Austatud Riigikogu istungi juhataja! Head ametikaaslased! Mul on au tutvustada sotsiaaldemokraatide algatatud riiklike peretoetuste seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu väljatöötamise tingis vajadus vähendada vaesuses elavate laste arvu, toetada kõigi laste täisväärtuslikku arengut ning aidata kaasa lastega perede kindlustunde kasvule. Lapsetoetus peredele, kus kasvab üks või kaks last, on praegu 19,18 eurot lapse kohta kuus. See ei ole tõsiselt võetav hoob, mis jagaks ühiskonna tulu pisutki lastega perede kasuks. Ehkki 2004. aastaga võrreldes on seegi raha kaotanud vähemalt poole oma ostujõust, on valitsusliit külmutanud selle pisku suurele osale meie lastest. Sirgub ju lõviosa meie lastest ja noortest, ümmarguselt 250 000, teisisõnu ligi 94% ühe- ja kahelapselistes peredes. Muuseas, piinlik küll, aga tuleva aasta jaanuaris möödub kümme aastat 19-eurose lastetoetuse kehtestamisest ja siiani ei ole leitud raha, et 19-eurost toetust elukalliduse tõusule järele aidata.
Sotsiaaldemokraadid on korduvalt teinud Riigikogule ettepaneku kolmekordistada universaalset lapsetoetust 57,54 euroni kuus, aga tulutult. Pealt kullakarvalisel riigil ei olevat raha oma laste tarvis. Oludes, kus rahvaarv kahaneb, kus sündimus langeb hoolimata sellest, et sünnitusealiste naiste arv on praegu tipus, võib seesugune lühinägelikkus nutma ajada küll. Tõsi, suvest midagi muutus. Juulist rakendunud vajaduspõhist peretoetust, millega sooviti vähendada vaesuses olevate laste osakaalu, tuleb aga lugeda sisuliselt läbikukkunuks, sest toetuse taotlemise inimväärikust riivava korra ning naeruväärselt väikese toetussumma tõttu on valdav enamik toetuse taotlemisest loobunud ning see raha ei jõua sihtgrupini. Prognoositud 30 361 pere asemel maksti septembris vajaduspõhist peretoetust 3814 perele. Ja see on suureliselt ristitud lastetoetuse reformiks, ehkki nn vajaduspõhise lapsetoetuse puhul on sisuliselt tegu sotsiaalabi näputäiega. Sellegi kümmekonna lisaeuro saamiseks tuleb lapsevanemal käia kord kvartalis tõestamas, et ta ei ole kaamel, ehk siis esitada omavalitsusele kõiksugu tuludokumente, mis tõendaksid, et pere on nn vajaduspõhise lapsetoetuse saamiseks piisavalt vaene.
Vajaduspõhine lapsetoetus jagab meie lapsed kastidesse ja saadab ühiskonnale sõnumi, et laste saamise ja kasvatamisega käib kaasas rist ja viletsus. Esmalt laseme lastega perel vaesusesse langeda ja alles siis annetame talle paari toidupoekorra raha. Kitsikuses pered vajavad muidugi igati toetamist ja äärmisel juhul võikski nn vajaduspõhist lapsetoetust nimetada toimetulekutoetuse kosmeetiliseks järeleaitamiseks, mitte aga eksitavalt lapsetoetuseks. Mitte mingil juhul ei tohi luua aga olukorda, et abi saamiseks peab pere esmalt vaesusesse langema, sest juba oma olemuselt ei saa ükski lastetoetus olla toimetulekuabi. Lastetoetused peavad jäämagi universaalseks, teisiti paneks riik lastele sildid külge ja näitaks vaid seda, et mõni laps on meie madala sündimusega riigis rohkem oodatud kui teine. Selline suhtumine on lausa hukatuslik.
Kuhu peamiselt vajaduspõhiste lastetoetuste põhimõte võib välja viia, näitab kujukalt Kreeka ja ka teiste Lõuna-Euroopa riikide kogemus. Tänaseks on sündimus seal drastiliselt langenud, ulatudes napilt üle ühe lapse fertiilses eas naise kohta. Kui perel on riigilt abi loota alles siis, kui vaesus juba majas, jäetakse lapsed pigem sünnitamata. Sama suundumus on meilgi. Noorrahvas annab endale järjest selgemini aru, et lapsed suurendavad vaesusriski, samas kui elutud asjad kõnelevad heaolust. Eks ole ju potentsiaalsetele vanematelegi teada, et absoluutses vaesuses või vaesusriskis elab meil üle 63 000 lapse ehk tervelt 18% kõigist alla 18-aastastest lastest ja noortest. Arengukavades ootab valitsus aastaks 2015 sündimuskordaja tasemeks 1,71. Kurb tõsiasi on aga see, et kui aastal 2010 oli viljakas eas naise kohta statistiliselt 1,64 last, siis 2012. aastal oli vastav näitaja juba 1,59. Taastetaseme hoidmiseks peaks see aga olema vähemalt 2,1. Iive jätkab langust ja seda hoolimata tõsiasjast, et parimas sünnituseas naisi on meil üle 200 000, see näitaja on praegu tipus. Mõne aasta pärast hakkab see arv aga vääramatult vähenema, kahanedes paarikümne aastaga 70 000 võrra.
Peale Lõuna-Euroopa vajaduspõhise, kuid põhjakõrbenud perepoliitika, mis meie juhtpoliitikutele tundub aina südamelähedasem olevat, on meil valida ka teine, Põhjamaade tee. Euroopa uuringud ja Põhjamaade kogemus kõnelevad sellest, et sündimus on suhteliselt kõrge ja laste vaesus madal just neis riikides, kus kõigile makstakse ühtviisi ja tuntavaid peretoetusi ning riik teeb omalt poolt, mis ta suudab, et pakkuda lastele vajalikke teenuseid – lasteaiakohta, tasuta huvi- ja kooliharidust, koolitransporti jms. Kõik see aitab ühitada vanemate töö- ja pereelu.
Peredesse ei sünni viimastel aastatel isegi mitte esimest last, ehkki ideaalis tahetakse endiselt kahte-kolme last. Uuringud näitavad, et laste saamine lükatakse muudkui edasi peamiselt kindlustunde puudumise tõttu. Uuring "Sündimust mõjutavad tegurid Eestis 2008" näitab, et tegelikku käitumist saaks soovidele järele aidata eelkõige riigi tuntav materiaalne toetus, lastehoiu kättesaadavus ning teadmine, et ka töö kaotanud või üksikvanem suudab oma lapsed üles kasvatada, neile täisväärtusliku lapsepõlve ja hea hariduse tagada. Eestist majanduslikel põhjustel väljarändajate seas on samuti kõige arvukamalt just noori, parimas elujõus inimesi.
Austatud Riigikogu liikmed! Kordan üle: peretoetuste eesmärk on tagada kõigile lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Kõik lapsed on võrdväärsed ja neil on õigus võrdsele kohtlemisele. Universaalne peretoetuste süsteem toetab põhimõtet, et iga laps on väärtuslik, vähendab ebavõrdsust ning hoiab ära laste sildistamise. Igakuine lapsetoetus toetab last terve lapseea vältel ning aitab vanemal lapsega seonduvaid kulusid planeerida pikema aja peale ette.
Eesti perepoliitika on seni keskendunud sündide toetamisele, ent laste kasvatamine täisealiseks on jäänud vajaliku tähelepanuta. Vanemahüvitisele kulub rohkem raha kui teistele peretoetustele ühtekokku. Lapsetoetusteks, mida makstakse lapse täisealiseks saamiseni, eraldab riik käesoleval aastal ligi 101 miljonit eurot ja vanemahüvitisteks, mida makstakse kõigest poolteist aastat, kulub üle 170 miljoni euro. Usk, nagu piisaks peredele poolteist aastat kestvast riigi toest, on naiivne. Eestis on toimetulekutoetuse saajate seas arvuliselt kõige enam just ühe lapsega perekondi. Poliitikauuringute Keskus Praxis tegi 2007. aastal uuringu "Peredele suunatud rahaliste toetuste mõju vaesuse leevendamiseks Eestis", mille kohaselt vähendavad peredele suunatud rahalised toetused vaesuses olevate laste osakaalu.
Lõpetuseks. Käesoleva eelnõuga muudetakse riiklike peretoetuste seaduse § 5 lõiget 3. Kehtiva seaduse kohaselt makstakse lapsetoetust pere esimese ja teise lapse kohta kahekordses lapsetoetuse määras, kolmanda ja iga järgmise lapse kohta kaheksakordses lapsetoetuse määras. Eelnõuga suurendatakse pere esimesele ja teisele lapsele makstavat lapsetoetust kuuekordse lapsetoetuse määrani. Eelnõu seadusena vastuvõtmisel paraneb 160 000 Eesti pere majanduslik toimetulek. Aitäh!