Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Alustuseks ma tänan Keskerakonda selle teema tõstatamise eest olulise tähtsusega riikliku küsimusena!
On juhtunud niimoodi, et täna, 3. detsembril, kahe tunni pärast, tehakse maailma 65 riigi pealinnades teatavaks rahvusvahelise haridusuuringu PISA tulemused. See juba aastast 2000 korraldatav uuring selgitab välja põhikoolilõpetajate, täpsemalt, 15-aastaste koolilaste teadmisi matemaatikas ja loodusteadustes ning nende lugemisoskust. Varasematel aastatel oleme kogenud, et Eesti õpilastel on rahvusvahelises võrdluses hästi läinud. Tõsi, on riike, sh meie lähiriike, eelkõige Põhjamaid, kellel on läinud veel paremini. See tähendab, et meil on, mille poole püüda. Loodan väga, et kahe tunni pärast tulevad uudised on Eesti koolidele, õpetajatele ja õpilastele positiivsed. Usun, et see töö, mis on tehtud Eesti koolides, on andnud hea tulemuse ja väärib tunnustust.
Nüüd aga räägin veidi kaugemas perspektiivis, tulevikku silmas pidades. Rääkides üldhariduse jätkusuutlikkusest, piirdun ma siiski põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kaetuga, jättes alushariduse teemaks, mille juurde võib Riigikogu olulise tähtsusega riikliku küsimusena mõni aeg hiljem tagasi pöörduda. Seda selleks, et vääriliselt hinnata alushariduse tähendust kogu haridushoone püstitamisel.
Millel baseerub hariduse jätkusuutlikkus? Hariduskorraldusel, õpetajaskonnal, hariduse riistvaral ehk taristul ja koolivõrgul ning tarkvaral ehk vaimsel taristul – õpikutel, töövihikutel, metoodilistel juhenditel, programmidel, õppekavadel ja paljul-paljul muul – ning lõpuks, last but not least, rahastamisel. Lubage mul selles võtmes lühidalt peatuda sellel, kus me oleme ja kuhu edasi liigume.
Eesti hariduskorraldus on väga pikkade traditsioonidega. Esimesed koolid Eestis alustasid enam kui 700 aastat tagasi. Kõigile meile on teada, mida Forselius rahvakoolide asutamiseks tegi, nagu ka kahe eesti koolipoisi lugu, kelle ta üle Läänemere kuninga ette viis. Sellest ajast alates võikski tegelikult rehkendada eesti rahva koolihariduse algust. Praegune hariduskorraldus sai oma vundamendi veidi hiljem. 1992. aasta 23. märtsil võeti vastu haridusseadus. Miks ma seda kuupäeva meenutan? Eelkõige selleks, et tuletada teile meelde, head riigikogulased, et Eesti haridusseadus võeti vastu enne kehtiva põhiseaduse vastuvõtmist. See tähendab tegemata tööd. Osalt ka seetõttu on Eesti hariduskorraldus kohati eklektiline ja vastutuse jaotus partnerite vahel ei rahulda ei Eesti kooli ega ühiskonda. Keskne küsimus on see, kuidas mõistlikult, tasakaalustatult ja vahenditega varustatult lahendada põhiseaduslik ülesanne: et tagada õigust haridusele, tuleb riigil ja kohalikul omavalitsusel ülal pidada vajalikul arvul õppeasutusi.
Veel mõni aeg tagasi oli üldhariduslikke asutusi Eesti 226 omavalitsusest 220-s. Mitte kõigis ei olnud täistsükli üldhariduskoole, enamik piirdus põhikoolidega. Sellest hoolimata on seoses demograafiliste muutuste ja migratsiooniga, nii sise- kui ka välismigratsiooniga, omaaegne hariduskorraldus ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Üks keskne küsimus eelseisval haridust reguleerivate õigusaktide ülevaatamisel on see, kuidas jaguneb vastutus üldhariduse tagamise eest. Esimene ja hädavajalik samm selles suunas on tehtud. Riik on esmakordselt võtnud endale seadusele tugineva kohustuse pidada üleval riigigümnaasiume. Olen veendunud, et me peame selles suunas edasi liikuma. Eri põhjustel ja täiendavat uurimist vajavalt tuleb vaadelda ka kohaliku omavalitsuse ja keskvalitsuse panustamist üldhariduse ülalpidamisse. Viimasel ajal on väljendatud arvamust, just nagu oleks riigi panus üldharidusse kahanenud. See ei vasta tõele. Veel 2006. aastal oli riigi ja kohalike omavalitsuste panus 50 : 50 ehk iga kroon või euro, mida andis riik, oli kaetud kohaliku omavalitsuse antud samasuguse summaga. Aastaks 2012 oli see suhe 56 : 44 ja viies suuremas linnas andis riik 63 osa ja kohalik omavalitsus 37 osa. Rõhutan, et need on Eesti rikkaimad omavalitsused, kelle panus on kahetsusväärselt kõige väiksem. See probleem vajab lahendamist.
Tõdeme hariduskorralduses, et Eesti koolide tase, rahastamine ja tingimused on liiga erinevad. Jah, Eesti koolikorraldus on selles mõttes egalitaarne, et sotsiaal-majanduslikud seosed õpilaste õpitulemustega on rahvusvahelises võrdluses väikseimad. Ometigi on koolide erinevus suurem, kui oleks mõistlik.
Hariduskorralduses teeb muret veel see, et hoolimata üldisest tõdemusest, et egalitaarne hariduskorraldus on edukam kui elitaarne, näeme eriti Tallinnas, aga ka mõnes muus linnas, kuidas spontaanselt kujuneb elitaarne hariduskorraldus. Kahetsusväärsel moel ei ole õnnestunud seda riigi tasemel reguleerida. Usun, et Tallinna Linnavalitsus, kes korraldab kooliharidust Tallinnas, oskab seda protsessi juhtida nii, et Eesti egalitaarse koolisüsteemi tugevus sellise arengu käigus kaotsi ei lähe. Koolide erinevused on suured. Traditsiooniliselt arvatakse, et suur on linna- ja maakoolide vahe. Ka see ei vasta tõele. Kõige suurem hariduslik kihistumine on jällegi siinsamas Tallinnas, aga ka Kohtla-Järvel ja Narvas. Head kolleegid! Eestis on koole, mis erinevad üksteisest sel määral, et erinevus vastab enam-vähem viiele õpinguaastale ehk 200 punktile PISA võrdluses. See on lubamatu lõhe.
Peatun lühidalt ka haridusliku erivajadusega laste õppel. Kaasava hariduse põhimõte ei ole Eesti koolis midagi uut. Oleme selles suunas liikunud pikki aastaid ja võime kinnitada, et erinevalt kardetust ei ole Eesti koolide tase langenud. Eesti kool on saanud hakkama kaasava hariduse printsiibi järkjärgulise sisseviimisega, säilitades samal ajal riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustuse pakkuda erikoolides ja eriklassides teenuseid neile, kes seda vajavad ning kelle vajaduste rahuldamine tavakoolis ei ole garanteeritud.
Kahetsusväärselt on tugispetsialistide teema ülepolitiseeritud. Olen siit kõnepuldist korduvalt pidanud vastama, et Eesti riigis on 20 aastat olnud tugispetsialistide ülalpidamine koolipidaja ülesanne. Esimest korda muudeti sel kevadel valitsuse ettepanekul põhikooli- ja gümnaasiumiseadust nii, et ka riigil on nüüd teatav kohustus selles vallas. Kahetsusväärsel moel ei ole tähele pandud, et Eestis on tugispetsialistide teenusega kaetud enam-vähem pooled koolid, aga pooled koolid, mis on valdavalt väiksemad ja asuvad väljaspool suuremaid keskusi, on siiani tegutsenud ilma selle toeta. Just selle probleemi lahendamiseks oligi mõeldud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastav muudatus. Lähiaastatel luuakse 100–200 tugispetsialisti töökohta maakohtadesse, kus selle teenuse infrastruktuur ei vasta praegu tänapäevastele nõuetele.
Koolikorralduslikult oleme pidanud oluliseks suurendada kooli rolli ja vastutust, samuti direktori vastutust kooli tulemuslikkuse eest. Oleme välja töötanud juhi kompetentsusmudeli ning kavatseme selle alusel hinnata koolide ja koolijuhtide tegevust, tehes vajaduse korral sellest asjakohaseid järeldusi. Väidame, tuginedes rahvusvahelistele uuringutele, et kooli autonoomia suurendamine parandab õpitulemusi. Ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, mis siiani on tehtud, on olnud mõeldud valdavalt koolide autonoomia suurendamiseks. Kool otsustab töökorralduse, tunnikoormuse, palgaastmete ja palgakorralduse üle. Just niisugune koolide autonoomia ja vastutuse suurendamine on see ratsionaalne iva, mida oleme õppinud rahvusvahelistest võrdlusuuringutest.
Teiseks baseerub hariduse jätkusuutlikkus õpetajaskonnal, nagu ma juba ütlesin. Eesti üldhariduskoolides on 11 882 õpetajakohta, mida täidab 14 200 õpetajat. Tõsi, kahjuks ainult iga seitsmes nendest on mees. Samuti on 2000 õpetajat üle 60 aasta vanad ja 30-aastaseid õpetajaid on Eesti koolides poole vähem kui 50-aastaseid. See on probleem, millega tuleb tegelda. Samas ei saa väita, nagu meie kõrgkoolides ei valmistataks õpetajaid piisaval hulgal ette. Igal aastal lõpetab õpetajakoolituse peaaegu 800 inimest, mis on enam kui küll selleks, et täita vabanevaid kohti. Tõsi, erialati on jaotus ebaühtlane ja seetõttu ei saa mitte kõikidel erialadel olla kindel, et tulevikuvajadused on kaetud.
Oleme seda meelt, et õpetaja staatust tuleb parandada ja prestiiži tõsta. Üks samm selles suunas on lati tõstmine õpetajakoolitusse vastuvõtul. Mul on hea meel, et Tallinna Ülikool ja Tartu Ülikool koos Narva kolledžiga on hakanud viimastel aastatel õpetajakoolitust võtma palju tõsisemalt kui varem. Tõsi, lahenduseta on veel õpetajakoolituse nii mõnedki fundamentaalsed küsimused. Esiteks, kas võiks kohe minna õpetajakoolitusse või tuleks enne omandada eriala? Teiseks, kui laia või kitsa ettevalmistusega peaksid õpetajad olema, et anda head, kvaliteetset ja erialaselt piisava sügavusega haridust, aga saada ka väikestes koolides täiskoormust?
Oleme ümber korraldamas täienduskoolitussüsteemi, mis oli seni killustatud ja osalt sihipäratu ning mida tsentraalse juhtimise puudumise tõttu oli raske strateegiliselt juhtida. Seetõttu oleme teinud ettepaneku täienduskoolitussummade (3% pedagoogide aastasest palgafondist) uue jaotuse kohta: 1% läheb koolidele, 2% on tsentraalsed vahendid. Oleme veendunud, et ka see on samm õiges suunas.
Järgmine teema on taristu. Eestis on 532 üldhariduskooli, nendest 43 on mõeldud haridusliku erivajadusega õpilastele, algkoole on 68, põhikoole 250 ja alles hiljuti oli 214 gümnaasiumi 23 600 õpilasega. Viimastel aastatel oleme kahandanud alg- ja põhikoolide arvu, jättes gümnaasiumide arvu endisele tasemele. See ei ole olnud jätkusuutlik ja see on peamine põhjus, miks oleme pannud ette arendada välja riigigümnaasiumide võrk. Tõsi, koolide arv on viie aastaga 39 kooli võrra vähenenud. Aga vaadakem meie põhjanaabri (keda meile ikka eeskujuks tuuakse) samme koolivõrgu ümberkorraldamisel. Soomes vähenes aastatel 2007–2012 koolide arv 500 kooli võrra, kusjuures see protsess jätkub.
Taristu puhul peame pöörama tähelepanu ka sellele, et rahvastiku liikumine ja sündimuse vähenemine on loonud olukorra, kus me kohati kütame, valgustame ja koristame rohkem kui 200 ruutmeetrit pinda ühe õpilase kohta. Seda on 20 korda rohkem kui vaja. Tõsi, oleme seda pinda kokku tõmmanud ja kokku tõmbamas, kuid eelseisvatel aastatel on sisuliselt kasutuseta 700 000 ruutmeetrit koolipinda. 700 000 ruutmeetrit, 1000 eurot ruutmeeter – see tähendab, et meil on 700 miljoni euro eest ülearust infrastruktuuri. See läheb meile iga päev maksma suuri summasid.
Ma ei hakka ajapuuduse tõttu täpsemalt peatuma koolivõrgu edasisel arengul. Märgin ainult niipalju, et loodetavasti õnnestub eelseisvatel aastatel, 2014–2020, tugevdada riigigümnaasiumide võrku, tagades riigi pakutava kvaliteetse gümnaasiumihariduse kõikides maakondades, ning samal ajal toetada kõiki kohalikke omavalitsusi põhikoolide ülalpidamisel ja renoveerimisel, vajaduse korral ajakohastamisel ja tarbetu taristu utiliseerimisel. Selleks oleme taotlenud Euroopa Liidu vahenditest üle 200 miljoni euro investeeringuid. Loodan, et aastal 2020 võime kinnitada, et Eesti üldhariduse infrastruktuur on tänapäevastatud ja muudetud efektiivsemaks, selleks et säästa vahendeid teiste probleemide lahendamiseks.
Nüüd räägin vaimsest taristust. Meil on olemas õppekava. Tõsi, seda uuendatakse, selleks et üldosas üsna aja- ja asjakohaselt sätestatud pädevused kanduksid paremini ja efektiivsemalt veidi ülepaisutatud ainekavadesse. Eesti üldhariduses on olemas õpikud eesti ja vene keeles, kusjuures need on valdavalt originaalõpikud. 1,3-miljonilise rahva kohta on see silmapaistev saavutus, millesarnast ei tea ma terves maailmas. Meie ees seisvad ülesanded on sellegipoolest keerulised, õigemini on need samasugused nagu kõikidel teistel rahvastel. Me peame üsna kiires tempos liikuma praegusest paberlikust, materiaalsete õppevahendite ruumist digiruumi. Sellegi probleemi lahendamisele oleme asunud, tehes seda ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadust muutes. Valitsuse kooskõlastusringil on haridusstrateegia. Selle neljas versioon saab loodetavasti lähikuudel Vabariigi Valitsuse heakskiidu. Oleme seda juba Riigikogu kultuurikomisjonis arutanud ja valdavalt jõudnud ühele meelele selles, et Eesti üldhariduse arendamise viis prioriteeti on muutunud õpikäsitus, pädevad ja motiveeritud õpetajad ja koolijuhid, elukestev õpe ja selle vastavus tööturu nõuetele, digipööre ning lõpuks osaluse kasv ja rahastamine.
Viimaseks lubagegi mul peatuda rahastamisel. Jah, rahastamiseta ei saa, sellest ei saa üle ega ümber. Pole kahtlust, et rahastamise keskne küsimus on õpetajale väärika palga tagamine. Ma usun, et te jagate mu seisukohta, et kui 6–7% SKT-st eraldatakse avaliku sektori kaudu haridusele, siis see ei ole väike kulutus. See on võrreldav meie põhjanaabrite kulutustega haridusele, see on üle Euroopa Liidu keskmise, rääkimata maailma arenenud riikide keskmisest tasemest. Usun, et meil on õigus nõuda, et selle raha eest saavutatakse maksimum, nii sisuliselt (selles ei olegi mul kahtlust, arvestades rahvusvaheliste haridusuuringute tulemusi) kui ka õpetajatele väärika palga tagamisel. Kui me suudame säilitada praegust rahastamise taset (sh üldhariduses, kus see ulatub 3,9%-ni), siis olen veendunud, et meil on võimalik struktuursete ümberkorraldustega tagada ka õpetajale väärikas palk.
Väärikas palk tähendab, et õpetaja keskmine palk on 20% kõrgem kui riigi keskmine palk või et õpetaja keskmine palk vastab ka teiste kõrgharidusega spetsialistide keskmisele palgale. Praegu jääme sellest eesmärgist 20–25% maha. See on põhjus, miks Haridus- ja Teadusministeerium on pannud ette tõsta õpetajate miinimumpalgamäära järgmisel aastal 800 eurole ja jätkata sellist palgatõusu, kuni strateegiline eesmärk on saavutatud. Mida on selleks eelkõige vaja teha? Koolivõrgust ma juba rääkisin, aga teine oluline allikas on koolisisese struktuuri ülevaatamine. Ei ole mõistlik, et Eestis kulub õpetajate palkadeks üksnes 36% kogu haridusele kuluvast rahast, samas kui põhjanaabritel 53% ja arenenud riikides keskmisena 60% hariduskuludest. Tõenäoliselt oleme eri põhjustel pidanud vajalikuks teha kulutusi sinna, kus nende tasuvusaeg on oluliselt pikem, sh investeerides suhteliselt jätkusuutmatusse infrastruktuuri. Seda on heitnud meile ette Riigikontroll, kes on seda teinud ka põhjendatult.
Eelseisval Euroopa Liidu finantseerimisperioodil seisab meie ees väga selge ülesanne: investeeringud tuleb enne nende tegemist strateegiliselt kokku leppida ja koolivõrk fikseerida. Eelseisval poolaastal kuni jaanipäevani on see üks suurem ülesanne hariduse strateegilisel planeerimisel. Loodan, et koos selle ülesande lahendamisega liigume palju lähemale sellele eesmärgile, millel ma juba peatusin ja mida ma ka edaspidi pean Eesti üldharidussüsteemi peamiseks proovikiviks: tagada õpetajate palga ennakkasv, võrreldes muude hariduskulutustega ja ülejäänud avaliku sektori palgakasvuga.
Head kuulajad! See oli lühike vaade Eesti üldhariduse tulevikku. Kinnitan teile, et Eesti üldharidus on heal tasemel, aga meil ei ole põhjust arvata, et me ei suuda seda veel paremaks teha. Tänan tähelepanu eest!