Austatud Riigikogu! Mul on hea meel teile tutvustada tänavust Eesti inimarengu aruannet. Selle alapealkiri on "Eesti maailmas". Eesmärk oli vaadata Eesti hakkamasaamist ja Eesti positsiooni natuke kaugemalt, kui me harjunud oleme, astuda välja lähinaabritega võrdlemise ringist ja hinnata Eestit laia maailma taustal.
Hindamise aluseks on selles aruandes n-ö arengumõõdikute ruum. Need on meile kõigile tuttavad – järjest saavad meedia kaudu kättesaadavaks mitmesugused mõõdupuud ja näitajad, mis ütlevad, et Eesti on mingisuguses järjestuses kaks astet tõusnud ja mõnes teises järjestuses kukkunud. Neid on tänapäeval hästi palju. Üks selle aruande eesmärk oli veidi korrastada seda ruumi, välja tuua need mõõdupuud rahvusvahelises võrdluses, mis võiksid meile huvi pakkuda, mis võiksid Eesti jaoks olla tähenduslikud, ja esitada need aruandes Eesti positsiooni vaatepunktist.
Tänavune aruanne koosneb viiest peatükist: inimvara, inimene ja ühiskond, elukvaliteet, majandus ja tulevikuväljavaated. Kui hästi üldiselt Eestit gloobusel hinnata, siis on tõepoolest nii, et mida kaugemalt vaatad, seda ilusamad me paistame, mida lähemale tuled, seda rohkem torkavad silma vastuolud ja väljakutsed. Eks see on ka paratamatu.
Ma ei hakka selle ettekande käigus aruannet ümber jutustama. See on avalikult kättesaadav ja kõik huvilised võivad seda lugeda. Peatuksin mõningatel üldistel järeldustel ja aruandest johtuval ettevaatel.
Esimene järeldus on, et Eesti on suures plaanis püsivalt esiliigas. Mida see tähendab? Kui me võtame ÜRO koostatava inimarengu indeksi, mis järjestab riike ja rahvaid teatavasti kolme näitaja alusel – tervis, haridus ja rikkus –, siis üleilmses pingereas 185 riigi hulgas on Eesti viimased kümmekond aastat olnud umbes 30. positsioonil. Globaalses võrdluses on see kindlasti hea näitaja, kui me arvestame selle nimekirja pikkust. Samas need riigid, kellega me tahame sarnased olla ja kuhu paljud meie noored Eestist lahkudes elama lähevad, kuuluvad tavapäraselt ÜRO järjestuses selle esimese veerandsaja hulka. Kasutades jalgpalli terminoloogiat, võiks piltlikult öelda, et Eesti on 1990. aastate alguse rahvusvahelisest mudaliigast suhteliselt kiiresti jõudnud esiliigasse, aga kõrgliigani, mis on see esimene veerandik, on paras maa minna. Ükskõik, kas me selle kõva häälega välja ütleme või ei ütle, kõrgliigasse jõudmine on paratamatult meie lähiaja väljakutse ja eesmärk. See lähiaeg võib küll olla ka üsna pikk periood.
Teine järeldus on, et kui võrrelda Eesti positsiooni väga erinevate rahvusvaheliste mõõdupuude alusel, torkab silma üks ebakõla. Väga sageli on Eesti potentsiaali näitajad paremad kui tegelik tulemus. Rahvusvahelises võrdluses paistab Eesti silma soodsa ja eriliste piiranguteta tegevuskeskkonna poolest. Seda nii inimestele, ettevõtetele kui vabaühendustele. Meil üldiselt järgitakse reegleid, meie inimesed on haritud ja uuendusmeelsed, meie asjaajamine on lihtne ja Eesti maksumaksjal ei kulu riigivõla tagasimaksmiseks liiga palju raha.
Võiks öelda nii – jällegi rahvusvahelises võrdluses –, et me oleme suutnud üles ehitada arengut toetava keskkonna, samas see keskkond ei ole veel piisavalt konverteerunud Eesti inimeste heaoluks ega püsivateks heaolu mootoriteks. Pean silmas tootlikkust ja äri sisukust. Meie tervis, rahakott ja eluga rahulolu on endiselt Euroopa kõige kehvemate hulgas. Seega, nagu öeldud, arengukeskkond on hea, areng ise aga tõenäoliselt ei vasta ootustele. Seda võiks illustreerida selline kokkuvõttev pilt, kus on võrreldud Eestit Euroopa Liidu kontekstis.
Samade arengumõõdikute alusel on välja toodud need näitajad, mille poolest Eesti on Euroopa Liidu keskmisest tublim, mille poolest me oleme enam-vähem keskmisel tasemel ja mille poolest me jääme keskmisest allapoole. Mis näitajatega me siis oleme Euroopas juba praegu tublimate hulgas? Jutt on ennekõike teatud tingimuste, keskkonna, sh tegevuskeskkonna näitajatest, olgu jutt siis vabadusest või meie teadmiste tasemest, eriti noortel inimestel, või meie poliitilisest keskkonnast. Eesti inimeste usaldus Euroopa Liidu vastu on üks kõrgeimaid kogu Euroopas.
Kui me vaatame neid näitajaid, millega me jääme Euroopa keskmisest kõvasti allapoole, siis tegu on asjadega, mis meie igapäevaelus vägagi tunda annavad. Meie tervis, meie rahakott, meie eluga rahulolu. Samuti vastuolud ühiskonnas, selle tasakaalustamatus. Selline ebakõla võiks tänapäeva Eestit iseloomustada ja selle teadvustamine võiks püsti panna küsimuse, kuidas see hea keskkond, mille me oleme suutnud luua, konverteerida paremateks tulemusteks valdkondades, kus me veel maha jääme.
Kolmas järeldus räägib sellest, et kui hinnata erinevaid rahvusvahelisi mõõdupuid natuke teisest vaatepunktist ja võrrelda mõõdikuid, mis tuginevad objektiivsemalt mõõdetavatele näitajatele – on need siis majanduse või sotsiaalkindlustuse või hariduse näitajad –, siis on Eesti maailmas kuskil neljandas-viiendas kümnes. Ütleme, 30 millegagi või 40 millegagi. Kui küsida Eesti inimeste käest, kuivõrd te olete oma eluga rahul, mis te ise sellest arvate, siis sellise subjektiivse heaolu vaatepunktist kukub meie riik rahvusvahelises võrdluses järgu võrra tahapoole. Seda võiks iseloomustada üks tabel, kus on toodud tõenäoliselt maailmas kõige mastaapsema subjektiivse heaolu mõõtja, ameeriklaste Gallupi mõõtmistulemused. Nemad kasutavad subjektiivse heaolu mõõtmiseks n-ö redeli metafoori. Inimestele esitatakse selline küsimus: "Kujuta ette, et sinu ees on kümne astmega redel. Kümnendal astmel on kõige parem elu, mida sa üldse võid elada, ja esimesel astmel on kõige kehvem elu, mis sinuga üldse juhtuda võib. Kuhu sa oma praeguse elu elu headuse redelil asetaksid?" Nad küsivad seda peaaegu kõikjal üle maailma. Vahest proovite ise sellele küsimusele vastata, aga teadke, et Eesti keskmine on 5,4. Ma ei oska öelda, on see hea või halb. See näitaja muutub kõnekamaks siis, kui me vaatame, kuhu me teiste riikide võrdluses satume. Ja me satume selliste riikide lähedusse nagu Vietnam, Türkmenistan, Dominikaani Vabariik, Sambia. Kui aga mõelda heaolu objektiivsemate näitajate peale, siis Eesti on nendest riikidest kindlasti mitu sammu eespool.
Võib arutleda, miks see nii on. Kas on tõesti nii, et meil on teatav tendents pidada ennast kehvemaks, kui me vähemalt rahvusvahelises võrdluses tegelikult oleme. See on mingi Eesti inimese hinge eripära – me mõtleme endast natuke kriitilisemalt, kui vaja oleks. Või tuleneb säärane seisukoht sellest, et meie pilt maailmas toimuvast piirdub suures osas Läänemere regiooniga, kus on tõesti latt hästi kõrgel ja tipus olevad võrdluspartnerid hästi lähedal.
See oli siis küsimus selle kohta, kuidas inimene hindab oma praegust elu. Kui küsida natuke teistmoodi, küsida nii: "Kas sa tulevikku vaatad optimistlikult või oled sa tuleviku suhtes murelik?", siis platseerub Eesti märksa paremale kohale. Võrreldes Euroopa Liidu riikidega kuulub Eesti selgelt euroliidu optimistlikemate hulka. Samamoodi paradoks: hetkepilti või hetkeseisu hinnatakse suhteliselt kriitiliselt, tulevikupilt aga on võrreldes muu Euroopaga positiivsem.
Ja neljas järeldus. On vihjatud, et me oleme sellesse esiliigasse, kus me juba tükk aega sees oleme, kinni jäänud. Eesti positsioon rahvusvahelises võrdluses mitmete oluliste näitajate alusel ei ole suurt muutunud. Oleme võrdluses teiste riikidega samal tasemel, kus me olime kümmekond aastat tagasi. Aga eks ole põhjuseks muu hulgas ka see, et teisedki lähevad edasi, mitte ainult meie.
Mõned näited. Aastal 2005 olime inimarengu indeksis, millest juba juttu oli, 30. kohal. Praegu oleme samal positsioonil, sest mõõtmistäpsus on selline, et pluss või miinus üks-kaks kohta tegelikult ei tähenda peaaegu midagi. Kui inimarengu indeksist välja võtta rikkuse osaindeks, RKT inimese kohta ostujõu alusel, siis näeme, et aastal 2005 olime kusagil viienda kümne alguses ja enam-vähem samal positsioonil oleme ka praegu. Võtame korruptsiooni, väga levinud mõõdupuu: 1998. aastal jõudsime juba hästi kõrgele positsioonile, 26. kohale, vahepeal oleme kogu aeg 30. positsiooni ümber kõikunud, ei palju üles- ega allapoole. Või eluga rahul olevate inimeste osakaal, mida Euroopas hästi innukalt mõõdetakse. Selles n-ö kõrgliiga seltskonnas on selgelt alati olnud üle 90% inimesi, kes on eluga põhiosas rahul. Eestis jõudis nende inimeste osakaal juba 2006. aastaks 80%-ni ja siiamaani on see näitaja kõikunud 70 ja 80% vahel.
Kui me ütleme, et Eesti on mingisuguse taseme kätte saanud ja sinna seisma jäänud, siis kui rääkida ekspertidega, on tunda kahte laadi suhtumist. Üks on arvamus, et tuleb lihtsalt rohkem aega anda, rohkem tööd teha, higi ja verd valada, küll me siis järele jõuame. Teine seisukoht on, et võib-olla on Eestit edasi vedanud arengumootorid ennast ammendanud ja kõrgliigasse tee leidmiseks tuleb kas leida uusi ressursse, muuta poliitikaid või astuda ka ebatraditsioonilisi samme.
Küsimus, kuidas läheneda kõrgliigale, oli selle aruande tegemisel üks põhilisi arutlusteemasid. Ega siin selgeid lahendusi ei ole pakutud, aga on välja käidud vähemalt paar mõttesuunda, mis laadi teod võiks meid selles suunas viia.
Esiteks, mitmelt poolt tuleb välja, et riigi roll tuleks ümber mõtestada, muuta see laiemaks või sisukamaks. Ei piisa, kui riik on lihtsalt hea juriidilise makromajandusliku keskkonna looja. Me tegime selle aruande ettevalmistamise käigus n-ö eliidiuuringu, kus küsitleti Eesti tipp-poliitikuid, majandusotsuste tegijaid, kultuuriinimesi ja ka nn tulevikutegijaid ehk viimase kolme aasta jooksul doktorikraadi kaitsnud noori inimesi selle kohta, mida nad tahaksid Eestis muuta ja milliseid arenguteid nad Eestile pakuksid. Sellest uuringust tulid selgelt välja riigile esitatavad ootused. Ei oodata, et riik rohkem ära otsustaks, aga tahetakse, et riik oleks rohkem eestvedaja, eesträäkija, mobiliseerija, koostööplatvormide looja – mida iganes need eksperdid selle all ka ei mõtle. See paistab välja ka aruande mitme peatüki analüüsist, kus tuleb välja, et Eesti näitajad on rahvusvahelises võrdluses alati paremad, kui tegemist on valdkonnaga, kus on olnud tunda ka riiklikku poliitikat. Valdkondades, kus riiklik poliitika on jäänud ebalevamaks, on meie näitajad olnud kehvemad.
Sama sõnum, et oodatakse riigi mõjukamat rolli, tuleb välja ka aruande koostamisel tehtud analüüsist, kus me käsitlesime riike, kes on suhteliselt lühikese perioodi jooksul suutnud kiire arenguhüppe teha ja jõuda kõrgliigasse. Need riigid on Lõuna-Korea, Iirimaa, Soome, Taiwan. Kõikide puhul on olnud tegu selge, mõne maa puhul ka raudselt autoritaarse riikliku arengupoliitikaga. Järeldus on, et asjad ei juhtu iseenesest. Ei maksa loota, et jõuame kõrgliigasse lihtsalt verd ja higi valades. Raske oli tuua näiteks riiki, kus see säärasel viisil on õnnestunud.
Teine mõttesuund on rajatud arvamusele, et teatud ressursid on meil selgelt alakasutatud ja mõnes mõttes hoiavad stambid kinni meie edasiliikumist järgmisel arenguperioodil. Toon ressursi raiskamise kohta mõned näited hariduse valdkonnast. See, et kaheksandik Eesti kasvavast põlvkonnast ei jõua kõrgemale-kaugemale põhiharidusest, on ilmselge ressursi raiskamine. See, et kolmandikul Eesti tööjõust ei ole mitte mingisugust erialalist ettevalmistust – ei kutse- ega kõrgharidust –, on ilmselge ressursi raiskamine. Sihipärane pudelikaelapoliitika võiks olla üks instrument, mille kasutamine aitaks meid kõrgliigale lähemale.
Aruandes on välja toodud ka mõnes mõttes stambid ehk uskumused. Näiteks et see, mis tagas meie edu 1990. või 2000. aastate esimesel kümnendil, toimib igavesti. Pakun taustaks mõningaid teemasid, mille üle ei ole praegu Eestis väga sobilik arutada, isegi mõtteid vahetada, on see siis maksusüsteem või vene vähemuse roll ja tulevik. Kõrgliigasse jõudmine eeldab avatud ja dünaamilist arengupoliitikat ning selle kohandamist nii, et see sobiks just praegusele arenguperioodile sobivate prioriteetide püstitamise ja võtete paikapanemisega. Kindlasti ei saa sellises arengupoliitikas olla tabu- ja häbiteemasid, sageli on just hullud ideed osutunud kõige edasiviivamateks. Ja seda ma meile kõigile soovin. Aitäh!