Head ametikaaslased, austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu esimese töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Kõnesoove ei ole.
Läheme teadete juurde. Kolmapäeval, s.a 15. jaanuaril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, siseminister Ken-Marti Vaher ja sotsiaalminister Taavi Rõivas.
Head ametikaaslased, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.

Algab Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 477 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Kallid kolleegid! Ma saan aru küll, et küllap sellepärast, et me alustasime täna oma tööd jõuliselt ja järsku, ei ole enamik Riigikogu liikmeid jõudnud veel saalist ära minna. Aga seda suurem heameel on mul teile tutvustada eelnõu, mis käsitleb põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmist.
Tuletan teile mõne lausega meelde, mis on ajendanud Keskerakonna fraktsiooni seda eelnõu esitama ning miks me oleme seda teemat kultuurikomisjonis korduvalt ja põhjalikult arutanud.

Hea ettekandja, ma palun vabandust! Austatud ametikaaslased! Iga fraktsiooni kohtadelt, igast pingireast tuleb väga suurt lärmi. Ma palun austada ettekandjat ja neid, kes soovivad ettekannet kuulata!

See on ju tore, kui põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse üle tekib väga palju mõtteid ja arutelusid. Aitan nende mõtete tekkimisele veel kord kaasa.
Kui me suvel enne jaanipäeva arutasime põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmist ning üsnagi hilistel öötundidel nii mõnegi muudatusettepaneku poolt või vastu hääletasime, siis jäi mitu teemat kas lõpuni läbi vaidlemata või tekitasid meie otsused ühiskonnas küsimusi. Siinkohal toon välja ainult need teemad, mille juurde oleks enne kevadisi riigieksameid paslik Riigikogus tagasi tulla.
Riigikogus on häälteenamusega otsustatud, et gümnaasiumi lõpetamiseks tuleb sooritada riigieksamid. Tuletan teile meelde, et alates sellest aastast on need kindlasti eesti keele eksam (gümnaasiumi riiklikus õppekavas sätestatud juhtudel eesti keele teise keelena eksam), matemaatikaeksam (te olete kindlasti teadlikud, et see võib olla kitsa või laia matemaatikakursuse eksam), võõrkeeleeksam ning loomulikult koolieksam. Riigieksam on sooritatud, kui õpilane on saanud vähemalt 1 punkti (see nõue kehtib tänaseni), ja rahuldavalt sooritatud, kui õpilane on saanud vähemalt 20 punkti. Selline tõlgendus oli võib-olla vajalik enne jaanipäeva, kuid nüüd, enne riigieksameid oleks hea see 1 ja 20 punkti süsteem põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses üle vaadata. Tuleks otsustada ühe või teise kasuks. Võib otsustada, et õige on, nii nagu on minister kindlalt leidnud, 1 punkt, või võib teha otsuse, mida meie soovitame tõsiselt kaaluda, et endist viisi on riigieksami sooritamiseks vaja saada 20 punkti.
Järgmine teema, mida meie kevadisel arutelul väga paljudes kõnedes arutati, oli tugispetsialistide rahastamine. Täiesti selge on, et see on lõpuni läbi vaidlemata. Ma usun, et peale minister Aaviksoo on jäänud vist kõigile teistele arusaamatuks, milline tegelikult on tugispetsialistide rahastamise tulevik. Tuletan teile meelde, et jutt käib logopeedidest, psühholoogidest, sotsiaalpedagoogidest ja eripedagoogidest, kes on saanud vastava koolituse. Lisaks Eesti maksumaksja rahastatud koolitustele on neid spetsialiste koolitatud välisvahendite abil. Mitu aastat on toimunud sotsiaalpedagoogide täienduskoolitus. Need spetsialistid on koolides hädavajalikud. Arvestades laste erinevaid vajadusi on selliste spetsialistide olemasolu koolis tihti lausa elementaarne, selleks et lapsed saaksid haridust omandada.
Siiamaani oli tugispetsialistide rahastamine, nii nagu ka kõikide teiste koolitöötajate rahastamine loomulikult koolipidajate vastutusel ehk erakooli puhul vastutas selle eest eraõiguslik juriidiline isik, riigikooli puhul riik ja munitsipaalkooli puhul kohalik omavalitsus. Siiski oli kuni eelmise aastani selline lisavõimalus, et kui haridustoetusest olid õpetajate palgad välja makstud, siis võis sellest toetusrahast maksta palka tugispetsialistidele. Seda enamik omavalitsusi tegigi. Ministri väited, et rahastamises ei ole midagi muutunud, ei ole õiged. Muutunud on see, et minister nimetab nüüd tugispetsialistide rahastamist haridustoetusest õpetajate palgaraha varastamiseks või mittesihtotstarbeliseks kasutamiseks. Tuletan teile meelde, et 2013. aastal saadi tugispetsialistide rahastamiseks eraldi vahendeid, 2014. aastast aga lisavahendeid tugispetsialistide rahastamiseks ette nähtud ei ole. Siin saalis on piisavalt spetsialiste, kes väga hästi teavad, et kohalike omavalitsuste rahastamine on üldse ebaselge. Loomulikult, kui koolil vahendeid ei jätku, on tõenäoliselt just huvitegevus ja tugispetsialistiteenused need, mille rahastamine lõpetatakse, sest kohustusliku õppekava omandamine tuleb ju tagada.
Järgmine teema on õpetajate tööaja arvestus. Nimelt, viimaste muudatustega kehtestati õpetajatele 35-töötunnine nädal. Selle sees ei tooda enam välja, millise osa õpetaja tööst moodustab tunniandmine ja millise osa ülejäänud töö, näiteks tundideks valmistumine. Septembris võeti vastu määrus, mille kohta meile juunis lubati, et see kindlasti väga paljusid asju täpsustab. Kahjuks ei täpsusta see mitte midagi. Ka Eesti Haridustöötajate Liidu esindaja on olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul välja toonud, et nii mõneski koolis on õpetajatele juba öeldud, et näiteks 27 ainetundi ei ole täiskoormus, täiskoormus on 35 tundi. Loomulikult oleks seetõttu igati paslik seadusandja täpsustus või juhend, milline osa sellest 35 tunnist võiks olla õppe- ja kasvatustöö.
Järgmisena toon välja atesteerimisküsimused. Nimelt, kui me põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest võtsime välja ametijärgud – tuletan meelde, et need olid nooremõpetaja, õpetaja, vanemõpetaja ja metoodikõpetaja –, siis põhjendus oli see, et kohe-kohe on tulemas kutsete süsteem, mis väga rõõmsalt asendab atesteerimissüsteemi. Vana neljaastmeline süsteem ei olevat lihtsalt piisavalt paindlik. Nüüd on selge, et uut süsteemi ei ole rakendatud. Õpetajate esindusorganisatsioonid on seisukohal, et ilma õpetajate kutsemeisterlikkuse astmeteta ei ole süsteem kuidagi tänapäevane. Meie ettepanek ongi jätta ametijärgud kehtima kuni ajani, kui ühiskond ja meie riik on selleks valmis ning meil töötab uus kutsete süsteem. Kultuurikomisjonis peetud vestlustes on selgeks saanud, et võib-olla see lähiajal ka juhtub. Aga praegu seda süsteemi ei ole ning meie ettepanek on kuni uue süsteemi kehtima hakkamiseni atesteerimissüsteem alles jätta. Seda on lihtne teha, sest põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste vastuvõtmisel me kehtestasime siin üleminekusätted. Nii et mingisugust auku vahepeal ei teki. Ka rahastamisel on aastatel 2014–2015 võimalik seda arvestada.
Need on muudatused, mida me oleme kultuurikomisjonis arutanud. Kui põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 477 arutelu edasi lükati, siis oli meil lootus, et selleks ajaks, kui see eelnõu peale uut aastat tuleb jaanuaris siia saali – tuletan meelde, et juba on aasta 2014 –, siis on vastuse saanud nii mõnigi küsimus, alates tugispetsialistide rahastamisest ja lõpetades sellesama riigieksamite korraldamisega. Kuid saab aina enam kinnitust, et eelnõu on endiselt päevakorral ja need küsimused ei ole seni vastust saanud. Juhtivkomisjoni esimees kindlasti tutvustab teile meie arutelusid. Ütlen vaid niipalju, et komisjonis on seda teemat arutatud üsna mitu korda. Kõige selgem seisukoht oli, et kuna need küsimused ei ole vastust saanud, siis jääb see eelnõu menetlusse. Me loodame, et härra Aaviksoo esitab kunagi ka Vabariigi Valitsuse arusaama nendest küsimustest.
See on Keskerakonna fraktsiooni eelnõu kohta kõik. Loodan, et see eelnõu aitab teil kaasa mõelda nendes küsimustes, mis koolirahvale muret teevad. Vajaduse korral on meie fraktsioon ka edaspidi valmis neid vastuolulisi küsimusi täpsustama, sest näiteks tugispetsialistide rahastamise teemas on vaja kindlasti selgust saada, tehtagu asi selgeks siis rahastamispeatükis või kokkulepete abil kohalike omavalitsustega. Kui ma vaatan haridusliku erivajadusega laste koolituse kontseptsiooni, siis saab mulle selgeks, et kõige halvem, mida me teha saame, on see, kui me uute kontseptsioonide väljatöötamise ajal kaotame koolist olemasolevad süsteemid. Hiljem neid uuesti üles ehitada on väga-väga raske. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on küsimusi. Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Need ettepanekud, mis teie eelnõus sisalduvad, on kõik äärmiselt mõistlikud. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon kahtlemata toetab neid. Aga oletame, et juhtub uskumatu asi ja teie eelnõu võetakse seadusena vastu. Kas te siis oleksite põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega rahul või näete seal veel põhimõttelisi probleeme, mida oleks vaja muuta?

Aitäh, hea küsija! Kui sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna fraktsiooni ettepanekud kokku võtta, siis tuleb sisulisi ettepanekuid kokku kindlasti üle saja. Eelnõus oleme välja toonud need teemad, mille kohta koalitsiooni nimel sõnavõtjad on öelnud, et nende juurde tullakse tagasi. Kuna septembrist sai oktoober ja oktoobrist on tänaseks saanud jaanuar, aga tagasitulemiseni pole jõutud, siis Keskerakonna fraktsioon algataski selle eelnõu. Aga me leidsime, et toome välja ainult need teemad, mille puhul vähemalt Riigikogus on konsensuslik arusaam, et need tekitavad küsimusi. Laiemalt vaadates on põhikooli- ja gümnaasiumiseadus üks selliseid seadusi, mis tekitab nii poliitilist kui ka hariduspoliitilist diskussiooni. Kindlasti on siin teemasid, mille juurde tuleks tagasi tulla, näiteks riigigümnaasiumid, rahastamine ning kas või keelekorralduslikud küsimused. Nagu elu on näidanud, ei ole siin päevakorral isegi erakonnapoliitilised muudatused, vaid ministri tehtud poliitilised muudatused. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sõltub tihti ka inimeste isiklikust arvamusest.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma tulen nende 1 ja 20 punkti juurde korraks tagasi. See on tegelikult oluline teema, sest tõsi ta on, et sellises sõnastuses varianti ei pakkunud mitte ükski fraktsioon ega ka ministeerium. Küll aga võiks mõelda nii, et äkki see öösel sündinud otsus avab meile uusi võimalusi. Näiteks tekkis meil ju sellega seoses kaks kategooriat gümnaasiumilõpetanuid: lihtsalt lõpetanud ja rahuldavalt lõpetanud. Selle 1 punkti mõte oli, et inimene, kes on eksamid sooritanud, ei jääks toppama, et ta saaks koolist läbi. Aga kas ülikooliseaduses või ülikoolisisestes õigusaktides ei võiks teha kaks tasandit, et näiteks teatud aladele ei saaks sisse need, kes on lihtsalt eksamid sooritanud, vaid ainult need, kes on rahuldavalt sooritanud? Näiteks võiks selleks, et saada sisse matemaatikateaduskonda, olla eksamid rahuldavalt sooritatud.

Aitäh, hea küsija! Kindlasti sai Riigikogu enamus nendel hilistel öötundidel või varastel hommikutundidel üheselt aru, et prooviti asendada 1 punkti 20 punktiga, aga välja tuli veidi teisiti. See, et juristid on püüdnud seda uut varianti meeleheitlikult mingisugusesse ümmargusse vormi suruda ja selgitada, et 1 punkt ja 20 punkti täiendavad teineteist, on rumalas olukorras hea näo tegemine. Minule on arusaamatu, miks me oleme juba jõudnud uude aastasse, aga ei ole ikka veel sellest piinlikust olukorrast välja tulnud. Ma usun, et ei ole ühtegi fraktsiooni, kes ei nõustuks tegema üht- või teistpidi otsust. Iseasi on see, kuidas lõpuks hääletatakse. Võtame kas või selle ühe sätte ja muudame ära. Võib öelda, et need inimesed, kes on otsustanud ülikoolis õigusteadust õppida, saavad selle õnnetu juhtumi väga rumala näitena mõnes loengus välja tuua. Me ei anna sellega just kõige paremat eeskuju. Mis puudutab seda, et me toome sisse 1 punkti, siis minister on peale põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmist siin saalis väga selgelt välja toonud, et endiselt lähtuvad nii Innove kui ka kõik ministeeriumi ametnikud seisukohast, et riigieksam on sooritatud siis, kui on saadud 1 punkt. Tegelikult on inimene gümnaasiumi lõpetanud, kui ta on saanud vähemalt 1 punkti. Mis puutub rahuldavasse või mitterahuldavasse sooritamisse, siis oluline on see, mida õpilane edasi teeb. Hoolimata sellest, et meie noorte arv on väga tuntavalt vähenenud, loodan ma, et ei järgmisel ega ülejärgmisel aastal ei ole sellist ülikooli, kus arvatakse, et 20 punkti on piisav lävend. Nii või teisiti on see 20 punkti õigustühine, sest 1 punktiga on õpilane eksamil läbi saanud, aga kui ülikool paneb lävendiks näiteks 47 punkti, siis tegelikult on õpilasele oluline saada 47 või enam punkti. See lävend võib olla ka teistsugune, näiteks 39 või 55 punkti. Ükski tööandja ei hakka kindlasti küsima, mitu punkti sa riigieksamil said, vaid ta vaatab sulle otsa ja teeb sinuga tööintervjuu, loodetavasti küsib sedagi, millised on su tööalased oskused. Ta võib saata sind ka kutsekooli. Kui kevadel toimus siin öötundidel vaidlus selle üle, millal on riigieksam sooritatud, kas selleks on vaja 1 või 20 punkti, siis see, et need mõlemad variandid jäid kõrvuti kehtima, oli lihtsalt õiguslik rumalus.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud hea kolleeg Mailis! Nagu ka sina mäletad, tunnistasid paljud koalitsioonipoliitikud muudetud kujul vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelmise aasta kevadel kõige paremaks seaduseks. Tänaseks on selgunud, et see on ainult praaki täis. Rääkimata sellest, et tugispetsialistide palkamiseks enam raha ei jätku, tuleb välja, et ei jätku raha ka õpetajatele palga maksmiseks. Mismoodi õpetajatele jaanuari palk välja makstakse ja mis alusel seda tehakse? Millal saab selgust, kunas on õpetajad kindlad, et nad saavad selle 20%-lise palgatõusu kätte?

Hea küsija! Mul oli lootus, et täna, teisipäeval, saan ma teile täpsemalt vastata, sest meil oli võimalus eile minister Aaviksooga sel teemal kultuurikomisjonis vestelda. Minister selgitas, et õpetajatele palga maksmiseks saavad kohalikud omavalitsused haridustoetuse vahendeid ja need eraldatakse Vabariigi Valitsuse määrusega, mida praegu välja töötatakse. Vabariigi Valitsuse määrused töötatakse välja üldjuhul jaanuaris või veebruaris. See määrus tuleb õigel ajal, loodetavasti jaanuari lõpus, kõige halvemal juhul veebruari alguses. See on kogu informatsioon, mille ma saan täna teile edastada. Rohkem meile kultuurikomisjonis infot ei antud. Mis puudutab erinevust eelmistest aastatest, siis tõepoolest on olnud aastaid, kui toetusfondi määrus tuli Rahandusministeeriumist ja võeti Vabariigi Valitsuse määrusena vastu alles aprillis, kuid saadav summa oli kohalikel omavalitsustel alati juba detsembris täpselt teada. Olukorda, kus kohalikul omavalitsusel ei ole teada isegi selle summa suurusjärku, ei ole mina viimase 12 aasta jooksul, kui ma olen poliitikas olnud, näinud. Isegi siis, kui parasjagu on välja töötatud uusi rahastusmudeleid, on suurusjärk antud igale kohalikule omavalitsusele varem teada ja ta on saanud sellega arvestada. Sa oled pikalt olnud Põlva linnapea ja tead isegi, et see, mis ajal see määrus välja tuli, oli tehniline küsimus. Sellest hetkest avanesid investeeringufondid ja sai teha ministeeriumidega lepinguid, kuid palga väljamaksmise alused olid kõigil juba jaanuaris selged. Praegu sellist õigusselgust ei ole. Mille alusel kohalikud omavalitsused palka maksavad? Nad teevad seda heas usus ja omavahenditest, aga nad ei tea seda summat. Nad teavad ainult seda, mida ütles minister siit puldist, et vähenemine ei ole suurem kui 5%.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Mailis! Ma siiski küsin sult veel sellesama teema kohta ja lähen sellega ka edasi. Sa ei vastanud mulle, mis võiks olla selle vastu, et näiteks kas või ülikooliseaduses ette näha, et ülikooli sissesaamiseks lihtsalt eksami sooritamisest ei piisa, vaid eksam peab olema rahuldavalt sooritatud. Selle võimaluse võiks kehtestada ka mingis ülikoolisiseses dokumendis, konkursitingimustes vm. Maailmas on küllaga üliandekaid kirjanikke, kes ei olnud koolis matemaatikaga sina peal. Tekib küsimus, miks peaks selliseid inimesi diskrimineerima, kui nad ei kavatsegi edasi õppida sellel erialal, milles nad peavad riigieksami sooritama, aga mõnel teisel alal on väga andekad. Tasuks mõelda, kas me oleme äkki avanud ukse hoopis võimalustele, ei maksa näha seda muudatust vaid piiramisena. Jah, see ei kukkunud küll välja nii, nagu plaanitud oli, aga nüüd tuleks vaadata, mis edasi saab.

Aitäh, hea küsija! Olukorras, kus tundub, et Vabariigi Valitsus ei soovi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses riigieksamite korraldamise täpsustustega edasi minna, me kõik jätkame tõlgendamist ning jääb kehtima nii 1 punkti variant kui ka rahuldavalt sooritamine ehk 20 punkti variant. Aga ülikooliseadust ei pea mina isiklikult vajalikuks täpsustada. Põhjus on selles, et tegemist on autonoomsete ülikoolidega, kes on ise oma sisseastumisreegleid sättinud. Tihti on ülikool andnud teaduskondadele siin vabad käed. Kas me peaksime täpsustama, et silmas peetakse rahuldavat sooritamist? Ma loodan, et mitte. Vaadake eelmise aasta lävendeid. Hoolimata sellest, et meedia oli väga kriitiline ja pidas lävendeid uskumatult madalaks, olid need siiski olemas ja kõrgemad kui 20%. Nii et ma loodan, et täpsustamise vajadust ei tule. Loomulikult, see on esimene aasta pärast muudatust, natuke nagu katseaasta. Aga siiamaani on riigieksamipunktid, mida ülikoolid on nõudnud, olnud palju suuremad. Kas sellel 20 punktil on mingit õiguslikku tähendust? Eks see ole tõlgendamise koht. Minu arusaamist mööda 20 punktil õiguslikku tähendust ei ole, sest riigieksam on sooritatud 1 punktiga. 1 või 2 punktiga on gümnaasium põhimõtteliselt lõpetanud ja edasi sõltub kõik sellest, mida see õppeasutus, kuhu noor inimene sisse astub, arvestab, kas ta arvestab, et vahemik 1 punktist 19 punktini ehk mitterahuldav sooritamine on piisav. Võib-olla mõnel erialal see tõepoolest nii on. Mis puudutab aga geeniusi või teatud juhtudel ka erivajadusega inimesi, siis siin on ette nähtud eraldi vorm. Ülikoolid on arvestanud ka noortega, kes teatud erivajaduse tõttu ei saa ühte või teist riigieksamit teha.
Ühe nüansi toon ma veel siia juurde. Ootame kevadeni. Ma arvan, et palju suuremat segadust kui need riigieksamipunktid tekitavad kitsa ja laia matemaatikakursuse eksamid. Me võtsime mõni aasta tagasi vastu riikliku õppekava, täpsemalt öeldes tehti seda Vabariigi Valitsuse määrusega. Me oleme Riigikogus, nii kultuurikomisjonis kui ka saalis arutades leidnud, et kõik peaksid matemaatika riigieksami tegema. Meie eesmärk on olnud pöörata rohkem tähelepanu loodus- ja reaalainetele ning rohkem noori nende juurde tuua. Seda üllast eesmärki seades saime selgeks, et see riigieksam on aastaid olnud kontsentreeritud nendele noortele, kes on matemaatikas väga tublid ja valinud selle eksami vabatahtlikult. Väga paljudel tekkis õigustatud mure, et see eksam käib osale õpilastele üle jõu. Sellele järgnes idee, et võiks olla kitsama ehk nagu lihtsama matemaatika, elementaarse matemaatika kursus ja laiem kursus, mis on mõeldud nendele, kes on sellele erialale keskendunud. Selle aasta Innove uudised olid väga selged. Lugupeetud lastevanemad ja lugupeetud noored! Matemaatikaeksamit valides tuleb arvestada, kuhu kavatsetakse sisse astuda. Ülikool võib eeldada, et tehtud on laia matemaatikakursuse eksam. See võib tekitada enne kevadet üsna palju küsimusi. See ei ole loomulikult Riigikogu saali teema, aga hariduspoliitilise arutelu all võiks olla see, kas need otsused, mis me tegime mõne aasta eest, olid õigustatud, kas need ei tekita lisasegadust. Oletame, et noor inimene on õppinud 10., 11. ja 12. klassis kitsast matemaatikakursust põhjendusega, et see oli kooli valik. Seaduse järgi peab koolis õpetama loomulikult mõlema õppekava, nii kitsa kui ka laia matemaatika õppekava alusel, aga õpetajad on ju erineva võimekusega. Kui õpilane saab teada, et tema valitud alal nõutakse laia matemaatikakursuse eksamit ja proovib seda teha, siis võib ta teoreetiliselt teha selle 2 punkti peale, võib-olla 10 punkti peale, võib-olla ka 20 punkti peale. See võib küll segadust tekitada. Kui ta oleks teinud kitsa matemaatikakursuse eksami, siis oleks ta võib-olla saanud rohkem punkte. Kuidas ülikoolid neid eksameid arvestavad, kas nad üldse kitsa kursuse eksamit ei arvesta või algab selle lävend näiteks 60 punktist? Need on küsimused, mida me minu arvates veel mitu aastat loksutame. Kui siiani oli praktika välja kujunenud, seal oli küll väga palju vigu, aga siiski üle kümne aasta oli olnud väga selge praktika, siis see aasta on selline katsejäneste aasta. Me teeme neid katseid kahjuks noorte peal.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Te tahate oma eelnõuga taastada põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sellise mõiste nagu "klassijuhatamise tasu". Kui ma õigesti mäletan, siis pärast kevadel tehtud muudatusi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses mõisteid "klassijuhatamise tasu" ja "klassijuhataja" üldse enam ei ole. Te olete kindlasti saanud palju tagasisidet koolidelt ja olete selle valdkonnaga lähedalt tuttav. Kas teil on mingit tagasisidet, kas need kevadel põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses tehtud muudatused käimasoleval õppeaastal on juba klassijuhatamise kui ameti peale mõjunud? Kas koolid peavad veel vastu ja säilitavad seda ametit või on midagi ka juba juhtunud?

Aitäh, hea küsija! Ma ei ole üle-eestilist küsitlust teinud, et võiksin vastata, jah, nii on see 80%-s või 90%-s koolidest. Küll aga on mul nii nagu väga paljudel teistelgi koolidega tõepoolest tihe side. Peab ütlema, et hariduspoliitilistesse muudatustesse suhtuvad koolid väga konservatiivselt. Enamikus koolides või vähemalt kõikides nendes koolides, kus mina olen seda uurinud, on 1. septembrist toimunud väga selge muudatus. Nimelt on õpetajatega sõlmitud uued töölepingud ja väga paljudele õpetajatele on töölepingusse ühe kohustusena sisse kirjutatud klassijuhatamine. Küll aga on enamik õpetajaid rahalises mõttes kaotanud. Lisatasud, mida siiamaani ikkagi maksti – nii mõneski kohas olid need üle 100 euro –, on selle nn suure palgatõusu sisse ära kadunud. Nii et tegelikult on õpetajate reaalne sissetulek hoolimata lubadustest palka tõsta tegelikult kas vähenenud või on jäänud samaks. Klassijuhatamine on, jah, kohustusena lisandunud. Enamik koole püüab klassijuhatamise traditsiooni siiski säilitada, aga seda tööd lisatööna kahjuks enam ei arvestata.

Eiki Nestor, palun!

Aitäh! VII Riigikogus olid kuningriiklased. Nemad oleksid seda 1 ja 20 punkti temaatikat arendanud kindlasti edasi ka teistes seadustes. Näiteks võiksid õigusteaduskonna lõpetanud jaguneda juristideks ja juristideks, kes võivad töötada juristina. See oleks väga huvitav olnud. Aga kui vaadata muudatusettepanekute tabelit, mis meil oli kevadel teisel lugemisel, siis selgub, et sellist muudatusettepanekut selles tabelis ei ole. Sina kui kultuurikomisjoni liige ehk tead, kes siis selle esitas. Kuidas me võtsime vastu seaduse, kus on tehtud muudatus, mida mitte keegi ei ole ette pannud?

Aitäh, hea küsija! Eks me saime juuni lõpupäevadel selle ümber üsna palju diskuteerida. Ka mina ei oska selgitada, kuidas selline asi sinna seadusesse sisse sai. Ma olen Keskerakonna fraktsiooni nimel teinud selgitustööd kultuurikomisjonis, olen üks fraktsiooni ettepanekute autoritest, olen ka saalis mitmel korral sõna võtnud ja paljude rahvasaadikutega sel teemal rääkinud. Ma tean, et kõik, kes seda eelnõu siin saalis menetlesid, said aru, et me muutsime 1 punkti 20 punktiks. Järgnenud tõlgendused peegeldavad lihtsalt juristide väga pinnapealset tööd.

Lauri Luik, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Minu arvates on suur osa selles eelnõus tehtud ettepanekutest mõistlikud. Ma arvan, et on mõistlik neid edaspidi menetleda koos ministeeriumist tuleva eelnõuga ja siis vaadata, mis sest asjast saab. Aga lugedes seletuskirja viimast osa, mis käsitleb seaduse mõjusid ja rakendamiseks vajalikke kulutusi, tekkis mul üks küsimus. Äkki oskate öelda, missugust summat on tarvis terve selle eelnõu rakendamiseks ja kuidas on teie arvates võimalik veel käesoleval aastal see summa eelarvest leida?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, kui me selle eelnõu heas usus algatasime, siis oli aasta 2013 ja Riigikogu ei olnud 2014. aasta eelarve menetlemisega veel väga kaugele jõudnud. Algatamise mõte tol hetkel oli tuua tugispetsialistide rahastamise teema eelarvesse. Meie eesmärk oli vaadata ka atesteerimist ja õpetajate ametijärke. Muudatused atesteerimise korras ei muuda rahalist olukorda, aga tugispetsialistide rahastamise ümber on väga palju spekulatsioone olnud. Kui arvestada kokkulepet kohalike omavalitsustega, siis 2013. aastal eraldati neile kolm miljonit eurot lisavahendeid. Kohalikud omavalitsused ütlesid selle peale, et see ei ole küll piisav, aga aitäh sellegi eest. Tegelikult jõuti kokkuleppele. Maaomavalitsuste liit ja linnade liit on välja toonud, et vaja oleks üle kümne miljoni euro, aga nad on ka öelnud, et kui järgmiseks aastaks eraldatakse 3–5 miljonit eurot, siis nad oleksid sellega nõus. Kevadel rääkisime sellest, et haridustoetuses võiks välja tuua ühe osa, mis läheks tugispetsialistidele. Räägiti 2%-st, korra jäi kõlama ka 3%. Mis selle eesmärk oleks? Küsimus ei olegi niivõrd selles, kas me anname raha juurde või vähendame seda. Ma ei taha öelda, et haridustoetuse sees on lõtk, aga kogu see summa, mis kohalikule omavalitsusele on läinud, ei olnud vähemalt kuni viimase aastani ju õpetaja täpsusega välja arvutatud. Alati on kohalikku omavalitsust peetud piisavalt targaks ja heaks partneriks. Ükskõik, kes on võimul olnud, kunagi ei ole riik võtnud sellist seisukohta, et omavalitsusele öeldakse, et tal on 14 õpetajat ja ta saab ainult 14 õpetaja raha. Alati on arvestatud, et hariduses on väga palju muutuvaid olukordi, küll tuleb inimesi koondada ja küll tuleb neid juurde võtta. Tuleb ka arvestada, et näiteks gümnaasiumiastmes on vaja anda lisaaineid, on vaja korraldada projektõpet, õpilased peavad tegema uurimistöid. Tegelikult andis riik siinsamas Riigikogu saalis haridustoetusega kaasa ju lõtku. Nii et me ei räägi mitte niivõrd lisaraha vajadusest, vaid sellest, et kohalikele omavalitsustele tuleb anda tagasi õigus rahastada tugispetsialiste sellest rahast, mis on õpetajate palgast üle jäänud.
Küsimus on selles, kas me küllalt austame kohalikke omavalitsusi ja peame nendest lugu. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kevadel tehtud muudatustega võeti omaks see põhimõte, et kogu haridustoetus on õpetajate palgatoetus ja punkt, raha tugispetsialistide jaoks peab kuskilt juurde tulema. Kohalikud omavalitsused olid 2013. aastal nõus kolme miljoni euroga. Võib-olla on nad ka praegu sellega nõus, aga rahavajadus on kindlasti üle kümne miljoni euro. Kohalike omavalitsuste käest on küsitud ja EHIS-e andmete järgi kontrollitud, kui palju neid spetsialiste on. Väga paljud kohalikud omavalitsused maksavad ju ise neile palka. Osa sellest rahast tuli õpetajate palgavahenditest, osa ei tulnud. Raudne reegel oli, et ainult umbes ühe tugispetsialisti raha kolmest tuli õpetajate haridustoetusest. Kui palju on meil lisavahendeid? Siin on kaks lahendust. Esiteks, me võime anda kohalikele omavalitsustele tagasi õiguse oma rahaga ise mängida ja lõpetada ära selle, et haridusministeerium neid kiusab. Vabandust, et ma nii ütlesin! Me peame andma kohalikele omavalitsustele tagasi vabaduse ja lugupidamise. Teine lahendusvariant on see, et me peame leidma lisavahendeid. Ma arvan, et see summa ei võiks olla väiksem kui kümme miljonit eurot.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! See on pigem koalitsioonile mõeldud küsimus ja ma kindlasti esitan selle ka komisjoni esimehele, aga ma tahan teada sinugi seisukohta. Sa ütlesid, et kohalike omavalitsuste juhid ja koolidirektorid on väga mures, sest nad ei tea, kuidas tulevikus õpetajate ja koolide rahastamine toimub. Praegu menetletakse valdades ja linnades eelarveid. Koolijuht peab juba jaanuari lõpus maksma õpetajatele palka. Mida sa soovitad, kuidas koolijuhid peaksid käituma, kas maksta välja 12% suuremad palgad või sellega natuke oodata?

Hea küsija! Vabariigi Valitsus on andnud määruse, mille alusel on õpetajate palga kohustuslik alammäär 800 eurot. Kui kohalik omavalitsus on seaduskuulekas, siis peab ta välja maksma vähemalt 800 eurot õpetaja kohta. Küsimusele, kas omavalitsusel on selleks vahendeid, ei oska ma vastata. Eilsel kultuurikomisjoni istungil ma ei saanud seda infot. Ma kardan, et ka koalitsiooni liikmed ei ole väga hästi informeeritud. Ma ei ole päris kindel, kas ka minister seda teab. Igal juhul võin teile vastata, et seaduse järgi on kohustuslik maksta vähemalt 800 eurot, aga riigieelarve menetlus mulle seda kindlust küll ei andnud, et kohalikele omavalitsustele seda raha ka antakse. Ma tuletan meelde olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Minister Aaviksoo tõi siis ja ka arupärimisele vastates (seda võib stenogrammist järele vaadata) välja, et õpetajate palga tõus on meie ühine eesmärk ja selleks peavad leidma vahendeid kõik: riik, kohalik omavalitsus ja õpetajad. See tähendab, et teatud õpetajad tuleb koondada ja koolivõrk tuleb üle vaadata. Vaid osa sellest rahast tuleb riigi käest, riik on siin ainult toetaja. See on täiesti uus kontseptsioon. Kui see hakkab kehtima tagantjärele, näiteks jaanuarist või veebruarist, siis paneb see kohalikud omavalitsused üsna piinlikku olukorda. Kindlasti ei saa keset õppeaastat õpetajaid koondada ega õppekava muuta. Kooli õppekava on juba ammu kinnitatud, isegi lisaaineid ei saa sealt maha võtta. Loomulikult ei ole võimalik keset kooliaastat ka koolivõrku ümber korraldada. Suure tõenäosusega tuleb õpetajate palk sellisel juhul millegi muu arvel. Kas see on tänavavalgustus, laste turvalisus või mingi muu asi, seda ei oska ma öelda. Aga jah, neid summasid, mis kohalikele omavalitsustele tulevad, me täna veel ei tea.

Yana Toom, palun!

Ma tänan, härra eesistuja! Hea ettekandja! Koolis vahel esitatakse seda küsimust. Ma tahtsin teada ka sinu kui kultuurikomisjoni liikme arvamust. Kas võib-olla klassijuhatamine ongi ajast ja arust ning seda polegi vaja? Selle eest ju ei maksta ja miski justkui ei kohusta õpetajat sellega tegelema. Kas see on äkki uus suund meie hariduspoliitikas?

Aitäh, hea küsija! Ma loodan, et see nii ei ole. Aga kui põhikooli- ja gümnaasiumiseadust lugeda, siis on vastus jah. Klassijuhatamist kui tööd ega klassijuhatamise hariduspoliitilist kontseptsiooni põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses enam ei ole. Seda ei ole olemas kohustusena ega ole seda seal kirjas ka olemuslikult. Sellist asja nagu klassijuhatamine ei ole olemas. Küsimus on selles, kas meil on seda reaalselt vaja. Tekib ka õiguspoliitiline küsimus, kas meil peavad absoluutselt kõik asjad olema seadusesse kirjutatud. Ma julgen arvata, et ei pea olema. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse me oleme üldjuhul püüdnud aga kõik asjad sisse kirjutada, lausa liiga täpselt. Isegi selle, kas riigieksamit tehes peab saama 1 või 20 punkti, oleme sinna sisse kirjutanud. Me ühelt poolt püüame tohutult palju detaile põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse sisse panna, aga teiselt poolt võtame mingi põhimõttelise asja sealt välja. See saadab koolidele teatud signaali. Me ütleme täpselt, millised turvameetmed peavad koolis olema ja kellele tuleb helistada, kui laps kooli ei jõua, aga teisest kohast võtame välja klassijuhatamise teema. Võib öelda, et ju see oli siis ministri kaalutletud otsus. Kultuurikomisjonis tekitas see küll teatud diskussiooni, aga kahjuks nii see läks. Klassijuhatamine on seaduse tasandil nähtud ette ainult niikaua, kuni klassiga töötab klassiõpetaja, st algklassides.

Aitäh! Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Sa alustasid eelnõu tutvustamist tugispetsialistidest ja nendega seotud probleemidest. Minister Aaviksoo on siin saalis meile ette kandnud, et tugispetsialistide probleemid lahendatakse maakonnakeskustesse rajatavate tugispetsialistide asutuste või MTÜ-de abil. Kuidas sina suhtud sellesse arvamusse ning milliseid eeliseid ja milliseid puudusi sa nendes MTÜ-des näed?

Aitäh, hea küsija! Mis puudutab maakonnakeskustesse tekkivaid keskusi, siis idee on hea. See, et maakonna või üle-eestilisel tasandil on olemas spetsialistid erivajadusega lastega tegelemiseks, on hea. Nii Põhja- kui ka Lõuna-Eestis saab nendest keskustest nõu küsida. Ma loodan, et tulevikus on nii, et kui lasteaiaõpetajal on kahtlus, et lapsel on näiteks Aspergeri sündroom (õpetaja on sellest lugenud, ta on guugeldanud, aga see on kogu tema informatsioon selle sündroomi kohta), siis on tal võimalik kellelegi helistada ja nõu küsida. Algul toimub see küll Euroopa raha eest, hiljem suudab Eesti loodetavasti ise seda süsteemi üleval pidada. Keskusest tuleb spetsialist ja jälgib seda last, ta annab nõu, võib-olla käib kaks-kolm korda aasta jooksul last vaatamas ja selgitab, millist abi laps ja tema pere võiksid saada. Kui ma olen õigesti aru saanud ja just see on maakonnakeskustes töötavate spetsialistide eesmärk, siis ma loomulikult toetan seda ideed, aga see kõik peab toimuma lisaks iga päev koolis tehtavale tugispetsialistide tööle. Vaatame maailmapraktikat. Aina täpsemaks minnakse uuringutes ja diagnoosides, aina varem märgatakse erandlikku käitumist. Täiesti selge on, et koolis töötav eripedagoog ei pruugi olla kursis iga uuenduse või avastusega, mille on teinud näiteks mingi kliinik Saksamaal, küll aga võiks maakonnaspetsialist nendest teadlik olla. Kui räägitakse, et keskuse spetsialist peaks asendama koolis töötavat logopeedi, kes vähemalt üle päeva lapsega logopeedilist tööd teeb, et see saaks teises või kolmandas klassis õppides oma klassikaaslastega samas tempos edasi liikuda, siis loomulikult ei ole see võimalik. Pole võimalik, et spetsialist sõidab maakonnakeskusest pidevalt maakonnas asuvasse kooli, kui just ei ole tegemist imeväikse kooliga. Väga erandlikel juhtudel on see, ma kujutan ette, logistiliselt võimalik. Aga vähegi arvestatava suurusega koolis on näiteks logopeediteenus tegelikult püsivalt vajalik. Sama kehtib sotsiaalpedagoogiteenuse kohta. Küsimus on selles, kas väikeses vallas ja väikeses koolis on sotsiaalpedagoog ja sotsiaaltöötaja mõlemad vajalikud, aga see on juba valla töökorralduse küsimus, kuidas need rollid omavahel jagatakse. Sotsiaalpedagoog võib samal ajal olla ka laste õiguste spetsialist. Aga see ei tähenda, et ta peaks koolis asendama teatud erivajadusega lastega tegelema õpetatud spetsialiste. Kindlasti ei lahenda see kõik maakonnakeskuste, linnade ja suuremate koolide probleeme. Ma võin teile tuua näite. Harjumaal ja Tartus on juba mitmed väga erilised koolid, kes tegelevad kas pimedate lastega, kurtide lastega või teatud psüühilise erivajadusega lastega. Nemad on juba praegu de facto need, kes teisi koole nõustavad. Kui neile antakse veel lisavahendeid, et nende spetsialistid saaksid sõita teistesse koolidesse, siis ma usun, et see on kindlasti vajalik. Aga loomulikult ei asenda see tugispetsialistiteenust koolis.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, Mailis Reps! Kaasettekandeks palun kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Kultuurikomisjon on kõne all olevat eelnõu arutanud mitmel korral. Kõigepealt arutasime seda 23. septembril. 5. novembril oli meil suurem sisuline arutelu, kuhu olid kaasatud Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusosakonna jurist Indrek Kilk ja välishindamisosakonna juhataja Ain Tõnisson. Me tegime järgmised otsused. Otsustasime teha ettepanekud saata eelnõu 477 täiskogu päevakorda 19. novembriks, esimene lugemine lõpetada ja anda muudatusettepanekute esitamiseks aega kümme tööpäeva. Kõik need otsused tehti konsensuse alusel. Aga vahepeal pidi kolleeg Mailis Reps komandeeringusse sõitma ning seetõttu me vaatasime 3. detsembril oma varasema otsuse üle ja tegime ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. jaanuaril 2014. Menetluslikud otsused esimese lugemise lõpetamise ja muudatusettepanekute esitamise kohta jäid loomulikult jõusse.
5. novembril 2013 toimus põhjalikum arutelu ministeeriumi esindajatega. Selleks ajaks oli meile saabunud ka 18. oktoobril koostatud Haridus- ja Teadusministeeriumi kiri, mis võttis kokku Vabariigi Valitsuse arvamuse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 477 kohta. Kokkuvõtvalt öeldes ei toeta Vabariigi Valitsus Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu sellisel kujul ja toob välja ka põhjused. Ma põgusalt refereerin neid.
Esimene punkt puudutab riigieksami sooritamise lävendit. Haridusministeerium kirjutab: "Mõistlik on pidada riigieksamite peamiseks ülesandeks objektiivse ja võrreldava info kogumist erinevatele osapooltele õpitulemuste saavutatusest ja loobuda riigieksamite olulisest rollist gümnaasiumi lõpetamisel." Seetõttu ei pea ministeerium vajalikuks toetada 20% nõude kehtestamist, sest siis tuleks üle vaadata kõik riigieksamite eesmärgid.
Teises punktis, mis puudutab tugispetsialistiteenuse korraldamist, kirjutab Haridus- ja Teadusministeerium nii: "Vabariigi Valitsuse hinnangul on tugispetsialisti teenuse tagamise kohustuse näol tegemist kohustusliku omavalitsusliku ülesandega. Jääb arusaamatuks, miks soovitakse vastutust hajutada ja tekitada olukorda, kus avaliku halduse ülesandeid täidavad samaaegselt samas ulatuses riik ja kohalik omavalitsus. [---] Riik toetab kohalikku omavalitsust sellega, et pakub vähemalt igas maakonnas koolidele eripedagoogi ja psühholoogi teenust."
Kolmanda punkti kohta, mis käsitleb õpetajate tööülesannete täpsemat kindlaksmääramist ja töövaldkondade täpsustamist tunni täpsusega, ütleb haridusministeerium, tuginedes arvamustele, mis on saadud eelnõu ette valmistades, et õpetajate tööülesannete kindlaksmääramine on tööandja ja töövõtja omavahelise kokkuleppe küsimus. Õpetajaametis on ametikohapõhine tasu, mis lähtub üldtööajast ja hõlmab kõigi ametiülesannete täitmist. Tegemist on töölepingulise suhtega, tööandja ja töövõtja lepivad kokku, mida tööl täpsemalt tehakse.
Neljas punkt räägib kutsete süsteemi loomisest. Haridusministeerium kirjutab selle kohta, et 1. jaanuarist 2014 rakendub õpetajate kutseoskuste arendamiseks ja hindamiseks mitmetasemeline kutsete süsteem, mille on töötanud välja Kutsekoda koostöös õpetajate, ülikoolide, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning teiste partneritega. Kui minna tagasi ametijärkude juurde, mis on siiani kehtinud ja kehtivad ju oma tähtaja lõpuni, siis tekiks olukord, kus õpetaja ei ole nelja aasta jooksul üldse motiveeritud end täiendama. Tekiks segadus. Lähtutakse ikkagi sellest, et kutsete süsteem hakkab tööle.
Viies punkt: "Vabariigi Valitsus ei toeta muudatusettepanekut ka § 76 osas. Kuna tugispetsialistide teenuse rakendamine on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 37 lõikest 2 tulenevalt kooli pidaja kohustus, siis ei ole mõeldav, et riik hakkab neile spetsialistidele kehtestama töötasu alammäära."
See oli Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukoht. Loomulikult toimus komisjonis pikk ja põhjalik arutelu, kusjuures seisukohad ei jooksnud seekord opositsiooni ja koalitsiooni liini mööda. Nagu eelmine ettekandja mainis, tõepoolest, kuna me ootame Vabariigi Valitsusest tulevat põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu, siis me kavatseme nii mõnegi punkti juurde tagasi tulla, pidades arutelu ka alles esitatava eelnõu arutelu raames. Eks elu näitab, mida on õigem teha, kas eelnõud omavahel ühendada või mingeid mõtteid ühest eelnõust teise eelnõusse üle kanda. Seda me pole otsustanud. Igal juhul on need teemad ka edaspidi töös ja arutelu kindlasti teretulnud. Aitäh!

Aitäh! Asume küsimuste juurde. Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud kultuurikomisjoni esimees! Kultuurikomisjon on teinud ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Sa rääkisid pikalt Vabariigi Valitsuse arvamusest. Mis sa arvad, millal on plaanis see eelnõu seadusena vastu võtta?

Aitäh! Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu, mille Haridus- ja Teadusministeerium on välja töötanud, on ministeeriumidevahelisel kooskõlastusringil. Selle üle peetakse mitmeid vaidlusi. Me teame, et regionaalminister on mitmes punktis esitanud eriarvamuse, Rahandusministeerium on jätnud eelnõu üldse kooskõlastamata. Praegu räägib Haridus- ja Teadusministeerium veel läbi Rahandusministeeriumi ja Justiitsministeeriumiga. Seda infot jagas Haridus- ja Teadusministeerium meile eile kultuurikomisjoni istungil. Loodame, et see eelnõu jõuab õige pea siia ja siis me saame vaadata kõiki neid punkte, mis selles eelnõus on.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea kultuurikomisjoni esimees! Jaanipäeva eel vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega kaotati ära õpetajate tunnikoormus, mis oli, nagu te teate, 18–24 ainetundi nädalas. Õpetajate tööaeg piiritleti vaid 30-tunnise üldtööajaga. Loodi selline olukord, kus õpetajal kadus garantii, et ta ei pea andma 35 ainetundi nädalas. See jäeti täiesti koolidirektori meelevalda ja õpetaja jäi kaitseta. Milline on teie seisukoht, kas õpetajate tunnikoormus siiski tuleks taastada?

Aitäh! Väga õige, et te ennast parandasite, jutt käib ju 35-tunnisest nädalakoormusest, mitte 30-tunnisest. Me oleme põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu ette valmistades lähtunud sellest, et õpetaja töö on organiseeritud ja korraldatud samamoodi nagu mis tahes teine töö: sõlmitakse tööleping tööandja ja töövõtja vahel, kus lepitakse kokku konkreetsed tööülesanded, mis peavad nende 35 tunni sisse ära mahtuma. Teateid inkvisitsiooni kohta ei ole meile koolidest tulnud. Direktorid töötavad ja õpetajad töötavad. Ma loodan, et selline töölepinguline suhe, mis on näiteks arstidel, toimib ka koolides.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma päris üllatusin, kui sa rääkisid Vabariigi Valitsuse seisukoha sellest punktist, mis käsitleb tugispetsialistiteenuse rakendamist. Vabariigi Valitsuse seisukoht oli, et see on antud kohalike omavalitsuste korraldada ja seda kohustust hajutada ei ole mõtet. Kui te komisjonis seda teemat arutasite, kas sinna oli kutsutud ka kohalike omavalitsuste esindajaid rääkimaks sellest, miks siis kohalikud omavalitsused seda ülesannet ei täida? Milles probleem seisneb, kui Vabariigi Valitsus ütleb, et see on kohalike omavalitsuste ülesanne, kohalikud omavalitsused seda ülesannet aga ei täida? Võib-olla peaks siin alustama mingisugust uurimist. Milles siin probleem on, kas sa oskad seletada?

Aitäh! Kindlasti ei tohi kõlama jääda mõte, et kohalikud omavalitsused ja koolipidajad ei täida tugiteenuste osutamise kohustust. Seda kindlasti mitte. Täidavad. See, millises ulatuses nad seda teevad ja kui pädevad on inimesed, kes sellega tegelevad, ning millist tuge veel vajatakse, on eraldi teema, aga kindlasti nad seda kohustust täidavad. Ka minu arvates natuke segase rahastamisskeemi järgi on kohalikke omavalitsusi siiani toetatud. Kui me võtame ette põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kehtiva redaktsiooni ja selle variandi, mis võeti vastu eelmise koosseisu ajal, siis näeme, et tõepoolest on seaduses tugiteenuste osutamine kohalike omavalitsuste ülesandeks jäetud. See, mis arutelud kuskil on olnud, ja see, et valitsus on selleks raha eraldanud, on teine küsimus. Komisjonis on olnud sellel teemal väga põhjalikud arutelud ja ju need lähevad ka edasi. On kõlanud arvamusi, et omavalitsused võiksid haridustoetust ka tugiteenuste korraldamiseks kasutada, näiteks siis, kui õpetajatele on miinimumpalk garanteeritud. Palun! Lepime siis kokku, et me kasutame neid vahendeid tugispetsialistide rahastamiseks. Aga on kõlanud ka seisukohad, et seda ei tohi mitte mingil juhul teha ja peab kehtima väga selge printsiip: õpetajate palgaraha on mõeldud õpetajate palga jaoks, seda mujale anda ei tohi. Ministeerium on kaitsnud sellist puhast printsiipi ja rääkinud sellest, et riik toetab omavalitsusi sellega, et pakub eripedagoogi- ja psühholoogiteenust vähemalt igas maakonnas ning Euroopa Liidu toetusfondide raha eest kutsutakse ellu veelgi parem süsteem ehk tugiteenuste keskused. Nii et arvamusi on palju. Eks siis, kui Vabariigi Valitsuse eelnõu siia tuleb, lähevad need vaidlused edasi. Aga see mõte, et tugiteenuseid ei pakuta, ei tohi kindlasti kõlama jääda. Koolipidajad püüavad neid tagada. Iseasi on see, mis teenuseid täpselt pakutakse ja kui hästi on inimesed nende osutamiseks ette valmistatud.

Aitäh! Palun, Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Ma küsin tugistruktuuride rahastamise kohta. Meie ülesanne siin peaks olema pigem suurendada noorte võimalusi tulevikus, mitte neid vähendada. Kas te ei leia, et tugistruktuuride rahastamise, ütleme, ääretu ebakindlus ei aita luua igale lapsele võimetekohast tulevikku, mis võib tulevikus lastele saatuslikuks saada?

Aitäh! See küsimus tuleb selgeks saada. Selline lühikene mu vastus ongi.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud hea kolleeg Urmas! Sa ütlesid, et komisjon ei nõustu Vabariigi Valitsuse mitme seisukohaga. See annab lootust. Kas te olete nõus kaaluma ametijärkude taastamist, et endiselt oleksid olemas nooremõpetaja, õpetaja, vanemõpetaja ja metoodikõpetaja? Mis sinu arvates praegu motiveerib õpetajat ennast täiendama? Kas see teema võib uuesti kõne alla tulla?

Aitäh! Kas komisjon toetab või ei toeta Vabariigi Valitsuse seisukohti, seda ei saa ma niiviisi mustvalgelt öelda, sest me ju ei hääletanud neid seisukohti läbi. Ma sõnastan nii, et ka komisjon pidas Vabariigi Valitsuse või Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukohti diskuteeritavaks. Aga kas me avame põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ametijärkude teemal uuesti? Selles mõttes on see teema ju avatud, et Keskerakonna fraktsioon on selle ettepaneku esitanud. Nii et loomulikult arutelu jätkub, aga muudetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sai meil enne jaanipäeva vastu võetud, president on selle välja kuulutanud ja kutsete süsteemile minnakse praegu üle. Komisjoni nõunik vaatas veel täna hommikul õpetajate liidu kodulehekülge ja hankis meile info, et süsteemi rakendamine ja hindajate otsimine käib. See kõik on töös. Ma oma isiklikku arvamust ei taha avaldada, sest siis ma annaksin hea aluse suureks mõttevahetuseks. Aga mina toetan pigem kutsete süsteemi, mitte ametijärkude süsteemi.

Aitäh! Palun, Urbo Vaarmann!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Aina suurem arv õpilasi vajab õppimiseks lisatuge, mida koolisüsteemis pakuvad psühholoogid, eripedagoogid, logopeedid ja sotsiaalpedagoogid. Nende rahastamine on nüüd pandud kohalike omavalitsuste õlule, kellel selleks vahendeid ei ole. Kuidas hindate seisukohta, et suvel vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus tehti kõige nõrgemate õpilaste arvel?

Aitäh! Sellele küsimusele ma juba vastasin. Aga põhimõte on see, et kehtiva seaduse järgi on see rahastamine tõesti kohalike omavalitsuste ülesanne. Haridus- ja Teadusministeerium ei soovita vastutust ja töökorraldust hägustada. Omavalitsused on avaldanud arvamust, et nad vajavad tugiteenuste korraldamisel tuge. Eks seadusandja peab eelnõude menetlemise käigus otsustama, kuidas ta selle asja lahendab.

Aitäh! Palun, Inara Luigas, teine küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! Sa ütlesid väga õigesti, et ei tohi jätta muljet, nagu kohalikud omavalitsused ei osutaks tugispetsialistiteenust, vaid pigem on küsimus selles, kui ulatuslik ja millise kvaliteediga see teenus on. Hea Urmas! Kui koolides käia, siis õpetajad ütlevad, et tugispetsialiste on vähe ja nende ettevalmistus on puudulik. Probleem on ka selles, et õpilased ei ole enam sellised, nagu nad olid kümme aastat tagasi, nende käitumine on muutunud. Õpetajad ei oska selliste õpilastega tunnis toime tulla. Neil on seetõttu topeltkoormus: nad peavad õpetama ainet ja tulema toime ka tunni korraldamisega. See on karjuv probleem. Kuidas seda lahendada?

Aitäh! Oleme kultuurikomisjonis seda teemat tõesti väga põhjalikult arutanud. See on olnud mitme arutelu läbiv joon. Me rääkisime sellest ka õpetajahariduse teemat arutades. Kui kultuurikomisjon sõnastas Vabariigi Valitsusele ja ülikoolidele oma ettepanekud õpetajahariduse korraldamiseks, siis üks punkt oli seal ka selline, et õpetajate ettevalmistamisel tuleks pöörata suuremat tähelepanu üldpedagoogilise kompetentsi suurendamisele. See tähendab, et õpetaja peab lisaks sellele, et ta väga hästi tunneb oma ainet, olema ka hea õpetaja selles mõttes, et ta suudab klassiga toime tulla. See on vastus sinu küsimusele. Aga ka komisjonis on arutatud, et tugiteenuste korraldus peab võimaldama paindlikkust. Võib-olla meil ei olegi igas koolis tarvis nii palju tugispetsialiste, äkki võib olla üks tugispetsialist mitme kooli peale. Omavalitsused võiksid siin koostööd teha. Aga kindlasti peab see teenus olema kättesaadav ja seda peab pakkuma ikkagi kooli lähedal. Raskemad ja keerulisemad juhud võiksid jääda maakonna nõustamiskeskuste pärusmaaks. Tegelikult see süsteem praegu töötab. Aga probleemi olemus minu arusaama kohaselt on selles, et kuna kohalikele omavalitsustele on riik siiani tugiteenuste korraldamiseks toetusraha andnud – viimati oli tõesti juttu kolmest miljonist eurost –, siis selline ootus püsib. Küsimus on selles, kuidas sellele vastatakse.

Aitäh! Palun, Priit Toobal, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Ma küll lubasin küsida seda, mida ma Mailise käestki küsisin, kas koolijuhid võiksid selle 12%-lise palgatõusu juba jaanuaris välja maksta, aga kuna Mailis vastas, et isegi minister seda ei tea, siis ma selle küsimusega veidi ootan ja küsin mõnevõrra laiema küsimuse. Mul oli kümme aastat tagasi võimalus koolis töötada, mitte küll õpetaja, vaid huvijuhina. Olles koolipere osa, nägin kõiki neid muudatusi, mis tehti nende kolme aasta jooksul, kui ma koolis töötasin. Minu arvates peaks haridus olema selline valdkond, kus muudatusi tehakse väga läbikaalutult, pigem peaks see olema konservatiivne valdkond. Aga selle aja jooksul, kui mina koolimajas tööd teha sain, toimus haridusvaldkonnas väga palju muudatusi. Näiteks said riigieksamid väga tähtsaks kooli lõpetamisel ja ülikooli astumisel. Nüüd ütleb haridusministeerium, et need enam väga olulised ei ole ja võib-olla peaks kogu süsteemi üle vaatama. Muutus ka punktisüsteem, oli 1 punkt, oli 20 punkti ja oli 50 punkti. Väga palju muudatusi on olnud. Miks see nii on? Kas tõesti ainult sellepärast, et on vaja raha kokku hoida? Või on meie lapsed rumalad?

Aitäh! Ma usun, et kõik muudatuste tegijad on otsinud parimat võimalikku koolikorraldust. Kindlasti on hariduses probleeme, mida peab lahendama. Nii see on. Meie laste tulemuste üle võib eriti viimase PISA uuringu valguses head meelt tunda, aga see ei tähenda, et võiks loorberitele puhkama jääda. Kooli lõpetamise küsimus, mille üks osa on riigieksamid, on olnud korduvalt päevakorral ja ka püsib päevakorral. Selle eelnõu arutelu käigus ja ka enne jaanipäeva jõustatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu ettevalmistamise käigus kõlas komisjonis seisukohti, et riigieksameid pole üldse tarvis, sest kooli lõpetamiseks piisab koolieksamist. Riigieksami tulemust hinnates võib anda hinnangu ühe või teise aine omandamisele üldhariduskoolis, aga ülikooli astumisel peaks mõõtma potentsiaalse tudengi hoopis muid omadusi, näiteks motivatsiooni valitud erialal õppida, tema üldist intelligentsust, seda, kuidas ta võiks ülikoolis hakkama saada. Nii et on ka sellised seisukohad kõlanud. Aga on kokku lepitud, et selle süsteemi alusel, mis praegu töötab, peavad 20. jaanuariks, kui mu mälu mind ei peta, olema riigieksamid valitud, lisaks on vaja teha koolieksam ning õpilasuurimus või praktiline töö. Me lähtume praegu sellest süsteemist. Aga nagu öeldakse, kõige edukamad on need, kes suudavad muutustega kohaneda.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma seni debatist osa ei võtnud, aga viimases vastuses kõlas midagi ebatavaliselt huvitavat. Olen kunagi eksamineerija olnud, umbes 25 000 inimest on minu juures eksamit teinud. Ma olen ka üle kümne aasta õpetanud. Sinu vastuses kõlas väide, et ülikooli astumisel on vaja hinnata tulevase üliõpilase üldist intelligentsi. See paneb tõsiselt mõtlema. See, kuidas intelligentsust mõõta, on sotsioloogias üks suurimaid probleeme. Kas sa saad öelda, mis ühikutes seda mõõdetakse ja kuidas see protsess toimub, kui vastuvõturuumis on mitukümmend inimest? See on nii tohutult huvitav, mitte ainult mulle, vaid tervele maailmale.

Aitäh! Tõesti, see on nii huvitav, et ei olegi head lahendust leitud ja kasutusel on mitmed süsteemid. Kultuurikomisjon selle eelnõu ettevalmistamise käigus seda küsimust ei arutanud. Aga ülikoolides ja isegi teaduskondades on erinevaid sisseastumiskorraldusi ning tudengikandidaatide järelekatsumise mooduseid.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Sa ei vastanud minu küsimusele. Jah, kultuurikomisjonis seda võib-olla ei arutatud, aga kui sa seda mainisid ja see on sinu arvamus, siis sa peaksid ka vastuse leidma. Ma nägin ise aastat 20 tagasi pealt, kuidas pedagoogilises instituudis üks noor mees ei suutnud eksamikomisjonile lõpueksamil vastata, kui vanalt suri Jeesus Kristus. Me kõik oleme lugenud, et Tartu Ülikooli lõpetaja ei teinud vahet, kes oli Martin Luther ja kes Martin Luther King, ning arvas, et Jan Hus oli eestlane või keegi selline. See tähendab, et intelligentsikontrolli vist eelnevalt ei olnud. Nii et ma tulen küsimuse juurde tagasi. Kuidas see sinu arvates peaks sisseastumiseksamitel toimuma? Sa ju väitsid, et seda võiks teha.

Ma väitsin seda ja ütlen veel kord, et arutelul toodi välja, et ka meil on erinevaid süsteeme ja mooduseid, kuidas tudengeid valida ning mida ülikooli astumisel peab arvestama ja mida mõõtma, kas eelkõige faktiteadmisi või valmisolekut, motivatsiooni valitud erialal õppida, sh tõepoolest üliõpilaskandidaadi intelligentsust. Ma kordan, et siin on mitmesuguseid praktikaid. Tartu Ülikooli ajakirjanduseriala kasutab hoopis teisi mooduseid kui näiteks füüsikateaduskond ja see on väga hea. Ma ei pea nii tähtsaks, et me hakkaksime arutama, mida üks või teine autonoomne ülikool konkreetselt teeb. Las nad ikka ise korraldavad oma tööd.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Urmas Klaas! Asume läbirääkimiste juurde. Fraktsioonidel kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 477 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 477 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 28. jaanuari kell 17.15.
Head kolleegid! Meie tänane päevakord on ammendatud.

Istungi lõpp kell 11.15.