Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 37 Riigikogu liiget, puudub 64.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, regionaalminister Siim Valmar Kiisler ja sotsiaalminister Taavi Rõivas. Läheme küsimuste juurde. Head kolleegid, meil on registreeritud kuus küsimust, igaühe puhul saab esitada kaks lisaküsimust. Nii et läheb vaja kiireid näppe.

Alustame kolleeg Ester Tuiksoo küsimusega peaminister Andrus Ansipile. Palun, kolleeg Ester Tuiksoo! Mis on? Palun kolm minutit vaheaega! Mis seal juhtus? Kas ei tööta? Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Ma ei tea, miks see tehniline probleem tekkis. Austatud peaminister, te olete viimasel ajal toetanud oma poolehoiuga Eesti põllumeeste võitlust võrdsemate toetustingimuste eest ühisel Euroopa turul. Selle eest teile muidugi suur tänu! Maaelu arengukava on aga lõpusirgel ja Rahandusministeerium on leidnud, et riigi toetust tuleks käesoleval finantsperioodil vähendada 25%-lt 15%-le. Selle peale on Eesti põllumeeste organisatsioonid avaldanud sügavat nördimust. Kuidas on teil plaanis peaministrina kahe ministeeriumi vastasseis lahendada?

Aitäh! Ma ei arva, et tegemist on mingisuguse kahe ministeeriumi vahelise vastasseisuga. Teatavasti esimene ettepanek, mis eelarvekava kohta tehti, nägi ette kaasfinantseerimise määraks liikmesriikides 25% nii ühtekuuluvusvahendite kui ka näiteks maaeluvahendite kasutamisel. Aga läbirääkimiste käigus jõuti küllalt kähku järeldusele, et ühtekuuluvusvahendite kasutamisel peaks Euroopa Liidu finantseerimine moodustama 85% ja liikmesriikide finantseerimine 15%. Tõtt-öelda oli üks nn ühtekuuluvussõprade eesmärke saavutada, et käibemaks kuulutataks abikõlblikuks ja liikmesriigi kaasfinantseerimise määraks kinnitataks 15%. Need eesmärgid me Eesti jaoks saavutasime. Meie jaoks oli tähtis, et käibemaks oleks abikõlblik ja et Euroopa Liidu kaasfinantseerimise määr oleks 85%. See annab suurema vabaduse riigieelarve raha kasutamiseks.
Kuid minu jaoks need eesmärgid ei olnud läbirääkimiste käigus prioriteetsed. Prioriteet oli saavutada maaelu arengu summade kasv absoluutmahus ja ka põllumajanduse otsetoetuste mahu kasv. Praegu saame öelda, et need eesmärgid me täitsime, ja teised eesmärgid, mis olid ka olulised, me saavutasime samuti. Maaelu arengu raha oli meil eelmises eelarvekavas 726 miljonit, praegu on 766 miljonit. Kasv on küllalt märkimisväärne. Samas otsetoetuste maht kasvas 503 miljonit ehk 1 miljardi ja 7 miljonini.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, esimene täpsustav küsimus!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud peaminister! Kas te võite praegu, kui maaelu arengukava saab kohe-kohe kaante vahele, kinnitada, et teie valitsus ei vähenda üldse omapoolset finantseeringut? Aga kui vähendab, siis kui palju see võiks rahalises väljenduses olla?

Eelmisele küsimusele vastates ma rääkisin läbirääkimistest Euroopa Liidu tasandil. Need läbirääkimised olid kahtlemata Eesti jaoks olulised ja ka edukad. Me saavutasime otsetoetuste mahu kasvu 100%: oli pisut üle 500 miljoni, nüüd on üle miljardi. Ja me saavutasime ka maaelu arengukava summade kasvu. Missuguseks kujuneb Eesti-poolne kaasfinantseering – kas see jääb tasemele, mida nõuavad Euroopa Liit ja Euroopa Komisjon, ehk siis miinimumtasemele või ületab seda miinimumtaset nii palju, kui see on lubatud, või jääb see tase kuhugi vahepeale –, see on riigi eelarvestrateegia koostamise küsimus, see on riigieelarvete koostamise küsimus. See pole Eesti Vabariigi ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitava partnerluslepingu küsimus. Kui suureks see kaasfinantseering jääb, seda saab austatud Riigikogu eelarve menetlemisel põhjalikult arutada – mida peetakse prioriteetseks, kas prioriteetsed on õpetajate palgad, politseinike palgad, maaelu arengukava summad või midagi muud. Kõiki neid küsimusi, ma loodan, hakkab Riigikogu ülima põhjalikkusega arutama.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine täpsustav küsimus!

Tänan, proua juhataja! Austatud peaminister! Teadaolevalt meie naabrid lätlased leiavad eelseisval finantsperioodil võimaluse toetada oma põllumajandussektorit maksimaalses lubatud mahus. Soomes räägitakse 70%-sest toetusest. Miks Eesti valitsus toetab viimastel aastatel meie põllumajandussektorit vaid miinimumi ulatuses? Kas põllumajandusminister ei selgita valitsuse istungitel piisavalt oma sektori vajadusi?

Eks riigipoolne toetus sõltub ka üldisest kulude suurusest ja üldistest toetuste tasemetest. See on prioritiseerimise küsimus, kas raha läheb lapsetoetustesse, huviringide rahasse või põllumajanduse toetamiseks. See on Riigikogu vaba valiku küsimus. Ma leian, et Euroopa Liidust põllumajanduse tarvis tulevad summad on väga kiiresti kasvanud. Me ei ole ikkagi rahul selle tasemega, mille me oleme saavutanud. Aga kui kasv on 500 miljonist ühe miljardini, siis pole kellelgi ka kõige pahatahtlikuma tõlgenduse korral alust öelda, et meil on läinud kehvemini kui seni. Läinud on ju tegelikult hästi. See, et tahaks veelgi rohkem raha saada, on täiesti mõistetav ja loomulik soov. Nüüd on kaalumise küsimus, kelle arvel vahendeid riigieelarvest veelgi leida, et ühte eluvaldkonda veelgi paremini rahastada. Minu jaoks on riik tervik. Meil on pensionärid, meil on puuetega inimesed, meil on õpetajad, meil on politseinikud. Tuleb leida optimaalne lahendus, mis arvestab meie riigi reaalsete võimalustega ja kõigi eluvaldkondade vajadustega.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Maaelu arengukava on peaaegu valmis. Mis te arvate, kas meil ei võiks Põllumajandusministeeriumi asemel olla Maaeluministeerium, mis kaitseks ehk maainimeste huvisid palju laiemalt. Põllumajandus on ju vaid üks maaelu tahk. Mis te arvate sellest ideest? Me oleme selle kunagi välja käinud, vahest võiks seda arendada ja edasi minna?

Aitäh! Ma väga ei vaimustu ministeeriumide ümbernimetamise ideest. Põllumajandusministeerium tegeleb tõesti eelkõige põllumajandusega. Maaelu on märksa laiem mõiste ja ma ei arva, et maal arendatav kultuurielu peaks olema eraldi ministeeriumi hallata või et sotsiaalvaldkond maal on lahutatud sotsiaalvaldkonna probleemidest linnades. Põllumajandusega tegelemine, põllumajanduse juhtimine on Põllumajandusministeeriumi ülesanne. Ma jääksin selle juurde, et ma selle tegevusvaldkonna ikkagi määratleksin konkreetse majandusharuga. Ma ei pea õigeks, et üks ministeerium tegeleks kõigega – tervishoiuga, haridusega, siseturvalisusega asukoha järgi. Võib-olla teie ettepanekus on mõte, seda tuleb põhjalikult arutada ja kui toetajaid on piisavalt palju, siis miks ka mitte. Aga seda teeb juba mõni järgmine valitsus.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Nagu ma aru saan, on täna üks viimaseid infotunde, kui me saame teile siin vabas vestluses küsimusi esitada ja teiega asju arutada. Mul on hea meel, et te olete endiselt hästi heas vormis. Kõik on läinud paremini, kui loota võis. Ma küsin kokkuvõtteks niisuguse küsimuse. Kui te vaatate tagasi oma kümneaastasele valitsemisperioodile – Eesti külad on tühjaks jooksnud, poed on kinni pandud ja koole ei ole maal palju järele jäänud –, mis hinde te oma põllumajanduspoliitikale praegu paneksite? Kas see on hinne 2, 3, 4 või 5?

Tõepoolest on nii, et ma kavatsen 4. märtsil esitada Vabariigi Presidendile tagasiastumispalve. Aga see ei tähenda seda, et täna on mul viimane kord siin infotunnis teie ees seista. Uue valitsuse formeerimine võtab mõnda aega, ilmselt on meil meeldiv võimalus üksteisega selles formaadis suhelda veel õige mitu korda.
Ei ole need Eesti külad sugugi tühjaks jooksnud. Kui see väide vastaks tõele, siis oleks Soomes, Rootsis või Taanis lood hoopis hullud. Teadupärast Eestis elab linnades 68% elanikest, Soomes 84%, Rootsis 85%, Taanis 86%. Nii et pilt on meie Läänemere naabrite juures hoopis kurvem, kui see Eestis on.
Paraku eks me kõik pea tunnistama, et linnastumine jätkub. Põllumajandus on võib-olla mõnele isegi suure üllatusena Eestis muutunud väga konkurentsivõimeliseks tootmisharuks. Minu meelest ei peaks selle üle üllatuma. Meie praegune põllumajandusliku tootmise tase on hoopis midagi muud, kui see oli 25 aastat tagasi või veelgi enam aega tagasi, kui me olime tõeliselt uhked oma põllumajanduse üle. Praegu on talinisu hektarisaak 9,6 tonni ja see ei ole üldse võrreldav omaaegsete 18-tsentriliste hektarisaakidega. Ja kui meil lehma piimaand on üle 8000 kilo, siis ka see ei ole omaaegsete keskmiste väljalüpsidega absoluutselt võrreldav.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Kadri Simsonilt regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Palun!

Lugupeetud regionaalminister! 2010. aasta sügisel allkirjastasite te valitsuse nimel Omavalitsusliitude Koostöökogu ja valitsuskomisjoni riigieelarve läbirääkimiste lõpp-protokolli. Selle dokumendiga nähti ette riigieelarve lõtkust lisaraha leidmine kooli tugisüsteemide rakendamise toetamiseks. Nimelt oli vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, millega pandi kohustus, et koolid peavad tagama sotsiaalpedagoogi ja logopeedi abi seda vajavatele õpilastele. Käesoleva aasta riigieelarves seda rahaeraldust pole. Miks te enam ei toeta riigieelarveliste vahendite eraldamist kooli tugispetsialistide teenuse rakendamiseks?

Jah, koolide üldine rahastamismudel on aastatega muutunud ja seepärast ma panen kohalike omavalitsuste juhtidele südamele, et nad ei kavandaks oma piirkonna tulevikuarenguid mingi ühe aasta rahastamismudelist lähtuvalt. Peab olema pikem perspektiiv, kuidas inimesi kohapeal hoida, juurde saada, kuidas töökohti luua. See kõik on kokkuvõttes väga tähtis, ei tohi takerduda mingi ühe aasta riigipoolsete lisatoetuste ümberarvutamisse. Praegu on võetud suund, et riigi abil luuakse tugispetsialistide keskused. Selleks on ette nähtud ka struktuurifondide toetussummad. Ja miks see nii on? Meie õpilased ei ole vaatamata ka sellele lõtkule, mida te õigesti nimetasite, võrdses seisus. Mõnes koolis saab logopeedi abi ja mõnes koolis ei saa logopeedi abi. Olgem ausad, õpilased on tõesti ebavõrdses seisus. Me peame kuidagi seda tasandama. Lihtsalt teatud rahastamismudelitega vallale või linnale vastava lisaraha ettenägemine ei tähenda veel seda, et õpilasele on see abi reaalselt kättesaadav. Seepärast peab edasi mõtlema, kuidas olukorda parandada, et võimalused oleksid kõigi jaoks ühetaolisemad.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud regionaalminister! Omavalitsusliitude Koostöökogu oli siiski ka selle aasta riigieelarve osas seda meelt, et peaks jätkama riigieelarvest raha eraldamist kooli tugisüsteemide toetamiseks. Võib-olla on see ka põhjus, miks lepe valitsuse ja omavalitsuste vahel jäi selleks aastaks sõlmimata. Valitsuskomisjon seda ettepanekut ei toetanud. Ühe põhjendusena ütlesite te täna ja seda on ka varem selgitatud, et alates s.a septembrist saab direktor tugispetsialistide teenust tellida riigi sihtasutuselt, kes pakub koolidele vähemalt igas maakonnas eripedagoogi ja psühholoogi teenust. Te ütlesite, et lapsed peavad olema võrdses seisus. Aga tuleb silmas pidada, et väga paljud abi vajavad koolinoored elavad ja õpivad maakonnakeskustest eemal. Kes ikkagi garanteerib, et laps tugikeskusesse jõuab ja kes maksab sõidukulud?

Kui me vaatame nii territooriumi kui õpilaste arvu poolest suuremaid maakondi, siis on selge, et tugispetsialist saab kooli ka kohapeale sõita. Me ei pea näiteks viit last toimetama maakonnakeskusse, tugispetsialist saab vabalt mööda maakonda ringi liikuda. Ma arvan, et see on kokkuvõttes palju mõistlikum. Igal juhul ei oleks lahendus, kui me kannaks mõnele väikevallale teatud summa üle ja rahustaks ennast maha, et nüüd on kõik korras. Ei ole ju korras! Me teame, et mõned õpilased saavad abi, mõned ei saa. Paraku on nii, et kui me vaatame üldisi trende, siis just väiksemates valdades kipub olema nii, et me raha küll andsime ja võiksime vastu rinda taguda, et kõik on hästi, aga tegelikult ei ole. Järelikult tuleb võtta see ülesanne riigi kanda. Kui esimene variant oleks töötanud nii, et õpilased oleks abi saanud, siis võiks minu meelest vanaviisi jätkata, aga paraku nii ei ole olnud. Seepärast ma leian, et haridusministri otsus süsteem ümber korraldada on mõistlik.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud regionaalminister! Te ütlesite, et hariduses võtab riik teatud ülesanded enda kanda. Nii peaminister kui ka haridus- ja teadusminister on rõhutanud, et Eesti koolihariduse aluseks peab olema kodulähedane põhikool ja see ei pea ilmtingimata tähendama, et ka gümnaasium asugu kodu lähedal. Haridusministri plaan näib olevat väga paljude maagümnaasiumide sulgemine, kuid peaminister kinnitas siinsamas kõnetoolis mõni nädal tagasi, et enne koolide sulgemist tuleb lahendada õpilaskodude probleem. Kumma ministri seisukohta teie jagate? Kas enne koolide sulgemist tuleks lahendada õpilaskodude küsimus või ei? Ja kelle kohustus peaks olema finantseerida õpilaskodude loomist?

Kõigepealt ma täpsustan, et nii peaminister kui ka haridusminister on kinnitanud, et enamik gümnaasiume on kohalike omavalitsuste pidada ja iga kooli asutamine või sulgemine on koolipidaja otsus. Lihtsalt teadmiseks nii palju, et Eestis on 215 omavalitsust ja neist 215 omavalitsusest 94-s on gümnaasium. 121 omavalitsuses ei ole gümnaasiumi ehk siis enamik omavalitsusi on otsustanud mingil ajahetkel, et pole tark gümnaasiumi pidada ja gümnaasiumiharidust anda. Ilmselt see arv muutub. Usun, et selliseid omavalitsusi aja jooksul lisandub. Kõige väiksem gümnaasium on meil nelja õpilasega gümnaasium. Aga terve rida on selliseid, kus õpilasi on klassikomplektide peale kokku kümmekond. Arvestades, et õpilasi jääb pidevalt vähemaks, on ilmne, et ka gümnaasiume suletakse.
Ma arvan, et põhiküsimus on ikkagi transpordis. Muidugi on väga armas, kui lastel on kool kodu lähedal. Aga kas me räägime lastest või me räägime noortest inimestest? Toon võrdluseks kutsehariduse: sellegi puhul tekib küsimus, kas kool on kodu lähedal. Ei ole kodu lähedal, aga kindlasti kõik nõustuvad, et kutseharidus on praegu tunduvalt kvaliteetsem kui varem. Noored saavad parema hariduse ja üldiselt ma arvan, et seda reformi tagasi pöörata ei taheta. Siit võime tõmmata selge paralleeli gümnaasiumidega. Üldjuhul ei ole ju vahemaad pikad ja õpilaste arv väikestes gümnaasiumides ei ole suur, nii et piisab täiesti ühest koolibussist.

Nüüd siis kohapeal registreeritud küsimused. Kolleeg Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma ei saa mõnikord aru, kuidas te saate kuuluda haridus- ja teadusministriga ühte erakonda. Te ajate täiesti erinevat poliitikat. Haridus- ja teadusministri ülesanne on maakoole sulgeda, teie ülesanne on maal elu kuidagi säilitada. Praegu ei ole kohalikel omavalitsustel võimalik riigigümnaasiumidega konkureerida, sest riigigümnaasiume rahastab riik ja nagu me teame, riigil raha veel jätkub. Kuidas kohalik omavalitsus suudab riigigümnaasiumidega konkureerida selle rahastusmudeli korral, mis välja käidud on? See mudel on esimene samm sinnapoole, et maapiirkondades gümnaasiumid ära kaotada. Milline regionaalpoliitiline abinõu peaks olema gümnaasiumide kaotamine?

Kui ma kohtun Euroopa Liidu regionaalministritega või OECD riikide regionaalpoliitika eest vastutavate ministritega, siis on väga huvitav, et seal keskendutakse linnade probleemistikule. Saadakse nimelt aru, et piirkond on tugev siis, kui selle keskus on tugev. Maal on hea elada, kui lähimas keskuses on olemas inimesele kõik vajalik ja see on mõistlikus kauguses. Haridusministriga ei ole meil eesmärgid kindlasti mitte vastandlikud. Haridusministri eesmärk on, et igal pool üle Eesti saaksid noored hea gümnaasiumihariduse, millega nad suudaksid elus läbi lüüa. Need on noore inimese jaoks väga olulised kolm aastat, millest sõltuvad ilmselt järgmised 60 aastat tema elus – sõltub see, kui hästi ta hakkama saab. Me ei tohi seda alahinnata. Ei saa olla küsimus, kumb on kaalukausil tähtsam, kas kümme minutit bussisõitu või hea haridus. Lapsevanemana, viie lapse isana ma ütlen, et hea haridus on noorte inimeste jaoks igal juhul kõige tähtsam. Samas on kindel, et kui ka mõnes väiksemas kohas on lastele tagatud parem haridus, siis see tähendab seda, et meie maaelu on kindlatel alustel. Seda ka nende inimeste jaoks, kes elavad sellest tugevast gümnaasiumist eemal.

Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, mis on kolleeg Lembit Kaljuveelt!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Meie haridusreformi tõsiseim pidur on reorganiseerimata koolivõrk. Köetakse pooltühje maju ja vallad ütlevad, et nad ei suuda koolivõrku iseseisvalt korrastada. Sinna kulub väga palju raha. Õpetajatele korralikku palka maksta ei saa, sellepärast et peetakse üleval pooltühje koolimaju. Mis te arvate, kas regionaalminister ei peaks probleemiga tõsisemalt tegelema ja valdu aitama, et meie koolivõrk saaks korrastatud?

Ma olen teie probleemitõstatusega väga-väga nõus. Tõesti, hoitakse kinni mõttest, et meil on siin maja, meil on siin kool ja me peame leidma siia õpilased, mitte vastupidi, et sinna, kus õpilased tahavad haridust saada, võiks kas või uue maja teha. Need asjad on meil kuidagi tagurpidi. Õpilasi jääb vähemaks ja õpetajaid jääb ka vähemaks, aga ikka kangelaslikult hoiame oma koolimaja – kütame, koristame, remondime, parandame katust. Raiskame hariduse raha selle peale ära ja siis kurdame, et õpetajatel on palk väike. Eks me ise ole tõepoolest selle olukorra tekitanud, aga kohaliku elu korraldamine on kohaliku omavalitsuse töö. Kui omavalitsused oleksid suuremad ja tugevamad, küllap nad siis võtaksid julgemaid otsuseid vastu. Elu on muutunud ja me peame sellega kohanema. Asi on pigem otsustusjulguses, mis siin ikka aidata. Kui omavalitsusjuht näeb, et tal on kümme õpilast terve gümnaasiumi peale, siis ütelgu inimestele ausalt välja, kuidas asi on. Sellest ju ei piisa gümnaasiumiks. Niisugune nõu ongi põhiline abi ja seda olen ma tõesti omavalitsustele pakkunud. Olen nii palju, kui olen jaksanud, neile rääkinud, et kuulge, me saame õpetada seal, kus on, keda õpetada. Mitte nii, et me muudkui õpetame, aga kedagi õpetada justkui ei olegi.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Helmen Kütilt sotsiaalminister Taavi Rõivasele. Palun!

Tänan, proua eesistuja! Lugupeetud sotsiaalminister! Eelmisel aastal alustati vajaduspõhise peretoetuse maksmist ühe- ja kahelapseliste perede vanematele, kes peavad seda nn vaesustoetust käima aina uuesti omavalitsuses küsimas. See 9,59 eurot on ikka väga väike summa. Aga see selleks. Enne seaduse vastuvõtmist eeldati, et selle meetme kaudu saab seda toetust umbes 30 000 last. Kuus kuud hiljem on olukord selline, et vajaduspõhist peretoetust on saanud veidi rohkem kui 10% eeldatud lastest. Kui te nüüd tagasi vaatate, kas te leiate, et midagi oleks vaja muuta, teha teisiti, täiendada seda toetuse maksmise korda? Järsku te toetate sotsiaaldemokraate, kes on alustanud aktsiooni "Lapsetoetus kolmekordseks!"? Mul on muide teie jaoks see paber ka kaasas, pärast infotundi annan üle. Kas lapsed võiksid saada normaalset toetust?

Ma kõigepealt täpsustan, et vajaduspõhist peretoetust ei hakatud maksma mitte üksnes ühe- ja kahelapselistele peredele, vaid ikka kõikidele peredele. Ning kolme- ja enamalapseliste perede jaoks on see toetus märksa suurem ja see laekub nende arvetele automaatselt. Hinnanguid vajaduspõhise peretoetuse meetmele on kohane anda siis, kui see reform on täielikult käivitunud ehk peale 2015. aasta algust. Samas saab esialgsete tulemuste põhjal öelda, et kolmandaid, neljandaid ja järgmisi lapsi, kes juba vajaduspõhist peretoetust saavad, on ligikaudu 21 000. See on kindlasti märkimisväärne osa Eesti lastest. Seda toetust saavate perekondade arv on 3197. See arv on tõesti mõnevõrra väiksem, kui me prognoosisime, aga see on väga tugevas korrelatsioonis muude näitajatega. Kui me vaatame, kui paljud lastega pered taotlevad toimetulekutoetust, siis see arv on peaaegu sama. Seega perekonnad, kes majanduslikuks toimetulekuks vajavad kõige rohkem riigi tuge, on vajaduspõhist peretoetustki taotlenud ja selle ka saanud.

Palun, kolleeg Helmen Kütt, esimene täpsustav küsimus!

Tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Te vastasite nii, nagu teile meeldis vastata. Mina küsisin just nimelt ühe- ja kahelapseliste perede vajaduspõhise peretoetuse kohta. See, et kolme- ja enamalapselistele peredele see automaatselt juurde läheb, on suurepärane, aga vaatame üldisi arve. Iga neljas alaealise lapsega leibkond on üksikvanema leibkond, iga kuues laps elab suhtelises vaesuses. Kokku 37% Eesti lastest elab kas absoluutses või suhtelises vaesuses või sügavas materiaalses ilmajäetuses. Need on laste heaolu uuringutest võetud andmed. Kas te tõesti leiate, et vajaduspõhine lapsetoetus suudab neid lapsi aidata? Toimetulekutoetus on vaesuse leevendamise toetus. See on õige ja selle piiri tõstmine on väga hea, aga lapsetoetus peaks olema kõigile Eesti lastele võrdne. Oleme ausad, ka teie, kaks ministrit, kes te lapsetoetust saate, ei vaja ju seda vaesuse tõttu.

Aitäh! Ma olen teiega nõus: see, et kolmandast lapsest alates peretoetused oluliselt tõusid, on suurepärane. Ja ma tänan teid selle positiivse hinnangu eest! Aga kui me räägime perede toimetulekust, siis see püsib kolmel sambal: need on tasuv töö, tugev tervis ja täpselt suunatud toetused. Teil on ka õigus, kui te ütlete, et näiteks ministrite või parlamendiliikmete lastele lapsetoetuse maksmine ei ole sama tähtis kui maksta seda peredele, kes riigi tuge kõige enam vajavad. Sellepärast ongi vajaduspõhine peretoetus ellu kutsutud. See on otseselt adresseeritud peredele, kes vajavad toimetulekuks riigi abi. Vajaduspõhisuse üle otsustamisel lähtutakse piirmäärast, et kui peres on kaks last ja pere peale kokku saadakse vähem kui 627,9 eurot kuus, siis on neil õigus saada täiendavat toetust. Ma olen seda meelt, et kui me kavatseme lastetoetusi suurendada, siis mõistlik oleks seda planeerida nii, et tulevased suuremad toetused oleks adresseeritud eeskätt peredele, kes riigi tuge rohkem vajavad, kellel on ilma selleta raske toime tulla.

Palun, kolleeg Helmen Kütt, teine täpsustav küsimus!

Tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Sotsiaaldemokraadid arvavad, et Eesti riigis vajavad kõik lapsed kolmekordset lapsetoetust, mida ei pea käima aina uuesti taotlemas. Olukorda analüüsides on prognoositud, et aastaks 2040 väheneb inimeste arv Eestis veel 125 000 võrra. Lahenduseks on pakutud paindlikumat pensioniiga, aga mõttekam oleks kasvatada Eesti riigis võimalikult palju tulevasi maksumaksjaid, kelle maksudest tuleb ka pensioniraha. Viimase 12 kuu keskmine inflatsioon Eestis oli 3,1%. Eurostati andmetel on see Euroopa Liidu kõrgeim näitaja. Meile järgnesid Rumeenia 2,9% ja Suurbritannia 2,5%-ga. Kas teil on meetmeid, mis aitaksid peredel nii suurt inflatsiooni kergemini üle elada? Võib-olla leiate ka Euroopa Liidu vahenditest midagi? Eile see vist leidis kooskõlastamist?

Aitäh! Teie jutus on teatav vastuolu. Ühelt poolt väidate, et ministrite lapsed lisatoetust ei vaja – see oli teie eelmise küsimuse sissejuhatuses –, nüüd aga ütlete, et kõikide laste toetust tuleks mitmekordistada. Loomulikult, kui raha oleks lõpmatult, siis võiks seda väga lahkelt lubada. Aga ma juhin tähelepanu, et kui viia ellu teie ettepanek suurendada kõigi laste toetust, mitte vajaduspõhiselt, siis tuleks riigi kulutusi suurendada umbes Justiitsministeeriumi eelarve võrra. Kui te arvate, et see on kohe tehtav, siis peaksite ka ütlema, kust te selle raha kavatsete võtta.
Mis on Eesti riigile kindlasti jõukohane ja millega minu meelest tuleks edasi minna, on see, et suurendada nende perede toetust, kellel on keerulisem toime tulla. Mul ei oleks mitte midagi selle vastu, kui nende toetust kolme-, nelja- või isegi viiekordistada sõltuvalt sellest, milline on pere reaalne olukord. Ma olen valmis arutama ka kõiki ettepanekuid, mis abi taotlemist lihtsamaks ja perede jaoks mugavamaks teevad. Samuti oleme valmis käsitlema kõiki neid probleeme, mis kujutavad Eestis endast iibe pudelikaela. Olles ka ise selles sihtrühmas, väidan ma, et Eestis pärsib iivet praegu kõige rohkem see, et noortel peredel ei ole kindlustunnet, kuidas nende laps hoitud saab. Väga paljudes piirkondades, sh Tallinnas ja teistes suuremates linnades, ka Tallinna ümbruses, on väga pikad lasteaiajärjekorrad. Selle pudelikaelaga me kindlasti tegeleme. Meil on plaanis Euroopa Liidu raha väga suures ulatuses suunata sellesse, et omavalitsused suudaksid lasteaedasid ehitada. Uskuge mind, kui me selle ära teeme, siis kindlasti noorte perede kindlustunne kasvab.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus kolleeg Heljo Pikhofilt!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Sa ütlesid, et sotsiaaldemokraadid pole viidanud, kust võtta raha lapsetoetuse suurendamiseks. Aga loodetavasti on sul meeles, et riigieelarve arutelul tegid sotsiaaldemokraadid ettepaneku tulumaksu 2015. aastal mitte langetada. Selle rahaga oleks saanud lapsetoetust kas või kahekordistada. Aga minu küsimus puudutab laiemat pinda. Paljud inimesed elavad meil töises vaesuses, eriti naised, kes kasvatavad last üksi ja võib-olla isalt elatisraha ei saa. Nende perede olukord on väga kehv. Seega pole alust öelda, et kui inimesel on töö, siis ta elab igal juhul ära ja lapsed kasvavad selles peres hästi. Aga minu küsimus on vajaduspõhise peretoetuse kohta. Miks te arvate, et üheksa eurot on just see summa, mis mitte toime tuleva pere vajadused rahuldab?

Aitäh! Ma juhin teie tähelepanu sellele, hea küsija, et vajaduspõhise peretoetuse reform on maksimaalselt poole peal, kindlasti mitte kaugemal. 1. jaanuarist 2015 kasvab vajaduspõhine peretoetus praegusega võrreldes kahekordseks. Mulle väga meeldiks, kui meil oleks võimalik just nimelt nendele peredele, kes kõige rohkem riigi tuge vajavad, maksta veelgi suuremat toetust. Arvan, et selleks peaksime ühiselt võimalusi otsima. Teie väide, et üksikvanematel on majanduslikult raskem toime tulla, on loomulikult õige ja ka üksikvanemate probleemidega tuleb tegeleda, samuti elatisabi kättesaamisega, mis on väga tõsine teema.
Aga ma siiski rõhutan, et kõige esimene ja kõige tugevam sammas, mis aitab vaesust ära hoida, on tasuv töö. Kui me vaatame vaesuse näitajate korrelatsiooni teiste näitajatega, siis kõige ilmsem on just see, et nendes peredes, kus vanematel tööd ei ole, on vaesusrisk kõige suurem. See, kas inimestel on tasuv töö, sõltub loomulikult väga palju üldisest majanduskeskkonnast, sellest, kas riik ajab sellist majanduspoliitikat, mis töökohtade loomist soosib. Samas jah, töö peab olema ka tasuv. Rõhutasin kaht sõna: inimestel peab olema tasuv töö. Ja tasuva töö olemasolule aitab kindlasti kaasa üldine tööpuuduse vähenemine, mis meil teatud sektorites juba tööjõupuudust tekitab ja motiveerib ka palkasid tõstma. Muidugi mõjuvad ka otsused, mida riik saab teha, sh alampalga väga kiire tõus. On ju otsustatud, et lähemate aastate jooksul alampalk paarkümmend protsenti kasvab. Kõik sellised otsused mõjutavad perede toimetulekut väga suurel määral ja nende eesmärkide nimel tasub tegutseda.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud sotsiaalminister! Ma kuulasin eile ühte uudistesaadet ja mul on kahju, et ma härra peaministrile ei saa seda küsimust esitada. Ta ütles, et mis puudutab suhtelist vaesust, siis meil on küllalt head näitajad, need on lausa Euroopa parimad. Aga ma räägiks selle kõrval ka absoluutsest vaesusest. Absoluutses vaesuses elab meil ju 9,5% lapsi – need on viimased, 2012. aasta andmed. Teame ka seda, et kõige vaesemad on just lastega pered, kus keegi ei tööta – neidki on väga palju. 66% sellistest peredest elab absoluutses vaesuses, suhtelises vaesuses aga ligi 84%. Lasteta inimestest, kes on vanemad kui 65 aastat, elab 50% suhtelises vaesuses. Keskerakond pakkus välja lausa lastetoetuse reformi, mille puhul need toetused kasvaksid kolmes järgus. Te seda ei toetanud. Miks te ei taha sellest probleemist jagu saada?

Aitäh! Kui me võrdleme neid näitajaid, olgu suhtelise või absoluutse vaesuse näitajaid Euroopa Liidu teiste riikide omadega, siis näeme, et üldiselt oleme Euroopa Liidu keskmisele väga lähedal. Mõne näitajaga oleme Euroopa Liidu keskmisest eespool, mõnega tagapool, aga üldiselt on Euroopa Liidu keskmised näitajad meie omadega sarnased. Aga see ei ole meie ambitsiooni tipp. Meie ambitsiooni tipp peaks olema saavutada vähemalt Soome või Rootsi tase. Ja ma väidan, et vajaduspõhist peretoetust märksa suurendades on meil Soome ja Rootsi tase saavutatav, ja seda mõne aastaga. Selle nimel, ma arvan, tasub tööd teha küll.
Viimasel ajal hästi palju võrreldakse, milline oli üks või teine näitaja enne seda, kui peaminister Andrus Ansip asus ametisse, ja milline on see nüüd. Võtame näiteks laste absoluutse vaesuse näitaja – see on selle aja jooksul enam kui kaks korda väiksemaks muutunud. Ma arvan, et see on oluline saavutus.
Ja viimased andmed on meil tegelikult ju vajaduspõhise peretoetuse eelsest ajast. See toetus, mis on otseselt suunatud peredele, kus lapsed elavad vaesuses, vähendab kindlasti päris palju nii suhtelise kui absoluutse vaesuse näitajaid. Selleks, et riigi abi veelgi enam vaesust vähendaks, tuleb lastetoetusi just nimelt vajaduspõhiselt veelgi suurendada. Teine meede, mis vajaduspõhise toetuse kõrval perede toimetulekut märksa parandaks ja aitaks absoluutse vaesuse näitaja kas või nulli viia, on toimetulekupiiri määra märgatav tõstmine. Eriti peame tõstma just seda toimetulekupiiri määra, mis puudutab lapsi – toetuse suuruse arvutamisel kasutatav koefitsient oleneb pere suurusest ja kui me seda koefitsienti suurendaksime, siis see aitaks ka.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Neeme Suurelt regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Küsimus puudutab omavalitsuskorralduse reformi seaduse eelnõu. Selle seletuskiri ütleb, et pärast kõnesoleva eelnõu vastuvõtmist on plaanis analüüsida järgmisi teemasid: üldine kohalike omavalitsuste korraldus, kohalike omavalitsuste ülesanded ja tulubaas, funktsionaalsete teenuste piirkondade rakendamise võimalused jäätmekäitluse, ühistranspordikorralduse, sotsiaalteenuste, tervishoiu ja hariduse valdkonnas ning avalike teenuste standardiseerimine. Need teemad, mida on kavas analüüsida pärast eelnõu vastuvõtmist, moodustavad suure osa omavalitsusliku halduskorralduse sisust. Kuidas on võimalik kõigepealt otsustada n-ö pealisehitise kuju ehk haldusjaotuse vorm ja alles siis analüüsida sisu? Milline on siin loogika?

Aitäh! See küll Eesti riigis mingi saladus ei ole, et meil asjade käiku analüüsitakse. Omavalitsuste ühinemisega seotud tegevusi ja haldusreformiga seotud tegevuste tulemusi on Eestis aastast aastasse analüüsitud viimased 15 aastat kindlasti. Näiteks Jaan Õunapuu võib teile pikalt rääkida, kuidas kõike on analüüsitud, kindlasti ka paljud teised. Analüüsidest meil puudu ei tule. Aga muidugi on selge, et oleks hea, kui õnnestub radikaalsem muudatus läbi viia. Maavalitsustelt oleks võimalik osa ülesandeid, mis on oma olemuselt selgelt omavalitsuslikud, näiteks ühistranspordi doteerimine ja maakonnaplaneering, delegeerida omavalitsuse tasemele. Need võimalused avanevad aga juhul, kui omavalitsused on suured ja tugevad. Kui omavalitsuses on vaid 700 elanikku ehk siis sama palju kui Lasnamäe korteriühistus, siis ei ole kahjuks erilist perspektiivi sinna mingeid ülesandeid juurde anda. See oleks tõesti keeruline.

Palun, kolleeg Neeme Suur, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! See ühistransporti puudutav arengusuund kõlas päris huvitavalt. Üldiselt ikkagi plaanitakse ühistranspordikorraldus viia regiooni tasemele. Kava, et ühistranspordikorraldus tuua veel madalamale, maakonna asemel omavalitsuse tasemele, kuulsin ma esimest korda. On arusaadav, et tõmbekeskuste mudeli korral ei kao vajadus omavalitsuste koostöö järele. Eelnõu kohaselt maakondlik tase omavalitsuste koostööks ei sobi. Milline on eelnõu kohaselt põhimõtteline lahendus omavalitsuste koostöö korraldamiseks?

Päris hästi ma küsimusest aru ei saanud. Kõigepealt ühistranspordist. Saaremaalt ja Hiiumaalt laekunud ettepanekute kohaselt on seal tulevikus üks tõmbekeskus ja moodustub üks omavalitsus. Sel juhul on ju mõistlik, et ühistranspordi dotatsiooni korraldatakse selle omavalitsuse kaudu ja abil. Keegi ei kavatse selles kontekstis Saaremaa bussiliiklust näiteks Pärnumaa omaga sujuvalt ühendada. Selge, et ühistranspordi dotatsiooni jagamist vaadatakse ikkagi maakonnapõhiselt.
Koostöö loomulikult jääb, alati peab koostöö olema. Ükskõik kui suured ja võimekad meie omavalitsused ka pole, koostöö on alati vajalik. Ka see eelnõu ütleb, et näiteks Tallinnaga ühinemine ei ole kohustuslik. Vabatahtlikult on see võimalik, aga kohustuslik ei ole. Samas on selge, et Tallinna ümbritsevatel omavalitsustel on vaja teha head koostööd pealinna regioonis tervikuna. Ega siin väga ühtset reeglit ei ole, tähtis on teada, kuidas inimesed liiguvad. Meie avalik sektor peab kohanema sellega, kuidas inimesed liiguvad. Tõsi on ka see, et aja jooksul on maakondade piirid muutunud ja mõnes kohas on need ka nüüd elule jalgu jäänud. Piire on kohendatud nii enne okupatsiooni kui ka hiljem, taasiseseisvuse ajal. Tuleb uurida, kuidas inimesed iga päev liiguvad, ning panna ühistransport toimima elanikele võimalikult mugavalt. Avalik sektor peab kohanema rahva vajadustega, sest ta on inimeste jaoks, mitte vastupidi. Elanikud ei pea kohanema meie vallavalitsuste või muude institutsioonide soovidega.

Palun, kolleeg Neeme Suur, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Jah, Saaremaal ja Hiiumaal on tõesti üks tõmbekeskus, Lääne-Virumaal on neid aga kümmekond. Seal on mingite teenuste madalamale tasemele viimine päris huvitav. Aga suurem osa nendest teenustest, mille osutamisel praegu omavalitsustele suutmatust ette heidetakse, puudutagu need haridust, ühistransporti või planeerimist, nõuab omavalitsuste koostööd ja seda ka pärast liitumist. Juba praegu on riik jaotatud valdkondlikeks regioonideks, meil on kaheksa regionaalset struktuuri. Politsei- ja Piirivalveameti regionaalne struktuur ei kattu Maanteeameti struktuuriga, Keskkonnaameti oma ei kattu Põllumajandusameti omaga. Kas te ei arva, et kui me omavalitsuste koostöös läheme üle puhtalt valdkonnapõhistele koostööpiirkondadele, siis segadus suureneb veelgi?

Mina olen sügavalt veendunud, et on väga hea, et regionaalne jaotus Eestis ei ole ühene. Paljud inimesed soovivad, et meil oleks tugev neljane jaotus, mis tähendaks seda, et Eestis keskendutaks neljale keskusele. Ka riigiasutused paikneksid sel juhul neljas keskuses. Ma arvan, et ka Viljandil võiks olla võimalus, ka Rakverel võiks olla võimalus. Selline kirjum pilt annab võimalusi igale maakonnakeskusele ja tänapäeva infotehnoloogiliste vahendite abil on ju võimalik korraldada mis tahes toiminguid terve Eesti jaoks ühest kohast. Riigiasutused seda ka teevad. Näiteks me viisime maavalitsuste raamatupidamise ja personaliarvestuse ühte kohta kokku. Viljandist osutatakse seda teenust tervele Eestile. Just nimelt Viljandist, ei pea Eestit alati neljaks jagama. Kindlasti see ei ole ka otstarbekas. Mõnes kohas on puid rohkem, mõnes kohas on õpilasi rohkem. Nii ongi selge, et näiteks haridussüsteemil võib ühesugune struktuur olla ning Riigimetsa Majandamise Keskusel teistsugune, vastavalt sellele, kuidas on optimaalne. Ma kindlasti ei poolda üldist unifitseerimist.
Tõepoolest, kui rääkida omavalitsuskorraldusest, eks see häda on, et kui kõik on väga vabatahtlik ja soovitaksegi, et kõik on väga vabatahtlik, siis selle tagajärgi me näeme täna: ühed on nõrgemad ja teised on tugevamad. See vabatahtlikkus kajastub ka maakondadelt saadud tõmbekeskusi puudutavates ettepanekutes. Lääne-Virumaal ei olnud otsustusjulgust ja joonistati mummusid igale poole, ka paikadesse, kus inimesed tegelikult tõmbekeskust ette ei kujuta.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kolleeg Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Ma tulen eelmise küsimuse juurde tagasi. Te ilmselt solvasite maagümnaasiume, kus laste arv on väike. Ka väikesest maagümnaasiumist on võimalik väga head haridust saada, riigieksamite tulemused on seda näidanud näiteks Värska Gümnaasiumis. Ei pea alati keskus olema suur gümnaasium. Mis puutub haldusreformi, siis põhiküsimus on selles, kas viia läbi vabatahtlik või sunniviisiline ühinemine. Läti riik, meie naaber, valis sunniviisilise liitmise ja seal vähenes omavalitsuste arv viis korda. Mõni nädal tagasi me külastasime Läti parlamenti ja küsisime seal, kuidas reform õnnestus. Nad väitsid, et õnnestus päris hästi, kolm neljandikku on tehtuga rahul ja et nad lähevad sellega veel edasi. Härra minister, kas teate Euroopas mõnda riiki, kus vabatahtlik haldusreform on õnnestunud? On teil mõni näide tuua?

Maagümnaasiumide teema täpsustuseks nendin, et Värska gümnaasium ei ole Eesti mõistes väike. Meil on palju pisemaid gümnaasiume, kus õpilaste arv iga aasta väheneb. Selles kontekstis tundub Värska päris suur. Mis puutub Läti haldusreformi, siis seal oli niisugune mehhanism, et omavalitsustele anti võimalus otsida vabatahtlikult endale partnerid ja öeldi, et kui te ei ühine, siis riik langetab otsuse teie eest. Kui ma ei eksi, siis kaks omavalitsust käisid lõpuks läbi ka kohtutee ja pärast seda ikkagi ühendati. Ka Taanis oli samamoodi: anti võimalus vabatahtlikult ühineda ja lõpuks, kui ma ei eksi, oli üks omavalitsus, kes riigi käsul kohustuslikus korras kellegagi liideti, kuna ta ise endale partnerit ei leidnud. Ma arvan, et see on kokkuvõttes mõistlik võimalus. Lätis aga jäid mõned omavalitsused Seimis tehtud poliitiliste kokkulepete tulemusena tunduvalt väiksemaks kui teised. Seda ebaühtlust ongi Läti reformile ette heidetud – igal pool ei saavutatud ühtlast pilti. Tervikpilt joonistus välja parlamendi erakondade vahelise kompromissi tulemusena. Meil on paralleelina küsitud, et kui me oleks vabatahtliku rahareformi teinud, kas see oleks õnnestunud. Ilmselt mitte nii hästi kui nüüd. Ma arvan ja ka omavalitsusjuhid on selle selgelt välja öelnud, et keskvalitsuse ja Riigikogu suunav roll on vajalik. Siis sünnivad need otsused ka kohapeal kergemini.

Palun, kolleeg Jüri Morozov!

Aitäh, proua juhataja! Austatud regionaalminister! Te olete pika aja jooksul haldusreformiga mässanud, aga kahjuks on soorituse hinne ikkagi null. Viimati, kui see teema siin üleval oli, te ütlesite, et kahjuks ei ole poliitilist kokkulepet saavutatud. Jah, see on nii. Ma küsin teie käest järgmist. Kas selle asemel, et valitsuses juhtpartnerile selle eest tuhka pähe raputada, et nad ei ole teie reformiga nõus, ei peaks te hoopis omale tuhka pähe raputama ja tõdema, et kava, mida te olete pika aja jooksul ette valmistanud, ei ole valitsuses vastuvõetav?

Jah, omale peaks ikka tuhka pähe raputama, olen teiega nõus. Samas me oleme saavutanud selle, et hoiakud on üldiselt väga tugevalt muutunud. Omavalitsusreformi toetajaid on kaks korda rohkem kui vastaseid. Hiljuti tehti Keila linnas ja vallas küsitlus, kas pooldatakse Keila linna ja valla ühinemist. Kokku 53% elanikest toetas seda ja 17% oli vastu: Keila linnas 46% vastanutest toetas ja 19% oli vastu, Keila vallas 62% oli poolt ja 14% vastu. Toeks on olnud ühiskonna arvamusliidrite väljaütlemised, presidendi kõne vabariigi aastapäeval – hoiakud on selgelt muutunud. Kui minuga riieldi varem selle pärast, miks ma omavalitsusreformi teha tahan, siis nüüd küsitakse minult õigusega, miks see juba tehtud ei ole. Suhtumine on aja jooksul kindlasti päris palju muutunud. Usun, et arutelud on tänu küsimuse sellisele tõstatamisele olnud palju elavamad. Me nägime viimastel kohalikel valimistel oktoobrikuus, et omavalitsused ka ühinesid – 226 asemel oli neid 215 –, aga üldiselt see teema on üleval ning kohapeal tõesti sisuliselt ja väga tõsiselt arutletakse selle üle. Edasiminek on, aga olen nõus, et seda on vähe.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan ka selle küsimuse käsitlemise.
Head kolleegid, meie infotunni aeg on läbi. Suur tänu küsimuste esitamise eest ja suur tänu valitsusliikmetele küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.