Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 39 Riigikogu liiget, puudub 62.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kaitseminister Urmas Reinsalu, justiitsminister Hanno Pevkur.
Head kolleegid, kuna täna on registreeritud kaheksa küsimust, siis kohapeal registreeritud küsimuste arv on kaks. Niisiis, kiireid näppe!

Esimene küsimus on kolleeg Kadri Simsonilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kuigi teie erakonnakaaslased on alustanud tulumaksu arutelu selle üle, kuidas panku vabatahtlikult maksustada, puudutab minu küsimus seda, mis teie juhitavas valitsuskoalitsioonis on seadusesse kirjutatud – see on lubadus alandada järgmise aasta 1. jaanuarist üksikisiku tulumaksu 1% võrra. Välja on reklaamitud, et sellest maksualandusest võidavad kõik, aga paraku ei vasta see päris tõele. Äkki te annate sissejuhatuseks ülevaate, kui palju võidab sellest valimislubadusest alandada tulumaksu 1% võrra inimene, kes töötab töönädalas 40 tundi ja kuus 160 tundi, aga teenib miinimumpalka. Kui palju võidab üks selline statistilist Eesti keskmist palka teeniv inimene ja kui palju hakkab sellest järgmisel aastal võitma teie mantlipärija peaministri ametis?

Aitäh! Kõik võidavad 1%, välja arvatud need, kes tulumaksu ei maksa.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene küsimus!

Aitäh! Stenogrammi huvides ma siis vastan ise oma küsimusele. Tulumaksumäära alandamisest ühe protsendi võrra võidab miinimumpalga saaja kuus 1 euro ja 97 senti, keskmise palga saaja 7 eurot ja 49 senti ning peaminister 48 eurot ja 48 senti, mida on mitu korda rohkem, kui miinimumpalga saaja saab aasta jooksul. Miks on teie juhitav valitsus valinud tööjõumaksude vähendamiseks just tulumaksumäära alandamise tee, mis, nagu näha, suurendab inimeste netosissetulekute ebavõrdsust veelgi? Samas oleks ju võimalik jätta see raha inimestele kätte hoopis nii, et suurendatakse maksuvaba tulu, sellest võidaksid kõik töötajad võrdselt.

Aitäh! Need asjad on ikka käsikäes käinud, st tulumaksuvaba miinimumi suurendamine ja tulumaksumäära alandamine. Üldiselt on selle valitsuse ja ka eelmiste valitsuste suund olnud sama mis Euroopas valdavalt: tööjõumaksude, otseste maksude alandamine. Makse on Euroopas suurendatud enamasti siis, kui tegemist on tarbimisega, või eriti siis, kui tegemist on saastamisega. "Saastaja maksab" on Euroopas olnud valdav printsiip juba vähemalt viimase aastakümne jooksul ja seda printsiipi oleme järjekindlalt hakanud järgima ka Eestis.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Te ütlesite, et tulumaksumäära alandamine on ikka käinud käsikäes tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega. Paraku pole tulumaksuvaba miinimumi tõstetud juba 2006. aastast, mil see oli 66,7% alampalgast. Kui see järgmisel aasta ei tõuse, siis moodustab tulumaksuvaba miinimum kõigest 36,9% alampalgast. Kui palju tulumaksuvaba miinimum järgmisel aastal tõuseb, kui ta käib käsikäes tulumaksu alandamisega?

Aitäh! Raske öelda, see selgub riigieelarve strateegia koostamise käigus, aga ka siis mitte lõplikult. Lõplikult selgub see ikkagi siis, kui riigieelarve Riigikogus vastu võetakse. Meenutuseks olgu öeldud, et majanduskriisi ajal me ei alandanud ka tulumaksumäära.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Peep Aru!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Eelküsija tundis siin muret 1% saatuse pärast, mida see head teeb ja mis on paha. Tegelikult on Reformierakonna initsiatiivil vähendatud tulumaksu kokku 6%, kui arvestada ka järgmisesse aastasse kavandatud vähendamist. Hea peaminister, mida see 6% tulumaksu vähendamist on nii üksikisikutele kui ka ettevõtetele, Eesti riigile tervikuna andnud? Ehk oskate lühidalt, kokkuvõtlikult öelda.

Aitäh! Lühidalt seda nüüd küll kokku ei võta. Loomulikult on iga maksumaksja maksukoormus vähenenud ja Eesti riigi konkurentsivõime on suurenenud. Meil on seetõttu, et me ei ole riigikassasse nii palju makse kogunud, õnnestunud majandusbuumi ajal ülekuumenemist tagasi hoida ja sellega omakorda jälle majandusele uut hoogu anda. Samas on tulude jaotamise ebaühtlus meil viimase kümne aasta jooksul vähenenud kõige kiiremini Euroopa Liidus. Tõsi, viimastel aastatel, pärast kriisi on tulude jaotamise ebaühtlus jälle pisut suurenenud, kuid summa summarum on tulude jaotamise ebaühtlus kümne aasta võrdluses vähenenud Eestis kõige rohkem, võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. See maksumuudatus on suurendanud Eesti konkurentsivõimet ja sellest on võitnud iga Eesti inimene.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud härra peaminister! Kui juttu on tulumaksust, siis loomulikult küsin ma astmelise tulumaksu kohta. Praegu tuleb pea iga päev mõni ettevõtja ajalehtedes välja mõttega, et viimane aeg on see kehtestada. Kui me vaatame, siis proportsionaalne ehk ühetaoline tulumaks on veel mõnes slaavikeelses riigis ja näiteks sellistes riikides nagu Albaania, Hongkong, Bulgaaria, Rumeenia ja Mongoolia. Kõikides arenenud riikides on astmeline tulumaks. Luksemburgis on näiteks 17 maksuastet, Soomes, Itaalias, Belgias viis maksuastet, Portugalis kaheksa. Saksamaal, Hollandis, Hispaanias ja Austrias on neli astet. Ameerikas on neli astet ja esimeses Eesti Vabariigis oli näiteks 13 astet. Ka praeguse Eesti Vabariigi algul oli meil kuni 1993. aastani neli astet, vahepeal oli kõrgeim aste korraks isegi 50%. Miks me siis ikkagi ei taha astmelist tulumaksu kehtestada ja riiki sidusamaks teha?

Ma leian, et riik on sidus siis, kui maksumaksjad saavad aru, kuidas maksusüsteem toimib. Eri riikides on erinevad traditsioonid, erinevad arusaamised sellest, mis on hea ja mis ei ole kõige parem. Eesti inimesele on selge, läbipaistev ja ühetaoline maksusüsteem kõige parem. Valimistel on korduvalt olnud üheks põhiküsimuseks maksuküsimus ja valijad on oma eelistust andes alati olnud ühetaolise maksusüsteemi säilimise poolt. Meie jaoks on oluline, et inimesed teaksid, kuidas maksusüsteem toimib. Kui inimesed saavad sellest aru, kui nad usaldavad seda süsteemi, siis nad maksavad ka ausalt oma makse. Me oleme silmitsi maksuaukudega, maksudest kõrvalehoidmise probleemidega, kuid julgen teile kinnitada, et probleemid Eestis on märksa väiksemad kui väga paljudes teistes Euroopa riikides. Meie maksusüsteem toimib, see on efektiivne ja OECD hinnangul on maksukogumise efektiivsus OECD liikmesriikide hulgas kõige suurem just nimelt Eestis. Me võiksime küsida, miks see siis nii on. Kas meie maksuhaldurid on targemad, tublimad kui kõik teised või on mingisugune mõju ka meie maksusüsteemil.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Helmen Kütilt justiitsminister Hanno Pevkurile. Palun!

Tänan, proua eesistuja! Lugupeetud justiitsminister! Eilses Eesti Päevalehe arvamusloos olete toetanud seisukohta, et elatisraha fondi näol on tegemist sotsialistliku ilminguga, mida hakatakse kohe ära kasutama laisklejate huvides. Samas te räägite küll, et kaotajaks jääb alati laps, ja uskuge, just nendel laisklejatel on lapsed, kes seda elatisraha vajavad. Mu küsimus on, milline on teie lahendus probleemile, kus praegu on täitemenetluses 12 000 elatisrahanõuet. Kui kaua see menetlus aega võtab? Need lapsed vajavad seda raha ju iga päev.

Aitäh! Kui tulla minu eilse artikli juurde, siis tasub seda, mida te tsiteerisite, veel kord tähelepanelikult lugeda. Ma viitasin seal ühele Leon Glikmani seisukohale, mida ta on välja öelnud. Nii et see oli laenatud tsitaat, nagu on kenasti ka lehes kirjas. Kui rääkida elatisnõuetest, siis on mul hea meel, et ka Riigikogu tunneb väga elavat huvi elatisabi ja elatisabisüsteemi vastu. Sotsiaalkomisjoni liikmena te kindlasti osalesite sotsiaalkomisjoni avatud istungil, kus ka Justiitsministeeriumi inimesed rääkisid võimalikest lahendustest. Välja on pakutud mitmesuguseid lahendusi. Esiteks klaarin aga ära selle elatisfondiga seonduva. Jah, ma ütlen otse välja, mina ei toeta elatisfondi. See ei ole mõistlik idee, et lapsevanemad, kes korralikult maksu maksavad ja korralikult oma lapsi kasvatavad, hakkavad ühiselt kinni maksma võlgnevusi, mis on tekkinud laste kasvatamisel nendel lapsevanematel, kes oma kohustusi ei täida. See ei ole õiglane ausate ja korralike lapsevanemate suhtes.
Teiseks, kui vaadata seda, millised need meetmed võiksid olla, siis me oleme näiteks pakkunud välja võimaluse riigi antud õigusi piirata. Üks näide võiks olla juhiloa piiramise õigus. Loomulikult on seal hulk erisusi, aga neid arutati kindlasti ka sotsiaalkomisjoni istungil, siinne formaat ei võimalda meil kõike läbi käia. Samamoodi kõlas siin eelmisel nädalal peaministri suu läbi mõte arutada teise samba maksetega seonduvaid võimalusi. Seda toetab ka Justiitsministeerium. On veel hulk mõtteid, ja kui teil on ka lisaküsimus, siis loodetavasti saan ma jätkata.

Palun, kolleeg Helmen Kütt, esimene täiendav küsimus!

Tänan! Austatud minister! Mina loen artiklid alati väga tähelepanelikult läbi ja sellepärast ütlesin ka küsimust esitades, et te olete pidanud õigeks toetada härra Glikmani väljendatud põhimõtet. Teie koalitsioonipartner IRL on väidetavalt elatisraha fondi juba viis aastat mõttes kandnud ning avaldanud ka nördimust ja kurbust, et seda ei ole koalitsioonilepingusse pandud. Sotsiaaldemokraadid andsid sellel nädalal sisse eelnõu, mis käsitleb elatisraha fondi loomist. Kui te ei ole veel selle eelnõuga tutvunud, siis te olete ilmselt asjast valesti aru saanud. See ei tähenda mitte seda, et tublid lapsevanemad maksavad jätkuvalt ja pikalt nende lorude eest kõik kinni. Küsimus on selles, kes muutub võlglase suhtes isikuks – kas teine lapsevanem, kes võla tasumist nõuab, või riik, kellele ollakse võlgu. Riik maksab ajutiselt sellest fondist ja teeb kõik, et raha sinna tagasi saaks. Küsin ikkagi, kui pikalt selle probleemi lahendamine kestab, millal see teie arvates lahendatakse?

Aitäh! Kui me räägime teie mainitud arvust 12 000 ja te küsite aega, siis loogiliselt võttes elatisnõuete koguarv kasvab. Elatisnõuete täitestatistikat hakati Eesti riigis pidama 2001. aastast. Kui me võtame igati loogilise aegrea ja arvestame, et täitemenetlus elatisasjades kestab kuni lapse täisealiseks saamiseni või kuni 21. eluaastani, kui ta käib koolis, siis lühema stsenaariumi järgi täieneb täitestatistika suure tõenäosusega kuni 2019. aastani, pigem veel sealt edasi, kui me räägime ka kutsekoolis õppivatest lastest või lastest, kes õpivad edasi pärast 18. eluaastat. Elatisnõuded ongi pikad nõuded, elatist makstakse kuni lapse täisealiseks saamiseni. Sellest tulenevalt ei ole loogiline eeldada, et elatisnõuete arv märkimisväärselt väheneb. Ka kohus ei tee sellist otsust, et elatisnõue on ühekordne makse. Ei, elatisnõue on igakuine makse ja sellest tulenevalt suureneb ka andmebaasis olevate inimeste hulk. Kui vaadata seda, mitut juhtu kohus aastas menetleb, siis keskeltläbi on kohtus jooksvalt 600 asja. Igaüks võib teha siit järelduse, kui 600 asja lisandub ja tagantpoolt kukuvad ära ainult nende asjad, kes on saanud juba 18-aastaseks, siis sealt see pluss-miinus saldo tuleb. Nii et nagu ma ütlesin, arvestades täitestatistikat, nende isikute hulk, kes on elatise maksmisel võlgu, lähiaastatel pigem suureneb.

Palun, kolleeg Helmen Kütt, teine täpsustav küsimus!

Tänan, proua eesistuja! Hea minister! Te olete olnud ka sotsiaalminister ja väga asjalik sotsiaalminister, praegu olete justiitsminister. Kuidas te prognoosite meie eelnõu saatust? Kuna teie isiklikult seda ei toeta, siis tundub, et see on juba ette määratud riiulile jääma, ehkki ka üks üksikvanemate eestkõnelejaid Kaarel Veike pidas eilses "Vabariigi kodanike" saates elatisrahafondi teemat vähemalt arutamisväärseks. Miks teile juba ette tundub, et kõik ettepanekud, mis tulevad opositsioonilt – vaatamata sellele, et praegusel juhul on ka IRL samale asjale juba viis aastat mõelnud –, on väga viletsad ja halvad, koalitsiooni omasid aga tasub arutada?

Aitäh! Kindlasti ei ole kõik ettepanekud, mis opositsioonilt tulevad, halvad, vahel tuleb ette ka säravamaid hetki. Mis puudutab elatisfondi, siis ma ütlesin oma isikliku arvamuse ja ma olen jätkuvalt seda meelt, ma ei tagane sellest arvamusest. Kui inimesed täidavad korralikult oma lapsevanemakohustusi, siis on võimalik ka sel juhul, kui nad ei saa ühise eluga hakkama ja otsustavad abielu lahutada või kooselu lõpetada, täiskasvanud inimeste kombel elatisraha maksmises kokku leppida, mida enamik neist lapsevanematest muuseas ka teeb. Kui me vaatame lahutuste arvu ja kooselude purunemise arvu, siis on selge, et valdav osa paaridest saab omavahel kenasti kokku lepitud, kuidas lapse kasvatamine pärast lahkuminekut korraldada. Anda lisamotivaator või -stiimul mittemaksjatele, et ei ole muret, ei peagi maksma, riik võtab selle asja üle – see ei ole mõistlik. Riik on otsustanud elatisabi seaduse kaudu tulla inimestele appi kuni kohtulahendi saamiseni. Seda, kas kolm kuud riigi abi on piisav või mitte, võib arutada. Aga öelda kõikidele korralikele maksumaksjatele, lapsevanematele, et hakake maksma nende eest, kes ei ole korralikud, ei ole minu arvates mõistlik.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud härra minister! Endise pikaajalise sotsiaalministrina mäletate, kui palju kordi ja kui pikki aastaid on seda küsimust arutatud sotsiaalkomisjonis. Ja ikka on seda edasi lükatud, mingeid lahendeid pole olnud ja ei saagi olla, sest see on ju puhtalt õiguslik küsimus, tegemist on kohtulahendite mittetäitmisega. Ma olin juhuslikult ka seal avalikul istungil, kuna seegi kord oli selle istungi kokku kutsunud sotsiaalkomisjon. Miks ei oleks võinud teha koos õiguskomisjoniga ühise istungi? Samuti küsin ma, miks ei olnud nii tähtsal istungil kohal ei justiitsministrit ega sotsiaalminister Taavi Rõivast. Võib-olla oleks siis saanud asjale kiiremini pihta.

Aitäh! Ma oleksin väga tahtnud tulla. Ma olin sel ajal Riigikogu majas, olin põhiseaduskomisjonis. Oleksin väga tahtnud tulla ja hea meelega arutanud neid teemasid. Mul on tõesti kahju, et ma ei saanud seal olla. Aga põhiseaduskomisjon oli teinud ettepaneku tulla nende juurde üht eelnõu tutvustama ja muid teemasid arutama ning see oli juba kokku lepitud, kui tuli sotsiaalkomisjoni kiire otsus teha selline arutelu. Minul ei ole midagi selle vastu, et õiguskomisjon ja sotsiaalkomisjon seda teemat ühiselt arutavad. Loomulikult on teil väga õige tähelepanek, et eelkõige on tegemist täitemenetluse küsimusega. Aga ma tulen veel kord selle juurde tagasi, et enne täitemenetlust ei takista miski kaht täiskasvanud inimest omavahel kokku leppimast, kuidas pärast lahkuminekut lapse eest hoolt kanda ja tema ülalpidamist korraldada. See on ju asja iva.
Sellest hetkest, kui juba riik peab sekkuma, võimaldab täitemenetlus praegugi võtta mitmesuguseid meetmeid. Me oleme selle debati käigus pakkunud välja uusi meetmeid, muu hulgas sinnamaani välja, et muuta kehtivaid põhimõtteid, kas või näiteks päevarahade arvestamisel. Meil käib väga palju inimesi Soomes tööl, osa neist on suunatud sinna lähetusega ja neile makstakse päevaraha, mis ei lähe arvesse sissetuleku arvestamisel ja mida täitur ei saa näiteks arestida. Vabalt võiks mõelda ka sellele. Me oleme pakkunud võimalust minna teise samba sissemaksete juurde, kasutada teise sambasse kogutud vara, et selle abil täita elatisvõlgnike kohustusi jne. Need meetmed on kõik menetluses, need on paberile pandud ja me tuleme kindlasti välja seaduseelnõuga, kus eraldi käsitletakse täitemenetluse tõhustamist.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh! Austatud minister! Te räägite sanktsioonidest, aga sanktsioonid ei tähenda seda, et elatisraha ilmtingimata lasteni jõuab. Sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu ei näe päris kindlasti ette seda, et riik võtab üle võlgniku kohustuse maksta lapsele elatisraha. Sotsiaaldemokraatide esitatud elatisraha garanteerimise fond näeb ette, et lapsele laekub iga kuu raha, mis tähendab, et laps saab süüa, käia huviringides jne. Laps vajab ju raha iga kuu. Praegu on paraku nii, et ema – üldjuhul ema – peab võlgnikku taga ajama, mis aga käib paljudele üle jõu. Riigi ees võlglaseks jäämine muudab ikka oluliselt asja. Võtame kas või Läti. Läti jõuab maksta iga kuu 45 eurot, kui võlgnik oma kohustust ei täida. Kas te arvate, et Eesti lapsed on kehvemad kui enamiku teiste riikide lapsed?

Aitäh! Nüüd peab küll täpsustama, mida te mõtlete enamiku riikide all, kui te tõite siin ainult Läti näite. Võib ju kaaluda ka Venemaa meetmeid. Venemaa näiteks ei lase inimest riigist välja, kui elatisraha on maksmata. Eri riikides on kasutatud mitmesuguseid huvitavaid meetmeid. Meie oleme pakkunud välja oma loetelu elatisnõuete täitmise meetmetest. Neid meetmeid on kümmekond ja nende kallal me teeme tööd edasi, et tulla eelnõuga siia Riigikogu saali. Hea kolleeg Urmas Reinsalu täpsustas kõrvalt, et teie eelnõu ei ole veel päris eelnõu, see on otsuse eelnõu, millega Vabariigi Valitsusele tehakse ülesandeks asjaomane eelnõu koostada. Seal ei ole veel teie skeeme näha. Kui te ütlete, et teil on olemas eraldi eelnõu selle teema kohta, siis ootame huviga. Aga kui see eelnõu puudutab elatisfondi, siis ma ütlen veel kord, et ma tõesti ei toeta sellist elatisfondi, kus ausad maksumaksjad ja korralikud lapsevanemad võtavad üle nende võlgnike kohustused, kes ei täida oma lapsevanemakohustust ega täida ka kokkuleppeid. Me räägime ju kohtust läbi käinud asjadest, kus vanemad on kokku leppinud või kohus on öelnud, et peab maksma. Mulle kirjutas just eile üks isa, kes ei ole oma endiselt abikaasalt elatisraha saanud. Ta kirjutas väga südamlikult, et on väga hea, kui selle probleemiga tegeldakse. Sellisel kujul elatisfondi loomine või elatise maksmise panemine riigi, maksumaksjate ja korralike maksumaksjate peale ei ole aga mõistlik.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on Priit Toobalilt kaitseminister Urmas Reinsalule. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Teisipäeval saime lugeda artiklit, kus väideti, et Eesti Päevalehe uurimistöö tulemusel on selgunud, et USA valitsus on Eesti võimudele mõista andnud, et teie nõunikule Eerik-Niiles Krossile riigisaladuse loa andmine ei ole väga hea mõte. Päevalehes te vastate, et see, kas te sel teemal kellegagi kohtusite, on omaette küsimus. Ma kasutan võimalust ja küsin nüüd selle küsimuse ära. Kas selleteemaline kohtumine on aset leidnud, kellega te kohtusite ning kas Eesti Päevalehes toodud info vastab tõele?

Aitäh! Kõigepealt palju õnne Riigikogu julgeolekuasutuste komisjoni valimise puhul! Mis aga puudutab seda Eesti Päevalehe väidet, et kaitseminister olevat andnud Ühendriikidele lubaduse, mille järgi Eerik-Niiles Kross ei saa Eestis iialgi riigisaladuse luba, siis see ei vasta tõele. Esiteks, riigisaladuse luba väljastavad Eesti Vabariigi julgeolekuasutused väga selgete protseduuride alusel, kaitseminister ei väljasta riigisaladuse lubasid. Õige on see, et Eerik-Niiles Kross on pikaaegne kaitseministri nõukoja liige, kus tal ei ole tööalaselt riigisaladuse luba vaja olnud. Läinud sügisest alates on ta poole kohaga minu nõunik, kus tal samuti ei ole riigisaladuse luba vaja olnud. Eerik-Niiles Kross on selgelt väljendanud, et tal ei ole takistusi, kui ta peaks tööülesannete tõttu tulevikus riigisaladuse luba vajama, et ta saab seda taotleda ja Kaitsepolitseiamet saab seda menetleda. Mingid institutsioonid ei ole esitanud mulle ametlikke nõudeid selle kohta, mis puudutab Krossi staatust Eesti riigiteenijana ja tema õigusi.

Palun, Priit Toobal, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Suures töömelus on teil jäänud tähelepanuta, et mind otsustas parlament sellesse komisjoni siiski asendusliikmeks nimetada, mitte põhiliikmeks. Sellegipoolest aitäh õnnitluste eest!
Eerik-Niiles Kross on tõesti väitnud, et ta pole riigisaladuse luba taotlenud, järelikult tal seda luba ka ei ole. Kas te saate parlamendile kinnitada, et teie ihunõunikul puudub igasugune ligipääs riigisaladusele? Kui ta pole luba taotlenud ega seda saanud, siis järelikult pole tal ka vaikimiskohustust, et kui ta pääseb riigisaladusele ligi, siis ei pea ta seda infot kuidagi saladuses hoidma. Kas te ei leia, et teie nõunik võib olla ohuallikas riigisaladusele, põhjustada saladuse lekke?

Aitäh! Ma arvan, et ühe opositsiooniliidrina Tallinnas on ta ohuallikas teatud jõududele. Kindlasti mitte ei ole ta aga ohuallikas selles, mis puudutab riigisaladuse kaitset ja julgeolekuabinõusid Kaitseministeeriumis või selle valitsemisalas. Isikutel, kellel vastavalt korrale peab riigisaladusele juurdepääsu luba olema, on see olemas ja seda taotletakse vastavalt protseduurile. Isikud, kellele see luba ei ole kohustuslik, seda ka ei taotle. Nii on see kõigis Eesti riigi institutsioonides, kehtib vajaduse printsiip. Riigisaladust väljastavad julgeolekuasutused vastavalt Eesti, mitte teiste riikide seadustele. Nagu Eerik-Niiles Kross ise eile ütles, riigisaladuse hoidmise nõue tal on, aga see tuleneb tema kui reservis oleva ohvitseri ametikohast sõjaajal ja loodetavasti ei ole tal seda nõuet kunagi vaja täita.

Palun, kolleeg Priit Toobal, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Teie ihunõunik Eerik-Niiles Kross on ohuallikas vähemalt Interpoli arvates. Teatavasti helistasite hiljuti Jordaaniasse ja soovisite kontakti saada Interpoli komisjoni endise liikmega. Minu teada on Eesti esindaja Interpolis küll siseminister. Mis põhjusel teie võtsite ühendust Interpoli komisjoni endise liikmega? Teiseks, möödunud neljapäeval vaadati uuesti üle Eerik-Niiles Krossi küsimus, kas ta on Interpolis tagaotsitav põhjusega või mitte. Ma ei ole kuulnud, et seda otsust oleks uuesti läbi vaadatud. Kas teil on teistsugust infot?

Aitäh! Ma arvan, et info vahetamine nii Eesti ametiisikutega kui ka Eestit esindavate teiste isikutega, sh aukonsulitega, ei ole kunagi halb. Mis puudutab Venemaa Föderatsiooni algatatud menetlust Eerik-Niiles Krossi osas, siis tõepoolest, nagu siseminister on kinnitanud, vaadatakse see asi Interpolis uuesti läbi. Minu andmetel ei ole seda aga veel läbi vaadatud, vaid see on tulevikus ees.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Kolleeg Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Eerik-Niiles Krossi vastu tunnevad huvi Venemaa julgeolekuasutused, Interpol otsib teda taga, räägitakse, et USA ei taha teda meie riigisaladuste juurde lasta. Kuidas siis on? Te peaksite Eerik-Niilest tundma juba aastakümneid ja olete enne ka koos töötanud. Varasemas elus ei ole tal tegelikult peale selle jama, mis tal oli ameti krediitkaardi kasutamisega, ühtegi pahandust olnud. Kas ta on siis tõesti selline kuritegelike kalduvustega inimene, et teda taga otsitakse ja ei taheta kuhugi ligi lasta? Milles on küsimus?

Aitäh! Kõigepealt ma tahan öelda, et see on avalik informatsioon, et Venemaa Föderatsioon teda taga otsib, ja Venemaa Föderatsiooni suhtes on Eesti õiguskaitseasutused oma seisukohti väljendanud. Teiseks, Interpol ei otsi teda taga paralleelselt Venemaa Föderatsiooniga, vaid Interpol on vahendanud Venemaa Föderatsiooni tagaotsimisteadet, mille kohta Eesti Vabariigi ametiasutused on esitanud Interpolile oma seisukohad. Ja nagu härra Toobal väitis, vaadatakse seda küsimust tõepoolest Interpolis läbi ja menetletakse. Mis puutub spekulatsioonidesse, siis need ongi spekulatsioonid. Õiguslikult me saame käsitleda isiku vastutust, isiku seisukohti ja staatust, lähtudes faktidest. Spekulatsioonide tasemele ma kindlasti ei lasku. Oma osa spekulatsioonides ja nende intensiivistumises – see puudutab ka meediat – on loomulikult sellel, et ühed valimised on möödunud, ees seisavad järgmised valimised ja poliitikutele on siis selline diskussioon omane. Ma arvan, et siin ei ole mõtet kiusatusele järele anda ega liikuda spekulatsioonide võimendamise suunas.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Kas Eesti prokuratuur on vaidlustanud Interpoli-poolse tagaotsimise?

Aitäh! Vastavalt protseduuridele saavad isikud, kelle suhtes Interpol õigusabikeskkonnana tagaotsimisavaldusi vahendab, teha ise avaldusi ja kommenteerida. Eesti Vabariigi õiguskaitseasutused on oma positsiooni selles küsimuses väljendanud. Ja nagu ma ütlesin, kulgeb menetlus nõnda, et Interpoli institutsioonid vaatavad asja läbi ja kujundavad oma seisukoha.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Urve Palolt peaminister Andrus Ansipile! Palun!

Tänan, proua eesistuja! Lugupeetud peaminister! Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul sätestab Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Teie valitsemisaja jooksul, üheksa aasta jooksul on rahvaarv Eesti Statistikaameti andmete järgi vähenenud ligi 30 000 inimese võrra, seda nii negatiivse iibe kui ka negatiivse rändesaldo tõttu. Näiteks eelmisel aastal oli iive negatiivne 1634 inimese võrra ja rändesaldo miinus 1661 inimest. Selle informatsiooni valguses ma küsin, millise hinde te paneksite oma üheksa aasta jooksul viljeldud sotsiaalmajanduspoliitikale Eestis.

Aitäh! Hinde panevad valijad, aga kui ma tõesti libastuksin ja hakkaksin iseennast hindama, siis ma paneksin hindeks hea, sest iive on Eestis alates vanemahüvitise sisseseadmisest oluliselt paremaks muutunud. Tõsi, viimastel aastatel ei ole iive enam nii hea, kui ta oli mõned aastad tagasi. Kuid võrreldes eri riikide sündimuskordajaid, on Eesti siiski pigem suurema sündimusega riikide hulgas. Selle asjaga on nii, nagu ta on: teatud edu on saavutatud, varasem kiire sündimuse langus on peatatud, kuid iivet positiivseks pöörata pole õnnestunud. Rõõmustav on see, et viimase kaheksa aasta jooksul on Eestis märgatavalt vähenenud surmade arv ja inimeste oodatav eluiga on märgatavalt pikenenud, sh on tunduvalt kasvanud ka prognoositav tervena elatud aastate arv. Selles osas me oleme esirinnas terves Euroopas. Hinnangu annab ajalugu, mina seda hinnangut anda ei taha. Isegi rändeküsimustes ma hoiduksin hinnangutest, ehkki ilma minu hinnangutagi on teada, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on väljaränne viimase kümne aasta jooksul olnud üldiselt suurem, kui see on olnud Eestis.

Palun, kolleeg Urve Palo, esimene täpsustav küsimus!

Lugupeetud peaminister! Ma imetlen teie oskust olla optimist ja positiivne ka sellises olukorras, kus teie valitsemisaja jooksul on juhtunud see, mille eest professor Rein Taagepera 2005. aastal hoiatas: Eesti on langenud demograafilisse vetsupotti. Eestis sünnib varsti juba sama vähe lapsi nagu Bulgaarias, Hispaanias ja Kreekas. Sündimuskordaja ühe naise kohta jääb alla 1,5, samal ajal kui Põhjamaades on see ligi 2. Meie pered soovivad saada üle kahe lapse ja sünnitusealiste naiste arv on endiselt väga suur. Millistel uuringutel baseeruvad teie otsused rahvastikupoliitikas ja mis te arvate, miks Eesti naised ei sünnita, kuigi selles eas naised on olemas?

Aitäh! Teie viidatud 2005. aastal oli loomulik iive negatiivne, miinus 2966. 2013. aastal on miinus oluliselt väiksem, 1643. Ehk siis seda vetsupoti kujundit kasutades oleme nagu välja ronimas. Trend on olnud päris hea. Ma ei tea, millistele uurimustele teie tuginete, kui te väidate, et sündimuskordaja on Eestis alla 1,5. Minu käes olev materjal, mille andmete allikaks on Statistikaamet, kinnitab seda, et viimati oli sündimuskordaja alla 1,5 ehk siis 1,47 2004. aastal, 2005. aastal oli see 1,5 ja 2012. aastal 1,59. Niisiis on ka sündimuskordaja teie viidatud aastaga võrreldes paranenud. Valitsus tugineb üldse oma otsustes teadmistele ja üks põhilisi teadmiste ammutamise allikaid on statistika. Valitsus kindlasti ei ignoreeri mitte kuidagi statistikat ega ka teaduslikke uurimusi. Meie oleme alati püüelnud teadmistepõhise ühiskonna poole. Isegi siis, kui emotsionaalne foon on selline, et teadmisi tahetakse ignoreerida, kui väidetakse, et tegemist on ainult statistikaga, aga tegelik elu on hoopis midagi muud, oleme meie jäänud kindlaks teadmistepõhise ühiskonna mudelile ja oleme oma otsustes lähtunud tõsiteaduslikest statistilistest andmetest.

Palun, kolleeg Urve Palo, teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud peaminister! Mu küsimus puudutas sündimust ja ma küsisin, mispärast naised ei sünnita, kuigi soov on ja sünnituseas naiste arv on suur. Mis puudutab sündimust 2005. aastal, siis see oli 519 lapse võrra suurem kui möödunud aastal, nii et sündimus on meil langenud, mitte tõusnud, kuigi Rein Taagepera ütles, et ainult kümme aastat on jäänud, et seda tõsta. Ma ütlen teile ise, millised tegurid paneksid rohkem sünnitama, selle kohta on 2008. aastal tehtud uuring. Esiteks on peredel probleem, et riigipoolne toetus on liiga väike. Teine probleem on lasteaiakohtade puudus ja kolmas see, et lastele ei suudeta tagada head haridust. Kõigi nende kolme probleemi lahendamist on riigil võimalik mõjutada. Selleks, et lapsetoetust kolmekordistada, huviringiraha maksta ja tagada koolitoit gümnaasiumi lõpuni, on vaja 150 miljonit eurot aastas. Riigieelarve on 8 miljardit. Kas küsimus on rahas või tahtes?

See küsimus oli nii pikk, et ei oskagi üles leida õiget kohta, kust küsimust arutama hakata. Kõige enam riivas minu kõrva väide, et Eesti naised ei sünnita sellepärast, et Eesti riigis ei ole võimalik saada head haridust. See on küll üks väga kahetsusväärne enesehaletsus, millel pole tegelikkusega mitte mingit pistmist, sest äsja avaldatud PISA testi tulemused kinnitavad, et Eesti haridus on parimate hulgas Euroopas ja ka kogu maailmas. See ei saa nüüd küll mitte kuidagi põhjus olla. Veel kord: ma soovitan teil tugineda tõsiteaduslikele uuringutele, tugineda statistikale, mitte pelgalt emotsioonidele, kui te midagi väidate või ka riigi poliitikas ette panete.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Küsimus puudutab ebavõrdsust demograafilise olukorra põhjusena, mida te puudutasite tegelikult ka tulumaksuküsimusele vastates. Ma üritan tugineda statistikale. Te väitsite, et Eesti on üks kõige kiiremini ebavõrdsust vähendav riik Euroopa Liidus. Eurostat, vaadeldes näiteks kvintiilide, jõukaima ja kõige vaesema kvintiili sissetulekute ebavõrdsust, väidab, et viimase seitsme aastaga ei ole Eestis ebavõrdsus vähenenud. Ainukese n-ö saavutusena võib selles kohas välja tuua majanduslanguse. Mu küsimus tuleneb tegelikult inimarengu aruandest, kuna selles ka meile siin eelmisel aastal tutvustatud aruandes on öeldud, et Eesti eripäraks, võrreldes teiste Euroopa riikidega, on meie sotsiaalsüsteemi vähene ...

Palun küsimus!

... efektiivsus ebavõrdsuse vähendamisel. Kas te olete sellega nõus?

See küsimuse osa kadus nüüd küll kellahelinasse ära.

Head kolleegid, ühest minutist on küllalt, et esitada küsimus!

Kas te saaksite korrata küsimuse osa? Ma võin muidugi kommenteerida ka seda pikka küsimusele eelnenud osa.

Ei, härra peaminister! Palun, Rannar Vassiljev, korrake küsimust!

Ma ütlen uuesti tsitaadi inimarengu aruandest, ja see tõesti on tsitaat: "Eesti eripäraks, võrreldes teiste Euroopa riikidega, on meie sotsiaalsüsteemi vähene efektiivsus ebavõrdsuse vähendamisel."

Väide tervikuna ei vasta Euroopa kontekstis tõele. Meie sotsiaalsüsteem on efektiivne ja võrreldes OECD liikmesriikidega, võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega paistab meie sotsiaalsüsteem silma just efektiivsuse poolest. Me tahame seda efektiivsuse poolt veelgi suurendada. Näiteks palju kõneainet pakkunud vajaduspõhised peretoetused on eelkõige suunatud just nimelt sellele, et aidata neid, kellel riigi abi kõige rohkem vaja läheb. Ja on täiesti selge, et summa summarum, lõppkokkuvõttes see vähendab ühiskonnas ka vaesust, vähendab tulude jaotamise ebaühtlust. Te nimetasite, et majanduskriis oli see, mis tulude jaotamise ebaühtlust vähendas. Ei, see ei olnud majanduskriis. Majanduskriisi ajal, 2009. aastal langetas valitsus täiesti teadlikult otsuse suurendada pensione, kuigi kõik aktsepteeritud eksperdid soovitasid valitsusel pensione hoopis kärpida. Tõepoolest, ka väga paljud sotsiaalteadlased olid hiljem üllatunud, kui avaldati 2009.–2010. aasta vaesusnäitajad ja avastati, et kriisiajal on tulude jaotamise ebaühtlus hoopis vähenenud, suhteline vaesus on vähenenud. See oli täiesti prognoositav ja sellepärast valitsus otsustaski kõige suuremas riskis oleva rühma sissetulekuid kriisiajal suurendada, sest ta teadis, et need inimesed ei tule muidu kriisioludes toime. Mis puudutab Eurostati andmeid, siis 2000. aastal oli Eestis ülemise ja alumise kulukvintiili erinevus 6,0 korda, see vähenes kuni 5,0-ni ja praegu on see, ma väga täpselt ei väida, aga peaks olema 5,2 ehk oluliselt alla selle, mis oli aastal 2000.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Yana Toom!

Ma tänan, proua eesistuja! Austatud peaminister! Mul on väga tehniline küsimus, see puudutab neid teadmisi, millele tugineb valitsus, kujundades perepoliitikat. Viimase kolme või kahe kuu jooksul on koalitsioon läbikukkumisele määranud kaks opositsiooni eelnõu, mis puudutasid lastetoetuste suurendamist: oli sotside eelnõu ja meie oma. Vastuväide oli mõlemal puhul see, et meil ei ole veel valmis roheline raamat ja ei ole mõjude analüüsi, mis selliste võimalike suurendamistega kaasneb. Mõlemat tööd alustati aastal 2012. Kuna sotsiaalkomisjonis ei osanud ei teie erakonnakaaslased ega ka Sotsiaalministeeriumi esindaja seda öelda, siis ma küsin teie käest: millele tugines valitsus, toetades laste vajaduspõhist toetust, kui väidetavalt neid andmeid ei ole olemas?

Aitäh! Kuidas ei ole olemas? On statistilised ülevaated, mis väga ühemõtteliselt ütlevad seda, et kõige suuremas vaesusriskis on need lapsed, kelle peres on kolm või enam last. Seetõttu saavad kõik need pered seda nn vajaduspõhist lastetoetust, ilma et nad peaksid kuhugi mingeid avaldusi esitama. Väga selgelt teaduslikele andmetele tuginedes on otsustatud suurendada nendele inimestele makstavat lastetoetust ilma igasuguse avalduseta ja tulu deklareerimiseta. Ka see on teadmistele tuginemine, kui vaesusriskis olevatele lastele makstakse suuremat toetust. Loomulikult on riigil teadmised selle kohta, kes toetust vajavad. Mitte mingisuguseid eelteadmisi ei vaja otsustus suurendada kõigil lausaliselt, ühteviisi toetussummasid. Aga ma ei pea seda efektiivseks maksumaksja raha kasutamiseks, sest maksumaksjal sellist raha ju õigupoolest polegi. Kõik elualad nõuavad lisavahendeid, ja kui neid lausaliselt, ühtlase kihina kõigile sama targalt tagasi maksta, nagu neid inimeste käest koguti, siis väga suurt efekti vaesuse vähendamises või ebavõrdsuse vähendamises ei saa tekkida.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Marika Tuus-Laulilt justiitsminister Hanno Pevkurile. Palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Jätkame elatisrahade ja võlgade sissenõudmise küsimusega laiemalt. Keskerakonna fraktsioon on aastaid toetanud seda, et kui üks vanematest on võlglane, siis esmalt aitab riik teisel vanemal kohe raha kätte saada, sest laps vajab ju raha kohe. Riigil on hiljem riiklike struktuuride kaudu palju lihtsam võlgniku käest võlga välja nõuda, inimene on siis juba riigile võlgu. Miks meil tahetakse veeretada seda probleemi, teha seda nagu kahe inimese vaheliseks teemaks ja antakse kohustus võib-olla otse üle vanavanemale, kes ise vaevu ots otsaga kokku tuleb ja elab sageli oma väikesest eelpensionist või puudepensionist? Miks seaduses üldse selline punkt sees on?

Aitäh! Vaat nüüd ei teagi, kas alustada algusest või lõpust. Kuna teie küsimuse lõpuosa puudutas vanavanemate temaatikat, siis ma soovitan teil võtta lahti Riigikohtu kodulehekülg. Riigikohtu kodulehekülje peal üleval keskel on selline jaotis nagu "Lahendid", avage see ja toksige sisse kuupäev 19. oktoober 2011. Sealt te leiate lahendi, kus Riigikohus vaagis väga põhjalikult asenduskohustuse täitmist vanavanemate poolt. Vanavanemate asenduskohustuse täitmine oli sees enne 2010. aastat kehtinud perekonnaseaduses, mälu järgi vist §-s 65, võite ise üle vaadata, ning uues perekonnaseaduses on samasugune asenduskohustuse või ülalpidamiskohustuse täitmise põhimõte § 106 lõikes 2 ja sealt omakorda on vist viide ka §-le 96. Kui te Riigikohtu lahendi läbi loete, siis te saate need viited kätte, seetõttu ma vanavanemate teemal rohkem ei peatu.
Täitemenetlusel aga peatuksin hea meelega küll. Tulles teie küsimuse alguse juurde, te küsisite, miks peaks tegema seda kuidagi kahe inimese vaheliseks asjaks. Palun vabandust, aga need kaks inimest, kelle vahel see asi on, on omavahel olnud nii heades suhetes, et on saanud isegi järeltulijad. Kui see ei ole nende asi, kelle asi see siis veel on? Kui nad ei ole omavahel kokkuleppele jõudnud ja riik peab lõpuks sekkuma, siis riik sekkub täitemenetluse kaudu ja selleks on olemas täitemenetluse seadustik. Ja uskuge mind, täitemenetluse tõhustamiseks ettepanekud tulevad.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma ei saa aru, milleks siis riik üldse on, kui ta ei taha sekkuda. See vanaema ja vanaisa kohustus on kuskil seaduses loomulikult sees, aga ma küsin, kas te peate seda õiglaseks. See vanavanem tuleb ise vaevu ots otsaga kokku. Teiseks küsin selle kohta, et teie pakute siin välja tõesti repressiivmeetmeid, alates autojuhilubade äravõtmisest ning lõpetades relva- ja kalapüügilubadega ja teisest pensionisambast raha võtmisega, samas teie koalitsioonipartner pakub üheselt välja elatisrahafondi teema. Kuidas te omavahel koalitsioonis kokku lepite, mismoodi te selle küsimuse lahendate? Teil on jälle nii erinevad arusaamad. Ja lõpuks: kuidas üksikvanem ikkagi selle lasteraha kätte saab?

Aitäh! Ärge muretsege, küll me kokku lepime. Oleme varem leppinud ja lepime nüüd ka. Lihtsalt fakti täpsuse huvides ütlen, et keegi pole kunagi rääkinud juhiloa äravõtmisest, räägitud on juhtimisõiguse peatamisest, ajutisest peatamisest mõjutusvahendina. Olge küsimuste esitamisel ikka täpne. See, milles kokku lepitakse, on suunatud sellele, et laps saaks tõesti elatise kätte, et elatis, mille kohus on välja mõistnud, jõuaks selleni, kes last ülal peab. Elatise väljamaksmise või väljanõudmise puhul ongi kaks põhimõttelist valikut. Kui me räägime poliitilistest valikutest, siis on kaks põhimõttelist valikut. Esimene võimalus on mõjutada võlgnikku mitmesuguste meetmetega ja panna ta maksma. Kui võlgnik ei maksa, siis tuleb vaadata, mis vara tal on, realiseerida see täitemenetluse kaudu ning maksta selle arvel elatist, olgu see vara siis kas või teine pensionisammas, sest see on ju inimese endale kogutud vara. Teine lähenemine on see, et ausad maksumaksjad ja korralikud lapsevanemad maksavad ühiselt. Siin ongi veelahe. Mina ütlen, et see veelahe on täiesti selge ja siin ei saa, vähemalt mitte istuva justiitsministri puhul, rääkida sellest, et hakkame karistama ausat maksumaksjat ja korralikku lapsevanemat ning seda, kes ei ole korralik, me ei karista repressiivmeetmetega. Vastupidi, me ütlemegi, et me karistame ja vajaduse korral represseerime ja kiusame mitmesuguste meetmetega inimest, kes ei maksa, ning ausad maksumaksjad, kes saavad oma lapse kasvatamisega edukalt hakkama, võivad rahulikult edasi elada.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, teine täpsustav küsimus!

Ma saan küll aru, et ega siis riik ei võta seda kohustust üle, et siin kannatavad ausad maksumaksjad. Riik nõuab selle raha ikka välja, temal on seda palju lihtsam välja nõuda kui ühel vanemal kohtu kaudu. Selles on küsimus. Riigil on kasutada teised meetmed. See, et elatisraha probleemi pole aastaid osatud lahendada, näitab meie riigi ääretut nõrkust ja saamatust selles küsimuses. Kus on see riigi vastutus kas või täitemenetluse osas? Kohtuotsuseid ei täideta. Ma ei pea silmas ainult elatisraha, riigil on võlglastelt kätte saamata umbes 510 miljonit eurot. Need on tohutud summad. Võlglased on välismaal. Kas ka selleks on midagi tehtud, et neid kinni püüda? Asi on isegi jõudnud Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kus uuritakse, miks elatisrahad maksmata on. Mida te vastaksite?

Aitäh! Täitemenetluse pärast on kõik riigid mures. Senimaani, kuni leidub kelme, petiseid ja isikuid, kes riigi vastu huvi ei tunne ja seadust ei austa, ongi see probleem kõikides riikides. Me võime tuua siin näiteid küll ja küll, ka lugupeetud endistest riigiametnikest, kes on riigilt raha varastanud ja kellelt see on lisaks kriminaalmenetlusele kohtu kaudu ka tsiviilkorras välja nõutud. Täitemenetlus tegeleb sellega. Kui inimese ametlik sissetulek on 300 eurot, siis väga palju ei saa sealt ära võtta, sest nagu te ise ja loomulikult ka riik on korduvalt rõhutanud, peab elatusmiinimum inimesele kätte jääma. Siis ongi niisugune olukord, et vara pole sel inimesel rohkem kui 300 eurot, auto on naise või ema firma oma jne. Inimesed kahjuks petavad riiki. Kui inimene on juba võlgu jäänud, siis tema käest selle raha kättesaamine on raskendatud.
Te olete juba kolm aastat olnud õiguskomisjonis, midagi võiks olla juba ka külge jäänud. Täitemenetlus on nii riigi kui ka eraisiku jaoks ühesugune. Täitemenetlust viivad läbi täiturid vastavalt seadusele. Kunagi oli Eestis olemas täitevamet ja seaduses olid antud ulatuslikumad võimalused. Täitur sai näiteks tulla ja koputada teile ukse peale ning täitedokumendiga sisse astuda. Nüüd me oleme kokku leppinud, et täiturid on vabakutse esindajad ja see ei võimalda neil tulla eraisiku koju. Isiku põhiõiguste seisukohast on selline valik tehtud. Kui täitur tahab tulla teie maale või vara üles kirjutama, siis peab ta saama selleks kohtu loa. Me oleme demokraatlikult endal sellise õigussüsteemi välja kujundanud.

Nüüd tuleb ilmselt viimane küsimus. Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh! Austatud minister! Enamikus riikides on ju loodud mingisugune elatismaksete garanteerimise süsteem, mis tagab lapsele määratud elatismaksete õigeaegse laekumise. Enamikus riikides kuulub süsteemi nn tagatud elatistoetus, mida makstakse kokkuleppe mittetäitmise korral ja mille riiklik institutsioon nõuab kohustused täitmata jätnud vanemalt tagasi. Lisaks Lätile on see olemas Austrias, Belgias, Taanis, Norras, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Rootsis, Austraalias jm. See on loodud just selleks, et kui lahus elav vanem ei maksa õigeaegselt elatist või keeldub üldse selle maksmisest, saab laps selle igal juhul kätte. Soomes näiteks teab üksikvanem, et tema arvele laekub iga kuu vähemalt 118 eurot, Lätis on see summa 45 eurot. Miks te arvate, et Eesti lapsed peavad olema viletsamas olukorras?

Aitäh! Ma ei arva, et Eesti lapsed peavad olema viletsamas olukorras. Sellest tulenevalt ma ütlen veel kord: veelahe ongi selle vahel, kas maksta ühiselt korralike lapsevanemate arvel või teha võlgnike elu ebameeldivaks, pitsitada neid juhilubade peatamisega, kalastusloa peatamisega, relvaloa peatamisega, teise pensionisamba maksetega ja veel mingite meetmetega, mis me oleme välja pakkunud. Selle eelnõuga me tuleme parlamenti, ärge muretsege! Võlgnike elu tuleb teha keeruliseks. Võlgnike elu tuleb teha selliseks, et neil on ebamugav, kas või sinnamaani välja, et kui nad mingitki tuludeklaratsiooni täites tulu deklareerivad, siis ei saa nad tulumaksutagastust. Veelahe ongi selles, kas tegelda konkreetse võlgnikuga või öelda, et kõik lapsevanemad maksavad ühiselt. Siin on erinevad arusaamad.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise, sest infotunni aeg on läbi. Head kolleegid, tänan küsimuste esitamise eest! Head valitsusliikmed ja peaminister, tänan vastuste eest! Infotund on lõppenud.