Jah, see on väga aktuaalne ja tõsine probleem nii Eestis kui ka üle maailma. Küsimus ei ole ainult mesilastes, mesindussektoris ja meetootmises, vaid see puudutab põllumajandust ja keskkonda laiemalt. Täpset põhjust, miks mesilaste suremus on üle maailma suur, miks mesilasi nii palju hukkub, ei olegi teada saadud. Vettpidavaid, teaduslikult tõestatud põhjendusi leitud ei ole. Ka suured ja võimekad riigid tegelevad nende küsimustega. Möödunud aasta lõpus keelustas näiteks Euroopa Komisjon neonikotinoidide kasutamise, sest arvatakse, et nende kasutamisel on seos mesilaste hukkumisega. Tõsi, selle üle on vaieldud ja see otsus on seatud kahtluse alla, aga vastu see otsus võeti ning Eesti toetab praegu neonikotinoidide keelustamist. Eks tulevased uuringud näitavad, kas see otsus oli põhjendatud ja kas tulevikus võib neid jällegi kasutusse lubada. Aga praegu saan ma kinnitada, et selle probleemiga tegeldakse aktiivselt nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool seda. Me peame kindlasti tõhustama ka riigisisest järelevalvet just põllumajandustootjate üle. Mesinike etteheited, et kõiki taimekaitsetöid ei tehta nii, nagu õigusaktid ette näevad, on tõepoolest põhjendatud. Neid töid tuleb teha tuulevaiksel ajal ja sellisel ajal, kui mesilased ringi ei lenda, st öösel, nendest töödest tuleb ette teatada jne. Kõiki seadusega kehtestatud piiranguid, mis peaksid olukorda turvalisemaks muutma, lihtsalt ei järgita. Nii et me peame tõhustama ka riigisisest järelevalvet.