Lugupeetud Riigikogu liikmed! Härra minister! Daamid ja härrad! Kohalikel omavalitsustel ja neid esindavatel üleriigilistel liitudel on väga hea meel, et Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni ettepanekul on täna olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutelul kohalike teede hoid. Kuna probleem on üleval olnud väga kaua, püüan teile tutvustada kohalike omavalitsuste seisukohti kohalike teede hoiu küsimustes. Alustan riigi arengudokumentidest. 
Üleriigilise planeeringu "Eesti 2030+" põhisuundi ja eesmärke teile esitatud riigi transpordi arengukava 2014–2020 kohalike teede käsitlus meie arvates ei toeta. Selles küll mööndakse, et liikumisvõimalused peavad olema kättesaadavad kõigile inimestele ja et Eesti hõreasustuse tõttu on üleriigilise liikuvuse tagamiseks teedel kandev roll. Ka riigisisese kaubaveo ning seega ettevõtluse ja konkurentsivõime seisukohalt on maanteetransport asendamatu. Tõdetakse ka, et kohalike teede seisukord on hinnanguliselt halb nii maaomavalitsustes kui ka linnades. Samas ei käsitleta kohalike teede seisundi parandamise vajadust. Viidatakse ainult sellele, et see on kohaliku omavalitsuse ülesanne, ning soovitatakse kavandada omavalitsustele riigi toetust vaid investeeringuteks, ja seda senises mahus. Sellega ei saa kuidagi nõustuda. Jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik tagada liikumisvõimalused kõigile, kui kohalike teede halva seisukorra tõttu muutub pääs riigimaanteedele üha raskemaks. 
Riigi- ja kohalike teede iseloomustamiseks on tähtis teada nende omavahelisi seoseid. Riigile kuuluvaid teid oli 2013. aasta 1. jaanuari seisuga 16 443 kilomeetrit, kohalikke teid-tänavaid koos jalgrattateede ning lepingu alusel avalikuks kasutamiseks võetud erateedega aga 23 428 kilomeetrit. Seega on kohalikke teid 1,4 korda rohkem kui riigiteid. Riigiteede pikkus moodustab 70,2% kohalike teede pikkusest. Samas on riigiteed tunduvalt laiemad: pindalalt on riigiteid veidi üle 115 miljoni ruutmeetri, kohalikke teid ja tänavaid natuke üle 90 miljoni ruutmeetri. Seega moodustab viimaste pindala 78,3% riigiteede pindalast. 
Me tegime 2011. aasta Maanteeameti andmeid aluseks võttes ühe rehkenduse ja saime, et  2011. aastal oli riigiteedele võimalik kulutada 211,1 miljonit eurot ehk 1,81 eurot ruutmeetri kohta. Kohalikel omavalitsustel õnnestus paigutada teehoidu 72,9 miljonit eurot, ja seda koos Euroopa Liidu rahaga. See teeb 0,76 eurot ruutmeetri kohta ehk 2,4 korda vähem, kui seda oli võimalik teha riigil. Suurem osa sellest rahast ehk 50,1 miljonit võeti aga kohalike omavalitsuste teiste valdkondade kulude arvel. Selle rahaga oleks võinud tunduvalt suurendada lasteaiakohtade arvu, tõsta haridus- ja kultuuritöötajate palka ja lahendada palju muid probleeme.
Tegelikult olnuks kohalikel omavalitsustel 2011. aastal võimalik kasutada kohalike teede hoiuks vaid 22,8 miljonit eurot riigilt teehoiuks eraldatud raha. See teinuks põhimõtteliselt 9,2 korda vähem, kui riigil kulus riigiteedesse, samas kui vajadus kohalike teede ja tänavate hoiuks olnuks kõvasti suurem. Kui omavalitsused kasutaks vaid riigieelarvest eraldatud asjaomaseid summasid, moodustaksid need 10,8% riigiteedele kulutatud vahenditest, kuigi pindalalt moodustavad kohalikud teed 78,3% riigiteede pindalast. See on küll vaid arvestuslik näide, mis ei ole väga täpne, tulenevalt avalike andmete vähesusest ning riigi- ja kohalike teede erinevast iseloomust, kuid kajastab siiski senist teehoiu rahastamist ja praegusi osakaale. Meie arvestuste kohaselt, mis on tehtud Maanteeameti 2011. aasta aastaraamatu andmete alusel, oleks kohalikel omavalitsustel kohalike teede hoiuks vaja vähemalt 104,5 miljonit eurot ning koos talvise ja suvise hoolduse summadega 119,9 miljonit eurot. 
Majandus- ja kommunikatsiooniministri arvates on kohalike teede hoid kohalike omavalitsuste kohustus ning seda tuleks rahastada tervikuna kohalikust eelarvest. Riik aitaks kohalikel omavalitsustel teehoiukulusid katta vaid erihuvi korral, ministeeriumi viimaste soovide ja transpordi arengukava kohaselt tehtaks aga sedagi vaid teede kapitaalremondi ja rekonstrueerimisega seotud investeeringute toetamiseks. Kas see on ikka õige põhimõte? 
Läheme ajas veidi tagasi. Kohalike omavalitsuste süsteem loodi 1989. aasta novembris vastu võetud kohaliku omavalitsuse aluste seadusega. Vastavalt sellele kohaliku omavalitsuse organite pädevuses kohalike teede remont ega ehitus ei olnud. Seaduse § 7 lõike 2 punktis 6  on nimetatud kohalike ressursside ja infrastruktuuri kasutamise korraldamine. Mõiste "korraldamine" ei ole senini saanud üldiselt aktsepteeritavat sisu ja üldjuhul tähendab see siiski kasutamise tingimuste seadmist ja kasutamise võimaldamist. Tulenevalt tollest aluste seadusest ja teistes seadustes sätestatud kohaliku omavalitsuse ülesannetest kujundati samal ajal kohalike omavalitsuste eelarvete tulud, nn omavalitsuste tolleaegne tulubaas. Täpsemalt sätestati see maksuseadustes ja maksukorralduse seaduses. 
1991. aasta detsembris, kaks aastat pärast kohaliku omavalitsuse aluste seaduse vastuvõtmist, kui kohaliku omavalitsuse tulubaas oli juba kujundatud, võeti vastu maanteeseadus, mille kohaselt jagunesid maanteed nii, et osa teid olid vallamaanteed. Linnatänavaid seadus ei käsitlenud. Sama seaduse kohaselt pidi vallamaanteede hoidu finantseerima kohalik omavalitsus. Selles seaduses ega hiljem ka mujal ei nimetatud aga kohalike omavalitsuste tulusid, millega nad oleks saanud täita neile pandud kohustust vallamaanteid hooldada. Kuna praktikas valdadel teid veel ei olnud – miks ei olnud, räägin veidi hiljem –, siis ei olnudki vajadust tol ajal nende tulusid selle ülesande täitmiseks täiendada. Seega seaduse nõue rahastamise kohta ei olnud siis asjakohane. Kas keegi siin saalis usub, et riik oli nii rikas ja heasoovlik, et eraldas omavalitsuste tuludesse raha, hooldamaks teid, mida neil veel ei olnud? Mina seda ei usu ja arvatavasti ka teie mitte. Pean veel märkima, et tol ajal ei kavandatud kohalikesse eelarvetesse raha ka muu taristu amortisatsiooni kulude katmiseks. Põhjuseks ikka see, et kõik investeeringud olid seni tehtud riigieelarvest ja riigil oli raha vähe.  See on nii praegugi ja sellesisulised vaidlused Rahandusministeeriumiga pole endiselt saanud positiivset lahendust. 
Vastavalt kohaliku omavalitsuse aluste seadusele sai kohalikule omavalitsusele omand tekkida vaid soetamisel või selle üleandmise teel.  Linnad ja vallad, kes said omavalitsuse staatuse, võisid kommunaalkombinaatidelt 1990. aastatel  üle võtta haljasalad, tänavad, kalmistud ja muu vara, mis olid nende hallata. Samuti said nad proportsionaalse osa  kommunaalkombinaatide rahast, seda aga vaid igapäevase hoolduse tarbeks ja tolleaegsete normide kohaselt. Kapitaalremondi ja rekonstrueerimise kulud kaeti ka nendel asutustel riigieelarvest.  
Teede ülevõtmist põllumajandusettevõtetelt said vallad alustada alles pärast põllumajandusreformi alustamist 1992. aasta märtsis, kui oli vastu võetud põllumajandusreformi seadus.  Seega oli see hiljem, kui maanteeseadus vastu võeti. Tegelikkuses kestis teede üleandmine mitmeid aastaid ja see polnud täielikult lõppenud veel isegi 1997. aastaks.  Kõrvalmärkusena ütlen, et riiklikus statistikas kajastuvad kohalikud teed ja tänavad alles 2000. aastate algusest.  Jällegi, kuidas oleks saanud keskvalitsus määrata omavalitsustele tulubaasi raha teehoiuks, kui polnud teada isegi teede olem? 
1993. aasta juunis võeti vastu kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, mis kehtestas ühetasandilise omavalitsuse, jagas ringi täidetavaid ülesandeid teiselt tasandilt ja riigiasutustelt ning oma § 6 lõikes 1 sätestas kohaliku omavalitsuse ülesandeks esimest korda ka vallateede ja linnatänavate korrashoiu korraldamise.   Minister väitis siin, et omavalitsuse ülesanne on vallateede ja linnatänavate korrashoid. Aga ta unustab ära ühe sõna: korraldamise. Juhin veel kord tähelepanu mõistele "korraldamine". Sellesama seaduse sellessamas punktis on kohustus korraldada ka valla- või linnasisest transporti. Me ju ei eelda, et korraldamine sel puhul tähendab seda, et kohalik omavalitsus maksab kinni avaliku transpordi kulud. Pigem ikka ta leiab vedajad ja sõlmib nendega lepingud, st korraldab seda valdkonda. Kui aga omavalitsus teeb mõnele elanikegrupile seejuures soodustusi ja katab selle kulu, on see hoopis soodustuste tegemine ja soodustuste kulude katmine, mitte transpordi korraldamine. 
Ka kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ei sätestanud, kust võetakse raha, millega katta nende ülesannete täitmisega kaasnevaid kulusid. Kuna kohalike omavalitsuste täidetavate üleannete loetelu muutus, otsustati tulude määramine maksukorralduse seaduse ning teiste maksuseaduste muudatustega, samuti valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seadusega. Kohalike omavalitsuste tulude kujundamiseks moodustas Vabariigi Valitsus töörühma, mida juhtis Heido Vitsur. Lähtudes selle töörühma ettepanekutest otsustas valitsus, kui suur osa üksikisiku tulumaksust, maamaksust ja muudest allikatest hakkab laekuma kohalikele omavalitsustele, et nad saaksid täita neile seadusega pandud ülesandeid. Selle kinnitas Riigikogu asjaomaseid seadusi muutes. Sedagi protsessi raskendas riigi rahapuudus, mille tõttu ei plaanitud omavalitsuste tuludesse summasid taristu amortisatsiooni kulude katmiseks. Raha ei saadud eraldada ka teehoiuks, sest 1993. aastal kohalikel omavalitsustel vallamaanteid veel ei olnud.
Situatsioon oli siis selline, et tänavate hoolduseks oli raha vähe ning vallad hakkasid kolhoosidelt ja sovhoosidelt üle võtma maanteid, mille hoolduseks nende tuludesse vahendeid polnud plaanitud. Nii hakkasid üleriigilised omavalitsusliidud kohalike eelarvete üle peetavatel läbirääkimistel Vabariigi Valitsusega juba 1994. aastal taotlema raha ka teehoiuks. Esimestel aastatel eraldati seda kõigi majanduskulude hulgas, kuna eelarvete liigenduses teehoidu eraldi ei käsitletud. Ülevaade läbirääkimistest on olemas riigieelarve kontrolli erikomisjoni raporti lisas. 
Kuna kohalike teede seisukord muutus järjest murettekitavamaks, linnatänavaid puudutav regulatsioon puudus üldse ning kehtiv maanteeseadus ei vastanud enam vajadustele, võeti 1999. aasta veebruaris vastu teeseadus. Sellega reguleeriti juba kogu riigi teedevõrku, st nii riigiteede kui kohalike teede võrku. Teedeminister Raivo Vare rääkis seaduseelnõu Riigikogus tutvustades probleemidest, mis olid senise seaduse kehtides tekkinud, ja kuidas neid lahendada kavatsetakse. Põhiliselt nähti seda sellisena, ma osundan: "Eesti territooriumi ning teedevõrgu kompaktsuse tõttu on eelnõus käsitletud riigi-, kohalikke ja erateid ning tänavaid kui ühtset tervikut, mille hoiuks ning võimaluste piires ka arendamiseks tehtavad kulutused tuleksid ühest allikast. Ülaltoodust tulenevalt kavandati rahastamise alused teeseaduse eelnõus nii, et teehoiu rahastamiseks oleks teekapital. Selleks peab iga-aastaselt täpsustama Eesti teede ja tänavate olemi, teede ja tänavate tegevuskulud ühe kilomeetri kohta aastas, arvutama tegevuskulude rahastamise aastavajaduse riigimaanteedele, linnatänavatele ja -teedele, kohalikele maanteedele, avalikult kasutatavatele ja erateedele." Samas oldi ministeeriumis seda meelt, et rahast ikka ei piisa. Seepärast plaaniti kehtestada üleriigiline mootorsõidukimaks. Raivo Vare väitis Riigikogus, et ministeeriumi arvates peaks see maks olema üleriigiline, aga kasutama peaks seda vaid kohalike teede hoiuks. Tuletan meelde, et samal ajal kehtis mootorsõidukimaks kohaliku maksuna, mida oli siiski rakendanud vaid mõni üksik kohalik omavalitsus. 
Riigikogus tehti seaduse mitmel lugemisel kardinaalseid muudatusi. Üleriigilist mootorsõidukimaksu ei kehtestatud, teekapitali ei moodustatud ja otsustati, et kogu teehoiuks vajalik raha tuleb riigieelarvest. Seaduse § 16 lõige 3 sätestab, et raha jaotus riigimaanteede hoiuks ning kohalike maanteede ja tänavate hoiuks määratakse igaks eelarveaastaks riigieelarves. Meie arvates on sõnum väga selge: raha kohalike teede hoiuks eraldatakse riigieelarvest, seda ühest küljest ka sellepärast, et kohalike teede hoiuks ei saanud varem kohalikesse eelarvetesse tulusid planeerida, kuna omavalitsuste omandis teid ei olnud. Vastupidist väidavad praegu vaid MKM ja regionaalminister. Nende arvates on sellega, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 nimetab teede korrashoiu korraldamist, raha selleks ka olemas. Eespool ma selgitasin, et see pole tõene. 
Tegelikult seadusega kehtestatud teehoiukava süsteem praktikas omavalitsuste jaoks tööle ei hakanud. See toimis kuidagi vaid mõne aasta ja 2005. aastal tühistati teeseaduse muudatustega omavalitsuste kohustus teehoiukavasid koostada. Praegu suur osa kohalikke omavalitsusi siiski koostab oma teehoiukava või kavandab teehoidu oma arengukava eriosas või eelarvestrateegias. 
Samas jõudis selle seadusmuudatusega esimese etapina lõpule meie jaoks   väga hästi lõppenud vaidlus selle üle, kas teeseaduses on vaja kajastada kohalike teede hoiuks kavandatavate summade suurus.  Ilma selleta pole võimalik kohalike teede hoidu pikaajaliselt planeerida ning järjepidevust hoida.  Teeseaduse § 16 lõiget 3 täiendati selliselt, et kohalike teede investeeringuteks  eraldatakse vähemalt 5% riigieelarves teehoiuks ettenähtud summast.  Eelnõu arutusel märkis majanduskomisjoni tolleaegne liige Henn Pärn, et see on üks selle seaduse olulisimaid punkte, sest sellega luuakse alus kohalike teede järjepidevaks korrashoiuks.  
Kusagilt oli sellesse lõikesse aga ilmunud sõna "investeeringuteks". See on väga imelik, sest investeeringul puudub siiani seadustes täpne definitsioon. Entsüklopeedias on selgitatud, et investeering on kasu saamise eesmärgil tehtud pikaajaline kapitalimahutus. See tähendab vara maksumuse kasvu tänu vara kvaliteedi parandamisele või uue vara loomisele. Tegelikult selle mõiste sisu kattub üldjuhul ka teehoiu sisuga: vastavalt seaduse sõnastusele on see tee kasutamist tagav tegevus, mis seisneb teetööde kavandamises, teede projekteerimises, ehituses, remondis, hooldetöödes, teede kasutamise korralduses, kaitsevööndi hooldetöödes ning teede haldamisega seotud muus tegevuses.  Seega on tegu vara kvaliteedi parandamisega. Tulenevalt sellest investeerimise sõnast tekkisid tol ajal erinevad arusaamad ja Riigikontroll süüdistas omavalitsusi isegi riigieelarve eraldise ebaõiges kasutamises. Nende seisukoht oli, et investeerimine tähendab ainult olemasoleva taristu rekonstrueerimist või uue vara loomist.
2006. aastal astusime teeseaduse muutmisega veel sammu edasi kohalike teede hoiu rahastamise korrastamisel. Paragrahvi 16 lõiget 3 muutes suurendati kohalike teede hoiuks eraldatavaid summasid 10%-ni riigieelarves teehoiuks ettenähtud vahenditest. Välja jäi  ka too ebaloogiline sõna "investeeringuteks". Kohalikel omavalitsustel tekkis peale 2006. aasta seadusmuudatust juba lootus, et kohalike teede hoiuks eraldatavate vahendite maht kasvab ka edaspidi ja moodustab lõpuks 30% riigieelarves teehoiuks määratud summadest. See on maht, mida omavalitsused on ikka taotlenud, kuna see peaks laias laastus katma kohalike teede ja tänavate teehoiu kulud. 
Kahjuks see nii ei läinud. Majandussurutis tuli vahele ja riigi 2009. aasta lisaeelarve ning sellega seotud seaduste muutmise käigus muudeti ka teeseadust ja taastati § 16 lõike 3 sõnastus sellisena, mis kehtis kuni 2004. aastani: raha jaotus riigimaanteede hoiuks ning kohalike teede hoiuks määratakse igaks eelarveaastaks riigieelarves. Samas ei muudetud seda, et kohalike teede hoiuks määratakse raha igaks eelarveaastaks riigieelarves. See on sätestatud nii ka praegu, kuigi riigieelarve tulud jõudsid majandussurutise-eelsele tasemele juba 2011. aasta lõpuks, aga kohalike omavalitsuste tulud, eriti mitte kõigi omavalitsuste tulud ei jõua samale tasemele nähtavasti ka 2014. aasta lõpuks. 
Kohalikud omavalitsused on praegu sundseisus. Teid hooldamata jätta pole võimalik, sest muul moel pole võimalik kindlustada elanikele liikumisvõimalusi ning ettevõtjatele ligipääsu toorainele või valmistoodangu äravedu. Nii tehakse teehoiutöid muude valdkondade – haridus, noorsootöö, sport, sotsiaalvaldkond jms – arvel ja ikkagi ebapiisavas mahus. Nõnda on ka muud teenused jäänud alarahastatuks ja kohalikke omavalitsusi süüdistatakse haldusvõimetuses. 
Praeguse teehoiu riigieelarvest rahastamise puhul võime esitada küsimuse: kui riigiorganite arvates on kohalike omavalitsuste tulude hulgas vahendid kohalike teede hoiuks olemas, siis miks ka riigieelarvest eraldatakse omavalitsustele teehoiuks raha ja miks alustati seda just pärast teeseaduse kehtestamist? Muudel juhtudel ei võta keskvalitsus ju omavalitsuste ülesannete täitmiseks lisaraha taotlemist isegi aruteluks.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on viimasel ajal ja ka täna viidanud tasandusfondi valemile, millega nagu oleks kavandatud raha kohalike teede hoiuks. See väide pole kahjuks tõene. Tasandusfondi nn "k" valem, mille alusel hakati omavalitsuste tulude ja kulude vahet tasandama, võeti kasutusele 2003. aastal. Seega pole see kuidagi seotud teeseadusega ja omavalitsuste teehoiuküsimustega, sest seadus võeti vastu neli aastat varem. Tolle mudeli puhul peetakse küll praegu – ma rõhutan, just nimelt praegu – kohalike teede olemit kohalike omavalitsuste majandusvaldkonna kulude kriteeriumiks, sest analüüside kohaselt korreleerub teede olem enim võimalike majanduskuludega. Kasutusele võeti see mudel aga 2005. aastal, varem oli kriteeriumiks hoopis rahvastiku tihedus. Ja kuidas siis rahvastiku tihedus oleks olnud seotud teehoiuga? Majandusvaldkonna kulude kriteeriumi kasutuselevõtt valemis ei näita kuidagi teehoiuks vahendite kavandamist. Ühest küljest me ju teame, et tasandusfond katab ära tulude ja kulude vahe, aga kulude arvestuse aluseks on kolmel eelnenud aastal tehtud kulutuste arvestuslik keskmine. See tähendab, aluseks pole olnud mitte vajadus, vaid võimalus, kui palju on omavalitsusel olnud raha kulutusi teha. Kaetakse see vahe, mitte vajaduse ja tegelikult kulutatu vahe. 
Ühest küljest tundub vaidlus teehoiuvahendite eraldamise üle loogiline, sest  vaidlejate mälu sõltub nende kogemustest, ajaloolisest mälust, teabest aja kohta 20 aastat tagasi. Teisalt aga tundub see absurdne, sest pooled ei usalda üksteist. Lisaks kõigele ei soovi valitsus isegi välja otsida dokumente, mis olid aluseks kohalike omavalitsuste tulude suuruse ja neile raha eraldamise viisi kindlaksmääramisel. Mõtlen sealhulgas ka 1993. aasta valitsuskomisjoni dokumente, mille alusel muudeti maksuseadusi sihiga kajastada kohalike omavalitsuste tulusid, et meile kõigile oleks üheselt selge, kuidas kohalike omavalitsuste tulubaas kujuneb. Meie oleme neid dokumente otsinud Riigiarhiivist, seal neid aga pole – väidetakse, et valitsus pole neid sinna esitanud. 
Teehoiu õiglaseks rahastamiseks on väga tähtis omada küllalt suurt mahtu teavet teede olemi, seisundi ja kasutamise kohta. Kui loodi riiklik teeregister, pandi omavalitsustele uus kohustus: koostada oma teeregister. Omavalitsustel aga polnud oma teede kohta kuigi palju informatsiooni, sest teid puudutav dokumentatsioon oli puudulik, andmeid oli võimalik saada ainult teede inventariseerimise kaudu. See oli aga kallis ning kohustusega luua teeregister ei kaasnenud jällegi omavalitsuste tulude täiendamist või inventariseerimiseks raha eraldamist. Nii ongi kohalike teede kohta andmete kogumine pikale veninud. 
Praeguseks on aga kohalikel omavalitsustel kohustus Vabariigi Valitsuse 2005. aasta määruses nr 99 nimetatud mahus andmeid edastada riiklikku teeregistrisse, seejuures muudeti riiklikku teeregistrisse kohalike teede kohta kantavate andmete loetelu ja mahtu. Neid oli nimelt rohkem, kui omavalitsused olid esialgu oma registrisse kogunud. Seega tekkis vajadus viia puuduvate andmete kogumiseks teede inventariseerimine teist korda läbi. Raha selleks pole olnud ja nii on praeguseks kujunenud situatsioon, kus kõigi omavalitsuste kohalike teede kohta ei ole meil piisavat informatsiooni, mis kajastaks kõiki teeregistris nõutavaid värskeid andmeid. Olemasolev teave teeregistris sisaldab arvatavasti vigu. 
Näiteks Haapsalu linnas on teeregistri kohaselt tänavad kitsamad kui Helme vallas. Me ei tea, millised katted on mitmelsajal kilomeetril teedel, ei tea, millise laiusega on ligi 1000 kilomeetrit teid. Me ei tea kindlalt, kas kohalikud nn kruusateed on ikka kruusateed või on need suures osas esimese iseseisvusaja jooksul ehitatud pinnaseteed, millele on Nõukogude ajal peale veetud teatud kruusakiht. Kruusateede geoloogiat uuritud pole ning dokumentatsioon nende teede kohta suures osas puudub või on puudulik.
Isegi kui teeregistris oleksid need andmed olemas, ei piisaks sellest ikkagi, sest me vajame ka värsket informatsiooni teede praeguse seisundi ja liikluse intensiivsuse kohta. Väga tähtis oleks teada ka eri teede kandevõimet ja nende geoloogiat. Kahjuks ei ole me võimelised sellist teavet ilma kohalikke teid uuesti inventariseerimata koguma. Ilma selleta ei ole aga ükskõik milline analüüs kohalike teede kuluvajaduse kohta piisavalt pädev ning seda väitsin ma ka meie analüüsi kohta, mis käsitles kohalike teede hoiu rahastamise vajadust. 
Omavalitsusliidud tegid ettepaneku viia kohalike teede inventariseerimine läbi tsentraliseeritult. Seda ühest küljest selleks, et kõigi teede kohta samaaegselt kogutav informatsioon oleks võrreldav, ja teiseks seepärast, et nii suures mahus tööde tellimine oleks kokkuvõttes kindlasti odavam kui siis, kui seda teeks iga omavalitsus eraldi.  
Meil oli ka mõte koos inventariseerimisega välja töötada infotehnoloogiline vahend, rakendus, mille abil omavalitsustel oleks võimalik kajastada kõik jooksvad teetööd ja mille kaudu oleks võimalik kõik aset leidnud muutused kanda otse riiklikku teeregistrisse ja kajastada teed ka maanteede kaardi rakendusel. Nii oleks võimalik planeerida kohalike teede hoiu maksumust igal aastal ning info oleks kättesaadav ka teehoiuga seotud riigiasutustele.  Rääkisime selles osas läbi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga ning palusime võimaldada teha need tööd riigieelarvest kohalike teede hoiuks eraldatavate summade arvel. Mitmel põhjusel see ettepanek läbi ei läinud. 
Me tegime uue ettepaneku eraldada raha nendeks töödeks riigieelarvest  väljaspool kohalike teede hoiuks kavandatavaid vahendeid.  Seda tulenevalt tõsiasjast, et riiklikku teeregistrisse esitatavate andmete saamiseks on kohalikul omavalitsusel vaja teha suuri kulutusi. Kahjuks seegi ettepanek ministeeriumis toetust ei leidnud. Samuti ei jõudnud me Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga ühisele arusaamale võimaliku infotehnoloogilise rakenduse, selle majutuse, arenduse ja tehnilise abi osas.
Uurisime ka nende tööde – nii inventariseerimise kui infotehnoloogilise vahendi loomise võimalikku maksumust. Ühe võimaliku teostaja arvestuse kohaselt kuluks selleks aasta ja vaja oleks ligikaudu üks miljon eurot, seda siis teehoiuks kavandatavast 28 miljonist eurost 2014. aastal.  Teine võimalik teostaja ei uskunud, et olemasoleva tehnika ja metoodikaga on võimalik need tööd teha ühe aasta jooksul, ning tema arvates oleks nende tööde maksumus tunduvalt suurem. Samas on aga sellel võimalikul teostajal juba loodud meie visiooniga sarnanev infotehnoloogiline rakendus omavalitsustele ja osa kohalikke omavalitsusi seda ka kasutab. See rakendus vajaks vaid funktsionaalset täiendamist teehoiu planeerimiseks, kulude arvestamiseks ning andmete automaatseks kandmiseks riiklikku teeregistrisse, samuti maanteede kaardi rakendusele. See lahendus oleks omavalitsustele odavam, lihtsam ja loogilisem, sest rakenduse majutus ja tehnilise toe küsimused on juba lahendatud ning seda kasutavad omavalitsused tasuvad ka praegu selle kasutamise ja arendamise eest. Seega oleme teeregistri küsimuse lahendamisega alles poolel teel. 
Keskvalitsus ei ole seni olnud huvitatud raha panustamisest kohalike teede kohta informatsiooni saamiseks. Valitsus väidab, et see raha peab omavalitsuste nn tulubaasis olema ja see on kohalike omavalitsuste kohustus. Samas on nad aga huvitatud saama andmeid kohalike teede ja teehoiu maksumuse kohta, sest nende arvates riigieelarvest raha eraldamiseks peaks neil olema infot tunduvalt rohkem. Me oleme sellega nõus ja arvame, et pooled võiksid raha eraldamise osas kompromissini jõuda. 
Sellised probleemid on praegu teehoiu küsimuses. Meie arvates vajavad need kiiret lahendust, sest kohalike teede seisund halveneb pidevalt ning olemasolevate vahenditega ei suuda kohalikud omavalitsused seda peatada. Me loodame väga tänase keskustelu tulemuslikkusele. Tahaksime, et selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu annaks osalejatele valdavalt ühesuguse või vähemalt sarnase arusaama tegelikest oludest nii teehoiu rahastamisel kui ka muus osas. 
Üleriigilised omavalitsusliidud ootavad Riigikogu liikmetelt arukat probleemi sisusse süvenemist ja soovi panustada täna tõstatatud küsimuste lahendamisse. Kohalike teede seisundi halvenemise peatamiseks ning elanikele ja ettevõtjatele nii vajaliku taristu piisava kvaliteedi tagamiseks on seda väga vaja. Tänan tähelepanu eest!