Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Eesti on olnud aastaid täieõiguslik Lääne ruumi osa maailmas. Meie liikmesus NATO-s ja Euroopa Liidus on toonud kaasa olukorra, kus võime kindlalt öelda, et mitte kunagi varem ajaloos pole Eesti julgeolek olnud tagatud paremini kui praegu. See olukord ei ole aga iseenesestmõistetav. Hüvede nautimine tähendab ka vastutamist kollektiivse, st läänemaailma julgeoleku tagamise eest. Praegusel 21. sajandil tähendab vastutamine lisaks konventsionaalse sõja rünnakuks valmistumisele ka muude ohtudega tegelemist, nende hulgas on küberrünnakud, terrorism ja genotsiidioht kriisikolletes. Maailmas saab tõenäoliselt alati olema rohkem kriisikoldeid, kui on riikidel tahet ja võimet neid likvideerida. See aga ei tähenda, et Eesti peaks oma kasinatele võimalustele ja puuduvatele elulistele huvidele viidates kõrvale hoidma. Vastupidi, Eesti peab kaaluma oma võimalusi anda jõukohane panus seal, kus seda on hädasti vaja, kus meie panus on nii märgilise tähendusega kui ka annab sisulist lisaväärtust.
Nüüd olukorrast Kesk-Aafrika Vabariigis lähemalt. Sealne kriis on üks maailma põletavaimaid. Pole kahtlust, et ka Eesti abi on väga oodatud. Kesk-Aafrika Vabariik on umbes Ukraina-suuruse pindalaga ja 4,5 miljoni elanikuga riik. See on hajusa asustusega maa, kus riigivõimu toimimine on ohtu sattunud. Kahe kogukonna vahel eskaleerunud konflikti ei ole võimalik lahendada ilma välise sekkumiseta. Praeguseks on Séléka-nimelise, peamiselt moslemitest koosneva ja neile vastukaaluks tekkinud, peamiselt kristlasi koondavate rühmituste kokkupõrgetes hukkunud tuhandeid inimesi. 2,4 miljonit elanikku ehk pool elanikkonnast vajab arsti- ja humanitaarabi. Ligi miljon elanikku ehk neljandik rahvast on põgenikud, kes on vägivalla kartuses oma kodust lahkunud. Seetõttu on kahe kogukonna vaenutegevuse maandamise kõrval võtmeküsimus humanitaarabi toimetamine abivajajateni. See on tõeline logistiline ja julgeolekuline väljakutse.
Kõike seda arvestades otsustas rahvusvaheline üldsus eesotsas Prantsusmaaga läinud aasta detsembris konflikti otsustavalt sekkuda. ÜRO Julgeolekunõukogu tegi vaenutegevuse lõpetamise ja humanitaarabi kohaletoimetamiseks tingimuste loomise ülesandeks Aafrika Liidu vastavale rahuvalvemissioonile ja seda toetavatele prantslastele. Humanitaarabiks ja elementaarsete teenuste taastamiseks eraldasid Euroopa Liit, ÜRO, Ameerika Ühendriigid ja teised organisatsioonid jaanuaris enam kui 500 miljonit dollarit. Eesti toetas Kesk-Aafrika Vabariiki 2013. aastal kokku 130 000 euroga. Sel aastal on Välisministeerium lubanud vägivalla all kannatavate sisepõgenike olukorra leevendamiseks anda 100 000 eurot.
Olgu lisatud, et nii Välisministeeriumi rahaline abi kui Kaitseministeeriumi plaanitud sõjaline abi Euroopa Liidu missiooni raames pole vastuolus Välisministeeriumi eestvedamisel koostatava Eesti Aafrika-strateegiaga. Eesti oluline liitlane Prantsusmaa palus rahvusvahelist õigust järgides humanitaarsetel, moraalsetel ja julgeoleku kaalutlustel Euroopa Liidu teistelt riikidelt abi ÜRO seatud eesmärkide täitmiseks. Eesti oli esimene, kes oma abipakkumise avalikult välja ütles. Ma arvan, et see oli positiivne eeskuju teistele Euroopa Liidu riikidele. Me avaldasime sellega ka selget poliitilist toetust Prantsusmaale.
Nagu juba kuu aega tagasi arvata võis, ei jää Prantsusmaa ja Eesti ainsateks Euroopa Liidu Kesk-Aafrika Vabariigi missiooni panust andvateks riikideks. Rootsi, Suurbritannia ja Poola on teatanud, et toetavad õhutranspordil, Leedu pakub logistilist toetust ning Soome kavatseb missiooni panustada kaitseväelastega. Lisaks on veel pikk nimistu teistest riikidest, kes oma panust kaaluvad või on asja juba ära otsustanud, kuid pole sellest avalikkust veel teavitanud.
On teada tõsiasi, et koostöö operatsioonidel tugevdab riikide liitlassuhteid. Meie huvides on tugevdada kahepoolset sidet riigiga, kelle keskne roll Euroopa ja Atlandi-ülestes asjades on viimastel aastatel veelgi kasvanud. Prantsusmaa on üks ÜRO Julgeolekunõukogu viiest alalisest liikmest, tuumariik ja sõjaliselt Euroopa võimekaimaid jõude. Mis olulisemgi: Prantsusmaa on viimastel aastatel korduvalt tõestanud, näiteks Liibüas ja Malis, et tal jätkub poliitilist tahet seda jõudu ka rakendada. Siinkohal on paslik meelde tuletada, et Balti õhuturbemissioon, mille raames liitlaste lennukid kaitsevad meie õhuruumi, on sisuliselt samuti sõjaline operatsioon. Prantsusmaa on alates missiooni käivitamisest aastal 2004 käinud meie õhuruumi turvamas neljal korral. Rohkem on siin käinud ainult Saksamaa – kokku viis korda.
Nüüd veidi õiguslikust raamistikust ja Euroopa Liidu missioonist. Praegu on konfliktipiirkonnas ligi 4600 Aafrika Liidu mandaadiga sõjaväelast, Prantsusmaa operatsiooni Sangaris raames aga 1600 Prantsuse sõdurit-ohvitseri. Nendest üksustest jääb olukorra stabiliseerimiseks väheks. ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 28. jaanuaril vastu resolutsiooni nr 2134, millega anti Euroopa Liidule mandaat alustada kuue kuu pikkust missiooni Kesk-Aafrika Vabariigis ja kasutada seejuures kõiki vajalikke meetmeid julgeolekuolukorra stabiliseerimiseks. Jaanuaris saatis Kesk-Aafrika Vabariigi ajutiseks presidendiks valitud Catherine Samba-Panza Euroopa Liidule ametliku abipalve konflikti sekkuda.
Eesti sõjalise panustamise aluseks saab olla Riigikogu otsus kaitseväelaste kasutamise kohta Euroopa Liidu missioonil Kesk-Aafrika Vabariigis, mis tugineb ÜRO resolutsioonile ja eilsele Euroopa Liidu Nõukogu otsusele Euroopa Liidu sõjalise operatsiooni kohta Kesk-Aafrika Vabariigis. Euroopa Liidu missiooni eesmärk on toetada kuue kuu vältel Aafrika Liidu ja Prantsusmaa operatsioone, et luua turvaline julgeolekuolukord pealinnas Banguis ja selle lähiümbruses, seda eelkõige eesmärgiga tagada humanitaarabi kättesaadavus. Lõplik eesmärk on, et pärast missiooni lõppu saaks Aafrika Liidu juhitav missioon AFISM–CAR hakata tegutsema stabiilses julgeolekukeskkonnas. Euroopa Liidu missioon annab Aafrika Liidu loodavale missioonile aega täisvõimsuse saavutamiseks.
Nüüd julgeolekusituatsioonist ning kaitseväelaste ettevalmistusest võimalikuks missiooniks. Kesk-Aafrika Vabariik on ebastabiilne ja vägivaldne kriisipiirkond. Taoliste missioonide korral ei saa kunagi välistada erakorraliste olukordade teket. Samas peame meeles pidama, et Eesti kaitseväelaste roll Kesk-Aafrika Vabariigis kujuneb teistsuguseks, kui nad on viimase kümne aasta jooksul harjunud Afganistanis täitma. Afganistanis on Eesti kaitseväelaste ülesanne toetada Afganistani keskvõimu ja julgeolekujõude võitluses mässulistega. Eesti kaitseväelaste ülesanne Kesk-Aafrika Vabariigis oleks julgestus- ja toetusoperatsioonide läbiviimine, et võimaldada Prantsusmaa ning Aafrika Liidu rahuvalveoperatsiooni MISCA üksustel teisi operatsioone läbi viia. See haakub enne öeldud Euroopa Liidu peamise eesmärgiga, milleks on tingimuste loomine humanitaarabi tagamiseks pealinnas Banguis ja selle lähiümbruses.
Olgu lisatud, et Kesk-Aafrika Vabariigi elanikud ei suhtu praegu võõrvägedesse tõrjuvalt. MISCA ja Prantsusmaa üksuste vastu ei ole ilma ühe selge erandita otseseid rünnakuid toimunud. Selleks erandiks on MISCA raames riigis viibivad Tšaadi üksused, keda on seostatud konflikti ühe osapoolega. Tegu on MISCA osaliste hulgas ainukese islamiriigiga, mistõttu neid üksusi peetakse erapoolikuks. Aga nagu öeldud, üldiselt on kohaliku elanikkonna suhtumine võõrvägesid toetav, kuna just nemad tagavad humanitaarabi turvalise kohalejõudmise ning aitavad kaasa vägivalla ärahoidmisele.
Ma rõhutan, et konflikt on eelkõige kohalike vaenupoolte vahel, kes üldiselt väldivad võrreldamatult parema väljaõppe ja relvastusega võõrüksusi. Eesti kaitseväelastel on suurepärane väljaõpe ning ka varasemad operatsioonipiirkondades teenimise kogemused olemas. Ettevaatava planeerimise raames on missioonile siirduv üksus praeguseks komplekteeritud ja alustatud on missioonieelset väljaõpet. Tegemist oleks Scoutspataljoni jalaväerühmaga ja neid toetava väikese logistikaüksusega, kellest enamiku moodustavad 2012. aasta novembris Afganistani missioonilt naasnud elukutselised kaitseväelased, kes võtaksid väekaitse huvides kaasa ka Pasi soomukid.
Olenemata julgeolekukorra võimalikust paranemisest või halvenemisest jäävad alles terviseriskid, nagu näiteks malaaria ja muud regioonispetsiifilised haigused. Neid riske saab maandada nii vaktsineerimisega kui ka meditsiinilise ja hügieenilise profülaktikaga. Sellele on võimaliku missiooni ettevalmistamise käigus mõeldud ning ka vastavad abinõud tarvitusele võetud. Üksus on võimeline oma võitlejatele esmatasandi arstiabi osutama, keerukama abi tagab Euroopa Liidu missioon.
Kuna kriisile on vaja kiirelt reageerida, on Eesti üksus valmis Riigikogu positiivse otsuse korral siirduma Kesk-Aafrika Vabariiki nii pea, kui Euroopa Liidu missioon selleks õiguslikud ja muud tingimused loob. Kaitsevägi on valmis üksuse välja saatma märtsi alguses. Eesti ei planeeri pikaajalist Kesk-Aafrika Vabariigi missioonil osalemist. Jalaväerühma missioon oleks ühekordne ning kestaks neli kuud alates missioonile siirdumisest. Riigikogu otsuse eelnõus on kirjas, et missioonile võib saata maksimaalselt 55 kaitseväelast. Ka jätaks see võimaluse nelja kuu möödudes ning Euroopa Liidu missiooni võimaliku jätkumise korral saata missiooni staapi kuni viis staabiohvitseri. See, millal täpselt Euroopa Liidu missioon algab ja täielikult rakendub, selgub lähinädalatel.
Veidi ka missiooni kuludest. Esialgsetel hinnangutel kujuneb Eesti missiooni maksumuseks kuni 2,7 miljonit eurot, mis kaetakse Kaitseministeeriumi valitsemisala tänavusest eelarvest. Kuigi Kesk-Aafrika Vabariik näib meile kauge ja meisse mittepuutuv paik, on seosed meiega ilmselged. Eesti on osa lääne kultuuri- ja väärtusruumist, seega me püüame võimaluste piires aidata kaasa kriisiolukordade lahendamisele. Oleme osa Euroopa Liidust ning seejuures mitte üksnes selle tarbiv, vaid ka panustav osa. Kui tahame tugevat Euroopa Liitu, kui tahame, et selle liikmesriigid tegutseksid ühiselt, on igati vajalik sellele ka omalt poolt kaasa aidata. Kui jaanalinnu kombel pead liiva alla pannes ignoreerida kriisipiirkondi, on vaid aja küsimus, millal sealsed probleemid kanduvad kui mitte meie enda hoovi, siis vähemalt Euroopa ühisesse tagaõue, näiteks põgenikevoolu ja kõige sellega kaasneva näol. Parem lahendada probleemid eos ja kiiresti kui tegelda pikka aega nende tagajärgedega.
Toon siinkohal kaks näidet. Üks on Afganistan, mille pikaaegsete probleemide lahendamisse on rahvusvaheline kogukond panustanud rohkem kui kümme aastat kestnud sõjalise missiooniga. Teine positiivne näide on Mali, kus varases faasis samuti Eesti osalusel on rahvusvaheline kogukond suutnud kriisi eskaleerumise ära hoida.
Lõpetuseks kõige olulisem. Me peame väärtustama inimõigusi ning reageerima nende rikkumisele ja ka sellele viitavatele varastele ohumärkidele. 1994. aasta jaanuari algul saatis Kanada kindral Roméo Dallaire, kes juhtis ÜRO vägesid Rwandas, ÜRO peakorterisse faksi, kus ta selge sõnaga hoiatas peatse genotsiidi puhkemise eest. Teda ei võetud kuulda. Sama aasta aprillis alanud genotsiidis hukkus pea miljon tsiviilisikut.
Ma palun Riigikogul seda missiooni arutada ja valitsuse esitatud otsust toetada. Aitäh teile!