Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Hea peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu kümnenda töönädala esmaspäevast istungit.

Seoses Riigikogu liikmete Katrin Saksa ja Kairit Pihlaku tagasiastumisega asusid 28. märtsil Riigikogu liikmeteks Maimu Berg ja Tatjana Jaanson. Nüüd on meil võimalus ja suur au ära kuulata uute Riigikogu liikmete ametivanded. Palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli Maimu Bergi, et anda ametivanne.

Austatud Riigikogu aseesimees ja lugupeetud Riigikogu! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XII koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Nüüd palun Riigikogu kõnetooli Tatjana Jaansoni, et ta annaks ametivande!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XII koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Rohkem uusi Riigikogu liikmeid meie seas täna ei ole.

Võime minna põllumajandusminister Ivari Padari ametivande juurde. Nimelt on Vabariigi President tänavuse 7. aprilli otsusega nr 399 nimetanud Ivari Padari põllumajandusministriks. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu! Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.

Head ametikaaslased! Nüüd on kõigil, kes soovivad, võimalus tulla Riigikogu kõnetooli ja üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Yana Toom!

Austatud härra aseesimees! Head kolleegid! Mul on au anda Keskerakonna fraktsiooni nimel üle sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis puudutab lastetoetusi. Aastal 2005 jõustus sotsiaalhoolekande seaduse muudatus, mille kohaselt hakati lapsetoetust arvestama perekonna sissetuleku osana. Sotsiaalhoolekande seaduse sel moel muutmist põhjendati väitega, et lisaraha võimaldamine võib endaga kaasa tuua täiendavaid toimetulekuriske ning vähendada inimeste motivatsiooni endale töökohta otsida ehk sissetulekut teenida. Sisuliselt oleme nüüd aga loonud olukorra, kus üks toetus neelab teise alla. Seda eelnõu üle andes me loodame väga, et see arutatakse ka läbi. Eelmine kord, kui me seda siin saalis hääletasime, olid sotsiaaldemokraadid selle poolt. Koalitsioon on lubanud lastetoetusi suurendada ning ma loodan, et seda raha ei hakata arvestama perekonna sissetuleku hulka ja me käitume seaduspäraselt, mis tähendab seda, et lastele mõeldud raha kulub lastele, mitte näiteks kommunaalarvete tasumiseks. Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud härra aseesimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu, meie kodu- ja töökorra seaduse kohaselt otsustab juhatus nende edasise menetlemise.
Liigume edasi teadete juurde, neid on päris palju.
Esiteks, Riigikogu juhatus on registreerinud Riigikogu liikmed Jaak Aaviksoo, Siim Valmar Kiisleri, Juhan Partsi, Urmas Reinsalu, Helir-Valdor Seedri ja Ken-Marti Vaheri Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liikmeteks, Riigikogu liikme Andrus Ansipi Eesti Reformierakonna fraktsiooni liikmeks ning Riigikogu liikmed Etti Kagarovi, Barbi-Jenny Pilvre-Storgårdi ja Tiit Tammsaare Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmeks. Juhatuse teada proteste nendelt inimestelt pole, nad on sellega nõus. Palju jõudu neile!
Teiseks, Riigikogu juhatus on registreerinud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esimeheks Riigikogu liikme Urmas Reinsalu ning fraktsiooni aseesimeesteks Riigikogu liikmed Kaia Iva ja Juhan Partsi, Eesti Reformierakonna fraktsiooni esimeheks Riigikogu liikme Kristen Michali ning fraktsiooni aseesimeesteks Riigikogu liikmed Remo Holsmeri ja Jaanus Tamkivi.
Kolmandaks, Riigikogu juhatus on jaotanud Riigikogu alatiste komisjonide, v.a Euroopa Liidu asjade komisjon, kohad fraktsioonide vahel järgmiselt: Eesti Keskerakonna fraktsioonile igas komisjonis kaks kohta, Eesti Reformierakonna fraktsioonile majanduskomisjonis ja põhiseaduskomisjonis neli kohta, teistes komisjonides kolm kohta; Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonile majanduskomisjonis ja rahanduskomisjonis kolm kohta, teistes komisjonides kaks kohta; Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonile keskkonnakomisjonis ja riigikaitsekomisjonis üks koht, teistes komisjonides kaks kohta.
Neljandaks, Riigikogu juhatus on määranud Riigikogu alatiste komisjonide liikmete arvu järgmiselt: keskkonnakomisjonis, kultuurikomisjonis ja maaelukomisjonis on üheksa liiget, majanduskomisjonis 13 liiget, põhiseaduskomisjonis 10 liiget, rahanduskomisjonis 11 liiget, riigikaitsekomisjonis, sotsiaalkomisjonis ja väliskomisjonis on üheksa liiget, õiguskomisjonis kümme liiget.
Viiendaks, Riigikogu juhatus on kinnitanud järgmised muudatused komisjonide koosseisudes: Jaak Aaviksoo asumise põhiseaduskomisjoni liikme kohale; Andrus Ansipi asumise väliskomisjoni liikme kohale; Ene Ergma asumise riigikaitsekomisjoni liikme kohale; Etti Kagarovi asumise sotsiaalkomisjoni liikme kohale; Siim Valmar Kiisleri asumise majanduskomisjoni liikme kohale; Kalev Kotkase lahkumise maaelukomisjoni liikme kohalt ning asumise põhiseaduskomisjoni liikme kohale; Juhan Partsi asumise väliskomisjoni liikme kohale; Barbi-Jenny Pilvre-Storgårdi asumise väliskomisjoni ja Euroopa Liidu asjade komisjoni liikme kohale; Urmas Reinsalu asumise põhiseaduskomisjoni liikme kohale; Kaarel Rüütli lahkumise keskkonnakomisjoni liikme kohalt ning asumise rahanduskomisjoni liikme kohale; Helir-Valdor Seederi asumise rahanduskomisjoni liikme kohale; Neeme Suure lahkumise põhiseaduskomisjoni liikme kohalt ning asumise õiguskomisjoni liikme kohale; Tiit Tammsaare asumise majanduskomisjoni liikme kohale; Ken-Marti Vaheri asumise õiguskomisjoni liikme kohale; Deniss Boroditši lahkumise põhiseaduskomisjoni liikme kohalt ning asumise majanduskomisjoni liikme kohale; Eldar Efendijevi lahkumise kultuurikomisjoni liikme kohalt ning asumise õiguskomisjoni liikme kohale; Marika Tuus-Lauli lahkumise õiguskomisjoni liikme kohalt ning asumise sotsiaalkomisjoni liikme kohale; Yana Toomi lahkumise sotsiaalkomisjoni liikme kohalt ning asumise kultuurikomisjoni liikme kohale.
Head ametikaaslased, viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14.
Head ametikaaslased, asume nädala päevakorra kinnitamise juurde. Aga enne lubage mul juhtida tähelepanu sellele, et Riigikogu juhatuse ettepanekul on projekti tänaseks lisatud vastamine arupärimistele 387, 388 ja 389. Koos selle täiendusega panen päevakorra hääletamisele.
Panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu kümnenda töönädala päevakorra koos nende kolme täiendusega, mida ma nimetasin. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Kümnes töönädal on endale päevakorra saanud.

Läheme tänaste arupärimiste juurde. Esimene on Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme, Valeri Korbi ja Yana Toomi s.a 17. veebruaril esitatud arupärimine Narva töövaidluskomisjoni kohta (nr 387). Sellele vastab sotsiaalminister Helmen Kütt. Ma palun kõnetooli arupärijate esindaja Mihhail Stalnuhhini, et arupärimist tutvustada!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Kolleegid! See probleem, millest ma praegu räägin, on üsna tavaline paljudes linnades. Narva puhul võiks millestki analoogilisest rääkides meelde tuletada, kuidas aastat kümme tagasi äkki valitsus teatas, et lõpetab arhiivi töö finantseerimise Narvas. Meil tuli valida, kas endal see töö kinni maksta või hakkavad kõik linlased, üle 60 000 inimese, vajaduse korral Rakveres mingit tõendit toomas käima. Sellele probleemile lahendust leida oli siiski kerge. Midagi polnud parata, linn võttis kogu asjanduse enda peale.
Aga probleem, millest ma praegu räägin, on veidi raskem. Kõik, kelle nimed lugupeetud juhataja praegu üles luges, kirjutasid alla arupärimisele, mis on suunatud sotsiaalministrile ja puudutab kahjuks juba lõppenud protsessi. Arupärimise esitamise ajal oli töövaidluskomisjon Narvas veel olemas. Meie arvasime, et see on üsna tähtis, et töörahu hoida ja vajaduse korral õlg alla panna. Aga selgus, et praeguse valitsuse silmis säärane poliitika õige ei ole.
Saime kirja Tööinspektsiooni peadirektorilt proua Maret Maripuult. See oli järgmise sisuga: "Oleme üle vaadanud töövaidluskomisjonide töökoormuse ja leidnud, et mitmete komisjonide töökoormus on võrreldes eelmiste aastatega oluliselt vähenenud. Üheks selliseks on Narvas asuv töövaidluskomisjon." Jne. Lõpus oli lause, et seetõttu komisjoni tegevus lõpetatakse.
Lähtuvalt sellest tahtsime proua ministrilt küsida, millistes dokumentides on sätestatud, et kõigi töövaidluskomisjonide töökoormus peab olema võrdne ja kus on määratletud nende komisjonide tegutsemise mõistlikkuse kriteeriumid. Nimelt sellest on endise ministri kirjas juttu. Teine küsimus: "Kui suur on töökoormus Eesti erinevatel töövaidluskomisjonidel ning kuidas on see muutunud viimaste aastate jooksul?" Kolmas küsimus: "Kui Narva töövaidluskomisjon likvideeritakse, siis kus hakkab toimuma Narvast pärinevate töövaidluste läbivaatamine? Kui see on seotud sõitudega mõnda teise omavalitsusse, siis milline saab olema vaidluste osapoolte sõidukulude hüvitamine?"
Kolm küsimust. Palume proua ministril neile vastata! Aitäh!

Tänan! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama sotsiaalminister Helmen Küti!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud arupärijad! Ma tänan 17. veebruaril esitatud arupärimise eest! See oli küll sotsiaalminister härra Rõivasele, ent ma üritan nendele küsimustele vastata. Kohe alguses ütlen, et teema püstitamine on väga asjakohane, seega katsun arupärimisele vastata.
Esimene küsimus: "Millistes normitehnilistes dokumentides on sätestatud, et kõigi töövaidluskomisjonide töökoormus peab olema võrdne? Kus on määratletud nende komisjonide tegutsemise mõistlikkuse kriteeriumid?" Töövaidluskomisjonidelt võrdset töökoormust ei nõuta. Samas kuulub töövaidluste lahendamise tagamine töövaidluskomisjoni põhimääruse ja Tööinspektsiooni põhimääruse § 12 kohaselt Tööinspektsiooni põhiülesannete hulka. Tööinspektsiooni ülesannete täitmise korraldamine on Tööinspektsiooni peadirektori õigus ja kohustus.
Narva töövaidluskomisjoni sulgemise ettepaneku tegi sotsiaalministrile Tööinspektsiooni peadirektor kooskõlas Tööinspektsiooni põhimääruse § 16 punktidega 1, 2 ja 5, mille kohaselt peadirektor vastutab Tööinspektsiooni tegevust reguleerivate õigusaktide täpse ja otstarbeka täitmise eest ning esitab sotsiaalministrile ettepanekuid Tööinspektsiooni struktuuri ja teenistujate koosseisu kehtestamiseks ning Tööinspektsiooni tegevusvaldkonna korraldamiseks. Tööinspektsiooni ressursi otstarbekat kasutamist eesmärgiks pidades ei saa pidada mõistlikuks, et 2013. aastal moodustas väikseima koormusega ehk Narva töövaidluskomisjoni töökoormus vaid 27% suurima töökoormusega vaidluskomisjoni lahendatud vaidluste arvust: Ida inspektsiooni Narva töövaidluskomisjon lahendas 128 töövaidlusasja, Põhja inspektsiooni I töövaidluskomisjon aga 474 töövaidlust. Tööinspektsioon ja Sotsiaalministeerium on pidanud mõistlikuks olemasolevaid ressursse võimalikult efektiivselt kasutada ning luua Tallinnas uus, V töövaidluskomisjon, sest pealinnas kasvab töövaidluste arv pidevalt.
Teine küsimus: "Kui suur on töökoormus Eesti erinevatel töövaidluskomisjonidel ning kuidas on see muutunud viimaste aastate jooksul?" Narva töövaidluskomisjon lahendas töövaidlusi üksnes Narvas. Väljasõiduistungeid, mis võtavad tavapärasest rohkem aega, Narva komisjon ei teinud. Narva töövaidluskomisjoni lahendatud juhtumite arv on viimastel aastatel vähenenud: 2011. aastal lahendati 269 töövaidlust, 2012. aastal 187 ja 2013. aastal üksnes 128. Võrdluseks võib tuua Jõhvi töövaidluskomisjoni, kes 2011. aastal lahendas 253 töövaidlust, 2012. aastal 188 ning 2013. aastal 184. Jõhvi komisjon teeb ka väljasõiduistungeid. Kui arupärijad soovivad statistikat kõikide töövaidluskomisjonide lahendatud asjade kohta aastatel 2011, 2012 ja 2013, saan selle saata, juhul kui eelmine minister seda juba teinud ei ole.
Kolmas küsimus: "Kui Narva töövaidluskomisjon likvideeritakse, siis kus hakkab toimuma Narvast pärinevate töövaidluste läbivaatamine? Kui see on seotud sõitudega mõnda teise omavalitsusse, siis milline saab olema vaidluste osapoolte sõidukulude hüvitamine?" Narva töövaidluskomisjoni sulgemise otsus ei tähenda, et töövaidlusi enam Narvas ei lahendata. Narvas hakkab töövaidlusi lahendama Jõhvi komisjon, kes sõidab istungi läbiviimiseks Narva. Süsteem, mille kohaselt töövaidluskomisjon sõidab teise linna istungeid pidama, toimib edukalt juba mitmeid aastaid Rakveres, Paides, Raplas, Haapsalus, Kärdlas, Jõgeval, Põlvas, Viljandis ja Valgas. Märtsikuust alates on selline korraldus ka Võrus. Narva töötaja ja tööandja jaoks ei muutu midagi, pöördujatel mingeid sõidukulusid ei teki. Paberkandjal saab avaldusi endiselt esitada Narvas, kuid nüüd juba kohaliku inspektsiooni esindusele, aga dokumente on võimalik saata ka postiga töövaidluskomisjoni asukohta või siis elektrooniliselt. Kordan, et hakkavad toimuma väljasõiduistungid Narvas – probleeme tullakse lahendama kohapeale. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, proua minister! Veel hiljuti olime ühel poolel – koalitsioon seal, opositsioon seal. Võib-olla on see vale ettekujutus, aga mul on selline tunne, et kui olukord oleks sama kui kuu aega tagasi, siis te oleksite solidaarne minuga, mitte nendega, kes otsustasid selle komisjoni töö lõpetada. Mis te arvate, kas te oleksite komisjoni sulgemist õigeks teoks pidanud ka kuu aega tagasi?

Tegelikult me oleme ühel poolel. Me esindame siin kõik Eesti rahvast ja üritame töötada nii hästi kui võimalik. Ka minu kodulinnas Viljandis töövaidluskomisjoni töö lõpetati ja seal toimuvad väljasõiduistungid. Arvan, et otsuseid tuleb hinnata siiski kulupõhiselt. Kui inimeste olukord halvemaks ei lähe, on ju kõik korras. Komisjonil pole Jõhvist Narva kuigi kaugele sõita.
Mis puutub väitesse, et me oleme justkui ühel või teisel poolel, siis ma olen hästi tihti ka siit puldist esinedes öelnud, et oleks väga vaja, et siin saalis tehtaks mitte niivõrd erakonnapoliitilisi, kuivõrd sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Ma tunnistan, et komisjoni töö lõpetamine Narvas tähendas konkreetselt kahele inimesele ka töötuks jäämist, aga need kaks inimest olid vanuses ligi 70 aastat ja nad jäid väärikale pensionile.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Mul on ka küsimus tuleviku kohta. On arusaadav, et Narvas ametiühingud ühelt poolt ja ettevõtjad ehk tööandjad teiselt poolt püüavad omavahel maksimaalselt korrektselt asju ajada ning tänu sellele tõesti viimasel ajal ei ole töövaidlusküsimusi teravalt ja väga palju üleval olnud. Aga kui vaadata tulevikku, siis väikestes ettevõtetes võivad ikkagi probleemid tekkida. Kui neid probleeme hakkab olema küllaltki palju, kas siis võib selle küsimuse juurde tagasi tulla? Ma räägin praegu Narvast – kas on võimalik Narvas töövaidluskomisjon kunagi jälle taastada? Kas see on lõplik otsus või ei ole?

Aitäh küsimuse eest! Narvas on tugevad ametiühingud ja tublid tööandjad ning on väga hea, et töövaidluste arv on vähenenud. Järelikult probleeme eriti ei ole ja kui on, siis need lahendatakse töökohtades. Kas selle teema juurde võib tagasi tulla? See peaks küll tähendama mingit katastroofilist pöördumiste arvu kasvu, nii et Jõhvi ei jõuaks enam inimesi teenindada. Kui selline olukord peaks tekkima, siis tuleks minu arvates asjad uuesti läbi arutada.

Yana Toom, palun!

Ma tänan, härra eesistuja! Hea Helmen! Võib-olla ma ei kuulanud kuigi tähelepanelikult, sel juhul palun ette vabandust, aga mulle jäi arusaamatuks, kuidas see peaks praktiliselt toimuma. Kui mul on tööandjale pretensioone, kuidas ma oma kaebuse sisse annan? Kellega ma nõu pean? Kas ma pean selleks Jõhvi minema? Mida teeb üks Narva linna elanik?

Nagu ma kolmandale küsimusele vastates ütlesin, Narva elaniku jaoks ei muutu midagi. Ta võib esitada avalduse kirjalikult ja võib ka pöörduda kohaliku Tööinspektsiooni talituse poole ja seal nõu pidada. Töövaidluskomisjoni puudumine linnas ei tähenda, et inspektsiooni esindust ei ole. Ka võib avalduse esitada elektrooniliselt, aga lahendama tullakse kohapeale. Jõhvi komisjon tuleb Narva küsimust lahendama.

Erki Nool, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Juba aastaid on räägitud riigi suuremast kohalolekust Ida-Virumaal. Mul on teile küsimus: kas see otsus suurendab riigi kohalolekut Ida-Virumaal või mitte?

Kui arvestada, et Jõhvis on töövaidluskomisjon olemas ja vajaduse korral võib see ka Narva sõita, siis riigi kohalolek kindlasti ei vähene. Kahe inimese jaoks tähendas säärane otsus tõesti töökoha kaotust, aga teenus kui selline ei ole inimeste jaoks kadunud ja ma arvan, et see teenus on kindlasti kvaliteetne ja hea.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma küsin natuke laiemalt. Samas suunas liigutakse ka perearstikeskuste puhul – neid pannakse kinni ja nii edasi. Kas see tendents jääb üle Eesti püsima või on arvata, et praeguse valitsuse käe all see natuke muutub?

Aitäh teile küsimuse eest! Mis puutub perearstikeskuste sulgemisse, siis kindlasti ei ole see kõnealuse päevakorrapunkti teema. Tööinspektsiooni perearstipunktide sulgemine ei puutu. Aga see, et perearstikeskustes napib kaadrit ja tihti ei leita sinna arste, on tõsi. Ent selle kohta saab esitada eraldi arupärimise, millega seoses saaks asjaomase statistika üle vaadata ja teile konkreetselt vastata.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Ma jätkan teemal, mille võttis üles kolleeg Urbo. Kas viimastel aastatel on veel mõnes kohalikus omavalitsuses töövaidluskomisjon kinni pandud? Võib-olla arutame seda küsimust ja otsustame, et moodustame ühe komisjoni, kes töötab Tallinnas ning hakkab näiteks Tartus ja Jõhvis kohal käima? Rahalised väljaminekud muutuvad veelgi väiksemaks.

Aitäh teile küsimuse eest! See kindlasti ei ole otstarbekas. Kui te kuulasite, mis ma ütlesin, siis teate, et Tallinnas moodustatakse lausa üks töövaidluskomisjon juurde. Pealinnas on töövaidlustega selles mõttes halvasti, et pöördujaid on palju rohkem, kui need komisjonid lahendada jõuavad. On tõsi, et sõidetakse kohale üle Eesti eri kohtadesse, aga see ei pea kindlasti toimuma ainult Tallinnast. Ma arvan, et praegune olukord on reguleeritud hästi, väljasõiduistungid toimuvad mõistlikul kaugusel. Ega otsuseid langetades ei saa kuluefektiivsus ka ainuke kriteerium olla. Aga see, et Tallinnas ühte komisjoni juurde vaja oli, näitab, et Tallinnas ei ole asjad hästi lahenenud, et tööandjate-töövõtjate suhted ja ka ametiühingute tugevus ei ole sellised nagu Narvas.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on ainult kaks faktilist parandust. Esiteks, palun vabandust härra peaministrilt, nimetasin siin hoogu sattudes endist sotsiaalministrit prouaks. Puht inimlik eksimus, ma nii ei arva. Tõesti, see oli lihtsalt eksimus. Teine faktiline parandus. Lugupeetud proua minister, te eksite sügavalt – me ei tegele siin ühe ja sama asjaga. Need öised istungid, mida sotsiaaldemokraadid siin korraldasid, tõendavad, et see saal on vastasseisu täis. Teie astusite ühte punti reformiga. Teil seisab ees see, et te reedate alguses oma põhimõtted ja pärast võtate osa samast kuriteost, mis siin meie silme all on kestnud juba 15 aastat: te hakkate teerulliga opositsioonist üle käima. Ja seda me näeme siis, kui saali jõuab järgmise aasta eelarve. Aga palk ei jää tulemata – ei ole ajaloos veel olnud ühtegi sellist reformi koalitsioonipartnerit, keda nad poleks lõpuks reetnud. See ootab ees ka teid ja see teeb meie meele veidi rõõmsamaks. Aitäh!

Aitäh! Mul on siiski palve, et jääme ikka arupärimise temaatika juurde. Kas on veel sõnasoovijaid? Ei ole. Sulgen läbirääkimised. Esimesele arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Yana Toom, Lauri Laasi, Priit Toobal, Urbo Vaarmann, Eldar Efendijev, Valeri Korb, Mihhail Stalnuhhin, Viktor Vassiljev ja Peeter Võsa. Arupärimine on esitatud 17. veebruaril ja kannab numbrit 388, teemaks on tervishoiutöötajate eesti keele oskuse kontroll. Arupärimisele vastab sotsiaalminister Helmen Kütt. Ma palun Riigikogu kõnetooli Yana Toomi, et arupärimist tutvustada!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Keeleinspektsiooni 2013. aasta tegevusaruandes on kirjas, et tervishoiu ja sotsiaalhoolde valdkonnas kontrolliti sellel aastal 725 töötaja eesti keele oskust. Kontrolli käigus tuvastati 519 nõutava keeleoskuseta töötajat. Väärteomenetlust alustati 114 tervishoiutöötaja suhtes, kusjuures 77-le määrati hoiatustrahv ja 37-le kiirmenetluse korras rahatrahv kogusummas 3655 eurot. Vaadates Keeleinspektsiooni aruandeid, on näha, et tervishoiutöötajate keeleoskuse kontroll on muutunud üha aktiivsemaks. Ainuüksi aastal 2013 kontrolliti umbes sama palju tervishoiutöötajaid kui eelnenud kolmel aastal kokku. 2012. aastal oli kontrollituid 226, 2011. aastal 387 ja 2010. aastal 126. Nii et ühe aastaga täideti kolme aasta norm ja rohkemgi. Seoses sellega oli meil Taavi Rõivasele kuus küsimust. Mina lõpetan praegu häbematult palvega, et kui proua Helmen Kütt hakkab küsimusi ette lugema, siis ta alustaks vastusega küsimusele, miks ei vasta sellele küsimusele mitte härra Urmas Kruuse, vaid proua Helmen Kütt. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Helmen Küti, et arupärimisele vastata!

Austatud esimees! Head kolleegid! Lugupeetud arupärijad! Ma alustan siis küsimusest, mida paberil kirjas ei ole, ehk miks vastan mina, mitte härra Urmas Kruuse. Vastus on lihtne: arupärimine on adresseeritud sotsiaalministrile ja sotsiaalministri rollis olen täna mina. Ja nüüd muud vastused. Kas loen küsimused ette ja siis vastan? Nii on vist kõige parem, et ka need, kes ei ole arupärimisele alla kirjutanud, saaksid teada, millised on küsimused.
Esimene küsimus: "Kas Keeleinspektsioon kooskõlastab kontrollreide Sotsiaalministeeriumiga ja kas nende juures viibib ka ministeeriumi esindaja?" Keeleinspektsioon on Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalas tegutsev valitsusasutus, mis teostab riiklikku järelevalvet keeleseaduse ning teiste keeleoskuste ja keelekasutust reguleerivate õigusaktide täitmise üle. Asutus koordineerib ise oma tegevust ja Sotsiaalministeeriumi oma otsuste langetamisse ei kaasa.
Teine küsimus: "Kuidas Teie ministrina hindate Eesti tervishoiutöötajate eesti keele oskust? Kas viimasel ajal on suurenenud ebapiisava keeleoskusega seotud kaebuste arv? Millega on seotud keelekontrolli tihedamaks muutumine tervishoiu valdkonnas?" Eestis õppinud tervishoiutöötajate eesti keele oskus peab olema vähemalt rahuldaval tasemel, sest õpingud toimuvad eesti keeles. Näiteks Tallinna Tervishoiu Kõrgkool pakub õe põhiõppesse astujatele täiendavat riigikeele õpet nii Kohtla-Järvel kui ka Tallinnas. Riigikeele lisaõppe vajadus selgitatakse välja enne õppetöö algust toimuva hindamise käigus. Ebapiisav eesti keele oskus võib olla probleemiks nendele tervishoiutöötajatele, kes on hariduse omandanud aastakümneid tagasi, ja neile, kes ei ole haridust omandanud Eestis. Vastuseks küsimusele, kas viimasel ajal on ebapiisava keeleoskusega seotud kaebuste arv suurenenud, esitan teile järgmised Keeleinspektsioonist pärit andmed. Keeleinspektsiooni andmetel laekus 2013. aastal posti teel ja veebilehe vahendusel üldse kokku 87 teabenõuet ja 212 kaebust. 2012. aastal laekus posti teel ja veebilehe vahendusel 74 teabenõuet ja 243 kaebust. Seega võib öelda, et keeleoskusega seotud kaebuste arv ei ole kahe aasta võrdluses kasvanud. Kaebustest puudutas valdav osa teenindus- ja müügitöötajate ning korteriühistute juhatuse liikmete ja töötajate keeleoskust, samuti avaliku teabe ja reklaami võõrkeelsust.
Tervishoiutöötajaid puudutavaid kaebusi oli 2011. aastal 10, 2012. aastal 14 ja 2013. aastal 12. Hindamaks keelekontrolli sagedust tervishoiuvaldkonnas, palusime Keeleinspektsioonist lisateavet. Muu hulgas palusime selgitada keelekontrollide korraldamise põhimõtteid, sh seda, millest tulenevalt on keelekontroll tervishoiuvaldkonnas tihedamaks muutunud. Saime järgmise sisuga vastuse. Keeleinspektsioon koostab töötajate eesti keele oskuse kontrollimiseks igal aastal järelevalvekava, milles määrab konkreetse aasta prioriteetsed valdkonnad. 2013. aastal olid need haridusvaldkond, kus koostati 1694 akti, ning tervishoiuvaldkond, mistõttu kontrollitud töötajate arv tõepoolest kasvas. Tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande valdkonnas kontrolliti mullu 725 inimese, 2012. aastal aga 226 töötaja keeleoskust. Aruandest on näha, et suur osa akte on koostatud Ida-Viru Keskhaiglas, kus keeleoskuse kontrolli alustati 2012. aastal, mil jõuti kontrollida vaid 62 töötajat. Aastatel 2008–2011 seevastu ei koostatud tolles asutuses ühtegi kontrollakti. Seega on keelekontrolli tihedamaks muutumine tervishoiuvaldkonnas seotud Keeleinspektsiooni sisemise töökorralduse ja järelevalve planeerimisega.
Kolmas küsimus: "Kuidas Te ministrina hindate taoliste kontrollide mõju Teie poolt juhitavale valdkonnale?" Ma leian, et keelenõuete täitmise kontroll on vajalik. Regulaarne kontroll motiveerib kindlasti ka keeleoskuse parandamist ja keele õppimist.
Neljas küsimus: "Teatavasti tegutsevad Eestis aktiivselt meie põhjanaabrid, kes värbavad tervishoiutöötajaid tööle Soome, Norrasse jne. Ja mitte ainult tulevasi, vaid ka juba tegutsevaid arste ja õdesid. Kusjuures esimene samm tööle värbamisel on tervishoiutöötajatele pakutavad keelekursused, kus õpetatakse näiteks "meditsiinilist soome keelt". Millised meetmed on välja töötatud Sotsiaalministeeriumis, et tagada Eestis töötavatele arstidele erialane keeleõpe?" Eestis tööle asuvate tervishoiutöötajate keeleoskust hindavad tööandjad ja vajaduse korral organiseerivad nad ka keeleõppe. Tervishoiutöötajate keeleõpet on toetanud ka riik. Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed ehk MISA toetas 16 Ida-Viru Keskhaigla kolmandatest riikidest pärit arsti ning veel 20 meedikut, kelle keeleoskus polnud tööks vajalikul tasemel, võimaldades neil tasuta õppida eesti keele kursustel, kus tutvustati ka meie ühiskonda. Projekti rahastatakse Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fondi ja Kultuuriministeeriumi kaudu riigieelarvest, täpsemalt Eesti lõimumiskava 2008–2013 raames. Sotsiaalministeeriumi pädevusse keeleküsimusega tegelemine ei kuulu.
Viies küsimus: "Kas Sotsiaalministeerium toetab Keeleinspektsioonilt ettekirjutusi saanud meditsiinitöötajaid? Milliseid kursusi läbi viiakse, mitu inimest on sellise õppe viimase nelja aasta jooksul läbinud (palun vastust aastate lõikes)? Palun infot ka kursuste maksumuse kohta." Kuna Sotsiaalministeeriumi pädevusse keeleküsimustega tegelemine ei kuulu, siis pole mul sellele küsimusele muud vastata kui lihtsalt seda, et tervishoiutöötajate keeleõpet on vajaduse korral organiseerinud tööandja, tehes seda integratsiooniprogramme kasutades. Aga lühike vastus on, et Sotsiaalministeerium sellega ei tegele.
Kuues küsimus: "Kuidas on plaanis lahendada Ida-Virumaa spetsiifiline probleem, arvestades eestikeelse keskkonna vähesust? Kas olete kaalunud võimalust teatud perioodiks alandada Ida-Virumaal töötavate meedikute keelenõudeid eeldusel, et tervishoiuasutus tagab eestikeelse teenuse, kaasates näiteks eestikeelse õe või pädeva tõlgi abi?" Sotsiaalministeerium ei ole kaalunud alandada Ida-Virumaal töötavatele tervishoiutöötajatele esitatavaid keelenõudeid. Eesti riigikeel on eesti keel, mis tähendab, et selles keeles peab olema võimalik saada kvaliteetset arstiabi. Meie andmetel pööratakse vene keeles kõnelevatele noortele eesti keele õpetamisele suurt tähelepanu. Me usaldame haridussüsteemi ja tervishoiuasutusi ning usume, et haiglad pööravad samuti piisavat tähelepanu keeleõppele. Toetame igati Keeleinspektsiooni tegevust ning usume, et regulaarne kontroll ja probleemidele tähelepanu juhtimine muudab olukorra paremaks. Aitäh!

Aitäh! Austatud minister, teile on ka küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Käisin eelmisel aastal Inglismaal ja kohtusin Brightonis ühe Eestist pärit noore naisega, meditsiiniõega, kes oli mitu aastat töötanud Eestis ja läinud siis Inglismaale tööd otsima. Tollal oli ta praktikant ühes Brightoni haiglas. Kuu aega hiljem sain teada, et ta oligi tööle võetud. Minu jaoks oli selle juures kõige kummalisem see, et ma ju nägin, kuidas ta suhtleb inglise keeles – ta ei saanud poeski hakkama. Aga ta oli väga töökas, usin ja seda hinnati. Inglismaal on riigikeel inglise keel, mitte vene ega eesti keel, kuid ta võeti siiski ametlikult tööle ja ta jääbki sinna töötama. Kui Inglismaal on selline asi lubatud, siis võib-olla saame ka meie oma inimestele sellist olukorda võimaldada?

Aitäh küsimuse eest! Näiteks Soome riigis on ju asjad teistpidi. Soomes on keelenõuded ja enne, kui eksam pole sooritatud, ei ole võimalik töötada üksi ei perearstina ega ka õena. Ma olen seda meelt, et eesti keele oskuse nõue ja patsientide ravi on omavahel siiski seotud lihtsalt selle kaudu, et oma riigi keeles peab olema võimalik diagnoosile vastavat abi saada ja see, kes abi annab, peab ka selgitama patsiendile, millist abi antakse. Probleemi aitavad minu meelest lahendada ka täiendavad keelekursused. Ma tean, et Narva linn on tegelikult väga palju panustanud keelekursuste korraldamisse. Küsimus on, et võib-olla peaksid fondid ja projektid olema suuremad, et keelekursuseid läbi viia.

Yana Toom, palun!

Ma tänan, austatud istungi juhataja! Hea minister! Mul on ka näide elust. Ma olen suhelnud ühe vanema prouaga, kes töötab ühes Ida-Virumaa haiglas günekoloogina. Ta on töötanud, ma ei tea, vist oma 50 aastat ja on väga hinnatud spetsialist. Ta on käinud kursustel vähemalt 11 korda. Tema kurtis mulle, et ta teab, kuidas on eesti keeles Amazonase vihmamets, aga ei tea, kuidas on pridatki matki. Need kursused, millele te viitasite, mida korraldab MISA ja korraldavad muud tublid inimesed, ei ole spetsiifilised, meditsiinialased. Tähendab, aetakse kokku õpetajaid, meditsiiniõdesid, trollijuhte, keda iganes ja õpetatakse mingisugust keskmist keelt, mida inimestel ei ole tööalaselt vaja. Kas Sotsiaalministeerium ei peaks kuidagi jõulisemalt sekkuma sellesse, et õpetataks ikkagi erialast keelt, mida inimesel on reaalselt vaja, kui ta täidab pabereid, dokumente, mis on seotud selle meeletu bürokratismiga tervishoius? Seda vihmametsa sõna polegi tal ju tegelikult vaja.

Aitäh! See on õige märkus. Kui soomlased värbavad endale praegu Tallinnas ja Tartus meedikuid juba kõrgkoolist, siis nad õpetavad neile ka spetsiifilist meditsiiniterminoloogiat. Ma olen Narva haiglas käinud ja võin öelda, et seal on väga tublid inimesed, kes teevad oma tööd südamega. Ma olen valmis suhtlema Keeleinspektsiooniga ja tõstatama selle teema, et korraldataks spetsiifilisi kursuseid. Ma ei saa teile lubada, et need nüüd kohe teoks saavad, aga kindlasti ma edastan selle palve. Võib-olla on ka mõne projekti raames võimalik just spetsiifilisi meditsiinialaseid keelekursuseid korraldada.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Mina tulen ka tagasi Ida-Virumaa juurde ja räägin inimestest. Mõned inimesed on tõesti käinud oma arsti juures juba kümneid aastaid ja järsku ei vasta see arst enam tänapäeva nõuetele. Muidugi, arste tuleb Narva ka Tartust ja Tallinnast, aga järjekord on neli kuud, viis kuud, kuus kuud, võib-olla rohkemgi. Võib-olla võiks tõesti vaadata seda küsimust nende inimeste silmade läbi, kes vajavad abi, vaadata sellest kandist, mida ja kuidas oleks tarvis teha, et ei kannataks tavainimene, kes vajab arstiabi? Teil on ehk natuke vähe aega, aga sellele küsimusele tuleks ikkagi tähelepanu pöörata.

Aitäh teile! Ma räägin kindlasti Keeleinspektsiooniga, nii nagu vastasin ka eelmisena küsinud Yana Toomile. Ma olen seda meelt, et järjekord peab olema lühem, ja kui see järjekord on seotud keeleprobleemiga, siis seda hullem. Nii et ma kindlasti tegelen selle teemaga ja vastan arupärijatele peale seda, kui ma olen Keeleinspektsiooniga suhelnud, ka kirjalikult.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma küsin vastupidi: Tartus ja Tallinnas on tihti probleem, et arstid ei oska jälle vene keelt. Mis lahendust te siin näete? Kas patsiendiga ei peaks leidma siiski ühist keelt, et inimene saaks lõplikult aru, mis tal viga on ja kuidas peaks edasi toimima?

Aitäh! Kui ma tahaksin nüüd vastata seaduse järgi, siis ma võiksin öelda, et eesti keel on Eestis riigikeel. Samas ma võin öelda isiklikust kogemusest, et kui inimene pöördub arsti poole mõnes muus keeles ja arst valdab seda keelt, siis ta kindlasti räägib patsiendiga ka tema emakeeles ehk siis vene või mingis muus keeles. Olen ise Ida-Tallinna Keskhaiglas näinud, kuidas käituti ühe sinna tulnud inglasega. Mitte keegi ei hakanud temaga suhtlema eesti keeles, vaid kutsuti isegi tõlk, kes juhuslikult oli üks teine meedik, ja räägiti inglise keeles. Riigikeel on üle Eesti siiski eesti keel, aga arstid, kes vene keelt valdavad, suhtlevad kindlasti vajaduse korral ka vene keeles, kui tema patsient tõepoolest ei mõista riigikeelt.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Maailm ei ole sündinud eile, ta sündis tükk aega tagasi koos kõigi oma probleemidega. Mina olen 1980. aastatel töötanud 14 aastat järjepanu sisearstide atesteerimise komisjoni sekretärina. Kõik selle eriala arstid käisid komisjonist läbi, sh Ida-Virumaa omad. Keeleprobleem on seal alati olnud. Kõik need tublid tohtrid olid tol ajal ja on ka praegu korduvalt läbinud kursused. Aga näiteks Narvas on eestikeelset elanikkonda 3%, 97% räägib vene keeles. Tohtrid on kursused läbi teinud, aga kuu aja pärast on keel unustatud. Kuidas teha niimoodi, et ka patsiendid hakkaksid oma tohtrite ja õdedega eesti keeles rääkima? Sest nii nagu te ütlesite, seaduse järgi on meie riigikeel eesti keel.

Aitäh! Üks vastus on kindlasti see, et koolides minnakse üle eestikeelsele õppele ehk siis järjest rohkem patsiente räägib eesti keeles. See on üks asi. Teiseks, ma loodan küll, et Narva asub rohkem elama ka eesti keelt kõnelevaid inimesi. See on ju suurepärane ja kaunis linn, miks mitte sinna elama minna. Kuidas teha aga nii, et need, kes praegu räägivad oma arstiga vene keeles, hakkaksid eesti keeles rääkima? Kui nad omavahel saavad vene keeles rääkides hakkama, siis ei ole ju probleemi. Pigem on probleem vastupidine, st kui patsient räägib eesti keeles ja tohter ei saa temast aru.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Ütlesite, et toetame Keeleinspektsiooni tegevust. See on õige. Aga võib-olla peaks riik rohkem toetama ka haiglaid, sellepärast et sisuliselt kõik need kursused korraldatakse haiglate eelarvest? Võib-olla oleks siis nendel inimestel, kes tulevad meile tööle, parem tase. Te teate ju isegi, et praegu on 165–170 arsti puudu. Kui inimesed tulevad välismaalt meile tööle ja töötavad hästi – ütlen seda oma kogemusest –, siis võib-olla oleks parem, kui riik toetaks nende ettevalmistust rahaliselt rohkem kui seni.

Aitäh! Ma arvan küll, et oleks vaja korraldada keelekursuseid, ja nii nagu kolleeg Yana Toom siin ütles, tegelikult spetsiifilisi keelekursuseid.  Ega seal vahet ei ole, kas riik eraldab raha haiglale, sest haiglaid finantseerib ikkagi haigekassa, või ta korraldab ise need kursused. Oluline on see, et inimesed keele selgeks saaksid.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud proua minister, ma pean teile ütlema, et suhtun teisse suurima sümpaatiaga. Võib-olla on põhjus selles, et teie olete ainsana oma reast istunud siin meiega esmaspäeviti hilisõhtuni, et kuulata ära, millest me tegelikult pajatame.
Ma tahan teile jutustada mõned juba väga ammu räägitud lood. 1990. aastatel õpetasin ma peaaegu kõiki hambaarste Narva linnas. Neil olid pidevalt kontrollid ja eksamid. Seepärast hakkasidki inimesed meil kursustel pidevalt küsima, et kuule, kui patsient tuleb hambaarsti juurde, siis kogu sõnavara, mida seal vaja, on niisugune: "Tehke suu lahti! Sülitage! Aitäh! Võite suu kinni panna. Tulete järgmine kord." Ja nii see ongi. Kui te olete hambaarsti juures käinud, siis te teate, et enam-vähem niiviisi see kõnepruuk ja sõnavara välja näeb, pluss-miinus 20%. Milleks on vaja siis õppida seda, seda ja seda? Mida neile küsijatele öelda? Täpselt sama, mida teie siit rääkisite. Teile on see nõue esitatud. Aga tahaks teada, kus on siin loogika.
Ma olen rääkinud ühe üsna suure haigla peaarstiga, kellel on kogu aeg see probleem, et kord käib üks partii arste keelekursustel, kord teine, kord kolmas, kord on neil väljasõidud, kuskil on praktika. Tema küsib minu käest, kas riigile ei oleks odavam ja asi oleks palju kvaliteetsem, rääkides eesmärgist, mida me püüame saavutada, kui haiglas oleks üks tõlk. Üks tõlk, kes võiks vajaduse korral tõlkida, kas või Ida-Virumaal, kus 97% elanikest räägib vene keeles, nagu siin juba nimetati. Sellega pole lihtsalt tegeldud.
Kolmas lugu, millega ma lõpetan. Kui ma teile küsimuse esitasin, siis ma rääkisin ühest noorest naisest, kes nüüd on jäänudki Inglismaale tööle. Ma kohtusin temaga ja sain rääkida, sest ta elas ühe minu sugulase peres, nad olid koos õppinud, mõlemad meditsiiniõed. Vaadake, nende grupis õppis 20 inimest ja see noor naine oli viimane, kes veel Eestis töötas. Kui tema Inglismaale läks, siis ei jäänud sellest grupist siia enam mitte kedagi. Ma pole sellist küsimust esitanud, ütlen ausalt, ei taha valetada, aga kui küsida, kui suurel määral olid selle otsustamise, teise riigi kasuks otsustamise põhjuseks pidevad keelekontrollid, keelekursused, mis midagi ju annavad, aga saadud pagas kaob momentaanselt, sest keelepraktikat ei ole, siis ma arvan, et suure tõenäosusega on see põhjuseks umbes 50% ulatuses.
Me saame aru, et te olete praegu väga halvas kambas, aga uue ministrina ja helge hingega inimesena äkki vaatate siiski, kas see on ikka mõistlik, mida tehakse. Kas see püha lehm on ikka nii suurel määral püha, nagu meie seda mõtleme? Loodame, et mõned probleemid saavad siiski lähiajal lahendatud. Kasutan juhust, et soovida edu teie tööle, proua minister! Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Yana Toomi!

Ma tänan, härra eesistuja! Mul on lihtsalt mõned märkused. Esimene märkus on see, et mul on äärmiselt kahju, et siia pulti saadeti meile vastama proua Helmen Kütt. Jah, arupärimine oli esitatud küll sotsiaalministrile, aga kuna meil on selles valdkonnas nüüd justkui kaks ministrit, siis olnuks õiglane, kui sellele oleks vastanud härra Urmas Kruuse, kes nüüd tervishoiu eest vastutab.
Mõned märkused ka seoses proua Helmen Küti vastustega. Ma saan väga hästi aru, et see ei ole isiklik positsioon, et see on ikka see, mis valmistatakse ette ja antakse ministrile kaasa jne. See on igati arusaadav. Küsimus oli, kuidas te ministrina hindate niisuguste kontrollide mõju teie juhitavale valdkonnale. Tegelikult puudutab see küll ükskõik millist valdkonda Eesti riigis. Vastus oli, et keelekontroll on vajalik ja see motiveerib. Ei vasta tõele, ei motiveeri see mitte kedagi. Sellises hapras olukorras, kus meie tervishoid praegu on, oleks väga mõistlik suhtuda inimestesse inimlikult – vabandage tautoloogia pärast –, ja anda neile võimalus rahulikult töötada. Minu jaoks olid need arvud täitsa imelikud. Ma sain teada, et tervishoiuvaldkonnas oli 2011. aastal 10, 2012. aastal 14 ja 2013. aastal 12 kaebust, kolmel aastal kokku niisiis 36 kaebust. Mis põhjusel laseb härra Tomusk siis kõik oma inspektorid 725 töötaja kallale, et hakata kontrollima? Milline praktiline vajadus selle järele oli, kui neid kaebusi ei ole nii palju? Lihtsalt inimene läks liiga hoogu. Jutt sellest, et nemad alluvad haridusministeeriumile ja meie ei tea, mis nad teevad, ei ole õige. Ma arvan, et iga kabinetiliige peaks vaatama oma valdkonda ja hoidma kuidagi sidet Keeleinspektsiooniga. Nad peaksid tegevust kooskõlastama, mitte nii, et nad lähtuvad mingisugusest oma sisemisest korrast ja teevad, mida tahavad. Meie perearstid ja meie õed jooksevad ära, me teame seda väga hästi, seda näitavad kõik arvud. Lisada neile veel selline pingeallikas, millest me ise jagu ei saa – see ei ole normaalne.
Oli küsimus, kas Sotsiaalministeerium on kaalunud mingisugust keelelist allahindlust teatud perioodiks. Vastus oli, et ei ole kaalunud. Pole jälle õige! Kunagi oli isegi meie politseiprefektuuri direktor seda meelt, et Narva politseinikele esitatavaid keelenõudeid tuleks alandada. No ei ole ju inimesi, kuulge, olgem mõistlikud!
Veel üks asi, millest ma tahan rääkida. Kui te teete praegu lahti Postimehe, siis te näete seal suurepärast artiklit, milles on juttu sellest, kuidas üks tubli perearst ütles oma patsiendile, kes ei suutnud talle eesti keeles seletada, mis tal valutab, et teate mis, vene keeles rääkige Venemaal, kolige Venemaale ja rääkige seal vene keeles. Mida ma tahan sellega öelda? Ideaalis peaksid muidugi kõik meie arstid ja õed valdama kahte keelt, aga siin võiks olla samamoodi, nagu me teeme koolis, kus on õpetaja ja abiõpetaja, st kui tervishoiuasutuses ei ole neid pädevaid inimesi piisavalt palju, siis andke võimalus tõlkida, see oleks igati normaalne ja loogiline.
Ja viimane asi, mida ma tahan öelda. Austatud sotsiaaldemokraadid, kes te siin saalis olete: Keeleinspektsioon on teie ministri kätes! Nii et järgmine kord enne valimisi te ei peaks jälle laiutama käsi ja küsima, miks need venelased hääletavad ikka keski poolt. Mõelge selle peale tõsiselt, sest see on ainuke lootus, mis praegu venelastel teiega seotud on. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume kolmanda arupärimise juurde, mille on 18. veebruaril 2014 esitanud Riigikogu liikmed Viktor Vassiljev, Valeri Korb, Lauri Laasi, Tarmo Tamm, Ester Tuiksoo ja Peeter Võsa. Arupärimine on puudega vanaduspensioniealiste inimeste sotsiaaltoetuste kohta ning kannab numbrit 389. Arupärimisele vastab sotsiaalminister Helmen Kütt. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Viktor Vassiljevi, kes on arupärijate esindaja!

Härra juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Meil on antud sisse arupärimine, milles meie, Keskerakonna fraktsiooni liikmed, tahame teada, kuidas on lugu vanaduspensioniealiste sotsiaaltoetustega. Vanaduspensioniealistele inimestele määratakse puude raskusaste, lähtudes kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusest. Toetuste eesmärk ongi kindlustada see, et nad saaksid osta endale vajalikud teenused. Toetuste arvutamise aluseks on puudega inimeste sotsiaaltoetuse määr, mis käesoleval aastal on 25,57 eurot. Sellest lähtudes on toetus keskmise puudega isikul 12,79 eurot kuus, raske puudega isikul 26,85 eurot ja sügava puudega isikul 40,91 eurot kuus.
Need toetused ei ole pikka aega suurenenud. Samas on hinnad viimase kümne aastaga tõusnud 51,3%. Sellega seoses esitamegi mitu küsimust. Eesti vanuripoliitika üks eesmärk on kindlustada eakatele inimestele eneseväärikust tagav elustandard ja teiste earühmadega võrdne positsioon ühiskonnas. Kas sellised toetused kindlustavad neile võrdse positsiooni ühiskonnas, kas need toetused täidavad nimetatud eesmärki? Meil on küsimus, millal on plaanis vanaduspensioniealiste inimeste sotsiaaltoetusi suurendada või kas on mingisugune alternatiivne võimalus, kuidas parandada puudega vanaduspensioniealiste inimeste seisu. Me küsime, milliseid rehabilitatsiooniteenuseid saab inimene endale lubada 12 euro eest, 26 euro eest ja 40 euro eest. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama sotsiaalminister Helmen Küti!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Lugupeetud arupärijad! Kõigepealt tahan väga tänada selle arupärimise eest! Oleme Viktor Vassiljeviga koos ka eakate poliitika komisjonis, kes on välja töötanud põhimõtted, kuidas eakas inimene saaks väärikalt vananeda. Ja juba enne küsimusi lugemata ja vastama asumata ütlen, et need sotsiaaltoetused on tõepoolest täpselt samuti ajale jalgu jäänud, nagu kümme aastat seisid paigal lastetoetused.
Nüüd siis vastused teie esitatud küsimustele. Ma ei hakka küsimusi uuesti ette lugema, sest te juba tegite seda. Eesti vanuripoliitika hõlmab eri valdkondi: perekond ja keskkond, tervishoid ja hoolekanne, töötamine ja toimetulek, haridus, kultuur, sport, mittetulundusühingud ja eneseabi, regionaalne ja rahvusvaheline koostöö. Seega tuleb vanuripoliitika eesmärgi saavutamiseks – kindlustada eakatele eneseväärikust säilitav elustandard ja teiste earühmadega võrdne positsioon – rakendada ka erinevaid meetodeid. Eakate vajadused sõltuvad paljudest asjaoludest, nagu näiteks perekonna olemasolu, vanus, kehaline ja vaimne tervis, elulaad, mistõttu neid vajadusi ei saa standardiseerida.
Puudega vanaduspensioniealistele inimestele makstavad sotsiaaltoetused on vaid üks osa meetmetest, mis aitavad eelnimetatud poliitika eesmärke saavutada. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel makstav puudega inimese toetus on ette nähtud puudest tulenevate lisakulude – ravimid, abivahendid ja muu selline – osaliseks hüvitamiseks. Sellest ei ole mõeldud katta igapäevase elu kulutusi, nagu näiteks eluasemekulusid. Peale rahalise toetuse võib eakas vajaduse korral saada ka mitmesuguseid teenuseid: raviteenuseid, rehabilitatsiooniteenuseid ja ka kohaliku omavalitsuse pakutavaid teenuseid. Tallinnas ja paljudes teistes linnades on need teenused väga hästi korraldatud ja omavalitsus maksab eakatele ka oma eelarvest lisatoetust abivahendite omaosaluse kompenseerimiseks, sest nagu teada, eakatele kehtib abivahendi ostmisel soodustus ehk nad kannavad selle maksumusest ise 15%, mõne abivahendi korral ka 35% või 25%. Kahtlemata on puudega eakal igapäevaeluga keerulisem toime tulla kui eakatel, kellel puuet pole. Paraku ei saa puuetega inimestele makstavaid toetusi käsitleda eraldiseisvana riigi majanduslikest võimalustest ja inimeste üldisest elutasemest, mis seavad oma piirid nii puuetega inimeste toetuste kui ka paljude teiste toetuste ja pensionide suurusele. Võtkem juba nimetatud lapsetoetus, mis on olnud kümme aastat muutumatu. Kümme aastat tagasi oli lapsetoetus 19,18 eurot ja keskmine pension 143 eurot, nüüd on lapsetoetus sama, aga keskmine pension on 353 eurot.
Sotsiaalhoolekande seaduse alusel on õigus saada rehabilitatsiooniteenust kõigil puuetega isikutel, sh vanaduspensioniealistel inimestel. Teenust osutatakse rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud tegevuste järgi ja seda finantseeritakse eelarvest. Ehk siis puudetoetus, mis laekub inimesele iga kuu kas ravimite, abivahendite või hooldusvahendite ostu kompenseerimiseks, ei sisalda kulutusi rehabilitatsiooniteenusele.   Puude olemasolu korral on võimalik taotleda rehabilitatsiooniplaani alusel täiendavat teenust ja saada siis vähemalt kord aastas rehabilitatsiooniteenust. Aitäh!

Austatud minister, teile on vähemalt üks küsimus. Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea proua minister! Eelmine sotsiaalminister, kes nüüd põgenes peaministriks, ütles minu meelest kunagi sotsiaalkomisjoni istungil, et vanal inimesel polegi suurt midagi vaja, tal pole suuri vajadusi, istub kodus, kuskil ei käi. Loomulikult, klubisse ta ei lähe ja kalleid asju ta endale ei osta. Aga samas, mida vanem ja haigem inimene, seda suuremaid kulutusi tal on. Ta ei jõua jalgsi kuskile minna, ta peab tellima mingisuguse transpordi, ta peab palkama endale mõne abilise, palkama töölise, kes talle puuriida üles laob, ja kõige selle eest tuleb sularahas maksta. Väljaminekuid tal ikkagi on. Kuidas on võimalik selle 12 euroga kuus endale midagi lubada? Mida saab selle eest endale lubada?

Aitäh küsimuse eest! Mina ilmselt sellel sotsiaalkomisjoni istungil ei olnud, kus Taavi Rõivas niimoodi ütles, aga seda meelt ma kindlasti ei ole. Eakal inimesel suurenevad haiguse arenedes ka kulutused. Ravimid, hooldusvahendid, mähkmed – kõik see võtab suure osa sissetulekust. Seega on puudetoetus tõepoolest väike. Kui inimesel on raske või sügav puue, siis on tal võimalik vormistada kohaliku omavalitsuse kaudu ka hooldaja. Hooldaja laob selle puuriida ära nii, et ei ole vaja sularaha maksta, aga see on väike asi. Üldjuhul hooldajad aitavad tal kodus toime tulla. Omavalitsustes, näiteks minu kodulinnas Viljandis ja kindlasti ka Tallinnas, on hoolekandetöötajad ehk avahooldustöötajad, kes hoolitsevad selle eest, et eakad inimesed paremini toime tuleksid. Täpselt samuti on invatranspordiga, selle hind on väga soodne ja ma tean, et vähekindlustatud inimestel katab selle kulu Tallinnas ja Viljandis tegelikult omavalitsus. Tulenevalt eakate vajadustest on omavalitsused käivitanud väga palju tegevusi, alates päevakeskuste loomisest kuni transporditeenuse pakkumiseni. Ma arvan, et kõige hullem on, kui eakas inimene jääb koju, sest siis tema haigused süvenevad. Teie meedikuna kindlasti teate, et üksinda koju jäänud inimene on melanhoolsem ja kõik haigused, mis veel juurde tulevad, on tihti tingitud meeleoluhäiretest. Ma arvan, et omavalitsused, targad omavalitsused, pakuvad neid teenuseid, sest eakad inimesed on väärtus, neid tuleb hinnata ja austada.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Ma saan aru, et teil on raske meie küsimustele vastata, sest te olete alles tulnud sellele postile. Aga ma tahaksin küsida, mida te võite lubada juba täna, mis võiks toimuda järgmisel aastal ja mis muudatused ootavad ees selles sfääris, mille kohta me täna teilt küsisime.

Aitäh küsimuse eest! Eks ma praegu saan lubada ikkagi seda, mis puudutab 11 kuud, aega kuni järgmiste valimisteni. Siis annab rahvas mandaadi ja eks aeg näitab, kes siis valitsuses või koalitsioonis on. Aga ma võin öelda, et kindlasti tuleb pensionitõus, vähemalt 5%. Kindlasti tõuseb tulumaksuvaba miinimum, Euroopa Liidu vahendite abil tulevad teenused omastehooldajatele, täpselt samuti soodustransporditeenused. Ma arvan, et kui eelarve võimaldab, siis on ka kõik omavalitsused tegelikult huvitatud sellest, et tema linnas või vallas elaksid eakad inimesed hästi. Eile ma käisin näiteks külas Rannu pensionäridel. Seal on vallavanem korraldanud juba kümme aastat toredat kevadpidu, kuhu ka kõik kaugema kandi inimesed bussiga kohale tuuakse. Nii et ma ei saa öelda, et see nüüd on ainult 11 kuu teema, ma arvan, et ka peale 11 kuu möödumist peavad omavalitsused ja riik oma inimestest lugu ning toetavad nende väärikat vananemist.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Te ütlesite väga õigesti, et targad omavalitsused hoolitsevad oma inimeste eest, ja hoolitsevad ka nende inimeste eest, kes on oma tööpanuse juba andnud ning vajavad rohkem nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tuge ja abi. Te ise olete ka kohaliku omavalitsuse taustaga, olete enne Riigikokku tulekut pikka aega linnas ja maakonnas sotsiaaltööd juhtinud ja eest vedanud. Kas te olete valitsuses ka üks nendest ministritest, kes võiksid seista selle eest, et see tänane n-ö ajutine valitsus või siis ka tulevikuvalitsus, kus on sotsiaaldemokraadid, annaks kohalikele omavalitsustele tagasi need finantsvahendid, mis riik kärpeaastatel ära võttis? Siis oleks rohkem neid tarku omavalitsusi, kes oma inimeste eest, sh vanemate inimeste eest hoolitseda saaksid. Kas oleks aus, et riik ja valitsus annaks kohalikele omavalitsustele tagasi vahendid, mis ta neilt ära võttis?

Aitäh! Kõigepealt see, et on ajutine valitsus. Ma ei tea, et Eesti riigis oleks üldse ükski valitsus olnud püsiv ja jääv. Nad kõik on selles mõttes ajutised, et vähemalt iga nelja aasta tagant nad kas vahetuvad või siis jätkavad. Aga mis puudutab seda, kuidas kohalikud omavalitsused saaksid rohkem otsustada, siis selleks on neil tõesti raha vaja. Mina arvan, et Eestis ongi targad omavalitsused, nii väikesed linnad kui ka vallad. Ma ei mõelnud tarkade omavalitsuste all mitte seda, et ma kedagi eraldi esile toon, teinekord lihtsalt on finantsvahendeid liiga vähe, et kõiki teenuseid pakkuda. Võtame näiteks koduhoolduse. Kui inimene elab väikeses metsatalus, siis on avahooldust väga keeruline korraldada, kuid täiendavad rahalised vahendid võimaldavad seda kahtlemata paremini teha. Aga natuke on küsimus ka prioriteetides.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Härra eesistuja! Head kolleegid! Proua minister ütles väga ilusti, et meil on kõik valitsused olnud ajutised. Kõik asjad, mis meiega juhtuvad, on ajutised. Inimene on siin selle maa peal ka ajutine ja kõik kaob kunagi igavikku. Ega noorus ei ole ka igavene. Muidugi võib öelda, et me oleme eakate põlvkonnale võlgu, sest nemad on loonud siin mingeid väärtusi. Sõnades me teeme siit tribüüni pealt nagu kummarduse nende poole. Aga võiks mõelda siiski ka tulevikule, võiks mõelda sellele, et noorus ei ole tõesti igavene. Keskiga ei ole samuti igavene ja kunagi, kui Jumal eluaastaid annab, satub igaüks meist selle põlvkonna hulka, kes peabki elama pensionist, mida ühiskond talle maksab. Sugugi mitte kõik ei ole võimelised kokku kraapima kas panka või oma taluhoovi või kuskile mujale sambaid, millele võiks toetuda. Ja siis, jah, saabub see aeg, kus sa pead elama pensionist, elama oma puudega, oma puudetoetusega ja selle eest kartuleid ostma ja võib-olla kartulikoori sööma.
Teate, ma räägin teile ühe vana loo. Ühe vana loo perekonnast, kus elasid koos kolm põlvkonda. Olid lapsukesed, kes jooksid õues ringi, olid isa ja ema ja oli vanaisa. Vanaisa oli päris vana ja temal käed värisesid. Kui ta teistega koos söögilauas istus, siis tilgutas ta suppi laua peale ja ükskord pillas maha oma savikausi, mis kukkus kildudeks. Vanaisa poeg tegi talle puust kausi ja vanaisa pandi oma supikausiga ahju taha istuma. Järgmisel päeval seesama pereisa vaatab, et tema väike poeg istub hoovis ja urgitseb puutükist midagi noaga. "Mida sa teed seal?" küsis isa poisikese käest. Ja poisike ütles: "Aga issi, ma teen sulle puust kaussi. Kui sina ükskord vana oled ja sul käed värisevad, siis lähed selle kausiga ahju taha." Inimesed, see on tark lugu ja seda tasub meeles pidada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased, kui kellelgi on soovi, siis palun peale haamrilööki registreerida ennast vaba mikrofoni sõnavõtuks! Palun Riigikogu kõnetooli Lembit Kaljuvee!

Härra juhataja! Head kolleegid! Ma ei tulnud siia pulti sellepärast, nagu Valeri Korb küsis, et kas hakkad ka kandideerima europarlamendi nimekirjas. Ega mitte ka sellepärast, nagu ütles üks teine kolleeg, et Lemps, mine räägi ära, miks sina üksi oled jäänud parteituks, et kõik demokraadid on läinud ja sidunud ennast teiste, nüüd juba võimuparteidega. Mind tõi siia pulti mure meie maavarade ja selle pärast, kuidas riigikogulased ja meie valitsus nendesse suhtuvad. Ma olin reedel koos kahe kolleegiga TTÜ-s geoloogiakonverentsil, aprillikonverentsil. Seda konverentsi on geoloogid iga aasta korraldanud. Seekord esines seal 22 teadlast, alates väga väärikatest akadeemikutest ja lõpetades magistrantidega. Nende kõikide suust ja hingest kõlas valu ja mure meie maavarade tuleviku pärast. Me teame, et Eesti on maavarade poolest vaene, kui me võrdleme sellega, mis on Venemaal või Norras. Aga kui me oma maavara n-ö tarmukalt ja õigesti uurime ja kasutame, siis on ta kahtlemata meie rahva rikkuse allikas ja järjepidevuse tagaja.
Toon teile mõned katked sellest, mis nendest 22 sõnavõtust kõlama jäi, koos väikeste kommentaaridega, mis sisaldavad minu sõnumit Riigikogule ja meie riigi üldsusele. Põhimõtteliselt on geoloogid, teadlased seisukohal, et paraku on olukord aastaks 2014 selline, et meie maapõueressursside otstarbekaks, teadmistepõhiseks haldamiseks on riik asjad unarusse jätnud. Enamgi – öeldakse, et riik suretab geoloogia välja. Sellist sõnastust kasutas Ene Kadastik, kes on Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures, teadlane, geoloog. Eesti suhtumine, meie valitsuse suhtumine, Riigikogu suhtumine maavaradesse on selline, et ärme uurime. Meil ei ole isegi riiklikku maavarade strateegiat, mis on olemas enamikus Euroopa riikides. Meil ei ole ka riiklikku uurimisorganisatsiooni, kes igakülgselt, geoloogilistest aspektidest lähtudes meie maavarasid uuriks. Kui me räägime näiteks fosforiidist, siis mis meil praegu fosforiidi kohta on? Me ei ole 22 iseseisvusaasta jooksul sellega tegelnud, tegelikult me teame 50% nendest varudest – me räägime, et me teame. Mis puutub põlevkivisse, siis ka põlevkivivarud on meil kehvasti uuritud, sest 20 aasta jooksul me sellega tegelnud ei ole. Küll on aga Eesti Energia, meie riigiorganisatsioon, kulutanud 42 miljonit selleks, et uurida Utah' põlevkivi. Me ei saa siin Eestis seda uurida, sellepärast et poliitikud oma lolluses, vabandage väljenduse eest, oma häälteahnuses teevad selliseid otsuseid, nii nagu on tehtud Nabalas, nii nagu kirjutati sisse koalitsioonlepingusse. See ei ole riigimehelik käitumine ja selline ei tohi meie riigi suhtumine olla. Tuleb teha riiklik geoloogiakeskus, kes tõesti igakülgselt neid asju uuriks. Aitäh teile!

Suur tänu! Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mõned aastad tagasi asutasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Narva linn, Jõhvi vald, Kohtla-Järve linn ja Kiviõli linn sihtasutuse, mille nimeks on Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus. See on andnud väga hea tulemuse. Nii näiteks on Narva logistika- ja tööstuspargi territooriumil selle ajaga tehtud ära detailplaneering. Sinna on EAS-i abil Euroopa rahaga paigaldatud väga ilus valgustus, rajatud teedevõrk, kohale veetud elektrivõimsused jne. Minu arvates on tulemus ülihea. Seal on juba välja ehitatud kaks tohutu suurt logistikakeskust. Lõppjärgus on tehase Aquaphor ehitamine, perspektiivis on kavandatud sinna 380 töötajat. Praegu käib mitme ettevõtte ehitamine, nende hulgas näiteks kuivvärvide tehas, kus tulevikus saab ka tööd väga palju inimesi. Peaaegu kõik kinnistud sellel territooriumil on juba reserveeritud. Aga paar kuud tagasi tekkis ootamatult üks suur probleem. See oli planeerijate äpardus. Kuidas see juhtuda võis, mina küll aru ei saa, aga selgus, et ei jätku elektrivõimsusi. Selleks, et tuleksid uued investorid – nagu ma ütlesin, peaaegu kogu maa on juba reserveeritud –, oleks vaja ehitada alajaam, mille võimsus oleks 8 megavatti. Selle ehitamiseks on väidetavalt vaja 680 000 eurot. Sihtasutus pöördus Narva linna poole, paludes alguses 680 000 eurot, pärast paluti 340 000, ilma selleta ei saavat mitte kuidagi hakkama. Narva Linnavolikogu otsus raha eraldamise kohta oli ette valmistatud, sest põhimõtteliselt me olime nõus sellist otsust vastu võtma. Aga arutelu käigus selgus äkki, et need maad, mis on reserveeritud, ostetakse selle aasta jooksul välja umbes 1 miljoni euro eest ja see on see raha, mis peakski olema suunatud sihtasutuse ja nende territooriumide arendamisse. See andis kogu situatsioonile hoopis teise maigu. See tähendab, et praegu, kevadel me eraldame oma napist eelarvest 340 000 eurot, mõni kuu hiljem müüb tööstuspark need maad maha ja ei ole mitte mingit mehhanismi, kuidas ta võiks selle raha tagastada või kuidas ta võiks mingil teisel moel need 340 000 eurot Narva linnale korvata. Me oleme kasutanud võimalust rääkida läbi nendega, kes meil võrkudega tegelevad, st VKG-ga. Loodetavasti on võimalik ka mingeid positiivseid tulemusi saada.
Praegu olen ma siin tribüünil aga selleks, et pöörduda majandus- ja kommunikatsiooniministri poole, sest nagu väidavad need, kes selles sihtasutuses töötavad, on üks võimalus, et vajaliku raha, 340 000 eurot, eraldab tööstuspargile Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Seepärast tehti mulle Narvas ülesandeks täna siin teile olukorda tutvustada ja hiljemalt homme pöörduda juba kirjalikult majandus- ja kommunikatsiooniministri poole ettepanekuga panna õlg alla ning aidata Narva logistika- ja tööstusparki, et saaks võimalikuks luua veel sadu ja sadu töökohti. Omalt poolt ütlen, et kui majandusministeeriumil on võimalik raha eraldada, siis võiks ka Narva rahastamises osaleda, mingi summa eraldada, kuigi ministeeriumil on seda vist palju kergem teha. Niisiis loodan, et ministeerium on valmis koostööd tegema ja Narva linn aidatakse raskest olukorrast alajaama ehitamisel välja. Aitäh!

Suur tänu! Head ametikaaslased, rohkem kõnesoove ei ole. Vaba mikrofon on lõppenud. Ma tänan teid! Tänane istung lõppenud. Soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 16.26.