See räägib – ma kordan – palju kallimast riigivarast kui nõuetekohaselt soetatud ja säilitatud sidetehnika või masinapark. See kõneleb Eesti riigi ja inimeste käekäigust majanduse ja riigi rahanduse oleviku ja tulevikusuundumuste valguses.
Vaatame kas või menetluses olevat järgmise aasta riigieelarve eelnõu. Valitsus on eelarveplaani iseloomustanud paljude heade sõnadega ja mul ei ole põhjust kahelda nende väidete õigsuses. Küllap tuleb lubatud penisoni- ja toimetulekutoetuse tõus, suurenevad õpetajate ja politseinike palgad ning kasvavad riigieelarve tulud. Kindlasti on mul selle üle hea meel nii riigikontrolöri ameti pidajana kui ka kodanikuna. Võrreldes saatusekaaslastega on meil läinud ju väga hästi, neist ehk kõige pareminigi.
Aga millised on need Eesti elu näitajad, graafikud ja mõõdikud, mida valitsus eraldi ei rõhuta? Kui riigijuhid ütlevad, et Eesti majandus ja rahandus on suurest majanduskriisist hästi välja tulnud, siis kas see edu on jõudnud ka Eesti inimesteni? Kui eesmärk on olnud, et inimeste jõukus kasvaks ja läheneks keskmise eurooplase omale, siis kas see on ka nii sündinud? Kui head on meie inimeste eneseteostusvõimalused? Mis siis ikkagi ootab meid ees juba lähikümnendil?
Riigikontroll on püüdnud tänavuses aastaraportis neid küsimusi analüüsida. Kahtlemata ei pretendeeri meie hinnangud lõplikule tõele, küll aga pakume Riigikogule kõrvalpilku meie riigi majanduse ja halduse tugevatele külgedele ning ees ootavatele ülesannetele, et aidata teil langetada kaalutud otsuseid. Just teil, sest teie kui riigi valitute käes on õigus otsustada. Nagu te hästi teate, pole rohkem kui viis aastat tagasi alanud finantskriis paljudes riikides sugugi veel minevik. Ka praegu otsitakse Euroopas ja kogu maailmas lahendusi, kuidas tulla toime suure võlakoormaga, anda seejuures majandusele jätkusuutlik hoog ning vältida inimeste heaolu halvenemist. Eesti riigi rahanduse n-ö suured näitajad teevad ilmselt kadedaks nii mõnegi riigi rahandusministri. Me oleme Euroopast vaadates kriisist hästi välja tulnud, toodang ületab buumiaja mahtu ja ekspordinäitajad on rekordilised.
Seega on paslik küsida, kas ka Eesti inimese eluolu on võrreldes muu Euroopaga märgatavalt paranenud. Meie ülevaatest saate sel teemal ohtralt infot, seal on palju võrdlusi ja graafikuid. Eesti inimeste toimetulekut analüüsides ilmneb, et hoolimata riigi rahandusele ja majandusele omistatud edust ning rahvusvahelisest tunnustusest ei ole see edu mitmeski mõttes paljude Eesti inimesteni jõudnud. Rahvusvaheline statistika näitab, et meie inimeste ostujõud on enam-vähem samal tasemel mis kuus aastat tagasi, hinnad seevastu on viimastel aastatel kasvanud Euroopa keskmisest tunduvalt kiiremini. Kokkuvõtvalt: kui Eesti hinnad on Euroopa keskmisele kiiresti järele jõudnud, siis eestlase ostujõud mitte.
Samalaadsed mured on meil ka riigisiseselt. Harjumaa on ainus maakond, kus inimesed saavad Eesti keskmisest kõrgemat palka. Harjumaa on ainus maakond, kus SKT elaniku kohta ületab Eesti keskmise. Harjumaa on maakond, kus tegutseb 62% kõikidest aktiivsetest Eesti ettevõtetest. Harjumaa on maakond, kus luuakse kaks kolmandikku Eesti ekspordist. Regionaalsed erinevused sissetulekutes tähendavad ka suuri erinevusi inimeste toimetulekus. Vaesuses elavate inimeste hulk on piirkonniti väga erinev. Kui Harjumaal elas 2011. aasta seisuga suhtelises vaesuses ca 10% elanikkonnast, siis Kirde-Eestis oli selliseid inimesi 30%. Neljas Eesti maakonnas elab suhtelises vaesuses veerand või rohkem inimestest.
Lugupeetud Riigikogu! Ühiskonnas on üha enam tajutav ootus, et majanduskriisi rängimal ajal ilmutatud kannatlikkus ja kasinus konverteeritaks käegakatsutavaks elujärje paranemiseks, ja seda mitte ebamäärases tulevikus, vaid lähiaastatel. Peab aga nentima, et riigi olukorra hüppelist paranemist on ka kaugemas tulevikus keeruline ette näha. Pigem seab tööinimeste lahkumine ning rahvastiku vähenemine ja vananemine Eesti arenguteele uusi keerulisi ülesandeid ja riske, seda nii kohaliku kogukonna kui ka riigivõimu tasandil. Vaatame neid lähemalt.
Eesti majanduse hoog on hakanud käesoleval aastal raugema, eelmisel poolaastal kasvas majandus vaid veidi üle 1%. Ka juhul, kui Eesti majanduskasv järgmistel aastatel hoogustub ja riigi tulud suurenevad paar protsenti aastas, nagu kavandatud, on Eesti riigi rahanduses mitu riski, mis võivad meie kestlikku arengut pärssida.
Enamik riigi tulusid on ette broneeritud. Valdav osa riigieelarve kuludest on sellised, mis on seadusega määratud või muul moel fikseeritud. Need on kulud, mida riik peab oma kohustuste täitmiseks rahastama ning mis üldjuhul ei toeta riigi konkurentsivõimet. Selliste fikseeritud kulude osakaal on riigieelarves pidevalt kasvanud, need kulud on kasvanud kiiremini kui riigi tulud ning need jätkavad Rahandusministeeriumi hinnangul suurenemist ka edaspidi. Kui sel aastal võtavad fikseeritud kulud riigieelarvest 74%, siis aastal 2017 juba 77%. Fikseeritud kuludest suurima osa moodustavad sotsiaalkulud ehk raha, mis läheb pensionide, ravikindlustuse, peretoetuste jms tarvis. Need kulutused võtavad riigieelarvest juba peaaegu poole.
See ei tähenda, et me teiste Euroopa riikidega võrreldes rohkem kulutame. Pigem vastupidi, Eestis on sotsiaaltoetused Euroopa Liidu keskmisest kaks korda väiksemad. Sotsiaalkaitsekulutuste osatähtsus SKT-s on Euroopa Liidu riikidest Eestist väiksem veel vaid Rumeenias, Bulgaarias ja Lätis. Ometi on isegi muu Euroopaga võrreldes väikesed sotsiaalkulud Eesti riigieelarvele suur koorem. Pensionid on viie aastaga kasvanud mõnekümne euro võrra, kuid sotsiaalmaksulaekumistest nende maksmiseks ei piisa. Igal aastal tuleb sotsiaalkulude tarbeks kasutada järjest rohkem riigi muid tulusid. Kui käesoleval aastal pidi riik pelgalt pensionide maksmiseks leidma muudest tuludest juurde ca 370 miljonit eurot, siis aastal 2017 tuleb selleks leida juba ca 500 miljonit. Uuringute järgi ei ole Eesti pensionikindlustussüsteem praegusel kujul jätkusuutlik. Rahvastiku vananemise ja majanduskriisi mõjude leevendamiseks on mitmed riigid kasutusele võtnud automaatsed kohandumismehhanismid. Selle pika termini taga peitub võimalus kohandada pensionisüsteemi vastavalt rahvastikuprotsesside näitajatele, mitte poliitilistele teguritele. Sellise mehhanismi sobivust Eestile hindame käimasolevas auditis ja kavatseme soovitustega peatselt Riigikogusse tulla.
Ka ei pea analüütikud kestlikuks Eesti tervishoiusüsteemi. Tervishoiukulud on samuti aasta-aastalt kasvanud, olles riigieelarve üks suurim kuluallikas, kuid arstiabi kättesaadavus on sellest hoolimata hoopis halvenenud. Riigi sotsiaalkulude kasvav puudujääk tähendab, et riigi teised tegevusvaldkonnad peavad läbi ajama õhema rahakotiga või lootma Euroopa Liidu abirahale.
Rahandusministeeriumi prognoos näitab, et Euroopa Liidu toetusteta saaksid aastal 2016 peaaegu kõik riigi tegevusvaldkonnad, välja arvatud sotsiaalvaldkond, vähem raha kui käesoleval, 2013. aastal.
Ilmekas näide on riigi investeeringutega toimuv. Valitsemisalade investeeringud riigieelarvest koos eurorahaga vähenevad 2015. aastaks käesoleva aastaga võrreldes ligemale kaks korda: laias laastus 670 miljonist 300 miljoni euroni. Vähenemise taga on asjaolu, et alates võimalusest kasutada Euroopa Liidu toetusi on Eesti teinud oma investeeringud valdavalt eurorahast. Aastatel 2008–2013 on riigieelarvest tehtud investeeringuid 4,2 miljardi euro ulatuses, millest 70% tuli Euroopa Liidult. Märkimisväärne on, et aastal 2012 suunas Eesti riik oma tuludest investeeringuteks neli korda vähem raha kui sügava kriisi ajal aastal 2009. Sõltudes investeeringute puhul suuresti eurorahast, on Eestis kujunenud olukord, kus osas riigi arengukavadest ei ole keskendutud mitte valdkonna terviklikule arendamisele, vaid probleemidele, mida on võimalik lahendada Euroopa Liidu tõukefondide abiga. Kas seda kõike aga ka tegelikkuses vaja oli? Kas oleksime kõike seda teinud, kui me oleksime selle pidanud kinni maksma n-ö oma rahast?
Austatud kuulajad! On ammu teada, et Eesti on ka üks kõige kiiremini väheneva ja vananeva rahvastikuga riik Euroopas. Pärast iseseisvuse taastamist on loomulik iive olnud positiivne vaid ühel aastal. Alates 2016. aastast hakkab Eesti tööhõive paratamatult vähenema, sest tööturule siseneb viiendiku võrra vähem inimesi, kui sealt vanuse tõttu lahkub. Suureneb töötava rahvastiku koormus mittetöötavate inimeste ülalpidamisel. Rahvastiku vähenemine ja vananemine toob kaasa lisaraskusi riigi majandusele ja rahandusele. Ettevõtjad peavad teenima endale ja riigile tulu vähemate töökätega. Samal ajal suureneb surve riigieelarve kulude, eelkõige sotsiaalkulude kasvuks.
Meie ees seisab küsimus, kust saada raha riigi ülalpidamiseks 10, 20 ja 30 aasta pärast. Millist avalikke ülesandeid täitvat ja teenuseid pakkuvat riiki suudavad ülal pidada meie töötajad, kelle arv väheneb? Küsimus on seegi, kuidas tekitada riigieelarvesse juurde n-ö uut raha, millega riiki arendada.
Samuti nagu keskvõim on probleemide ees ka kohalikud omavalitsused. Eesti omavalitsuste rahastamise praeguse süsteemi tõttu on omavalitsused rahvastikumuutustest haavatavamad kui riik ehk keskvalitsuse tasand. Seda näitab ilmekalt riigi ja omavalitsuste tulude juurdekasvu võrdlus. Kui riigi tulud on kümne aastaga kolmekordistunud, siis omavalitsuste tulud on kahekordistunud. Kasvutempo erinevus suureneb Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt ka edaspidi. Kui näiteks analüüsida tulude muutust omavalitsuste asukoha järgi, selgub, et kuigi omavalitsuste kogutulud olid 2012. aastal 2007. aastaga ehk buumiajaga võrreldes keskmiselt 11% suuremad, siis kasvanud on vaid maakonnakeskuste ja neid ümbritsevate omavalitsuste tulud. Kõigi ülejäänud omavalitsuste tulud on järjepanu vähenenud. Tuleb ühtlasi tähele panna, et Eesti on piirkonniti liiga ebaühtlane, selleks et me võiksime tugineda vaid keskmistele näitajatele. Ma olen kuulnud öeldavat, et kohalikud omavalitsused on oma arengus riigist ehk keskvalitsusest kümne aasta võrra maas. Julgen väita, et omavalitsused on riigi arengusuundumustest hoopis kümme aastat ees. Pean silmas, et see, mis toimub praegu maapiirkondades, kust inimesed paremate eneseteostusvõimaluste pärast linnadesse või välismaale liiguvad, võib lähitulevikus tabada ka Tallinna, Tartut ja riiki tervikuna. Ühest küljest ei näe ma midagi traagilist selles, et paljud inimesed on leidnud välismaal töö ja võimaluse end teostada. Vastupidi, n-ö väljas käimine ja elamine annab uusi kogemusi ja oskusi ning aitab maailma avaramalt näha. Kuid teiselt poolt, kas me oleme teinud kõik, et välismaale siirdunud sooviksid siia aastate pärast tagasi pöörduda? Kas meie elukeskkond, riigi toimimine ja ühiskonna hoiakud on sellised, et siia tagasi tuldaks, et neid inimesi, olgu nad siis ehitajad, arstid või teadlased, oodataks ja hinnataks, et neil oleks oma võõrsil õpitud uute oskuste ja teadmistega siin ka midagi peale hakata? Sellise keskkonna loomine näib praegu edenevat visalt.
Head kuulajad! Peame juba täna teadvustama, et riik ei suuda lähitulevikus pakkuda kõiki teenuseid ja avalikke hüvesid nüüdses mahus. Kuna aga enamikku teenuseid ja avalikke hüvesid saab inimene praegu kohaliku omavalitsuse kaudu, siis on otsuseid tehes oluline vaadelda riigi ja omavalitsuse ülesannete ja kulude-tulude ning teenuste paletti terviklikult ja koostoimes. Paraku ei ole riik aastaid soovinud tegelda kohalike omavalitsuste olemuslike probleemide lahendamisega ja on jätnud tegemata otsused, mida keegi teine teha ei saa. Arutluse all olev nn tõmbekeskuste Eesti on praeguse olukorraga võrreldes küll samm edasi, kuid mul on tunne, et see kava oleks toiminud ehk veel 15–20 aastat tagasi, praeguseks on olukord aga juba sedavõrd muutunud, et vaja oleks tunduvalt realistlikumat ehk radikaalsemat lähenemist. Vaadake ülevaates olevat kaarti. Meil ei maksa teha illusioone ei Eesti omavalitsuste majandusliku ega muu toimimisvõimekuse kohta, eriti tulevikus. Vaja oleks ennekõike selgust. Milline on mõistlik ja reaalsest suutlikkusest lähtuv tsentraliseerituse ja detsentraliseerituse vahekord Eesti riigis? Kui kõrgeid ja pakse müüre me riigi ja omavalitsuste vahele ehitame ja kui keeruliseks me kogu selle süsteemi ajame? Kas see on üldse mõttekas? Millise suuruse, ülesannete ja võimekusega üksus suudab ka tegelikkuses ja olemuslikult omavalitsuslikku rolli täita nii väikeses riigis, kus asustus on hõre ja äärmiselt ebaühtlane? 15 suuremas omavalitsuses elab umbes 63% kõigist Eesti inimestest, ülejäänud 37% on pihustunud 200 omavalitsuse vahel. 39 omavalitsuses elab miljon inimest kogu meie 1,3 miljonist.
Reaalsest elust lähtudes peab otsustama, milliseid ümberkorraldusi on vaja teha riigivalitsemises laiemalt. Suurte kuluvaldkondade reformid ning pakutavad teenused tuleb kokku leppida koos omavalitsuste reformiga. Kui riigi ja omavalitsuste vahekord on reaalse võimekuse alusel paika pandud, saab ka selgeks, millised on omavalitsuste endi ülesanded ja millised riiklikud ülesanded, mida nad täidavad. Praegu on see ebamäärane. Peab saama selgeks, millised on tulevikus omavalitsuste funktsioonid ja milline on eelarve nende täitmiseks. Ilmselt on rahaküsimus peamine põhjus, miks valitsus on sedavõrd tõrges omavalitsuste rahastamise ja ka täidetavate ülesannete teemat avama. Ega keskvalitsus ei ole ju huvitatud sellest, et omavalitsused saaksid aluse esitada riigile arveid riiklike ülesannete täitmise eest, mida neile praegu ei hüvitata.
Pean omavalitsuste rahakasutuse, rahastamise piisavuse ja ülesannete täitmise juures puudutama veel üht olulist aspekti. Nimelt, Eesti riigis pole kedagi, kelle ülesanne oleks anda Riigikogule ja avalikkusele infot kohalike omavalitsuste rahakasutuse mõistlikkuse kohta. Riigikontroll on valmis seda infot andma, kui Riigikogu nii otsustab. Olen seisukohal, et see ei riku kuidagi kohaliku omavalitsuse autonoomiat, eelkõige seetõttu, et Riigikontrollil pole mingit õigust kellelegi midagi ette kirjutada ega kedagi midagi tegema kohustada. Me esitame vaid sõltumatu kõrvaltvaate, soovituse. Riigikogu, valitsus, avalikkus ja ka kohalikud omavalitsused teevad oma otsused ise, Riigikontroll sellesse ei sekku ega saagi sekkuda. Samas on raha, mida Eesti riigis kasutatakse, meie kõigi ühine raha. Seetõttu palun Riigikogul ja kohalikel volikogudel kaaluda, kas parlament ja ka volikogud soovivad saada Riigikontrollilt tagasisidet omavalitsuste rahakasutuse mõistlikkuse kohta.
Head Riigikogu liikmed! Iseseisvuse taastanud Eestit on ehitatud juba üle paarikümne aasta. Otsuseid on tulnud tihtipeale teha kiiresti, kulutamata palju aega võimalike mõjude hindamisele ja laiapõhjalistele aruteludele. Mitte alati, eriti viimaste aastate jooksul, pole nende kiirete ja korralikult läbimõtlemata otsuste taga olnud väline surve, vaid ka soovimatus või oskamatus süveneda. Need asjaolud on omakorda jätnud jälje otsuste kvaliteedile ja ettevalmistatusele. Terviklikku ja süsteemset kava Eesti elu edendamiseks ei ole olnud, pigem on lahendatud üksikküsimusi, mida elu on dikteerinud. Ka see on olnud muidugi vajalik. Eesti ees seisvad demograafilised ja muud probleemid sunnivad aga riigi arengut terviklikult planeerima ning oma võimalusi kriitiliselt hindama. Selleks tuleb ausalt vastata küsimusele, milliseid kohustusi suudab Eesti riik kaugemas perspektiivis kanda. Küsimus ei ole enam selles, kas me suudame samamoodi jätkata. Oluline on, et me ei venitaks võimalike valikute ja otsuste tegemisega ajani, mil meil pole enam võimalik isevoolu kulgevaid protsesse mõjutada. Need Eesti arengu probleemid, mis on juba praegu teravad, kuid mis lähiaastatel kiiresti süvenevad, on teile kõigile teada.
Kindlasti ei olnud mu jutus võimulolijatele midagi uut. Kui otsida, siis leiab viimasel paaril aastal valitsuse koostatud analüüsidest juba üsna avameelseid hinnanguid Eesti praegustele probleemidele ja tulevikuriskidele. Paljud Riigikontrolli aastaraporti kriitilisena tunduvad pealkirjad on võetud otsekui valitsuse enda koostatud materjalidest. Lugege näiteks Rahandusministeeriumi koostatud partnerluslepet, mida Euroopa Komisjon nõuab meilt järgmise perioodi Euroopa Liidu toetuste kasutamise eeldusena. Aga paber on kõigest paber ja meie kestlik areng ei saa olla kuidagi tagatud, kui tegusid ei järgne. Kuid teod ei tule enne, kui probleemide üle pole ausalt, avatult ja sisukalt arutletud.
Kuid miks siis võimulolijad, olles arengumuredest teadlikud, neid teemasid avalikkuse ette astudes pigem väldivad? Kas kardetakse, et neid süüdistatakse kehvas juhtimises või täielikus läbikukkumises? Või tuntakse hirmu langeda vähese süvenemisvõimega valija viha alla? Eile hommikul Raadio Kukule antud intervjuus ütles rahandusminister avameelselt välja, et Eesti poliitikas on "raske teha otsuseid, mis ei võimalda saada tagasi valitud." See ongi peamine valik: kas eelistada populaarsust või teha otsuseid, mis on vajalikud riigi ja sellesama rahva tuleviku huvides.
Leian, et valitsuse iga mõtet ja tegu ei tohiks käsitleda nii, nagu oleks tegemist kuriteoga Eesti rahva vastu. Samas olen veendunud, et valitsuse tegevust mõistetaks senisest paremini, kui valitsus kuulaks ja arvestaks arvamusi ja ideid, mis tulevad väljastpoolt valitsusringkondi, ka Riigikontrollist. Teame, et üleolev suhtumine võib tekitada usalduskriisi, kuid kindlasti tekitab arrogantsus ükskõiksust. Ükskõiksus on aga kõige hullem, mis ühe riigi ja rahvaga juhtuda võib. Olen seda muret ka varem avaldanud.
Lugupeetud juhataja! Riigikogu liikmed! Riiki ja selle toimimist ei ole kohane käsitleda kui mingit projekti, mida rahastatakse kusagilt fondidest, kusjuures pole mingit kindlust, kas raha ka edaspidi saadakse ja tegevus jätkub. Teadlasena või endise teadlasena, kui soovite, võin kinnitada, et projektipõhine elu ja tegutsemine pole kestlik. Riik ja selle strateegilised funktsioonid peaksid olema stabiilsel ja kindlal alusel, sest vaid nii on võimalik luua ühiskonna ja riigi vahel usaldust. Et tagada kestlikkus ja usaldus, oleks mõistlik teatud valdkondades, näiteks hariduses ja tervishoius, sõlmida laiapõhjalised kokkulepped, mis kestaksid üle valitsuste ja Riigikogu koosseisude. Lisan veel, et Eesti tulevikku puudutavate arutelude asjalikkusele ja otsustajate julgusele oleks suureks toeks, kui meediakeskkond soosiks konstruktiivset, pragmaatilist, ratsionaalset ja eelarvamustevaba õhkkonda.
Stabiilsuse kõrval vajame aga valmisolekut radikaalseteks uuendusteks. Olles erialalt arengubioloog, võin kinnitada, et riik on nagu arenev organism. Toimub pidev valikute tegemine: rakud, mida pole enam vaja, hääbuvad, uued rakud sünnivad või eelisarenevad, kuni ka need on oma ülesande täitnud. Analoogiast lähtudes ei peaks me kartma loobuda millestki senisest, mis oli vajalik riigi teatud arenguetapis, kuid mille asemel on nüüd vaja midagi uut. Nii nagu teaduses pole ühe või teise teadusliku probleemi lahendamisel oluline, missuguste poliitiliste vaadetega on lahenduse leidja, nii peaks ka Eesti probleemide lahendamisel olema oluline vaid see, kui hea ja töötav on pakutav lahendus, mitte see, kes selle mõtte välja pakkus.
Eesti ees seisvad probleemid on sõltumata siin elavate inimeste rahvusest, rassist, usulistest veendumustest ja erakondlikust kuuluvusest ühed ja samad. Need probleemid vajavad lahendamist sõltumata tulevaste valitsuste ja Riigikogude koosseisust. Kokkuvõtvalt ütlen, et valikute tegemist ning otsuste langetamist pole Eesti riigil enam võimalik edasi lükata. Tänan kuulamast!