Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu täiendavat istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Marko Mihkelson!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel anda 63 Riigikogu liikme nimel üle Riigikogu avalduse "Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks" eelnõu. Selle avalduse eelnõuga, mida me täna menetleme, mõistab Riigikogu hukka Venemaa Föderatsiooni relvajõudude Ukraina-vastase tegevuse, Krimmi okupeerimise ja Venemaa katsed Ukraina ühiskonda lõhestada. Samuti soovime Venemaa Föderatsiooni okupatsioonivägede viivitamatut lahkumist Ukraina territooriumilt ja kahepoolse sõjaväebaaside lepingu täitmist. Riigikogu taunib oma avalduse eelnõus Venemaa Föderatsiooni tegevust, mis on vastuolus rahvusvahelise õigusega, paljude õigusaktidega ning kohustustega, mida Venemaa ise on endale võtnud. Riigikogu tunnustab avalduse eelnõus Ukraina Ülemraadat kui rahva valitud võimuorganit, mille legitiimsuse kahtluse alla seadmine Venemaa poolt on otsene sekkumine Ukraina siseasjadesse. Samuti peame väga vajalikuks saata Ukrainasse, sh Krimmi, viivitamatult vaatlusmissioone. Kutsume meie partnereid Euroopa Liidus, aga ka teisi rahvusvahelise kogukonna liikmeid üles andma Ukrainale kõigekülgset abi. Samuti kutsume Euroopa Liitu üles võimalikult kiiresti astuma samme, et Ukraina saaks Euroopa Liiduga sõlmida assotsiatsioonilepingu. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tänan neid, tänu kellele me täna siin koos oleme! Nii tekkis mul võimalus istungivabal nädalal üks arupärimine üle anda. See arupärimine on Juhan Partsile, majandus- ja kommunikatsiooniministrile, ja minu arvates on see arupärimine küll tähtsam kui see avalduse eelnõu, mis siin eelnevalt üle anti. (Vile ja lärm.) Arupärimine on avalikult kasutatavate kohalike teede hoiuks eraldatud raha jaotuse kinnitamise kohta omavalitsusüksuste kaupa 2014. aastal. Kavandatav eraldis omavalitsusele võib olla kuni 600 000 eurot. Kaheksa omavalitsust, kus on tegemist transiitliiklusega, võisid selle raha saamiseks taotlusi esitada. Minu kodulinn Narva esitaski taotluse. Tegelikult vajab Narva transiitteedena kasutatavate tänavate korrastamiseks 4,9 miljonit eurot. Nimekirjas olnud kaheksast omavalitsusest saab Narvast vähem raha ainult Hiiu vald. Suurepärane, fantastiline! Võru linn, kus transiitsõite on tõenäoliselt rohkem kui Narvas, saab 600 000 eurot, omafinantseering on 11%, Jõhvi vald saab 576 900 eurot, omafinantseering on 10%, Narva saab kahe tänavajupi jaoks 155 550 eurot. Siit on meil tekkinud paar küsimust. Tahame teada, mis põhimõttel seda raha jaotatakse ja kas vastab tõele väide, et selline jaotus on seotud järgmisel aastal toimuvate Riigikogu valimistega. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe avalduse eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab selle menetlusse võtmise Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt. Samuti olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees selle viivitamatult adressaadile.
Nüüd, head kolleegid, võtan kümneks minutiks juhataja vaheaja, et juhatus saaks Riigikogu avalduse eelnõu menetlusse võtta. Me koguneme Riigikogu esimehe kabinetis.
V a h e a e g

Head kolleegid! Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud.
Läheme teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse s.a 5. märtsil 63 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu avalduse "Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks" eelnõu, mille juhtivkomisjon on väliskomisjon. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 5. märts kell 15.
Kuna Riigikogu juhatus on selle eelnõu menetlusse võtnud, siis toimub täna kell 16 teine täiendav istung, mille päevakorras on avalduse "Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks" eelnõu 608 esimene lugemine. Avalduse eelnõu tekst ja seletuskiri tehakse teile kättesaadavaks esimesel võimalusel, juhtivkomisjoni menetlusdokumendid hiljemalt avalduse eelnõu arutamise alguseks.
Riigikogu juhatus on juba varem võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, VEB Fondi koondatud nõuete menetlemise ja rahuldamise asjaolude väljaselgitamise uurimiskomisjoni s.a 27. veebruaril esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine VEB Fondi koondatud nõuete menetlemise ja rahuldamise asjaolude väljaselgitamiseks" muutmine" eelnõu, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon. Teiseks, Riigikogu liikmete Andres Herkeli ja Juku-Kalle Raidi s.a 27. veebruaril algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 27. veebruaril esitatud Euroopa Liidu ja USA vahelist andmevahetust puudutavad Euroopa Komisjoni teatised Euroopa Liidu asjade komisjonile. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja teatiste kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 20. märts kell 16.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise sotsiaalminister Taavi Rõivasele.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.
Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 55 lõikest 1 tuleb täiendava istungi päevakord istungi alguses kinnitada.
Nüüd, head kolleegid, panen hääletusele 5. märtsi täiendava istungi päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole.
Päevakord on kinnitatud.

Algab olulise tähtsusega riikliku küsimuse, Ukraina olukorra arutelu. Ettekandja on välisminister Urmas Paet. Lubage mul teile lühidalt tutvustada selle küsimuse arutamise korda. Kõigepealt on välisminister Urmas Paeti ettekanne, mis kestab kuni 20 minutit. Sellele järgnevad küsimused ja vastused, mis kestavad kokku kuni 60 minutit. Riigikogu liige võib ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Pärast ettekannet ja küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised. Sõna võivad võtta Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Läbirääkimisteks on aega kuni 90 minutit. Väliskomisjoni palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt võtaksid sõna fraktsioonide esindajad. Pärast arutelu lõppemist Riigikogu otsust vastu ei võta. Ma palun kõnepulti välisminister Urmas Paeti!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ukraina kriis on suurim julgeoleku- ja usalduskriis Euroopas pärast Balkani sõdu ja Gruusia konflikti. Venemaa on viinud väed Krimmi ja see on Ukraina-vastane agressioon. Seda ei ole võimalik aktsepteerida ja see on selgelt hukka mõistetud. Vene vägede tegutsemine Krimmis on Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse rikkumine. Venemaa peab lõpetama agressiooni Ukrainas ning taastama oma sõjaväelaste kriisieelse paiknemise. Samuti tuleb tühistada Venemaa parlamendi otsus, mis lubab Venemaa sõjaväge Ukrainas kasutada.
Venemaa on kasutanud sõjaliste jõudude Krimmi viimise ettekäändena seal valitsevat ohtu vene vähemusele. See on fabritseeritud ja vale eeldus. Äsja ametisse astunud Ukraina uue valitsuse peamine eesmärk on katki ja tugevalt raputada saanud Ukraina ühiskond taas toimima panna. Krimmi elanike probleemide lahendamiseks on hulgaliselt rahumeelseid võimalusi. Venemaa sekkumine sõjalise jõuga on vastuolus mitme rahvusvahelise kokkuleppega: ÜRO hartaga, Helsingi lõppaktiga, 1997. aasta Venemaa ja Ukraina baaslepingutega ning 1994. aasta Budapesti memorandumiga. Venemaa rikub selgelt rahvusvahelist õigust ja pingestab Ukraina kriitilist olukorda veelgi. See on täpselt risti vastupidi sellele, mida Ukrainal tegelikult vaja oleks. Olukorra teravdamist ei ole vaja kellelegi, seda ei ole vaja Ukrainale, Krimmi elanikele ega Venemaale.
Praeguseks on Ukraina valitsuse andmetel 1800 Vene sõjaväelast, 60 sõjaväemasinat ja 10 soomukit blokeerinud 11 Ukraina sõjaväebaasi. Ikka veel blokeerib Venemaa Musta mere laevastik Krimmis Ukraina mereväe laevu. Kokku on Venemaa territooriumilt sõjalaevade, helikopterite ja transpordilennukitega Krimmi saadetud 16 000 sõjaväelast. Vene sõdurid blokeerivad ja kontrollivad ka Krimmi olulisi valitsusasutusi ja sõjalisi objekte: Krimmi parlamenti, kõiki tsiviil- ja sõjaväelennuvälju, mõningaid siderajatisi, raadiojaamu, tolli-, sõjaväe- ja rannavalvebaase ning Ukraina mereväe peakorterit Krimmis. Venemaa peamine eesmärk on ilmselgelt saavutada muutusi Ukraina valitsuses ja soov saada Ukraina poliitika oma otsese mõju alla, et tagada Ukraina liitumine Euraasia Liidu ja tolliliiduga, selleks et oma mõju seal kindlustada.
Me oleme Venemaa sammude pärast Krimmis äärmiselt pettunud. Päris selge, et tõsiselt on kannatada saanud koostöö ja usaldus rahvusvahelise kogukonna ja Venemaa vahel. Rahvusvaheline kogukond on Venemaa agressiooni Krimmis väga laialdaselt hukka mõistnud. Tugevaid avaldusi on teinud nii riigid eraldi kui ka rahvusvahelised organisatsioonid, nagu Euroopa Liit, NATO, ÜRO ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon. Olukorda ja edaspidiseid samme on arutanud ja arutavad veel Põhja-Atlandi Nõukogu, Euroopa Liidu välisministrid, ÜRO Julgeolekunõukogu, OSCE ja Euroopa Nõukogu. Homme kaaluvad Euroopa Liidu edasisi samme Euroopa Liidu riigipead ja valitsusjuhid. Me suhtleme pidevalt Eesti aukonsuliga Krimmis, et jälgida sealse eesti kogukonna olukorda ja vajaduse korral kiiresti abi osutada. Meie andmetel elab Krimmis 600 etnilist eestlast, kellest 14 on Eesti kodanikud.
Lugupeetud Riigikogu! Mida me saame Ukraina toetuseks ette võtta? Venemaa peab mõistma, et agressiooni Krimmis ei jääda pealt vaatama. Viimaste päevade sündmused ei tohi luua alust uuele külmutatud konfliktile lisaks Lõuna-Osseetiale, Abhaasiale ja Transnistriale. Venemaale on rahvusvaheline kogukond selge ja ühemõttelise sõnumi andnud. Edasi kaalub rahvusvaheline kogukond võimalusi piirangute või ka sanktsioonide rakendamiseks. Sellest on värskelt kõnelnud näiteks USA Senat. Mitmed USA ja Venemaa koostööprojektid on peatatud. Peatunud on ka liikmesriikide ettevalmistused eelseisva G8 tippkohtumise jaoks. Samuti on USA peatanud sõjalised kontaktid ja kahepoolse majandusdialoogi Venemaaga. Kuid selge on see, et suunatud piirangud Venemaa suhtes on seda efektiivsemad, mida enam USA ja Euroopa siin ühte jalga käivad. Nagu ma ütlesin, Euroopa Liidu riigipeadest ja valitsusjuhtidest koosnev Euroopa Ülemkogu koguneb homme. Kõne alla võivad seal tulla ka majanduslikud piirangud. Rakenduda võib liikumispiirangute kehtestamine ühes Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise viisavabaduslepingu üle peetavate kõneluste peatumisega. Ka Euroopa Liidu ja Venemaa uue raamlepingu ettevalmistamisega tuleb oodata olukorra normaliseerumiseni.
Ukraina ja Venemaa peavad omavahel sisuliselt rääkima hakkama. Ukraina valitsus on selleks korduvalt valmisolekut väljendanud. Rahvusvaheline kogukond on pakkunud oma abi kõneluste vahendamisel. Kapseldumine ja probleemiga tegelemata jätmine ei tee seda olematuks, vaid süvendab seda. Ukrainas viibivad kohal OSCE rahvusvähemuste volinik, eesistuja eriesindaja ja meediavolinik. Valmistatakse ette ka OSCE missiooni Ukrainasse lähetamist, mille eesmärk on kujunenud konflikti kohta andmeid koguda ja püüda selle süvenemist osapoolte dialoogi vahendades ära hoida. Ka Eesti on valmis selles missioonis osalema.
Probleem on aga selles, et kuigi on olemas mandaadi eelnõu, mis näeb ette saata konfliktipiirkonda OSCE ulatuslik, umbes 100 inimesest koosnev missioon, on selle heakskiitmiseks vaja OSCE-s konsensust. Seda on üsna ebatõenäoline saavutada, sest see vajab ka Venemaa nõusolekut. Praegu viibivad Ukrainas OSCE rahvusvähemuste volinik Astrid Thors, eesistuja esindaja Guldimann ja meediavolinik Mijatovic, kes eile õhtul püüdsid minna Krimmi faktituvastamismissioonile. Tänahommikuse seisuga ei olnud neid veel Krimmi sisse lastud. Veel plaanitakse inimõiguste hindamise missiooni, poliitilise dialoogi missiooni ja sõjalist inspektsiooni. Sõjalises inspektsioonis on Eesti valmis osalema kahe vaatlejaga. See missioon peaks algama täna kogunemisega Odessas, kuid Venemaa on juba teatanud, et ei luba missiooni oma sõjaväeobjektidele. Arvestades seda, et OSCE-s on paraku Venemaal võimalik kõiki tegevusi blokeerida, peab Euroopa Liit olema valmis oma vaatlusmissiooni alustama. See on tõhusalt toimunud Gruusias.
Rahvusvaheline kogukond peab aitama Ukraina uut valitsust ka olukorra stabiliseerimisel. Läbi tuleb viia põhiseaduse reform ning vabad ja ausad presidendivalimised. Ukraina ühiskonna konsolideerimisel ja rahulikule arenguteele tagasipööramisel tuleb jälgida, et kaasataks kõik ühiskonna osad. Mitte ükski regioon, rahvuslik või sotsiaalne grupp ei tohi uue Ukraina arhitektuurist kõrvale jääda ega tunda, et tegemist ei ole nende riigiga. Ukraina ees seisvate tõsiste reformide tegemisel pakub oma abi ka Eesti.
Ukraina majandus on väga keerulises olukorras. Peaminister Arseni Jatsenjuk on viidanud sellele, et ta sai päranduseks 45 miljoni elanikuga riigi, mille riigikassa sularahas mõõdetavate likviidsete vahendite hulk on väga napp. Seetõttu on enam kui ilmne, et Ukraina vajab kiiresti rahvusvahelist finantsabi, muidu on selle riigi jalgadel püsimine äärmiselt küsitav. Rahvusvaheline Valuutafond on saatnud Ukrainasse juba oma eksperdid, kes selgitavad välja riigi täpsed vajadused. Ka Euroopa Liidu välisministrid on väljendanud selget toetust rahvusvahelisele abipaketile, mis suudaks leevendada Ukraina kiiret lahendust vajavaid probleeme.
Kogu olukorra edasises arengus on määrav telg küsimus Ukraina gaasiga varustamisest. Ukrainal on Venemaale tasumata gaasiarveid 1,5 miljardi USA dollari eest. Suure tõenäosusega lõpeb lähiajal gaasi pakkumine Ukrainale praeguse hinnaga, mis võib võlga veelgi kasvatada. Praeguses olukorras ei saa paraku välistada Venemaa teisi ja veelgi radikaalsemaid samme, ehkki sel juhul kannatavad tugevasti ka Venemaa enda sissetulekud. Seega on väga oluline töötada välja alternatiivstsenaariumid selleks juhuks, kui nii peaks minema. Kaaluda tuleb ka teiste energiaallikate osakaalu kiire suurendamise võimalust Ukrainas.
Korruptsioon ja riigi raha väärkasutus on üks peamisi põhjusi, miks Ukraina kriisi on jõudnud. Katastroofiliste tagajärgedeni viinud valitsemisviis oli see, mille vastu Ukraina rahvas usalduse oli kaotanud. Endiste valitsejate hoolimatus oli süvendanud vaesust ja rahulolematust. Korruptsioon on Ukraina ühiskonda kaua lõhestanud. See on tunduvalt vähendanud paljude usku oma riigi juhtidesse ja institutsioonidesse. Korruptsioon on olnud nii vertikaalne kui ka horisontaalne. Euroopa Liidu välisministrite nõukogu otsustas esmaspäeval, et Ukraina riigikassa vahendeid kuritegelikult kasutanud või inimõiguste rikkumisi toime pannud isikute vara Euroopa Liidus külmutatakse.
On äärmiselt oluline, et Ukrainal oleks olemas selge Euroopa Liiduga liitumise perspektiiv. Euroopa Liit peab selle lõppude lõpuks suutma selgelt välja öelda. Inimesed hukkusid Maidanil snaiprite kuulide läbi sellepärast, et nad tahtsid, et nende riik jõuaks kiiremini lähemale meile ehk Euroopale. Viimastel päevadel on Euroopa Komisjon ja kaubanduse peadirektoraat alustanud tehnilisi ettevalmistusi ühepoolsete kaubandusmeetmete määruse vastuvõtmiseks, mis tähendab Ukraina kaupade tariifivaba pääsu Euroopa Liidu turule. Endist viisi hoiab Euroopa Liit laual pakkumist allkirjastada assotsiatsiooni- ja vabakaubanduslepingud, kui Ukraina selleks valmis on. Nimetatud valmisoleku eeldus on Ukraina uue presidendi ametisse valimine vabadel valimistel.
On hulk konkreetseid samme, mida Eesti on juba Ukraina toetuseks teinud. Me kavatseme seda suunda kindlasti jätkata. Viimasel paaril nädalal on Eesti eraldanud Ukraina rahutuste käigus kannatada saanutele 85 000 eurot. Kõik see kokku teeb Eestist ühe suurema Ukraina humanitaartoetaja Euroopas pärast viimaseid sündmusi. Nagu ma ütlesin vähem kui nädal tagasi siinsamas peetud välispoliitika arutelul, oleme otsustanud kahekordistada Ukraina tudengite stipendiumide arvu, et nad saaksid Eesti ülikoolidesse õppima tulla. Näiteks toetasime eelmisel aastal Ukrainas arengukoostöö raames mitmesuguseid projekte 340 000 euroga. Nüüd ja lähitulevikus on äärmiselt oluline jagada Ukrainale Eesti reformikogemusi ja eksperditeadmisi, sest Eesti on selles valdkonnas väga usaldusväärne.
Hea Riigikogu! Mõtleme ka sellele, millised on Ukraina sündmuste võimalikud mõjud Eestile. Ma eeldan, et nende sündmuste valguses ei taha enam keegi kahtluse alla seada kulutusi, mida Eesti teeb oma julgeoleku kindlustamiseks. 2% SKT-st kaitsekulutustele – selles väljendub realistlik hinnang olukorrale, sellele kohale ja ajale, kus ja millal me elame. Seda numbrit ei ole me ju nüüd ja Ukraina sündmuste tõttu välja mõelnud. Nii et võib-olla peaksime pigem kaaluma kaitsekulutuste osakaalu suurendamist.
Iseseisva riigi suveräänsuse rikkumine väljamõeldud põhjustel ei ole vastuvõetav. Rahvusvaheline õigus on siduv kõigile osalistele ja sellest peab aru saama ka Venemaa. Küllap saabki. Muidu pöördume tagasi seaduste-eelsesse aega, kus maksis üksnes tugevama õigus. Ma olen veendunud, et seda ei soovi tänapäeva maailmas mitte ükski inimene, riik ega rahvusvaheline organisatsioon. Tänan!

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Palun, Arto Aas!

Aitäh, juhataja! Austatud minister, suur tänu väga selge ettekande eest ja veel suurem tänu teie aktiivse panuse eest rahvusvahelisel tasandil Ukraina kriisile lahenduste otsimisel! Mul on kaks küsimust. Esimene puudutab otsest sõjalist ohtu regioonidele, mis Venemaaga piirnevad. Kas on näha uusi kriisipiirkondi? Teiseks küsin teie hinnangut Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare sõnavõttudele. Ta on väitnud, et Ukraina parlament ei ole legitiimne ja seal on võimul kuritegelikud kaikamehed. See ühtib Kremli propagandaga Ukraina teemal.

Aitäh küsimuste eest! Praegu küll otsest sõjalist ohtu ühelegi teisele regiooni riigile ei ole, kuigi on selge, et Ukraina-vastane agressioon mõjutab julgeolekuolukorda nii Ukraina vahetus naabruses kui ka kogu Euroopas. Möödunud nädalal korraldas Venemaa oma riigi lääneosas ulatuslikke sõjaväeõppusi, mis olid erakorralise iseloomuga. Sellised arengud ei vähenda pinget, vaid pigem suurendavad seda. Aga Venemaa agressioon Krimmis jätkub. Tuleb püüda teha kõik, et taastuks konfliktieelne olukord ja Venemaa lõpetaks Krimmis kõigi nende objektide hõivamise, mida ma eelnevalt nimetasin. Loomulikult tuleb teha kõik selleks, et vältida sissetungi Ukraina teistesse osadesse. Sellel taustal, ma veel kord rõhutan, on äärmiselt oluline, et tühistataks Venemaa parlamendi otsus, mis annab volituse Venemaa sõjajõude Ukrainas ühepoolselt kasutada. See otsus kehtib nüüd ja praegu ning kogu aeg. See, et parlament on andnud sellise mandaadi, ei ole normaalne. Mis puudutab avaldusi, justkui Ukraina parlament ja tema paikapandud valitsus ei ole legitiimsed, siis nendega ei ole ma mingil juhul nõus. Ukraina parlament on valitud vabadel valimistel ja uus valitsus on saanud selle parlamendi selge enamuse toetuse.

Aitäh! Palun, Marko Mihkelson!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister, ka mina tänan teid väga selge ja aktuaalse ettekande eest, mille te pidasite! Ma täpsustan kolleeg Arto Aasa küsimust. Viimastel päevadel on paljud Eesti inimesed põhjendatud murega jälginud seda, mis toimub Ukrainas ja Ukraina ümber. Teadupärast, nagu sa ise mainisid, on nendel sündmustel väga suur, piire ületav mõju. Võib-olla sa veel kord täpsustad neile inimestele, kes seda ülekannet jälgivad, kui tõsiselt peaksid Eesti inimesed olukorra pärast mures olema? Kas Eestile on reaalset julgeolekuohtu ja kuidas Eesti vastavad teenistused sinu hinnangul praeguses olukorras töötavad?

Eestile praegu otsest julgeolekuohtu ei ole, nii et ei maksa endale ega kogu ühiskonnale stressi juurde tekitada. Aga nagu ma ütlesin, ma usun, et kõik mõtlevad eurooplased on loomulikult mures Venemaa agressiooni pärast Ukrainas, kuna asjade käik on näidanud, et paraku on Venemaa sammud ka praegu ettearvamatud. Nii kaua, kuni agressioon kestab, on julgeolekuolukord kogu Euroopas teistsugune. Kuid ma veel kord ütlen, et otsest põhjust Eesti julgeoleku pärast nüüd ja praegu muretseda kindlasti ei ole. Eesti ametiasutused, samamoodi meie partnerid NATO-s, Euroopa Liidus ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides teevad oma tööd hästi.

Aitäh! Palun, Urmas Klaas!

Aitäh, proua juhataja! Austatud välisminister! Ma tahan küsida meie kaasmaalaste kohta, eestlaste ja Eesti kodanike kohta Ukrainas ning eriti praegu aktuaalses piirkonnas Krimmis. Te põgusalt mainisite nende inimeste arvu ja ka aukonsuli tööd. Kas Välisministeeriumil on veel lisavõimalusi ja -kanaleid, mille kaudu meie inimeste olukorrast seal ülevaadet saada, et siis vajaduse korral neid inimesi kiiresti abistada?

Krimmis on meie otsesed infokanalid, jah, meie aukonsul Simferopolis ning samuti kohalik Eesti selts ja selle juhid, kellega meie saatkonnal Kiievis on pidev ühendus. Ka meie oleme Tallinnast nendega ühenduses olnud. Nii et otsekontakt meie kogukonnaga Krimmis on olemas. Mis puudutab ülejäänud Ukraina territooriumi, siis meie saatkond Kiievis, sh selle konsulaarosakond, töötab kogu aeg ning on valmis iga hetk meie kaasmaalasi ja kodanikke vajaduse korral aitama. Me oleme pidanud arutelusid, et kui on Eesti kodanikke, kes sooviksid Ukrainast lahkuda ja Eestisse tulla, siis me oleme kindlasti valmis neid aitama. Praegu selliseid inimesi ei ole.

Aitäh! Palun, Andres Herkel!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud välisminister, ka mina tänan teid selle kõne eest! Te ütlesite muu hulgas, et enne assotsiatsioonilepingu sõlmimist Euroopa Liiduga peavad Ukrainas olema toimunud presidendivalimised. Ma tahan selle kohta natukene selgitust saada. Siin võib näha ohtu, et Euroopa Liit kaotab taas tempot. Aega on üle kahe ja poole kuu, kuid lepingu sõlmimisega võib olla tõeliselt kiire. Me ju kogu aeg rõhutame, et ülemraada otsused on legitiimsed, järelikult on ka valitsus legitiimne ja see, et presidendi kohusetäitja on nüüd härra Turtšõnov, on legitiimne.

Eesti seisukoht on, et me võiksime selle lepingu alla kirjutada juba täna. Ma oma sissejuhatavas kõnes vahendasin Euroopa Liidu konsensuslikku seisukohta. Praeguse seisuga on ühispositsioon, mida on olnud võimalik saavutada, see, et enne peaksid olema toimunud presidendivalimised. Eesti on valmis tegutsema rutem, aga Euroopa Liidu ühispositsioon vajab kõigi 28 liikmesriigi otsust.

Aitäh! Palun, Mart Nutt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra välisminister! Sa mainisid, et Euroopa Liit on katkestanud läbirääkimised Venemaaga viisavabaduslepingu üle. Aga me teame, et teenistuspasside suhtes on Euroopa Liit viisavabaduse Venemaaga juba põhimõtteliselt ju kokku leppinud. Samas ei kasuta teenistuspasse mitte ainult tsiviilametnikud, vaid ka sõjaväelased, kes viibivad välisriikides. Kuidas on praegu seis teenistuspassidega? Kas viisavabaduslepingu üle peetavate läbirääkimiste katkestamine tähendab ka seda, et teenistuspassidega inimestele viisavabadust ei kehtestata?

Kõigepealt, see muudatus Euroopa Liidu ja Venemaa vahelises viisalihtsustuslepingus, mis käsitleb teenistuspasse ja viisavabadust, ei ole veel jõustunud. Nii et praeguse seisuga peavad ka teenistuspasside omanikud taotlema Euroopa Liitu reisimiseks viisat. Kui peatatakse kõikvõimalikud kõnelused edasise viisalihtsustuse üle, siis, jah, loomulikult peab see hõlmama ka seda teemat.

Aitäh! Palun, Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Austatud minister! Riigikogu valmistub avaldust vastu võtma. Mul ei ole sellega probleeme, mina kirjutasin sellele avaldusele alla kolmandana ja ma kuulun nende hulka, kes aitasid seda avaldust ette valmistada. Minu küsimus on aga järgmine. Kas Välisministeerium on tuvastanud maailmas mõne riigi, kes selgelt toetab Venemaa tegevust Ukrainas?

Ühemõttelist toetust Venemaa sissetungile Ukrainasse ei ole ma kuskil märganud.

Aitäh! Palun, Sven Mikser!

Aitäh! Austatud välisminister! Te rääkisite Eesti panusest selle kriisi tagajärgede leevendamisel. Me teame, et Ukraina majanduslik olukord on erakordselt keeruline. Viimastel päevadel on Venemaa teatanud mõningatest sammudest, mis võivad seda lähiajal veel keerulisemaks muuta. Nii ameeriklased kui ka eurooplased on pakkunud oma n-ö leevendavaid meetmeid. Kuidas te hindate rahvusvahelise üldsuse praegust valmisolekut aidata Ukrainal akuutset majanduskriisi üle elada? Majanduskriis kindlasti komplitseerib nende võimet tulla toime võõrriigi invasiooniga oma territooriumil.

Ma hindan seda valmisolekut kõrgeks. See käib Euroopa Liidu ja IMF-i kohta, aga ennekõike Ameerika Ühendriikide kohta. Nagu ma nimetasin, on tänasest Kiievis ka Rahvusvahelise Valuutafondi missioon. Nad soovivad saada võimalikult täpset pilti, milline täpselt on Ukraina riigi rahaline olukord ning millised rahavood on vajalikud ja mis aja jooksul. Põhimõtteline valmisolek on kõrge, aga ühelt poolt tuleb täpsustada seda, millega seal tegeleb IMF-i missioon, ja teiselt poolt peab Ukraina valitsus esitama oma tegevuskava, mis hõlmab nii lühiajalisi tegevusi majandusolukorra stabiliseerimise eesmärgil kui tegelikult ka edasisi põhimõttelisi tegevusi kogu majanduse reformimiseks. Ma olen päris kindel, et kui need asjad on tehtud, siis on võimalik selle abipaketi kohta otsus ära teha. Olen nõus, et selleks ei ole just liiga palju aega.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Aitäh, härra välisminister, ettekande eest! Minu küsimus koosneb kahest osast. Minu andmetel on Venemaa suursaadik käinud meie Välisministeeriumis selgitusi andmas. Millised on olnud Vene poole diplomaatilised selgitused Eesti Välisministeeriumile, kui neid üldse on olnud? Milline on olnud suhtlus sel teemal, mis toimub Ukrainas ja eriti Krimmis, ning kas on mingisuguseid vihjeid või tunnet, et Venemaa võib muuta oma suhtumist ka Eesti ja Venemaa piirilepingu ratifitseerimisse?

Ainus otsekontakt selle aja jooksul, kui Ukraina kriis on arenenud, ongi olnud see, et me palusime Venemaa suursaadikul tulla Välisministeeriumisse selgitusi andma. Rohkem kontakte ei ole olnud ja ka piirilepingute teemat ei ole Vene poolega selle aja jooksul puudutatud. Venemaa esindajad on mujal muidugi selgitusi andnud. Nagu te ilmselt teate, selgitas Venemaa saadik ÜRO-s Venemaa seisukohti kõigile saadikutele, sh Eesti saadikule. Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja kohtus eile Madridis Venemaa välisministriga. Nii et Euroopa Liit, kes esindab kõiki liikmesriike, Venemaaga suhtleb. Aga üldiselt ei ole Venemaa esindajate hoiak väga erinenud sellest, mida kogu maailm võis näha Venemaa riigipea pressiesinemisel.

Aitäh! Palun, Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister, tänan teid ülevaate eest! Minu küsimus on välisorganisatsioonide ja välismissioonide kohta. Te mainisite OSCE-d ja seda, milliste probleemidega see organisatsioon võib Ukrainasse missiooni saatmisel kokku puutuda. Aga on olemas ju ka ÜRO, Euroopa Nõukogu, samuti on nii OSCE-l kui ka NATO-l parlamentaarne assamblee. Milline on kõikide nende organisatsioonide seisukoht? Kas teil on infot selle kohta, et nad saadavad lähiajal Ukrainasse oma vaatlusmissiooni?

Aitäh! Kõigepealt, kõik teie nimetatud organisatsioonid on vaadanud selles küsimuses OSCE poole, kuna julgeolekuteema on selle organisatsiooni põhikirjaline tegevus, nagu tema nimigi ütleb. Aga kahjuks saab üks liikmesriik, ma pean praegu silmas Venemaad, selle organisatsiooni tegevust blokeerida ja on seda juba teinud. Ma nimetasin, et Euroopa Liidul on võimalus panna kokku oma vaatlusmissioon. Nagu me Gruusias nägime ja ikka veel näeme, on see ju ka aastaid pärast konflikti sisuliselt ainuke rahvusvaheline vaatlusmissioon, mis üldse tegutseda saab. Gruusias sunniti OSCE missioon samamoodi oma tegevust lõpetama. Ka Euroopa Nõukogu saaks kindlasti Ukrainasse oma vaatlejaid saata ja samuti parlamentaarsed assambleed. Nendel organisatsioonidel on praegu kaks tegevusliini. Esiteks, jälgida valmistumist presidendivalimisteks, mis toimuvad Ukrainas 25. mail. Need valimised peavad olema ausad ja vabad. Teiseks tuleb jälgida olukorda Krimmis, aga ilmselt ka Ukraina teistes piirkondades. Lühike vastus on jah. Mida rohkem suudavad rahvusvahelised organisatsioonid oma esindajaid sellesse riiki saata, seda parem. Rahvusvahelise kogukonna võimalikult suur kohalolek Ukrainas on praegu väga vajalik.

Aitäh! Palun, Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister, kõigepealt tänan ka mina teid põhjaliku ja sisuka ettekande eest! Minu küsimus puudutab meie põhja- ja lõunapoolsete naaberriikide reaktsioone. Me oleme Riigikogu erakorraliselt kokku kutsunud, arutame Ukraina teemat ja plaanime vastu võtta avaldust. See on ilmselt üks kõige suuremaid asju, mida demokraatlikult valitud parlament teha saab. Mida on sinu andmetel ette võtnud Soome, Läti või Leedu parlament või näiteks ka Poola parlament?

Võimalik, et mul ei ole praegu kogu informatsiooni selle teema kohta. Minu teada on Leedus teinud ühisavalduse parlamendikomisjonid, kes tegelevad välis- ja julgeolekupoliitikaga. Soomes kogunes nädalavahetusel nõukogu, mis on meie riigikaitse nõukogu analoog. See nõukogu arutas Ukraina teemat ja ütles välja oma seisukohad. Läti riigi kõrgemad poliitilised juhid on teinud ühisavalduse. Ka Poola poliitilistelt juhtidelt on tulnud mitmeid konkreetseid seisukohavõtte. Mul ei ole informatsiooni, et mõne meie naaberriigi või lähinaabruses asuva riigi parlament oleks teinud avalduse parlamendi kui terviku nimel, kuid on tehtud parlamendikomisjonide avaldusi ja ühisavaldusi.

Aitäh! Palun, Paul-Eerik Rummo!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kuidas te hindate president Putini eile pressikonverentsil tehtud avaldust, et tema meelest on Ukraina Ülemraada osaliselt (tšastitšno) legitiimne? Mis võis olla põhjus, mis sundis president Putinit tegema sellist mööndust, mis selgelt erineb tema ja üldse Venemaa senisest ametlikust retoorikast selles küsimuses? Mida võiks üldse tähendada "osaline legitiimsus"? Või on tegemist lihtsalt president Putini suvalise improvisatsiooniga?

Mul on raske öelda, mida ta täpselt mõtles. Tavaloogika järgi võttes on see võimalus jätta üks uksekene lahti, et toimuks ka edasine elu, näiteks mingite läbirääkimiste või kõneluste vormis. Selleks, et neid kõnelusi või läbirääkimisi pidada, peab sul olema teises riigis partner, keda sa aktsepteerid. Aga see on tavaloogika. Ma ei oska öelda, mida ta tegelikult silmas pidas.

Aitäh! Palun, Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Suur tänu, lugupeetud minister, nende seisukohtade eest! Te oma ettekandes rääkisite, et me teeme ettevalmistusi, korraldame arutelusid ja siis teeme ühised otsused. Aga võrreldes Euroopa Liiduga on USA teinud jõulisemalt konkreetseid otsuseid. Praegu on kriis ning Ukraina vajab riiklikult ja regionaalselt igakülgset abi probleemide lahendamiseks. Kas kriisi ajal on tekkinud ka ühine arusaam, et Euroopa Liidu 28 liikmesriiki peaksid operatiivsemalt nendele küsimustele reageerima, et edaspidi ei oleks otsuste langetamise aeg nii pikk? Teatavasti toimub alles homme ülemkogu, kus riigipead ja presidendid on koos.

Aitäh! Vastuse esimene osa tuleneb teie küsimusest. Ameerika Ühendriigid on üks riik ühe keskvalitsusega. Euroopa Liit on aga rahvusvaheline organisatsioon 28 riigi ja 28 keskvalitsusega ehk kõik Euroopa Liidu ühised otsused peavad olema viimase punkti ja komani heaks kiidetud kõigis 28 liikmesriigis. See oli lühike vastus erineva tempo kohta.
Mis puudutab põhimõttelist hoiakut, siis esmaspäeval avaldatud Euroopa Liidu välisasjade nõukogu seisukoht Ukrainas toimuva kohta oli minu meelest väga selge. Kõik Euroopa Liidu 28 liikmesriiki ütlesid, et see, mis toimub, on Venemaa agressioon Ukraina vastu, see on Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse rikkumine, mis tuleb lõpetada. Selles osas, kas astuda järgmine samm ning millised piirangud ja sanktsioonid kehtestada, on kõik võimalused veel avatud. Tuleb vaadata ka seda, mis on peamine eesmärk. See on see, et konflikt ei areneks edasi, vaid Venemaa sõjavägi naaseks baasidesse ja sõjaväelased läheksid tagasi sinna, kust nad tulid. Suure tõenäosusega peab selle eesmärgi saavutamiseks kõnelusi ja läbirääkimisi pidama.
Tervikpilt on see, et kui on kokku lepitud ühises lähtekohas, mida tänaseks on selgelt tehtud, siis hoiak Ukrainas toimuva suhtes ja hinnang sellele on Euroopa Liidu riikidel ühine. Sealt tuleb liikuda edasi selle suunas, et olukorda paremuse poole muuta. Selleks on olemas vahendid. Venemaaga tuleb pidada kõnelusi rahvusvahelise kogukonna osavõtul. Mõjutusvahenditeks ongi need piirangud, sanktsioonid jms. Iga päev toimub tasakaalupunkti otsimine, kuidas paremini saavutada põhieesmärki. Tuleb otsustada, milline on läbirääkimisteks avatud uste ja survevahendite sobiv n-ö kompositsioon. Seda tuleb sisuliselt iga päev uuesti kaaluda, vaadates olukorda Ukrainas ja Venemaa käitumist seal. Nii et see, kas ja mil määral Euroopa Liit hakkab piiranguid ja sanktsioone rakendama, sõltub sellest, kuidas Venemaa lähiajal Ukrainas käitub.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh! Lugupeetud välisminister! Ma küsin määratluste kohta. Kuidas Ukrainas tekkinud olukorda määratleda? Kas tegemist on agressiooni, okupatsiooni või invasiooniga? Kuidas teie kui välisminister olukorda hindate? Millega on praegu tegemist?

Mina hindan seda nii, et kõik need kolm terminit sobivad olukorra kirjeldamiseks Krimmis. Invasioon ehk sissetung on toimunud. Ma enne lugesin ette ka arve, millist sõjatehnikat ja kui palju sõjaväelasi on sinna viidud. Okupatsioon tähendab seda, et kohalike võimuorganite toimimine ja kohalik elu on sisuliselt Venemaa kontrolli all. Agressioon hõlmab kõiki neid elemente. Nii et kõik need sõnad sobivad olukorra iseloomustamiseks. Euroopa Liidu välisministrid kasutasid oma esmaspäevases avalduses sõna "agressioon", Ameerika Ühendriigid on kasutanud sõnu "invasioon" ja "okupatsioon". Kindlasti leiab veel erinevaid kombinatsioone. Ent selge on, et kõik saavad ühtemoodi aru, mis toimub: Ukrainasse tungiti sisse ja olukord Krimmis ei ole Ukraina kontrolli all.

Aitäh! Palun, Juku-Kalle Raid!

Aitäh, juhataja! Hea Urmas, suur tänu selge ja konkreetse kõne eest! Ma usun, et sa ühined tervitustega kuuele keskerakondlasele, kes julgesid Ukrainat toetavale kirjale alla kirjutada, hoolimata Keskerakonna juhi Edolfi sõnavõtust, kust mina loen välja, et Ukrainal ei ole õigust vabadusele. Need kuus keskerakondlast on Olga Sõtnik, Aivar Riisalu, Jüri Ratas, Mailis Reps, Enn Eesmaa ja Kadri Simson. Ma loodan, et sa mulle pärast nelja silma all ütled, mis sina arvad, kas nad on järgmised Keskerakonnast lahkujad. Aga minu küsimus on sõjalise koostöö kohta Venemaaga. Kanada katkestas selle koostöö. Mida saaksime meie teha, tegemaks Prantsusmaale ja Saksamaale selgeks, et võib-olla ei ole praegu Venemaale relvi müüa eriti ilus?

Jah, Eesti positsioon on olnud alates nädalavahetusest see, et Euroopa Liidul tuleks kehtestada relvaembargo, kuna tegemist on agressorriigiga. Euroopa Liit on 28 välisministri seisukohas ju selgelt öelnud, et tegemist on agressiooniga. Praegu veel konsensust ei ole. Mida teha? Me saame oma seisukohti ja arusaamu selgitada ning põhjendada. Ma ise väga loodan, et Venemaa ei tee rohkem midagi sellist, mis aitaks mõnele partnerile selgemaks teha, miks seda embargot vaja on.

Margus Hanson, palun!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Me näeme, et kõrvuti agressiooniga toimub massiivne infosõda, propagandasõda. Vene keskvõimu rahastatud meedia kaudu paisatakse maailma lausa valet. Kuidas on sellest sõjast võimalik võitjana välja tulla?

Kõigi viimaste konfliktide puhul on koos sõjalise tegevusega kohe käivitunud propagandasõda. Seda me näeme ka praeguse kriisi puhul. Tõepoolest on lendu lastud kõikvõimalikke valesid ja valesüüdistusi. Aga mida meediaajastul teha saab? Tuleb olla järjekindel oma sõnumite ja faktide esitamisega ning väidete tõestamisega. Selge on see, et Vene pool kasutab kõiki oma kontrolli all olevaid vahendeid, meediaväljaandeid ja muid võimalusi, et maailma avalikku arvamust kujundada. Nii on see olnud ka varem, nii oli see kogu aeg ka otseste konfliktide vahelisel ajal. Ega siin muud teha ei olegi, kui tuleb olla oma sõnumites kindel ja muidugi loota sellele, et ajakirjanikud teevad selget vahet, mis on mis ning mis motiividel üks või teine sõnum on edastatud.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Võimuvahetusprotsess Ukrainas algas sellest, kui Janukovõtš keeldus alla kirjutamast assotsiatsioonilepingule. Seda ka põhjendati. Muidugi, kes jõuab seda tuhandet lehekülge läbi lugeda, aga raada ametlikult internetileheküljelt lugesin ma kokkuvõtet sellest, mida see leping endast kujutab. Ausalt öeldes on see jube, täiesti jube! Euroopa suhtub Ukrainasse nagu mingisse oma kolooniasse Aafrikas. Mis te arvate, kas oleks mõistlik seda lepingut muuta ja pehmemaks teha, enne kui seda uuesti Ukrainale allakirjutamiseks pakkuda?

Ma ei ole nõus teie küsimuses olnud hinnanguga. Kindlasti ei suhtu Euroopa Liit Ukrainasse ega ühtegi teise oma lepingupartnerisse halvasti. Niikaua, kui leping on projektifaasis, on võimalik selle kallal tööd teha. Kui mõnel Euroopa Liidu liikmesriigil, Euroopa Komisjonil või Ukrainal endal on selle lepinguprojekti kohta ettepanekuid, siis on võimalik neid kindlasti arutada. Lõppude lõpuks oleme kõik ju inimesed. Aga seni ei ole keegi mingisugust konkreetset ettepanekut selle lepinguprojekti kohta esitanud. Praegune Ukraina valitsus ütleb, et leping sellisel kujul Ukrainale sobib ja nad on valmis sellele alla kirjutama. Ukrainas, nagu me oleme viimaste kuude jooksul näinud, on, jah, erinevaid arvamusi, aga ma väidan, et need ei ole mitte niivõrd seotud selle lepinguga, vaid arvamuste lahknevus on põhimõttelisem. Erinevad arvamused on Ukraina tuleviku kohta Euroopas üldse, selle kohta, milliseid arengusuundi silmas peetakse ning kes võiksid olla lähemad sõbrad ja liitlased. See arusaamade erinevus on palju põhimõttelisem kui üks lepinguprojekt.

Aitäh! Palun, Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Juttu on olnud sellest, et Venemaa sõjajõud kontrollivad Krimmis lennuvälju, sadamaid, teatud ametiasutusi jne. Maismaal tegutsevad sõdurid on relvastatud, organiseeritud, kasutavad Vene sõjaväe numbrimärkidega sõidukeid ja Vene sõjaväe relvi, kuid neil ei ole seljas eraldusmärkidega vormi. Kuidas rahvusvaheline õigus defineerib neid sõdureid, kes praegu Krimmis avalikku ruumi kontrollivad?

Ka see on rahvusvahelise õiguse rikkumine, kui üks riik ründab teist sõjalise jõuga, aga ei identifitseeri selgelt oma sõjaväelasi. Praegu on ikkagi selge, et tegemist on Venemaa sõjalise sissetungiga Ukrainasse, täpselt nii seda käsitletakse. See ei ole küll selle konflikti peateema, aga ka see on oluline, et kui üks riik võtab ette teise riiki sisse tungida, siis peaksid tema sõjaväelased olema selgelt identifitseeritud ja mitte oma identiteeti varjama.

Aitäh! Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan väga hea kõne ja põhjalike vastuste eest! Minu küsimus puudutab küberrünnakuid. Vene-Gruusia sõjast mäletame, et Venemaa küberrünnakud Gruusia vastu algasid juba enne füüsilist sissetungi. Milline info on Eesti Välisministeeriumil Venemaa võimalike küberrünnakute kohta Ukraina vastu? Kas Eesti võimalik majandusabi Ukrainale võiks sisaldada ka küberturvalisuse oskusteavet ja abi selles vallas? Kui küberturvalisus ei ole tagatud, siis ju majandus tegelikult ei toimi.

Viimastel päevadel ei ole me saanud mingeid andmeid suurte küberrünnakute kohta. Mis puudutab meie abi, siis me oleme nagu varasematelgi aegadel valmis jagama Ukrainaga kõikvõimalikke kogemusi, mida nad meilt saada soovivad, sh infotehnoloogia valdkonnas. Kui olukord natukenegi stabiliseerub, siis oleme valmis kohtuma Ukraina esindajatega ja rääkima sellest, mida konkreetselt Ukraina sooviks arengukoostöö raames Eestilt saada. Praeguses etapis oleme kindlasti valmis neile ka n-ö akuutset nõu andma. Samamoodi oleme valmis selleks, et meie inimesed osaleksid vaatlusmissioonidel. Nagu ma ütlesin, kaks meie sõjalist vaatlejat jõuavad loodetavasti varsti sinna koos teiste vaatlejatega kohale. Me oleme valmis andma ka praktilist abi. Ma vestlesin esmaspäeval Ukraina välisministriga ja me rääkisime sellest põgusalt. Ma ütlesin, et me oleme valmis andma neile kõikvõimalikku oskusteavet ja jagama oma reformikogemusi. Tema kommentaar oli, et kindlasti soovitakse mingis valdkonnas seda abi kasutada. Ta tänas Eestit aastatepikkuse koostöö ja abi eest.

Aitäh! Palun, Jaan Õunapuu!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister, ka mina tänan teid hea ettekande ja küsimustele väga hästi vastamise eest! Oma ülevaates tõite välja teguri, mis sai Ukraina rahvale viimaseks piisaks karikas. See on korruptsioon, abiraha väärkasutamine jms. Mõni aasta tagasi, kui ma Ukrainas olin, siis kuulsin öeldavat, et liiklusmiilitsa autodele tuleks "GAI" asemel kirjutada "DAI". Eelmisel nädalal, kui välisministrid Brüsselis koos olid, räägiti palju sellest, et tuleks koostada nende Ukraina persoonide nimekiri, kellele tuleks kehtestada viisakeeld ja kelle vara külmutada. Kas see nimekiri on nüüd olemas? Teiseks soovin teada teie hinnangut, kas Ukraina praegune juhtkond suudab kogu riigi elanikkonna ühe mütsi alla koondada.

Mis puudutab sanktsioone nende Ukraina inimeste vastu, kes on oma rahvale kurja teinud, siis viimane otsus tuli sel esmaspäeval Euroopa Liidu välisministrite kohtumiselt. See puudutab teatud isikute Euroopa Liidus oleva vara külmutamist ja see otsus peaks jõustuma alates homsest. Mis puudutab sissesõidukeeldu, siis see on osaliselt veel lahtine, kuna vaieldakse, mis selle keelu eesmärk on, kas heidutus või karistus. Heidutusaspekt enam aktuaalne ei ole. Seda arutati 20. veebruaril, kui viimased sündmused olid veel toimumata. Nii et sissesõidukeelu üle arutelud veel toimuvad. Aga varade külmutamise otsus on tehtud ja see jõustub homsest.
Valitsuse võimekust saab ennekõike hinnata muidugi Ukraina parlament, kes on selle valitsuse ametisse nimetanud. Ma loomulikult loodan, et nad samm-sammult suurendavad oma autoriteeti ja toetust kogu Ukrainas. Liitlaste leidmine on praegu igal juhul oluline, puudutab see siis üldist poliitilist spektrit, kodanikuühiskonda või Ukraina eri piirkondi. Me kõik saame aru, et Ukraina praeguse valitsuse sisuliselt üks peaülesandeid on suurendada usaldust ja oma riigi tunnet, mida on päris pika aja jooksul kõvasti laastatud.

Aitäh! Palun, Marianne Mikko!

Suur tänu, juhataja! Minagi tunnustan ja tänan välisministrit suurepärase ja selgesõnalise ettekande eest! Nüüd aga asjast. USA pooldab tugevaid meetmeid agressori vastu. Vene gaasi- ja naftasüstla otsas olev Euroopa Liit on klassikaliselt lõhki: osa liikmesriike on sanktsioonide poolt ja osa arvab ikka veel, et Venemaaga võiks tasa ja targu asju ajada. Teie ettekannet kuulates sain aru, et Eesti pooldab sanktsioone. Kui palju on neid liikmesriike, kes on sanktsioonide poolt? Kui edukas on Eesti olnud oma sõnumi levitamisel liikmesriikide seas?

Neid riike, kes arvavad, et oleks võinud mõne asja kohe ära teha, ikka on. Silmas on peetud viisakõneluste ja uue raamlepingu üle peetavate kõneluste kohest peatamist. Loogiliselt võttes kuulub siia ritta ka seesama relvaembargo, arvestades, et tegemist on agressiooniga. Need riigid, kes on valmis seda tegema nüüd ja kohe, moodustavad kõigist Euroopa Liidu riikidest ikkagi päris olulise osa. Aga nagu ma ütlesin, kõikide Euroopa Liidu otsuste jaoks on vaja konsensust.

Aitäh! Palun, Andre Sepp!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea välisminister, suur tänu hea ülevaate eest täna siin Riigikogu saalis! Aga nii nagu oli Maidani sündmuste ajal, on ka praegustes Ukraina ja Venemaa suhetes ning rahvusvahelises suhtluses üks võtmesõna siiski legitiimsus. Ukraina on planeerinud presidendivalimised korraldada 25. mail. Kas on teada, et toimuvad ka uued parlamendivalimised? Kas teie hinnangul on neid üldse võimalik praegu korraldada ja kas nende kiirendatud korras toimumine võiks olukorra stabiliseerumisele kaasa aidata?

Ma käisin möödunud teisipäeval Kiievis ning kohtusin parlamendi koalitsiooni ja ka uue opositsiooni esindajatega. Nad väljendasid siis, rohkem kui nädal tagasi, ühist hoiakut, et uued parlamendivalimised tuleb suure tõenäosusega korraldada küll, aga et poliitilist segadust mitte suurendada, siis kõigepealt toimuvad 25. mail presidendivalimised. Pärast seda otsustatakse, kas hakata kiiremini korraldama parlamendivalimisi. Aga kõike korraga ei tehta, et selles riigis ei tekiks lisaks muude probleemide rägastikule veel mitmete valimistega seotud segadus.

Aitäh! Palun, Rein Aidma!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Aitäh, lugupeetud minister, Ukraina olukorra ülevaate eest! Hiljaaegu andis ühe riigi juht pressikonverentsi. See riik on selle konflikti üks osapool. Seal öeldi väga elegantsel moel, et Ukrainas ja eriti Krimmis tegutsevad omakaitseüksused on oma varustuse lihtsalt poest ostnud ja see on ainult juhuslikult Venemaa sõjaväe varustusega väga sarnane. Kas Ukrainasse tõepoolest viidi enne seda, kui Vene väed sinna sisse viidi või seal baasidest välja toodi, eraldusmärkideta varustust, et omakaitse saaks seda kasutada? Millised andmed on Ukrainal selle kohta?

Nagu ma ütlesin, nende sündmustega kaasneb igasuguseid imelikke jutte. Ma ei ole kunagi kuulnud ega näinud, et Ukrainas oleks kauplusest võimalik osta automaatrelvi, soomukeid ja muud sellist kaupa.

Aitäh! Palun, Ene Ergma!

Suur tänu! Lugupeetud minister! Krimm on muidugi väga tähtis. See on, nagu öeldakse, lakmuspaber. Aga mind teeb murelikuks edasine stsenaarium Ida-Ukrainas, kus paiknevad just tööstusettevõtted. Kas seda on arutatud, arvestades seda, et lähenevad presidendivalimised? Milline võib olla edasine stsenaarium just seal, kus on ka väga tugevad venemeelsed meeleolud?

Muidugi on seda arutatud ja seda on tehtud väga murelikult. Esmane eesmärk on muidugi see, et Venemaa ei laiendaks oma agressiooni Ukraina territooriumil, sh Ida-Ukrainas. Viimastel päevadel on siiski peljatud, et Venemaa võib ka selle sammu astuda. Teiseks on loomulikult äärmiselt oluline, et Ukraina valitsus ja parlament pööraksid tähelepanu sellele, mis toimub Ida-Ukrainas, et ühiskonda seal rahustada. Nagu me enne siin rääkisime, käib propagandasõda, räägitakse igasuguseid õudusi, mis kohe-kohe juhtuma hakkavad. Väga tähtis on üritada temperatuuri ka selles piirkonnas alandada, et kõikvõimalike kuulujuttude ja valeinformatsiooni levitamine ning paanika külvamine ei areneks edasi. Ukraina võimud peavad pöörama tähelepanu ühiskonnas pingete vähendamisele. Kolmandaks on oluline rahvusvaheline aspekt, mida ma olen siin juba nimetanud. Mida rohkem rahvusvahelise kogukonna esindajaid seal kohapeal on, seda parem. Lisaks sellele, et olukorda vaadeldakse Krimmis, on kindlasti oluline, et rahvusvaheline kohalolek tekiks Ida-Ukraina linnades, aga ka riigi teistes piirkondades.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kui me püüame Ukraina olukorda hinnata, siis loomulikult on kõige olulisem Vene vägede olemasolu Krimmis. Aga selle kõrval on võtmesõna riigi ühendamine või ühendumine. Milline on olnud Euroopa Liidu teiste ministrite valmisolek selleks, et luua eraldi programme näiteks Donbassi või Donetski keskkoolinoortele? Ka ukrainlased ise on seda ideed välja toonud. Meie programmid on eelkõige olnud mõeldud Ukraina kui terviku jaoks. Loomulikult on nendes kõige rohkem osalenud Ukraina lääne- ja keskosa, ida on jäänud kõrvale.

Jah, sellest on juttu olnud, kuigi viimastel päevadel sellele liiga palju tähelepanu pööratud ei ole, sest akuutsed on olnud teised teemad. Aga vaieldamatult on see oluline teema. On oluline, et Ukraina ühiskond, sh seesama Ida-Ukraina, saaks aru näiteks sellest, kuidas Euroopa Liit toimib ja mis asi see Euroopa Liit üldse on. Selle kohta levib ju igasuguseid hirmsaid müüte. Mida rohkem on kodanikuühiskonnal ja lihtsalt inimestel võimalik näha, mis see Euroopa Liit tegelikult on, seda parem.
Ma kahe käega tervitan kõikvõimalikke projekte, mis aitaksid Ukraina inimestel reisida, ka Eestisse tulla. Seda saaks näiteks teha koolide ja omavalitsuste partnerlusprogrammide raames. Kõik see on väga teretulnud. Laiemas plaanis toetab Eesti selgelt seda, et Euroopa Liit liiguks kiiremini edasi viisalihtsustuskõnelustel Ukrainaga. Ka see on selles kontekstis oluline. Ukrainas on Euroopa Liiduga ühinemise kohta tehtud sellist kriitikat, et seda on nimetatud paljuski eliidi projektiks. Keegi on kuskil käinud, keegi peab mingeid läbirääkimisi, tähtsad inimesed suhtlevad Kiievis ja Brüsselis, aga oluline osa Ukraina ühiskonnast ei ole mõistnud, mis kasu Ukraina inimesed saavad sellest, kui Euroopa Liiduga sõlmitakse vabakaubandusleping või üldse need suhted tihedamaks muutuvad. Seda arusaama, et tegemist on mingi eliidi projektiga, tuleb püüda võimalikult ruttu muuta.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin!

Austatud minister! Juttu on olnud mitmest rahvusgrupist. Vist üleeile CNN-ist kroonikafilmi vaadates märkasin, et ekraanil on hakanud ringi liikuma inimesed, keda ma natuke kardan. Jutt on grupeeringutest, kes kannavad Stepan Bandera sümboleid. Ma igaks juhuks tuletan meelde, et neil pole fašistidega mitte midagi ühist, bandeeralasi kohates SS-lane võpatas. Tegemist ei ole inimestega normaalses inimlikus mõttes ja seetõttu ei saa Banderat võrrelda ei Petljura, Mahno ega kellegagi. Ukrainas on ju kes teab kui vanad pogrommitraditsioonid. Seal elab praegu 70 000 juuti. Nüüd on hakatud sünagooge põletama ja esimesed juudid on tapetud. Mis saab edasi? Bandeeralased on praegu, kuidas nüüd öelda, kogemata nagu meie poolele sattunud.

Ma ei ole nõus sellega, et Ukraina ühiskonda võiks kuidagi meie ja nende pooleks jagama hakata. Põhimõtteline hoiak on ju see, et ei saa tolereerida mingit vägivaldset äärmuslust. Kõik kuritööd, ükskõik, kes neid toime paneb, kõik inimõiguste rikkumised, ükskõik, kes neid toime paneb, tuleb hukka mõista ja nende toimepanijaid tuleb karistada, hoolimata sellest, mis sildi all neid on tehtud. See on printsipiaalne hoiak.
Selge on, et kõikvõimalike äärmuslaste tegutsemist saab ohjeldada ainult see, kui olukord riigis võimalikult kiiresti stabiliseerub. Nagu me kõik aru saame, on segadus ja anarhia väga hea kasvulava äärmuslastele ja teistele sellistele tegelastele. Olukorra stabiliseerumine võimaldab, ma loodan, taas normaalselt tööle hakata Ukraina enda korrakaitsejõududel, neil, kes selle teemaga peaksid tegelema (kohtusüsteem jt). Nii kaua, kuni selles riigis kestab ebastabiilsus, nii kaua, kuni olukord on anarhiline, on see vesi kõikvõimalike äärmuslaste veskile. Ma ka oma kõnes rääkisin sellest. Venemaa väidab, et ta läks Ukrainasse justkui midagi rahustama, mis on iseenesest juba absurdne. Selge on, et Venemaa sissetung on närvilisust, ärevust ja ebastabiilsust hoopiski suurendanud, mis omakorda, nagu ma ütlesin, on vesi kõikvõimalike äärmuslaste veskile. Kõik asjad on kõigega seotud.

Aitäh! Palun, Tiina Lokk-Tramberg!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister, tänan väga hea kõne ja väga heade vastuste eest! Minu küsimus puudutab taas kord Krimmi. Ees ootab referendum. Me teame, et Krimmi elanikud ei pruugi mitte sugugi olla selle resultaadi poolt, mida meie ootame, ja hääletavad Venemaa poolt. Samas toimub referendum olukorras, kus seal territooriumil asuvad võõrväed, ehk survestatud olukorras. Kas see referendum ja selle tulemused on legitiimsed?

Okupatsiooni tingimustes ei saa ükski referendum legitiimne olla.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mul on mõnes mõttes sama küsimus mis eelküsijal. Krimmi olukorda on tõesti raske hinnata. Kui rääkida referendumist, siis me teame, et ka Lõuna-Ukraina omavalitsused tahavad sellel osaleda. Ma räägin Odessast, Hersonist ja teistest paikadest. Muidugi võib siin rääkida Vene mõjust, sellest, et need omavalitsused oponeerivad Kiievile. Aga Kiievile oponeerib ka Lviv ja siin ei saa kuidagi sellest mõjust rääkida. Kuidas te hindate, kui omavalitsused ei pea Kiievi täitevvõimu legitiimseks (ma räägin täitevvõimust, mitte parlamendist), kuidas siis parandada olukorda terves Ukrainas?

Siin ei olegi teist varianti kui see, et Ukraina valitsus, Ukraina keskvõim, peab avatud suhtlemise kaudu usaldust samm-sammult taastekitama. Kindlasti ei ole aktsepteeritav kasutada suurt segadust ja ebastabiilset olukorda ära mingisuguste kohalike ambitsioonide rahuldamiseks, see on taunitav. Aga praegu on paljudes kohtades reaalsus, et on selliseid jõude, kes üritavad seda olukorda ära kasutada. Veel kord ütlen, et olukorra stabiliseerumisele ja sellele, et ka mõne muu Ukraina piirkonna arengus ei toimuks väga radikaalne pööre, on otsustav mõju ikkagi Ukraina keskvalitsuse tegevusel, kes peab usaldust enda vastu suurendama. Selleks et ka laiemalt oleks olemas mingigi objektiivne pilt sellest, mis tegelikult toimub, on väga oluline rahvusvahelise kogukonna kohalolek Ukrainas.

Aitäh! Palun, Jüri Morozov!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Te mainisite oma kõnes, et eelkõige info kogumiseks mõeldud rahvusvaheliste missioonide pääs Krimmi on takistatud. Millised võimalused siis rahvusvahelisel üldsusel on sellesse piirkonda pääseda ja kas neid võimalusi on maksimaalselt kasutatud? Praegu oleme ikkagi puhtalt Vene inforuumis.

Kui jõuga takistatakse OSCE esindajate pääsu Krimmi, siis see tähendab, et nad sinna minna lihtsalt ei saa. Analoogilist olukorda oleme ju näinud ka Lõuna-Osseetia ja Abhaasia puhul Gruusias, kuhu OSCE missioone ei ole kõigi nende aastate jooksul samamoodi lastud. OSCE missioon oli seal enne 2008. aasta konflikti, aga siis selle tegevus Venemaa vastuseisu tõttu lõpetati. Euroopa Liidu missioon Gruusias saab tegutseda ainult nendel aladel, mis on Gruusia keskvalitsuse kontrolli all, see ei saa tegutseda ei Abhaasias ega Lõuna-Osseetias. See on reaalsus.
Mida teha saab? Muidugi, peab olema järjekindel rahvusvaheline surve. Kui Venemaa räägib, et nende meelest on kõik justkui väga hästi, siis tekib küsimus, miks ei lasta rahvusvahelisi vaatlejaid ligi, kui kõik on nii, nagu räägitakse. Esiteks tuleb teha kõik selleks, et rahvusvahelised vaatlejad sinna piirkonda pääseksid, aga kui nad sinna ei pääse, siis peavad nad piirduma Ukraina nende piirkondadega, kuhu on võimalik minna. Nagu ma nimetasin, neid piirkondi, kus rahvusvaheline kohalolek on vajalik, on Ukrainas küll ja veel.

Aitäh! Palun, Annely Akkermann!

Suur tänu, proua eesistuja! Suur tänu teile, härra minister, väga sisulise ja selge kõne ja põhjalike vastuste eest! Te ütlesite, et Euroopa Liidu poliitika kujundamine Ukrainas on jäänud eliidi projektiks. Kui te mõtlete ajale enne seda kriisi ja situatsioonile praegu, kriisi ajal, siis mis te arvate, kas Euroopa Liidu välispoliitika peaks olema tõhusam?

Mis puudutab Ukrainat ja teisi Ida-Euroopa riike, kes idapartnerlusprogrammis osalevad, siis lühike vastus on jah. Kui tahet oleks rohkem olnud, siis oleks Euroopa Liit kindlasti saanud teha rohkem positiivseid asju nii Ukrainas kui ka teistes riikides. Ka oma sissejuhatavas kõnes ma sellest rääkisin. Ma küll tean vastust, aga võin siiski retooriliselt küsida, miks Euroopa Liit ei suuda siiamaani selgelt öelda Ukrainale ega Moldovale, et neil on olemas Euroopa Liidu perspektiiv, kui nad täidavad kõik kriteeriumid. On olnud ju pikaaegne põhimõte, et kõik Euroopa riigid võivad taotleda Euroopa Liidu liikmesust, kui nad täidavad nn Kopenhaageni kriteeriumid, kuid siiamaani ei ole suudetud saavutada konsensust, et seda öelda Ukrainale ja Moldovale. Kindlasti on see üks oluline poliitiline aspekt, aga on muid, ka praktilisi asju, mida oleks saanud paremini teha. Küüniline, aga klassikaline põhimõte on ju see, et iga kriisi puhul tuleb mõelda, kuidas me saame seda heas mõttes ära kasutada selleks, et pärast kriisi mingeid asju paremini teha. Eks see ole ka praegu nii. Ma usun, et see kõik, mis on viimastel nädalatel ja kuudel Ukrainas juhtunud, on nii mõnelegi mõjunud nagu äratuskell.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, välisminister Urmas Paet! Me asume läbirääkimiste juurde. Meil on olnud selline tava, et olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul saavad esiteks sõna fraktsioonide esindajad. Seda tava on palunud järgida ka väliskomisjon. Ma loodan, et aktsepteeritakse kõnede esitamise muudetud järjekorda. Nimelt on istungi juhatajal informatsioon, et Keskerakonna fraktsiooni nimel kõneleb Mailis Reps. Ma loodan, et seda muudatust aktsepteeritakse. Läheme sõnavõttude juurde. Reformierakonna fraktsiooni nimel palun kõnelema Rein Langi!

Lugupeetud juhataja, palun igaks juhuks kaheksa minutit!

Kaheksa minutit.

Ikka ja jälle kõlab meie ümber selline maagiline sõna nagu "geopoliitika". Selle sõna ümber saab konstrueerida igasugu põnevaid ja verd tarretama panevaid teooriaid. Mitmest nendest saavad bestsellerid, mõnest vändatakse isegi film. Kõigi nende viimase aja geopoliitiliste analüüside autorite ühine nimetaja on uskumus, et kusagil on malelaud, mille taga istuvad mingid müstilised tegelased, kes liigutavad malendeid, millel endal puudub igasugune võime laual iseseisvalt samme astuda. Kosovo albaanlased, eestlased, krimmitatarlased ja teised väikerahvad olevat ainult etturid, kellel pole partiis muud rolli kui ainult saada lööduks. Aga isegi suured rahvad, sh 30 miljonit ukrainlast, on ainult malendid, keda liigutab kellegi käsi.
Tõsimeeli räägitakse täna sellest, et Krimmis toimuv on Venemaa õigustatud kättemaks alanduse eest Kosovos. Sõbrad! See mõtteviis pärineb 19. sajandist ega sobi 21. sajandisse. Poolteist aastat tagasi oli mul võimalus Iisraelis käies külastada Palestiina omavalitsuse pealinna Ram Allaht ja rääkida seal inimestega, kellel on kõrge ühiskondlik positsiooni. Mulle jäi seal kõrva üsna siiras usk Ameerika juudivandenõusse, milles palestiinlaste roll on olla elav pomm, hoidmaks ülal tervet ülemaailmset konflikti, mille tulemus on nafta kõrgem hind. Selle peale meenus mulle reis Sahhalini saarele aastal 1985. Ohhoota mere rannal, kus lapsed liivalosse ehitasid, harjutasid otse nende kõrval Nõukogude sõjamehed merelt tuleva rünnaku tõrjumist. Neid juhendav ohvitser pidas täiesti iseenesestmõistetavaks, et väikesed lapsed näevad maast madalast, kuidas neid vaenlase eest kaitstakse. Sama ohvitser oli siiralt üllatunud, kuuldes, et me oleme saanud aega Eestist nii kaugele sõita, kui meie maal kestab edasi võitlus fašismiga. See kõik tuleb praegu väga tuttav ette.
Üleeile ütles Venemaa propagandakanali RT saatejuht otse-eetris, et tema arvates käitub Venemaa valesti. Sajad kommentaatorid on seda kirjeldanud kui julgustükki, mida korda saates astuti vastu oma leivaisale. Vähem räägitakse aga sellest, et kõik inglise keeles töötavad ajakirjanikud, kes praegu RT palgal on, kaasa arvatud nimetatud saatejuht, on sinna valitud ühisosa alusel. Kõik nad on nimelt mingil moel levitanud vandenõuteooriat, et 11. septembri rünnakud New Yorgi kaksiktornide ja Pentagoni vastu olid tegelikult CIA ja Mossadi ühisoperatsioon, käivitamaks ülemaailmset sõda eesmärgiga teenida transnatsionaalsetele korporatsioonidele kasumit.
Tänapäeva meediaühiskonnas on piir ilukirjanduse ja tegelikkuse vahel üsna hägune. See, mis on kellegi arvates fakt, võib kergesti olla ilusasti esitatud väljamõeldis. Siis asuvad kriitikud analüüsima vale kunstilist külge, mitte ei räägi sellest, et tegemist on lihtsalt valega. Jah, käimas on sõda, kuid seda ei peeta mitte püsside ja pommidega. Liberaalne demokraatia, mille üks postulaat on olnud võimu valitavus, on maailmas ju formaalselt võitnud. Ei ole ainsatki tõsiselt võetavat jõudu, kes riskiks väita, et võim tuleneb jumalast, mitte ei kujune valimistulemuste põhjal. Samas teevad aga paljud kõik selleks, et veenda valijaid tänapäevaste turundusmeetoditega ühe või teise uskumuse õigsuses.
Mis on ühist Mister Properil ja Vladimir Putinil? Mõlemal on üleloomulik võime eemaldada plekke. Ometi on see niimoodi ainult telereklaamis. Nii nagu keeldub punaveiniplekk eemaldumast siidilipsult, keeldub ka eestlane või ukrainlane uskumast seda jama, et nad kiusavat venelasi, olgu siis Narvas või Jaltas. Nii ei leiagi me igast kodust Mister Properit ega usu iga venelane Venemaa väiteid fašismi pealetungi kohta Ukrainas. Kui eile küsiti Soome avalik-õigusliku televisiooni erikorrespondendilt Kiievis, mida tavalised ukrainlased arvavad Venemaa presidendi pressiüritusel kõlanud väidetest venelaste ohustatuse kohta Krimmis, vastas too, et üldise arvamuse järgi on Venemaa president nupust nikastanud. Soome keeles kõlas see isegi palju paremini: "Luullaan, että Putin on ihan tärähtänyt."
Kogu selles Venemaalt lähtuvas propagandas hakkab vähemalt minu arvates ilmnema juba ka Odessa stiilis huumorit. Näiteks väitis Venemaa president eile, et vormirõivastust, mida kannavad nn Krimmi kaitsjad, saab vabalt poest osta. Mina kavatsen Viljandi Sangarite Seltsi näitemänguseltsi nimel Venemaa saatkonna kultuuriatašeelt küsida selle poe aadressi, kust saab osta spetsnazi varustust. Tahaksin väga seda järgmisel aastal muusikalis kasutada. Huumori valdkonda kuulub kindlasti ka retoorika juudiorganisatsioonide õhutatavatest fašistlikest meeleoludest Ukrainas. Juut ja nats – tule jumal appi!
Reformierakond kindlasti toetab seda, et Riigikogu võtaks täna vastu asjakohase avalduse, ja hääletab selle avalduse vastuvõtmise poolt. Aga me soovitame kõigil kaasmaalastel säilitada külma närvi ja rahu. Meid ei ohusta praegu otseselt keegi. Me toetame Eesti valitsuse poliitikat, mille eesmärk on see kriis positiivselt lahendada, ja loodame oma liitlaste adekvaatsele käitumisele.
Aga meil kõigil on võimalus aidata Ukraina Vabariiki ja Ukraina rahvast. Eestis on väga tegus Ukraina kogukond. Ukrainlasi on Eestis üle 20 000. See Ukraina kogukond on valmis vahendama kodumaale mis tahes abi. Kes tahab ja saab, võtku nendega ühendust. Igaüks, kes poodi läheb, võiks kaaluda kas või mõne Ukraina toote ostukorvi panemist. Iga euro, mis jõuab Ukraina majandusse, on väga teretulnud. See on väike panus, aga see on see, mida me kõik teha saame. Kuid headele kolleegidele Keskerakonnast tahan soovitada, et nad ütleksid Edgar Savisaarele edasi, et Mister Properiga lipsu nühkimine ei anna mitte mingisuguseid tulemusi. Aitäh!

Suur tänu! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun kõnepulti Mailis Repsi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ukrainas on haruldane noor demokraatia. Ta paistab väga paljude teiste noorte ja arenevate riikide hulgas silma just seetõttu, et tal on väga elav ja jõuline kodanikuühiskond. See kodanikuühiskond tegeleb kõikvõimalike probleemidega, alates vanurite ja puuetega inimeste muredest ning lõpetades demokraatia ja poliitika kujundamisega, millega võib-olla kõige enam tegeldakse.
Kui meenutada eelmise presidendi Janukovõtši aegset Ukrainat, siis kindlasti oli kõige rohkem informatsiooni nii Janukovõtši plusside kui ka miinuste kohta võimalik saada just tänu sellele, et kümned ja kümned organisatsioonid analüüsisid Ukrainas toimuvat. Hiljem on püütud näidata, et tegemist on üsnagi radikaalse liikumisega. Olen nende aastate jooksul Ukrainaga pidevalt ühenduses olnud ja võin teile kinnitada, et nende organisatsioonide professionaalne tase on väga kõrge, sellesse tegevusse on kaasatud ülikoolid mitmete professuurideni välja.
Nende väga erinevate organisatsioonide kaasatus Maidani protsessi oli väga erinev. Suuresti algas ikkagi kogu liikumine Ukrainas sellest, et lubatu ei olnud teoks saanud. Kolm korda järjest lubati valimistel Ukraina rahvale, nii ukraina- kui ka venekeelsetele inimestele, et riigi suund on Euroopa ja Euroopa Liiduga seotud reformid toovad probleemide lahendused. Läbirääkimised kestsid üle nelja aasta ja olid üsna detailsed. Nende sisu ei jõudnud võib-olla tõepoolest iga inimeseni. Küll aga oli Ukrainas üks selge siht: usuti, et Euroopasse liikumine toob kaasa läbipaistvama ühiskonna. Loodeti ühiskonda, mille lahutamatu osa ei oleks korruptsioon, kus oleks võimalik minna arsti juurde või haiglas kas või ülemisele korrusele, ilma et peaks sanitarile andma arvestatava osa oma kuupalgast, või kus lastel oleks võimalik saada koht sinna kooli, mille kõrval nad elavad. Lihtsad igapäevased küsimused olid lahendamata ja selle tõttu inimesed protesti avaldama hakkasidki.
Kui küsida, kas tõepoolest avaldas enamik Kiievi peaväljakul olnud inimestest protesti Janukovõtši vastu, siis vastus on, et kindlasti mitte. Igaühel oli oma sõnum. See sõnum oli see, et lootused, mida neile oli seitse-kaheksa aastat antud, olid läbi lõigatud. Oranži revolutsiooni aegseid liidreid tagasi ei ihaldatud. Siit tuleneb ka see, miks nüüd suhtutakse vahevalitsuse liikmetesse suhteliselt leigelt. Lihtsalt sellepärast, et kõik mäletavad, et lubatud demokraatia tõi kaasa hoopis vastupidist: väiklust ja rohkem oligarhe. Seetõttu annab just Euroopa, see müstiline tugi, keda ka meie esindame, lootust suureks muutuseks Ukrainas. Nagu ma juba ütlesin, loodetakse, et Ukraina muutub läbipaistvamaks ja vähem korrumpeerunuks.
Aga täna oleme siin eelkõige seetõttu, et arvestataval osal Ukraina territooriumist on võõrväed. Ei ole kahtlustki, et tegemist on rahvusvahelise õiguse rikkumisega. Igasugused debatid selle ümber, kes need inimesed on ja mis relvastus neil on, ei ole viinud rahvusvahelist üldsust segadusse. Venemaa sekkumist Ukraina siseasjadesse on selgelt kõige kõrgemal tasandil taunitud. Ukrainlased ise on selgelt ja korduvalt öelnud, et tegemist on Venemaa agressiooniga nende territoriaalse terviklikkuse vastu.
Oluline on leida üheskoos lahendus küsimustele, mida Ukraina püüab kohati ka koos meiega lahendada. Peamine on leida võtmeid, mis aitaksid muuta Ukraina uuesti ühtseks riigiks. Kindlasti ei ole võimalik nii lihtsustatult vaadata, nagu on püütud näidata meediasõjas, et idapoolsed alad on vähem ukrainameelsed kui ülejäänud Ukraina. Tuleb meelde tuletada, et venekeelse elanikkonna müstifitseerimisega Ukrainas on juba näppu lõigatud. Tänaseks on see kinnituse saanud, et Ukraina sõjaväebaasid ei ole alla andnud, seda hoolimata mitmest ultimaatumist. Need poisid seal on suuremalt jaolt venekeelsed. Enamik neist on kinnitatud andmetel pärit puhtalt venekeelsetest piirkondadest, aga nad hoiavad uhkelt Ukraina lippu ja ütlevad, et nad ei anna alla vägedele, keda nad peavad võõrvägedeks. See peaks näitama ka kõige skeptilisematele vaatlejatele, et Ukraina lihtsustatud lahterdamine venekeelseks ja ukrainakeelseks on enam kui pealiskaudne. Ukrainas ei ole lahknevust keele põhjal, ei ole lahknevust ka mentaliteedi ega regiooni põhjal. Loomulikult on vaja anda teatud piirkondadele kindlustunnet, kuid ei saa lihtsustades öelda, et kõik tööstuspiirkondade või kaevanduspiirkondade inimesed on vähem intelligentsed ega mõista tavalist kõnekeelt. See ei ole nii.
Millised on ootused ja lahendused? Ukraina ise on siin õigeks pidanud kolme sammu. Esimene ja kõige olulisem samm on konstitutsiooni täiendamine. 2004. aasta konstitutsioon annab põhjust väga paljudeks vaidlusteks ja seda tuleb täiendada. Hea meel on öelda, et eilse päeva seisuga on selline töörühm ka kokku pandud. Veneetsia komisjon on lubanud ekspertiisi teha, nii et siin jõutakse lahendusele. Teine samm on kodifitseeritud valimisseadus ja nii parlamendi- kui ka presidendivalimiste korraldamine (täpsemalt öeldes toimuvad enne presidendi- ja siis parlamendivalimised). Kolmas väga oluline samm on edasiliikumine järgmiste reformidega, mis reformivad prokuratuuri ja kohtusüsteemi. Loomulikult on olulisel kohal korruptsioonivastane võitlus.
Kõige valusamate teemade käsitlemiseks ei jätku praegu aega. Me kindlasti jätkame täna seda debatti. Haavu aitab parandada ka rahvusvaheline eksperdigrupp, kes analüüsib Maidanil toimunud inimõiguste rikkumisi, mida võisid toime panna kõik osapooled. Aitäh!

Suur tänu! Palun Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel kõnelema Lauri Vahtre!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Loomulikult ei muuda meie tänane avaldus Venemaa hoiakuid ega sunni teda vaguralt Krimmist taanduma. Keegi ei loogi endale sellist illusiooni. Sellegipoolest on meie kohus seesinane avaldus teha, sest kui me seda ei teeks, siis tõlgendataks meie vaikimist õigusega kui vaikivat heakskiitu agressorile. Niisiis on meie asi saata täna oma sõnum maailmale ja Ukrainale.
Palun aega juurde!

Kaheksa minutit kokku.

Mis peaks saama Krimmist? Konkreetselt praegu on küsimus just Krimmis. Seda küsimust meie ei otsusta. Kuid rahvusvahelise üldsuse osana on meiegi asi välja öelda, et selleks, et seda küsimust üldse kuidagi lahendama saaks hakata ja püsiv lahendus leida, on vaja taastada status quo ehk olukord sellisena, nagu see oli, mida rõhutas ka välisminister. Tuleb ära kuulata kõik osapooled ja hakata lahendust otsima. Muidu saame olukorra, kus seadusrikkumine loob seadust, õigusrikkumine õigust ja vägivald maailmakorda.
Kuid mida ütleb selliste sõnumite peale Venemaa? Venemaa räägib selle peale mõttetusi, valet, küünilist valet, mida siin on juba korduvalt refereeritud. Ta räägib nii küünilist ja lolli juttu, vabandage väljendust, et tekib küsimus, kas on tegemist meie pilkamisega, terve mõistusega inimeste mõnitamisega. Kui aga Venemaa juhtkond tõepoolest ise usub seda, mida ta räägib, siis meenutagem proua Merkeli märkust, et president Putin näib olevat kaotanud sideme reaalsusega ja meil peab tekkima tunne, et Euroopa elab jälle kõrvuti Kuldhordiga või keskaegse, sultanaadiaegse Türgiga.
On paradoksaalne, kurb ja kahetsusväärne, et need, kes on meie arvates kaotanud sideme reaalsusega, arvavad omakorda, et meie oleme kaotanud sideme reaalsusega, sest reaalsus olevat kuskil mujal, seal, kus on jõud ja vägivald. Mida teha inimestega, kes elavad teises maailmas? See on raske küsimus. Mida teha inimestega, kelle maailmapilt tardus 1949. aasta paiku, kes elavad keset külma sõja aegseid viirastusi ja põhjendavad mida tahes rahvusvahelise imperialismi ja suurkorporatsioonide vandenõudega? Mina ei oska siit puldist praegu öelda, mida selliste inimestega teha. Võin vaid nentida, et tegemist on kultuuriprobleemiga, nagu endine kultuuriminister ka esile tõi. Ma olen temaga täiesti nõus.
Me näeme oma silmaga tsivilisatsioonide kokkupõrget, millest juba mitukümmend aastat tagasi kõneles Samuel Huntington. Meie nägime seda enne teda 50 aastat iga päev oma silmaga Nõukogude okupatsiooni tingimustes ja kahetsusväärselt sageli näeme seda ka praegu Tallinnas. Ühel pool on liberaalne demokraatia, teisel pool despotism, jõuõigus, tutvused ja pugemine.
Mida teha? Ka see küsimus jääb vastuseta. Kuid ajaloost on teada, et sellise jõu vastu aitavad ainult teine jõud, meelekindlus ja aeg. Ma ei kõnele siin tingimata sõjalisest jõust, Euroopa Liidul on küllalt ka majanduslikku jõudu. Sellisel maailmal on aga veel üks suur vaenlane. Hullunud diktaatori suurim vaenlane on alati seesama diktaator ise. Paraku võib olla nii, et enne, kui tõde temani jõuab, sunnib ta maailma tooma väga paljusid ohvreid. Praegu, ma arvan, on veel võimalik neid ära hoida.
Sestap me apelleerimegi Läänele. Me ei räägi seda kõike ju Venemaale, kes ei saa aru sellest keelest, mida meie kõneleme. Me räägime Läänega ja tegelikult võiks meie avalduses olla ainult neli sõna: "Me ütlesime ju kohe." Me oleme 20 või 25 aastat, kui arvestada ka meie pagulaste tegevust, siis üle poole sajandi, kogu aeg rääkinud, et on üks jõud, mida tuleb talitseda. Aga selline ninakus ei tuleks meie avaldusele loomulikult kasuks. Seetõttu väljendame ennast tsiviliseeritult ja, võiks öelda, isegi malbelt, kuid avalduse sisu on sellegipoolest tõsine. Tähtis on, kas Lääs ikkagi taipab. Ukraina ja ukrainlased on kindlasti juba taibanud ja seegi on suur asi.
Võib ju kurta, et Euroopa on vana, mugav, inertne ja kartlik, et Euroopa läheb põhja. Võib-olla läheb nii, aga võib-olla läheb põhja hoopis Venemaa. Võib-olla ühel ilusal päeval kaob üleolev muie president Putini huulilt, nii nagu kadus muie diktaator Ceausescu näolt ühel mälestusväärsel päeval, kui tema võim murdus. Ma ei pea seda üldsegi võimatuks. Pole meie asi selle kohta midagi enamat öelda. Me võime vaid nentida, et iga riigilaev, mis sõidab hullumeelsel kursil, läheb ükskord põhja. Nii et võib-olla on see sõnum siiski natukene ka sõnum Venemaale. Ma tänan!

Aitäh! Palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kõnelema Sven Mikseri!

Head kolleegid! Sellest ajast, kui eelmisel sajandil, 1993. aastal, ilmus Samuel Huntingtoni "Tsivilisatsioonide kokkupõrge", on see teos, mis esialgu oli artikkel, pärast aga sai raamatuks kirjutatud esseeks, pälvinud ka rohkesti kriitikat. Ma arvan, et kui me vaatame maailma mustvalgelt ja peame neid poliitilisi või geopoliitilisi tsivilisatsioone muutumatuks, siis me triivime kindlasti apokalüptilise kokkupõrke kursil. Ma usun ja loodan, et ka Venemaa ühiskonnas on tugevad need jõud, kes tahavad oma riigi poliitika, poliitilise kultuuri ja geopoliitilise kursi muutumist, ning usun, et need jõud jäävad ühel päeval ka peale. Paraku on see päev praegu veel tulevik.
On palju räägitud geopoliitilisest heitlusest Venemaa ja Lääne vahel domineerimise pärast Venemaa lähiümbruses. Me mäletame, et neil päevil, kui meie pürgisime Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, räägiti Venemaa poliitilises propagandas palju sellest, et NATO ja Euroopa Liit üritavad meid värvata oma agendiks vahetult Venemaa piiri taga, justkui NATO ja Euroopa Liit oleksid püüdnud meid pehmeks rääkida, et me nende hulka läheksime. Meie toona teadsime – eriti hästi teadsid need, kes meie liikmesust nendes kahes organisatsioonis läbirääkimistel saavutada püüdsid –, et nii see teps mitte ei olnud. Meil tuli täita väga karme tingimusi ja teha radikaalseid reforme, et oma kõlblikkust tõestada. Ka siis ei õnnestunud meil tegelikult mitte kõiki vanade liikmesriikide inimesi oma kõlblikkuses veenda.
Ka praegu arvab arvestatav hulk Venemaa poliitika kujundajaid, et Lääs, eriti Euroopa Liit, üritab Ukrainat värvata enda rüppe, et kasutada teda mingisugusel müstilisel viisil Venemaa vastu. Ma usun, et need, kes Kiievis ja mujal Ukrainas on teinud tööd selle nimel, et sõlmida assotsiatsioonilepingut Euroopa Liiduga, teavad, kui vähe neid tegelikult Euroopas oodatakse või vähemalt seni on oodatud. Väga selgelt on tegemist luuluga, mis paraku Venemaa paljude poliitiliste mõtlejate ja otsustajate peas on väga tugevalt juurdunud.
Meenutame, et kui Ukraina kriis puhkes, siis see sai alguse president Janukovõtši otsusest tõmmata pidurit integreerumisele Euroopa Liiduga. Euroopa Liidus arvati, et see oli vale otsus, aga valdav arvamus oli, et Ukraina võimudel on õigus sellist otsust langetada, kui nad seda soovivad. Ukraina rahvas andis ise sellele otsusele hinnangu ja mõistis sellise käitumise hukka. Valdav osa Ukraina rahvast otsustas, et Ukraina kurss peab jätkuvalt olema integreerumine Euroopa Liiduga. Ukraina valitud võim, kelle legitiimsust enne seda ka Lääs valdavalt küsimuse alla ei seadnud, delegitimiseeris iseennast, kasutades oma rahva protestide mahasurumiseks toorest vägivalda. Seejärel, kui president Janukovõtš oli riigist lahkunud, sai väga selgelt ilmsiks ka selle võimu korrumpeerumise kogu ulatus.
Ma usun, et ka Euroopa Liit on sellest kriisist saanud (või veel saab) väga olulise õppetunni. Jutt sellest, et Euroopa Liidu uks on selles maailmajaos kõigile soovijatele avatud, peab olema tõsiselt võetav. Ka meie enda valmidus aidata neid, kes on väljendanud soovi Euroopa Liiduga rohkem integreeruda, peab olema senisest tunduvalt suurem. Ma usun, et Ukrainas on vajadus abi järele erakordselt pakiline, arvestades selle riigi väga keerulist majandusolukorda.
Palun lisaaega!

Kolm minutit juurde.

Nii palju vahetult olukorrast Ukrainas ja nendest sündmustest, mis on täna toimuva istungi põhjustanud. Tänasel teisel täiendaval istungil hakkame arutama avalduse eelnõu, mis ei käsitle niivõrd väga keerulist olukorda Ukrainas, kuivõrd Venemaa räiget rahvusvahelise õiguse alusprintsiipide rikkumist.
Ma meenutan, et Ukraina on ÜRO liikmesriik alates 1945. aastast, ta on Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri liikmesriik 1957. aastast. Ta oli seda juba osana toonasest Nõukogude Liidust. Venemaa on tunnustanud Ukraina territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust mitmes rahvusvahelises leppes ja organisatsioonis. Meie avaldus viitab Helsingi lõppaktile. Me viitame ka 1994. aasta Budapesti memorandumile, millega Ukraina võttis kohustuse loobuda toona maailma suuruselt kolmandast tuumaarsenalist, mille eest algselt Venemaa Nõukogude Liidu õigusjärglasena, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid, hiljem ka Prantsusmaa ja Hiina kohustusid garanteerima Ukraina territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust. Seda, et Venemaa on mõningatele Ukraina võimude sammudele viidates võtnud endale õiguse nendest kohustustest üle astuda ja korraldada agressiooni naaberriigi vastu, korraldada invasiooni kas eesmärgiga osa sellest riigist annekteerida või vähemalt kindlustada oma poliitilist kontrolli selle riigi arengute üle, ei saa meie ega rahvusvaheline üldsus aktsepteerida. Me kõik mõistame, kui tõsiselt sellised sammud ohustavad meie enda julgeolekut ja turvalisust.
Mida ühtsemalt ja selgemalt rahvusvaheline üldsus väljendab oma hukkamõistu, ütleb välja, et Venemaa selline käitumine ei ole aktsepteeritav ja sellel on tagajärjed, seda kiiremini koidab see päev, mil rahvusvaheline õigus saab taas jalule seatud, ning seda kindlamad võime olla meie, et selliseid pretsedente ei kasutata tulevikus meie enda julgeoleku kahjustamiseks. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnetooli Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Võib-olla ma ei jaga kõrget poliitikat, aga võib-olla on asi minu suhtlusringis. Mul on suur koer, kellega on vaja jalutada, seetõttu kõnnin ma keskmiselt kolm tundi päevas mööda oma kodulinna. Viimastel nädalatel olen pigem seisnud kui liikunud, sest päevas on mul viis kuni kümme vestlust. Küsitakse tavaliselt ühte ja sama. Mõne kõige sagedamini esitatava küsimuse mainin ma siin ära.
Inimesed on vaadanud, mis toimub Kiievis, kuidas seal hõivatakse ministeeriume ja teisi riigiasutusi. Nad küsivad, kas see oleks ka Eestis võimalik. Mis toimuks Eestis, kui tuleks mingi punt Lõuna-Eestist, kes pole rahul piirilepingu sõlmimisega, ja üritaks näiteks Põllumajandusministeeriumi enda kätte võtta? Kas seda peetaks ka demokraatia väljenduseks? Ei peetaks, need inimesed saaksid peksa ja istuksid kinni D-terminalis või kuskil mujal. Meie riigis peetaks sellist hõivamist korrarikkumiseks. Miks seda aga nimetatakse demokraatia kõrgemaks ilminguks, kui see toimub Ukrainas? Kust see topeltstandard tuleb? Nii inimesed küsivad. Mida ma oskan neile vastata?
Kas te olete lugenud Ukraina põhiseadust? Kui minult seda küsiti, pidin ma ütlema, et ei ole, aga hiljem ma seda lugesin. Selle artikkel 106 või 108 räägib sellest, kuidas Ukraina president võib võimust ilma jääda. Selleks on neli võimalust. Esiteks, president sureb. Teiseks, president kaotab tervise, mille tuvastab ülemraada. Kolmandaks, president esitab tagasiastumisavalduse. Neljandaks, toimub impeachment. Kui ei ole tegemist ühegi variandiga neist neljast, siis on ta endiselt president. Põhiseaduse kohaselt ei saa talt võimu teisiti ära võtta ja tema asi on kinnitada peaminister, valitsus jne. Kui seda teeb keegi teine, asendades presidenti, siis ei ole ei see valitsus ega peaminister legitiimsed. Ka need kubernerid, kes praegu määratakse Ida-Ukrainasse, ei ole legitiimsed.
Kui me tahame siin Eestis ranget põhiseaduslikku korda, miks me siis toetame põhiseadusliku korra ränka rikkumist teises riigis? Väga tihti satun ma löögi alla ja mult küsitakse: "Miks teie seal nii teete?" Sageli nimelt arvatakse, et ka mina olen sellest osa võtnud. Küsitakse, miks Riigikogu ei mõista hukka seda, kui pommitatakse Jugoslaaviat, vaid istub vaikselt ja vaatab, kuidas pommitatakse, ning kõik on korras. Väljamõeldud ettekäändel rünnati Iraaki. Olgu diktaator ükstaspuha kui halb, aga ei või niiviisi, et ainult nafta pärast minnakse tapma. Miks üks kord on üks reaktsioon, teine kord aga teine? Kust see topeltstandard tuleb ja kas see on normaalne? Ma ei suuda vastata.
Selle kuu lõpus toimub Krimmis referendum. Ma ei kujuta ette, millised küsimused rahvahääletusele pannakse, aga seda ristitakse juba praegu ebaseaduslikuks protsessiks. Šotimaa korraldab, ma isegi ei tea, kas sellel või järgmisel aastal, analoogse referendumi. Ta kavatseb Suurbritannia koosseisust välja astuda ja eraldi riigi moodustada. Sama protsess toimub ühes Hispaania provintsis. Minult küsitakse, miks see, mis on lubatud ühes Euroopa nurgas, on keelatud teises. Proovi sa vastata.
Eriti palju vestlusi oli mul 21. veebruari õhtul ja järgmisel päeval. Janukovõtš istus koos opositsiooniga laua taha, kusjuures seal kõrval istusid Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola välisminister, ja kirjutas alla oma tagandamise tingimustele. Aga rahulikku tagandamist ei olnud vaja ja läks mölluks lahti. Miks seda pealt vaadatakse ja kõiges süüdistatakse seda meest, keda mina isiklikult, pehmelt öeldes, ei armasta, aga kes siiski andis võimu käest? Milleks oli vaja agressiooni? Milleks oli vaja päevapealt vastu võtta keeleseadust, mis ajas ärevile Ida-Ukraina ja Krimmi? Kellel seda vaja oli ja kuhu vaatas Euroopa? Miks me oleme nendes küsimustes silmakirjalikud?
Mul on kodus konkus terve albumitäis pilte Kiievi kesklinnast, mida ma viimased paar kuud kogunud olen. Nendel piltidel jalutavad mehed haakristiga ja stiliseeritud haakristiga (need on SS-pataljoni Nachtigall ja UNA-UNSO salgad). Bandera portreesid on Kiiev täis. BBC intervjueeris poissi, kes ütles: "Me seisame puhta rahva eest, siin peaksid olema ainult ukrainlased." Mitte päris selline nagu Hitleri põhimõte, aga umbes sama. Miks me oleme nõus, et demokraatia eest võivad võidelda ka need neonatsid? Muuseas, praegu võetakse neid massiliselt tööle miilitsasse, moodustatakse neist eriüksusi. Mul on siin üks väga pikk nimekiri. Poolas on sellised kohad nagu Legnica, Huta Pieniacka, Kraków, Hel jt. Need on linnad, kus seisavad mälestusmärgid neile inimestele, kelle tapsid bandeeralased. Kõige võimsam on Wroclawis, kuhu on toodud 2000 kapslit mullaga nendest kohtadest, kus need mehed massiliselt poolakaid tapsid. Need mehed – see on see parempoolne sektor, mitte erakond, aga rühmitus. Need on need, kes peale 21. veebruari muutsid olukorda riigis.
Mul on veel palju vastamata küsimusi, aga aega on vähe. Ma toetan selle avalduse pealkirja. Mina ja need inimesed, kellega ma olen rääkinud, toetame Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, aga me ei toeta seda silmakirjalikkust, millega mõned meist püüavad Ukraina asjadega tegelda. Alguses tekitatakse konflikt ja pärast hakatakse seda lahendama. Nii ei tohi. Aitäh!

Aitäh! Palun, Andres Herkel!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Paistab, et kõigepealt pean ma saalist lahkuvale eelmisele kõnelejale appi tulema tema rahvahariduslikus töös, sest mulle tundub, et Riigikogu liige ilmselgelt ei oska valijate küsimustele vastata või ei taha seda osata. Vähemalt kaks eelmist esinejat tõid väga selgelt esile selle, mis on Ukraina sündmuste eskaleerumise põhjus. See toimus tõepoolest Vilniuse tippkohtumise ajal, kui president tegi seniste lubadustega võrreldes väga ootamatu pöörde. Lubatu ei saanud teoks ja sellises olukorras asetub demokraatlik legitiimsus tõepoolest küsimärgi alla. Kui ma otsiksin sellele mingisugust analoogi, siis võiks see olla umbes säärane, et keegi Eesti riigi tippjuhtidest ühel hetkel teatab rahvale, et nüüd on meie orientatsioon Sõltumatute Riikide Ühendus ja me hakkame Euroopast välja kolima. Ka sellele järgneks tõenäoliselt rahva väga tuline reaktsioon. Ammugi ei ole õige võrrelda Šotimaa referendumit ja teisi Euroopas toimuvaid demokraatlikke protseduure Krimmi sündmustega, sest need kindlasti ei toimu võõrriigi sõjaväe kohaloleku ajal.
Nüüd aga asja juurde. Kui meil oli eelmisel nädalal välispoliitika arutelu, siis ma ühte parlamentaarset dimensiooni juba rõhutasin. See on seotud sellega, et Ukraina Ülemraada on võtnud endale praeguses protsessis keskse rolli. Ta on positiivselt üllatanud ja võtnud vastutuse kõigi edasiste protsesside eest. Tema otsused on kahtlemata legitiimsed.
Ma tahan aga täna rääkida väga praktilistest asjadest, mida meie saame teha, mida me saame just parlamendina teha. Parlamendirühmade ja rahvusvaheliste delegatsioonide kaudu, kuhu me kuulume, on meil selleks väljundit küll ja küll. Toimunud sündmused jäävad ju aktuaalseks ilmselt veel mõneks ajaks.
Kõigepealt, lugupeetud välisminister juba osutas sellele, et Venemaa Föderatsiooninõukogu on kiitnud heaks Vene vägede kasutamise Ukrainas, ta on sisuliselt kiitnud heaks rahvusvahelise õiguse räige rikkumise, agressiooni ja okupatsiooni. Ma ei saa aru, kuidas sellisel juhul saavad föderatsiooninõukogu liikmed kuuluda näiteks Euroopa Nõukogu Parlamentaarsesse Assambleesse. Vähim, mida tuleks teha, on peatada nende volitused seniks, kuni see otsus on muudetud. Seni on siis, kui seda küsimust on tõstatatud, olnud üks vastuargument see, et parlamendiliikmed ei ole vastutavad, nad ei saa võtta endale süüd selle eest, mida riikide valitsused on teinud. Praegu on tegemist aga parlamendiga, mis sisuliselt on sanktsioneerinud agressiooni. Tuletage seda meelde kõigil võimalikel juhtudel, kui me suhtleme nendega inimestega või oma partneritega! Niisuguse parlamendi kuulumine demokraatliku maailma ühendustesse on enam kui kentsakas.
Nüüd räägin sanktsioonidest. Kui Euroopa Liidu sanktsioonid piirduvad viisaprotsessi peatamisega, viisalihtsustuslepingu läbirääkimiste peatamisega, siis on see ikka erakordselt pehme ja mitte midagi sellest ei juhtu. Rääkigem ka majandussanktsioonidest, rääkigem viisakeelust kui sanktsioonist! Ma arvan, et needsamad föderatsiooninõukogu liikmed peaksid pärast niisugust otsust olema sisuliselt sellise keelu subjektid. Lisaks Magnitski nimekiri kui sanktsioon Venemaa suhtes, mis on väga pika ajalooga küsimus. Uskuge, see on tohutult efektiivne. Ka seda on ...
Ma palun kolm lisaminutit!

Kolm minutit lisaks.

... mõistlik meelde tuletada ja veenda partnereid selles, et niisugused asjad peavad rakenduma, kuni see agressioon ei lõpe.
Me peame kindlasti rääkima Euroopa Liidu riikide relvatarnetest Venemaale. Nende peatamine on üks võimalik sanktsioon. Esimese kiire analüüsi on Kaarel Kaas ja Tomas Jermalavicius Rahvusvahelisest Kaitseuuringute Keskusest juba teinud. See puudutab eeskätt Prantsusmaad ja Saksamaad. Me ei saa siin olla viisakad. Me peame igal võimalusel oma partneritele ütlema, mida me sellest arvame. Me peame seda tegema siis, kui me suhtleme kas saadikutega või parlamentaarse välissuhtluse raames kolleegidega teistest riikidest. See on nende sündmuste valguses äärmiselt terav küsimus, mida tuleks esile tõsta.
Lõpetuseks tahan esile tõsta Mailis Repsi rolli Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee monitooringukomitee raportöörina Ukrainas. Meie parlamendil on see eelis, et meil on nendes küsimustes väga pikka aega tegutsenud väga kompetentne inimene. Tahaksin, et see jätkuks, sest siis on meie analüüsid usaldusväärsed ja pädevad. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli Aivar Riisalu!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Täna räägivad kõik Ukrainast, mis on väga selge ja loogiline. Mina tahan aga rääkida meist, sest Ukraina sündmuste valguses oleme ka meie oma olemuselt tähtsad ja olulised ning tähtsad ja olulised on ka needsamad Eesti riigi sisesed probleemid, mis Ukraina kontekstis ei ole ju kuhugi kadunud.
Niisama palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Me tahame teatavasti olla normaalne ühiskond ja normaalses ühiskonnas on igaühel õigus sõnavabadusele. Kurb on see, et kui keegi kusagil midagi ütleb, siis sellel hetkel, kui me arutame mingit väga olulist ja sisulist probleemi, leidub alati inimesi, kes üritavad sõnavabaduse tingimustes kellegi öeldut kasutada oma sisepoliitiliste ambitsioonide rahuldamiseks. Minu arvates tähendab see, et poliitikud, kes sellel hetkel etendavad parteisõduri rolli, ja partei kaaperdavad rahva arvamuse, sest kõigil inimestel Eestimaal on lõppude lõpuks täpselt samasugused õigused.
Ma loodan, et me oleme Ukraina sündmustest midagi õppinud. Me üsna veendunult loodame, et see kriis Ukrainas laheneb. Jutt käib Ukraina territoriaalsest terviklikkusest, seda ei saa kahtluse alla panna, see peab säilima. Kümmekond aastat tagasi oli Kertši väinas kriis. Siis võisime uudistest jälgida, kuidas Vene ja Ukraina väed võtsid vastastikku positsioonid sisse. Ma ei tea, kui paljud teist panid tähele, et nad sel ajal valmistasid täies mahus ette lahingupositsioone. Mina panin tähele. Peale seda hakkasin ma siseringis inimestele rääkima, et järgmine tõsine konflikt, kus kaasatakse sõjavägi, võib toimuda Ukraina ja Venemaa vahel. Ütlesin, et samasugune stsenaarium on võimalik ka Eesti vastu. Väga paljud teist, siin saalis olijatest, on seepeale palunud mul arsti juurde minna ja lasta endale tablette välja kirjutada. Täna on nii mõnigi siin saalis olija mulle öelnud: "Aivar, me olime sinu suhtes ülekohtused, sul ei olegi tabletti vaja. Sul oli õigus."
Sellepärast tahan ma teile, lugupeetud poliitikud, veel kord öelda, et Eesti inimestele on tähtis Eesti iseseisvus. Meil kõigil on olemas ajalooline mälu. Aga ajaloolist mälu varjutab see, et ajalugu kirjutavad võitjad. Väga paljudel kordadel ei ole meie võitjate poolel olnud. Väga paljudel kordadel oleme olnud sunnitud möönma, et ühe või teise tõde, mis ei ole meile vastuvõetav, on ülim, sest see on võitjate tõde. Selleks, et selles olukorras selles saalis siin nimetada konkreetseid nimesid, kes tegi seda või kes tegi toda, teil, lugupeetud poliitikud, õigust ei ole. Ei ole sellepärast, et sellel hetkel te distantseerite ennast rahvast, kes on mures, mõtleb ja mäletab ajalugu, kes tahab, et Eesti oleks iseseisev, territoriaalselt terviklik ja kõikidele rahvastele elamisväärne koht.
Head Eestimaa inimesed, kes te otseülekandes mind praegu kuulete! Ainus võimalus kõike seda tagada on relvastatud rahvas. Eesti on andnud endale seadusliku õiguse oma rahvast relvastada ja sõjaväeliselt välja õpetada. See on tänapäeval ainus heidutuse vorm. Ainult julgeid, tugevaid ja resoluutseid inimesi ei julgeta rünnata. Resoluutset rahvast ei julgeta rünnata.
Palun minut lisaks!

Minut lisaks.

Selle tõttu kutsun ma taas kord üles teid, head Eestimaa inimesed! Te teate, kuidas oma riiki kaitsta. Selleks on meil olemas organisatsioonid, kuhu astumiseks te saate kirjutada avalduse. Seda tuleb teha just sellepärast, et relvastatud rahvas on ainus võti, mis hoiab Eestit iseseisvana. Kõik ülejäänud poliitilised spekulatsioonid, ka siin saalis, on üleeilne päev. Aitäh!

Aitäh! Palun, Juku-Kalle Raid!

Aivarile ütlen niipalju, et ära kohe kuku tabletti pugima, ehkki sul on kalduvus karjuda. Rahustit võib muidugi ikka võtta.
Head kolleegid! Me teame, et situatsioon Ukrainas on pehmelt öeldes õudne. Ent ühe asja võiks endale kindlalt pealuusse raiuda: see ei ole õudne situatsioon mitte ainult kohalikele, vaid ka kõikidele teistele Euroopa riikidele, kusjuures mitte ainult Venemaa naaberriikidele. Me peame endale pealuusse raiuma, et Venemaa on pidevalt sülitanud, ta sülitas varem ja sülitab praegu ning sülitab ka tulevikus igasugustele inimõigustele, rahvusvahelistele tavadele, naaberriikide vabadusele ja ka omaenda kodanike vabadustele, üldse kõigele, millest rahumeelsed inimesed justkui aru saavad ja mida meie siin Euroopas enam-vähem kõik normaalseks peame. See tuletab meile ikka ja jälle meelde, et seltsimees Putin, kes on KGB vereringega robot, väidab, et "kaitseb" venelaste õigusi. Ta kaitseb neid tõesti igal pool, suvalises kohas, aga kindlasti mitte Venemaal.
Me oleme korduvalt endalt küsinud, mida me teha saame. Tõsi, see on keeruline, Eesti ju Venemaad ei ründa. Aga olles korduvalt ukrainlastega rääkinud – viimati rääkisin Eurovisioni kunagise võitja ja muusiku Ruslanaga –, olen ma täiesti kindel, et iga selline avaldus, nagu see, millele me täna alla kirjutame, on sellele rahvale äärmiselt oluline. See on märgiliselt oluline, sest nad peavad teadma, et me ei räägi lihtsalt puhtast empaatiast ja kaastundest Ukraina rahva vastu, vaid me räägime ka sellest, et see on oht meile kõigile Euroopas. Ma arvan, et sellised konkreetsed avaldused annavad ukrainlastele kindlasti julgust ja teadmist, et me oleme nendega ja arvestame Venemaalt tulenevate ohtudega.
Ma kutsun ikkagi Euroopa Liitu, Euroopa Liidu liikmesriike üles algatama viivitamatuid sanktsioone Venemaa vastu, sest me ei kaota aega mitte iga mööduva päeva, vaid tunniga. Kutsun esiteks üles peatama igasuguse koostöö Venemaaga. See on eelkõige signaal Saksamaale ja Prantsusmaale, et tuleb lõpetada agressorile relvade tarnimine. On täiesti ajulage pidada läbirääkimisi riigiga, keda samas relvadega varustatakse. Ma kutsun üles aru saama, et Venemaaga ei saa rääkida tavainimesele mõistetavas keeles, normaalselt ja kultuurselt, sest Vene võimudel on sellisest vestlusest, nagu nad ise ütlevad, absoluutselt do lampotški ehk suva. Ma kutsun üles külmutama vähemalt kõikide nende riigiduuma liikmete vara, kes andsid Putinile mandaadi sõjaliseks sekkumiseks Ukrainas. Võib-olla oleks paslik üle vaadata kõikvõimalikud kaubandussuhted Venemaaga. Venemaale tuleb saata signaal, et ta on kaugelt-kaugelt üle piiri läinud.
Me teame, et Venemaal õnnestub oma kõntsa levitada igal pool. Võtame kas või Eesti näite. Head keskerakondlased! Tervitage omaenda isiklikku Putinit Edolfit, kes ajab umbes niisama lolli juttu, nagu on Venemaa riiklik propaganda. Head Riigikogu liikmed! Me vähemalt täna tehtava avalduse põhjal näeme, et enamus parlamendist on koos ukrainlastega. Tühja sellest Stalnuhhinist või mõnest inimesest veel! See näitab, et lootust ei ole ainult Ukrainal, vaid lootust on ka Euroopal ja meil endal. Aitäh!

Aitäh! Palun, Tõnis Kõiv!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kuulajad! Üks on ilmselt kõigile selge: Ukrainas on pärast Vene sõjaväe sisenemist Krimmi tekkinud täiesti uus olukord. See on ohtlik olukord, millel on laiem mõju kogu maailmale, Euroopale ja loomulikult ka meile siin Eestis. Venemaa kasutab sõjalisel sissetungil Ukrainasse läbiproovitud skeemi ja põhjendusi: on vaja kaitsta venelasi teise riigi tagakiusamise eest või selle teise riigi võimu nõrkuse tõttu tegutsevate nn natsionalistide, ekstremistide tegevuse eest. Kas siis eelnevalt või lausa samal ajal väljastatakse lihtsustatud korras Vene passe, et oleks rohkem neid, keda on vaja kaitsta. Analoogselt toimus see mõni aasta tagasi Georgias ja vähemas mahus on see toimunud ka teistes riikides. Täna saame öelda, et õnneks on rahvusvaheline surve Venemaale nii tugev olnud, et otsene sõjaline konflikt Vene ja Ukraina sõdurite vahel on suudetud ära hoida, aga pinged kasvavad edasi. Vene armee üksused on Ukraina sõjaväeüksused ümber piiranud, räägitakse vee ja elektri äravõtmisest. Venelased ilmselt loodavad, et uhke Ukraina rahvas, uhked Ukraina sõdurid annavad alla. Minu arvates on see küll väga naiivne lootus. Olen nõus sellega, et Eestile praegu otsest ohtu ei ole. Samas on kaudne oht suurem kui kunagi varem. Kui Venemaa president kordab kõigile – Barack Obamale, Angela Merkelile, Ban Ki-moonile ja eilsel pressikonverentsil kogu avalikkusele – oma nn õigust kaitsta venelaste huve tema enda valitud moel suvalises riigis, siis ei saa mitte ükski vene vähemusega riik end enam turvaliselt tunda.
Eesti riigi julgeolek põhineb lisaks meie enda kaitsevõimele, mida aitab tagada ka Kaitseliit, millega kolleeg Aivar Riisalu siin kõiki liituma kutsus, liikmesusel NATO-s ja Euroopa Liidus. Liitlassuhetel põhinev julgeolek nõuab muu hulgas suutlikkust ohuolukorras liitlastega tihedalt suhelda ja seda väga erineval tasemel. Hea näide on meie välisminister ja kaitseminister, kes on lähimate liitlastega rääkinud, seisukohti ühtlustanud ja arvamusi vahetanud. Aga seda ootaks laiemalt meilt kõigilt. Minu arvates tuleks pühenduda kolleegidega suhtlemisele liitlasriikide parlamentides, seisukohtade ühtlustamisele, ühisarvamusele jõudmisele. Kui meie arvates on Prantsusmaa ja Saksamaa reaktsioonid liiga leebed, siis tuleks ilmselt nendega rääkida, vajaduse korral sõita Pariisi või Berliini kolleegidega kohtuma, arvamusi vahetama, neid kuulama ja veenma. Kui Eesti meedias esinemine on väga kasulik meie valija südame võitmiseks, siis riigile tõuseks tulu pigem sellest, kui mõni artikkel meie seisukohtadega ilmuks ajalehes Le Monde või Frankfurter Allgemaine Zeitung. Neid loevad need inimesed, kes peaksid mõjutama neid poliitikuid, kellelt me praegusest resoluutsemat tegutsemist ootame, et Eesti riigi julgeolek oleks veelgi paremini tagatud.
Teadaolevalt on NATO-s põhiline tegija USA, kus, tuleb tunnistada, on samuti väga erinevaid meeleolusid. Eelmisel nädalal räägiti ja on varasemaltki üha valjemalt räägitud sellest, kuidas see riik peab oma kaitsekulutusi otsustavalt kärpima, muu hulgas tuumarelvad Euroopast ühepoolselt ära viima. Sellel nädalal oli rõõm kuulda, et meie presidendil Toomas Hendrik Ilvesel oli telefonivestlus USA asepresidendi Joe Bideniga. Toimus arvamuste vahetus ja ühtlustamine. Samamoodi tahaksime kuulda kontaktidest välisasjade eest vastutavate kongressi ja senati liikmetega.
Venemaa põhjendused, miks Ukrainasse sõjaväega siseneti, annavad põhjust järeldada, et ka meil ei ole võimalik analoogset olukorda välistada. Seega tuleks parlamendi tasemel harjutada neid protseduure, mis meid siis aitaksid: tihedat suhtlemist liitlastega, ühiste seisukohtade kujundamist, infomürast läbimurdmist jne. Meil tuleks harjutada seda, mida meil kriisiolukorras vaja läheb.
Loodan, et kõik need, kes hiljuti rääkisid Eesti kaitsekulutuste kärpimisest, häbenevad nüüd silmad peast. Eesti panustab oma kaitsevõimesse ka edaspidi 2% SKT-st. Selle peale võib kindel olla. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu on ammendatud ja ka istung on lõppenud. Tuletan meelde, et teine täiendav istung algab kell 16.

Istungi lõpp kell 14.29.