Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 12. töönädala kolmapäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Seda ei soovita teha.
Läheme teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: Vabariigi Valitsuse s.a 16. detsembril algatatud pakendiseaduse ja pakendiaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon, ja Vabariigi Valitsuse s.a 16. detsembril algatatud meditsiiniseadme seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.
Täpsustame päevakorda. Täna jätkame eilse istungi päevakorrapunktiga nr 6, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud teeseaduse § 16 muutmise seaduse eelnõu esimese lugemisega. See on nüüd tänase istungi päevakorrapunkt nr 1.

Alustame selle punkti menetlemist. Ma palun kõnepulti Riigikogu liikme Tarmo Tamme! Jätkub küsimuste esitamine ja neile vastamine. Palun, Valeri Korb, teine küsimus!

Aitäh! Hea kolleeg! Me räägime seoses selle eelnõuga kütuseaktsiisi suurusest ja miljonitest eurodest, mis suunatakse teede hooldamiseks ja remondiks. Aga ma tahan teada sinu arvamust. Kui suurt osa sellest rahast, mis peaks minema teede hooldamise ja remondi jaoks, selleks ka kasutatakse?

Aitäh! Kütuseaktsiisi korjatakse 300 miljoni euro ringis ning sellest läheb teehoolduse ja -remondi jaoks umbes 50%. Ülejäänud 50% eest kaetakse riigieelarve teisi kulutusi. Kohalike omavalitsuste kätte jõuab sellest aktsiisist järgmisel aastal umbes 10%, mida on 1,2 miljonit eurot vähem kui näiteks aastal 2013. Aastatel 2009–2012 said omavalitsused keskeltläbi 6,5%. Täpsustuseks võin öelda, et kohalikele omavalitsustele kuulub 41% Eesti teede kogupikkusest, aga nad saavad enda käsutusse vaid 10% aktsiisist. Selles ongi probleem. Meie soov on seda aktsiisist saadavat osa järgmiste aastate jooksul suurendada ja jõuda aastal 2017 selleni, et 30% kütuseaktsiisist laekuks kohalikele omavalitsustele.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea kolleeg Tarmo! Kas te seda eelnõu ette valmistades rääkisite ka sellisel teemal nagu teede inventariseerimine? Meil oleks vaja teha teede tehniline inventuur, register jne, et korrastada teedemajandus just omavalitsuste poolel. Siis me teaksime, milline olukord tegelikult teedemajanduses on. Raha ju, nagu sa tead, ei ole kunagi palju, seda jääb alati puudu. Kas te ei tahtnud eelnõusse sisse panna niisuguseid asju, mis puudutavad tehnilist poolt, et meil edaspidi oleksid teed, mis peaksid ka vastu? Miks te seda ei teinud?

Aitäh! See on hea küsimus. Kohalikud omavalitsused teevad investeeringuid pikema aja peale, aga neil peab olema selleks rahaline kate. Kui neil pole rahalist katet, siis investeerimiskava iseenesest midagi ei anna. Tegelikult käib praegu aukude lappimine. Selle jaoks, et midagi uut ehitada, kohalike omavalitsuste eelarvetes vahendeid ei ole. Aga teeregistriga tegelevad omavalitsused nagunii, sest registri täpsusest sõltub see, kui palju nad kütuseaktsiisist raha saavad. Nad on huvitatud sellest, et kõik teed ja tänavad oleksid registris kirjas. Selles suunas peab liikuma, aga selle jaoks on vaja omavalitsusi stabiilselt rahastada.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan, proua juhataja! Hea kolleeg Tarmo! Eilsest on saanud täna ja täna on saalis rohkem kuulajaid kui eile. Kas sa oleksid nii hea ja annaksid lühiülevaate sellest seaduseelnõust? Võib-olla kõik ei ole seda kuulnud.

Aitäh! Ma teen hästi lühidalt. Me oleme algatanud teeseaduse § 16 muutmise seaduse eelnõu. Eesmärk on, et aastal 2014 laekuks kohalikele omavalitsustele teehoiuks 15% kütuseaktsiisist, 2015. aastal 20%, 2016. aastal 25% ja alates 2017. aastast 30%. Me soovime, et see oleks seadusesse kirjutatud ja kohalikel omavalitsustel oleks stabiilne tulubaas, kindlus, et nad saavad seda raha igal aastal kasutada, mitte nii nagu praegu. Praegu sõltub eraldatava raha suurus ministri tahtest, kes eraldab kohalikele omavalitsustele kas 5%, 6% või 10%. Aastal 2008 eraldati isegi 15%. See juba oli mingi summa, mille abil said kohalikud omavalitsused teid mingilgi määral korras hoida.

Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Suur tänu, proua juhataja! Hea kolleeg! Sa olid pikka aega kohaliku omavalitsuse juht. Kindlasti on kõik Põlvamaa teed sinu auto rataste alt läbi käinud. Kuidas sa üldse hindad Põlvamaa teedevõrku? Kas nende teede praegust kvaliteeti annab võrrelda nende endise seisukorraga?

Aitäh! Kõiki Põlvamaa teid ma kindlasti läbi sõitnud ei ole, aga Põlva linna tänavad, kokku 29 kilomeetrit, olen ma korduvalt läbi sõitnud ja tean, milline nende seisukord on. Üks aspekt, millele pole eriti tähelepanu pööratud, on see, et kohalikud omavalitsused on väga erinevas olukorras. Mõnest omavalitsusest, näiteks mõnest linnast lähevad läbi riigile kuuluvad teed, mida riik remondib ja korras hoiab. Mõni teist on võib-olla imestanud, miks Otepääl või Tõrvas on nii korras teed või miks Räpinasse ehitati väga pikk uus teelõik. Need teed kuuluvad riigile ja paistab, et nende jaoks vahendeid leidub. Üks lahendus oleks see, et põhimaanteed, mis linnadest läbi lähevad, antaks riigile üle, siis võib-olla saaksid need korda. Aga see olukord, mis praegu on, ei ole normaalne. Sellest me saame ju kõik aru, sest me iga päev liikleme kohalike omavalitsuste teede peal ja ka riigiteede peal.

Palun, kolleeg Peep Aru, teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Selle eelnõu mõte on ju selles, et muuta teede ehitamiseks ja remondiks eraldatava raha proportsioone praeguse seisuga võrreldes omavalitsuste kasuks. Aga kui see eelnõu peaks seaduseks saama ja aastate jooksul läheks kütuseaktsiisist 30% omavalitsustele, mida sa prognoosid, milliseid tagajärgi see riigile tekitaks?

Aitäh! See oleks kindlasti õiglasem. Ma olen ka varem öelnud, et kohalikele omavalitsustele kuulub 41% Eesti teede kogupikkusest, riigile vaid 31%. Järgmisel aastal eraldatakse kohalikele omavalitsustele umbes 10% kütuseaktsiisist, 30% oleks õiglasem. Ma tõin eile näite, et linnatänavatel on liiklusintensiivsus viis-kuus korda suurem kui näiteks Tallinna–Tartu maanteel. Seda on mõõdetud, see on nii. Te võite ka ise oma silmaga veenduda, et liikluskoormus on tänavatel palju suurem kui maanteedel. Aga ma arvan, et see vastandamine ei ole õige, me ei tohi vastandada omavalitsust ja riiki. Tegelikult on meil kõigil ju hea meel, kui me saame headel teedel sõita. Minu meelest ei ole vastandamine konstruktiivne.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Tarmo Tamm! Palun kõnepulti majanduskomisjoni liikme Kalev Lillo!

Lugupeetud eesistuja! Kolleegid! Annan teile ülevaate majanduskomisjonis toimunud arutelust Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud teeseaduse § 16 muutmise seaduse eelnõu üle. Eelnõu algataja Tarmo Tamm tutvustas meile eelnõu ja vastas küsimustele. Koosolekul viibisid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teedetalituse juhataja Julia Bergštein ja teedetalituse ekspert Lauri Künnapuu, kes tutvustasid Vabariigi Valitsuse seisukohti ja andsid lisaselgitusi. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja selgitas muu hulgas, et riigimaanteede teehoiukavas on välja toodud, et kohalike teede hoiuks läheb kuni 10% teeseadusega teehoiuks ettenähtud vahenditest. Kogu teede rahastamine on seotud aktsiisilaekumise prognoosiga. Seega on teede rahastamine, sh kohalike omavalitsuste teede rahastamine, igal aastal erinev. Keskerakonnal on soov seda protsenti suurendada. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja tõi välja, et kui riigimaanteedest on olemas korralik ülevaade, muu hulgas sealsest liikluskoormusest, siis kohalike omavalitsuste teede kohta on teada vaid see, mida omavalitsused teeregistrisse kannavad, sisuliselt on teada ainult teede pikkus.
Toimus arutelu. Menetluses on analoogiline eelnõu, mille on esitanud sotsiaaldemokraadid. Tunti huvi, mis sellest saab. Vastuseks kuulsime, et 2011. aastal esitas Sotsiaaldemokraatlik Erakond menetlusse eelnõu nr 22, millega taotletakse, et kohalike teede rahastamist suurendataks 15%-ni. Keskerakonna eelnõu näeb aga ette suurendada rahastamist kuni 30%-ni. Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu. Paluti ka selgitada, miks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium peab riigimaanteid olulisemaks kui kohalikke teid. Ministeeriumi esindaja selgitas, et nad ei pea riigimaanteid olulisemaks, kuid eelistavad teid, kus on tihedam liiklus. Toodi välja, et väljaspool Tallinna langeb ca 70% liikluskoormusest riigimaanteedele. Jäi kõlama ka seisukoht, et teed ei ole poliitiline probleem, rahastamisprobleemile tuleb leida lahendus, sellega tuleb edasi töötada.
Siis mindi otsustamise juurde. Tehti konsensuslik ettepanek võtta see eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembriks 2013 ja tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt hääletas 4 komisjoni liiget, vastu oli 3, erapooletuks ei jäänud keegi). Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Lillo! Asume küsimuste juurde. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui küsida saalisviibijatelt, millise seaduse alusel kohalik omavalitsus peab korraldama kohalike teede hoidu, siis enamik või vähemalt need, kes on kunagi kohalikus omavalitsuses töötanud, vastavad sellele õigesti. Aga kui küsida, millise seaduse alusel peab kohalik omavalitsus rahastama teede korrashoidu, siis vaevalt et keegi oskab sellele küsimusele vastata. Selles ongi kogu see probleem, millest me praegu räägime. Kas sa saad komisjoni nimel selgitada, millise seaduse alusel peab kohalik omavalitsus teede korrashoidu rahastama?

Komisjoni nimel ei saa ma seda öelda, sest seda teemat me sellisel moel ei käsitlenud.

Palun, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud Kalev! Teatavasti on see teema olnud juba ammu üleval. Nagu sa ütlesid, on seda probleemi püütud ka eelnevalt seaduseelnõudega lahendada, kuid seda ei ole saatnud edu. Samamoodi on neid teemasid käsitletud kohalike omavalitsuste delegatsioonide ja Vabariigi Valitsuse delegatsiooni läbirääkimistel. Kas komisjonis arutati ka küsimust, et kas on vahendeid vähe või, nagu teine pool väidab, on vahendeid piisavalt, aga neid ei osata otstarbekalt kasutada? Kas selline arutelu teil ka oli?

Kindlasti mainiti meie arutelul ka raha vähesust. Raha on alati vähe. Selle eelnõu eesmärk ongi suurendada omavalitsustele mineva raha hulka. Aga valitsuse seisukoht on, et seda ei ole võimalik praegu teha, sest ka riigimaanteede rahastamine ei ole piisav. Valitsus peab seda toetust (10% kütuseaktsiisist) omavalitsustele piisavaks, et nad hakkama saaksid.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh! Austatud ettekandja! Väga tore on sõita riigimaanteel Tallinnast Tartusse ja Tartust Tallinna, aga aeg-ajalt tuleb sellelt maanteelt ka kõrvale keerata. Mis sa arvad, kas need, kes Keskerakonna eelnõu vastu hääletasid, ei peagi oluliseks, et näiteks ka Tartus, Valgas ja Võrus oleksid korralikud teed, et inimesed saaksid sõita nii, et autot ära ei lõhu ja saab valutult punktist A punkti B?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult peavad kõik majanduskomisjoni liikmed tähtsaks teede olukorda ka väiksemates kohtades, me ei pea oluliseks mitte ainult riigimaanteid. Sellele viitab ka see seisukoht, mille ma ette lugesin, et ühiselt leiti, et tegu ei ole poliitilise, vaid sisulise küsimusega. Ei saa öelda, et riik ei ole ka linnadele või valdadele appi tulnud. Esiteks on näiteks Tallinnas ja Tartus suured objektid korda tehtud. Teiseks võib nimetada projektipõhist tegevust, mille eelmisel aastal kutsus ellu Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium: tehakse korda n-ö jätkumaanteed, mis läbivad linnu. Eelmisel aastal tehti seda kuues linnas, sh Haapsalus, Raplas, vist Jõhvis. Rohkem ei tule meelde.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu, teine küsimus!

Aitäh, proua esimees! Austatud komisjoni ettekandja! Nagu te juba nimetasite, komisjonis oli arutlusel sotsiaaldemokraatide 2011. aasta aprillis esitatud samalaadne eelnõu. Mäletan, et selle esimene lugemine oli septembris 2011 ja siis pandi see riiulile. Tuletan meelde seda, mida te ka ütlesite, et meie soov oli laekuvast kütuseaktsiisist eraldada 15% kohalikele omavalitsustele. Mida teie kui väga mõjukas koalitsiooniliige arvate, kas see eelnõu võetakse enne 2015. aastat riiulilt alla? Kui vastus on positiivne, siis tänan juba ette!

Tänan komplimendi eest! Ega ma ei oska täie kindlusega öelda, mis selle eelnõuga juhtub või ei juhtu. Aga ma olen aru saanud, et varsti jõuab Riigikogu saali transpordi arengukava, kust me saame võib-olla teada need võimalikud suunad. Eks me selle arengukava baasil saame vaadata, kas on võimalik kohalike teede toetust suurendada.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin räägitakse, et probleem on rahas, aga selle eelnõu puhul ei ole ju probleem sugugi rahas. Kütuseaktsiis on minu meelest kõige eesmärgipärasem maks. Kui sellest aktsiisist laekub teede korrashoiuks ainult alla 50%, siis ei ole küsimus ju rahas, vaid poliitilistes valikutes. Te peaksite majanduskomisjoni liikmena suurepäraselt mõistma, et mida kauem me venitame teede kordategemisega, seda suuremaks vajaminev summa kasvab. Võiks teehoiuks ära kasutada ikka 75% aktsiisist, nagu on seadusega ette nähtud.

Aitäh küsimuse eest! Majanduskomisjonil ei olnud sellist informatsiooni, mille te äsja esitasite, ja mul ka täna seda ei ole. Aga ma julgen väita, et riik panustab kohalike omavalitsuste teede toetuseks just nii palju, kui on võimalik, ja teeb seda oma rahakoti paksusest lähtudes.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Te andsite ülevaate, kuidas diskussioon toimus ja üks või teine pool tõi välja oma arusaama. Aga ma ei saanud ikkagi aru, mis oli see põhiargument, mis takistab edaspidist arutelu Keskerakonna fraktsiooni esitatud eelnõu üle. Selgitage, palun, ühe lausega, ilma kommentaarideta, et oleks arusaadav!

Aitäh! Ma võtan ette Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kirja, kus seda eelnõu kommenteeritakse, ja otsin üles koha, kus see põhjus on välja toodud: "Riigipoolse toetuse suurus kohalike teede hoiuks on otstarbekohane määrata igaks eelarveaastaks eraldi, nagu praegu teeseaduses sätestatud on. Iga-aastane kohalike teede toetuse suurus vaadatakse üle riigieelarve koostamise käigus."

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Kõigepealt kommenteerin ma Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi arvamust. Kindlasti on see riigi seisukohast vaadates otstarbekas, sest siis saab vaadata, kui palju raha üle jääb ja milline olukord on, ning just nii palju siis omavalitsustele antaksegi. Kindlasti ei ole see otstarbekas aga omavalitsuse seisukohalt, kes peab oma tegevust planeerima natuke pikemalt ette kui mõni kuu. Selles mõttes ma Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi arusaamaga kahjuks nõustuda ei saa. Aga ma ei ole majanduskomisjoni liige ja sellepärast tekkis mul küsimus. Ma saan aru, et riik käsitleb seda toetust kui lisaraha, mis eraldatakse omavalitsustele selleks, et need saaksid neile pandud ülesandeid täita. Mina ei tea Eestis ühtegi omavalitsust, kes nende ülesannetega toime tuleks. Kas komisjonis oli juttu, kas keegi teab mõnda valda või linna, kus teed hästi korras on?

Sellist debatti komisjonis ei olnud.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Rahandusministeeriumi esindajate sõnul ei pea kütuseaktsiisist riigieelarvesse laekuvat raha kasutama sihtotstarbeliselt ehk ei saa panna võrdusmärki kütuseaktsiisi summade ja teeremondiks kasutatud summade vahele. Räägitakse lihtsalt proportsioonidest. Kas selline käsitlus on mõistlik? Tegelikult on meil kõigil arusaam, nagu oleks tegemist sihtotstarbelise rahaga. Just äsja oli riigieelarve kontrolli erikomisjonis see teema üleval ja Rahandusministeeriumi esindaja ütles seal selgelt, et me ei saa sinna vahele panna võrdusmärki. Samas me teame ja tunneme, et see raha peaks olema sihtotstarbeline. Mis teie arvate?

Komisjoni esindajana pean märkima, et sellist teemakäsitlust komisjonis ei olnud.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, hea eesistuja! Hea kõneleja! Viimastes vastustes ei ole olnud kuulda muud, kui et sellist debatti teil ei olnud ja teist debatti ei olnud. Mul on teile otsene küsimus. Kas Riigikogu majanduskomisjoni on valitud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi osakonnajuhatajad, kes ajavad valitsuse poliitikat, või arutavad majanduskomisjonis teede teemat ja kohalike omavalitsuste rolli rahvasaadikud, kes esindavad oma valijate huve, ka Eesti maapiirkondades elavate valijate huve? Kas majanduskomisjonis sellist debatti, mille käigus püütakse oma valijaid kaitsta, üldse kunagi ette on tulnud?

Aitäh! Väga hästi on teada, et Riigikogu liige ei tohi riigiametis töötada. Järelikult langeb küsimuse esimene pool ära. Aga me oleme loomulikult mitmeid ja mitmeid küsimusi arutanud sellest rakursist, mis on tegelikult valijate huvid. See on meie igapäevane töö.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Te ütlesite ühe põhjusena, miks riigiteed saavad rohkem raha, et seal on liiklus intensiivsem. Ma toon teise näite. Tallinna–Narva maanteel on Narvani väga hea sõita, aga kui ületad Narva piiri, siis võib seda lausa füüsiliselt tunda. Kas see Tallinna–Narva või Tallinna–Venemaa suund lõpeb linnapiiril või läheb see ikkagi riigipiirini välja? Ligi kümmet tänavat mööda sõidetakse riigipiirile ja need kõik on väga halvas olukorras. Mida peab siis omavalitsus tegema, kas ta peab raha panema riikliku või rahvusvahelise tähtsusega suunale?

Aitäh! See on hea küsimus. Selle küsimuse taustal ma natuke aega tagasi peatusin. Just nende linnu läbivate teede korrashoiu toetamiseks, mis viivad kas sadamasse, piirile või mujale sellisesse kohta, on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ette nähtud eraldi programm, nimetame seda nii, kust ka Narval on võimalik oma teede korrashoiuks lisaraha küsida.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Kalev Lillo! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini Keskerakonna fraktsiooni esindajana. Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kahjuks on neli viiendikku Riigikogust saalist lahkunud ja nad ei saagi teada, milles seisneb kohaliku omavalitsuse ja keskvalitsuse vahel toimuv vaidlus teehoiu rahastamise üle.
Aga ma tuletan teile meelde, et 25. detsembril 1999 võeti vastu teeseadus. See tühistas 1991. aastal vastuvõetud maanteeseaduse. Need on mitmes mõttes täiesti erinevad seadused, sh mõistete poolest. 1991. aasta maanteeseadus ja selle 1996. aasta muutmise seadus käsitlesid vaid maanteid, 1999. aasta teeseadus käsitleb teid, sh tänavaid ja kohalikke teid. 1992. aastast kehtima hakanud maanteeseaduses sätestatud kohustus rahastada vallamaanteede hoidu valla eelarvest oli õigustühine, kuna kohaliku omavalitsuse rahastamise esimene süsteem ei võimaldanud selleks omavalitsuste tulubaasi vahendeid kavandada. Kui 1989. aastal loodi omavalitsussüsteem, võeti vastu kohaliku omavalitsuse aluste seadus ja arendati välja kohaliku omavalitsuse rahastamise esimene süsteem, siis sellist kohustust seadustes polnud, seega puudus raha eraldamiseks alus. 1992. aastal, rahastamissüsteemi loomisest kolm aastat hiljem kehtima hakanud maanteeseadus ei rääkinud midagi tänavate hoiust ega selle tegevuse rahastamisest. Maanteeseaduse vastuvõtmisel kohaliku omavalitsuse tulusid ei täiendatud, samuti puudusid õigusaktid, mis oleksid teehoiu rahastamist sätestanud. Neid lihtsalt ei olnud. Täpsustuseks peab nentima, et linnadele üleantud tänavate hoiuks sai kavandada vaid suvise ja talvise hoolduse vahendeid, kuna kommunaalettevõtete eelarves muid vahendeid polnud. Juhin tähelepanu, et vahendid teede remondiks ja ehituseks tulid kõik riigieelarvest ja neid töid tehti tsentraalselt.
Lisama peab nähtavasti ka seda, et alates 1990. aastate algusest käivitusid omandireform ja maareform ning alustati ühismajandite vara jaotamist. Seega ei saanud ka 1993. aasta lõpuks välja töötatud ühetasandilise omavalitsuse tulubaasi arvata kohalike teede hoiu vahendeid, kuna valdadel näiteks teid veel polnud. Kui riigile kuulunud teid oli Maanteeamet omavalitsusele ka üle andnud, siis ei lisanud see omavalitsuse tulubaasi ühtegi senti. Kohustusi anti juurde, raha aga, kindlustamaks nende täitmist, lisaks ei antud. Kõrvalmärkusena peab ütlema, et isegi statistikas hakati kohalikke teid ja tänavaid kajastama alles selle sajandi algusest. Jällegi, kuidas oleks saanud keskvalitsus määrata omavalitsuste tulubaasi vahendeid teehoiuks, kui ei olnud teada isegi teede olemit?
Seega on 1999. aasta teeseadus ja selle seletuskiri esimesed dokumendid, kus konkreetsemalt käsitletakse kohalike teede hoidu ja rahastamist. Tsiteerin selle seaduse seletuskirja: "Eesti Vabariigi maanteeseadus käsitleb ainult maanteid, s.o väljaspool linnu, aleveid ja alevikke asuvaid teid. Seaduse tasemel on reguleerimata linnade, alevite ja alevike teede hoiu, kaitse ja kasutamise korraldamine." Ka rahastamise kohta esitan tsitaadi: "Teeseaduse eelnõu paragrahvis 15 on käsitletud teede hoiu rahastamise korraldamist. Eesti territooriumi ning teedevõrgu kompaktsuse tõttu on käsitletud riigi, kohalikke ja erateid ning tänavaid kui ühtset tervikut, mille hoiuks ning võimaluste piires ka arendamiseks tehtavad kulutused tuleksid ühest allikast." Siin juures on veel pikem selgitus, aga ajapuuduse tõttu ei saa ma seda teile tutvustada. Igaüks võib ise seda arhiivist vaadata. Eelnevast tulenevalt olid rahastamise alused teeseaduse eelnõus reguleeritud nii, et teehoiu rahastamiseks oli mõeldud teekapital, mida pidi rakendatama alates 1. jaanuarist 2000. Mingit teekapitali ei rakendatud, seda ei tulnud. Teeseadus võeti vastu, sätestades teehoiu rahastamise riigieelarvest, mitte kohaliku omavalitsuse eelarvest. Retoorika, mida Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Maanteeamet on kasutanud, et riigieelarvest eraldatakse omavalitsusele teehoiuks vaid toetust, kuna põhilised vahendid olevat omavalitsuse tulubaasis, ei pea paika ja seda ei kinnita ükski õigusakt.
Niisiis, teeseaduses ega üheski muus kehtivas õigusaktis ei ole sätet, mis ütleks, et kohalike teede hoidu rahastatakse kohalikust eelarvest. Kohalik omavalitsus on sundseisus, sest teid hooldamata jätta ei saa, muud moodi pole lihtsalt võimalik kindlustada elanike liikumisvõimalusi. Teehoiutöid tehakse muude kulutuste arvel ja ebapiisavas mahus. Nii ongi jäänud muud teenused alarahastatuks. Väga ligikaudsed arvestused kohalike teede hoiuks vajaliku raha kohta ütlevad, et see summa on igal aastal 105 260 000 eurot. Kui kütuseaktsiisi kogutakse igal aastal 300–340 miljonit eurot, siis see 30% aktsiisist, milleni me tänu sellele eelnõule jõuame, ongi see, mis kindlustab kohalike teede korrashoiu. Riik ei taha seda raha kohalikule omavalitsusele anda, sest see suurendaks kohaliku omavalitsuse autonoomiat, millest riik, paistab, ei ole praegu huvitatud.
Ma kommenteerin põgusalt ka seda küsimust, mille esitas kolleeg Peep Aru. Milliseid tagajärgi toob riigile kaasa see, kui 30% kütuseaktsiisist läheb kohalikule omavalitsusele? Esimene tagajärg on see, et riigile jääb vähem raha teehoiuks. See tähendab, et riik on sunnitud teeraha kasutamist korralikumalt läbi mõtlema. Viimane Riigikontrolli audit näitas, et riik isegi ei tea, kui palju raha remondiks kulub. Esimese pauguga anti vastus, et aastatel 2008–2012 läks teede remondiks 220 miljonit eurot, pärast selgus, et 330 miljonit. Ainult iga neljas töö teeremondi valdkonnas saab tehtud õigeks ajaks. Normid on vananenud, need on 30 aastat vanad. Kurat teab, mis toimub kütuseaktsiisiga, mida kanditakse teistesse eelarveartiklitesse ning asendatakse Euroopa raha ja laenatud vahenditega.
Nii et, kolleegid, olukord omavalitsustes on väljapääsmatu. Palun toetage seda Keskerakonna seaduseelnõu! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 489 esimesel lugemisel tagasi lükata, siis tuleb meil see ettepanek läbi hääletada.
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 489 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 51 Riigikogu liiget, vastu hääletas 28 ja erapooletuks ei jäänud keegi.
Ettepanek leidis toetust, st eelnõu 489 on menetlusest välja langenud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 520 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Kuna selle seaduse vastuvõtmine nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 520. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud loovisikute ja loomeliitude seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 522 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Head kolleegid, me võime minna lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud loovisikute ja loomeliitude seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 522. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 63 Riigikogu liiget, vastu ei hääletanud keegi ja erapooletuks jäi 1.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud laste kaasamist relvakonfliktidesse käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 442 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnepulti sotsiaalkomisjoni liikme Rein Aidma!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kõnesolevat seaduseelnõu menetles Riigikogu esimesel lugemisel 11. septembril 2013. Praegu puudub kehtivas karistusseadustikus fakultatiivprotokolli artikli 4 lõikele 2 vastav koosseis. Seetõttu ja ka muude küsimuste tõttu algatas Eesti Vabariigi valitsus 9. detsembril 2013 karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 554. Selle eelnõu § 1 punkt 57 näeb ette karistusseadustiku muutmist selliselt, et sinna lisatakse § 102³ järgnevas sõnastuses: "Lapse kaasamine relvakonflikti. Noorema kui kaheksateistaastase isiku riigi relvajõududesse või riigi relvajõududest eraldi seisvasse relvastatud rühmitusse võtmise või värbamise või sõjategevusse kaasamise eest karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega." Kuna see karistusseadustiku muudatus on Riigikogu menetluses, siis otsustas sotsiaalkomisjon oma teisipäevasel, 10. detsembri istungil saata eelnõu 442 täiskogu päevakorda 18. detsembriks. See ettepanek võeti vastu konsensuse alusel. Teiseks tehti ettepanek teine lugemine lõpetada ning teha lõpphääletus (see otsus võeti samuti vastu konsensuse alusel). Tehti ka konsensuslik ettepanek kiita heaks seaduseelnõu 442 teise lugemise tekst. Lõpetuseks lisan, et esimese ja teise lugemise vahel Riigikogu suurest saalist muudatusettepanekuid seaduseelnõu kohta ei esitatud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Rein Aidma! Küsimusi teile ei ole. Kas kolleegid soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Kuna ka muudatusettepanekuid ei ole laekunud, siis võime minna lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud laste kaasamist relvakonfliktidesse käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 442. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 34 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seaduse eelnõu 424 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnepulti õiguskomisjoni aseesimehe Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Nagu te teate, on tegemist väga uuendusmeelse eelnõuga, mis tegeleb sellise seaduse nagu korrakaitseseaduse rakendamisega. Õiguskomisjon arutas seda suisa seitsmel korral ja pidas vahepeal ka väikese seminari, et kõik õiguskomisjoni liikmed saaksid ennast teemaga kurssi viia. 12. novembril 2013. aastal võeti õiguskomisjonis konsensuslikult vastu otsus, et eelnõu saadetakse teiseks lugemiseks täiskogusse 18. detsembriks. Samuti konsensuse alusel tehti ettepanekud teine lugemine katkestada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 20. detsember 2013. Vahepeal oli meile laekunud 141 muudatusettepanekut. Õiguskomisjon vaatas need kõik põhjalikult läbi ja otsustas peaaegu kõiki toetada. Aga need kaks päeva, kui on aega muudatusettepanekute esitamiseks, on mõeldud selleks, et kõik Riigikogu liikmed saaksid esitatud muudatusettepanekuid ja ka eelnõu vaadata ning vajaduse korral teha veel oma muudatusettepanekuid, kui nad seda vajalikuks peavad. See on lühidalt kõik.

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Küsimusi teile ei ole. Läheme edasi. Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Peeter Võsa!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Taevale tänu, et me seda eelnõu kohe edasi ei menetle, teeme vähemasti pausi ja mõtleme natukene!
Paar aastat tagasi vastu võetud, kuid mitte veel rakendatud korrakaitseseaduses on kirjas, et välislepingu alusel võib kaasata avaliku korra tagamisele Eesti Vabariigi territooriumil teise riigi haldusorgani. Praegu on seaduses kirjas, et kaasatud organil on Eesti territooriumil pädevus ja volitused välislepingu kohaselt. Muudatusega antakse õigus kaasata välislepingu või Euroopa Liidu õigusakti alusel Eesti Vabariigi territooriumil avalikku korda tagama teise riigi pädeva haldusorgani või Euroopa Liidu pädeva asutuse. Seega, tulevikus võivad Eesti Vabariigis hakata avalikku korda valvama peale Eesti politseinike ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide pädevate asutuste ametnikud. Lisaks antakse muudatusega selle teise riigi nn organi ametnikule õigus kasutada seaduslike eesmärkide saavutamiseks isegi vahetut sundi. Kes veel ei tea, neile ütlen, et vahetu sund tähendab füüsilise isiku, looma või asja mõjutamist füüsilise jõu või tuli-, külm- või gaasirelva või erivahendi või enesekaitsevahendiga. Ma oleksin äärmiselt üllatunud, kui Eesti Vabariigis mõnes avalikus kohas sooviks avalikku korra kaitsmise nimel minu isikusamasust tuvastada võõrast vormi, võib-olla isegi turbanit kandev ametnik, kes kõneleb võõras keeles ja kellel siis, kui ta minust täpselt aru ei saa, on õigus kasutada minu mõjutamiseks füüsilist jõudu. Reguleerida seda kõike asjaomase ministri otsusega on õigusriigis kummaline lahendus, mis tekitab küsimuse, kuidas on minu kui Eesti kodaniku õigused kaitstud selle ministri reglementeerimata otsuste eest.
Teine üllatus on see, et muutmise ja rakendamise seaduse nime all on korrakaitseseadus peaaegu ümber kirjutatud. Seda tõestab 141 muudatusettepanekut, mille on esitanud seaduseelnõu algataja. Ei ole vist paragrahvi, mida ei ole muudetud. Kas tõesti on Eesti õigusruum kahe aasta jooksul nii palju muutunud, et kogu seadus on tulnud täienduste abil ära muuta?
Ei ole selgust, kes on riikliku järelevalve subjekt ning milline on siin kohaliku omavalitsuse osa. Õiguskantsleri esimene arvamuskiri korrakaitseseaduse kohta juhtis tähelepanu, et korrakaitse, eriti avaliku korra kaitse, ei ole pelgalt politsei ülesanne. Seaduseelnõus ei ole isegi soovitud otsida lahendusi kohalike omavalitsuste õiguste ja pädevuste laiendamiseks tingimustes, kus politsei kannatab alamehitatuse ja alafinantseerimise käes.
Avalikus kohas käitumise reglementeerimine on elementaarne avaliku korra tagamise viis. Avalikus kohas käitumise üldnõuded on toodud korrakaitseseaduse §-s 55. Selle paragrahvi punktis 5 on esitatud ammendav loetelu kohtadest, kus ei tohi alkoholi tarbida. Ülejäänud kohtades, näiteks pargis või tänaval, võib seda siis ilmselt täiesti vabalt teha. Tallinna vanalinnas on väga suur müraprobleem. Seda on üritanud lahendada linn ise, soovides kehtestada toitlustusasutuste paigutuse piirangu, et vähendada just öiste pidutsejate tekitatavat müra tänaval. Seda aga ei toetanud majandus- ja kommunikatsiooniminister, kes ütles, et see piirab liigselt ettevõtlusvabadust. Samas on korrakaitseseaduse § 56 lõikes 2 kirjas, et mujal kui avalikus kohas on ajavahemikus kella 22.00-st kuni 6.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 00.00-st kuni 7.00-ni, keelatud tekitada kestvalt või korduvalt teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. Teisisõnu, korteris tuleb öösel olla vait ja vagusi, ent tänaval, mis on avalik koht, võid lärmata, lällata, röökida ja pauku teha nii palju kui kulub.
Muidugi ei saa ära unustada korrakaitseseaduse § 56 lõiget 4, mis ütleb, et avalikuks kohaks olevas hoones või ühissõidukis on keelatud õhu saastamine teist isikut oluliselt häirival viisil. Kui ulatuslik peab olema väljutatud hais ja mil viisil on see mõõdetav?
Ma palun kolm minutit lisaks!

Kolm minutit.

Mul on hea meel, et selle õnnetuse lugemine katkestatakse. Tundub, et probleem on selles, et keegi ei tea, kuidas kõike seda, mida tahetakse seadusesse toppida, kokku kirjutada. Korrakaitseseadust peab saama praktiliselt kasutada, seal peavad olema ära jagatud õigused ja vastutus. Vaatame kas või seda punkti, mis on seotud õhu saastamisega ühissõidukis või hoones. Milline on sanktsioon haisutaja mõjutamiseks? Seda lihtsalt ei ole. Isegi bussist välja saata seda inimest ei saa. Milleks siis sellist punkti seadusesse kirjutada? Sama küsimus on keskmise objektiivse isikuga. Kes see selline on? Kas tema parameetrid määratakse valitsuse määrusega? Mine võta kinni.
Seadus peab olema selge ja arusaadav kõigile inimestele, eelkõige nendele, kes selle seaduse nõuete täitmist peavad tagama. Loodame, et see seadus selliseks ka saab. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peeter Võsa! Palun kõnepulti kolleeg Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Tõesti, korrakaitseseadus ja korrakaitseseaduse rakendamise seadus tähendavad Eesti korrakaitses paradigma muutust ja selle ellurakendamist. Läheme natuke ajalukku tagasi. Tegelikult sai sellest paradigma muutusest rääkima hakatud juba 2000. aastate alguses. Minul isiklikult oli võimalus sellega süvitsi tegelda ministriks oleku ajal 2005.–2007. aastani. Kui me nüüd vaatame, kuidas on Keskerakonna fraktsioon aja jooksul käitunud, siis näeme, et just Keskerakonna fraktsioon andis korrakaitseseaduse eelnõu esimesena Riigikogu menetlusse. Aga see selleks.
Ma olen Peeter Võsaga nõus, et seadus on mõnes mõttes keeruline ja kindlasti on seal kitsaskohti, mida peab üle vaatama. Kuid ma loodan, et kui kõik korrakaitseorganid on läbi teinud õppe, mida seaduse tundmiseks vaja on, siis läheb elu Eestimaal turvalisemaks. See tee ei ole lihtne, aga kes on öelnud, et elu peab lihtne olema?
Ma soovin Riigikogu liikmetele jõudu põhjalikuks süvenemiseks sellesse eelnõusse ja selle kohta muudatusettepanekute tegemiseks! Loomulikult loodan ma väga, et Riigikogu liikmed suudavad aidata neid inimesi, kes peavad igapäevaelus seda seadust rakendama hakkama. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.
Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu öeldud, on neid tervelt 141. Alustame algusest. Ettepanekud nr 1, 2, 3, 4 ja 5 on esitanud õiguskomisjon ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 6, 7, 8, 9, 10, 11 ja 12 on esitanud õiguskomisjon ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 13, 14, 15, 16 ja 17 on esitanud õiguskomisjon ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 18, 19, 20, 21 ja 22 on esitanud õiguskomisjon ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 23, 24, 25, 26 ja 27 on esitanud õiguskomisjon ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 28, 29, 30, 31 ja 32 on esitanud õiguskomisjon ja neid on täielikult arvestatud. Ettepaneku nr 33 on esitanud riigikaitsekomisjon, õiguskomisjon on seda ettepanekut täielikult arvestanud. Ettepanek nr 34 on riigikaitsekomisjonilt, juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõike 2 kohaselt ei kuulu see ettepanek hääletamisele. Läheme edasi. Ettepanekud nr 35, 36, 37 ja 38 on õiguskomisjonilt ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 39, 40, 41, 42 ja 43 on õiguskomisjonilt ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 44, 45, 46, 47, 48, 49 ja 50 on õiguskomisjonilt ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 51, 52, 53, 54, 55, 56 ja 57 on õiguskomisjonilt ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 58, 59, 60, 61, 62, 63 ja 64 on õiguskomisjonilt ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 65, 66, 67 ja 68 on õiguskomisjonilt ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 69, 70, 71, 72, 73, 74, 75 ja 76 on õiguskomisjonilt ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 77, 78, 79, 80, 81, 82, 83, 84 ja 85 on õiguskomisjonilt ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 86, 87, 88, 89, 90, 91, 92, 93, 94 ja 95 on õiguskomisjonilt ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 96, 97, 98, 99, 100, 101 ja 102 on õiguskomisjonilt ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 103, 104, 105, 106 ja 107 on õiguskomisjonilt ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 108, 109, 110, 111, 112, 113, 114, 115, 116 ja 117 on õiguskomisjonilt ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 118, 119, 120, 121, 122, 123, 124, 125 ja 126 on õiguskomisjonilt ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanek nr 127 on õiguskomisjonilt ja seda on arvestatud. Ettepanekud nr 128, 129, 130, 131, 132 ja 133 on õiguskomisjonilt ja neid on täielikult arvestatud. Ettepanekud nr 134, 135, 136, 137, 138, 139, 140 ja 141 on õiguskomisjonilt ja neid kõiki on täielikult arvestatud.
Head kolleegid, kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku seaduseelnõu teine lugemine katkestada, siis on seaduseelnõu 424 teine lugemine katkestatud.

Järgmine päevakorrapunkt on rahanduskomisjoni algatatud riigieelarve seaduse § 32 muutmise seaduse eelnõu 547 teine lugemine. Palun ettekandeks kõnepulti rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Rahanduskomisjonis toimusid eelnõu teist lugemist ettevalmistavad arutelud 10. ja 16. detsembril. Tähtajaks, 13. detsembriks, Riigikogu fraktsioonidelt, komisjonidelt ega Riigikogu liikmetelt muudatusettepanekuid ei laekunud. Komisjoni istungil ei esitatud ka lisaküsimusi ega tõstatatud uusi teemasid. Olgu siinkohal veel kord öeldud, et eelnõu eesmärk on sätestada Rahandusministeeriumile võimalus vajaduse korral arveldada riigikassa vahendusel Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja kogumispensionide ja väärtpaberitega seotud makseid. Komisjon langetas otsuse saata eelnõu päevakorda tänaseks, s.o 18. detsembriks. Otsustati teha ka ettepanekud teine lugemine lõpetada ja teha lõpphääletus neljapäeval, 19. detsembril. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Aivar Sõerd! Küsimusi teile ei ole. Kas kolleegid soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Kuna seaduseelnõu kohta ei olnud ka muudatusettepanekuid, siis on seaduseelnõu 547 teine lugemine lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud õigusaktide revisjoniga seoses seaduste muutmise ja kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 519 esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnepulti justiitsminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu esimees ja Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Lubage mul teile tutvustada õigusaktide revisjoniga seoses seaduste muutmise ja kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 519. Võib loomulikult küsida, miks on eelnõul nii eriskummaline pealkiri. Olgu öeldud, et kuna tõepoolest on tegemist õigusaktide revisjoni tulemusel valminud eelnõuga, mille käigus tunnistatakse kehtetuks 51 seadust ja muudetakse viit seadust, siis ei olnud ühtegi õiglast argumenti, miks valida välja mõni seadus nende hulgast, mida muudetakse või kehtetuks tunnistatakse. Liiatigi ei oleks ka minu arvates olnud väga mõistlik näha siin seaduseelnõu, mille pealkiri oleks olnud näiteks Eesti NSV tsiviilkoodeksi kehtetuks tunnistamise seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nii et sellest tulenevalt ongi eelnõul selline pealkiri.
Mõnda aega tagasi seadis Vabariigi Valitsus eesmärgi üle vaadata kehtiv õiguskord. See tehti põhiülesandeks Justiitsministeeriumile. Seati kolm põhimõttelist eesmärki. Esiteks tuleb jõuda selleni, et Eesti Vabariik ei toetu enam eelmise riigivõimu ajal vastuvõetud õigusaktidele. Teine eesmärk on suurendada õigusselgust, et oleks olemas ülevaade, millised õigusaktid kehtivad. Kolmas eesmärk on aidata kaasa sellele, et kõik kehtivad õigusaktid oleksid elektrooniliselt kättesaadavad Riigi Teatajas. Kõik ministeeriumid said kohustuse üle vaadata oma valitsemisala kehtivad õigusaktid. Nad esitasid need andmed Justiitsministeeriumile, kes nende andmete pinnalt koondas eelnõu üheks tervikuks.
Eelnõus tehakse ettepanek tunnistada kehtetuks nüüdseks oma regulatiivsuse kaotanud seadused, sh Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse §-s 2 toodud seadused ning selliste välislepingute ratifitseerimise seadused, millele kohaldub rahvusvaheline eraõigus. Eelnõuga kehtetuks tunnistatavad ratifitseerimisseadused puudutavad Eesti Vabariigile võetud rahalisi kohustusi, st nende seadustega on heaks kiidetud laenude võtmine või garantiide andmine rahvusvahelistele pankadele või organisatsioonidele. Need kohustused on praeguseks täidetud. Eelnõuga muudetakse, nagu ma sissejuhatuses mainisin, kokku viit seadust ja tunnistatakse kehtetuks 51 seadust. Ma usun, et kõikide nende seaduste üleslugemine ei ole otstarbekas, aga ühele juhin siiski tähelepanu.
Nimelt, kui see eelnõu saab seadusena vastu võetud, kaob Eesti Vabariigi õigusruumist lõplikult selline nõukogude aja pärand nagu Eesti NSV tsiviilkoodeks. Küll aga teeme ettepaneku jätta kehtima tsiviilkoodeksi alusel juba määratud hüvitised. Täpsustuseks olgu öeldud, et tsiviilkoodeksi paragrahvid, mis veel kehtivad, puudutavad õigusruumi, mis seondub tööst tuleneva tervisekahjustuse tekkimise ja selle hüvitamisega. Mäletatavasti töötati tsiviilkoodeksis toodud põhimõtted välja ajal, kui eraettevõtlus kui selline puudus ning tööandja oli riik. Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel loodud õiguses on kahju hüvitamine sätestatud võlaõigusseaduses ning nõuete aegumine ja õigusjärglus tsiviilseadustiku üldosa seaduses. Vabariigi Valitsus ei näe enam mingit põhjendust sellele, et Eesti NSV tsiviilkoodeksi neli paragrahvi peaksid edasi kehtima. Seega saab kogu Eesti NSV tsiviilkoodeksi kehtetuks tunnistada.
Sellega lõpetan ma oma sissejuhatuse. Toetan õiguskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine lõpetada ja eelnõu loodetavasti mõistliku aja jooksul seadusena vastu võtta.

Suur tänu! Teile on hulk küsimusi. Palun, Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister, mis on sinu seisukoht? 2010. aastal tegi Riigikohtu esimees siin saalis avalduse, et oleks vaja karistusõiguse revisjoni. See võttis aega kolm aastat, tehti tublit tööd ja leiti ühised seisukohad. Kas tulevikus peaks revideerimine samamoodi edasi minema, et seda tehakse teatud aastate järel, või peaks see olema järjepidev tegevus? Kuidas sulle tundub, mis mõttekam oleks?

Sõltumata seadusest on mõistlik põhjalikum ülevaade tekkinud probleemidest teha kahe-kolme aasta jooksul pärast seaduse jõustumist. Vaatame Riigikogu praktikat. Toon näiteks perekonnaseaduse. See jõustus aastal 2009 ja nüüd on jõudnud parlamendisaali selle suuremad muudatusettepanekud, mis on seotud just rakendusprobleemidega. Karistusõigus on suurem valdkond, mis on läbi teinud põhjalikuma revisjoni. Karistusseadustik hakkas kehtima 2002. aastal, pisemaid muudatusi on seal palju-palju tehtud. Ma arvan, et oleks mõistlik, kui me vaataksime kahe-kolme aasta jooksul pärast jõustumist seadused natuke tõsisemalt üle. Loomulikult, jooksvad probleemid tuleb lahendada jooksvalt ja väga olulise mõjuga seadusi tuleb kord kümnendi jooksul kindlasti kas terviktekstina või väga suures mahus üle vaadata. Toon näite oma endisest valitsemisalast. Kui Riigikogu kehtestas uue pensioniea, siis pani ta Vabariigi Valitsusele kohustuse 2017. aastaks esitada tekkinud situatsiooni analüüs. See on hea ja mõistlik praktika.

Suur tänu! Palun, Eiki Nestor!

Kui mälu mind ei peta, siis on austatud ettekandja olnud ka sotsiaalminister. Seda suurem on mu üllatus selle häbematuse tõttu, mis on toodud §-s 4. See tekst sobiks tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse seaduse rakendusossa, aga mitte siia. Miks riik, suutmata seda kindlustust luua, võtab inimestelt ära võimaluse saada hüvitist siis, kui nad on jäänud kutsehaigeks, saanud tööõnnetusel viga või jäänud invaliidiks või kui ettevõte likvideeritakse?

Aitäh, hää Eiki! Kui mu mälu mind ei peta, siis oled ka sina sotsiaalminister olnud. Kui sa meenutad töötervishoiu ja tööohutuse seaduse regulatsioone, siis sa kindlasti mõistad, et ka kõnesoleva eelnõu regulatsioonid on välja töötatud Sotsiaalministeeriumis. Mis puudutab töötervishoidu ja tööohutust, siis vaatame tsiviilkoodeksit. Tsiviilkoodeksi paragrahvid kehtivad Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ajal tekkinud tööst tingitud tervisekahjustuse või kutsehaiguse korral. Üle 20 aasta on kehtinud Eesti Vabariigis põhiseadus, kehtestatud on ka võlaõigusseadus ja tsiviilseadustiku üldosa seadus, mis sätestavad tööandja vastutuse. Tööandja vastutus on ilmselgelt nende seadustega reguleeritud. Me ei saa jätta õiguskorda sellist võimalust, et 20 aasta jooksul ei ole isikul kutsehaigust tuvastatud, aga nüüd, kui ENSV tsiviilkoodeksi kehtivusaeg hakkab lõppema, tuleb hakata hindama, kas 1985. aastal tekkis tal vibratsioontõbi või mitte. Mis puudutab riigipoolset hüvitamist, siis soovitan sul veel kord meeldetuletuseks üle lugeda terve töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning vaadata, kuidas seal on hüvitiste maksmine reguleeritud.

Aitäh! Eiki Nestor, teine küsimus!

Kulla mees! Ega need kutsehaiged ja need mehed, kes pärast selle seaduse vastuvõtmist mingil põhjusel tellingutelt alla kukuvad, ei ole süüdi selles, et Eesti ei ole suutnud seda kindlustust luua ja seetõttu need paragrahvid kehtivad. Niikaua, kuni riik ei ole suutnud seda luua, peavadki need edasi kehtima. Sa saad väga hästi aru, et selle seaduse vastuvõtmise korral hakkab inimene hüvitist saama nii kaua, kuni ettevõte, kus ta töötab, eksisteerib, pärast seda enam hüvitist ei saa. Mis paragrahvid töötervishoiu ja tööohutuse seaduses on, sellel ei ole mingit tähtsust. Miks sa võtad ära ka selle sisulise asendusaine, mis praegu olemas on?

Hää Eiki! Ma kordan. Praktikas tähendavad ENSV tsiviilkoodeksi kehtivad sätted seda, et kui isik läheb endale pensioni taotlema ja ütleb, et tal on tekkinud kutsehaigus või temaga on juhtunud tööõnnetus (tööõnnetusega on muidugi lihtsam, see kas oli või ei, siin ei ole mingit mänguruumi), siis tervisekahjustuse hindamisel võib tekkida vaidlus selle üle, milline osa selle inimese tervisekahjustusest, kes on töötanud ühes ettevõttes näiteks 35 aastat, on tekkinud viimase 10–15 aasta jooksul ja milline osa võis tekkida nõukogude ajal. Need on erinevad asjad. Eesti NSV tsiviilkoodeks käsitleb ju nõukogude ajal tekkinud tervisekahjustusi, mitte neid tervisekahjustusi, mis on tekkinud viimase 20 aasta jooksul. Rakendussätted ütlevad, et kõigil nendel, kellele on hüvitis määratud, jääb see alles. Samamoodi, kui keegi ütleb, et nõukogudeaegse tervisekahjustuse eest tuleks talle määrata tsiviilkoodeksi alusel hüvitis, siis see võimalus on 1. juunini ka alles jäetud. Kui sina soovid töötervishoiu ja tööohutuse seadust muuta, siis ole lahke. Seda on võimalik teha kas eraldi eelnõu algatades või õiguskomisjoni eelnõu kohta muudatusettepanekuid tehes.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, justiitsminister! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Kalle Jentsi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu 2. detsembril. Ka meile pidas ettekande lugupeetud justiitsminister Hanno Pevkur. Komisjoni arutelul osalesid veel ministri nõunik Madis Timpson ja õigusloome korralduse talituse juhataja Antero Habicht. Õiguskomisjon arutas teemat ja tegi kõik oma otsused konsensuse alusel. Kõigepealt otsustati saata see eelnõu täiskogu päevakorda 18. detsembriks ehk tänaseks, otsustati ka teha ettepanekud esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 7. jaanuar kell 16. Ettekandjaks määrati mind.

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Kalle Jents! Kas on kõnesoove? Palun, Eiki Nestor! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Üksikud huvilised rahvasaadikud! Härra minister! Ma alustan isiklikult, kuna me oleme kolleegid ja tunneme teineteist ammu. Hanno, ole hea mees ja võta see § 4 sellest eelnõust välja! See ei sobi sinna kohe mitte kuidagi. Põhjus on ju sisuliselt selge. Õigusrevisjonist rääkides ei saa keegi vastu väita sellele, et ei tea mis ajast pärinev tsiviilkoodeks ei peaks enam kehtima. Aga asjal on ka teine pool. Vaata, need inimesed, kes täna või homme, aasta või kahe aasta pärast jäävad kutsehaigeks, kukuvad tellingutelt maha või mis iganes õnnetus nendega töö juures juhtub, ei pea kandma vastutust seetõttu, et meil on loomata tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus. See ei ole olnud nende töö, nemad teevad oma palga eest teist tööd. Töötamisega kaasneb aga risk, et võib juhtuda tööõnnetus või võib jääda kutsehaigeks. Meie ei ole seda kindlustust ka hoolimata kahe "suurepärase" partei koalitsioonilepingust luua suutnud.
Mida see tähendab? See tähendab, et Eesti on ainus Euroopa riik, kus puudub tsiviilühiskonnale omane käsitlus, et tegemist on kindlustusjuhtumiga, riskiga, mis on vaja kindlustada. Mujal on see igal pool nii. Peale selle, et see kindlustus korrastab töötervishoiu valdkonda, sunnib looma paremaid töötingimusi, on suur tähtsus sellel, et kindlustus tagab selle, et kui ettevõte ära kaob, siis inimese hüvitised jäävad alles. See on see, mis seoses §-ga 4 täna kõne all on.
Eestis on olnud siin kaks lähenemist. Esiteks, Ülemnõukogu on öelnud, et kõik kohustused, mis olid põllumajandusreformi subjektidel, lähevad üle riigile. Riik maksab need kinni. Ka selle seaduse järgi me tulevikus jätkame seda maksmist. Meil on olnud ka teine põhimõte: kui ettevõte, kust inimene on oma hüvitise kohtu kaudu välja nõudnud, likvideeritakse, siis selle ettevõtte kohustused lähevad üle riigile ja me jätkame inimesele hüvitise maksmist. See on õiglane inimese seisukohast, see on õiglane ka maksumaksjate seisukohast. Kui inimesed on valinud sellised – palun vabandust, juhataja! – tolvanid riiki juhtima, kes ei suuda seda kindlustust luua, siis ju nad on arvestanud sellega, et maksumaksjad maksavad need hüvitised kinni.
Süsteem on loomata. Selle eelnõuga tahetakse teha muudatus, et kui inimene on läbi käinud kõik kohtuvaidlused oma tööandjaga (tavaliselt selgub hüvitise suurus alles kohtus) ja hakkab hüvitist saama, siis ettevõtte likvideerimise korral jääb ta sellest ilma. Ei ole kedagi, kes maksab. Riik ütleb, et tema ei pea seda enam enda kohustuseks. Praegu on riigil kohustus korvata loomata kindlustust vähemalt sellega, et ta maksab inimestele kahjud lõpuni kinni.
Seetõttu ütlengi, et see § 4 sobib sellise seaduse rakendussätetesse, mille nimi võiks olla tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse seadus. Sinna see sobib, siia seadusse ei sobi. Valitsus on olnud saamatu – mitte ainult praegune valitsus, ilmselt ka kõik teised valitsused – ja ei ole seda kindlustust loonud. See ei ole kahju kannatanud inimeste süü, see ei ole nende viga ja see ei ole isegi nende asi. Mingi õigusrevisjoniga põhjendada seda, et neilt inimestelt õigus hüvitist saada ära võetakse, on lihtsalt häbematus. Ma palun vabandust, Hanno, aga endine sotsiaalminister peaks seda valdkonda tundma! Nii seda teha ei saa. Kui me oleme selle kindlustuse loonud, siis palun väga, siis on siin oma loogika olemas. Siiamaani seda loogikat ei ole. Nii et ole korralik justiitsminister, mõtle järele ja tee Vabariigi Valitsuse nimel ettepanek § 4 eelnõust välja võtta. Siis on see asi minu arvates enam-vähem.

Aitäh! Justiitsminister Hanno Pevkur soovib sõna. Viis minutit.

Hea Eiki! Kui siin läks juba emotsionaalseks üksteise kiitmiseks, siis ütlen ka paar sõna. Esiteks, õigustehniliselt puudutab see § 4 olukordi, kus Eesti NSV tsiviilkoodeks Eesti Vabariigis enam ei kehti. Teiseks, kui me soovime pidada debatti selle üle, kas ja kui, siis millises ulatuses kompenseerib riik tervisekahjustuse isikutele, kellele on määratud töövõimetuspension ja muud hüvitised ning kellel on võimalus kahju hüvitamise korras minna kahjut välja nõudma, siis seda olen mina alati valmis tegema nii justiits- kui ka endise sotsiaalministrina, samuti kodanik Pevkurina. Siin mingit küsimust ei ole. Küsimus on selles, et see konkreetne paragrahv puudutab situatsiooni, kus Eesti Vabariigis ei kehti enam nõukogudeaegne õigus. Jumala pärast, tule õiguskomisjoni, peame seda debatti ja vaatame, kas ja kuidas on võimalik sinu murele lahendust leida.
Lisaks teab sinu hea kolleeg Helmen Kütt, et sotsiaalkomisjonis oli jutuks ka üks teine täpsustus. Ma võin Justiitsministeeriumi ja valitsuse esindajana siin puldis öelda, et meil ei ole midagi selle vastu, et täpsustada kutsehaigete soovi, mis puudutab sõidusoodustusi. Kui Sotsiaalministeerium meile selle ettepaneku saadab, siis me oleme kindlasti valmis seda muudatust õiguskomisjonis eelnõusse lisama. Võib-olla saadab sotsiaalkomisjon selle ettepaneku ise. Siin ei ole mingit probleemi.
Debatt on teretulnud, aga § 4 puudutab konkreetselt seda, mis juhtub siis, kui Eesti NSV õigus Eesti Vabariigi õigusest kaob. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised.
Määran eelnõu 519 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 7. jaanuari kell 16. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 519 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud.

Me läheme tänase kaheksanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse, riigilõivuseaduse ja riigipiiri seaduse muutmise seaduse eelnõu 550 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on algatanud isikut tõendavate dokumentide seaduse, riigilõivuseaduse ja riigipiiri seaduse muutmise seaduse eelnõu. Sellel eelnõul on peamiselt kolm eesmärki. Esiteks, tulenevalt praktilisest vajadusest sätestatakse isikut tõendavate dokumentide seaduses võimalus ning tingimused, et Eesti kodanikule saaks välja anda üheaastase kehtivusaja ja ilma sõrmejäljekujutiseta reisidokumenti. Nimetatud seaduses sätestatakse, et Eesti kodanikul, kes elab või viibib välisriigis, kus puudub Eesti välisesindus või kus isikul on ebaproportsionaalselt koormav Eesti välisesindusse pöörduda, on võimalik taotleda sõrmejäljekujutiseta üheaastase kehtivusajaga Eesti kodaniku passi. Regulatsioon lihtsustab muus riigis elavate ja viibivate Eesti kodanike võimalusi reisidokumenti taotleda. Riigilõivuseaduses nähakse ette ka riigilõiv.
Teiseks, tulenevalt praktilisest kaalutlusest, eelkõige seetõttu, et mobiiltelefoni SIM-kaart seda võimaldab, nähakse isikut tõendavate dokumentide seaduses ette, et aastal 2014 on võimalik välja anda mobiil-ID vormis digitaalne isikutunnistus, mis kehtib kuni viis aastat.
Kolmandaks nähakse eelnõuga ette muudatused, mis tulenevad vajadusest tagada isikut tõendavate dokumentide seaduses ühetaoline terminoloogia ning viia Euroopa Liidu õigusega kooskõlla ka riigipiiri seadus. Riigipiiri seaduses sätestatakse muudatused, mille kohaselt reisidokument väljastatakse igale isikule eraldi dokumendina, ning selgemaks muudetakse sätted, mis puudutavad riigipiiri ületamisel dokumendikohustust. Tegemist ei ole isikutele pandavate uute kohustustega.
See eelnõu on planeeritud seadusena jõustada kahes etapis: mobiil-ID kehtimise ajaga seotud muudatused jõustuvad 1. veebruarist 2014, kui see lugupeetud parlamendile sobib, eelnõu ülejäänud sätted on planeeritud jõustada 1. oktoobril 2014, seda eelkõige seetõttu, et üheaastase kehtivusajaga ja sõrmejäljekujutiseta reisidokumendi väljaandmise tarbeks on vaja teha arendustöid Politsei- ja Piirivalveameti infosüsteemis. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, siseminister Ken-Marti Vaher! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Üritan anda teile ülevaate põhiseaduskomisjoni istungist, kus eelnõu arutati. Osalesid Mariann Žukovits, kes on Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna nõunik, ning Eero Svarval ja Julia Koger, kes on sama osakonna õigusnõunikud. Siseministeeriumi esindajad tutvustasid meile eelnõu. Nende jutt kattub täielikult sellega, mida rääkis lugupeetud minister. Ei ole põhjust kahelda selles, et kõik see nii ka on.
Mille üle üldse arvamuste vahetus tekkis? Küsiti, et kui antakse välja sõrmejäljekujutiseta pass ja see on analoogne olemasoleva biomeetrilise passiga, miks siis ka see pass ei võiks kehtida viis aastat. Sellele küsimusele saime adekvaatse vastuse, et Schengeni leping seda lihtsalt ei luba. Tekkis küsimus selle seaduse jõustumise kohta, kas 1. veebruariks 2014 ikka jõuab. Küsisime Siseministeeriumi esindajatelt, kas see on mingi kriitiline tähtaeg. Tõtt-öelda ei öelnud nad, et seaduse jõustumisega oleks väga kiire, aga ma sain ministrist praegu aru, et Siseministeerium siiski sooviks jõustada need sätted 1. veebruarist 2014. Ma arvan, et põhiseaduskomisjon teeb kõik endast oleneva, et see nii ka sünniks.
Tunti huvi, miks neid mittebiomeetrilisi passe ehk sõrmejäljekujutiseta passe vaja on. Jõudsime järeldusele, et mitte igal pool, eriti just Ameerikas, ei ole sõrmejälgi passi väljaandmiseks nii väga lihtne saada.
Üldiselt oldi eelnõu suhtes positiivselt meelestatud. Otsustati konsensuslikult teha ettepanekud saata see eelnõu istungi päevakorda 18. detsembriks 2013 ja esimene lugemine lõpetada. Otsustati teha ka ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva (7. jaanuar 2014 kell 16). Viimane ja kõige tähtsam otsus oli see, et ettekandjaks määrati Rein Lang. Aitäh!

Suur tänu! Aivar Riisalul on teile küsimus.

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mis sa arvad, mis siis juhtuks, kui ma teeksin muudatusettepaneku, et isikut tõendav dokument võiks viie aasta asemel kehtida kümme aastat? Viis aastat on praegust elutempot arvestades tõesti lühike aeg. See on tõepoolest üsna suur halduskoormus, kui sa pead kogu aeg jälgima dokumentide kehtimise aega ja kogu aeg kulutama ametiasutuste uksi, et su juhiluba, ID-kaart ja pass (need antakse nüüd küll tavaliselt koos välja) oleksid korras. Järsku on see viis aastat ebamõistlik aeg?

Aitäh! Seda komisjonis ei arutatud. Aga loomulikult on sul vabadus see ettepanek teha ja eks me siis seda aruta.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, Rein Lang! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita.
Määran eelnõu 550 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2014. aasta 7. jaanuari kell 16. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 550 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud.

Tänane üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 "Teadmistepõhine Eesti" heakskiitmine" eelnõu 529 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo!

Hea eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus paneb ette kiita Riigikogus heaks teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia aastateks 2014–2020 "Teadmistepõhine Eesti". Teatavasti on Eesti Vabariigis varem koostatud juba kaks teadus- ja arendustegevuse strateegiat nimetuse all "Teadmistepõhine Eesti" ja käesolev, 2013. aasta on teise strateegia kehtimise lõpuaasta. Seega on igati asjakohane, et eelseisvaks perioodiks, mis langeb kokku Euroopa Liidu järgmise finantstsükliga ja sellega seonduvate struktuurifondide planeerimisega, võetakse vastu uus strateegia.
Mis on põhilised muudatused varasema strateegiaga võrreldes? Võib-olla võib sõnastada niimoodi, et kui senistes strateegiates keskenduti eelkõige meie teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonivõimekuse arendamisele, siis uus strateegia peab eesmärgiks loodud potentsiaali kasutamist Eesti arengu ja majanduskasvu heaks. Prioriteetide seadmisel on aluseks uus, nutika spetsialiseerumise metoodika. Sellest lähtudes on kujundatud ka rõhuasetused, mis strateegiat raamistavad ja struktureerivad.
Mis on Eesti teadus- ja arendustegevuse peamised eesmärgid eelseisval perioodil? Esiteks, tagada Eesti teaduse kõrge tase ja mitmekesisus. See eesmärk on oma olemuselt veidi vastuoluline, sest selleks, et saavutada kõrgeid eesmärke, on ilmselgelt vaja fookustada ja koondada ressursse teatud läbimurdevaldkondadesse, selleks aga, et olla mitmekesine, tuleb katta kõik valdkonnad, vähemasti need, mis on hädavajalikud sotsiaal-majanduslikuks arenguks. Siiamaani oleme Eesti teaduse kõrge taseme ja mitmekesisuse eesmärgiga üsna hästi hakkama saanud. Eesti teadus on rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide hulgas oleme koos Sloveeniaga silma paistnud sellega, et oleme kvaliteedikriteeriumidele tuginedes üles ehitanud teadusorganisatsiooni ja teaduse rahastamise süsteemi, mis annab meile kindlustunde, et kvaliteetne ning samas mitmekesine teadus on ka eelseisval perioodil vajalik ja võimalik.
Teine oluline eesmärk, mis rõhuasetuselt erineb veidi varasemast ja on kooskõlas sellega, mis ma varem ütlesin, kõlab niimoodi: "Teadus- ja arendustegevus (TA) toimib Eesti ühiskonna ja majanduse huvides. See lähtub ühiskonna ja majanduse vajadustest ning tähtsustab rakendusi. Teadusasutused on motiveeritud rakendusuuringuteks ja tulemuslikuks koostööks ettevõtjate ning valitsusasutustega. Riik on rakenduslike uuringute ja arendustööde tark tellija. Sotsiaal-majanduslikel eesmärkidel tehtavate uuringute korraldus on tõhus." Siiamaani on teadus- ja arendustegevuse kavandamine ning koordineerimine olnud Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesanne, nii on see ka eelseisval perioodil. Küll aga loodame, et teised ministeeriumid, eelkõige Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kes on valmistanud ette ettevõtluse kasvustrateegiat samaks finantsperioodiks, aga ka Põllumajandusministeerium, Sotsiaalministeerium, Siseministeerium, Keskkonnaministeerium jt kavandavad oma valdkonnas teadus- ja arendustegevust kooskõlas eesmärkidega, mis nende ministeeriumide ette on seatud. Sellisel moel on võimalik kujundada eri riigiasutustest ja eelkõige ministeeriumidest targad tellijad, kes suudavad seada teadlaskonna ette ülesandeid oma valdkonna edendamise huvides, mis on palju rakenduslikuma suunitlusega, kui seda suudab tagada teaduse üldisest edendamisest lähtuv ja juhinduv akadeemiline teadustöö ülikoolides ning riigi teadus- ja arendusasutustes.
Kolmas eesmärk: "TA muudab majandusstruktuuri teadmistemahukamaks. Nutika spetsialiseerumise meetodil valitud ja juhitud TAI investeeringud soodustavad kasvuvaldkondade arengut ennaktempos. Teadmusmahuka ettevõtluse osakaal majanduses ja ekspordi lisandväärtus kasvavad märgatavalt." See on jällegi kooskõlas sotsiaal-majandusliku sihiseadega, millel ma eelnevalt peatusin. Me loodame, et tasapisi loodud teadus- ja arendustegevuse akadeemiline potentsiaal toetab üha enam ettevõtluse jõupingutusi. Viimasel kahel aastal on ettevõtluses teadus- ja arendustegevusele eraldatud summad olnud taasiseseisvunud Eestis esmakordselt suuremad kui avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse investeeringud. See annab meile teatava kindlustunde, et ettevõtlussektor ei ole mitte ainult abstraktselt ja strateegiliselt huvitatud teadus- ja arendustegevusest, vaid on sellest ka praktiliselt huvitatud, eraldades selleks vahendeid oma tulubaasist ning kasvatades seeläbi oma konkurentsivõimet teadus- ja arendustegevuse abil. See riiklik strateegia peab niisugust tegevust täiendavalt toetama ja suunama.
Neljas oluline eesmärk on sõnastatud nii: "Eesti on rahvusvahelises TAI alases koostöös aktiivne ja nähtav." Väikeriigile on see äärmiselt oluline kahes mõttes. Esiteks on rahvusvahelist koostööd vaja selleks, et tagada Eestile olulistes valdkondades ühistegevuse puhul suurem läbilöögivõime ja tulemuslikkus. Ilma rahvusvahelise koostööta on tänapäeval edeneda peaaegu võimatu, kusjuures mitte ainult loodus- ja tehnikateadustes, vaid ka sotsiaal- ja humanitaarteadustes. Loomulikult on rahvusvaheline koostöö vajalik ka seepärast, et paljudes valdkondades, kus Eesti oma teadus- ja arendustegevuse kompetents on tagasihoidlikum, saaksime kaasata rahvusvahelist kompetentsi oma sotsiaal-majanduslike ülesannete lahendamiseks.
Räägin paar sõna nutika spetsialiseerumise strateegiast ja selle abil sõnastatud kasvuvaldkondadest. Seda on tehtud Eesti Arengufondi eestvõtmisel. On püütud kindlaks teha nii need valdkonnad, kus meil on olemas teaduslik kompetents, kui ka need valdkonnad, kus meil on olemas ettevõtlussuutlikkus. Uuritud on nende kattuvuspiirkondi ja vaadatud, kus võiks tekkida sünergia ettevõtluse ning teadus- ja arendustegevuse vahel. Sellise valdkonnana on sõnastatud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia. Eelkõige on silmas peetud horisontaalset koostööd, mitte kitsalt arvutiteadusliku kompetentsi kasvatamist, vaid selle kompetentsi rakendamist mitmesuguste integreeritud teenuste ja toodete väljaarendamisel. Üsna laialt levinud ja tähelepanu pälvinud praktiline rakendus on näiteks X-tee infrastruktuur, mida rakendatakse juba edukalt Eesti ja Soome koostöös. Ei ole välistatud, võib lausa öelda, et on igati võimalik, et avaliku sektori niisugusel infotehnoloogilisel teenusel on laiem rahvusvaheline konkurentsivõime. Nii et olulised on infotehnoloogial baseeruvad horisontaalselt integreeritud meetodid ja võtted.
Ka teine valdkond on otsapidi seotud infotehnoloogiliste või e-rakendustega. See puudutab eelkõige rahvatervist ja meditsiini ning sellega seonduvaid valdkondi, olgu selleks siis geenivaramu ja sealt tulenev või mitmesugused süsteemid, mis suudavad muuta tervishoiuteenuseid efektiivsemaks ja konkurentsivõimelisemaks.
Kolmandaks võib igati asjakohaselt ja põhjendatult välja tuua kogu teadus- ja arendustegevuse, mis ühel või teisel moel vääristab Eesti ressursse kõige laiemas mõttes, olgu nendeks meie rohumaad, mis on olulised piimakarjale ja toiduainetööstusele, põlevkivi või muud materiaalsed ja mittemateriaalsed ressursid.
Nii et kasvuvaldkonnad on piiritletud. Kui varem olid need prioriteedid kindlaks määratud äärmiselt laialt ja katsid peaaegu kogu teadusspektrit, siis me oleme üsna pikkade läbirääkimiste ja pingeliste konsultatsioonide tulemusena suutnud need kitsamalt piiritleda. Sellisel moel vahendeid kontsentreerides suudame loodetavasti saavutada suurema konkurentsivõime nii teaduse kui ka innovatsiooni mõttes.
Ma ei peatu tehnilistel üksikasjadel. Taustast räägin vaid niipalju, et formaalselt algas selle strateegia ettevalmistamine Vabariigi Valitsuse 28. juuni 2012. aasta korraldusega. Teadusstrateegiat on koostatud paralleelselt, nagu juba öeldud, ettevõtluse kasvustrateegiaga, mida tehti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juhtimisel, aga peetud on ka laiapõhjalisi konsultatsioone teaduse, ettevõtluse ja riigisektori sadade esindajatega. Seda strateegiat on arutatud Teadus- ja Arendusnõukogus, teaduspoliitika komisjonis ning innovatsiooni- ja ettevõtluspoliitika komisjonis. Oma osa on andnud paljud asutused. Seetõttu võime üsna kindlalt öelda, et see, mis siia kaante vahele on saanud, on praegu parim teadmine.
Mainin veel ühte keerulist ülesannet, mis langeb kokku Euroopa tasemel seatud eesmärgiga. Ka Eesti on seadnud eesmärgiks jõuda aastaks 2020 teadus- ja arendustegevuse intensiivsuselt tasemele 3% SKT-st (seda mõõdetakse rahasummades). Praegune tase on umbes 2,5%, mis on juba üle Euroopa Liidu keskmise. Tasub märkimist, et viimased 15 aastat on Eesti olnud kõige kiirema teadus- ja arendustegevuse kulutuste kasvuga riik Euroopas. Kui selline kasv jätkub, siis võime olla kindlad, et me suudame ka selle eesmärgi saavutada. Sellest 3%-st peaks 1% tulema avalikust sektorist ja 2% ettevõtlussektorist. Niisugune eesmärk on seatud. On muidugi kasulik teada, et see eesmärk seati Euroopas juba 1999. aastal, kui öeldi, et aastaks 2010 võiks Euroopa teadus- ja arendustegevuse kulutused jõuda 3% tasemele ning Euroopa muutuda kõige konkurentsivõimelisemaks ja innovaatilisemaks majanduspiirkonnaks maailmas. Sellele eesmärgile jäid Euroopa riigid alla ja paraku ei ole ka praegu areng kaugeltki nii kiire, kui me sooviksime. Eesti on olnud ilmselt edukam kui meie Euroopa partnerid, sest me oleme suutnud oma teadus- ja arendustegevuse sektorit kasvatada kiiremini kui nemad, seda hoolimata majanduslikest tagasilöökidest eelmise kümnendi teisel poolel.
Tänan teid tähelepanu eest! Olen valmis vastama teie küsimustele.

Suur tänu! Esimene küsimus on Aivar Riisalult.

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Meeldiv on kuulda, et Eesti hoolimata oma väiksusest arvestatavalt sellesse valdkonda panustab. Meil on aeg-ajalt olnud päris edukaid projekte, mis küll väliskapitali huvi tõttu kipuvad kahjuks Eestist ära minema, sest meil endal, ütleme nii, süvaarenguks ja rakendamiseks enam ressursse ei jätku. Kas see arengukava võiks ette näha, kuidas mingit tõesti geniaalset, näiteks meditsiini- või muud leiutist võiks ikkagi arengufondi kaudu riigikapitali kaasabil säilitada, et hiljem, kui see projekt on juba palju kallimaks muutunud, suurendada meie SKT-d? Me ei peaks liiga varases faasis teadusuuringute tulemusi ära andma.

Meil on juba praegu selle kohta päris häid näiteid. Kindlasti ei saa öelda, et Eesti teadustulemused lähevad laia ilma rändama, ilma et need Eesti rahvale majanduslikus mõttes kasu oleksid toonud. Võib-olla on vara rõõmustada, aga Eestis väljatöötatud põlevkivitehnoloogia on ilmselgelt ka Eesti kapitali osalusel maailma minemas. Ma kasutan siin võimalust viidata sellele uurimistööle ja praktilisele tehnoloogilisele arendustööle, mis on Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli koostöös tehtud seoses potentsiaalse ravimitootmisega transgeenseid loomi kasutades. See on see kloonvasikas Juuniga alanud protsess. Me eile Teadus- ja Arendusnõukogus arutasime seda teemat ja otsisime võimalusi seda tegevust Eesti riigieelarvest rahastada senikaua, kuni on võimalik seda intellektuaalset omandit kommertsalusel müüa. Meil on viimastel aastatel tekkinud päris palju biotehnoloogiafirmasid. Ühel või teisel moel on ka näiteks infotehnoloogia valdkonnas krüptotehnoloogiad ja muud tehnoloogiad rakendust leidnud, küll mitte otsest rakendust, neid on litsentside ja patentide abil rakendatud nendes teenustes ja toodetes, mis meie ettevõtted olgu siis Eesti või väliskapitali baasil, aga kindlasti Eesti pinnal on tootnud.
Ma arvan, et me oleme madalseisust välja pääsenud ja suudame oma teadustulemusi vääristada. Meie väljatöötatud strateegia ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi strateegia toetavad oluliselt suuremal määral kui seni ka teadmussiiret. Seepärast arvan, et me ei peaks tulevikku pessimistlikult vaatama. Tõsi, Eesti ettevõtluse enda investeerimisvõime teadus- ja arendustegevusse ning sellega seotud intellektuaalsesse omandisse on objektiivsetel põhjustel tagasihoidlik. Meil lihtsalt ei ole piisavalt palju suuri ettevõtteid ja seetõttu see protsess ei lähe võib-olla nii sujuvalt, kui see võiks minna, aga häid näiteid juba on.

Suur tänu! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma jätkan Aivar Riisalu küsimust. Olen rääkinud nii nende inimestega, kes on olnud teatud uue intellektuaalse omandi loojad, patente registreerinud jne, kui ka mõne ettevõtjaga, kes on selles vallas tegevad. Selgelt on nende kõigi suust kõlanud mõte, et päris tihti luuakse meil mingi uus asi ja võetakse patent, aga siis müüakse see patent maha ja enamik lisandväärtusest tekib kuskil mujal. Ka selles kavas on ju öeldud, et seos teadus- ja arendustegevuse ühiskondlike mõjudega on natuke nõrk. Kas selles kavas on konkreetseid meetmeid, kuidas seda situatsiooni saaks parandada? Või võiks praegune olukord orgaaniliselt ise areneda ja patentide või uute leiutiste majanduses rakendamiseks ei ole midagi uut vaja juurde luua?

Ma vastan kahes osas. Esiteks arvan, et üheski maailma riigis, ka kõige suuremates riikides, ei rakendata enamikku seal väljatöötatud teaduslik-tehnoloogilise ja kommertsväärtusega intellektuaalomandist. Väga suur osa intellektuaalomandist eksporditakse enne, kui sellest tuleb toode, litsentside ja kasutustasudena või mõnes muus vormis. Iseenesest ei ole selles midagi halba, kui müüakse patent või selle baasil antud litsents. Kõiki teadlasi tasuks julgustada ikkagi oma intellektuaalomandit kaitsma ja ka patente või litsentse müüma. Seegi on kasulik, mõistlik ja toetamist väärt. Kindlasti tuleb otsida aga võimalusi, kuidas Eesti pinnal saaks Eesti ettevõtlus või, veel parem, Eesti kapitalil baseeruv Eesti ettevõtlus intellektuaalomandit rakendada. Niisuguseid näiteid on.
Päris õige ei ole ettekujutus, et meil on tohutu lõhe ettevõtluse ja ülikoolide või teadusasutuste vahel ning vahepeal midagi ei ole. Näiteks on mitmes valdkonnas (infotehnoloogia, materjaliteadus, piimatehnoloogia vms) loodud tehnoloogia arenduskeskusi. Need tegutsevad kommertsalusel ja on päris kindlasti heaks seemneks, et selles suunas edasi tegutseda. Ma ei pea olukorda lootusetuks või halvaks, küll aga on selles sektoris tingimata vaja eelseisval perioodil suuremat kasvu kui puhta teaduse sektoris. See on kindlasti põhjendatud.
Omaette teema, mis otseselt ei haaku teadus- ja arendustegevusega, vaid on seotud pigem Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, on niisugune toetus, mida praegu pakuvad varase faasi investorid või ingelinvestorid. Sel puhul on reaalse kommertstulemuseni veel pikk tee minna ja riskid on äärmiselt suured. Siin tasuks meil võib-olla mõelda nende instrumentide peale, mis tehnoloogilist arendustegevust selles faasis rohkem toetaksid. Kui tekib esimene n-ö prototüüp, mille tulemusena võib öelda, et tehnoloogia on ennast vähemasti tehnoloogilises mõttes õigustanud, siis sealt edasi on instrument Eestis olemas. Arengufond ühe niisuguse struktuurina on meil olemas ja ka sealt on päris häid näiteid tulnud. Ma pean vähemasti selles võtmes, mis puudutab riskiinvesteeringuid, arengufondi arenguid kindlasti positiivseks. Neid peaks toetama ja tugevdama.

Aitäh! Palun, Mart Meri!

Aitäh! Hea minister! Mul on võimalik vist ainult üks küsimus esitada, seetõttu on minu küsimus kahekihiline. Euroopa Liidu järgmise finantsperioodi teadusprogramm "Horisont 2020" seab sihiks teaduse viimise tipptasemele, juhtpositsiooni saavutamise tööstuses ja ühiskondlike probleemide lahendamise. Võib üldistades öelda, et meie strateegia on kasvuvaldkondadeks valinud IKT, biotehnoloogia ja materjaliteaduse. Kuidas need kaks dokumenti omavahel suhestuvad? Küsimuse teine kiht on järgmine. Mis positsioonil selles meie strateegias on humanitaarteadused, ma rõhutan just nimelt rahvusteadusi, nagu me oleme harjunud neid mõistma? Mis positsioonil on humanitaar- ja võib-olla ka sotsiaalteadused?

Aitäh! Ma igaks juhuks täpsustan, et te saate esitada kaks küsimust. Palun, ettekandja!

Aitäh! Kõigepealt, "Horisont 2020" ja Eesti strateegia haakuvad mitmes võtmes. Need haakuvad kindlasti kontseptuaalselt selles mõttes, et ka Euroopas on rõhuasetus üha rohkem tegelike sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamisel. Selgelt seatakse ülesanne selliselt, et see teadustegevus, mida riik suunab, peaks kogu aeg silmas seda sihti, et Euroopa Majanduspiirkonna konkurentsivõime kasvaks. Selles mõttes ei ole siin erinevusi. Muidugi on Euroopa Liidu tasemel terve hulk ettevõtmisi, milles Eesti ei saa mitmesugustel põhjustel osaleda, sest meil lihtsalt puudub selles valdkonnas kompetents. Ma ei hakka siin rääkima tuumafüüsikast, aga on ka väga palju teisi valdkondi, kus Eestil kaasa lüüa ei ole lihtsalt objektiivselt ei otstarbekas ega mõistlik. Aga me osaleme terves hulgas tehnoloogilistes ettevõtmistes, ka üle-euroopalistes projektides, mida finantseeritakse Euroopa Liidu tsentraliseeritud vahenditest. Me oleme seal üsna edukad. Nii et kooskõla on päris hea ja ka see strateegia on välja töötatud tihedas koostöös Euroopa Komisjoniga.
Teine osa küsimusest puudutas sotsiaal- ja humanitaarteadusi. Need on Eesti sotsiaal-majanduslikuks arenguks samavõrd vajalikud kui loodus- ja tehnikateadused või arstiteadus. Seda on kogu aeg silmas peetud. Eestis on humanitaarteaduste ja sotsiaalteaduste osakaal teaduse rahastamises tunduvalt suurem kui teistes riikides. Nii nagu Eesti avaliku sektori eelarve kulutused kultuurile on suuremad kui teistes riikides, nii on ka meie kulutused humanitaarteadustele ja sotsiaalteadustele suhteliselt kõrgemal tasemel kui teistes Euroopa riikides, rääkimata kõigist maailma riikidest. Ma arvan, et see on igati õigustatud ja põhjendatud ning seda proportsiooni ei ole kavas muuta.
Omaette küsimus on seotud humanitaarteaduste ja vähemal määral sotsiaalteaduste rahvusvahelise võrreldavusega. Tihti on see kui mitte võimatu, siis vähemasti äärmiselt keeruline. Me peame paljudes valdkondades teaduskompetentsi hoidma hoolimata sellest, kui konkurentsivõimelised meie teadlased väljaspool Eestit on. See on üsna keeruline ülesanne. Siin saab jällegi tugineda ainult sellele metoodikale, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud. Eelkõige tuleks püüda Eesti humanitaar- ja sotsiaalteadusi hinnata vastava eriala spetsialistide hinnangute abil nii rahvusvahelisel kui ka Eesti-sisesel tasemel. Ma tean, et see on tekitanud üsna tõsiseid pingeid, sest paljudel juhtudel ei ole hinnang olnud kõige positiivsem. Sellised asjad tekitavad väikeses kollektiivis rahulolematust, solvumist ja pettumist.
Ma arvan, et meil on objektiivne vajadus tagada mõningate teadusasutuste tegutsemiseks suurem stabiilsus, kui on olnud viimasel aastakümnel. Me oleme tahtnud ennast lahti raputada sellest üsna jäigast institutsionaalsest rahastamismudelist, mis oli omane nõukogude perioodile. Me oleme seda teinud äärmiselt konkurentsipõhiselt. Tõenäoliselt tasub seda korrigeerida selles suunas, et tagada suurematele või olulisematele teadusasutustele suurem kindlustunne oma finantseerimise suhtes. Kui palju täpselt seda oleks vaja teha, see diskussioon seisab eelseisval aastal-poolteisel ees, aga selline arusaam on teadlaskonnas olemas. Konkreetseid rakendusi ma ei taha siit puldist pakkuda, see oleks ennatlik.

Aitäh! Palun, Paul-Eerik Rummo!

Aitäh! Härra minister! Minu küsimus lähtub meile esitatud dokumendi lisast, Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonisüsteemi SWOT-analüüsist. Süsteemi nõrkade külgede hulgas on ära toodud ka selline: "Vähene huvi enamjaolt välisomanikele kuuluvate ettevõtete seas, kes oleksid võimelised Eestis arendusprojekte tellima." Mis võib olla selle vähese huvi põhjus? Kas see, et need ettevõtted on ühel või teisel põhjusel huvitatud selliste arendusprojektide tellimisest oma n-ö emamaal ja siis nende rakendamisest Eestis? Või ei ole Eestis nende meelest inimesi nende arendusprojektide väljatöötamiseks? Või on tegemist lihtsalt sellega, et tegelikult ei olegi erilist huvi arengu ja innovatsiooni vastu, sest kui tööjõud ja infrastruktuur on suhteliselt odavad, siis on niisamagi hea nohistada ning polegi vaja ennast arendada?

Nii seda kui teist. Pole ju saladus, et pikka aega on Eesti konkurentsieelis eelkõige rikkamate riikide investorite silmis olnud suhteliselt kvalifitseeritud ja odav tööjõud. Seetõttu on arendustegevus kui kõrge lisandväärtusega tegevus jäänud emamaale, olgu selleks siis Soome, Rootsi, Ameerika või Saksamaa, ja siin on püütud neid tehnoloogilisi lahendusi realiseerida. Selles ei ole iseenesest midagi imelikku. Sellel on olnud ka positiivne kõrvalprodukt: niimoodi oleme saanud esimesed kogemused selle tehnoloogilise taseme ja nende nõuetega, mis tehnoloogiate arendamisel on, ja tasapisi on mitmed investorid hakanud Eestisse tooma nii väiksemaid kui ka juba suuremaid arendusüksusi. Aga loomulikult on see kõik praegu veel üsna algstaadiumis. Kindlasti tasub selles suunas pingutada.
Teine küsimus on selles, kui palju Eestis on vajaminevat kompetentsi. Me peame andma endale aru, et kui me tahame 1,3 miljoni elanikuga edendada laiapõhjalisi teadmisi väga paljudes valdkondades, siis on meil igas valdkonnas paar-kolm, äärmisel juhul 30 inimest, aga tõsiselt võetava tehnoloogilise arendustöö jaoks on vaja 250 inseneri ja mitte kümne, vaid kahe aasta jooksul. Sellisel juhul oleme sunnitud tunnistama, et see päris nii lihtsalt ei käi. Seda kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et oleks liialt riskantne teha n-ö ette investeeringut selleks, et mingis valdkonnas tekiks piisaval arvul kompetentseid inimesi. Teiseks, kui selle järele tekiks ka vajadus – kujutame kas või ette, et Eestisse tuleb mõni oluline tehnoloogiline ettevõte, kelle arendusüksuses töötab sadu inimesi –, siis tekiks ka probleem, et siin nende inimeste koolitamiseks ja koolitusvõimsuse loomiseks läheb kolm, neli või viis aastat. Tõenäoliselt on see pikem aeg kui see, mida on vaja näiteks tehase rajamise investeeringute jaoks. Nii et meil tuleb objektiivselt oma väiksusega arvestada.
Kolmas küsimus, mis sellega haakub, on see, kui suures ulatuses me oleme valmis niisugustesse arenduskeskustesse vastu võtma välismaist kompetentsi. Euroopa Liidus on tööjõu vaba liikumine, siin põhimõttelisi probleeme ei ole, on ainult palgaprobleem. Küll aga ei olnud kuni viimase ajani lihtne tuua Eestisse tipptasemel spetsialiste kolmandatest riikidest. Nüüd oleme siin ühe sammukese edasi teinud: meil on võimalus tuua siia spetsialiste, näiteks luues töökohti nendele magistri- ja doktorikraadiga inimestele, kes on Eestis oma õpingud lõpetanud ja saaksid siin rakendust leida. See protseduur on tehtud suhteliselt lihtsaks. See oli väga mõistlik otsus. Nii et ettevalmistustöid niisuguste arenduskeskuste jaoks on tehtud ja see on igati otstarbekas. Ma olen mõõdukalt optimistlik, arvates, et me suudame siin edasi liikuda.
Märgin veel ühte tegevussuunda. Eesti teaduse rahastamine on eelkõige mõeldud Eestis töötavatele teadlastele, nii on see ka Soomes, Rootsis, Saksamaal jm. Me võiksime avatumalt mõelda selles suunas, kuidas luua riiklikke piiriüleseid rahastusinstrumente koostöös teiste riikidega. Soomlased võiksid saada Eesti maksumaksja käest küsida oma uurimistööks raha, vähemasti selleks uurimistööks, mis toimub Eesti ja Soome koostöös. Sama käib ka Eesti, Läti ja Leedu kohta. Niisugused läbirääkimised käivad, aga teema on tundlik. Me võime selles mõttes kaotada, et kui me teeme oma turu avatuks Soome ja Saksa teadlastele, siis ühel hetkel võivad nad võtta suurema tüki tordist ja meie teadlastele jääb veel vähem. Aga teistpidi, kui me tahame ise nende rahastusinstrumentidele ligi pääseda, siis tuleb seda otsust vähemasti kaaluda. Ma arvan, et me oleme praegu kindlasti paremas olukorras kui kolm või neli aastat tagasi, rääkimata viie või kümne aasta tagusest ajast.

Aitäh! Palun, Mart Meri, teine küsimus!

Aitäh! Hea minister! Annan teile võimaluse oma vastust laiendada ja kommenteerida ühte olulist punkti strateegia juhtimise ja rahastamise peatükist. Seal on üks oluline tähis – aasta 2018 –, kui tuleb hakata ette valmistama Eesti teaduse rahastamise lahtihaakimist Euroopa Liidu tõukefondidest. Sellest rääkivale lausele eelneb veel selline lause: "Järk-järgult hakatakse püsivat rahastust nõudvat tegevust toetama maksutulude arvelt." See on väga oluline seisukoht. Lahenduse leidmine sõltub igal juhul ka seadusandliku kogu soovidest ja tahtest. Kuidas te seda lahti seletate ja kommenteerite, et meil kõigil oleks selgem, mida need laused tähendavad?

See väide on äärmiselt oluline ja suure mõjuga. Hästi jämedates joontes võib öelda, et Eesti riigieelarvest Eesti teadusesse, vähemasti selle akadeemilisse osasse tulev raha pärineb 50% ulatuses maksutuludest ja 50% sellest tuleb Euroopa Liidu toetustest. Võib küsida, miks Eesti oma maksutuludest veel rohkem ei panusta, et me oleksime avaliku sektori rahastamise poolest juba 1% juures või isegi üle selle. Ma arvan, et teaduse rahastamise kasv on Eestis olnud niigi üsna kiire. Veel kiirema kasvu korral tekib küsimus, kas me reaalselt suudame seda kõike vääristada või absorbeerida. Arvestades, et Euroopa Liidu toetustel on üsna selge prioriteedina küljes silt, mis näitab, et need on mõeldud teadus- ja arendustegevuse jaoks, siis selle raha kasutamine on olnud mõistlik ja maksutulude kiirendatud suunamine teadusesse ei ole olnud niivõrd otstarbekas. Ilmselge on, et mida aeg edasi, seda suuremal määral peame tuginema oma maksutuludele. See tähendab loomulikult valikuid teiste valdkondade arvel, sest kui me üldist maksukoormust ei suurenda, siis saab tegemist olla ainult ümberjagamisega eelarve sees.
Siin on loomulikult väga erinevate huvide kokkupuutepunkt. Päris kindlasti puudutab see seadusandjat ja täitevvõimu. Kui ma siin oma isiklikku arvamust julgen väljendada, siis ütlen, et lõppkokkuvõttes on see keeruline ülesanne Eesti teadlaskonnale. Valitsus ja parlament või poliitikud, langetades poliitilisi valikuid eri eluvaldkondade vahel, tehes otsuseid muu hulgas teaduse kohta, peavad olema veendunud, et see raha annab Eesti rahvale ja riigile piisavalt tagasi ning see rahaeraldis on praktiliselt otstarbekas, mitte vaid teoreetiliselt mõistlik. Kui see veendumus on siin saalis ja valitsuses olemas, siis me suudame kindlasti neid prioriteete silmas pidada ja pärast Euroopa Liidu vahendite kahanemist suunata sinna valdkonda rohkem maksuvahendeid.
Kas see veendumus on praegu olemas? Püüdke ise siin saalis vastata sellele, kuidas me tajume seda, mil määral Eesti teadlaskond panustab praktiliste probleemide lahendamisse. Kui ta praegu seda piisavalt ei tee, siis eelseisvad viis aastat, kuni selle otsuse kaalumiseni, on ilmselt küllaldane aeg, et tõestada avalikkusele, poliitikutele ja ühiskonnale laiemalt, et teadusesse tasub ka praktilises mõttes investeerida rohkem, kui me seda siiamaani oleme maksutuludest teinud.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eile siin saalis tegi peaminister ülevaate teadus- ja arendustegevusest. Selles kontekstis tekkis arutelu Eesti teadlaskonna seas viimastel kuudel levinud hirmu üle, et kui praegu saab riiklikku rahastust umbes 1900 täistöökohaga teadustöötajat, siis tulevikus jääks alles 600–650 riigi rahastatavat arvestuslikku töökohta. Peaminister ei osanud seda ei kinnitada ega ümber lükata. Kas teie oskate öelda, vastavad need kuuldused tõele ja kui jah, siis mis nende taga võib olla?

See, et peaminister seda selgitada ei suutnud, on mulle täiesti arusaadav, sest see ei ole kuidagipidigi osa Eesti teaduspoliitikast. See on iseseisvat elu elama hakanud spekulatsioon, mis põhineb sellel, et paljudele tundub, et meil ei ole teadustöö jaoks piisavalt raha, ühe teadlase kohta peaks olema kolm korda rohkem raha kui praegu, ning kui me lõpetaksime teaduse n-ö alarahastamise, siis võiks öelda, et teadustöö tegemiseks on kõik võimalused olemas. Sellest tehakse järeldus, et kuna raha nii kiiresti ei kolmekordistu, siis jagub seda kolm korda väiksemale arvule inimestele. Sealt siis ka need arvud.
See on spekulatiivne mõttearendus, millel aga on oma tõepõhi siiski all. See seisneb selles, et meil on tõepoolest teadussüsteemi tulevikku kavandades vaja kaaluda, missugune tee valida: kas rohkem teadlasi ja sellisel juhul vähem raha teadlase kohta või pigem suunata see teaduskulutuste lisakasv, mida me siin kavandame, sellesse, et tulevikus teadlase kohta eraldatav summa suureneks. See on tõepoolest poliitiline valik.
Ma ei taha siin detailidesse minna. Teaduse rahastamise struktuursed probleemid on palju sügavamad kui see konkreetne raha eraldamine teadlase kohta. Me oleme viimastel aastatel teatavasti väga palju investeerinud taristusse, nii hoonetesse kui ka seadmetesse, palga osatähtsus on olnud siin teisejärguline. Me peame igal juhul kasvatama palga osakaalu rahastamises. Mis puudutab teadlaste arvu kasvu, eriti avalikus sektoris, siis siin olen ma pigem konservatiivne. Aga kindlasti ei saa seada poliitiliseks eesmärgiks teadlaste arvu kolmekordset kahandamist. Niimoodi ei ole keegi mõelnud ega seda poliitiliseks eesmärgiks seadnud. Nagu juba öeldud, see tuleneb niisugusest rehkendusest, mis ütleb, et kui teadust korralikult rahastada, siis peaks iga teadlase kohta olema kolm korda rohkem raha.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Eile rääkis peaminister tõesti palju samal teemal. Tulevikusuundadest rääkides mainis ta kohalike ressursside kasutamist. Ma töötasin kunagi kaevanduses ja ütlen oma kogemustest, et praegu on põlevkivi meie põhiline ressurss, hoolimata väitest, et 25–30% sellest jääb maa alla. Ma võin natuke vaielda ja öelda, et õige on 35–40%. Seda tehnoloogiat on kasutatud juba 60 aastat. Milliseid tehnoloogilisi lahendusi selle kuue aasta jooksul teadlased pakuvad, et maa alla jääva põlevkivi osa oleks väiksem? Karjäärid juba lõpetavad oma tööd, minnakse üle kaevandustele.

Aitäh! Kindlasti ei ole ma kompetentne kommenteerima neid võimalusi või ka ülesannete püstitusi, aga üldisel tasemel saan sellest probleemist aru. Põlevkivitehnoloogia edendamisel on oluliselt paremad võimalused ettevõtetel, kellel on kaevandusluba ja kes selle tehnoloogia edendamisest tuntavat materiaalset kasu saaksid. Kuid see tehnoloogilis-teaduslik kompetents on enam-vähem võrdselt jagunenud erasektori, avaliku sektori ja Tallinna Tehnikaülikooli vahel. Ma ei hakka mitte midagi ennustama. Nagu öeldud, kohaliku ressursi vääristamine on üks kasvuvaldkond, kuhu on kavas suunata suuremad investeeringud laiemas mõttes. Ma arvan, et ka sellele probleemile leitakse lahendus, kui mitte täielik, siis osaline. Aga täpsemalt ma sellest rääkida ei oska.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo! Ma palun kaasettekandeks kõnepulti kultuurikomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Lugupeetud proua aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Austatud minister! Riigikogu otsuse "Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 "Teadmistepõhine Eesti" heakskiitmine" eelnõu arutelu oli Riigikogu kultuurikomisjoni päevakorras esmaspäeval, 9. detsembril s.a. Meile kommenteerisid ja selgitasid kõne all olevat strateegiat haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, ministeeriumi asekantsler Indrek Reimand ning teadusosakonna juhataja Taivo Raud. Komisjoni arutelu oli väga põhjalik, see toimus täpselt nende teemade ümber, mida kolleegid tänagi siin suures saalis jutuks võtsid. Minister tegi põhjaliku ülevaate ja kolleegid esitasid küsimusi. Siin oli ainult see vahe, et kuna Ossinovski ei ole meie komisjoni liige, siis küsis ta täna saalis sama küsimuse, mille komisjonis esitas Mart Meri. Aga neid nüansse ei hakka ma siin pikemalt esile tooma.
Komisjon otsustas määrata ettekandjaks siinkõneleja. Me tegime ettepanekud, et eelnõu võetaks täiskogu päevakorda 18. detsembril, esimene lugemine lõpetataks ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrataks kümme tööpäeva. Kõik otsused tehti konsensuslikult. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Suur tänu, Urmas Klaas! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita.
Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 529 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 529 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2014. aasta 7. jaanuari kell 16.
Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Soovin kõikidele kena õhtu jätku!

Istungi lõpp kell 16.18.