Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu VI istungjärgu kümnenda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Kalle Laanet!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Mul on üheksa Riigikogu liikme nimel au anda üle arupärimine rahandusminister Jürgen Ligile. Arupärimine puudutab jälle parvlaevaliikluse tulevikku. Me oleme ikkagi veel olukorras, kus Vabariigi Valitsuse istungi materjalid on nii salajased, et Riigikogu liikmetel ei ole õigus nendega tutvuda. Meie ainukene võimalus saada informatsiooni on esitada arupärimine. Arupärimises on viis küsimust.
Me soovime teada, kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on pöördunud Rahandusministeeriumi poole, et arutada Eesti riigile nelja uue parvlaeva soetamise rahastamist, ning kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi pakutud parvlaevade soetamise skeem ei lähe riigiabi põhimõtete alla. Me küsime ministrilt, kuidas tema arvates tagab AS Tallinna Sadam avatud turumajanduse tingimustes sellele projektile asjaomase sektori keskmise aastase tasuvuse. Meid huvitab, kas riigihanke korraldamine nelja uue laeva projekteerimiseks, ehitamiseks ja liinile saatmiseks 1. jaanuaril 2016 pole lootusetult hilinenud. Meie viimane küsimus puudutab parlamendi eelmise aasta sihtotstarbelist eraldist parvlaevaliikluse tihendamise jaoks ehk 600 000 eurot, mida ei ole siiani eraldatud. Kuidas hindab seda rahandusminister? Aitäh!

Aitäh! Rohkem eelnõusid ega arupärimisi üle anda ei soovita. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees selle adressaadile viivitamatult.
Läheme teadete juurde. Kolmapäeval, s.a 4. detsembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja rahandusminister Jürgen Ligi.
Head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 74 ja puudub 27 Riigikogu liiget.

Esimesena on päevakorras olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Üldhariduse jätkusuutlikkus" arutelu. Head kolleegid, ma palun olla natuke vaiksemalt! Ma tutvustan teile olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamise korda. Kõigepealt saab sõna haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, kelle ettekanne kestab kuni 20 minutit. Seejärel on Eesti Haridustöötajate Liidu juhatuse liikme Kaja Landi ettekanne, mis kestab kuni 15 minutit, ja järgneb Eesti Maaomavalitsuste Liidu aseesimehe Vello Jõgisoo ettekanne, mis kestab kuni 15 minutit. Ja viimane on Eesti Keskerakonna fraktsiooni aseesimehe Mailis Repsi ettekanne, mis kestab samuti kuni 15 minutit. Riigikogu liige võib esitada ettekandjatele kaks suulist küsimust, kõigi peale kokku kaks suulist küsimust. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised.
Asume esimese päevakorrapunkti juurde. Algab olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Üldhariduse jätkusuutlikkus" arutelu. Ma palun ettekandeks kõnetooli haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Alustuseks ma tänan Keskerakonda selle teema tõstatamise eest olulise tähtsusega riikliku küsimusena!
On juhtunud niimoodi, et täna, 3. detsembril, kahe tunni pärast, tehakse maailma 65 riigi pealinnades teatavaks rahvusvahelise haridusuuringu PISA tulemused. See juba aastast 2000 korraldatav uuring selgitab välja põhikoolilõpetajate, täpsemalt, 15-aastaste koolilaste teadmisi matemaatikas ja loodusteadustes ning nende lugemisoskust. Varasematel aastatel oleme kogenud, et Eesti õpilastel on rahvusvahelises võrdluses hästi läinud. Tõsi, on riike, sh meie lähiriike, eelkõige Põhjamaid, kellel on läinud veel paremini. See tähendab, et meil on, mille poole püüda. Loodan väga, et kahe tunni pärast tulevad uudised on Eesti koolidele, õpetajatele ja õpilastele positiivsed. Usun, et see töö, mis on tehtud Eesti koolides, on andnud hea tulemuse ja väärib tunnustust.
Nüüd aga räägin veidi kaugemas perspektiivis, tulevikku silmas pidades. Rääkides üldhariduse jätkusuutlikkusest, piirdun ma siiski põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kaetuga, jättes alushariduse teemaks, mille juurde võib Riigikogu olulise tähtsusega riikliku küsimusena mõni aeg hiljem tagasi pöörduda. Seda selleks, et vääriliselt hinnata alushariduse tähendust kogu haridushoone püstitamisel.
Millel baseerub hariduse jätkusuutlikkus? Hariduskorraldusel, õpetajaskonnal, hariduse riistvaral ehk taristul ja koolivõrgul ning tarkvaral ehk vaimsel taristul – õpikutel, töövihikutel, metoodilistel juhenditel, programmidel, õppekavadel ja paljul-paljul muul – ning lõpuks, last but not least, rahastamisel. Lubage mul selles võtmes lühidalt peatuda sellel, kus me oleme ja kuhu edasi liigume.
Eesti hariduskorraldus on väga pikkade traditsioonidega. Esimesed koolid Eestis alustasid enam kui 700 aastat tagasi. Kõigile meile on teada, mida Forselius rahvakoolide asutamiseks tegi, nagu ka kahe eesti koolipoisi lugu, kelle ta üle Läänemere kuninga ette viis. Sellest ajast alates võikski tegelikult rehkendada eesti rahva koolihariduse algust. Praegune hariduskorraldus sai oma vundamendi veidi hiljem. 1992. aasta 23. märtsil võeti vastu haridusseadus. Miks ma seda kuupäeva meenutan? Eelkõige selleks, et tuletada teile meelde, head riigikogulased, et Eesti haridusseadus võeti vastu enne kehtiva põhiseaduse vastuvõtmist. See tähendab tegemata tööd. Osalt ka seetõttu on Eesti hariduskorraldus kohati eklektiline ja vastutuse jaotus partnerite vahel ei rahulda ei Eesti kooli ega ühiskonda. Keskne küsimus on see, kuidas mõistlikult, tasakaalustatult ja vahenditega varustatult lahendada põhiseaduslik ülesanne: et tagada õigust haridusele, tuleb riigil ja kohalikul omavalitsusel ülal pidada vajalikul arvul õppeasutusi.
Veel mõni aeg tagasi oli üldhariduslikke asutusi Eesti 226 omavalitsusest 220-s. Mitte kõigis ei olnud täistsükli üldhariduskoole, enamik piirdus põhikoolidega. Sellest hoolimata on seoses demograafiliste muutuste ja migratsiooniga, nii sise- kui ka välismigratsiooniga, omaaegne hariduskorraldus ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Üks keskne küsimus eelseisval haridust reguleerivate õigusaktide ülevaatamisel on see, kuidas jaguneb vastutus üldhariduse tagamise eest. Esimene ja hädavajalik samm selles suunas on tehtud. Riik on esmakordselt võtnud endale seadusele tugineva kohustuse pidada üleval riigigümnaasiume. Olen veendunud, et me peame selles suunas edasi liikuma. Eri põhjustel ja täiendavat uurimist vajavalt tuleb vaadelda ka kohaliku omavalitsuse ja keskvalitsuse panustamist üldhariduse ülalpidamisse. Viimasel ajal on väljendatud arvamust, just nagu oleks riigi panus üldharidusse kahanenud. See ei vasta tõele. Veel 2006. aastal oli riigi ja kohalike omavalitsuste panus 50 : 50 ehk iga kroon või euro, mida andis riik, oli kaetud kohaliku omavalitsuse antud samasuguse summaga. Aastaks 2012 oli see suhe 56 : 44 ja viies suuremas linnas andis riik 63 osa ja kohalik omavalitsus 37 osa. Rõhutan, et need on Eesti rikkaimad omavalitsused, kelle panus on kahetsusväärselt kõige väiksem. See probleem vajab lahendamist.
Tõdeme hariduskorralduses, et Eesti koolide tase, rahastamine ja tingimused on liiga erinevad. Jah, Eesti koolikorraldus on selles mõttes egalitaarne, et sotsiaal-majanduslikud seosed õpilaste õpitulemustega on rahvusvahelises võrdluses väikseimad. Ometigi on koolide erinevus suurem, kui oleks mõistlik.
Hariduskorralduses teeb muret veel see, et hoolimata üldisest tõdemusest, et egalitaarne hariduskorraldus on edukam kui elitaarne, näeme eriti Tallinnas, aga ka mõnes muus linnas, kuidas spontaanselt kujuneb elitaarne hariduskorraldus. Kahetsusväärsel moel ei ole õnnestunud seda riigi tasemel reguleerida. Usun, et Tallinna Linnavalitsus, kes korraldab kooliharidust Tallinnas, oskab seda protsessi juhtida nii, et Eesti egalitaarse koolisüsteemi tugevus sellise arengu käigus kaotsi ei lähe. Koolide erinevused on suured. Traditsiooniliselt arvatakse, et suur on linna- ja maakoolide vahe. Ka see ei vasta tõele. Kõige suurem hariduslik kihistumine on jällegi siinsamas Tallinnas, aga ka Kohtla-Järvel ja Narvas. Head kolleegid! Eestis on koole, mis erinevad üksteisest sel määral, et erinevus vastab enam-vähem viiele õpinguaastale ehk 200 punktile PISA võrdluses. See on lubamatu lõhe.
Peatun lühidalt ka haridusliku erivajadusega laste õppel. Kaasava hariduse põhimõte ei ole Eesti koolis midagi uut. Oleme selles suunas liikunud pikki aastaid ja võime kinnitada, et erinevalt kardetust ei ole Eesti koolide tase langenud. Eesti kool on saanud hakkama kaasava hariduse printsiibi järkjärgulise sisseviimisega, säilitades samal ajal riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustuse pakkuda erikoolides ja eriklassides teenuseid neile, kes seda vajavad ning kelle vajaduste rahuldamine tavakoolis ei ole garanteeritud.
Kahetsusväärselt on tugispetsialistide teema ülepolitiseeritud. Olen siit kõnepuldist korduvalt pidanud vastama, et Eesti riigis on 20 aastat olnud tugispetsialistide ülalpidamine koolipidaja ülesanne. Esimest korda muudeti sel kevadel valitsuse ettepanekul põhikooli- ja gümnaasiumiseadust nii, et ka riigil on nüüd teatav kohustus selles vallas. Kahetsusväärsel moel ei ole tähele pandud, et Eestis on tugispetsialistide teenusega kaetud enam-vähem pooled koolid, aga pooled koolid, mis on valdavalt väiksemad ja asuvad väljaspool suuremaid keskusi, on siiani tegutsenud ilma selle toeta. Just selle probleemi lahendamiseks oligi mõeldud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastav muudatus. Lähiaastatel luuakse 100–200 tugispetsialisti töökohta maakohtadesse, kus selle teenuse infrastruktuur ei vasta praegu tänapäevastele nõuetele.
Koolikorralduslikult oleme pidanud oluliseks suurendada kooli rolli ja vastutust, samuti direktori vastutust kooli tulemuslikkuse eest. Oleme välja töötanud juhi kompetentsusmudeli ning kavatseme selle alusel hinnata koolide ja koolijuhtide tegevust, tehes vajaduse korral sellest asjakohaseid järeldusi. Väidame, tuginedes rahvusvahelistele uuringutele, et kooli autonoomia suurendamine parandab õpitulemusi. Ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, mis siiani on tehtud, on olnud mõeldud valdavalt koolide autonoomia suurendamiseks. Kool otsustab töökorralduse, tunnikoormuse, palgaastmete ja palgakorralduse üle. Just niisugune koolide autonoomia ja vastutuse suurendamine on see ratsionaalne iva, mida oleme õppinud rahvusvahelistest võrdlusuuringutest.
Teiseks baseerub hariduse jätkusuutlikkus õpetajaskonnal, nagu ma juba ütlesin. Eesti üldhariduskoolides on 11 882 õpetajakohta, mida täidab 14 200 õpetajat. Tõsi, kahjuks ainult iga seitsmes nendest on mees. Samuti on 2000 õpetajat üle 60 aasta vanad ja 30-aastaseid õpetajaid on Eesti koolides poole vähem kui 50-aastaseid. See on probleem, millega tuleb tegelda. Samas ei saa väita, nagu meie kõrgkoolides ei valmistataks õpetajaid piisaval hulgal ette. Igal aastal lõpetab õpetajakoolituse peaaegu 800 inimest, mis on enam kui küll selleks, et täita vabanevaid kohti. Tõsi, erialati on jaotus ebaühtlane ja seetõttu ei saa mitte kõikidel erialadel olla kindel, et tulevikuvajadused on kaetud.
Oleme seda meelt, et õpetaja staatust tuleb parandada ja prestiiži tõsta. Üks samm selles suunas on lati tõstmine õpetajakoolitusse vastuvõtul. Mul on hea meel, et Tallinna Ülikool ja Tartu Ülikool koos Narva kolledžiga on hakanud viimastel aastatel õpetajakoolitust võtma palju tõsisemalt kui varem. Tõsi, lahenduseta on veel õpetajakoolituse nii mõnedki fundamentaalsed küsimused. Esiteks, kas võiks kohe minna õpetajakoolitusse või tuleks enne omandada eriala? Teiseks, kui laia või kitsa ettevalmistusega peaksid õpetajad olema, et anda head, kvaliteetset ja erialaselt piisava sügavusega haridust, aga saada ka väikestes koolides täiskoormust?
Oleme ümber korraldamas täienduskoolitussüsteemi, mis oli seni killustatud ja osalt sihipäratu ning mida tsentraalse juhtimise puudumise tõttu oli raske strateegiliselt juhtida. Seetõttu oleme teinud ettepaneku täienduskoolitussummade (3% pedagoogide aastasest palgafondist) uue jaotuse kohta: 1% läheb koolidele, 2% on tsentraalsed vahendid. Oleme veendunud, et ka see on samm õiges suunas.
Järgmine teema on taristu. Eestis on 532 üldhariduskooli, nendest 43 on mõeldud haridusliku erivajadusega õpilastele, algkoole on 68, põhikoole 250 ja alles hiljuti oli 214 gümnaasiumi 23 600 õpilasega. Viimastel aastatel oleme kahandanud alg- ja põhikoolide arvu, jättes gümnaasiumide arvu endisele tasemele. See ei ole olnud jätkusuutlik ja see on peamine põhjus, miks oleme pannud ette arendada välja riigigümnaasiumide võrk. Tõsi, koolide arv on viie aastaga 39 kooli võrra vähenenud. Aga vaadakem meie põhjanaabri (keda meile ikka eeskujuks tuuakse) samme koolivõrgu ümberkorraldamisel. Soomes vähenes aastatel 2007–2012 koolide arv 500 kooli võrra, kusjuures see protsess jätkub.
Taristu puhul peame pöörama tähelepanu ka sellele, et rahvastiku liikumine ja sündimuse vähenemine on loonud olukorra, kus me kohati kütame, valgustame ja koristame rohkem kui 200 ruutmeetrit pinda ühe õpilase kohta. Seda on 20 korda rohkem kui vaja. Tõsi, oleme seda pinda kokku tõmmanud ja kokku tõmbamas, kuid eelseisvatel aastatel on sisuliselt kasutuseta 700 000 ruutmeetrit koolipinda. 700 000 ruutmeetrit, 1000 eurot ruutmeeter – see tähendab, et meil on 700 miljoni euro eest ülearust infrastruktuuri. See läheb meile iga päev maksma suuri summasid.
Ma ei hakka ajapuuduse tõttu täpsemalt peatuma koolivõrgu edasisel arengul. Märgin ainult niipalju, et loodetavasti õnnestub eelseisvatel aastatel, 2014–2020, tugevdada riigigümnaasiumide võrku, tagades riigi pakutava kvaliteetse gümnaasiumihariduse kõikides maakondades, ning samal ajal toetada kõiki kohalikke omavalitsusi põhikoolide ülalpidamisel ja renoveerimisel, vajaduse korral ajakohastamisel ja tarbetu taristu utiliseerimisel. Selleks oleme taotlenud Euroopa Liidu vahenditest üle 200 miljoni euro investeeringuid. Loodan, et aastal 2020 võime kinnitada, et Eesti üldhariduse infrastruktuur on tänapäevastatud ja muudetud efektiivsemaks, selleks et säästa vahendeid teiste probleemide lahendamiseks.
Nüüd räägin vaimsest taristust. Meil on olemas õppekava. Tõsi, seda uuendatakse, selleks et üldosas üsna aja- ja asjakohaselt sätestatud pädevused kanduksid paremini ja efektiivsemalt veidi ülepaisutatud ainekavadesse. Eesti üldhariduses on olemas õpikud eesti ja vene keeles, kusjuures need on valdavalt originaalõpikud. 1,3-miljonilise rahva kohta on see silmapaistev saavutus, millesarnast ei tea ma terves maailmas. Meie ees seisvad ülesanded on sellegipoolest keerulised, õigemini on need samasugused nagu kõikidel teistel rahvastel. Me peame üsna kiires tempos liikuma praegusest paberlikust, materiaalsete õppevahendite ruumist digiruumi. Sellegi probleemi lahendamisele oleme asunud, tehes seda ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadust muutes. Valitsuse kooskõlastusringil on haridusstrateegia. Selle neljas versioon saab loodetavasti lähikuudel Vabariigi Valitsuse heakskiidu. Oleme seda juba Riigikogu kultuurikomisjonis arutanud ja valdavalt jõudnud ühele meelele selles, et Eesti üldhariduse arendamise viis prioriteeti on muutunud õpikäsitus, pädevad ja motiveeritud õpetajad ja koolijuhid, elukestev õpe ja selle vastavus tööturu nõuetele, digipööre ning lõpuks osaluse kasv ja rahastamine.
Viimaseks lubagegi mul peatuda rahastamisel. Jah, rahastamiseta ei saa, sellest ei saa üle ega ümber. Pole kahtlust, et rahastamise keskne küsimus on õpetajale väärika palga tagamine. Ma usun, et te jagate mu seisukohta, et kui 6–7% SKT-st eraldatakse avaliku sektori kaudu haridusele, siis see ei ole väike kulutus. See on võrreldav meie põhjanaabrite kulutustega haridusele, see on üle Euroopa Liidu keskmise, rääkimata maailma arenenud riikide keskmisest tasemest. Usun, et meil on õigus nõuda, et selle raha eest saavutatakse maksimum, nii sisuliselt (selles ei olegi mul kahtlust, arvestades rahvusvaheliste haridusuuringute tulemusi) kui ka õpetajatele väärika palga tagamisel. Kui me suudame säilitada praegust rahastamise taset (sh üldhariduses, kus see ulatub 3,9%-ni), siis olen veendunud, et meil on võimalik struktuursete ümberkorraldustega tagada ka õpetajale väärikas palk.
Väärikas palk tähendab, et õpetaja keskmine palk on 20% kõrgem kui riigi keskmine palk või et õpetaja keskmine palk vastab ka teiste kõrgharidusega spetsialistide keskmisele palgale. Praegu jääme sellest eesmärgist 20–25% maha. See on põhjus, miks Haridus- ja Teadusministeerium on pannud ette tõsta õpetajate miinimumpalgamäära järgmisel aastal 800 eurole ja jätkata sellist palgatõusu, kuni strateegiline eesmärk on saavutatud. Mida on selleks eelkõige vaja teha? Koolivõrgust ma juba rääkisin, aga teine oluline allikas on koolisisese struktuuri ülevaatamine. Ei ole mõistlik, et Eestis kulub õpetajate palkadeks üksnes 36% kogu haridusele kuluvast rahast, samas kui põhjanaabritel 53% ja arenenud riikides keskmisena 60% hariduskuludest. Tõenäoliselt oleme eri põhjustel pidanud vajalikuks teha kulutusi sinna, kus nende tasuvusaeg on oluliselt pikem, sh investeerides suhteliselt jätkusuutmatusse infrastruktuuri. Seda on heitnud meile ette Riigikontroll, kes on seda teinud ka põhjendatult.
Eelseisval Euroopa Liidu finantseerimisperioodil seisab meie ees väga selge ülesanne: investeeringud tuleb enne nende tegemist strateegiliselt kokku leppida ja koolivõrk fikseerida. Eelseisval poolaastal kuni jaanipäevani on see üks suurem ülesanne hariduse strateegilisel planeerimisel. Loodan, et koos selle ülesande lahendamisega liigume palju lähemale sellele eesmärgile, millel ma juba peatusin ja mida ma ka edaspidi pean Eesti üldharidussüsteemi peamiseks proovikiviks: tagada õpetajate palga ennakkasv, võrreldes muude hariduskulutustega ja ülejäänud avaliku sektori palgakasvuga.
Head kuulajad! See oli lühike vaade Eesti üldhariduse tulevikku. Kinnitan teile, et Eesti üldharidus on heal tasemel, aga meil ei ole põhjust arvata, et me ei suuda seda veel paremaks teha. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Teile on hulk küsimusi. Tuletan meelde, et olulise tähtsusega riikliku küsimuse algatajad ja juhatus on kokku leppinud, et minister vastab küsimustele kuni 30 minutit. Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te nimetasite kaks korda meie pealinna Tallinna. Ma ei saanud täpselt aru, kas te kiitsite Tallinna haridussüsteemi või tegite selle kohta kriitilisi märkusi.

Aitäh! Ma püüan teie mõtte nüüd kuidagi küsimuseks sõnastada. Selle teema võtan ma kokku niimoodi, et Tallinna on kindlasti põhjust kiita. Tallinnas on suurepäraseid koole, mis kuuluvad Eesti hariduse tippu ja on ka rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised. Kuid vaadakem medali teist poolt. Samavõrd kui Tallinnas on tippkoole, on siin koole, mis kuuluvad päris-päris-päris edetabeli lõppu. Mul ei ole selget vastust küsimusele, miks see niimoodi on, miks Tallinn ei ole suutnud neid vahesid vähendada, olles ometi üksinda vastutav kogu selle sektori ühtlase arengu eest. Samuti teeb mulle muret see, millele ma juba viitasin, et liiga palju tähelepanu ja energiat läheb eliitkoolide ümber toimuvale, samal ajal jäävad nõrgemad koolid piisava tähelepanuta. Samamoodi tasuks küsida, miks on ikka niimoodi, et vene koolide tulemused on nõrgemad kui eesti koolide omad. See ei ole kindlasti etteheide mitte ainult Tallinnale, vaid ka haridusministeeriumile. Oleme sellele liiga vähe tähelepanu pööranud. See vahe väheneb, aga peaks vähenema kiiremini. Ringiga vastuse alguse juurde tagasi tulles ütlen, et see on Eesti haldusstruktuuri ja hariduse ülesehitust arvestades eelkõige Tallinna probleem.

Suur tänu! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud härra minister! Milline on teie arusaam väikelinnade ja maa-asulate, selliste nagu Vändra, Tapa, Räpina, Lihula, Suure-Jaani, Avinurme, aga ka nende maakonnakeskuste, kus soovitakse praeguse süsteemiga jätkata, näiteks Kuressaare ja Rakvere, täistsüklikoolide gümnaasiumiosa riigipoolse finantseerimise põhimõtetest ja üldse nende koolide tulevikust?

Nagu juba öeldud, ma usun, et meil on strateegiline kohustus tagada kvaliteetne ja konkurentsivõimeline gümnaasiumiharidus kõikides Eesti maakondades. Oleme viimastel aastatel näinud, et see probleem süveneb enamikus maakondades. Oleme selle lahenduseks pakkunud riigigümnaasiumide loomist. Tuginedes debattidele, mida on peetud seoses gümnaasiumireformiga, oleme minu paremat arusaamist pidi jõudnud üksmeelselt ka siin Riigikogus arusaamale, et munitsipaalgümnaasiumid, sh täistsüklikoolid, võiksid jätkata, kui nende järele on vajadus ja see on võimalik. Aeg näitab, milline on gümnaasiumivõrgu areng, aga rõhutan veel kord, et meie esmane ülesanne on tagada igal pool üle Eesti, eelkõige maakonnakeskustes, kvaliteetne ja konkurentsivõimeline gümnaasiumiharidus.
Nüüd räägin veidi konkreetsemalt. Usun, et paljude koolide gümnaasiumiastmete tuleviku osas valitseb üsna suur konsensus, sest õpilaste arv on oluliselt vähenenud. Veidi ebakindlamad ollakse mõnes maakonnas selles, kas alles jääb üksainus gümnaasium maakonnakeskuses või võiks neid maakonnas rohkem olla. Ma arvan, et sellele küsimusele annab vastuse aeg. Eelseisva kaheksa aasta perspektiivis pean ma valdavalt õigeks, et kõikides Eesti maakondades oleks mitu gümnaasiumiastmega kooli, mitte üks gümnaasium, olgu see siis riigi- või munitsipaalgümnaasium, võib-olla välja arvatud Hiiumaa. Nii et ma ei ruttaks sündmustest ette. Oleme teinud kompromissi, jätkates nii riigigümnaasiumide kui ka munitsipaalgümnaasiumidega. Aeg näitab, missugune on pikaajaline ja jätkusuutlik lahendus.

Aitäh! Palun, Paul-Eerik Rummo!

Aitäh! Mul on väga hea meel, et me saame siin parlamendi täiskogus arutada hariduskorralduse fundamentaalseid küsimusi Eesti Vabariigi haridusministri osavõtul, mitte teda ukse taha jättes, nagu kord varem siin plaanis oli. Küllap on hariduskorralduses toimuvates ja vältimatutes ümberkorraldustes küsitavusi ja vaieldavusi, samas ma arvan, et need ei ole nii dramaatilised, et panna kahtluse alla üldhariduse jätkusuutlikkust üldse. Arutelu üldpealkiri sugereerib, nagu see oleks lausa elu ja surma küsimus. Kas te nõustute sellega, härra minister, et teema niisugune sõnastus on üledramatiseeritud ja püüab juhtida mõtted sellele, nagu praeguste ümberkorralduste suund oleks põhimõtteliselt kurjast?

Aitäh, hea küsija! Eks ma muidugi aiman, mis toimub nendes peades, kes sellise teema välja pakkusid. Aga ma tahan soovitada mitte pöörata tähelepanu pessimismile ja kriitikale, mis ei ole konstruktiivne. Igasugusel arutelul Riigikogu saalis on võimalus midagi paremaks teha, heatahtlikku ja tulevikku suunatud kriitikat arvesse võtta. Selleks oleme meie haridusministeeriumis ja valitsuses ning olete ka teie koalitsioonis igati avatud. Ma veel kord tänan teema algatajaid! Jäägu sõnastuse nüansid nende vastutusele, kes selle teema niimoodi sõnastasid.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud härra minister! Kindlasti on teil hea meel, et Keskerakonna fraktsioon selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse täna saali tõi. Aga me loeme riigieelarvest, et ka riigile on see teema väga tähtis. Me näeme, et riigieelarve üks prioriteet on pakkuda õppija vajadusi arvestavat haridust. Kuidas saab valitsus seda prioriteediks pidada, kui tegelikkuses ei toeta riik koolide tugistruktuure, psühholoogide, logopeedide, eripedagoogide ja sotsiaalpedagoogide tööd? See on igivana küsimus, aga ma küsin selle veel korra üle.

Aitäh! Õppejõuna ma tean, et kui üks asi ei saa selgeks, siis tuleb näidata üles kannatlikkust ning selgitada veel ja veel kord. Ka teile, hea rahvasaadik, olen ma valmis seda teemat selgitama nii kaua, kuni mulle siin kõnepuldis selleks aega antakse. Eesti on õigusriik ja täidesaatev võim tegutseb selle nimel, et täita Riigikogus vastuvõetud seadusi. Juhin veel kord teie tähelepanu sellele, et koolide ülalpidamine on põhiseaduse, haridusseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt koolipidaja kohustus. Seaduses on ette nähtud need tegevused ja teenused, mida riigieelarvest toetatakse ja rahastatakse. Tuginedes seadusele riik seda teebki, kusjuures üha kasvaval määral. Tugispetsialistidest rääkides juhin tähelepanu sellele, et Vabariigi Valitsus on tulnud välja ettepanekuga suurendada riigi rolli tugiteenuste tagamisel. Ma tänan Riigikogu, et te selle ettepaneku vastu võtsite! Nende teenuste tagamiseks on riigieelarves raha ette nähtud ja selle ülesande valitsus ka täidab.

Suur tänu! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud haridusminister! Paljudes Eesti koolides õpetatakse märkimisväärset osa õppeainetest vene keeles. Ka teie rääkisite täna venekeelsetest koolidest. Kuidas te kirjeldaksite riiklikult rahastatud venekeelse õppe hariduslikku ja sotsiaalset funktsiooni Eesti praeguses haridussüsteemis ning missugust funktsiooni näete sellel tulevikus?

Aitäh! Vene õppekeelega kool, eelkõige vene õppekeelega põhikool, on Eesti koolisüsteemi osa. Ma arvan, et iga aastaga on ta selle osa üha enam ja enam. Juhtisin tähelepanu sellele, et eesti- ja venekeelsete koolide taseme erinevus on suur, aga see kahaneb, kuigi mitte vajaliku kiirusega. Tõsi, me võime võrrelda meie eesti- ja venekeelsete koolide taset Venemaa Föderatsiooni koolide tasemega. Meie nii eesti- kui ka venekeelsed koolid on tunduvalt paremal positsioonil kui Venemaa koolid. Sellepärast arvan, et sihikindel ja ühisel metoodikal põhinev töö tagab keelelistest erinevustest hoolimata ühesuguse tuleviku kõikidele Eesti kodanikele ja siin elavatele inimestele, sõltumata sellest, missuguses koolis nad on õppinud. Nii kaugele tulevikku vaadates, kui ma oskan seda teha, on venekeelne põhikool Eesti koolisüsteemi osa. Niisuguseks peaks ta jääma, ta peaks arenema ja tugevnema. Kui siin mingit probleemi näha, siis seda, et paraku ei ole me ei riigi ega koolipidajate tasemel teinud piisavalt selleks, et kõik põhikoolilõpetajad valdaksid eesti keelt tasemel, mis võimaldaks ilma probleemideta jätkata õpinguid kas täielikult või 10% või 15% ulatuses riigikeeles. See on puudus, mis tuleb kaotada. Aga ma rõhutan seda, mida ma alguses ütlesin: venekeelne põhikool on ka tulevikus Eesti koolisüsteemi orgaaniline osa.

Aitäh! Palun, Urmas Klaas!

Suur tänu, proua juhataja! Austatud minister! Hariduse tänapäevastamise kavadest on käinud läbi mõiste "kodulähedane põhikool". Ma palun teil selgitada, mida see teie arvates tähendab ja millistest kriteeriumidest lähtub Haridus- ja Teadusministeerium, kui räägitakse kodulähedasest põhikoolist!

Aitäh! Kodulähedase põhikooli mõiste muutub ajas. On päris selge, et siis, kui koolis käidi jalgsi või paremal juhul hobusega, oli kodulähedane kool palju lähemal kui nüüd, kui koolis käiakse jalgsi, jalgratta, auto või bussiga. Praegu on Eestis põhikoolide ja osaliste põhikoolide võrk olemas, see toimib ja vähemalt ruumilises mõttes on kodulähedane põhikool tagatud kõikidele Eesti lastele. Usun, et me peame sellest seisust lähtuma ja tegema kõik võimaliku selleks, et selline koolivõrk, senikaua, kuni tal on olemas funktsioonid ja tema järele on vajadus, säiliks praegusel kujul. Me teame aga, et migratsioon jätkub, sündimuse väike suurenemine ei korva kahjuks seda kolmandikku rahvast, kes on kodupaigast lahkunud. Sellepärast peame kaugemas perspektiivis olema valmis ka selleks, et nii mõnigi kodulähedane põhikool tuleb tulevikus sulgeda. Neid otsuseid tuleb teha vastutustundlikult. Praegu töötab Eestis kool, kuhu igal tööpäeval lähevad töötajad, mida köetakse ja valgustatakse, aga kus ei käi mitte ühtegi last. See näitab, et meil ei ole otsuste vastuvõtmisel vastutustunnet olnud siiski piisavalt.
Mis puudutab kodulähedast põhikooli, siis me oleme haridusministeeriumis ühemõtteliselt seda meelt, et rahastamisel, eelkõige põhihariduse rahastamisel, peab eelistama neid omavalitsusi, kus on vähem kui 90 õpilast ehk põhimõtteliselt üks kool üheksa, kuue, nelja, võib-olla kahe klassiga. Nende koolide rahastamise suhteline tase peab tõusma ning selle me 2014. ja 2015. aastal kindlasti tagame. Seetõttu arvan, et formaalsete kriteeriumide sätestamine ei anna head lahendust, pigem peaks meie väikeses Eestis jätkuma iga konkreetse kooli puhul omavalitsuse ja riigi tõsine arutelu selle üle, kas ja kui kaua ning mis tingimustel see kool oma tegevust saab jätkata, võib jätkata ja peab jätkama.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Teie koduerakonna kaks ministrit veavad Eestis praegu kahte reformi: üks on n-ö üldhariduskoolide võrgu reform, mida veate teie, ja teine on tõmbekeskuste mudelil põhinev haldusreform, mida veab regionaalminister. Kas te olete regionaalministriga koos istunud ja reformikaarte üle vaadanud, neid üksteise peale pannud, et saada aru, kas need klapivad kokku? Minister Kiisleri hinnangul peaks vähemalt igas tõmbekeskuses olema üks gümnaasium, olgu see siis riigigümnaasium või kohalikule omavalitsusele kuuluv gümnaasium. Kas need kaks reformi klapivad omavahel kokku?

Me oleme seda muidugi arutanud ja korduvalt. Ega siin mingit maailmaimet ei ole. Kui on tõmbekeskus, siis ta ju tõmbab ja tõmbab ühtemoodi nii töötajaid kui ka õpilasi. Kui küsida, kas üks tõmbekeskus on piisav selleks, et tõmmata kokku ühe gümnaasiumi jagu lapsi, siis vastus on jah ja ei. Nagu te teate, tõmbekeskused valiti välja maakondlike arutelude tulemusena ja maakonnad lähtusid kohati erinevatest printsiipidest. Näiteks ei ole Harjumaa siiamaani selgeks saanud, kus tõmbab ja kus ei tõmba. On raske loota, et need reformid kattuks üks ühele, aga olulises osas on kattuvus olemas.
Vaatame näiteks Valgamaad. Me saame aru, et üsna keerulises maakonnas on kolm keskust: Valga, Tõrva ja Otepää. Tsirguliina ja Puka ei tõmba, nad ei tõmba gümnaasiumiõpilasi ega kedagi muud ka. Või võtame Jõgevamaa, kus, me saame aru, tõmbab nii Jõgeval kui ka Põltsamaal. Põltsamaal võib-olla hakkab veel rohkem tõmbama, kui praegu Jõgeval tõmbab. Ka siin on ilmselt gümnaasium asjakohane. Vaatame Peipsi äärde. Peipsi ääres on selle tõmbamisega segased lood. Aga üks koht võiks tõmmata, see võiks ka gümnaasiumiõpilasi tõmmata, sõltumata sellest, et seal ei ole ühtegi maakonnakeskust. Nii et me oleme seda arutanud ja see töö läheb meil käsikäes päris hästi. Kui me tulevikus siiski suudame haldusterritoriaalses reformis ühel või teisel kujul kokku leppida, siis kindlasti korreleerub see nende sammudega, mida tehakse koolivõrgu korrastamisel.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Minu küsimus on Põlvasse rajatava riigigümnaasiumi kohta. Oleme kuulnud, et Valgas on leping juba alla kirjutatud. Te olete alati väga positiivselt sel teemal siit puldist vastanud, aga kas Põlvas on põhjust muretseda? Kas see riigigümnaasium ikkagi tuleb? Palun kinnitage seda veel kord!

Kes seda teab, mille pärast keegi muretseb! Mõned muretsevad selle pärast, et tuleb, ja mõned muretsevad selle pärast, et ei tule. Alati on erinevaid arvamusi. Aga jah, kindlasti tuleb ka Põlvas selle teemaga edasi minna. Ma usun, et vahepeal toimunud arutelult selle üle, kus täpselt ja missuguse lähteülesandega see gümnaasium peaks sündima, on nüüd tolm maha pühitud ja me saame ka Põlvas sellega edasi minna. Ma olen korduvalt rõhutanud, et Valga ja Põlva, kes jäid sellest rongist maha, on selgelt prioriteedid. Projekteerimistööde alustamiseks on vahendid olemas. Valgas me juba jõudsime kokkuleppele. Millal kopa maasse saab lüüa, on raske öelda, see sõltub natuke ka Euroopa tasemel otsustest. Aga kinnitan veel kord, et Põlvaga seoses meil kõhklusi ei ole. Pigem on puudu formaalsed otsused, asi ei ole põhimõttelistes küsimustes. Nii et kõikidele, kes ootavad riigigümnaasiumi, on mul häid sõnumeid. Teised peavad vaatama, kuidas nad sellega lepivad.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te oma ettekandes puudutasite eliitkoolide teemat võib-olla mõneti kriitiliselt. Teatud määral on see probleem olemas ja see tekitab probleeme teistele koolidele. Tallinnas on probleeme näiteks Pirita gümnaasiumiga, kuna õpilaste hulk seal väheneb. Aga selle probleemi on tekitanud need vanemad, kes on pannud oma lapsed kesklinna eliitkoolidesse. Seetõttu on probleeme tekkinud nendel lastel, kes tahaksid kodulähedases koolis käia, aga varsti pole see võimalik, sest piir tuleb ette. Kuidas teie arvates oleks võimalik seda probleemi lahendada? Ükskõik, mida kohalik omavalitsus püüab teha, leiavad lastevanemad kiiresti seadusetähest abi ja ütlevad, et seaduse järgi ei tohi nende valikuvabadust piirata, nemad viivad oma lapsed sinna, kuhu nad tahavad, ja ikkagi tekib see probleem. Milline on teie arusaam, kuidas seda eliitkoolide tõttu tekkinud olukorda normaliseerida?

Kõigepealt, me ei tohiks teha midagi, mis seab häid koole kuidagi ebamugavasse või kehvemasse olukorda. See peaks olema esmane printsiip. Teine põhimõte, millest Tallinnas võiks lähtuda ja minu paremat arusaamist pidi peaks lähtuma, on see, et meil peaksid olema mõlemad, nii piits kui ka präänik, selleks et hariduskorraldust mõistlikus suunas nihutada ning eelkõige vähendada survet esimesse klassi astuvatele lastele ja nende vanematele. Miks minnakse kesklinnas asuvatesse koolidesse? Sest ollakse veendunud, et sealt saab parema hariduse. Mil määral see põhjendatud on, see on omaette küsimus. Aga kui niisugune arusaam on, siis tuleb kõigepealt vaadata, kas sellel on reaalne põhjus. Kui see nii on, siis tuleb vaadata, kas me oleme teinud kõik, et tugevdada neid koole, kellele on õigustatud etteheiteid. Mulle tundub, et see töö on suures osas tegemata. Kui me oleme vastutustundlikult taganud mõistliku taseme kõikides koolides, egalitaarse koolivõrgu, siis võime inimestele öelda, et, head sõbrad, lapse koht on kodulähedases koolis, sealt saab ta täpselt samasuguse kvaliteediga hariduse nagu kesklinnas. Jätame konkurentsi ja elitaarsustaotluse gümnaasiumitasemele, kus see on igati asjakohane, ning püüame tagada niisugune koolikorralduse, mis on ajaloos toonud edu Eestile ja teistelegi riikidele, kes on rahvusvaheliselt saavutanud paremaid tulemusi. Selline koolikorraldus tähendab egalitaarset ühtluskooli ilma horisontaalse ja vertikaalse diferentseerimiseta, kõigile ühtlaselt tagatud kvaliteedis.

Aitäh! Palun, Urbo Vaarmann!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin nii Riigikogu liikmena kui ka lapsevanemana. Millal me võiksime jõuda sellisesse olukorda, et me teame, mis meid järgmisel aastal ees ootab, ja ministeerium suudab asju planeerida? Praegu ei oska ei lastevanemad, koolidirektorid ega Riigikogu liikmed vastata küsimusele, mis järgmine aasta toob.

Mis hirmud teil seoses järgmise aastaga on, seda on mul raske mõista. Järgmine aasta toob suurepärase kooliaasta, meil on samad õpetajad, samad koolid, samad õpikud, samad õppekavad. Muretsemiseks ei ole põhjust. Seda võite edasi öelda ka oma lapsele ja tema õpetajale.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Riik valmistab õpetajaid ette. Noored inimesed lähevad õppima, aga pärast seda, kui neil on diplom käes, nad kooli tööle minna ei taha. Kas te võite kommenteerida, miks see nii on? Kas teil on ülevaadet, kui paljud noored inimesed on lõpetanud õpetajakoolituse ja oleksid võinud minna kooli tööle, aga ei läinud?

Kolmandik kuni pool pedagoogiliste erialade lõpetanutest ei asu pärast lõpetamist paari aasta jooksul erialasele tööle. Sellel on erinevaid põhjuseid. Osa nendest on ilmselgelt seotud sellega, et õpetaja töötasu ei ole konkurentsivõimeline. Sellel teemal ma juba peatusin, sellega tuleb tegelda. Paraku ei ole see ainus probleem. On ka koolikorralduslikke probleeme, mida tuleb jõudumööda lahendada ja millele ma samuti viitasin. Üks üsna tõsine probleem, eriti väljaspool suuri linnu, on see, et õpetajal on raske saada täiskoormusega tööd. Me oleme õpetajaametile ilmselt liiga kitsalt lähenenud. Me oleme valmistanud õpetajaid ette vaid niisugustele koolidele, kus on 600–700 last ja kus õpetajal on võimalik igas aines täiskoormus kätte saada. Nagu juba öeldud, paljud meie koolid, isegi üle poole neist, on mitu korda väiksemad. Seal on täiskoormust saada raske. Õpetajal võib olla mõistlik palk, aga kui ta saab sellest ainult poole kätte, kuna koormust ei jätku, siis muudab see olukorra keeruliseks.
Kindlasti tasuks mõelda aga sellele, et võib-olla ka meie endi hoiakud ja kurtmine õpetajaametiga seotud raskuste üle, selle asemel, et pöörata tähelepanu selle ametiga kaasaskäivatele rõõmudele, ka osalistele privileegidele, on tekitanud noortes inimestes arusaama, et see on amet, mida õppida ei tasu. Paljude asjade puhul on olulised üldisemad hoiakud, mitte üksnes palganumber. Ma arvan, et me võiksime positiivsemalt suhtuda kooli ja selle saavutustesse, samuti õpetajatesse. Me võiksime neid tunnustada, selle asemel et pidevalt osutada probleemidele, mille lahendamisega me ühiselt peame tegelema ja mille lahendamisega, ma arvan, saame siis paremini hakkama, kui meil vastastikuste etteheidete ja kriitika asemel on rohkem ühiseid arusaamu, sh õpetaja sotsiaalset staatust puudutavalt.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud haridusminister! Ma küsin kui endine omavalitsusjuht. Juba on detsember, aga omavalitsused ei tea endiselt, kuidas järgmise aasta rahastamismudel välja hakkab nägema. Kuuldavasti on see omavalitsuspõhine, laste arvust lähtuv ja teatud koefitsiendiga. Selge on see, et see rahastamismudel sunnib teatud hulga koole sulgema, sest raha ei jätku. Aga millise raha eest on võimalik neid koole sulgeda? Teatavasti kohustab seadus kooli sulgemisest neli kuud ette teatama. Selle peaks kohaliku kogukonnaga läbi arutama ja see peaks arengukavaga kooskõlas olema. Kuidas on see tehniliselt võimalik ja kust see raha leitakse?

Hea rahvasaadik! Mis puudutab õpetajate palka, siis kohalike omavalitsuste rahastamine järgmisel aastal kasvab. Rohkem kui mujal kasvab õpetajate palk väikestes kohalikes omavalitsustes. Vähemasti niisugused on praegu kokkulepped rahastamismudeli kohta kõikide meie partneritega. Te viitate sellele, et rahastamismudel ei ole teada. Juhin teie tähelepanu sellele, et sel, 2013. aastal kinnitati kohalike omavalitsuste raha jaotus jaanuari lõpus. See on kõige varasem kuupäev, millal on haridustoetuse kohalikele omavalitsustele jaotamine kinnitatud. Varasematel aastatel on juhtunud, et seda on tehtud ka alles aprillis. Seetõttu on aluseta etteheited, just nagu oleks haridusministeerium või Vabariigi Valitsus loonud mingisuguse ebastandardse olukorra. Need etteheited on täiesti meelevaldsed.
Me oleme põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse rahastamisparagrahvi ette valmistades pakkunud välja muudatuse, et tulevikus ei kehtestata rahastamismudelit mitte üheks aastaks nagu seni, vaid tähtajatult. Riigikogu oli see organ, kes selle seadusmuudatuse põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest välja arvas ning leidis, et selle juurde tuleb hiljem tagasi tulla. Uskuge mind, minul, haridusministeeriumil ja Vabariigi Valitsusel on soov stabiilsust suurendada. Aga see saab sündida ainult seadusmuudatuse teel, mille tegemiseks soovin ma teile edu, et tulevikus saaksid kohalikud omavalitsused tunda tuleviku suhtes kindlust juba siis, kui Vabariigi Valitsus riigieelarve eelnõu Riigikogule üle annab. See on meie poliitiline eesmärk.

Suur tänu! Meil on aega veel ainult niipalju, et esitada üks ja viimane küsimus. Palun, Urve Tiidus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Meie põhjanaabrite üldhariduse ja kõrghariduse kvaliteet ja traditsioonid on viimastel aastatel köitnud mitme suure riigi tähelepanu. Äsja teatas Alexander Stubb, kes on Soome väliskaubandus- ja Euroopa asjade minister, et Soome haridusasutused võiksid tõsiselt võetava ekspordiartiklina pakkuda maailmale just mainekat õpetajakoolitust. Kas ka meid võiks see ekspordiartikkel huvitada? Teisalt, me ei ole ju soomlastest kehvemast puust. Kas meil oleks endal panna sinna kõrvale konkureeriv artikkel haridusvaldkonnast?

Hea küsija! Julgen arvata, et Soome ja Eesti haridussüsteemid kuuluvad ühte kaalukategooriasse, need on mõlemad ühtviisi head süsteemid. Mõnes asjas oleme meie paremad, mõnes asjas on Soome parem. Ma arvan, et see puudutab ka õpetajakoolitust. Sellepärast arvan, et tihedam koostöö Soomega on igati nii Soome kui ka Eesti huvides. Oleme seda koostööd tegelikult pikki aastaid edendanud. Ühegi teise riigiga ei ole meie haridusministeeriumil ja haridusasutustel nii tihedaid suhteid kui Soomega. Tõsi, maailmas on Soome paremini nähtav, kuid uskuge mind, ka Eesti haridussüsteem on maailmas üsna lugupeetud ja võib-olla hoopis rohkem, kui me ise seda siin adume. Tajun seda iga kord, kui osalen tippkohtumistel, kuhu kutsutakse parimate haridusriikide esindajad. Aga küsimuse juurde tagasi tulles ütlen, et meil on Soome ministriga lähiajal plaanis üks suurem ühisettevõtmine. Me püüame ühiselt arendada koostööd, õpetajakoolitust ja ka selle rahvusvahelist dimensiooni. Ma arvan, et sellest ettevõtmisest tõuseb kasu nii Eesti kui ka Soome haridussüsteemile.

Suur tänu, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo! Küsimused on läbi saanud. Ma palun ettekandeks kõnetooli Eesti Haridustöötajate Liidu juhatuse liikme Kaja Landi!

Head Riigikogu liikmed! Olen Kaja Land, Viljandimaa Haridustöötajate Liidu juht ja Eesti Haridustöötajate Liidu juhatuse liige. Olen ka kolmekordne vanaema. Minu kaks lapselast õpivad Tallinna koolides, üks nn eliitkoolis, teine jäi pingereas 81. kohale ja tal ei olnud lootustki sinna kooli pääseda, ning kolmas lapselaps on Soomes. Nii et mul on haridustöötajana alati olnud võimalus küsida oma lähedastelt arvamusi Eestis ja Soomes pakutava hariduse kohta. Ma esindan täna siin haridustöötajate liidu seisukohti meie esimehe Reemo Voltri asemel, kes tegevõpetajana on täienduskoolitusel. Ütlen veel, et ma olen oma elu parimad aastad Eesti Vabariigi hariduselus kaasa löönud, olen töötanud Viljandimaa koolides ja lasteaedades.
Nüüd põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste juurde. Eesti Haridustöötajate Liit saatis oma seisukohad põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta, millest johtuvalt oli omajagu segadust tekkinud, 20. veebruaril 2013. aastal Riigikogu liikmetele ning Haridus- ja Teadusministeeriumile. Meie arvates vähendavad põhimõtted, mis eelnõus olid esitatud, oluliselt õpetajatele seni üleriigiliselt kehtestatud tagatisi töötasustamise ja töökorralduse alal või kaotavad need hoopis. Haridustöötajate liit on seisukohal, et nende põhimõtete seadustamine – tegelikult see ongi juba toimunud – võib tunduvalt vähendada õpetajate õigusi ja tööalast turvatunnet.
Esiteks, me oleme riikliku tunnikoormuse normatiivide kaotamise vastu. Need normatiivid on jäänud teadupärast kooli otsustada. Kuidas on see muudatus igapäevaelus välja kukkunud? Toon ühe näite. Õpetaja töötas eelmisel aastal koolis 1,0 kohaga, seega oli tal 22 kontakttundi ehk ta andis klassi ees 22 tundi. Selle õppeaasta alguses, septembri lõpus, küsis ta ametiühingult nõu, kas koolijuht talitas õigesti. Nimelt, sellel õpetajal on alates sellest õppeaastast 0,7 ametikohta, hoolimata sellest, et tundide arv jäi samaks. See on suhteliselt ekstreemne näide ja selliseid ei ole palju, aga kui juba septembri alguses ilmnevad sellised juhtumid, siis mulle tundub, et seaduse rakendamine on kehvasti läinud. Võib tuua ka sellise näite. Õpetajate üldtööaeg on teatavasti 35 tundi ja kontakttundide arv on nüüd jäänud direktori otsustada. Suhteliselt sagedasti esineb seda, et õpetajatel on sujuvalt suurendatud kontakttundide arvu, 21 tunni asemel on nüüd 23 jne.
Veel on olnud probleemiks nii õpetajate meililistis kui ka Viljandimaal see, et õpetajad muretsevad hirmsasti järgmise aasta jaanuari eelarve pärast. Võin öelda samuti, nagu minister siin vastates, et ma ei tea, millised need hirmud on, aga tekkinud on lausa selline võimendus, et ei tea, mis siis veel saama hakkab. Nii et me oleme veidike mures.
Haridustöötajate liit on õpetajatele selgitanud, et tuleb nõuda töölepingus õppetundide arvu kindlaksmääramist, selleks et välistada võimalus üldtööaja piires õpetajaid ühest klassist teise jooksutada, lihtsalt põhjendusega, et seaduses on ju nii lubatud.
Minister ütles, et alusharidust võiks käsitleda eraldi teemana. Ma olen sellega nõus. Aga tegelikult saab siin paralleeli tõmmata ka koolieelse lasteasutuse seaduse muudatustega. Kohalikud omavalitsused ja ka mõni lasteaiajuhataja on leidnud, et lasteaiaõpetaja tööaeg rühmas peab olema 35 tundi, hoolimata sellest, et õpetaja kõik muud tööülesanded – arenguvestlused, tundide ettevalmistamine, laste pidude korraldamine jne – on ju jäänud samaks. Põhjendusena ei too omavalitsused ega juhatajad mitte laste vajadusi ega õppekavast tulenevat põhjust, vaid nad ütlevad, et valitsuse määrus kohustab kõiki õpetajaid alates 1. septembrist töötama rühmas seitse tundi ja määrust ei tohi ju rikkuda.
Teine põhiseisukoht, millega haridustöötajate liit nõustuda ei saanud, on see, et õpetajatele nähakse ette üldtööajale vastav ametipalk, mis hõlmab kõigi tööülesannete täitmist, ja üle riigi kehtestatakse vaid üks töötasu alammäär. Haridustöötajate liit on alati olnud ühtse alammäära kehtestamise vastu, kuna see ei motiveeri õpetajaid ennast täiendama ega kõrgemat ametijärku taotlema. Praegu on eriti suur probleem klassijuhatajate töötasustamisega. Muidugi, me arvame, et õpetajad töötavad vaid suurest kiindumusest ja armastusest kooli vastu, aga tahes-tahtmata võrreldakse palganumbreid ja tunnikoormust eelmise aasta palga ja tunnikoormusega, kui klassijuhatajatasu oli eraldi real märgitud. Õpetajatel puudub praegu selgus oma palga sisu suhtes. Teine negatiivne näide on asendustundide mittetasustamine. Need tunnid jäävad ilusasti õpetaja üldtööaja sisse, nii nagu väidetakse. Nii et tegelikult meil tööaega varjatult pikendatakse. Ametiühingu seisukoht on, et seda ei tohiks toimuda, kui muud tingimused jäävad samaks.
Palgateema juurde ütlen veel niipalju, et hariduskuludeks ette nähtud sihtotstarbeliste eraldiste jaotamise ja kasutamise tingimused ja kord ning eraldiste jaotus valdade ja linnade vahel on olnud eriti päevakajaline dokument. Ma tean, et vastulauseid sellele on kõlanud igalt poolt. Riigikogu 11. novembri 2013. aasta stenogrammis kinnitas minister Aaviksoo: "Oleme üksmeelselt leidnud, et gümnaasiumis võiks olla ülemmääraks 32 ja põhikoolis 24 õpilast klassis." Me räägime maksimumist ja ülemmäärast, minister Aaviksoo ei rõhuta siin keskmist. Nüüd loeme aga rakendusakti kavandist sõnastust "keskmise täitumusega 24 ja 32 õpilast klassis". Nii et vasturääkivus on suur.
Kolmas põhimõte, millega me nõus ei ole, on see, et ametijärkude ja atestatsioonisüsteem asendatakse järk-järgult kutsete süsteemiga ja koolis kokkulepitava motivatsioonisüsteemiga. See on muudatus, mis muserdab meie õpetajaskonna paremikku ja on valmistanud neile suure pettumuse. Võib ju muidugi väita ja uskuda, et ka koolijuht peab metoodikõpetajaid ja vanemõpetajaid headeks töötajateks ning väärtustab nende pingutusi kõrgema töötasuga, kuid neid näiteid on praegu palju vähem kui selliseid, kus metoodikõpetajad ja vanemõpetajad kurdavad, et nende töötasu ei ole kahjuks tõusnud, vastupidi teiste õpetajakategooriate töötasule. Ma saan aru, et see on kooli otsustada, aga tõenäoliselt mängib siin rolli kooli õhuke rahakott, sest tõepoolest on tippõpetajate palga tõus jäänud väga väikeseks. Isiklikult arvan, et kui õpetajate ametijärkude nivelleerimine on ka paljutõotav samm meie hariduse jätkusuutlikkuse jaoks, siis ellu oleks võinud selle viia samm-sammult ehk garanteerida senistele kõrgema järgu omanikele ikkagi nende töötasu tõus samaväärselt alama järgu omanike töötasu tõusuga ja andes neile võimaluse jätkata niimoodi pensionile minekuni või lihtsalt koolist lahkumiseni. See oleks olnud nende suhtes aus. Pärast seaduse jõustumist aga poleks olnud enam tarvis uusi taotlusi vastu võtta, sest meil ei ole siis enam metoodikõpetajaid, ja oleks võinud liikuda kutse andmise süsteemi juurde, mis mulle tundub esialgu veel segasena. Reemo Voltri on olnud kutsekomisjonis. Tundub, et kuuldused kutsejärkude andmise tasuliseks muutmise kohta ei olegi enam kuuldused, tema arvates oli see juba komisjoni reaalne otsus. Jutt olevat käinud 200–300 eurost, aga hind ei ole veel päris kindel. Nii et eeldatakse, et õpetaja läheb kutset taotlema ja maksab selle eest, teadmata, kas tema töötasu kutse saamise tõttu tõusebki. Praeguste seaduste valguses sõltub see ju ainult direktorist.
Räägin ka tugisüsteemidest ja nende kättesaadavusest. Ma olen olnud logopeedidega tihedas kontaktis. Kutsenõustamise süsteem ehitati pärast Eesti taasiseseisvumist üles Euroopa, riigi ja kohalike omavalitsuste rahaga. Hea, et ta meil sellisel moel olemas on. Kuid minu arvates on kohalikud omavalitsused toetusest ilma jäetud ja seda sellisel moel, et nad ise nüüd otsustavad, kas jätkub raha logopeedide, psühholoogide ja sotsiaalpedagoogide palkamiseks, ning kui ei jätku, siis võib olla lihtsam neid mitte tööle võtta. Nagu ütles üks vallavanem, väga paljud õpetajad on saanud täienduskoolitust haridusliku erivajadusega lastega töötamiseks, nii et nad saavad ka selle töölõigu ära katta. Kui riik tulevikus enam seda töölõiku ei toeta – kuigi ma loodan, et seda ei juhtu –, siis tekib mure ka nende õpetajate pärast.
Meil on hea meel, et haridustöötajate liit on muudatuste tegemisse kaasatud, aga nagu ma kirjutasin Sakalas, see on selline kaasamine, kus meile on jäänud kirjutamise rõõm, aga meile vähemalt tundub, et meie ettepanekute arvestamine on peaaegu ära jäänud. Ka Riigikogu on veidikene arusaamatult teatud tähtsate seaduste vastuvõtmisega kiirustanud. Puuduvad ju rakendusaktide selgitused. Kõige parem näide ongi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatustega seotud haridustöötajate tööaja määrus, mis võeti vastu suvel puhkuste ajal ja hakkas kehtima 1. septembrist, siis, kui haridustöötajad tööle tulid. Määrusele ei olnud lisatud selgitusi ega näiteid ega olnud ka aega selle rakendamist ette valmistada. Nüüd, kui segadused ja arusaamatused on hakanud koolides juba tööd takistama, on Haridus- ja Teadusministeerium asunud andma selgitusi ja kuuldavasti koostama ka seaduse rakendamise juhendmaterjali. Õpetaja peaks ju olema professionaal omal alal, ta ei peaks pidevalt tegelema töökorralduse, tööaja, tööülesannete ja teiste korraldusliku poole muudatustega. Ta ei tohiks olla häiritud ja ebakindel pidevate muutuste pärast.
Minister ütles, et vähem kui kahe tunni pärast saame teada uued PISA uuringu tulemused. Ma loodan, et need on head ja näitavad meie õpetajate tublit tööd klassi ees. Aga tulen tagasi eelmise PISA uuringu juurde. Siis teatavasti küsiti õpilaste käest ... Kas mu aeg on läbi?

Teil on aega 23 sekundit.

Õpilaste käest küsiti, kas neile meeldib koolis käia. Meie lapsed vastasid, et ei, neile ei meeldi koolis käia. Head riigikogulased! Mul on tunne, et kui õpetajate käest küsida, kas neile meeldib koolis õpetada, siis nad vastavad, et ei meeldi, aga nad peavad seda tegema. Meie jätkusuutlikkus võib kahtluse alla sattuda, kui õpetajad ei taha enam koolis õpetada. Ma tänan!

Suur tänu! Austatud ettekandja, teile on küsimusi. Jaak Allik, palun!

Lugupeetud proua Land! Kuidas te suhtute Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ideesse, et Haridus- ja Teadusministeeriumi, Eesti Haridustöötajate Liidu, omavalitsusliitude ja Eesti Koolijuhtide Ühenduse vahel tuleks sõlmida raamleping, kus oleksid fikseeritud õpetajate töökoormuse normatiivsed alused, mille alusel sõlmitaks kollektiivlepingud koolides ning individuaalsed töölepingud direktori ja õpetaja vahel?

Toetan seda täielikult. Ma arvan, et meie ühiskond liigub üha enam lepingute poole. Kui selline asi teoks saab, siis olen ma õnnelik, sest niipalju kui me oleme ka püüdnud sõlmida lepinguid maakonna tasandil, on see millegipärast alati ebaõnnestunud. Ju me ei ole olnud nii lepinguhimulised, aga kui see asi tõeks saab, siis ma usun, et me saame rahulikumalt edasi töötada.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh, juhataja! Suur tänu ettekande eest! Mitmed teie mured on igati arusaadavad ja mõistetavad, loodame, et te saate oma küsimustele kiiresti vastused. Aga me elame infoajastul, kättesaadavad on telefon, elektronpost jms. Ma olen ka ise lastevanemate liidu kaudu osalenud õpetaja kutsestandardi väljatöötamises. Te mainisite oma ettekandes kuuldust, et kutse saamine hakkab maksma 200–300 eurot. Kas te kontrollisite seda kuidagi, kas te küsisite näiteks Kutsekojast või lihtsalt esitasite meile sellise kuulduse?

Sellepärast ma nimetasingi seda kuulduseks, et see ei olnud fakt. Viimasel juhatuse koosolekul ütles Reemo Voltri (see ei ole küll protokollitud tekstis, ta ütles seda siis, kui me omavahel kutsenõustamist arutasime), et ta viibis viimasel koosolekul ja seal määrati kindlaks, et kutse andmine hakkab olema tasuline, ja räägitakse veel ainult summadest, mis on kindlaks määramata. Ka summa 200–300 eurot ütles tema.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Nüüd tekkis mul väikene kahevahelolek. Ministrit kuulates jäi mulje, et ees ootab helge tulevik, päike tõuseb ning tuleb lippude lehvides ja trummipõrina saatel ainult edasi minna. Teie ettekande põhjal ei paistnud tulevik nii roosiline. Mul on konkreetne küsimus ühe teema kohta, mida te ka puudutasite, aga ma soovin täpsemalt teada. Siin saalis on varemgi juttu olnud sellest, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatustega kaotati õpetajate senine atesteerimine (nooremõpetajad, õpetajad, vanemõpetajad ja metoodikõpetajad). Mis siis edaspidi peaks õpetajat motiveerima ennast arendama, sest mingit järgmist astet pole ja sa jääd ikka lihtsalt õpetajaks, nagu sa juba olid? Kas nüüd on olemas üldse mingisugune motivatsioon enesetäiendamiseks?

Aitäh! See on minu arvates väga tundlik teema. Mulle tundub, et seda PGS-i punkti ei anna lihtsalt parandada ja ma ei näe siin ka positiivset arengut. Hästi, me saame kokku leppida, et õpetaja palk tõuseb, aga nüüd on kõik ühtlustatud ja jäetud direktori otsustada. Mul on kurb meel, kuna uue PGS-iga seoses on kõige rohkem pöördumisi olnud just sellistel põhjustel. Ma ikkagi usun, et inimene, kes kunagi otsustas taotleda endale vanemõpetaja või metoodikõpetaja ametinimetust, nägi sellega palju vaeva. Ta on kolleegide hulgas tunnustatud, ma usun, et teda tunnustab ka koolijuht. Metoodikõpetaja ametinimetus anti ju riiklikul tasemel ja see oli midagi erilist, õpetajad hindasid seda. Kui ma oskaksin sellele küsimusele vastata, siis ma võib-olla ei oleks nii tuliselt selle punkti vastu, aga ma kahjuks ei oska sellele vastata. Me oleme selle üle mõelnud. Tõenäoliselt on nüüd võimalus koolijuhtidega niimoodi kokku leppida, et me saaksime ka neile poolele teele vastu tulla, nii et oleks mingisugune üleriigiline kokkulepe ja õpetajatel oleks ikkagi mingil määral erinev palk ja võib-olla ka erinev ametinimetus.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, härra eesistuja! Austatud proua Land! Nii nagu haridus- ja teadusministergi väitis, õpetaja elukutset omandavatest noortest kolmandik või pool ei asu õpetajana tööle. Kuidas teile tundub, milline võiks olla selline palk, mis motiveeriks noori kooli tööle tulema, lisaks sellele, et õpetajaamet on tore amet, ning motiveeriks nii noormehi kui ka neide?

See on hea aeg öelda välja jõuluunistus palgatõusust. Aga ma jään siiski haridustöötajate liidu soovi või nõudmise juurde, et õpetaja alampalk peaks olema võrdne Eesti keskmise palgaga. Kuidas see keskmine arvutatakse, on iseküsimus, aga arvutused näitavad, et keskmine palk on suurem kui praegune õpetajate alampalk. Kui me selleni jõuame, siis saab edasi rääkida.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Austatud proua Land! Õpetajatele ei ole seadusega enam ühtegi garantiid ette nähtud. Kuidas õpetaja ennast kaitsta saab? Kuidas ta näiteks direktoriga suheldes saab endale midagi üldse küsida?

See on selline ametiühingutöö koht. Teatavasti ei ole kõikides asutustes loodud haridustöötajate liidu organisatsioone. Meie seadused lubavad valida ka lihtsalt usaldusisiku. Ma loodan väga, et need usaldusisikud teevad oma tööd sellisel moel, et kui koolis üldiselt midagi kokku lepitakse, siis laienevad need hüved kõigile ja see kokkulepe pannakse kirja. See on ideaalvariant. Aga õpetaja kaitsmisest rääkides on mul üks näide lasteasutuse kohta. Juhataja võttis vastu otsuse, et terves lasteaias on rühmas seitsmetunnine tööpäev. See ei olnud usaldusisik, kes helistas ja küsis, kas nad peavad alla kirjutama. Ma ütlesin, et ei pea, kui seal mingeid muid tingimusi ei ole. Nad ei kirjutanudki alla. Järgmisel päeval võeti need inimesed ühekaupa ette ja sõlmiti igaühega eraldi leping. Kui nad kabinetist välja olid tulnud ja asja koos arutama hakkasid, siis said nad aru, et kõik olid lepingule alla kirjutanud. Võib-olla tulenes see juhi nutikusest, ehkki ma ei tea tema põhjendusi, miks oli vaja rühmas seitsmetunnine tööpäev kehtestada, aga see on näide selle kohta, et me oleme üksikuna nõrgemad. Ma ei näegi muud võimalust kui kutsuda inimesi üles organisatsioonidesse astuma ning ühiselt midagi kokku leppima ja mitte halvematel tingimustel kui seni.

Yana Toom, palun!

Ma tänan, härra eesistuja! Austatud ettekandja, suur tänu väga huvitava ettekande eest! Juhtus nii, et ma eelmisel nädalal kohtusin lausa mitmes koolis eesti keele õpetajatega. Need olid, tõsi küll, vene koolid. Õpetajate ühine mure oli see, et meil on justkui olemas riiklik õppekava, mis on oma loomult pigem selle raamkonventsioon (sa tead, et sa pead õpetama seda, seda ja seda), ja on olemas õpikud, mis on väga erinevad, mitme kirjastuse välja antud. Nende suurim mure oli see, et õpetaja peab ise nuputama, kuidas ta õpetab, puuduvad metoodika ja selged juhised. Kas see probleem on teie hinnangul üldisem, kui õppekava vaadata? Kui ma lapsevanemana vaatan, mida minu lapsed on eri aastatel koolis õppinud, siis on selge, et see asi muutub ikka väga kiiresti.

Rääkides õppekava muutmisest arvan ma, et siin on oluline õpetaja persoon ja professionaalsus. Muidugi on väga püüdlikke õpetajaid, kes soovivad õppekava väga täpselt järgida ja tahavad edasi anda maksimaalse õppekavas pakutavast. Ma arvan, et neil on väikseid probleeme, sest seda kõike on liiga palju. Aga ma siiski loodan, et enamik õpetajaid on professionaalsed ja nad lubavad endale selle koha peal väikest lõtku. Üks "Kevade" tegelane ütles, et kui ei jõua teha tervet ülesannet, tee siis poolgi ära. Ma siiski loodan, et õpetajad tööalaselt läbi ei põle ja oskavad sellist võtet kasutada.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Te tegite oma ettekande lõpus minu arvates päris julge ja tõsise avalduse. Te ütlesite, et õpetajatele ei meeldi koolis õpetada, aga nad peavad seda tegema. Mina tunnen päris paljusid õpetajaid, ka mitu minu sugulast töötab õpetajana. Nende hulgas, keda mina tunnen, ei ole küll ühtegi sellist, kellele ei meeldi koolis õpetada. Mille põhjal te sellise päris tõsise avalduse tegite? See on minu arvates ikkagi väga suur probleem, kui õpetajatele koolis töötada ei meeldi. Muidugi on probleeme ja on selliseid inimesi, kellele nende töö ei meeldi, aga kas võib ikka nii tõsiselt öelda? Mina sain teie ütlemisest aru niimoodi, et enamikule õpetajatest ei meeldi koolis õpetada, aga nad peavad seda tegema. Millest see tuleb?

Aitäh! Te oma küsimuse alguses ütlesite, et teie tunnete õpetajaid, kellele väga meeldib koolis õpetada. Ma arvan, et me liigume lihtsalt eri ringkondades. Minu roll on ju see, et ma küsin õpetajate käest tagasisidet igasuguste seadusmuudatuste kohta. Võib-olla oli see tõepoolest liiga emotsionaalne ütlemine, et enamikule õpetajatest ei meeldi. Ma nii täpselt oma sõnu muidugi ei mäleta. Ma parandan ennast ja ütlen, et paljudele õpetajatele ei meeldi. Aga ma jään selle juurde, et sellises situatsioonis, kus kõik jääb koolijuhi otsustada, kes ei pruugi olla alati kõikidele õpetajatele ühtviisi sümpaatne, on õpetajal raske anda endast kõik, tulla tööle heas tujus ja uskuda, et koolis on head õpilased, siis minna koju ja valmistuda järgmisteks tundideks. Ma siiski arvan, et meie kõigi kohus on õpetajaid natukene säästa. Siin Riigikogus on võimalik säästa neid sellega, et me mõtleme rohkem õpetajate peale, kui me mingit seadust vastu võtame. Ametiühingus või haridustöötajate liidus on võimalik õpetajaid säästa niimoodi, et me kuulame nad ära ja aitame nii palju, kui oskame. Ka lastevanemad saavad õpetajaid säästa, kui nad jätavad teinekord halvad asjad küsimata.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja Kaja Land! Minu abikaasa on ka õpetaja ja kooliteemad on mulle hästi tuttavad. Aga mis te arvate, kui koolijuht on ainuotsustaja, kuidas see uus süsteem siis tööle hakkab, kui õpetajatele palka määratakse? Vanemõpetajale või metoodikõpetajale võib koolijuht määrata võrdse arvu tundide puhul näiteks väiksema palga kui äsja ülikooli lõpetanud õpetajale. See on ju teoreetiliselt võimalik. Mis motiveerib õpetajaid ennast täiendama? Minu arvates on uue palgasüsteemi puhul kõige tähtsam see, kuidas õpetaja direktoriga läbi saab. Või ma eksin?

Aitäh! Me tuleme jälle õpetaja motivatsiooni juurde tagasi. See on ka minu kõige suurem mure, nagu ma enne ütlesin. Kahjuks ma ei tea, kuidas õpetajaid motiveerida. Kui juhtub nii, et tuleb hea majandusaasta ja järgmisel aastal tõuseb õpetajate palk 30% või 40%, ideaalis 50%, aga metoodikõpetajate palk ei tõuse, sest nad on teistest õpetajatest palgataseme poolest praegu eespool, siis võib-olla jõuame palgatasemega sinnamaani, et kõikidel õpetajatel on metoodikõpetaja palk. Aga see on ilus tulevikunägemus. Praegu olen ma väga kurb, et atesteerimine ära jäeti. Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Me otsime lahendusi ja räägime sellest, aga praegu meil ei ole neid lahendusi.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Mul on küsimus ja ettepanek korraga. Ma vahepeal uurisin kutse andmise hetkeseisu. Korduvalt on küsitud ettepanekuid mitmelt organisatsioonil, ka Evi Veesaarelt, kes haridustöötajate liidu esindajana on selles protsessis osalenud. Kui teie ametiühingul on näiteks ettepanek, kui suur võiks olla see tasu, mis on mõeldud kulude katteks, kas te oleksite siis valmis selle edastama näiteks Margus Pedastele, kes on Hariduse Kutsenõukogu esimees, ja sellel teemal aktiivselt kaasa rääkima, et me ei oleks sellises olukorras, kus kuuldused liiguvad, aga keegi midagi ette ei võta? Ka Riigikogu on kindlasti nõus neid muresid täpsemalt ära kuulama. Aga kas te olete ise teinud ettepanekuid, kui suur see tasu võiks olla ja kuidas see kutse andmine peaks olema korraldatud?

Aga kas ma võin teie käest küsida, kas see 200–300 eurot on siis täiesti õhust võetud või?

Kahjuks ei ole teil võimalust küsida.

Vabandust!

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Ma tulen tagasi motivatsiooni juurde. Minister ja teie rääkisite motivatsioonist kõneldes peamiselt palgast. Võib tekkida mulje, et palgaküsimuse lahendamine tähendab kõigi probleemide lahendamist, oluline on palga suurus ja see ongi kõik. Aga kas palk on ikka kõige tähtsam asi või on samal tasemel ka teised küsimused? Millised neist on väga tähtsad ja kuidas te võiksite neid sõnastada?

Palk on paraku ikkagi tähtis, me ei saa sellest mööda. Aga see ei tähenda, et haridustöötajate liit oleks õpetajatele paremaid tingimusi nõudes ainult palka silmas pidanud. Me oleme oma tegevuskavasse kirjutanud ka võimaluse, et tuleks ühiskonnas sõlmida selline kokkulepe või võtta Riigikogus vastu seadus, et iga õpetaja saaks näiteks peale kolme- või viieaastast töötamistsüklit lubada endale kolmekuuse või pooleaastase täienduskoolituse kas Eestis, Soomes või kusagil kaugemal. See motiveeriks õpetajat tõepoolest ennast täiendama. Kui me kunagi selleni jõuame, siis on see üks oluline motivaator.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua Land! Teid on väga huvitav kuulata, saab teada, mis hariduses tegelikult toimub. Siit tulenebki minu küsimus. Õpetajad korraldasid väga suure streigi ja suure streigi korraldasid ka arstid. Mis te arvate, miks arstide nõudmised täideti ja nad said enam-vähem selle palga, mida nad soovisid, aga õpetajad ei saavutanud oma streigiga eesmärke? Kas ühiskond suhtub arstidesse ja õpetajatesse erinevalt?

Ma ei arva, et ühiskond suhtub erinevalt, aga ma ei tea, kuidas need asjad siin parlamendis käivad. Võib-olla suhtub parlament või valitsus arstidesse paremini, võib-olla on sotsiaalminister tugevam natuur ja suudab eeliseid välja võidelda. Ma ei oska seda öelda. Mul on kahju, et praegu on õpetajate ja arstide palgadiferents täiesti olemas. Meie ei saavutanud, jah, nii palju, kui me tahtsime. Aga meil on hea meel, et arstid saavutasid.

Andre Sepp, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma siiski arvan, et Eesti õpetajad soovivad oma tööd teha ja nad armastavad oma tööd. Aga minu küsimus puudutab Eesti Haridustöötajate Liitu ja tema koostööd Eesti Maaomavalitsuste Liidu ja Eesti Linnade Liiduga. Kui palju te koostööd teete ja kas te olete arutanud palgapositsioone? Teatavasti maksab ju kohalik omavalitsus palka huvikoolide ja lasteaedade töötajatele. Kuidas teie positsioonid ühtivad?

Ma olen osalenud läbirääkimistel kohalike omavalitsustega maakonna tasandil ja ka riiklikul tasandil. Mulle ei ole jäänud väga optimistlikku muljet ei suheldes maaomavalitsuste liidu ega linnade liiduga. Ametiühingu põhiteema on ju palk. Me paneme konkreetsed arvud paika, aga on olnud juhus, kui maaomavalitsuste liidu ja linnade liidu esindajad on öelnud, et neil ei ole voli sellele alla kirjutada, neil on voli ainult ära kuulata ja siis nad lähevad seda võib-olla arutama. Nagu ma olen aru saanud, kohustab seadus, et nõusoleku annaksid kõikide omavalitsuste esindajad. Nii ongi need läbirääkimised senimaani tühja jooksnud, kuigi me oleme üritanud neid pidada.

Austatud Kaja Land, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Maaomavalitsuste Liidu aseesimehe Vello Jõgisoo!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Olen Eesti Maaomavalitsuste Liidu aseesimees. Olen osalenud haridusteemalistel läbirääkimistel Eesti riigiga ehk haridusministeeriumiga. Ma olen olnud selles töögrupis viimased kaheksa aastat. Seetõttu räägin oma ettekandes natuke sellest, mida me oleme seal arutanud.
Kohalike omavalitsuste haridustoetus riigieelarves on olnud üks peamisi teemasid. Me oleme arutanud selle toetuse suurust ja seda, kuidas neid vahendeid jagada. Alustan nagu ministergi põhiseadusest, mille kohaselt peavad riik ja kohalikud omavalitsused pidama hariduse kättesaadavuse tagamiseks ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Ma toonitan, et seda peavad tegema riik ja kohalikud omavalitsused.
Riigi toetus on oluline üldhariduse kättesaadavust mõjutav tegur, see on pedagoogide tööjõukulude peamine katteallikas ning katab rohkem kui poole munitsipaalkoolide põhitegevuse kuludest. Seetõttu peavad kohalikud omavalitsused tähtsaks, et selle toetuse jaotamise alused oleksid seaduses fikseeritud arusaadavalt ning kujundatud üldhariduse kättesaadavust kui inimese põhiõigust silmas pidades. Meile on natuke arusaamatuks jäänud Haridus- ja Teadusministeeriumi distantseerumine vastutusest väitega, et tegemist on pelgalt toetusega ja kooli pidamise otsustab kohalik omavalitsus kui selle kooli pidaja. Loomulikult otsustab ta seda, kuid tihti jääb tunne, et teda sunnitakse otsustama, piirates riigi eraldisi või jagades neid ebaõiglaselt.
Samuti leiame, et kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise suutlikkus ei või sattuda ebaproportsionaalselt suurde sõltuvusse Vabariigi Valitsuse otsustest. Põhiline teema, mis on praegu üleval, on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse rahastamisparagrahv. Meie arvates on analüüsimata rahastamispõhimõtete muutuse mõju hariduse kättesaadavusele ning kasutatud uued mõisted on lahti kirjutamata. Kui riik ja kohalik omavalitsus vastutavad koos hariduse kättesaadavuse eest, siis ei saa riik lükata analüüside tegemise kohustust ainult kohalikele omavalitsustele kui koolipidajatele. Kuna riigil on vaieldamatult suurem kompetentsus, on analüüsi tegemise kohustus meie arvates siiski temal.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuse kohaselt peab rahastamisel lähtuma hariduse kättesaadavuse regionaalsest eripärast. Mõiste sisu on jäetud avamata. Seletuskirjas on märgitud, et rahastamisel arvestatakse kodulähedust ning põhihariduse kättesaadavus on vaja tagada ka hõreasustusega aladel ja ääremaadel. Rakendusakti kavandis ei ole aga arvestatud nende piirkondade erivajadustega.
Kohalike omavalitsuste õigus saada oma ülesannete täitmiseks piisavalt rahalisi vahendeid eeldab, et riik looks omavalitsuslike ülesannete rahastamiseks süsteemi, mis oleks kohane ja tagaks nende ülesannete küllaldase rahastamise. Kohaliku omavalitsuse eelarvekorraldus ei tohiks olla põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse küsimus, kohaliku omavalitsuse eelarve detailid on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse eelarve liigendamine linna- ja vallavolikogu pädevusse. Eeltoodust tulenevalt rõhutame, et valdkonnaseaduste ja hariduselu reguleerivate õigusaktide kaudu kohaliku omavalitsuse üksuste ja nende struktuuriüksuste eelarvekorralduse juhtimine ei ole vastavuses kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse põhimõttega.
Haridusministeeriumi pakutud rahastamismudel on tõesti hea nendel juhtudel, kui on üks kool ja üks omavalitsus. See süsteem võimaldab ühe kooliga omavalitsuses maksta õpetajatele keskmist palka ja pidada kooli näiteks Paide vallas 29 õpilasele, Väätsa vallas 104 õpilasele ja Sauga vallas 82 õpilasele, kusjuures nendele valdadele lähimad koolid asuvad 6,1–6,3 kilomeetri kaugusel. Aga ebavõrdsust põhjustab, et sellist hariduse kättesaadavust ei võimaldata mitmeid koolipiirkondi hõlmavates omavalitsustes, näiteks Tapal, Türil, Viljandis, Suure-Jaanis, Lääne-Nigulas, Kosel, Sakus, Sauel, Jõelähtmes. Nimetatud omavalitsustes on koolipiirkondade vahed tunduvalt suuremad kui minu nimetatud 6,1–6,3 kilomeetrit, Kose vallas näiteks 13–20 kilomeetrit. On ju selge, et kooli, mis on õpilase kodust 20 kilomeetri kaugusel, ei saa kuidagi nimetada kodulähedaseks kooliks. Kui eespool nimetatud valdades on võimalik pidada kooli uue mudeli järgi, siis suuremates valdades, kus õpilasi on rohkem, ei ole võimalik pidada kooli, mis on teisest koolist 13 kilomeetri kaugusel.
Lisaks sellele, et koduläheduse mõiste hägustub, tekivad olukorrad, kus näiteks 368 õpilasega põhikool ei saa õpetajatele mõeldud palgaraha riigilt kätte. Põhjus on lihtne: selles koolis on klasse, kus õpib 19, 18, 17 või 16 õpilast, ja kool asub omavalitsuses, kus klassi täituvuse norm on 21. Loomulikult on tegemist paralleelklassidega ja kui need kokku panna, siis saame 32, 35 või 37 õpilast klassis. See ei ole ju normaalne. Siit on väga hästi näha, et õpilaste koguarv omavalitsuses ei kirjelda kogu kuluvajaduse varieeruvust kohalike omavalitsuste vahel ja selle kriteeriumi alusel ei ole võimalik raha jagada. Suurem koguarv ei tähenda alati väiksemaid kulusid õpilase kohta. Rahastamissüsteem peab olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutust.
Juhime tähelepanu sellele, et laste arv omavalitsuses ei iseloomusta omavalitsuse regionaalset eripära. Seda iseloomustavad eelkõige omavalitsuse territooriumil paiknevate asulate ja koolide võrk ning nendevahelised kaugused ja ühendused. Samuti ei ole analüüsid näidanud, et tegelik kuluvajadus on seotud väiksema õpilaste arvu ja suurema territooriumiga. Selle põhjuseks on see, et asulatevaheliste pikkade vahemaade tõttu võib olla vaja hoida kooli avatuna mitmes kohas ja see omakorda ei võimalda vaid samasuguse õpilaste arvu tõttu samasse koefitsiendigruppi kuuluvates omavalitsustes õpetajatele saavutada teiste omavalitsustega sarnaseid tulemusi.
Probleemi ei lahenda rakendusaktis pakutav 5%-line muutuse tasandamine võrreldes 2013. aastaga, sest koosmõjus haridusvahendite kasvu ja inflatsiooniga viib see omavalitsuse mõne aastaga talle kavandatud koefitsiendigrupi rahastamistasemele, mis tema reaalseid vajadusi ei pruugi arvestada. Samuti loob koefitsiendigruppidesse jagamine võimaluse kaotada mõne lisandunud õpilase tõttu kuni 20% toetusest. Kui omavalitsuses on 105 õpilast, on seal üks koefitsient, kui aga omavalitsuses on 108 õpilast, siis on teine koefitsient, kuid raha, mida on vaja õpetajatele palga maksmiseks, ei erine 20%. Eri kooliastmete maksumusega mittearvestamine loob eelise üksnes algharidust andvatele koolidele ning toob kaasa kolmanda kooliastme alarahastamise.
Pakutud mudel ei toeta meie arvates ka nn tõmbekeskuste Eesti tekkimist. Vähe sellest, see mudel ei toeta ka kohalike omavalitsuste vabatahtlikku liitumist. Väga ilmekas näide on minu koduvallas, kus liitusid Kose ja Kõue vald. Seal peaks olema kolm koolipiirkonda, kusjuures koolid on üksteisest 13 ja 20 kilomeetri kaugusel ja igal pool peab õpilasi klassis olema 21. Seega ei saa 127 õpilasega põhikool rahastust.
Samuti teeb meile muret, et seadus kavandatakse jõustada üldises korras, kuid kohalikud omavalitsused saavad teha koolivõrgus muudatusi kõige varem ja kõige paremal juhul alates 1. septembrist 2014. Kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse kohaselt tuleb omavalitsustele hüvitada tulude vähenemine või kulude suurenemine, mis tulenevad õigusaktide muutmisest eelarveaasta jooksul. Selle seaduse rakendamine eelnõus esitatud viisil toob endaga kaasa õiguskindluse riive. Kuid ometi on olemas 2008. aastal Haridus- ja Teadusministeeriumi, Rahandusministeeriumi, omavalitsusliitude ja teiste partnerite koostöös valminud ja rakendatud haridustoetuse mudel. Me toetame selle mudeli baasil jätkamist, muutes seda lihtsamaks, tuues sisse kauguse kriteeriumi ja korrigeerides nii koolivõrku normaalsel kombel ning tagades sellega hariduse võrdse kättesaadavuse Eesti eri piirkondades. See rahastamismudel võtab aluseks, et olenemata klassis õppivate laste arvust on iga klassi õpetamise kulud ühesuurused, kuna õpetaja antavate tundide arv ei sõltu õpilaste arvust ning õpetaja peab lastega ikkagi tegelema. Mudel tagab võimaluse täpselt hinnata iga otsust ja selle kulukust, seda nii üksikotsuste kulude hindamisel kui ka rahaliste otsuste vastavuse otsustamisel.
Seadusest on välja jäetud tugispetsialistid. Sellest on täna juba palju räägitud. Omavalitsusliidud toetavad seda, et nende spetsialistide rahastamise võimalus oleks seadusesse sisse kirjutatud, sest maakondlikud tugiteenuste keskused ei lahenda koolide probleeme tugiteenuste tagamisel. Ükski keskuse spetsialist ei suuda piisavalt tegelda konkreetse kooli õpilase probleemidega ega neisse süveneda.
Lõpetuseks ütlen veel paar mõtet. Igaühe õigus haridusele on põhiseaduse kohaselt põhiõigus, mida tagada on riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustus. Kohustused ja ressursid peavad olema tasakaalus. Kohustuste täitmiseks tuleb ette näha rahaline kate. Riigieelarvest eraldatakse kohalikele omavalitsustele haridustoetust mudeli alusel. Seisukohad mudeli muutmise või täiustamise kohta tuleb osapoolte vahel läbi rääkida ja kokku leppida, et hariduse ühtlane kättesaadavus ka edaspidi kogu riigi ulatuses reaalselt tagada. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui me läheksime näiteks sööklasse ja ostaksime mingi toidu, siis hinna sees oleks selle kokatädi palk, kes on selle toidu valmistanud, nõudepesija palk, soojuse, vee, gaasi ja elektri hind, transpordikulud, maksud jne, jne. Peale selle oleks seal arvestatud nende toidukaupade maksumust, millest see toit valmistatud on. Keskmisele põhikoolile, kus on 50 õpilast, annab riik lahke käega päevas 39 eurot. Tegelikult nõuaks see, et maksta kokatädile, nõudepesijale jt, vähemalt kuus-seitse korda rohkem raha, kui me tahame, et lõuna vastaks normidele. Kuidas sellest olukorrast välja tulla? Kõik need jutud lõpevad eimillegagi. Kas te kommenteerite koolilõunaprobleemi kohalikes omavalitsustes?

Praegune koolilõunatoetus 78 senti ei kata juba ammu tegelikke kulutusi. Kui me liidame sinna kõik need kulutused, millest te rääkisite, siis on see summa kaks-kolm korda suurem. Kohalikud omavalitsused peavad lihtsalt selle olukorraga leppima, sest lapsed tahavad ju süüa saada. Kõik need kulutused kaetakse kohaliku omavalitsuse eelarvest. Oleme selle küsimuse tõstatanud ka läbirääkimistel, oleme soovinud seda summat suurendada 1,5 euroni. See ei ole siiani õnnestunud.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te rääkisite palju põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 muudatusest ja sellest rakendusaktist, mis selle juurde kuulub. See muudatus näeb ette, et rahastamispõhimõte muutub klassipõhisest, nagu see praegu on, koefitsiendipõhiseks ja omavalitsuskeskseks, lähtudes omavalitsuses olevate õpilaste arvust. Maaomavalitsuste liit ja linnade liit ei ole seda muudatust kooskõlastanud. Nad on öelnud, et koefitsientidel põhinev mudel on samm tagasi. Rahandusministeerium on öelnud, et õpilaste koguarv ei kirjelda kogu kuluvajadust ja varieeruvust, ega ole ka seda eelnõu kooskõlastanud. Siseministeerium on toonud välja oma märkused, neile on silma torganud, et muid parameetreid peale õpilaste arvu ei pakuta. Kriitikat on päris palju olnud. Mida te soovitate praegu teha haridusministril?

Ma arvan, et tõsised diskussioonid Riigikogu kultuurikomisjonis seisavad sellel teemal ees. Ma usun, et me jõuame tõeni ja meie riigile kõige parema lahenduseni üksteist ära kuulates ja arvestades. Ma olen kindel, et me saavutame kokkuleppe.

Urmas Klaas, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud Eesti Maaomavalitsuste Liidu aseesimees! Ma jälgisin väga tähelepanelikult teie kõnet, aga ühte teemat nende paljude hulgas, millest te rääkisite, tahan siiski täpsustada. Nimelt huvitab mind kohalikele omavalitsustele mõeldud investeeringutoetus. Eesti Maaomavalitsuste Liit on kirjutanud Haridus- ja Teadusministeeriumile oma arvamuses põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu kohta, et kahjuks on eelnõust välja jäetud seaduses siiani olnud riigieelarvest määratav toetus investeeringuga seotud kulude katmiseks. Kui tugev on siit tulenev rahaline löök omavalitsustele ja kui tugev on löök usaldusväärsuse pihta?

Selle rahaline väärtus on 3 044 464 eurot. Üks põhjendus, miks seda summat õpetajate palgakulude kasvu katteks soovitakse võtta, ongi see, et see raha on nii väike, et sellega nagunii midagi teha ei saa. Samal ajal on omavalitsused kasutanud koolide kordategemiseks Riigi Kinnisvara AS-i abi. Nad on plaaninud seda raha väga pika aja jooksul tagasi maksta, kasutades just seda investeerimiskomponenti. Omal ajal oli ju nii, et seda Riigi Kinnisvara AS-i teenust lausa pakuti, seda tuli omavalitsusse ustest ja akendest, aga nüüd on selgunud, et selle teenuse kasutamise intress on tunduvalt kõrgem kui pangaintress. Omavalitsused on pandud olukorda, kus nad justkui vabatahtlikult peavad maksma kõrgemat intressi. Kui nad on kulude katteks plaaninud kasutada investeerimiskomponenti ja see ühel hetkel lihtsalt ära võetakse, siis isegi hoolimata sellest, et see summa 2009. aastal 2008. aastaga võrreldes viis korda vähenes (seda raha oli varem 16 miljonit), paneb see tõesti mõtlema ka usaldusküsimusele.

Jüri Morozov, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra Jõgisoo! Milline arusaam on teil või Eesti Maaomavalitsuste Liidul väikelinnade ja maa-asulate täistsüklikoolide ehk koolide gümnaasiumiosa riigipoolse finantseerimise põhimõtetest ja üldse nende koolide tulevikust? Praegu ehitatakse maakonnakeskustesse riigigümnaasiume, kus kõik kulud, kaasa arvatud abipersonali palkamise kulud, on n-ö riigi kanda. Samas kannab nimetatud täistsüklikoolides suures osas need kulud ju kohalik omavalitsus, välja arvatud eraldis õpetajate palgaks, mis tuleb riigilt.

See, kas omavalitsus soovib ise kooli pidada või anda kooli pidamise üle riigile, on iga omavalitsuse enda otsustada. Seadus lubab ju kõiki koolivorme. Siin ei näe ma küll mingisugust vastuolu või riivet, sest see on omavalitsuse otsustada. Mis puudutab kulude katmist, siis jah, see on nii, kuid omavalitsusel on ju oma koolis ka otsustamisõigus, mis riigikoolis on ikka nullilähedane. Seetõttu ei näe ma põhjust, miks peaks kohalikul omavalitsusel olema vaja oma koolist loobuda.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra Jõgisoo, suur tänu teile ettekande eest! Ma leian, et kõik, mis te rääkisite, oli tõesti võetud elust ja teie kõne oli kantud igapäevastest muredest. Aga ma arvan, et iga aastaga lükkab riik kahjuks haridusprobleeme aina rohkem kohalike omavalitsuste lahendada. Selles süsteemis on suur roll muidugi maaomavalitsuste liidul ja linnade liidul. Oma kõne lõpus rääkisite sellest, et on vaja viia läbirääkimistele kohaliku omavalitsuse esindajad ja riik. Minu küsimus ongi sellega seotud. Kui tihti teil üldse viimasel ajal on olnud võimalust läbi rääkida riigi, sh ministeeriumi esindajatega?

Maaomavalitsuste liidu ja linnade liidu ning ministeeriumi moodustatud komisjoniga oleme päris tihedalt kohtunud. Viimasel ajal, selle koefitsientide mudeliga seoses seda kahjuks enam öelda ei saa. Kui ma päris ausalt ütlen, siis komisjonis umbes kuu aega tagasi esitatud palvele saata meile koefitsientide tabel ei ole ministeeriumist tänase päevani vastatud. Nii et selle mudeli arutelu on läinud väheke kehvasti, aga varem on meie arvates küll piisava tihedusega koos käidud, arutatud ja nende teemade üle mõtiskletud. Aga selle viimase mudeliga on, jah, nii nagu on.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh, juhataja! Aitäh ka väga hea ettekande eest! Minu küsimus on pisut üldisem. Ühtpidi me jagame Eestimaad ümber haldusterritoriaalselt, teistpidi jälle koolireformi põhimõtete järgi, ümber jagatakse ka kiirabipiirkondi ja haiglate teeninduspiirkondi. Iga minister nokitseb justkui omaette. Neid kaarte me kohakuti nagu ei tahagi asetada. Mis te arvate, mis siis nüüd Eestimaal lahti on ja miks see kõik nii katki on, miks ei saavutata ühist keelt?

See on väga keeruline küsimus ja väga keeruline on sellele vastata minul, kes otseselt ei pea neid kaarte kokku panema. Viimasel ajal on meilgi tekkinud sellised mõtted, et miks küll nendel teemadel ei räägita. Võib-olla ka kohapeal valdades ja linnades räägitakse vähe, valitsuse tasemel räägitakse ilmselt vähe ja meie räägime haridusministeeriumiga liiga vähe. Me peaksime olema julgemad, me ei peaks üksteist kartma, me peaksime oma mõtted välja ütlema. Omavalitsused saavad ju asjadest aru. Kui riigil ei ole raha, siis arutame koos, kuidas olemasoleva rahaga hakkama saada. Nii et on kätte jõudnud aeg, kui liiga vähe räägitakse, selgitatakse ja kuulatakse teisi.

Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Haridusvõrgu korrastamine toob kaasa mõned lisakulud, näiteks transpordikulud, sest on vaja õpetajaid ja õpilasi vedada. Kui tekivad riigigümnaasiumid, siis võib olla vaja ehitada ühiselamuid ja muidugi on vaja lahendada koolitoiduküsimus. Tugiteenuste keskused nõuavad lisakulutusi, lisaks kulub kodust kooli minekuks rohkem aega. Kas on arvestatud, kui palju võtab haridusvõrgu korrastamine ressursse ja kuidas need kohustused võiksid olla jagatud omavalitsuste ja riigi vahel?

Kindlasti nõuab koolivõrgu ümberkorraldamine transpordiressursse, gümnaasiumide ümberkorraldamine nõuab neid veelgi rohkem. Me oleme Harjumaa Omavalitsuste Liidus, mille juhatuse esimees ma ka olen, teinud arvutusi, kui palju oleks Harjumaal vaja transpordi jaoks ressursse, kui gümnaasiumivõrk ümber korraldada. Oleme esitanud need arvutused ka haridusministeeriumile. Ma ei mäleta, mis see arv oli, aga see ei olnud 10 ega 100 eurot, vaid see oli tunduvalt suurem summa. Kui me seda teed läheme, siis kindlasti ei saa me seda külge tähelepanuta jätta. Vastus, et see kõik on ühistranspordiseaduse korraldada ja lahendada, ei ole nagu päris õige. Me peaksime ikkagi need kulud ka hariduse eelarves välja tooma. Ma ei oska praegu teile peast öelda, kui suured need kulud on. Vähemalt Harjumaa kohta oleme need välja arvutanud ja ministeeriumile esitanud.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Te väikeste maakonnagümnaasiumide kohta juba ütlesite, et nende pidamine on kohaliku omavalitsuse otsustada. Kooskõlastusele tulnud rakendusakti § 2 lõikes 5 on välja toodud, et gümnaasiumi statsionaarses õppes rakendatakse koefitsienti 1, mis tagab gümnaasiumiõpetajate tööjõukulude katmise seal, kus on võimalik moodustada klassikomplekte keskmise täituvusega 32 õpilast. Ma usun, et kindlasti on maaomavalitsuste liit väga teadlik, et gümnaasiumid, kus keskmine õpilaste arv klassis on 32, on kindlasti vähemuses. Kas maaomavalitsuste liit on selle kohta oma arvamuse esitanud ja milline see on?

Meie arvates peaks gümnaasiumiastet olema võimalik pidada 90 õpilasega kolme aasta peale kokku. Me püüame selle eest seista, kuid samas näeme, et see asi vajab ümberkorraldamist. Need gümnaasiumid, kus on 30 õpilast ja alla selle, on ennast juba kokku tõmmanud. Meie seisukoht on see, et gümnaasiumi peaks olema võimalik pidada 90 õpilasega. Näiteks on Kose Gümnaasiumis ca 130 õpilast. Kuna me leiame, et gümnaasiumi olemasolu seal on tähtis, sest see on ikkagi selle piirkonna, Lõuna-Harjumaa keskus, siis me oleme läinud seda teed, et lihtsalt maksame õpetajate palgale peale ja peame seda gümnaasiumi edasi niikaua, kui me seda suudame.

Aitäh! Palun, Urve Palo!

Aitäh, proua eesistuja! Hea ettekandja! Kuigi tänane teema on üldharidus, puudutab minu küsimus hoopis huviharidust. Huviharidus on inimese haridustee väga oluline osa. Teil on omavalitsusjuhina töötamise pikaajaline kogemus. Sestap küsingi. Praegu ei näe riik endal rolli meie laste huvihariduse toetamisel ja see on jäetud omavalitsuse vastutada. Kas teie arvates on selline lähenemine mõistlik või kuidas peaks olema riigis korraldatud huvihariduse toetamine ja arendamine, et kõik lapsed saaksid oma võimed välja arendatud?

Küll oleks hea, kui riik suudaks toetada kõike, sh huviharidust. Olen ise pärit omavalitsusest, kus on kaks huvikooli: spordikool ja muusikakool. Me oleme ise nendega hakkama saanud. Lastevanematele võiks riik osalustasu maksmisel küll appi tulla, kas nüüd just kõigile, aga ta võiks kas või lastevanemate sissetulekust tulenevalt mingisugust tuge pakkuda. Lapsevanema osalus on 10–15% huvihariduse tegelikust maksumusest, mitte rohkem. Aga kas peaks huviharidust lausdoteerima? Ma arvan, et see on valikute küsimus.

Aitäh! Meil on aega veel niipalju, et esitada viimane küsimus. Palun, Jüri Ratas!

Suur tänu, Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Te alustasite kõnet oma kogemuste kirjeldamisega. Te ütlesite, et olete kaheksa aastat hariduse teemal läbirääkimisi pidanud. Ma küsin rohkem sellest aspektist lähtudes, et te olete iga päev tööl maaomavalitsuste liidus. Te rääkisite siit Riigikogu kõnetoolist koolilõunast, te rääkisite tugispetsialistidest. Miks on nii, et kui samadel teemadel räägib siin valitsuse esindaja, siis tekib mulje, nagu oleks tegemist musta ja valge koeraga, kes erinevad teineteisest täielikult? Miks omavalitsusliitude esindajaid läbirääkimistel nendel teemadel ei taheta või ei suudeta kuulata? Mis teie arvamus on?

Ma arvan, et eks meid ära ikka kuulatakse, aga kahjuks sellele tõesti mingeid samme ei järgne. Peaeesmärgiks on võetud õpetajate töötasu tõstmine. Ma arvan, et me oleme igasuguste õigusaktide ja millega iganes loonud haridussüsteemi, mis maksab piltlikult öeldes 15 eurot, aga meil on 12 eurot ja nüüd me tahame 12 euroga selle 15 eurot maksva hariduse vägisi ära anda. Seetõttu me vaidleme, kakleme, solvume, solvame teisi, nutame ja naerame. See ongi minu arvates üks suuremaid hädasid, et me oleme seadnud meie rahakotile võib-olla natuke liiga ranged tingimused.

Küsimuste aeg on otsa saanud. Suur tänu, härra Vello Jõgisoo! Tänane neljas ettekandja on Eesti Keskerakonna fraktsiooni aseesimees Mailis Reps. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud minister ja ettekandjad! Kõigepealt tänan südamest ministrit, Eesti Haridustöötajate Liidu esindajat proua Landi ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu esindajat härra Jõgisood, kes andsid oma kolme ülevaatliku ettekandega meile Riigikogus, aga ka laiemale avalikkusele võimaluse mõista erinevaid seisukohti ja tutvuda nende tulevikuvaatega.
Mis meid ajendas täna, enne uue aasta algust, tegema Riigikogule ettepanekut arutleda hariduse jätkusuutlikkuse teemadel? Meid ajendas muidugi see, et viimase paari kuu jooksul on tulnud kooskõlastusringile põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 muudatus ja ka selle rakendusakti, rahastamismääruse kavand. Aga laiemalt võttes ajendas meid eelmisel kevadel või, ütleme, jaanilaupäeva eel toimunud vaidlus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste ümber, millega pidime sügisel edasi minema. Sügis ja valimistest põhjustatud vaheaeg on möödas, käes on jõulueelne aeg.
Vaidlused käivad väga laias laastus kolme küsimuse ümber, mis seonduvad õpetajate, koolivõrgu korrastamise ja üldhariduse rahastamisega. Minister tõi tänase istungi alguses väga selgelt välja, et üldhariduse jätkusuutlikkusest rääkides on need kolm aspekti kindlasti vaid üks väike osake. Igati paslik on siinkohal tunnustavalt mainida, et need ülevaatlikud mõtted, mida minister siin esitas õpetajakoolituse, vaimse taristu, õpikute, digitaliseerimise või ka muude küsimuste kohta, peaksid olema arutelul nii kultuurikomisjonis – need on seal juba osaliselt arutlusel olnudki – kui ka edaspidi olulise tähtsusega riiklikke küsimusi arutades.
Lubage mul Keskerakonna fraktsiooni esindajana ja arutelu algatajana jääda nende teemade juurde, mis on kõige enam kirgi kütnud. Kui me vaatame järgmise aasta eelarvet, siis üks peamisi küsimusi on olnud see, kas õpetajatele lubatud palgatõus on piisav, selleks et ettenähtud palga alammäärad saaksid välja makstud. Küsimus on võib-olla laiemgi (ka proua Land täna puudutas seda): kas õpetajate sissetulekud reaalselt suurenevad? Eelmisel kevadel siin põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse üle pikkade ööistungite ajal tuliselt vaieldes saime selgelt aru, et atesteerimise kaotamise poolt oli Riigikogu napp enamus. Õpetajate organisatsioonid on siiamaani selle kaotamise tõttu nördinud. Nördinud on nad just seetõttu, et lugupeetavatel ja teistele eeskujuks olevatel õpetajatel palk reaalselt ju ei tõusnud. Veelgi enam, on enam kui kaheldav, kas loodav õpetajate kutsestandard annab neile tulevikus piisavat motivatsiooni, sest algusest peale on rõhutatud, et palk ei hakka kutsest sõltuma.
Teine põhimõtteline küsimus on olnud õpetajate tunnikoormus. Ka sellele täna siin juba viidati. Küsimuste ja vastuste voorus tõi Eesti Haridustöötajate Liidu esindaja selle kohta näiteid, kuid selge on see, et 35 tundi, mis on õpetajale ainus tagatis, ei ole ei läbirääkimistel kooli sees ega ka laiema üldsuse arvates andnud neid tulemusi, mida loodeti. Reaalselt on olnud juhtumeid – ja kahjuks mitte üksikuid –, kus oluliselt on suurendatud õpetaja nn klassi ees tehtavate töötundide arvu, mis seni oli 18–24. Peamine mure on just kindlustunde puudumine. Kindlasti on väikestes koolides seatud õpetajatele ka palju lisanõudeid.
Rääkides klassijuhatajatööst, lisatundidest, juba mainitud kinnisvarakomponendist või mõnest muust teemast, võib väga lühidalt kokku võttes öelda, et eesmärk on olnud olemasoleva haridusraha sees ümbertõstmiste kaudu tõsta õpetajate palga alammäärasid. Samal ajal ju haridustoetuse suurus ei omavalitsusele ega koolile reaalselt sellise kiirusega ei kasva. Praegu on koolidel remondi jaoks olemas investeeringuraha, mida on küll mitu korda vähendatud, kuid mida koolid on seni siiski enda omaks pidanud. Kas kohalik omavalitsus need iga kooli tasandil taastada suudab ja kas igal kohalikul omavalitsusel on võimalusi selleks, et ka edaspidi piisavalt tihedalt kooli uuendada, on kindlasti küsimus.
Koolivõrgu korrastamisest rääkides on minister nii täna kui ka mitmel korral varem toonud võrdlusi Soomega, aga laiemaltki. Tõepoolest, kui me vaatame praegust koolivõrku, kas siis üle Eestimaa või näiteks täna jutuks olnud Tallinnas, siis on selge, et sisemigratsioon ja inimeste isegi ühe kohaliku omavalitsuse piires ümberpaiknemine on toimunud kiiremini kui muudatused koolivõrgus. Meil on koole, mis asuvad piirkonnas, kus inimesi on vähe. Need koolid on kas pooltühjad või on seal väiksemad klassid. Loomulikult on aga ka neid piirkondi, kus lapsed käivad kahes, osaliselt lausa kolmes vahetuses. Nüüd on küsimus, mida me selle teadmisega peale hakkame.
On selge, et minister, olles matemaatikas väga palju tugevam kui meist paljud siin, saab väga hästi aru, et kui ta toob võrdluse hariduse üldise rahastamise ja õpetajate osakaalu kohta, siis sellest ilmnenud ebakõla üks põhjus ongi olnud see, et me oleme pärinud koolivõrgu, mis vajas ja vajab ka praegu remonti. Iga koolivõrgu muudatus survestab veelgi enam investeeringuid kinnisvarasse. Kritiseerida kohalikke omavalitsusi, et proportsionaalselt liiga palju tähelepanu läheb koolimajadele, on kohatu, sest selline on jaotus ju algusest peale olnud. Kohalik omavalitsus peabki tegelema rohkem kinnisvara ja abipoolega ning riik on alati rohkem tegelnud õpetajate palkadega.
Püüd hajutada riigi või ministri vastutust õpetajate palga loodetust aeglasema tõusu eest, kui toetus on ainuke abi, mida kohalikud omavalitsused õpetajate palga tõusuks saavad, on üsna uudne lähenemine. Seni on ministrid pidanud nii poliitiliseks rõõmuks kui ka oma vastutuseks seda, kui palju antakse õpetajate palkadeks tuge ja kui palju seda hinnatakse Vabariigi Valitsuses ja koalitsioonis. Kas see on olnud piisav? Majandus on küll kiiremini edasi liikunud kui see toetus. Kuid täna öelda, et kohalikud omavalitsused vastutavad niisama suurel määral õpetajate palga eest kui riik, ei ole mitte ainult uudne lähenemine, vaid kohati kindlasti ka õigustamatu. Ootus on selgelt see, et õpetajate palk on riigi vastutusel, ja ootus on selgelt ka see, et see raha ei pea tulema ega saa tulla ainult või peamiselt investeeringute või remondiraha arvel.
Järgmine küsimus on vaidlus uue rahastamismudeli ümber. Mul olid tänase päevaga seoses väga suured ootused. Täna on 3. detsember, aga kahjuks ei saanud me ka küsimuste-vastuste voorus ministrilt teada, kas uus, kooskõlastamisele saadetud määrus rahastamismudeli muutmiseks 1. jaanuarist rakendub või ei. Minister raputab pead. Loodame siis, et see ei rakendu. See on olnud peamine põhjus, miks me kindlasti palusime Riigikogul täna seda olulise tähtsusega riiklikku küsimust arutada. Kui sellised suured muudatused, mis nõuavad väga selgeid muudatusi ka koolivõrgus, tulevad enne 1. jaanuari, siis sellises tempos ei suuda mitte ükski kohalik omavalitsus koolivõrgus reaalselt ühtegi muudatust teha, rääkimata sellest, et õpetajad saaksid normaalselt kooliaasta lõpetada, viia õpilased üle järgmistesse klassidesse jne.
Üldhariduse rahastamise mudeli väljatöötamise juures olen ma olnud paar aastat. Me muutsime kohalike omavalitsuste ja õpetajate väga selge surve tulemusena süsteemi, mis nüüd uuesti tagasi tuuakse. Põhjendus, miks tol hetkel oli surve seda muuta, oli see, et kohalikke omavalitsusi, kus oli mitu keskust, survestati oma koole kinni panema. Nüüd on toodud tagasi unustatud vana just sellesama põhjendusega, et me vajame uut mudelit, kuna koolivõrgus ei toimu muidu muutused piisavalt kiiresti. See erineb kindlasti praegusest haridusele lähenemisest, sest me tunnistame ka riiklikul tasandil, et haridussüsteem on tulevikuski jätkusuutlik, kui me haridusvõrku oluliselt korrastame. Seni ei ole keegi tahtnud, hoolimata Praxise analüüsidest, mobiilsidevõrgu analüüsidest, tõmbekeskustest või ükskõik millest muust, avalikult välja öelda, et meie eesmärk on koolivõrku kokku tõmmata.
Kui uue rahastamismudeli üks mõtteid ja eesmärke on toetada neid omavalitsusi, kes teevad oma koolivõrgus olulisi korrastusi, on kindlasti hädavajalik järgmiste kooskõlastusringide ajal teha ka see poliitiliselt väga valus samm ja vaadata seda kõike omavalitsuste kaupa. Nii nagu näeb ette ka maaomavalitsuste liidu ja Siseministeeriumi ettepanek, tuleks vaadata koefitsiente ja olukorda kas või igas kohalikus omavalitsuses eraldi, arvestades nendevahelisi erinevusi. Tõenäoliselt on haridusministeeriumis esialgsed kalkulatsioonid tehtud, aga ma usun, et laiem, kindlasti ka üsna valus debatt selle üle oleks üks võimalus tuua siia taha nimed ja arvud.
Igal juhul ma veel kord tänan ettekandjaid! Kas asjad said täna selgemaks või mitte, selle üle saavad otsustada pealtkuulajad ja kaasamõtlejad. Aga selleks, et oleks võimalus mõista, kus on kitsaskohad vähemalt eri osapoolte ehk õpetajate, kohaliku omavalitsuse ja ministeeriumi arvates, said täna inimesed siia palutud. Olen äärmiselt tänulik, et see diskussioon on olnud väga sisuline. Aitäh teile kõigile!

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Palun, Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui Statistikaametit uskuda, siis aastatel 1999–2005 sündinud ja aastatel 2006–2012 esimesse klassi läinud laste arv erineb 3240 võrra. Tähendab, need lapsed on kadunud, lihtsalt kadunud. Kusjuures aastate jooksul see kadu kogu aeg suureneb, aastal 2011 oli kadunud juba üle 700 lapse, s.o üle 5% lastest. See on suur probleem ja seda juba esimese klassi tasemel. Mis sa arvad, kas pidevad reformid, pidev soov kuidagi haridussüsteemi muuta – pole oluline, kas on seda vaja või ei ole, aga tahaks nagu midagi muuta – mõjutavad ka migratsiooni? Kas inimesed ka sellepärast sõidavad ära ja viivad lapsed kaasa?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, mis puudutab muudatusi ja reforme, siis viimase poole aasta jooksul on neil olnud ju väga selge positiivne mõju. Ma loodan siiralt, et ühiskonnas ei ole enam mitte kedagi, kes ei mõistaks, et hariduses toimuv on väga oluline ja õpetajate palga teema ei ole nüüd ainult poliitilise, vaid ka sisulise diskussiooni objekt. On olnud huvitav, et alates kevadest (vahepeal olid ka kohalikud valimised) kuni tänaseni on hariduse jätkusuutlikkus, eriti, mis puudutab põhikooli, aga osaliselt ka gümnaasiumitasandit, võetud kõne alla natuke uudsemalt. Küsimus on selles, kui rikkad me oleme ja kui väike võib meie arvates olla jätkusuutlik kool. Kui mõne aasta eest räägiti, et keskmises põhikoolis on enam kui 90 õpilast, siis nüüd on tavalises põhikoolis ju natuke üle 60 õpilase. Need on tõsised küsimused, aga kui me tahame mingilgi määral migratsiooni peatada, siis koolimaja olemasolu ajaloolises keskuses on inimestele kindlasti väga oluline põhjus, miks jääda elama sellesse piirkonda, kus on nende juured. Me oleme kümneid ja kümneid kordi kogenud, et isegi valla piires ühes keskuses kooli sulgemine ei too kaasa head tulemust teise kooli jaoks. Tavaliselt liigutakse siis inimeste loomuliku migratsiooni tulemusena lähimasse keskusesse või pealinna. Nüüdseks on meile muidugi veel üks tõmbekeskus juurde tulnud, see on väga paljudele peredele Soome, aga loomulikult kolitakse ka teistesse riikidesse.
Kas need muudatused mõjutavad migratsiooni? Ma küll võtsin üsna palju materjale kaasa, aga need ei kajasta päris teadusuuringuid. Küsitlusuuringute põhjal (ma tean, et on inimesi, kes kiivalt teevad vahet teadusuuringute ja küsitlusuuringute vahel) on väga selgelt näha, et kui inimesed liiguvad oma kodukohast ära, otsides oma perele paremaid võimalusi ja paremaid töökohti, siis ei ole enam oluline, kas nad jäävad pidama Tartus, Pärnus või Tallinnas või hoopis mõnes muus keskuses laias Euroopas. See juurte lahtitõmbamise efekt on lihtsalt laiem. Kodulähedane kool on kultuurikeskusena kindlasti väga oluline. Võib-olla peame ühiselt ütlema, et järelikult ei ole  6–7% SKT-st sellise koolivõrgu puhul piisav. Kas me oleme ühiselt valmis koolivõrku suurema rahaga üleval pidama või mitte, see on tõsise diskussiooni koht.

Aitäh! Palun, Aivar Riisalu!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Mina tunnistan ausalt ja otse, et ma tean, kuidas manööversõja tingimustes pataljoni maastikul liigutada. See on lihtne ülesanne, kui sa sõjapidamisest natukenegi tead. Kuulasin aga tänaseid ettekandjaid. Minister ütles, et ühest küljest on kõik jube hästi, siis tulid aga vallavanem ja õpetajate esindaja, kes mõlemad ütlesid, et tegelikult ei ole ikka sugugi hästi. Viimase aja trend on, et keegi kogu aeg kusagil justkui valetab. Kuidas mina lihtsa inimesena pean aru saama, kumb pool siis valetab, ja kuidas on ikkagi võimalik, et sellises lihtsas ja ilusas asjas nagu haridus valitseb selline kontrast? Kuidas see võimalik on?

Aitäh, hea küsija! Kindlasti ei ole vastastikku öeldud süüdistused kasuks tulnud ja kindlasti on siin olnud ka väga palju emotsioone. Esiteks, asjadest saadaksegi erinevalt aru. Kindlasti on inimesi, kes näiteks õpetajate atestatsiooniastmete kaotamises ei näe mingit suurt probleemi, vaid leiavad, et need olidki iganenud ja metoodikõpetajad said teistega võrreldes põhjendamatult kõrget palka. Siin ongi erinevad arusaamad. Mis puutub diskussiooni puudumisse, siis näiteks sellesama määruse kooskõlastusring näitab väga selgelt, et tõlgendused, ootused ja arusaamad olid väga erinevad. See tekitas väga palju vastuolusid, küttis emotsioone ja tõi esile väga palju neid aspekte, millest tegelikult kevadest peale on räägitud.
Peamine, mida soovitaksin meile kõigile: me peame diskussioone jätkama. Me võime seda teha Riigikogus olulise tähtsusega riiklikke küsimusi arutades, me võime pidada diskussioone infotundides, kultuurikomisjoni aruteludel ja loomulikult ka laiemat üldsust kaasates. Kindlasti on see oluline. Toon näiteks sellesama määruse oma elu elama hakanud punkti, mis ütleb, et põhikoolis on koefitsiendiks 1, kui klassi keskmine täituvus on 24. Samal ajal väidab põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, et 24 on lagi, mida võib tõsta ainult hoolekogu eriotsuse põhjal. See on tekitanud väga palju segadust.
Valmistades ette tänast ettekannet, arvutasin ma välja, et kui näiteks muid muutujaid ei ole ja küsimus on ainult selles 24 õpilases, siis ainuüksi Rakvere Põhikoolis, kus klassi keskmine täituvus on 22 õpilast, väheneks õpetajate palgaeraldis 8,3% ja Kambja Ignatsi Jaagu Põhikoolis, kus klassi keskmine täituvus on 19 õpilast, väheneks õpetajate palgaraha 20,8%. Kui määruse ühes punktis öeldakse, et klasside keskmine täituvus on 24, aga järgmises punktis öeldakse, et arvestatakse regionaalseid eripärasid, kuid seal juures ei ole lisa, mis näitaks, et nendel regionaalsetel eripäradel on tegelikult ka mingi tähendus ja Kambja koolis ei vähene palgaeraldis 20,8%, siis on ju arusaadav, kui emotsioonid on väga selgelt üleval. Kindlasti on näiteks Leisi Keskkool oma põhikooliastme pärast väga mures, sest seal on klasside keskmine täituvus 16 õpilast ja palgaraha väheneks rohkem kui 34%. Nii et ainuüksi see üks säte võib kaasa tuua väga suure murelaine, millele proua Land juba vihjas.
Valitseb ootusärevus, et 1. jaanuarist hakkab midagi juhtuma, ja seda nähakse äärmiselt negatiivses valguses. Kindlasti oleks teretulnud selge sõnum, et see on alles projekt ja me arutame seda edasi või arutame ka midagi muud enne 1. jaanuari. Aga gümnaasiumiastmes see koefitsientide osa ju isegi puudub. Kui gümnaasiumiastet vaadata, siis on see tabel üsnagi huvitav, sellepärast et kahel leheküljel on kirjas need koolid, kus riigi eraldis õpetajate palga jaoks väheneb. Koolide edetabeli üle, mis on koostatud riigieksamite tulemuste põhjal, on üsna palju vaieldud, aga seda on ka palju tsiteeritud. Koolide hulgas, kelle rahastamine väheneb, on näiteks Vändra Gümnaasium, kes on edetabeli tipus, Väike-Maarja, Järva-Jaani, Puhja, Värska jt koolid. Need on kohapeal väga lugupeetud gümnaasiumid, aga selle rahastamismudeli kriteeriumide järgi nende rahastamine väheneb. On arusaadav, et see on tekitanud emotsioone.

Aitäh! Palun, Priit Toobal, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Me oleme täna seda olulise tähtsusega riiklikku küsimust arutanud sooneutraalselt ja rääkinud ka õpetajatest sooneutraalselt. Mina küsin aga meesõpetajate kohta, keda teatavasti koolides on väga vähe. Seda eriala omandavad väga vähesed noored mehed. Lasteaedadest ei maksa üldse rääkida, seal on ainult tädid, onusid peaaegu üldse enam ei ole. Ma küsingi, mis võiks motiveerida mehi kooli tööle minema. Kas tõesti ainult palk?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, tegelikult minister puudutas seda teemat, ta tõi välja arvud, kui vähe on praegu koolis tööl mehi. Ka tudengite hulgas on tõepoolest pilt üsna selge, ülekaal kaldub naiste poole. On neid riike, kes on püüdnud ühe soo põhiseid erialasid muuta, näiteks on seda püütud teha lasteaiakasvatajate puhul, ja tuua sellele erialale tööle teisest soost inimesi. Eestis on selle kohta mõned väga positiivsed näited. Aga üldiselt võib poolnaljaga, aga siiski üsna murelikult öelda, et riikides, kus seda on tehtud, on õpetajad ise olnud selles suhtes ettevaatlikud ja lastevanemad on tõstnud hädakisa, et kes on see meesterahvas, kes tuleb lasteaeda tööle.
Ma arvan, et me peame kõigepealt muutma teatud hoiakuid ühiskonnas. Kindlasti on ühiskonnale praegu vastuvõetav, kui mees on poiste tööõpetuse või kehalise kasvatuse õpetaja, ta võib olla koolidirektor ja õppealajuhataja, ta võib anda reaalaineid, teatud mööndusega ka mõningaid humanitaaraineid, aga üsna keeruline oleks praegu lapsevanemal mõista seda, kui kõik esimese klassi õpetajad oleksid meesterahvad. See ootus ja lootus mõnes koolis siiski on, eriti neis, kus on eraldi tüdrukute ja poiste klassid. Kahjuks ei ole see esimestes klassides õnnestunud, küll aga on seitsmenda või kaheksanda klassi jaoks mõnikord leitud piisavalt meesõpetajaid, kes on valmis hakkama poisteklasse õpetama.
Nii et lisaks palgale, mis on äärmiselt oluline ja vaieldamatu tegur, on meil vaja enda hoiakuid muuta. See ei ole ainult õpetajate toa küsimus. Ma usun, et õpetajate toas on enne jõulupidusid suur ootus, et mehi, kes silmarõõmu pakuksid, oleks rohkem, et ei oleks nii, et ainult kooli direktor on mees. Muutust on vaja ka lastevanemate ja laiema üldsuse hoiakutes. Üks näide: kui poeg läheb õppima õpetajaks, siis on oluline, kas perekond seda toetab või pigem vaatab teda uurivalt. Need on need asjad, mida me peame muutma.

Aitäh! Palun, Urve Palo, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Hea ettekandja! Natuke enam kui kuu aega tagasi esines Riigikogu seminariruumis Soome haridusminister Krista Kiuru. Talt küsiti, kuidas Soomes on saavutatud see, et õpilaste õpitulemused on keskmiselt väga head ja ka koolid on üldiselt võrdselt kõrgel tasemel. Krista Kiuru vastas, et mõni aeg tagasi sõlmiti ühiskondlik kokkulepe ja tõsteti tuntavalt õpetajate palka, n-ö toodi nad ühiskonnagrupina teiste hulgast välja. Ta ütles, et praegu on õpetajad töö saamiseks järjekorras. Sa oled väga tugev haridusala spetsialist. Mis sa arvad, milline peaks olema ja võiks olla õpetaja palk?

Aitäh! Ma saan tugineda mõne aasta tagusele kogemusele. Selliseid uuringuid või küsitlusi on tehtud üsna mitu. On tehtud näiteks haridustöötajate tööaja uuring ja ootuste uuring. Välja võib tuua kaks asja. Esiteks, kindlasti on oluline väga selge palgatõus, kusjuures mitte protsentides, vaid tuleks sõlmida mingi ühiskondlik kokkulepe. Seda on tehtud Põhjamaades, samasuguse muudatuse viis läbi Iirimaa, kui ta tahtis teha hüppe tarka ühiskonda. Me võime küll öelda, et Iirimaa elas mullis ja pidi hiljem tegema korrektiive, aga õpetajate palku seal oluliselt ei vähendatud. Ka siis, kui hakati kärpima, ei muudetud Iirimaal olulisel määral õpetajate palgastruktuuri. Iirimaal oli palgavahe enam kui kümnekordne. Ma räägin küll rohkem kui 50 aasta tagusest otsusest, aga sel hetkel, kui nad selle otsuse tegid, olid nad aru saanud, et teistmoodi ei saa.
Kas Eestis on see murdepunkt käes, seda ei oska ma öelda. Ma võin viidata mõne aasta tagusele uuringule. Siis oli riigi keskmine palk natuke üle 800 euro ja õpetajate palgaootus oli, et nende palk algaks 1200 eurost. Nüüd on keskmine palk, ütleme, 1000 euro piiril. Seetõttu ma usun, et ei ole mõtet rääkida väiksemast palgast kui 1500 eurot, kui me tahame, et meil tekiks õpetajate konkurents. Kas selleks on vaja mingisugust erilist otsust? Jah, kindlasti. Kuni see on haridusministri ja ühe erakonna vastutada, sellist muutust ei tule. See tuleks ainult sellisel juhul, kui see ei oleks mitte kellegi poliitiline kaigas ega ka mitte kellegi poliitiline võit, vaid oleks olemas lihtsalt ühiskondlik võimalus selline otsus ära teha.
Kui optimistlik ma selles suhtes olen? Jah, neid riike on, kes on seda teinud. Aga ma rõhutan, et Soomes ei ole see ainukene heade õpitulemuste põhjus. Soomes on õpetajatel kindlasti ka väga head töötingimused. Ka Soome haridusminister tõi välja tugistruktuure. Nende puudumine paneb meie õpetajaid natuke pelgama. Kui õpetaja läheb teismeliste tavakeskkonda ja tema eesmärk on püüda klassile anda edasi oma teadmisi ning õhutada neid diskuteerima, aga ta peab tegelema ühe või kahe erivajadusega lapsega – me räägime tavaliselt sotsiaalsest erivajadusest –, siis siia kõrvale oleks vaja tugistruktuuri. On see siis väga tugev koolidirektor, on need tugistruktuurid, on see keegi, kes õpetajat nõustab, aga õpetajal on vaja tuge, et teda füüsiliselt ja vaimselt toetataks ja aidataks.

Meil on veel nii palju aega, et saab esitada ühe, viimase küsimuse. Igor Gräzin, palun! Palun ka lühikest vastust!

Hea ettekandja! Soomest räägitakse praegu palju. Mina käin iga nädal Soomes õpetamas, kusjuures õpetan esimest kursust, mis tähendab, et minu üliõpilased Helsingis on just keskkooli lõpetanud. Võin öelda, et selline sujuv ja vaikne haridustaseme allakäik iseloomustab Soomet täpselt samamoodi kui Eestit. Sellepärast ma küsin sinult niimoodi: kui suur osa haridustaseme üldises allakäigus on haridussüsteemil ja kui suur osa süsteemivälistel asjaoludel, näiteks digitaliseerimisel, tasemelt kehvemal internetiharidusel jne?

Aitäh, hea küsija! Sellele kõigele on mul võimalik vastata 33 sekundi jooksul. Mul ei ole piisavalt lähteandmeid, et rääkida sellest, kui palju on Soome haridustase muutunud. Kas digitaliseerimine või teised muudatused viivad haridustaset alla? Oleneb, mida me taseme all mõtleme. Võib-olla teavad noored tänapäeval vähem fakte, aga me loodame, et see ei ole meie hariduse ainukene eesmärk. Ma ei tähtsustaks digitaliseerimist üle ei ühes ega teises mõttes. Aga laiemat diskussiooni Soome ja Eesti hariduse üle, kui te lubate, peame hea professoriga väljaspool seda saali, sest ma kardan, et mu aeg on läbi.

Suur tänu, Mailis Reps! Küsimuste ja vastuste aeg on tõepoolest läbi. Me liigume edasi läbirääkimiste juurde. Aga Riigikogu juhatusele on laekunud järgmine ettepanek: "Riigikogu Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorrapunktide ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni." Me peame selle ettepaneku läbi hääletama. Valmistume hääletamiseks.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorrapunktide ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 54 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust.
Me jätkame istungit. Oleme jõudnud läbirääkimiste juurde. Ma palun kõnetooli Jaak Alliku!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Haridusminister ütles kultuurikomisjonis, et õpetajate madala palga põhjus on see, et koole ja õpetajaid on palju ning omavalitsused suunavad haridustoetuse raha mujale. Mis puutub viimasesse süüdistusse, siis konkreetseid näiteid, et haridusraha oleks läinud mujale kui haridusse, ei ole. Selle süüdistuse tõrjumine on omavalitsusliitude ülesanne, kes on sellega jõudsalt tegelnud. Mis puutub sellesse, et koole ja õpetajaid on palju, siis statistika põhjal on ministril ehk isegi õigus. Laste arv väheneb, aga koolide ja eriti õpetajate arv on jäänud suhteliselt muutumatuks. Efektiivsuse mõttes annaks siin tõesti palju ära teha, kuid mida see tähendab hariduse kvaliteedile, seda pole keegi mõõtnud.
Praegused üldhariduse võtmesõnad on kindlasti koolivõrk ja õpetajate palk. Kümmekond aastat tagasi oli ühe õpetaja kohta 18 õpilast, praegu on neid 12. Kolmandik õpetajaid oleks nagu liigsed. Kui joonistada ministeeriumis ainult Exceli tabeleid, siis on lahendus lihtne. Kuid nagu hiljuti ütles president kultuuri kohta, nii pole ka haridus õnneks Exceli tabelite abil juhitav. Keegi ei oska öelda, kui palju õpilasi ühe õpetaja kohta oleks praegu Eestis normaalne. On selge, et Tallinnas oleks normaalne üks õpilaste hulk, kauges maavallas aga hoopis teine.
Sotsiaaldemokraatide kavandatud hariduse regionaalse kättesaadavuse arutelul olulise tähtsusega riikliku küsimusena, mille korraldamise parlamendisaalis proua Ergma ära keelas, ütles Tallinna Ülikooli professor Aaro Toomela, et selleks, et õpilased oleksid akadeemiliselt edukad, on oluline eelkõige õpetaja kvalifikatsioon ning laste ja õpetajate suhtarv. Me räägime praegu palju individuaalsest tööst õpilasega, rühmatööst ja erivajadusega laste õpetamisest tavakoolis. See kõik tähendab, et ühe õpetaja kohta peaks olema palju vähem õpilasi, kui praegu arvestuse aluseks olev 24 õpilast klassis, mida ministeerium on pakkunud.
Ma arvan, et suurim viga, mida praegune haridusminister teeb, on see, et korraga aetakse tõsimeeli taga nii hariduse efektiivsust kui ka õpetamise kvaliteeti. "Foorumi" saates ütles minister, et kui tal oleks valida, kas õpetaja palk või klassi suurus, siis valiks ta kõhklematult õpetaja palga. Mulle tundub, et see on niisama arukas, kui lasta valida ema ja isa vahel. Neid asju ei saa lahutada, neid tuleb koos käsitleda ja leida optimaalne lahendus. Käies mööda Eestimaa valdu ja väikelinnu, on mulle tundunud, et lahendus saab olla ainult koolipõhine. Mingid koefitsiendid, ei minister Aaviksoo ega minister Kiisleri pakutavad, siin ei aita.
Miks pole Eestis läbi läinud ükski haldusreform ega ka haridusreformi plaan? Minu arvates sellepärast, et neid on tehtud ministeeriumis kaardi joonistamise põhimõttel. Aga Eesti on nii väike ning iga õpilane ja kool on siin oluline. Iga vald on eripärane. Neid kõiki tuleks käsitleda individuaalselt. Sellest rääkis ka proua Reps.
Ma arvan, et kõige rohkem vajab Eesti praegu hoolitseva peremehekäega paika pandud selgust selles, millised põhikoolid ja keskkoolid, sh maa-asulate täistsüklikoolid, jäävad kestma ja millised mitte. Pole mõtet rääkida suuri sõnu ning teha plaane põhikooli ja gümnaasiumi tingimatu lahutamise kohta ning püüda neid maakeskkoole finantsiliselt kägistades ellu viia, nagu praegu on ministeeriumil plaanis. Pole mõtet teha ka kõlavaid sõnu kodulähedasest põhikoolist ning siis, finantseerides haridust omavalitsuspõhiselt, põhjustada tegelikult paljude põhikoolide n-ö vabatahtlik sulgemine. Kui me peame üldriiklikuks ja üldrahvuslikuks eesmärgiks kvaliteetse eluvõimaluse säilimist kõikjal üle Eesti, siis tuleb selle nimel ka tegutseda. Koolivõrgu üleriigiline säilimiskava lähemaks aastakümneks on vaja väga kiiresti vastu võtta ning siis neid koole, mille säilitamine on konsensuslikult otsustatud, just nimelt individuaalselt finantseerida. See ei saa jääda omavalitsuse vastutada ega tohi sõltuda sellest, kas järgmisel aastal jääb mõnes kohas õpilaste arv koefitsiendi kriteeriumist üles- või allapoole. See tähendaks ka gümnaasiumihariduse terviklikult riigi vastutusele ja finantseerimisele võtmist, sõltumata sellest, kas tegu on nn puhta riigigümnaasiumiga või munitsipaalkooli gümnaasiumiosaga.
Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit.

Toon konkreetse näite minu kodukohast Viljandimaalt, kus avati äsja ilus riigigümnaasium. Selle suure gümnaasiumi maksimummaht on 200 õpilast lennu kohta. Sinna kooli võib astuda õpilasi ka väljastpoolt Viljandimaad, tegelikult võib ta vastu võtta 180 Viljandimaa põhikoolilõpetajat. Praegu on lisaks sellele gümnaasiumile Viljandimaal veel neli keskkooli, kus õpib 87 üheksanda klassi õpilast. Vaadates põhikooliõpilaste arvu, näeme, et selline suhe jääb püsima aastateks. Minu mure on selles, et kui me need teised gümnaasiumid finantssurve abil sulgeme, siis mida me ütleme igal aastal neile 90 lapsele, kes linna kooli lihtsalt ei mahu. Kas me ütleme neile, et mingu kutsekooli? Osa ehk lähebki, aga kaugeltki mitte kõik. Või ütleme, et mingu koos vanematega Tallinna? Jällegi osa läheb, aga kas see on meie eesmärk? Mis õigusega me tegeleme sellise segregatsiooniga, mis lähtub selgelt elukohast ja vanemate rahakotist? Kui palju andeid me sellega kaotame! Ma ei hakkagi rääkima sellest, et kuigi sellise maakeskkooli õpilane ei saa võib-olla valida õppeaineks hispaania keelt või teatriõpetust, nagu meiegi omal ajal ei saanud, näitab elu, et kitsama ainevaliku korvab just soodsam, individuaalsem ning kodulähedasem õpikeskkond koolides, kus abituriente on 15–20, mitte 150–200. Me pole nii vaesed, et peaksime tingimata üht võimalust teisele vastandama. Haridusökonoomika seisukohalt oleks ju kõige efektiivsem üldse üle minna e-õppele ning lahutada õpilane õpetajast täiesti, mis oleks inimeseks ja ühiskonnaliikmeks kasvamise seisukohalt muidugi täielik katastroof.
Minu arvates on selge, et isiksuse kvaliteedi ja akadeemilise kvaliteedi hoidmiseks vajab Eesti haridussüsteem tulevikus palju rohkem raha kui praegu, sest väike on kallis ja meie oleme väikesed. Koole kunstlikult suureks puhuda ja ühte linna kokku ajada me ju ei taha, sest selline õhupall läheks peagi lihtsalt ja kurvalt lõhki. Hoolimata statistikast, mis näitab, et me oleme hariduskulude poolest oma 6–7%-ga SKT-st Euroopa paremate hulgas, peame endale aru andma, et meie rahva püsimiseks peab see suhe olema teistsugune. Mille arvel on seda võimalik saavutada, see vajab poliitilist otsust. Ma olen kindel, et see otsus tehakse, kui ükskord saadakse aru, et see pole lihtsalt õpetajate palga või haridusministri isikliku edukuse küsimus, vaid meie rahva ja kultuuri ellujäämise küsimus. Asi on tõepoolest ennekõike poliitilises tahtes. Olgu lõpetuseks öeldud, et ainuüksi selle raha abil, mille me võidaksime, kui jätaksime tulumaksu 1% langetamata, saaksime kõigi praeguste õpetajate palka tõsta kuni 30%. Aga küllap jääb see järgmise parlamendi otsustada.
Ma lõpetan Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi eilse pöördumisega haridusministri poole. Selle lõpusõnad olid sellised: "Meid on vähe. Meil on vähe lapsi. Nad kõik on väärt õpetajaid, kes on oma tööga rahulolevad, õpilaste ees säravad, on motiveeritud, tulvil eneseväärikust. Nad on väärt eesti keelt, kultuuri ja Eesti rahvusriiki." Aitäh!

Suur tänu! Ma palun järgmiseks kõnetooli Urmas Klaasi! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Hariduse tähtsusest ja tähendusest oleme täna üsna pikalt ja põhjalikult rääkinud. Me näeme hariduses võtmeteemat, kui me räägime sellest, et meie inimesed võiksid olla tervemad ja õnnelikumad ning oma eluga paremini toime tulla. Selle eeldus on hea haridus. Me räägime meie majanduse kasvust, ettevõtluse arengust, me räägime sellest, et Eesti peaks olema edasipürgiv, innovatiivne ning suure majanduskasvuga maa. Võtmeküsimus on taas kord haridus. Hariduse tähtsuses ja tähenduses ei kahtle meist kindlasti keegi, nii nagu ei kahtle meist keegi ka selles, et muudatused hariduskorralduses ja õpetatava sisus on vajalikud. Samamoodi ei kahtle meist keegi selles, et meil on vaja kooli hästi motiveeritud õpetajaid ning õpetajate motiveerituse üks keskne tegur on hea palk.
Ma tahan Reformierakonna fraktsiooni nimel markeerida mõned konkreetsed teemad, mis on päevakorral seoses põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu ning selle rakendusaktiga. Kõigepealt, kuidas need muudatused, mis põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus on kavandatud, mõjutavad kodulähedast põhikooli? Mida üleüldse tähendab kodulähedane põhikool? Täna me kuulsime selle kohta erinevaid ja üsna laiu definitsioone, aga ma olen veendunud selles, et me peaksime kokku leppima, mida tähendab kodulähedane põhikool, ja sellest üheselt aru saama. Millistest kriteeriumidest me lähtume, kui räägime, et kvaliteetne haridus peab olema kättesaadav võimalikult kodu lähedal? Seni, kuni selles selgust ei ole, jääb tõepoolest lahti rääkimata ja sisustamata mõiste "regionaalne eripära". Meil pole siis selge, mida tähendab, et koolide rahastamine peab lähtuma regionaalsest eripärast ning hariduse kättesaadavuse tagamisel peab arvestama just nimelt seda regionaalse kättesaadavuse printsiipi. Vello Jõgisoo mainis väga õigesti, et seni, kuni need printsiibid ei ole põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus ja rakendusaktis piisavalt selgelt sõnastatud, ei ole võimalik aru saada, mida õigupoolest tahetakse, ja kõik jääb ilusaks ilukõneks.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu ja rakendusakti juures ei ole mõjuanalüüsi. Kui me saaksime selgust, kuidas kavandatavad muudatused mõjutavad koolivõrgu kujunemist, oleksid väga paljud pinged maha võetud ja oleks kindlasti võimalik otsustavamalt edasi minna. Selle mõjuanalüüsi puudumine on kindlasti üks põhjus, mis emotsioone üles kütab.
Eraldi teemana fikseerin tugiteenuste korraldamise ja tugispetsialistide rahastamise eest vastutuse jagunemise Haridus- ja Teadusministeeriumi ning kohalike omavalitsuste vahel. Sellest teemast on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu mööda läinud.
Järgmine teema on investeeringutoetus, mida riik kohalikele omavalitsustele seni taganud on. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõust on välja jäetud riigieelarvest määratav toetus investeeringutega seotud kulude katmiseks. Tartu linnal jääb senisega võrreldes saamata ligi 300 000 eurot. Heas usus on aga võetud omavalitsusele kohustusi, renoveeritud on näiteks Tartu Jaan Poska Gümnaasium ja Tartu Herbert Masingu Kool. Küsimus, kuidas edasi minna, on enam kui põhjendatud.
Täna siin saalis esitati väga põhimõttelisi küsimusi (see teema oli ära toodud ka Rahandusministeeriumi kirjas, millega jäeti põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu kooskõlastamata) hariduse sihtotstarbelise toetuse temaatika kohta. Kas kavandatud haridustoetuse sihtotstarbe kindlaksmääramine ja kohalike omavalitsuste pädevuse ülevaatamine riivab kohalike omavalitsuste autonoomiat ning on kooskõlas meie põhiseaduse sätte ja mõttega või mitte, see jäi kahjuks täna siin vastuseta.
Kokku võttes ütlen, et hariduskorralduses me saame tulemuslikult edasi liikuda, kui tehtavad otsused on võimalikult konsensuslikud. Minu ettepanek haridusministrile on kõik need eriarvamused, mis on täna siin saalis kõlanud, ja need eriarvamused, mis on sõnastatud kas ministeeriumide, Eesti Maaomavalitsuste Liidu või teiste partnerite kirjades, kokku võtta, neid tõsiselt analüüsida ning püüda kõigi partneritega liikuda kokkulepete suunas. Seni, kuni me ei ole saavutanud kokkuleppeid, ei tohiks kiirustades edasi liikuda, vaid tuleks lähtuda kehtivatest õigusaktidest. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Tarmo Tamm!

Lugupeetud istungi juhataja! Minister! Ettekandjad! Austatud kolleegid! Käesoleval aastal on hariduses läbi viidud valulisi muudatusi. Jaanipäeva eel suruti koalitsiooni häältega läbi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmine. Uue seadusega võeti õpetajatelt kindlustunne, et nende töökoormus ei kasva, kaotati õpetajate palgajärgud, lähitulevikus kaob seadusest ka klassijuhatamine kui niisugune jne. Kuna koolide rahastamine küttis kirgi juba suvel, siis otsustati seda paragrahvi mitte hääletusele panna ja minister lubas sügisel rahastamisteemaliste arutelude juurde tagasi tulla. Nüüd on juba detsember, aga pole ikkagi selgust, kuidas siis tulevikus koole rahastama hakatakse. Härra minister enne ütles, et pole midagi hullu, varem said koolid teada, kuidas rahastamismudel toimima hakkab, alles märtsis, nüüd on loota, et nad kuulevad sellest jaanuaris. Aga kuidas on sellises olukorras omavalitsusel või koolil võimalik planeerida hariduse tulevikku? Koolivõrk on ju otseses seoses uue, planeeritava rahastamismudeliga, millest tulenevalt tuleb teha väga palju valulisi otsuseid. Kui rahastamismudel saadakse selgeks alles uue aasta esimeses kvartalis, kuidas siis on võimalik kõiki koole rahaga kindlustada? Ministril ei ole siin küll mõtet selle saali poole vaadata, pigem tuleks vaadata oma erakonnakaaslaste või ministeeriumi poole, et saada selgust, miks see töö on jäänud tegemata.
Vahetult enne järgmise aasta riigieelarve vastuvõtmist soovib Haridus- ja Teadusministeerium üldhariduse rahastamist muuta. Äsja lõpetasid ministeeriumid põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu kooskõlastamisringi. Üldhariduse rahastamise muudatustele seisavad teravalt vastu Eesti Maaomavalitsuste Liit ja Eesti Linnade Liit. Hulga märkusi on esitanud Rahandusministeerium ja Siseministeerium. Eesti Maaomavalitsuste Liit ning Rahandusministeerium ei pea võimalikuks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastada. Rahandusministeeriumi märkused toovad selgelt esile, et üldhariduse muudetavad rahastamispõhimõtted on segased. Ministeeriumi kirjas märgitakse, et eelnõus leitakse eraldise summa, lähtudes õpilaste arvust, regionaalsest eripärast, koolilõuna maksumusest, riiklikest õppekavadest jne, aga jäetakse kindlaks määramata, kuidas nimetatud näitudest lähtuma peab. Lisaks toob Rahandusministeerium välja, et seni puudub analüüs, mis näitaks, kuidas hariduse rahastamise põhimõtete muutmine hakkaks mõjutama hariduse kättesaadavust. Huvitaval kombel tunneb Rahandusministeerium hariduse kättesaadavuse pärast rohkem muret kui Haridus- ja Teadusministeerium. Kas see ei tundu kummaline?
Eesti Maaomavalitsuste Liit ja Eesti Linnade Liit on seisukohal, et eelnõus ei ole arvestatud kohaliku omavalitsuse üksuse iseseisva eelarvekorralduse põhimõtetega. Nimetatud organisatsioonide hinnangul puudub kaalukas põhjendus, miks ülemääraselt piirata kohalike omavalitsuste enesekorraldusõigust ühe vastutusvaldkonna eelarve korralduses.
Põhiseaduse kohaselt on igaühe õigus haridusele üks põhiõigus, mille tagamise kohustus on pandud nii riigile kui ka kohalikule omavalitsusele. Kuna tegemist on kaasvastutusega, siis peab arvestama seda, et säiliks kohaliku omavalitsuse tegevusruumi piisav paindlikkus ja kohaliku omavalitsuse kaalutlusõigus. Eespool nimetatule lisaks juhivad maaomavalitsuste liit ja linnade liit tähelepanu asjaolule, et määruse eelnõuga ei lahendata koolide tugispetsialistide tööjõukulu rahastamist, kuigi seda lubati. Nimelt on eelnõust välja jäetud tugispetsialistide toetamine.
Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Veel enam, välja on jäetud isegi võimalus katta tugispetsialistide tööjõukulusid haridustoetuse eraldistest. Kui minister ütleb, et see on kohaliku omavalitsuse probleem ja seaduse kohaselt on selle lahendamine kohaliku omavalitsuse kohustus, siis ma küsin, kas ministril ei oleks kasulik seista selle eest, et kohalikud omavalitsused saaksid eelarvest selle jaoks raha, et nad seda kohustust täita saaksid. Aga fakt on see, et pooltes omavalitsustes tugispetsialiste tööl ei ole. Ma arvan, et uue rahastamismudeli tõttu järgmisel aastal nende spetsialistide arv väheneb veelgi.
Siseministeerium on juhtinud tähelepanu, et eelnõust ei selgu, kuidas plaanitakse kohelda omavalitsusi, kus on küll ühepalju õpilasi, kuid mille territooriumid on erineva suurusega. Lisaks võib kehtestatav rahastamismudel tähendada gümnaasiumivõrgu olulist koondumist suurematesse keskustesse, mis omakorda tekitab lisakulutusi õpilaste transpordile ning õpilaskodudele. Neid kulutusi oleks aga vaja juba praegu hinnata.
Kokkuvõtvalt soovin haridus- ja teadusministrile meelde tuletada ja rõhutada, et enne põhimõtteliste otsuste langetamist tuleb seisukohad läbi rääkida ja kokku leppida ning alles seejärel saab neid otsuseid rakendama hakata. Praegu on olukord, kus ministri vasak käsi ei tea, mida parem käsi teeb. Puudub igasugune kindlustunne, aga seda on kõige rohkem vaja meil kõigil: õpetajatel, lastevanematel, koolidirektoritel ja omavalitsusjuhtidel. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Andrus Saare! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head vähesed kolleegid! Eile tutvustati kultuurikomisjoni liikmetele "Eesti elukestva õppe strateegiat 2014–2020". Nimetatud strateegia toob välja need punktid, mille suunas üldharidus järgmise seitsme aasta jooksul arenema peaks. Komisjonis tutvustatud materjalis võrreldakse Eesti õpilaste haridusnäitajaid nende teistest riikidest pärit olevate eakaaslaste omadega. Uskudes meie õpetajatesse ja kõigisse haridustöötajatesse, olen kindel, et kohe varsti avalikustamisele tulevad PISA tulemused annavad meile põhjuse rahuloluks, nii nagu on juhtunud ka varasematel aastatel. Seda rahulolu jagub aga vaid tänasesse päeva, kui me hariduse sisu ja vormi parandamise nimel edasi ei pinguta.
Nüüd sellest, mis tegelikult muret valmistab ja kus meie siin saalis saaksime oma otsustega lahenduste leidmisele kaasa aidata. Nii nagu mitmed eelkõnelejad on rääkinud, ei ole õpetaja staatus ühiskonnas piisavalt atraktiivne. Ka paljud õpetajad ise on rahulolematud, stressis ja tunnevad ennast alahinnatuna. Jah, palk ei ole ainus tegur, kuid see on siiski oluline tegur, mille põhjal inimesed oma valikuid teevad. IRL-i eesmärk on viia õpetaja ja koolijuhi töötasu tasemele, mis on võrdne kõrgharidusega spetsialisti keskmise palgaga Eestis. See suurendaks õpetajakutse atraktiivsust noorte ja eriti noorte meeste seas, kellest koolid kõige enam puudust tunnevad.
Murekoht on ka õpilaste arv, kuid lähima seitsme aasta jooksul ei ole niivõrd oluline isegi mitte laste arvu üldine vähenemine, vaid pigem inimeste siseränne, ümberasumine keskustesse ja nende lähiümbrusesse. See seab senisest suurema surve alla praegu veel toimivad väikesed kodulähedased maakoolid.
Taas kord tuleb rääkida rahast. Seda teemat on täna siin palju arutatud. Minu arvates vajavad rahastamispõhimõtted muutmist. Vaadates kehtivat üldhariduskoolide rahastamise põhimõtet, tundub, et pigem on Eesti rahvas kinnisvarausku, mitte haridususku. Üldhariduse rahastamise loogika tõttu on paremas seisus need omavalitsused, kellel on rohkem hooneid ja maju ehk kinnisvara. Jah, me rahastame omavalitsusi küll õpilaste arvu alusel, aga lähtudes hoonetest, mis sest, et mitmed neist on tühjad, pooltühjad või asuvad üksteisest ainult väikese jalutuskäigu kaugusel. Näiteks võrdlesin ma kahte täiesti võrdset kooli, millel on ühesugune õpilaste arv ja ühesuurune territoorium. Mida ma leidsin? Vahe on 36% ühe omavalitsuse kasuks, sest tal on lihtsalt rohkem hooneid. Kui see ei ole ebamõistlik rahastamine, siis mis see on?
Toon veel mõne näite praeguse rahastusmudeli kohta, mis minu meelest vajab muutmist. Juhtimistoetus ei seostu loogiliselt juhtimise ulatusega. Näiteks saab 1599 õpilasega kool samas ulatuses juhtimistoetust kui 600 õpilasega kool. Õpilaste arvu muutus ühe õpilase võrra vähendab teatud juhul kooli rahastust 37%. Sellest sügisest rahastatakse ka ühte gümnaasiumi, kus ei ole ühtegi õpilast jne. Ei, ma ei arva, et praegune mudel oleks üdini vale, kuid ma arvan, et sedasi edasi minna ei ole jätkusuutlik.
Tõin need näited ainult näitlikustamaks, miks meil oleks vaja lähiajal põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 juurde tagasi tulla ja miks oleks valitsusel mõistlik edasi liikuda rahastamist käsitleva määrusega, mida varsti on juba terve aasta arutatud. Selle taha on paljuski jäänud nii õpetajate palga kasv kui ka KOV-ide soov teha mõistlikke otsuseid, vähendades kinnisvara hulka, mis nende majanduslikku koormat kahandaks. Sellest ei maksa kuidagi jälle välja lugeda koolide sulgemise soovi. Pigem tuleb paljudes omavalitsustes ebamõistlik dubleerivate koolide majandamine lõpetada, siin ongi peidus see ressurss, millega saab hoida elus kodulähedasi põhikoole. Kas need on siis nelja-, kuue- või üheksaklassilised koolid, on juba omavalitsuse enda otsus. 40%-s omavalitsustest on praegu alla 100 põhikooliõpilase, kuid ka seal peab kodulähedane põhikool alles jääma. Selle toetusega peab uus rahastamismudel enam arvestama. Võiks öelda, et kodulähedane kool on väljasuremisohus olev liik.
Igati tervitatav on ministri plaan, et kohalikud omavalitsused peavad tulevikus saama haridusraha planeerida kaugemas perspektiivis kui üks aasta. Järgmise aasta konkreetne summa peaks omavalitsusel teada olema juba siis, kui me riigieelarve siin Riigikogus "ära koputame". Praegu see paraku nii ei ole.
Nüüd räägin ka müütidest. Õpetaja töökoormus ei suurene, kõik õpetaja ülesanded peavad mahtuma 35 tunni sisse, sh kontakttunnid senises mahus. Õpetaja ametikoha arvestuslikus aluses sisaldub 21 kontakttundi ja kedagi ei tohi sundida kehtivaid töölepinguid üle vaatama. Eesmärk on kaitsta õpetajat ja panna koolijuht vastutama selle eest, et õpetaja kõik – ma rõhutan, et kõik – tööülesanded mahuvad tegelikult töötatud aja sisse. Aastaid kestnud petukaup, kui õpetajatele oli määratud 21 või 22 kontakttundi, aga tegelikult ulatus töökoormus 45 või isegi 50 tunnini nädalas, peab lõppema. Kus on olnud ametiühing, kes on lasknud sellisel ülekohtul aastaid kesta?
Riik ei ole ära võtnud klassijuhatajatasu. Klassijuhatamine on väärikas ülesanne ja selle eest peab tasu maksma nii, nagu seda senini on tehtud. Vabadus käituda paindlikult annab koolijuhile vajaduse korral võimaluse klassijuhatajat tubli töö eest senisest enamal määral tasustada. Eesti Haridustöötajate Liidu esindaja tõi ühe kooli põhjal näite, kus klassijuhatajatasu või kõrgema kvalifikatsiooni tasu ei jõudnud õpetaja kätte. Ma küsin, kuhu siis läks see riigi eraldatud 20%, kui see õpetaja kätte ei jõudnud.
Oma ettekandes tõi Eesti Maaomavalitsuste Liidu esindaja Vello Jõgisoo välja murepunkti, et uut rahastusmudelit ei ole omavalitsustega piisavalt arutatud. Mulle jäi see arusaamatuks. Olin juunikuuni ise selles töögrupis, me kohtusime iga kuu ning meilitsi ja telefonitsi suhtlesime veel tihedamalt. Tean, et viimati sai see töögrupp kokku 6. novembril. Rääkida siin informatsioonipuudusest on lihtsalt arusaamatu ja mulle mõistetamatu.
Mailis Reps tõi välja mure, et ministri määrus, mis justkui olevat kooskõlastusringil, on arusaamatu ja kõik muu veel sinna juurde. Ei, seda määrust ei ole saadetud kooskõlastusringile, seda määrust alles tehakse ja võib-olla see ei jõuagi sel aastal kooskõlastusringile. Kindlasti ei jõua see enne suurele ringile, kui me seda ise kultuurikomisjonis ei ole arutanud ning kui me ei ole läbi rääkinud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 uut versiooni.
Lõpetuseks ütlen, et tegelik arutlusteema täna oli üldhariduskool. Milline on jätkusuutlik üldhariduskool? See on kool, kus õpilane on üha enam subjekt ja vähem objekt. See on kool, kus ettekirjutusi, raame ja norme on palju vähem kui praegu, kus on rohkem ruumi loomingule ning kus usaldatakse koolijuhte ja õpetajaid. Riigi ülesanne on kooliomanikke toetada, et saaks maksta väärikat palka. Aitäh!

Suur tänu! Läbirääkimiste soovi rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Esimese päevakorrapunkti arutelu on ammendatud. Aitäh kõikidele esinejatele ja diskussioonis osalejatele!

Me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud riigihangete seaduse ja halduskohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 474 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli majanduskomisjoni aseesimehe Urve Palo!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Riigihangete seaduse ja halduskohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 474 algatas Vabariigi Valitsus s.a 9. septembril. Seaduseelnõu peamine eesmärk on täpsustada kehtiva riigihangete seaduse sätteid, et oleks tagatud õiguskaitsemeetmete direktiivi korrektne harmoneerimine riigisisese õigusega, ning kõrvaldada mitmeti mõistetavad kohad, mis puudutavad raamlepingu ja dünaamilise hankesüsteemi alusel hankelepingute sõlmimisel ooteaja kohaldamist ning hankelepingute hilisemat tühisuse tuvastamist. Samuti tahetakse täpsustada vaidluse esitamise tähtaja regulatsiooni.
Eelnõu esimene lugemine Riigikogu täiskogus toimus 12. novembril ning esimene lugemine lõpetati. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 18. novembril kell 12, ei laekunud ühtegi muudatusettepanekut Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega teistelt komisjonidelt. Eelnõu algataja esindaja esitas majanduskomisjonile kaalumiseks kolm muudatusettepanekut. Majanduskomisjon arutas neid oma istungil s.a 21. novembril. Istungil osales eelnõu algataja esindajana Rahandusministeeriumi halduspoliitika asekantsler Agris Peedu. Komisjon toetas kõiki eelnõu algataja esitatud ettepanekuid.
Räägin lühidalt nendest ettepanekutest. Muudatusettepanek nr 1. Alates 2012. aastast tuleb kaitse- ja julgeolekuvaldkonna hankeid teha riigihangete seaduses sätestatust lähtudes. Aastas kuulutatakse välja umbes viis sellist riigihanget. Mõned sellistest hangetest ja seega ka vaidlustest on seotud aga riigisaladuse ja salastatud välisteabega, mille käsitlemiseks on vaja riigisaladusele juurdepääsu luba. Lisaks sellele on luba vajalik selliste vaidluste lahendamiseks, mis puudutavad riigihangete seaduse § 14 lõike 2 alusel erandi kohaldamise õiguspärasust. Vaidlustuskomisjoni liikmetel praegu riigisaladusele juurdepääsu lube ei ole, kuna selle järele on seni puudunud vajadus. Lisaks vaidlustuskomisjoni liikmetele tuleks luba taotleda ka vaidlustuskomisjoni kantselei töötajatel. Samuti tuleks riigisaladuse ja salastatud välisteabe käsitlemiseks ette näha eraldi ruumid ning regulatsioon, kuidas sellise teabega seotud vaidluse käsitlemiseks korraldatav istung kinniseks kuulutatakse ja toimik salastatakse. Küll aga on riigisaladuse käsitlemise luba olemas kohtunikel, see on neil tulenevalt nende ametist. Samuti on kohtumajades olemas nõuetele vastavad ruumid ning regulatsioon istungi kinniseks kuulutamiseks ja toimiku salastamiseks. Nii et ettepaneku sisu ongi suunata riigisaladuse ja salastatud välisteabega seotud vaidlustused validlustuskomisjoni asemel otse halduskohtusse. Kohtul ei teki täiendavaid rahalisi kulutusi ning lisanduvate kohtuasjade arv on marginaalne. Eelnõu täiendamise korral halduskohtumenetluse seadustiku muudatusega tuleb muuta ka seaduse pealkirja. Kui see ettepanek leiab toetust, siis on eelnõu seadusena jõustumiseks vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust.
Muudatusettepanekuga nr 2 lahendatakse viimasel ajal meediakajastust saanud probleem, et hankija on sunnitud hankemenetluse tühiseks tunnistama ja uut hankemenetlust alustama juhul, kui pakkumused tuleb esitada elektrooniliselt, aga pakkumuste esitamise tähtpäeva saabumisel või vahetult enne seda ei ole riigihangete register töökorras olnud ning pakkumusi ei olnud võimalik esitada. Probleem on eriti valulik hangete puhul, mille maksumus ületab rahvusvahelist piirmäära, sest siis on pakkumuste esitamise miinimumtähtaeg pikk, mistõttu uue hanke väljakuulutamise korral viibib hankelepingu sõlmimine veelgi, kuid hankija ei ole arvestanud sellega, et tehnilistest viperustest tulenevalt võib olla vaja kuulutada välja uus hange. Praktikas esitatakse pakkumused hoolimata pikast tähtajast ikka vahetult enne selle saabumist. Pikk tähtaeg on ette nähtud selleks, et pakkujatel oleks aega pakkumust koostada ning saada asutustest nõutud dokumendid. Samuti on probleem terav struktuurivahendite kasutamisega seotud riigihangete puhul, kus toetus tuleb ära kasutada ettenähtud tähtaja jooksul. Tegemist ei ole küll sageli esineva probleemiga, näiteks on käesoleva aasta jooksul registris olnud katkestusi kokku 33 tundi. Rahandusministeeriumis on seatud eesmärgiks, et registri käideldavuse tase peaks olema 99%. Seega on see meede vajalik riskide maandamiseks. Pärast riigihangete registri töö taastumist pikeneks pakkumuste või hankemenetluses osalemise taotluste elektroonilise esitamise tähtaeg mõistliku aja võrra, kuid mitte vähem kui 24 tundi, arvates muudetud hanke teate avaldamisest. Riigihangete puhul, mille eeldatav maksumus on võrdne rahvusvahelise piirmääraga või ületab seda, pikeneb hankija pakkumuse või hankemenetluses osalemise taotluse esitamise tähtaeg vähemalt viie päeva võrra.
Kolmanda ettepanekuga parandatakse sõnastust. Euroopa Ühenduste väljaannete talituse nimi on muutunud ning selle uus nimi on Euroopa Liidu väljaannete talitus.
Majanduskomisjon võttis vastu otsused saata Vabariigi Valitsuse algatatud riigihangete seaduse ja halduskohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogusse teisele lugemisele 3. detsembriks ehk tänaseks ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, siis on meil ettepanek suunata eelnõu kolmandale lugemisele s.a 5. detsembriks ja panna seaduseelnõu lõpphääletusele. Kõik need ettepanekud tehti majanduskomisjonis konsensusega. Aitäh!

Suur tänu! Teile on üks küsimus. Palun, Aivar Kokk!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Minu küsimus on selle 24 tunni kohta. Kas on ikka reaalne, et kui on tehtud muudatus, siis suudetakse üks normaalne pakkumus 24 tunni jooksul korda teha või muudatus sisse viia? Punktis 2 on öeldud, et aega antakse selleks 24 tundi. On see sinu arust ikkagi piisavalt pikk aeg või jääb see lühikeseks?

Tuleb arvestada, et tegelikult on ju olnud palju rohkem aega selleks, et hankedokumentatsioon ette valmistada. On teada olnud ka lõpptähtaeg, millega on pakkumuse tegijad pidanud arvestama. See 24 tundi tuleb mängu alles siis, kui on täheldatud takistusi e-hankes, arvutisüsteemid ei ole töötanud ja ei ole olnud võimalik pakkumust õigeks ajaks ära saata, kusjuures need takistused on tekkinud kas pakkumuste esitamise tähtaja saabumise ajal või kaheksa tundi enne seda. Selles mõttes on 24 tundi täiesti piisav. Sellest hetkest, kui saadetakse laiali teated, et süsteem on korras, on vähemalt 24 tundi aega, et pakkumus ära saata. Võib ka rohkem aega anda, see ei ole keelatud, aga vähemalt 24 tundi peab seda aega olema. Ma arvan, et sellest piisab, just sellest lähtuvalt, et pakkumus on ju juba ammu koostatud, vähemalt peaks olema koostatud. Kui on rahvusvahelised hanked, siis on, jah, aega viis tööpäeva.

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Seaduseelnõu kohta on majanduskomisjon teinud kolm muudatusettepanekut, vaatame need läbi. Muudatusettepanek nr 1 on juhtivkomisjonilt, on täielikult arvestatud. Muudatusettepanek nr 2 on juhtivkomisjonilt, on täielikult arvestatud. Muudatusettepanek nr 3 on juhtivkomisjonilt, on täielikult arvestatud.
Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 474 teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud kindlustustegevuse seaduse, audiitortegevuse seaduse ja investeerimisfondide seaduse muutmise seaduse eelnõu 475 teine lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni liikme Kristen Michali!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma räägin, mida me arutasime komisjonis enne eelnõu 475 ehk kindlustustegevuse seaduse, audiitortegevuse seaduse ja investeerimisfondide seaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist.
Kõigepealt ütlen meenutuseks, et selle seaduseelnõu algatas Vabariigi Valitsus s.a 9. septembril. Selle peamine eesmärk on tagada kindlustusandjate juhtimissüsteemi tõhus toimimine. Sellest tulenevalt täpsustatakse kindlustustegevuse seaduses kindlustusandjate juhtimissüsteemile esitatavaid nõudeid. Kindlustusandja peab oma tegevuse ja dokumendid eelnõus sätestatud juhtimissüsteemi ja kindlustustegevusega seotud tegevuste edasiandmise nõuetega kooskõlla viima 2014. aasta 1. aprilliks, välja arvatud erandid, mis on eraldi välja toodud. Senisest täpsemalt reguleeritakse kindlustusandja kõrvaltegevusi. Lisaks suurendatakse kindlustusmaaklerite vastutuskindlustuslepingu kindlustussummasid, mille aluseks on kindlustusvahenduse direktiiv.
Eelnõu algataja esitas komisjonile kaalumiseks viis muudatusettepanekut, neist kolm olid ajendatud Eesti Kindlustusseltside Liidu pöördumisest. Majanduskomisjon arutas komisjonile esitatud muudatusettepanekuid oma istungil 21. novembril. Eelnõu algataja esindajana osales istungil Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist Kristiina Kubja. Komisjon toetas kõiki eelnõu algataja esitatud ettepanekuid. Pikem seletus ettepanekute kohta on kättesaadav teise lugemise seletuskirjas.
Nüüd räägin lühidalt ettepanekutest. Esimene on pealkirja täpsustamise ettepanek. See ettepanek lükkab ka edasi siseaudiitorile kehtestatud aega, et kindlustusandja jõuaks oma tegevuse uute nõuetega vastavusse viia. Teine ettepanek laiendab aktsiakapitali vähendamise võimalust, kusjuures muul eesmärgil kui kahjumi katmiseks, näiteks ühinemise korral, on aktsiakapitali vähendamiseks vaja Finantsinspektsiooni nõusolekut. Kolmas ettepanek täpsustab kindlustusandja tegevuse siseauditi eest vastutavale isikule kohaldatava nõudega kooskõlla viimise aega. Neljas ettepanek täpsustab taas aktsiakapitali vähendamisega seotut ja selle reegleid investeerimisfondide seaduses. Viies muudatus täpsustab jõustumissätteid.
Juhtivkomisjon võttis vastu otsuse saata Vabariigi Valitsuse algatatud kindlustustegevuse seaduse, audiitortegevuse seaduse ja investeerimisfondide seaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks s.a 3. detsembriks ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, teeme ettepaneku suunata see eelnõu kolmandale lugemisele s.a 5. detsembriks ja panna seaduseelnõu lõpphääletusele. Need olid konsensuslikud otsused. Tänan tähelepanu eest!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Kristen Michal! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Seaduseelnõu kohta on majanduskomisjon teinud viis muudatusettepanekut, vaatame need läbi. Muudatusettepanekut nr 1 on juhtivkomisjon täielikult arvestanud, muudatusettepanekut nr 2 on täielikult arvestatud, muudatusettepanekut nr 3 on täielikult  arvestatud, muudatusettepanekut nr 4 on täielikult arvestatud ja muudatusettepanekut nr 5 on täielikult arvestatud. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu teine lugemine tuleks lõpetada. Eelnõu 475 teine lugemine on lõpetatud.

Meie tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 509 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Mart Nuti!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Meenutan, et käesolev seaduseelnõu on algatatud selleks, et viia Eesti seadused kooskõlla Euroopa Liidu direktiiviga. Seaduseelnõu esimene lugemine leidis aset s.a 6. novembril, esimene lugemine ka lõpetati ning muudatusettepanekuid ootasime 15. novembriks kella 16-ks.
Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu teist lugemist esmaspäeva, 18. novembri korralisel koosolekul. Nimetatud päevakorrapunkti arutelu juurde olid kutsutud Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna nõunik Ly Pärn, Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna õigusnõunik Kaire Sepper ning Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna nõunik Tiia Raudma. Nimetatud seaduseelnõu arutelu oli väga lühike. Sellest võib ilmselt järeldada, et esimese lugemise käigus olid kõik küsimused piisavalt selgeks saanud. Kuna eelnõu on väga tehniline, siis Riigikogu liikmed, komisjonid ega fraktsioonid muudatusettepanekuid ei esitanud. Küll otsustas komisjon esitada ise ühe muudatusettepaneku, lisaks keelelistele märkustele, mida kõikide eelnõude kohta niikuinii esitatakse. See muudatusettepanek puudutab § 4 lõiget 1, mis sõnastati järgmiselt: "Käesolev seadus jõustub järgmisel päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist." Mis selle muudatusettepaneku põhjus oli? Esialgu oli tulenevalt direktiivi ülevõtmise tähtajast seaduse jõustumine ette nähtud s.a 21. detsembril, kuid arvestades eelnõu menetlemiseks kulunud aega ning Vabariigi Presidendile seaduse väljakuulutamiseks ettenähtud aega, võib tekkida olukord, kus seaduse teksti ei jõuta enne 21. detsembrit Riigi Teatajas avaldada. See oligi põhjus, miks seaduseelnõus muudatus tehti.
Põhiseaduskomisjon tegi oma otsused konsensuslikult: kõigepealt otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, s.o 3. detsembriks 2013, teiseks otsustati määrata ettekandjaks mind (see otsus oli tehtud juba esimese lugemise eel, komisjon seda otsust ei muutnud), kolmandaks otsustati teha ettepanek teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine tänasel istungil lõpetatakse, siis on meil ettepanek saata eelnõu kolmandale lugemisele 5. detsembriks 2013 ehk ülehomseks ja panna eelnõu lõpphääletusele. Aitäh teile!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Mart Nutt! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Seaduseelnõu kohta on tehtud üks muudatusettepanek, vaatame selle läbi. Selle on teinud põhiseaduskomisjon. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et seda muudatusettepanekut tuleks täielikult arvestada.
Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 509 teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine on viies päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud liikluskindlustuse seaduse eelnõu 423 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni liikme Kristen Michali!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Riigikogu majanduskomisjon arutas 19. novembril 2013. aastal liikluskindlustuse seaduse eelnõu enne selle Riigikogu täiskogu ette teisele lugemisele saatmist. Komisjoni istungile olid lisaks komisjoni liikmetele kutsutud Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna juhataja Siiri Tõniste ja jurist Linda Lelumees, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja raudteeosakonna veondus- ja liiklustalituse juhataja Sander Salmu ja peaspetsialist Eero Aarniste, Maanteeameti peadirektori asetäitja Lauri Lugna ning Eesti Liikluskindlustuse Fondi esindajad Martti Merila ja Lauri Potsepp. Lisaks sellele komisjoni arutelule toimus esimese ja teise lugemise vahel ka hulk töörühma kohtumisi. Lisaks Riigikogu liikmetele ja ametnikele panustasid nendesse Rahandusministeeriumi asjatundjad ja Eesti Liikluskindlustuse Fondi esindajad.
Eelnõu on mahukas ja muudatusettepanekuid on üsna palju, kokku oli neid 41. Kuna üks probleem jääb tulevikus lahendamiseks, siis nüüd on siin 40 muudatusettepanekut. Ma ei hakka kõiki neid järjekorras läbi käima, sest need on kõigile kättesaadavad. Lisaks saab nii täna kui ka lähitulevikus teha oma ettepanekuid seaduseelnõu kohta. Nimelt otsustas komisjon konsensuslikult, et me teeme ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada ja palume muudatusettepanekud esitada 19. detsembriks. Mugavuse ja selguse huvides tegime komisjonis ka otsuse, et iga muudatuse juures on seletused. Nii ei pea korraga kahte paberipakki lappama, kui tahetakse aru saada, millest jutt käib.
Toon nüüd üht-teist märksõnadena välja. Mida on vahepeal liikluskindlustuse seaduse eelnõus tehtud ja mis on selle eelnõu olulised põhimõtted? Eelnõu eesmärk on muuta asjaajamine liiklusõnnetuses kannatanule mugavamaks ning liikluskindlustuse leping sarnaseks ja võrreldavaks teiste kindlustuslepingutega.
Eelnõu on olnud natuke nagu lumepall, mis veeredes võtab teemasid juurde. Me ju alustasime tegelikult liikluskindlustuse teemadest, nüüd on nendega liitunud liiklusregistri teemad. Selles valdkonnas on tehtud suuremaid muudatusi. Nimelt, Rahandusministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Keskkonnaministeerium ja Keskkonnainspektsioon on pakkunud komisjonile lahendusi, kuidas liiklusregistris korda luua ja samas tagada olukord, et keegi ei jätaks romusid vedelema. Selleks on mõeldud järgmised meetmed. Esiteks, liiklusregistrikande peatumine. See juhtub, kui tehnilisest ülevaatusest on möödunud vähemalt kaks aastat ja viimase liikluskindlustuspoliisi kehtivuse lõppemisest on samuti möödunud kaks aastat. Kanne taastub automaatselt, kui tehakse ära tehniline ülevaatus. Teiseks, sõiduk kustutatakse registrist peale vastavate asutuste tõendit, et sõiduk on hävinud. Politsei, Päästeamet ja Keskkonnainspektsioon on need asutused, kes sellist tõendit saavad anda. Kolmandaks, sõiduki saab registrist kustutada, kui sõiduk on lammutatud või hävinud enne 2004. aasta 1. maid. Sõidukid, mis ei ole alates 1. maist 2004 läbi teinud tehnoülevaatust, saab registrist kustutada lihtsustatud korras avalduse alusel ilma lammutustõendita. Lisaks meenutan, et hooajaliselt kasutatava sõiduki saab jätta 12 kuuks kindlustamata, tingimusel, et sellega liikluses ei osaleta.
Sõiduki kahjustumise korral eelistatakse taastusremonti. See põhimõte ei ole absoluutne, see kehtib vaid siis, kui see on mõistlik ja selle kohta on olemas kokkulepe.
Kannatanul muutub kahjude käsitlemine kiiremaks. Kindlustusandja peab alustama hüvitamist 30 päeva jooksul ja tal tuleb selgitada põhjust, kui hüvitamine mingil põhjusel edasi lükkub.
Töörühmas ja komisjonis võtsime eelnõust välja tagasinõude piirmäära. See oli ka minu isiklik veendumus. Tagasinõude piirmäär 3000 eurot kaitseks reegleid rikkunud süüdlasest juhti, kuid oleks mõnevõrra ebaõiglane korralike juhtide suhtes, kes peaksid selle kahju katma. Näiteks oleks tagasinõude piirmäär kehtinud joobes juhtimise, ärandamise ja sündmuskohalt põgenemise puhul. Komisjon asus seisukohale, et sellist piirmäära ei ole seadusesse vaja.
Uus on eelnõus ka mittevaralise kahju hüvitamisega seotud regulatsioon, kui soovite, siis võib lihtsamalt öelda, et moraalse kahju küsimus. Moraalne ehk mittevaraline kahju on eelduslik kahju ja selle hüvitamist ei ole vaja enam taotleda. Varem oli eelnõus põhimõte, et kehavigastuse puhul on mittevaralise kahju ülempiir 3200 eurot. Nüüd on seoses Euroopa Kohtu otsustega eelduslik mittevaraline kahju kerge tervisekahjustuse puhul 100 ja eriti raske tervisekahjustuse puhul 3200 eurot. Sellist kahju edaspidi eeldatakse. Kui isik leiab, et temale tekitatud mittevaraline kahju on suurem, peab ta hüvitist täiendavalt taotlema. See muudatus tähendab inimesele seda, et lisaks muudele kahjudele hüvitatakse talle kohe ka mittevaraline ehk üleelamiste tekitatud kahju.
Kui sõiduki põhiasukoht on välisriigis, peavad selle sõiduki juhil Eestis olema kaasas kindlustuskohustuse tasumist tõendavad dokumendid. Lisasime selle sätte selguse mõttes, et tulevikus poleks enam juhtumeid, kus seda kontrollida ei saa. Eesti inimestele ei muutu siin midagi, meil on elektrooniline register ja dokumente kaasas vedada ei ole vaja. Nagu öeldud, puudutab see teiste riikide sõidukeid ja nende juhte.
Uus põhimõte selles eelnõus on ka sõiduki väärtuse vähenemise hüvitamine. Sõiduki väärtuse vähenemine hüvitatakse juhul, kui sõiduk saab raskelt kahjustada ja isik nõuab taastamise eest hüvitist. Raske kahjustuse piiriks loetakse seda, kui kulud ületavad 50% sõiduki turuhinnast ja taastusremont hõlmab kandevkere või raami kuju taastamist olulises ulatuses. Maakeeli võib öelda, et kui on raske õnnetus ja seejärel sõiduk taastatakse, siis on võimalik küsida sõiduki tulevase väärtuse vähenemise eest hüvitist. Eeskätt kaitseb see inimese materiaalseid huve. Praktikas võib juhtuda, et te peale õnnetust taastate oma sõiduki, kuid tema turuhind on õnnetuse tõttu madalam ning selle vahe peaks hüvitama. Selles valdkonnas praktika alles tekib.
Vanasõidukid jäävad automaatse kindlustuskohustuse alt välja. See on olnud pikema debati teema, aga otsustasime, et jätame nad sealt välja.
Mida me edasises töös veel kavatseme täpsustada? Me kavatseme kindlasti täpsustada töö- ja puhkeaja nõudeid ning seda, kas ja kuidas saab nende alusel esitada tagasinõude tööandjale. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium täpsustab seda ja siis me tuleme selle juurde tagasi. Komisjoni arutelul leidsime, et seda probleemi saab lahendada ka vähem jäigalt, kui see meil seni kirjas oli. Proovime siin paremat lahendust leida.
Täiendavalt vajab tööd seaduse rakendamise pool. Praegu on seaduse jõustumise ajaks kavandatud 1. märts, kuid ilmselt tuleb see tähtaeg mõne kuu võrra edasi lükata, sest tegu on üsna mahuka teemaga, mis puudutab paljusid inimesi. Tuleb veel kõigi osapooltega läbi rääkida, et IT-süsteemidega seotud ja muud rakenduslikud küsimused oleksid korrektselt lahendatud. Samuti tuleb eelnõu täiendada pärast seda, kui parlament on seadusena vastu võtnud korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seaduse eelnõu.
Ütlen veel edasi menetlusliku informatsiooni. Majanduskomisjon otsustas 19. novembril teha ettepanekud eelnõu teine lugemine katkestada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. detsember s.a kell 12 (see oli konsensuslik otsus). Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Palun, Aivar Kokk, teie küsimus!

Hea juhataja! Ettekandja! On väga õige, et välismaal registreeritud auto juhil peab kindlustuspoliis kaasas olema. Aga kas komisjonis oli juttu, kuidas on olukord meie naabrite juures? Varem pidi kaskokindlustuse leht kaasas olema, kas me peame nüüd Soome minnes ka liikluskindlustuspoliisi kaasa võtma? Oli sellel teemal üldse juttu? Kas naabritel on sama kord, nagu siin eelnõus on ette pandud?

Aitäh! Me käsitlesime seda teemat üldisemalt. Liikluskindlustuse seadus käsitleb just Eesti-sisest olukorda. See küsimus tõusetus seetõttu, et politsei oli märku andnud, et Eestis sõidavad ringi autod, mille juhid ütlevad, et neil ei ole kindlustuskohustuse eest tasumise tõendamise dokumente kaasas. Tõepoolest, Eestis ei pea neid kaasas kandma. Elu on Eestis üsna mugavaks tehtud ja nii see Eesti inimestel ka jääb. Me soovime selle muudatusega saavutada seda, et kui siia tuleb keegi, kelle sõiduk on välisriigis registreeritud, siis tal peaksid need dokumendid kaasas olema. Seda, mis välisriigis toimub, me ju Eestis muuta ei saa. Olukord on igas riigis mingil määral erinev. Me seda teemat arutasime ja püüdsime ükskõik mis riigist pärit inimesi võimalikult vähem koormavat meedet valida. Aga see on üks viis, kuidas saavutada seda, et kõik sõidukid oleksid kindlustatud ja Eesti liikluses oleks võimalikult ühetaoline olukord.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, Kristen Michal! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Eelnõu kohta on tehtud 40 muudatusettepanekut. Vaatame need järjest läbi. Muudatusettepanekud nr 1–30 on teinud majanduskomisjon. Muudatusettepanek nr 1, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 2, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 3, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 4, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 5, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 6, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 7, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 8, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 9, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 10, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 11, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 12, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 13, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 14, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 15, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 16, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 17, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 18, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 19, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 20, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 21, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 22, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 23, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 24, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 25, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 26, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 27, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 28, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 29, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 30, ettepanek on täielikult arvestada. 31. muudatusettepaneku on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see muudatusettepanek arvestamata. Nüüd vaatame üle muudatusettepanekud nr 32–39, mille on esitanud jällegi majanduskomisjon. Muudatusettepanek nr 32, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 33, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 34, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 35, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 36, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 37, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 38, ettepanek on täielikult arvestada; muudatusettepanek nr 39, ettepanek on täielikult arvestada. Muudatusettepaneku nr 40 on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on seda ettepanekut sisuliselt arvestanud.
Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 423 teine lugemine tuleks katkestada. Määran eelnõu 423 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 19. detsembri kell 12. Teine lugemine on katkestatud.

Kuues päevakorrapunkt on rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2013.–2015. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu 535 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid, tere päevast! Otsuse eelnõu 535 algatas rahanduskomisjon 12. novembril ja põhjalikumalt arutati seda 18. novembri istungil. See otsuse eelnõu tuleneb otseselt Riigikontrolli seaduse §-st 5, mille kohaselt audiitor Riigikontrolli eelarveaasta tegevuse kontrollimiseks määratakse Riigikogu alatise rahanduskomisjoni ettepanekul. Oma otsuse kohaselt esitabki Riigikogu rahanduskomisjon otsuse eelnõu, mis näeb ette nimetada Riigikontrolli aastate 2013–2015 tegevust kontrollima audiitorfirma Grant Thornton Rimess OÜ. Grant Thornton Rimess OÜ osutus nimetatuks, lähtudes Riigikontrolli hankekomisjoni korraldatud lihthankemenetluse tulemustest. Sellel hankel osales teatavasti neli firmat. Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 lõikest 1 arutatakse seda Riigikogu otsuse eelnõu ainult ühel lugemisel. Kuna otsuse eelnõu on esitanud Riigikogu rahanduskomisjon, kelle õigus teha ettepanek audiitori nimetamiseks tuleneb Riigikontrolli seaduse §-st 5, nagu eespool mainitud, siis eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitada ei saa. Komisjon langetas oma istungil järgmised konsensuslikud otsused: otsustati teha ettepanek saata eelnõu päevakorda teisipäevaks, s.o tänaseks, 3. detsembriks ja me teeme ettepaneku panna eelnõu täna ka lõpphääletusele. Suur tänu!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Urve Tiidus! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu tuleks panna lõpphääletusele. Me valmistume lõpphääletuseks.
Austatud kolleegid, panen lõpphääletusele rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2013.–2015. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu 535. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 48 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole.
Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Meie tänane seitsmes päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu 534 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Käesoleva eelnõu esitamine on tingitud asjaolust, et Aadu Must, kes oli julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni liige – seaduse järgi oleks ta seda nagu veel praegugi –, ei ole enam Riigikogu liige. Seega tuleks muuta Riigikogu 5. mai 2011. aasta otsust, millega moodustati julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon ning määrati selle liikmed. Riigikogu Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku nimetada Aadu Musta asemel julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni liikmeks Enn Eesmaa. Samuti teeb fraktsioon ettepaneku nimetada julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonis Enn Eesmaa asendusliikmeks Priit Toobali. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Hoolimata kogu lugupidamisest iga fraktsiooni vabaduse vastu oma kandidaati esitada, küsin ma, kas te ei arvestanud, et Priit Toobalil on mõnes mõttes keerukas olla selles komisjonis asendusliige.

Tulenevalt asjaolust, et Eesti riigis kehtib süütuse presumptsioon, ei kerkinud see asjaolu väga teravalt päevakorda.

Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan Eiki Nestori küsimust. Kindlasti kehtib Eestis süütuse presumptsioon, aga kas siiski olukorras, kus on küsimuse all see, et isikut võidakse kahtlustada mingisugustes asjades, ei oleks lihtsalt meie parlamendi maine seisukohast mõistlik, et see inimene ei osaleks sellise komisjoni töös, mis valvab meie õiguskaitseorganite järele?

Ma põhimõtteliselt arvan, et me ei saa teha otsuseid lähtudes sellest, et kedagi võidakse kuskil kahtlustada või kellegi peale võidakse kaevata. Ikka võib midagi juhtuda. Ma ei leia, et see oleks probleem.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Palun kaasettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni aseesimehe Deniss Boroditši!

Hea istungi juhataja! Kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu 19. novembril oma korralisel istungil. Komisjon otsustas teha ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja me teeme ka ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva. Aitäh!

Palun, Eiki Nestor, teine küsimus!

Aitäh! Austatud komisjoni esindaja! Kas komisjonis ei tekkinud küsimust, kas on õige olukorras, kus tuleb arvestada ka prokuratuuri soovi saadikupuutumatust ära võtta, nimetada sellisesse komisjoni asendusliikmeks isik, kelle puhul see küsimus tõstatunud on? Kas komisjon ei teinud austatud Keskerakonna fraktsioonile ettepanekut kaaluda asendusliikme väljavahetamist?

Ei, sellist ettepanekut me ei teinud ja me üldse personaalseid küsimusi ei arutanud. Me ei pidanud seda vajalikuks. Aga tegemist on eelnõu esimese lugemisega. Kui kellelgi on teisi ettepanekuid, siis on võimalik neid kümne tööpäeva jooksul muudatusettepanekutena vormistada.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kuidas teie kui põhiseaduskomisjoni aseesimees hindate olukorda, kus kahtlustuse saanud Riigikogu liige määratakse (küll asendusliikmeks, aga siiski põhimõtteliselt liikmeks) komisjoni, mis valvab õiguskaitseorganite järele? Kas niisugune käitumine on teie arvates demokraatlikus ühiskonnas hea tava?

Ma arvan, et komisjoni ettekandjana pole mul volitust rääkida siin oma arvamustest ja eelistustest. Eriti, kui arvestada minu varasemat poliitilist kuuluvust, võidakse seda valesti tõlgendada. Ma seda kindlasti ei soovi. Selle eelnõu esitaja väljendas oma soovi. Küllap on demokraatlikus riigis igal fraktsioonil, igal rahvasaadikul õigus eelnõu algatada. See algatatud eelnõu väljendab Keskerakonna fraktsiooni tahet.

Palun, Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Teatavasti esitas riigi peaprokurör ligi aasta tagasi õiguskantslerile taotluse teha Riigikogule ettepanek anda nõusolek Priit Toobalilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes süüdistusakti koostamiseks. Meil oli see küsimus ju komisjonis põgusalt kõne all, kui sa mäletad. See küsimus sai esitatud ja seda komisjonis käsitleti. Milline oli selle arutelu tulemus komisjonis?

Aitäh! Kindlasti me vahetasime sel teemal natuke emotsioone. Aga arvestades seda, et praegu toimub Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu esimene lugemine, on kõigil, kellel on arvamusi paremate kandidaatide või asendusliikmete kohta, võimalik need arvamused kümne päeva jooksul ettepanekuna ära vormistada.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Demokraatlikes riikides arvatakse – võib-olla on siin muidugi midagi muutunud, mida ma ei tea –, et kui kohtuotsus ei ole jõustunud, siis ei tohi inimest kuidagi sildistada, teda milleski süüdistada ega kuidagi riivata. See on seesama põhimõte, millest eile jutustas siin endine kultuuriminister. Kas teil komisjonis käivad asjad teisiti? Kas teil komisjonis arutatakse kõiki inimesi, kes komisjoni liikmed on, eesmärgiga välja selgitada, ega kellegi kohta ei ole teada äkki midagi huvitavat ja kahtlast? Miks on Keskerakonna peasekretär mingi erand meie demokraatias?

Nagu ma ütlesin, me ei käsitlenud komisjoni istungil väga palju personaalküsimusi. Kuna meie komisjoni nimetus on põhiseaduskomisjon, siis on meie kõige tähtsam dokument põhiseadus. Süütuse presumptsioon on kindlasti põhiseadusega kaitstud. Kindlasti ei sea me põhiseaduses sätestatut mitte kuskil kahtluse alla ja ma arvan, et nii peabki olema. Aga nagu ma ütlesin, et kui kellelgi on teisi ettepanekuid, olgu selle või mõne muu eelnõu kohta, siis demokraatlikus riigis on valik alati olemas ja nii ka praegu.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole, Deniss Boroditš. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Eiki Nestor, palun repliik kohalt!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Soovimata kedagi riivata või süüdistada või ma ei tea, mida veel, ütlen ma siiski järgmist. Vaadake, olukord on selline, et kui Priit Toobal sinna komisjoni asendusliikmeks nimetatakse, peaks ta nendes oludes kõigi eelduste kohaselt ennast selle komisjoni tööst taandama. See oleks ebameeldiv temale endale, Keskerakonna fraktsioonile ja kogu Riigikogule. Seetõttu teen ma lihtsa ja selge ettepaneku: kolleegid Keskerakonna fraktsioonist, mõelge teise asendusliikme kandidaadi peale ja me saame siis hea meelega selle otsuse eelnõu poolt hääletada. Aitäh!

Palun, Mihhail Stalnuhhin, repliik kohalt!

Mul on lugupeetud kolleegile, kes praegu esines, samaväärne ettepanek: võtke homme päikeseprillid ja suvetuhvlid kaasa, sest võib juhtuda, et homme on 30 soojakraadi, päike särab ja me läheme päevitama. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimissoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 534 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 534 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 17. detsembri kell 17.15.
Ka meie pikendatud istungi aeg on läbi saanud. Meil jäi käsitlemata kaheksas päevakorrapunkt, mis lükkub järgmisesse istungisse.

Istungi lõpp kell 14.00.