Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 33 ja puudub 68 Riigikogu liiget.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning välisminister Urmas Paet. Täna on meil eelnevalt registreeritud seitse teemat. Iga teema kohta saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust.

Asume küsimuste juurde. Esimesena palun küsimus esitada sünnipäevalaps Kadri Simsonil! Küsimus on peaminister Andrus Ansipile.

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te olete oma eelnevas elus olnud ka majandus- ja kommunikatsiooniministri ametipostil. Seetõttu on kohane küsida teie käest hinnangut praegu toimuvale. Kahtlemata te ühelt poolt teate, et see valdkond on ulatuslik ja seal on vaja teha keerukaid otsuseid, aga teiselt poolt on teie kabineti minister, teie paremal käel istuv Juhan Parts viimastel nädalatel eksinud nii diplomaatia kõige lihtsamate alustõdede kui ka valitsuse töökorralduse vastu, jättes kooskõlastamata oma tegevuse Soomes LNG terminaliga seoses. Mul on väga lihtne küsimus: kuidas te olete rahul majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi tööga?

Aitäh! Tegijal ikka juhtub. Parem oleks muidugi, kui häid asju juhtuks rohkem kui halbu. Paraku tuleb aeg-ajalt silmitsi seista ka ebameeldivustega. Ebasobiva sõnakasutuse eest on Juhan Parts juba vabandust palunud, leedulased on öelnud, et sellega on asi lõpetatud. Ma arvan, et ka meie Eestis võiksime selle asja lõpetatuks lugeda. LNG terminaliga ning laiemalt Eesti ja Soome gaasituru ühendamisega seonduvat me arutame homme kabinetiistungil. Turgude integreerimise aluseks on toruühendus Balticconnector, millest mina kergekäeliselt loobuda küll ei taha. Aga need arutelud seisavad alles ees. Kuulame ära majandus- ja kommunikatsiooniministri argumendid, millest lähtudes Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on pidanud võimalikuks vähemalt esialgu, järgmise viie aasta jooksul torujuhtme ehitamisest Euroopa Liidu rahastatud projektina loobuda. Kuulame need argumendid ära ja küllap valitsus siis Eestile kasuliku otsuse langetab.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Ma rohkem Leedu teemat ei puuduta. Loodame, et see kõnepruuk ei tule pärisellu, kuna "Pehmete ja karvaste" sari on teleekraanil lõppenud. Aga te mainisite, et te homme arutate LNG terminali teemat. Samas olete teie ise andnud Eesti Päevalehele kommentaari ja öelnud, et Juhan Parts on esinenud LNG terminali teemal ettepanekutega, mis erinevad valitsuses kujundatud seisukohast. Mulle on teie sõnadest jäänud mulje, et valitsus on mingi seisukoha siiski juba kujundanud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on teatanud, et Soomele esitatud ettepanek LNG terminali jagamise kohta ei ole vastuolus valitsuse varasema seisukohaga. Kas teie hinnangul ületas minister Soome visiidi ajal oma volitusi või mitte?

Küllap me arutame seda küsimust homme põhjalikult. Aga ma olen siit kõnepuldist ja ka pressikonverentsil öelnud, et Eestil ja Soomel on selles küsimuses kolm valikut. Eestile oleks kõige soodsam lahendus, kui terminal tuleks Eestisse ja soomlased saaksid toruühenduse. Kui terminal tuleks Inkoosse ja Eesti saaks toruühenduse, siis see oleks Eestile paremuselt teine ja soomlastele ilmselt kõige parem lahendus. Kõige kehvem lahendus oleks see, kui kumbki ei saaks midagi. Vaat seda lahendust ei tahaks.
Üks ettepanek, mille Juhan Parts tegi ajalehele intervjuud andes, ei näe ette torujuhtme ehitamist, vaid kahe terminali ehitamist. Minu meelest ei ole see hea ettepanek. See ei integreeriks turge, gaasiturud jääksid eraldi ka pärast seda, kui need terminalid on valminud. Meenutagem kas või Ukrainas juhtunut. Kui gaasihinnad tõusid seal kosmiliselt kõrgeks, siis hakati Nord Streami kaudu Saksamaale viidud maagaasi pumpama tagasi Ukrainasse. Läbi Saksamaa tulnud gaas oli ukrainlastele odavam kui otse Venemaalt tulnud gaas. Torujuhe Eesti ja Soome vahel annaks ka meie gaasitarbijatele kindlustunnet juurde. Torujuhtme ärajätmist ei ole minu meelest võimalik kompenseerida ühe laeva kurseerima panekuga. Tekib ka küsimus, missugused volitused on Vabariigi Valitsus majandus- ja kommunikatsiooniministrile andnud. Sellest räägin juba järgmisele küsimusele vastates.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Te mainisite kolme võimalikku versiooni LNG terminaliga seoses. Mulle kõrvaltvaatajana tundub, et Läti, kes esialgu oli leppimas sellega, et LNG terminal tuleb Soome lahe kaldale, võib vaadata, et otsused pole veel tehtud, ja võib oma esialgset seisukohta muuta. Kas teil või majandusministril on olnud kontakte Läti kolleegidega? Kas te olete kindel, et Läti ei esita taas ettepanekut, et LNG terminali võiks hoopis Lätti ehitada?

Aitäh! Boozi raport, mis koostati Euroopa Komisjoni tellimusel, nägi LNG terminali kõige parema asukohana ette kas Eestit või Soomet. See eelistus tulenes eelkõige toruühenduse olemasolust. Kui toruühendust pole, kui Soome lahe kallastele siia ja sinna lihtsalt ehitatakse väikesi terminale, siis on loomulikult täiesti õigustatud küsimus, miks ei võiks terminali ehitada ka Riiga või miks ei võiks Klaipeda projekti nimetada ümber regionaalseks projektiks ja siis kõiki neid projekte võrdselt rahastada. Olgu öeldud, et ega Eesti valitsus ei ole otsustanud, et LNG terminal Eestis peaks sel juhul asuma just nimelt Paldiskis, mitte Eesti riigile kuuluvas Tallinna Sadamas Muugal. Aga võib muidugi ka küsida, miks ei võiks see olla Sillamäel. Kui toruühendust pole, siis oleks ka Eestis võimalik valida rohkem kui ühe asukoha vahel. Lätlased on tegelikult juba aktiveerunud, nad on andnud märku oma soovist saada Euroopa Liidu rahastatud terminali. Leedulased ei ole veel ergastunud.

Nüüd saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustab kolleeg Heimar Lenk.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Me räägime koostööst naabritega. Ma tulen tagasi Leedu juhtumi juurde. Kui vaadata lähiajalugu, siis teie valitsuse ministrite sõnadest võiks koostada terve raamatu. Meenutame näiteks Rein Langi või Jürgen Ligi väljendeid. Praegu räägime Juhan Partsist ja jobudest. Võib meelde tuletada ka seemneid, fooliumi jm. Kas teile ei tundu, et te peaksite korraldama ministritele koolituse, et nende kõnemaneer natuke paraneks ja nad oleksid veidi viisakamad? Natuke liiga ülbeks on mindud nii meedia kui ka avalikkuse vastu, mulle on niisugune mulje jäänud. Ülbe ollakse ka meie vastu siin saalis.

Ma olen nõus, et ministrite ütlustest on võimalik raamat teha, ja usun, et see raamat oleks päris huvitav. Ma ei arva sama raamatu kohta, mille võiks koostada hea küsija küsimuste põhjal.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Ma küll ei usu, et mu küsimus kunagi raamatukaante vahele jõuab, aga küsin siiski. Lähen tagasi LNG terminali teema juurde. Hea peaminister! Te järjestasite kolm varianti, tehes seda enda hinnangul paremusjärjestuses. Pärast te kommenteerisite majandus- ja kommunikatsiooniministri sõnu, et tegelikult võiks Soomel olla oma ja Eestil oma LNG terminal. Kas ma sain õigesti aru, et kui nendele kolmele variandile lisada neljas variant, mida ma just kirjeldasin, siis asetseks see selle variandi järel, mille kohaselt Soomes asuv LNG terminal oleks Eestiga ühendatud torujuhtme kaudu? Kas ma sain õigesti aru, et see variant oleks parem kui majandus- ja kommunikatsiooniministri pakutu?

Aitäh! Jah, ma järjestaksin need neli varianti selliselt nagu teiegi. See neljas variant oleks minu silmis parem kui mitte midagi, aga sellele küllalt lähedal. Seda varianti on pakutud ja ma olen sellega väga pinnapealselt tutvunud. Võin öelda, et see ei rahulda absoluutselt meie loodusliku gaasi tarbijate vajadusi. Paldiski LNG terminali seotust gaasi põhivõrguga Eestis ei ole mina üheski plaanis näinud. Aga arutelu seisab homme ees, eks me siis kuuleme, missugused need kavad on. Olgu öeldud, et Paldiskis asuva terminali ja Eesti Gaasi võrgu ühenduse pikkus on umbes 50 kilomeetrit, Muugal asuva terminali ja võrgu ühenduse pikkus aga 12 kilomeetrit. Sealt tuleb ka erinev hind. Laevad sõidavad põhiliselt Muuga sadamasse. Kui kavandada see terminal sobivaks laevade tankimiseks ja kui kõik Läänemerel sõitvad laevad või ka meie sadamatesse sõitvad laevad läheksid üle looduslikule gaasile, siis see tähendaks sisuliselt Eesti gaasituru kahekordistumist. Laevad käivad ju põhiliselt Muugal ja mõistlik oleks neid tankida seal, mitte saata näiteks Tallinki Helsingi ja Tallinna vahel kurseerivaid laevu vahepeal kuhugi Paldiskisse tankima. Ka Eesti-siseselt tekivad hoopis uued valikud. Aga minu arvates on kõige eelistatum variant kindlasti see, kui terminal oleks Eestis ja Soomega oleks toruühendus.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Karel Rüütlilt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Eksperdid on välja toonud, et praegu jääb maanteede ja raudteevõrgu alla kokku circa 570 ruutkilomeetrit maismaad ehk 1,3% Eesti pindalast. Kui lisada siia olemasolevate põhi- ja tugimaanteede mõjutsoon, mis ulatub kahel pool maanteest ühe kilomeetri kaugusele, siis on selge, et selline võrgustik võtab enda alla juba peaaegu 18% Eesti territooriumist. Võrdluseks võib öelda, et niisama suur ala Eesti maismaast on võetud looduskaitse alla. Kuidas kavatsetakse Rail Balticu planeerimisel ja ehitamisel saavutada suurprojektist riigile tuleneva tulu ja selle keskkonnamõjust tuleneva kulu tasakaal? Kas olete veendunud, et projektis keskkonnale ettenähtud leevendusmeetmed on piisavad?

Aitäh! Täna saan öelda, et Rail Balticu projekti riigisisestel ettevalmistustöödel on kolm põhilist tegevussuunda. Esiteks kaalutakse trassivariante. Paralleelselt sellega on algatatud võimalike eelistrasside keskkonnamõju strateegiline hindamine, millele järgneb tehniline eelprojekteerimine. Ma arvan, et võimalikku keskkonnamõju kompenseerivate ja tasakaalustavate meetmete küsimus lahendatakse keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus. Praegu, ilma tervikkäsitluseta, oleks vara sellisest mahukast infrastruktuuriprojektist rääkides väga detailseks minna. Graafiku järgi peaks keskkonnamõju strateegiline hindamine kõige varem toimuma esimese kvartali lõpus, aga arvestades trassi uute variantide lisandumist, seda ennekõike Harjumaal, peame olema valmis ka mõnekuuliseks viivituseks.

Palun, kolleeg Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Hea minister! On teada, et maismaa ja selle looduslik mitmekesisus on transpordi infrastruktuuri rajamise, uuendamise ja laiendamise pideva surve all. Rail Balticu trassi asukoha põhiargument Eestis on selle pikkus ehk see peab olema võimalikult lühikene, et saadaks ajalist ja rahalist võitu. Kas kalkulatsioonides on ikka õigesti arvestatud ulatusliku kahjuga, mida tekitab looduskeskkonnale piki Vahe-Eesti metsavööndit kulgev trass? Miks pole kaalutud trassi kulgemist Via Baltica lähedal? Siis oleksid kulud keskkonna jaoks vajalikele leevendusmeetmetele palju väiksemad ja võimalik, et see kaaluks üles maanteele rajatavate kahetasandiliste ristete üldkulu.

Julgen väita, et uurimistöödes on kõiki neid küsimusi kompleksselt käsitletud ja käsitletakse ka edaspidi (muidugi sõltuvalt uurimistöö detailsuse astmest). Mis puudutab seda, kas trass Tallinnast Riiga läheb läbi Tartu või Pärnu, siis siin on olulised kaks teadusel põhinevat tegevust, mille puhul on kaasatud ka ühiskonda või laia avalikkust: riigi üldplaneeringu "Eesti 2030+" koostamine ning trassi võimaliku suuna strateegiline uuring, mille tellis Euroopa Komisjon Eesti, Läti ja Leedu valitsuse antud lähteülesande alusel. Selle põhjal oleme põhiliselt majandusliku tasuvuse kaalutlusest lähtudes võtnud aluseks suuna Tallinn–Pärnu–Riia. Käib töö, et kõiki aspekte arvestades selgitada, millised trassivariandid sellel suunal on majanduslikult tasuvamad ja kõige väiksema keskkonnamõjuga. Milline tuleb lõplik trass? Ma arvan, et see otsus tehakse lähikuudel või vähemalt esimese poolaasta jooksul. Kõik materjalid on avalikud. Ma usun, et vastus ka sellele küsimusele, kas trass oleks võinud olla maanteele lähemal, on ekspertidel olemas.

Palun, kolleeg Karel Rüütli, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Hea minister! Kuidas te hindate, kas looduskeskkonnale tekitatava mõju uuringud, mida tehti planeerimisprotsessi käigus, on olnud piisavad? Kas te olete kursis, milliseid uuringuid on plaanis veel teha, et teada saada, millist mõju see trass looduskeskkonnale avaldab?

Uuringuid tehakse pidevalt edasi. Ainuüksi planeerimisprotsessi käigus on algatatud eri detailsusastmega uuringuid. Väga detailne uuring, mis hõlmab ka keskkonnamõju (selle kohta te minu arust küsisite), on võimalik teha ikkagi siis, kui on jõutud põhimõttelisele otsusele, millist trassi eelistatakse. Detailse keskkonnamõju uuringu puhul võib alati tulla välja asjaolusid, mille tõttu tuleb üle vaadata ka varasemad otsused. Me ei saa seda välistada. Aga see on avalik protsess. Minu arvates on see väga hästi käivitatud, sest kaasatud on need kogukonnad ja piirkonnad, keda see teema puudutab. Arvamusi on palju. On väga meeldiv, et paljudes piirkondades oleme üsna kokkulepete lähedal, kui me vaatame Pärnu või Rapla piirkonda. Keerulisem on olukord Harju maakonnas. Olen nõus sellega, et isegi kui eelistrassi kokkulepe on olemas, jätkuvad mikrotasandil keskkonnauuringud ka projekti järgmises faasis.

Nüüd saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustab kolleeg Jaan Õunapuu.

Aitäh! Austatud minister! Eile andsid teie ministeeriumi inimesed majanduskomisjoni liikmetele ülevaate projekti hetkeseisust. Meil on palju räägitud sellest, et me saaksime Rail Balticu abil ühenduse Euroopa suuremate keskustega. Praegu räägime sellest, et heal juhul ulatub trass Leedu-Poola piirini. Te ütlesite esmaspäeval ühes raadiointervjuus, et otsustamise ajal oli Eestis sõelal kaks trassi, aga Vilniust ei olnud Leedul kuskil kirjas. Mind huvitab, kuidas sellega tegelikult oli. Teine küsimus on trassi ülalpidamiskulude kohta. Kui palju läheb näiteks Eesti riigi maksumaksjale tulevikus maksma selle trassi ülalpidamine?

Alustan tagantpoolt. Praegune alus Eesti, Läti ja Leedu ühistegutsemiseks on kolme riigi valitsuste tellitud uuring, mida nimetatakse AECOM-i uuringuks. AECOM on rahvusvaheline konsultatsiooniettevõte, mis on väga tugevalt seotud uute raudteeinfrastruktuuri projektidega Euroopa eri kohtades. See uuring annab vastuse ka äriplaani kohta, mida te küsisite. See on väga lihtsustatud äriplaan, mis on koostatud praegu teada olevate arvude ja praeguste teadmiste põhjal. Me teame, et oponente on mitmes riigis ühelt ja teiselt poolt. Oponeerimine on praeguses faasis minu arvates igati loomulik. Aga äriplaan on selline, et kui me räägime kuni 85% ulatuses infrastruktuuri investeerimistoetusest, siis selle infrastruktuuri opereerimine peab olema tasuv. Teisisõnu, 15% investeeringuid peab suutma teha see ühisettevõte, mille moodustamise üle meil käivad pikaks veninud kõnelused. Ka opereerimine peab olema tasuv. See on vastus. Kindlasti tekib kohe küsimus, kas nii kauba- kui ka sõitjateveo puhul on võimalik tegutseda ilma igasuguse motivatsioonita. AECOM-i uuring ütleb, et jah, on võimalik. Aga ma kordan, et me oleme faasis, kus ka tasuvusküsimused tuleb üle vaadata, kui ilmneb uut informatsiooni, et investeerimise maksumus läheb kallimaks.
Kui ma õigesti mäletan, siis teie küsimuse algus oli selle valiku kohta: Tartu versus Pärnu. See on väga oluline küsimus. Me oleme seda ju eri tasanditel arutanud, ma julgen nii öelda, vähemalt kümme aastat. Oluline informatsioon on ikkagi see, mis on ... Aeg lõppes otsa. Kord on kord.

Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Urve Palo!

Suur aitäh, eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et äriplaan põhineb AECOM-i analüüsil ja prognoosil. Seesama prognoos ütleb, et aastal 2020 peaks hakkama iga päev selle rongiga Tallinnast Pärnusse sõitma üle 3000 inimese. Praegu sõidab Tallinnast Pärnusse bussi ja autoga ligi 2000 inimest päevas. Isegi kui me eeldame, et pooled neist hakkavad rongiga sõitma, mis on ka väga-väga positiivne hinnang, on vaja ikkagi leida juurde üle 2000 inimese, kes hakkavad järsku iga päev Tallinnast Pärnusse sõitma. Kas te ise usute seda prognoosi? Kui usute, siis millel teie usk baseerub? Mina isiklikult ei ole Rail Balticu vastu, küll aga tahan, et analüüsid ja prognoosid oleksid pädevad, et ei juhtuks nii nagu Estonian Airiga või Elroni rongiliiklusega.

Mul on ettepanek. Sellel AECOM-i uuringul on nüüd, aastal 2014, kui asi on konkreetseks läinud, väga palju oponente. Kes kirjutab Delfis, kes oma blogis, kes Facebookis. Ma arvan, et oleks mõistlik ka Riigikogu ja majanduskomisjoni kaasabil uuesti võtta ette kaubaveo ja sõitjateveo prognoosid, mis ei ole kirjutatud lakke vaadates. Selleks, kuidas uute infrastruktuuriprojektide puhul neid prognoose piirkondade eripära arvestades tehakse, on oma metoodika. Ma arvan, et mõistlik oleks korraldada uus kohtumine ekspertidega, et saada väga konkreetseid vastuseid. Mul on olnud kohtumisi Eesti mitmes piirkonnas, kus tekkisid täpselt samasugused küsimused. Ma arvan, et me vajame neid vastuseid. Näiteks küsisid inimesed Kehtna rahvamajas ka mõne arvu kohta, kas on ikka võimalik, et need realiseeruvad. Ma usun, et meil oleks planeerimise praeguses faasis vaja natuke rohkem süveneda sellesse, kuidas tasuvusanalüüse tehakse. Siin ei ole küsimus uskumises või mitteuskumises, vaid me saame baseeruda – Eesti valitsus on siin olnud võrdlemisi süsteemne – nende parimate ekspertide arvamustel, kelle me koostöös Euroopa Komisjoniga oleme välja valinud. Eksperte, kes selliseid transpordiinvesteeringuid planeerivad, võib Euroopast kindlasti leida. See on mu ettepanek. Siis me saaksime suurendada ka teie usku sellesse ühte konkreetsesse arvu.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Enn Eesmaalt välisminister Urmas Paetile. Palun!

Suur aitäh! Austatud minister! Minu küsimus lähtub ebaadekvaatse sõnaseadmise varjukülgedest inimeste-, rahvaste- ja riikidevahelistes suhetes. Sajandite jooksul on tavad loomulikult muutunud. Võib arvata, et kui Lehola Lembitu oleks Leedu esimese kuninga Mindaugase ja tema kaaskonna kohta kasutanud umbes sama karuseid väljendeid kui Juhan Parts tänapäeval, siis oleks olnud sõda lahti. Tänapäeval piisab vabanduse palumisest. Ja tänu taevale, sest Balti koostöös on teisigi probleeme. Küsin aga seda, kui kaua seda laadi juhtumid, et mitte öelda skandaalid, rahvusvahelist suhtlemist mõjutavad. On ju hästi teada, kui soodsalt mõjuvad asjaajamisele isikutevahelised kontaktid. Kas ka negatiivsete aspektide mõju on niisama tuntav?

Aitäh! Ma arvan, et see konkreetne intsident on tänaseks saanud selgelt joone alla. Kõik osapooled on aktsepteerinud vabandusi ja selgitusi ning on väga selgelt öelnud, et nendes olulistes asjades, mille puhul on vaja kokkuleppele jõuda, kokkuleppeid otsitakse ja see intsident seda tegevust ei häiri. Seda, kui pikk mälu ühel või teisel inimesel on ja kuidas ta oma mälu kasutab, on mul keeruline öelda. Aga mis puudutab otseselt riikidevahelist suhtlemist, siis sellel konkreetsel juhtumil on tänaseks joon all.

Kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Ma seon oma küsimuse eelmise teemaga. Kuidas te hindate koostööd oma Leedu kolleegiga Rail Balticu küsimustes? Kas teil on väga hea koostöö?

Aitäh! Nii nagu paljudes teistes küsimustes on ka selles küsimuses välisministrite koostöö väga hea. Rail Balticu puhul on, kuidas öelda, mõnevõrra lihtsam, kuna detailidega peavad tegelema majandusministrid, siseministrid või muud ministrid. Meil on Leedu välisministeeriumi ja välisministriga ühine arusaam, et uut raudteeühendust muu Euroopaga on vaja kõigil Balti riikidel. Selles ei ole mingisuguseid erimeelsusi küll olnud.

Suur tänu, härra välisminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Heljo Pikhofilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Eestis on tuhandeid ühe vanemaga peresid, kes on jäänud ilma lapse teise vanema abist, sest see ei täida lapse ülalpidamise kohustust. Elatise võlgnikud, enamasti isad, vilistavad kohtulahenditele, mis peaksid neid panema ülalpidamiskohustust täitma. Hoolimata kohtuotsustest pole riik juba pikki aastaid suutnud tagada, et lapsed elatisraha ka kätte saaksid. Miks riik ei taga kohtuotsuste täitmist ja miks on üksikemad üksi jäetud?

Aitäh! Riik ei ole kindlasti see, kes üksikemad üksi jätab. Vastupidi, riik on ette näinud väga palju meetmeid, mis toetavad just üksi last kasvatavaid vanemaid. Kuid tõele vastab see, et 24% Eesti lastest kasvab ühe vanemaga, 92%-l juhtudest on selleks vanemaks ema ja 8%-l isa. Enamasti saavad üksi last kasvatavad vanemad toetust ka lapse teiselt vanemalt, 10–15%-l juhtudest hoiab teine vanem siiski elatisraha maksmisest kõrvale. Riik on ette näinud mitmeid sanktsioone ja meetmeid, kuidas neid vanemaid korrale kutsuda. Alles eile esines Justiitsministeerium uute ettepanekutega, kuidas sundida neid lastevanemaid, kes hoiduvad elatisraha maksmisest, oma kohustusi siiski täitma. Ma panen kõigile vanematele südamele, et nad oma laste kasvatamises osaleksid ega hoiduks elatisraha maksmisest ükskõik mis ettekäändel. See on ka sügavalt ühiskondlik küsimus, see on tööandjate küsimus, sest elatisraha maksmisest kõrvalehoidjad ei tee seda tavaliselt üksinda, vaid on kaasanud sellesse oma tööandja, uue elukaaslase-abikaasa ja teisigi isikuid. Minu meelest peaks ühiskond suhtuma neisse kaasaaitajatesse negatiivselt ja taunivalt.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Äkki tasuks meil seekord eeskuju võtta Lätist, kus peale elatisraha garanteerimise fondi loomist paranes raha laekumine oluliselt. Seda eelkõige selle tõttu, et lapsevanem, kes hoidis kõrvale elatisraha maksmisest, muutus võlglaseks riigi ees. Praegu on meil ju nii, et ema peab kogu selle protsessi läbi viima, aga see on üsna kulukas ja nõuab suurt närvikulu. Ka ei ole tagatud, et elatisraha lapse heaks laekuma hakkab. Mida te arvate sellest, kui me võtaksime seekord eeskuju Lätist? Sotsiaaldemokraadid on esitanud ka eelnõu, et Eestiski loodaks elatisraha garanteerimise fond, mis on olemas enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides.

Aitäh! Elatisraha garanteerimise fond ei ole mitte mingisugune imevahend. Kui üks elatisraha nõudja asendub teisega ja elatisraha sissenõudmise protsessis midagi ei muudeta, siis isegi juhul, kui see teine nõudja on Eesti Vabariik, jäävad probleemid endiseks. Kui kogu koormus asetada sellele loodavale fondile, siis see tähendab, et need korralikud lastevanemad, kes oma laste eest hoolitsevad ja tasuvad ka elatisraha, kui elu on neid abikaasast lahku viinud, peavad lisaks oma laste kasvatamisele hakkama tasuma ka nende laste kasvatamise eest, kelle vanemad või üks vanem oma lapse kasvatamisest ei hooli. Tõhustama peaks aga elatisraha maksmisest kõrvalehoidjate vastu rakendatavaid sanktsioone. Ma olen täiesti nõus, et osa eile pakutud ettepanekutest, näiteks autojuhtimisõiguse äravõtmine, võib tunduda liiga karm ja ebaproportsionaalne, kuid diskussiooni käivitamiseks on sellised ettepanekud väga kohased. Autojuhiloa äravõtmine ei ole ju maailmas haruldane. Austraalias, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides see süsteem toimib. Miks mitte kasseerida laste elatisraha sisse maksmisest kõrvalehoidva isiku teisest pensionisambast? Igasugused ettepanekud, kuidas, piltlikult väljendades, teha põrguks elatisraha maksmata jätvate inimeste elu, on teretulnud. Nende ettepanekute kasutamist tuleb kaaluda. Ainult kohustuste riigile üleandmine ei lahenda probleemi.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof, teine täpsustav küsimus!

Ega siis ainult Eestis ei hoita elatisraha maksmisest kõrvale, teistes Euroopa Liidu liikmesriikides aga kasutatakse selle vastu sanktsioone. Tähtis on ju see, et elatisraha saaks laps iga kuu. Selleks ongi see fond vajalik. Kui raha lapsevanemalt ei laeku – mõnikord jäetakse tahtlikult maksmata, aga teinekord ei olegi võimalust maksta –, siis riik või see institutsioon maksaks igal juhul lapsevanemale iga kuu mingi summa välja. Soomes on see summa 118 eurot ja Lätis 45 eurot. Ma arvan, et ka meie võiksime sellele mõelda, selle asemel et rääkida laste vaesusest sellises vormis, mis olukorda ei paranda. Meil elab ju 40% üksikvanemaga peres elavatest lastest vaesuses.

Aitäh! Ma olen teie väidetega täiesti päri. Elatisraha maksmisest hoidumine viib küllalt arvestatava osa lastest allapoole vaesuspiiri. Elatisraha saajate hulgas aga peaaegu ei ole lapsi, kes elavad allpool kas suhtelise või absoluutse vaesuse piiri. Nii et elatisraha maksmine on ka laste vaesuse aspektist lähtudes ülimalt oluline. Kuid tahan veel kord rõhutada, et me peame muutma ühiskonnas suhtumist inimestesse, kes hoiduvad oma lastele elatisraha maksmisest. Jah, populistlikult võib ju lugeda probleemi lahendatuks siis, kui luuakse üks fond, kuhu kõik anonüümsed maksumaksjad hakkavad solidaarselt raha maksma, aga sisuline lahendus saab tekkida ikkagi ainult siis, kui lapsevanem hakkab oma lapsele elatisraha maksma, juhul kui ta ise lapse kasvatamisega ei tegele. Õhustiku muutmine seisab meil ees niikuinii.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud härra peaminister! Seda küsimust on sotsiaalkomisjonis arutatud aastaid, ilmselt lausa 15 aastat, niipalju kui mina mäletan. Aga mul on tunne, et komisjonile on pandud liiga raske ülesanne, sest küsimus on ikkagi juriidiline ja hõlmab probleemi laiemalt. Ka näiteks eilsel üritusel ei osalenud õiguskomisjoni esindajaid, ometi on tegemist ju kohtulahendite täitmisega. Probleem on selles, et kohtulahendid on täitmata. Samas näen, et ega riiki see küsimus pole väga palju huvitanud, see ongi jäänud kahe inimese vaheliseks asjaks. Mis te arvate riigi vastutusest ja millal teie arvates muudab riik selle küsimuse prioriteediks? See on ju väga oluline küsimus.

Aitäh! Ükski riik ei suuda asendada inimestevahelisi suhteid. Inimesed peaksid hoolima oma laste kasvatamisest. Mitte keegi ühiskonnas ei tohiks kaasa aidata laste kasvatamiseks mõeldud elatisraha maksmisest kõrvalehiilimisele. Mitte keegi ei tohiks seda teha! Kuid paraku on juhtumeid, kus lastevanemad, kellel on olemas materiaalsed võimalused oma lastele elatisraha maksta, hoiavad sellest kõrvale ning teevad seda töökaaslaste ja perekonnaliikmete abiga. Selline tolerantne suhtumine elatisraha maksmisest kõrvalehoidjatesse peaks ühiskonnas lõppema. Riigi laiem prioriteet on see, et inimesed kasvataksid oma lapsi või siis, kui pered on lahku läinud, osaleksid oma laste kasvatamises elatisraha makstes. See on vaieldamatu prioriteet. Hinnanguliselt 85–90% Eesti lastevanematest täidavad oma vanemakohustusi, nad osalevad lapse kasvatamisel, täites vähemalt selle miinimumi, mille seadus ette näeb, ehk maksavad elatisraha. Pooltel juhtudel kasvatavad lapsi mõlemad vanemad, nad osalevad koos rahaliste kulutuste katmises ja ka kasvatustöös. Pilt ei ole nii trööstitu, nagu küsija näitas, kuid ka 10–15% oma laste kasvatamisest kõrvalehoidjaid on lubamatult suur näitaja.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! Kui on standardne situatsioon, et laste isa ei taha elatisraha maksta, vaid hoiab sellest kõrvale, siis on politsei asi ta üles otsida, mingid inkassofirmad arestivad tema pangaarved ja kõik peaks nagu toimima. Aga on küllaltki palju ka ebastandardseid olukordi, kui laste isa on kadunud välismaale, keegi ei tea, on ta üldse elus või ei ole, emal ei ole isegi võimalik temast lahutada, kuna isa saatusest ei ole mitte midagi teada. Alati ei ole võimalik jätta neid probleeme ainult ema, n-ö rongaisa ja politsei lahendada. Kas teatud juhtudel ei peaks riik siiski andma kasvavatele lastele seda abi, mis oleks kindlasti odavam kui viltukasvanud täiskasvanuid pärast ümber kasvatada?

Aitäh! Üksikvanema staatus on hoopis erinev lapse või selle lapsevanema staatusest, kes nõuab oma lapse teiselt vanemalt elatisraha. Üksikvanemate lapsed on ka seaduses saanud riigilt omamoodi kaitse. Kui lapse üks vanem, nagu te nimetasite, on ära kadunud, teda ei ole võimalik leida või ta on surnud, siis on võimalik kasutada ka muid sotsiaalabivahendeid, selleks et last aidata. Lapsel on võimalik saada toitjakaotuspensioni. Vajaduspõhised lapsetoetused suurenevad, need aitavad väga paljusid lapsi vaesusriskist välja. Iga juhtumit tuleb eraldi analüüsida ja iga hädasolija jaoks lahendus leida.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Priit Toobalilt välisminister Urmas Paetile. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Käesoleva aasta alguses esines kaitseminister Reinsalu Washingtonis strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute keskuses kõnega, kus käsitles NATO võimekust, arengut ja probleeme. Reinsalu tõi oma kõnes korduvalt välja, et Balti riikides ei ole strateegiline sõjaline tasakaal mitte alliansi, vaid teiste riikide kasuks. Ta mõtles ilmselgelt Venemaad ja ütles selle ka välja. Veel meenutas ta USA viimase tanki lahkumist Euroopast möödunud kevadel ning nentis, et Eesti igatseb selle tanki järele. Kas teie olete Reinsalu avaldusega selles mõttes nõus, et Eesti vajab USA tugevamat sõjalist kohalolekut? Või piisab teie arvates praegusest olukorrast, heast läbisaamisest ja teadmisest, et oleme USA-ga kindlad liitlased?

Aitäh! Alati, kui mingi asi tekitab nii palju elevust, nagu see seminar, mis toimus Washingtonis juba nädalate eest, on mõistlik pöörduda juurte juurde. Ma vaatasin, mida seal seminaril täpselt kõneldi. Kaitseminister esines ettekandega, millele järgnes diskussioon, mille käigus talt küsiti, milliste jõududega peaks USA Euroopas jätkama, et tagada oma sõjalise jõu piisav nähtavus ja usutavus Euroopas, eriti Balti riikides. Vastuses märkis kaitseminister, et Balti regioon on ainus ala Euroopas, kus NATO on oma võimekuse poolest vähemuses. Ta märkis, et kõige olulisem oleks tegevuste kogum, mida võiks nimetada ka USA kohalolekuks. Järgnevalt mainis ta ühisõppuste, visiitide ja õigel ajal tehtud kindlameelsete poliitiliste avalduste tähtsust. Selgelt oleks kaitseministri arvates kroonijuveeliks USA alaline kohalolek Euroopa pinnal. Ta lisas, et soovib USA kohalolekut ka Eestis, kuid saab aru praegusest reaalsusest.
Kui seda tervikuna vaadata, siis ausalt öeldes ei ole siin minu meelest mingit küsimust. See on ju see, millest me oleme oma kaitse- ja julgeolekupoliitikas viimased 20 aastat ja kauem kõnelnud. Mis puudutab NATO riikide esindajate kohalviibimist Eestis, siis meil on teatavasti olemas NATO õhuturbemissioon, mille eest praegu vastutavad Ameerika Ühendriigid. NATO küberkaitsekeskuses on reaalselt kohal rohkem kui kümne NATO liikmesriigi, sh Ameerika Ühendriikide esindajad. Regulaarselt toimuvad meie piirkonnas õppused, kus on paljude NATO liitlaste esindused varem kohal olnud ja on ka tulevikus. Balti Kaitsekolledžisse on Ameerika Ühendriigid regulaarselt panustanud ja teevad seda praegugi. Nii et kui panna kokku see, mida kaitseminister tegelikult rääkis ja millised on meie suhted liitlastega NATO-s, sh Ameerika Ühendriikidega, siis minu meelest on see lugu tasakaalus.

Palun, kolleeg Priit Toobal, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister, aitäh selle vastuse eest! On muidugi kahju, et Eesti ajakirjanikud kipuvad ministreid tihtipeale valesti mõistma ja ministrid ei kipu pärast neid valestimõistmisi ümber lükkama. Võib-olla just see ongi probleem. Aga ma küsin teie seisukohta selle kõne kohta. Kuidas seal väljendatud seisukohad võiksid muuta ja kas need muudavad olukorda Eesti-Vene piirilepingu sõlmimisel? Kas neil üldse on sellele mõju ja kui on, siis missugune see mõju võiks olla?

Ma arvan, et need kaks teemat ei ole omavahel kuidagi seotud. Mina küll ei näe siin mingit mõju. Mis puudutab NATO ja Venemaa suhteid ning koostööd, siis aastaid on ju tegutsenud NATO-Vene nõukogu. Siis, kui see koostöö aastaid tagasi kokku lepiti, lepiti NATO ja Venemaa vahel põhimõtteliselt – muu hulgas kirjalikult – kokku ka selles, mida pooled oma territooriumil teevad. Ka kõik see, mis on Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitikas toimunud, on vastavuses sellega, mida NATO ja Venemaa juba aastaid tagasi oma koostöö valguses kokku leppisid. Siin ei näe ma küll mingit vastuolu.

Palun, Priit Toobal, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister, aitäh sellegi vastuse eest! Kolmas küsimus on mul hoopis teisest ooperist, aga ka väga selgelt seotud kaitseministri tegevuse ja avaldustega. Nimelt kirjutas eilne Postimees, kuidas kaitseminister, Eerik-Niiles Krossi erakonnakaaslane ja erakonna esimees, on püüdnud kontakti võtta Interpoli selle komisjoni liikmetega, kus otsustatakse, kes Interpoli kodulehel tagaotsitavana välja pannakse. Kas selline käitumine, kui ühe riigi poliitilise organi liige, valitsusliige või erakonna esimees seesuguse asjaga tegeleb, on teie arvates korrektne?

Mina sain sellest suhtlemisest teada aukonsuli kaudu ja sain informatsiooni meie suursaadikult Jordaanias. Oleks väga kena, kui valitsusliige enne seda, kui ta sellises küsimuses aukonsuli poole pöördub, oma kavatsusest Välisministeeriumi teavitaks. Siis ei peaks me hakkama aukonsulile seletama, mis on ja mida ei ole.

Suur tänu! Lõpetame selle küsimuse käsitlemise.

Kolleeg Marianne Mikkol on küsimus peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Suur tänu! Kesk-Aafrika Vabariik oma 4,6 miljoni elanikuga on Eesti välispoliitikas uus suund. Praegune seis on selline, et meil puudub seal diplomaatiline esindus ja ka tihedam kultuuriline või majanduslik läbikäimine Kesk-Aafrika Vabariigiga. Peaminister on väitnud, et Kesk-Aafrika Vabariigi missiooni eesmärk on ära hoida humanitaarkatastroof selles riigis. Teema tõstatus teatavasti detsembris ülemkogus, kus Eesti ühena vähestest võttis Prantsusmaa esitatud probleemi kohta sõna. Kellega te, peaminister, Kesk-Aafrika Vabariigi küsimustes nõu pidasite, enne kui ülemkogus sõna võtsite?

Ma pidasin nõu nendega, kellega ma pidasin vajalikuks nõu pidada. Oma sõnavõtuga ei võtnud ma Eesti riigile mitte mingisuguseid kohustusi. Ma loodan, et Eesti Vabariik ei saa mitte kunagi peaministrit, kes hakkab iga oma lauset ja sõnavõttu kellegagi kusagil kooskõlastama. Vaba mõttevahetus eeldab inimese vabadust oma seisukohti väljendada. Kinnitan, et kõigis oma esinemistes olen ma lähtunud Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni kinnitatud positsioonidest ega ole nendest kõrvale kaldunud.

Palun, kolleeg Marianne Mikko, esimene täpsustav küsimus!

Jacques Chiracile, Prantsusmaa presidendile, kuulub ütlus: "Te jätsite kasutamata kuldaväärt võimaluse vaikida." Miks Eesti Vabariigi peaminister ei kasutanud võimalust vaikida arutelul riigi üle, mis asub meist kaugel ja mille kohta me teame vähe üksikasju?

Hea küsija! Te olete jätnud mulle mulje, et te olete humaanne inimene, kes hoolib inimeludest ka siis, kui asi ei puuduta ainult teie lähikondseid. Minu meelest on ÜRO ja Euroopa Liidu tasemel otsustatu, et Kesk-Aafrika Vabariiki tuleb saata missioon, selleks et ära hoida genotsiidi ja humanitaarkatastroofi, ainuõige. Me ei saa suhtuda katastroofidesse, mis toimuvad kusagil eemal, pelgalt oma huve silmas pidades. Ei saa mõelda nii, et kui genotsiid toimub kaugel, siis see meid ei puuduta. Me oleksime pidanud midagi õppima 20 aastat tagasi Rwandas toimunud genotsiidist, kui muu maailm adekvaatselt ei sekkunud, mille tagajärg oli miljon tapetut. Miks soomlased osalevad pidevalt maailma kriisikolletes rahuvahendajate või rahuvalvajatena? Miks igal aastal on rahuvalvemissioonidel 400–500 Soome kaitseväelast? Miks viimase 57 aasta jooksul on rahuvalvemissioonidel osalenud 40 000 Soome kaitseväelast? Me võiksime seda endalt aeg-ajalt küsida.

Palun, kolleeg Marianne Mikko, teine täpsustav küsimus!

Suur tänu! Härra peaminister! Kas te olete pärast seda, kui Kesk-Aafrika Vabariigi missioon Riigikogus tagasi lükatakse, valmis need 2,7 miljonit eurot, mis üleöö selle missiooni jaoks leiti, andma arenguabiks, et tõrjuda Kesk-Aafrika Vabariigis vaesust?

Aitäh! Viimases ülemkogus, kui arutati julgeoleku- ja kaitsepoliitikat, jõuti järeldusele, et on situatsioone, kus pelgalt humanitaarabi andmine ei ole lahendus, vaid selleks, et anda humanitaarabi, tuleb kõigepealt anda julgeolekuabi. Kesk-Aafrika Vabariik on just üks selliseid kohti, kus ei ole võimalik anda humanitaarabi ilma julgeolekuabi andmiseta. Olgu öeldud, et paljud riigid on rahastanud Kesk-Aafrika Vabariigi konflikti lahendada aitavaid meetmeid. Näiteks on Ühendkuningriik eraldanud selleks 50 miljonit naelsterlingit. Tänu prantslaste otsustavale sekkumisele on ära hoitud genotsiid ja vähendatud humanitaarkatastroofi tekkimise ohtu. Me ei saa panna seda kohustust ainult prantslastele või brittidele, nagu rõhutati ÜRO-s. Ka kõik keskmise suurusega ja väikesed riigid peaksid tegema kõik endast oleneva, et hoida ära humanitaarkatastroofi ja genotsiidi terves maailmas.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan ka selle küsimuse käsitlemise.

On võimalik esitada veel üks küsimus. Kolleeg Tõnis Kõivul on küsimus samuti peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Nüüd tagasi koduste asjade juurde. Mulle väga meeldivad kvaliteetsed Šveitsi asjad. Mulle meeldivad Šveitsi kellad, maitseb Šveitsi juust ja šokolaad ning minu arvates on ka meil ringi sõitvad Šveitsi rongid väga head. Proovisin uue rongi ära juba mõni nädal tagasi ja jäin sellega igati rahule. Ka teil on tulnud rongide kohta palju selgitusi jagada. Aga on teil olnud võimalust need juba neljandat nädalat Eestis sõitvad rongid isiklikult ära proovida?

Aitäh! Jah, mul on õnnestunud sõita rongiga Tartust Tallinnasse. Möödunud pühapäeval võtsin ma selle sõidu ette, sest ma olin pidanud siinsamas Riigikogu infotunnis küsimustele vastama ja olin siin pidanud kuulma väga halvustavaid hinnanguid rongiühendusele. Ma pean ütlema, et seda, mida mina kogesin, saab ainult ülivõrdes kirjeldada. Rong oli avar ja mugav. Ma ei uskunud, et üks rong võib üldse nii sujuvalt Eesti pinnal sõita. Kui me Tartu vaksalis seisime, sõitis meist mööda pikk kaubarong, aga ei olnud mingisugust vibratsiooni, kolksumist ega kõrval sõitva rongi rütmis kaasarappumist. Sõit oli suurepärane, mitte mingeid probleeme. Rong ei olnud ka ülerahvastatud. Kiirus kasvas märkamatult 120 kilomeetrini tunnis. Mõnel maanteega ristumisel alanes kiirus 80 kilomeetrile tunnis, kuid mõne hetke pärast oli see jälle 120 kilomeetrit tunnis. Istmed olid väga mugavad. Mõeldud oli ka jalgrattaga reisijatele, konksud, kuhu jalgratas riputada, olid rongis olemas. Tualett oli avar. Wifi, tõsi küll, kadus enne Tallinna ära, aga 3G mobiilside töötas suurepäraselt. Ma kordan veel, et otsus soetada uued rongid oli õige. See on revolutsiooniline otsus Eesti sõitjateveo ajaloos. Need rongid on mugavad ja pälvivad lähemas tulevikus kõigi reisijate kiituse. Ma kutsun kõiki inimesi üles rongiga sõitma!

Suur tänu, härra peaminister, selle ilusa kaheminutilise jutu eest, kui tore on sõita uues rongis! Ma peaksin ka ikkagi selle ära proovima. Infotunni aeg on läbi.
Head kolleegid, suur tänu küsimuste esitamise eest! Lugupeetud peaminister ja ministrid, suur tänu küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.