Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi ja teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 27 Riigikogu liiget, puudub 74.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ja põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Head kolleegid, täna on meil viis registreeritud küsimust, nii et kohapealt siis kaks nobedate näppude küsimust.

Esimene küsimus on kolleeg Tarmo Tammelt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Minu ees on Riigikontrolli ülevaate see osa, mis puudutab kohalikke omavalitsusi ja kohalike omavalitsuste maksude osa. Nagu me teame, on kohalikule omavalitsusele jäänud vähe makse, millega ta saaks oma tulusid kasvatada. Kohalikud omavalitsused on tõsise probleemi ees, kuidas selle tulubaasiga hakkama saada. Aga Riigikontrollil on üks huvitav ettepanek: kas kohalikud omavalitsused ei võiks saada ühe osa nende ettevõtete tulust, mis asuvad nende territooriumil, et intensiivistada kohalike omavalitsuste huvi ettevõtlusega tegelda? Kuidas te, härra peaminister, sellele vaatate?

Aitäh! Kahjuks olen ma täna Riigikontrolli aruandest sama palju informeeritud, nagu ma olin eilegi. Ma ei ole endiselt jõudnud seda materjali läbi töötada. Ettepanek, mille Riigikontroll on teinud, nagu ma teie kaudu kuulen, ei ole ju iseenesest üldse uus. See on korduvalt olnud meie valimisdebattide teema. Ka minu erakond on pakkunud välja idee jaotada üksikisiku tulumaks kaheks, üks osa selle alusel, kus inimene elab, ja teine osa selle alusel, kus inimene töötab. On olnud ettepanekuid jaotada ka ettevõtte tulumaks kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel. Neid ettepanekuid on põhjalikult analüüsitud ja üldiselt leitud, et nende elluviimisega kaasnev administratiivse koormuse kasv on  märgatavalt suurem kui kasu saadavatest stiimulitest või demograafiline efekt. Seega on analüüsid, mis siiani on tehtud, kinnitanud, et ei ole mõtet jaotada üksikisiku tulumaksu töökoha ja elukoha vahel ega ettevõtte tulumaksu kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Härra peaminister! Riigikontroll heidab ette ka seda, et omavalitsustel ei ole vaba maad, mida ettevõtetele ettevõtlusega alustamiseks pakkuda. Riik annab omavalitsustele maad üle küllaltki visalt. Kuidas oleks võimalik seda kiirendada ja muuta see tegevus efektiivseks? Iga ettevõtlus on meie jaoks ju teretulnud, me peaks kõik ühise eesmärgi nimel väljas olema, et ettevõtjad saaksid operatiivselt tegutsema hakata.

Aitäh! Seal, kus kohalikud omavalitsused on taotlenud vaba maad seaduses ettenähtud eesmärkide saavutamiseks kohaliku omavalitsuse omandisse, on valitsus üldjuhul ka vastu tulnud ja maa munitsipaliseerimise avalduse rahuldanud. Ma väidan, et ega see Euroopas nüüd väga reegliks küll ei ole, et kohalikel omavalitsustel on uutele ettevõtjatele alati tasuta vaba maad anda ja et ainult nii Euroopa Liidus, eriti vanades liikmesriikides, ettevõtlust edendataksegi. Võib ju arvata, et maaomandisuhted on muus maailmas, mujal Euroopas, Lääne-Euroopas eriti, aastakümnete ja -sadade jooksul juba väga täpselt paika pandud ning ettevõtja saab kohalikult omavalitsuselt, kui kohalikul omavalitsusel on vaba maad, seda osta, aga üldiselt soetab ettevõtja ikkagi tootmiseks vajalikud sisendid turuhinnaga turult. Kohalik omavalitsus peab looma tingimused, õiguslikud ja kommunaaltingimused selleks, et ettevõtja saaks hästi tegutseda.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Üks kiirem meetod, kuidas omavalitsuse tulubaasi saaks parandada ja omavalitsuste teid natukene sõidetavamaks muuta, oleks see, kui kütuseaktsiisist eraldataks omavalitsustele 10% asemel 15%. Mis on see takistus, et riigi ja kohalike omavalitsuste vahel ei või seda protsenti muuta? Te näete ju ise ka, et tegelikult pole ühtegi linna, kus kõik tänavad korras oleksid, ega valda, kus vallateed korras oleksid. Miks riigi ja kohalike omavalitsuste vahel on selline vastandamine? Kohalike omavalitsuste tulubaasist ei jätku, et teid korras hoida.

Aitäh! Kütuseaktsiisi vahendeid jaotatakse riigi ja kohalike teede vahel, lähtudes väga põhjalikest kaalutlustest. Jaotuse aluseks ei saa kindlasti olla ainult teekilomeetrite arv, jaotamise aluseks peab olema ka teede kasutatavus, see, kui suur on liiklussagedus ühel, teisel või kolmandal teel. Väga põhjaliku analüüsi tulemusena ongi leitud, et suurem osa kütuseaktsiisist läheb riigimaanteede hooldamiseks, korrashoiuks, ehitamiseks ja 10% läheb kohalike teede korrashoiuks. See on põhimõtteliselt otsustamise koht, kui efektiivselt me tahame maksumaksja vahendeid kasutada. Praeguse jaotuse järgi saab sellest kütuseaktsiisi rahast osa maksimaalne hulk kasutajaid. Kui seda proportsiooni muuta, siis saab kasusaajaid kindlasti olema vähem.

Jätkame nüüd kohapeal registreeritud küsimustega. Kaks küsimust, nagu ma ütlesin. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Needsamad küsimused, mis praegu siin käsitlusel olid, saaksid võib-olla pisut teise sisu või osaliselt ka laheneksid, kui Eestis saaks tehtud haldusreform. Te pole kaua sel teemal sõna võtnud. Võib-olla ütlete mõne lausega, mis staadiumis haldusreform meil praegu on, ma mõtlen, omavalitsuste liitmise küsimuses. Teie erakonna ja peaministri seisukohta pole ma ammu kuulnud.

Te räägite praegu haldusterritoriaalsest reformist, mis lihtsustatud arusaamise järgi Eestis tähendab kohalike omavalitsuste sunduslikku liitmist. Ma olen päris kindel, et ka nendel, kes praegu kavandavad tõmbekeskuste mudelil põhinevat haldusterritoriaalset reformi, ei ole esimene prioriteet mitte omavalitsuste sunduslik liitmine. Minu seisukohad, minu vaated Eesti haldusjaotuse kohta on teile ilmselt väga hästi teada. Te teate, et mina pean kohaliku omavalitsuse kõige olulisemaks ülesandeks keskvõimu tasakaalustamist ehk demokraatia kaitsmise ülesannet. Kohalik omavalitsus, tuginedes tugevale kohalikule identiteedile, peab keskvõimu tasakaalustama. Sellisena on kohalike omavalitsuste rolli demokraatlikus riigikorralduses Euroopas defineeritud juba viimased 150 aastat. Meil domineerib millegipärast aeg-ajalt see teenuste osutamise aspekt ja unustatakse ära, miks meie põhiseadusesse on kirjutatud kohaliku omavalitsuse autonoomia printsiip. Põhimõtteliselt võiksid teenuseid osutada ka pangad, äriühingud. Meie teenused on nii standardiseeritud, nii täpselt reglementeeritud, et minu silmis pole väga oluline, kes konkreetseid teenuseid osutab. Nagu me teame, ostavad väga paljud kohalikud omavalitsused teenuseid sisse erasektorilt ja tegelik teenuse osutaja ongi erasektor.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea peaminister! Teatavasti saavad nn põlevkivivallad praegu osa põlevkivi ressursimaksust. Värskes Riigikontrolli aktis heidetakse valitsusele ette või tehakse ettepanek, et põlevkivi peaks maksustama ka teisest otsast, tuleks kehtestada õlimaks. Mina seda muidugi õigeks ei pea, vorsti ei saa nagu kahest otsast korraga süüa. Seda ressursimaksu on tõstetud ja nähakse ette ka edaspidi tõsta. Kahest otsast maksustamine teeb olukorra valdades kindlasti raskemaks. Milline on teie seisukoht, kas te toetate seda, et tuleks põlevkiviõli maks?

Aitäh! Minu arvamus pole mitte ainult minu arvamus, vaid me oleme seda teemat kabinetis käsitlenud. Me oleme omal ajal otsustanud suurendada põlevkivi kasutamise keskkonnatasusid ja loobunud põlevkiviõli täiendavast maksustamisest, kuna põlevkiviõli täiendav maksustamine sisuliselt demotiveeriks põlevkivist maksimaalselt kasulike produktide tootmist. Valitsuse maksupoliitika ei saa olla suunatud loodusressursi võimalikult primitiivse kasutamise stimuleerimisele. Me oleme teemat arutanud ja oleme oma seisukoha kujundanud, mis ei tähenda muidugi seda, et me ei oleks valmis teemat uuesti käsitlema, kui selleks esitatakse põhjalikud argumendid. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Karel Rüütlilt keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele. Palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Ma korraldasin suvel arutelu karusloomafarmide olukorrast. Sellel väga paljude huvigruppide ühisel nõupidamisel leiti, et see, mis meie karusloomafarmides toimub, tekitab igal juhul kahju meie looduskeskkonnale ja teeb muret. Hiljuti meie arupärimisele vastates tõdesite, et olukord on piinlik, eeskätt just seetõttu, et kolm mingifarmi tegutsevad ilma tegevusloata. Täna on minu käes paber, kust ma näen, et Keskkonnaamet tahab väljastada Karjaküla farmile tegevusloa, ilma et enne hinnataks keskkonnamõju. Kas te olete kindel, et Karjaküla farmis on kõik korras ja neile võib väljastada tegevusloa?

Aitäh! Seda on iseenesest muidugi meeldiv näha, et Riigikokku on tekkinud mingiteemaline eksperditeadmine, ja lausa sellisel tasemel, et ainuüksi siin suure saali tasandil tahetakse lahata lubade väljaandmise eelnõusid. Loomulikult tuleb aga enne ükskõik millise loa väljaandmist igakülgselt veenduda, et kõik nii seadustes kui ka määrustes, nii valitsuse määrustes kui ka ministri määrustes kehtestatud tingimused ja nõuded on täidetud. Kui on põhjust arvata ja ka kohapeal tehtavatest kontrollidest on näha, et mõnda sätestatud tingimust ei täideta, siis ei ole võimalik luba väljastada. Kui kõik vastab nõuetele ja kõik tingimused on täidetud, siis on olukord teistsugune.

Palun, kolleeg Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Austatud minister! Minu käes on üks uuring, mis pärineb aastast 2010. Siin öeldakse just Karjaküla farmi kohta, et sõnnikukäitluse põhiline puudus on liiga harv sõnniku kokkukogumine puuride alt, sobiva pinnakatte puudumine puuride all ning sõnniku nõuetele mittevastav ladustamine, ehk siis selles farmis ei ole sõnnikuhoidlat, sõnnikut kokku ei koguta, mis tekitab päris tõsise keskkonnariski. Arvestades selle piirkonna põhjavee vähest kaitstust, suurt loomühikute ja loomade arvu pindala kohta, Karjaküla ühise veevarustussüsteemi puurkaevupumpla väikest kaugust karusloomafarmist, farmi asumist Keila jõe kaldal, mis on Eesti üks reostatumaid jõgesid, ja pinnareljeefi kallakut jõe suunas, on vaja sõnnikukäitlusele pöörata tõsist tähelepanu. See oli 2010. aasta info. Minu teada ei ole olukord muutunud. Kas te arvate, et sellisele firmale saab loa väljastada?

Aitäh! Ausalt öeldes ma arvan, et selliseid nüansse ei ole kõige sobilikum ega mõistlikum käsitleda parlamendi infotunnis. Kuna te esitate väiteid kolme aasta taguselt paberilt, mis on ees ainult teil, siis on kaunis keeruline üksikute detailide kohta kohe vastata. Veel kord: ühtegi luba ei saa väljastada ega väljastata enne, kui on olemas veendumus, et ettevõte vastab kõikidele nõuetele, ükskõik mis valdkonnas ta tegutseb. Senikaua, kui on põhjust arvata, et nõuded on täitmata ja tegevus endiselt ei vasta nõuetele, ei ole võimalik luba väljastada.

Palun, kolleeg Karel Rüütli, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Tegelikult oli juba suvel olemas info, et seal on väga tõsiseid probleeme. Minu käes on ka Keila valla kiri, milles juhitakse neile Keskkonnaameti tähelepanu. Konkreetses kirjas on välja toodud asjaolu, et veeseaduse nõuetele vastavat sõnnikuhoidlat ei ole. Keila vallavalitsus on korduvalt juhtinud tähelepanu, et need probleemid tuleb lahendada. Siiani ei ole nõuetekohase sõnnikuhoidla rajamisega algust tehtud, aga farmile soovitakse jätkuvalt anda tegevusluba, seda eeldusel, et ühel hetkel hakkavad nad sõnnikuhoidlat järgmiseks aastaks rajama. Selles kasvatuses on umbes 73 000 karuslooma. Kuidas te kommenteerite seda, et loaküsimust on hakatud lahendama, aga probleem ei ole lahendatud?

Aitäh! Ma kordan kolmandat korda, et nõudeid tuleb täita. Nõuete täitmisse ei ole üldse võimalik suhtuda n-ö paindlikult või venitades. Kui nõuded on esitatud ja määrustes sätestatud, siis peab neid täitma. Senikaua kuni ettevõte nõuetele ei vasta, ei ole võimalik luba väljastada. Ma isegi ei näe, et me oleksime kuidagi vastaspoolel või erinevatel seisukohtadel. Loomulikult on nõuded selleks, et neid täita, ja kui nõuded täidetud ei ole, siis ei saa keegi eeldada, et talle luba väljastatakse, et tegutsemisluba on võimalik saada ilma nõudeid täitmata. Nõuded on seatud selleks, et kaitsta nii keskkonda kui ka ümberkaudsete inimeste elukvaliteeti ja eluolu.

Kolleeg Kalvi Kõva, palun kohapeal registreeritud küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Me teame oma toidutootjate, põllumeeste probleeme ja teame ka seda, et suurtel farmidel, kui neil on laudas üle 400 loomühiku, peavad olema kompleksload. Tartu Maaülikooli teadlased on välja toonud, et üks mink võrdub 0,03 loomühikuga. Kui me vaatame AS-i Balti Karusnahk farmi, kus on peaaegu 38 000 looma, siis see võrduks justkui farmiga, kus on peaaegu 1000 veist. Kas neil peaks ka kompleksluba olema?

Aitäh! Nõuded minkide ja kährikute tehistingimustes pidamiseks on kehtestatud 2008. aasta määrusega. Ma pean mõistlikuks, et me ei käsitleks siin asju tagasiulatuvalt või isegi mitte ainult hetkeolukorda, vaid mõtleksime tõepoolest selle peale, mida me siin mõned nädalad tagasi seoses ühe arupärimisega üheskoos arutasime. See puudutab eelkõige tulevikku. Kõige suurem probleem mingifarmidega on lisaks sellele, et nad ei täida nõudeid, et nad ei vasta loa saamise tingimustele, ikkagi see, et kuidagi ei ole võimalik päriselt tagada, sajaprotsendiliselt kindlustada, et mingid ei pääseks farmist välja ega teeks kahju Euroopa naaritsa asurkonnale ja pesitsevatele lindudele. See on üks kõige tõsisemaid probleeme, mistõttu on ettevalmistamisel ka üks seadusmuudatus. Selle eesmärk on piisavalt pika etteteatamisaja või kohanemisaja järel ühel hetkel Eestis minkide pidamine tehistingimustes lõpetada. Ma arvan, et see on muudatus, mis on mõistlik ja vajalik, eelkõige looduskaitselistel põhjustel. Aga nii nagu me mõned nädalad tagasi siin koos nentisime, peab etteteatamisaeg, kohanemisaeg, mis ettevõtetele antakse, olema mõistlik ja piisavalt pikk.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Mina kindlasti ei pea ennast mingikasvatuse ega -pidamise asjatundjaks, aga mul on tekkinud tänasest arutelust ja ka arupärimistele vastamisest üks küsimus. Vist kusagil ei ole sellist olukorda, igatahes mitte sotsiaalvaldkonnas, nagu siin on välja tulnud. Te olete kolm korda öelnud, et luba ei anta, kui nõuded ei ole täidetud. Kuidas on võimalik, et sellised asutused, sellised farmid üldse ilma loata töötavad? Minu meelest ei ole ühtegi teist ettevõtlusvormi, kus saaks ilma loata töötada, või kui töötatakse, siis väga lühikest aega, sest tegevus lõpetatakse, kui luba ei ole.

Aitäh! Taas kord saan teiega nõustuda ja öelda, et ka minu jaoks on see olukord täiesti lubamatu ja kaunis arusaamatu. Aga seadusandliku kogu liikmena on teile kindlasti teada, et piirid ja raamid, milles keskkonnakaitseinspektorid saavad tegutseda, on seadusega ette antud. Praegu kehtiv seadus ütleb, millisel puhul, millistel tingimustel on võimalik keskkonnakaitseinspektoril nõuetega vastuolus olev tegevus peatada. See on piiritletud loetelu. Seadusparagrahv ütleb, et seda on õigus teha juhul, kui tegevus ohustab inimese elu, tervist või vara. See loetelu on kaunis ahtakene. Nendes konkreetsetes olukordades, kus minke on tõesti aastaid tehistingimustes peetud, ei ole seda seadussätet lihtsalt võimalik rakendada. Küll aga, nagu ma ka mõned nädalad tagasi ütlesin, on minu ülesanne selline suhteliselt ajuvaba olukord edaspidi võimatuks muuta, et me edaspidi sellist situatsiooni taluma ei peaks. Selleks me oleme teie kaasabil muutnud juba seadust nii, et alates selle aasta 1. maist on võimalik rakendada haldussundi ja kuni 32 000 euro suurust sunniraha. See on olnud oluline muudatus. Saab ka öelda, et pärast selle muudatuse sisseviimist seadusesse on seni ebaseaduslikult ja täiesti kontrollimatult tegutsenud asjaosalised väga jõuliselt ja väga kiiresti ennast kokku võtnud ja muutnud tegutsemist farmides, kus siiamaani praktiliselt mingisuguseid tingimusi ei täidetud.

Suur tänu, proua minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Ester Tuiksoolt põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Rail Baltic on kindlasti Eestile oodatud ja majanduslikult kasulik objekt. Paraku läbib see joonobjekt, nagu spetsialistid ütlevad, mitut territooriumi, kuhu jäävad ka väärtuslikud põllumassiivid. Põllumehed on väljendanud oma muret seoses selle projektiga ja meedia on seda ka kajastanud. Tahaks teada, mida teie põllumajandusministrina sellest olukorrast arvate ja kas te olete põllumeestele selles osas juba oma abikätt ulatamas.

Aitäh küsimuse eest! Jah, ka minul on olnud mitu kohtumist põllumeestega, põllumajandusorganisatsioonide esindajatega, kes on käinud minu juures eraldi oma probleeme ja muresid kurtmas ning ettepanekuid tegemas. Olen kohtunud ka nende konkreetsete põllumeestega, kinnistuomanike ja põllumajandustootjatega, kelle maad jäävad potentsiaalsetele Rail Balticu trassidele või võivad sinna jääda, sest kaalumisel ja planeerimisel on ju mitu võimalikku varianti. Loomulikult ei ole nemadki Rail Balticu trassi ja selle uue raudtee ehituse vastu, küll aga sooviksid nad, et kaalutaks läbi ja metoodika alusel arvestataks õiglaselt ka nende võimalikke kahjusid ja mõjusid, mida selle trassi ehitus võib avaldada maaparandussüsteemidele, maakasutusele ja põllumajandusettevõtetele. Mina olen vestelnud sel teemal majandus- ja kommunikatsiooniministriga, kelle pädevusse see küsimus kuulub. Oleme rääkinud sellest, et kui toimub mõjude hindamine, kui toimuvad eelhindamised, siis arvestataks nii mõju maaparandussüsteemidele, maakasutusele kui ka põllumajandusettevõtetele ja seda tehtaks õiglase metoodika alusel. Ma usun, et kui sellist metoodikat ei ole Eestis, siis leiab selle väljastpoolt Eestit. Selline kogemus, kus kiirraudteid on ehitatud üle põllumajandusmaade ja üle põllumajandustootjate maade, on teistes Euroopa riikides olemas. Nii et ma olen küll optimist ja arvan, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on võtnud neid signaale tõsiselt ja niisugused arvestused ka teeb.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, esimene täpsustav küsimus!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Olen nõus teie vastusega, et niisuguseid kulusid peab arvestama. Aga Riigikogus on menetluses Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse, hädaolukorra seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus, millega raudtee kaitsevööndi laiust vähendatakse kõikjal 50 meetrilt 30 meetrile. Eelnõu seletuskirjas on ausalt tunnistatud, et kitsam raudtee kaitsevöönd kehtestatakse seoses Rail Balticu projekti arendamisega. Miks üritab riik iga hinnaga pügada Eesti põllumehi, kelle maad jäävad tulevasele raudteetrassile ette?

Aitäh! Ma loodan, et selle muudatusega nüüd küll põllumeest ei pügata. See seadus ei kanna endas kindlasti sellist eesmärki. Küllap see on ekspertide, asjatundjate ettepanek ja otsus, et nii laia trassikoridori ei ole vaja. Aga kui Riigikogu veendub, et see peaks 30 meetri asemel olema siiski 50 meetrit, siis on see ka ju Riigikogu kätes. Seadus on menetluses ja seda vööndit võib kindlasti laiendada. Aga ma usun, et otsused, miks täpselt nii on tehtud, on ikkagi läbi kaalutud ja mõeldud. Kindlasti ei ole seda tehtud kuidagi selleks, et pügada põllumeest, sest kui põllumajandusmaad jäävad 30 ja 50 meetri vahele ning on majandatavad, siis kindlasti on seal võimalik ka põllumajanduslik tegevus. Mina ei ole päris õige inimene, ekspert ütlema, kui lai see trassi vöönd peab olema, kas 40, 50 või 60 meetrit, aga ma usaldan siinkohal spetsialiste.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine täpsustav küsimus!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Peamine on, et aktiivne põlluharija saaks oma maa eest sel juhul väärilise tasu ja talle kompenseeritaks ka saamata jääv tulu. Kuna te vihjasite, et olete sellest rääkinud valitsuse tasandil või vähemalt oma kolleegidega, majandus- ja kommunikatsiooniministriga ning võib-olla ka keskkonnaministriga, kes täna teie kõrval istub, siis millises suurusjärgus võiks see kompensatsioon teie arvates olla? Kas riik on valmis põllumeestele need kulud n-ö maksimaalselt kompenseerima?

Aitäh! Mina ei taha küll hakata siin spekuleerima, milliseks see kompensatsioon võiks kujuneda. See on eri tootjate puhul kindlasti väga erinev, see on individuaalne. Üks asi on see, kui me arvestame konkreetse maatüki või ümberehitamist vajava maaparandussüsteemi konkreetse maksumuse ja kulutused. Sootuks teine asi on see, kui me hakkame arvestama saamata jäänud tulu või siis näiteks lisakulusid, mis võivad tekkida trassi läbiviimisel põllumassiivist, kus sööta tuleb hakata näiteks kaugemalt vedama või loomi teistmoodi karjatama jne. Need kulud on igal põllumajandustootjal individuaalsed ja mina ei oska siin nende suurust kuidagi öelda. Kas kompenseeritakse maksimumulatuses? Minu arvates tuleks kompenseerida õiglases ulatuses, arvestades tegelikku väärtust ja tegelikke kulusid. Selle aluseks peab olema usaldusväärne metoodika ja oluline ongi, et see metoodikale tuginev arvestus oleks õiglane, et kõik osapooled usaldaksid seda, saaksid sellest aru. Kui kompensatsioon on niisuguse metoodika alusel välja arvestatud, siis ma arvan, et see on ka õiglane.
Aga ma tahan juurde lisada, et kogu trassi kulgemise puhul arvestatakse kindlasti ka seda, et need kulutused oleksid ühiskonnale tervikuna minimaalsed. Kindlasti valitakse selline trass, kus võimalikud kulutused ehitusele, maa ostmisele ja sundvõõrandamisele või millele iganes oleksid minimaalsed. Nii et ka seda arvestatakse, mitte ainult seda, kuidas saamata jäänud tulu või täiendavaid kulutusi kompenseerida.

Jätkame nüüd kohapeal registreeritud küsimustega. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Mina tulen oma küsimusega tagasi meie päevakorra eelmise punkti juurde. Küsin teie käest sedasi: kas ei oleks targem kasutada karusloomafarmide all olevat maad põllumaana? Eestis on karusloomi kasvatatud farmides 70 aastat ja suhteliselt edutult. Nendest farmidest pole eriti asja saanud ja majanduslikult on nad kõik põhja kõrbenud. Kas te ei võiks panna Keit Pentusega seljad kokku ja lõpetada see mõttetu tegevus ära, et selle maa peal saaks hakata põllumajandusega tegelema?

Aitäh! Eesti on demokraatlik riik, me peame siin lähtuma ikka seadusest. Nii et kui me otsustame Eestis karusloomakasvatuse üldse keelustada – selliseid ettepanekuid on ka tehtud ja Euroopa Liidus on mõned riigid, kus karusloomakasvatus on keelatud, enamikus riikides on see siiski lubatud ja on majandusharu –, siis peab selle aluseks kindlasti olema seadus. Ma arvan, et need diskussioonid seisavad meil ees. Need diskussioonid on alanud, nagu ma ütlesin, on ka Põllumajandusministeeriumis toimunud arutelusid ja meile on tehtud ka ettepanekuid see tegevus keelustada. Tänaseks me nii kaugele jõudnud ei ole, me ei ole selle ettepanekuga parlamendi ette tulnud, aga ei ole välistatud, et mingis osas, mingi aja jooksul seda tegevust piiratakse kuni täieliku keelamiseni. Kunas me selleni jõuame, seda on mul täna väga raske öelda. Nagu ma ütlesin, see on arutelu teema ka teistes Euroopa Liidu riikides, see on olnud väga delikaatne teema, aga enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides on karusloomakasvatus seni siiski lubatud. Nii et võib-olla ühel hetkel me paneme kolleegiga seljad kokku ja jõuame selleni, mida te praegu küsisite.

Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Kindlasti aitab maa korralisel hindamisel määratud maa hind mingil määral kaasa põllumajandusliku maa kasutamisele põllumajandustootmises. Mu küsimus on selline: kas te olete oma koalitsioonipartneritega, enda kõrval istuva keskkonnaministri ja peaministriga valitsuse tasandil arutanud ka seda, et viimane maa korraline hindamine oli aastal 2001? Kunas toimub järgmine maa korraline hindamine?

Aitäh! Oleme arutanud küll. Kunagi, kui maareformi järel Eesti riigis maaseadusi välja töötati, otsustati, et maad hakatakse korraliselt  hindama. Nüüd ei ole seda juba pikka aega tehtud. Minu teada töötavad Maa-amet ja Keskkonnaministeerium praegu välja uusi aluseid, kuidas maa väärtust hinnata, nii et see oleks jooksvalt ja selgelt meile kõigile teada. Kui need uued alused välja töötatud saavad, siis tuleb kindlasti ka maade uus hindamine. Nii et Maa-amet tegeleb sellega. Ma ei oska küll öelda tähtaega, millal uus kord peaks valitsusse jõudma, võib-olla keskkonnaminister oskab teile siin täpsemalt vastata, aga selline kord on väljatöötamisel ja me oleme seda valitsuses arutanud.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Kolleeg Marika Tuus-Laulil on küsimus peaminister Andrus Ansipile.

Väga austatud härra peaminister! Minu küsimus puudutab Riigikontrolli aastaülevaadet ja sellist teemat nagu Eesti inimeste käekäik. Nüüd on meil juba teine riigikontrolör järjest tulnud faktidele ja arvudele tuginedes ühele ja samale järeldusele: Eesti inimesed elavad halvemini kui riik ning majanduslik edu, korras rahandus ja riigi jõukus pole tegelikult inimesteni jõudnud. Riigikontrolör Karis kirjeldab, kuidas meie hinnad kasvavad teiste riikide omadest kiiremini, aga inimeste ostujõud on palju kehvem kui teistes Euroopa riikides, pension küll kasvab protsentides, aga raha kasvu pole märgata, kuna hinnatõus on nii kiire, ja toimetulekutoetust peab võtma kaks korda rohkem inimesi kui enne kriisi. Teie näitate seda kõike eduloona. Millest selline eriarvamus?

Jah, teil on eelis minu ees, te olete seda aruannet lugenud. Mina olen Euroopa Liidu asjadest kõneldes vastanud ühele selleteemalisele küsimusele ja ma olen näinud, et ajakirjanduses on see on-line-meedia pealkirjadel põhinenud teemaarendus leidnud märksa sügavamat käsitlemist. Kompileerimise teel on sellest saadud minu ja riigikontrolöri vaheline diskussioon, mida see minu põgus kommentaar kindlasti ei olnud. Ei vasta muidugi tõele väide, et Eesti edu, mis olla jõudnud riigini, pole jõudnud inimeseni. Mingil määral võib ju nõustuda sellise väitega, et kriis on jõudnud riigini, aga kriis pole jõudnud riigi elanikeni, sest kui riik on kriisiks hästi valmistunud, siis on ta kogunud puhvriks reserve ja saab neid kasutada sel määral, et kodanikuni see kriis nii valusalt kohemaid ei jõuagi. Võib-olla et mingis lähenduses võib olla tõene ka see teistpidine väide, et riik on küll edukas, aga kodanikuni pole edu jõudnud, ehkki ma hoiduksin riigi ja kodanike vastandamisest. Kuhu riik siis selle raha pani, võiksin mina teie käest täpselt samamoodi küsida, nagu teie minu käest küsite. Kas varastas ära, kes varastas ära, kui edu on riigini jõudnud, aga kodanikuni pole jõudnud? No otsiks siis riigist üles selle edu, mis pole kodanikeni jõudnud. Minu jaoks on see täiesti vastuvõetamatu riigi ja kodanike vastandamine. Rahvas on selle riigi loonud. Ma paneksin sinna vahele pigem võrdusmärgi, kui vastandaksin neid.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Riigikontrolör on tuginenud väga täpsetele arvudele ning Euroopa Statistikaameti mõõdikutele ja näitajatele. Nii et ju tal on ikka alust nii väita. Ja kui küsida inimeste käest, siis ega see hakkama saamine ei ole sugugi hea. Kui meil kõik ikka suhteliselt hästi läheb, miks siis teie valitsemise ajal on väga-väga palju inimesi siit ära läinud, 80 000 kuni 100 000, me täpselt ei teagi. Maapiirkonnad on inimestest tühjaks jäänud, bussiliiklus on kadunud jne, ma ei hakka jälle rääkima postkontoritest. Enam kui pooled töötutest on meil pikaealised töötud. Sellele on ka Euroopa Komisjon tähelepanu juhtinud. Maksukoormuse kohta teame, et tarbimismaksudelt oleme esirinnas. Mis te arvate, miks meie inimestel siis hästi ei lähe ja miks Riigikontroll on tõstnud selle küsimuse esile just sellisena, mis teile ei meeldi?

Aitäh! Kindlasti läheks inimestel hulga halvemini, kui edu poleks riigini jõudnud, selle peale võib küll päris kindel olla. Hea, et riigil hästi läheb. Ma loodan, et küllap inimesed tajuvad varsti, et riigi hea käekäik tähendab otsesõnu ka kodanike head käekäiku. Toome võrdlusi Euroopast. Eurostat ei kinnita inimeste enesehinnangut, Eurostat võrdleb objektiivselt riikide käekäiku, arvestades rahalisi parameetreid. Vaevalt et nendes riikides, kus riikide võlakoormus on väga suur, kus majanduskasv on praegu väga väike, kodanike käsi hästi käib. Seda kinnitavad ka tööpuuduse näitajad. Kriisiriikides, programmiriikides on tööpuudus väga kõrge, kahes riigis isegi suurem kui 25%. Osas Euroopa Liidu liikmesriikides maksavad inimesed väga suuri summasid, et tasuda valitsuse varem võetud laenude intresse. Elaniku kohta arvestatuna võivad need intressid olla isegi 1500 eurot. Keskmine Eesti inimene maksab valitsussektori võlgade teenindamiseks 21 eurot aastas. See tähendabki minu meelest Eesti edu, mis on igale inimesele tuntav. Kui Eesti inimene peaks maksma pelgalt intressideks 1000 eurot või 860 eurot nagu Euroopa Liidu keskmine kodanik, ju siis oleks riigi halb seis tuntav ka igale kodanikule.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma tõepoolest soovitan väga selle materjali läbi töötada, selles on häid andmeid ja ka nõuandeid. Ma kuulasin eile siin saalis, kuidas te vastasite, võiks öelda, päris ülbelt rahvasaadikutele, kes püüdsid sel teemal rääkida. Te ütlesite, et Riigikontroll on meid kuhugi mutta määranud ja et me oleme järjest kuhugi allapoole minemas. Ei, ta juhib tähelepanu just sellele, mida peaks tegema. Meil jääb töökäsi järjest vähemaks, tööealiste inimeste arv väheneb. Teistpidi, nagu teame, suureneb vanemate inimeste arv, 40 aastaga väheneb tööealiste hulk ligikaudu 20%. Riigikontroll pakub välja ka võimalikke lahendusi, kuidas töökäsi juurde tuua ja tegelda sellega, et väljarännet oleks vähem ja makse laekuks rohkem. Ma küsingi, kas ka teie olete mõelnud kaugemas perspektiivis, kuidas me peaksime paremini toime tulema?

Aitäh! No tulgem eilsesse päeva tagasi. Ma väitlesin on-line'i pealkirjade tasemel ja kinnitasin ka teile, et ma pole aruannet ennast lugenud. Mida need pealkirjad väitsid? Pealkirjad väitsid, et Eesti ostujõud, elatustase, SKT per capita pole jõudnud kriisieelsele tasemele. Kuna jutt käib aastast 2012, siis on võimalik seda väga kiiresti kontrollida. Eurostat kinnitab, et Eesti sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta ületas 2012. aastal kriisieelse maksimumtaseme. Ma ei ole seda Riigikontrolli aruandest lugenud, aga kui ajalehed või nende on-line-väljaanded räägivad tõtt, siis kasutati lihtsalt vananenud andmeid. Eurostat on 30. oktoobril korrigeerinud liikmesriikide sisemajanduse kogutoodangu andmeid ja nende järgi on Eesti 2012. aastal ületanud kriisieelse taseme. Väide, justkui oleks Leedu meist eelmisel aastal mööda läinud, ei pea ka paika. Leedu on endiselt meie järel. See oli see, mille üle ma eile väitlesin. Täpselt samamoodi ei saa ma aru ihalusest võrdsustada meie võimalikke pensionide maksmise vahendeid sotsiaalmaksu pensioniosast laekuvate vahenditega. See lähenemine on väär! Nii pole see kunagi Eesti Vabariigis olnud ja ilmselt ei saa kunagi olema. Me maksame pensionid välja vastavalt indeksile ja minu meelest on igasugune pensionäride hirmutamine kohatu.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Kolleeg Helmen Kütt, palun!

Tänan, proua eesistuja! Austatud peaminister! Täna on Tallinnas järjekordne, juba mitmel aastal toimunud sotsiaaltöö ja sotsiaaltöötajate konverents. Üle 300 oma eriala spetsialisti ja sotsiaalvaldkonnas töötava inimese räägib tänasest olukorrast ja inimeste toimetulekust. Olles nende inimestega suhelnud ja ise seda tööd teinud, võin ma kinnitada, et Eurostat näitab ühte, aga inimesed, kes pöörduvad omavalitsuste poole, räägivad teist. Mis puutub Riigikontrolli materjali, siis ega rahvasaadikutel ei ole see kauem käes olnud kui teil. Ilmselt oleks paslik see aruanne läbi lugeda, mitte vastata, et te ei ole seda lugenud. Aga mu küsimus on, et miks te alati, kui küsimus esitatakse, küsimuse esitajat alavääristate ja teda nagu rumalaks teete. Ma olen väga pessimistlik selliste vastuste suhtes, kuigi olen loomult optimistlik inimene. Miks ei või küsida või teha ettepanekuid, miks te küsijat alavääristate ja naeruvääristate?

Küllap võib küsida ja teha ettepanekuid. Aga kui teie praegu oma küsimuses või sõnavõtus ütlete sisuliselt ju otse, et Eurostat valetab, teie teate tõtt, siis selle väitega ei saa mina kuidagimoodi nõus olla. Mina usaldan Eurostati. Sakslastel on kõnekäänd "Einmal ist keinmal" – võid rääkida ühe inimesega, teise inimesega ja ka kolmanda inimesega, aga kui tahetakse avalikku arvamust välja selgitada või mingisuguseid parameetreid esitada, siis selleks tehakse ikka ära märksa põhjalikum töö. Seetõttu statistilised andmed, mida esitab Eurostat, on kindlasti märksa usaldusväärsemad kui väga episoodilised isiklikud kogemused. Tasub uskuda teiste inimeste töö ja vaevaga toodetud informatsiooni. Tasub usaldada Eurostati.

Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Kolleeg Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! Väga raske on muidugi konverteerida Eesti inimeste viletsat käekäiku protsentidesse, et saaks teiega sama keelt rääkida. Aga ma siiski leidsin mõned protsendid. Nimelt on Eesti Pank pidevalt avaldanud Eesti välisvõla andmeid ja ka IMF on neid numbreid avaldanud. Päris värskeid andmeid ma praegu ei leidnud, aga aastal 2009 väitis IMF, et Eesti välisvõlakoormus oli 132% SKT-st. Kui me rääkisime nendest arvudest siin minister Ligiga, siis ta ütles, et see ei ole Eesti riigi võlg, see on erasektori võlg. Mulle meeldis väga teie loogika, et Eesti riik ja Eesti rahvas käivad käsikäes, nad ongi üks ja vahele tuleb panna võrdusmärk. Kumma käekäiku see välisvõlg 132% nüüd siis näitab, riigi või rahva oma?

Riik ei ole mitte ainult valitsussektor. Eesti valitsussektori võlakoormus on Euroopa Liidus kõige pisem, 9,9% meie sisemajanduse kogutoodangust. Kindlasti on valitsussektori väga madal võlakoormus väga hea reklaam tervele riigile. Erasektor on võtnud võlgu märksa rohkem, kui on võtnud võlgu Eesti kohalikud omavalitsused ja keskvalitsus. Kuid sellel keskvalitsuse ja omavalitsuste ehk valitsussektori väga väikesel võlakoormusel on positiivne mõju ka nendele inimestele, kes näiteks on soetanud oma eluaseme krediidiga. Tänu valitsussektori väga väikesele võlakoormusele on intressimäär erasektorile hulga madalam, kui see on nendes riikides, kus valitsussektori võlakoormus on väga suur. Kindlasti on valitsussektori väike võlakoormus positiivne kõikidele Eesti elanikele. Võin kinnitada ka seda, et Euroopa Liidu võrdluses võib leida korrelatsiooni, mille järgi majanduskasv on kiirem nendes riikides, kus valitsussektori võlakoormus on väiksem, mitte nii, nagu tavatsetakse mõelda, et kui võetakse võlgu, siis see kiirendab majanduskasvu. Korrelatsioon, mida võib täheldada Euroopa Liidu liikmesriikide võrdluses, kinnitab just vastupidist. Teiseks võin ma kinnitada, et kui otsida korrelatsiooni tööpuuduse ja valitsussektori võlakoormuse vahel, siis see korrelatsioon kinnitab, et nendes liikmesriikides, kus valitsussektori võlakoormus on kõrge, on tööpuudus suurem. Nendes riikides, kus valitsussektori võlakoormus on madalam, on ka tööpuudus väiksem.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Kui aega jääb, võite veel küsimusi esitada.

Viimane registreeritud küsimus. Kolleeg Rainer Vakral on küsimus keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eile külastasime Riigikogu transiidi ja logistika ühendusega Muuga sadamat ja olime taas tunnistajaks, kuidas Eesti Energia Iru prügielektrijaam impordib Soomest, Suurbritanniast ja Iirimaalt prügi. Jaama käimashoidmiseks on vaja tuua laevadega vähemalt 20 000 – 30 000 tonni prügi aastas ja ajada siin ahju. Iga ahju mineva tonni kohta tekib 250 kilogrammi tuhka ja 25 kilogrammi ohtlikke jäätmeid. Seega ladestatakse iga neljas tonn tegelikult lihtsalt tuhana Jõelähtme prügilasse. Siit on mul teile ka küsimus. Austatud keskkonnaminister, kas te saaksite selgitada, kuidas on võimalik, et ükski jäätmekäitluse arengukava jäätmete põletamist sellises mahus ette ei ole näinud, aga samas investeeritakse siiski 105 miljonit eurot ja rajatakse nii võimas jäätmepõletustehas, et kohalikku prügi ei jätku ja seda sodi peab reaalselt Eestisse välisriikidest juurde tooma?

Aitäh! Kuidas on võimalik, et aastaid tagasi tehtud kavad ei osanud ette näha sellist tekkivat võimekust, on kaunis keeruline tagantjärele kommenteerida. Eks nende väga pika aja peale tehtavate plaanidega juhtub aeg-ajalt nii, et kõiki arenguid ei osata väga täpselt ette näha. Mis puudutab aga jäätmete põletamist, siis tuleb muidugi öelda, et mida aasta edasi, seda rohkem on Eesti inimesed hakanud jäätmeid taaskasutama ja otsivad jäätmete või ülejääkide äraviskamise asemel võimalusi nendele uus elu anda. See on iseenesest kindlasti väga positiivne tendents. Mis puudutab masspõletamist, siis masspõletus ei peaks asendama mitte nende jäätmete käitlust, mida juba praegu sorteeritakse, liigiti kogutakse, vaid seda kasutatakse nende jäätmete puhul, mida muidu veetaks lihtsalt prügimäele, mida muidu lihtsalt ladestataks. Nii et selles võtmes võib öelda, et jäätmete masspõletamisele on ka Eestis väga selge, ütleme, perspektiiv, oma nišš olemas, aga me liigume ikkagi väga jõudsalt ka selle eesmärgi poole, et aastaks 2020 läheks vähemalt pool Eestis tekkivatest jäätmetest taaskasutusse. Selles osas ma ei näe, et jäätmete põletamine võiks või tohiks kuidagi selle eesmärgi saavutamist takistama hakata.

Palun, kolleeg Rainer Vakra, esimene täpsustav küsimus!

Teadupärast toetab selle välismaise prügi põletamist ju rahaliselt ka Eesti riik. Teisalt ma olen teiega nõus, et tegemist ei ole rohelise lahendusega, kuigi näiteks majandusminister Juhan Parts on üritanud siin saalis korduvalt mulle selgeks teha, et prügi põletamine on roheline lahendus. Mul on selline küsimus: kas te ei arva, et Iru prüginälja ja samas ka toetuste abil odavaks pressitud hinna tõttu puudub tulevikus majanduslik huvi mõelda ja käituda keskkonnahoidlikult ehk neid jäätmeid sorteerida ja taaskasutada? Pigem vastupidi, Eesti inimene lähebki laisemaks, lohakamaks ja viskab kõik ahju, Irus aetaksegi kõik ahju ja tegelikult me ei saa rääkida keskkonnateadlikust mõtteviisist ja rohelisest mõttest.

Aitäh! Ma olen kõigepealt sunnitud korrigeerima teid selles osas, et Eesti maksumaksja sissetoodavate jäätmete põletamisel taastuvenergiatoetust taastuvenergia võtmes ei maksa. See, mida toetatakse, on sõltumata kütuse liigist koostootmine, mitte aga puhtalt ja otseses mõttes prügi põletamine. Arutada ja vaielda selle üle, kas ja kui roheline jäätmete masspõletus on, iseenesest ju võib. Üks nüanss on see, et jäätmete masspõletusel toodetav energia asendab suures mahus muidu fossiilkütusest tekitatavat energiat, ja see nüanss on ka kindlasti oluline. Aga ma olen nõus jällegi teie selle käsitlusega, et masspõletamine ei tohi kujuneda selleks prügi käitlemise viisiks, mis tõepoolest jätaks täiesti unarusse jäätmete taaskasutusse võtmise ja liigiti sorteerimise. Ma arvan, et Eesti inimeste teadlikkus aasta-aastalt kasvab, mitte vastupidi. Masspõletus on üks alternatiividest ja alternatiiv eelkõige selles nišis, mis puudutab sorteerimisest, liigiti kogumisest ülejääva prügi käitlemist. Ta ei saa, ei tohi pretendeerida ja ausalt öeldes ka ei pretendeeri sellele, et asendada liigiti kogumist ja sorteerimist.

Palun, kolleeg Rainer Vakra, teine täpsustav küsimus!

Tõepoolest, prügi põletamine on teadupärast jäätmete hierarhias vaid üks samm kõrgemal ladestamisest ning ka majanduslikult ja energiasäästu mõttes on taaskasutamine keskmiselt 3–5 korda kasulikum kui jäätmete tuim ahjuajamine. Samas teame, et mis tahes põletamise kõrvalproduktiks on korstna kaudu välisõhku paiskuvad kasvuhoonegaasid. Ka kõnealuse prügipõletusjaama puhul on ümbruskonna elanikud sellele viidanud ja korduvalt oma muret väljendanud. Kas tervikuna ja tulevikku silmas pidades ei peaks Eesti riik sellest vaatenurgast pöörama rohkem tähelepanu keskkonnahoiule ja vaatama üle selle jäätmete ahjuajamise poliitika?

Aitäh! Jäätmete põletamisel on väga karmid keskkonnakaitse nõuded ja tingimused, mida tuleb täita, ja mitte ainult ei tule täita, vaid seda ka jälgitakse pidevalt. Kui teile on esitatud mingisuguseid kaebusi või pretensioone ja on alust arvata, et neid nõudeid rikutakse, siis tuleb sellest kindlasti eraldi teada anda. Seda monitooritakse ja jälgitakse pidevalt, et kõik õhu puhtusele ja puhastamisseadmetele esitatavad nõuded oleksid täidetud, teisiti ei saakski see olla. Aga ma ütlen taas kord, et senikaua kuni Eestis kehtib jäätmehierarhia, kus eelistatud on jäätmete ringlussevõtt, jäätmete taaskasutamine ja esimesel kohal on üldsegi jäätmete tekke vältimine, ei ole praegu põhjust arvata, et põletamine asendaks jäätmete sortimist ja liigiti kogumist. Vastupidi, kõik andmed kinnitavad, et inimesed muutuvad järjest teadlikumaks ning sortimine ja liigiti kogumine on järjest populaarsem. Põletusse jõuab ikkagi vaid see osa prügist, mis muidu oleks läinud prügimäele. Kui me neid kahte omavahel võrdleme, et kumb on mõistlikum, kas jäätmed lihtsalt mäkke kuhjata või prügi ära põletada ja toota energiat, siis on põletus kindlasti mõistlikum, kui peetakse kinni kõigist keskkonnakaitse nõuetest.

Suur tänu, proua minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Head kolleegid! Meie infotunni aeg on läbi. Tänan küsimuste esitamise eest, kolleegid! Tänan, härra peaminister ja valitsusliikmed, vastuste eest! Infotund on lõppenud.