Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu kolmanda töönädala neljapäevast istungit. Nüüd, lugupeetud kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, kolleeg Yana Toom!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Mul on Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle anda arupärimine sotsiaalminister Taavi Rõivasele. See arupärimine puudutab alkoholipoliitikat. Nimelt, enam kui aasta tagasi avalikustas Sotsiaalministeerium alkoholipoliitika rohelise raamatu esialgse variandi. Nimetatud dokument paneb paika alkoholipoliitika arengusuunad. Rohelisse raamatusse koondatud meetmete eesmärk on vähendada alkoholi liigtarvitamist Eestis. Pärast aasta kestnud arutelusid on roheline raamat valitsusele esitamiseks valmis, kuid dokumendi muutunud sisu on sattunud kriitika alla. Puudusena tuuakse välja, et rohelises raamatus välja toodud alkoholi tarbimise vähendamise meetmed ei ole piisavad. Näiteks oleksid rohelise raamatu esialgse versiooni järgi 1. juuni ehk lastekaitsepäev ja 1. september ehk õppeaasta esimene päev olnud alkoholivabad päevad. Muudatuste tõttu on nüüd rohelises raamatus vaid sõnastus, et ühiskonnas tuleks kujundada hoiak, et nendel päevadel alkoholi ei tarbita. Eespool nimetatule lisaks ei ole Sotsiaalministeeriumis valminud konkreetseid ettepanekuid alkoholi miinimumhinna kehtestamiseks. Seoses sellega on meil härra Rõivasele viis küsimust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud kolleegid! Nii nagu Eesti riik peaks Kohtla-Järve perekonnale andma võimaluse heastada oma teadmatusest tehtud viga, kui Kristina Brujeva saab täisealiseks ja tal on võimalik loobuda Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest, nii annab ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon neile Riigikogu liikmetele, kes teisipäeval hääletasid meie eelnõu vastu, võimaluse asjaga veel kord lähemalt tutvuda ning toetada kodakondsuse seaduse § 29 muutmise seaduse eelnõu, mille ma siinkohal uuesti ja muutmata kujul Riigikogu menetlusse annan. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus selle menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab sellele seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.
Head kolleegid, nüüd väike päevakorra täpsustus. Täna on meil üks päevakorrapunkt, õiguskantsleri ettepanek riigilõivuseaduse ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja halduskohtumenetluse seadustiku koostoime normide Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimiseks (nr 25). Põhiseaduskomisjoni ettekande teeb põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste ning õiguskomisjoni ettekande õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants.

Asume tänase päevakorrapunkti menetlemise juurde. Arutelul on õiguskantsleri ettepanek riigilõivuseaduse ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja halduskohtumenetluse seadustiku koostoime normide Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Kuid enne, kui ma kutsun lugupeetud õiguskantsleri kõnepulti, tahan teile rääkida, kuidas me seda ettepanekut menetleme. Kõigepealt on õiguskantsler Indrek Tederi ettekanne, mis kestab kuni 20 minutit, siis on põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste ettekanne, mis kestab samuti kuni 20 minutit, ning viimane on õiguskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi ettekanne, mis kestab ka kuni 20 minutit. Palun tähelepanu! Riigikogu liige võib igale ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Läbirääkimistest on võimalik osa võtta kõigil. Lõpuks paneme hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Ettepaneku vastuvõtmiseks on vaja poolthäälteenamust.
Alustame. Ma palun kõnepulti lugupeetud õiguskantsleri Indrek Tederi!

Austatud juhataja! Kõrgeauline parlament! Tsiteerin põhiseaduse § 15: "Igaühel (Rõhutan, et igaühel. – I. T.) on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse." Minu meelest on see äärmiselt oluline. Aga kas ikka iga isik saab pöörduda kohtusse, kui kohtulõivud on liialt kõrged? Põhiseaduse § 12 sätestab väga üheselt ja selgelt võrdsuspõhiõiguse. Tulenevalt võrdsuspõhimõttest koosmõjus põhiseaduse §-ga 15 ja ka teistest normidest on isikul õigus pöörduda kohtusse. Samas näeb võrdsuspõhimõte ka ette, et kohtusse pöördumise riigilõiv peab olema mõistlik ja minimaalne, see ei tohi kujutada endast takistust. Kas eri valdkondades see nii ka tegelikult on? Kahjuks ei ole.
Analüüsisin õigusnorme ja järeldasin, et seadusandja ei ole loonud kohtusse pöördujate ja kohtunike jaoks normi, kuidas arvutatakse põhiseadusega kooskõlas olevat riigilõivu, kui kohus tunnistab riigilõivu ettenägeva normi põhiseadusega vastuolus olevaks ja peab määrama uue, põhiseadusega kooskõlas oleva riigilõivu. See on oluline probleem, mille tõttu palun teil muuta paar aastat tagasi kehtinud riigilõive, mis olid liialt kõrged ja seetõttu põhiseadusega vastuolus. 2012. ja 2013. aastal tegeles Riigikohus üle 50 selleteemalise menetlusega ning leidis, et riigilõivud olid liialt kõrged ja seetõttu põhiseadusega vastuolus. Samuti on 2014. aastal juba esitatud kuus uut riigilõivu põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotlust. Probleem on praegu kohtutes arutlusel olevates asjades, mis said alguse siis, kui lõivud olid väga kõrged. Need kohtuasjad on järjepanu jõudnud ja ka veel jõuavad Riigikohtusse. Vanade lõivude õiguspärasust on võimalik veel praegugi hinnata tänu kohtute antud tõlgendusele, et riigilõivu suuruse põhiseadusele vastavuse küsimust saab tõstatada väga pikka aega.
Meenutan, et 1. juulil 2012 jõustusid riigilõivud, mis olid varasematest palju väiksemad. Tunnustasin toona justiitsministri ja seadusandja tegevust. Ühtlasi lootsin, et sellega on väga kõrgete riigilõivudega seonduv probleem lõppenud. Praktika näitas aga midagi muud.
Kui öelda, et riigilõiv on kohtusse pöördumise õiguse piirang, siis peab see vastama kõikidele põhiseaduse nõuetele. Esiteks saab põhiõiguse piirangu kehtestada ainult seadusandja. Teiseks, piirangu sisu ja ulatuse saab määrata ja peab määrama seadusandja. Õigus peab olema määratletud ja etteaimatav ning kohtlema kõiki võrdselt. Praegu see nii ei ole, vaid õiguses on lünk.
Toon mõne näite. Lähtun seadusandja kaalutlusest, et mida suurem on hagi hind, seda kõrgem on riigilõiv. Ühte asja arutades leidis kohus, et 6391 euro suurune riigilõiv on ülemäära kõrge, ning määras, et inimene peab tasuma põhiseaduspärast riigilõivu 3531 eurot. Teises asjas määras kohus 7349 euro suuruse, põhiseadusega vastuolus oleva riigilõivu asemel riigilõivuks 1500 eurot. Kas see on loogiline? Järgmises näites tunnistasid kaks kohut täpselt ühesuuruse ehk 17 895 euro suuruse riigilõivu põhiseadusvastaseks ning määrasid uueks riigilõivuks ühel juhul 1000 eurot ja teisel juhul 4154 eurot. Kas selline sarnases olukorras olevate isikute ebavõrdne kohtlemine ei ole mitte meelevaldne? Rohkem näiteid on näha minu ettepaneku lisana koostatud tabelis.
Praegune olukord on puudutatud isikute hulka ja kohtusse pöördumise õiguse kaalukust arvestades minu hinnangul ebamõistlik ja põhiseadusega vastuolus. See on põhiseaduslik probleem ja vajab seadusandja sekkumist. Leian, et mõistlik on sätestada norm, et 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 kehtinud liigkõrged riigilõivud muudetaks väiksemaks.
Võib küsida, kas selline uus ja isikute jaoks soodne norm ei tekita uut tungi kohtusse pöörduda, vanu riigilõive vaidlustada ja riigilt raha tagasi nõuda. Leian, et vastus sellele küsimusele on eitav. Üldiselt kaitstakse oma subjektiivset õigust. Üks seaduslikkuse põhimõtte oluline osa on tegutsemine seaduste ja nendes paikapandud tingimuste ja korra, sh tähtaegade raames. Kui isikule on antud vaidlustamiseks võimalus ja aeg, siis tuleb neid kasutada, arvestades kehtivaid mängureegleid.
Austatud Riigikogu! Soovin rõhutada, et liiga kõrgete riigilõivude probleem ei seisne ainult eelkirjeldatud sätte puudumises, vaid see probleem on märksa suurem. Leian, et õigusriigi põhimõttega ei ole kooskõlas, et kohtud, kõik põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses arvamust andvad asutused ja isikud ning menetlusosalised tegelevad praegugi küsimusega, kas 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivumäärasid sisaldanud normid olid põhiseaduspärased või mitte. Kohus võib neisse menetlustesse sisuliselt uppuda. Seadusandja võiks ka selle probleemi lahendada. Tänan!

Suur tänu, härra õiguskantsler! Asume küsimuste juurde. Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Väga austatud härra õiguskantsler! Ma mäletan, et kui lõive tõsteti, siis tõsteti neid ikka väga-väga palju. See oli vist aastal 2009. Kohtusse pöördumise riigilõiv oli meil näiteks 14 korda kõrgem kui Rootsis ja 6–7 korda kõrgem kui Venemaal. Kui paar aastat tagasi neid lõive alandati, siis ega seda ei tehtud nii väga koalitsiooni vabast tahtest. Ma mäletan, et teie tegite Riigikogus sel teemal ettekande ja alles pärast seda lõive muudeti. Aga kas teie meelest on praegu kehtivad lõivud õiglased ja põhiseadusega kooskõlas?

Tähendab, kas peale 2012. aastat? Jah, ka seda ma analüüsisin. Minu meelest on see lõiv praegu kuni 10 500 eurot ja on ka küllaltki kõrge.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra õiguskantsler! Nüüd kutsun ma ettekandeks kõnepulti põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Pean alustama oma ettekannet väikese märkusega selle kohta, et meie lähtusime komisjonis oma seisukoha kujundamisel ja ettekande ettevalmistamisel õiguskantsleri 16. jaanuaril s.a esitatud kirjalikust tekstist. Täna õiguskantsleri ettekantud tekst oli mõnevõrra muudetud ja teiste rõhuasetustega.
Õiguskantsler tutvustas ja põhjendas oma ettepanekut nr 25 põhiseaduskomisjoni ees 27. jaanuaril 2014. Tutvustusele järgnes intensiivne mõttevahetus, mille jooksul mitmed komisjoni liikmed väljendasid kahtlusi ja õiguskantsleri seisukohast erinevaid arusaamu. Komisjoni liikmed möönsid probleemi olemasolu, kuid nägid selle tekke põhjusi ja lahendusi õiguskantslerist mitmeti erinevalt.
Kokkuvõtlikult öeldes leidis õiguskantsler, et riigilõivuseadus, tsiviilkohtumenetluse seadustik ja halduskohtumenetluse seadustik on vastuolus põhiseaduse §-dega 3, 11, 12, 13 ja 14, § 15 lõikega 1 ning § 24 lõikega 5 nende koostoimes. Õiguskantsler arvas, et põhiseadusega kooskõlas ei ole õigusnormi puudumine, mis näeks ette riigilõivu suuruse arutamise olukorras, kus kohus on jätnud põhiseadusvastasuse kaalutlustel 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivu ettenägeva normi kohaldamata. Teisisõnu, õiguskantsler soovib, et seadusandja, Riigikogu, annaks ajavahemiku 1. jaanuar 2009 kuni 30. juuni 2012 kohta põhiseaduspärase suurusega riigilõivu normi või normid.
Kuid küsime, esiteks, kas ainuvõimalik lahendus on tingimata uue üldnormi või uute üldnormide andmine või on siin ka muid võimalusi. Teiseks, milline on põhiseaduspärase suurusega õigusnorm? Kui kohus on tuvastanud selle, mis ei ole põhiseaduspärane, siis on loogiline eeldada, et ta teab ka seda, milline on või oleks põhiseaduspärane lahendus või lõivu suurus.
Lühiselgituseks ja meenutuseks ütlen niipalju, et nimetatud ajavahemikul, s.o majanduslanguse ajal, tõstis seadusandja riigilõive oluliselt, mis tekitas kohtusse pöördumise ja kohtule juurdepääsu võimalikkuse või võimatuse probleemi. Alates 1. juulist 2012 on riigilõive küll alandatud, kuid kohtutest on läbi käinud kümneid kohtuasju, mille lahendid on kõrged riigilõivud tagasiulatuvalt põhiseadusvastaseks tunnistanud. Riigilõive alandades ei näinud seadusandja aga õiguskantsleri arvates ette "sõnaselget ja läbimõeldud lahendust nendeks juhtudeks, mil isik, kes on kohtusse pöördunud varasemalt (tasudes ühtlasi enne 01.07.2012 kehtinud seaduse alusel arvutatud suurema riigilõivu) ...". Väidetavalt on see kaasa toonud õigusselgusetuse ja sellest tuleneva ebavõrdse kohtlemise, sh juba kehtetute riigilõivude jätkuva rakendamise.
On tõsi, et kohtusse pöördumise õigus on põhiseadusega tagatud põhiõigus (põhiseaduse § 15 ja § 24 lõige 5). Põhiseaduse §-de 13, 14 ja 15 koostoimes tagatud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab samal ajal nii isiku õigust pöörduda kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja kõnealuse õiguse tõhusaks teostamiseks vajalik. Sedastanud riigi kohustatuse, tuleb küsida, kes on see riik. Kas see on ainult seadusandja, kõnesoleval juhul Riigikogu, või on riik ka kohtud? Ilma igasuguse kahtluseta on meie põhiseaduse teksti ja doktriini kohaselt riik ka kohtud, kelle olemuslik ja põhiseaduslik ülesanne on tagada õiguse ühtlane ja ühetaoline kohaldamine ning põhiõiguste kaitse kooskõlas põhiseaduse normide ja printsiipidega. On ju meie kohtutel ka põhiseaduslikkuse järelevalve funktsioon ning Riigikohtul lasub kohustus kassatsioonimenetluse ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu tagada õiguse ühetaoline ja põhiseaduspärane kohaldamine ka olukorras, kus õigusnormistik on ajas olnud erinev, isegi vastuoluline või mitmeti tõlgendatav. Seda kohtud, sh Riigikohus, päev päeva kõrval teevadki. Jääb raskesti mõistetavaks, miks riigilõivude ühetaoline ja põhiseaduspärane kohaldamine on ületamatu raskus.
Õiguskantsler esitas veenvalt näiteid selle kohta, kuidas tegelikus kohtupraktikas on kohtud pidanud võimalikuks rakendada, esiteks, kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivumäärasid, teiseks, alates 1. juulist 2012 kehtima hakanud uusi määrasid ja, kolmandaks, kohtu enda hinnangul põhiseaduspärase suurusega riigilõivumäärasid. Nii et on kolm toimimisviisi. On raske mõista, miks Riigikohus ei võiks oma lahendis probleemset olukorda üldistada ja leida põhiseaduspärase lahenduse, mis annaks võimaluse arvestada olukorda ja üksikjuhtumite eripära. See ei tähendaks uute riigilõivumäärade kehtestamist, vaid alamal seisvatele kohtutele seadusest tulenevate võimaluste raames tõlgenduslike juhiste andmist olemasolevate, piiratud arvu ja piiratud aja jooksul tekkinud juhtumite kohta. Nii saaks lõpetada üksikjuhtumite kaudu probleemile reageerimise, mis kogu süsteemi koormab. Senine praktika ei ole kooskõlas ei menetlusökonoomika, otstarbekuse ega kõrgema kohtu olemusliku funktsiooniga.
Lõpetuseks. Põhiseaduskomisjon konstateeris probleemi olemasolu ning kutsub täiskogu üles seda järeldust ja õiguskantsleri ettepanekut toetama. Samas olime üsna erinevat meelt selles, kuidas probleemile reageerida. See tingis ka eelöeldu. Riigilõivud kuuluvad oma sisult õiguskomisjoni pädevusse. Võimalik, et õiguskomisjon koos Justiitsministeeriumiga jagab meie järeldust või leiab mingi teise, probleeme lahendava seadusandliku lahenduse. Selleks soovime õiguskomisjonile terast meelt ja jõudu! Arutlus meie komisjonis näitas – seda möönis ka õiguskantsler –, et uue fikseeritud riigilõivumäära retrospektiivne rakendamine võib olukorda veelgi keerulisemaks muuta ja tuua kaasa uusi vaidlusi, seda nii kohtule juurdepääsu kui ka võrdse kohtlemise pinnalt. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Rait Maruste! Teile küsimusi ei ole. Ma kutsun kõnepulti õiguskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi!

Tere päevast, lugupeetud esinaine ja lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon samamoodi nagu põhiseaduskomisjon arutas õiguskantsleri ettepanekut, mis seekord kandis numbrit 25, oma 27. jaanuari istungil. Kohal oli ka ettepaneku tegija õiguskantsler Indrek Teder ise koos oma nõuniku Helen Kranichiga.
Enne kui ma lähen õiguskomisjoni arutelu käigu juurde, annan väikese vastuse Marika Tuus-Lauli küsimusele, kui palju on paras. Kõik, kellel on käes õiguskantsleri ettepanek nr 25, mis tõepoolest, nii nagu kolleeg Rait Maruste juba mainis, oma olemuselt on hulga diskuteeritavam kui eelmine, 24. ettepanek, võiksid vaadata ettepaneku lisa, et näha, kuidas kohus on varasemate lahendatud juhtumite puhul käitunud. Kui me vaatame põhiseadusega vastuolus oleva lõivu suurust ja alates 1. juulist 2012 kehtiva riigilõivu suurust, siis näeme, et kohtud on pidanud võimalikuks, et põhiseaduspärane lõiv on juba nende kahe vahel. Toon stiilinäite: põhiseadusvastaseks on loetud lõiv suurusega 4400 eurot, aga põhiseaduspäraseks lõiv suurusega 2029 eurot ja lõpuks on selgunud, et uus lõiv on hoopiski 950 eurot. Nii et ka kohus on pidanud võimalikuks hoopis kõrgemat põhiseaduspärast lõivu kui see uus Riigikogus sätestatu. Aga see oli selline vahepala.
Probleemi olemust ei ole ilmselt mõtet enam ümber jutustada, seda on eelkõnelejad juba väga veenvalt teinud. Räägin lihtsalt nendest rägastikku moodustavatest paragrahvidest, millest õiguskantslergi rääkis. Minu arvates on meie vaatevinklist võttes õiguskantsleri käsitluses kõige olulisem põhiseaduse § 3, mis räägib seadusandja kohustusest tegutseda. Kõik ülejäänud paragrahvid, millega vastuolu siin välja on toodud, räägivad lihtsalt inimese õigusest saada õiglaselt koheldud, kohtus käia, edasi kaevata või mida iganes.
Aga nüüd lähen komisjoni arutelu juurde. Kuna õiguskantsler tuli meie juurde põhiseaduskomisjonist, siis kõigepealt tundsimegi huvi, millega seal tegeldi. Sellest oleme täna eelkõneleja abil ülevaate saanud. Järgmisena küsisime õiguskantslerilt seda, kus ta siis varem oli. Me ei teinud seda mitte pahatahtlikult, aga meile kõigile teadaolevalt ei olnud see probleem sellise teravusega üldse arutlusel siis, kui me menetlesime praegu kehtivaid seaduspäraseid riigilõive. Ka siis oleks võinud see probleem ju tegelikult üles kerkida. Õiguskantsler ütles, et ta on asjaga tegelnud ja pöördunud Riigikohtu poole ettepanekuga anda soovitus alama astme kohtutele ühetaoliseks käitumiseks põhiseaduspärase lõivu määramise küsimuses. Seda käsitles kolleeg Rait Maruste oma ettekandes põhjalikumalt. Aga paraku ei ole sellest õiguskantsleri soovitusest kohtusüsteemis asja saanud, põhjust ma ei tea.
Tundsime ka huvi, kas lisaks nendele juhtumitele, kui lõiv on põhiseadusvastaseks tunnistatud, on analoogia põhjal oodata veel nõudeid riigi vastu. Sellele küsimusele vastates ütles õiguskantsler komisjonis, et ta kahtleb, et see on võimalik. Täna, nagu te kuulsite, oli ta väga selgesõnaline ja ütles, et ei, see ei ole võimalik ning selle põhjused tulenevad jälle seadusest ja seaduse piiridest. Tõepoolest, kui kellelgi on pretensioone, siis peaksid need olema esitatud seaduses antud aja kestel. Kõiki teisi juhtumeid on kohtus menetletud n-ö põhiseadusvastaste lõivudega ja keegi pole menetluse jooksul seda probleemi tõstatanud. Õiguskantsleri nõunik lisas, et ettenähtud ajal oma nõudmise esitamise kohta on olemas ka Riigikohtu lahend. Rääkides võimalikest lahenditest arvas õiguskantsler, et siin võiks olla ka näiteks mingisugune konkreetne summa, näiteks 1000 eurot või alla selle.
Arutasime, kuidas saaks juhul, kui me õiguskantsleriga nõustume, seaduslünka kõige paremal viisil täita. Õiguskomisjoni esialgse hinnangu järgi võiks esimene lahenduskoht olla riigilõivuseadus, kus saaks sätestada käitumisjuhise põhiseadusvastaste lõivude käsitlemise kohta. Meie arvamus on, et mingisuguse neljanda variandi sissetoomine lisaks kolmele kohtus juba kasutuses olevale võimalusele ei ole võib-olla päris adekvaatne. Tegemist ei ole mitte ühe loomatoiduga, mis viiel erineval moel hea on. Alates 2012. aasta juulist kehtivad riigilõivud on üldjoontes ajale vastu pidanud, kuigi on olemas ka Riigikohtu lahend elektrooniliselt ja paberil esitatud avalduste erineva käsitlemise kohta tsiviilkohtumenetluses. Nimelt on Riigikohus tunnistanud riigilõivuseaduse § 57 lõiked 1 ja 15 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis sätestab tsiviilkohtumenetluses avalduse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel. Aga üldiselt, nagu ma ütlesin, on uus lõivustik ajale vastu pidanud.
Arutelu tulemusena leidis õiguskomisjon, et teeb täiskogule soovituse õiguskantsleri ettepanekuga nõustuda, kuid möönab, et see lahendus ei ole nii lihtne, kui tundus olevat eelmise, 24. ettepaneku lahendus. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marko Pomerants! Küsimus on kolleeg Valeri Korbil.

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Mis sa arvad, kas see, et õiguskantsler käib iga nädal siin, et meile ettepanekuid teha ja üle vaadata neid seadusi, mis me varem vastu oleme võtnud, kestab veel pikalt? Kas me ka ise saame midagi teha, et see nii pikalt ei kestaks?

Aitüma! Vaadake, kui kaua, kui mitu töönädalat on õiguskantsler ametis olnud. Ta on jõudnud õnneks (ma küll ei tea, kas seda sõna "õnneks" sobib siin kasutada) aga alles 25. ettepanekuni. Nii et nii hull see asi ei ole.

Rohkem küsimusi ei ole. Veel kord suur aitäh kolleeg Marko Pomerantsile! Kolleegid, nüüd on võimalik alustada läbirääkimisi. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Me võime minna hääletuse juurde. Kutsume kolleegid saali.
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, 1 jäi erapooletuks. Ettepanek on vastu võetud.
Kolleegid, kuna Riigikogu toetas õiguskantsleri ettepanekut, teen Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152 kohaselt õiguskomisjonile ülesandeks algatada eelnõu riigilõivuseaduse ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja halduskohtumenetluse seadustiku koostoime normide kooskõlla viimiseks Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Head kolleegid, istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 10.36.