Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud peaminister ja minister! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 26 Riigikogu liiget, puudub 75.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler.
Asume küsimuste juurde. Head kolleegid, täna on viis eelnevalt registreeritud teemat, nii et jällegi saab iga teema kohta esitada ainult kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Kadri Simson, küsimus peaminister Andrus Ansipile!
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Möödunud nädalal võeti siin Riigikogus IRL-i ja Reformierakonna liikmete häältega vastu riigieelarve. Vabariigi Valitsus oli eelarve koostamisel aluseks võtnud majandusprognoosi, mille järgi on järgmisel aastal majanduskasv 3,6%. Päev peale eelarve lõpphääletust avaldas Eesti Pank oma uue majandusprognoosi, mis oli märksa tagasihoidlikum. Eesti Pank ütles, et järgmisel aastal on majanduskasv üks protsent väiksem ehk 2,6%. Kas see oli juhus, et Eesti Pank tuli päev peale eelarve kinnitamist välja negatiivsema prognoosiga, või oli see info valitsusele varem teada? Millise mõju toob endaga kaasa üks protsent väiksem majanduskasv, kui eelarve koostamisel prognoositi?
Aitäh! Reaalkasvu prognoos võib, aga ilmtingimata ei pruugi tuua kaasa mõju eelarve laekumistele. Ka sel aastal on ju majanduse reaalkasvu prognoosi korduvalt alandatud, aga eelarve laekumiste kohta võib öelda, et need ei ole isegi mitte päris head, vaid need on väga head. 11 kuuga laekus aastaks kavandatust 92,7%. Kui jagada oodatavad laekumised 12 kuu vahel proportsionaalselt, siis peaks olema laekunud 91,66%. Makse on laekunud terve protsendi rohkem, kui me olime kavandanud. Seejuures kinnitavad senised statistilised näitajad, mis meil teada on, et aasta ei ole nii hea, nagu me eelarvet vastu võttes kavandasime. Prognoose muudetakse pidevalt. Eelarvet tehes võetakse arvesse viimane teadaolev prognoos ja selle põhjal langetatakse otsused. On ütlematagi selge, et ka prognoosides ei osata kõike ette näha. Meil on aastate jooksul olnud selliseid eelarveid, mis vastuvõetuna olid küll tasakaalus, kuid eelarveaasta lõpus tekkis arvestatav defitsiit. Näiteks oli 1999. aasta eelarve lõpuks 3,5%-ga SKT-st defitsiidis. Samas on meil küllaga olnud eelarveid, mis on vastu võetud tasakaalus olevana, aga aasta on lõpetatud märkimisväärse ülejäägiga. Sellised aastad olid 2005, 2006 ja 2007. Erinevus võib ulatuda kuni 3%-ni.
Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te rääkisite eelarvetest, mis on vastu võetud tasakaalus olevana, aga aasta on lõpetatud defitsiidiga, või eelarvetest, mis on olnud tasakaalus, aga aasta on lõpetatud ülejäägiga. Kuid kui me vaatame järgmise aasta eelarvet, siis näeme, et see kehvem majandusprognoos halvendab riigieelarve nominaalset positsiooni. Kui Eesti Panga majandusprognoosi alusel jääb riigieelarve ka 2014. aastal puudujääki, siis ei lähe see kokku eelarvestrateegias oleva eesmärgiga, et järgmisel aastal peaks eelarve viidama püsivasse ülejääki ja peaks alustatama reservide kasvatamist. Kas valitsus on loobunud eelarve tasakaalus hoidmise eesmärgist või ei ole see teile lihtsalt jõukohane?
Aitäh! Ei ole loobunud. Toon näiteks jälle tänavuse aasta. Senise 11 kuu põhjal võime öelda, et maksulaekumisi on olnud 50 miljonit eurot rohkem, kui me oskasime eelarvesse kavandada. Mis me siis nüüd endiga tegema peaksime? Või mida peaksite tegema teie, sest teie olite need, kes selle eelarve lõpuks kinnitasid? 50 miljonit eurot on rohkem! Mis me siis nüüd teeme? Samas ei oska ju keegi ette näha, missuguseks maksulaekumine tegelikult kujuneb. Õiguskindluse põhimõtetest lähtuvalt ei ole mõeldav, et iga uue prognoosi järel hakatakse eelarvet korrigeerima. Eelarve võetakse vastu parimate saadaolevate teadmiste põhjal. Kui hälbed on suured, siis tuleb loomulikult teha negatiivseid eelarveid, aga neid ma küll praegu ei prognoosi. Euroopa Komisjon ja Rahvusvaheline Valuutafond on Eestile soovitanud mitte hakata siis, kui hälbed on tavapärased, lisakärpeid tegema, vaid lasta toimida automaatsetel stabilisaatoritel. Praegu olen mina küll veendunud, et eelarve sai parimate teadmiste põhjal vastu võetud. Mina paadunud optimistina muidugi loodan, et eelarve laekumised tulevad suuremad, kui kavandatud on.
Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Peaminister! Mul on teie optimismi üle hea meel. Aga kuigi teil on 50 miljonit eurot üle, ei ole see eelarve ikkagi ülejäägis. Rääkides eelarve tasakaalust või ülejäägist, on demagoogia hea relv. Tõepoolest, kui riigieelarve ei olnud enam nominaalses tasakaalus, võeti kasutusele mõiste "struktuurselt tasandatud eelarvepositsioon". Eesti Panga majanduspoliitika ja -prognoosi allosakonna juhataja Rasmus Kattai on seda kommenteerinud niimoodi, et valitsuse otsus keskenduda struktuursele ülejäägile ei pruugi olla põhjendatud olukorras, kus hinnangud majandustsüklile on eri näitajate puhul vastuolus. Kas valitsus kasutab mõistet "struktuurne eelarvepositsioon" vaid seetõttu, et olukorda ilustada, või on see teie meelest kuidagi ka majanduslikult põhjendatud?
Aitäh! See on muidugi majanduslikult põhjendatud. Alates kriisi lahvatamisest on Euroopa Liidu tasandil põhitähelepanu pööratud ikka struktuursele tasakaalule ja vähem tähelepanu nominaalsele tasakaalule, ehkki mõlemad on kindlasti olulised. Eesti puhul ei ole Euroopast vaadatuna kellelgi kummalegi tasakaalule, ei nominaalsele ega struktuursele mitte mingisuguseid etteheiteid, sest Eesti on kaugel sellest, et ületada nominaalse defitsiidi lubatud piiri ehk 3% SKT-st. Järgmise aasta eelarve on kavandatud struktuurse ülejäägiga 0,7% SKT-st. Ma ei tea täpselt teiste riikide eelarveid, aga oletan, et neid eelarveid, mis on struktuurses ülejäägis, Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas väga palju järgmisel aastal ilmselt ei ole. Nii et meie riigi rahandus on endiselt väga heas korras.
Nüüd saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustab kolleeg Marika Tuus-Laul.
Aitäh! Austatud härra peaminister! Riigi rahandus on korras, aga kui me vaatame majanduskasvu ehk SKT kasvu võrreldes eelmise aastaga, siis siin pole midagi väga rõõmustavat. Me prognoosisime ju kasvu üle 3%, aga kui vaadata kolmandat kvartalit, siis oleme umbes 0,9% juures. Lätis näiteks on kasv 3,8%, Lätist on saanud justkui Euroopa uus pailaps. Mismoodi te hindate meie hetkeseisu majanduse seisukohalt? Kas see on edasiminek, paigaltammumine või võib-olla taandareng?
Aitäh! Kui majandus kasvab, siis on see loomulikult edasiminek ja kindlasti mitte tagasiminek. Jah, meie majanduskasv on tagasihoidlik, aga olgu selle kolmanda kvartali tagasihoidlikkuse puhul ka siiski mõni mööndus tehtud. Kõigepealt öeldi, et majanduskasv on 0,4%, siis korrigeeriti ja öeldi, et 0,7%. Kui me nüüd vaatame Eurostati andmeid, siis selgub, et sesoonselt korrigeerituna oli majanduskasv hoopis 0,9%. Euroopa kontekstis meil majanduskasvu häbeneda küll ei tule, ehkki me ise loomulikult soovime, et kasv oleks märksa suurem, kui see praegu on. Läti ja Leedu on praegu Euroopa Liidu edulood. Me oleme ilmselt ka majandustsükli eri faasides. Eesti on arengus pisut ees ja see väljendub inflatsioonis, mõnel puhul väljendub areng aga isegi deflatsioonis. Meil sai deflatsiooniline periood ammu läbi, meie naabritel hakkab see praegu lõppema. Nii et me areneme suhteliselt sarnaselt. Kõik kolm Balti riiki on kriisist väga kiires tempos välja tulnud. Eestil õnnestus see esimesena, Läti ja Leedu on aga praegu tõepoolest Euroopa Liidu edulood. Kui võrrelda Eesti Panga ja Rahandusministeeriumi majanduse nominaalkasvu prognoose, siis ega seal mingisugust erilist vahet ei ole. Reaalkasvu prognoosid on küll erinevad, aga näiteks 2015. aastaks prognoosib Eesti Pank majanduse nominaalkasvu hulga suuremana, kui teeb seda Rahandusministeerium. Eesti Panga prognoos ei ole kõikide parameetrite puhul konservatiivsem. Vastupidi, mõne parameetri puhul on Rahandusministeerium olnud hulga konservatiivsem.
Palun, kolleeg Tarmo Tamm!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Mitmed Eesti arvamusliidrid on avaldanud viimasel ajal arvamust, et Eesti riigil oleks õige aeg hakata investeeringuteks laenu võtma. Ma toon teile mõne näite. Kui Tallinna–Tartu maanteed oleks laenuraha eest ehitatud, siis ma arvan, et see oleks valmis ehitatud kümme korda odavamalt, kui me praegu ehitame. Toon teise näite. Järgmisel aastal kaotab töö ilmselt umbes 10% ehitajatest. Kas valitsus on arutanud võimalikku laenuvõtmist ja kas te olete endiselt seisukohal, et see valitsus laenu ei võta?
Aitäh! See valitsus on ju laenu võtnud. Me võtsime teatavasti 550 miljonit eurot laenu Euroopa Investeerimispangalt, selleks et kriisi ajal kaasrahastada Euroopa Liidu finantseeritavaid projekte. Nii et väide, et valitsus pole laenu võtnud, ei vasta tõele. Me oleme laenu võtnud. Tõele vastab ka see, et Eesti valitsussektori võlakoormus on endiselt Euroopa Liidu kõige pisem – pisut alla 10% SKT-st. Nii tulebki seda hoida. Nendes riikides, kus otsustati laenuga majandust elavdada ja töökohti luua, on jõutud selleni, et eelarve kõige suurem kuluartikkel on laenude teenindamine. Ma arvan, et see ei oleks Eestile hea tulevik. Olgu veel kord öeldud, et Euroopa Liidu liikmesriikides on väga tugev korrelatsioon valitsussektori võlakoormuse ja tööpuuduse vahel: mida suurem on valitsussektori võlakoormus, seda suurem on tööpuudus. On ka väga tugev korrelatsioon valitsussektori võlakoormuse ja majanduskasvu vahel: mida suurem on valitsussektori võlakoormus, seda väiksem on majanduskasv. Unistus sellest, et laen tõmbab majanduse kuidagi kiiremini käima, jääbki unistuseks. Tegelikkus on selline, et sellele, kes laenu võtab, jääb väga kõrgete intresside maksmise kohustus.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Jüri Morozovilt regionaalminister Siim Valmar Kiislerile.
Aitäh, austatud esimees! Härra minister! Regionaalministri valitsemisalas koostati 6. märtsil 2013 omavalitsusreformi kava, kus muu hulgas oli esitatud reformi elluviimise ajakava. See nägi ette, et detsembris 2013 võtab Riigikogu vastu omavalitsusreformi elluviimise seaduse. Praegu on käimas Riigikogu selle aasta viimane istunginädal, aga nimetatud seaduseelnõust pole midagi kuulda. Mis seisus on omavalitsusreformi elluviimise seaduse eelnõu ettevalmistamine ja kunas võiks see jõuda Riigikogusse?
Aitäh! Eks te olete Riigikogu töös kokku puutunud ka teiste eelnõudega, kuhu on jõustumistähtajad sisse kirjutatud, aga mille jõustumine lükkub edasi. Vanasti öeldi selle kohta, et inimene mõtleb, aga jumal juhib. Tõesti, märtsis tegin ma ettepaneku, et juba detsembris võiks Riigikogu seda eelnõu arutada. Aga me esitasime märtsis selle seaduse väljatöötamise kavatsuse teistele ministeeriumidele. Me saime väga asjalikku tagasisidet ning näiteks Rahandusministeeriumilt ja Justiitsministeeriumilt ka väga kriitilist tagasisidet. Me oleme nende märkustega arvestanud. Kohaliku omavalitsuse arengu mõttekoda soovitas meil tellida kaks lisaanalüüsi. Ka seda on vahepeal tehtud. Ettepaneku kohaselt, mida teie endise ja väga pädeva omavalitsusjuhina teate, esitasime selle eelnõu teksti avalikule konsultatsiooniringile ja saime ka sealt tagasisidet. Nagu teate, võttis tõmbekeskuste määramine rohkem aega, kui me alguses oskasime arvata. Ettepanekud Harjumaa kohta tulid Harju maavanemalt alles eelmisel nädalal. Nüüd on meil 62 tõmbekeskust määratud. See eelnõu on olnud kõigile kättesaadav, kõik on saanud sellega tutvuda ja nüüd, kui me oleme seal arvestanud ka konsultatsiooniringilt tulnud ettepanekuid ja Harjumaa ettepanekuid, saab selle eelnõuga edasi liikuda ning esitada selle teistele ministeeriumidele kooskõlastamiseks.
Palun, kolleeg Jüri Morozov, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Sellessamas kavas, millest me räägime, on kirjutatud, et te saatsite küsimustiku eri mudelite kohta omavalitsustele, omavalitsuste katusorganisatsioonidele, maavalitsustele, ekspertidele jt. Te saite 67 vastust, millest 32-s üheselt pooldati tõmbekeskuste mudelit. Tegelikult sai tõmbekeskuste mudelile tuginev omavalitsusreformi kava nendelt, kellele te küsimustikud saatsite, 12–13%-lise toetuse ja sellel kaval puudub ka teie valitsuspartneri aktsept. Kas sellega on mõistlik jätkata või on ikkagi vaja enne tegevuse jätkamist selgitada, milline suund on õige ja selline, mida kõik aktsepteerivad?
Ilmselt ei õnnestu niivõrd tundlikus valdkonnas teha sellist kava, mis sobib absoluutselt kõigile, nii et iga Eesti elanik võiks öelda, et see on täpselt see kava, mida tema tahab. Aga me saame aru, et avalik sektor peab muutunud oludega kohanema. Te olete ilmselt olnud avalikel aruteludel, kus neid kuut pakutud tulevikustsenaariumi on arutatud. Tõmbekeskuste mudel on osutunud kõige laiemalt toetatavaks. Ma olen avalikult välja öelnud, et see ei ole minu lemmikmudel, sest mina tahaksin radikaalsemat muudatust. Aga arutelud on viinud selleni, et sellel mudelil on tugev toetus. Selle sisuline teoreetiline taust sarnaneb väga selle reformiga, mida tehti Eestis 1930. aastatel ja mis baseerus Christalleri keskuskohtade mudelil. Sel on ka väga tugev sisuline põhjendus taga. Mis puutub valitsuspartneri aktsepti, siis omavalitsusreformi teemal töötab koalitsiooni töörühm. Ma julgen öelda, et ka meie valitsusliidupartner arvab, et see tõmbekeskuste mudel on nendest kuuest mudelist parim. Küsimus on ju selles, kui tugev on sund või koordinatsioon selles mehhanismis. Siin on meil eriarvamusi, nagu on ka avalikult teada. Eriarvamusi on selles, kas riigi sekkumine peaks olema jõulisem või mahedam, mitte nii väga selles, milline mudel valida.
Palun, kolleeg Jüri Morozov, teine täpsustav küsimus!
Aitäh, proua esimees! Härra minister! Nagu te ütlesite, inimene mõtleb, aga jumal juhib. Ma olen nõus, et elu läheb edasi. Te teate väga hästi, et praegu uuendatakse maakondade arengustrateegiaid, sest tulemas on uus Euroopa Liidu rahastamisperiood. Aga mul ei ole veendumust, et see tõmbekeskuste kava on kõige aktsepteeritavam. See ei ole nii, selle kava toetus on suhteliselt väike. Kuidas te arvate, kas on mõistlik sellise omavalitsusreformi kava põhjal, mis pole leidnud ühest ja selget toetust, planeerida maakondlikke investeeringuid, teadmata, mis suunas meie kohaliku tasandi halduskorraldus kujunema hakkab?
Minu arust ei peaks me siin nii üksühest seost otsima. Ka see koht, kus asub vallamaja, ei pea olema ainus koht, mis saab struktuurifondidest toetust. Tuleb ikkagi vaadata meie vajadusi, seda, kus on vaja teid ehitada, koolimaja korrastada või muud teha. Tõmbekeskuste valik ei tähenda ju seda, et me teistele kohtadele Eesti kaardil üldse tähelepanu ei pööra. Selles mõttes ei ole vaja vahet teha. Aga mis puudutab seda, kui palju üht või teist kava toetatakse, siis tõmbekeskuste kava on nendest kuuest kõige populaarsem. Me oleme tellinud kaks avaliku arvamuse uuringut, mis uuringufirma kinnitusel olid Eesti mõistes täiesti esinduslikud, valim oli piisavalt suur. Selgus, et inimesi, kes seda mudelit toetavad, on kaks korda rohkem kui selle mudeli vastaseid. Kõik saavad ka meie ministeeriumi kodulehel nende uuringute tulemustega tutvuda. Inimesed on selle mõtte omaks võtnud. Võib-olla on mõnel avaliku sektori töötajal probleem, võib-olla ta küsib, mis temast saab. Aga enamik inimesi selgelt aktsepteerib seda valikut.
Nüüd saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kolleeg Jaan Õunapuu.
Aitäh! Austatud minister! Te küll räägite mudelitest, kuid minu arvates on ilmselge, et ainult Eesti kaardi ümberjoonistamisega ei tule halduse korraldamisest ja reformimisest midagi välja. Pigem oleks soovinud teie käest kuulda kohaliku omavalitsuse, erasektori ja kolmanda sektori funktsioonide kohta, lahenduste pakkumist, samamoodi oleks soovinud kuulda teie mõtteid rahastamise teemal. Kuid kuna on aasta lõpp, jõulud on varsti käes ja uus aasta kohe-kohe tulemas, siis on mul teile kaks haakuvat küsimust. Kas te olete rahul oma 2013. aasta tegemistega, sellega, mida te olete teinud Eesti regionaalse tasakaalu heaks? Millised on teie lubadused kohalikele omavalitsustele järgmiseks aastaks, et nad saaksid riigi toel oma inimeste eest paremini seista?
Hea Jaan Õunapuu! Ma arvan, et ma olen paljuski ajanud sedasama asja, mida ajasid sina regionaalministrina. Kui lugeda sinu tolleaegseid arvamusavaldusi, siis on näha, et siin ei ole väga suurt erinevust. Kui me räägime omavalitsuste ühinemisest, siis tuletan meelde, et sina tõid ju siia saali kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse eelnõu. Seda seadust on hiljem ka minu initsiatiivil korduvalt muudetud. Kõik parlamendierakonnad on toetanud seda mõtet, et ühinemist tuleb soodustada. Nad on arvanud, et selle eest tuleb raha veel peale maksta. Kui omavalitsused ühinevad, siis me maksame selle eest ka raha. Kui te arvate, et see ei ole hea mõte, miks te siis teete ettepanekuid selle eest raha välja käia? Järelikult arvate ka teie, et ühinemine on mõistlik. Küsimus on selles, kui palju me omavalitsusi ühinemisel n-ö tagant sunnime või neid ühinema kiirustame.
Mis puudutab seda aastat, siis meie valdkonnas tehtud algatusi vaadates võib öelda, et mitmed asjad on läinud väga hästi, näiteks teenuskeskuste toetamise programm, s.o uus regionaalne programm, mis on aidanud külapoodidel ellu jääda. Me oleme muutnud hajaasustuse toetamise programmi põhimõtteid: inimesed, kes elavad maal, saavad toetust näiteks selleks, et teha korda teelõik oma talu juurde või osta endale autonoomne elektrivarustuse pakett. On ka muid algatusi, mis on päris hästi läinud ja leidnud inimeste heakskiitu.
Palun, kolleeg Jaak Allik!
Lugupeetud härra minister! Teie pakutud haldusterritoriaalse reformi lõpus (vist aastal 2018) on ette nähtud kaotada regionaalministri ametikoht. Millega te seda põhjendate? Kui teie olete aru saanud nii, et regionaalministri tegevuse põhieesmärk on haldusreform läbi viia, siis ütlen teile, et minu arvates jääb ka pärast mis tahes haldusreformi Eesti ikka endistesse piiridesse ning kõik regionaalarengu ja regionaalpoliitika probleemid alles. Ma mäletan, et kui see ametikoht omal ajal valitsuses loodi, siis just selleks, et regionaalminister peaks analüüsima ja hindama kõigist teistest ministeeriumidest tulevate eelnõude ja ettepanekute regionaalpoliitilist mõju. Praegu aga tundub, et see ülesanne on hoopis tagaplaanile jäänud.
Tegelikult on vastupidi. Just nüüd on kehtestatud kord, et eelnõusid peab hindama ka regionaalsete mõjude vaatenurgast. Seaduseelnõude seletuskirjades, mis siia saali tulevad, peab kokkuleppe kohaselt olema erinevalt varasemast hinnatud ka regionaalset mõju. Eestis on viimastel aastatel väga palju toetatud regionaalse tasakaalu saavutamiseks kohapeal tehtud investeeringuid. Eurorahast on väga oluline osa läinud just väiksematesse kohtadesse. Kui te võrdlete meid näiteks meie naabri Lätiga, siis erinevus on silmaga näha. Mõelge näiteks, millised nägid kümme aastat tagasi välja meie maakoolid, -lasteaiad, -rahvamajad. Muutus on suur. Muidugi on see poliitiliste valikute küsimus, millisel valitsusliikmel millised otsesed poliitilised ülesanded peaksid olema. Iga koalitsioon seda kindlasti arutab. Aga ma arvan, et aastal 2018 on Eesti ees mõnevõrra teistsugused ülesanded, kui olid näiteks kümme aastat tagasi. Ma eeldan, et pärast järgmisi Riigikogu valimisi mõeldakse ka koalitsiooniläbirääkimistel sellele, mis on poliitiliselt olulised teemad, kas näiteks energeetika või mõni muu teema. Põhjamaades, keda me endale eeskujuks võtame, täpselt nii koalitsiooniläbirääkimistel ministrite tegevusvaldkondi määrataksegi: selle alusel, mis on sel hetkel ühiskonnas poliitiliselt kõige olulisemad teemad.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Valeri Korbilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Ma saan aru, et elanikkonna suhtelise vaesuse määra mõningane erinevus Eesti eri regioonides on vältimatu. Probleem on aga selles, millises ulatuses võib neid erinevusi pidada lubatavaks ja millises ülemäära suureks. Statistikaameti andmetel on suhtelise vaesuse määr Eesti kõige vaesemas regioonis Ida-Virumaal 28,9%. See on riigi keskmisest vaesuse määrast, mis on 17,6%, ligi poolteist korda kõrgem ja Harjumaa vaesuse määrast kaks korda kõrgem. Minu küsimus ongi sellega seotud. Kas valitsus peab sellist situatsiooni lubatavaks?
Aitäh! Suhtelise vaesuse määra poolest asetub Eesti Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas keskmiste sekka. Ka absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsuse poolest oleme Euroopa Liidus keskmike hulgas. Samas, nagu te väga õigesti viitasite, absoluutses või suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus on regiooniti üksjagu erinev. Kaks kõige problemaatilisemat regiooni on teie viidatud Ida-Virumaa, kus suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus on Eestis kõige suurem, ja Valgamaa, kus on kõige rohkem absoluutses vaesuses elavaid inimesi. Suhtelises vaesuses elavate inimeste arv on viimase Statistikaameti pressiteate järgi otsustades Eestis kasvanud. On ka välja toodud põhjused, miks suhtelise vaesuse määr Eestis tõuseb. See piir, millest väiksema sissetulekuga inimesed loetakse suhtelises vaesuses elavaks, on aasta jooksul kasvanud kogunisti 30 euro võrra: 2011. aastal oli see piir 299 eurot ja 2012. aastal 329 eurot. Palgad on Eestis küllalt kiiresti kasvanud ja seetõttu on suurenenud suhtelises vaesuses elavate pensionäride arv.
Aitäh! Palun, kolleeg Valeri Korb, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh, lugupeetud peaminister, vastuse eest! Aga ma küsin ikka Ida-Virumaa kohta. Kas valitsus jälgib, kuidas aastatega muutub see suhe – vaesuse määr Ida-Virumaal ja Eestis keskmiselt –, millised on tendentsid ja kuidas see areng toimub?
Aitäh! Nagu Eestis tervikuna elatustase tõuseb, nii tõuseb see ka Ida-Virumaal. Kui Eesti majandus kasvab, siis kasvab majandus ka Ida-Virumaal. Ega Ida-Virumaal ei ole mingisuguseid teistsuguseid tendentse või hoopis teisesuunalisi trende. Me loomulikult sooviksime, et Eesti areneks ühtlasemalt ja ka tulud jaotuksid üle terve Eesti ühtlasemalt, kuid paraku on nii, et lõviosa Eesti SKT-st luuakse Tallinnas, Harjumaal ja Tartus. Seetõttu on sissetulekute erinevused regioonides ka analüüsimisel mõistetavad. Ida-Virumaal arendatakse praegu õige mitmeid tööstusalasid ja uusi projekte. Nagu terves Eestis, nii suureneb tööhõive ka Ida-Virumaal. Mina vaatan küll lootusrikkalt tulevikku. Ma usun, et Ida-Virumaa ei jää suhtelise vaesuse pingereas kõige esimeseks.
Palun, kolleeg Valeri Korb, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Seoses vastusega minu eelmisele küsimusele tekkis mul veel üks küsimus. Kas ja kui jah, siis kuidas on riigil plaanis selle eesmärgi saavutamiseks, et suhtelise vaesuse määr alaneks ja Ida-Virumaa paremini areneks, kasutada sisemisi reserve? Kuidas planeeritakse Ida-Virumaa arenguks kasutada Euroopa Liidust saadavaid ressursse?
Aitäh! Ma ei taha niisuguse Ida-Virumaa dramatiseerimisega kaasa minna. Ma nimetasin täiesti teadlikult seda, et absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsus on kõige suurem hoopis Valga maakonnas, üldsegi mitte Ida-Virumaal. Kas on olulist vahet, kui näiteks Pärnu maakonnas elab absoluutses vaesuses 11,3% inimestest ja Ida-Viru maakonnas 11,4%? Tegemist on ikkagi statistilise, mõõtmisvea piiridesse jääva vahega. Mina sellest mingisugust musta masendust välja lugeda ei oska. Statistika ei ütle, et Ida-Virumaa erineb vaesuse poolest teistest maakondadest märkimisväärselt. Suhtelises vaesuses elavate inimeste ja absoluutses vaesuses elavate laste arvu hakkab oluliselt mõjutama lapsetoetuste reform, mis on käesoleval aastal käivitunud ja mis oma täisjõu saavutab 2015. aastaks. Vajaduspõhised lapsetoetused vähendavad Eestis kindlasti nii suhtelises kui ka absoluutses vaesuses elavate inimeste arvu. On ju teada, et enamasti on kõige vaesemad ühe vanemaga lastega pered ning eelkõige just nendele ongi vajaduspõhine lapsetoetus mõeldud. Kui te tahate oma valijatele rääkida, mis neid konkreetselt ees ootab, siis palun rääkige kindlasti ka vajaduspõhisest lapsetoetusest!
Nüüd saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Aitäh, proua esimees! Hea peaminister! Kui jutt on Virumaast, siis ei saa ma põlise virulasena mitte vaiki olla. Me teame, et kõik need 20 vabadusaastat või natuke kauem on räägitud sellest, milline on Virumaa potentsiaal, arvestades tema maavarasid, tööstuse struktuuri jne. Inimesed usuvad, et helge tulevik saabub ja kindlasti kasutatakse see potentsiaal ära. Praegu suur osa rahvast seda potentsiaali aga oma taskus ei tunneta. Võib-olla oskate enne jõule öelda, millal Virumaa rahvas hakkab ka tundma, et seal on olemas selline potentsiaal ja rikkus? Kas järgmise valitsuse ajal on juba niimoodi, et need näitajad tõusevad üle keskmise?
Aitäh! Selle tunnetusega on nii, et valitsus seda prognoosida ei suuda. Kui Eesti enamasti asub maailmas koostatavate pingeridade esimeses osas, näiteks ÜRO inimarengu aruande järgi on Eesti maailma peaaegu 200 riigi hulgas 33. kohal, siis tunnetuslikult me nii kõrgele ei küüni. Meenutagem kas või PISA testi. See kinnitab, et Eesti haridus on maailma tipus, aga kui meie inimesed (viitan nüüd eelmisele inimarengu aruandele) peavad andma kümnepallisüsteemis hinnangu Eesti haridussüsteemile, siis on tulemus napilt üle 6. Me arvame, et meie haridus on ja ei ole kah, ta on kuskil seal vahepeal. Nii on paraku ka hinnanguga elatustasemele. Objektiivseid parameetreid kõrvutades oleme kaugel eespool Kõrgõzstanist, Tadžikistanist, Usbekistanist, Kasahstanist, Türkmenistanist, aga kui te vaatate viimast inimarengu aruannet, siis näete, et tunnetuslikult oleme neist tagapool. Miks see nii on, on minul raske seletada, aga kuidagi on see nii läinud, et me ise oma saavutusi väga kõrgelt ei hinda. Me ei oska olla rahul sellega, mis meil olemas on. Pigem oleme rahulolematud kõige selle pärast, mida meil ikka veel ei ole. Võib-olla on see hea ja võib-olla just seetõttu ongi meil objektiivselt võttes läinud meie kunagiste saatusekaaslastega võrreldes väga hästi. Kui areneb Eesti tervikuna, siis areneb ka Ida-Virumaa.
Palun, kolleeg Helmen Kütt!
Tänan, proua eesistuja! Austatud peaminister! Mina ei küsi konkreetselt Valgamaa või Ida-Virumaa kohta, ma küsin tervet Eestit puudutava küsimuse. Siin on lapsetoetused ning üldse suhtelise ja absoluutse vaesuse teema lastega seoses juba jutuks tulnud. 2014. aasta riigieelarve seaduse eelnõu menetlemisel rääkis rahanduskomisjoni esimees palju küsimusi tekitanud juttu, et koolitoidutoetus ei peaks olema mitte laustoetus, vaid see võiks olla vajaduspõhine. Praegu on Eesti riigis küll väga hästi see, et meil on 1.–9. klassini koolitoit tasuta. Tõsi, toetus, mis on 0,78 eurot, on väike ja ajale jalgu jäänud, see ei kata kulusid ja omavalitsused panevad sinna juurde. Nüüd aga kõlas rahanduskomisjoni esimehe suu läbi, et selle toetuse põhimõtte peaks üle vaatama. Ma tean, et 2014. aastal seda ei juhtu, aga kas valitsuskabinetis on sellest räägitud? Uskuge, tasuta koolitoit on ka üks meede, mis vaesust leevendab.
Aitäh! Jah, ma loomulikult usun, et tasuta koolitoit aitab väga paljudel juhtudel vaesust leevendada. Eesti on paistnud Euroopas, aga ka võrdluses OECD liikmesriikidega silma selle poolest, et kuni vajaduspõhiste lapsetoetuste juurutamiseni ei olnud Eestis üleüldse mitte mingisuguseid vajaduspõhiseid toetusi. Me olime selles mõttes Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas täiesti ainulaadsed. Tõsi, ka Luksemburgis on olnud väga vähe vajaduspõhiseid toetusi. Kõigis ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriikides jagunevad toetused enam-vähem proportsionaalselt vajaduspõhisteks ja universaaltoetusteks. Toetussummad jagunevad ühtemoodi. Minu isiklik seisukoht koolitoidu kohta on küll see, et ma ei arva, et see süsteem, mis kehtis nõukogude ajal, kui majanduslikult rasketes oludes olnud pered said taotleda lastele tasuta koolitoitu, oleks pedagoogiliselt kõige parem olnud. Teatavasti on identiteediga seotud küsimused küllalt püsivad. Kui keegi peab kogu aeg, paberid näpus, käima ja taotlema mingeid toetusi seetõttu, et tema pere on vaene, siis ei pruugi see anda kõige paremaid pedagoogilisi tulemusi. Igal pool maailmas, sh Euroopa Liidus on osatud toetusi diferentseerida, jagada neid nii universaalselt kui ka vajaduspõhiselt. Ainult Eesti eelistas kuni viimase ajani ainult universaalsete toetuste jagamist, mis pole kindlasti õige ja ammugi mitte efektiivne.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Rannar Vassiljevilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Aitäh! Hea minister! Minu küsimus on aktuaalne üle Eesti, kahtlemata ka Virumaal. Nimelt, aasta tagasi oli tõsine debatt selle üle, et valitsus otsustas keskkonnatasusid suurendada oluliselt järsemalt, kui 2009. aastal otsustatud sai. Mäletatavasti olid sotsiaaldemokraadid sellise käitumise pärast üsna kriitilised. Ei pea vist väga suurt pahatahtlikkust välja lugema sellest, kui tõmmata siin paralleele sellesügisese Riigikogu aruteluga maksuteemadel. On käidud välja erinevaid summasid, mis riigil tuleb kas tagasi maksta või mis jäävad järgmistel aastatel saamata. Tagasimaksmise puhul on räägitud 4,8 miljonist eurost, saamata jäänud tulu puhul on räägitud suurematest summadest. Kuidas plaanitakse neid auke kompenseerida?
Aitäh! Mulle on jäänud meelde, et sotsiaaldemokraadid on soovinud kogu aeg näiteks põlevkiviressurssi senisest märksa kõrgemalt maksustada. Selles olen ma teiega enam-vähem sama meelt. On kõigile teada, et kehtivad ressursitasud ei kompenseeri keskkonnale tekitatud kahju. Täiesti loomulik on ootus, et keskkonnale tekitatud kahju kompenseeriksid need, kes selle kahju on tekitanud. Seetõttu ei olnud ei minu, valitsuse ega Riigikogu ja võib öelda, et ka mitte Riigikohtu silmis kuidagimoodi vale taotlus kehtestada suuremad tasud. Vale oli aga see, et valitsuse tasemel kehtestati mingisugune aegrida, kui palju kuni aastani 2015 mingil aastal ressursitasud suurenevad. Riigikohtu hinnangul tekitati sellise aegrea kehtestamise või äramainimisega õigustatud ootus nendes, keda need ressursitasud otseselt puudutavad. Kui Riigikogu oleks otsustanud, et järgmisel aastal suurendatakse ressursitasu ühekordselt kas või kümme korda, siis ei oleks olnud mingeid takistusi, et järgmistel aastatel täpselt sedasama teha. Riigikohtu otsus on aga kõigile täitmiseks. Praegu tähendab see seda, et me liigume pisut aeglasemalt oma eesmärgi poole, selle poole, et keskkonnale kahju tekitajad maksaksid selle kahju ise ka kinni.
Palun, kolleeg Rannar Vassiljev, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Kindlasti on iseenesest õige see põhimõte, et need, kes keskkonnaressurssi kasutavad ja kelle tegevusega kaasneb negatiivne kõrvalmõju keskkonnale, aga ka ühiskonnale või inimestele, on ühel või teisel kujul maksustatud. Sotsiaaldemokraadid jagavad seda põhimõtet. Meie arvates on kindlasti probleem aga see, et samal ajal tuleb arvestada ettevõtlusvabaduse ja ettevõtete õigustatud ootusega. Küsimus oli tegelikult rohkem küll sellele suunatud, kuidas plaanib riik saamata jääva tulu järgmise aasta eelarves katta. Mäletatavasti oli siin tõsine diskussioon seoses ettevõtete sõiduautode lisamaksustamise tagasilükkamise tõttu saamata jäänud tulu katmisega.
Aitäh! Käesoleval aastal oleme täheldanud, et hoolimata küllalt märkimisväärsest keskkonnatasude kasvust on kaevandamine märgatavalt intensiivistunud. Mõne loodusressursi kaevandamine on kohati isegi hüppeliselt kasvanud, hoolimata kõrgematest tasumääradest. Põhimõtteliselt ei ole jutt ju väga suurest summast. Kui intensiivistumine jätkub samasuguses tempos, siis suuremas mahus kaevandamine katab ära ka tariifi alandamisest saamata jääva tulu. Need, kes Riigikohtu lahendi järgi on maksnud tasu enam, kui oleksid pidanud maksma, täidavad uuesti deklaratsiooni ning siis nad peavad Maksu- ja Tolliametilt taotlema tagasimakseid. Näiteks moodustab põlevkivi kogu sellest ressursist 74% ja kõikidest tagasimaksetest 57% peaks minema Eesti Energiale. Ega see tagasisaajate ring väga lai ei ole, põhisumma, mis tagasi makstakse, läheb riigile kuuluvale äriühingule.
Palun, kolleeg Rannar Vassiljev, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Teie esimesest vastusest jäi mulle mulje, et te jagate rahandusminister Jürgen Ligi seisukohta. Tema on öelnud, et sellest Riigikohtu otsusest ei tuleks välja lugeda mitte seda, et ettevõtetel peaksid pikaajaliselt ette teada olema võimalikud maksumuudatused, millest tulenevalt nad peaksid oma äriplaani korrigeerima ja äritegevuses muudatusi tegema, vaid pigem seda, et tulevikus peaksid valitsus ja Riigikogu maksudega seotud muudatusi võtma vastu üheks aastaks, mitte tegema pikaajalisi plaane.
Aitäh! Kindlasti tuleb maksuküsimused osapooltega läbi rääkida, kuid neil puhkudel palavat heakskiitu ja aplausi oodata ilmselt ei tasu. Praegu on Riigikohus asunud seisukohale, et õigustatud ootus, mis tuleneb Vabariigi Valitsuse sätestatud maksutõusumääradest kuni aastani 2015, on domineeriv ja asjaolu, et keskkonnale kahju tekitajad ressursitasuga ei korva keskkonnale tekitatud kahju, ei ole nii oluline. Ma usun, et kaugemas plaanis ühiskond ilmselt ei aktsepteeri seda, et keegi kuskil tekitab keskkonnale kahju, aga jätab selle keskkonnatasuga ühiskonnale korvamata. Ei ole ilmselt loomulik oodata, et pensionärid peaksid oma pensionist kinni maksma selle osa keskkonnale tekitatud kahjust, mida kahju tekitajad ise ei korva. Ei ole põhjendatud kellegi ootus, et õpetajad või arstid peaksid loobuma palgatõusust pelgalt selle tõttu, et keskkonnale kahju tekitajad ei korva seda täies ulatuses. Ükskord areneb ühiskond ikkagi selles suunas, et kahju tekitajad tasuvad selle eest täielikult ise. Praegu on Riigikohtu lahendi tõttu sellele eesmärgile jõudmine aeglustunud, aga selle poole liikumine pole lõppenud. 2016. aastal minnakse ilmselt pikema sammuga edasi.
Kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Kadri Simson!
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma küsin natuke laiema küsimuse. Senimaani on Eesti ettevõtted ja inimesed olnud seaduse suhtes väga leplikud. Siin on vastu võetud seadusi, millele on olnud väga tugev vastuseis, aga kui mõni valitsuskoalitsiooni mõte on seadusena välja kuulutatud, siis on inimesed vaguralt uue seaduse järgi elanud. Nüüd on toimunud selline märgiline sündmus, et üks seadusega hõlmatud osapool ei leppinud olemasoleva seadusega, ta andis selle Riigikohtusse ja see seadus tühistati. Tõenäoliselt peaks valitsus sellest järeldusi tegema ja tulevikus kuidagi teistmoodi käituma. Kas see "kuidagi teistmoodi" tähendab lihtsalt seda, et edaspidi maksutõuse, puudutagu need alkoholi või mida tahes, ei tehta samm-sammult? Või näete mingit muud viisi, kuidas sellist praktikat ära hoida, et ei saaks tavaks, et kellelegi valus seadus leiab järgmise sammuna alati tee Riigikohtusse?
Aitäh! Ma täpsustan teid, Riigikohus ei ole kõnealust seadust kuidagimoodi vaidlustanud. Ta vaidlustas valitsuse määruse, aga ka see määrus ei ole seadusega lubatud maksimaalsetele määradele ju ligilähedalegi jõudnud. Seega ei olnud selles Riigikohtu arutelus seadus sugugi vaidluse objekt. Vabariigi Valitsus on öelnud, missugused hakkavad olema tasude määrad 2009., 2010., 2011., 2012., 2013., 2014. ja 2015. aastal. Riigikohus on leidnud, et Vabariigi Valitsuse määruse tasemel tõususammu etteandmine on tekitanud asjaosalistes õigustatud ootuse ja see ootus domineerib printsiibi üle, et saastaja maksab. See printsiip ei kehti, muuseas, mitte ainult Eestis, vaid see on ka Euroopa Liidu tasemel väga tugev printsiip ja reegel, mille järgi kõik käituvad. Riigikohus ei vaidlustanud eelarvetulude saamise eesmärgil keskkonnatasude suurendamist, ka seda Riigikohus täiesti aktsepteeris. See eesmärk on õige, eesmärgis ei ole mitte midagi valesti. Aga kui kelleski on tekitatud õigustatud ootus, siis ei tohi käituda sõnamurdlikult. Riigikohus leiab, et kõikidest võimalikest aspektidest domineerib just see õigustatud ootuse printsiip. Riigikohtu otsus on meile kohustuslik.
Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Aitäh, proua esimees! Hea peaminister! Mis puudutab põlevkivi ressursimaksu, siis ma ei häbene öelda, et eelmisel aastal tõin just mina selle teema siia saali. Mul on hea meel, et põlevkivi ressursimaks on kehtestatud ja seda tõsteti. Mis puudutab aga ehitusmaterjalide toorainet – kruusa, paekivi, liiva jms –, siis nende ressursimaksu vastu olin ma siis ja olen ka praegu. Seda sel põhjusel, et me peame vaatama selle tööstuse arengut naaberriikide tööstuse arengu kontekstis. Miks läks valitsus seda teed, et tõstis ka ehitusmaterjalide tooraine ressursimaksu, just ennatlikult?
Aitäh! Põhjendust olen täna siit kõnepuldist korduvalt öelnud: saastaja maksab. Keskkonnale kahju tekitaja peab selle kahju korvama. Olgu veel kord öeldud ja ka arvudega välja toodud, et hoolimata tõusnud tasumääradest on kaevandamine intensiivistunud. Mul on ees 2013. ja 2010. aasta võrdlus. Kruusa kaevandamine on suurenenud 22%, savi kaevandamine koguni 92%, see on peaaegu kahekordseks kasvanud. Lubjakivi ja dolomiiti on 2013. aastal kaevandatud 32% rohkem kui 2010. aastal. Põlevkivi kaevandamine on suhteliselt tagasihoidliku kasvuga, kuna Riigikogu on siin piiri ette seadnud, kasv on ainult 5%. Aga ka põlevkivi kaevandamine on kasvanud, hoolimata tasumäärade tõusust. Printsiip on minu meelest raudne ja selle üle ei tahaks ma isegi väga diskuteerida. Saastaja maksab. Panna keskkonnale tekitatud kahju korvamise kohustus kellelegi teisele, mitte saastajale, vaid pensionärile, õpetajale, arstile või politseinikule, ei ole minu meelest õiglane.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Head kolleegid, infotunni aeg hakkab otsa saama. See oli selle aasta viimane infotund. Suur tänu, kolleegid, küsimuste esitamise eest! Suur tänu, peaminister ja minister, vastamise eest! Infotund on lõppenud.
