Austatud Riigikogu, austatud peaminister ja head külalised, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu seitsmenda töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Eelnõusid ega arupärimisi üle anda ei soovita.
Läheme teadete juurde. Kolmapäeval, s.a 6. novembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ja põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.
Riigikogu juhatus on registreerinud Riigikogu liikme Urbo Vaarmanni Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmeks. Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Urbo Vaarmanni asumise kultuurikomisjoni liikme kohale.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreerunud 75 Riigikogu liiget, puudub 26.
Täpsustame päevakorda. Tänase kuuenda päevakorrapunkti arutelul, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu 486 esimesel lugemisel, teeb juhtivkomisjoni nimel Riigikogu liikme Yana Toomi asemel ettekande sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna.

Me asume tänase päevakorra punktide käsitlemise juurde. Esiteks on meil päevakorras ülevaade Vabariigi Valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel. Ma tutvustan teile selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Kõigepealt on peaminister Andrus Ansipi ettekanne, mis kestab kuni 30 minutit. Teiseks on Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Arto Aasa ettekanne, mis kestab kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib igale ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Peale küsimustele vastamist on läbirääkimised, mille käigus esinevad sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Pärast arutelu lõppemist Riigikogu otsust vastu ei võta. Ma palun ettekandeks kõnetooli peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ekstsellentsid! Mul on hea meel olla taas teie ees, et anda ülevaade Vabariigi Valitsuse Euroopa Liidu poliitika elluviimisest.
Optimistina on mul põhjust rõõmus olla, sest nii õhtumaade allakäigule kui ka euro hukule panustajad said möödunud aastal taas kõvasti pügada. Ma olen kindel, et skeptikud pettuvad ka edaspidi. Mind veenab selles ennekõike asjaolu, et Euroopa Liit on jätkuvalt maailma suurim eksportija ja importija, suurim välisinvesteeringute saaja, aga ka suurim välisinvestor. Euroopa osakaal maailma kogukaubanduses on 22% ning tööstuse osakaal Euroopa ekspordis 75%. Euroopa tööstusest tulenev kaubanduse ülejääk on 365 miljardit eurot aastas. See on miljard eurot päevas. Ennekõike annavad selle Euroopa lipulaevad lennunduses ja autotööstuses, masinaehituses, farmaatsias ja kemikaalitööstuses. Näiteks jaotub üleilmne lennundusturg sisuliselt kahe ettevõtte vahel, millest üks on Euroopast (teadagi, Airbus). 43% keemiatoodete ekspordist tuleb Euroopast, 35% maailma laevanduse varustusest tuleb Euroopast. Äsja avaldatud Thomson Reutersi 100 maailma innovatiivsema ettevõtte hulgas on tervelt 12 Prantsuse ettevõtet. Ka Eesti eksporditipud Ericsson ja ABB on samas nimekirjas.
On ka kohti, kus Euroopa peab end kokku võtma, kui soovib, et temaga 21. sajandilgi arvestataks. Ennekõike peab Euroopa pingutama just digitaalse siseturu loomiseks. Siseturg on ju killustunud 28 turuks. Ilma ühtlustatud õiguskeskkonnata jäävad ettevõtete tehingukulud suureks, ei teki mastaabisäästu ega Euroopa äridele vajalikku sügavust, et olla globaalselt konkurentsivõimeline.
Seetõttu vajab Euroopa tervikuna nii investeeringuid infoühiskonna baastaristusse kui ka vastavat õiguskeskkonda. Vajame muu hulgas ühtset andmekaitsereeglistikku, ühtset intellektuaalomandi- ja autoriõigust ning müügiõigust, piiriülest telekommunikatsiooni ja e-kaubandust, samuti innovatsiooni hõlbustavaid seadusi.
Juba praegu on siin-seal Euroopas palju väga häid lahendusi, mille piiriülest levikut ja toimimist peab kiirendama. Näiteks on taanlastel kadestamisväärne e-arvete süsteem ja riigivalitsemises põhimõte "digitaalne esmalt". Leedulastel toimub suurem osa riigihangetest juba võrgus. Britid teevad aga muljet avaldavat tööd e-kaubandusega.
Ka Eestil on Euroopale oma töötavaid lahendusi pakkuda. Olen esmajoones veendunud, et me peaksime Euroopas juurutama digiallkirja. Eestis on selle kasutamine andnud kokkuhoidu hinnanguliselt ühe töönädala jagu iga töötava elaniku kohta aastas. See on tervelt 2% SKT-st. Kui inimesed õpivad e-teenuseid kasutama, tahavad nad rohkem selliseid mugavaid teenuseid tarbida. Riik saab siin eeskuju näidata. Kui Euroopas võetaks kasutusele digiallkiri, siis oleks selle efekt võrdne kahe Euroopa Liidu eelarvega.
Euroopa Liit peab tegema tööd ka selle nimel, et andmete ühekordse esitamise põhimõte ja isikuandmete taaskasutamise põhimõte saaksid juurutatud nii liikmesriigi osutatavate teenuste arendamisel kui ka piiriüleselt. Tõsi, on valdkondi, kus see põhimõte Eestiski peab alles harjumuspäraseks saama. Eestis alates 2007. aastast juurutatud andmete ainult ühe korra küsimise põhimõte sai kirja Euroopa Ülemkogu järelduste teksti. See peab kajastuma ka isikuandmete kaitse direktiivis, mille üle praegu läbi räägitakse.
Oleme otsustanud luua ühtse Euroopa Liidu digitaalse siseturu aastaks 2015. Selle loomise majanduslikku mõju on hinnatud 4%-le SKT-st. Loodan, et see on pigem tagasihoidlik hinnang.
Austatud Riigikogu! 2013. aasta esimeses pooles jõudis Euroopa majandus tervikuna taas seisakust välja ja näitab kriisist taastumise märke. See on kahtlemata hea uudis ning see on saavutatud tänu otsustavale tegutsemisele. Seetõttu ma ei imesta, et oktoobris avaldatud Rahvusvahelise Valuutafondi maailmamajanduse väljavaade oli Euroopa tegutsemisvõimet hinnates ja riskidele osutades muu maailmaga võrreldes juba märksa positiivsem. Näpuviibutused ja kõõrdpilgud on asendunud tunnustusega, enam ei ole võimalik Euroopast rääkides tähelepanu teiste probleemidelt kõrvale juhtida. Minu Soome kolleeg Jyrki Katainen on öelnud, et kui euroala uued mehhanismid täielikult rakendada, võiks kõigi euroala riikide riigireiting kolme aasta pärast olla AAA.
Euroala riikide eelarvete koordinatsiooni tugevdamine ning sammud finantssektori usaldusväärsuse ja tervise taastamiseks on juba hakanud positiivselt mõjuma. Euroopa Liit peab hoidma reformide tempo kiire ning sellega tulevasi kriise ära hoidma. Tulevikku vaadates ei ole vähetähtis, et Euroopa Liidu uus eelarve on paremini seotud reformide läbiviimisega ja majanduse tervisega. Näiteks võiksid Eestile struktuurivahendite kasutamisest tuntud partnerluslepingute sarnased instrumendid aidata kõikidel riikidel reforme ellu viia. Uus eelarve annab ka senisest märksa avaramad võimalused vahendeid külmutada, kui majandus tasakaalust välja on lastud.
Mul on hea meel tõdeda, et ka Eestis kirgi kütnud Euroopa stabiilsusmehhanismid näitavad oodatud tulemusi. Selle aasta lõpus on Iirimaal ja Hispaanial võimalik nendest programmidest väljuda. Portugal teeb olulisi edusamme ja ka Kreeka jõuab eeldatavalt oma eelarvega esmakordselt struktuursesse tasakaalu. Kõige krooniks liitub alles möödunud aastal programmist väljunud Läti 2014. aastal euroalaga.
Austatud Riigikogu! Ütlesin möödunud aastal, et riigisiseselt on mõistlik ja otstarbekas, kui me tugevdame oma Euroopa-poliitika legitimeerimist ja seda toetavaid praktikaid. Valitsuse tasandil oleme seetõttu püsivalt kaasanud Euroopa Liidu asjade koordinatsioonikogu istungitele Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni, Õiguskantsleri Kantselei, Eesti Panga ja Riigikontrolli ametnikud. Ma ei tea ühtegi teist liikmesriiki, kus Euroopa Liidu asjades toimuks nii põhjalik riigisisene koostöö.
Riigikogus heaks kiidetud õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018 näevad ette Euroopa Liidu õigusaktide eelnõude kohta esitatud Eesti seisukohtade menetlemise nii, nagu need oleksid Eesti seadused. See põhimõte loob aluse kaalutud ja Eesti huvidele vastavate otsuste tegemiseks. Valitsuse läbirääkimismandaat kujuneb siin, Riigikogus.
Sel aastal kasutas Riigikogu esmakordselt Lissaboni lepinguga liikmesriikide parlamentidele antud võimalust teostada Euroopas pakutud lahenduse sobivuse üle subsidiaarsuskontrolli. Kontrollitud eelnõu, ettevõtete aruandekohustust ja raamatupidamist käsitleva direktiivi eelnõu, ei teeni Eestis neid eesmärke, mida on taotletud. Direktiiviga soovitakse vähendada ettevõtete halduskoormust ja suurendada läbipaistvust. Paraku on Eestis tulemus vastupidine. Meie oludes suureneb halduskoormus, väheneb läbipaistvus ja suureneb krediidikulukus. Riigikogu ja valitsuse hinnangud selles küsimuses kattuvad. Arvan, et sellist kontrolli saaks sagedamini teha, ent meie enda kodused protseduurid on selleks ehk ülemäära keerukad. Lissaboni leping seab formaalseks sekkumiseks vajaliku arvamuse avaldamisele paraku ajalise piirangu. See piirang on täpselt kaheksa nädalat. Soovimata küll sekkuda Riigikogu siseellu, pakun, et Riigikogu võiks lähimuskontrolli tegemisel rohkem usaldada Euroopa Liidu asjade komisjoni. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon on olnud oma ülesannete kõrgusel ja näidanud head otsustusvõimet.
Austatud Riigikogu! Euroopa probleemide lahendamiseks on Euroopa tasandi meetmetest kõige olulisem see, et pikaajaline eelarve saaks õige pea vastu võetud. Kasutan juhust ja tänan Riigikogu ja Euroopa Parlamendi liikmeid ning tublisid ametnikke Eestile edukalt kulgenud Euroopa Liidu eelarveläbirääkimiste eest! Me ühtlustasime selle kokkuleppega Eesti põllumeeste konkurentsitingimusi ja suutsime üheskoos tagada Eestile investeeringud, mis targalt paigutades ja reformidega kombineerides annavad hoogu Eesti arengule. Teadmiste, innovatsiooni ja tootlikkuse kasv on kogu Euroopa heaolu kindlustamisel ja uute töökohtade loomisel määravad.
Kättesaadav lairibainternet, mitmekesine energiaturg ja transpordiühendused – muu hulgas Rail Baltic – aitavad meie ettevõtteil kiiremini väärtusahelates ülespoole rühkida. Ka Euroopasse tehtavate välisinvesteeringute seisukohalt on olulisimad tegurid transpordi- ja logistikataristu ning side areng.
Austatud Riigikogu! Pikaajaline eelarve lisab Euroopa Liidule kui maailma suurimale arenguabi andjale ja ka maailma suurimale kauplejale kindlasti välispoliitilist kaalu. Ma jagan nende arvamust, kes ütlevad, et Euroopa välispoliitika edukuse määravad ennekõike suhted naabritega. Seetõttu ei saa me üle ega ümber Euroopa Liidu idapartnerlusest. Tippkohtumine Vilniuses on peatselt ukse ees. Tänaseks on vaid viis aastat tagasi väljakäidud ideest – ja see on Euroopa Liidus väga lühike aeg – saanud terve sidemete, lepingute, formaatide ja ka lootuste ning ootuste tihe võrgustik. Eesseisev tippkohtumine ei ole seetõttu kindlasti nagu iga teine. Euroopa Liidu idapartnerluse riigid on taas olulisel teelahkmel. Nad soovivad teha valiku endisaegsete majanduse ja ühiskonna ning euroopalike, õigusriigi põhimõtetel põhinevate majanduse ja ühiskonna vahel. Eesti on samasuguse kannapöörde juba suutnud teha. Nüüd on ka meie saatusekaaslastel võimalus valida parem tulevik – seda ennekõike luues uusi võimalusi heaoluks ja tagades euroopalikke vabadusi oma kodanikele. Assotsiatsioonilepingud ja sügavad vabakaubanduslepingud teenivad neid eesmärke. Ka Euroopa Liit ise alustas kunagi kaubanduslepingutest, mis on aidanud meie maailmajaos enam kui pool sajandit rahu hoida.
Juba praegu peaksime vaatama idapartnerlusest veelgi kaugemale. Euroopa Liit peaks tulevikus vähemalt samavõrd palju pingutama Kesk-Aasia suunal. See on Euroopale strateegiliselt oluline piirkond ja ka Eestil on siin oma võimalused. Tsiteerin teile ühe kõrge Euroopa diplomaadi hiljuti siiralt väljendatud arvamust: "Teid usaldatakse Kesk-Aasia piirkonnas, sest teil on ajalooline ühisosa. Teie nõuandeid usaldatakse seetõttu rohkem kui lääneeurooplaste omi." Ka minu enda vahetu kogemus kinnitab sama. Kui kõik liikmesriigid panustavad rohkem piirkondadesse, kus neil on näpuotsatunnet jagatud lugude, kogemuse ja usalduskrediidi kaudu, võidab sellest kogu Euroopa.
Austatud Riigikogu! 2014. aastal täitub meie esimene aastakümme Euroopa Liidu liikmena. Meil on rohkem võimalusi oma huve realiseerida kui eales varem. Herman Van Rompuy ütles Riigikogus esinedes, et Euroopa on eurooplastele ennekõike koht, kus nende ideed kõlavad tugevamini ja kaugemale ning saavad kokku teiste ideedega. Uskugem endasse ja sellesse, et ka Eestil on Euroopale oma kogemusest palju pakkuda, et muuta Euroopa veelgi tugevamaks ja paremini toimivaks.
Ka äsja lõppenud ülemkogul kuulati tähelepanelikult ja võeti arvesse Eesti ettepanekuid Euroopa kodanike elukorralduse hõlbustamiseks. Viie aasta pärast, meie riigi sajanda sünnipäeva aastal, on Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik. See tähendab, et Eesti vastutab esmakordselt Euroopa Liidu ühe seadusandliku koja töö korraldamise eest. Eesti teeb seda kahtlemata hästi, olles usaldusväärne ja uuendusmeelne – muu hulgas uusi digitaallahendusi pakkuv – partner. Meie huvides on tugev Euroopat Liit.
Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Urmas Klaas!

Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister, tänan selle ülevaate eest! Saksamaa Liitvabariigi president Gauck rõhutas oma kõnes 3. oktoobril, et Saksamaa peaks Euroopa Liidus välispoliitika vallas rohkem juhtpositsiooni haarama. Meeldiv on tõdeda, et ka teie arvates peaks Eesti püüdma ennast Euroopa Liidu kui terviku välispoliitikas rohkem kehtestada. Kas praegused Euroopa Liidu institutsioonid ja koostöövormid on teie hinnangul ajakohased ja vastavad vajadustele või peaks otsustusprotsesse kuidagi efektiivsemaks muutma, et Euroopa Liidus valitsevaid ootusi ja soove suudetaks paremini täita?

Ühele Eesti riigi sisese muudatuse vajadusele ma oma kõnes viitasin. Kui me tahame tulevikus sagedamini teha lähimuskontrolli ehk subsidiaarsuskontrolli, nagu seda Brüsselis nimetatakse, siis praegused Riigikogu-sisesed regulatsioonid ei ole selleks piisavalt paindlikud. Lissaboni lepingu järgi on subsidiaarsuskontrolliks aega kaheksa nädalat, aga see on väga lühikene aeg. Valitsus peab ju kõigepealt kujundama oma seisukohad, seejärel arutab asja Euroopa Liidu asjade komisjon. Subsidiaarsuskontrolliks ja asja arutamiseks Riigikogu saalis jääb imevähe aega. Ehk oleks mõistlik piirduda Euroopa Liidu asjade komisjoniga, siis oleks reageerimisvõimalusi ilmselt märksa rohkem ja ka reageerimise ulatus oleks suurem, ei piirdutaks väga suure ajalise surve all tehtavate otsustega Riigikogu saalis. Aga see on loomulikult Riigikogu enda otsustada. Euroopa Liidu aluslepingute muutmine ei ole teadupärast mitte kerge küsimus. Minu meelest ei tohigi aluslepingute muudatusi väga kergelt välja pakkuda ning asuda kohe usinalt referendumeid korraldama ja liikmesriikide parlamentides aluslepinguid muutma. Selleks peab olema väga põhjendatud vajadus. Liikmesriikide põhiseaduste suur väärtus on see, et need on püsivad, neid ei muudeta kerge käega, ja nii tuleks suhtuda ka Euroopa Liidu toimimise aluslepingutesse. Samas, kui kriiside tõttu ilmneb tõsiasi, et aluslepinguid on vaja täpsustada, viia nendesse sisse uusi regulatsioone, mis aitaksid suurendada nii Euroopa Liidu kui ka euroala stabiilsust, siis me ei tohiks karta selliseid põhjendatud muudatusi teha. Kuid me peame kindlasti arvestama asjaoluga, et on vaja teha palju selgitustööd. Avalik arvamus eri liikmesriikides võib muudatuste tegemisse väga erinevalt suhtuda. Seetõttu peavad muudatused, mis me tahaksime aluslepingutes teha, olema väga põhjendatud. Aga filosoofiliselt võttes tekib meil ükskord kindlasti vajadus neid lepinguid muuta.

Aitäh! Palun, Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister, kõigepealt tänan ettekande eest! Oktoobri lõpus peeti Vilniuses Euroopa Liidu asjade komisjonide konverents, kus me rääkisime digitaalsetest rakendustest: digiallkirjast, andmete ühekordse küsimise põhimõttest jms. Loomulikult leidsime väga positiivset vastuvõttu, kuni sinnamaani välja, et öeldi, et kui mõnes Euroopa riigis on vaja selles vallas midagi teha, siis Eestis on kõik juba tehtud, tuleb ainult siia tulla ja vaadata. Seda ei öelnud mitte meie, vaid seda öeldi meile. Samas oli ka vastukaja, et andmekaitse, eriti isikuandmete kaitse on endiselt probleem. Kuidas teile tundub, kas Euroopa digitaalse ühisturu areng ja isikuandmete kaitse direktiivi menetlemine võivad käia paralleelselt või peab üks ootama, kuni teine valmis saab?

Ei ole Eestis sugugi kõik võimalikud digitaallahendused juba välja töötatud ja kasutusele võetud. Meil on arenguruumi küll ja küll. Oma riigi näitel võime öelda, et ka andmekaitse ei ole saavutanud sellist turvalisuse taset, et võiks rahulikult öelda, et nüüd on see asi tehtud ja asume veel rohkem digitaalseid teenuseid välja töötama. Loomulikult peavad need asjad käima käsikäes. Kui tekib usaldamatus isikuandmete kaitse küsimustes, kui inimestel tekib põhjendatud tunne, et keegi on ilma nende loata nende privaatsfääri tunginud, siis loomulikult toidab see ainult umbusku. On vaja tegelda kõigega: inimeste privaatsuse kaitsmise, küberruumi turvalisuse tagamise ja ka uute digitaalsete teenuste pakkumisega.

Aitäh! Palun, Marianne Mikko!

Suur tänu! Aitäh, härra peaminister, ettekande eest! Kuulasin väga tähelepanelikult ja püüdsin leida märksõnu, mis on küllalt palju arutlusel Euroopa meedias, Euroopa Parlamendis, samuti liikmesriikide parlamentides. Üks nendest on tänavu olnud noortegarantii. Ma ei kuulnud teie ettekandes seda märksõna. Miks te selle teema maha vaikisite, kas Eestile pole noored tähtsad?

Loomulikult on noored meile tähtsad. Noored on meile isegi nii tähtsad, et me kuulume nende Euroopa Liidu riikide hulka, kus noorte tööpuudus on märgatavalt väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Me oleme sõltumata ühtsetest euroliidu poliitikatest tegelnud noorte tööhõive suurendamisega. Kui otsustada Eurostati andmete järgi, siis on sel tööl ka selged tulemused olnud. Kaudselt ma oma kõnes noorte tööhõive suurendamise meetmetele ka viitasin. Ma märkisin, et Euroopa Liidu tasemel on praegu kõige olulisem otsus, mille taga seisavad väga paljud ettevõtmised, Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmine. Teatavasti me kinnitasime ülemkogu istungil eelarve juba ammu. Nagu ma oma kõnes ütlesin, on see Eestile ja tervele Euroopa Liidule hea eelarve, kuid paraku pole see veel Euroopa Parlamendi kinnitust saanud. Ka noortegarantii tegelik rakendamine seisab eelkõige euroliidu järgmise mitmeaastase eelarvekava kinnitamise taga. Ma loodan, et need olemuslikud probleemid leiavad õige pea lahenduse ja mitmeaastane eelarvekava aastateks 2014–2020 saab europarlamendi heakskiidu.

Suur tänu! Palun, Imre Sooäär!

Ma tänan! Austatud peaminister! Mitmed suursaadikud on andnud signaale, et Eesti ministrid võiksid Euroopa protsessides häälekamalt kaasa rääkida, kasutades Eesti positiivset näidet vastutustundlikuma fiskaalpoliitika kujundamisel. See ei käi ainult rahandusministri kohta. Küllap nad seda mingil määral ka teevad. Te ise vihjasite oma ettepanekutele ülemkogu istungil. Aga kas Eesti peaks Euroopas jõulisemalt kaasa rääkima või oleme liiga väikesed ja meid niikuinii ei kuulata? Kas meil on siin arenguruumi?

Ma olen päris kindel, et Euroopa Liidu rahandusministrite hulgas ei leidu ühtegi, kes ei teaks Eesti rahandust iseloomustavaid põhinäitajaid. Ka olen veendunud selles, et minu kolleegide valitsusjuhtide hulgas ei ole mitte ühtegi, kes ei teaks, missugused on Eesti rahandust iseloomustavad põhinäitajad. See, et Eesti valitsussektori võlakoormus on Euroopa Liidus kõige pisem, on kindlasti kõigile kolleegidele teada. See, et meie valitsussektori reservides on endiselt raha niisama palju, kui Eestil on võlgu võetud, on ka üldteada. Üldteada on seegi, et meie eelarve on olnud headel aastatel küllalt kaua ülejäägis ja ka halbadel aegadel ei ole me peaaegu kunagi langenud oma defitsiidiga alla stabiilsuse ja kasvu paktis lubatud 3% piiri. Ainult üks kord, 1999. aastal, oli defitsiit 3,5%. Hiljem, ka nendel aastatel, kui Eesti on olnud Euroopa Liidu riik, oleme täitnud kõiki olulisi rahandust reguleerivaid reegleid. Teadvustada seda, mida kõik niigi teavad, ja teha seda veel häälekamalt kui seni, oleks lausa kohatu. Olen päris veendunud, et ka siis, kui Euroopa Liidus oli sügav kriis, teadsid kõik mu kolleegid, mida tuleks teha. Aga riikides on väga erinevad olud. Küsimus on selles, kuidas teha seda, mida on vaja. Mõnes riigis on see hästi õnnestunud, mõnes riigis mitte kuigi hästi. Nüüd võime öelda, et lõppkokkuvõttes on kõik riigid, ka need, kes on väga sügavas kriisis olnud, kriisist väljumas või juba väljunud ja Euroopa majanduse tulevikule võib optimistlikuma pilguga vaadata.

Aitäh! Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Aitäh ettekande eest! Te nimetasite oma ettekandes Eesti eelseisvat eesistumist 2018. aastal. Kuidas te hindate seniseid ettevalmistusi selleks? Kas Eesti on piisavalt ambitsioonikas? Kas eesmärgid on seatud? Ehk saate paari sõnaga tutvustada ettevalmistusi eesistumiseks.

Aeg on veel pisut varajane, et rääkida väga konkreetsetest Euroopa Liidu eesistumise eesmärkidest. On ju teada, et paljud eesistujamaa ees seisvad küsimused on tulnud eelmiste eesistujate töölaualt. Praegu prognoosida seda, missuguste algatustega jõutakse just 2018. aastaks nii kaugele, et Eestile jääb direktiivide vastuvõtmise au, on kaunis raske. Aga me loomulikult tegeleme juba praegu küllaltki intensiivselt Eesti tulevase eesistumisega Euroopa Liidus. Eelkõige tähendab see mitmesuguste kohustuste analüüsimist. Me teame, kui palju meil tuleb eesistumise ajaks inimesi juurde palgata, me teame, kuidas neid inimesi tuleb välja õpetada. Osalt on sellega loomulikult juba alustatud. Me selgitame neid inimesi välja. Me teame, missugused on koosolekud, mida Eesti peab eesistumise ajal juhtima. Loomulikult, kui me teame, kui palju neid koosolekuid eri formaatides toimub, siis me saame juba praegu kavandada seda, mis ruumides võiks neid koosolekuid pidada, jms. Muidugi arvestame ka seda, et Euroopa Liidu eesistujamaa ülesannete hästi täitmiseks tuleb riigieelarvest raha eraldada. Nii et see töö on küllalt mahukas. Me tegeleme nende küsimustega.

Aitäh! Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! Ühelt poolt oli teie optimismi täis kõnet väga tore kuulata. Kahtlemata on teil väga suured kogemused tänu nendele peaaegu kümnele aastale Euroopa Liidus. Mind paneb komisjonis ja siin Riigikogus aga tihtipeale mõtlema see, et Euroopa Liidus tuleb direktiive ühest, teisest ja kolmandast otsast. Enamik nendest on piirava iseloomuga. Kas teil ei ole tulnud sellist mõtet, et Euroopa Liit oma direktiivide ja suunamistega teeb meist bürokraatliku institutsiooni, kus peaaegu midagi ei ole võimalik teha, eriti just ettevõtluses? Piiranguid on lihtsalt nii palju.

Ma ei taha teie hinnanguga kuidagimoodi nõustuda. Kui me räägime kas või sellestsamast täna küllalt põhjalikult käsitletud ühtsest digitaalsest turust, siis me ju kõik tunnetame, et praegune olukord meid ei rahulda. Euroopa Liidus on 28 liikmesriiki ja igaühes nendest on suurepärased õigusaktid, mis reguleerivad IT-valdkonda. Samas teame väga hästi, et tegelikult need 28 suurepärast regulatsiooni tegelikult ehitavad barjääre Euroopa Liidu riikide vahele. Ma olen siin kõnepuldis ilmselt juba toonud näite Eesti inimeste kohta, kes töötavad Soomes. Igal aastal peavad need 20 000 inimest võtma Eesti Sotsiaalkindlustusametist pabertõendi ja viima selle Soome, kus korralik riigiametnik selle hoolikalt arvutisse sisse tipib. See ei ole ju 21. sajandil enam vastuvõetav! Meie riigis on X-teed, mida kodaniku tarvis võib lahti seletada andmete ühe korra küsimise printsiibina, rakendatud 2007. aastast. Kui riik on oma kodaniku või elaniku käest ühe korra andmeid küsinud, siis teine kord sama informatsiooni küsida peaks olema põhimõtteliselt keelatud. Me ka ise eksime selle printsiibi vastu, aga ometi on selle põhimõtte rakendamine viinud andmevahetuseni eri andmebaaside vahel. X-tee Eestis toimib. Inimene ei pea enam käima riigiasutuste vahet ja igast kontorist mingeid pabereid küsima, panema need kokku faili või viima kogu paberipaki kuhugi kellelegi selleks, et tema taotlus rahuldataks. Soomes on ju tegelikult samamoodi. Ma väidan, et Soomes on avalikud e-teenused, internetipõhised e-teenused paremini arenenud kui Eestis – võib-olla keegi Eesti IT-meestest solvub mu hinnangu peale, aga minul on selline tunne tekkinud – ja ometi tuleb piiriüleselt asju ajades ühes riigis andmed printida, osta jälle laeva- või lennukipilet ja toimetada need andmed 80 kilomeetrit eemale, teise riiki. Soome algatusel oleme hakanud kahes riigis teatud andmebaaside vahel informatsiooni vahetamist ühtlustama ning looma tingimusi, ühtset andmevahetuskihti, et see oleks võimalik. Esimesena hakkame niiviisi vahetama maksuandmeid. Loomulikult, turvalisus, isikute privaatsus peab ka juhul, kui on tegemist piiriülese andmevahetusega, olema kindlasti tagatud.
Edasi. Kui me Eestis saame teenuseid digitaalsel moel kasutada, kui meil on võimalik asutada ettevõte 15 minutiga, siis tekib küsimus, miks Eesti inimene teistes riikides ei võiks samamoodi ettevõtet 15 minutiga asutada. Miks näiteks soomlased saavad Eestis asutada ettevõtte samamoodi nagu eestlased? Miks Portugali elanikud saavad asutada Eestis ettevõtte nii, nagu eestlased seda asutavad, aga miks näiteks sakslased seda ei saa? Meil on vaja ühtset regulatsiooni kogu Euroopa Liidu jaoks. See ühtne regulatsioon tähendab loomulikult ka väga selgete piiride määramist, mis on lubatud ja mis ei ole. Kui säärast regulatsiooni ei ole, siis ühtset digitaalset turgu ei teki. Kui üle terve Euroopa Liidu ühtseid reegleid ei ole, siis ei ole meil mõtet rääkida ka vastastikku aktsepteeritavast digiallkirjast. Aga nagu ma juba oma kõnes ütlesin, Eestis on välja rehkendatud, et digiallkirja juurutamine on meie oludes rahalises mõttes andnud efekti, mis on võrreldav 2%-ga SKT-st. Digiallkirja on küll pisut tülikam anda kui paberile allkiri kirjutada, aga kui rehkendada sinna juurde näiteks pangakontorisse mineku, seal järjekorras seismise ja protseduuride tegemise aeg, siis on kõigile arusaadav, et digiallkiri on märksa efektiivsem kui kohapeal paberile antud tavaline allkiri. Sama kehtib dokumentide puhul, millele peaminister allkirja annab. Võib öelda, jah, et aega kulub rohkem kui pastakaga allkirjastades, aga paneme sinna juurde tõsiasja, et valitsuses sel moel allkirjastatud dokumendid jõuavad peaaegu hetkega adressaadini, ei ole vaja sekretäride abi nende edasitoimetamisel ja postituvisid ei ole ka tarvis kasutada. See on siiski väga suur kokkuhoid.
Nüüd ongi küsimus, miks me ikkagi ei ole suutnud Euroopa Liidus reegleid ühtlustada sel määral, et oleks võimalik rääkida piiriülestest digitaalsetest teenustest, ühtsest Euroopa Liidu digitaalsest turust. Ma arvan, et valdav osa Euroopa Liidu reegleid teenib kõikide liidu elanike huve. Jah, aeg-ajalt on aktidesse sattunud ka mingeid kummalisi reegleid, kuid kas neid pole tulnud ka siitsamast Riigikogust? Mis on kehvasti, see tuleb uuesti teha.

Aitäh! Palun, Urve Palo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud peaminister! Mina teie rõõmu keskmisest väiksema noorte tööpuuduse üle Eestis ei jaga. Seda kahel põhjusel. See näitaja on väiksem eelkõige seetõttu, et väga paljud noored, kes Eestis tööd ei leidnud, on siit lahkunud. Küllap teate ka ise, et aastal 2012 sai ligi 80 000 inimest oma tulu Eestist väljaspool, nende hulgas oli väga palju noori. Teine tõsiasi on, et noored ei taha ametlikult töötud olla, pigem elatakse oma vanemate rahakoti peal. Ma pean siiski väga oluliseks, et Eesti riik võitleks noorte tööpuuduse vastu palju aktiivsemalt, et noored oma esimese töökogemuse saaksid siin ja neil oleks võimalik siin ka oma tööelu jätkata, et neil ei oleks vaja ära minna. Sellepärast küsin teie käest väga konkreetselt: mida ikkagi Eesti riik on teinud või plaanib teha, et aidata noortel tööd saada?

Ma muidugi imetlen teie oskust vaadata tulevikku pessimistlikult ja leida ka statistikast vaatenurki, mis võimaldavad olevikku hästi mustana kujutada. Mina eelistan siiski vaadata asjadele nii, nagu need on. Kõigepealt väitest, et Eesti inimesed, sh noored, ei taha ennast töötuna registreerida ja häbenevad seda ning seetõttu Eesti tööpuuduse, sh noorte tööpuuduse statistika Euroopa Liidu omaga ei ühti. Selle väitega ma nõus ei ole. Mingil määral võib muidugi olla inimesi, kelle puhul teie väide paika peab, aga suundumus on kindlasti hoopis vastupidine. Võrreldes buumiaja ja buumieelsete aastatega on meil praegu mitteaktiivsete inimeste osatähtsus märksa vähenenud. Meie tööhõive on buumiaja tasemel, samas on tööpuudus endiselt peaaegu kaks korda suurem, kui see oli majandusbuumi ajal. See tähendab seda, et inimesed on hakanud rohkem ennast töötuna registreerima. Miks nad seda teevad? Põhjusi ei tule otsida mingitest siseheitlustest, kas nad häbenevad töötust või ei häbene. Registreerimine on neile lihtsalt majanduslikult kasulik. Meie töötukassa töötab praegu üksjagu efektiivselt, see ei ole võrreldav kunagiste aegadega, eelmise Vene ja Aasia kriisi aegadega. Töötukassa annab praktilist ja olulist abi väga paljudele töötutele. Väga paljud inimesed, sh noored, on leidnud töö just tänu töötukassa heale tegutsemisele. Inimesed ei häbene seda, et nad on töötuks jäänud. Ma räägin jälle laiemas plaanis, mitte mõnest üksikisikust. Süsteem toimib. Süsteemi saab alati paremaks muuta ja seda me ka teeme, kuid meil ei ole praegugi põhjust mustaks masenduseks. Me oleme noorte tööpuuduse väiksuselt Euroopa Liidus kuuendal või seitsmendal kohal. Kui meie peaksime noorte tööpuuduse pärast musta masendusse langema ja praktilise meele minetama, mida peaksid siis tegema veel need teised, kes 27. või 28. kohal on?

Aitäh! Palun, Toomas Tõniste!

Austatud ettekandja! Mina kuulaksin meeleldi väikest ülevaadet, millised on Eesti head mõtted, ideed ja algatused Euroopa Liidu immigratsioonipoliitika vallas.

Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ning Euroopa Liit tervikuna ootavad noori ja andekaid inimesi. Jaht selle nimel, et oma riiki rohkem talente meelitada, on käinud juba pikka aega. Ka Eesti on selleks teatud samme astunud. Austatud Riigikogu on asjaomast seadust leevendanud ja tänu sellele on nüüd noortel andekatel välismaalastel, kes on Eestisse ülikooli õppima tulnud, kergem siia tööle jääda. Ka töölubade menetlemine on Eestis nüüd märksa lihtsam kui vana seaduse ajal. Nii et oleme teatud edusamme teinud. See on immigratsiooni positiivne pool – kõrgelt haritud spetsialistid, keda kõik riigid endale tahavad saada. Eestis tuleks veelgi rohkem tähelepanu pöörata sellele, et siin ülikooli lõpetanud noored inimesed tahaksid siia ka oma kraadi kaitsma jääda. Maailmapraktika näitab, et kõrghariduse andmine võib olla omaette teenus, mis toob riigile raha sisse, kuid hulga suurem kasu tuleb nendest noortest inimestest, kes on kõrghariduse saanud ja soovivad omandatud teadmisi samas riigis rakendama hakata.
Immigratsioonil on ka teine pool, mis on seotud ebaseadusliku immigratsiooniga. Teema on aktuaalne eriti praegu, kui Lampedusa saare lähedal on juhtunud väga traagilisi paadiõnnetusi ja uppunud on sadu inimesi. Paraku tuleb toimunust rääkides kasutada mitmust. Tegu pole mitte ühe erakordse juhtumiga, vaid paadiõnnetused Lampedusa saare lähedal on juba tavaliseks muutunud. Euroopa Liit peab kindlasti suurendama ühtset piirivalvevõimekust, kuid sellest jääb ilmselt väheks. Me peaksime rohkem tegelema immigratsiooni lähteriikidega, põhiliste maadega, kust ebaseaduslikud immigrandid Euroopasse tahavad tulla. See on juba Euroopa Liidu tasemel aetav poliitika. Näiteks tuleb Malta saarele küllalt palju ebaseaduslikke immigrante Somaaliast, aga Maltal on väga raske leida tõhusaid kontakte sisuliselt sõjapiirkonnas. Euroopa Liidule peaks see olema võimetekohane ülesanne, väikesele liikmesriigile on see aga suhteliselt raske ettevõtmine. Need olid ainult kaks näidet, aga neid võib tuua veel ja veel. Kordan, et Euroopa Liit peaks senisest märksa enam tegelema ebaseadusliku immigratsiooni lähteriikidega.
Kindlasti peaks Euroopa Liit enam tegelema ka kuritegelike struktuuridega, kes ebaseaduslikku sisserännet vahendavad. Nende näidete puhul, mis Eestis on ebaseadusliku immigratsiooni valdkonnast võtta, on tegu olnud organiseeritud kuritegevusega. Inimkaubandusega tegelevad inimesed, kes on kuritegelikul teel, kusjuures organiseeritult, olnud juba mõnda aega. See on üldteada, et ebaseaduslikud immigrandid maksavad grupeeringutele, et Euroopa Liitu saada. Selleks et pääseda kusagile ranniku lähedale hulpima, tuleb igal inimesel välja käia 4000 dollarit. Selle kuritegevuse liigiga peab Euroopa Liit kindlasti märksa tõsisemalt tegelema.
Mulle tundub, et me peaksime oma migratsioonipoliitikat laiemalt vaatama ja leidma lahendused teatud spetsiifilistele juhtumitele. Hiljaaegu rääkis üks minu kolleeg loo ühest Süüria perekonnast. Tegemist oli neurokirurgiga ning tema naise ja kahe lapsega. Neurokirurg otsustas autoga Süüriast põgeneda, sest ta oli veendunud, et kodumaal ähvardab teda ja tema peret surm. Tal õnnestus jõuda Türki. Türgist lendas ta Egiptusesse. Egiptuses pöördus ta ühe Euroopa Liidu riigi esindusse ja taotles asüüli. Talle vastati eitavalt. Edasi suundus see neurokirurg oma perega Liibüasse, maksis 4000 dollarit iga pereliikme eest ja sai paati. Paadid on üldjuhul vanad alused, mis topitakse pilgeni inimesi täis. Sellise paadiga jõudis ta Lampedusa ranniku lähedale, aga tema paat uputati. Neurokirurg pääses, ta on nüüd Euroopa Liidus, kuid tema pere uppus. Me aga teame, et väga paljudes Euroopa Liidu riikides on eriarstidest väga suur puudus.
Miks meie regulatsioonid on sellised? Ebaseaduslikust immigrandist saab kohe seaduslik immigrant, kui ta tuleb merest üles korjata, aga ta ei ole oodatud ja on ebaseaduslik siis, kui ta kurdab oma muret mõnes Euroopa Liidu esinduses. Ilmselt ei ole me – ma räägin kogu Euroopa Liidu tasandist – teinud kõike selleks, et kohelda humaanselt inimesi, keda kodus ähvardab surm. Arenguruumi on ilmselt teistelgi Euroopa Liidu riikidel, aga kindlasti ka Eestil.

Aitäh! Palun, Kalvi Kõva!

Aitäh, istungi juhataja! Hea peaminister! Kui me aasta tagasi siin sama debatti pidasime, siis oli suur küsimus, kui palju me saame tuleval perioodil Euroopast raha põllumajanduse otsetoetuste ja kui palju maaelu arengukava jaoks. Need võitlused on tänaseks päevaks peetud. Me teame ka seda, et Euroopa Komisjon on võimaldanud väga paindlikult liigutada riigi sees raha n-ö ühest sambast teise ehk võtta vähemaks otsetoetustelt ja suurendada summasid maaelu arengukava tarvis. Tõesti, maaelu arengukava abil saame riigisiseselt ise määrata kindlaks soove ja väljundeid, seda kõike selleks, et meie maaelul ja põllumajandusel hästi läheks. Me teame, et Põllumajandusministeeriumis Eesti jaoks seda maaelu arengukava tehakse. Kas me teie arvates oleme selles arengukavas piisavalt mõelnud innovatsioonile ja teadusele, et me siis, kui Euroopast antav raha lõpeb, oleksime põllumajanduses ja maaelusektoris jätkusuutlikud?

Aitäh! Maaelu toetavad nii maaelu arengukavast saadavad vahendid kui ka põllumajanduse hektaripõhised otsetoetused. Eriti pingsad olid läbirääkimised just nimelt otsetoetuste üle. Teatavasti taheti Eestit, Lätit ja Leedut meie seisukohast võttes kohelda ebavõrdselt, võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Seetõttu oli põllumajanduse otsetoetuste suurendamine meie riigi üks prioriteete. Need läbirääkimised lõppesid Eestile suhteliselt edukalt, me saame hektaripõhiseid otsetoetusi summa summarum kaks korda rohkem, kui me saime eelmisel eelarveperioodil. Ometi, kuni eelviimase läbirääkimisvooruni ülemkogul jäi endiselt katteta Eesti põllumajanduse otsetoetuste absoluutsummades vähenemine 2014. ja 2015. aastal. 2020. aastaks toimub teatud ühtlustamine ja päris heas tempos, selle perioodiga ei olnud Eestil probleeme, kuid järgmisel ja ülejärgmisel aastal oleks ka see lahendus, mis toetusi kahekordistas ja oli selles mõttes Eestile juba parem lahendus, olnud siiski suhteliselt vastuvõetamatu. Meile tuldi vastu. Meil oli vaja lisaks 15 miljonit eurot, et 2014.–2015. aasta otsetoetused absoluutsummades ei kahaneks. Me saime aga 15 asemel 50 miljonit eurot. See on läbirääkimistel üsna tavaline, et päris viimastes voorudes ei räägita enam võrdsest kohtlemisest, sest väga paljudel on mingisugused spetsiifilised küsimused. Sel puhul antakse lihtsalt üks üldine summa ja öeldakse, et kui sellega rahul ei olda, siis ei jõuta kokkuleppele. Keegi ei taha muidugi seda vastutust võtta, et kokkuleppele ei jõuta. Meie puhul oli see lump sum suhteliselt meeldiv. Alati jääb küll teatud rahulolematus hinge, aga siis vaatad naabreid ja tunned, et meid on võrdselt koheldud. Nii et okast hinge ei jäänud.
Aga maaelu arendamiseks lisatud 50 miljoni euro puhul nähti ette ka seda – ja mitte ainult nende 50 miljoni euro puhul, vaid maaelu arengukava puhul üldiselt –, et 15% nendest vahenditest võib tõsta ümber põllumajanduse otsetoetuste vahenditesse ja samamoodi võib põllumajanduse otsetoetuste vahendeid kasutada maaelu arendamiseks. Seda, kas me tahame neid vahendeid ümber tõsta või mitte, me otsustame ise. Maaelu arengukava praegu koostatakse, kaasatud on väga palju huvitatud osapooli. Ma loodan, et valmiv arengukava rahuldab enamikku neist. Kõiki ta kindlasti ei rahulda, sest konfliktid on suhteliselt spetsiifilised. Need puudutavad näiteks mahetootmist. Küsimuse all on, kas mahetootmine on see, kui maa on lihtsalt söötis, või tuleb mahetootmise korral näidata ette ka toodang, selleks et Euroopa Liidu ühisest eelarvest toetust saada. See on väga oluline debatt ja ma usun, et küllap Eestis jõutakse selles küsimuses konsensuslikule kokkuleppele. Kuid Euroopa kontekstis julgen öelda, et me saime peaaegu maksimumi võimalikust. Oleks võinud muidugi saada veel rohkem, aga see, mille Eesti saavutas, oli niigi hea tulemus. Ma soovin väga, et Eesti põllumehed ja need mittepõllumehed, kes maaelu arengukavast vahendeid saavad, omavahel sõbralikule kokkuleppele jõuaks, et ei juhtuks nii, et üldiselt on hea asi, aga kõik kaklevad ja keegi pole rahul.

Aitäh! Palun, Kaja Kallas!

Aitäh! Austatud peaminister! Euroopa Liidu üks aluspõhimõtteid on teatavasti kaupade vaba liikumine ehk toimiv siseturg. Ettevõtjad kurdavad aga sageli, et riigid kipuvad administratiivsete meetmete abil oma riigi ettevõtjaid eelistama. Milline on teie arusaam, kuidas võiks Euroopa siseturu paremini toimima saada?

Aitäh! Ma ei kurdaks väga palju kaupade vaba liikumise takistatuse pärast, pigem on probleeme ikkagi teenuste vaba liikumisega. Me võime öelda, et Euroopas liigub kapital peaaegu ilma takistusteta ja enamasti saavad ka inimesed vabalt liikuda. Kui kaupade puhul Euroopa Liidu sees protektsionismi arvestataval määral ei ole, siis teenustega on lugu küll märksa komplitseeritum. Väga paljudes riikides on väga pikk nende ametite loend, mida saab pidada ainult liikmesriigi kodanik. Loomulikult, me oleme huvitatud sellest, et Euroopa Liidus saaksid nii teenused kui ka kaubad vabalt liikuda. Takistused teenuste ja kaupade vabalt liikumiselt tuleb kõrvaldada.
Ma rääkisin praegu administratiivsetest takistustest, aga niisama oluline on ka ühendusteede väljaehitamine. Selleks et kaubad ja teenused saaksid Euroopa ühtsel turul vabalt liikuda, peavad olema olemas ühendusteed. Eesti ei ole teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes ühendatuse mõttes kõige paremas olukorras. Teatavasti on Eesti energiaturg, aga ka Läti ja Leedu energiaturg olnud Euroopa Liidus pikka aega kui isoleeritud saar. Meil pole olnud piisavalt ühendusi teiste Euroopa Liidu liikmesriikide energiaturgudega, selleks et võiks väita, et Eesti on teiste turgudega ühendatud. Praeguseks on meil olemas EstLink 1. Kui EstLink 2 hakkab 2014. aastal tööle, siis on meil Soomega juba 1000-megavatine ühendus. Leedu ja Rootsi vahele ehitatakse kaablit (selle maht on küll ainult 700 megavatti, aga see on siiski arvestatav muutus), kavandamisel on Leedu ja Poola vaheline energiaühendus. Me kavandame uuest Euroopa Liidu eelarvest saadud raha abil ehitada ka Eesti ja Läti vahele kolmanda kõrgepingeliini. See tähendab, et me võime õige pea öelda, et Eesti energiaturg on ühendatud Euroopa Liidu ühtse energiaturuga. Võrdluseks ütlen, et kui meid Soomega ühendavate kaablite võimsus on kokku 1000 megavatti, siis elektri minimaalne tarbimine Eestis soojal suveööl on 400 megavatti ja maksimumtarbimine külmal talvetööpäeval ei küüni üle 1600 megavati. Energiajulgeoleku seisukohalt on viimastel aastatel astutud väga olulisi samme. Jälle kord tahan rõhutada, et me oleme neid samme saanud astuda tänu Euroopa Liidu abile. Me oleme saanud Euroopa Liidust arvestatavaid vahendeid, et ehitada välja energiaühendused teiste riikidega.
Nüüd räägin Rail Balticust. Nii mõnigi Eesti ettevõtja suudab väga edukalt konkureerida kaugetel Kesk-Aasia turgudel (neid pole mitte väga palju, aga mõni siiski on). Näiteks müüvad Repo Vabrikud seal plaati, millest tehakse mööblit, ja nad on täiesti konkurentsivõimelised. Nad on edukad ka Soome ja Rootsi turgudel, Lätis, Leedus ja Poolas. Aga nende ettevõtete konkurentsivõime, kes toodavad mahukaupu, kaob umbes Saksamaa piiril. See kaob sellepärast, et Euroopasse peame kaupu vedama autodega, autotransport on aga kallim kui raudteetransport. Raudtee tagab Eesti mahukaupadele konkurentsivõime isegi Kesk-Aasias, aga autotranspordi mõju võib näha ka selles, et paljude kaupade hinnad Tallinnas on kõrgemad, kui need on näiteks Berliinis või Pariisis. Muidugi võib alati süüdistada ahneid kaupmehi, kuid ma arvan, et peapõhjus ei ole mitte meie kaupmeeste eripäras (ma arvan, et seda eripära tegelikult ei olegi) ega turu väiksuses, vaid ikkagi suurtes transpordikuludes. Seetõttu ei ole Rail Baltic meile mitte ainult oluline poliitiline projekt, vaid ka oluline majandusprojekt. Kui viimase 20 aasta jooksul on Eesti riik lõimunud mitmesuguste rahvusvaheliste organisatsioonide ja institutsioonidega, siis nüüd oleks aeg enam tähelepanu pöörata meie taristu füüsilisele ühendamisele Euroopa omaga.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Lugupeetud peaminister, kõigepealt suur tänu ülevaate eest! Optimism on selline hea omadus, mis paljude probleemide lahendamist kindlasti kiirendab, aga riigielu küsimustes tasuks olla realist. Realism tähendab seda, et noored lahkuvad Eestist, kusjuures väga paljud neist ei tule tagasi. Kui nad läheksid ainult õppima, tuleksid tagasi ja panustaksid Eesti riiki, siis oleks see muidugi tore. Te tsiteerisite oma kolleegi, Soome peaministrit. Soome küll ei saa Euroopa Liidust raha noortegarantii jaoks, aga nad on leidnud oma riigieelarvest vahendeid, et noortegarantiid rakendada. Kui laps seal kukub koolist välja ja ei lähe tööle ega õppima, siis otsib riik ta ise üles. Küsimus ei ole selles, et meie töötukassa ei tööta hästi. Ta tõepoolest töötab hästi, aga sinna pöörduvad inimesed ise. Kas te ei leia, et Eesti peaks seda muutma ja ise neid inimesi otsima hakkama?

Miks te mulle selliseid seisukohti omistate? See jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Ka siitsamast kõnepuldist olen ma varem kinnitanud, et meiegi töötame noortegarantiiga. Me jõudsime noortegarantiini ammu enne seda, kui sellest sai Euroopa poliitika, ja jõudsime selleni just tänu Jyrki Kataisele. Me tegeleme selle asjaga.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Mul on lihtne küsimus. Vabariigi Valitsus ei pääse Euroopa Liidu poliitika teostamisel ei üle ega ümber sellest, et tal tuleb kaunis varsti teha ettepanek uue Euroopa Komisjoni voliniku asjus. Kas Andrus Ansip on nõus olema üks kandidaat sellele kohale?

Aitäh! Praegu tegutseb Euroopa Komisjonis Siim Kallas ja tema ametiaeg ei lõpe niipea. Nii et küsimus ei ole väga aktuaalne.

Aitäh! Palun, Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Regionaalpoliitika on Euroopale oluline temaatika. Euroopas on võetud suund makroregionaalsetele arengutele, meile on oluline Läänemere makroregioon. Te oma ettekandes sellel teemal ei peatunud. Sellepärast ma küsin, kas Läänemere strateegia on valitsusele pelgalt üks paljudest Euroopa Liidu poliitikatest või on see mingil määral prioriteet, ja kui on, siis mil moel.

Aitäh! Läänemere poliitika on loomulikult üks paljudest Euroopa Liidu poliitikatest, aga samas on see Eestile üks olulisemaid. Läänemere strateegia on meile oluline eelkõige seetõttu, et juba taasiseseisvumisest saati on meie majandus lõimunud Põhjamaade ja teiste Balti riikide majandusega. Me võime öelda, et praeguseks on Eesti majandus küllalt hästi Põhjamaade ja teiste Balti riikide majandusega põimunud. On olnud aegu, kui peaaegu 70% kõikidest otsestest välisinvesteeringutest Eesti majandusse tulid kahest riigist: Rootsist ja Soomest. Praegu võime küllalt kindlalt väita, et kaks kolmandikku kõikidest Eestisse tehtud otsestest välisinvesteeringutest on tulnud Põhjamaadest, sest Rootsi ja Soome järel otseste välisinvesteeringute mahult on Norra. Majandused on väga tihedalt läbi põimitud. Meie suurimad ekspordipartnerid on siinsamas. Kord on esikohal Rootsi, kord Soome, aga arvestataval kohal on ka meie lõunanaabrid Läti ja Leedu. Eestist väljapoole tehtud otsesed välisinvesteeringud on põhiliselt tehtud Lätti ja Leetu. Seega on meie majandused tõepoolest tihedalt läbi põimunud. Ma julgen sama öelda ka teaduse kohta. Teadlased teevad väga tihedat koostööd just nimelt siin Põhjala-Balti regioonis, eriti muidugi Põhjala suunal. Seetõttu on ülimalt oluline tegelda nende praeguste väga heade suhete edasiarendamisega.
Kui ma ennist rääkisin päris pikalt Euroopa Liidu ühtsest digitaalsest turust, siis loomulikult olin ma veendunud, et 2015. aastaks me selle ühtse digitaalse turu Euroopa Liidus loome. Kuid tuleks kindlasti läheneda ka teiselt poolt, sellelegi viitasin ma oma vastustes. Me peaksime tegema tihedamat regionaalset koostööd Läänemere maadega. Tulen jälle digitaalse maailma valdkonda. Jah, me oleme Soome initsiatiivil kahe riigi vahel juba juurutamas ühtset andmevahetuskihti, sellist, nagu Eestis on X-tee. Mitmesugustes valdkondades tegutsevad paljud inimesed selleks, et Läänemere strateegiat ellu rakendada.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Eesti edulugusid on toodud Euroopas eeskujuks. Kuid viimasel ajal on palju räägitud sellest, et Eesti riik on sattunud justkui mingisse stagnatsioonirõngasse. Hoolimata nendest edulugudest – tasakaalus riigieelarve, riigi väike võlakoormus jt – on Riigikontroll andnud Eesti riigile üsna hävitava hinnangu. Ta on oma ülevaates teinud ettepaneku, et Eesti peaks kindlasti midagi suurt ette võtma, et sellest rõngast välja saada. Millised võiksid olla kolm olulist reformi, et Eesti saaks uuesti edulainele, oleks eeskujuks Euroopa Liidus ja ka oma rahvas oleks rahul?

Aitäh! Mina selle lähtekohaga sugugi ei nõustu. Te viitasite, et me oleme Riigikontrolli arvamuse järgi kuskil mudas ja peaksime justkui sealt välja rabelema. See määratlus ei ole kohane. Eesti ei ole kindlasti rahul oma 1%-lise majanduskasvuga, kuid kui te vaatate, mis toimub ülejäänud Euroopas, siis see 1%-line majanduskasv on selgelt Euroopa Liidu kõige kiiremate majanduskasvude hulgas. Seetõttu ei peaks me endale sugereerima, et me oleme mingisugused hädapätakad ja saamatud, vajume järjest allapoole ja mitte millegagi hakkama ei saa. Siin oli juttu noorte tööpuudusest. Ka tööpuudusest võib rääkida. Jah, Eestis on tööpuudus märgatavalt väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt.
Ma ei ole seda Riigikontrolli materjali läbi lugenud, ma olen sellega kursis ainult niipalju, kui ma olen on-line-meediat jälginud. Ma ei ole jõudnud isegi tänaseid lehti läbi lugeda, niipalju, kui ma on-line-versioone olen vaadanud, niipalju tean ma seda asja kommenteerida. Mul on kuidagi kurbus hinges. Meil on uus riigikontrolör, aga jutt on nagu endine. See jutt, vähemalt see, mida meedias on võimendatud, on kahjuks vale. Kahju. Ma ei saa anda üldist hinnangut, aga see, mis on ajalehepealkirjadesse jõudnud, ei vasta kahjuks tõele. Näiteks on öeldud, et meie pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik. Mis avastus see siis nüüd on? Ma ei tea, mis meelevald see on, millega riigikontrolör või kes iganes Riigikontrollist, härra Olgo ilmselt, võtab ja seob meie sotsiaalmaksu ja pensionid. Jah, meil on osa sotsiaalmaksust ette nähtud pensionide maksmiseks. Kuid ma usun, et kõik Riigikogu liikmed teavad, viimne kui üks 101-st teab suurepäraselt, et pensionide vastavalt indeksile väljamaksmiseks tuleb leida lisa riigieelarve muudest tuludest. Nii on see ikka olnud ja nii on see ka tulevikus. Sellessamas Riigikontrolli paksus materjalis on ka üks selline ettepanek: selleks et jätkusuutlikkust tagada, tuleks pensione vähendada 200 euroni või suurendada sotsiaalmaksu 10%. No aitäh! Kumbki ettepanek ei sobi mulle ja ma usun, et teile ka mitte. Ma ei saa sellest sotsiaalmaksu ja pensionide vahele vägisi võrdusmärgi panemise kihust aru. Miks seda tehakse, kui kõigile on teada, et me oleme alati leidnud eelarve muudest tuludest vahendeid, selleks et pensione välja maksta? Kui meil olid head aastad, buumiaastad, siis me lõime spetsiaalse pensionifondi, millel ei olnud ju mitte mingisugust õiguslikku sisu, selleks et halvematel aegadel pensione ettenähtud ulatuses välja maksta. Me teeme seda ja ma ei näe siin mitte mingit traagikat. Nüüd tuleb riigikontrolör ja ütleb – õigemini, seda ei öelnud riigikontrolör, vaid seda väideti selles materjalis –, et me oleme otsuseid vältinud ega ole neid langetanud, et ainult aastani 2026 on teada, kui vanalt pensionile jäädakse ja missugune on pensioniiga. Sõbrad, millal me selle otsuse langetasime? See oli ju alles hiljuti, 2009. aastal. Kas me võiksime praegu langetada otsuse ka selle kohta, missugune on pensioniiga 2035. aastal? Mitu eksperti on pakkunud, et selleks ajaks peaks see olema 67 aastat. Muidugi võiksime seda teha. Aga kui palju me selles otsuses lähtuksime oma vaistust ja usust ning kui palju kindlatest prognoosidest, see küsimus jääb vastuseta. Ma väidan, et ega meil praegu ikka väga täpselt ei ole võimalik ette näha, missugune on inimeste oodatav eluiga aastal 2035, kui suur on siis tööhõive ja missugune on inimeste tegelik tööturult väljumise iga. Minu meelest ei ole meil kuhugi nii hullupööra kiiret, et juba praegu tuleks fikseerida see vanus, mille saabudes võiks inimene 2035. aastal pensionile jääda. No ja see 200 euro jutt ning jutt, et 10% tuleks sotsiaalmaksule juurde panna – see ei lähe kohe üldse mitte.
Või võtame muud pealkirjad, mis sellega seoses tekkisid. Aga see teema tuleb teil ju kolmapäeval päevakorda, see ei ole tänase päevakorra küsimus! Väidetakse, et Eesti SKT elaniku kohta ei ole veel saavutanud kriisieelset taset. No on küll, no on küll. Mina tuginen seda väites Eurostati andmetele. Aastal 2007 oli Eesti SKT elaniku kohta Euroopa Liidu keskmisest 69,7% ja aastal 2012 oli see 70,3%. 70,3 on suurem, mitte küll oluliselt, aga siiski ilmselgelt suurem kui 69,7. Väidetakse veel, et isegi Leedu on meist ostujõult mööda läinud. Lugege seda ülevaadet, ilmselt on seal kirjas täpselt seesama asi, mis on-line-meedia väljaannete pealkirjades, et nad läksid meist möödunud aastal mööda. Mina vaatan Eurostati andmeid. Eestis, nagu mäletate, on SKT per capita 70,3% Euroopa Liidu keskmisest, Leedus 69,9%. 69,9 on ilmselgelt väiksem kui 70,3. Tuleb teha järeldus, et Leedu ei läinud meist mööda, ei läinud kohe kuidagi mööda, aga lehepealkirjad on juba sündinud. Ma usun, et see materjal on kindlasti tulevikku vaatav, nii nagu riigikontrolör seda kavandas, aga need esimesed ilmunud ajalehepealkirjad põhinevad paraku valel informatsioonil. Ma räägin ainult ajalehepealkirjadest, mis on tulenenud Riigikontrollis töötavate inimeste intervjuudest. Kahju, et see materjal on juba avaldamise hetkel osaliselt vananenud. Kõigile oli teada, et Eurostat korrigeerib Eesti SKT mahtu tagasiulatuvalt küllalt pika perioodi jooksul, riigisiseselt tehti need korrektiivid juba ammu-ammu ära. 30. oktoobril Eurostat seda tegigi, aga eile ilmusid ajalehtedes pealkirjad, mis Eurostati 30. oktoobri andmetega ei arvesta. Kahju. Kahju, et vananenud andmetest tehakse kaugele ulatuvaid poliitilisi järeldusi.
Aga ma luban, et nii nagu varasemad Riigikontrolli materjalid loen ma ka selle ülevaate väga korralikult läbi. Ma olen veendunud, et küllap me leiame sealt palju sellist, mis aitab Eesti riigi valitsemist paremaks muuta.

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof!

Aitäh! Riigikontrolör on öelnud ka seda, et riik on edukas, aga heaolu ei jõua kahjuks rahvani. Kui rääkida sellest, kas pensionisüsteem on jätkusuutlik või mitte, siis tuleb meeles pidada, et meie maksumaksjate arv ju väheneb. Eesti tööpuudus on Euroopa Liidu keskmisest väiksem sellepärast, et meie inimesed leiavad tööd Soomes, Norras ja mujal. Aga nüüd noortegarantiist. Te ütlesite, et see on Eestis rakendunud samamoodi nagu Soomes. Mida teeb Eesti riik selleks, et põhikoolist väljalangenud õpilased üles leida ja nad koolisüsteemi tagasi saada või võimaldada neil elukutse omandada?

Vabandust! Enne kui peaminister hakkab vastama, tuletan meelde, et me arutame praegu Euroopa Liidu poliitikat. Palun, peaminister!

Ma saan korrata ainult seda, mida ma juba varem ütlesin. Me saime Soome heast noortegarantii kogemusest teada märksa varem, kui sellest kogemusest sai Euroopa Liidu poliitika. Meie Sotsiaalministeerium töötab praegu aktiivselt välja Eesti oma noortegarantii mudelit. Ma usun, et see mudel tuleb niisama hea nagu Soomes ja kui seda mudelit ükskord Eestis rakendama hakatakse, siis on ka tulemused niisama head. Asi on töös.

Aitäh! Palun, Ene Ergma!

Suur tänu! Lugupeetud peaminister, suur tänu ettekande eest! Te olete teadaolevalt üks kõige pikemat aega ametis olnud peaminister Euroopa Liidus ja seetõttu võite kindlasti hinnata, mis on olnud selle aja jooksul kõige suurem õnnestumine ja kõige suurem läbikukkumine Euroopa Liidu poliitikas.

Õnnestumist on suhteliselt kerge nimetada. Sellele vastati juba siis, kui möödunud aastal määrati Nobeli rahuauhind. Euroopa Liidu kõige suurem õnnestumine on olnud rahu tagamine Euroopas. Ma olen veendunud, et ka Eesti inimestele oli siis, kui nad referendumil oma otsuse langetasid, kõige olulisem just rahu tagamise aspekt. Eesti inimesed teavad, et Euroopa Liit ei ole NATO, see ei ole kaitseorganisatsioon, aga teatakse ka seda, et kui Euroopa Liit loodi, siis oli rahu tagamine peamine eesmärk. Meie inimesed mäletavad viimase sõja tagajärgi. Viimased Vene sõjaväeosad lahkusid Eestist alles 1994. aastal. Ma olen päris kindel, et enamik nendest inimestest, kes otsustasid toetada Eesti liitumist Euroopa Liiduga, lähtusid just rahu tagamise kaalutlusest.
Läbikukkumist, vähemalt ühte ja ainsat, on muidugi raskem esile tuua. Kindlasti juhtis see kriis tähelepanu tegemata jäänule või valesti tehtule. Euroopa Liidus on väga head liikmesriikide eelarvedistsipliini reeglid, kuid paraku näitas kriis, et reeglid reegliteks, ega neist paljudel puhkudel kinni ei peetud. Stabiilsuse ja kasvu pakt on väga hea ja õige asi, aga tuleb kurbusega meenutada, et oli aeg, kui Euroopa Liidus oli ainult kaks liikmesriiki, kelle suhtes polnud algatatud ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlust. Need kaks riiki olid Rootsi ja Eesti. Minu arvates on läbikukkumine see, et me oleme suutnud küll head ja õiged reeglid kehtestada, kuid ei ole suutnud neid järgida. Aga ma veel kord viitan oma Soome kolleegile, kes on öelnud, et Euroopa Liidu tasemel on tehtud väga palju otsuseid ning kui kõiki neid täidetaks, siis võiks kolme aasta pärast kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide reiting olla tasemel AAA.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te rääkisite oma ettekandes paljudest olulistest asjadest, mis on seotud ühisturu parema toimimisega, aga vähe oli kuulda seda, kuidas te valitsusjuhina olete suhestunud nende debattidega, mida peetakse Euroopas tulevikuvisiooni üle. Rääkige, palun, natuke ka valitsuse arusaamast, missugused peaksid tulevikus olema Euroopa Liidu piirid. Kuidas võiks teie arvates Euroopa Liitu paremini juhtida, selleks et tagada rahu, millest te rääkisite, ja kindlasti Euroopa kodanike heaolu, aga ületada ka praegune küllaltki tugev demokraatia defitsiit, mida me Euroopa tasemel näeme ja mida viimane kriis pigem suurendas kui vähendas?

Aitäh! Selle demokraatia defitsiidi suurenemise väitega ma päri olla ei taha. Ma väidan, et tänu Lissaboni lepingule on kaasatust ja demokraatiat Euroopa Liidu tasandil märksa enam kui enne selle lepingu allakirjutamist. Eesti Euroopa Liidu poliitika on kinnitatud siin Riigikogus ja sellest on valitsus lähtunud. Seda poliitikat rakendatakse aastatel 2011–2015. Valitsus lähtub kõrvalekaldumatult just nimelt Riigikogus kinnitatud Eesti Euroopa Liidu poliitika põhisuundadest. Oma kõne lõpulauses tõin ma välja, missugune peaks Euroopa Liit minu meelest olema. Meie huvides on tugev Euroopa Liit ja selle poole me püüdleme. Me oleme langetanud väga palju otsuseid, mis aitavad Euroopa Liitu tugevamaks ja ühtsemaks muuta, ja kui me suudame kõik need otsused ellu rakendada, siis ma olen kindel, et Euroopa Liit ka tugevamaks muutub.
Euroopa Liidu piiride kohta võeti otsus vastu suhteliselt ammustel aegadel, mina ei pea seda uuesti tegema. Kõikidel Euroopa riikidel on õigus, kui nad täidavad ettenähtud kriteeriumid, Euroopa Liiduga liituda. Millal üks või teine riik selleni võiks jõuda, seda on minul hulga raskem öelda kui nendel riikidel, kes Euroopa Liidu poole püüdlevad. Eestil õnnestus suhteliselt lühikese ajaga – ehkki meie arvates oli see aeg pikk – täita kõik kriteeriumid ja varsti oleme juba kümme aastat olnud Euroopa Liidu liige. Samas teame, et on riike, kes püüdlevad Euroopa Liidu liikmeks saamise poole ja kellega läbirääkimisi alustati juba ammu enne seda, kui meiega läbi rääkima hakati, kuid millal positiivse lõpptulemuseni jõutakse, seda ei oska praegu mitte keegi prognoosida. Ma ei püüa olla väga originaalne, kui ma kinnitan, et see on eelkõige tingimuste täitmise küsimus. Kui riigid, kes tahavad liituda Euroopa Liiduga, teevad läbi reformimise staadiumi ja täidavad kõik liitumistingimused, siis on nad Euroopa Liitu teretulnud.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Tulen tagasi pensionitaseme juurde. 2013. aastal on vaja pensionideks maksta 1,67 miljardit eurot, st 22% eelarvest. Aastatel 2014–2017 on pensionideks vaja 6,5 miljardit eurot. Teadlased räägivad, et 2017. aastal on vaja eelarveaugu katteks 474 miljonit eurot. Kuidas te näete võimalust tõsta järgmistel aastatel pensione ja kust need vahendid tulevad?

Aitäh! Vahendid tulevad maksutuludest ja pensionid tõusevad vastavalt indeksile. Senikaua, kuni see valitsus ametis on, senikaua see nii on. Minul ei ole küll selles suhtes mitte mingisugust pessimismi. Mul on realistlik vaade Eestis pensionide maksmise võimalustele. See vaade kinnitab üheselt, et pensionid makstakse lubatud ulatuses välja ka tulevikus. See ei ole minu meelest küll Euroopa Liiduga seotud teema. Aga olgu veel kord üle korratud, et need väited, mida eelarve üleandmisel mõni opositsioonipoliitik lendu lasi, et valitsusel pole pensionidega üldse mingit pistmist, et pensionid tulevad indeksist, on saanud nüüd teatud resonantsi ka Riigikontrollilt. Ega nad ikka päris indeksist ei tule. Kui meil oleks võimalik leida kusagilt indeks, mis meile raha annab, siis paneks juba kümme või sada korda suurema indeksi, selleks et raha oleks ikka hästi palju, nii et paneks Luksemburgist mööda kohe. Aga paraku ei tule raha indeksist, raha tuleb meil siinsamas maa peal teenida. Nüüd tsiteerin ma Margaret Thatcherit, kes on öelnud, et raha ei kuku kusagilt taevast sülle, see raha, mida valitsus saab laiali jagada, tuleb kokku koguda maksumaksjatelt. Nii lihtne see elu ongi. Eelarve ei koosne ainult sotsiaalmaksu pensioniosast, eelarvel on väga palju ka muid tuluallikaid. Me oleme pikki aastaid neid muid tuluallikaid kasutanud selleks, et kõikidele pensionäridele lubatud pension lubatud ulatuses välja maksta. Selles mitte mingisuguseid järeleandmisi ei tule.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Nagu me teame, on Euroopa Liidu riikides erinev maksupoliitika. Kas te võite öelda, ega Euroopa Liit ei liigu selles suunas, et maksupoliitika ühtlustataks?

See ei ole ei/jah-küsimus, nii ei saa vastata, et liigub või ei liigu. Otsesed maksud on liikmesriikide ainupädevuses ja siin mingit ühtlustamist ette näha ei ole. Samas oleme mingites küsimustes ka ise huvitatud sellest, et oleksid olemas mingisugused ühtsemad arusaamad. Näiteks võiks nüüd juba 29. maksusüsteemi loomine lisaks 28 liikmesriigi maksusüsteemile olla mõistlik väljapääs nendele suurettevõtetele, kes tegutsevad väga paljudes Euroopa Liidu riikides. Otsesed maksud on liikmesriikide ainupädevuses, kaudsete maksude puhul on Euroopa Liidul suurem pädevus. Näiteks, käibemaksumäära puhul liikmesriik suvaliselt erandeid teha ei saa, kõik erandid peavad olema kooskõlas Euroopa Liidu regulatsioonidega ja ka piirid on kindlaks määratud, Euroopa Liidu tasandil on olemas käibemaksu ülempiir. Võime öelda, et mingis osas on Euroopa Liidus maksud harmoneeritud. Aga see ei ole ei/jah-küsimus, mustvalge küsimus. Kui te soovisite teada, kas ükskord on kõigil ühesugused maksud, siis ei, seda ma küll ei usu.

Rohkem küsimusi ei ole. Väga suur tänu, peaminister! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Arto Aasa!

Austatud juhataja! Härra peaminister! Lugupeetud külalised! Head kolleegid! 2003. aasta 14. septembril ütles Eesti rahvas oma kindla jah-sõna ühinemisele Euroopa Liiduga. Napp kümme aastat hiljem võib üsna rahuliku südamega väita, et oleme ennast Euroopa Liidu tuumikus väärikalt sisse seadnud. Oleme üks kõige integreeritum liikmesriik, meid tuntakse ja hinnatakse. Meie innovaatiline, paindlik ja hästi toimiv riik on paljudele eeskujuks. Sestap leian, et peaksime nii nüüd kui ka tulevikus rohkem keskenduma sellele, milline on Euroopa Liidu roll maailmas, ja vähem muretsema selle üle, kas meid Brüsselis ikka teatakse. Teatakse küll.
Möödunud perioodi ühe kõige olulisema suundumusena tuleb esile tuua Euroopa Liidu kaubandusläbirääkimisi maailmamajanduse suurriikidega: Ameerika Ühendriigid, Kanada, Jaapan. Ka Hiinaga on algamas läbirääkimised, et luua võrdsed võimalused nii investeeringute turule pääsemiseks kui ka nende kaitseks. Mõistagi on kõige suurema majandusliku ja märgilise tähendusega taaskäivitunud kahepoolsed vabakaubanduskõnelused Ameerika Ühendriikidega. Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid on kaks kõige olulisemat maailmamajanduse turgu. Neis toodetakse kokku ligi pool kogu maailma SKT-st ja kahepoolne kaubavahetus moodustab kolmandiku maailmakaubandusest. On selge, et Atlandi-ülene vabakaubandus looks maailma võimsaima majandusruumi. Mõjuka USA akadeemiku ja arvamusliidri Zbigniew Brzezinski sõnul võib Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide kaubanduslepe peatada lääne allakäigu, taaselustada transatlantilised suhted ja tasakaalustada Hiina mõjuvõimu. Ta on kinnitanud, et see loob läänes uut elujõudu, suuremat turvalisust ja rohkem ühtekuuluvust. Vabakaubanduslepet üritati sõlmida juba 1990. aastatel ja viimati 2006. aastal. Paraku läbirääkimised ebaõnnestusid. Tänavu 13. veebruaril taaskäivitatud kõnelused soovitakse lõpetada kahe aasta jooksul.
Euroopa Liidul on ühine kaubanduspoliitika, mis tähendab, et rahvusvahelisel tasandil esinetakse ühtlustatud seisukohtadega, mida esitab Euroopa Komisjon. On suur vahe, kas Pekingis või Washingtonis istub läbirääkimiste laua taga 1,3 miljonit või 500 miljonit elanikku esindav delegatsioon.
Eesti huvides on tugev ja ühtne Euroopa, kes oleks rahvusvahelisel areenil konkurentsivõimeline. Kaubanduse liberaliseerimises peituvad võimalused uute ideede, tehnoloogiate ja teenuste levikuks, mis omakorda soodustavad majanduskasvu, annavad võimalusi teha uusi investeeringuid ning luua töökohti.
Majandusest ja globaalsetest trendidest rääkides ei saa mööda minna energeetikast. Uued tehnoloogiad ja ebakonventsionaalsete energiaallikate kasutuselevõtt on hakanud kiirelt rahvusvahelist energiaturgu muutma. Sellega koos toimuvad varem või hiljem ka teised geopoliitilised nihked. Ameerika Ühendriikides toimuvat on nimetatud lausa uueks tööstusrevolutsiooniks: energiakandjate importijast on saanud energiat eksportiv riik. Kas Euroopa Liit on sellisteks muutusteks valmis? Kas me oleme piisavalt ühtsed, kiired ja tugevad, et selliste otsuste langetamisel kaasa rääkida?
Energiajulgeoleku ja varustuskindluse suurendamiseks on oluline tuua turule võimalikult kiiresti uusi tarneallikaid ja avada gaasiturg konkurentsile, aga ka luua turge liitvaid elektriühendusi ja -võimsusi. Toomas Hendrik Ilves ütles 28. mail Leedu parlamendis tabavalt: "Ei ole ju kestlik ja kogu piirkonnale turvaline, kui keegi meist peaks mõnel kuul ostma sisse ligi 90% elektrist, millest omakorda ligi pool tuleks Euroopa Liidu väliselt monopolilt." Paraku näeme Euroopa energiapoliitikas endiselt suurt killustatust ja olukorda, kus protektsionistlikud ja päevapoliitilised otsused prevaleerivad pikaajalise strateegia ja regionaalse koostöö vajaduse ees. Võitjatena väljuvad sellisest situatsioonist paraku Euroopa Liidu välised regioonid ja ettevõtted.
Head sõbrad! Tuntud kõnekäänd ütleb, et veerev kivi ei sammaldu. Raskustest hoolimata ei peatu õnneks ka Euroopa integratsioon. Sel aastal sai Euroopa Liit uue, 28. liikmesriigi. Siinkohal meie siirad õnnesoovid Horvaatia rahvale! Läti pingutusi kroonib liitumine eurotsooniga 1. jaanuaril 2014.
Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon tegi sel kevadel visiidi Serbiasse ja Makedooniasse, et paremini tundma õppida Lääne-Balkani regiooni eripärasid ning innustada neid riike jätkama vajalike reformide teed. On võimatu üle hinnata Euroopa Liiduga ühinemise protsessi positiivset mõju selle regiooni rahumeelses arengus. Ärgem unustagem, et Euroopa Liidul on alati olnud ka rahu ja julgeoleku tagamise missioon, mille edukust tunnustati läinud aastal Euroopa Liidule antud Nobeli rahuauhinnaga.
Novembri lõpus toimub Vilniuses idapartnerluse tippkohtumine, mis on vaieldamatult selle sügise geopoliitiline tippsündmus. Ootame tippkohtumiselt ambitsioonikat tulemust, mis tähistaks uue perioodi algust Euroopa Liidu ja idapartnerite suhetes. Lepingute sõlmimine Ukraina, Gruusia ja Moldovaga pole pelgalt juriidiline formaalsus, selle taga on nende riikide strateegiline valik, millisesse kultuuri-, majandus- ja väärtusruumi soovitakse kuuluda.
Euroopa Parlamendi endine president Pat Cox, kes praegu tegeleb aktiivselt Euroopa Liidu ja Ukraina suhetega, tõi eelmisel nädalal Vilniuses mõne mõtlemapaneva näite. Kui veel 1990. aastate keskel olid Poola ja Ukraina majandusnäitajad peaaegu võrdsed, siis nüüd ületab Poola SKT Ukraina oma enam kui kaks ja pool korda. Samasugused arengulõhed ilmnevad imikute suremuses ja keskmises elueas. Ainult pime ei märka Euroopa Liidu positiivset mõju ühiskonna arengule ja inimeste praktilisele toimetulekule. Seega ei otsustata Vilniuse tippkohtumisel Ukraina poliitilise eliidi küsimust, vaid ennekõike on kaalukausil 45 miljoni tavalise ukrainlase tulevik.
Pöördugem nüüd aga Euroopa Liidu sisemiste protsesside juurde. Poliitikate juhtimise kõige olulisem vahend on kahtlemata eelarve – eurobürokraatlikus keeles MFF. Loodetavasti suudab Euroopa Parlament veebruaris toimunud ülemkogul saavutatus veel selle aastanumbri sees lõplikule kokkuleppele jõuda. Ohus pole ainult europarlamendi maine, vaid miljardid eurod külmutatud investeeringuid.
Eesti saavutas Euroopa Liidu järgmise eelarveraamistiku läbirääkimistel hea tulemuse. Rahas väljendatult on see seitsmeks aastaks 5,89 miljardit eurot. Kuigi Euroopa Liidu eelarves toimuvad muutused on meie arvates tihti liiga aeglased, võib teatud suundumuste üle ometi head meelt tunda. Võrreldes kehtiva eelarvega suureneb teadus- ja arendustegevuse rahastamine ning tekib eraldi rahastus üleeuroopaliste ühenduste loomiseks. Eestile tähendab see Rail Balticut ning võimalikku veeldatud maagaasi terminali koos Eesti-Soome gaasitoruga Balticconnector. Euroopa Liidu põllumajandussubsiidiumide osakaal uues eelarves väheneb, samal ajal liikmesriikide põllumeestele makstavad toetused ja konkurentsitingimused ühtlustuvad. Seda kõike polegi nii vähe.
Tänu korras rahandusele on Eestil võimalik kasutada Euroopa Liidu vahendeid siinse elu- ja ärikeskkonna atraktiivsemaks muutmiseks ning struktuursete reformide jätkamiseks. Õppides möödunud perioodi kogemustest, on valitsus koos Riigikoguga kinnitanud järgmise perioodi üleriigilised prioriteedid: kvaliteetne haridus, suur tööhõive, konkurentsivõimeline majandus, puhas looduskeskkond ja korralikud transpordivõimalused.
Avalikkuses on liikvel hirmutav legend, et järgmisel Euroopa Liidu eelarveperioodil, mis algab 2020. aastast, tabab Eestit katastroof. Vaese ja saamatu Eesti eurorahakraanid keeratakse kinni, järgneb allakäik ja ahastus. Tegelikult on meie ees kaks võimalikku stsenaariumi. Esimese järgi on Eesti 2020. aastal nii jõukas, et ei vajagi enam senises mahus Euroopa Liidu abiraha. Teise, väiksemat jõukust prognoosiva stsenaariumi järgi saame euroraha endiselt edasi. Paanikaks pole põhjust. Kindlasti pole meie eesmärk jäädagi Euroopa Liidus netosaajaks riigiks. Küll aga peame olema ettenägelikud ja investeerima Euroopa Liidu vahendeid jätkusuutlikult. Peame hoiduma uute püsikulude ja ajutiste hüvede tekitamisest.
Head kuulajad! Euroopa Liidu rahandus ja pangandus teeb praegu läbi olulisi reforme. Alates kriisi puhkemisest on euroala majanduslikus korralduses tehtud põhjalik uuenduskuur, mille eesmärk on tagada, et finantsinstitutsioonid, valitsused ja erasektor liiga optimistlike oletuste tõttu laenukoormust ülearu suureks ei aja. Ühiste eesmärkide saavutamise aluseks on kindlus, et kokkuleppeid tõesti täidetakse. Hättasattunute abistamiseks ja euroala stabiilsuse tagamiseks on loodud rangelt tingimuslikud kriisiabimehhanismid. Suurel määral on tugevdatud kokkulepitud reeglite täitmise järelevalvet, pidades muu hulgas silmas struktuurse eelarvedefitsiidi piiri, eelarve tasakaalu nõude raiumist seadustesse ja ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlusi. Selleks et võimalikult varakult probleemidele jälile saada ja vastumeetmeid võtta, on tõhustatud euroala eelarvepoliitika koordineerimist. Sel aastal esitati esmakordselt Euroopa Komisjonile hindamiseks ka Eesti riigieelarve eelnõu.
Euroopa Liidu asjade komisjon on toetanud Euroopa Liidu pangandusliidu loomist, mida on nimetatud ka Euroopa Liidu viimase kümne aasta suurimaks finantssektori reformiks. Esimese sammuna käivitub 2014. aasta teises pooles Euroopa Keskpanga ühtne järelevalve kõikide euroala pankade üle. Oleme toetanud kriisilahendusmehhanismi loomist, et lahendada pankade maksejõuetusega seotud probleeme. Ühtse kriisilahendusmehhanismiga tagatakse finantssüsteemi suurem stabiilsus ja hoiustajate kaitse. Selle tulemusel peaks edaspidi olema välistatud maksumaksjate raha kasutamine pangaprobleemide lahendamiseks. Plaan on luua ühtne Euroopa Liidu kriisilahendusfond, kuhu pangad hakkavad tegema sissemakseid.
Üks Euroopa Liidu rajajaid Robert Schuman on öelnud: "Euroopat ei looda üleöö ega ühe hooga. Euroopa sünnib konkreetsete tegude kaudu, mis kõigepealt loovad reaalse ühtekuuluvuse." Just selliseid ühtekuuluvust tugevdavaid institutsioone on Euroopas pärast kriisi tekkimist loodud. See teeb meid tugevamaks.
Korras riigirahanduse kõrval on Eestil maailmas teine tugev kaubamärk – infotehnoloogia. Seetõttu on loomulik, et digitaalse ühisturu eestkõnelejatena on Eesti esindajatel Euroopas väga silmapaistev roll. Praegu puudub Euroopa Liidus toimiv digitaalne ühisturg. Paljude e-teenuste ja tehnoloogiliste arengute vallas on Euroopa Liit maailma parimast praktikast palju maha jäänud, rääkimata sisemisest killustatusest. Seetõttu aetakse Euroopas asju liiga bürokraatlikult, paberit ja inimeste aega raiskaval ning keskkonda saastaval moel. Digitaalse ühisturu huvides on esmajärjekorras vaja luua võimalus isikuid elektrooniliselt tuvastada, kehtestada turvalisuse standardid ja rajada piiriülesed andmevahetusplatvormid. Edasiminekut Euroopas takistab eelkõige suutmatus murda avalikkuse hoiakuid. Samas peitub digitaalteenustes väga suur majanduslik potentsiaal. Eestil on ette näidata edulugusid, mida saab kopeerida kogu Euroopas.
Milline on Eesti parlamendi roll Euroopa asjade mõjutamisel? Kümne aasta jooksul on Eesti eri institutsioonide rollid ja pädevused suuresti paika loksunud. Võin uhkusega kinnitada, et Eesti parlamendi roll Euroopa Liidu poliitikate kujundamisel on suurem kui enamiku teiste riikide parlamentide oma. On mõeldamatu, et valitsusliikmed või ametnikud esitaksid Brüsselis seisukohti, milleks pole enne Riigikogu täiskogult või Euroopa Liidu asjade komisjonilt mandaati saadud. Ka parlamendi enda roll ja pädevus on täiustunud, viimase näitena võib tuua esmakordselt parlamendis toimunud subsidiaarsuskontrolli. Eesti seisukohtade kujundamisel on olnud senisest enam maailmavaatelist debatti, mis räägib otsuste riigisisesest mõjust.
Juba seitsme kuu pärast toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, Eestile kolmandat, üldjärjekorras aga juba kaheksandat korda euroliidu ajaloos alates 1979. aastast. Me kõik oleme kuulnud paljusid inimesi ütlemas, et neid ei huvita Eesti poliitika ja valimised, sest see ei puuduta neid. Me mõistame, kui rumal on selline väide, sest ka kõige apoliitilisem persoon maailmas ei suuda end poliitiliste otsuste mõjusfäärist n-ö välja logida. Paraku kohtab sellist suhtumist ka poliitikute hulgas, kui jutuks tulevad Euroopa teemad ja otsused, mis langetatakse Brüsselis või Strasbourgis. Ei, sõbrad, Euroopa Liidu teemad ei ole välispoliitika. Sündmused Brüsselis mõjutavad Eesti inimesi niisama otseselt kui otsused, mis on langetatud siinsamas saalis. Ma loodan väga, et saame europarlamendi valimiste ajal arutleda Euroopa teemadel, mitte ei hakka kähmlema riigisiseseid ambitsioone silmas pidades. Kampaania sisu peab domineerima formaadi üle, mitte vastupidi.
Paljudes Euroopa riikides on valimisi võitmas populistlikud ja Euroopa-vastased jõud, valimistest on kujunemas protestiaktsioon. Eestil on selleski vallas võimalus positiivselt eristuda, sest ühena vähestest Euroopa Liidu riikidest pole Eestis inimeste usaldus Euroopa Liidu ja tema institutsioonide vastu vähenenud.
Üleeuroopalise mõõtmega teemasid, mida arutada, on palju. Milline peaks olema uus Euroopa Liidu eelarve struktuur? Kas Euroopa Liit vajab uut aluslepingut? Kui kaugele oleme valmis minema föderaliseerumisega? Milline peaks olema Euroopa Liidu iseseisev kaitsevõime? Kuidas teha Euroopast maailma kõige ettevõtjasõbralikum maailmajagu? Sisulist arutelu väärib ka see, milliseks kujunevad Eesti eesistumise prioriteedid 2018. aastal.
Lõpetuseks. Head kolleegid, kas teie oskate oma valijatele – onu Unole või naaber Nadjale – selgitada, mida tähendavad järgmised lühendid, akronüümid, mis kaasnevad igapäevase asjaajamisega Euroopa Liidus: kakspakk, kuuspakk, ESM, EMU, SSM, SRM, ÜKP, TEN-T, TEN-E, SES II+, COSAC, FAC? Vaevalt küll. Ometi domineerib selline eurobürokraatlik kõnepruuk enamikus Euroopa Liidu dokumentides ja sõnumites. See on võõristav! Kas te teadsite, et Euroopa Liidus kehtib 34 000 õigusakti? Kas te teadsite, et igal aastal lisandub neile veel ca 1000 õigusakti? See on hirmutav! Euroopa Liit ei tohi muutuda pelgalt bürokraatide, juristide ja tõlkide mängutoaks, seal peab ruumi olema ka tavalisele kodanikule. Euroopa Liidu suurmees Jean Monnet on öelnud: "Me ühendame inimesi, mitte riike." Mina lisaksin, et lihtsuses peitub võlu. Väga raske on leida toetust ideele või algatusele, millest inimesed aru ei saa. Ühel hetkel võib Euroopa Liidu toimimine muutuda inimestele liiga kaugeks ja keeruliseks. See omakorda loob pinnase populistlikele ja äärmuslikele sõnumitele. See on tõsine risk.
Seega, olgem nõudlikud ja tähelepanelikud Euroopa Liidu uute seadusandlike algatuste, uute regulatsioonide ja värdsõnade tekkimisel! Ma lõpetan Sir Winston Churchilli sõnadega: "Kõik suured asjad on lihtsad ja paljusid neist saab väljendada ühe sõnaga: vabadus, õiglus, au, kohustus, halastus, lootus." Aitäh!

Suur tänu! Meil on mõni küsimus. Palun, Marianne Mikko!

Suur tänu! Aitäh Arto Aasale põhjaliku ja intelligentse ettekande eest! Minu küsimus ei puuduta mitte niipalju teie ettekannet, vaid rohkem peaministri mõtet immigratsiooniteemadel. Kas te olete sama meelt nagu peaminister, et ka Eesti peab selle teemaga põhjalikumalt tegelema ja me peaksime migratsioonipoliitikale laiemalt vaatama? Kuidas teie sellest aru saate ja kas sellega tegelemine on teie meelest vajalik?

Aitäh! Kindlasti tuleb selle teemaga tegelda põhjalikumalt ja seda laiemalt vaadata. Praegu me Eestis tõenäoliselt ei tunneta seda probleemi, mille all kannatab eelkõige Lõuna-Euroopa ja teatud moel ka Skandinaavia. Eestisse ei ole ebaseaduslikke immigrante siiani massiliselt tulla soovinud. Ühel hetkel aga, kui meie elukeskkond paraneb ja elatustase tõuseb, see surve tuntavalt suureneb. Meie kliima, jah, ei muutu küll paremaks, aga elatustase kindlasti tõuseb. Ma arvan, et meil tasub olla juba nüüd väga tähelepanelik, sest kümne aasta jooksul võivad need probleemid kindlasti meie koduõuele või vähemalt meie piiri äärde jõuda.

Urmas Klaas, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Ma ühinen peaministri hinnanguga meie parlamendi Euroopa Liidu asjade komisjoni tööle ja ka isiklikult teie tööle. Aga teie ettekandes oli jutuks, et ees ootavad Euroopa Parlamendi valimised. Ma loodan samamoodi, et valimiskampaania kujuneb sisuliseks ja Euroopa-teemaliseks. Kuid mu küsimus on praeguste Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmete kohta. Kuidas te Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena hindate komisjoni koostööd Euroopa Parlamendi liikmetega ja kas te võtate endale voli hinnata meie esindajate tööd Euroopa Parlamendis?

Aitäh! Lõpliku hinnangu poliitikute tööle annavad valijad. Aga isikute tasandil on see koostöö täiesti normaalne. Meie vahel ei ole erilisi pingeid, me suhtleme vabalt. Kõik europarlamendi liikmed saavad alati osaleda ka Euroopa Liidu asjade komisjoni töös ja neile on meie materjalid kättesaadavad. Ma isiklikult muidugi tahaksin kuulda rohkem europarlamendi liikmete sõnavõtte ja seisukohti Euroopa teemadel. Vähemalt mõni neist on väga aktiivne sisepoliitika kommenteerimisel. Me ju teame, et mida radikaalsem või teravam seisukoht, seda rohkem meediakajastust. Aga me kuuleme küllaltki vähe nende arvamusi Euroopa tuleviku ja probleemide kohta. Eks me noore riigina kindlasti õpime. Meil on Euroopas ainult kuus esindajat. Loodetavasti oleme tulevikus veendunud, et need on meie parimad esindajad, kes suudavad neid probleeme, mida arutatakse Brüsselis ja Strasbourgis, ka Eestis inimestele selgitada. Ma arvan, et Euroopa teemat peaks meie debattides rohkem olema.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Peaminister, vastates minu küsimusele eurobürokraatia kohta, arvas, et selles ei ole midagi hirmsat ja ongi tore, kui Euroopas on ühtsed reeglid, mida rohkem neid ühtseid reegleid on, seda paremini me hakkame elama ja üksteist mõistma ja saame koostööd teha. Sina mainisid, et Euroopa Liidus on 34 000 õigusakti. See on ikka tohutu suur arv, selleks kulub palju paberit ja need õigusaktid kehtestavad väga palju reegleid. Aga mis sa arvad, kas eurobürokraatia areneb ja liigub õiges suunas?

Aitäh! Ühest vastust ei ole. Ma olen peaministriga selles kindlasti ühel meelel, et need regulatsioonid, mis aitavad tekitada reaalselt toimivat ühisturgu ja võtavad riikidevahelisi või riigisiseseid piiranguid maha, on vajalikud. Aga alati, kui tekivad uued regulatsioonid, peaks küsima, kas kuskil siis kaotatakse midagi ära või kas mõni õigusakt tühistatakse. Seda küsimust peab kindlasti küsima nii Euroopas kui ka Eestis. Ma olen näinud küll, kuidas bürokraatia iseennast tekitab, näiteks võib tuua kas või needsamad Euroopa Komisjoni ettepanekud liikmesriikidele. On valdkondi, kus volinikud või neile alluvad osakonnad ei tahakski liikmesriikidele ettepanekuid teha, aga kuna see jätab neist kehva mulje, nad justkui ei teeks tööd või ei jälgiks, mis liikmesriikides toimub, siis produtseeritakse päris palju materjale, millel sisulist tähendust võib-olla väga ei olegi. Sellist rumalat töötegemise teesklemist peaks küll vähem olema.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh väga ilusa kõne eest, mis oli täis energiat ja hoogu! Isegi mulle tundus seda kuulates, et kogu see Riigikontrolli analüüs on üks tühi-tähi selle kõne kõrval. Täpselt sellist energiat ja hoogu oleks tegelikult vaja ka valitsusse. Me oleme siin saalis ju tihti kuulnud, et teatud seisak Eesti arengus siiski on, me oleme seda kuulnud inimarengu aruande arutelul ja ka teisi olulisi ettekandeid kuulates. Kas te jagate minuga seisukohta, et Eesti vajab uut hoogu, sellist uut lähenemist, suuremat vaadet, et olla uuesti edukas Euroopa tasandil ja teenida paremini oma rahvast, et Eesti riigi areng oleks niisama hoogne nagu teie tänane kõne?

Tänan komplimendi eest! Ma olen loomulikult seda meelt, et mida rohkem uusi ideid on ja mida rohkem inimesi Eesti asja ajab, seda parem. Aga võib-olla me oleme jõudnud oma riigi arengus teatud tasemele, kus muudatusi on keerulisem teha. See on ka mõnevõrra loogiline, sest olukord ei ole enam see mis 1990-ndatel. Olgem ausad, ka siin saalis on ebapopulaarseid otsuseid mõnikord väga raske teha, sest opositsioon teeb oma tööd. Nii et kutsun opositsiooni üles nende struktuursete reformide toetamisel koalitsioonile appi tulema.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh tõesti väga hea ettekande eest! Peaminister viitas sellele, et subsidiaarsusküsimusi võiks kiiruse huvides lahendada Euroopa Liidu asjade komisjonis. Milline on teie arusaam, kuidas subsidiaarsusküsimusi võiks lahendada?

Aitäh! Ühest küljest oli see, mis me siin pool aastat tagasi läbi tegime, Eestile esmakordne kogemus. Ma olen nõus peaministriga, et kaheksast nädalast ei pruugi alati piisata, sest õiguslik analüüs, eriti riigiõiguslik analüüs, kas see või teine küsimus kuulub Euroopa Liidu tasandil reguleerimisele või mitte, võib võtta kauem aega. Ma arvan, et me võiksime mõnda aega veel vaadata, kuidas praegune süsteem toimib. See on ju nii uus, äkki need rollid ja pädevused loksuvad paika. Loomulikult, Euroopa Liidu asjade komisjon on valmis võtma endale suuremat vastutust, kui Riigikogu tahab seda anda. Paljudes riikides, isegi enamikus riikides on subsidiaarsuskontroll Euroopa Liidu asjade komisjoni ülesanne ja, mis seal salata, nad teevad seda ka palju tihedamini kui meie. Meie protseduur – erialakomisjon, siis ELAK ja siis täiskogu – on päris kohmakas ja võtab aega. Loomulikult, Eesti riik ei ole valmis ja parlamendis saab neid protseduure üle vaadata. Aga ma ei kiirustaks, selle koosseisu jooksul ma pigem jätkaksin praegust süsteemi ja alles siis hindaksin olukorda.

Igor Gräzin, palun!

Austatud peaminister! Hea ettekandja! Mõlemad ettekanded olid väga sisulised ja olulised. Te juhtisite tähelepanu väga tähtsatele probleemidele, aga neist jooksis natukene läbi ka see mõte, mida mõne viimase aasta jooksul on paaril või kolmel korral nimetanud Barroso. See mõte kõlab lühidalt öeldes niimoodi: Euroopa Liit sellisel kujul, nagu ta praeguses institutsionaalses süsteemis eksisteerib, on ennast ammendanud. Väga mitmel põhjusel: ta ei reageeri enam probleemidele, süsteemid ei tööta jne. Ma lihtsalt palun natuke fantaseerida. Milline võiks Euroopa Liit olla, ütleme, 10 või 15 aasta pärast institutsionaalselt, mida seal annaks veel muuta?

Aitäh! Minule loomulikult meeldiks, kui Euroopa Liidu toimimine ja institutsioonid oleksid üles ehitatud niisama lihtsalt ja oleksid niisama arusaadavad, nagu on üles ehitatud Eesti riik. Kas see on sellises ühenduses võimalik, selles suhtes olen ma natuke skeptilisem. Ma arvan, et praegu on põhiprobleem selles, et liikmesriikide soovid ja tulevikunägemused Euroopa Liidust on kardinaalselt erinevad, ei ole piisavalt konsensuslikku pinnast, et kas või homme kokku kutsuda uus tulevikukonvent ja hakata kirjutama uut Euroopa Liidu aluslepingut. Me oleme ka oma komisjoni korraldatud üritustel käinud välja mõtte, et Eesti eesistumise ajal võiks kokku leppida Euroopa Liidu uues aluslepingus (Treaty of Tallinn). Eks see natuke fantaasia ole. Aga pigem on probleem see, et on liikmesriike, kes tahaksid hästi kiirelt liikuda föderaalsema mudeli suunas, anda pädevust ära, on riike, kes on muutustest ja kriisidest nii väsinud, et ei ole nõus ühegi uue algatusega ja tahaksid pigem status quo säilitamist, ning on riike, kes on kriisi tõttu muutunud Euroopa suhtes palju skeptilisemaks. Nagu ma ütlesin, paljudes riikides saavad Euroopa vastased jõud tõenäoliselt senisest tugevama tulemuse ka Euroopa Parlamendi valimistel. Me teame, et Ühendkuningriik korraldab referendumi ilmselt aastal 2017. Ei ole teada, mis neist Euroopa Liidus üldse saab. Nii et jõujooned kisuvad väga erinevates suundades. Ma usun, et lähima kolme või nelja aasta jooksul piisavat ühisosa ei teki. Võib-olla siis, kui majandus jälle paremini toimib ning optimismi ja Euroopa-meelsust on rohkem, saab minna kardinaalsemate muudatuste teele.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Härra peaminister ei tahtnud rääkida, millega me pensionisüsteemi tekkiva augu 2017. aastal kinni paneme. Ta kasutas niisugust üldist väljendit "teised allikad". Ma saan küll aru, kus need teised allikad võivad olla. Aga ma usun, et kui me arutame seda küsimust Euroopa Liidu poliitika kontekstis, siis on pensionid üks kõvemaid pähkleid. Lugu on selline, et keskmine pension teistes euroliidu riikides ja meil on väga erinev. Mis sa arvad, kui palju läheb aega selle vahe katmiseks?

Aitäh! Te ehitasite pensionide ja Euroopa Liidu teemade vahele küllalt keerulise konstruktsiooni. Aga ma juba tõin Poola ja Ukraina näite. 1990. aastate alguses hakkasid need kaks riiki samalt arengutasemelt liikuma, Poola liikus Euroopa Liidu suunas, Ukraina oli tükk aega vaakumis ja läks siis oma teed. Nende vahe on selle aja jooksul kärisenud 2,5–3-kordseks. Kui te küsite, kust raha tuleb, siis raha tuleb majandusest, maksumaksjatelt. Ma arvan, et Euroopa ühisturul ja just digitaalsel ühisturul on meeletu potentsiaal, millel on reaalne mõju majanduskasvule, selle kaudu ka töökohtade loomisele, palgatõusule ja uutele investeeringutele. Eesti võiks Euroopa Liidu sees otsida neid võimalusi, mida ta praegu veel kasutada ei saa, ja küllap sealt tuleb see maksutulu, mille eest pensione maksta.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Austatud Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees! Tunnustan minagi mõlemat täna välispoliitika teemal peetud ettekannet. See arutelu siin saalis on väga vajalik. Minu küsimus puudutab aga rohkem Euroopa Liidu asjade komisjoni tööd. Osa ministreid käib meil kenasti esinemas, kuid osaga on vahel probleeme. Ometigi oleks Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmel hea kuulda teatud positsioonide kohta vahetult ministri arvamust, mida ta läheb ka Euroopasse kaitsma. Mis te arvate, mida me saaksime teha? Kuidas me saaksime mõjutada seda, et ministrid tuleksid Euroopa Liidu asjade komisjoni ikkagi isiklikult väga oluliste positsioonide kohta aru andma?

Aitäh! Me oleme ilmselt sama meelt, et enamiku ministritega meil probleemi pole. Võib-olla mõni üksik ei kipu komisjoni tulema ja mõnikord on tõepoolest arusaamatutel põhjustel saadetud komisjoni ministri asemel ametnikud. Ma siin suurt probleemi ei näe. Ma usun, et ministrid saavad aru, mis on selle komisjoni roll. Neil on vaja ju saada läbirääkimisteks Riigikogu mandaati. Aga nagu ma ka oma kõnes vihjasin, kui ma olen suhelnud oma Euroopa kolleegidega, siis enamik neist on üllatunud, et kõikidel teemadel, kõikide eelnõude ja algatustega käivad ministrid meie komisjonis ja saavad mandaadi. See on enamiku parlamentide arvates päris üllatav. Eestile on see kindlasti positiivne. Paljudes parlamentides on üldse ainult konsultatsiooni- ja koostööformaat ning ministrid tulevad harva kohale. Ma usun, et me oleme valinud õige mudeli, skandinaavialiku mudeli ja ministrid peavad nendest tavadest kinni. Peaminister praegu kuulab ja järgmisel valitsuse istungil teeb ta kindlasti märkuse neile, kes väga usinalt meie komisjonis ei käi.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Marianne Mikko!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Nii nagu valitsus nõnda ka sotsiaaldemokraadid on tugeva Euroopa poolt. Selles oleme sama meelt. Ent paljudes muudes küsimustes oleme päris erinevatel seisukohtadel.
Kümnendat aastat elab Eesti olukorras, kus meil on au kuuluda Euroopa 28 riigist koosneva klubi liikmeskonda. Mis siis on Eesti Euroopa-poliitika? Kas see on midagi, mida Brüssel tahab, või midagi, mida meil kui ühiskonnal on tähtis saavutada? Me anname endale aru, et päris palju aitavad Brüsseli nõudmised ühes ja teises vallas meil kui riigil edeneda, eriti silmas pidades sotsiaalset mõõdet. Just seda mõõdet ei pea valitsus paraku ülemäära oluliseks. Jah, Riigikontrolli eile avaldatud aastaaruanne on alarmeeriv lugemine, millest valitsus peaks tegema ühese järelduse.
"Edu on jõudnud riigini, aga mitte inimeseni", "Eestlane on jätkuvalt vaesem kui keskmine eurooplane", "Väljaränne kasvas hüppeliselt pärast kriisi", "Viiendik Eesti inimesi elab vaesuses". Millest ajakirjandus kirjutab? Ikka Euroopa Liidu sellest poliitikast, millest peaminister jättis oma ettekandes paraku rääkimata. Valitsuse neokonservatiivsele poliitikale on peatähtis peatuda positiivsel statistikal. Tuletame peaministrile meelde, et Eesti inimene on Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, teisisõnu, eurooplane. Ainult et Eesti valitsev eliit armastab tegelda pigem betooni kui Euroopa kodaniku heaoluga. Pigem rajatakse Euroopa Liidu rahaga autotee, kui vähendatakse Euroopa Liidu kõige sügavamat soolist palgalõhet omaenda ressurssidega. Sotsiaaldemokraadid küsivad, miks Eesti suhtub Euroopas täie tõsidusega võetavasse noortegarantiisse üleolekuga, millel puudub ratsionaalne seletus.
Mõned tähelepanekud. Digitaalne siseturg ja e-rakendused. Eesti riigi juhtkond ei väsi maailmas meid kui e-riiki kiitmast ja tasapisi ongi meid hakatud arvama juhtivate e-riikide hulka. Meie riigisisesed e-teenused toimivad. Enamasti. Aga tahaks rohkem kuulda meie digitaalsest ekspordist. Kindlasti on tore, et oskame idanaabruse riikidesse e-riiki tarnida. Aga kuidas on lood maailma suurima turu, Euroopa Liidu siseturu vallutamisega? Me teame, et Euroopa Liidu digitaalne siseturg ei ole täitnud talle pandud ootusi. Üks võimalikke põhjusi on tarbija usaldamatus. Miks mitte kujundada turvalisuse ja usaldusväärsuse alale nišš Eesti digitaalsele ekspordile? Miks mitte luua tugev allianss maailma kõige usaldusväärsemate netikaubamajadega?
Teadus ja tehnoloogia. Aasta 2020 ei ole enam mägede taga. Kas on reaalne panustada 3% SKT-st uuringutesse ja arendustegevusse? Kui Eesti võtaks eesmärgiks iga hinna eest see raha ära kulutada, kas see läheks siis asja ette või läheks jälle nii, nagu NATO liikmele eesmärgiks seatud 2%-ga, mille kulutamiseks tuleb kantslerid tankitõrjesüsteemist kümnete tuhandete eurode eest pauku tegema panna? Aga teadus ja arendus ei pea olema paugutamine. See peab olema investeering. Meie tahaksime näha, et sinna paigutatud raha tuleb tagasi teadusmahukate toodete müügist. Seni aga oleme olnud edukad eelkõige teenusemajanduses, nagu Skype, Transferwise, ka pangandus, mille me välismaale müüsime, ning transiit. Tooted, mis oleksid nutikamad patareiga lillepotist, ei ole meie ekspordi esireas. Mis on saanud geenivaramust, millesse me omal ajal suure raha panustasime? Kas meie kõrgharidus üldse võimaldab sellist eesmärki täita? Meil on kõrghariduses tugev naiste ülekaal, ometi on naiste keskmine palgatase 30% madalam. Kas meie kõrgharidus siis vähendab inimese väärtust tööturul? Kui see nii on, siis miks?
Majandus- ja rahaliit. Novembris ilmub taas kord Annual Growth Survey. Selles mõttes on tänane diskussioon arusaamatult etteruttav. Samuti ei ole Euroopa Liidu kasvuprognoose oodata enne homset. Me siiski teame, mida Euroopa Liit meile soovitas Euroopa semestri raames, ja võime juba praegu enestele vastata, kas midagi on paremaks muutunud. Esiteks, millised lood on meil eelarvega, kui Euroopa Liidu toetused välja arvata? Me oleksime oma kiidetud tasakaalust kohe ilma.
Palun lisaaega!

Kolm minutit.

Teiseks, kas ja mida oleme suutnud ette võtta, et inimesed ei läheks Euroopa Liidu teiste riikide tööturule või ei istuks heitunult kodus? Koalitsioonipoliitikud esitavad arve juurde tekkinud töökohtade kohta, üks hämmastavam kui teine. Aga tegelikult lahkuvad inimesed Eestist. Kõrgharidusest, selle väärtusest ning väärtustamisest ma juba rääkisin. Siiski tahan veel mainida, et näiteks meie viimase aja mahukaima arendusprojekti puhul, põlevkivienergeetikas, paistab koostöö toimuvat hoopis Saksa teaduskeskustega. Neljandaks, Eesti on energia- ja transpordimahukuselt ühe SKT ühiku suhtes Euroopa absoluutses tipus. Energia ei ole meil kõige kallimate seas, küll aga tähendavad meie madalad sissetulekud, et iga säästetud energiaühik on suur kergendus iga pere rahakotile. Kindlasti annab siin lisaks fiskaalsetele meetmetele palju ära teha ka lihtsalt terve mõistusega.
Subsidiaarsus. Sotsiaaldemokraatidel on pisut piinlik, et Riigikogu esimene põhjendatud arvamus, mis selles mõttes oli ajalooline, esitati selle Euroopa Komisjoni direktiivi kohta, mille kohaselt suured äriühingud peavad avalikustama mittefinantsteavet ning mitmekesisust käsitlevat teavet. Selle direktiivi keskkonda ja sugusid puudutav osa ärritas mõnda erakonda sedavõrd, et subsidiaarsuspõhimõtet kasutades lasi Eesti rõõmsasti selle kõik põhja, kuigi võinuks mõtelda, mida me siis õigupoolest ikkagi ründame.
Eesti eesistumine aastal 2018. Leedu paistab oma eesistumisega hästi hakkama saavat. Siiski ei tundu, et sellel perioodil tekiks mingi suur idee või tuleks suur läbimurre. Meil, eestlastel, on veel aega, et ajastada meie suure idee esitamine Eesti eesistumiseks. Meil on veel aega, et leida inimesed, kes mitte ainult ei saa hakkama, vaid esinevad muljet avaldavalt ja säravalt. Me leiame juba praegu Brüsselis töötava 400 Eesti päritolu euroametniku seast tõenäoliselt mõnegi, kes on kolleegide seas tunnustatud autoriteedid, aga veel rohkem tuleb neid ise kasvatada. Mis siis oleks Eesti eesistumise tegevuskava? Mis oleks see suur mõte? Võiks pakkuda bürokraatiareformi, sisulist, mitte formaalset. Üldiselt aga oleks tahtnud seda suurt mõtet kuulda peaministrilt.
Lõpetuseks. Euroopa Liidu idapartnerluse tippkohtumine novembri lõpus tähendab nn uuele Euroopale, eriti aga kolmele Balti riigile palju. On tõsi, et Ukraina peab saama assotsiatsioonilepingu, hoolimata Venemaa vastuseisust. Ent tõsi on seegi, et SKT-st 2% kaitsele kulutava riigi peaminister võinuks rääkida ka eelseisvast detsembri ülemkogust, mis on keskendunud ühisele kaitse- ja julgeolekupoliitikale. Leiame, et ettevaatavaid mõtteid või, kui soovite, siis visiooni kuulata ja arutada pole mitte vähem oluline kui tagasi vaadata. Post factum on hea, aga sündmuste mõjutamine on see, mis annab tunnistust küpsest euroopalikust poliitikast, isegi kui tegemist on väikeriigiga. Aga nagu suur eurooplane Paul-Henri Spaak on öelnud, iga riik on väike riik, isegi siis, kui ta arvab, et ta pole seda mitte. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Urve Tiiduse!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Lugupeetud kolleegid ja külalised! Mind inspireeris siia pulti tulema ühes eelnevas ettekandes (ma pean silmas ELAK-i esimehe ettekannet) kõlanud küsimus, kuidas muuta Euroopa kõige ettevõtjasõbralikumaks maailmajaoks. Elukogenud inimesed teavad, et head olukorrad meie elus on enamasti väljateenitud, kuid kriisiolukorrad on väga õpetlikud. Hästi iseloomustab kriiside kaksipidist olemust hiina keel, kus sõna "kriis" väljendatakse kahe hieroglüüfiga, millest üks tähistab ohtu ja teine võimalust või väljapääsu. Kreekas alanud euroala finantskriisi algusest on möödunud neli aastat. Mure ja stress finantstuleviku pärast Euroopa Liidus on leevenenud, ütlevad ühed. Kriis ei ole veel päriselt möödas, vaidlevad vastu teised. Eksistentsiaalne küsimus, kas euro jääb püsima, on siiski maha maetud, ütlesid eile meie keskpankurid.
Tänased peaettekanded peaministrilt ja ELAK-i esimehelt Eesti Euroopa Liidu poliitika teemal siin Riigikogus kinnitasid, et sel sügisel saab tõepoolest rahulikuma südamega kõnelda tulevikust ja viia ellu plaane, mis hoiaksid ära uusi kriise, ja, mis veelgi tähtsam, viia ellu plaane, mis edendaksid majanduskasvu ning lubaksid lootusrikkamalt vaadata homsesse päeva ja ka kaugemasse aega, ma loodan.
Kuna eespool kuuldud kõned, küsimused ja vastused juba käsitlesid sisuliselt kõiki olulisi teemasid Eesti Euroopa Liidu poliitikas, siis mina vaatan asjale pisut subjektiivsemast vaatevinklist. Ma laenan selle vaatevinkli jaoks teema Arto Aasa kõnest: kuidas ikkagi teha Euroopast maailma kõige ettevõtjasõbralikum maailmajagu? Teoorias on vastus lihtne: tuleb olla ettevõtjasõbralik. Praktikas on see mõneti kõvem pähkel. Eriti praegu, mil näiteks euroala majanduskasv on muu maailmaga võrreldes siiski aeglasem, kõlab see küsimus lausa ulmeliselt. Või kas ikka kõlab? Ettevõtlusega tegelemiseks kõige soodsamate riikide edetabeli esikümnes oli viis Euroopa riiki (Taani, Suurbritannia, Norra, Island ja Iirimaa) ning esiviisikus troonisid Singapur, Hongkong, Uus-Meremaa, USA ja Lõuna-Korea. Eesti oli selles tabelis 21. kohal. Kui Euroopa Liidu riigid paiknevad enamasti teises või kolmandas kümnes, siis on ka selliseid euroala riike, mis jäävad 70. kohast madalamale.
Me teame, et iga riik nagu iga inimene ja maailmajagu on isemoodi ning lihtsaid paralleele tõmmata ei saa. Siiski, kui fantaseerida Euroopast kui kõige ettevõtjasõbralikumast maailmajaost, siis küllap on siin abi nendest riikidest, kes on juba mitu aastat edetabeli tipus püsinud. Mis nende eelised on? Loomulikult, maailmatasemel infrastruktuur, kvaliteetsed finants- ja õigusteenused, lisaks lihtne maksusüsteem ja suhteliselt madalad maksud ning muidugi asukoht, asukoht, asukoht. Paiknemine kõige rohkem viie lennutunni kaugusel mis tahes Aasia paigast on põhjus, miks näiteks Hongkong on väga ettevõtjasõbralik kogu Aasia silmis. Samas ei paikne Island, mis asub samuti tabeli esikümnes, just parimas punktis maakeral. See tähendab, et on veel mingeid X-faktoreid. Selleks et olla kõige ettevõtjasõbralikum maailmajagu, on ilmselt kasu ka sellest, millest siin täna juba räägiti: sõltumata piiridest on firmat asutada kerge, igasuguste lubade menetlemine võtab vähe aega, laenu saada on lihtne. Lühidalt öeldes on olulised lihtsus ja ettearvatus ning peab olema võimalikult vähe piiriüleseid takistusi. Ei saa öelda, et nende teemadega Euroopa Liidus üldse probleeme pole. Nagu kuulsime ja väga hästi teame, olukorrad on riigiti erinevad. Kindlasti on kõige ettevõtjasõbralikuma maailmajao nimetuse saavutamise ambitsioon väga vajalik, et suurendada Euroopa konkurentsivõimet.
Kui tundub, et kaldusin liiga kaugele Eesti Euroopa Liidu poliitikast, siis ütlen, et Eesti oma 21. kohaga on kindlasti heal stardipositsioonil eespool mainitud eesmärkide saavutamisel. Innovaatilistest lahendustest on ambitsioonide elluviimisel alati puudu, kuid ei saa öelda, et innovaatilisi lahendusi üldse ei sünni.
Palun pool minutit juurde!

Pool minutit juurde.

Nagu kuulsime peaministrilt, selliseid digitaalseid lahendusi ühisturu paremaks toimimiseks on pakkuda eestlastel, taanlastel, brittidel ja soomlastel, küllap ka teistel. Kõrvalepõikena mainin, et Massachusettsi tehnoloogiainstituudis valmis hiljaaegu uurimistöö, mille järeldused pakuvad huvi. Selles uurimuses tuldi järeldusele, et innovatiivse mõtlemisega inimeste kasvatamiseks tuleb lastele õpetada rohkem muusikat ja kauneid kunste. Kuid seda tõde teadis väga hästi juba Leonardo da Vinci.
Kui selle aasta lõpul ollakse Euroopa Liidu tuleviku suhtes mõõdukalt optimistlik, siis mina tahan olla väga optimistlik selles suhtes, et Euroopa on kunagi kõige ettevõtjasõbralikum maailmajagu. See tähendab, et Euroopa on veelgi kiirem, paindlikum, veelgi vähem bürokraatlik. Nagu varem rõhutati, konkurentsivõimelisem Euroopa on selgelt Eesti huvides, mitte üksnes riigi poliitika, vaid eelkõige Eesti inimeste huvides. Suur tänu!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Mart Nuti!

Härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud härra peaminister! Isamaa ja Res Publica Liit on alati toetanud Eesti kuulumist Euroopa Liitu ja Euroopa Liidu edasist arengut. Euroopa Liit ja selle edukus on meile ka edaspidi keskse tähtsusega. Debatt selle üle, milline peaks tulevane Euroopa Liit olema, alles käib ja selle jooksul on esitatud väga erinevaid seisukohti. Isamaa ja Res Publica Liidu seisukoht langeb kokku Eesti rahva enamuse arvamusega, et Euroopa Liidu liikmesriigid peavad koostööd tihendama ning on põhjendatud delegeerida Euroopa Komisjonile nende otsuste tegemine, mis puudutavad Euroopa Liidu ühishuve ja mida Euroopa Liidu tasemel on tõhusam otsustada kui liikmesriikides eraldi. Samas peaksid Euroopa Liidu liikmesriigid jääma suveräänseks ja rahvusvahelise õiguse subjektideks. Pidades silmas eelolevaid Euroopa Parlamendi valimisi, peaks debatt ka Eestis muutuma elavamaks ja sisulisemaks, kindlasti peaks Eesti olema aktiivne osaline piiriüleses debatis.
Euroopa Liidus on mitmes koostöövaldkonnas palju kasvuruumi. Piisavalt ei ole edenenud teenuste vaba liikumine, eri liikmesriigid ja nende kodanikud ei ole võrdses olukorras. Kummaline on olukord panganduses. Mõnes liikmesriigis ei saa Euroopa Liidu kodanik avada isegi kontot, kui ta ei ole selle riigi resident. Euroopa Liidu huvides oleks, kui kõikides liikmesriikides liigutaks kiiresti edasi infotehnoloogia vallas. Elektrooniliselt loetav ID-kaart ja digiallkiri võiksid olla ühtviisi kasutatavad kõikides Euroopa Liidu riikides. Teadus- ja arendustegevusele tuleks Euroopa Liidus rohkem tähelepanu pöörata ja sinna ressursse suunata. Et Euroopa Liidu ja liikmesriikide pädevused selgemini eristuksid ja tasakaalukalt avalduksid, oleks vaja pöörata rohkem tähelepanu subsidiaarsuspõhimõtte järgimisele. Viimasel ajal muretsetakse liikmesriikides sagedamini selle pärast, et subsidiaarsuspõhimõtte järgimine väheneb ja seetõttu arvestatakse vähem kohalike huvide ja eripäradega. See omakorda tekitab küsimuse, kelle huvides Euroopa Liidus otsuseid vastu võetakse ja kas väikese liikmesriigi kodaniku hääl ka kuulda on. Subsidiaarsuspõhimõttel on aga keskne koht tasakaalu hoidmisel Euroopa Liidu liikmesriigi ja kohaliku tasandi huvides.
Eesti majanduse edu aluseks on olnud konservatiivne rahandus- ja eelarvepoliitika. Tugev euro, tasakaalus eelarve ja madal inflatsioon on meie arvates ka Euroopa Liidu teistes liikmesriikides parim vundament, mis võimaldab tagada kiire arengu ning muuta Euroopa Liit tervikuna konkurentsivõimelisemaks. Eesti on tõestanud võrdelise üksikisiku tulumaksu eeliseid progresseeruva tulumaksu ees ja võib soovitada seda ka teistele liikmesriikidele.
Väga oluline on Euroopa Liidus lähtuda nii kodanike Euroopa kui ka riikide Euroopa põhimõttest. Tegelikult ei ole need põhimõtted vastuolus, kui ühekorraga on tagatud riikide suveräänsus ning kodanike võrdõiguslikkus. See eeldab aga Euroopa Liidu keskasutuste pädevuse täpset reguleerimist. Euroopa Liit peab muutuma samal ajal ühtsemaks ja tugevamaks, kodanikele aga arusaadavamaks ja läbipaistvamaks. Eesti võiks ka siin oma lahendusi pakkuda.
Eesti on alati tervitanud Euroopa Liidu laienemist. Pärast Horvaatia 28. liikmesriigina liitumist on Euroopa Liidu laienemises ilmselt tekkinud pikem paus. See aga ei tohiks tähendada, et laienemine on lõppenud. Kõik riigid, kes vastavad Euroopa Liidu kriteeriumidele ja soovivad Euroopa Liiduga ühineda, peaksid olema teretulnud. Kandidaatriigid on soovi juba üles näidanud ja ootavad ühinemist, riigid, kes on sõlminud assotsiatsioonilepingu Euroopa Liiduga, on ilmutanud soovi tihedaks koostööks. Euroopa Liidu huvides on loobuda suletusest ja protektsionistlikust lähenemisest selle suhtes, mis jääb Euroopa Liidu piiride taha, ning näidata üles avatust ja koostöövalmidust. Vabakaubanduslepete läbirääkimised on Euroopa Liidu tuleviku seisukohalt väga olulised, eriti tähtis on vabakaubandusleppe sõlmimine Ameerika Ühendriikidega. Tervitatav on Läti liitumine eurotsooniga. See on selge sõnum euro usaldusväärsuse kohta ning eurotsoon selle kaudu ainult tugevneb.
Palun lisaaega!

Kolm minutit juurde.

Oluline koostöömõõde Euroopa Liidule on idapartnerlus. Euroopa Liidust ida poole jäävad endise NSV Liidu vabariigid on Euroopa Liidu lähinaabrus, mis on ajalooliselt ja kultuuriliselt Euroopa Liidule lähedane. Eriti oluline on idapartnerlus riikidele, kellel on idapartnerlusriikidega ühine piir. Euroopa Liit peab olema huvitatud sellest, et idapartnerlusriikides valitseks demokraatia ja nad oleksid majanduslikult edukad. Niisama oluline on, et iga riik saaks otsuseid teha iseseisvalt, ilma välise surveta. Ukse ees on assotsiatsioonilepingu sõlmimine Ukraina ja Euroopa Liidu vahel. See leping vastab kindlasti mõlema poole huvidele ja aitab kaasa Ukraina majanduse arengule, Ukraina iseseisvusele ja seal demokraatlike väärtuste edenemisele. Tunnustust väärivad demokraatlikud presidendivalimised Gruusias. Loodame, et Gruusia järgib demokraatlikke väärtusi ka edaspidi. Moldova ja Armeenia vajavad Euroopa Liidu tugevat toetust, et nad saaksid teha iseseisvaid valikuid. Tähelepanuta ei saa jätta ka Aserbaidžaani ja Kesk-Aasia riike, kelle tähtsus Eestile ja Euroopa Liidule tervikuna on märgatavalt suurem, kui seniste suhete põhjal arvata võiks. Demokraatia seis, õigemini, demokraatia puudumine Valgevenes ja Venemaal on jätkuvalt probleem. Demokraatlik areng oleks nii nende rahvaste kui ka Euroopa Liidu huvides. Tunnustagem julgeid ja vapraid inimesi, kes on julgenud nendes riikides valitseva olukorra kohta tõe välja öelda ega ole kaotanud lootust ning indu nõuda oma kodanike õiguste austamist ja vabadust. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Ma palun Keskerakonna fraktsiooni esindajana kõnepulti Jüri Ratase! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head ametikaaslased! Austatud peaminister! Head kuulajad! Veidi enam kui kümme aastat tagasi, 14. septembril 2003. aastal toimus iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis teine ja seniajani viimane rahvahääletus. Meie riigi ja rahva tuleviku seisukohalt üliolulise otsuse langetamisest võttis osa üle poole miljoni Eesti kodaniku, kellest kaks kolmandikku toetas Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Nagu Eesti Vabariik, nii on kümne aasta jooksul edasi arenenud ja muutunud ka Euroopa Liit. 2003. aasta septembris, mil Eesti rahvas otsustas meie ühinemise Euroopa Liiduga, kuulus sinna 15 riiki, alates s.a 1. juulist on Euroopa Liidus juba 28 liikmesmaad, kus elab kokku üle poole miljardi inimese. Seda on ligi 200 miljoni võrra rohkem kui näiteks Ameerika Ühendriikides.
Euroopa Liidu kodanikele on antud õigusloomes rahvaalgatuse õigus, kui on olemas vähemalt 1 miljon allkirja, kuid meie ei ole veel kahjuks nii kaugele jõudnud. Head Riigikogu liikmed, arvan, et peaksime seda tõsiselt kaaluma.
Kümne aasta eest euroliiduga ühinedes oli paljude inimeste arvates otsustav argument Euroopa Liidust saadav toetus. Eesti viimaste aastate riigieelarvetest on euroliidu rahaline panus moodustanud keskmiselt kuuendiku. Euroopa toel oleme saanud ellu viia palju investeeringuid. Eesti riik, omavalitsused, mitmesugused mittetulundusühingud ja ettevõtjad on suutnud euroraha edukalt kasutada. Euroopa Liidu toetuste osakaal on väga suur ka järgmisel eelarveperioodil 2014–2020. Järgmise seitsme aasta jooksul tuleb eurotoetuste kasutamisel mõelda ennekõike riigi ja rahva pikaajalistele huvidele ning jätta tagaplaanile parteipoliitilised ja isiklikud eelistused. Paraku ei ole see Euroopa Liidu vahendite senisel kasutamisel alati nii olnud. Lihtsalt betooni investeerimise asemel tuleks meil enam keskenduda inimeste elutingimuste parandamisele. Veelgi olulisem on juba nüüd valmistuda ajaks, mil Eestil tuleb ilma Euroopa Liidu abita hakkama saada. Me peame ka tulevikus leidma raha riigile, omavalitsustele ning inimestele vajalike investeeringute tegemiseks.
Euroopa Liidust rääkides ei saa mööda vaadata põllumajanduspoliitikast. Tänu Baltimaade põllumajandusorganisatsioonide esindajate ning valitsusjuhtide, teiste hulgas Eesti peaministri ning põllumeeste keskliidu ja põllumajandus-kaubanduskoja pingutustele otsetoetused järgmisel finantsperioodil suurenevad. Samas ei saa kasvuga lõpuni rahule jääda, sest meie toetuste tase jõuab 75%-ni Euroopa Liidu keskmisest alles 2019. aastal. Vabariigi Valitsuse suure töövõiduna esitatud kokkulepe on pigem tagasihoidlik kompromiss.
Eraldi küsimus on aktiivsete põllumeeste toetamine põllumaa ostmisel. Valitsus esitas lisavõimalusi pakkuva seaduseelnõu, mille kiitsid heaks maaelukomisjon ja majanduskomisjon, segastel asjaoludel hääletati see aga Euroopa Liidu asjade komisjonis maha. Loodan, et jõuame selles küsimuses ka riigi sees mõistlikele lahendustele, mitte ei jää ootama teiste Euroopa Liidu liikmesmaade otsuseid.
Head kuulajad! Euroopa Liitu kuulumine on toonud Eestile kahtlemata palju kasu, samas on igal mündil kaks külge. Maailmamajandusele rängalt mõjunud majanduskriis, euroala võlakriis ning Euroopa stabiilsusmehhanismi loomine panid Eesti inimesi Euroopa Liitu ning ennekõike euroala teises valguses hindama. Ühises majandusruumis tegutsedes ja ühise rahaga arveldades sõltume paratamatult teiste euroala riikide tegevusest. Euroopa Liit ja euroala tuginevad vastastikusele koostööle ja usaldusele, kuid viimati mainitu kuritarvitamine võib kõigile liikmesmaadele kalliks maksma minna. Seetõttu rakendus käesoleva aasta kevadest uus kord, mille kohaselt peavad euroala liikmed esitama oma riigieelarve Euroopa Komisjonile ülevaatamiseks. Komisjonil ei ole õigust eelarveid vetostada, kuid loodetakse, et sõltumatu hindaja põhjalik analüüs muudab rahaasjad läbipaistvamaks. Eesti on Euroopa Liidus ning euroalal kokkulepitud finantsreeglitest alati kinni pidanud, seega määrus üle-eelmisel nädalal Riigikogus esimese lugemise läbinud 2014. aasta riigieelarvele tõenäoliselt ei mõju, küll aga tuleb ka meil jälgida, et euroalal võimu tsentraliseerimisega liiale ei mindaks. Euroopa Liit on teatavasti laiem kui ainult euroala, st meil tuleb korraga arvestada ja austada 28 liikmesriigi huve, eri lähenemisnurki ja arusaamu nii rahanduspoliitikas kui ka sotsiaalküsimustes. Niivõrd erinäolise ühenduse sees ei ole minu hinnangul mõeldav liikuda föderaalriigi kontseptsiooni suunas. Sellelaadne areng ning otsustusõiguse üha suurem Brüsselisse loovutamine ei ole kindlasti Eesti riigi ja rahva huvides.
Head ametikaaslased! Vähem kui seitsme kuu pärast valib Eesti rahvas taas oma esindajad Euroopa Parlamenti. Ma loodan, et seekordses valimiskampaanias arutletakse sisuliselt eri tulevikuvisioonide ning Euroopa Liidu probleemide ja ülesannete üle. Eesti on küll väike riik, kuid me ei tohi Euroopas piirduda pealtvaataja ja kaasanoogutaja rolliga. Meil tuleb kujundada selge arusaam, millist Euroopa Liitu ja euroala me näha soovime. Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, Euroopa Parlamendi liikmete ja eurovoliniku ülesanne on ühiselt seatud eesmärkide nimel tööd teha. Arvan, et tõsiselt väärib kaalumist mõte, et Riigikogu täiskogu oleks see institutsioon, mis esitab eurovolinikukandidaadi.
Järgmiste aastate kõige tähtsam ja keerulisem ülesanne on lahendada juba aastakümneid kestnud demograafiline kriis ehk taastada positiivne iive. Me kõik teame, et negatiivse loomuliku iibe kõrval vähendab veelgi enam meie rahvaarvu üha kasvanud väljaränne. Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumiga liitumine andis meie inimestele vabaduse otsida välismaalt paremaid töö- ja elutingimusi. Seda õigust ei saa ega tohi kelleltki ära võtta. Samas peame senisest enam pingutama, et tagada Eesti riigi ning rahva püsimajäämine.
Tõsiseid ettevalmistusi tuleb teha Euroopa Liidu eesistujariigi kohustuste kandmiseks 2018. aastal. Ma väga loodan, et võime viie aasta pärast nii oma riigi kui ka Euroopa Liidu vahepealse arenguga rahul olla. Ühtlasi avaldan lootust, et 2018. aastal käivad juba reaalsed ehitustööd Põhjamaid, Balti riike ja Lääne-Euroopat ühendava Rail Balticu rajamiseks. Nende märgiliste ja pikaajaliste eesmärkide täitmiseks tuleb ühiselt pingutada nii kodumaal kui ka Euroopas. Eesti edu sõltub meie kõigi panusest.
Lõpetuseks tunnustan fraktsiooni nimel Euroopa Liidu asjade komisjoni, tema esimeest, liikmeid ning kindlasti Euroopa Liidu asjade komisjoni sekretariaati. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Läbirääkimised on lõppenud, sulgen läbirääkimised. Suur tänu kõikidele ettekandjatele! Vabandust, kas peaminister soovib lõppsõna? Palun, härra peaminister!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma tänan teid rohkearvuliste küsimuste ja sisukate sõnavõttude eest! Eesti Euroopa Liidu poliitika on olnud enamasti konsensuslik ja ma soovin, et see jääks nii ka tulevikus. Aitäh teile!

Suur tänu! Nüüd on läbirääkimised lõppenud ja esimese päevakorrapunkti arutelu on läbi saanud. Väga suur tänu kõikidele osalejatele!

Me läheme tänase teise päevakorrapunkti juurde. Algab Riigikogu majanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Arengufondi nõukogu liikme nimetamine" eelnõu 510 esimene lugemine. Palun kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Kaja Kallase!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon algatas Riigikogu otsuse eelnõu seoses Mart Laari Riigikogu liikme volituste lõppemisega, et valida uus arengufondi nõukogu liige Riigikogu liikmete hulgast. Majanduskomisjoni istungil osutus valituks Riigikogu liige Reet Roos. Meil on Riigikogule ettepanek seda otsust toetada. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Igaks juhuks tuletan meelde, et iga Riigikogu liige võib esitada ühe suulise küsimuse. Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud proua Kallas! Me tunneme ja austame teid kui demokraatiameelset ja koostöötahtelist kolleegi. Kuidas te isiklikult hindate seda olukorda, et arengufondi nõukogus ei ole praegu ega edaspidi ühtegi opositsiooni esindajat?

Aitäh küsimuse eest! Mina isiklikult olen oma seisukohta väljendanud. Aga majanduskomisjon otsustas niimoodi, see on majanduskomisjoni otsus.

Palun, Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma toetun jälle ühele Riigikontrolli aruandele. Riigikontroll on välja toonud, et nõukogude liikmete määramise põhimõtteid peaks muutma. Selles aruandes on öeldud, et juba aastaid on OECD-le raporteeritud, et nõukogude liikmete määramine on probleemne ja läbipaistmatu. Kui kõiki asjaolusid arvesse võtta, mida võiks siis lähiajal teha, et nõukogude liikmete määramine oleks kõikidele selge, läbipaistev ja arusaadav?

Aitäh küsimuse eest! Seda teemat tuleb vaadata mitmest küljest. OECD on rääkinud riigile kuuluvate äriühingute nõukogude komplekteerimisest, aga hetkel on meil arutluse all otsuse eelnõu, mis käsitleb arengufondi nõukogu liikme nimetamist. Eesti Arengufondi seadus seab ette väga kitsad piirid, kes selle nõukogu liikmed üldse olla saavad. Seal on selgelt öeldud, et Riigikogu nimetab kaks liiget Riigikogu liikmete hulgast ja kolm avalikkuse esindajat. Avalikkuse esindajad on meil juba nimetatud, praegu me lihtsalt asendame ühe Riigikogu liikme. Mis puudutab äriühingute nõukogude liikmete nimetamist, siis meil on menetluses üks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna eelnõu. Minu teada on ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis plaan, kuidas riigile kuuluvate äriühingute juhtimist ja majandamist paremini korraldada.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Võib-olla te stenogrammi ja laiema üldsuse jaoks nimetate, kes kuuluvad arengufondi nõukogusse ja kes on nad sinna esitanud.

Me käsitlesime ainult ühe Riigikogu liikme asendamist, me kogu nõukogu ümber ei valinud ja mul nõukogu nimekirja siin kaasas ei ole. Kui ma hakkaksin neid liikmeid nimetama, siis peaksin seda mälu järgi tegema. Aga Eesti Arengufondi seaduse § 10 sätestab, kes ja kuidas nõukogu liikmeid nimetab: valitsus nimetab kaks liiget, Riigikogu nimetab viis liiget, kellest kolm on avalikkuse esindajad ja kaks Riigikogu esindajad, lisaks nimetavad ülikoolide juhid kaks liiget.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma ei tahaks minna persoonide kallale, aga pahatihti on koalitsiooni poole pealt siiski kuulda olnud, et opositsioon ei ole konstruktiivne, viriseb liiga palju ja üleüldse ei taha justkui koostööd teha. Kuidas teile targa inimesena tundub, kas opositsiooni on piisavalt kaasatud näiteks teed näitavaid struktuure ja organisatsioone puudutavate otsuste tegemise juurde, et me tegelikult ei tohiks enam viriseda, sest me oleme ka ise mingeid otsuseid teinud? Või leiate, et praegune olukord, kus opositsioon sisuliselt mitte kusagil sõna võtta ei saa, on normaalne?

Aitäh küsimuse eest! Mul on keeruline seda küsimust seostada konkreetse otsuse eelnõuga, mida komisjon arutas. Mulle tundub, et see läheb praegu minu pädevusest välja, kui ma siin majanduskomisjoni esindajana vastan selle eelnõu menetluse kohta.

Rannar Vassiljev, palun!

Aitäh! Ma loodan, et minu küsimusele vastamine ei lähe teie pädevusest välja. Kolleeg Jaak Alliku küsimusele, kuidas te suhtute sellesse, et praegu on arengufondi nõukogus esindatud ainult koalitsiooni liikmed ja ühtegi opositsiooni liiget nõukogus ei ole, te vastasite, et te olete enda seisukohta väljendanud, aga hetkel on arutluse all komisjoni arvamus või ettepanek. Lihtsalt stenogrammi huvides küsin, milline on siis teie seisukoht.

Oma seisukohta väljendasin ma ka siis, kui me eelmine kord siinsamas suures saalis arengufondi nõukogust rääkisime. Minu isiklik seisukoht on see, et seal võiks olla ka opositsiooni esindaja, aga majanduskomisjonis kujunes hääletustulemus selliseks, et uueks liikmeks sai Reet Roos.

Sven Mikser, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma saan aru, et teie isiklik arusaam poliitilisest tasakaalustatusest jäi teie juhitavas komisjonis hääletusel kahjuks vähemusse. Aga me teame, et Eestis on tavaliselt enamuskoalitsioonid. Tihtipeale võib inimestel tekkida kiusatus, et miks jagada midagi, mida on võimalik ka endale hoida. Avalikus retoorikas öeldakse küll, et neid positsioone jagatakse kompetentsuse ja meritokraatia põhimõttel. Enamasti kipub see kompetentsus aga nihkuma niipea, kui valitsuskoalitsioon muutub. Kuidas teie arvates võiks tagada, et poliitiline tasakaalustatus tegelikus elus realiseeritud saaks? Kas sellele võiks aidata kaasa näiteks mingisugune eetikakoodeks või mõni muu dokument?

Aitäh küsimuse eest! Mulle jälle tundub, et selle Riigikogu otsuse eelnõuga seoses ei olnud see teema majanduskomisjonis arutusel. Minu isiklik seisukoht võib-olla polegi siin nii oluline.

Igor Gräzin, palun!

Ma küsin seoses opositsiooni liikmetelt tulnud küsimustega. Mind natuke hämmastab see, et opositsioon katsub arengufondi kaudu ajada oma kitsast parteiasja ja oma meest kuskile sokutada. Minule on see natuke arusaamatu. Aga hea küll, nemad võtavad asja nii. Minu arvates peaks arengufond tegelema Eesti kui sellisega, aga igaks juhuks ma siiski küsin. Kui poliitiline asutus arengufond üldse on? Kas see on see koht, kus opositsioon peab tingimata oma partei huvid realiseeritud saama?

Aitäh küsimuse eest! Kuna arengufond on Eesti Arengufondi seaduse kohaselt Riigikogu juurde kuuluv mõttekoda, siis ma usun, et siin on tegelikult küll otsene seos sellega, kes siin Riigikogu istuvad. Selles mõttes saan ma neist inimestest aru.

Marianne Mikko, palun!

Aitäh! Kas teie isiklik seisukoht, demokraatiast lähtuv ja opositsiooni toetav seisukoht, väljendus ka sellel hetkel, kui toimus hääletusprotseduur?

Hääletusel jagunesid hääled nii, et Reet Roos sai 5, Jüri Ratas 3 ja Urve Palo 2 häält.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas arengufondi nõukogu liikme koht on tasuline ja kui palju lisatasu seal teenitakse?

Aitäh! Jah, selle eest saab tasu, aga ma ei oska peast öelda, kui suur see tasu on.

Peep Aru, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kui hinnata majanduskomisjoni valikut soolise võrdõiguslikkuse printsiibist, siis kas see oli sinu arvates hea valik?

Aitäh! Ma usun, et Reet Roos on kindlasti hea kandidaat ja see ei puuduta tema sugu. Oli ka teine naissoost kandidaat, kui te just seda silmas peate. Kaks kandidaati olid naissoost, üks oli mees. Valituks osutus naine.

Aitäh, hea ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Sven Mikseri!

Austatud juhataja! Ma usun, et kellelgi siin saalis ei ole ilmselt põhjust kahelda selles, kui kallis on roos sotsiaaldemokraatidele, aga praegu me räägime siin põhimõttest, mitte persoonist. Väga harva tuleb ette sellist võimalust, et võid võtta oma vana kõne ja lugeda selle Riigikogu kõnepuldist uuesti ette. Ma otsisin välja kõne, mille ma pidasin läbirääkimistel 7. juunil 2011. aastal, kui me siin saalis kinnitasime arengufondi nõukogu koosseisu. Ma loen siit mõne lõigu ette. Ma ütlesin toona nii: "Mõni aeg tagasi menetlesime siin saalis Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu liikmete nimetamise otsuse eelnõu ja siis võttis valitsev koalitsioon seisukoha, et poliitiline tasakaal on tagatud ka siis, kui sellesse nõukokku kuuluvad nii Isamaa kui ka Res Publica esindajad. Võiks arvata, et nüüd on toimunud mõningane areng ja poliitiline tasakaal on saavutatud nii, et nõukogusse kuuluvad nii Reformierakonna kui ka IRL-i esindajad. Loomulikult saab seaduses sätestamata hääletusprotseduuri kohandada selliselt, et võib saavutada kõike muud kui poliitiliselt tasakaalus tulemust, aga see on halb poliitiline tava. Ja mõnikord on halb tava veel hullem kui halb seadus. Eesti vanasõna ütleb, et mida külvad, seda lõikad, ja üks teine ütlus on, et kui külvad tuult, siis lõikad midagi veel hullemat. Võib-olla on valitsev koalitsioon seda eelnõu saali tuues mõelnud, et kui järgmise valitsuse moodustavad sotsiaaldemokraadid, siis nende poliitiline kultuur nii madalale laskuda ei luba, ja võib-olla on teil selles õigus. Aga võib-olla tulevad Eestis ka kunagi ajad, kui võimu teostab mõni poliitiline jõud, kelle arusaam poliitilisest kultuurist ei ole nii kõrge. Arvestades seda, et valitsev koalitsioon on järjekordselt löönud käega .. poliitilisele tavale ja poliitiliste jõudude tasakaalustatuse põhimõttele, hääletavad sotsiaaldemokraadid selle eelnõu vastu." Ega mul toona öeldule midagi lisada ei olegi. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aivar Riisalu!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ka minu kõne on ajendatud täiesti spontaansetest emotsioonidest. Arengufondist rääkides saan mina ja saab ka enamik keskerakondlasi (kelle hulgas ma võib-olla isegi ei ole üks kõige teravam pliiats) ikkagi üheselt aru, et tegemist on parlamendi mõttekojaga selle algses tähenduses, nii nagu see kunagi asutatud sai. Olles ise kunagi kuulunud majanduskomisjoni, julgen ma väita, et arengufond oli täiesti tubli institutsioon, mis nägi maailmas suhteliselt uusi ja üllatavaid asju. Arengufondi viimase aruande kuulamine tekitas minus aga küll tunde, et ma olen sattunud tagasi teise klassi ja seal on üks poiss lihtsa lasteraamatuga, kus on palju ilusaid pilte, ning ta siis hästi lihtsas keeles, kasutades tsitaate, selgitab mulle oma viimase aasta töötulemusi. Vaat siis ma küll enam õnnelik ei olnud. Tunnistan teile ausalt ja otse ning isegi sotsiaaldemokraatidele otsa vaadates olen sunnitud tunnistama, et tegemist on täiesti normaalsete ja lugemisoskusega inimestega, kellele pole vaja pildiraamatuid näidata, selleks et nad saaksid aru, et areng on natuke midagi muud kui ilusate piltide vaatamine.
Aga mida te siis tahate, lugupeetud koalitsioon? Te näete, et rahvas teid enam ei toeta. Te olete nagu üks kummaline riik 1940. aastate teisel poolel, kus puudus arusaam, et maailma asjad on ammu muutunud, aga oodati ikka mingit imet. Teie kõige suurem tragöödia on see, et te ei tee ühiskonnas koostööd, te ei arenda dialoogi. Kõige pehmem moodus dialoogi arendamiseks oleks lasta arengufondi nõukogusse paar opositsiooniinimest, kes saaksid seal öelda võib-olla kaks sõna selle kohta, missugune võiks olla parlamendis kujundatav Eesti riigi arengustrateegia. Proovige aru saada, et kui te dialoogi ei alusta, siis võib juhtuda, et Eestis toimuvadki sellised protsessid, mida te ise hirmunult nimetate vasakpöördeks. See vasakpööre aga võib-olla ei olegi hea, sest meie majandus, mida arengufond ei ole viimasel ajal eriti toetanud, ei ole võimeline kõiki lubadusi täitma. Siis me nutame võib-olla natuke rohkem, sest ega meil ju asjad hästi ei ole, kui me vaatame meie põhilist eesmärki – inimkonna teenimist ja Eesti inimese majandusseisu parandamist.
Kuulge, kulla koalitsiooniliikmed, proovige aru saada! Te halate Eesti Päevalehes, et valitsus oli eelmisel kuul kokku kukkumas. Nüüd te olete aga jälle teineteist leidnud ega anna jälle võimalust isegi arutada, et järsku teeks niimoodi, et teie valitsus peaks veel poolteist aastat vastu. Ausalt öeldes ma arvan, et ühelgi normaalsel opositsioonierakonnal polegi praegu erilist huvi koalitsiooni minna, sest peale seda, kui see koalitsioon 2015. aastal lõpetab, ei olegi Eestis enam väga palju muid variante peale selle, et võimule tulevad vasakpoolsed. Kas te seda tahategi? Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Head ametikaaslased, istungi lõpuni on 35 sekundit. Seega ei jõua me järgmist protseduuri ette võtta. Tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.59.