Lugupeetud Riigikogu aseesinaine! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lubage tutvustada meie algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu 448. Selle eelnõu sisu on väga lihtne ja seda on igati paslik arutada enne homset riigieelarve seaduse eelnõu esimest lugemist. Kui me võrdleme Eesti haridussüsteemi teiste Euroopa ja OECD riikide süsteemidega, siis näeme, et meie süsteem on üsna eriline. Nimelt lähevad meie lapsed kooli, alustavad õpinguid meie mõistes haridussüsteemi kõige olulisemas astmes alles seitsmendast eluaastast. Üldiselt hõlmab haridusstatistika Euroopas lapsi kas viiendast või kolmandast eluaastast. Mitte ainult Eesti enda arengukavades, vaid kogu Euroopas on aina enam ja enam näha eesmärki, et just varases eas tuleks lastele anda esimesed tugevad teadmised. Loomulikult ei pea ma silmas ainult teadmiste jagamist, vaid ka sotsiaalseid oskusi, väärtusi ja hinnanguid, mis aitavad lapsel edaspidises elus valikuid teha.
Meie süsteemis on kehtestatud üldhariduskoolide õpetajate riiklikud palga alammäärad. Meil toimuvad igal aastal vaidlused ja arutelud selle üle – ka kõikidel valimistel on see kõne all –, kas need alammäärad on piisavad (üldjuhul need ei ole piisavad) ja kui palju on neid võimalik igas eelarves tõsta. Aga kahjuks on üsnagi ebaõiglaselt õpetajate palga alammäärade arutelust välja jäänud lasteaiaõpetajate palgad. Veidi vähem kui kümne aasta eest muutsime lasteaiakasvatajad lasteaiaõpetajateks, kusjuures ei muutunud ainult nimetus, vaid sellega kaasnesid palju suuremad nõuded. Väga paljud lasteaias töötavad pedagoogid pidid minema uuesti ülikooli, mitmed ja mitmed omandasid kõrghariduse, paljud ka magistrihariduse, sest üsna mitu aastat kehtis nõue, et lasteaiajuhatajal peab olema magistriharidus. Hiljem sellest küll loobuti, aga nii mõnigi juhataja astus sel ajal magistrantuuri.
Kui tekkisid uued kohustused, siis oli loomulikult lootus ja ootus, et nendega kaasneb vähemalt niisama suur tähelepanu riiklikul tasandil. Seetõttu on üsna kohane meenutada, et üldharidussüsteemi arengukavas märgitakse päris mitu korda lasteaiaõpetajaid ja lasteaias antavat haridust. Seal on öeldud, et see peab olema paremini ühendatud üldharidussüsteemiga, see kooslus peab paremini töötama, samuti on öeldud, et lasteaiaõpetajate palgad peavad üle riigi rohkem ühtlustuma.
Milles on nüüd küsimus? Ma võtan enne detailide juurde minekut kokku eelnõu sissejuhatava poole. Lasteaiaõpetajate palgad üle riigi varieeruvad üsna suuresti. Kahjuks algavad need palgad kõige madalamast astmest, kas päris riikliku miinimumi tasandilt või on nad mõnikümmend eurot üle selle. Samuti on levinud, et lasteaiaõpetajatele kehtestatakse küll suurem palk, aga kuna lasteaiarühmad, eriti keskustest väljas olevates piirkondades, on väikesed, siis on õpetajal pool koormust või isegi vähem ning tegelikult saab ta väga väikest tasu.
Meie ettepanek on selle teema juurde tagasi tulla. Nagu te märkate, me tuleme selle teema juurde mõni päev pärast valimisi. Seda just sel eesmärgil, et meie arvates peaks see kindlasti olema juba selle riigieelarve arutelu teema. Me peaksime seaduse tasandil jõudma vähemalt kokkuleppele, kuidas me saame lasteaiaõpetajate palgad tuua riikliku tähelepanu alla.
Kõige esimene probleem siin on väide, et kui lasteaiaõpetajatele kehtestada riiklikud palga alammäärad nagu üldhariduskoolide õpetajatele, siis tähendab see seda, et riik peab võtma kogu palgafondi enda kanda. Meenutame korraks krooniaega, siis ulatus see summa miljardi kroonini. Nii et kui me täna vaatame riigieelarvet arutades neid summasid, mida riik peaks katma sel juhul, kui palga maksmine tuhandetele lasteaiaõpetajatele ja ka kõigi maksude tasumine jääks riigi kanda, siis on selge, et see ei ole võimalik. Samal ajal ei ole ka kohalikel omavalitsustel mitte mingisugust huvi anda kogu lasteaiavõrk riigile üle, sest üldjuhul on lasteaedadega seotud üks olulisemaid ootusi, mis valijatel ka nendel kohalikel valimistel Eesti valdades ja linnades oli. Lasterikaste ja ka väiksema laste arvuga perede ootus on, et lastele pakutaks lasteaedades väga head haridust ning neid seal väga hästi kasvatataks. Ka vanurite toetamine ja hooldus ning puuetega inimeste hooldus on inimestele olulised. Need olid ka nendel valimistel peamised teemad ja täiesti õigustatult, vähemalt Tallinnast väljaspool.
Missugused on meie võimalused? Elu on näidanud, et kohalike omavalitsustega läbirääkimiste ja kollektiivlepingute sõlmimise teel, mis on ette nähtud kehtivas seaduses, ei ole palkade ühtlustamine saavutatav. Põhjus on väga lihtne: suuremates omavalitsustes ja linnades on sellised lepped kehtestatud volikogu tasandil, õnneks on seda tänaseni igal aastal tehtud. Olen väga hea meelega jälginud, kuidas õpetajate palgad on summa poolest olnud seal sarnased või lausa ühesugused. Nendes paikades, kus lasteaiaõpetajate palk on palju madalam, võib olla üks või kaks lasteaeda ja viis või kuus lasteaiaõpetajat. Piirkonnas, kus töötus on tõenäoliselt üsna suur, ei ole lasteaiaõpetaja kindlasti see läbirääkija, kes suudaks ultimatiivselt nõuda endale õpetajatega võrdset palka.
Miks on see palgatase oluline? Oluline on see kahel põhjusel. Esiteks, nagu ma juba ütlesin, meie lastele on väga-väga oluline, kuidas nad alustavad oma haridusteed, millised on esimesed teadmised, oskused ja sotsiaalsed kogemused, mis nad saavad. Lasteaiaõpetajal on selles kõige olulisem roll kogu aja jooksul, kui laps on lasteaias.
Teiseks tahan välja tuua, et me aeg-ajalt unustame selle, mis on meie elus positiivset. Me oleme harjunud oma ühiskonna suhtes üsna kriitilised olema. Eesti lasteaedades on süsteemsust ja kõrget pedagoogilist taset, seal õpetavad kvalifitseeritud, hea pedagoogilise ettevalmistusega ja suurte kogemustega inimesed, kes on ennast palju täiendanud. Selline süsteem on vaid mõnes üksikus Euroopa riigis. Jah, nii on Põhjamaades ja veel mõnes riigis, mida võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Tegelikult sellisel tasemel lastehoid või koolieelne haridustase nagu Eestis on maailmas väga haruldane. See on teine põhjus, miks ma täna sellest teemast mõne lause rohkem räägin. Paragrahvi 27 muutmine ei ole seotud ainult sellega, et meil on vaja lasteaiaõpetajate palga teema tõsta poliitilisele tasandile, õpetajate palga teema kõrvale, vaid tuleb just hariduspoliitiliselt mõista, kui oluline on lasteaias tehtav töö.
Nüüd eelnõu juurde. Püüan teile selgelt lahti seletada, mida me selle eelnõuga muudame. Paragrahvis 27 toome välja, et praegu on lasteaia toimimine ainult kohaliku omavalitsuse vastutada ja ka palgaraha tuleb kohalikult omavalitsuselt. See jätkub, edaspidigi jääb kohaliku omavalitsuse kohustuseks tagada lasteaiavõrgu toimimine ja lasteaiaõpetajatele palga maksmine, küll aga kehtestame riiklikul tasandil kohustusliku palga alammäära, millest kohalikud omavalitsused peavad lähtuma. Selleks et ära hoida vaidlusi teemal, kuidas me julgeme panna kohalikele omavalitsustele lisakohustusi, tegime päris mitme kuu jooksul analüüsi. Kõik meie andmed tuginevad avalikele dokumentidele, mis on kättesaadavad Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Statistikaameti kodulehelt. Kui vahepeal on saadud uusi andmeid, siis pean lihtsalt meelde tuletama, et see eelnõu anti üle juunis 2013, nii et meie saime lähtuda eelmise aasta andmetest.
Need andmed on läbi analüüsitud. Nagu ma ütlesin, on omavalitsusi (nt Tallinn ja veel mõned suuremad linnad, ka Harku vald), kus õpetajate ja lasteaiaõpetajate palgad on võrdsed, aga suuremad palgavahed on umbes 20%. Sellest tulenevalt teeme eelnõus ettepaneku, et riik kataks 20% lasteaiaõpetajate tasudest, loomulikult koos maksudega, ehk sellest summast, mida kohalikud omavalitsused EHIS-e andmetel maksavad, annaks riik 20% üldise haridustoetuse sees juurde. Teiselt poolt kehtestataks ka lasteaiaõpetajate palgale riiklikud alammäärad, nagu on õpetajate palgal. Ka neid nimetatakse ju õpetajateks ja väga suurt lisaprobleemi sellega ei tule.
Vabariigi Valitsus on välja toonud kaks kitsaskohta, mille üle on peaaegu viimased 15 aastat vaieldud. Esiteks, kas kohaliku omavalitsuse kohustuste hulka tohib lisada selle, et lasteaiaõpetajatele tuleb palka maksta vähemalt teatud alammäära ulatuses? Ma usun, et seadusandlikul kogul ehk Riigikogul on igati paslik läbi arutada ja otsustada, millisel tasemel lasteaiaharidust me tahame näha. Kui me tahame seda näha nn ühtluskooli ühe osana, siis on igati mõistlik kehtestada ka palga alammäärad. Nagu haridusminister Aaviksoo alati rõhutab, on need alammäärad, kõigil on võimalik ju loomulikult juurde maksta.
Kohalikule omavalitsusele tähendab see 20% seda, et keegi ei saa öelda, et on pandud uus kohustus ilma riigi toetuseta. Suuremas osas omavalitsustes on palgavahe väiksem kui 20%.
Need on faktid, mis ma tahtsin teile välja tuua. Ma kutsun teid üles, et kui te täna ei ole veel valmis seda eelnõu sisuliselt arutama, siis palun vaadake seda tõsiselt oma fraktsioonis. Ma loodan, et me tuleme kultuurikomisjonis selle teema juurde korduvalt tagasi ja leiame võimaluse, kuidas lasteaiaõpetajatele õigustatult luua ka reaalses elus õpetajastaatus, sh sobiva sissetuleku, puhkusetasu, puhkuseaja ja kõige muuga. Aastaid tagasi panime neile inimestele kohustused. Enamik neist on teinud suuri kulutusi ja saanud kõrghariduse. Riigil on aeg nende tööd tunnustada ja väärtustada.
Nagu ma ütlesin, eelnõu sisu on see, et § 27 alusel riik toetab 20% ulatuses lasteaiaõpetajatele palga maksmist haridustoetuse ühe osana. Riik kehtestab nende palgale ka alammäärad, nagu on üldhariduskoolide õpetajate palgal. Aitäh!