Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 40 Riigikogu liiget, puudub 61.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ning haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo.

Asume küsimuste juurde. Kuna täna on viis eelnevalt registreeritud teemat, siis saab iga teema kohta jällegi esitada ainult kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Jaak Allik, küsimus peaminister Andrus Ansipile!

Lugupeetud härra peaminister! Hiljuti võis ajakirjandusest lugeda, et Reformierakonna Ida-Viru maakonnaorganisatsiooni värske esimees Deniss Boroditš lubas, et Reformierakond tuleb varsti, st enne parlamendivalimisi välja uue Ida-Virumaa arengukavaga ning investeeringute plaaniga. Sellega seoses meenus mulle, et enne eelmisi parlamendivalimisi, 9. septembril 2010, võttis Vabariigi Valitsus vastu Ida-Virumaa tegevuskava aastateks 2010–2014, tõsi küll, ilma investeeringute plaanita. Kas Vabariigi Valitsus on teinud vahekokkuvõtteid selle kava täitmisest? Viimase aasta n-ö lõpupingutus on ju äsja alanud. Kas on üldse kavas selle arengukava täitmise kokkuvõte teha ja see enne järgmisi valimisi ka avaldada?

Aitäh! Valitsus saab igal aastal ülevaate Ida-Virumaa arengukava täitmisest ja jooksva aasta plaanidest. Sel aastal seisab see arutelu kõige lähemal ajal ees. Valitsuskabinetile on materjalid juba komplekteeritud. Millal täpselt see arutelu toimub, on raske öelda, aga see on pigem paari nädala kui kuude küsimus. Arengukava täitmine on üldjoontes sujunud hästi. Seda kirjeldavad ka arengud Ida-Virumaal. Näiteks on tööpuudus kõige kiiremini vähenenud just Ida-Virumaal, kui võrrelda tööpuuduse tipu aastaga, 2010. aastaga.

Palun, kolleeg Jaak Allik, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Selles kavas ettenähtust on kindlasti mõndagi tehtud, aga mõndagi on ka tegemata. Samas ei tahaks ma teiega hästi nõus olla. Objektiivsed arengunäitajad ja tendentsid, mis põhjustasid 2010. aastal sellise üsna erakorralise meetme, pole ju võrreldes teiste maakondadega muutunud, kardinaalset pööret Ida-Virumaa sotsiaal-majanduslikus arengus pole toimunud, ükskõik kas me räägime siis tööpuuduse määrast, spetsialistide puudumisest (juristid, õpetajad, arstid) või sellest, et just Narva ja Kohtla-Järve elanike arv on teiste linnadega võrreldes kõige rohkem vähenenud. Võib-olla ütlete konkreetsemalt, kuidas te hindate arengukava tegelikku efektiivsust. Õigemini on minu küsimus selles, mida siis selle Ida-Virumaaga teha.

Tuleb jätkata seda, millega seni on tegeldud. Ida-Virumaa tegevuskava on mõeldud eelkõige selleks, et koordineerida ministeeriumide ja institutsioonide tegevust Ida-Virumaal. Minu meelest on Ida-Virumaal tegevuskavast kasu olnud. Kui me vaatame statistilisi näitajaid, siis näeme, et need on Ida-Virumaal paranenud kiiremini kui Eestis tervikuna. Näiteks on Ida-Virumaa SKT kasvu poolest elaniku kohta Eesti piirkondade hulgas olnud esimeste seas. On täiesti loomulik, et seal, kus on probleeme olnud, toimub ka kriisist väljumine suurema efektiga. Aga tuleb siiski öelda, et Ida-Virumaa on SKT kasvu poolest elaniku kohta, võrreldes 2005. aastaga, Järva ja Jõgeva maakonna järel Eestis kolmandal kohal. SKT suuruse poolest elaniku kohta on Ida-Virumaa neljandal kohal. Kui võrrelda protsentuaalselt SKT-d elaniku kohta Eesti keskmisega, siis 2005. aastal oli Ida-Virumaal see näitaja 60,7% ja 2012. aastal 71,7% ehk selle järgi tõusis Ida-Virumaa 2005. aastaga võrreldes Eesti maakondade hulgas kaheksandalt kohalt neljandale kohale. Minu meelest on see päris hea trend. Kui nii jätkub, siis on Ida-Virumaal loota head tulevikku.

Palun, kolleeg Jaak Allik, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Tulen härra Boroditši lubatu juurde, et Reformierakond ilmutab uue Ida-Virumaa tegevuskava. Ma meenutan, et kehtiv ja valitsuse kinnitatud kava tehti tihedas koostöös Ida-Viru omavalitsuste ja maavalitsusega. 20. septembril 2012 kinnitas ka Ida-Viru Maavalitsus Ida-Viru maakonna arengukava aastateks 2014–2020. Kas praegu kavandatav on uus riiklik ja valitsuse algatus pikemaks perioodiks või on tegemist puhtpoliitilise parteilise dokumendiga, mille puhul investeeringukava tähendab ainult valimiseelseid lubadusi?

Valitsus uut tegevuskava koostama asunud veel ei ole, aga ilmselt on nii heale küsijale kui ka idavirumaalastele selge, et selle temaatikaga tuleb ka tulevikus tegelda, sest Ida-Virumaa on mingite parameetrite järgi Eestis erilises staatuses. Kui Eestis keskmiselt elab linnades 68% elanikest, siis Ida-Virumaal on linnastumise näitaja koguni 89%. Me teame, et Lätis ja Leedus elab linnades 67% elanikest, Eestis 68%, Soomes 84%, Rootsis 85%, Taanis 86% ja Ida-Virumaal 89%. See, et omal ajal ei seotud sealset tööstust klastritesse teiste Eesti tööstusettevõtetega, on Ida-Virumaale jälgi jätnud ja neist ei ole võimalik väga kiiresti üle saada. Praeguseks on Ida-Virumaa tööstus muutunud Eesti tööstuse orgaaniliseks osaks. Riik on teinud väga suuri investeeringuid energeetikasse ja põlevkivi kaevandamisse ning on arendanud tööstusparke. Ida-Virumaa tööstus on viimastel aastatel päris hästi arenenud, aga see ei tähenda, et sellele piirkonnale ei peaks ka pärast seda, kui Ida-Virumaa tegevuskava kehtimise aeg lõpeb, rohkem tähelepanu pöörama. Ma olen härra Boroditšiga ühel meelel, et valitsus peab koostama uue tegevuskava uueks perioodiks.

Nüüd saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Viis-kuus aastat tagasi lubasid koalitsiooni tipp-poliitikud luua Ida-Virumaale tuhandeid töökohti. Kas on teada täpne arv, kui palju neid töökohti sai riigi tasemel viie aastaga loodud? Ei tahaks kuulda üldist vastust, et on tehtud ja teeme. Kas te täpset arvu teate või ei?

Vaevalt et sellele küsimusele saab läheneda nii lihtsustatult, nagu teie selle praegu püstitasite, et mitu töökohta riik lõi. Siis peaks lugema ilmselt kokku uued töökohad vanglateenistuses või muudes riigiasutustes, sest need on otseselt riigi loodud. Ma arvan, et riigi panus ka eraettevõtluses töökohtade loomisesse on olnud väga suur, arvestades seda, et riik on soodustanud tööstusparkide arengut ja on sellesse investeerinud. Riik on otseselt investeerinud ka energeetikasse, ka selles valdkonnas on töökohti loodud. Ma juba korra nimetasin, et tööpuudus Ida-Virumaal on vähenenud, võrreldes tööpuuduse tippajaga, 2010. aastaga. Päris esimene selle vähenemise poolest ta ei ole, aga ta on Lääne, Rapla, Järva ja Jõgeva maakonna järel viiendal kohal Eestis. 2012. ja 2013. aasta võrdluses vähenes tööpuudus Ida-Virumaal Eesti piirkondadest kõige kiiremini. Kui Eestis keskmiselt vähenes tööpuudus sel ajal 0,9%, siis Ida-Virumaal koguni 2%. Eks see ole ikkagi lõppkokkuvõttes erasektori ja avaliku sektori ühispingutuse tulemus, et tööpuuduse vähenemise tendentsid Ida-Virumaal on lootustandvad.

Viimase kohapeal registreeritud küsimuse esitab kolleeg Priit Toobal.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Ma olen mõistnud ja teada saanud, et Reformierakonnal on plaanis selleks, et anda nii Ida-Virumaa kui ka terve Eesti arengule uus hoog, vahetada esimeest ja seega ka peaministrit. Meedias kõlanud info kohaselt on küsimus vaid ajas. Kas te oskate täna öelda, millal on teil plaanis minna lahkumisavaldusega Kadriorgu ja millal on plaanis Reformierakonnale valida uus esimees?

Aitäh! Kas see oli nüüd Ida-Virumaa tegevuskava küsimus?

Ma tahtsin ka küsida, et kus seal Ida-Virumaa sisse tuleb.

Aga iseenesest pole see ju mingi uudis, et minul on see viimane peaministri ametiaeg. Ma teatasin juba kaks aastat tagasi avalikult, et ma ei kavatse enam ka Riigikogu valimistel peaministrikandidaadina kandideerida. Kui selle koalitsiooni koostöötahe peaks raugema veel enne järgmisi valimisi, siis mina uut koalitsiooni ei moodusta. Selles mõttes uudist ju ei ole. Millal see toimub? Aeg näitab. Te küsisite, kas ma tean seda. Aus vastus on, et ei tea, sest erakond alles arutab asja. Küllap erakonna juhatus ja volikogu ning fraktsiooni liikmed valivad õige ajastuse ja teevad õige otsuse.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Palun, kolleeg Kadri Simson, küsimus haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole!

Aitäh! Lugupeetud haridusminister! Möödunud aasta lõpus, kui Riigikogu arutas käesoleva aasta riigieelarvet, oli selge, et haridusministeeriumi eelarvereal ei ole piisavalt raha, et täita teie lubadust tõsta õpetaja palka 12%. Toona te ütlesite, et kõhklejad eksivad ja palgatõus tuleb. Nüüd, jaanuari lõpus on Vabariigi Valitsus vastu võtnud määruse, mille ühes lisas on toodud omavalitsuste kaupa jaotatud hariduskulude toetus. Sellest tabelist võivad kõik omavalitsused, kus praegu on gümnaasium, näha gümnaasiumiõpetajate palgafondi. Need palgafondid küll erinevad, aga valdavalt omavalitsused palgafondi raha kaotavad. See tekitab palju küsimusi, sest need arvud on lihtsalt kuskilt võetud, selgeid arvutusi seal taga ei ole. Mis põhjusel enamikus Eesti omavalitsustes, kus on gümnaasium, väheneb gümnaasiumiõpetajate palgafond, mistõttu omavalitsused ei saa täita teie antud palgatõusulubadust?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt pean ma tegema vigade paranduse. Ma ei mäleta, et ma oleksin lubanud, et 2013. aastal tõuseb õpetaja palk 20%. Niisugust lubadust ei oleks ma saanud kuidagi anda, sest see ei ole realistlik ega ole sellist tõusu ka kunagi kavandatud. Küll aga tuleb tõdeda, et veel kaks aastat tagasi oli õpetaja miinimumpalk 644 eurot kuus. 644 eurot kuus! Mul on hea meel öelda, et need andmed, mis kohalikud omavalitsused 2013. aasta kohta on esitanud, lubavad mul täna siin väita, et 2013. aastal oli õpetaja keskmine kuupalk 936 eurot ja 2012. aastal 814 eurot. Õpetaja palk on kohalikes omavalitsustes ühe aasta jooksul seega tõusnud 15%. Ma arvan, et see on märkimisväärne tõus, aga ma nõustun teiega, et õpetaja palk peab endiselt tõusma, see peab tõusma 2014. ja ka 2015. aastal. Kui suur võiks olla õpetaja palga tõus 2014. ehk käesoleval aastal? Riigieelarvest on eraldatud palgatõusuks lisaraha 5,4%. Mitte üheski omavalitsuses eraldised õpetajate palgaks ei kahane, 90 kohalikus omavalitsuses suurenevad palgavahendid üle 10%. Ma arvan, et kui kõik kohalikud omavalitsused, nii nagu enamik kohalikke omavalitsusi juba on teinud, omalt poolt palgatõusu panustavad, siis ületab õpetaja palk selle aasta lõpuks 1000 euro piiri.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud haridusminister! Ma võtan ühe konkreetse näite. See on mulle südamelähedasest Pärnu linnast. Kui vaadata seda tabelit, siis on näha, et Pärnus väheneb hariduskulude toetuse hulgas olev gümnaasiumiõpetajate tööjõukulu komponent 9%, gümnaasiumiõpetajate palgaraha väheneb 9%. Samal ajal õpilaste arv gümnaasiumiastmes ei ole vähenenud ja Pärnu Koidula Gümnaasium saab riigigümnaasiumiks alles järgmisel eelarveaastal. Millest tulenevalt on valitsus vähendanud Pärnule eraldatavat gümnaasiumiõpetajate tööjõukulu komponenti ja kuidas saab 9% väiksema palgaeraldisega sellel aastal palku tõsta?

Aitäh, hea küsija! Jälle alustan sellest, et selgitan tegelikku olukorda. Vabariigi Valitsus ei ole seda määrust kinnitanud. Rahandusministeerium on selle ette valmistanud, lähtudes väljatöötatud palgamudelist. See määrus on kooskõlastusringil. Me ootame ettepanekuid selles määruses olevate punktide muutmiseks, eelkõige ootame neid kohalike omavalitsuste liitudelt. Aga ma juhin tähelepanu, et on erinevaid kohalikke omavalitsusi. Osas on koolikorraldusreform läbi viidud, osas ei ole. Seetõttu ei ole võimalik konkreetselt öelda, missuguseid samme tuleks astuda, et viia koolivõrk vastavusse vajadustega. Me oleme ka Pärnu puhul neid arutelusid pidanud. Ma loodan, et koolivõrgu korrastamine aitab olulisel määral tõsta õpetaja palka ka siis, kui riiklik rahastus ei kasva niisugusel määral, nagu soovitakse.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud haridusminister! Mulle tundub küll, et väiksema palgarahaga ei ole võimalik palku tõsta. Aga üks oluline komponent on haridustoetuses veel, see on täienduskoolituseks mõeldud raha. Ma näen sellest tabelist, mis teie sõnade kohaselt on alles kooskõlastusringil, ka seda, et näiteks Pärnus väheneb õpetajate täienduskoolituse rahastus viiendiku võrra ehk 20%. Suur langus on ka Tartus (–17%) ja Rakveres (–12%). Kas Haridus- ja Teadusministeerium ei pea õpetajate täienduskoolitust enam oluliseks? Kuidas on plaanis edaspidi õpetajate teadmised hoida vajalikul tasemel, sest maailm meie ümber muutub iga päevaga, aga midagi alternatiivset ei ole teie ministeerium ju veel pakkunud?

Aitäh, hea küsija! Täienduskoolituse raha on arvutuslikult üsna lihtsal moel saadud. See on arvestatud protsendina õpetajate palgafondist ja seda on täpselt 1%. Nii et kui õpetajatele ette nähtud palgaraha jagada sajaga, siis me saame täienduskoolituseks ettenähtud raha. Kui selles rehkenduses peaks mingeid vigu olema, siis me kindlasti kontrollime arvutused üle. Vabariigi Valitsus niisuguseid vigu, ma loodan, läbi ei lase.

Nüüd saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Teie suur eesmärk on tõsta õpetaja palk riigi keskmisele tasemele ja veel kõrgemalegi. Kuidas see võimalikuks osutub? Kuuldavasti väheneb järgmisel aastal Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve suurusjärgus 14 miljonit eurot. Kuidas saab olukorras, kus eelarve väheneb, tõsta õpetaja palka? Kas me peaksime veel koole kinni panema?

Hea küsija! Mina küll ei arva, et Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve 2015. aastal on väiksem kui 2014. aastal. Niisugust perspektiivi mina kuskil ei näe. See, et rahandusminister on välja saatnud oma käskkirja, kus ta palub lähtuda vähendatud kululagedest, on ka mulle teada. Kindlasti on mul selle käskkirja kohta väärikas ettepanek Haridus- ja Teadusministeeriumi nimel meie 2015. aasta eelarvet silmas pidades. Ma usun, et olukorras, kus majandus kasvab ja kasvavad ka hinnad, ei ole põhjust arvata, et Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve peaks järgmisel aastal vähenema.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Selle määruse kohaselt, mis praegu on veel kooskõlastusringil, tehti Narvas arvutused. Selgus, et meil tekib sel aastal 403 593 eurot defitsiiti. See tähendab, et me peaksime leidma selle raha linna eelarvest või vallandama 35–40 õpetajat, et täita teie lubadus tõsta teatud protsendi võrra õpetajate palka. Mis on teie hinnang? Kui me selleks, et vältida sellist olukorda ja sellist valusat valikut, esitame Rahandusministeeriumile oma ettepanekud selle määruse kohta, kui suur on siis tõenäosus, et need ettepanekud leiavad toetust?

Hea küsija! Ka Narva on üks kohalik omavalitsus, kus on pikka aega arutatud koolikorralduse reforme. Ma loodan, et need arutelud päädivad ühel hetkel vastutustundlike otsustega, mis arvestavad Narva õpilaste õigust saada kvaliteetset haridust ning vajadust mõistlikult ja säästlikult kasutada neid vahendeid, mis on eraldatud kas kohaliku omavalitsuse eelarvest või riigieelarvest, muu hulgas õpetajate palgaks. Kui Narva võimud teevad ettepanekuid seda määrust täiendada, soovides seal mingeid muudatusi teha, siis kindlasti neid kaalutakse. Kuid nagu me isegi aru saame, ümberjaotamine saab tulla ainult teiste omavalitsuste arvel. Ma ei ole veendunud selliste otsuste otstarbekuses, kui raha tuleb ära võtta neilt, kes on reformi vastutustundlikult ära teinud või seda praegu teevad.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on Jevgeni Ossinovskilt haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole.

Aitäh! Lugupeetud minister! Vabariigi Valitsuse seaduse järgi kuulub keelepoliitika Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalasse. Minu küsimus puudutab C2-keeletaseme nõudmist Eestis. Teatavasti ei korraldata meil C2-tasemel keeleeksamit. Tasemeeksamite korraldaja SA Innove kodulehel on kirjas: "Nii kõrget eesti keele kui võõrkeele oskuse taset ei tohi Eestis nõuda ühelgi töökohal ja seepärast ei korraldata ka C2-taseme eksamit." Sellest lähtuvalt pöördusin ma eelmise aasta lõpus rahandusministri poole. Rahandusministeeriumis on laialdaselt kehtestatud keeleoskuse nõue C2, teiste hulgas autojuhile. Oma vastuses rahandusminister küll tõdes, et mõne ametikoha puhul tuleb keelenõuet leebemaks muuta, kuid ütles, et tema hinnangul on võimalik edaspidigi sätestada C2-tasemel keelenõue. Kas te võite öelda, kas teie arvates võib Eestis mõnel töökohal nõuda eesti keele oskust tasemel C2?

Aitäh! Minule teadaolevalt ei ole Eestis C2-tasemel riigikeeleoskuse nõuet kehtestatud ja seega puudub sellel nõudel seaduslik alus. Selle üle, kas C2-tase võiks olla otstarbekas, võib arutleda, kuid Haridus- ja Teadusministeerium, kes riikliku keelepoliitika eest vastutab, ei ole siiamaani seda otstarbekaks pidanud, ehkki arutleda selle üle võib ja niisuguseid nõudeid on teistes riikides kehtestatud. Nii et kui mõnel ministeeriumil on põhjendatud argumendid rangema keelenõude kehtestamiseks, siis võib seda arutada, aga praegu niisugust nõuet minule või Haridus- ja Teadusministeeriumile teadaolevalt kehtestatud ei ole. Seetõttu puudub ka vajadus niisugust keeleeksamit sisse seada. See on ühest küljest keelepoliitiline otsus, aga see lähtub ka otstarbekusest. Niisugused eksamid vajavad ressursse. Kui puudub riiklik vajadus niisuguseid keeleoskustõendeid välja anda, siis ilmselt ei ole otstarbekas kulutada riigieelarve vahendeid selle eksamisüsteemi loomiseks. Minu arvates taandub see otstarbekusele, sellele, kas meil on vaja riigiametnikele ja ka teistele töötajatele niisuguseid nõudeid esitada. Nagu juba öeldud, oleme Haridus- ja Teadusministeeriumis seda meelt, et see ei ole otstarbekas.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma sain teie vastusest aru, et seaduslikku alust C2-taset nõuda ei ole. Kuidas on siis võimalik, et Vabariigi Valitsuse seaduse alusel avaliku teenistuse arendamise eest vastutav minister sellega ei nõustu ja oma kirjalikus vastuses mulle ütleb, et on võimalik sätestada ka C2-taset, kuna neil on selleks seaduslik õigus olemas? Kuidas sellest olukorrast välja tulla, kui haridusminister, kes vastutab ka keelepoliitika eest, on seisukohal, et C2-taset ei tohi nõuda, aga rahandusminister, kes vastutab avaliku teenistuse edendamise eest ja juhib seda protsessi, sellega ei nõustu? Kuidas on teie arvates võimalik sellest olukorrast välja tulla, et kõigil oleks üheselt selge, kas tohib või ei?

Mul ei ole rahandusministri kirja ja seetõttu tsiteerin mälu järgi. Ma sain aru, et rahandusministri arvates võib C2-taseme nõude kehtestada. Ka mina väidan, et niisuguse C2-taseme nõude võib kehtestada, aga seda siiamaani tehtud ei ole. Kui selline nõue kehtestatakse – ma veel kord ütlen, et see on poliitiline otsus, millele ma vihjasin –, siis loomulikult peab riik sisse seadma ka C2-taseme keeleeksami. Mina ei näe siin vastuolu. Siiamaani seda kehtestatud ei ole, aga seda on võimalik teha. Meie ei ole veendunud, et selle kehtestamine oleks otstarbekas, aga seda võib arutada. Kui see osutub otstarbekaks ja see nõue kehtestatakse, siis loomulikult kaasneb sellega kohustus luua süsteem C2-taseme keeleoskuse tunnistuste väljaandmiseks.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski, teine täpsustav küsimus!

Teie seisukoht, et juhul kui mingisugused nõuded on kehtestatud, siis peab olema reaalne võimalus neid täita, on mulle väga sümpaatne. Küll aga on probleem selles, et need nõuded on Rahandusministeeriumis juba kehtestatud, C2-tase on seal ametijuhenditesse sisse kirjutatud. Rahandusministri vastusest sain ma aru, et ehkki taset mõnel ametikohal langetatakse, on nende hinnangul Eestis siiski võimalik seadustest lähtudes nõuda C2-taset ka praegu, kui seda eksamit veel ei ole. Kuidas seda olukorda lahendada? Kas haridusminister on valmis seda arutama kas valitsuse tasandil või rahandusministriga? Meile kõigile võiks ikkagi olla selgelt arusaadav, et niikaua kui C2-taseme eksamit ei ole võimalik anda, töökohtadel seda keeletaset nõuda ei tohiks.

Minu käsutuses olev materjal ütleb, et ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 20. juuni 2011. aasta määrusega ja need on kehtestatud A2-, B1-, B2- ja C1-tasemel. Seega, Vabariigi Valitsuse määrusega C2-tasemel keeleoskuse nõuet kehtestatud ei ole. Ma ei ole veendunud, et ükski ametkond saaks ilma seadusliku aluseta, tuginedes omaenda pädevusele niisuguseid nõudeid kehtestada. Minu arusaam riigi toimimisest on selline, et kui kehtestatakse nõuded, aga riik ei ole loonud võimalust keeleoskustunnistuse omandamiseks, siis on see kehtestamine tühine. Aga ma usun, et oleks mõistlik, kui te osutaksite konkreetsele õigusaktile, olgu see ametijuhend, korraldus, käskkiri või mis iganes dokument, mille kohta me saaksime seisukoha võtta ja vastata teile pärast siinset arutelu. Mul lihtsalt ei ole dokumentaalset alust selle teema pädevaks käsitlemiseks.

Nüüd saab esitada kohapeal registreeritud küsimusi. Kolleeg Mihhail Stalnuhhin.

Aitäh! Härra minister! Mul on puhttehniline küsimus. Te ütlesite, et on olemas võimalus, et ühel toredal hetkel kehtestatakse C2-tasemel keeleoskuse nõue ja tekib vajadus neid eksameid korraldada. Siis tekib küsimus, kes hakkab neid eksameid ette valmistama ja kes hakkab seal vastuseid hindama, sest eksamineerijal peab tavaliselt olema kõrgem teadmiste tase kui sellel, kelle teadmisi ta kontrollib. Kas siis ei teki vajadus C3-taseme järele ja nii lõpmatuseni? Kes hakkab neid inimesi kontrollima, kes taotlevad C2-tasemel keeleoskuse tunnistust?

Aitäh, hea rahvasaadik! Teie mure eestlaste keeleoskuse pärast on mulle sümpaatne. Ma usun aga, et meil pädevate kontrollijate leidmisega probleeme ei ole, see ei valmista meile muret. Pigem, nagu ma juba ütlesin, on küsimus selles, kas eksisteerib praktiline vajadus niisuguse eksami järele. Kui me jõuame arusaamale, et seda on vaja, küll me leiame siis ka inimesed, kes on pädevad eksameid korraldama ja vastu võtma. Selle koha peal ei ole meie mure riigikeele arengu pärast kõige põhjendatum.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Kui me vaatame seda Vabariigi Valitsuse määrust, millele te täna olete viidanud, siis näeme, et seal on tõepoolest õigusliku tõlgendamise ruumi ja seda on juristid teinudki. Riik kehtestab küll ametialased nõuded kuni tasemeni C1, aga saab tõlgendada ka nii, et tööandjal võib olla vajadus rangemate keelenõuete järele. Selline õiguslõtk on sinna sisse kirjutatud. Sellest tulenevalt ongi mul küsimus, millal haridus- ja teadusminister teeb valdkonda juhtiva ministrina ettepaneku Vabariigi Valitsuse määrust täpsustada, et ametkondades ei saaks seda tõlgendada nii, et võib tõepoolest lõpuks absurdini jõuda. Võib olla ju ka C2-st kõrgemaid tasemeid, kui selline säte on sinna määrusesse sisse kirjutatud.

Aitäh! Teatavasti on õigus alati täis tõlgendamisruumi ja suure rahakotiga saab tellida seisukoha, mis tõlgendab nii, nagu tellija soovib. Aga ma arvan, et mõistlik on lähtuda ühest teisest printsiibist: kui reaalses elus ei ole tekkinud probleeme või konflikte ka potentsiaalse tõlgendusvõimaluse tõttu, siis ei ole vaja tormata parandama masinat, mis töötab. Aga Jevgeni Ossinovski väitis, et probleem on olemas. Selle konkreetse kaasuse lahendamise käigus oleme kindlasti valmis õigusselguse suurendamiseks ka täiendusi tegema. Aga veel kord ütlen, et kirglik võitlemine erinevate tõlgenduste vastu tegelikult elu paremaks ei tee, see raiskab lihtsalt energiat ja seetõttu jäävad lahendamata olulisemad küsimused. See on peamine põhjus, miks me ei ole hakanud seda määrust muutma ega ka kehtestama rangemaid nõudeid, olgu see tase siis C3 või C35.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Mailis Repsilt ning jälle haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Tulen nüüd üldhariduse rahastamise ja 2014. aasta 31. jaanuari määruse juurde, mis on kooskõlastusringil. Kohalikel omavalitsustel ja nendel, kes tahavad ennast hariduseluga kursis hoida, on olnud võimalik rahastamisandmete tabel välja võtta ja sellega tutvuda. Täna te siin vastasite, et kui me jätame riigigümnaasiumid kõrvale, siis võib öelda, et enamikus gümnaasiumides on rahastamine üsnagi drastiliselt vähenenud, kohati lausa üle 10%. Te ütlesite, et see on loogiline, sest te nõuate koolivõrgu ümberkorraldust. Kuidas on seda võimalik teha keset kooliaastat?

Hea küsija! Kui te lugesite tähelepanelikult seda dokumenti, mis, tõsi, on üsna nõudlik ja keerukas, siis te panite tähele, et Rahandusministeerium on seda määrust koostades lähtunud sellisest printsiibist, et käesoleva aasta esimesed kaheksa kuud ehk praeguse õppeaasta jooksul rahastatakse koole täpselt samadel alustel kui 2013. aasta nelja kuu jooksul. Seetõttu on minu paremat arusaama pidi tagatud õiguskindlus või õigusselgus ja vajalik stabiilsus õppeaasta kestel. Kõik muudatused, mis Rahandusministeerium on määruses teinud, puudutavad rahastamist minu parema teadmise järgi – ei ole ilmselt kohatu märkida, et selle määruse eelnõu ei ole ette valmistanud Haridus- ja Teadusministeerium, vaid Rahandusministeerium – ainult 2014. aasta septembris, oktoobris, novembris ja detsembris. Kui see niimoodi ei ole, siis me võtame teie tähelepanu juhtimise arvesse ja täname teid selle eest.

Palun, kolleeg Mailis Reps, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud minister! Loomulikult on tabelite lugemine täpsust nõudev protsess, aga kinnitan teile, et ma ei ole olnud ainus, kes on suutnud need tabelid lahti murda. Siin ei ole väga keeruline vaadata linnade ja valdade kaupa. Te olete ju ise ministrina andnud korralduse, et põhikoolide ja gümnaasiumide palgaarvestus käiks erinevalt, kohalike omavalitsuste kaupa. Neid omavalitsusi, kus palgafond õpilase kohta suureneb 12%, nii nagu peaks olema, on ka. Aga kui me võtame eraldi põhikoolid ja gümnaasiumid, siis näeme, et sellel real, kus on gümnaasiumiaste, on neid tervelt kolm. Sellest tulenevalt tekib küsimus, et kui me peame õpetajatele palga maksmisel kooliastmeid eraldi käsitlema, siis peab gümnaasiumiastmes juba keset kooliaastat toimuma väga selge koolivõrgu korrastumine, muidu ei ole õpetajate palgafond piisav.

Hea küsija! Ma jälle selgitan natuke. Miinimumpalk ja keskmine palk on kaks eri asja. Miinimumpalk jooksval aastal on 800 eurot kuus ja võrreldes 715 euroga, nagu see oli eelmisel aastal, on tõus tõepoolest 12%. See ei tähenda, et keskmine palk peab samamoodi tõusma 12%. Seda ei ole keegi väitnud ega eesmärgiks seadnud. Kogu aeg on Haridus- ja Teadusministeeriumi ning valitsuse seisukoht olnud, et keskmine palk võiks olla 20% kõrgem kui miinimumpalk. Kui miinimumpalk on 800 eurot, siis tuleb see 800 korrutada 1,2-ga ja saame 960 eurot kuus täiskohaga õpetaja kohta. See palgafond, mis on ette nähtud riigieelarve seaduses, võimaldab kõigile õpetajatele, kelle kohalikud omavalitsused olid 10. novembri seisuga EHIS-esse kandnud, maksta palka 967 eurot, mis 7 euro võrra kuus ületab lubatud 20%-list erinevust miinimumpalgaga võrreldes. Kui te teete endale selgeks selle vahe, mis on miinimumpalga ja mis keskmise palga tõus, siis saate ka lahenduse oma murele, kuidas seda palgatõusu riigi toetuse abil tagada.

Palun, kolleeg Mailis Reps, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud minister! Loomulikult on tore teha vigade parandust sellisest vaatenurgast, nagu just teie soovite. Kindlasti on meil täna aga vaatajaid ja kuulajaid, kes teavad haridusest vähemalt niisama palju kui teie. On selge, et te mõne minuti eest püüdsite vett segada, võrreldes miinimumpalka, mis 2012. aastal oli 644 eurot, ja keskmist palka. Samal ajal teavad kõik, kes on haridusega veidigi seotud, et keskmine palk hõlmab ületunnitasu, klassijuhatajatasu ja väga paljusid muid asju. Üldsus on aru saanud, et te olete lubanud 12%-list palgatõusu. Inimesed on aru saanud nii, et see tähendab 715 euro asemel 800 eurot ja see summa peab olema välja makstud. Kui samal ajal tuleb aga määrus (praegu on see küll veel eelnõu, aga te Narvast rääkides juba ütlesite, et ei kavatse seda muuta), kus on ette nähtud –12%, –14% ja –30%, siis kust tuleb see 12%-line palgatõus?

Miinimumpalk tõuseb 12% ja keskmine palk hakkab olema vähemalt 20% miinimumpalgast suurem. Ma julgen arvata, et kui me kohtume aasta pärast siin saalis, siis saame tõdeda, et õpetaja keskmine palk 2014. aastal oli üle 1000 euro. Konkreetsed näited omavalitsuste kohta vajavad täpsemat arutelu, kui on võimalik kaheminutilise vastuse jooksul. Ma ei ole kordagi eksinud selle vastu, et jagada põhipalka põhipalgaga ja keskmist palka keskmise palgaga. Eelmisel aastal tõusis keskmine palk 15%. Sellel aastal, ma loodan, on keskmise palga tõus kindlasti suurem kui riigi eraldatud palgafondi kasv, mis on 5,4%. Juhin tähelepanu, et 5,4% ja see kasv on oluliselt suurem kui eeldatav majanduskasv, oluliselt suurem kui inflatsioon ja oluliselt suurem kui kõikide teiste riigisektori töötajate palga tõus. Ma usun, et kui me liigume edasi õpetaja palga ennaktõstmisega 2014. ja ka 2015. aastal, siis võime tasapisi, kui me teeme ka reforme ja kui koolipidajad kasvatavad oma panust, saavutada olukorra, mille me oleme eesmärgiks seadnud. Õpetaja palk peab olema võrdne kõrgharidusega töötaja keskmise palgaga, mis on hinnanguliselt 20% kõrgem kui riigi keskmine palk.

Nüüd saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud haridusminister! Te räägite keskmisest õpetajast, nii nagu kümme aastat tagasi teie parteikaaslane haridusministri toolil rääkis heast õpetajast. Toona lubas ta heale õpetajale topeltpalka. Ükski õpetaja topeltpalka ei saanud, järelikult ei leidnud teie eelkäija kümme aastat tagasi ühtegi head õpetajat. Ma kardan, et teie ei leia jälle ühtegi keskmist õpetajat. Kui te ütlete, et te panete omavalitsustele kohustuse tõsta palga miinimummäära, siis järelikult on omavalitsustel suuremad hariduskulud. Samas väheneb näiteks Pärnu gümnaasiumiõpetajate palgafond 9%. Selle jaoks, et täita seadusega pandud kohustust miinimumpalka tõsta, tuleb ju ülejäänud õpetajatel palka vähendada. Või kas te näete võimalust, et väiksema palgafondiga saab kõigil õpetajatel palka tõsta? Kui te seda näete, siis palun seletage mulle ka, kuidas see saab võimalik olla!

Hea küsija! Kohalikud omavalitsused on koolivõrgu korraldamisel ja õpetajate palkamisel vabad. Ma arvan, et see on õige ja hea printsiip. Eestis on väga palju suurepäraseid näiteid selle kohta, et kohalikud omavalitsused panustavad õpetaja palka võrdselt riigi toetusega. Kui te küsite minu käest, missugused kohalikud omavalitsused need on, kes riigi toetusele lisa pakuvad, siis ma võin teile paar fakti ette lugeda. Üle terve Eesti eraldati õpetajatele keskmiselt 915 eurot kuus, kohalikud omavalitsused lisasid sellele keskmiselt 21 eurot. Tegime analüüsi, kes ja mis põhjusel eraldas oma tuludest rohkem lisaraha ja kes vähem. Kõik Eesti vallad said eelmisel aastal riigi käest toetust 833 eurot kuus, mis on oluliselt väiksem summa kui Eesti keskmine, aga omalt poolt panustasid nad 55 eurot kuus, mida on Eesti keskmisest palju rohkem. Viis suuremat linna, vastupidi, said riigilt 1005 eurot toetust, kuid maksid välja ainult 988 eurot ehk 17 eurot iga õpetaja kohta igas kuus kulutasid muudeks eesmärkideks. Väiksemaid väljamakseid tegid ka Tallinn ja Pärnu linn. Ma arvan, et omavalitsuste erinev suhtumine haridusse väärib ka arutelu ja tähelepanu. Nii et, head kolleegid, on omavalitsusi, kes on saanud hakkama, ja on neid, kus me peaksime ühiselt lahendusi otsima.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Selge on see, et õpetajate palka on võimalik tõsta selle abil, kui me liidame klasse ja sulgeme koole. Kas haridus- ja teadusminister ei võiks selleks, et ei tekiks spekulatsioone, avalikkusele välja käia skeemi, mis vastab sellele, et õpetajatele kindlustatakse 10%-line palgatõus? Miks seda ei ole tehtud?

Ma arvan, et see on kõige sisulisem küsimus, mida küsima peaks. Aga vastust ei saa anda üksnes haridusminister. Sellele küsimusele saavad vastuse anda kolm osapoolt koos: koolipidajad, -direktorid ja riik. Ma olen kogu aeg rääkinud, et õpetajate palga tõus saab tugineda ja peab tuginema kolmele sambale. Riigi lisarahastamine on üks kolmandik vajalikust ressursside kasvust. Teine kolmandik tuleb koolivõrgu korrastamisest. Mida ma silmas pean? Jah, ma pean silmas ka õpetajate arvu vähendamist, sest õpilaste arv on kahanenud juba üle 40%, aga õpetajate arv kaugeltki mitte nii palju, see ei ole peaaegu üldse kahanenud. Ma usun, et kui Eestis oleks iga õpilase kohta niisama palju õpetajaid kui Soomes, siis me suudaksime tagada õpetuse täiesti kvaliteetse ja tänapäevase taseme. See on koolikorralduslik küsimus, mille lahendamisel ma loodan tuge kõikidelt koolipidajatelt. Pean tunnistama, et väga paljudelt koolipidajatelt ma ka saan seda tuge. Väga paljudes kohalikes omavalitsustes on need otsused langetatud. Meil ei ole põhjust arvata, et nendes kohalikes omavalitsustes ja koolides on hariduse tase langenud. Pigem vastupidi: võrrelge näiteks Tallinna ja Tartut. Nüüd kolmas sammas. Ma olen korduvalt rõhutanud, et seda arvestades on 10% täiesti realistlik eesmärk. Kui meie kulutame kogu koolile eraldatud rahast alla 40% õpetaja palgaks ja ülejäänud raha läheb muudeks kuludeks, näiteks ülemääraste õppehoonete kütmiseks või sellise koolimaja ülalpidamiseks, kus ei õpi ühtegi õpilast, siis ei saa seda mõistlikuks majandamiseks pidada. Koolidirektoritel on piisavalt vabadust arutada, kuidas kasvatada õpetajate palgafondi vahendeid ja vähendada muid kulutusi.

Suur tänu, härra minister! Ka selle küsimuse arutelu on lõppenud.

Meil on jäänud arutada üks teema. Kolleeg Heljo Pikhof esitab veel kord küsimuse haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt on haridusliku erivajadusega õpilased lisaks nendele, kelle erivajaduse on tinginud puue või terviseseisund, ka need, kellel on õpiraskused, käitumis- või tundeeluhäired, kes on pikka aega koolist puudunud või kes ei valda piisavalt kooli õppekeelt. Hariduse infosüsteemis on kirjas enam kui 20 000 haridusliku erivajadusega last. Eriti hull on olukord Jõgeva, Lääne-Viru ja Põlva maakonnas. Te olete teinud reforme ja selle tagajärjel ei rahastata tugispetsialiste enam riigieelarvest. Kuidas tagatakse haridusliku erivajadusega õpilastele koolis vajaduse korral eripedagoogiteenus, sh logopeedi-, psühholoogi- ja sotsiaalpedagoogiteenus?

Aitäh, hea küsija! Hea, kui on endal pedagoogitaust. See võimaldab rahulikult, nii palju kui parasjagu mõistmiseks vaja on, seletada, missugune on Eesti õigusruum ja kuidas rahastatakse Eestis üldharidussüsteemi, sh tugispetsialistiteenust. Eesti taasiseseisvumise järel on koolide rahastamine, ka tugispetsialistiteenuse rahastamine, olnud koolipidaja ülesanne. Nii oli see kaks aastat tagasi ja nii oli see viis aastat tagasi. Riigikoolides katab kõik kulud riik, kohaliku omavalitsuse koolides kohalik omavalitsus ja erakoolides erakoolipidaja. Seaduse kohaselt toetatakse koole kulude katmisel ning aidatakse katta õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate töötasu. Kahel aastal oli seaduses võimalus kulutada õpetajate palgaraha ka tugispetsialistide tasustamiseks. See tõi kaasa olukorra, kus õpetajate palk hakkas riigi keskmise palgaga võrreldes äärmiselt kiiresti langema. See on kahetsusväärne. Seepärast oleme viimasel kahel aastal leidnud ja leiame ka praegu, et õpetaja palk peaks jõudma õpetaja kätte. Kindlasti on võimalik arutada ka tugispetsialistiteenuse rahastamise täiel määral riigi kohustuseks tegemist. Seni me seda teinud ei ole. Küll aga võin teile kinnitada, et haridusliku erivajadusega laste vajaduste arvestamiseks on 2014. aastal õpetajate palgaks eraldatud 12% rohkem raha kui eelmisel aastal. Samuti oleme koolide toetamiseks loonud maakondlike keskuste süsteemi.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof, esimene täpsustav küsimus!

Praxise 2011. aasta uuringu põhjal eelistavad koolide ja lasteaedade juhid ning õpetajad seda, et tugispetsialist oleks olemas just lasteaias või koolis. Maakonna tasemel pakutavaid eripedagoogi-, sh logopeedi- ja psühholoogiteenuseid ei peeta vajalikuks, sest juhtumipõhine lähenemine ei ole tõhus ega efektiivne. Need spetsialistid ei suuda analüüsida keskkonda, kus suhtlemis-, käitumis- ja õpiraskused tekivad, ega iga kooli ja kogukonna argielu. Selgunud on näiteks ka see, et nõustamiskeskuse spetsialisti ootejärjekord võib ulatuda mitme kuuni, aga konfliktolukord on vaja lahendada kohe ja praegu. Nõustamiskeskustes toimub ju teise astme nõustamine. Miks te eelistate toetada teise astme nõustamist, kui vajadus on esimese astme nõustamise järele?

Aitäh! Vajadus on nii esimese kui ka teise astme nõustamise järele. Keegi ei ole muutnud koolipidajate kohustust pakkuda tugiteenuseid kõikides koolides, nii nagu see on olnud viimased 20 aastat. Me ei kaota üht süsteemi ära, vaid loome lisasüsteemi juurde. Haridus- ja Teadusministeeriumi ning mitmete ekspertide hinnangul on eelkõige väiksemates koolides ligipääs kvaliteetsetele tugiteenustele tagasihoidlik. Te võite küsida, miks me siis ei pane spetsialiste nendesse väikestesse koolidesse tööle. Aga mõelgem natuke tegeliku olukorra peale, tõuskem paberitest veidi kõrgemale. Ligipääs tugiteenustele on kõige nõrgem nendes koolides, kus võib-olla töötabki ainult üks-kaks õpetajat. Ei ole ilmselt reaalne, et me saame sinna kooli lisaks ühele või kahele õpetajale palgata tööle eripedagoogi, logopeedi, psühholoogi või sotsiaalpedagoogi. Sellepärast on otsitud lahendusi ja leitud – muuseas, kaugeltki mitte omast tarkusest, vaid analüüsides teiste riikide üsna rikkalikku kogemust –, et üle kohaliku omavalitsuse piiride ulatuvate keskuste loomine koos vastutusvaldkondade ja teenindusstandardite kindlaksmääramisega on mõistlik lahendus. Veel kord ütlen, et me lõime midagi juurde ega ole mitte midagi ära võtnud.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Tegelikult te riigi raha eraldamata jätmisega ikkagi võtsite midagi ära. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt lähtutakse haridusliku erivajadusega õpilase õppe korraldamisel kaasava õppe põhimõttest, mille järgi ta õpib üldjuhul elukohajärgse kooli tavaklassis. Haridusliku erivajadusega õpilasi tavakooli kaasanud Vanalinna Hariduskolleegiumi direktor Kersti Nigesen on tõdenud, et selline õppevorm on viinud kooli pankroti äärele. Ma soovingi teada, kuidas motiveerida koole kaasama haridusliku erivajadusega lapsi tavaõppesse, kui seda täiendavalt ei rahastata. Veel üks asi. Ma ei mõelnud, et ühe-kahe lapsega koolis peaksid kõik eripedagoogid olemas olema. Neid spetsialiste saab ju koolide vahel jagada, lisaks on ühe-kahe lapsega koole väga vähe, võib-olla lausa üks.

Siis me jõudsime mulle üsna sümpaatselt ju samale järeldusele, et see keskuses töötav spetsialist ongi see spetsialist, kes teenindab mitut kooli. Selle arusaama eest teile aitäh! Mis puudutab nende koolide toetamist, kes on kaasava õppega kaasa läinud, siis ma sissejuhatuseks ütlen, et me peaksime endale aru andma, et haridusliku erivajadusega lapsed, kes kaasava õppe kaudu osalevad tavakoolis ja tavaklassis, ei ole mitte üksikud erandid, vaid neid on 17%, tähendab, iga kuues laps. Kui klassis on 24 last, siis iga kuues – jällegi statistiliselt võttes, aga kuidagi peab seda ju väljendama – on haridusliku erivajadusega. Igas Eesti täismahuga klassis on seega umbes neli haridusliku erivajadusega last. Kui need neli last kooli pankrotti viivad, siis ma arvan, et midagi on meie arusaamistes valesti. Mis puudutab neid koole, kes tegelevad raskemate juhtumitega ja kus on vaja eritingimusi, siis ma juba ütlesin, et nende koolide toetamisele oleme pööranud erilist tähelepanu. 2014. aasta eelarves on just haridusliku erivajadusega laste õppe toetamiseks eraldatud vahendid kasvanud 12%. Nagu juba öeldud, üldine vahendite kasv on 5,6%, haridusliku erivajadusega laste puhul on see kasv 12%. Nii et seda, millele te tähelepanu juhtisite, oleme rahastamispoliitika kavandamisel silmas pidanud.

Head kolleegid, infotunni aeg hakkab läbi saama. Kolleegid, suur tänu küsimuste esitamise eest! Lugupeetud peaminister ning haridus- ja teadusminister, suur tänu vastamise eest! Infotund on lõppenud.