Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu seitsmenda töönädala neljapäevast istungit. Kas on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Kõnesoove ei ole. Ka teateid ei ole. Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 67 Riigikogu liiget, puudub 34.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseisutoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 464 kolmas lugemine. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna 464 SE lõpphääletusele. Asume hääletamisprotseduuri ettevalmistamise juurde.
Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseisutoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 464. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitusele" eelnõu 498 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb teile ettepaneku võtta vastu Riigikogu otsus ning teha Vabariigi Valitsusele ettepanek muuta "Eesti hooldusravivõrgu arengukava aastateks 2004–2015" eesmärgiga luua abivajajate tegelikest vajadustest lähtuv ühtne hooldusravikorraldus.

Ettekandja, palun korraks vabandust! Saalis on liiga palju suminat! Palun jätkame!

Aitäh, juhataja! See arengukava algab tõdemusest, et rahastamissüsteemide killustatus ei ole võimaldanud sellist ühtset süsteemi luua. Kahjuks ei jõuta ka lõppjäreldustes selle ühtse süsteemi loomiseni. Meie ettepanek on, et Vabariigi Valitsus selle kava ümber töötaks, ühendamaks ravikindlustuse, riigi ja kohalike omavalitsuste panused, mis võimaldaks ühtset hooldusravi. Pikka kõnet ma ei pea, me esitame selle eelnõu teile teist korda sel põhjusel, et anda Riigikogu liikmetele võimalus s.a 17. juunil sotsiaalkomisjonis üksmeelset toetust leidnud eelnõu otsusena vastu võtta. 10. septembril, vaatamata üksmeelsele toetusele, ei saanud otsuse eelnõu lõpphääletusel vajalikke toetushääli. Eelnõu lugemisel märkis komisjoni esimees väga õigesti, et riigi ja omavalitsuste ülesanne on välja töötada terviklik süsteem, mis lähtub eelkõige iga abivajaja huvidest ja nende inimeste murede lahendamisest. Selles on veendunud ka eelnõu algatajad ja seetõttu anname Riigikogu liikmetele, kaasa arvatud sotsiaalkomisjoni esimehele, võimaluse selle eelnõu poolt hääletada. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma palun kaasettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Lugupeetud juhataja! Hea Riigikogu! See otsuse eelnõu on meie ees juba teist korda täpselt samasugusena, nagu ta oli siin suve alguses. Teema on väga tähtis ja vajalik selles mõttes, et me peame tõepoolest tegelema hoolekande ja kogu selle teema arenguga terviklikult. Tegu on ettepanekuga Vabariigi Valitsusele täpsustada Eesti hooldusravivõrgu arengukava eesmärki. Komisjon arutas seda küsimust järjekordselt kahel istungil, 22. oktoobril ja 4. novembril, ja me otsustasime saata eelnõu tänaseks siia saali arutelule. Me kuulasime ära ka Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste, kes ütles, et töö mitmesuguste arengu- ja strateegiakavade ning muude dokumentidega käib. See põhimõte on elluviimisel, teda ei ole lihtsalt selles konkreetses hooldusravivõrgu arengukavas 2004–2015 (ma tuletan meelde, et kuni aastani 2015, mitte 2020) kajastatud päris sellisel kujul, nagu eelnõu algatajad soovivad. Sotsiaalministeerium leiab, et selleks ei ole praegu vaja hakata koostama uut arengukava, vaid tuleb täita praegu juba olemasolevates dokumentides seatud ülesandeid ja järgida põhimõtteid, milles on kokku lepitud. See on Sotsiaalministeeriumi seisukoht. Sisuliselt keegi sellele eesmärgile vastu ei vaidle, küsimus on lihtsalt selles, kas Riigikogul on vaja võtta vastu eraldi otsust Vabariigi Valitsusele konkreetse arengukava kohta ettepaneku tegemiseks.
Sotsiaalkomisjon otsustas konsensuslikult teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 7. novembril ja viia läbi lõpphääletus. Kuna tegemist on Riigikogu otsusega Vabariigi Valitsusele ettepaneku tegemiseks, siis see nõuab koosseisu häälteenamust ehk vähemalt 51 häält. Nii et sotsiaalkomisjon seekord mingit soovitust kaasa ei andnud, vaid laseb teil kui iseseisvatel Riigikogu liikmetel otsustada. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Margus Tsahkna! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Palun, Viktor Vassiljev Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Proua juhataja! Head kolleegid! Hooldusvõrgu arengukavast ma võin rääkida tunduvalt kauem kui need kaheksa minutit, mida siin tavaliselt võimaldatakse. Aga ma ei hakka pikalt jahuma, see on ikkagi spetsialistide koostatud üsna erialane dokument. Nii nagu Sotsiaalministeeriumi esindaja Heli Paluste ütles, on arengukava ju tegelikult olemas ja arengukavasid tuleb alati õigel ajal üle vaadata ning täiendada. Eks ministeeriumil ole muidugi õigus. Sotsiaalministeerium on muidugi täitnud seda arengukava valikuliselt, osa asju on täidetud, osa asju ei ole. Ma ei tea, kas ma hakkan arve peast ette lugema, aga mõned ju võib. Ette on nähtud 150 000 õdede koduvisiiti aastas. See on peaaegu täidetud. Aga 150 000 päevaõendusvisiiti – neid pole mitte ühtegi. Siis selline asi nagu õenduskodu. Pole loodud mitte ühtegi kohta, kuigi Novgorodi venelased käisid seda hooldusravivõrgu arengukava vaatamas ja uurimas juba mitu aastat tagasi ning on selle järgi endale Novgorodis õenduskodu teinud. Neid on Venemaal juba mitu tükki. Nii et piraaditsevad meie dokumendi kallal.
See seaduseelnõu, mille sotsiaaldemokraadid on esitanud, ei klapi mitte kuidagi kokku ministeeriumi dokumentidega, ta ei integreeru nendega. Nii et Vabariigi Valitsus on kindla peale selle vastu ja mõjutab kindlasti ka koalitsioonisaadikuid, et nad selle ettepaneku vastu hääletaksid. Aga see seaduseelnõu, mille sotsiaaldemokraadid sisse andsid, on siiski meie kõigi deklaratsioon Vabariigi Valitsusele, et ta ei täida rahvale antud lubadusi, ei täida neid arengukavasid, mis on spetsialistide koostatud. Selliselt mõeldes tuleb loomulikult hääletada sotsiaaldemokraatide esitatud seaduseelnõu poolt, mida ma kutsun ka kõiki teid tegema. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Rohkem kõnesoove ei ole. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei ole tehtud. Me asume lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Eelnõu nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust ja seetõttu teeme vahetult enne hääletamist ka kohaloleku kontrolli, aga praegu kutsume inimesed saali.
Austatud Riigikogu, enne hääletamist on vaja teha kohaloleku kontroll.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 61 Riigikogu liiget, puudub 40.
Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 498. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 32 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuid oli 2. Kuna eelnõu vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust, ei leidnud eelnõu toetust ja seda ei võeta otsusena vastu.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud metsaseaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 463 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Jaanus Tamkivi!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Käesoleva seaduseelnõu algatas Vabariigi Valitsus käesoleva aasta 9. septembril, esimene lugemine lõpetati 25. septembril ja muudatusettepanekute tähtajaks määrati 9. oktoober. Ilmselt tulenevalt sellest, et seaduseelnõu on ettevalmistamise käigus osapooltega ilusasti läbi räägitud ja vaieldud ning liigub selles suunas, mida metsanduse arengukava on ette näinud, nagu ma ka esimesel lugemisel ütlesin, ei ole komisjonile muudatusettepanekuid eelnõu kohta esitatud.
Esimese ja teise lugemise vahelisel perioodil on eelnõu käsitletud kahel komisjoni istungil, 24. oktoobril ja 4. novembril. Komisjoni 24. oktoobri istungil osalesid ja tutvustasid oma ettepanekuid eelnõu muutmise kohta mittetulundusühingu Eesti Erametsaliit, Eestimaa Looduse Fondi ja Keskkonnaministeeriumi esindajad. Komisjon arutas veel mitmeid aspekte ja komisjoni ettepanekutena otsustati vormistada 11 muudatusettepanekut. Ülevaatlikult ütlen, et valdav osa neist on tehnilist laadi ja suunatud sellele, et vähendada metsasektoris bürokraatiat, teha asjaajamine lihtsamaks ja selgemaks ning mitte vaevata ettevõtjaid ja erametsaomanikke liigse paberite vormistamisega. Samas peab igal hetkel olema ikkagi tagatud kindel ja selge ülevaade sellest, mis metsasektoris toimub, millist raiet ja milliseid metsauuendustöid tehakse, ning võimalus kontrollida.
Kahte muudatust nendest 11-st tutvustaksin teile lähemalt. Eelnõuga muudetakse kehtiva metsaseaduse § 23¹ teksti nii, et kohaliku omavalitsuse üksusel asendatakse võimalus seada planeeringuga piiranguid rajatiste kaitseks võimalusega seada piiranguid elamute kaitseks õhusaaste, müra, tugeva tuule või lumetuisu eest või tuleohu vähendamiseks või metsatulekahju leviku tõkestamiseks määratud metsa majandamisel, kuna eesmärk on kaitsta elamuid. Samas lisatakse nimetatud eesmärgil võimalus seada piiranguid uuendusraiete tegemisel raieliigile, kuna võib ilmneda näiteks vajadus asendada lageraie turberaiega. Komisjoni muudatusettepanekuga täiendatakse eelnõu teksti sõnadega "kokkuleppel maaomanikuga", et tagada planeeringuga seatavate piirangute puhul kokkulepe maaomanikuga.
Asja mõte on selles, et kui ühe või teise planeeringuga – teatavasti võtab selle vastu omavalitsus –, mis puudutab näiteks kaitsemetsasid, seatakse metsaomanikule tema vara käsutamisel kitsendusi, siis tuleks enne, kui sellised kitsendused planeeringuga peale pannakse, saavutada metsaomanikuga kokkulepe. Milline see kokkulepe täpselt on, kas kompenseeritakse midagi või on muud kokkulepped, see on siis juba igal üksikul juhul kohaliku omavalitsuse ja metsaomaniku läbirääkimise küsimus.
Üks muudatusettepanek räägib sellest, et raiete puhul oleks metsas raielangi servas informatsioon, kes töid teostab, kes on metsaomanik, kontaktandmed ja tööde teostamise aeg. Eesti Erametsaliidu ettepanekul seda nõuet natuke leevendati ja piirduti sellega, et infotahvel peab metsas olema ainult lageraiete puhul. Metsaomanike andmeid ei nõuta, peavad olema ainult tööde teostaja kontaktandmed, ja ka tööde tegemise aega ei ole vaja infotahvlile üles panna, sest sõltuvalt ilmastikust võib metsatööde tegemise aeg teinekord väga suures ulatuses muutuda. Tööde teostaja kontaktandmed on seal kirjas, ja kui inimest midagi nende tööde korralduses häirib, siis on tal võimalik tööde teostajaga ühendust võtta ja aru pärida või edastada informatsiooni sinna, kuhu vaja.
See on lühidalt kokkuvõte arutelust. Juhtivkomisjon tegi järgmised menetlusotsused: teha Riigikogu täiskogule ettepanek lõpetada eelnõu 463 teine lugemine, ja juhul kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, saata eelnõu kolmandale lugemisele. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole.
Nagu oli jutuks, on keskkonnakomisjon teinud 11 muudatusettepanekut. Vaatame need läbi. Muudatusettepanekud nr 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10 ja 11 on kõik juhtivkomisjoni ettepanekud ja on arvestatud täielikult.
Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 463 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Algab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Kaitseliidu seaduse muutmise seaduse eelnõu 458 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Marianne Mikko!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kuni s.a 1. aprillini kehtinud Kaitseliidu seadus ei sätestanud Kaitseliidu noorteorganisatsioonide liikme puhul piirangut kodakondsuse alusel. Alates 1. aprillist 2013 sätestab aga seadus, et noorliikmeks võib olla vaid 7–18-aastane Eesti kodanik. Veel praegugi kehtivas Noorte Kotkaste põhikirjas on sätestatud, et organisatsiooni liikmeks võivad saada noored, kes elavad alaliselt Eestis. Kodutütarde põhikiri sätestab, et liikmeks saavad olla 8–18-aastased naissoost Eesti kodanikud. Seega 1. aprillil 2013 jõustunud uus Kaitseliidu seadus keelab kodakondsuseta noormeeste kuulumise noorkotkaste ridadesse. Kaitseliidu noorteorganisatsioonide eesmärk on kasvatada noortes armastust oma kodumaa vastu, suurendada kuuluvustunnet ja armastust eesti keele ja meele vastu ning pakkuda noortele vaimseid ja kehalisi võimeid arendavaid tegevusi. Iga lapsel ja noorel, kes elab Eestis, võiks olla õigus sellisest tegevusest ja õpetusest osa saada. Kodakondsuse alusel eristamine pigem tõrjub kui integreerib kodakondsuseta noori. Kodakondsuseta noorte osalemine Kaitseliidu noorteorganisatsioonides aitab kaasa riigikeele õppimisele ning grupikuuluvus on väga mõjus vahend riigile lojaalsuse kasvatamisel.
Senine praktika viitab väga selgelt, et kodakondsuseta noorte kuulumine Kaitseliidu noorteorganisatsioonidesse ei kätke endas ohtu. Nende õigus kuuluda nimetatud organisatsioonidesse näitab, et riik ei sea kahtluse alla kodakondsuseta noorte lojaalsust ja heatahtlikkust riigi suhtes. Kodakondsusel rajaneva piirangu kaotamine seaduses näitab, et riik ei tõuka eemale noori, kes on huvitatud Kaitseliidu töös osalemisest.
Seaduse vastuvõtmisega lahendataks seaduse ja Noorte Kotkaste põhikirja praegune vastuolu ning kodutütardele antaks võimalus soovi korral värvata liikmeks ka kodakondsuseta tüdrukuid ja neide. Seaduse jõustumine tagasiulatuvalt kohustab ennistama Noorte Kotkaste liikmeteks need noored, kes pärast Kaitseliidu seaduse uue redaktsiooni jõustumist organisatsioonist välja arvati. Kaitseliidu noorkotkaste ridadesse kuulub 3500 poissi. Põhiliselt puudutab kodakondsuse nõue Alutaguse maleva noormehi, aga mitte ainult neid. Sellise diskrimineeriva nõude sissekirjutamine Kaitseliidu seadusesse võib pärssivalt mõjuda ükskõik millise Euroopa Liidu liikmesriigi või kolmandate riikide, näiteks Ameerika Ühendriikide noormehe soovile osaleda Noorte Kotkaste organisatsiooni tegevuses.
Päev enne seda, kui sotsiaaldemokraadid esitasid Kaitseliidu seaduse § 25 muutmise seaduse eelnõu, küsisin ma siinsamas saalis infotunnis kaitseministri seisukohta kujunenud olukorra kohta. Tsiteerin teda: "Ma olen seda meelt," ütles minister Reinsalu, "et Kaitseliidu tegevliikmete puhul on Eesti kodakondsus kindlasti vajalik eeltingimus. Mis puutub poiste ja tüdrukute patriootlikku huvitegevusse – mõtlen Kaitseliidu organisatsioone Kodutütred ja Noored Kotkad –, siis nende puhul on minu seisukoht, et me ei peaks seda seaduse tasemel kitsendavalt reguleerima." Sellisel kombel andis kaitseminister õnnistuse sotsiaaldemokraatide Kaitseliidu seaduse § 25 muutmise seaduse eelnõule.
Meie, sotsiaaldemokraadid, usume õigusriiki ja oleme veendunud, et kui me tegime kord seadusandjana enese teadmata vea, siis parandame tehtud vea pigem varem kui hiljem. See on tähtis signaal meie kodanikele ja Maarjamaal elavatele inimestele üldse. See on tähtis signaal meile enestele, kes me siin istume ja heas usus seadustele elujõu anname. On ülimalt oluline, et inimesed võiksid meie kui õigluse eest seisjate vastu austust tunda. Tänan tähelepanu eest!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Aitäh, Marianne Mikko! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Kaia Iva!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud eelnõu enne esimesele lugemisele esitamist oma 7. oktoobri, 22. oktoobri ja 4. novembri istungil. 7. oktoobri istungil osales eelnõu algataja esindajana riigikaitsekomisjoni liige Marianne Mikko. Lisaks olid istungile kutsutud Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili, Kaitseliidu peastaabi üldosakonna juhataja Lea Vainult, Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja asetäitja kapten Tõnis Sõnum ja õigusosakonna jurist Guido Pääsuke. Sellel istungil kuulati ära eelnõu algataja esindaja seisukoht ning tutvuti eelnõu kohta antud Vabariigi Valitsuse ja riigikaitsekomisjoni nõuniku-sekretariaadijuhataja Aivar Engeli arvamustega. Ühtlasi andis Kaitseliidu ülem eelnõu kohta oma seisukoha ning vahendas Kaitseliidu noorteorganisatsioonide Noored Kotkad ja Kodutütred keskkogu seisukohti.
 Vabariigi Valitsus arutas seaduseelnõu oma 25. juuli istungil ning otsustas eelnõu esitatud kujul mitte toetada, sest Kaitseliidu noorteorganisatsioonide ja liikmeskonnaga seonduvat arutati kehtiva Kaitseliidu seaduse sätete menetlemisel Riigikogus ning noorteorganisatsioonide liikmeskonna sidumist Eesti kodakondsusega toetas toona ka Kaitseliidu keskkogu. Lisaks asus Vabariigi Valitsus seisukohale, et Kaitseliidu liikmeskonna suhtes peab seisukoha võtma eelkõige Kaitseliidu keskkogu. Kaitseliidu keskkogus arutatakse seda küsimust teadaolevalt s.a 22. novembril.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud eelnõu eesmärk on laiendada Kaitseliidu eriorganisatsioonide Noored Kotkad ja Kodutütred liikmeks astumise ja nendesse kuulumise õigust 7–18-aastastele kodakondsuseta noortele, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba või alaline elamisõigus Eesti Vabariigis. Täpsustan, et kehtiva Kaitseliidu seaduse kohaselt ei ole tegemist Kaitseliidu eriorganisatsiooni, vaid noorteorganisatsiooni liikmetega. Kuna eelmise Kaitseliidu seaduse alusel kehtestatud eriorganisatsiooni Noored Kotkad põhikiri võimaldas liikmesust ka Eestis alaliselt elavatele mittekodanikele ning juriidilistele isikutele, siis viie Eesti Vabariigi kodakondsuseta noorkotka puhul, kelle liikmesus on peatatud, kes kuuluvad Kaitseliidust väljaarvamisele, oleks kodakondsuse nõude kehtestamine uue Kaitseliidu seadusega ühest küljest nende õiguspärase ootuse printsiibi rikkumine. Kodutütarde põhikiri sätestab liikmesuse vaid Eesti Vabariigi kodanikele. Samas ei ole Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud eelnõus arvestatud, et noorliige saab kuuluda ka Kaitseliidu malevate, Naiskodukaitse ja küberkaitseüksuse koosseisu. Kaitseliidu malevate, Naiskodukaitse ja küberkaitseüksuse noorliikmete vanus jääb vahemikku 16–18 aastat ja nad täidavad ka riigikaitselisi ülesandeid. Rahuaja riigikaitse seaduse § 11 kohaselt on vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon Kaitseliit kaitsejõudude osa. Lisaks sätestab põhiseaduse § 124, et Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alusel ja korras. Seega saaks riigikaitse kohustust ja ülesannet panna vaid Eesti kodanikele.
Riigikaitsekomisjonis toimunud arutelust ja seaduseelnõu seletuskirjast selgus, et eelnõu algatajad soovivad Noorte Kotkaste ja Kodutütarde liikmeskonda laiendada. Lisaks käsitleti riigikaitsekomisjonis võimalust, et Kaitseliidu noorteorganisatsioonidesse saaksid kuuluda ka Eestis alaliselt elavad Euroopa Liidu noored, mistõttu arutusel olevat seaduseelnõu muudeti ja täpsustati vastavalt.
Eelnõu eesmärgi saavutamiseks on vaja täiendada ka Kaitseliidu seadust §-ga 90¹, et välistada vastuolu sama seaduse § 90 lõikega 4. Tulenevalt eeltoodust ja riigikaitsekomisjonis toimunud arutelust otsustas riigikaitsekomisjon 7. oktoobri istungil konsensusega jätkata arutelu komisjonis ning käesoleva aasta 4. novembri istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensusega heaks seaduseelnõu muudetud kujul esimesele lugemisele esitatava teksti ja seletuskirja.
Lähemalt seaduseelnõu tekstist, mille riigikaitsekomisjon on eelnõu algataja nõusolekul esitanud esimesele lugemisele muudetud kujul. Eelnõule erisättena lisatud § 1 uue sõnastuse eesmärk on võimaldada Eesti Vabariigis alaliselt elaval 7–15-aastasel füüsilisel isikul kuuluda Kaitseliidu noorteorganisatsioonide Noored Kotkad ja Kodutütred koosseisu. Seejuures võib kodakondsuse seaduse § 6 punkti 1 kohaselt saada Eesti kodanikuks välismaalane, kes on vähemalt 15-aastane. Eeltoodu annab näiteks Kaitseliidu noorliikmeks olevale kodakondsuseta isikule võimaluse taotleda Eesti kodakondsust ja 16-aastaseks saamisel jätkata oma tegevust Kaitseliidus. Ühtlasi võimaldab seaduseelnõu esimese lugemise muudetud sõnastus võtta Kaitseliidu noorteorganisatsiooni liikmeks ka Eesti Vabariigis alaliselt elavaid 7–15-aastaseid Euroopa Liidu kodanikke.
Seaduseelnõu eesmärgi saavutamiseks täiendatakse Kaitseliidu seadust veel §-ga 90¹, et välistada vastuolu § 90 lõikega 4. Eeltoodust lähtuvalt sätestab seaduseelnõu § 1 punkt 2, et enne kehtiva Kaitseliidu seaduse jõustumist Kaitseliitu kuulunud eriorganisatsiooni liikmeks olnud isiku Kaitseliidu liikmesus loetakse noorliikmena noorteorganisatsioonis taastatuks alates 2013. aasta 1. aprillist. Ühtlasi sätestab eelnõu, et 16-aastane ja vanem noorliige peab 2014. aasta 1. oktoobriks vastama Kaitseliidu seaduse § 25 lõikes 1 sätestatule. Eeltoodud muudatusest lähtuvalt on muudetud ka arutuse all oleva seaduseelnõu pealkirja, sest tegemist ei ole enam Kaitseliidu seaduse § 25 muutmisega.
Riigikaitsekomisjon otsustas 22. oktoobri istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 7. novembri istungi päevakorda. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 98 lõikele 1, otsustas riigikaitsekomisjon eelnõu algataja nõusolekul konsensusega esitada eelnõu esimesele lugemisele muudetud kujul koos seletuskirjaga. Riigikaitsekomisjon otsustas 22. oktoobri istungil konsensusega teha Riigikogule ettepaneku arutuse all oleva seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada ja teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 12. november kell 13. Suur tänu!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja, suur aitäh põhjaliku ülevaate ja selle töö eest, mis te komisjonis selle seaduseelnõuga teinud olete! Teil on kindlasti olemas ka andmed, kui palju oli 1. aprilli seisuga noori, kes oleks praegu kehtiva seaduse järgi tulnud Noorte Kotkaste hulgast välja arvata?

Üle Eesti on viis noorkotkast, keda see teema praegu puudutab.

Kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Kaia Iva! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 458 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 458 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 12. novembri kell 13.

Meie tänane viies päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud riiklike peretoetuste seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu 488 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Heljo Pikhofi!

Austatud Riigikogu istungi juhataja! Head ametikaaslased! Mul on au tutvustada sotsiaaldemokraatide algatatud riiklike peretoetuste seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu väljatöötamise tingis vajadus vähendada vaesuses elavate laste arvu, toetada kõigi laste täisväärtuslikku arengut ning aidata kaasa lastega perede kindlustunde kasvule. Lapsetoetus peredele, kus kasvab üks või kaks last, on praegu 19,18 eurot lapse kohta kuus. See ei ole tõsiselt võetav hoob, mis jagaks ühiskonna tulu pisutki lastega perede kasuks. Ehkki 2004. aastaga võrreldes on seegi raha kaotanud vähemalt poole oma ostujõust, on valitsusliit külmutanud selle pisku suurele osale meie lastest. Sirgub ju lõviosa meie lastest ja noortest, ümmarguselt 250 000, teisisõnu ligi 94% ühe- ja kahelapselistes peredes. Muuseas, piinlik küll, aga tuleva aasta jaanuaris möödub kümme aastat 19-eurose lastetoetuse kehtestamisest ja siiani ei ole leitud raha, et 19-eurost toetust elukalliduse tõusule järele aidata.
Sotsiaaldemokraadid on korduvalt teinud Riigikogule ettepaneku kolmekordistada universaalset lapsetoetust 57,54 euroni kuus, aga tulutult. Pealt kullakarvalisel riigil ei olevat raha oma laste tarvis. Oludes, kus rahvaarv kahaneb, kus sündimus langeb hoolimata sellest, et sünnitusealiste naiste arv on praegu tipus, võib seesugune lühinägelikkus nutma ajada küll. Tõsi, suvest midagi muutus. Juulist rakendunud vajaduspõhist peretoetust, millega sooviti vähendada vaesuses olevate laste osakaalu, tuleb aga lugeda sisuliselt läbikukkunuks, sest toetuse taotlemise inimväärikust riivava korra ning naeruväärselt väikese toetussumma tõttu on valdav enamik toetuse taotlemisest loobunud ning see raha ei jõua sihtgrupini. Prognoositud 30 361 pere asemel maksti septembris vajaduspõhist peretoetust 3814 perele. Ja see on suureliselt ristitud lastetoetuse reformiks, ehkki nn vajaduspõhise lapsetoetuse puhul on sisuliselt tegu sotsiaalabi näputäiega. Sellegi kümmekonna lisaeuro saamiseks tuleb lapsevanemal käia kord kvartalis tõestamas, et ta ei ole kaamel, ehk siis esitada omavalitsusele kõiksugu tuludokumente, mis tõendaksid, et pere on nn vajaduspõhise lapsetoetuse saamiseks piisavalt vaene.
Vajaduspõhine lapsetoetus jagab meie lapsed kastidesse ja saadab ühiskonnale sõnumi, et laste saamise ja kasvatamisega käib kaasas rist ja viletsus. Esmalt laseme lastega perel vaesusesse langeda ja alles siis annetame talle paari toidupoekorra raha. Kitsikuses pered vajavad muidugi igati toetamist ja äärmisel juhul võikski nn vajaduspõhist lapsetoetust nimetada toimetulekutoetuse kosmeetiliseks järeleaitamiseks, mitte aga eksitavalt lapsetoetuseks. Mitte mingil juhul ei tohi luua aga olukorda, et abi saamiseks peab pere esmalt vaesusesse langema, sest juba oma olemuselt ei saa ükski lastetoetus olla toimetulekuabi. Lastetoetused peavad jäämagi universaalseks, teisiti paneks riik lastele sildid külge ja näitaks vaid seda, et mõni laps on meie madala sündimusega riigis rohkem oodatud kui teine. Selline suhtumine on lausa hukatuslik.
Kuhu peamiselt vajaduspõhiste lastetoetuste põhimõte võib välja viia, näitab kujukalt Kreeka ja ka teiste Lõuna-Euroopa riikide kogemus. Tänaseks on sündimus seal drastiliselt langenud, ulatudes napilt üle ühe lapse fertiilses eas naise kohta. Kui perel on riigilt abi loota alles siis, kui vaesus juba majas, jäetakse lapsed pigem sünnitamata. Sama suundumus on meilgi. Noorrahvas annab endale järjest selgemini aru, et lapsed suurendavad vaesusriski, samas kui elutud asjad kõnelevad heaolust. Eks ole ju potentsiaalsetele vanematelegi teada, et absoluutses vaesuses või vaesusriskis elab meil üle 63 000 lapse ehk tervelt 18% kõigist alla 18-aastastest lastest ja noortest. Arengukavades ootab valitsus aastaks 2015 sündimuskordaja tasemeks 1,71. Kurb tõsiasi on aga see, et kui aastal 2010 oli viljakas eas naise kohta statistiliselt 1,64 last, siis 2012. aastal oli vastav näitaja juba 1,59. Taastetaseme hoidmiseks peaks see aga olema vähemalt 2,1. Iive jätkab langust ja seda hoolimata tõsiasjast, et parimas sünnituseas naisi on meil üle 200 000, see näitaja on praegu tipus. Mõne aasta pärast hakkab see arv aga vääramatult vähenema, kahanedes paarikümne aastaga 70 000 võrra.
Peale Lõuna-Euroopa vajaduspõhise, kuid põhjakõrbenud perepoliitika, mis meie juhtpoliitikutele tundub aina südamelähedasem olevat, on meil valida ka teine, Põhjamaade tee. Euroopa uuringud ja Põhjamaade kogemus kõnelevad sellest, et sündimus on suhteliselt kõrge ja laste vaesus madal just neis riikides, kus kõigile makstakse ühtviisi ja tuntavaid peretoetusi ning riik teeb omalt poolt, mis ta suudab, et pakkuda lastele vajalikke teenuseid – lasteaiakohta, tasuta huvi- ja kooliharidust, koolitransporti jms. Kõik see aitab ühitada vanemate töö- ja pereelu.
Peredesse ei sünni viimastel aastatel isegi mitte esimest last, ehkki ideaalis tahetakse endiselt kahte-kolme last. Uuringud näitavad, et laste saamine lükatakse muudkui edasi peamiselt kindlustunde puudumise tõttu. Uuring "Sündimust mõjutavad tegurid Eestis 2008" näitab, et tegelikku käitumist saaks soovidele järele aidata eelkõige riigi tuntav materiaalne toetus, lastehoiu kättesaadavus ning teadmine, et ka töö kaotanud või üksikvanem suudab oma lapsed üles kasvatada, neile täisväärtusliku lapsepõlve ja hea hariduse tagada. Eestist majanduslikel põhjustel väljarändajate seas on samuti kõige arvukamalt just noori, parimas elujõus inimesi.
Austatud Riigikogu liikmed! Kordan üle: peretoetuste eesmärk on tagada kõigile lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Kõik lapsed on võrdväärsed ja neil on õigus võrdsele kohtlemisele. Universaalne peretoetuste süsteem toetab põhimõtet, et iga laps on väärtuslik, vähendab ebavõrdsust ning hoiab ära laste sildistamise. Igakuine lapsetoetus toetab last terve lapseea vältel ning aitab vanemal lapsega seonduvaid kulusid planeerida pikema aja peale ette.
Eesti perepoliitika on seni keskendunud sündide toetamisele, ent laste kasvatamine täisealiseks on jäänud vajaliku tähelepanuta. Vanemahüvitisele kulub rohkem raha kui teistele peretoetustele ühtekokku. Lapsetoetusteks, mida makstakse lapse täisealiseks saamiseni, eraldab riik käesoleval aastal ligi 101 miljonit eurot ja vanemahüvitisteks, mida makstakse kõigest poolteist aastat, kulub üle 170 miljoni euro. Usk, nagu piisaks peredele poolteist aastat kestvast riigi toest, on naiivne. Eestis on toimetulekutoetuse saajate seas arvuliselt kõige enam just ühe lapsega perekondi. Poliitikauuringute Keskus Praxis tegi 2007. aastal uuringu "Peredele suunatud rahaliste toetuste mõju vaesuse leevendamiseks Eestis", mille kohaselt vähendavad peredele suunatud rahalised toetused vaesuses olevate laste osakaalu.
Lõpetuseks. Käesoleva eelnõuga muudetakse riiklike peretoetuste seaduse § 5 lõiget 3. Kehtiva seaduse kohaselt makstakse lapsetoetust pere esimese ja teise lapse kohta kahekordses lapsetoetuse määras, kolmanda ja iga järgmise lapse kohta kaheksakordses lapsetoetuse määras. Eelnõuga suurendatakse pere esimesele ja teisele lapsele makstavat lapsetoetust kuuekordse lapsetoetuse määrani. Eelnõu seadusena vastuvõtmisel paraneb 160 000 Eesti pere majanduslik toimetulek. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kas on küsimusi? Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie tutvustatud seadusalgatus on igati kiiduväärt ja Keskerakonna fraktsioon toetab seda ettepanekut. Esimene, mida valitsuskoalitsioon tihtipeale vastab, on see, et riigieelarves ei ole piisavalt raha, et sellist reformi – tõesti, see on juba mingis mõttes reform – ellu viia. Mõnel rahvaga kohtumisel on tehtud ettepanekuid, et miks ei võiks kehtestada vanemahüvitisele, millest te rääkisite, lage ja siis nendest vahenditest, mis sealt üle jäävad, võikski tulla kate sellele, mis teie eelnõu ette näeb. Mis te arvate vanemahüvitise lae kehtestamise ettepanekust?

Aitäh küsimuse eest! Vanemahüvitis võiks olla tõesti ühtlasemalt jaotatud, aga sellest rahast üksi ei piisa, kui seda lage allapoole tuua, igal juhul on vaja riigieelarvest vahendeid juurde. Kui räägitakse, et meie riigi heaolu on kasvanud, siis öeldi just eile siit kõnepuldistki välja, et tegelikult meie rahva heaolu ei ole kasvanud. See on väga oluline, et koos riigi majanduse kasvuga kasvaksid ka rahva heaolu ja laste heaolu.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan, proua juhataja! Austatud ettekandja! Ka mina toetan igati seda eelnõu, mille te ette kandsite. Probleemid, mis te välja tõite, on väga aktuaalsed. Vajaduspõhine peretoetus on Eesti riigis 9,59 eurot ja seda peab minema omavalitsusse taotlema, kusjuures bussipilet maksab tavaliselt umbes poole sellest ja loomulikult ei ole ka internetiühendus kättesaadav nendele inimestele, kes seda toetust vajavad. Te olete kindlasti uurinud Läti ja Leedu kogemust. Soome on meist kõrgema elatustasemega, aga ka Soome kohta oleks muidugi huvitav kuulda. Äkki te teate, milline see toetus naabermaades on?

Kui me võtame pere esimese ja teise lapse, siis Soomes on näiteks esimese lapse toetus 100 eurot ja teise lapse toetus 110 eurot 50 senti. Prantsusmaal on teise lapse toetus 123 eurot 92 senti. Saksamaal on esimese lapse toetus 184 eurot, teise lapse toetus 184 eurot. Kreekas, nagu peaminister ütles, on olukord hullem: esimese lapse toetus on 8 eurot 22 senti, aga teise lapse toetus 24 eurot 65 senti. Ungaris on esimese lapse toetus 42 eurot (kui tegu on üksikvanemaga, siis on esimese lapse toetus 48 eurot) ja teise lapse toetus on 46 eurot. Islandi kohta on välja toodud juba aastatoetus, ma ei hakka seda praegu siin võrdluseks tooma. Aga võtame näiteks Iirimaa, seal on esimese ja teise lapse toetus 150 eurot. Enamikus riikides on laste toetamine siiski hoopis teisel tasemel kui Eestis. Kui võtta Bulgaaria, siis jah, Bulgaarias on tõesti toetus väiksem, see on 18 eurot.

Kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Heljo Pikhof! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas riiklike peretoetuste seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu 488 kahel komisjoni istungil: 22. oktoobril ja 5. novembril. Meil oli ka valitsuse seisukoht selle eelnõu kohta. Valitsus ei toetanud eelnõu. Nende väited olid, et eelnõu mõju on analüüsimata, vastavaid vahendeid ei ole ette nähtud riigi eelarvestrateegias järgmiseks ja ülejärgmiseks aastaks jne. Samamoodi ütles valitsus, et järgmise aasta alguses esitatakse meile lõpuks see pere- ja lastetoetuste roheline raamat, kus süsteemselt ja terviklikult käsitletakse mitmesuguseid võimalusi, kuidas suurendada sündimust, kuidas muuta meie perede ja laste olukorda paremaks.
Kuna sotsiaalkomisjon on seda eelnõu juba korduvalt arutanud, siis väga pikka arutelu ei olnud. Ma küll ei näinud, et keegi oleks olnud sellises meeleolus, et ei tahaks lapsi ja peresid toetada. Ma arvan, et hääletustulemus tuli selline suuresti seetõttu, et neid 106 või 107 miljonit, mis see meede maksma läheks, tõepoolest eelarve eelnõus ei ole.
Komisjon tegi järgmised otsused. Esiteks, saata eelnõu 488 Riigikogu saali esimesele lugemisele 7. novembriks. Esimese lugemise lõpetamise poolt oli 2 komisjoni liiget, vastu 5, erapooletuid ei olnud. Hääletustulemuste põhjal otsustati seaduseelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, aga kui täiskogu saalis esimene lugemine lõpetatakse, siis määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. november kell 17.15.
Komisjoni poolt on praegu kõik. Nagu näha, on veel palju küsimusi.

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof, teie küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! Sa ütlesid, et põhiline põhjus, miks valitsus ei toetanud, oli see, et mõjude analüüs on tegemata. Milline analüüs tehti selleks, et kehtestada vajaduspõhine peretoetus, see 9 eurot? Millised näitajad kinnitavad, et just 9 eurot on see, mis aitab inimese vaesusest välja või toob lapse vaesusest välja?

Aitäh! Vajaduspõhise peretoetuse puhul tehti selles mõttes analüüs, et vaadati, kes on kõige keerulisemas olukorras. Selle seadusmuudatuse puhul, mis nüüd on jõustunud ja mille alusel järgmise kahe aasta jooksul hakatakse maksma suuremat summat, vaadati kaht asja. Esiteks seda, et näha vajaduspõhine toetus ette peredele, kes elavad tõesti vaesuses ehk kelle sissetulek jääb alla toimetuleku piiri. Nagu sa mäletad, me tegime päris palju tööd, et seda süsteemi kuidagi meie õigusruumi sättida ja toimima panna. Tõsi, süsteem ei ole käivitunud küll nii maksimaalselt, nagu võis eeldada analüüsi põhjal, st et toetust hakkab saama mitukümmend tuhat last.
Summad ei ole muidugi ka päris sellised, nagu sa ütled. 2013. aasta 1. juulist jõustus selle seaduse esimene ots ja seal ette nähtud toetus ühe lapsega perele on tõepoolest 9,59 eurot, aga kahe ja enama lapsega perele on see 19,18 eurot. Alates 2015. aastast jõuab see meede planeeritud tasemele ehk siis toetus ühe lapsega perele on 19,18 eurot ning kahe ja enama lapsega perele juba 38,36 eurot. Need ei ole kindlasti suured summad, aga ma loodan, et iga euro, mis läheb just nimelt nendele peredele ja lastele, kes on kõige keerulisemas olukorras, ükspuha, mis põhjustel, aitab neid.
Teine asi. Siin on hirmutatud – ka teie ise olete seda teinud –, et riik lähebki üle ainult n-ö vajaduspõhistele süsteemidele ja universaalsüsteemid kaotatakse. Seda teed me ei tohi kindlasti minna ja me ei lähe ka, vähemalt seni kuni IRL on selles koalitsioonis. Universaalsed, kõigile mõeldud lastetoetused peavad jätkuma ja võimaluse korral peame neid suurendama. Me oleme seda tegelikult teinudki, sest koos vaidlusega sellesama vajaduspõhise peretoetuse üle me suutsime teha seda, et kõigile lastele mõeldud universaalne toetus suurenes alates pere kolmandast lapsest 2013. aasta 1. juulist 76,72 euroni ja alates 2015. aasta 1. jaanuarist on see juba 95,9 eurot. Me suutsime selle läbi suruda, mis puudutab universaalseid lapsetoetusi. Põhjus, miks see toetus on alates pere kolmandast lapsest, on selles, nagu te isegi teate, te olete lugenud neid analüüse, et kõige keerulisemas majanduslikus olukorras on Eestis just need inimesed, kelle peres on kolm või enam last. Siis tulevad üksinda last kasvatavad vanemad, kes on enam-vähem sama pulga peal, ja siis tulevad üksinda elavad pensionärid. Kui me vaatame väheseid võimalusi ega tee poliitpropagandat, siis peame lähtuma kõigepealt just nendest lastest ja nendest peredest. Ma ei taha pidada täna teiega debatti teemal, et mina ei soovi lastetoetuste tõusu ja teie soovite. See soov on kindlasti meil ühine. Tuleb vaadata konkreetseid võimalusi.

Aitäh! Palun, Priit Toobal, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni esimees! Mul on siiralt kahju, et valitsuskoalitsioon ja ka koalitsioon siin saalis taas kord ei toeta sotsiaaldemokraatide algatatud seaduseelnõu. Aga minu küsimus on mõnevõrra laiem ja puudutab ka vajaduspõhist peretoetust. Kui tookord seda eelnõu ette valmistati ja see lõpuks vastu võeti, siis oli nende arv, kes seda toetust vajaksid, ca 30 000. Tänaseks on selle taotlejaid umbes kümme korda vähem. Ise ütlesite ka, et mingil põhjusel ei ole see süsteem maksimaalselt rakendunud. Mis need põhjused võiksid olla? Kvartalid lähevad järjest, taotlejaid on kümme korda vähem kui neid, kes tegelikult seda toetust vajaksid. Võib-olla peaks tulema nende tegelike põhjuste juurde, et vähemalt see süsteem täielikult rakenduks, ja siis võiks edasi minna.

Aitäh, hea küsija! See ei ole küll selle eelnõu teema, aga ma olen ka jälginud, kuidas vajaduspõhiste peretoetuste süsteem on käivitunud. Eks iga uus süsteem käivitubki keeruliselt. Ta käivitus ju poole aasta pealt, see teema on olnud üleval ainult mõned kuud. Üks põhjus on kindlasti see, et inimeste teadlikkus ei ole piisavalt suur, kuigi riik on siin teavitustööd teinud. Teine asi on, et võib-olla siis, kui see süsteem 2015. aasta 1. jaanuarist täies mahus käivitub, kui summad lähevad kaks korda suuremaks ehk siis on juba 19,18 eurot ühe lapsega perele ning 38,36 eurot kahe ja enama lapsega perele, suureneb ka inimeste enda huvi. Kui me näeme, et see süsteem käivitub, siis ütlen teile teadmiseks, et puhtalt finantsmõju tõttu eelarvele me ei saa neid kahte süsteemi võrrelda, sest mahud erinevad mitu korda. Kui ma nüüd peast ütlen, siis suurusjärgus 4–5 miljonit, isegi vähem, umbes 3 miljonit eurot on see summa, mis läheb vajaduspõhistele peretoetustele. Kui me suurendame selle eelnõu kohaselt universaalset lapsetoetust, siis see summa on üle saja miljoni, 106 miljonit aastas, nagu seletuskirjas on öeldud. Siin on ka puhtalt riigi otsustuskohad. Aga ma ei hakkaks neid kahte süsteemi omavahel vastandama. Juhul kui vajaduspõhine süsteem ennast õigustab – me peame vaatama seda mingi perspektiiviga –, siis on ju alati võimalik ka neid summasid suurendada. Riigieelarvele on see koormus oluliselt väiksem kui universaalse lapsetoetuse suurendamine esimese ja teise lapse puhul. Aga ma loodan, et Eesti riik jõuab sellele tasemele, kus me kindlasti suurendame ka universaalset lapsetoetust alates esimesest lapsest. Kui seda kunagi kümme aastat tagasi tehti, siis see ikkagi üldiselt aitas neid lapsi, kes vaesuses elasid, nagu näitavad statistikaandmed. Kes iganes tollel ajal võimul oli, ma ei mäleta, aga igatahes oli see samm edasi. Aga sellest on juba kümme aastat möödas.

Suur tänu! Palun, Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Lugupeetud sotsiaalkomisjoni esimees! Selleks, et sünniks kolmas laps, on kahtlemata perre vaja esimest ja teist last. Väga tihti otsustataksegi need lapsed sünnitada mujal lihtsalt selle tõttu, et seal on turvalisem ja laste kasvatamine on tunduvalt kergem. On tõesti kahetsusväärne, et siin saalis pole leidnud toetust mitmed ettepanekud, olgu see siis lastele lisahäälte andmine, et oleks võimalik teha peredele soodsaid otsuseid, või huvihariduse toetamine. Ma tean, et komisjonis ei toetatud isegi selle eelnõu teisele lugemisele jätmist. Mis sõnum siis läheb täna välja Eesti lastega peredele, kus kasvab üks või kaks last? See, et omavalitsusest on võimalik taotleda vajaduspõhist peretoetust, ei päde. Eile oli viies sotsiaaltöö kongress ja seda, kuidas sotsiaaltöötajad seal lastega perede teema üles tõstsid, oleks pidanud lihtsalt kuulama. Mis on see sõnum?

Ma tean, mida te soovite saavutada. Te soovite jätta muljet, et teie tahate tõsta lapsetoetust, Keskerakond tahab ka, aga kõik teised ei taha tõsta. See ei ole õige sõnum! Ma võtsin selle eelnõu ja tulin siia pulti, et seda teiega arutada, mitte peitu pugeda. Sõnum on selles, et laste- ja perepoliitika ongi väga tähtis. Me oleme ka praegu astunud samme, aga minu arvates ei ole need siiski veel piisavad. Me peame kindlasti edasi tegutsema. Te võite olla kindel, et juhul kui mul õnnestub poliitikas jätkata, siis ma tegelen selle teemaga väga aktiivselt edasi. Aga igal poliitikal on oma reaalsed võimalused ja praegused võimalused on olnud sellised, nagu nad on – kahjuks, ma ütlen. Tegelikult peaksid prioriteedid olema rohkem lastele ja peredele suunatud. Me oleme siit puldist pidanud teiega päris tuliseid väitlusi, kas mitte muuta põhimõtteliselt kogu meie demokraatlikku ülesehitust ja valimissüsteemi selleks, et sundida ka kõiki teisi konsensuslikult eelkõige just nimelt lastega tegelema. Aga see on juba muu teema.
Sõnum peakski olema selline, et riik teeb praeguse loogika järgi laste ja perede heaks maksimaalselt nii palju, kui võimalik on. Minu isiklik seisukoht on, et alati on võimalik teha rohkem, lage, ma arvan, ei ole me ikkagi saavutanud. Aga, jah, see konkreetne eelnõu komisjonis toetust ei saanud.
Mis puudutab esimese ja teise lapse ning sünni teemat, siis halb sõnum oleks see, kui me alandaksime ükspuha millist toetust, ja seda on ka Eesti Vabariik vahepeal teinud. See on see, mis mõjutab inimeste, eelkõige naiste emotsionaalset kindlustunnet, kes suuresti otsustavad selle üle, kas lapsed sünnivad või ei sünni. Aga ma arvan, et need toetused, ka mitte selles mahus, mis teie eelnõu ette näeb, ei saa olla määrav faktor, kas meil esimesed või teised lapsed sünnivad, vaid väga oluline teema on töö- ja pereelu ühitamine. Praegu on Eesti vanemahüvitise näol poolteiseks aastaks rakendanud oma võimete seisukohast väga rikkaliku meetme. Peale selle on küsimus selles, kas meil on tagatud lastehoid, kas on tagatud piisavalt paindlik töökeskkond vanematele, kes on koju jäänud, aga tahavad tööle tagasi tulla jne. Meil on veel hulk teisi küsimusi. Sõnum ongi, et see eelnõu ei saa olema võluvits, vaid peab olema ka palju teisi meetmeid, et lahendada sündimuse probleemi.
Mis puudutab Lõuna-Euroopa riike, millest Heljo siin rääkis, Kreekat ja teisi riike, siis neil algas juba mitu aastat tagasi väga tõsine majanduskriis ja see on kindlasti üks põhjus, miks sündimusnäitajad on nendes regioonides langenud. Need riigid on pidanud ka kärpeid tegema, aga teistpidi on isegi neile hakanud kohale jõudma, et kuigi neil ei ole külmi talvi, peavad nad ikkagi oma lapsi ja peret üleval pidama. Need on tegelikult asjad, mis on ka meie ühiskonda mõjutanud.

Suur tänu! Palun, Eiki Nestor!

Mina arvan, et kui keegi kogu aeg seletab, et võimalusi ei ole, siis on see tegelikult probleemi ignoreerimine. Iga valitsusliidu kohustus on neid võimalusi luua. Sotsiaalkomisjoni esimees võiks meile seletada, miks neid võimalusi siis ei looda. Küsimus kõlab nii: kui esimese lapse toetus tõusis viimati kümme aastat tagasi ja Margus Tsahkna avaldas siin soovi Eesti poliitikas valijate toel jätkata, siis mitme aasta pärast esimese lapse toetus nüüd tõuseb?

Aitäh! Me ei aruta siin Margus Tsahkna isiklikku küsimust. Mina soovin, et see toetus tõuseks kohe, et see oleks tõusnud juba tükk aega tagasi. Ma loodan, et see tõuseb võimalikult kiiresti ja võib-olla me koos teiega näeme seda 2015. aasta poole pealt, 1. juunist. Me ei tea seda veel.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo, teine küsimus!

Tänan väga, proua juhataja! Hea ettekandja! Kohati tundub mulle, et te nagu olete valitsuses, ja siis jälle tundub, et ei ole valitsuses, et ega ei teagi, mis te teete. See on muidugi hea, et teie isiklik tunne on, et toetust peaks tõstma. Heljo Pikhof luges kenasti ette teiste riikide lastetoetused. Tõsi, Kreeka oli see riik, kus need olid meie omadest veel madalamad, küllap ka arusaadavatel põhjustel. Aga kuidas ikka on Läti ja Leeduga, milline see Baltikumi lastetoetuste tase on? Võib-olla meie inimesed tahaksid minna hoopis Lätti lapsi kasvatama, mitte Soome. Ma olen küll paraku tõesti kuulnud, et Soomes on väga mugav lapsi kasvatada, et arvestatakse kõigega, lapse haigustega jne. Võib-olla teil on andmeid, kuna olete selle teemaga pikalt tegelnud.

Aitäh, hea küsija! On ilmselge, et ma ei ole valitsuses, ma olen Riigikogu liige ja juhin sotsiaalkomisjoni. Valitsuses on ministrid ja valitsusele anname meie siin teiega koos mandaadi või ei anna mandaati. Selles mõttes on mul kui parlamendiliikmel vabamad käed, et väljendada oma seisukohti. Komisjoni esimehena ma väljendan neid seisukohti, millele komisjon on jõudnud. Kindlasti jätab seal oma pitseri see, milline on koalitsiooni ja milline on opositsiooni seis. Ma ei pea seda siin teile üle kordama.
Mis puudutab toetusi, siis kui me vaatame ka oma SKT n-ö jõudlust ja suurust, võrreldes Soomega, siis me saame aru, et oleme veel tagapool. Ükspuha, milliseid lubadusi ja loosungeid on keegi siin üles sättinud, oleme tegelikult Soomest tootluse poolest maas ja seetõttu on ka meie võimalused sotsiaalpoliitikas nii nominaalselt kui ka suhteliselt väiksemad. Mis puudutab Lätit ja Leedut, siis ma vaatasin kõiki neid meetmeid, mis meil peredele rakendatakse, ja kirjutasin summad välja. Me võime selle üle naerda, aga kui kõik need kokku võtta, siis ma arvan, et Eesti on siin teiste Balti riikidega võrreldes ikkagi päris heas seisus. Me oleme lihtsalt teinud ühel hetkel selle valiku, et panustame peredele ja lastele mõeldud raha väga suures mahus esimesse poolteise aastasse ehk vanemahüvitisse. Sinna läheb peaaegu 200 miljonit eurot, 170 miljonit eurot millegagi. See on olnud meie otsus. Aga loomulikult tuleb vaadata kõiki toetusi koosmõjus, pluss ka kogu seda keskkonda, mida me loome lastehoidu ja muud vajalikku tagades. Selles mõttes ma arvan, et Eestil ei ole siin teiste endiste Nõukogude Liidu vabariikidega võrreldes midagi häbeneda. Aga meil ei ole asjad veel valmis. Mina ei ole see mees, kes ütleb, et Riigikontrollil ei ole mitte mingit õigust teha analüüse. Riigikontrollil on olnud õigus väga paljudes küsimustes ja Riigikontroll tuletas neid asju meile meelde, midagi uut ju selles ei olnud. Kui me tahame saada suureks rahvaks või vähemalt säilitada oma praeguse rahvaarvu, siis peab pere- ja lastepoliitika olema kindlasti see kõige tähtsam küsimus, millega me tegeleme.

Suur tänu! Palun, Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud sotsiaalkomisjoni esimees! Valitsuse etteheide meie eelnõule oli, et kevadine riigi eelarvestrateegia ei arvestanud lastetoetuse tõstmisega. Samas ei ole kevadises eelarvestrateegias ka 2014. aasta riigieelarve paketis sisalduvaid käibemaksu muudatusi. Mis hinnangu sa annad sellistele topeltstandarditele? Kas see sobib ühele endast lugupidavale kultuurriigile või mitte?

Aitäh, hea küsija! See on juba rahanduskomisjoni valdkond. Aga ka sotsiaalpoliitikat on tõepoolest keeruline ajada, kui me eelarvestrateegiaga samal ajal menetleme siin Riigikogus praegu teisi eelnõusid, mis on sisse tulnud, ja me näeme veel ka muudatusettepanekuid, mida tehakse. Need muudavad maksusüsteemi ning ei ole samuti eelarvestrateegias planeeritud. Kas või see, et me arutame paralleelselt riigieelarvega riigieelarve baasseadust, mis peab jõustuma samal päeval, kui jõustub riigieelarve. Ma arvan, et see ei ole normaalne olukord, olen sellega absoluutselt nõus. Aga see ei olnud mitte valitsuse etteheide, vaid konstateering, üks nendest argumentidest, miks seda eelnõu mitte heaks kiita. Tõepoolest, selles on valitsusel õigus, et eelarvestrateegia dokumendis ei ole 106-miljonilist lapsetoetuste kasvu ette nähtud.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Alati ei pea süsteemi ju raha juurde leidma, raha on võimalik süsteemi sees ringi paigutada. Minu arvates on ebaõiglane, et 170 miljonit eurot kuulub laste kasvatamisele ainult 1,5 aasta jooksul ja ülejäänud aja peale on ainult 101 miljonit. Kas sotsiaalkomisjonil on olemas statistika, kui paljud lapsevanemad koos oma lastega on pärast seda, kui nad on vanemahüvitise kätte saanud, Eesti riigist lahkunud?

Aitäh, hea küsija! Mul ei ole sellist statistikat siin kaasas, aga me võime need andmed välja võtta. See on tegelikult päris huvitav küsimus, kui paljud siis tõesti peale 1,5 aastat, kui lõpeb vanemahüvitise meede, mis minu arvates on ka Põhjamaade riikidega võrreldes väga heal tasemel, Eestist lahkuvad. Eestist lahkumise põhjused on kindlasti komplekssed, aga seda arvu oleks tõepoolest huvitav teada. Ma palun oma komisjoni inimestel koostöös Sotsiaalministeeriumi ja teiste ametkondadega see arv välja tuua. See on päris hea küsimus!

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof, teine küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kui sotsiaaldemokraadid esitavad ükspuha millise eelnõu lastega perede olukorra parandamiseks, siis on alati valitsuse seisukoht, et tulemas on kas mõni valge raamat või roheline raamat. Kahjuks sellest kõhtu täis ei saa ja laste arv Eestis ei suurene. Kui välja jätta see naeruväärne vajaduspõhine peretoetus esimesele ja teisele lapsele, siis palun nimeta need meetmed, millega riik on viimase kuue aasta jooksul ühe ja kahe lapsega peresid abistanud. Tuletan veel meelde, mis juhtus huviharidusega – ka see toetus jäi andmata.

Aitäh! Ühe ja kahe lapsega peredele on välja töötatud ja jõustunud seesama vajaduspõhine peretoetus. Kolmandast, neljandast ja enamast lapsest ma juba rääkisin. Minu arvates oli see põhimõtteline läbimurre, et me kahekordistasime kolmandast lapsest alates lapsetoetuse. Selle mõju on kindlasti suur, kuna pered, kus on kolm või enam last, elavad isegi siis, kui mõlemad vanemad töötavad, alla vaesuspiiri. See on kriitiline koht, millega me peame tegelema, see on kindlasti põletav küsimus.
Milliseid meetmeid on veel olnud? Vanemapension, aga see ei puuduta otseselt lapsi. See on lihtsalt lapse kasvatamise väärtustamine ja ma arvan, et see on ka sõnum, mille riik on andnud. Vanemapension on kehtestatud ja jõustub lõplikult 2015. See võrdsustab neid, kes lapsi kasvatavad, nendega, kellel lapsi ei ole, ja loob tulevikus võrdsust ka pensionisüsteemis selles mõttes, et kui inimene käib tööl, siis praeguse pensionisüsteemi järgi kogub ta endale pensionisambasse rohkem raha kui see, kes on kodus ja kasvatab lapsi. Me otsustasime laste kasvatamise aja eest lisada vanema pensionisambasse vahendeid, et tasakaalustada pensione.
Vahepeal on juhtunud veel see, et kolmikute ja suurema arvu mitmike sünni puhul on ühekordne sünnitoetus nüüd 1000 eurot lapse kohta. See on mitmekordne tõus, aga neid lapsi ei sünni sadades ja tuhandetes, vaid need on mõned juhud aastas. Nii et esimese ja teise lapse puhul rakendatavaid meetmeid ei ole otseselt väga palju, küll aga oleme tõstnud vähemalt kaks korda ja tõstame järgmisest aastast vist ka kolmandat korda toimetulekutoetuse piiri. Sel on samuti otsene mõju pere elule. Tegelikult on Eesti riik ka majanduskriisi ajal suutnud panustada haridussüsteemi ehk siis me ei ole võtnud raha vähemaks. Meie naabrid lätlased tegid majanduskriisi ajal näiteks kärpeid haridussüsteemis. Eesti pani sinna raha juurde. Te olite ise samuti nende otsuste juures ja mäletate, et parim majanduspoliitika ja ka perepoliitika on hariduspoliitika. Seda me otsustasime koos. Siis see, mis me suutsime teha tööturu reformiga – muutsime tööturgu ühtpidi liberaalsemaks, teistpidi kasutasime tol ajal maksimaalselt ära sotsiaalfondi raha ehk muutsime tööturu aktiivsed meetmed paindlikuks. Arvan, et see on võimaldanud tööd nendele inimestele, kes sattusid peaaegu 17%-lises tööpuuduses raskustesse. Ma arvan, et arvestades viimase kuue aasta päris keerulist aega, oleme suutnud ühe ja kahe lapsega peresid abistavaid meetmeid võtta küll. Mis puudutab otsetoetusi, siis siin on tõepoolest arenguruumi.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Kas te olete komisjonis nendel paljudel aruteludel – me ei aruta ju lapsetoetuste tõusu täna esimest korda – aastate jooksul suutnud teha kas või ühe majandusanalüüsi selle kohta, et kui näiteks lapsevanemad, pered sellesama kolmekordse või kuuekordse lastetoetuse kätte saavad, kui kiiresti see siis meie majandusse tagasi tuleb ja kui kiiresti see jõuab riigieelarvesse?

Aitäh! Me ei ole eraldi sellist analüüsi teinud. Suure tõenäosusega läheb see raha kohe käibesse ja sealt tuleb arvutada maksud maha. Ma olen mõelnud selle peale, et kui me suudame – ja me peame suutma – astuda lähiajal sellise sammu mahus, mis on üle 100 miljoni euro (ma tuletan meelde, et need on eurod, need ei ole enam kroonid ehk see summa tuleb korrutada vanas mõttes 15,6-ga, see on väga-väga suur raha), siis peaks sellele eelnema siin konsensuslik analüüs, nii konsensuslik, kui see üldse olla saab. See on kvalitatiivne hüpe kogu laste- ja peretoetuste arengus. Tuleb analüüsida, kas ja kuidasmoodi teha, kas see on kõige parem tee. Sest kui me selle otsuse ära teeme, siis me seda enam tagasi ei keera ja arvatavasti päris pikka aega me uut nii suurt rahasüsti teha ei saa. See on hoolimata maailmavaatest minu seisukoht. Me peame vaatama, et see 106 miljonit või on seda siis veidi rohkem või vähem, selles suurusjärgus on raha, mis me sellesse süsteemi paneme, oleks maksimaalselt hästi kasutatud. See on see tagapõhi. Niisugune analüüs tuleb järgmise aasta alguses siia parlamenti sellesama rohelise raamatu näol, mida on vahel küll naeruvääristatud, kuna selle tegemine on kestnud juba mitu aastat. Nüüd olid kindlad lubadused komisjoni 5. novembri istungil meil laual. Nii et mu tunne on, et laste- ja peretoetuste süsteemi samas mahus raha lähiaastatel tuleb.

Aitäh! Palun, Urve Palo!

Aitäh, proua eesistuja! Hea Margus, sotsiaalkomisjoni esimees! Sa räägid alati lastest ja perede toetamisest nii ilusasti, olgu selleks kohaks siis "Foorum" või Riigikogu saal, et seda on kohe hea kuulata. Aga mida ei järgne, on teod. Sa ütled, et tahaks, aga ei saa. Ma esitan kõigepealt küsimuse: mis sind takistab, mis sind tõesti takistab oma ilusat juttu teoks tegemast? Minu arvates on sul kõik hoovad olemas, sa oled võimul, sa oled sotsiaalkomisjoni esimees. Teine asi, jätame ükskord selle jutu analüüsidest. Sa ju tead, et Sotsiaalministeeriumis on valminud juba mitu aastat tagasi perede ja laste arengukava, mis on väga hea materjal, et kõiki neid häid mõtteid ellu viia, kaasa arvatud lastetoetuse kolmekordistamine.

Aitäh! Ma olen lugenud seda arengukava. Seal on kirjas, et universaaltoetusi tuleb suurendada, seda, et tuleb mitmekordistada, seal kirjas ei ole. Küll on seal aga väga palju teisi meetmeid, millega me tegeleme ja mida me oleme ka ellu viinud. Aitäh komplimendi eest, et minu jutt on ilus ja tore, aga me oleme nende aastate jooksul midagi ka ära teinud. Iga sent ja euro, mis läheb lastele, on tähtis. Me oleme suutnud otsetoetusi lastele kokku suurendada üle 78 miljoni, mis võrreldes selle summaga, mida me siin näeme, ei ole kvalitatiivne hüpe. Me oleme alates kolmandast lapsest universaalset lapsetoetust kahekordistanud, mis on konkreetne samm. Selliseid asju ei olnud kirjas ka koalitsioonilepingus, neid on tehtud lisaks kõigele muule. Ma ei naeruvääristaks vanemapensioni, pigem ütleksin, et selle sisseviimine on kindlasti väga suur ja põhimõtteline samm. See oli meie valimislubadus ja selle me oleme täitnud täies mahus. See töö ei olnud mitte kerge, te teate seda ise väga hästi. Me oleme astunud neid samme päris palju. Ma tahan öelda, et väike tulemus ei ole see, et järgmises Euroopa Liidu finantsperspektiivis aastani 2020 on just nimelt sotsiaalvaldkond ja laste ja perede teema väga tugevasti sees. Üle 200 miljoni euro läheb otse nendele peredele, kes on seotud omastehooldusega, eriti laste hooldusega, lastehoiuteemade ja kõige muu sellisega. Neid asju, mida on tehtud viimase kahe ja poole aasta jooksul, on väga palju.
Mida me ei ole teinud? Me ei ole suutnud ellu viia seda konkreetset teie eelnõu. Me ei ole ka andnud niisugust lubadust, aga sellele vaatamata oleme sel teel edasi liikunud. Ma pean eriti tähtsaks, et muutunud on mõttemaailm. Varem oli väga selgelt nii, et on tuluministrid ja tulupoliitikud, kes tegelevad rahanduse ja majandusega, nemad on positiivsed, sest nad toovad eelarvesse raha. Neid, kes tegelevad eelkõige sotsiaalpoliitikaga, peeti kuluministriteks ja kulupoliitikuteks. Ma arvan, et viimase kahe-kolme aastaga on see arusaam muutunud. Kui inimesse, lapsesse, puudega inimesse õigesti ja õigel ajal investeerida, siis tuleb see raha tulevikus maksudena riigieelarvesse tagasi. Ka see on suur samm. Ma ennustan teile, et lähiaastatel me teeme siin saalis kvalitatiivse hüppe ka laste- ja peretoetuste valdkonnas.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud sotsiaalkomisjoni esimees! Kolleeg Mailis Reps küsis, kui ruttu see 19 eurot majandusse tagasi tuleb. Te rääkisite millestki muust, aga oleksite võinud tunnistada, et see raha viiakse kohe poodi. Me kõik teame, et tegelikult ostetakse selle eest lastele toitu ja võib-olla midagi veel, aga kuna täpselt ei tea, siis küsingi: kas sotsiaalkomisjonil on andmeid, millele seda raha kulutatakse ja kui kiiresti see raha peres ära kulub?

Aitäh! Kas te mõtlete vajaduspõhist peretoetust või universaalset lapsetoetust? Universaalse lapsetoetuse kohta on eri inimesed öelnud siin puldis välja erinevaid asju. Kellel on suuremad summad käes, ütlevad, et neile pole üldse seda toetust vaja, nad arvavad, et see on lihtsalt lennukist raha külvamine. See on üks suhtumine. Võimatu on selliste inimeste käest teada saada, kuhu ja kunas see raha on täpselt kulunud, sest nad ei pane tähelegi, et see raha on neile üldse lisandunud. Aga on ka inimesi, kelle igapäevane toimetulek on väga keeruline. Ma arvan, et neile on iga euro väga tähtis ja see raha kulub kindlasti just nimelt lihtsalt eluga toimetulemiseks, iga sent, iga euro ja kohe.

Aitäh! Palun, Urve Palo, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Hea Margus! Sa räägid palju sellest, et toimetulekutoetust on suurendatud ja rohkem toetatakse neid peresid, kellel seda tõesti vaja on. Jah, seda tuleb ka teha, aga seda peaks tegema rohkem omavalitsus. Riigi ülesanne on siiski kõiki lapsi võrdselt kohelda. Minu küsimus on: miks me hakkame oma peresid ja lapsi toetama alles siis, kui nad on raskustesse sattunud? Kas ei ole mitte nii, et me peaks tegema kõik, et nad raskustesse ei satuks? Ka uuringud kinnitavad, et kui peredel on oht sattuda laste sünni järgselt vaesusesse, siis pigem jäävad need lapsed sündimata, sest keegi ei taha oma lastele halba, ei taha olukorda, kus ei saada hakkama.

Aitäh, hea Urve! Me räägime sinuga täpselt ühest ja samast asjast. Mis on riigi ülesanne? Riigi ülesanne on tagada ja tegutseda selle nimel, et meie inimesed üldse ei sattukski vaesusesse. Kui me vaatame neid summasid, siis ma ei ole kindel, et ka teie eelnõu tagaks selle, et mõni konkreetne pere ei sattuks vaesusesse. Need toetused ei garanteeri 100%, et ükski pere ei ela vaesuses. Kui vaadata laiemat pilti, siis meie ülesanne pole ju välja arendada sellist süsteemi, et kõik saaksid riigi toetuste peal elada, meil ei ole iial selleks vahendeid. Meie ülesanne on luua niisugune keskkond, et inimesed saaksid tööl käia, et nad saaksid töö eest väärilist palka, millega neil on võimalik lapsi kasvatada, luua selline toetussüsteem, et vanemad saaksid lapsi esialgu kodus kasvatada ja pärast tööle minna ning olla kindlad, et lapsed on siis ka samavõrra hoolitsetud nagu kodus olles. See on see, millega me loome perele stabiilse ja toimetulekut võimaldava keskkonna. Mina küll ei tea, et üheski riigis oleksid toetused nii suured, et ainult neist saab elada. Aga muidugi on meil nende tugitoetuste ja -teenuste puhul, mitte ainult rahaliste toetuste, vaid ka teenuste puhul arenguruumi veel nii palju, et siin jätkub tööd mitmele Riigikogu koosseisule. Ma olen absoluutselt nõus sellega, mis sa ütlesid, et me peame aitama kõigepealt neid, kes on kõige raskemas olukorras. Praegu on need, nagu uuringudki kinnitavad, just nimelt sellised pered, kellel on kolm või enam last. Ükspuha, kui tublid vanemad on, nad elavad ikka vaesuspiiril ja sellest allpool. See on niimoodi. Samamoodi on vajaduspõhine lastetoetuste süsteem, mida te olete siin naeruvääristanud – võib-olla see on liiga karm sõna –, vähemalt üks väike katse aidata neid lapsi, kes tõesti elavad sellest piirist ikka väga palju allpool. See, et süsteem veel sajaprotsendiliselt ei toimi – ta on alles mõni kuu jõus olnud ja rahasummad ei ole seal ka nii suured. Me räägime teiega ühte juttu.

Palun, kolleeg Kajar Lember!

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja! Kui enne oli juttu sellest rohelisest raamatust, mis varsti jälle valmis saab, siis sa ütlesid, et seal on küll räägitud universaaltoetuste suurendamise vajadusest, aga mitte sellest, et neid toetusi peaks kolmekordistama. Äkki sa ütled oma seisukoha, kui palju peaks sinu meelest praegu universaalset lapsetoetust suurendama.

Minu seisukoht tugineb tegelikult nende spetsialistide omale, kes on teinud tublit tööd. Me ei rääkinud siin enne mitte rohelisest raamatust, vaid rääkisime laste ja perede arengukavast. Roheline raamat on konkreetne laste- ja peretoetuste mõjude analüüs ja ettepanekute tegemise kompleksne kava, mis peaks meie ette jõudma järgmise aasta alguses. Need meetmed ongi komplekssed. Ma ei oska öelda, milline peaks olema see summa, mis võimaldaks öelda, et on jõutud väga garanteeritud tulemuseni, võib-olla on see 400, võib-olla on see 700 eurot kuus igale lapsele. Aga sa saad ju väga hästi aru, Kajar, sa oled ise majandusinimene – ma ei ole kindel, kas Eesti riik sinnani jõuab. See nõuab väga põhimõttelist otsust, kui me hakkame maksma nii suuri summasid universaalseks lapsetoetuseks. See oleks väga põhimõtteline läbimurre. Mida ma tahan aga öelda, teades meie majanduslikku seisu, on see, et kui me paneme üle 100 miljoni euro sellesse süsteemi, siis seal ei pea võib-olla olema ainult universaalsed lapsetoetused esimesele ja teisele lapsele, vaid komplekssed toetused. Ma ei ole praegu siin nii tark, et öelda, mis need täpselt on. Aga te olete õigel teel, ärme sõdime omavahel!

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, teine küsimus!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu meelest ei vasta tõele, et 19 eurot toetust lapse kohta. Kui see toetus on selline olnud kümme aastat ja me võtame maha inflatsiooni, siis tuleb ju tunnistada, et reaalne toetus on 10–11 eurot lapse kohta. Kas te nõustute sellega?

Aitäh! Sellele ei ole võimalik vastu vaielda. Nominaalis on ta ikkagi 19,18 eurot, aga selle mõju on kümne aasta taguse ajaga võrreldes kindlasti palju väiksem. See on ju arusaadav. Tõepoolest, raha on läinud odavamaks ja hinnad on tõusnud.

Palun, kolleeg Eiki Nestor, teine küsimus!

Ma natuke pahandaksin ettekandjaga. Me ei ole kuidagi naeruvääristanud seda, et materiaalses raskuses perede lapsed saavad rohkem toetust. Me oleme naeruvääristanud ja peame ebaprofessionaalseks seda, kuidas see on korraldatud. See on täiesti rumal, ebaprofessionaalne moodus. Me ei ütle poolt sõnagi vanemapensioni vastu, me kritiseerime seda, et selle rumala lahenduse tõttu hakkame maksma vanemapensioni muuseas ka neile vanematele, kes ei ole kunagi oma lapsi kasvatanudki.
Mis puudutab universaalseid lapsetoetusi, siis nende mõte on ju osaliselt katta lapse kasvatamise kulud. Kui need ei ole kümme aastat kuskile liikunud, siis mis juhtub selle mõttega, küsin ma sinult, sotsiaalkomisjoni esimees?

Hea küsija! Mis puudutab vajaduspõhist peretoetust, nagu on õige öelda, mitte lastetoetust, siis ma olen kindel, et mingi aja pärast me tuleme selle süsteemi parandamise juurde. Süsteem on ellu rakendatud, aga nagu me oleme näinud ka teiste, ükspuha millise valdkonna süsteemide puhul, teeb elu oma korrektiivid. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon tegi siin oma parandused, mida võeti arvesse ja mis muutsid kogu toimimise loogilisemaks. Aga ma ei väida, et süsteem on täiuslikult üles ehitatud. Elu ise näitab, kuidas me saame seda paremaks teha.
Mis puudutab küsimust, siis Eiki, sinu küsimused on alati põhimõttelised ja väga head. Ükspuha, mis ma vastan, jään ma ikka keerulisse seisu. Aga ma tahan öelda, et kui me vaatame kogu süsteemi ja mitmesuguseid lastele mõeldud toetusi, siis me peame rääkima sellest, et omavalitsused on nende kümne aasta jooksul, üle Eesti küll väga erinevalt, vastavalt oma võimekusele, ka oma toetusi suurendanud. Selles mõttes me ei saa öelda, et kümme aastat on kõik paigal seisnud. Riik ja omavalitsused koostöös on ikkagi teinud järjest tähelepanuväärsemaid laste ja peredega seotud otsuseid. Mis on aga sõnum? Loomulikult on alati võimalik anda tugevamat sõnumit ja teod peavad ka järgnema.

Palun, kolleeg Helmen Kütt, teine küsimus!

Tänan, proua eesistuja! Austatud komisjoni esimees! Minu küsimus puudutab lapsetoetust, tõsi, mitte täpselt selle eelnõu kontekstis. Aga sa vastad nii kenasti küsijatele, ei alaväärista ega naeruväärista küsijat ja oled läinud oma vastustega ka seda rada, ei peatu mitte ainult sellel eelnõul. Lapsetoetus läheb praegu toimetulekutoetuse sisse. Tõsi, vajaduspõhine peretoetus, see lisa, mis juurde tuleb, ei lähe sinna. Öeldakse, et toimetulekupiir tõuseb ja sellega läheb peredel kergemaks. Tegelikult toimetulekupiir küll tõuseb, aga lapsetoetus arvatakse jätkuvalt toimetulekutoetuse sisse. Sotsiaaldemokraadid on esitanud ka selle kohta eelnõu ja teinud ettepaneku, et lapsetoetus ei läheks toimetuleku sisse. Miks seda ei ole toetatud?

Aitäh! See oli päris suur võitlus, mida me koos pidasime. Kõike seda, mis lisandus vajaduspõhise peretoetusega ja mis lisandus alates pere kolmandast lapsest antava toetusega, ei arvata toimetulekutoetuse sisse. See on üks samm. Vaatame, kuhu see edasi läheb, kas astutakse ka järgmised sammud. Praegu tõepoolest niimoodi on ja teie esitatud eelnõu ei ole vist juba kolmel korral saanud toetust.

Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh! Austatud ettekandja! Siin oli juba juttu selle 19 euro kahanenud ostujõust. Kui me vaatame toidukaupade ja mittealkohoolsete jookide hindu, siis praegune 19 eurot võrdub oma ostujõult umbes 12 euroga kümme aastat tagasi või selle ekvivalendiga kroonides. Te ütlesite, et seda toetust oleks vaja suurendada, aga puuduvad võimalused. Kui me vaatame Eesti eelarve mahu kasvu, siis kümme aastat tagasi võeti siin saalis vastu 2004. aasta eelarve, mis oli umbes 47,6 miljardit krooni ehk napilt-napilt üle kolme miljardi euro. Praegu me arutame eelarvet, mille maht on umbes kaheksa miljardit eurot. Kui te ütlete, et vaja oleks, aga võimalused puuduvad, kuidas te siis hindate, kas eelarve kasvu arvestades on võimaluste puudumine objektiivne või on see pigem subjektiivne ja tuleneb valitsuse seatud prioriteetidest, mis on teistsugused kui lastetoetuste kasv?

Aitäh! Kui minna üldse selle teema peale, kui suur oli eelarve maht kümme aastat tagasi ja kui suur on selle maht nüüd, siis on seal kaks aspekti. Praegu on meie eelarve sees ka kõik need Euroopa Liidu toetused, mida me ei saa kasutada jooksvate kulude katmiseks sellisel kujul. Teine asi on see, et kui me vaatame sotsiaalvaldkonda tervikuna, siis ma ei oska praegu peast öelda, kui palju on selle osakaal kasvanud, aga see on olnud igal aastal eelmisest suurem ja on suurem ka järgmisel aastal. Küsimus on lihtsalt selles, kas oleks pidanud selle kümne aasta jooksul suurendama ka esimese ja teise lapse universaalset lapsetoetust. Ka teil on selle kümne aasta jooksul see vastutus olnud. Ma tean, et vaidlused on kindlasti käinud, aga seda otsust ei ole tehtud. Samal ajal on selle kümne aasta jooksul võetud teisi meetmeid. Vanemahüvitis on ju ka see raha, mis läheb laste kasvatamiseks, ja ka kõik need teised asjad, mis ma olen siin ette lugenud. Ei ole kogu laste- ja perepoliitikat selle kümne aasta jooksul ära unustatud. Ma olen jätkuvalt seisukohal, et laste- ja perepoliitikaks tuleb ette näha rohkem raha, kui praegu on riigieelarves, ka proportsionaalselt. Me peame olema lihtsalt kindlad, mille jaoks täpselt me järgmist kvantitatiivset rahalist hüpet kasutame.

Palun, kolleeg Sven Mikser, teine küsimus!

Aitäh! Me teame, et kui vanemahüvitist mitte lugeda peretoetuste hulka, siis on peretoetuste maht sotsiaaleelarve kasvus olnud pigem negatiivne. Kuna valitsuskoalitsiooni poliitikud on vanemahüvitist vastavalt vajadusele käsitlenud kord peretoetuste osana, kord mitte, kas te ütleksite siis valitsuskoalitsiooni ühtse selge seisukoha, kas vanemahüvitis on vaadeldav peretoetusena või mitte?

Vanemahüvitis on vaadeldav rahaliste vahenditena, mis kindlasti lähevad laste kasvatamist ja peresid toetavate meetmete hulka.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Ma tulen tagasi parlamentarismi juurde. Sa ütlesid nii vahvalt Vabariigi Valitsuse seisukoha kohta, et nemad seal arvasid nii, meie siin arvame naa. Sina oled koalitsioonierakonna liikmest sotsiaalkomisjoni esimees. Kui valitsus annab arvamuse, et eelnõu ei ole sellepärast kohane, et see ei kajastu eelarvestrateegias, aga me teame, et eelarvestrateegia on valitsuse dokument ja parlamendile seda ainult näidatakse, meil ei ole võimalust seda muuta, kas see siis tegelikult tähendab, et valitsusest ei saa tulla ühtegi eelnõu, mis võiks sisuliselt muuta eelarvestrateegiat, ehk parlamendil puudub võimalus teha teistsuguseid ettepanekuid, kui on valitsuse dokumendis? Kuidas parlamentarism sellisel juhul alles jääb?

Aitäh, hea Neeme! Mul on soovitus tulevikuks: kui sotsid võib-olla uuesti võimule saavad ja sina ei ole minister, sa oled parlamendi liige, siis säilita isemõtlemise võime, nagu sul see praegu on. Alati ei pruugi kõik see, mis valitsusest parlamenti tuleb, niimoodi jääda. Ka vajaduspõhine peretoetuste süsteem ei jäänud selliseks, nagu ta valitsusest tuli. Me tegime sellega siin kõvasti tööd, me saavutasime just nimelt parlamendis kokkulepped, et suurendame kolmanda ja enama lapse universaaltoetust ning et kõik lisanduvad asjad jääb toimetulekutoetuste arvestusest välja. See on kõik see, mida me siin parlamendis tegime koos teiega, siin ei olnud nii, et ainult koalitsioon või ainult opositsioon oleks teinud. See ongi parlamendi roll. Mis puudutab eelarve arutelusid, siis te teate väga hästi, et parlament ei saa ilma valitsuse nõusolekuta tulusid ja kulusid suurendada. Seetõttu me ei saa selle eelnõu ja nende mahtudega, mis on antud, nende prognoosidega suvaliselt käituda, me peame jääma mingitesse raamidesse. Aga parlament on oma otsustes ju vaba.

Palun, kolleeg Marianne Mikko!

Suur tänu! Kui sotsiaalkomisjoni esimees kohtub teiste Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide sotsiaalkomisjonide esimeestega ja jutuks tulevad lastetoetused, mis näoga nad siis, eriti meist põhja ja lääne poole jäävate riikide sotsiaalkomisjonide esimehed, võtavad vastu info, et meil saab perekond lapsetoetust ainult 19 eurot?

Aitäh! Lastetoetustest väga tihti ei räägita. Need komisjonid on üpris erinevad, sellist universaalset komisjoni nagu meil, mis hõlmab ravikindlustust, tervishoidu, pensionisüsteemi, tööturumeetmeid, kõikvõimalikke laste ja perede toetusi, mujal eriti ei ole. Väga tihti on eraldi tööminister, töökomisjonid jms. Meie puhul imestatakse, kuidas me suudame oma elatustaseme juures pidada üleval nii võimsat vanemahüvitise süsteemi. See on pigem see küsimus, sest ka päris arenenud ja meist kõrgema elatusstandardiga riigid sellist süsteemi üleval ei pea. Pigem on küsitud, miks me tegime sellise valiku.

Palun, kolleeg Neeme Suur, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Diskuteeriksin natuke veel parlamentarismi ning valitsuse ja parlamendi suhte teemal. Sa ütlesid, et me ei saa teha suvalisi otsuseid ja peame jääma mingitesse raamidesse. Kas see tähendab, et parlamendi jaoks annab raamid ette valitsus oma eelarvestrateegiaga? Mul on olnud selline tunne, et parlament annab raamid valitsusele, aga sellest lähenemisviisist nagu tuleneks, et valitsus annab raamid parlamendile. Kui tugev on siis valitsuse argument, et seadust ei saa vastu võtta, sest selline kulutus ei kajastu eelarvestrateegias? Teoreetiliselt see ei ole ju tugev argument. See on valitsuse lühiajaline dokument, mida parlament peaks saama raamistada või muuta. Kuidas sa seda argumenti hindad?

Aitäh! Kui sa kuulasid minu vastust täpsemalt, siis ma rääkisin konkreetselt, et kui valitsus on esitanud meile eelarve eelnõu, siis me peame jääma seal antud mahu raamesse, aga me saame teha oma toimetusi eelarve sees. See ongi see debatt, mida me vähemalt minu info põhjal hakkame pidama järgmisel ja ülejärgmisel nädalal. Aga kui me räägime eelarvestrateegiast, siis parlament saab tõepoolest teha siin iga konkreetse eelarve arutelu puhul oma otsuseid ja need on valitsusele täitmiseks.

Palun, kolleeg Sven Mikser, milles on küsimus?

Mul on protseduuriline küsimus. Kas parlamendi spiiker kinnitaks meile, et parlament saab eelarvet suurendada, et juhul kui ta otsustab eelarve tulupoolt muudatusettepanekuga suurendada, siis ta saab vastavalt eelarve baasseadusele seda teha? Sotsiaalkomisjoni esimees üritab meid siin eksitada, tõlgendades eelarve baasseadust valesti.

Parlamendi spiiker istub ja kuulab praegu seda diskussiooni, aga me jõuame kindlasti ka eelarve diskussiooni juurde. Loomulikult, me peame teadma, milline on riigi rahakott, me teame, kui palju sellest riigi rahakotist on juba ära jaotatud, ja me teame oma võimalusi, seda, mida me saame teha. Aga diskussioonid riigieelarve üle seisavad meil veel ees. Ma arvan, et me võiksime tulla tagasi praegu arutatava seaduseelnõu juurde, mitte käsitleda teemat nii laialt. Ma ei usu, et neid küsimusi arutati sotsiaalkomisjonis sellisel tasemel. Tuleme tagasi selle seaduseelnõu juurde. Palun, kolleeg Marianne Mikko!

Suur tänu! Ma esitan Margus Tsahknale täpsustava küsimuse. Kas ma sain teist õigesti aru, et kui te olete kohtunud oma kolleegidega 27 liikmesriigist, siis nad on lausa imetlenud meie 19-eurost lastetoetust?

Kuna Riigikogu esimehe sõna on minu jaoks väga tähtis, siis ütlen, et seda me tõesti ei arutanud. Ja sa said valesti aru.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Margus Tsahkna! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Heljo Pikhofi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma kordan veel üle, mis on riiklike peretoetuste seaduse eesmärk. Peretoetuste eesmärk on tagada kõigile lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Tekib küsimus, kas tõesti see 19 eurot ongi see summa, millega me osaliselt kõiki neid kulusid hüvitame. Kõik lapsed on võrdväärsed ja neil on õigus võrdsele kohtlemisele.
Nüüd universaalsetest peretoetustest. Universaalsete peretoetuste süsteem toetab põhimõtet, et iga laps on väärtuslik, see vähendab ebavõrdsust ning hoiab ära laste sildistamise. Kui siin oli juttu, et lapsetoetust ei saa praegu kolmekordistada ja et tulemas on küll valgeid raamatuid, küll rohelisi raamatuid jne, siis ma ütlen, et see on pigem silmamoondamine ja asjade edasilükkamine, mitte teha tahtmine. Meil on olemas laste ja perede arengukava aastani 2020 ja seal on sõnaselgelt öeldud, millised on need sihid, kuhu me peame liikuma. Laste ja perede arengukava tegemisse kaasati huvigruppe, seda tehti väga põhjalikult, see on väga hästi tehtud ja selle on ka valitsus heaks kiitnud.
Kui rääkida siit edasi, siis Margus Tsahkna ütles väga kenasti, et sotsiaaldemokraadid on teinud sammu õiges suunas. Meie palve talle on, et ta teeks meile ühe sammu vastu, siis me saaksime teo ära teha ja kolmekordistada lapsetoetuse esimesele ja teisele lapsele. Kui minna edasi aastasse 2015, siis on ka see väga kena, et ta nägi meid koos valitsuses olevat, aga ma arvan, et alustada tuleb tegudest. Me tahame näha, kas Isamaa ja Res Publica Liit on võimeline tegudeks. Ma peaksin nagu mingil moel kahetsust avaldama: mul on väga kahju, et sotsiaalkomisjoni esimehe jutt on kujunenud kuidagi auditooriumipõhiseks ja vajaduspõhiseks. Tegelikult ootaks tegusid, mitte ainult sõnu. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Aga kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 488 esimesel lugemisel tagasi lükata, siis tuleb meil see ettepanek läbi hääletada.
Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 488 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 38 Riigikogu liiget, vastu on 31, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust ja seaduseelnõu 488 on menetlusest välja langenud.
Head kolleegid, me oleme oma päevakorra ammendanud. Jõudu tööle!

Istungi lõpp kell 11.52.