Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud valitsusliikmed! Mul on hea meel teile öelda, et me alustame 2013. aasta eelviimast infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 38 ja puudub 63 Riigikogu liiget.
Tänases infotunnis osalevad kaitseminister Urmas Reinsalu peaministri ülesannetes, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.
Asume küsimuste juurde. Head kolleegid, meil on eelnevalt registreeritud viis teemat. Jällegi saab iga teema kohta esitada ainult kaks kohapeal registreeritud küsimust. Ma loodan, et siis me jõuame kõik need teemad läbi arutada.

Asume esimese küsimuse juurde. Kolleeg Mailis Repsil on küsimus haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Nädala eest oli meil Riigikogu saalis võimalik kuulata üldhariduse teemadel nii teid kui ka õpetajate ja kohalike omavalitsuste esindajaid. Siis jäi väga selgelt kõlama teie seisukoht, et 1. jaanuarist üldhariduse rahastamises suuri muudatusi ei tule. Tänaseks on selge, et tegelikult arutab koalitsioon 1. jaanuarist uue rahastamissüsteemi sisseseadmist. Mul ongi teile palve, et te teavitaksite Riigikogu liikmeid, millised on need põhimõttelised muudatused, mida rakendatakse 1. jaanuarist.

Aitäh, hea küsija! Kui Riigikogu menetles kevadel põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu, siis jõuti arusaamale, et rahastamisparagrahv ehk PGS-i § 82 võiks tulla Riigikogus arutelule sügisel. Praegu on see PGS-i rahastamisparagrahvi muudatus valitsuse kooskõlastusringil. On päris selge, et enne jõuluaega see muudatus siia ei jõua, aga ma loodan, et me saame seda koos jaanuaris arutama hakata. See omakorda tähendab, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse rahastamisparagrahvi muudatused saavad jõustuda 1. septembrist 2014 või 1. jaanuarist 2015. Järelikult jaotatakse 2014. aasta kohalike omavalitsuste haridustoetus kehtiva seaduse alusel ja selles mõttes mingeid põhimõttelisi muudatusi kavas ei ole. Kehtiva seaduse järgi jaotatakse raha teile teadaolevalt õpilaste arvu alusel. Me teame, et ühtne pearaha üle Eesti riigi ei ole mõistlik, sest väiksemates kohalikes omavalitsustes on hariduskulud palju suuremad. Seetõttu on praktika olnud niisugune, et väiksemaid kohalikke omavalitsusi on püütud toetada. Põhimõte, mida haridusministeerium äsja laialisaadetud pressiteates rõhutas, on see, et 2014. aasta on üleminekuperiood. Me lähtume kahe varasema aasta rahastamistasemest, arvestades õpilaste arvu muutusi ja lisanduvat raha.

Palun, kolleeg Mailis Reps, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Teie kaks minutit said täis, enne kui te oma vastusega lõpule jõudsite. Ma tahan täpsustada, tuginedes ka sellele pressiteatele. Kas te võite välja tuua põhimõtted? Kas piir on kuni 5% või millised kõikumised rahastamises võivad järgmisel aastal üht või teist omavalitsust ja kooli tabada?

Mitmed inimesed, lähtudes oma informeerituse määrast, on levitanud üsna muret tekitavaid kuuldusi, nagu võiksid 2014. aastal kohalikes omavalitsustes õpetajate palgaks ettenähtud rahastamise määrad kukkuda kümneid protsente. Niisugused hirmud on ilmselgelt alusetud. Ma rõhutan põhiprintsiipe, sest läbirääkimised detailide üle veel käivad. Põhiprintsiibid on järgmised. See rahastamise tase õpilase kohta, mis oli aastatel 2012 ja 2013, peaks lähtealusena säilima. Teiseks, kui õpilaste arv kasvab, siis peab raha tulema juurde, kui see arv kahaneb, siis peab ka raha vähemaks jääma. Praegu on seis selline, et kahes omavalitsuses, Haapsalus ja Jõgeval, kus loodi riigigümnaasiumid, gümnaasiumitoetust ei ole ja seal on kahanemine arvestatav. Kõikides teistes omavalitsustes jääb rahastamise võimalik kahanemine, isegi siis, kui õpilaste arv oluliselt väheneb, alla 5%. Aga kokku on neid omavalitsusi, kus rahastamine kasvab, 90% kõigist omavalitsustest. Kui püüda kirjeldada üldist nihet, siis praegu on vähem raha õpetaja kohta eraldatud väiksematele kohalikele omavalitsustele, aga me tahame tugevdada väiksemate omavalitsuste põhikoolide rahastamist ja gümnaasiumide osas tugevdada suuremate keskuste rahastamist. Need on kaks poliitilist sisendit.

Palun, kolleeg Mailis Reps, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas te võite selgitada olukorda, kus kohalikus omavalitsuses on mõni üsnagi kõhnuke gümnaasium? Te ei taha öelda, et rahastamismudelis tehakse muudatusi, ütleme siis, et tehakse väikseid täpsustusi. Kas te olete arvestanud ka olukorraga, kus kohalikul omavalitsusel peab jääma aega neid ümberkorraldusi selle sama aasta sees teha? Kuivõrd seda nendes mudelites on arvestatud?

Teatavasti on jooksva aasta mudeleid kaks: kaheksa kuu mudel ja nelja kuu mudel. Me püüame lähtuda sellest, et olukord ei halveneks, võrreldes nelja kuu mudeliga. Aga päris selge on see, et väikese gümnaasiumiosaga koolid ja neid ülal pidavad kohalikud omavalitsused peavad kaugemas perspektiivis tõsiselt kaaluma selle gümnaasiumiosa otstarbekust. Riigi toetusest alla saja õpilasega gümnaasiumiosa ülalpidamiseks ei piisa. Aga gümnaasiumiosa ülalpidamise määra üle meil läbirääkimised veel käivad. Ma arvan, et on erinevaid olukordi. On väikseid gümnaasiumiosi, mille olemasolul on selged põhjendused. On koole, kus ollakse juba gümnaasiumiosa kaotamise otsusega leppinud, ja me otsime üleminekuvalemeid. Ma ei taha siin kõiki ühe vitsaga lüüa. Koole tuleb kõiki ükshaaval vaadata.

Nüüd saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud haridusminister! Te mainisite, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 on Vabariigi Valitsuse kooskõlastusringil. Mäletatavasti tuli selle aasta alguses hariduse rahastamise paragrahv põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest välja võtta, sest Riigikogus ei olnud selle toetuseks piisavalt hääli. Millest te olete võrreldes kevadise versiooniga loobunud, kui te eeldate, et Riigikogus see eelnõu seadusena vastu võetakse?

Aitäh, hea küsija! Häältega probleemi ju ei olnud, oli ajaprobleem ja soov seda asja sisulisemalt arutada. Ma arvan, et see oli õige otsus. Nii et koalitsioon selle koha pealt kõikuma ei ole löönud, küll me selle asja ükskord ära otsustame. Meil on, mida arutada. Hakkame uuel aastal peale ja küllap me jaanipäevaks hakkama saame.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Te olete rääkinud, et Eestis on väga palju koole, mis on suhteliselt tühjad, kus kubatuuri on, aga õpilasi ja õpetajaid on vähe. Kas ministeeriumil on mingisugune plaan, kuidas omavalitsustele appi minna, et n-ö ruumid ja sisu vastavusse viia, nii et saaks jätkusuutlikult hariduse andmisega tegelda?

Aitäh! Ma arvan, et appi tuleb minna eelkõige siis, kui kohalikust jõust ja mõistusest objektiivsetel põhjustel puudu jääb. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning haridusseadus sätestavad ühemõtteliselt, et üldhariduskoolide ülalpidamine, eelkõige põhikoolide ülalpidamine ja kõik sellega seonduv, ka põhikoolivõrgu kavandamine, on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Tõsi, paljudel juhtudel on see ülesanne käinud omavalitsusele üle jõu. Me teame, et praegu on Eestis kool, kuhu lähevad inimesed tööle ja mille heaks kulutatakse raha, aga kus ei õpi mitte ühtegi õpilast. Ma ei oska öelda, kas riik peaks jõuliselt sekkuma või tuleks lasta kohalikul omavalitsusel endal jõuda arusaamale, mida selle kooliga peale hakata. Aga kui vaadata kaugemas perspektiivis, siis Eestis on väljaspool suurlinnu põhikoolides umbes kaks korda rohkem pinda, kui vaja oleks. Kaks korda rohkem! On koole, kus seda pinda on üle saja ruutmeetri õpilase kohta. Ilmselgelt on vaja langetada otsuseid, kuidas edasi minna. Me oleme kavandanud struktuurifondide vahenditest toetada ka põhikoole, mitte toetada ainult gümnaasiumivõrgu korraldamist, vaid ka põhikoole, et viia olukord vajadustega kooskõlla eelkõige seal, kus põhikooli jätkusuutlikkus kaugemas perspektiivis on tagatud. Tõenäoliselt tuleb enne jaanipäeva konkreetne plaan, kuidas kohalikke omavalitsusi koolide ümberkorraldamisel toetada.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise küsimuse esitab kolleeg Urve Palo majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!

Suur aitäh! Lugupeetud minister! 28. oktoobril 2011. aastal ütles Eesti Energia finantsdirektor, et uut põlevkiviõlitehast Enefit 280 hakatakse käivitama 2012. aasta kevadel. Praegu on 2013. aasta lõpp, aga uus tehas ei tööta ikka veel. Hinnanguliselt tähendab iga kuu seisakut nelja miljonit eurot kulu kuus. Kas te kinnitate seda? Millal võiks põlevkiviõlitehas tööle hakata? Kas te peate õigeks tehnoloogiapartnerlust Outoteciga, kellelt soetati ka see katel, millega praegu on väga palju probleeme? Kas on plaanis rajada juurde kokku kolm õlitehast, nagu esialgne kava oli?

Palun esitada üks küsimus ühe minuti jooksul!

Ütlen heale küsijale meeldetuletuseks, et ma ei ole enam Eesti Energia üldkoosolek, see tuleneb Euroopa Liidu reeglitest, et põhivõrk ja tootjad peavad olema eraldatud. Aga niipalju kui ma ettevõtetelt informatsiooni olen saanud, ma seda teile jagan. Ma arvan, et see finantsdirektori lause, mida te tsiteerisite, oligi lihtsalt üks finantsdirektori lause. Ta oli liialt optimistlik käivitamisperioodi pikkuse suhtes. Me kõik oleksime tahtnud, et käivitamine oleks läinud tunduvalt kiiremini ja kõik tehnoloogia täiustamisest tulenenud uuendused koostöös Outoteciga, mis on Saksa-Soome inseneriettevõte, oleks juurutatud tunduvalt kiiremini. Nagu ettevõte mulle on teatanud, on praegune seis selline, et käivitamine kulgeb plaanipäraselt. Mõnel nädalal on seade töötanud 50%-lise võimsusega, maksimum on 85%. Millal võib öelda, et käivitamine on lõppenud ja seade töötab tavapärases töötsüklis? Loodetavasti saab seda öelda järgmisel aastal. Me peame lihtsalt oma ootusi korrigeerima, ma usun, et see on mõistlik. Oma hinnangu jätan ma andmata. See on olnud ettevõtte otsus, et tehnoloogia arendamiseks on kaasatud võimalikult palju tänapäevaseid teadmisi. Ma ei anna hinnangut, kas see oli õige või vale. Enne kui midagi niisugust öelda, on vaja põhjalikumat käsitlust.

Palun, kolleeg Urve Palo, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Eesti riik on andnud Eesti Energiale järjekindlalt investeeringuteks raha. Eelmisel aastal anti 150 miljonit eurot, sel aastal minu teada 100 miljonit eurot (te võite mind korrigeerida), selleks et rajada Narva tehas põlevkivist elektri tootmiseks. Kui aga vaadata energiamajanduse riiklikku arengukava aastast 2020 edasi, siis me näeme, et põlevkivielektrit kui sellist seal üldse kirjas ei ole, kuna selle tootmine on liiga kallis. Miks me selle tehase siis rajame?

Mis arengukava te tsiteerisite? Praegu on jõus Eesti energiamajanduse riiklik arengukava aastani 2020, mille Riigikogu on heaks kiitnud. Seal on ette nähtud, et 2020. aastani investeeritakse kahte põlevkivielektrijaama, mille võimsus on 300 megavatti. Ühe ehitus käib, teise ehitamise otsustab ettevõte järgmise aasta kevadel, nii kaua kestab see optsioon. Me koostame energiamajanduse arengukava aastani 2030 ja sealt edasi. Kindlasti tuleb energiaportfelli arengud ümber hinnata, nagu seda arengukavade puhul ikka teha tuleb. Ma võin teile öelda, et kõige konkurentsivõimelisem uus investeering on praegu investeering tahkesse kütusesse, nii nagu ka Narvas tehakse. Ühelgi teisel toorainel baseeruv tööstuslik elektri tootmise viis ei ole konkurentsivõimelisem. Kas see jääb konkurentsivõimeliseks ja milline on selle investeeringu konkurentsiväljavaade rohkem kui 30 aasta jooksul, seda me näeme tulevikus.

Palun, kolleeg Urve Palo, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Mina räägin energiamajanduse arengukavast. Täna hommikul oli just selleteemaline arutelu Riigikogu säästva energia toetusrühmas, ma soovitan ka teil sellega tutvuda. Selles arengukavas ei ole põlevkivielektrile tulevikku ette nähtud. Aga minu kolmas küsimus puudutab Eesti Energia välisinvesteeringuid, eelkõige investeeringuid Ameerika Ühendriikidesse. Võib öelda, et suure riskiga tehtud investeeringud on kui kasiinos mängimine. Ma soovin teada, millal kahjud kokku lüüakse, USA-st ära tullakse ja lisainvesteeringuid enam ei tehta. Selge on see, et USA-s põlevkivienergiat föderaalselt ei toetata ja pärast kildagaasi kasutuselevõttu on ka Ameerikas energiat pigem üle kui puudu.

Ma korrigeerin teie küsimuse sissejuhatust. Liikvel on igasuguseid arengukavasid, projekte ja ideid tuleviku energiaportfelli kohta. Eesti on astunud Rahvusvahelise Energiaagentuuri liikmeks. Ma olin ise novembris kaks päeva Pariisis ja esindasin Eestit. Seal tutvustati maailma energiaväljavaateid 20 aasta peale ette. Globaalselt on endist viisi kõige suurem elektri tootmise allikas tahke kütus (kivisüsi, põlevkivi ja miks mitte ka biomass). Selline on globaalne pilt. Loomulikult, kui meil õnnestub mingi kavalam ja parem tehnoloogia välja nuputada, siis me peaksime olema paindlikud, aga praegu sellist tehnoloogiat ei ole. Selline on seis. Ärge väga uskuge, kui üks või teine oma illusioonid paberile paneb. Meie peame lähtuma sellest, et hind oleks konkurentsivõimeline, et me ei kägistaks oma ettevõtlust ega inimesi. Varustuskindlus peab olema pikaajaliselt tagatud ja me peame keskkonnastandardeid rangemaks muutma. Ameerikasse tehtud investeeringutest rääkides pean ütlema, et te võiksite loobuda sõna "kasiino" kasutamisest. Minu arvates on kaalul Eestile olulisem asi, kui me võib-olla esmapilgul adume. See puudutab põlevkivitööstuse tulevikku maailmas. Ma arvan, et me teeksime rahvana targalt, kui püüaksime põlevkivi potentsiaali nii õlina kui ka keemiatööstuse toorainena deideologiseerida, isegi siin saalis, ükskõik, kas istutakse saali vasakul pool või siis siin keskel. Ma arvan, et see on Eesti majanduse üks potentsiaalne kasvuvõimalus. Praegu on USA-projekt eelarendusfaasis. Mulle ei ole ettevõttelt tulnud mingit sellist informatsiooni, et see ei lähe kavandatud plaani kohaselt.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Kaja Kallas!

Aitäh! Hea minister! Ma küsin selle aja kohta, kui te veel olite Eesti Energia üldkoosoleku rollis. Selle aja jooksul tegi Eesti Energia palju investeeringuid. Urve Palo juba rääkis välismaistest investeeringutest, lisaks võib mainida Estonia kaevanduse killustikukompleksi rajamist, jäätmejaama ehitamist ning puidu etteandmise süsteemi rajamist Narvas. See nimekiri on üsna pikk. Kas te peate neid riske, mida ettevõte võttis sel ajal, kui teie olite selle ettevõtte üldkoosolek, vajalikuks ja mõistlikuks?

Kindlasti. Te nimetasite praegu kolme investeeringut, mulle jäi kõrva, et te mainisite jäätmejaama rajamist. Ma arvan, et see on majanduslikult mõistlik investeering. Vaadake, mis on toimunud Tallinnas sooja hinnaga. Aga lisaks, loodusearmastajad, nagu me oleme, me peaksime minu arvates rõõmustama asjaolu üle, et prügi ei tambita enam Eestis maa sisse, vaid on mingi esmane prügi taaskasutusvõimalus, kui prügi ei ole ka võimalik kasutada suurema lisandväärtuse tootmiseks. Tegelikult on patt, et me seda 20 aastat ei teinud. Siin on olnud juttu mingitest väiksematest koostootmisjaamadest, kus on teatud riskid realiseerunud, aga need on suhteliselt marginaalsed, arvestades ettevõtte suurust ja investeerimisportfelli. Mul ei ole praegu tõesti põhjust arvata ühe või teise investeeringu puhul, et mingisugused märkimisväärsed riskid on realiseerunud nii, et meil tuleks rääkida kahjudest.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Samal ajal kui Eesti Energias said alguse kõne all olevad suured investeeringud – ma mõtlen siin õlitehast, uut elektrijaama ja väiksemaid asju välismaal –, tegi Eesti Energia tõhusat tööd. Aasta aega töötas ta selle kallal, et minna börsile. Reformierakonna vastuseisu tõttu Eesti Energiat sel hetkel börsile ei viidud. Kas te olete mõelnud selle peale, milline võiks praegu olla selles valguses, millises seisus need investeeringud on, Eesti Energia aktsia hind? Mina olen selle peale mõelnud. Kas te julgete seda välja öelda, kui te olete sellele mõelnud? Kas see aktsia oleks üleval või all, vee all või vee peal?

Ma arvan, et õige vastuse sellele küsimusele saate siis, kui te analüüsite enam-vähem samasuguse profiiliga Kesk-Euroopa energiaettevõtete aktsiaid teistel börsidel. Ma pean silmas energiaettevõtteid Poolas, Tšehhis ja veel mitmes riigis, ma ei räägi nendest energiaettevõtetest, kes on lääne börsidel. Me peame hindama ettevõtte profiili ja tegevussuundi. Üldiselt on energiaettevõtted investoritele praegu üsna atraktiivsed. Kui me Eesti Energia börsile minekut 2010. aastal arutasime, siis tegime tegelikult valitsuse ühise otsuse. Küsimuse all oli, kuidas finantseerida erinevaid investeerimisprogramme. Ma arvan, et oleks võinud teha ka teise otsuse, lihtsalt majanduskeskkond oleks siis olnud teine. Võib-olla suuremad makromajanduslikud mõjud oleksid olnud Eesti majandusele kasulikumad, ettevõte oleks kindlasti palju läbipaistvam kui praeguse aktsionäride struktuuriga. Aga ma arvan, et otsuse tegemisel lähtuti ettevaatlikkusest. See oli valitsuses ühiselt tehtud otsus.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Yana Toomilt haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Palun!

Ma tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse alusel ei maksta õppetoetust juhul, kui perekonna eelmise aasta sissetulek ületas kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku määra. Eelmise aasta tuludeklaratsiooni alusel perekonna sissetuleku arvestamine ei anna aga õrna aimugi, kas uuel aastal on pere sissetulek sama või kas seda üldse on. Mida te plaanite teha, et vajaduspõhise õppetoetuse määramise aluseks oleksid adekvaatsed, tudengi igapäevast toimetulekut kirjeldavad andmed?

Aitäh! Teatavasti on selleks, et hinnata tudengi ja tema perekonna majanduslikku seisu, vaja andmeid. Loomulikult ei saa me andmeid tuleviku ega käesoleva hetke kohta, me saame andmeid alati tagasivaatavalt. Toetuste süsteemi välja töötades oli vaja valida, missugune periood aluseks võtta. Miks me võtsime aluseks eelmise majandusaasta? Sellel on kaks põhjust. Esiteks, niisugused andmed on riiklikult olemas ja lisaandmeid ei ole vaja koguda. Sellisel juhul jääb toetusteks ka palju rohkem raha, sest kui hakata lisaandmeid koguma, siis tuleb selleks palgata inimesed ja seetõttu läheb teatud hulk potentsiaalsest toetusrahast kaotsi. See on üks põhjus. Teine põhjus on see, et kui me loome niisuguse süsteemi, mis võtab aluseks kas eelmise kuu või nädala andmed – ma ei tea, mida te silmas pidasite –, siis on neid andmeid äärmiselt keeruline kontrollida. Loomulikult võib perekonna majanduslik olukord muutuda ühe aasta jooksul, aga see võib muutuda ka ühe kuu jooksul, see võib muutuda isegi ühe nädala jooksul. Sellepärast on ülikoolidele jäetud väike puhver, et niisuguseid erandeid käsitleda. Seda esiteks. Teiseks tuleb silmas pidada, et majanduse olukord võib minna paremaks ja võib minna halvemaks, keskmisena on tingimused kõikidele ühesugused.

Palun, kolleeg Yana Toom, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Vajaduspõhise õppetoetuse taotlemisel loetakse üliõpilase perekonnaliikmeteks kuni 24-aastase üliõpilase bioloogilised vanemad, alaealised õed, vennad, poolõed ja -vennad. Toimetulekutoetuse määramise aluseks on aga tuluallikaid ühiselt kasutav leibkond, näiteks kasuvanemad, mitte bioloogilised vanemad, kui vanemad elavad lahus. Miks otsustati vajaduspõhise õppetoetuse määramisel aluseks võtta bioloogilised vanemad, mitte ühiselt majandav leibkond?

Tõepoolest, võimalik on aluseks võtta leibkond ehk hinnata leibkonnapõhiselt või teha seda perekonnapõhiselt. See valik on tõepoolest poliitiline, kui nii võib öelda, ehkki loodetavasti mitte erakonnapoliitiline, vaid üldpoliitiline. Kui võtta aluseks perekond, siis on sissetulekuid võimalik lihtsamini tuvastada ja nende andmetega on raske manipuleerida. Samal ajal on leibkond pehmemalt määratletud. Leibkonna tegeliku koosseisu kindlakstegemiseks ei ole muud võimalust, kui tuleb seda leibkonda külastada ja vaadata, kas see leibkond ka tegelikult olemas on või eksisteerib ta vaid n-ö paberil. Tuleb arvestada, et Eestis on elukoha registreerimise kord üsna lõtv ja eri põhjustel võib ennast aasta jooksul kas või sada korda ümber registreerida, sõltuvalt sellest, kas vajatakse tasuta ühistransporti Tallinnas, õppetoetust Tartus või toimetulekutoetust mõnes kolmandas omavalitsuses. Need on need asjaolud, miks me otsustasime perekonna kasuks. Me oleme veendunud, et see määratlus on funktsionaalsem ja võimaldab jagada abivajajatele suurema toetussumma.

Palun, kolleeg Yana Toom, teine täpsustav küsimus!

Proua eesistuja! Hea minister! Te panite praegu oma sõnavõtuga suure küsimärgi alla kogu meie sotsiaalsüsteemi. Aga see selleks. Vajaduspõhise õppetoetuse määramisel tuginetakse eeldusele, et vanemad toetavad oma üliõpilasest last kuni selle 24. eluaastani. Seletuskirjas seisab, et rahvastikuregistri andmetes on iga laps vanematega seotud. Võib olla ka juhtumeid, kus vanemad on lahutatud, aga registri andmete põhjal on vanemad siiski tuvastatavad ja me eeldame, et nad mõlemad oma last toetavad. Aga samas, perekonnaseaduse peatükis "Põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus" on selgelt kirjas, et last tuleb toetada – ükskõik millist last – kuni tema 18. eluaastani, aga kui ta õpib gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, siis 21. eluaastani. Millele me siis tugineme, eeldades, et vanemad oma üliõpilasest last nii pikalt toetavad, kui näiteks kohus määrab alimente vaid kuni lapse 18-aastaseks saamiseni?

Aitäh, hea küsija! Me võime muidugi ette kujutada, et me elame maailmas, kus ainukesed kohustused tulenevad seadusest. Aga ometigi olen ma veendunud, et mitte ainult mina, vaid ka kõik teised siin saalis viibijad on oma üliõpilastest lapsi kas toetanud või valmis toetama kuni nende õpingute lõpuni, vastavalt majanduslikele võimalustele muidugi. Kui te tõepoolest peate vajalikuks, et see kohustus tuleks sätestada seaduses, siis võib niisuguse seaduseelnõu algatada ja seda Riigikogus menetleda.

Asume kohapeal registreeritud küsimuste juurde. Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea minister! Me teame, et kui me vajaduspõhise õppetoetuse süsteemi välja töötasime ja seda rakendama hakkasime, siis me eeldasime, et õpilasi, kes seda toetust küsivad, on palju rohkem, kui tegelikult selle toetuse taotlejaid oli. Kas te olete mõelnud lisameetmetele või -tegevustele, mille abil kutsuda neid üliõpilasi, kes peaksid vajaduspõhist õppetoetust saama, seda taotlema?

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, meie esialgne hinnang oli, et sellist toetust võiks taotleda ja ka saada umbes 39% üliõpilastest. Tegelik olukord oli selline, et taotlust hakkas esitama umbes 33% üliõpilastest, aga selle protseduuri käigus osa neist eri põhjustel loobus. Lõpuks sai õppetoetust 2270 isikut ehk ainult 16% üliõpilastest. Pärast tulemuste selgumist me korraldasime uuringu, mille võiks kokku võtta järgmiselt. Ilmselt ei saanud mitte kõik üliõpilased, kellel oleks olnud õigus seda toetust saada, vajalikku informatsiooni. Eriti käib see magistriõppes olevate üliõpilaste kohta, kes ei tajunud, et ka nemad on sisseastujad, samuti nagu bakalaureuseõppesse astujad. See on üks põhjus. Teine põhjus võib olla selles, et taotluskeskkond mingil põhjusel heidutas inimesi. Me saime kontrollida paljude nende inimeste andmeid, kes jätsid taotluse esitamise pooleli. Suur hulk nendest oleks seda toetust saanud, kui nad oleksid taotluse esitanud. Meil on kavas uue õppeaasta alguses korraldada kampaania. Lisaks on Riigikogu menetluses teie fraktsiooni algatatud eelnõu, kuhu me ühiselt oleme valmis tegema täiendusi, et üksikud ebakohad kõrvaldada ja loodetavasti saavutada see tase, kuhu me hinnangu põhjal peaksime jõudma: vajaduspõhist toetust peaks saama iga kolmas üliõpilane.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, kui 33% üliõpilastest alustasid taotlemist ja ainult 16% neist seda toetust said, siis tõenäoliselt on siin mitu põhjust. See toetus on neile küll vajalik, aga nendel tingimustel nad seda ei saa. Kas teile ei tundu, et see sõna "vajaduspõhine" väga hästi ei toimi, kui aluseks on eelmise aasta tuludeklaratsioon? Võin öelda, et kuigi ma ei ole väga rahul vajaduspõhiste peretoetuste süsteemiga, on see siiski parem, sest seal on võetud aluseks ikkagi eelnevate kuude sissetulek. Vaadake, mõnel inimesel võis aasta tagasi tõepoolest olla vajadus toetuse järele, aga nüüdseks on olukord muutunud, kuid eelmise aasta andmete põhjal nad seda toetust siiski saavad. See ei ole ju tegelikult vajaduspõhine toetus. Kas te ei plaani muuta seda alust, milleks on eelmise aasta tuludeklaratsiooni andmed?

Veel kord ütlen, et te nõuate tegelikult üsna võimsa täiendava bürokraatia sisseseadmist. Ma ei toeta seda ettepanekut sel lihtsal põhjusel, et ega ükski asi ei ole tasuta. Üleminek toetuse aastapõhiselt arvestamiselt kuupõhisele arvestamisele muudaks toetuse saajate hulka hinnanguliselt alla 10%. Jah, see 10% jääb ühel aastal hammasrataste vahele, aga teisel aastal võib nende materiaalne olukord paraneda, kuid nad siiski saavad seda toetust. Kulutada selle arvestuse peale oluline hulk toetuseks minevast rahast ei ole meie hinnangul otstarbekas. Ma olen sellele küsimusele juba ka nagu vastanud. Võib-olla on mõistlik mõni aasta vaadata, milliseks kujuneb praktika, ja tulla selle teema juurde tagasi siis, kui saab teha konkreetseid analüüse, kui paljud ikkagi hammasrataste vahele jäid ja kelle olukord on kardinaalselt muutunud. Nagu ma juba rõhutasin, teatud puhver on kõrgkoolidel olemas, see loodetavasti tasandab suuremad ebakõlad, ja kui ei tasanda, siis tuleme selle juurde tagasi. Praegu on see lihtsalt spekulatiivne ettepanek. Haridusministeerium on pärast mitmeid uuringuid, mida osalt tehti Riigikogu liikmete initsiatiivil, endiselt seisukohal, et see ei ole mõistlik. Mõistlik on jätkata väikese bürokraatia ja automaatse süsteemiga.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Kalev Kotkaselt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!

Tänan, proua eesistuja! Austatud majandusminister! Valitsuskabinet on teinud põhimõttelise otsuse korraldada parvlaevaliiklust alates 2016. aastast nii, et laevad kuuluvad riigile ja operaator leitakse konkursi korras. Selle ajani on aega kaks aastat ja kaks nädalat. Kas selle ajaga jõuab ette valmistada ja läbi viia riigihanke nelja uue parvlaeva projekteerimiseks ja ehitamiseks ning ette valmistada ja läbi viia riigihanke nende laevade jaoks operaatori leidmiseks, kui neid laevu veel olemaski ei ole?

Aitäh! Praegune opereerimisleping kehtib 2016. aasta 1. oktoobrini. Te olete ka varem maininud seda aasta alguse tähtaega, aga õige tähtajani jääb siis veel kümme kuud. Praegu valmistab Tallinna Sadam ette avalikku konkurssi, kusjuures mitte ainult laevade projekteerimiseks ja ehitamiseks, vaid ühe võimalusena nähakse seal ette ka laevade ostmine. Milline on see ajagraafik, mille alusel valmistatakse ette 2016. aasta järgset operaatorikonkurssi, sellest saab detailsemalt rääkida siis, kui meil on konkursi tulemused laua peal. Üldiselt, kui me vaatame senist kolme uue laeva ehitamist, siis see on võtnud 2,5–3,5 aastat. Praegu veel aega on. Aga ma arvan, et me teame palju konkreetsemalt, milline on koostöö järgmise kahe või kolme aasta jooksul, siis, kui meil on selle konkursi tulemused olemas. Me loodame neid saada järgmise aasta esimesel poolel.

Palun, kolleeg Kalev Kotkas, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Kui me aasta pärast leiame ennast olukorrast, kus ainukesed turul saada olevad sobivad laevad tuleb siiski soetada praeguselt operaatorilt, siis kuidas te hindate riigi positsiooni selles olukorras? Kes kellele hinda dikteerib?

Ausalt öeldes ei saanud ma selle küsimuse algusest aru, aga püüan vastata, niipalju kui ma oskan. Uute laevade omanikud ei ole operaatorid, omanikud on hoopis teised isikud. Nad saavad osaleda Tallinna Sadama korraldataval avalikul konkursil. Kas nad seda teevad või mitte, on minul väga raske öelda. Ma võin kinnitada, et olemasoleva kolme uue laeva omanikud on riigile juba varem vihjanud, et nad on valmis neid laevu riigile müüma. Kas nende tahe on endine? Ma arvan, et sellest saab rääkida siis, kui avalik konkurss on välja kuulutatud ja me näeme omanike otsust.

Palun, kolleeg Kalev Kotkas, teine täpsustav küsimus!

Tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Kas te ka Vormsi, Kihnu ja Ruhnuga ühenduse pidamisel plaanite kasutada samasugust skeemi, et laevad kuuluvad riigile, operaator aga leitakse konkursi korras?

Mitte ainult teie nimetatud, vaid kõigi väikesaarte tarvis on meil laevaehitusprogramm. Riik ehitab sobivalt disainitud laevad, arvestades nii auto- kui ka reisijaveo nõudlust, jääklassi, süvist. Laevad kuuluvad riigile ja riik otsib avaliku konkursi teel operaatoreid. See hakkab nii olema ka Kihnu ja Vormsi puhul, millega ühendust pidavaid laevu praegu riigi tellimusel ehitatakse.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Täpselt aasta tagasi arutati siin saalis 2013. aasta riigieelarvet. Poliitiliste kompromisside tulemusena otsustati teha sihtotstarbeline eraldis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelarve real parvlaevaliikluse tihendamiseks Heltermaa–Rohuküla ja Kuivastu–Virtsu vahel 2013. aasta augustist oktoobrini. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei ole siiamaani seda otsust täitnud. Miks?

See ei vasta absoluutselt tõele, härra Laanet. Majandusministeerium on selle otsuse täitnud täielikult ja rohkemgi veel. See 600 000 eurot eraldati kõigi Riigikogu fraktsioonide ühisel otsusel, et vähendada tol ajal planeeritud hinnakorrektsiooni ehk hinnatõusu. Selle otsuse tõttu tõusis tariif tunduvalt vähem, kui majanduslik olukord ette oleks näinud. See oli Riigikogu otsus ja me oleme selle täielikult ellu viinud. Informatsiooniks ütlen eelkõige teistele Riigikogu liikmetele, kuna ma usun, et teie teate detaile, et parvlaevaühendust Saaremaa ja Hiiumaaga finantseeritakse kahest allikast: riigieelarve dotatsioon ja piletitulu. Piletitulu prognoositakse igal aastal, lähtudes reisijate arvu kasvust. Kui reisijaid on millegipärast rohkem, siis piletitulu laekub riigile ja riik saab sellest tulenevalt teha vajalikke otsuseid. Ei ole kohustust, et rohkem laekuv piletitulu tuleks kellelegi anda, nii et see jääb riigile ja riik saab teha plaane selle ühenduse kohta järgmistel aastatel.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Ma palun vabandust, aga ma ei ole päris hästi suutnud selgeks saada, milleks seda janti vaja on. Süsteem töötab ja minu arvates päris normaalselt. Milleks on riigile neid laevu vaja? Kas see on kliendi või riigi huvides? Kas praegu toimib asi majanduslikus mõttes halvasti? Muudab see laevade ost majanduspildi heaks või muutub midagi klientidele, kes nende laevadega sõidavad, või muutub midagi riigile või laevakaptenitele tõsiselt paremaks?

Aitäh! Muide, ma olen teiega nõus. Tegelikult on teenuse kvaliteet märkimisväärselt paranenud. Ma kiidan Saaremaa Laevakompaniid, Väinamere Liine. Ma kiidan neid investoreid, kes on investeerinud uutesse laevadesse, ma kiidan Vjatšeslav Leedot isiklikult. Ma kiidan ka majandusministeeriumi. Tegelikult on see kvaliteet tõesti suurepärane, me oleme selle ühise tööga saavutanud. Aga nüüd tekib järgmine probleem: kes selle kõik kinni maksab? Kui te olete nõus sellega, et dotatsioonid kasvavad õpetajate palga, pensionide, lapsetoetuste ja kõige muu arvel üsna märkimisväärselt, siis tõenäoliselt ei ole meil vaja mitte midagi teha ja me võime jätkata sellise traditsiooniga, et me korraldame konkursse, kuigi tegelikke konkursse ei ole. Majandusministeerium on analüüsi tulemusel jõudnud seisukohale, et laevade kapitalikulud on praegu märkimisväärselt suuremad kui siis, kui riik investeeriks laevadesse ja infrastruktuuri. Siin ongi see konks. Kui riik ei investeeri neisse laevadesse, siis ma ennustan, et 2016. aastal toimub konkurss nagu ikka, aga kahjuks see summa, mis tuleb siia eelarve kinnitamisel, meeldib ainult ühele inimesele, mitte ülejäänud 1 300 000 inimesele. See on see probleem. Lahenduse otsimist ei maksa kindlasti vaadata olemasoleva teenuse kriitikana. See teenus on märkimisväärselt hea. Minult on isegi mõned välismaalastest tuttavad küsinud, miks me oleme Saaremaa ja Hiiumaaga ühenduse pidamisel juba kommunismi kehtestanud. Niimoodi on küsitud, teenus on lausa nii hea. Aga me teame, mis hakkab juhtuma 2016. aasta oktoobrist, kui me siin samme ei astu.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Priit Toobalilt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Möödunud neljapäeval sai valitsuskabinet Estonian Airi juhtidelt kinnituse, et 2012. aasta jäähoki MM-ile kulutas lennufirma eelmine juhtkond kokku 200 000 eurot. Mõnda aega varem olite teie Eesti Päevalehe ajakirjanikule ühes intervjuus öelnud, et Estonian Air kulutas jäähoki MM-ile 100 000 eurot. Miks te väitsite avalikkusele, et see summa oli poole võrra väiksem? Kas te tegite seda teadlikult või te tõesti ei teadnud, kui palju Estonian Air 2012. aastal jäähoki MM-ile kulutas?

Aitäh veel kord selle küsimuse tõstatamise eest! See teema on väga aktuaalne. Tegeliku summa saaksite teada siis, kui te loeksite väga täpselt ettevõtte pressiteadet. Avalikkuse palvel on ettevõte teinud väga põhjaliku pressiteate, tutvustamaks lennuettevõtte turundusstrateegiat ja reklaamiprojekte. Tegelik jäähoki MM-i reklaamikulude summa on 90 000 eurot. Nii et katsuge nüüd oma ajusse panna veel kolmas arv – 90 000 eurot. Tõsi küll, lisaks sellele 90 000 eurole olid ettevõttel turundustegevused Eestis ja mujal 110 000 euro eest. Nii on öeldud ettevõtte ametlikus pressiteates. Mul ei ole mingit põhjust arvata, et ettevõte ei räägi tõtt. Tal ei ole mingit põhjust midagi varjata. Teine asi, nende reklaamikulude osakaal tollel ajal oli 10–15%. Avalikkuses on räägitud palju suuremast osakaalust, lausa poolest. Kui me aga tahame faktidest rääkida, siis faktid on sellised. Lugege selle ettevõtte eelmisel neljapäeval avaldatud pressiteadet, mis annab üsna detailse ülevaate nende reklaamitegevuse lähtekohtadest.

Palun, kolleeg Priit Toobal, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma tsiteerin Estonian Airi pressiesindaja sõnu: "Seejuures kulus 90 000 eurot jäähoki logo kasutamise litsentsitasule, mis andis lennufirmale õiguse spordivõistluse kaudu endale reklaami teha. Ülejäänud raha, kokku 110 000 eurot, kulus reklaamile endale, näiteks hokiväljaku piiretele paigutatud logodele, ühe lennuki Hockey Bird värvidesse värvimisele ning hokiüritustel osalemisele." See raha ei kulunud mitte millelegi muule kui sellelesamale MM-ile. 110 000 + 90 000 = 200 000 eurot. Nii loen mina siit välja. Aga küsimus on mul selline. Ma tean, et te olete tuliselt vastu seisnud sellele, kuidas Tallinna Sadam on tahtnud toetada Eesti sporti ehk olümpiakomiteed. Ma ei ole kuulnud teie seisukohta, mida te arvate sellest, kuidas Estonian Air jäähoki MM-i spondeeris. Mida te arvate sellest 200 000 eurost? Kuidas te sellesse summasse suhtute? Kas see oli teie meelest piisav või oli see võib-olla liiga väike summa?

Huvitav, te loete ju igal hommikul lausa luubiga lehti, aga te ei ole lugenud hästi põhjalikku intervjuud, mille ma andsin Eesti Päevalehele. Ütlen veel kord, et Tallinna Sadama huvide konflikt (see on ju väga põhimõtteline huvide konflikt, see ei ole välja mõeldud) ja Estonian Airi reklaamitegevus ei ole absoluutselt võrreldavad. Ma ei kahtle, et Estonian Airi tolleaegne juhtkond tegi professionaalse valiku, otsustades, kas ja millise meetodiga ühel või teisel turul ja ühele või teisele kliendile ennast reklaamida. Iseküsimus on see, et kui strateegia on olnud lünklik ja finantstulemused kehvakesed, siis võib kritiseerida igat kulu, ka Delfi bännerit või mis iganes reklaami, mida on tehtud kas Eestis, Saksamaal, Rootsis või Leedus, kus iganes. Igat kulu võib kritiseerida, kui strateegia on olnud lünklik. Tõele au andes tuleb öelda, et ainuke asi, mida Estonian Air selle strateegiaga saavutas ja mille tõttu me peaksime hindama ka seda perioodi natukene võib-olla teisest vaatevinklist, oli reisijate arvu märkimisväärne kasv. Makromajanduslikult, Eesti majandusele tervikuna oli selle mõju positiivne. Aga see ei tähenda, et ettevõte ei pea olema kasumlik ega otsima kasumi teenimiseks võimalusi.

Palun, kolleeg Priit Toobal, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! See ei ole mitte teine täpsustav küsimus, vaid ma tulen tagasi oma esimese küsimuse juurde, millele te ei vastanud, vaid süüdistasite mind asja valesti mõistmises ja valetamises. Ma lugesin teile ette, kuidas Estonian Air on ise nende 200 000 euro kasutamist kommenteerinud. Ma kordan veel kord, et teie väitel on kulutatud 100 000 eurot, Estonian Air aga on öelnud, et kulutati 200 000 eurot. Kui teie ütlesite Eesti Päevalehele antud intervjuus, et kulutati 100 000 eurot, kas te siis teadlikult valetasite või te ei teadnud tõde?

Ajakirjanik küsis minu käest, kui palju maksis Estonian Air Soome jäähokiliidule, analoogselt sellega, nagu sadam maksis olümpiakomiteele. Soome jäähokiliidule ei maksnud Estonian Air midagi. Estonian Air maksis selleks, et reklaamida ennast rahvusvahelisel spordivõistlusel, 90 000 eurot Rahvusvahelisele Jäähoki Föderatsioonile, saades selle raha eest võimaluse reklaamida end mitmetel toodetel. Lisaks sellele tegi Estonian Air selle spordiüritusega seotud iseseisvat turundustegevust 110 000 euro eest. Ma loodan, et minu vastus oli teile arusaadav.

Kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin üldisemat laadi küsimuse. Nagu teada, on paljud Eesti firmad läinud väliskapitali kätte ja väliskapitalil ei ole suurt huvi Eesti sporti toetada. Eesti spordis on praegu suur rahapuudus. Kas riigifirmad võiksid Eesti sporti toetada või olete teie sellele põhimõtteliselt vastu?

Eesti Vabariigi seadus ütleb, et riigile kuuluvad äriühingud võivad sponsorlusega tegelda ainult ettevõtte äri- ja finantseesmärkide saavutamiseks. Järelikult, kui ettevõte leiab, et tema äri- ja finantseesmärkide saavutamiseks on mõistlik teha sponsorluskoostööd olümpiakomitee, spordialaliitude või kultuuriorganisatsioonidega, siis on see loomulikult lubatud. Probleem on selles, et ükskõik mida ja kuidas Eesti riigile kuuluv äriühing toetab, sponsorlus peab toetama ettevõtte ärieesmärke. Loomulikult peavad otsused olema läbipaistvad ja välditud peab olema olemuslik huvide konflikt.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Minu arvates on vale ja ka halenaljakas, et nii suure ja tähtsa ministeeriumi esimene mees, minister, tegeleb juba viimased kaks kuud iga päev sellega, kuidas riigiettevõtted sporti rahastavad. Sellega on ju Eesti Vabariigis tegeldud 20 ja enam aastat, minu arvates on siin kõik põhimõtteliselt õigesti. Nüansid on ju seaduses paika pandud. Mis te arvate, kuidas on niimoodi kujunenud, et te peate iga päev nendele küsimustele vastama? Kes selles süüdi on?

Praegu olete süüdi teie, sest teie esitasite ju küsimuse. Muide, seda teemat käsitlen ma praegu siin saalis esimest korda. Ma olen väga tänulik, et see teema tõstatati. Minu arvates tuleks sellest rääkida täpselt nii, nagu asjad tegelikult on. Meil ei ole riigiettevõtteid, meil on riigile kuuluvad äriühingud. Te olete ise seadustega kehtestanud minu arvates väga õiged eesmärgid ja neid tuleb silmas pidada.

Head kolleegid! Meil on küll veel natuke aega, aga me peame kõiki võrdselt kohtlema. Kaks kohapeal registreeritud küsimust on esitatud.

Kui on soovi, siis nüüd saab esitada küsimusi ükskõik kellele kohal viibivatest ministritest. Alustab kolleeg Tiina Lokk-Tramberg. Öelge, palun, kellele te soovite küsimuse esitada!

Aitäh, hea eesistuja! Ma soovin esitada küsimuse härra Partsile. Küsimus on sponsorluse kohta. Ma olen juba mitu korda tähele pannud, et te räägite firmade sponsorlusest ainult kui ärihuvisid edendavast ja kontaktide arvu suurendavast aktsioonist. Aga see on ainult üks ja ühekülgne sponsorluse käsitlus. Kas te ei pea üldse silmas näiteks mainesponsorlust? Ma toon ühe näite. E-Betoonelement võiks teie käsitlust arvestades spondeerida ainult neid firmasid või üritusi, mis on seotud betooniga. Näiteks kas või PÖFF-i spondeerimine tema äri nagu mitte kuidagi ju ei edenda.

Aitäh selle küsimuse eest! Te olete tõenäoliselt minust natukene valesti aru saanud. Firma äri- ja finantseesmärgid on kindlasti laiemad, nende hulka kuulub maineküsimus, miks mitte ka sotsiaalne panustamine. Aga kõik see peab kindlasti kokku minema ettevõtte üldise strateegia loogikaga. Siin on palju rahvusvahelist head praktikat. OECD on koostanud soovitusi riigile kuuluvate äriühingute jaoks, aga ka eraäriühingute jaoks. Ma olen silmas pidanud just seda laiemat käsitlust. Aga ükskõik, milline see käsitlus on, on täiesti selge, et sponsor võtab vastutuse ja tuleks eeldada, et huvide konflikt on välistatud. Spondeerimine ei ole lihtsalt heategevus, raha ülekandmine, vaid sponsor võtab vastutuse, mida saab kanda ainult siis, kui olemuslikku huvide konflikti pole.

Viimase küsimuse esitab kolleeg Kalvi Kõva. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Minu küsimus on kaitseminister Urmas Reinsalule, kes on täna küll peaministri ülesannetes. Me teame, et lõppeva aasta eelarves on Kaitseministeeriumi real ka mõned sellised objektid, mis ei kuulu Kaitseministeeriumile, aga mida rahastati Kaitseministeeriumi eelarvest. Näiteks olid ette nähtud summad Rõuge vallas paikneva Nursi külakeskuse maja katuse remondi jaoks. Aitäh teile! Missugused objektid on tuleva aasta eelarves nende ridade taha peidetud?

Aitäh! Peidetud ei ole midagi, see leiab aset vastavalt tsiviil-militaarkoostöö põhimõtetele. Kindlasti ei toimu see mitte suvaotsuste alusel, vaid selle põhjal, kuidas on Kaitseministeeriumil võimalik riigikaitse-eesmärke koostöös kohalike kogukondadega paremini ellu viia. Need otsused on tehtud kahepoolse koostöö parandamiseks ja põhinevad selgel lepingul, lähtudes eelarve summadest. Mis puudutab konkreetseid lepinguid, millega praegu töötatakse, siis võib öelda, et eelarve eraldised on üldmahus ette nähtud. Ma lasen ministeeriumi ametnikel esitada sellest Riigikogu liikmele ülevaate.

Suur tänu, härra minister! Meie aeg hakkab läbi saama. Head kolleegid, suur tänu teile küsimuste esitamise eest! Suur tänu valitsusliikmetele vastamise eest! Infotund on lõppenud.