Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Eelmises sõnavõtus tõin ma välja mõne asja, mida ukrainlased ootavad. Selle avalduse teksti arutelul räägin mõnest nüansist veel.
Vaatame valdkondi, kus võiksime abi pakkuda meie kui Eesti Vabariigi parlamendi liikmed, aga ka laiemalt Euroopa Liidu ja NATO liikmed. Kindlasti on väga oluline sisuline tööalane suhe Ukraina poliitikute ja ekspertidega. Ega ka meie omal ajal, kui me pidasime läbirääkimisi rahvusvaheliste organisatsioonidega, ei kujutanud täpselt ette, mida ja mis ulatuses on vaja reformida, ja ega meilegi väga ei meeldinud, kui välisriikide eksperdid käisid rääkimas, kuidas on vaja elada. Just seetõttu on ukrainlased äärmiselt sõbralikud endiste Nõukogude Liidu liikmesriikide esindajate vastu, et need ei räägi niivõrd manitsevalt ja pealetükkivalt. Kindlasti ei ole saladus kellelegi, kes on käinud Ukrainas ja poliitilisel tasandil vestelnud näiteks parlamendiliikmetega, et nad võtavad meie nõu ja arvamust palju rohkem kuulda.
Milliseid reforme Ukraina praegu läbi viib? Esiteks, väga suuri vaidlusi tekitanud 2004. aasta konstitutsiooni tagasitoomine, mida ma juba puudutasin. Kõikidele osapooltele on selge, et mingigi töörahu tekkimiseks on vaja vastu võtta oluliselt täiendatud uus põhiseadus. Kas piisab 2004. aasta konstitutsioonis tehtud muudatustest või on vaja koostada uus, selle otsustamine on töörühma ülesanne. Nii või teisiti on tähtajad äärmiselt lühikesed. On kokku lepitud, et see tehakse ära kahe kuni kolme kuu jooksul.
Teiseks, väga oluline on ulatuslik valimisseaduste kodifitseerimine. Ma usun, et need, kes on jälginud Ukraina sündmusi pikema aja jooksul, on üsna harjunud sellega, et enne iga valimist on Ukrainas kehtestatud uus valimiskord. On ära katsetatud majoritaarsed, proportsionaalsed, majoritaar-proportsionaalsed ja muud süsteemid nii kohalikel valimistel kui ka parlamendi- ja presidendivalimistel. Võib-olla kõige enam on tavainimest häirinud see, et kuigi valimised on lähestikku, peab ta iga kord minema erinevasse valimisjaoskonda. See on see, mida inimene reaalselt tunnetab, aga see tähendab ka seda, et valitakse väga erinevate süsteemide alusel. See tekitab segadust ega ole kindlasti läbipaistev. Uute süsteemide kasutusele võtmise põhjus on olnud lihtne: poliitilised jõud on otsinud reegleid, mis pakuvad eeliseid just neile.
Kolmas väga suure mõjuga küsimus on majandustugi. Selge on see, et Ukraina vajab äärmiselt kiiresti ressursse selleks, et õpetajate ja arstide palgad, aga ka puudega inimeste toetused ja pensionäride pensionid välja maksta. Selge on ka see, et revolutsioonilises olukorras on inimesed nõus mingi aeg üsna kitsalt läbi ajama, aga kui me tahame ühendada ja normaliseerida Ukraina ühiskonda, siis tuleb meeles pidada, et pikalt väljamaksmata toetused ei ole kindlasti ühendav jõud. Kui me peame silmas Ukraina idaalade tööstuspiirkondade tehaserahvast, siis näiteks üldstreik ei ole see, mida Ukraina praegu vajaks. Lisaks sellele on vaja majandustuge põhimõttelisteks reformideks. Ma ei ole kindel, kui paljud on kursis sellega, miks gaasi ümber käivad Ukrainas niivõrd suured vaidlused. Tavalise inimese küttearve on peaaegu 90% ulatuses subsideeritud. Inimesed ei olegi tegelikult tunnetanud, mida tähendab näiteks gaasi hinna kõikumine turul või lepingud sellesama Venemaaga. On vaja põhimõttelisi meetmeid, et üldsubsideerimise asemele tuleksid toetused teatud sihtrühmadele või tugi suurema palga kujul näiteks riigisektoris. Need protsessid tekitavad ühiskonnas kindlasti väga-väga suuri vaidlusi ja vastuolusid. Tugi ja kas või väikese Eesti eeskuju on see, mida kindlasti vajavad Ukraina poliitikud, kes reforme ette valmistavad.
Oluline on arvestada ka Krimmi poolsaare ümber toimuvaid vaidlusi. Me oleme täna rääkinud geopoliitilistest vaidlustest, võib-olla natuke vähem gaasitoru ümber toimuvatest poliitilistest vaidlustest. Ei ole saladus, et Krimmi poolsaar on eluliselt oluline mõne aasta pärast, kui Aserbaidžaanist ja kaugemas perspektiivis Iraanist peaks tulema alternatiivne gaasijuhe.
Me võime ka kolm sammu edasi mõelda ja küsida, milliseid lahinguid õnnetu Ukraina tegelikult oma pinnal peab ja mis on vägede liikumise reaalpoliitilised eesmärgid. Nii või teisiti, meie ülesanne on täna ühisel jõul hukka mõista teise riigi relvajõudude kasutamine Ukraina vastu. See on üheselt mõistetav, et vähemalt osa ühe riigi territooriumist on hõivatud. Kahjuks ei ole see toimunud ainult Krimmi poolsaarel, vaid sellest ka üsna mitmeid kilomeetreid väljaspool. Kõik need sündmused on väga tugevalt õhutanud Ukrainas vastuolusid, viha ja vaenu, sh vähemustevastast vihavaenu. Neid probleeme peame üheskoos lahendama, seda tuleb teha nii Euroopa poole peal kui loomulikult ka Ukrainas endas. Selleks on pakutud väga kõrgel tasemel eksperdirühma, kes peab analüüsima sündmusi alates eelmise aasta novembri algusest ja 30. novembri esimesest väga valusast rünnakust kuni jaanuari keskel aset leidnud esimeste surmajuhtumiteni. Ta peab uurima ka neid müstilisi snaipreid, olid nad siis parlamendi katusel või hiljem Ukraina hotelli lähiümbruses. Nii või teisiti, üldiselt aktsepteeritud ja usaldusväärne ekspertiis on vajalik just Ukraina ühiskonnale endale. Ma loodan, et ka meie eksperdid on sellesse töösse kaasatud.
Igal juhul on oluline täna seda avaldust toetada, sest mis iganes vaidlused meil on legitiimsuse või tuleviku ümber, teise riigi annekteerimine ei ole aktsepteeritav. Aitäh!