jälle kodakondsusteema peale ja moderaator küsis minu käest, et miks minu laps ei taha pingutada selleks, et saada Eesti kodakondsust. Mul on üks laps muuseas mittekodanik. Ma küsisin moderaatori käest, et kuidas tema pingutas. Vastus oli, et ta ei pingutanud, ta sündis Eesti kodakondsusega. Aga need lapsed on ju ka sündinud iseseisvunud Eesti Vabariigis, miks me neid siis niimoodi kohtleme? See pole õiglane.
Siinkohal tahan avaldada suurt tänu härra Jaak Allikule, au ja kiitus talle, et ta julges selle eelnõuga välja tulla! See on väga raske ja ma tean, et eriti eestlasele on see väga raske, sest ma kujutan ette, kuidas teda hakatakse nüüd igal pool tembeldama. Aga see kompromiss, mille me siin justkui saavutame, on nii väike, nii väheoluline ja sellest on väga kahju. Tegelikult, ma kordan veel kord, on meil aeg läbi vaadata selle kodakondsuspoliitika alused, sest riigi julgeolek ongi see, kui siin on kodakondsusega inimesed, mitte ilma selleta. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Ken-Marti Vaheri! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Nimetatud eelnõu muudab kindlasti Eesti kodakondsuspoliitika põhialuseid. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon ei ole selle lähenemisega päri. Selle eelnõuga tervikuna on päris suur hulk probleeme, mida osaliselt on siin välja toonud ka põhiseaduskomisjoni esindaja. Esiteks, eelnõu sisu ja seletuskiri räägivad tegelikult päris erinevatest teemadest. Alaealiste teema, mida hardunult käsitletakse seletuskirjas, ei ole kaugeltki mitte keskne, kui me loeme selle eelnõu teksti. Eelnõu tekst on oluliselt laiem ja püüab tegelikult muuta kodakondsuspoliitika põhimõtteid märkimisväärses ulatuses, ka tagasiulatuvalt, alates 1995. aasta 1. aprillist. Teiseks püüab see teha meid, nagu siin on ka küsimuste-vastuste voorus ilmselt välja tulnud, sisuliselt ühe teise riigi, Venemaa Föderatsiooni kodakondsuspoliitika pantvangiks, mis samuti ei ole mõistlik. Kui Venemaa muudab oma kodakondsuspoliitikat, siis ei ole see kindlasti aluseks, mille põhjal Eesti seadusandja peaks tegema muudatusi oma kodakondsuspoliitikas. See eelnõu tahab aga kahjuks niisuguse suundumuse seadusandlusesse tuua.
Üks tõsiseid probleeme on asjaolu, et sisuliselt tahetakse seada – kui me räägime seletuskirjapõhiselt alaealistest ehk siis lastest – need lapsed, kelle vanemad on käitunud õiguskuulekalt, kehvemasse seisu kui need lapsed, kelle vanemad on käitunud õigusvastaselt ja on hankinud lisaks Eesti kodakondsusele ka näiteks Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse. See on aga õigusriigis põhimõtteliselt absurdne lähenemisnurk. Eesti riik on astunud viimase 20 aasta jooksul märkimisväärseid samme, et vähendada Eestis määratlemata kodakondsusega isikute arvu, ja tänaseks on nende arv langenud 90 000-le. Alaealiste puhul ei ole sisuliselt mitte ühtegi tingimust peale selle, et lapsed peavad olema sündinud Eestis. Seega on astutud palju samme, Eesti kodakondsuse taotlemine nendele lastele on tehtud võimalikult paindlikuks. Viidata siinjuures asjaolule, et lapsevanemad ei olnud teadlikud, kui nad võtsid lapsele juurde näiteks Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse, ei ole päris õige.
Ma arvan, et kodakondsuspoliitika ühest põhimõttest kõrvale kaldumine toob kaasa väga tõsiseid probleeme julgeolekupoliitilises aspektis. Kui me seletuskirjast loeme, et riik peaks olema humaanne ja paindlik, siis tänases Eesti riigis me oleme seda tegelikult ka näinud. Sellesama Kohtla-Järve juhtumi puhul, mida eelnõu menetlemisel esile tuuakse, on Eesti riik teinud kõik selleks, et anda lapsevanemale võimalus taotleda Eesti kodakondsust. Selleks on võetud temaga ühendust, on saadud kinnitus, et lapsevanem on huvitatud Eesti kodakondsuse taotlemisest, on asunud õppima eesti keelt. Ma arvan, et säärane paindlik ja mõistuspärane suhtumine ka riigi poolt ongi see, mida me oleme kodakondsuspoliitika puhul ette näinud. Me suuname määratlemata kodakondsusega isikud taotlema Eesti kodakondsust, mitte ei anna neile vastupidist signaali. Kahjuks annab see eelnõu vastupidise signaali, tahab anda õigusvastaselt käitunud lapsevanematele signaali, et nende lapsele on topeltkodakondsus lubatud, samas kui need lapsevanemad, kes oma last esindades ei ole võtnud talle teist kodakondsust juurde, on ju kehvemas seisus. Selline lähenemine ei ole õigusriigile omane.
Võib juurde öelda veel, et siin räägitakse palju lapse õigustest. Paratamatult on aga alaealise lapse esindaja mitmesugustes menetlustes riigis lapsevanem. Kui lapsevanem astub teadliku sammu ja taotleb Eesti riigi seadustele vastu seistes ka teise riigi kodakondsust, siis on see selge, teadlik valik, mida on aga võimalik hiljem tagasi pöörata. Me oleme valitsuses teinud hulga kodakondsuse taastamise otsuseid nii eelmistel aastatel kui ka sel aastal. Need on just nimelt need üksikud juhtumid, mille puhul laps ise on teinud hiljem otsuse, et ta soovib tõesti jätta endale Eesti kodakondsuse, ja on teinud selle otsuse 18 aasta vanuseks saades teadlikult.
Kokkuvõtvalt öeldes püüab see eelnõu tuua esile alaealise probleemi, määratlemata kodakondsusega lapse teema, samas tahetakse aga eelnõu sisus reguleerida oluliselt laiemat küsimust. Kahjuks ei lahenda eelnõu mitte ühtegi probleemi, vaid tekitab probleeme juurde, muudab Eesti kodakondsuspoliitika aluseid üsna põhimõtteliselt ja teeb seda ka tagasiulatuvalt, alates 1995. aasta 1. aprillist. Sellest tulenevalt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon seda eelnõu ei toeta. Me ei toetanud seda ka põhiseaduskomisjonis, tegime ettepaneku esimest lugemist mitte lõpetada ja lükata eelnõu tagasi. Kordan seda ettepanekut nüüd saalis: palume seaduseelnõu 588 esimest lugemist mitte lõpetada. Aitüma!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Väitsin, et juhtumeid, kus kodakondsusest loobumine oleks ohtlik või ebamõistlikult keeruline, Eesti praktikas esinenud ei ole. Kinnitan, et üheksa aasta jooksul, mil ma töötasin peaministrina, ei toodud valitsuse istungile ühtegi sellist materjali, mille järgi kellelgi oleks kodakondsusest loobumine olnud kas ebamõistlikult keeruline või ohtlik ja seetõttu olnuks isikul Eesti Vabariigi kodakondsuse saamine takistatud. Nüüd väitis Yana Toom siin esinedes, et temal on oma ajakirjanduslikust praktikast teada üks juhtum, kus kellelgi siiski oli ebamõistlikult keeruline oma varasemast kodakondsusest loobuda. Ma ei tea, kas see ajakirjanduslik juhtum on kunagi jõudnud ka Eesti riigiasutustesse ja kas seda juhtumit on ametlikult menetletud või mitte, kuid ma tuginen oma valitsuse ministri Ken-Marti Vaheri kirjale, mis ütleb ühemõtteliselt, et olukordi, kus kodakondsusest loobumine oleks kas võimatu, ohtlik või ebamõistlikult keeruline, ei ole siiani praktikas esinenud. Nimetatud kiri on ka Riigikogu seaduseelnõu materjalide juurde lisatud, see on kirjutatud 14. märtsil 2014. aastal ja kirja number on 1-7/40-4. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Karel Rüütli!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Europarlamendi valimiste eel on arvukatel debattidel räägitud avatumast Eestist, suuremast kaasamisest, tolerantsusest erinevate inimeste ja sihtgruppide suhtes, koostööst, parimate praktikate importimisest ja eksportimisest. Ukraina sündmuste valguses peame lisaks küsima endalt, kas oleme pakkunud head kodu neile inimestele, kes Eestis elavad, kas oleme osanud neid kuulata ning nende muredele lahendusi leida.
Kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga, mis on täna siin saalis esimesel lugemisel, oleme lahendamas reaalset probleemi, mis seni on takistanud tublidel Eesti kodanikel kodakondsust säilitada. Eesmärk on muuta kodakondsuse seadust ühes väikeses punktis natuke inimlikumaks, ilma et muudaksime Eesti kodakondsuspoliitika põhimõtteid. Rõhutan veel kord, et tahame täiendada kodakondsuse seadust sättega, mille kohaselt ei võeta Eesti kodakondsust ära neilt isikutelt, kes tõendavad, et ei saa endast mitteolenevatel põhjustel teise riigi kodakondsusest loobuda.
Sotsiaaldemokraatidena oleme seisukohal, et olukorras, kus Eesti põhiprobleemiks on kujunemas inimressursi nappus, on riigi huvides siduda kõik siinsed Eestimaast hoolivad inimesed Eestiga ja luua neile soodsad tingimused oma võimete rakendamiseks ning tulevikuplaanide elluviimiseks. Nüüdisaegne ja euroopalik kodakondsuspoliitika on kindlasti üks olulisemaid vahendeid, mis aitab kaasa nende eesmärkide saavutamisele.
Arutatav eelnõu lahendaks probleemi, mille tõttu ainuüksi 2013. aastal pidi riik Eesti kodakondsuse ära võtma 90 inimeselt, kelle seas oli näiteks 23 alaealist, kusjuures need alaealised õpivad Eesti haridussüsteemis ning riigi hooletuse tõttu muutuvad nad oma kodumaal välismaalasteks. Kas riik on kindel, et soovib eemale tõugata need, kes tahavad pidada Eestit oma koduks?
Eile esitles Eesti Inimõiguste Keskus oma aastaaruannet "Inimõigused Eestis 2013", mille koostajad leiavad samamoodi, et kodakondsuspoliitikat tuleks ajakohastada. Nad on arvamusel, et sünnijärgsetele Eesti kodanikele tuleks võimaldada topeltkodakondsus, et kodakondsus ei ole automaatselt lojaalsuskonflikti tekkimise aluseks ning silmas tuleb pidada, et Eesti rahvusvahelistub kodakondsuse seadusest hoolimata ja üha enam võib sündida lapsi, kellel on mitme riigi kodakondsus. Samuti ei välista Eesti põhiseadus Eesti kodanikele mitme kodakondsuse lubamist. Seega on mitme kodakondsuse lubamine või mittelubamine jäetud kodakondsuse seaduse tasandile ja siinkohal me soovime muuta seadust inimeste puhul, kellel ei ole võimalik mitmes kodakondsuses olekut vältida. Lisaks väidab põhiseaduse § 8 lõige 3, et kelleltki ei või võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust, mis on seega vastuolus kodakondsuse seadusega. Eelnõu algatajana oleme seisukohal, et olukord, kus riik esitab isikule nõudmisi, mida isik soovib täita, kuid ei saa seda teha endast mitte olenevatel põhjustel, ei ole kooskõlas ka põhiseaduse §-s 10 sätestatud sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetega. Lisaks, kuna nimetatud juhtudel on tegemist lapse õigustega, karistatakse kehtiva kodakondsuse seaduse regulatsiooni kohaselt last vanemate eksliku tegevuse eest ning rikutakse ka lapse õigusi.
Lõpetuseks. Küsigem endalt, kas me soovime luua oma algatustega inimestes mõistmist, kindlustunnet ja lojaalsust. Usun, et suur enamik siin saalis saab aru, mis on õige, ja et klammerdumine endiste dogmade külge on möödanik. Populistlikud loosungid ja trummipõrin võiksid jääda mõne teistsuguse riigikorralduse osaks. See muudatus ei ole ainult mitte-eestlaste huvides, vaid ka paljud eestlased leiavad, et kodakondsuse seaduse kehtivad regulatsioonid on ebaõiglased. Tänan!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 588 esimene lugemine lõpetada. On laekunud ka teine ettepanek, mille on teinud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon. Selle sisu on, et Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon palub seaduseelnõu 588 tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ettepaneku eelnõu 588 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 17 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 588 esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 588 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 20. mai kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja esimene päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Andres Herkeli algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 607 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Andres Herkeli!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Meie valimisõiguses on see võib-olla suhteliselt väike muudatus, aga olen seisukohal, et see kõneleb paljust. Kõneleb eeskätt sellest, et oleme oma poliitilises süsteemis läinud liiga palju piiramise ja keelamise teed, mitte aga paindlikkuse ja vabaduse suunas.
Eelnõu sisu, erakondade valimisliitude lubamine nii kohalikul tasandil kui ka Riigikogu valimistel, on mõistetav. Tahan siinkohal mainida seda, et selle tegelikult tagasimuudatuse sõnastamine osutus natukene keerulisemaks, kui ma alguses olin arvanud, mis omakorda kõneleb ilmselt sellest, et oleme läinud ülereguleerimise teed. Eelnõu algatajad – seda eelnõu algatades oli meid kaks, ka Juku-Kalle Raid oli tol ajal Riigikogu liige, enam kahjuks ei ole – on seisukohal või teadmisel, et kui Riigikogus esindatud neli erakonda mõtlevad täna ümber ja otsustavad seda eelnõu siiski toetada, siis tuleb esimese ja teise lugemise vahel nähtavasti üle vaadata veel mõned küsimused. Eeskätt see, kuidas erakondade valimisliitude olemasolu korral Riigikogu valimistel lahendada rahastamisküsimused. See eeldab ilmselt muudatusi erakonnaseaduses. Teiseks küsimus, kuidas käib fraktsioonide moodustamine. See eeldab meie kodu- ja töökorra seaduse ülevaatamist. Ehk neid muudatusi, mida ka iseenesest lihtsa asja tagasipööramiseks teha tuleb, on päris palju.
Üks terminoloogiline märkus. Mõiste "valimisliit" on meil viimasel ajal, ütleme, viimase kümne aasta jooksul kinnistunud eeskätt seoses kohalike valimistega ja kodanike valimisliidu tähenduses. Võib osutada, et kuni 1990. aastate keskpaigani valimisliidust väga palju ei räägitudki, siis oli valimisnimekirjade esitamine oluliselt lihtsam kui praegu. Aga oma klassikalises ja ka rahvusvaheliselt levinud tähenduses on valimisliit ikkagi poliitiliste jõudude, eeskätt erakondade liit. Sellest tulenevalt eristatakse eelnõus terminoloogiliselt ka kahte valimisliidu varianti. Üks on kohalik valimisliit ehk kodanike valimisliit, see vana levinud nimetus, ja teine on erakondade valimisliit.
Veidi rahvusvahelisest praktikast, sellest, kuidas teised riigid teevad. Nagu ma mainisin, oleme meie läinud piiramise teed. Kui vaadata Euroopa Liidu riikide praktikat, siis selline piiramise tee on üldiselt harvaesinev. Euroopa riike ühendavast parlamenditeenistujate võrgustikust tehtud päringust selgub – tõsi küll, päring on tehtud juba mõned aastad tagasi –, et nii nagu Eestis on valimisliidud parlamendivalimistel keelatud ka Taanis, Prantsusmaal ja Luksemburgis, niisiis kolmes riigis. Rootsis ja Saksamaal on valimisliidud sisuliselt keelatud, st seaduse kohaselt võib üldvalimistel kandidaate üles seada erakond. Euroopa Liidu 28 riigist puuduvad andmed Horvaatia ja Sloveenia kohta, ülejäänud liikmesriikides on valimisliidud lubatud. Mõnes riigis kehtivad erireeglid, näiteks Slovakkias on parlamenti pääsemise künnis valimisliitudel kõrgem kui partei nimekirjadel. Austrias funktsioneerivad valimisliidud spetsiaalse kampaanialiidu nime all, mis tähendab, et valimisliit moodustatakse lähtuvalt kampaania lubadustest ja programmist, ning kui see on formuleeritud, siis on võimalik esitada ühine nimekiri. Osutan siinkohal ka sellele, et üldiselt on nendes riikides, kus parlamendivalimistel on lubatud ainult erakonna nimekirjad, ja neid on Euroopa Liidus õige vähe, erakonna moodustamine imelihtne. Ainus riik nimetatutest, mille puhul osutatakse liikmete või toetusallkirjade piirangule, on Rootsi, kus erakonna moodustamiseks eeldatakse 1500 toetusallkirja – mitte liiget, vaid toetusallkirja. Niisiis kinnitab see võrdlusmaterjal minu algset lähtekohta, et me oleme läinud liigse piiramise teed ja võiksime liikuda tagasi suurema paindlikkuse suunas.
Vabariigi Valitsuse arvamus ei sisalda minu jaoks väga kaalukaid põhjendusi, miks seda tagasimuudatust ei oleks õige teha, välja arvatud see osutus, kus on öeldud, et jäikade reeglite kehtestamine on olnud mitme Riigikogu koosseisu tahe. Jah, kahjuks küll, ja sellega me olemegi liikunud liiga suure jäikuse suunas. Ülejäänud väited, kus on arvestatud kokku, et erakondade valimisliidud, kui nad eksisteerisid, said kohalikel valimistel kõigest 3% või 6% häältest, ei ole väga sisulised. Isegi kui nende toetajaid oli suhteliselt vähe, ei saa see olla argument erakondade valimisliitude keelamiseks.
On ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukoht 2002. aastast, kui vaidluse alla sattusid kohalikud valimisliidud kui niisugused. Kolleegium osutas, et jah, kohalike valimisliitude keelamise katse oli – ja oleks ilmselt ka nüüd – põhiseaduslikult äärmiselt küsitav, ja toona lükati see tagasi. Kolleegium ei leidnud sedasama erakondade valimisliitude puhul, viidates sellele, et põhiseaduspärasuse probleemi seal ei ole. Kuid see väide või argument ei ütle mitte midagi otstarbekuse kohta. Otstarbekusest lähtudes võiksime liikuda suurema paindlikkuse suunas.
Lõpetuseks. Ma olen seisukohal, ja sellele on osutatud ka eelnõu seletuskirjas, et põhimõtteliselt võiks lubada kodanike valimisliite ka Riigikogu valimistel. Seda muudatust eelnõu tekstis sees ei ole, aga ma arvan, et see oleks õige suund. Seda kasutataks tõenäoliselt viimase meetmena, kui poliitilised erakonnad mingil põhjusel ei tekita enam valijates usaldust või on jooksnud kuidagi ummikusse ning vaja on uusi lahendusi. Selline varuvõimalus võiks olemas olla ja sellisel juhul võiks eeldada, et kogutakse mingi hulk toetusallkirju, mida peaks kindlasti olema rohkem, kui on vaja erakonna moodustamiseks. Mis puudutab üldse erakonna moodustamise vajalikku liikmete hulka, siis olen ma neid asju uurides jõudnud järeldusele, et see on üks üldiselt Ida-Euroopa riikides, postkommunistlikes riikides kasutatav võte, mida vanad demokraatiad ei tunne. Aga see vist ei puuduta enam nii väga selle eelnõu konteksti. Eelnõu sisu peaks olema edasi antud. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Miks te ei taha lubada, et erakondade valimisliidud kannaksid mingit lühikest nime? Võib ju tekkida selline olukord, et istungi juhataja peab mõne aja pärast tulema meie ette sõnadega: "Ja nüüd annan ma sõna Parempoolse Eesti Soolise Võrdõiguslikkuse Erakonna, Eestimaa Paadunud Demokraatide Partei, Karksi-Nuia Parempoolsete Sotsialistide Erakonna, Ühenduse Kristlaste ja Ateistide Liidu Erakonna ning Eelista Eestimaist Karsklaste Partei Liidu esindajale." Ja siis nimetab näiteks teie nime. Kas see ei ole liiga suur vaev? Äkki paneks mingi lühikese nime, tembeldaks ära ja pärast oleks vähemalt töötempo võimalikult kiire?

Aitäh, härra Stalnuhhin! Soovi korral võite algatada ka Keskerakonna nimetuse muutmise nii pikaks, et me loeme seda siin kaks-kolm minutit ette. Aga mis puudutab valimisliite, siis kahtlemata peab sellisel juhtumil, kui erakondade valimisliite lubada, sisu olema üheselt mõistetav. See tähendab seda, et erakond, mis kuulub valimisliitu, ei saa esitada samal ajal oma nimekirja, ta ei saa kuuluda samaaegselt mitmesse valimisliitu ja valimisliidu nimes peavad osaliste nimed selgelt kajastuma. Kohalikel valimistel oleme kokku puutunud pigem ühe teistsuguse probleemiga. Ma mäletan, kui see piirang peale tuli ja kaks erakonda tahtsid ühes Eesti mitte väga väikeses omavalitsuses valimisliitu teha, siis olid nad hädas sellega, et nende mõlema nimetusele, mis kumbki ei olnud liiga pikk, osutavat valimisliidu nime keelduti registreerimast ja nad pidid seal midagi peitma. Kui aga Riigikogu valimistel ühineb väga mitu erakonda valimisliiduks ja nad registreerivad fraktsiooni, siis fraktsiooni puhul on ilmselt võimalik kasutada ka mingisugust lühemat varianti. Ma ei näe selles nii suurt probleemi, see on selline veidi kiuslikult tõstatatud probleem, härra Stalnuhhin.

Erki Nool, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kas ma saan õigesti aru, et selle algatuse mõte on see, et parteid on pahad, aga valimisliidus osalevad parteid on nagu head?

Aitäh küsimuse eest! Ei, selle mõte ei ole kindlasti selline. See suhtumine, mis siin on levinud, sai alguse kusagil nullindate alguses, kui me arutasime valimisliitude kaotamist kohalikel tasanditel ja õiguskantsler Jõks sellesse arutelusse sekkus. See suhtumine, et valimisliidud on saatanast, või vastupidi, et erakonnad, kui nad on midagi valesti teinud, on saatanast, ei ole kindlasti adekvaatne ega vii meie poliitilist kultuuri kuidagimoodi edasi. Selle eelnõu eesmärk on erakondade vabaduse ja õiguste laiendamine ning ka poliitilise ühinemise õiguse laiendamine.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Teie esitatud eelnõu puudutab ainult kohalike omavalitsuste ja Riigikogu valimisi. Kas te peate ka Euroopa Parlamendi valimistel vajalikuks analoogset lähenemist? Nagu me teame, kuuluvad Reformierakond ja Keskerakond europarlamendis praegu ühte poliitilisse perekonda, aga sisepoliitiliselt peavad nad mängima mängu, justkui oleks tegemist kahe erineva maailmavaatega. Valijal jääbki praegu selline eksitav mulje, justkui oleks tegemist kahe erineva maailmavaatega. Reformierakonnal ja Keskerakonnal puudub võimalus minna valimistel ühiselt välja ja valijal puudub võimalus neid ühiselt valida. Teie muudatus annaks selles asjas selguse ja võimaluse.

Aitäh! Ma pean tunnistama, et kui me selle eelnõu algatasime, siis me korraks isegi mõtlesime selle peale. Kuna Euroopa Parlamendi valimistel on Eestil aga ainult kuus esindajat ja need valimised on niivõrd kontsentreeritud, siis ei tundunud see olevat nii terav probleem. Aga härra Seederil on muidugi võimalik esitada sellekohane muudatusettepanek, kui me esimese lugemise lõpetame, ja ma luban, et seda võiks kaaluda. Märkus, mis tehti, on ju iseenesest õige.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma tahaksin jätkata Erki Noole küsimust. Olete oma viimase aja esinemistes olnud erakondade suhtes üsna kriitiline. Kas juhul, kui erakonnad saavad õiguse liituda valimisliitudeks, teie suhtumine erakondadesse leebub?

Aitäh! Ma ei arva, et ma olen olnud kriitiline erakondade kui niisuguste suhtes. Ma olen kriitiline Eestis väljakujunenud erakondade kartellisüsteemi ja erakondade rahastamise süsteemi suhtes. Neli erakonda on sisuliselt muutunud riigierakondadeks ja selle kõrvalt midagi muud üles ehitada on suhteliselt keeruline. Ma arvan, et see muudatus minu suhtumist selles küsimuses ei mõjuta ja see suhtumine ei ole kaugeltki nii negatiivne, kui teile tundub. See muudatus annab poliitilisel maastikul lihtsalt rohkem variatiivsust ja rohkem võimalusi. Kui on võimalik valida piiramise ja võimaluste rohkuse vahel, siis mina eelistan alati viimast.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin poliitilise vastutuse kohta peale valimisi. Kui neli erakonda moodustavad valimisliidu ja lähevad koos valimistele, kuidas ma siis valijana peale valimisi aru saan, kes selle jama on kokku keeranud? Mul on isegi praegu raske aru saada, kes on selle jama taga, et 25 miljonit teede raha maha võetakse, kas Reformierakond või sotsiaaldemokraadid. Kuidas ma valijana pärast aru saan, kes mingi jama on kokku keeranud?

Aitäh! Valijana te otsite vastutust ilmselt selle poliitilise jõu keskelt, keda te olete valinud. Erakondades võib täpselt samamoodi olla fraktsioone ja erinevaid suundumusi. See on valija taiplikkuse küsimus. Ma soovitan valida neid, kelles te olete kindel. Aga paljud inimesed on ka üritanud seda teha ja on pidanud pettuma, see on tõsi.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Igal erakonnal on oma põhikiri ja erakondade valimisliidud panevad valijad keerulisse olukorda. Kohalikud probleemid jäävad kuskile tagaplaanile ja ma pean sisuliselt valima, missuguse maailmavaatega meeskonna poolt hääletada. Kas te ei leia, et see on valija jaoks keeruline lugu?

Aitäh! Leian küll, et valija jaoks on lugu keeruline, kui suhteliselt väikestes omavalitsustes, kus valdavalt lahendatakse kommunaalprobleeme, üritatakse poliitiline maastik üles ehitada niiviisi, et väljas on erakonnad, mis just nagu peaksid olema ideoloogilised. Tegelikkuses me näeme aga seda, et tihti ei ole need kooslused kohapeal mitte ideoloogilised, vaid on praktilised, tulenevalt sellest, kes parasjagu on võimul, kes keda on värvanud. Ja üldse, kümmekond aastat tagasi, kui see kohalike valimisliitude keelamise kampaania oli, tekkis kohalikel liidritel tõenäoliselt tunne, et nad vajavad mingisugust katust, ja neli riigierakonda on seda nüüd siis jõudsalt pakkunud. Aga ma palun vabandust, mille kohta küsimus oli?

Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! See eelnõu soodustab erakondadevahelisi kokkuleppeid, mille kohta sina oled kasutanud ohtralt terminit "kartellistumine". Sa tõid siin näiteks, et Reformierakond ja Keskerakond võiksid teha ühise nimekirja. Aga siis ju kartellistumine Eestis süveneb. Kuidas sa seda kommenteerid? Kas sa oled nõus, et see seaduseelnõu viib vastuvõtmise korral Eestis suurema kartellistumiseni?

Aitäh! Ei, mulle tundub, et te olete valesti aru saanud. See kartellistumise fenomen on seotud eeskätt ikkagi erakondade rahastamise ja uute poliitiliste jõudude tekkimisele pandud kunstlike piirangutega. Mõte, et see aitab kuidagi kartellistumisele kaasa, kui erakonnad sõlmivad enne valimisi kokkuleppeid, on mulle suhteliselt ootamatu. Ma ei saa sellest päriselt aru. Pigem on niimoodi, et Eestis kipuvad kohalikul tasandil loodud valimisliidud lagunema ja omavalitsustes käib tihtipeale, palun vabandust väljenduse eest, see jaskar, et keegi lepib kellegagi teistmoodi kokku, mõni vallavanem kukutatakse ja tekitatakse uus kombinatsioon. Vastupidi, võib-olla see, kui niisugused liidud tekivad enne valimisi, muudab need mõnevõrra püsivamaks ja annab kohalikul tasandil stabiilsust juurde.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Eurobaromeetri uuringutest teame, et Eesti riigiinstitutsioonide usaldusväärsus on märgatavalt suurem kui Euroopa Liidus keskmisena. Näiteks valitsuse usaldusväärsus Eestis on Euroopa Liidus kaheksandal kohal. Eurobaromeetri uuringutest teame ka, et Rootsis, Taanis ja Luksemburgis on institutsioonide usaldusväärsus Euroopa Liidu kõige suurem. Teie ettekandest selgus, et nendes kolmes riigis ei ole lubatud moodustada erakondade valimisliite. Ehk tuleks juhinduda just nimelt nendest riikidest, kus institutsioonide usaldusväärsus on suur, ja mitte nendest, kus see on väiksem? Kas teile ei tundu, et erakondade moodustatavad valimisliidud vähendavad erakondade konkreetset vastutust?

Aitäh! Selles viimases küsimuses on teatud iva. See seos iseenesest, mis puudutab riike, kus niisugused valimisliidud on lubatud ja kus need on keelatud, ja Eurobaromeetri uuringut, tundub mulle meelevaldne. Nagu ma ütlesin, on nendes riikides, kus valimisliidud on keelatud, erakondade moodustamine tehtud väga lihtsaks, järelikult on tõenäoliselt väga lihtsad ka nende ühinemise protsessid jne. Jah, vastutuse küsimus loomulikult teataval määral on. Aga mulle tundub, et me oleme selle ajaga, kui me umbes 15 aastat tagasi valisime jäigemate regulatsioonide ja piirangute tee, läinud nendega natuke liiga kaugele. Lõpuks tekib vastutuse küsimus ju ka nende erakondade puhul, mis on asetanud ennast sellisesse monopoolsesse staatusesse. Ja lõppude lõpuks on poliitikul mingisuguses mõttes ka personaalne vastutus. Ma arvan, et valijad peavad nii erakondade valimisliidu, kohaliku valimisliidu kui ka erakonna kontekstis vabalt mõõta saama, kuidas need kooslused toimivad. Ei saa välistada, et ühest korralikust erakondade valimisliidust tuleb palju tegusam kooslus kui mõnest erakonnast. Kui ajaloost näiteid tuua, siis KMÜ lagunes, ning kui Isamaa ja ERSP ühinesid, siis nad moodustasid algselt just nimelt erakondade valimisliidu. Vastutuse selgepiirilisuse ja edasise arengu kohta võib ilmselt päris mitmekesiseid näiteid tuua.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma jätkan oma eelmist küsimust. Ma ei saa küll hästi aru, kuidas sa saad lahutada rahastamise küsimuse ja muud poliitikaküsimused selle eelnõu seaduseks vormumise tagajärgedest. On ju teada, et kui see eelnõu saab seaduseks, siis tulevad ühised valimiskampaaniad, neid rahastatakse ühiselt. Ka hilisem ühine riigipoolne rahastamine sõltub valimisliidu valimistulemusest, need on ju väga tihedalt seotud. See tähendab ühemõtteliselt näiteks parlamendierakondade suuremat kokkuleppimist ja suuremat kartellistumist, kui sinu sõna kasutada.

Aitäh! Ma saan nüüd küsimuse tõstatusest aru, eelmisel korral vastates mõtlesin võib-olla  pigem kohalike liitude peale. Riigikogu valimistel ma ei näe praegu seda ohtu, sellepärast et neli erakonda, kes siin esindatud on, jäid vähemalt põhiseaduskomisjonis seisukohale, et nad ei toeta seda eelnõu, ja ma ei näe nende puhul ka valmisolekut ega huvi, et nad tahaksid kellegagi valimisliitu moodustada. Küsimus on ikka pigem selles, et Eestis on peale nende veel erakondi, ja praegune süsteem on selline, et kui neil ei ole ühel või kahel korral valimistel õnne olnud, siis neid ei ole enam olemaski. Nendel võiks kindlasti olla otstarbekohane moodustada mingi valimisliit.

Tatjana Jaanson, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Austatud kõneleja! Te ütlesite, et praegu on Eestis neli riigierakonda. Kui arvestada Eesti kodanike arvu, mitu riigierakonda oleks siis Eesti poliitilisel maastikul optimaalne, et säilitada demokraatiat? Kas teil on mõni näide Euroopa riikidest, kui mitu riigierakonda ühes või teises riigis on?

Demokraatia säilitamiseks ja arenguks on meil vaja kodanike erakondi, mitte riigierakondi – selles ongi mu eristuse mõte. Eesti on liiga palju läinud seda teed, et meie erakonnad ei ole enam kodanike erakonnad, vaid riigierakonnad. Just nimelt rahastamise küsimus determineerib seda kõige selgemalt. Kõige enam ilmestab niisugust arengut see, et need võrdlemisi suurearvulise liikmeskonnaga erakonnad ei suuda koguda liikmemaksu, mis on kummaline. Ma loodan, et Euroopa Liidu demokraatlikes riikides ei ole selline riigierakonnastumine liiga kaugele läinud. Pigem kasutatakse mõnes üleminekudemokraatia riigis mõistet "administratsioonipartei", mis on just selline vertikaalina üles-alla ehitatud partei, see tugineb administratiivsel ressursil ja seda juhitakse kuni ametikohtade jagamiseni välja. Vaat see areng on ohtlik, me vajame kodanike erakondi.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ja sügavalt austatud ettekandja! Mina isiklikult arvan, et iga mees peab oma sõnade eest vastutama ja vajaduse korral neid ka selgitama. Mõnikord võib lisaküsimus, mis aitab inimesel selgitada oma mõttekäiku, olla toetuseks tema ideele või vastupidi. Minu esimesele küsimusele vastates ütlesite minu poole pöördudes, et ma võin iga kell algatada Keskerakonna nime pikendamise. Et oleks arusaadav, mis tasemel spetsialist te olete, siis palun selgitage, kuidas üks erakonna realiige saab algatada oma erakonna nime muutmist, kuidas see võib olla tema initsiatiiv? Need sõnad tulid teie suust ja ma palun selgitust!

Aitäh, härra Stalnuhhin! Mina olen harjunud niisuguste elavate kooslustega, kus poliitilise jõu või seltskonna liikmed saavad alati oma ettepanekuid esitada. Ma päris täpselt ei tea, kuidas see Keskerakonnas käib, aga ju te saate juhatuse poole pöörduda. See oli osutus sellele, et te püüdsite nimede kokkuliitmist ja pikkade nimede kujunemist naeruvääristada, tuues ühe näite. Te võite teha ettepaneku ka Keskerakonna nimele epiteete lisada, pöörduda näiteks Edgar Savisaare poole ja küsida, kas ta on sellega nõus või mitte.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Ka minu arvates oled sa olnud viimasel ajal erakondade suhtes ikka väga kriitiline. Tänagi siin esinedes oled sa rääkinud küll riigierakondadest ja kartellierakondadest, küll sellest, et on palju raha, vähe liikmemaksu, liiga palju liikmeid jne. Mul tekkis sellega seoses selline päris isiklik küsimus. Kuna sa ise oled ka hiljuti erakonna loonud, siis kuidas sul selle erakonnaga läheb? Kas liikmemaks laekub ja kas hakkad kellegagi valimisliitu tegema, kui eelnõu toetust saab? Räägi pisut.

Tänan küsimast! See ei puuduta arutatavat eelnõu, aga liikmemaksu laekumine ja liikmemaksu osakaal tegevuste läbiviimisel on kindlasti suurusjärgu võrra kõrgem kui teie erakonnal.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole.

Tänan!

Palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Rein Langi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Minu ülesanne on edastada teile ülevaade sellest, mis toimus põhiseaduskomisjonis seda eelnõu arutades. Põhiseaduskomisjon arutas Andres Herkeli esitatud eelnõu 22. aprillil. Sellel istungil ei osalenud Isamaa ja Res Publica Liidu liikmed, millest võib-olla siis ka nende tänane küsimustelaviin. See erakond ei olnud ilmselt tuttav algataja mõttekäiguga. Andres Herkel rääkis komisjonis enam-vähem sama juttu, mis ta täna siin saaliski rääkis, võib-olla selle erinevusega, et komisjonis ta ütles, et tal on olemas ka ülevaade valimisliitude lubamisest Euroopa Liidu riikides. Komisjoni istungil ta seda ei tutvustanud, aga see materjal tuli põhiseaduskomisjoni liikmetele nüüd paar päeva tagasi. Kui teistel parlamendiliikmetel on huvi selle vastu, siis võiks Andres Herkel materjali, mida ta täna ka siin saalis tutvustas, kõigile saata. Vabariigi Valitsuse arvamuse edastas Katariina Kärsten Justiitsministeeriumist, kes andis teada, et Vabariigi Valitsus eelnõu ei toeta. Nimelt näitab viimase kümne aasta õigusloome valitsuse arvates selgelt, et pigem liigutakse erakonnakesksete valimiste suunas ja tugevdatakse sellega ka erakondade poliitilist vastutust. Valitsuse esindaja selgitas, et Vabariigi Valitsus näeb erakondade valimisliitude lubamise puhul olulisi praktilisi probleeme. Kuigi eelnõu autorid on seletuskirjas välja toonud, et erakondade valimisliitusid oleks vaja nendel puhkudel, kus erakonnad tahaksid ühineda, aga pole selleks veel küpsed, kujuneb valitsuse arvates hoopiski groteskne olukord, kus tekib küsimus, kuidas siis ebaküpsed poliitilised jõud lähevad koos valimistele. Samuti märkis valitsuse esindaja, et eelnõu autorid on jätnud tähelepanuta, et erakondade valimisliitude moodustamisega kaasneb oluline oht erakondade rahastamise läbipaistvusele. Ta viitas veel sellele, et seletuskirjas ei ole piisavalt selgitatud, kuidas praegust erakondade järelevalvet saaks laiendada sellistele valimisliitudele.
Komisjon oli kutsunud oma istungile ka Vabariigi Valimiskomisjoni esindaja. Vabariigi Valimiskomisjoni esindanud Arne Koitmäe ütles, et nende töö ei sõltu sellest, kas asi on ühte- või teistpidi, nemad saavad valimised läbi viia ka sellises olukorras, kus valimisliidud oleksid lubatud. Nii et neil ei olnud poolt- ega vastuargumente. Sellele järgnes väikene diskussioon. Rait Maruste küsis, mis on kogu selles värgis see hea külg, mida erakondade valimisliitude lubamine endaga kaasa tooks. Andres Herkel teatas algatajate nimel, et see annab juurde ühe vabaduse astme – kõik, mis suurendab poliitikas paindlikkust, vabadusi ja võimalusi, peaks olema soovitatav. Rait Maruste ütles selle peale, et kui kaks erakonda tahavad minna koordineeritud poliitikaga ja ühtse jõuna valimistele, siis ei ole selleks praegu mitte mingisuguseid õiguslikke takistusi. Siinkõneleja avaldas arvamust, et kõige markantsem valimisliitude praktika on ju ajaloost teada: 1992. aastast valimisliit Isamaa, mis koosnes mitmest erakonnast koosnevast Isamaast ja ERSP-st ning mis lagunes parlamendivolituste ajal, ja KMÜ, mis juba peale valimisi tekitas parlamendis omaette fraktsioonid. Mõlemal juhul oli tegemist valimisliitude lagunemisega ja valijate pettumusega nende tegevuses. See pigem ei toeta sellist positiivset kuvandit, mida algatajad soovivad selle eelnõuga luua. Indrek Saar küsis, kas nendes riikides, kus erakondade valimisliidud on lubatud, ei liigu kogu poliitiline süsteem kaheparteisüsteemi poole. Selle peale ütles algataja esindaja, et tema arvates see nii ei ole, pigem võib kaheparteisüsteem tekkida seal, kus valimissüsteem läheb üle majoritaarseks.
Ega rohkem diskussiooni põhiseaduskomisjonis ei olnudki, erakondade arvamused eelnõu suhtes olid selged. Siin saalis öeldi küll, et põhiseaduskomisjonis ei toetanud seda eelnõu neli parlamendierakonda, aga õigem oleks öelda, et kolm ei toetanud, sest ühe erakonna esindajad ei olnud kohal.
Menetluslikud otsused olid järgmised. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu 6. mai, st tänasesse päevakorda. See ettepanek leidis konsensuslikku toetust. Ettekandjaks otsustati määrata Rein Lang ehk mina, see oli ka konsensuslik otsus. Seejärel toimus hääletus. Ettepaneku poolt see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata oli kolm kohal viibinud Riigikogu liiget, vastu oli üks ehk siis algatajate esindaja ja erapooletuid ei olnud. Tänan tähelepanu eest!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsioon toetab komisjoni otsust, aga fraktsioon lubas mul tulla siia pulti selleks, et jutustada teile paar lõbusat lugu. Siin tekkis nimelt üks diskussioon, kus puudutati Keskerakonda ja Reformierakonda ning meie olekut europarlamendi liberaalide fraktsioonis. Ma tahaks küsijale – see oli vist härra Kiisler – meelde tuletada ühe sellise daatumi nagu 18. jaanuar 2004. Kui mälu mind ei peta, olite teie tookord Res Publica liige, siis olid Isamaaliit ja Res Publica veel eraldi. Miks on jutt 18. jaanuarist 2004? Sest tollel päeval kogunes Isamaaliidu volikogu ja võttis vastu pöördumise Eesti rahva poole, kus ta rääkis Res Publica, võimuloleva erakonna diktatuurist, sellest, millised ohud Eesti demokraatiale on seotud erakonnaga Res Publica jne. Väga huvitav avaldus, soovitan teil meelde tuletada, 18. jaanuar 2004. See ei takistanud teil liituda. Väga lühikese aja pärast te olite koos, needsamad inimesed, kes olid vastastikku üksteist sõimanud.
Veel huvitavam lugu oli 2009. aasta kohalike valimiste ajal. Vaatasin siis ükskord IRL-i kodulehekülge ja esimene, mis seal silma jäi, oli ettepanek tutvuda IRL-i kandidaatidega kohalikel valimistel. Klõpsasin, ette tuli kiri, et siin saad tutvuda IRL-i kandidaatide ning maakondlike ja piirkondlike organisatsioonidega. Klõpsasin veel ühe korra, et vaadata, mis siis Narvas on välja pakutud. Oh sa jumal, mida ma esimesena nägin! No täitsa esimene nimi see ei olnud, esimene oli keegi Jelena Abramova, aga teine oli Gennadi Afanasjev, kes täpselt sellel ajal oli Vene Erakonna Eestis aseesimees. See tähendab, et IRL oli oma ametlikul koduleheküljel pannud enda kandidaadina kirja Vene Erakonna Eestis aseesimehe.
Nii et kui teie siin hakkate rääkima mingitest põhimõtetest, siis parem tuletage meelde, millega te ise olete varem hakkama saanud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu 607 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 607 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 48 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei ole. Eelnõu 607 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.
Head ametikaaslased, teine päevakorrapunkt on käsitletud.
Tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 12.10.