Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister! Ma loodan, et ka teised ministrid jõuavad varsti kohale. Alustame tänast infotundi. Palun kõigepealt teha kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 41 Riigikogu liiget, puudub 60.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, siseminister Ken-Marti Vaher ja välisminister Urmas Paet. Kuna meil on täna seitse eelnevalt registreeritud teemat, siis selleks, et me jõuaksime enamiku neist läbi arutada, saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Nii et teil peavad jällegi olema kiired näpud.

Asume küsimuste juurde. Kolleeg Sven Mikseril on küsimus peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Eesti avalikkust ja eeskätt kultuuriüldsust on viimase nädala jooksul vapustanud kultuurilehe Sirp toimetuse väljavahetamine ja eelkõige teie valitsuse kultuuriministri Rein Langi roll selles protsessis. Kuna on olnud äärmiselt vastuolulisi signaale, siis ma küsingi teilt, kas te olete oma valitsuse ministrilt selle teema kohta aru pärinud ja kui olete, siis mida ta teile ütles.

Aitäh! Muidugi olen ma oma valitsuse ministrilt aru pärinud. Ma olen saanud mõningast selgust, aga ilmselt ei ole Rein Lang see isik, kes suudaks anda täit selgust selle kohta, mis Sirbi ümber praegu toimub ja mis seal toimunud on. On olnud väga vastuolulisi signaale, osa neist on osutunud valesignaalideks. Ma märgin ära palju korratud väite, justkui oleks Kaur Kender helistanud Toomas Väljatagale ja öelnud, et tal on Rain Rosimannuse ja Kristen Michaliga juba kõik kokku lepitud ning temast peab saama Sirbi peatoimetaja. Selle valeväite, mida on korrutatud juba terve nädal, on ümber lükanud Kaur Kender, Toomas Väljataga, Rain Rosimannus ja ka Kristen Michal. Ma olen aru saanud, et selle on ümber lükanud ka Toomas Väljataga vend Märt Väljataga, kelle mingile meilile selline väide olevat tuginenud. Olgu see üks näide selle kohta, et infomüra toimuva ümber on väga palju. Minul täit selgust ei ole.

Palun, kolleeg Sven Mikser, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Härra peaminister, jätame nüüd Väljataga, tema venna, Michali ja Rosimannuse sinnapaika ning räägime minister Langist. Ajakirjandusel ja avalikkusel on kujunenud mulje, et alates 14. novembrist on minister Lang oma rollist selles protsessis rääkides süstemaatiliselt vassinud ja hämanud. Kas teie hinnangul on minister Lang rääkinud avalikkusele tõtt ja ainult tõtt?

Kuna mul ei ole toimunust täit ülevaadet, siis loomulikult ei saa ma tõsikindlalt vastata, et ta on rääkinud tõtt ja ainult tõtt, või väita ka vastupidist. Ma ei ole piisavalt informeeritud. Aga ma ei ole teiega nõus. Päris nii lihtsalt need asjad ei pea käima, et jätame nüüd Kristen Michali ja Rain Rosimannuse sinnapaika ning läheme edasi. Põhimõtteliselt peaks ka sellele asjale ikkagi kriipsu alla tõmbama. Need, kes on alusetult süüdistanud, need, kes on näinud unenägusid, ja need, kes on nendest unenägudest kindlas kõneviisis tervele Eesti rahvale rääkinud, peaksid oma sõnade eest vastutama. Ma olen Rein Langi käest kuulnud, et tema juures toimunud kohtumine leidis aset 8. novembril ja selle initsieeris nõukogu esimees Urmas Klaas, kes ise sellel kohtumisel ei viibinud. Samas tean ma Toomas Väljataga intervjuust Eesti Rahvusringhäälingule, et see Kaur Kenderi kõne temale toimus 4. või 5. novembril, ma päris täpset kuupäeva ei tea. Minu arvates on oluline see, et Kaur Kender pakkus ennast Sirbi peatoimetajaks märksa varem, kui leidis aset kohtumine kultuuriministri kabinetis. Ma olen aru saanud, et Sirbi toimetus küsis kultuuriministrilt raha, ja olen aru saanud ka sellest, et kultuuriminister andis kantslerile korralduse raha leida, kuid mitte päris küsitud ulatuses. Selles osas mul kultuuriministrile etteheiteid ei ole. Ta tegi seda, mida ta tegema pidi, kuigi oleks võinud ilmselt leida veelgi rohkem raha.

Palun, kolleeg Sven Mikser, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, härra peaminister! Sellel näotul skandaalil on kaks osa: kultuurilehe Sirp toimetuses toimuv ning minister Langi käitumine selle skandaali ajal ja tema roll selle skandaali puhkemisel. Sellest viimasest osast olid ajendatud minu eelnevad küsimused. Ma tahan veel teada, kas minister Lang on selle skandaali kestel väljendanud teile valmisolekut ametist lahkuda või kas teie ise olete kaalunud Rein Langi vabastamist kultuuriministri ametist. Kui te olete seda teinud, siis millal me võiksime sellekohast teadet oodata?

Jah, üks võimalus on selline, et niipea, kui kriitika alla satud, ütle, et sul on asjast villand ja sa ei taha sellega enam tegelda. Me oleme sellist käitumist näinud kunagi ka siin Riigikogus. Minu meelest on märksa olulisem välja selgitada tõde, see, mis tegelikult juhtus. Kõigepealt inkrimineeriti mingeid tegusid Rain Rosimannusele ja Kristen Michalile. Nüüd on selgunud, et inkrimineerimiseks polnud mingit alust. Nüüd inkrimineeritakse Rein Langile tegusid, mida ta kindlasti teinud ei ole, talle omistatakse väiteid, mida ta kindlasti esitanud ei ole. Nagu ma juba ütlesin, mul ei ole toimunust täit ülevaadet. Enne, kui ma oma seisukoha kujundan, tahan ma selle ülevaate saada. Ma tahan saada endale selge pildi sellest, kuidas asjad toimusid ja miks nad toimusid nii, nagu nad toimusid. Rein Langile omistatakse seisukohta, justkui ta oleks päris selle skandaali algstaadiumis end Sirbist täielikult distantseerinud. Ka mina olen jälginud tema avaldusi – mitte küll nii, et ma suudaksin neid täht-tähelt ja sõna-sõnalt tsiteerida –, aga ma ei ole kuulnud tema suust seda, et ta pole üldse Sirpi näinud ja ammugi pole ta seda käes hoidnud ja kindlasti ei ole ta kunagi Sirpi lugenud. Mitte mingeid niisuguseid väiteid ei ole mina Rein Langi suust kuulnud. Ma olen kuulnud väidet, et ta ei korralda näitusi, ei koosta kontserdikavasid ega pane paika Sirbi peatoimetajat. Ometi on see Sirbist distantseerumine saanud märksa laiema ja üldisema tähenduse. Ma arvan, et see on ebaõiglane.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Meenutame viimaste aegade arenguid: Autorollo, Jürgen Ligi ülbus, pensionireformi tupik, üha suurenev väljaränne Eestist ja nüüd kultuurirahva ülestõus teie vastu. Teie erakonna populaarsus on langenud 18% ehk miinimumi peale. Kultuurirahva ülestõus pani teatavasti alguse ka ENSV lõpule. Mul ongi küsimus, mida te kavatsete ette võtta. Kas meeles ei mõlgu tagasiastumise mõtteid? Tagasi peaks astuma peaminister või valitsus või teil tuleb hakata valitsust remontima, sest ühiskond ei ole enam teie valitsusega rahul. Seda näitavad ka populaarsusuuringud ja intelligentsi käitumine. Mida te kavatsete teha?

Aitäh! Mina ei võtaks intelligentsi käitumist teie kombel üldistada. Ma pean professor Mihhail Lotmanit näiteks ülimalt intelligentseks inimeseks. Minu arvates on ta kahtlemata arvamusliider ja mina teda väljapoole intelligentsi mitte kuidagi paigutada ei julgeks. Ma soovitan ka teil tõsiselt järele mõelda, enne kui te küllalt suure osa Eesti intelligentsist ja kultuuriavalikkusest paigutate kultuuriringkondadest väljapoole. Ei ole päris nii, et tegemist on väga ühemõttelise küsimusega. Mina ei ole see inimene, kes võiks hakata lahterdama, et ühele poole Kaur Kender ja teisele poole Jan Kaus. Kui mina peaksin tegema valiku, kummast võiks saada lehe peatoimetaja, või peaksin ütlema, kumb on parem kirjanik, siis ma tõstaksin käed üles. Mina ei oska seda teha. Minu arvates on nad mõlemad autoriteetsed inimesed. Taevale tänu, mul ei ole ka kohustust neid paremusjärjestusse panna. Ma palun ka teid väga intelligentseid inimesi ebaintelligentsete hulka mitte liigitada!

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Näib, et teie juhitavas valitsuses on peale kultuuriminister Rein Langi veel kultuurivaenulikke ministreid. Ma pean silmas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi ja tema käitumist seoses olümpiakomitee spondeerimisega Tallinna Sadama poolt. Nimelt keelustas ta selle või pani sellele veto, ta suutis nõukogu veenda, et see oma otsuse ära muudaks. Ma ei pea minister Partsi käitumist väga õigeks, olgugi et seal taga võivad olla mingid juriidilised nüansid, mis on probleeme tekitanud. Tema haldusalas olev Estonian Air võis Soome jäähokiliitu toetada, aga Tallinna Sadamal keelab ta toetada Eesti Olümpiakomiteed ja Eesti noorte spordiliikumist. Kuidas te seda kommenteerite?

Peaministril ei ole kombeks opositsiooni esindajaga nõustuda, aga teie hinnanguga olen ma nõus. Me peame riigile kuuluvate äriühingute sponsorluse temaatikat valitsuse kabinetinõupidamisel ilmselt põhjalikult käsitlema, selleks et ministrite seisukohad oleksid lähedased, kui ka mitte kattuvad. Mina pean monopoolsete ettevõtete suhtekorralduslikku tegevust ja turundust ülioluliseks. Ma olen selle kohta lugenud ka mõnda õpikupeatükki ja artikleid. Maailmapraktika ja teadus kinnitavad, et monopoolsed äriühingud, ka riigile kuuluvad äriühingud peavad turundusega tegelema. See ei ole päris niisama lihtne, nagu mõne lehe juhtkiri väidab, et kui ettevõttel on kasumit ülearu, siis andku see riigikassasse ning küll see jagab selle kasumi õiglaselt ja kõige paremal viisil laiali. Iga ettevõte vajab vahendeid ka suhtekorralduslike tegevuste jaoks. Ühel suurel äriühingul ei ole võimalik näiteks kohalikus omavalitsuses oma plaane realiseerida, kui tal suhtekorraldusvahendid täielikult puuduvad. Kui on juba sada pütti reas ja tahetakse saja esimest paika panna, siis ilma suhete silumise ja korraldamiseta kohalik omavalitsus seda lihtsalt ei luba. Seetõttu ongi oluline ka laiem suhtekorraldus. Olümpiakomitee toetamine on auasi ja see on ettevõttele eeldatavalt kasumlik, kuigi mitte alati. Ega Coca-Cola ei raiska ilmaasjata tohutuid summasid sellele, et viis rõngast oleksid Coca-Cola logo kõrval. Sellel on väga suur kaubanduslik tähendus. Me peaksime mõtlema, miks suurfirmad selliseid tohutuid investeeringuid turundusse teevad.

Suur tänu, härra peaminister! Palun, Heimar Lenk, protseduuriline küsimus!

Lugupeetud eesistuja! Mul on teile küsimus: miks peaminister ei vasta rahvasaadikute küsimustele? Ma esitasin küsimuse valitsuse või peaministri tagasiastumise kohta, aga ma kuulsin vastuseks seda, kas Kaur Kender sobib peatoimetajaks.

Vastab see inimene, kes vastab. Mina ei määra, mida ta vastab. Te võite selle küsimuse teist korda veel esitada. Aga praegu lõpetan ma selle küsimuse käsitlemise. (H. Lengi vahelehüüe: "Millal ma saan seda küsida?") Kindlasti on teil võimalus küsida seda näiteks ka tööpuuduse teema arutelul, kui Andrus Ansip vastab. (H. Lengi vahelehüüe: "Mis puutub siia tööpuudus?") Te rääkisite, et Eestist lahkutakse jne. Läheme edasi. Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Marika Tuus-Laulilt siseminister Ken-Marti Vaherile. Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Hea minister! Viimase aja traagilised sündmused liikluses ei ole meist kedagi külmaks jätnud. Mis siis ikkagi toimub? Roolijoomarlus, kihutamine, nõelumine linnatänavail – see oleks justkui täiesti normaalne nähtus, politsei isegi kommenteerib liiklushuligaansust kui sportlikku sõidustiili. Paraku jääb mulje, et liikluspolitsei põhijõud on suunatud sirgetele hea kvaliteediga maanteedele, et trahve koguda, samas jäävad paadunud liiklushuligaanid huviorbiidist välja. Kuidas te seda olukorda kommenteerite ja kas liiklushuligaanide tegutsemist linnatänavail võibki nüüd nimetada sportlikuks sõidustiiliks?

Tänan küsimuse eest! Kahest minutist jääb kindlasti väheks, et rääkida sellest, mida me oleme teinud viimase kahe aasta jooksul liikluskultuuri parandamise nimel. Neid samme on olnud päris mitu. Traagilised sündmused on Eesti-suguses väikeriigis kindlasti väga kahetsusväärsed. Te pidasite ilmselt silmas õnnetust Haapsalus. Seda on avalikkuses mitmel korral kommenteeritud ja ma olen ka ise andnud selgitusi, eelkõige liiklusjärelevalve seisukohast. Alustuseks ütlen niipalju, et liikluses toimuvat mõjutavad väga mitmed tegurid. Riigi rollist rääkides tuleb mainida eelkõige Maanteeameti liiklusohutusalast ja ennetavat tegevust ning samuti politsei liiklusjärelevalvet. Kindlasti on väga oluline liiklejate enda käitumine, liikluseeskirja täitmine, samuti teede olukord riigis. Liiklusjärelevalve fookus on kindlasti suunatud paadunud liiklushuligaanidele. Võtame näiteks roolijoodikud. Sellel aastal me konfiskeerime paadunud roolijoodikute sõidukeid kui kuriteo toimepanemise vahendeid kahe aasta taguse ajaga võrreldes sisuliselt kümme korda rohkem. Sellel aastal võtame ligikaudu sada sõidukit ära nendelt, keda ei mõjuta sisuliselt mitte miski, isegi mitte rangemad karistused. See on ainult üks näide selle kohta, et me oleme teraviku suunanud paadunud liiklushuligaanidele. Ma arvan, et astutud sammud on andnud ka tulemusi, kas või juba selles mõttes, et sellel aastal me näeme kõikide rikkumiste arvu vähenemist. Positiivne suundumus, ma loodan, jätkub ka tulevikus.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Minu järgmine küsimus puudutab algajaid autojuhte. Me teame, et uue liiklusseaduse järgi muutub algaja juhi tunnusmärk vahtraleht vabatahtlikuks. Samas teame, et näiteks B-kategooria eksami tulemused on läinud aasta-aastalt kehvemaks, sõiduõpetajad on selle pärast mures. Mis te arvate, miks me siis selle vahtralehe kaotame? Kas te peate seda õigeks?

Aitäh küsimuse eest! See on teema, mis puudutab eelkõige liiklusseadust ja tegelikult teise ministeeriumi pädevusvaldkonda. Nagu ma ütlesin, Siseministeeriumi ja politsei haldusalasse kuulub liiklusjärelevalve, aga kõik, mis puudutab liiklusohutust ja ennetustegevust, on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas. Need kaks riigiametit teevad koos samme, et suurendada liikluses rahu ja turvalisust. Te tõite välja algajate juhtide probleemi. See on väga oluline. Nagu me teame, ka see traagiline sündmus Haapsalus puudutas eelkõige 19–23-aastaste vanusegruppi. Kõnealusel juhul ei olnud küll tegemist algaja juhiga, vaid tõenäoliselt isikuga, kellel olid märksa suuremad liikluskogemused kui võib-olla tavalisel noorel juhil. Siiski eksis ta sisuliselt kõikide põhireeglite vastu, mis üldse võimalik: istus rooli purjuspäi, tõenäoliselt ka üleväsinuna, tema turvavöö oli kinnitamata, ta ei nõudnud turvavöö kinnitamist oma kaassõitjatelt. Hämmastaval kombel oli ainuke, kes turvavöö kinnitas, alaealine. Kõige ettevaatlikum ja reegleid austavam kodanik selles autos oli seega alaealine isik, täiskasvanud rikkusid sellel traagilisel hommikul sisuliselt kõiki reegleid. Nii et teie osutus on äärmiselt õige. Tegevused, mida ka liikluskomisjon peab õigeks algajate juhtidega seoses, on pidevalt arutelu teemaks. Mis puudutab seda vahtralehte, siis ma arvan, et see teema on veidi laiem. Pigem on see seotud algajate juhtide koolitusega.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma tegelikult ei küsinudki selle Haapsalu juhtumi kohta, vaid soovisin teada teie kui valitsusliikme arvamust selle kohta, et kaotatakse ära see vahtraleht, mis on algaja juhi tunnus. Kas teie peate seda õigeks?

Vahtralehte ei kaotata ära. Inimestel on ka edaspidi kindlasti paslik seda kasutada, andes nii teada sellest, milline on nende staatus liikluses. Ma aga arvan, et sellest märgist olulisem on väga hästi läbimõeldud koolitus ja väljaõpe, mis on mõeldud juhtidele, kes on algajana roolis. Eelkõige puudutab see aga neid juhte, kes algajana on rikkunud liikluseeskirja. Tingimusi on muudetud rangemaks ehk varasemast enam algajaid juhte saadetakse täiendusõppele, kui nad on liikluseeskirja rikkunud. Ma arvan, et seda tuleks jätkata. Ma ei ole kindel, kas meil on võimalik algajate juhtide uljust selle sümboli kasutamisega piirata, pigem on küsimus hoiakute ja väärtushinnangute kujundamises, mis toimub varasemas eas, eelkõige koolis, ka juba lasteaias. Ma arvan, et see traagiline sündmus, mida me ka täna siin infotunnis käsitleme, annab tunnistust sellest, et hoiakute ja väärtushinnangute kujunemine ja reeglitest kinnipidamine algab varakult. Küsimus on selles, kuidas panna juba kooliealised aru saama, et liikluses reeglite täitmine ei ole mitte ainult nende enda, vaid ka kõigi teiste huvides ehk see on eelkõige mõeldud ligimeste kaitseks ja liiklusrahu tagamiseks.

Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Kahtlemata oli kümmekond päeva tagasi Haapsalu lähistel toimunud avarii traagiline, kurb ja masendav. Aga mulle meeldis politseijuht Elmar Vaheri seisukoht pärast avariid. Ta ütles, et tegemist oli kuriteoga, kuigi ei olnud veel teada, et autojuht oli alkoholi tarbinud. Politseijuht reageeris minu arvates õigesti. Milline on teie seisukoht, kas ta käitus õigesti ja kas me peame selliseid asju, hoolimata sellest, et need on kurvad, ikkagi õige nimega nimetama?

Suur tänu! Mina nimetasin seda päev hiljem sisuliselt samamoodi, jagades liikluses toimunu laias laastus kaheks: liiklusõnnetused ja kuritahtlik käitumine liikluses. Kuritahtlik käitumine on kuritegelik ja ma arvan, et asjade nimetamine õige nimega on äärmiselt tähtis. Kui me räägime abstraktselt ja laiemalt kõikidest liikluses toimuvatest intsidentidest kui liiklusõnnetustest, siis me justkui võtame hoiaku, et see kõik lihtsalt juhtus. Aga nagu te suurepäraselt teate, on see, mis Haapsalus toimus, musternäide selle kohta, et kõik, mis üldse võimalik, tehti valesti: istuti joobes olnuna rooli, turvanõuded jäeti täitmata, juht oli üleväsinud jne. Võin rääkida veel sellest, mida me kahe aasta jooksul oleme eelkõige liiklusjärelevalve tugevdamiseks teinud. Aga ma rõhutan, et liikluses toimuvat on mõjutanud tervikuna politsei väga hea koostöö Maanteeametiga, eelkõige parem ennetustöö, mis on olnud suunatud just kergliiklejatele ehk jalgratturitele ja jalakäijatele. Järelevalve maht on viimase kahe aastaga suurenenud. Palju rangemalt suhtutakse korduvatesse rikkujatesse ja nendesse, kes on pannud toime raskeid rikkumisi, näiteks on alkoholijoobes rooli istunud, ei ole kasutanud turvavarustust või on suurelt kiirust ületanud. Ma arvan, et need sammud annavad tulemusi. Üldine suundumus on, et mitmesugused näitajad, olgu nendeks liiklusõnnetuste, kannatanutega liiklusõnnetuste või ka liiklussurmade arv, on vähenemas. Meile on see suundumus oluline ja ma väga loodan, et me suudame mitmesuguste sammudega seda hoida.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Esitan lühikese küsimuse, mis eeldab ka lühikest vastust. Kas teie toetate ideed keelata bensiinijaamades alkoholi müük?

Tänan küsimuse eest! Minu arust on see vägagi kaalumist väärt mõte. Selle üle on diskuteeritud juba päris mitu aastat. Alkoholi kättesaadavuse vähendamine aitab minu hinnangul (seda on näidanud ka mitmed uuringud eri riikides) vähendada alkoholi põhjustatud õnnetuste arvu ja kuritahtlikku tegevust liikluses. Eestis on alkohol väga kergesti kättesaadav. Nagu te teate, uuringute põhjal on Eesti selle poolest üks esirinnas olev riik. Ma arvan, et me peaksime andma ühemõttelise signaali, et liiklus ja alkohol ei käi käsikäes. Me oleme alates 2011. aasta suvest teinud erasektoriga koostööd, oleme kõiki jõude kasutades proovinud panna inimesed mõistma sõnumit, et kui oled joonud, siis ära roni rooli. Mida me võime statistikast välja lugeda? Üldine suundumus näitab jällegi vähenemist: 2013. aastal on võrreldes 2012. aastaga alkoholijoobes juhtide arv Eesti liikluses vähenenud, 100 000 juhi kohta tabati varem 1,6 joobes juhti, aga nüüd 1,3. Ma arvan, et see teie idee on kindlasti kaalumist väärt. Seda diskussiooni ma igal juhul tervitan.

Suur tänu, härra siseminister! Lõpetan ka selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Urve Palolt peaminister Andrus Ansipile.

Suur aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud peaminister! Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi hiljutise uuringu kohaselt ei tööta ega õpi 15–29-aastastest Eestis elavatest noortest enam kui 40 000. Nende kõrvalejäämine haridussüsteemist ja tööturult on tõsine probleem, millel on kahjulikud tagajärjed ühiskonnale ja majandusele. Me rääkisime sellel teemal siinsamas saalis mõni nädal tagasi ja ma küsisin siis teie käest, kas valitsusel on plaane noorte tööpuudusega fookustatult tegelda. Te vastasite, et see ei ole piisavalt tõsine probleem, et sellega fookustatult tegelda, ja imetlesite minu oskust olla selles küsimuses pessimistlik. Ma küsin nüüd uuesti. Kas 40 000 noort, kes ei õpi ega tööta, on piisavalt suur hulk, et siiski võiks valitsuse tasandil selle teemaga fookustatult tegelda?

Palun ärge pange minu suhu väiteid, mida minu suust pole kunagi kostnud! Ei ole mina teile ega austatud Riigikogule kunagi öelnud, et noorte tööpuudus pole piisavalt tõsine probleem. Proua Palo, te valetate! Noorte tööpuudus on tõsine probleem hoolimata sellest, et Eestis on noorte tööpuudus üks väiksemaid Euroopa Liidus. Eurostati viimaste andmete alusel võib väita, et Eestis on noorte tööpuudus 14,5%. See tähendab, et me oleme Euroopa Liidus ilmselt viie või kuue kõige väiksema noorte tööpuudusega riigi hulgas, täpset kohta ma ei mäleta, aga Eurostatist võib seda järele vaadata. Hoolimata sellest on noorte tööpuudus väga oluline probleem ning sellega on töötukassa ja Vabariigi Valitsus järjekindlalt tegelnud. Ma kinnitasin eelmine kord teile, et ka noortegarantiiga tegeleb Sotsiaalministeerium väga põhjalikult ja me kindlasti võtame selle Soomest tulnud initsiatiivi, mis on saanud kogu Euroopa Liidu initsiatiiviks, kasutusele ka Eestis. Nii et Vabariigi Valitsus on noorte tööpuudusega tegelnud, see on meile oluline. Just nimelt seetõttu, et me oleme selle teemaga tegelnud, on Eestis noorte tööpuudus 14,5%, aga mitte üle 50%, nii nagu see on mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis. Aga me ei ole saavutanud oma eesmärki. Me kavatseme selle teemaga kindlasti edasi tegelda, sest ka praegu on noorte tööpuudus peaaegu kaks korda suurem kui tööpuudus riigis tervikuna.

Palun, kolleeg Urve Palo, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mõni nädal tagasi, kui te vastasite siin küsimustele Euroopa Liidu poliitika kohta, te ütlesite, et imetlete minu pessimismi selles küsimuses, ega toonud konkreetselt välja ühtegi tegevust, kuidas noorte tööpuudust peaks vähendama, sest te leidsite, et see on meil Euroopa Liidu keskmisel tasemel ja nii on okei. Muide, Eestis oli noorte tööpuudus eelmisel aastal 20,9%, niimoodi väidab oma ülevaates riigikontrolör. Samuti on teada, et nii suur hulk noori, 40 000 noort, kes ei tööta ega õpi, tähendab Eestile igal aastal 238 miljonit eurot saamata jäänud tulu, mis on 1,5% SKT-st. Need arvud on väga-väga suured. Sellepärast küsin ma samal teemal veel kord teie käest, lugupeetud peaminister: palun rääkige konkreetselt, milliseid samme te olete astunud ja plaanite astuda, et vähendada noorte tööpuudust Eestis, et 40 000-st saaks näiteks 4000!

Jälle te eksite, pehmelt öeldes. Ma ei ole kunagi väitnud või vähemalt täna ei väida ma teile, et Eestis on noorte tööpuudus Euroopa Liidu keskmisel tasemel. Kui see on keskmisel tasemel olnud, ju ma siis olen seda ka väitnud, aga praegu on 14,5% väga selgelt allpool Euroopa Liidu keskmist taset. Euroopa Liidu keskmine tase on minu mälu järgi üle 20%, meil on aga 14,5%. Kuid ka Euroopa Liidu poliitika arutelu ajal te ju põhiliselt fookustasite oma küsimused noortegarantiile. Ma usun, et ma olen ammendavalt teile selle vastuse andnud. Sellega tegeldakse, see tuleb. Lisaks ütlen, et küllap teile kui Riigikogu liikmele ei ole võõras valitsuse ja Riigikogu initsiatiiv kutsuda kutsekoolist väljalangenud õpilasi tagasi kutsekooli õppima. Vähemalt Riigikogu on selle tarvis vahendeid eraldanud. Ma võin teile kinnitada, et kutsekoolist väljalangenute kooli tagasikutsumine on olnud edukas programm. Aitäh töötukassale selle eest! Küllap teile kui Riigikogu liikmele ei ole võõras ka Riigikogu toetatud programm, mille abil kutsutakse ülikoolist väljalangenud üliõpilasi ülikooli tagasi. Kinnitan, et seegi initsiatiiv on olnud järgimist väärt. Ka need on meetmed, mis on aidanud noorte tööpuudust väga tugevalt vähendada. Ilus oleks mõelda niiviisi, et Riigikogu ja valitsus ei peagi mitte midagi tegema ning noorte tööpuudus langeb 40% juurest iseenesest 14,5% peale. Oleks see vaid nii! Tegelikult solvab see arvamus väga paljusid inimesi, kelle töö ja vaeva tulemusel on noorte tööpuudus 14,5%-le langenud. Tunnustagem neid!

Härra peaminister, vastamiseks on aega kaks minutit. Palun pidage sellest kinni! Palun, kolleeg Urve Palo, teine täpsustav küsimus!

Teie loetletud meetmed ei ole olnud piisavad, sest me räägime täna 40 000 lapsest, kes ei õpi ega tööta. See on fakt. Kui noorte tööpuudus on ka mõnevõrra vähenenud, siis on see suuresti vähenenud seetõttu, et noored on lihtsalt Eestist lahkunud, kuna nad ei ole siin tööd leidnud. Aga ma saan aru, et teil midagi konkreetset sel teemal rohkem rääkida ei ole, seetõttu vahetan teemat. Eestis on 24 000 inimest juba kaks aastat ja kauem töötud olnud. 2012. aasta seisuga olid enam kui pooled töötud üle aasta töötud olnud. Riigikontroll toob oma aastaaruandes välja, et see on Eesti tööturul suur probleem ja inimeste hakkamasaamist mõjutav põhiline tegur. Millised on valitsuse plaanid, kuidas vähendada pikaajalist töötust, peale selle, et inimesi kaudselt sunnitakse Eestist lahkuma, et näitajad paremad oleksid?

Aitäh! Et ei jääks kõlama teie väide 40 000 töötu noore kohta, pöördume Eesti Statistikaameti andmete poole. Eesti Statistikaamet kinnitab meile, et 2013. aasta kolmandas kvartalis oli noori töötuid 10 200. Mitte 40 000, nagu teie väidate, vaid 10 200. Noorte töötuse määr on 14,5%. Teie väide selle kohta, et pikaajaliste töötute arv on 24 000, on ümardamise korral isegi tõene, sest täpne arv on 23 700. Kuid te ei ole ilmselt lugenud viimast Statistikaameti pressiteadet, mis kõneleb muu hulgas sellest, et pikaajaliste töötute arv Eestis on hakanud kiiresti vähenema. Olgu teile öeldud, et 2012. aasta kolmandas kvartalis oli Eestis pikaajalisi töötuid 35 800, praegu on neid 23 700. Jälle kord: kui see kõik sünnib iseenesest, siis laskem sel sündida. Ma millegipärast aga arvan, et selle taga, et meil ka pikaajaliste töötute arv on praegu vähenenud enam kui 10 000 võrra, on väga paljude inimeste pingutused, töö ja vaev, mida teie ei taha tunnustada. See on väga märkimisväärne tulemus, kuid loomulikult ei ole me saavutanud eesmärki. 23 700 pikaajalist töötut on liiga palju.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kolleeg Priit Toobal.

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Kaks päeva tagasi saime lugeda arvamusavaldust, et võib-olla ei peaks nendele pensionäridele, kes on tööturul aktiivsed, pensioni maksma. Pean tunnistama, et ma ei mäleta, kellele see arvamusavaldus kuulub. Mind huvitab teie seisukoht, kuidas see võiks meie tööturule mõjuda. Missugune on teie isiklik seisukoht selle ettepaneku kohta?

Aitäh! See on rumal ettepanek. Aga sellise rumalusega on aeg-ajalt ikkagi üks või teine lagedale tulnud. Eesti paistab Euroopa Liidus silma sellega, et meil on vanemaealiste tööhõive üksjagu suur. Ma olen päris veendunud selles, et meie ainulaadne pensionisüsteem, mis võimaldab maksta kõigile töötavatele pensionäridele täispensioni, on just nimelt vanemaealiste inimeste suure tööhõive üks põhjustajatest. Minu meelest see süsteem Eestis töötab ja ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks me peaksime seda süsteemi revideerima hakkama. Ma ei näe ka mitte mingisugust pragmaatilist põhjust, miks algatada sel teemal diskussiooni. See ettepanek ei ole inimlik ega teostatav. Ma ei nõustu ka nende ettepanekutega, millele siin on viidatud ja mis on tehtud Riigikontrolli ülevaates, et pensione tuleb kärpida, sotsiaalmaksu tõsta või mingisugused pensioniliigid pensionisüsteemist välja arvata, kuna see lahendaks meie probleemi. Ka pensionidega seotud probleemid lahendab kiire majanduskasv, just nimelt selle nimel tuleks pingutada, et Eesti majandus kasvaks. Küllap siis kasvavad ka pensionid.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Kuna tänane teema on tööpuudus, siis ma puudutan tööpuuduse teemat Kirde- ja Kagu-Eestis. Nimelt on tööpuudus nendes piirkondades suurim ja seal on inimestel kõige väiksemad sissetulekud. Te ütlesite, et valitsus ja Riigikogu loovad võimalusi, et ka inimesed ise otsiksid tööd ja tekitaksid töökohti. Olen teiega täiesti nõus. Läti läks sel aastal üle uuele süsteemile, mille alusel saavad piiri lähedal elavad inimesed viisavabalt ja lihtsustatud korras piiri ületada. Kas te olete valitsuskabinetis arutanud või hakkate arutama teemat, kas mitte samuti sellisele süsteemile üle minna? See annaks piiriäärsetele elanikele parema võimaluse käia Venemaal ja luua seal kontakte ning nii saaks luua uusi töökohti ja ise ennast aidata.

Aitäh! Me ei ole seda viimasel ajal arutanud. Kunagi kõlas väide, et Soome on seda süsteemi rakendanud, aga ka Soome pole seda teinud. Viisavabadus Venemaaga on ulatuslikum teema. Venemaa peab teatavasti täitma Euroopa Liidu seatud teatud eeltingimused. Alles siis saaks tõsiselt kõnelda viisavabast liikumisest. Esiteks, Venemaa kodanikele tuleb väljastada biomeetrilised reisidokumendid. Praegu seda Venemaal tehtud ei ole. Teiseks, Venemaa peab kaotama kehtiva Euroopa Liidu kodanike registreerimise kohustuse. Praegu on nii, et Venemaa kodanikud võivad Euroopa Liidus vabalt reisida, ilma et nad peaksid ennast mingites linnades registreerimas käima, aga kui Euroopa Liidu kodanik läheb Venemaale, siis ta teatud piirkondadesse ei pääse üldse ja teatud linnades on tal kohustus ennast registreerida. Siin peab olema pariteetsus. Kolmas väga oluline eeltingimus viisavabadusest kõneldes on tagasivõtuleping ja selle täitmise usutavus. Võib ju deklareerida, et kõik ebaseaduslikult piiri ületanud inimesed võetakse tagasi, kuid teine pool, kuhu need ebaseaduslikud piiriületajad on minemas, peab olema veendunud selles, et seda lepingut kindlasti täidetakse. Vaat selle usutavuse kohta on palju küsimusi. See tähendab, et kõik piirid peaksid olema korralikult kontrollitud. Venemaa puhul tähendab see väga selgelt kontrolli ka Kesk-Aasia riikide piiridel. Nii et see on protsess, mitte ühekordne otsustus.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Ester Tuiksoolt siseminister Ken-Marti Vaherile.

Tänan väga, proua juhataja! Austatud siseminister! Nädal aega tagasi vestlesime siin peaministriga piiripunkti ootealal toimuva anarhia teemal üsna mõistvalt, aga on teemasid, mille kohta tahan kuulda ka teie kui selle sektori ministri arvamust. Siseministeerium on andnud Koidula piiripunkti ooteala haldamise offshore-firmale kuuluvale Paldiski Sadamate AS-ile. Enamasti kasutatakse aga offshore-piirkonda tulude varjamiseks. Kas teile siseministrina on teada Paldiski Sadamate AS-i omanikud? Kelle taskusse piiriületajate raha siis ikkagi läheb? Kas te olete uurinud, kas seal võib olla korruptsioonioht või on firma kuidagi seotud teie erakonnaga?

Tänan küsimuse eest! Koidula piiripunkti ooteala haldamiseks korraldati 2011. aastal avalik konkurss ja Siseministeerium sõlmis 5. mail 2011 halduslepingu Paldiski Sadamate AS-iga. See oli ainus firma, kes sellel konkursil osales. Tegemist oli avaliku konkursiga ja see viidi läbi nii, nagu seadused nõuavad. Viieks aastaks võttis seesama ettevõte halduslepingu alusel ülesannete täitmise enda kanda. Mis puudutab teie küsimuses kasutatud sõna "anarhia", siis teil on täiesti õigus. Anarhia oli Eesti piiripunktides kuni 2011. aasta augustini, mil Eestis rakendus elektrooniline ootejärjekorrasüsteem. Sellest oli siin saalis ka eelmises infotunnis pikalt juttu. Piiriületus Eesti ja Venemaa vahel oli korratu, kaootiline, isegi anarhiline. Kümnetesse kilomeetritesse ulatunud järjekorrad olid Eesti riigi ja kindlasti ka meist ida pool asuva riigi häbiplekk. Eesti poolel on nüüd järjekorrad kadunud, need on üle kandunud elektroonilisse keskkonda. Ma arvan, et sellest on võitnud Eesti ühiskond, piiriäärsed elanikud ja keskkond. Ma arvan, et meie süsteem on korrastatud ja me saame seda eeskujuks tuua ka teistele Euroopa riikidele. Nagu te teate, mitmed riigid on käinud Eestis uurimas elektroonilise ootejärjekorra- ja broneerimissüsteemi olemust ning soovivad seda ka ise rakendada.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, esimene täpsustav küsimus!

Tänan, proua juhataja! Austatud minister! Te ju tegelikult probleemsetele küsimustele ei vastanud, te rääkisite sellest, mis on tõepoolest hästi. Aga ometi tunnistas Tartu Halduskohus 29. oktoobril oma otsusega õigusvastaseks piiriületaja alusetu ootealale suunamise enne piirikontrollitoimingute tegemist. Riigipiiri seaduse järgi suunab politsei riigipiiri ületada sooviva sõiduki piiriületuse ootealale, kui selleks on teatud põhjused. Aga miks ei ole seda korda piiriületajale mõistlikuks tehtud ja miks peab ootealatasu maksma piiriületaja, kes tegelikult neid teenuseid ei kasuta?

Tänan küsimuste eest! Seda teemat oleme arutanud siin Riigikogus päris mitmele arupärimisele vastamise käigus ja ka Riigikogu komisjonides. Riigikogu kujundas oma seisukoha 2010. aasta suvel, võttes vastu seaduse täiendused eelkõige sõidukite maanteepiiripunkti sisenemise korraldamise kohta. Nagu ma mainisin, on need ülesanded seaduse ja halduslepingu alusel delegeeritud eraõiguslikule juriidilisele isikule. Te teate, et ootejärjekorrasüsteem koosneb kahest komponendist: ooteala teenus ja ootejärjekorra andmekogu teenus. Me võime öelda, et ka teenustasu koosneb kahest komponendist: ootejärjekorras koha võtmise tasu ja ooteala kasutamise tasu. Teie küsimuses viidati isikutele, kes on eelnevalt endale koha broneerinud. Võib väga selgelt üle korrata, et isikute käest, kes on eelnevalt koha broneerinud, ei võeta kaks korda ootejärjekorras koha võtmise tasu. Seda ei tehta, seda tasu võetakse üks kord. Nad tasuvad selle ette sel hetkel, kui nad elektrooniliselt broneerivad piiriületuse ootejärjekorras endale koha. Meie ja ka seadusandja lähenemine nendele teenustele on olnud see, et me lähtume kogu ootealast terviklikult. Kui te küsite, millist teenust siis osutatakse isikule, kes on broneerinud koha ja saabub piirile ... Vabandust! Ma loodan, et ma saan sellele vastata järgmisele küsimusele vastates.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine täpsustav küsimus!

Tänan väga, proua juhataja! Tegelikult on piiriületamine muudetud inimesele nende komponentide tõttu väga ebamugavaks. Nende arvates, kes seda teenust on kasutanud, ei ole see olnud loogiline. Seda kinnitab ka see kohtuotsus. Ma loodan, et te räägite nüüd sellest, millest te ilmselt mõtlesite rääkida eelmisele küsimusele vastates. Kas te olete kontrollinud selle firma tegevust? Kas see ikkagi vastab sellele, mis on talle ülesandeks pandud, ja kuidas käitutakse piiriületajatega?

Aitäh võimaluse eest jätkata! Mis puudutab seda juhtumit, kui isik on broneerinud endale koha ja saabub piirile, siis ta tasub ooteala teenuse eest. See teenus sisaldab väga olulisi komponente, näiteks kontrollib ooteala haldaja, kas see sõiduk ja broneeritud aeg kuuluvad kokku, kas sõidukijuht on sama, kas sõiduk on saabunud piirile õigel ajal ja kas kõik vastab sellele, mida ooteala järjekorrasüsteem ette näeb. Nagu me oleme siin saalis ja ka komisjonis rääkinud, kui me tahame killustada erinevaid teenuseid ja oleme seisukohal, et muudame sellega olukorda kuidagi lihtsamaks, siis loomulikult võib selliseid valikuid teha. Aga me peame aru saama, et põhimõte, mille kehtestas eelmine parlamendikoosseis, on tegelikult väga lihtne: ooteala teenuse eest tasub isik, kes seda teenust kasutab, mitte kõik Eesti maksumaksjad. Selline parlamendi otsus langetati 2010. aastal. Meil on loomulikult alati võimalik algatada diskussioon ja hakata seda põhimõtet üle vaatama, aga minu hinnangul ei ole praegu piiriületus sugugi ebamugav. Nagu me rääkisime, on piiriületus varasemaga võrreldes muutunud mitu korda mugavamaks ja paindlikumaks. Samas võime alati diskuteerida, millistest allikatest selle teenuse osutamist kaetakse.

Head kolleegid, nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eesti riigis kontrollib piiriületust Politsei- ja Piirivalveamet. Ma vaatasin täna hommikul statistikat, kui palju autosid on piiri ületanud. Täna kella kaheteistkümnest kella kuueni, tähendab, kuue tunni jooksul oli üle piiri sõitnud neli autot (ma pean silmas sõiduautosid). Kas te tahate tõesti väita, et need neli autot peavad kasutama ooteala ja maksma ooteala teenuse eest? See on täiesti absurdne olukord, et kõiki sunnitakse minema ootealale ja neilt võetakse tasu! Nad on maksnud piirijärjekorra tasu ja neil on õigus mööda riigimaanteed sõita vabalt piiriületuspunkti, kus kontrolli eest vastutab meie riigi piirivalve.

Tänan küsimuse eest! Seadus, mis jõustus 2011. aasta alguses, ütleb väga selgelt (ka parlament nägi sellise võimaluse ette, nähes vajadust elektroonilise ootejärjekorrasüsteemi kehtestamise järele): "Siseminister võib sõidukite ooteala teenuse ootejärjekorda võtmise, ootejärjekorras ootamise, piiriületuse ooteala teenuse pakkumise ning maanteepiiripunkti suunamise korraldamise ülesande halduslepinguga üle anda kohalikule omavalitsusele või eraõiguslikule juriidilisele isikule." Ehk kõik need konkreetsed teenused on võimalik üle anda. Seda on tehtud selleks, et tagada sujuvam ja paindlikum piiriületamine ning eelkõige, lugupeetud küsija, ootejärjekorra sujuv ja mõistlik haldamine ja juhtimine. Ootamise alla kuulub ka see, kui isik on broneerinud endale aja ja saabub piirile, aga siis peab ju keegi kontrollima, kas piirile on saabunud õigel ajal õige sõiduk õige juhiga või juhib seda sõidukit hoopis teine isik. Me vaatame seda teenust tervikuna. Kui kellelgi on soov hakata neid teenuseid, nagu ma ütlesin, lahterdama ja üksteisest lahti haakima, siis loomulikult on seda võimalik teha. Aga me peame aru saama, et otsused, mis langetati 2010. aastal ja mille alusel on tehtud halduslepingud, hõlmavad rahalist mõõdet. Me peame iga teistsuguse otsuse kinni maksma, meie kõik, ka need isikud, kes ei ületa Eesti ja Venemaa piiri ühtegi korda aasta jooksul. See on valiku koht. Meie tänane valik on see, et piiriületuse maksavad kinni ainult need isikud, kes teenust kasutavad.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Sujuv ja paindlik piiriületus sõltub kindlasti ka piirivalvurite või ametnike kohalolekust piiril. Ma kevadel küsisin teilt Narva piiripunkti kohta, kus kevadise seisuga oli 94-st ettenähtud ametikohast täidetud 79. Personali arvestamise analüüs räägib aga, et selleks, et see piiripunkt töötaks nagu kord ja kohus, oleks vaja isegi 116 ametnikku. Kuid tol hetkel oli ka struktuurselt puudu 15 inimest. Nüüd on sellest pool aastat möödas. Mis te võite öelda? Mis on saanud Narva piiripunktist, kas olukord on seal paranenud või halvemaks läinud? Tuletan meelde, et 2012. aastal lahkus sealt töölt 12 ametnikku. Milline on olukord praegu?

Tänan küsimuse eest! 2012. aasta erines kindlasti märkimisväärselt 2013. aastast. Nagu te teate, selle aasta alguses oli üle pikkade aastate võimalik pakkuda selget palgatõusu ka siseturvalisuse eest vastutavatele ametnikele, teiste hulgas piirivalvuritele. Üle 90% piirivalvuritest said sellel, 2013. aastal palgatõusu osaliseks. Nii nagu sai eelmisel aastal teada antud, meil on olemas lahendused ka 2014. aasta jaoks Politsei- ja Piirivalveametis. Hea meel on tõdeda, et järgmisel aastal palgatõus jätkub, 75%-l PPA töötajatest palk tõuseb. Eelkõige tõuseb palk madala palgaga ametikohtadel, näiteks piirkonnapolitseinikel, patrullpolitseinikel ja piirivalve patrullidel. Me tõstame kolme kõige madalama astme politseiametnike astmepalka vähemalt 7,3%. Palgaastmete 1–8 alusel saab palka valdav osa neist, kelle kohta te küsisite. Palk tõuseb nende seas rohkem kui 3000 politseiametnikul. Ma väga loodan, et on loodud tingimused selleks, et ka Narva piiripunkti oleks võimalik paremini mehitada kui seni. Mis puudutab konkreetseid tegevusi, siis need on juba taktikalise tasandi otsustada ehk kohaliku prefektuuri ning Politsei- ja Piirivalveameti juhtkonna suunata. Aga ma võin öelda, et on loodud kõik tingimused selleks, et inimeste motivatsiooni parandada ja saaks täita praegu täitmata ametikohti. Ma arvan, et kui keskmiselt suureneb näiteks piirkonnapolitseinike palk 7,4% ja patrullpolitseinike palk 9,75%, siis see peaks aitama kaasa selle probleemi leevendamisele, mida te mainisite.

Suur tänu, lugupeetud siseminister! Meie aeg on läbi, sellepärast lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Head kolleegid, suur tänu teile küsimuste esitamise eest! Lugupeetud peaminister ja minister, tänan küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.