Tere hommikust, head ametikaaslased ja head külalised! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu neljanda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan Keskerakonna fraktsiooni nimel üle avaliku teenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Meie soov on muuta seaduse § 60 lõiget 5 ja täiendada seda sõnadega, et teenistusest vabastatud ametnikul on keelatud ühe aasta jooksul vabastamise päevast arvates saada korruptsioonivastase seaduse § 7 lõike 1 punktide 2 ja 3 tähenduses seotud isikuks sellise eraõigusliku juriidilise isikuga, kelle üle ta viimase aasta jooksul on teostanud vahetult või püsivalt järelevalvet. Seaduse eesmärk on tõhustada kohalike omavalitsuste üle teostatavat järelevalvet. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise.
Teateid täna ei ole, nii et palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 71 Riigikogu liiget, puudub 30.
Läheme tänase päevakorra juurde.

Meil on täna päevakorras olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti inimarengu aruanne 2012/2013" arutelu. Lubage, head ametikaaslased ja külalised, enne menetlemise juurde asumist lühidalt selle korda tutvustada. Tuleneb see meie hea ja tuttava kodu- ja töökorra seaduse §-st 153. Kõigepealt on "Eesti inimarengu aruande 2012/2013" peatoimetaja Mati Heidmetsa ettekanne kuni 20 minutit. Kui vaja, on seda võimalik ka pikendada, kui saavutatakse kokkulepe istungi juhatajaga. Seejärel on küsimused ja vastused kuni 40 minutit. Järgneb "Eesti inimarengu aruanne 2012/2013" toimetaja Jüri Sepa ettekanne kuni 15 minutit. Kehtib sama klausel, et seda aega saab pikendada. Siis on küsimused-vastused kuni 25 minutit. Kolmandana teeb ettekande põhiseaduskomisjoni liige Andres Herkel. See võib kesta 10 minutit ja temalgi on võimalus aega juurde paluda. Järgnevad küsimused-vastused 10 minutit.
Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe suulise küsimuse. Peale ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised. Ootame kõigilt väga aktiivset osavõttu, esineda võivad nii Riigikogu liikmed kui ka komisjonide-fraktsioonide esindajad. Põhiseaduskomisjon on ühtlasi teinud ettepaneku pikendada vajaduse korral istungi aega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Teeme nii, et selle ettepaneku juurde tuleme, kui vaja, istungi jooksul tagasi. Pärast arutelu lõppu Riigikogu otsust vastu ei võta.
Palun nüüd Riigikogu kõnetooli "Eesti inimarengu aruanne 2012/2013" peatoimetaja Mati Heidmetsa!

Austatud Riigikogu! Mul on hea meel teile tutvustada tänavust Eesti inimarengu aruannet. Selle alapealkiri on "Eesti maailmas". Eesmärk oli vaadata Eesti hakkamasaamist ja Eesti positsiooni natuke kaugemalt, kui me harjunud oleme, astuda välja lähinaabritega võrdlemise ringist ja hinnata Eestit laia maailma taustal.
Hindamise aluseks on selles aruandes n-ö arengumõõdikute ruum. Need on meile kõigile tuttavad – järjest saavad meedia kaudu kättesaadavaks mitmesugused mõõdupuud ja näitajad, mis ütlevad, et Eesti on mingisuguses järjestuses kaks astet tõusnud ja mõnes teises järjestuses kukkunud. Neid on tänapäeval hästi palju. Üks selle aruande eesmärk oli veidi korrastada seda ruumi, välja tuua need mõõdupuud rahvusvahelises võrdluses, mis võiksid meile huvi pakkuda, mis võiksid Eesti jaoks olla tähenduslikud, ja esitada need aruandes Eesti positsiooni vaatepunktist.
Tänavune aruanne koosneb viiest peatükist: inimvara, inimene ja ühiskond, elukvaliteet, majandus ja tulevikuväljavaated. Kui hästi üldiselt Eestit gloobusel hinnata, siis on tõepoolest nii, et mida kaugemalt vaatad, seda ilusamad me paistame, mida lähemale tuled, seda rohkem torkavad silma vastuolud ja väljakutsed. Eks see on ka paratamatu.
Ma ei hakka selle ettekande käigus aruannet ümber jutustama. See on avalikult kättesaadav ja kõik huvilised võivad seda lugeda. Peatuksin mõningatel üldistel järeldustel ja aruandest johtuval ettevaatel.
Esimene järeldus on, et Eesti on suures plaanis püsivalt esiliigas. Mida see tähendab? Kui me võtame ÜRO koostatava inimarengu indeksi, mis järjestab riike ja rahvaid teatavasti kolme näitaja alusel – tervis, haridus ja rikkus –, siis üleilmses pingereas 185 riigi hulgas on Eesti viimased kümmekond aastat olnud umbes 30. positsioonil. Globaalses võrdluses on see kindlasti hea näitaja, kui me arvestame selle nimekirja pikkust. Samas need riigid, kellega me tahame sarnased olla ja kuhu paljud meie noored Eestist lahkudes elama lähevad, kuuluvad tavapäraselt ÜRO järjestuses selle esimese veerandsaja hulka. Kasutades jalgpalli terminoloogiat, võiks piltlikult öelda, et Eesti on 1990. aastate alguse rahvusvahelisest mudaliigast suhteliselt kiiresti jõudnud esiliigasse, aga kõrgliigani, mis on see esimene veerandik, on paras maa minna. Ükskõik, kas me selle kõva häälega välja ütleme või ei ütle, kõrgliigasse jõudmine on paratamatult meie lähiaja väljakutse ja eesmärk. See lähiaeg võib küll olla ka üsna pikk periood.
Teine järeldus on, et kui võrrelda Eesti positsiooni väga erinevate rahvusvaheliste mõõdupuude alusel, torkab silma üks ebakõla. Väga sageli on Eesti potentsiaali näitajad paremad kui tegelik tulemus. Rahvusvahelises võrdluses paistab Eesti silma soodsa ja eriliste piiranguteta tegevuskeskkonna poolest. Seda nii inimestele, ettevõtetele kui vabaühendustele. Meil üldiselt järgitakse reegleid, meie inimesed on haritud ja uuendusmeelsed, meie asjaajamine on lihtne ja Eesti maksumaksjal ei kulu riigivõla tagasimaksmiseks liiga palju raha.
Võiks öelda nii – jällegi rahvusvahelises võrdluses –, et me oleme suutnud üles ehitada arengut toetava keskkonna, samas see keskkond ei ole veel piisavalt konverteerunud Eesti inimeste heaoluks ega püsivateks heaolu mootoriteks. Pean silmas tootlikkust ja äri sisukust. Meie tervis, rahakott ja eluga rahulolu on endiselt Euroopa kõige kehvemate hulgas. Seega, nagu öeldud, arengukeskkond on hea, areng ise aga tõenäoliselt ei vasta ootustele. Seda võiks illustreerida selline kokkuvõttev pilt, kus on võrreldud Eestit Euroopa Liidu kontekstis.
Samade arengumõõdikute alusel on välja toodud need näitajad, mille poolest Eesti on Euroopa Liidu keskmisest tublim, mille poolest me oleme enam-vähem keskmisel tasemel ja mille poolest me jääme keskmisest allapoole. Mis näitajatega me siis oleme Euroopas juba praegu tublimate hulgas? Jutt on ennekõike teatud tingimuste, keskkonna, sh tegevuskeskkonna näitajatest, olgu jutt siis vabadusest või meie teadmiste tasemest, eriti noortel inimestel, või meie poliitilisest keskkonnast. Eesti inimeste usaldus Euroopa Liidu vastu on üks kõrgeimaid kogu Euroopas.
Kui me vaatame neid näitajaid, millega me jääme Euroopa keskmisest kõvasti allapoole, siis tegu on asjadega, mis meie igapäevaelus vägagi tunda annavad. Meie tervis, meie rahakott, meie eluga rahulolu. Samuti vastuolud ühiskonnas, selle tasakaalustamatus. Selline ebakõla võiks tänapäeva Eestit iseloomustada ja selle teadvustamine võiks püsti panna küsimuse, kuidas see hea keskkond, mille me oleme suutnud luua, konverteerida paremateks tulemusteks valdkondades, kus me veel maha jääme.
Kolmas järeldus räägib sellest, et kui hinnata erinevaid rahvusvahelisi mõõdupuid natuke teisest vaatepunktist ja võrrelda mõõdikuid, mis tuginevad objektiivsemalt mõõdetavatele näitajatele – on need siis majanduse või sotsiaalkindlustuse või hariduse näitajad –, siis on Eesti maailmas kuskil neljandas-viiendas kümnes. Ütleme, 30 millegagi või 40 millegagi. Kui küsida Eesti inimeste käest, kuivõrd te olete oma eluga rahul, mis te ise sellest arvate, siis sellise subjektiivse heaolu vaatepunktist kukub meie riik rahvusvahelises võrdluses järgu võrra tahapoole. Seda võiks iseloomustada üks tabel, kus on toodud tõenäoliselt maailmas kõige mastaapsema subjektiivse heaolu mõõtja, ameeriklaste Gallupi mõõtmistulemused. Nemad kasutavad subjektiivse heaolu mõõtmiseks n-ö redeli metafoori. Inimestele esitatakse selline küsimus: "Kujuta ette, et sinu ees on kümne astmega redel. Kümnendal astmel on kõige parem elu, mida sa üldse võid elada, ja esimesel astmel on kõige kehvem elu, mis sinuga üldse juhtuda võib. Kuhu sa oma praeguse elu elu headuse redelil asetaksid?" Nad küsivad seda peaaegu kõikjal üle maailma. Vahest proovite ise sellele küsimusele vastata, aga teadke, et Eesti keskmine on 5,4. Ma ei oska öelda, on see hea või halb. See näitaja muutub kõnekamaks siis, kui me vaatame, kuhu me teiste riikide võrdluses satume. Ja me satume selliste riikide lähedusse nagu Vietnam, Türkmenistan, Dominikaani Vabariik, Sambia. Kui aga mõelda heaolu objektiivsemate näitajate peale, siis Eesti on nendest riikidest kindlasti mitu sammu eespool.
Võib arutleda, miks see nii on. Kas on tõesti nii, et meil on teatav tendents pidada ennast kehvemaks, kui me vähemalt rahvusvahelises võrdluses tegelikult oleme. See on mingi Eesti inimese hinge eripära – me mõtleme endast natuke kriitilisemalt, kui vaja oleks. Või tuleneb säärane seisukoht sellest, et meie pilt maailmas toimuvast piirdub suures osas Läänemere regiooniga, kus on tõesti latt hästi kõrgel ja tipus olevad võrdluspartnerid hästi lähedal.
See oli siis küsimus selle kohta, kuidas inimene hindab oma praegust elu. Kui küsida natuke teistmoodi, küsida nii: "Kas sa tulevikku vaatad optimistlikult või oled sa tuleviku suhtes murelik?", siis platseerub Eesti märksa paremale kohale. Võrreldes Euroopa Liidu riikidega kuulub Eesti selgelt euroliidu optimistlikemate hulka. Samamoodi paradoks: hetkepilti või hetkeseisu hinnatakse suhteliselt kriitiliselt, tulevikupilt aga on võrreldes muu Euroopaga positiivsem.
Ja neljas järeldus. On vihjatud, et me oleme sellesse esiliigasse, kus me juba tükk aega sees oleme, kinni jäänud. Eesti positsioon rahvusvahelises võrdluses mitmete oluliste näitajate alusel ei ole suurt muutunud. Oleme võrdluses teiste riikidega samal tasemel, kus me olime kümmekond aastat tagasi. Aga eks ole põhjuseks muu hulgas ka see, et teisedki lähevad edasi, mitte ainult meie.
Mõned näited. Aastal 2005 olime inimarengu indeksis, millest juba juttu oli, 30. kohal. Praegu oleme samal positsioonil, sest mõõtmistäpsus on selline, et pluss või miinus üks-kaks kohta tegelikult ei tähenda peaaegu midagi. Kui inimarengu indeksist välja võtta rikkuse osaindeks, RKT inimese kohta ostujõu alusel, siis näeme, et aastal 2005 olime kusagil viienda kümne alguses ja enam-vähem samal positsioonil oleme ka praegu. Võtame korruptsiooni, väga levinud mõõdupuu: 1998. aastal jõudsime juba hästi kõrgele positsioonile, 26. kohale, vahepeal oleme kogu aeg 30. positsiooni ümber kõikunud, ei palju üles- ega allapoole. Või eluga rahul olevate inimeste osakaal, mida Euroopas hästi innukalt mõõdetakse. Selles n-ö kõrgliiga seltskonnas on selgelt alati olnud üle 90% inimesi, kes on eluga põhiosas rahul. Eestis jõudis nende inimeste osakaal juba 2006. aastaks 80%-ni ja siiamaani on see näitaja kõikunud 70 ja 80% vahel.
Kui me ütleme, et Eesti on mingisuguse taseme kätte saanud ja sinna seisma jäänud, siis kui rääkida ekspertidega, on tunda kahte laadi suhtumist. Üks on arvamus, et tuleb lihtsalt rohkem aega anda, rohkem tööd teha, higi ja verd valada, küll me siis järele jõuame. Teine seisukoht on, et võib-olla on Eestit edasi vedanud arengumootorid ennast ammendanud ja kõrgliigasse tee leidmiseks tuleb kas leida uusi ressursse, muuta poliitikaid või astuda ka ebatraditsioonilisi samme.
Küsimus, kuidas läheneda kõrgliigale, oli selle aruande tegemisel üks põhilisi arutlusteemasid. Ega siin selgeid lahendusi ei ole pakutud, aga on välja käidud vähemalt paar mõttesuunda, mis laadi teod võiks meid selles suunas viia.
Esiteks, mitmelt poolt tuleb välja, et riigi roll tuleks ümber mõtestada, muuta see laiemaks või sisukamaks. Ei piisa, kui riik on lihtsalt hea juriidilise makromajandusliku keskkonna looja. Me tegime selle aruande ettevalmistamise käigus n-ö eliidiuuringu, kus küsitleti Eesti tipp-poliitikuid, majandusotsuste tegijaid, kultuuriinimesi ja ka nn tulevikutegijaid ehk viimase kolme aasta jooksul doktorikraadi kaitsnud noori inimesi selle kohta, mida nad tahaksid Eestis muuta ja milliseid arenguteid nad Eestile pakuksid. Sellest uuringust tulid selgelt välja riigile esitatavad ootused. Ei oodata, et riik rohkem ära otsustaks, aga tahetakse, et riik oleks rohkem eestvedaja, eesträäkija, mobiliseerija, koostööplatvormide looja – mida iganes need eksperdid selle all ka ei mõtle. See paistab välja ka aruande mitme peatüki analüüsist, kus tuleb välja, et Eesti näitajad on rahvusvahelises võrdluses alati paremad, kui tegemist on valdkonnaga, kus on olnud tunda ka riiklikku poliitikat. Valdkondades, kus riiklik poliitika on jäänud ebalevamaks, on meie näitajad olnud kehvemad.
Sama sõnum, et oodatakse riigi mõjukamat rolli, tuleb välja ka aruande koostamisel tehtud analüüsist, kus me käsitlesime riike, kes on suhteliselt lühikese perioodi jooksul suutnud kiire arenguhüppe teha ja jõuda kõrgliigasse. Need riigid on Lõuna-Korea, Iirimaa, Soome, Taiwan. Kõikide puhul on olnud tegu selge, mõne maa puhul ka raudselt autoritaarse riikliku arengupoliitikaga. Järeldus on, et asjad ei juhtu iseenesest. Ei maksa loota, et jõuame kõrgliigasse lihtsalt verd ja higi valades. Raske oli tuua näiteks riiki, kus see säärasel viisil on õnnestunud.
Teine mõttesuund on rajatud arvamusele, et teatud ressursid on meil selgelt alakasutatud ja mõnes mõttes hoiavad stambid kinni meie edasiliikumist järgmisel arenguperioodil. Toon ressursi raiskamise kohta mõned näited hariduse valdkonnast. See, et kaheksandik Eesti kasvavast põlvkonnast ei jõua kõrgemale-kaugemale põhiharidusest, on ilmselge ressursi raiskamine. See, et kolmandikul Eesti tööjõust ei ole mitte mingisugust erialalist ettevalmistust – ei kutse- ega kõrgharidust –, on ilmselge ressursi raiskamine. Sihipärane pudelikaelapoliitika võiks olla üks instrument, mille kasutamine aitaks meid kõrgliigale lähemale.
Aruandes on välja toodud ka mõnes mõttes stambid ehk uskumused. Näiteks et see, mis tagas meie edu 1990. või 2000. aastate esimesel kümnendil, toimib igavesti. Pakun taustaks mõningaid teemasid, mille üle ei ole praegu Eestis väga sobilik arutada, isegi mõtteid vahetada, on see siis maksusüsteem või vene vähemuse roll ja tulevik. Kõrgliigasse jõudmine eeldab avatud ja dünaamilist arengupoliitikat ning selle kohandamist nii, et see sobiks just praegusele arenguperioodile sobivate prioriteetide püstitamise ja võtete paikapanemisega. Kindlasti ei saa sellises arengupoliitikas olla tabu- ja häbiteemasid, sageli on just hullud ideed osutunud kõige edasiviivamateks. Ja seda ma meile kõigile soovin. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on tublisti küsimusi. Viktor Vassiljev, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kui vaadata rahvastikuarengu põhinäitajaid leheküljelt 14, siis koguiive on Eestis negatiivne, loomulik iive on negatiivne, rändeiive on negatiivne, summaarne sündimuskordaja tugevasti alla 2 jne. Me ei näe sellises statistikas seda Eesti edulugu, millest valitsuskoalitsioon meile iga päev räägib. Kumb siis eksib, kas valitsus või statistika? Ja kui on nii, nagu peaminister räägib, et Eesti liigub jõudsalt viie rikkaima Euroopa riigi hulka, paljukest meist siis sinna jõuab?

Ma arvan, et statistika ei eksi ega valeta. Statistika on täpselt selline, nagu ta on. Kui te vaatate täpsemalt sündimuse või rahvastiku muutumist – see on see pikk tabel, kust näeb ka ajalisi muutusi –, siis paistab, et võrreldes 15–20 aasta taguse seisuga on rahvastiku pilt märksa parem. Loomulikult on terve hulk asju veel teha. Ma ei oska ega tahagi asuda siin mingile poliitilisele seisukohale, kes on midagi õigesti ja kes valesti teinud. See aruanne on allikas, mida igaüks võib interpreteerida oma vaatepunktist, ja see on üks võimalik tõlgendus. Meie järeldus on, nagu te võite siit ka lugeda, et viimase 20 aasta jooksul on Eesti suhteliselt hästi hakkama saanud. Nüüd on meie ülesanne leida järgmiseks arenguperioodiks sobivad viisid ja võtted, kuidas seda arengulugu jätkata.

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud Mati Heidmets! Nagu te eelmisele küsimusele vastasite, on Eesti teie ehk aruande peatoimetaja arvates suhteliselt hästi hakkama saanud. Aga ometi on siit mõnest peatükist näha, et kui edetabelis on Eesti koht hea, siis inimeste enda arusaam oma elukvaliteedist nii hea ei ole. Eelmistes aruannetes on palju räägitud meie inimvarast ja sellest, et sellesse suhtutakse hoolimatult. Tänavuses aruandes on üks peatükk, mis räägib meie n-ö palgavaestest – inimestest, kes käivad täiskohaga tööl, aga ei teeni piisavalt, et vaesusest pääseda. Kas teie teadlasena näete selles mingit erilist Eesti probleemi, et meil on inimesi, kes teevad tööd palga eest, mis ei võimalda toime tulla? Või ütlete, et see on lihtsalt Euroopale kombeks?

See on ka Euroopale kombeks, aga Eestis on see minu arvates kindlasti probleem. Peale kõige muu peaksime ikkagi aru saama, et maailma kontekstis on tegemist imeväikese ühiskonnaga. Seetõttu on kogu see teema, mis võiks olla klassifitseeritav inimressursi raiskamisena, olgu siis mõeldud vähese haridusega inimesi või palgavaeseid või lihtsalt vaeseid, kogu seda seltskonda, kelle potentsiaal jääb Eesti elu edendamisel kasutamata, Eestis palju-palju suurem probleem kui mõnes 100-miljonilise elanikkonnaga riigis. Ma olen veendunud ja seda on aruandes mitmeid kordi rõhutatud, et väikese riigi eripärast lähtuvalt me ei tohi mingil juhul leppida inimvara kõrvalejäämise või kaotsiminekuga.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea ettekandja! Eilses infotunnis peaminister arvas ka, kui tema käest küsiti, millal me sinna viie rikkaima riigi hulka jõuame, et kindlasti me sinna kõrgliigasse jõuame. Teiegi andsite oma ettekandes lootust, et küll me sinna jõuame, ja väitsite, et see hüpe tuleks teha. Aga kas te mingit tähtaega oskate või julgete öelda, millal me selle hüppe teeme? Sujuvalt me sinna ilmselt ei jõua, teised lähevad sujuvalt eest ära. Kas me oleme valmis selle hüppe tegemiseks ja kui ei ole, siis millal me võiks valmis olla? Kas teie kui teadjamees ja haridusmees julgete selle välja öelda? Hariduses me oleme ju kõrgliigasse jõudnud, aga tahaks nagu üldiselt jõuda. Ütelge see tähtaeg välja, millal me oleme valmis selle hüppe tegema!

Sellist tähtaega ei ole olemas, aga jah, see aeg ei saabu lihtsalt oodates. See aeg võib kätte jõuda siis, kui väga paljud, sh ka Riigikogu, hakkavad selle teema üle sisuliselt mõtlema. Tõepoolest tuleb mõelda, kas see järgmisse liigasse jõudmine eeldab poliitika muutmist, kas see eeldab teatud strateegiat, kas see eeldab teatavat kokkulepet ühiskonnas. Seda tegelikult püütigi eelräägitud eliidiuuringuga kindlaks teha, mida Eesti riigilt oodatakse. Mida võiks riik teha rohkem, kui ta teinud on? Kui mõelda Eesti ressursside ja võimekuse peale, siis tundub, et säärasel juhul võib see tõesti juhtuda. Ise see ei juhtu, raske tööga ehk järgmise paari põlvkonna jooksul saame hakkama.

Läheme oma töö tegemisega edasi. Paul-Eerik Rummo, palun!

Tänan ettekande eest! Te käsitlesite nagu paradoksaalsena asjaolu, et Eesti inimene hindab oma seisundit suhteliselt madalalt, eriti meie objektiivsete näitajate taustal, ja samal ajal tulevikku vaadates on ta nagu üks maailma kõige optimistlikumaid. Kas see aga ikka on paradoksaalne? Kas just mitte rahulolematus oma praeguse eluga ei ole optimistlikult tulevikku vaatamise eeldus, parema tuleviku allikas ja käivitaja? Kas te jagate hinnangut, et see umbes 50 palli skaalal "rahulolematus" ongi rahulolematuse optimaalne määr? Kui läheks väga palju üle selle, siis tekiks juba üldrahvalik masendus, kui läheks natuke vähemaks, siis tekiks lootusetu stagnatsioon. Praeguse seisundi üle õnnelik olemine võib ehk lõpuks tappa.

Ma ei ole sellega nõus. Ma ei arva, et Norras, kus inimeste hinnang oma elule on kõige kõrgemal kohal selles tabelis, on saabunud stagnatsioon ja seal arengut ei toimu. Mulle tundub, et madalas hinnangus peitub riigi jaoks probleem. See on nii nagu inimesel: kui ta ennast püsivalt alla hindab, siis see pärsib tema tegevusjulgust, pärsib tema riskivalmidust, pärsib tema enesetunnet ja lõpuks mõjub ka tervisele. Mina küll usun, et Eesti arengule suures plaanis tuleks kasuks, kui me natuke positiivsemalt endasse suhtuksime ja toetaksime ka inimesi, kes meie lähikonnas on, tunnustavate sõnadega. Ma ei ütleks, et meie praegune hinnang on parim asi, mis Eestit iseloomustab. Mina näen siin murekohta ja pean õigeks proovida meid natuke ülespoole nihutada.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Suur aitäh väga hea ettekande eest! Küsin noorte hariduse, töötuse ja tootlikkuse seoste kohta. Kui lugeda Eesti ja Euroopa uuringuid ning küsitlusi, siis kaks põlve tagasi oli normaalne tööle hakkamise vanus neli eluaastat. Kaks põlve hiljem on see 24 eluaastat, ja sedagi heal juhul. Kas te oskate välja tuua poliitilisi otsuseid või riiklikke sekkumisi, mis on sellise dissonantsini viinud? Vahest on teil mingisugune hea näide, millest eeskuju võtta, et tootlikkust ja noorte tööhõivet suurendada ning lahti saada sellest ühest kaheksandikust noortest, kes kuhugi ei jõua?

Ma ei arva, et praegused Eesti noored peaksid nelja-aastaselt tööd hakkama tegema. Kui mõelda, mis tööd lapsed vanasti, sada aastat tagasi tegid, siis see oli hoopis teistsugune töö, kui peaksid tegema meie 24-aastased või 28-aastased. Ma ei usu, et meie poliitiline siht peaks olema kasvav põlvkond varem tööle panna. Meie poliitiline siht võiks olla kasvav põlvkond paremini tööturu jaoks ette valmistada. Selles osas on kindlasti võimalik astuda terve hulk praktilisi samme. Väga lihtne näide: paar päeva tagasi käis siin OECD töörühm, kes tegeleb paljudele tuntud OECD "Education at Glance" raporti ettevalmistamisega, ja kõneteemaks oli kutseharidus. Kui võrrelda rahvusvahelise kontekstiga kutseharidust Eestis, kutsehariduse ja kõrghariduse proportsioone, siis me oleme selles pingerea otsas, kus on hästi palju kõrgharidust ja suhteliselt vähe kutseharidust. See proportsioon võib-olla tasuks läbikaalumist. Hea küsimus, aga ma ei arva, et meie noored peaksid varem tööle hakkama.

Kalev Kallo, palun!

Lugupeetud ettekandja! Teie ettekandest tuli selgelt välja, et Eesti areng on paljudes tähtsates lõikudes jäänud pendeldama sellele tasemele, mis saavutati aastaks 2005. Aastani 2005 riiki juhtinud valitsused juhtisid nagu arengut. Kas ma sain õigesti aru, et peale 2005. aastat on kahel valitsusperioodil Eesti riiki lihtsalt stagnatsioonis hoitud? Tõesti on välja toodud alad, kus nagu ei ole riigi aktiivset sekkumist olnud. Ning ega ei olegi olnud, sest asju ei ole tahetud otsustada ja tagajärg ongi ligi kaheksa aastat kestnud stagnatsioon. Sain ma õigesti aru?

Päris nii ma ju ei väitnud. Esiteks, see aruanne ei sisalda poliitika analüüsi, ei sisalda seda, milline poliitika ühe või teise liikumise taga on olnud. Väide, et Eesti on viimase kümne aasta jooksul jäänud samasse positsiooni, ei käi kõikide eluvaldkondade kohta. Aga mitme olulise eluvaldkonna kohta see tõesti käib. Mina ei oska sellest välja lugeda stagnatsiooni. Ma oskan sellest välja lugeda seda, et meie areng on küll olnud kiirem kui paljudel teistel, kuid tundub, et viimasel ajal oleme edasi liikunud mitmes valdkonnas enam-vähem samas tempos teiste riikidega. Järelikult on meie positsioon jäänud samaks. Ma olen nõus, et on õige muretseda selle pärast, et me ei liigu piisavalt kiiresti kõrgliigale lähemale. Kutsun üles sel teemal laiemalt mõtteid vahetama ja välja pakkuma, mis instrumendid, mis poliitikad, mis võtted võiksid meid selles ettevõtmises aidata. Vahest võtaks näiteks põhjalikuma vaatluse alla need riigid, kes on suutnud hüppe esiliigast kõrgliigasse teha.

Marianne Mikko, palun!

Austatud Mati Heidmets, suur tänu teile suurepärase ettekande eest! Raul Rebane on võtnud inimarengu aruande kokku väga julma tõdemusega, et Eesti on riik, kus elavad haritud vaesed naised ja rumalad jõukad mehed. Kuidas teie kommenteerite Eestis valitsevat olukorda, kus kõrgemini haritud inimene saab kehvemini tasustatud? Mis on teie seisukoht, kas tõesti piisab soolise palgalõhe vähendamiseks pelgalt teavituskavast, nagu arvab meie valitsus?

See on Eestis minu jaoks arusaamatu mureteema. Arusaamatu selles mõttes, et ma ei oska enda jaoks seletada, kus selle juured peituvad ja miks see nii on. Me tõepoolest oleme euroliidu liidrid meeste ja naiste olukorra erinevuste osas, ja mitte ainult palga mõttes, vaid ka hariduse mõttes. Meie palgalõhe on kõige suurem Euroopa Liidus ning kõrghariduse tasemel on naiste ja meeste vahe kõige suurem naiste kasuks.
Kindlasti on see ühiskonda sisemiselt murendav erinevus, kui me mõtleme, mis selle tagajärg on. Tagajärg on see, et järjest rohkem perekondi on sellised, kus naine on kõrgemalt haritud kui mees, ja ma tunnen sellele mehele kaasa. Järjest rohkem on tõenäoliselt ka neid noori haritud naisi, kes ei leia Eestist sobivat kaaslast ja lähevad teda otsima kuskilt mujalt maailmas.
Nii et see on Eesti jaoks tõsine mure, mida kindlasti ei lahenda propagandaüritustega. Vahest võiks seda lahendust hakata otsima kooliõpetuse ümbermõtestamisest. Kui me vaatame, kuhu meie poisid hariduslikus mõttes kaovad, siis näeme, et nad hakkavad kaduma juba põhikoolis. Väljakukkujate hulgas on poisse kaks korda rohkem kui tüdrukuid. Igast haridustasemest kukub poisse rohkem välja ja ongi nii, et kõrghariduse saanute hulgas on, kui kõik kõrgkoolid kokku võtta, naissoo esindajaid umbes kaks korda rohkem. Tõenäoliselt saab protsess alguse põhikoolist ja seepärast tuleks analüüsida, kas sealne õpetamisviis sobib piisavalt ka poistele. Paljudele poistele selline üksnes tulemustele orienteeritud asjakorraldus võib-olla kõige paremini ei sobi. Aga jah, probleem on märksa komplitseeritum ja sügavam kui lihtsalt vähese propaganda küsimus.

Andres Anvelt, palun!

Lugupeetud härra Heidmets, teid on alati väga huvitav kuulata ja nendest aruannetest saab palju uusi teadmisi. Ma olen inimarengu aruannet päris põhjalikult uurinud. Te oma ettekandes rääkisite ka paradigmade muutmisest ja vajadusest natuke laiemalt mõelda, sellest, et võiks käsitleda ka küsimusi, mis seni on olnud mingil määral tabuteemad. Näiteks meie maksusüsteem või vene rahvusvähemuse olukord või üldine suhtumine sellesse, kui jutt on subjektiivsest heaolust tänasel päeval ja tulevikuootustest. Ma ei ole siit välja lugenud, kas on võimalik teha mingisuguseid järeldusi selle kohta, et eri rahvaste, põhiliselt siis eestlaste ja venelaste hinnang on erinev nii praegust elu kui tulevikku silmas pidades.

Nagu öeldud, see aruanne käsitleb Eestit tervikuna suure maailma kontekstis. Eesti sisse me seda koostades ei läinud. Kui aga kasutada teisi allikaid, siis teie küsimusele vastates võiks öelda, et keskmised eluga rahulolu näitajad on vene keelt emakeelena rääkivatel inimestel mõnevõrra madalamad kui eestlastel. Eriti suur vahe on usalduses riigi ja riigivõimu vastu, kus on vahe umbes kahekordne. Kui ma õigesti mäletan, siis venekeelsete inimeste hulgas 70–75% riigivõimu ei usalda, eestlaste hulgas on see osakaal 30–40%. Selles osas on tõesti vahe märkimisväärne. Kindlasti ei ole sellel probleemil lihtsaid lahendusi, aga see ei tohiks mingil juhul olla teema, millest võib lihtsalt mööda vaadata, kuna see on ebamugav teema.

Tõnis Kõiv, palun!

Tänan ettekande eest! Siin juba mõnedki korrad kõlanud loosung "15 aastaga viie jõukama hulka!" on loosungile omaselt lihtne, kuid nüüd tuleb nii teie ettekandest kui ka inimarengu aruandest välja, et sisuliselt meie siht pürgida esiliigast kõrgliigasse tähendab tegelikult ju sama. Aga nüüd minu küsimus. Eesti inimesed ei taha eriti võrrelda oma elu eluga n-ö saatusekaaslastest riikides. Pigem on üks võrdlusriik Soome. Täiesti selgelt on mõlemad ühiskonnad edasi arenenud. Kas vahe lähima põhjanaabriga on viimaste aastate jooksul kasvanud, püsinud samal tasemel või vähenenud?

Üldist hinnangut on väga raske anda. Oleneb, mis vaatepunktist vaadata. Soome ja üldse Põhjamaadega on keeruline ennast võrrelda ka seetõttu, et globaalses plaanis on tegemist niisuguse positiivse anomaaliaga, kus on peaaegu kõik näitajad maailma parimate hulgas. See võib olla ka üks põhjus, miks me ennast kuigi hästi ei tunne – parim paik maailmas on kohe siinsamas ukse taga ja meie kõrval.
Aga kas me oleme lähemale jõudnud? Me oleme kindlasti lähemale jõudnud, kui otsustada näiteks palgatasemete järgi pikema perioodi, 15–20 aasta jooksul. Aga kas me viimase viie või kümne aasta jooksul oleme lähemale jõudnud, on märksa keerulisem vastata. Kõik sõltub sellest, mida vaadata. Soome on Euroopas ja kogu maailmas ikkagi üks kõrgliiga mängijaid ja tundub, et Eesti viimase perioodi areng ei ole olnud selline, et me märgatavalt neile lähemale oleks saanud.

Neeme Suur, palun!

Palju tänu ettekandjale hea ettekande eest! Teie kokkuvõttes kajastus selline arusaam, et riigi rolli peaks nihutama, kuna need riigid, kes on teinud hüppeid, on teinud seda riigiaparaadi aktiivse sekkumise toel. Aga küsimus on selline: millist funktsiooni riik ikkagi peaks täitma? Meil on valida, kas eelistada nähtamatu käe poliitikat või peaks riik ennetavalt protsessidesse sekkuma, looma tingimusi, kujundama poliitikaid. Kumb võiks olla efektiivsem lahendus?

Ma ei oska seda mustvalgelt vaadata, et on kas mingi nähtamatu käsi või on riik. Kui me hindame teisi riike, keda me analüüsinud oleme, siis neis on mõlemad tegurid: toimib selge turumajandus ja on ka riigil oma eesmärgid ja prioriteedid seatud ning strateegiad olemas. Riik kaasab eri osapooli ja seab kindlaks perioodiks ülesandeid. Nii et ma julgen arvata, et peaks olema kombinatsioon nendest kahest poolest, mida te nimetasite.

Rait Maruste, palun!

Mulle sümpatiseeris teie esitluse abstraktsiooniaste ja neutraalne suhtumine. Aitäh! Märkisite, et ühe inimpõlve jooksul on Eesti jõudnud mudaliigast esiliigasse ja jäänud sinna nagu toppama. Loomulikult! Kas me ei ole natuke kärsitud – luues tingimusi, tahame kohe ka tulemusi saama hakata. See meenutab põllumeest, kes ühel nädalal külvab ja järgmisel nädalal tahab kohe koristama hakata. Kas on mõtet ennast sellise suure survega frustreerida? Inimühiskonna areng ei ole ju spordivõistlus, kus maksab ainult medal, mis paraku sageli saadakse dopingu hinnaga. Mis te arvate sellest asjast?

Jah, kui vaadata, kui lühikese aja jooksul Eesti on sealt mudaliigast esiliigasse tõusnud, siis see on kindlasti muljet avaldav. Aga ma ei arva, et me võiksime end nüüd lõdvaks lasta ja mõelda, et küll ta ise läheb. Ratsionaalne ettevalmistus ja ka toetus sellele, et lähiajal tuleks püüda järgmise sammuna liigat vahetada, oleks asjakohane. Ma ei arva, et see on liiga frustreeriv või stressi tekitav. Eestis on väga palju inimesi, kes on suhteliselt hea stressitaluvusega, ja ma usun, et me saame ka selle ülesandega hakkama.

Kaja Kallas, palun!

Hea ettekandja! Palju räägitakse riigi rollist selle nn klaaslae murdmisel ja ka tänastest küsimustest tuli see välja. Inimarengu aruandes räägitakse aga ka nendest väärtustest, mida meie ühiskond kannab, ja sealt tuleb välja, et Eesti inimesed ei usalda üksteist, ei aita üksteist ja meil on vähene sallivus. Kui suureks takistuseks niisugused väärtushinnangud selle klaaslae murdmisel teie arvates on?

See on teema, mille ma aja puudumise tõttu ettekandest välja jätsin. Aga siin peitub võib-olla tõesti üks Eesti paradokse. Ühelt poolt meie selline verbaalne hoiak: kui te vaatate näiteks Eurobaromeetrit, siis eestlased on peaaegu kõige Euroopa-meelsem rahvas Euroopa Liidus üldse. Vähemalt sõnades kuulub eurooplus kindlalt meie identiteedi hulka. Paljud Eesti inimesed tunnevad ennast peale selle, et nad tunnevad end eestlastena, ka eurooplastena.
Kui aga teemasse natuke rohkem süveneda, siis näeme, et paljud sellised väärtused, mida on kombeks pidada Euroopa kõrgliiga väärtusteks, ei ole Eestis kuigi hinnatud. Üks aruande peatükk on tuntud ameeriklase Ingleharti ülemaailmsest väärtusuuringust. Üks uuringu küsimus on: mida te oma lastes kasvatate – kas te kasvatate oma lastes iseseisvust või allumist ja kuuletumist? Tüüpiline nn vana Euroopa elanik kasvatab oma lastes iseseisvust. Meie oleme seal teisel pool otsas: oluline, et laps sõna kuulaks. Või vaatame, kui paljud Eesti inimestest on valmis vahel ka avalikult oma poliitilist seisukohta või meelsust väljendama, tulles näiteks mingile demonstratsioonile või kirjutades mingile petitsioonile alla. Nende inimeste osakaal Eestis on viimase kümne aasta jooksul kogu aeg vähenenud, kuigi mujal Euroopas on see näitaja suhteliselt kõrge.
Nii et on tõesti selliseid valdkondi, kus me oma hinges, oma kodus ja igapäevaelus oleme rohkem idaeurooplased, kui me tahame endale tunnistada. Ma olen nõus, et see on üsna tugev mentaalne barjäär, mille tõttu meie kõrgliigasse minek on suhteliselt raske.

Valeri Korb, palun!

Lugedes inimarengu aruannet, jääb niisugune mulje, et kui varasematel aastatel on selles pakutud ka lahendusi, siis tänavune on jäänud suures osas kirjeldavaks. Seoses sellega on mul küsimus, kas see oli koostajate sihilik eesmärk ja ülesanne või lihtsalt tuli, nagu tuli?

See oli sihilik eesmärk. Kui me vaatame rahvusvahelist tava, ÜRO traditsiooni inimarengu aruannete koostamisel, siis näeme, et tavaliselt need ei ole poliitikadokumendid. Need ei ole dokumendid, mis ütlevad, et sa pead nii või teisiti tegema, need on analüütilised dokumendid. Nende eesmärk on neutraalne pildistamine ja antud juhul ka võrdlemine. See tõesti oli meie taotlus. Ja nagu pärastine arutelu on näidanud, ühte ja sama graafikut, ühte ja sama arvu võib väga erineval viisil interpreteerida, eriti kui need interpreteerijad on erinevates "poliitilistes pesades". Ja see on täiesti loomulik.

Mart Nutt, palun!

Austatud ettekandja! Teie ettekanne oli üles ehitatud väga üldistavalt ja see oli ilmselt ka ainukene võimalus nii lühikese ajaga asjast pilt anda. Ma ei taha ka oma küsimusega väga detailidesse laskuda, aga me oleme korduvalt tõdenud ja ilmselt ühiskond jagab seda arvamust, et me oleme oma natuke rohkem kui 20 iseseisvusaasta jooksul päris edukad olnud. Oleks võinud minna palju halvemini, nagu mitme riigi praktika näitab. Aga ma küsin nii: jättes kõrvale valgustatud absolutismi ja autoritaarsuse, kas Eestis olukord oleks märksa rohkem Põhjamaade omaga sarnane, kui me oleks mingeid teisi lahendusi kasutanud? Või võime tõdeda, et me oleme saavutanud enam-vähem maksimumi?

Aus vastus on, et ma ei tea. On väga raske spekuleerida, et kui kunagi oleks tehtud nii, siis oleks võinud täna lood nõnda olla. Ei tea. Aga kommenteerin natuke väidet, et Eestil on läinud hästi. See on ju hinnang. Ja see hinnang tuleneb võrdlusest teiste maadega. Absoluutset hea ja halva mõõdupuud ei ole olemas. Hea ja halva mõõdupuu on, kuidas me teiste kontekstis välja paistame. Selles võrdluses julgen ka mina tõepoolest öelda, et Eestil ei ole läinud halvasti. Me proovisime leida mõnda riiki, kes oli 1990. aastate alguses Eestist kehvemal positsioonil ja nüüd on Eestist mööda läinud. Ainuke, kelle me leidsime, oli Lõuna-Korea, aga viis, kuidas kiire areng seal on saavutatud, ei ole olnud mitte kõige euroopalikum.

Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma puudutan ka riigi rolli. Kus valdkonnas teie arvates peaks riigi roll oluliselt kasvama? Kui me vaatame meile eeskujuks olevaid riike – Soomet, Rootsit ja Norrat –, seal ongi riigi roll suurem. Ma küsin otse: kas teie arvates peaks meie parempoolne poliitika muutuma rohkem vasakpoolseks?

Mina ei hakka, eriti enne valimisi, poliitikasse sekkuma. Ütleksin nii, et Eesti eliidi hulgas – mõtlen nelja eliidirühma, keda me küsitlesime – ei defineerita oma mõtteid nii, et tahaks võimule seda erakonda või tahaks seda maailmavaadet. On lihtsalt selge ootus, et riigi roll oleks mitmes eluvaldkonnas suurem. See soov on kindlalt olemas ja kuna tegu on Eesti eliidi ootusega, siis ilmselt on aja küsimus, millal see teostub ehk kujuneb reaalseks tegevuseks ja poliitikaks.

Olga Sõtnik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma tahan jätkata Marianne Mikko tõstatatud teemal – see on sooline võrdõiguslikkus. Olen teiega nõus, et hea haridus on üks lahendus. Võib-olla mitte ainult põhikoolis, vaid juba lasteaias tuleks rohkem rääkida soolistest probleemidest ja püüda soorolle lahti mõtestada. Sellestki oleneb, kuidas poisid suhtuvad õpingutesse. Ning ehk tuleks ka midagi ette võtta, et meie naiste olukorda parandada. Ma ei tea, vahest näiteks sookvootide kehtestamisega kas või ajutiselt. Riik võiks ise eeskuju anda sellega, et määrab riigiettevõtete juhatustesse võrdselt naisi ja mehi ning arvestab seda põhimõtet valitsuskabinetti moodustades. Kui palju meil praegu naisministreid on? Mis võiksid teie arvates riigipoolsed proaktiivsed sammud olla?

Kuna minu veendumuse kohaselt on see üks Eesti murekohti, siis ma olen ka seda meelt, et kõik võimalused, kõik instrumendid, mida maailmas on kasutatud ja proovitud, tuleks lauale panna ja vaadata, mis aitaks. Kindlasti ei ole haridus ainukene valdkond, kus saab midagi teha. Ma ei ole spetsialist ütlemaks, et sookvoodid mingisuguses kindlas valdkonnas on päästev rohi, aga see võiks täiesti olla arutelu teema. Mulle tundub, et sooteema on Eestis natukene marginaliseerunud meie idaeuroopluse tõttu. Paljude inimeste jaoks on see rohkem mingi naljajutt, mitte asi, millesse tuleb tõsiselt suhtuda. Oleks hea, kui me selle hoiaku suudaksime kas või meediaruumis murda ja teha selgeks, et see ei ole teema, millega naised tahavad kellelegi ära teha, vaid see on Eesti ühiskonna ülesehituse mure. Mina teeks nii, et paneks kõik need kümned võtted, mida maailmas on kasutatud, lauale, arutaks need rahulikult läbi ja võtaks siis kasutusele abinõud, mis Eestis tunduvad kõige sobilikumad.

Helmen Kütt, palun!

Austatud ettekandja, suur tänu hea ja põhjaliku ülevaate ning selle väga meeldiva esitusviisi eest! Minu küsimus on teile kui haridus- ja sotsiaalteemade uurijale ning teadlasele. See ei seostu absoluutselt poliitikaga. Kumb põhimõte on teie kui teadlase arvates õige: kui panustada inimesse, siis tuleb majanduskasv, või vastupidi, et inimesse panustame siis, kui on tulnud majanduskasv?

Ma ei oska niimoodi mustvalge skeemi järgi mõelda. Ma arvan, et tuleb mõlemat teha. Ei tule majanduskasvu ilma inimeseta, sest kes seda majandust siis ikka edendab, ja ei edene inimese elu, kui tal ei ole materiaalset seljatagust. Ma usun, et järgmine ettekandja Jüri Sepp käsitleb seda põhjalikumalt, aga minu arvates ei saa vastata, et õige on üks või teine põhimõte. Kindlasti on õiged mõlemad.

Eiki Nestor, palun!

Mul on selline lihtne küsimus. Me arutame inimarengu aruannet juba nii mitmendat korda, et esimese hooga ei oskagi öelda, mitmes tänavune on. Tahan aruande autorite käest küsida, kas nendes aruannetes on olnud mingi üks läbiv mõte, mis kõigis kajastub.

Raske küsimus! Ma arvan, et see üks läbiv joon on olnud Eesti-kesksus, pildi andmine Eesti arengust. Oleme vaadanud globaalsel taustal, kuidas Eesti seal paistab, aga keskendunud ka Eesti-sisestele teemadele. Usun aga, et kõigi aruannete tegijate eesmärk on olnud nende koostamisega saadud teadmiste või tarkusega lõppkokkuvõttes kaasa aidata sellele, et Eestil hakkaks paremini minema. Muud üldist ideed ma välja pakkuda ei oska.

Austatud Mati Heidmets, teile on veel vähemalt üks küsimus. Sven Mikser, palun!

Austatud ettekandja! Seekordne inimarengu aruanne ei räägi väga palju rändest. Me teame, et rändesaldo on Eestis märkimisväärselt negatiivne. Teie ettekandest ja ka aruandest tuli välja, et paljud eestlased on põhjendamatult kriitilised riigi praeguse seisundi suhtes ja teinekord võib-olla põhjendamatult optimistlikud selles osas, mis tuleb. Kas te oskate meile öelda, kuidas minejad ja jääjad selle poolest erinevad? Või on see miski, mida te ei ole uurinud.

Minu teada ei ole lahkuva ja tagasi tulnud kontingendi hoiakuid ja suhtumisi uuritud, vähemalt ma ei tea ühtegi sellist spetsiaalset uuringut. Aga see on tõesti oluline teema, mis Eestis võiks tõusetuda – kes kavatsevad lahkuda ja kes on tagasi tulnud ning mis on nende motiivid. Täpsema vastuse jään paraku võlgu.

Austatud Mati Heidmets, ma  tänan teid väga ettekande ja vastuste ning selle töö eest, mis te olete inimarengu aruande peatoimetajana teinud! Rohkem küsimusi ei ole.
Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli "Eesti inimarengu aruande 2012/2013" toimetaja härra Jüri Sepa!

Lugupeetud Riigikogu! Austatud juhataja! Minu ülesanne on tutvustada täna inimarengu aruande majandusosa. Lubage, et ma ei tee seda korrates täpselt, mis kirjas on, küll aga sellele teatud tausta pakkudes. Eelviimane küsimus oli siin parasjagu just selline, millele vastamise olin ma valinud tegelikult oma juhtmõtteks, teadmata, et selline küsimus tuleb. Julgen ülikooliinimesele kohaselt alustada mitte arvudega, vaid ühe inimarengu ja ka üldisemalt ühiskonna arengu põhimõttelise mudeliga, mida on välja pakkunud ja ka lausa mitmes inimarengu aruandes korranud ÜRO suure inimarenguaruande autorid. Mulle meeldib see pilt, mille ma olen n-ö lihtsustanud ja eestindanud, eelkõige selle tõttu, et siin rõhutatakse inimvara kvaliteedi ja majandusarengu vastastikust põhjuslikku seost. Jämedad jooned selle pildi peal rõhutavad, et ei saa olla majandusarengut ilma inimvara arenguta, ja see nool peab minema ka teises suunas: ei saa olla inimvara arengut ilma majandusarenguta. Nii et selline vastastikune seos, mis peaks võimalikult hästi töötama mõlemas suunas, on üldise arengu aluseks. Vähemalt on see siin põhisõnum. Samas näitab pilt meile ka seda, et see seos ei ole kuidagi mingi loodusseaduse moodi, vaid võib olla igas ühiskonnas, igas riigis vägagi erinev ja erineva suuna puhul veel erineda. See, mismoodi need mõjud laias laastus toimivad, sõltub kõik sellest, missugused on ühiskonnas kehtestatud mängureeglid, missugused on need institutsioonid, mis juhivad selle ühiskonna toimimist.
Kui me tahaksime nüüd empiiriliselt vaadata seda seost kahe inimarengu poole vahel, siis võime panna riigid kahedimensiooniliselt pildi peale, nii nagu siin on tehtud. Ühel pool on inimvara indeks, mis jookseb mööda horisontaaltelge, ja see on siis ilma tuluta, arvestab ainult haridust ja tervist. Teisel pool on tuluindeks ehk majandusliku jõukuse näitaja. Selle pildi järgi, kus aluseks on võetud 106 arenenumat riiki, mitte kõik riigid maailmas, me näeme kahte asja. Esiteks näeme seda, et trendina on olemas seos nende kahe näitaja vahel. Üldiselt on need riigid, kus inimvara kvaliteet on tõepoolest kõrgem, ka jõukamad, ja vastupidi. Siin on ka trendi joon välja toodud. Samas, kui me vaatame selle seose tugevust, siis vastastikku seletavad need kaks näitajat ainult 40% kõigist kõikumistest, st alla poole. Järelikult on veel väga palju teisi tegureid, mis seda seost kujundavad. Nii et mingist automatismist siin juttu olla ei saa.
Huvitav pilt on ka järgmine, kus me oleme rehkendanud välja oodatava majandusarengu tuluindeksi lähtuvalt sellest, missugune on ühe või teise riigi inimvara kvaliteet. Sinine joon on oodatav tase, punane joon näitab seda, missugune on tegelik jõukus nendes riikides. Näete, see asi on päris siksakiline. Laias laastus jagunevad kõik riigid kahte ossa. Ühed on need, kus majanduslik jõukus on suurem, kui seda inimvara seisukohalt võiks oodata, teistes riikides on vastupidi – inimesed on seal vaesemad, kui inimvara kvaliteet, tervis ja haridus lubaksid oodata. Ilmselt ei ole väga raske näha siit pildi pealt ka neid põhitegureid, mis tingivad selle, et need kaks asja ei lange mõnes riigis kokku. Üleval te näete eelkõige naftatootjaid ja muidu loodusvaradelt rikkaid riike, kus on võimalik jõukas olla ka ilma erilise inimvara kvaliteedita. Allpool kohtame eelkõige, aga muidugi mitte ainult, oma vanu sõpru, selliseid riike, keda iseloomustab see kurikuulus sotsialistlik-kommunistlik eksperiment ja kes osaliselt ei ole sellest veel välja tulnud. Aga kui vaadata Eesti positsiooni ning näiteks ka Tšehhit ja Sloveeniat, siis näeme, et teatud pärand on endiselt olemas, et me oleme endiselt nende riikide hulgas, kes on oma inimvara seisukohalt suhteliselt vaesed. Me ei ole suutnud transformeerida oma inimvara kvaliteeti jõukuseks. See vahe ei ole enam suur, aga on siiski olemas. Suur ta ei ole, võrreldes näiteks Kuubaga, kus olukord on selles mõttes ikkagi drastiline.
Nüüd tulebki tulla lähemalt teiste tegurite juurde ehk hakata seletama, miks tekivad hälbed majandusarengu ja inimvara kvaliteedi vahel konkreetsete näitajate tasandil. Siin on üks tabel, kus on püütud ära tuua need indikaatorid, mis võivad meile seletada, kuidas majandusareng kujuneb. Majandusareng on siin päris keskpaigas, nagu te näete, Eesti on maailmas 47. positsioonil, nagu juba juttu oli. Enne seda on need näitajad, mis, ma julgen öelda, laias laastus iseloomustavad ärikeskkonda, mille Eesti riik on oma ettevõtlusele loonud. Siin on ka paremaid ja halvemaid kohti, alates majandusvabaduse indikaatoritest, mis annavad Eestile väga kõrge hinnangu. Maailmapanga doing business indikaator äri lihtsuse kohta paneb meid ka kõrgliigasse, 21. kohale. Näeme, et inimvara on sellessamas pooles, kindlasti ka selline tegur, mis võimaldaks oodata ja loota kõrgemat tulutaset. Aga teisel pool on paraku terve rida asjaolusid, mis ei lase sellel potentsiaalil, millest Mati Heidmets rääkis, ilmselt kunagi realiseeruda, kui seal ei toimu nihkeid. Mis näitajad need on? Need on näitajad, mis on maailma majandusfoorumi (World Economic Forum) konkurentsivõime andmestikus sellise pealkirja all nagu Business Sophication. Seda võib erinevalt tõlkida, laias laastus eelistaksin ma terminit "äri keerukus". Te näete, mis siin Eestit alt veab, alates konkurentsieelise tüübist. Millised need tüübid on? Ühel pool on ressursipõhine, kulupõhine eelis. Teisel pool on unikaalse toote kaudu saavutatav konkurentsieelis. Kõik need asjad on hinnatud pallides ühest seitsmeni. Väärtusahela laius. Kas Eesti majanduses suudetakse ära kasutada kõik võimalused väärtuse loomiseks või, mis on kõige kehvem variant, ollakse kõige odavamas lülis, seal väärtusahela keskel, tegeldes ainult tootmisega? Samal ajal teame, et rikkuse allikad ei peitu tegelikult mitte tootmises, vaid kas eespool, ideede ja disaini staadiumis, või tagapool, brändingu, turunduse staadiumis. Ilma nendeta ei ole võimalik tootmises tulu teenida. Kolmas näitaja, kas Eesti ettevõtted suudavad kontrollida rahvusvahelisi turustuskanaleid? Ei suuda. Oleme kaugel-kaugel sellest, kus me tahaksime olla. Kas Eesti ettevõtted moodustavad sünergeetilisi klastreid, mis on rikkuse allikas? Ei moodusta. Ei ole selliseid, vähemalt mitte suhteliselt, võrreldes teiste riikidega. Need kohad, mis me selliste indikaatorite alusel saame, on seal 70-nda kandis, kaugel sellest, millest me eespool rääkisime. Turu suurusest ma ei hakka siin rääkima, see on küll see, millest me päris mööda ei saa kunagi. Ülejäänus on tegelikult küsimus selles, kas me suudame nendes küsimustes edasi liikuda või mitte.
Ma tegin veel sellise kokkuvõtliku pildi ka, pannes sinna nende näitajate keskmised kohad, mis meil enne vaatluse all olid. Näeme, et on kaks asja, kus Eesti on majanduse mõttes praktiliselt kõrgliigas – ärikeskkond ja inimvara. Aga on teine, mudaliiga pool, mis puudutab äri keerukust, ettevõtete võimekust maailmas tulu teenida, ja siis on kokku võttes see meie jõukuse 47. koht. Kui me võrdleme ennast nende riikidega, kes on meist jõukamad, aga mõnes mõttes võib-olla meie sarnased, nad ei ole mingid suurriigid, siis me näeme veel kord selgelt, et just äri keerukus on see, mis on Eesti puhul piduriks. Teistes riikides võivad need jooned natuke teisiti kulgeda. Kuigi äri keerukuse kohta tuleb öelda, et see ei ole mitte ainult meie probleem, see on siirderiikide üldine probleem. See probleem on Slovakkial ja Tšehhil, Tšehhil võib-olla vähem. Aga silma hakkas tõepoolest see, et põhimõtteliselt on kõik Ida-Euroopa riigid selle probleemi ees, kuidas rahvusvaheliselt läbi murda. Sisuliselt on ju tegemist sellega, kuidas kehtestada ennast rahvusvahelistel turgudel.
Ma luban endale veel eelnenud jutu kolme põhisõnumina kokku võtta. On üks asi, mida ma rõhutan selle tõttu, et mõnikord me räägime, kuidas me oleme kogu aeg arendanud majandust ja inimene on jäänud tagaplaanile. Kui vaadata numbreid, siis on asi tegelikult vastupidi, majandusareng on 47, inimvara, tervis ja haridus on 27. Nii et meie häda on selles, et me oleme vaesed, me ei ole suutnud majandust arendada. Teine asi on see, et me oleme positiivse sõnumina loonud soodsa keskkonna. Nüüd tekib tõesti küsimus, kas pidada seda reaalseks potentsiaaliks, mis varem või hiljem realiseerub – sellest oli siin enne juttu –, või on see lihtsalt paberi peal ja see vahe ei saa kunagi tasa. Kui me vaatame maailmas ringi, siis näeme mõningaid selliseid riike, kus see vahe on tõesti püsinud. Üks selline huvitav riik on Uus-Meremaa, kelle äripotentsiaal on ka hästi kõrge, aga tulutase on madal. Seal on see olnud juba kaua niimoodi ja ilmselt peab miski objektiivne asi, võib-olla siis tõesti tema geograafiline kaugus, takistama selle potentsiaali realiseerumist. Eesti puhul on aga eelöeldust selge, et küsimus on ikka meie ettevõtluse võimekuses ja olulisi nihkeid pole majandusarengus oodata, kui olukord äri keerukuses ei parane. Siht on seega määratud, aga see on suhteliselt lihtne tõdemus, keerukam on muidugi, kuidas seda saavutada. Selle koha peal ma lõpetan. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Täna on siin toodud võrdlusi spordist ja meenutatud, et kui Rakvere Tarva peatreeneriks tuli Andres Sõber, siis ta ütles, et selleks ajaks me viime meeskonna medalile. Tegelikult oligi Tarval nelja aasta pärast hõbe. Siit ka mõte, et kas meil on siis liidri puudus või on meil puudu tähtaeg, tegijad või plaan?

Aitäh küsimuse eest! Siin oli enne juttu, kas ja kuidas riik saaks omalt poolt ettevõtete võimekust arendada, et kas riigi aktiivsust ettevõtluse arendamisel saaks suurendada. Siin on küsimus ikkagi pigem selles, et me ei ole seni sellele ilmselt piisavalt tähelepanu pööranud ega leidnud päris häid võtteid ja teid. Võib-olla see ei ole siiamaani ka aktuaalne olnud. Mida ma seni ei ole rõhutanud, on see, et äri keerukuse küsimused on tõepoolest siis aktuaalsed, kui me tahame, kasutades tuntud väljendit, jõuda viie rikkaima riigi hulka. Seni kuni meie eesmärk on liikuda 47. kohalt, kus me oleme – ärme unustame, et me oleme majandusarengus 47-ndad –, 30. koha poole, siis võib-olla ei olegi need tegurid veel kõige tähtsamad. Ma tahan rõhutada, et me ei tohi kunagi ära unustada ka esiliiga edutegureid. Need on ikkagi efektiivsuse ja kulutegurid ning selle kulupoolega ja Eesti konkurentsivõime teiste traditsiooniliste teguritega tuleb tõepoolest olla ettevaatlik.

Aitäh! Palun, Mart Nutt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Inimvara haakub kindlasti ka tööjõu rändega. Paraku on alati olnud niimoodi, et tööjõud liigub vaesematest riikidest rikkamatesse, kui just töölaagrid neid ei takista. Seda me näeme praegu ka Eestis. See on palju kõneainet tekitanud, aga sellele, kuidas küsimust lahendada, seni head vastust ei ole. Aga võtame näite lähedalt Soomest. 1950. ja 1960. aastatel oli Soomele samuti iseloomulik väga suur väljaränne, isegi kuni miljon inimest lahkus ning umbes 400 000 jäigi põhiliselt Rootsi ja mujale. Nii et protsendiliselt oli väljaränne võib-olla isegi suurem, kui see vähemasti senini on olnud Eestis. Samas arenes Soome sellel ajal väga kiiresti ja jõudis 1980. aastateks maailma majanduse tippriikide hulka. Mis oleks teie arvates see, mida me võiksime Soome kogemusest õppida?

Aitäh küsimuse eest! Soome näite puhul ei ole ehk kõige parem see 1980. aastate areng. Me ju teame, mis siis juhtus ja millel see rajanes. See rajanes ikkagi idaturu kasutamisel ja see oli mõnes mõttes Soome arengule isegi lõks, millele järgnes lama. Põhimõtteliselt on ju tõesti nii, et inimesed lähevad vaesematest riikidest ära, aga vastukaaluks, lähtudes majanduskasvu teooriatest, peaks vaesematesse riikidesse tulema kapital. Kui need kaks protsessi niimoodi ilusasti toimiksid, nagu nad loogiliselt peaksid toimima, siis ehk saabuks millalgi ka tasakaal. Ma küll veidi spekuleerin praegu, aga põhimõtteliselt võib kapitali liikumine ja väliskapitali kaasamine aidata Eesti majandusel jõuda niisugusele tasemele, kus inimesed ei peaks ära minema. Äkki me peaks mõtlema, kuidas kasvatada Eestis ikkagi sellist kapitali, mis ei otsiks ainult kulueelist ja odavat tööjõudu, vaid genereeriks siin veidi paremaid töökohti. Parim näide sellisest pöördest migratsiooni suunas on Iirimaa. Sajandeid oli ta väljarände allikas, aga teatud etapil, kui Iirimaa tegi oma majandushüppe, osutus see väga positiivseks asjaks. Siis selgus, et majanduse arengule on väga kasulik, et on olemas suur välisiirlaste reserv. Oleks suur õnn, kui Eestis kord samamoodi läheks.

Aitäh! Palun, Neeme Suur, järgmine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Seekordses inimarengu aruandes on võrreldud Eestit väga paljude riikidega üle maailma. Kui objektiivne selline võrdlus on? Me ju teame, et heaolu mõiste ja heaolutunnetus sõltub eelkõige ikkagi ajaloolisest kultuuritaustast ja kultuurikeskkonnast. Samas sõltuvad heaolu mõistest või tunnetusest demograafilised protsessid – sündimus, väljaränne, arusaam sellest, kas meil läheb hästi või halvasti. Kui me võrdleme end Lõuna-Ameerika, Aafrika, Kesk-Aasia või idariikidega ja samas teame, et nende inimeste personaalne arusaam heaolust on teistsugune kui meie oma, kas see on siis objektiivne?

Aitäh! Eelnenud diskussioonis oli vahest juba piisavalt teemaks, et n-ö objektiivsed ja subjektiivsed indikaatorid võivad lahku minna. Ilmselt ei saa seda laadi võrdlevaid uuringuid tehes kummastki mööda minna. Küsimus on, mis järeldusi me sellest teeme. Statistikanäitajad on kindlasti objektiivsed, SKT-d ei saa kuidagimoodi nimetada subjektiivseks näitajaks, ja kui nad on ühe metoodika alusel välja arvutatud, siis saab neid ka võrrelda. Iseküsimus on, mis järeldusi me teeme ja kas me kasutame ka neid subjektiivseid indikaatoreid, nagu kõnealuses aruandes on tehtud. Seda sai siin enne arutatud, kas see on hea või halb, et Eesti inimesed on oma statistilisi majandus- ja muid näitajaid arvestades suhteliselt rahulolematud. Ma julgen jääda siin Mati Heidmetsaga isegi natuke erinevale arvamusele, õigupoolest mitte mina ise, vaid mulle on ühelt meie töögrupi istungilt jäänud nii selgelt meelde Marju Lauristini sõnad, et ega Eestil ei olegi nagu paremat asja kui see rahulolematus, mõistes seda ikkagi edasiviiva jõuna.

Aitäh! Palun, Kaja Kallas!

Aitäh! Aitäh hea ettekande eest! Inimarengu aruande 2. peatükk räägib sotsiaalsest kapitalist ehk võrgustikest, normidest ja usaldusest, mis võimaldavad osalejatel teha ühiste eesmärkide saavutamiseks tõhusat koostööd. Samas räägib see peatükk, et uuringud on kinnitanud, et sotsiaalse kapitali vähesus käib käsikäes majandusliku viletsusega. Kuidas te hindate, kas Eesti inimeste vähene usaldus üksteise vastu ja vähene võimekus koostööd teha pärsib meie majanduse arengut, ja kui pärsib, siis millised võiksid olla lahendused, et seda koostööd tõhustada ning inimesi, ettevõtjaid rohkem koostööle suunata?

Aitäh! Sellised sotsiaalse kapitali aspektid on majanduse arengu jaoks muidugi äärmiselt olulised, sealjuures ka usalduse küsimus. Kui usaldust on Eestis vähe, siis on see päris kindlasti pärssiv tegur. Me teame väga hästi, et usalduse mõttes on kõige kõrgem sotsiaalse kapitali tase just Põhjamaades, Skandinaavia riikides, ja siin on väga otsene korrelatsioon majanduse arenguga. Põhimõtteliselt on keerukamaid koostöövorme majanduses ja ühiskonnas tervikuna võimalik odavamalt ja kindlamalt luua, kui usalduse tase on kõrgem. Hoopis keerulisem on küsimus, kuidas seda saavutada. On mitmesuguseid uuringuid institutsiooni tüüpide kujundamise ja arendamise võimaluste kohta. Tavaliselt rõhutatakse, et informaalsed institutsioonid kujunevad ikkagi sajanditega ja üleöö neid ei muuda. See tähendab, et ülesanne on kindlasti raske. Kuidas seda teha, siin ma ei hakka majandusteadlasena spekuleerima ja annaksin küsimuse n-ö põhimõtteliselt üle Mati Heidmetsale. Aga niipalju minult.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Ma tänan! Lugupeetud professor Jüri Sepp! Minu küsimus ei puuduta kitsalt seda peatükki, mida teie olete toimetanud, aga ma olen veendunud, et majandusprofessorina teate sellele vastust. Nimelt jäi mulle inimarengu aruandest silma, et kui me võrdleme Eestit teiste Euroopa riikidega, siis statistiliselt meie ebavõrdsus polegi nii suur, aga kui küsida eestlaste arvamust, siis tajutakse ebavõrdsust palju teravamana. Kas põhjus võib olla see, et ebavõrdsust mõõdetakse selle tuluga, millelt ei ole veel makse maha võetud, ja Eesti maksusüsteemi võidakse tajuda suuremat ebavõrdsust tekitavana kui näiteks Põhjamaade või vana Euroopa oma?

Aitäh! Ma ei tea, vaevalt et inimesed analüüsivad oma vastuseid andes täpselt seda maksusüsteemi. Lõpuks ei ole ju maksukoormus Eestis ka mitte kuidagimoodi madalaim ja siin ei ole ka mingi maksuparadiis. Kuidas kujunevad erinevused subjektiivsete hinnangute ja objektiivsete ebavõrdsuse näitajate vahel, on tõesti üks põnev teema ja ma usun, et keegi ei oska lõpuni vastata, mis mehhanismid siin toimivad. Mati Heidmets pakkus omalt poolt välja ka ühe teguri, mis võib mõjutada – me oleme tõesti Põhjala riikide vahetud naabrid ja see vahetu võrreldavus võib mängida oma rolli.

Aitäh! Palun, Urve Palo, teie küsimus!

Aitäh! Lugupeetud professor, suur tänu sisuka ettekande eest! Te ütlesite muu hulgas, et inimvara kvaliteediga meil justkui probleeme ei ole. Aga ma tuletan meelde, et suur osa inimestest, kes täna majandusse panustavad, on sündinud, üles kasvanud ja hariduse saanud enne 1990. aastaid. Need, kes on sündinud viimase 20 aasta jooksul, alles hakkavad panustama. Ma arvan siiski, et inimestesse investeerimine peaks endiselt fookusesse jääma. Aga küsimus on hoopis muus. Mind paneb muretsema see, et meie sündimus langeb. Enne 1990-ndaid sündis aastas 24 000 last, praegu 14 000 ja edaspidi sünnib lapsi veel vähem, sest sünnitusealisi naisi on vähem. Seega meie siseturg väheneb. Kui palju võiks siseturu vähenemine edaspidi mõjutada meie majanduse arengut? Kas te seda ka vaatasite?

Aitäh! Spetsiaalselt ei vaadanud, aga turu suuruse küsimus oli kindlasti siin ühes tabelis sees. Vähemalt mõned konkurentsivõime näitajate süsteemid – me kasutasime eelkõige Maailma Majandusfoorumi edetabeleid – toovad selle sisse ja arvestavad seda ühe üldist konkurentsivõimet mõjutava tegurina. Kokku võttes on see näitajate rivis Eesti jaoks üleüldse kõige kehvem näitaja, mis selle metoodika kohaselt viib meie üldist konkurentsivõimet alla. Küllap selles on ka oma osa õigust ja tõde ning me kõik tunnetame ja aeg-ajalt räägime, et hinnatase on paljudes kohtades kõrgem kui rikkamates riikides, kus turu suurusel on alati mingi roll, on see siis suurem või väiksem roll. On ka teisi tegureid, aga mingit pidi on turu väiksus probleem. Teistpidi uuriksin mina metoodika autoritelt hea meelega seda, kuivõrd nad on oma hinnangutes arvestanud asjaolu, et me ei ole üksi, et me oleme suure Euroopa turu osalised. See on meie tee pääsemaks väiksuse lõksust. Nii et praktiline vastus ongi võib-olla see, et meid aitab suurematesse turgudesse kuulumine ja seal toimetama õppimine.

Palun, Aivar Sõerd!

Aitäh! Austatud ettekandja! Teil oli hea võrdlus selle kohta, et me oleme inimkapitali arendamisel kõrgemal kohal kui majandusarengu võrdlusandmetes. Tõesti, majanduse arengu küsimustest tuleks rohkem rääkida ja te olete püüdnud leida vastust sellele, kuidas suurendada tööjõu tootlikkust. Selleks et väärtusahelas edasi liikuda, on võtmeküsimus ju kapital – kuidas ettevõtjad saavad kapitali tehnoloogia ja litsentside ostmiseks ning turgudele sisenemiseks. Siin oleks asjakohane riike võrrelda ja vaadata, kuidas on asjad kapitali kättesaadavusega, kuidas väärtpaberiturg on arenenud, millised finantsinstrumendid on kättesaadavad. Kas ei peaks sellist võrdlust tegema? Siis ehk leiaks vastuse küsimusele, kuidas suurendada tööjõu tootlikkust.

Aitäh! Kindlasti peaks seda tegema ja osaliselt on seda tehtud ka väljaspool inimarengu aruannet. On uuritud takistavaid tegureid. Tõepoolest, kapitali kättesaadavus kipub ettevõtjate vastustes edasise arengu koha pealt alati olema üks põhiprobleem. Teistpidi, praegu on laenukapitali intressid maailmas suhteliselt soodsad ja heade ideede puhul peaks olema võimalik kasutada ka üsna traditsioonilisi finantseerimisvõtteid. Iseasi on, jah, et väikeettevõtete puhul see ei toimi ja nii ongi, et riskikapitali teema ei ole Eestis, võrreldes parimate näidetega, võib-olla lahendust saanud.
On tore, et arengufond saab lisavõimalusi. Aga kui laiemalt vaadata, siis meie võrdlusriikides ja maailma võrdluses on kapitaliprobleemi lahendatud kahte moodi. Ma näen siin Erik Terki, kes on kirjutanud põhjaliku ülevaate innovatsioonisüsteemidest ja innovatsioonipoliitikate arengutest. Tema jagab riigid kahte lehte: ühel pool on need riigid, kes on oma arengus toetunud väliskapitalile, à la Singapur oma arenguhüppe puhul, ja teisel pool need riigid, kes on suutnud kuidagi riigisiseselt ressursse mobiliseerida, à la Lõuna-Korea. Mõlemad on edukad olnud. Küsimus on, millist teed peaks Eesti rohkem minema ja mida tegema. Kindel on see, et otseselt riiklike vahendite kasutamine on Euroopa Liidus seoses riigiabi järelevalvega natuke problemaatiline. Me ei saa võib-olla teha siin Lõuna-Koread. Küsimus on, kas me suudaksime äkki Singapuri moodi edukad olla, olla senisest veel edukamad väliskapitali kaasamisel, ja just sellise väliskapitali kaasamisel, millest oleks kasu järgmisel arenguetapil, mis aitaks tõesti tõsta lisandväärtuse taset.

Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus puudutab majandusarengu puudusi. Te ütlesite oma ettekandes, et põhiprobleem on, et meie majandus ei arene. Mis on teie arvates kõige suurem probleem? Kas probleem on süsteemi vastuolus? Ühelt poolt on meie süsteem hästi liberaalne, ma arvan, et meil on kõige lihtsam teha äriühingut, selle saab viie minutiga valmis. Samas oleme teiselt poolt ülikonservatiivsed, eriti ettevõtluse suhtluses riigiga. Ühelt poolt tahame näiteks kaasata välisinvesteeringuid, teiselt poolt me ei taha neid riiki sisse lubada (see puudutab näiteks litsentside saamist, kooskõlastuste saamist). See on üks suur probleem. Või on probleem mõtlemises? Kolleeg Kalle Laanet küsis Taiwani ärimeestelt, kuidas nemad võrdlevad Taiwani ärimehi ja Eesti ärimehi. Talle öeldi, et meie probleem on, et me ei mõtle Põhjamaadest kaugemale, et meil pole visiooni, mis neil on.

Aitäh! Eks probleeme ole, jah, igasuguseid. Samas, laias laastus peaks ju eelöeldust olema selge, et vahetu ärikeskkond on Eestis ettevõtete loomiseks ja tegutsemiseks suhteliselt soodne. Selles, mida ma nimetasin ärikeskkonnaks, võib Eestit pidada juba kõrgliigasse kuuluvaks. Samas on kindlasti aspekte, mis võivad olla ka piduriks – olgu või välistööjõu kaasamine, mis peaks mõnes suhtes olema ehk liberaalsem, kui see seni on olnud. Aga kui vaadata, kus on need raskused, siis ma ütleksin ikkagi, et maailmaturul läbilöömises. Keegi meid ju seal ei oota. Senised välisinvesteeringud on ka pigem kinnistanud Eesti ettevõtjatele allhankijate positsiooni. Me räägime välisinvesteeringutest üldiselt kui positiivsest tegurist, aga me ei saa minna mööda sellest, et kui need on niisugused välisinvesteeringud, mis kujundavad Eestist rahvusvaheliste kontsernide jaoks odava tootmise lüli, siis me pigem olemegi määratud jääma selles seltskonnas vaesemaks vennaks. Nüüd on küsimus, kuidas ikkagi saada selliseid investeeringuid, mis ei paneks meid vaese venna rolli. Ilmselt on siin üht-teist teha ka valitsusel. Mul on meeles ühe Soome ministri artikkel, kus ta tituleeris ennast teadlikult Soome müügimeheks ja arvas, et tema põhitöö ongi käia Soomet välismaal müümas. Ükskord ta võttis vist ka meie ministri kaasa ja edaspidi olekski väga tore, kui Eesti ja Soome ministrid ühiselt välismaal oma riigi majanduslikke huve esindaksid ja välisinvestoreid otsiksid.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Tänan teid, härra ettekandja! Mõned päevad tagasi arutasime järjekordselt siinsamas Riigikogus arengufondi eestvedamisel nutika spetsialiseerumise temaatikat. Nutika spetsialiseerumise eesmärk on välja selgitada need ettevõtlusvaldkonnad, milles on keskmisest suurem kasvupotentsiaal, loodav lisandväärtus ning võimalus saavutada teadus- ja arendustegevuse investeeringute kaudu konkurentsieelis. Eesti puhul valiti kasvualadeks IKT horisontaalne kasutamine, tervishoiutehnoloogiad ja -teenused ning ressursside efektiivsem kasutamine. Mis te arvate, kui riik hakkab neisse kolme valdkonda rohkem panustama, kas me suudame siis saavutada mingisuguse nähtava majanduskasvu ja teha hüppe nendes edetabelites, millest te rääkisite? Kas kontsentreerumine teatud aladele aitab meil edu saavutada?

See on väga oluline ja põhimõtteline küsimus. Samas ei ole sellele ilmselt päris ühest vastust. Kindlasti on need valdkonnad, mida te nimetasite, maailmatrendide mõttes perspektiivikad ja need ongi tuletatud trendide analüüsist. Samas on jälle probleemiks, et need on ülemaailmsed trendid ja ilmselt püüavad paljud riigid just samades valdkondades edu saavutada. Ma ei ole kindel, et Eesti ilmtingimata neist edukam on. Kuigi, jah, siin on nähtavasti tuginetud IT-potentsiaalile ja võib-olla ka meie tervishoiusüsteemi senisele arengutasemele. Nii et ma ei vaidlusta kuidagi, et oleks ebaratsionaalne katsuda sellega ka maailmas läbi lüüa. Samas, kui me vaatame praegusi Eesti eduvaldkondi, siis need on ikkagi hoopis teised. Kui vaadata kas või aruandes olevat tootluse tabelit, siis me näeme, et töötlevas tööstuses on selgelt esirinnas puidutööstus ja teenuste sektoris sisuliselt logistikasektor. Ma ei peaks neid suundi sugugi vähem perspektiivikateks, kui on need, mida teie nimetasite.

Head kolleegid, meie küsimuste-vastuste aeg on läbi. Suur tänu, professor Jüri Sepp, ettekande ja küsimustele vastamise eest! Järgmisena kutsun kõnepulti põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Andres Herkeli. Palun!

Proua Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Lugupeetud külalised! Kõigepealt tahan põhiseaduskomisjoni nimel tänada eelmisi ettekandjaid nii ettekannete kui ka laiemalt selle töö eest – kõiki inimarengu aruande autoreid ja Eesti Koostöö Kogu, kes seda protsessi on vedanud! Pärast neid ettekandeid tundub mulle, et komisjoni esindajana olen umbes sellises olukorras nagu teaduse populariseerija väga põhjaliku uurimuse puhul või tagasihoidlik kirjandusarvustaja, kes peab vaatlema teost, mida ta ise teps mitte kirjutada või koostada ei suudaks. Igal juhul aitäh selle töö eest!
Me arutasime komisjonis koos Mati Heidmetsaga inimarengu aruannet 17. septembril ja tõdesime taas kord, et tegemist on väga väärtusliku eneserefleksiooniga kogu Eesti ühiskonna jaoks, sh ka poliitikute ja Riigikogu liikmete jaoks. Nii et see väärib kindlasti arutelu siin saalis. Jääb üle vaid natuke kahetseda, et me ei suutnud olla operatiivsed – inimarengu aruannet esitleti juba maikuus, komisjoni töögraafik enne suvepuhkusele minekut oli aga väga tihe. Ja teine asi. Härra Jüri Sepa ettekannet kuulates tuli mõte, et võib-olla oleks olnud otstarbekas kaasata eelarutelusse ka näiteks majanduskomisjon. Nii on mõnikord varemgi olnud, et inimarengu aruande eelarutelus osaleb mitu komisjoni. Üks neist on küll, jah, alati olnud põhiseaduskomisjon.
Kui ma nüüd kogu seda põhjalikku tööd vaadeldes tulen tagasi algse kujundi juurde, et milline kirjandusteos see aruanne on, siis ma vaataksin seda jutu- või novellikoguna, millel kummatigi on sees üks väga ühine läbiv joon, mida saab välja lugeda eri peatükkidest, kui nendesse natukene süveneda. Mati Heidmets nimetas seda ebakõlaks. Võib-olla mingil moel iseloomustavadki meie ühiskonda praegusel arenguetapil vastuolud. Kui palju need nüüd eesti hinge iseloomustavad, see on pigem retooriline küsimus. Aga kindlasti mitmesugused vastuolud eri valdkondades meie igapäevaelu iseloomustavad ja mõnikord vahest ka meie hinge murendavad.
Tõepoolest, kõige suurem nendest vastuoludest, mida härra Heidmets esile tõi, on see, et meie positsioon mitmesugustes heaolunäitajate tabelites ja ühiskonna arengutaset iseloomustavates kokkuvõtetes kipub võrdluses teiste riikidega olema oluliselt parem kui see, kuidas me ise oma olukorda subjektiivselt tunnetame. Ega see ei ole nüüd mingisugune nutumüür, ma arvan ka, et pigem võiks seda rahulolematust võtta edasiviiva jõuna. Parlamentaarses välissuhtluses, millega ma ise olen tihtipeale seotud, on õigupoolest päris meeldiv, kui inimesed kiidavad, kuidas Eestis on see, teine ja kolmas asi nii kenasti lahendatud, et me sobiks lausa eeskujuks, ning küsivad, kas meil mingisuguseid probleeme ka on. Ja siis peab rääkima sellest, et kahtlemata meil on probleeme ja murekohti, et meil oli suur demokraatiadebatt, mille rahvakogu protsess esile kutsus, jms. Igal juhul oleme märksa paremas positsioonis kui nende riikide esindajad, kus demokraatia arenguga on teatavasti suuri probleeme, aga rahvusvahelisel foorumil hakatakse kiitma, et ei, neid probleeme ei ole olemas. Ses mõttes on kriitiline vaade, ma usun, äärmiselt oluline.
Teine asi, mida selle aruande puhul on algusest saati kõige rohkem esile toodud, on see, et me oleme justkui suutnud luua mingisuguse keskkonna, millel ei ole väga viga, aga me ei ole suutnud konverteerida seda olulisteks heaolunäitajateks, mis peegelduksid piisavalt hästi inimeste rikkuses ja ka tervises. Kindlasti ei saa oodata, käed rüpes, millal see kõik tulema hakkab. Kindlasti on vaja otsida uusi lahendusi ja erinevate suundadega poliitikud, erinevate ideoloogiatega erakonnad näevad siin erinevaid lahendusi, kaasa arvatud siin saalis.
Veel üks karakteerne vastuolu – ma pean möönma, et väga palju neist asjadest tõi Mati Heidmets kui mitte ettekandes, siis küsimustele vastates juba mingil moel esile – on see, et me oleme silmapaistvalt optimistlikud, võib-olla liigagi optimistlikud Euroopa Liidu tuleviku suhtes. Samal ajal, kui vaadata seda kuulsat maailma väärtustekaarti, siis seal me paikneme Ida-Euroopa riikide hulgas ega jaga päriselt neid väärtusi, mida jagatakse selles Euroopa osas, mille poole me üha rohkem püüdleme.
Lähen nüüd selle teema juurde, mida üks opositsioonisaadik enne küsimust esitades nimetas kaheksa aastat kestnud stagnatsiooniks. Kas meil on olnud kaheksa aastat stagnatsiooni? Ma arvan, et selline väide kindlasti on üle pakutud. Aga jällegi, härra Heidmetsa ettekandes tuli see teema mitme aspekti puhul esile. Komisjonis arutati seda eeskätt seoses Bertelsmanni siirdeindeksi komponentide analüüsiga, mis näitab, et Eestil on tõesti juba kümmekond aastat selline stabiilselt kõrge näitaja, kui vaadata võrdlusriike, me oleme n-ö esiliigas. Aga mis natukene silma torkab, on see, et need näitajad ei ole kümmekonna aasta jooksul väga oluliselt muutunud. Siin võib isegi esile tuua seda, et mõned riigid on arenenud kiiremini. Kas see on just stagnatsioon või on see niisugune õrn paigalseis, aga igal juhul on see probleem, mida poliitikud peavad tähele panema. Meil ei ole olnud niisugust tagasilangust, nagu nende tabelite järgi on mõnes riigis, eeskätt Ungaris või Sloveenias, kes jõuavad oma asjadega ka igapäevastesse uudistesse, aga mingisugune õrn seisak hakkab neid tabeleid analüüsides tõesti silma. Ja ega me seisakuga esiliigast välja ei saa. Kindlasti tuleb nende probleemidega tegelda.
Nüüd veel nendest vastuoludest. Kindlasti tuleb tegelda ka korruptsiooniküsimusega, mida eespool väga teravalt küll välja ei toodud, aga siiski mainiti. Osutan Jüri Saare kokkuvõtvale lausele, et korruptsiooni taset monitoorivad rahvusvahelised organisatsioonid on korduvalt juhtinud tähelepanu poliitilise korruptsiooni ohule, mille negatiivne mõju on viimasel ajal hakanud rohkem ilmnema. Üks suur vastuolu, mis torkab silma, on see, et väärtuste kaardil oleme oma liberaalsuse või vabameelsuse tasemelt võrreldavad Rootsiga, üldse Põhjamaadega, aga samal ajal on ka teine dimensioon – eneseväljenduse, eneseteostuse väärtusskaalal me ei ole väga arenenud. Me oleme rohkem ikka alles ellujäämisega seotud vajaduste faasis.
Üks huvitav vastuolu, mis mulle seda kõike vaadates silma hakkas, on ka üks eespool korra juba mainitud asi, et meie inimesed ei ole valmis poliitilisteks aktsioonideks, ei ole valmis liituma. Üle 50% inimestest kinnitab, et nad ei ole valmis liituma poliitiliste petitsioonidega.
Kui võimalik, ma palun natuke lisaaega!

Kolm minutit, palun!

Selline asi on seda muret tekitavam, et mõõdikud näitavad meile selles küsimuses langustrendi. Isegi 1990. aastate alguses oli kogu Eesti ühiskond valmis panustama poliitilisse protsessi, aga nüüd korraga on selles osas tagasiminek. Ühelt poolt me tahame just nagu olla väga nõudlikud riigi suhtes, me tahame olla väga vabad, tahame individuaalseid vabadusi. Teiselt poolt ei ole meie inimesed aga valmis võtma poliitilises protsessis vastutust. Kui see on niimoodi, ja see siit aruandest välja tuli, siis on see asi, mis puudutab otseselt meie põhiseaduskomisjoni valdkonda. Jah, meil kandideerib ka eelolevatel kohalikel valimistel üle 1% elanikkonnast, mis on tohutult hea näitaja. Kui palju neist on aktiivseid kandidaate, see on iseküsimus. Kui palju on see seotud meie seni tegemata haldusreformiga, et lihtsalt omavalitsusüksusi on väga palju, see on juba teine küsimus.
Mõelgem ka sellele, millises olukorras me oleksime, kui õiguskantsler Allar Jõks ei oleks omal ajal peatanud kohalikel valimistel valimisliitude keelamist. Juhan Kivirähk ja Marju Lauristin osutavad samuti sellele, et vaatamata Eesti kodanikuühiskonna suhteliselt heale arengutasemele teiste siirderiikidega võrreldes, on Eesti poliitilise osaluse näitajate skoor üsna kesine.
Nüüd tulevikust. Ma kasutasin võimalust, et küsida Mati Heidmetsa käest, kas järgmise inimarengu aruande teema on juba selge. Meil on olnud nüüd väga tänuväärseid võrdluspilte, praegusel juhul maailmaga laiemalt, ühes varasemas inimarengu aruandes oli võrdlus Läti ja Leeduga. Tavaliselt võetakse need aruanded, mis puudutavad võrdlusmomente, selles saalis, poliitikute poolt hulga paremini vastu kui need, mis puudutavad meie ühiskonnas eksisteerivaid probleeme. Need on märksa kriitilisemad ja meie reaktsioonid sellele, mis seal kirjas, on teinekord palju valulisemad. Järgmine inimarengu aruanne, nagu ma olen aru saanud, tuleb kahe aasta pärast ja ilmselt jääb arutada järgmisele Riigikogu koosseisule. Mis on selle fookuses, selgub ilmselt lähemate kuude jooksul. Võib-olla on ka meil siin häid mõtteid, mida edasi anda.
Veel kord aitäh kõigile koostajatele, aitäh Eesti Koostöö Kogule ja tänastele ettekandjatele!

Suur tänu, kolleeg Andres Herkel! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Keskerakonna fraktsioon tänab kõigepealt inimarengu aruande koostajaid. See on väga vajalik analüüs. Kui iga Riigikogu liige saab selle põhjalikku analüüsi ka iseseisvalt läbi töötada ja teadlaste analüüsi pinnalt ühiskonnas toimuvaid arenguid jälgida, siis tänane Riigikogu saalis toimuv arutelu peaks keskenduma just sellele, mida analüüsist tulenevalt oleks vaja muuta ja edaspidi teisiti teha. Pean tunnistama, et sel aastal sai inimarengu analüüs veidi veidra avapaugu, kui peaminister Reformierakonna üldkogul teatas, et see on ood ehk ülistuslaul Reformierakonna poliitikale. Meie peaminister, kes seni on kippunud väitma, et sotsiaalteadlased eksivad, võttis nüüd üle surnukskallistamise stiili ja oli selles suhteliselt edukas. Aga sellest ei tasu ennast morjendada lasta. Ma arvan, et sotsiaalteadlaste töö tulemusel leiab Eesti areng põhjalikuma analüüsi kui ainult hüüdlausete väljahõikamisega.
Mina panin tähele, et kui seda inimarengu aruannet tutvustati, siis tegid mitmed inimesed, kes on Eestist mõnda aega eemal olnud, päris klaare järeldusi. Üks neist oli Neeme Raud, kes ütles, et talle hakkab tunduma, et jutud meie tublidusest edetabelites on hakanud Eesti elanikke vähehaaval väsitama ja seda tublidust edetabelites tahetakse näha reaalselt omaenda elujärjes. Ka eelkõneleja tunnistas, et aruandest jääb silma mõningane seisak Eesti arengus. Tuleb nõus olla, et viimased 20 aastat on olnud Eestile ju head aastad, keskmised näitajad on paranenud. Keskmised näitajad pole paranenud mitte ainult Eestis, vaid teistes riikides samuti, aga meie jaoks on nende heade keskmiste näitajate taga ka suured Eesti-sisesed lõhed.
Kui vaadata omaenda riigi sisse, siis tuleb öelda, et aastast aastasse räägime ikka ühtedest ja samadest asjadest, ainult et kurvemas toonis. Räägime regionaalsetest erinevustest, räägime soolistest lõhedest ning räägime eestlaste ja muulaste vahelisest barjäärist. Räägime ja räägime, aga muutust ei tule. Nii et üleüldiselt võiks öelda, et seni kuni me nendele probleemidele tähelepanu ei pööra ja tegusid ei tule, raiskame oma inimressurssi. Ma tean, et siin saalis on kõnelejale sageli osaks saanud selline tõrjuv käeviibe, et mis me viriseme, räägime headest asjadest. Aga kui Riigikogu saalis probleemidele ei keskenduta, siis paljud inimesed hääletavad jalgadega.
Tahan keskenduda nendele küsimustele, millest saalis võib-olla nii palju juttu ei olnud. Aga enne mainin, et mulle tundub Eesti ühiskonnas olevat selline olukord, et kui kuhugi tekib tühik, siis see täidetakse kiiresti. Selles inimarengu aruandes on väga kõva majandusosa. Tundub, et pärast seda, kui arengufondist enam vanas heas kvaliteedis mõttepabereid ei tule, on tehtud analüüse, mis selle tühiku täidavad.
Aga nüüd murekohtadest. Eestis on palju inimesi, kes ütlevad, et nad teevad täistööajaga tööd, aga teenivad vähem, kui nad vääriksid. Mulle tundub, et inimesed, kes oma tasu vaatavad, mõtlevad tasu all kättejäänud raha, mitte seda, mis on nende palganumber enne maksude mahavõtmist.
Palun kolm minutit aega juurde!

Palun, kolm minutit!

Rahulolematuse kõrge tase tuleb suuresti sellest, et me võtame maksu ka miinimumpalgalt. Meie tulumaksuvaba miinimum on olnud kuus aastat järjest külmutatud. Samas meie kodukulud kasvavad ja nii ei tule paljud inimesed täistööajaga teenitud palgaga lihtsalt toime. Analüüsis on kirjas, et palgavaese nägu on eelkõige naise nägu. See on probleem, millele siin saalis on lubatud lahendusi, aga need lubadused pole teoks saanud.
Teine probleem on inimressursi raiskamine. Mati Heidmets mainis siin õigesti, et väikese riigi eripärast lähtuvalt on see meile eriti valus probleem. Aruandes tuuakse ka välja, et meil on liiga palju noori, kes piirduvad põhihariduse või veel vähema haridusega. Neid, kes on haridustee varakult pooleli jätnud, on 10–11%. Eestis tähendab see, et inimesi, kel on vaid põhiharidus, kui sedagi, võib olla ligikaudu 10 000 ja neist vaid 6% on hõivatud tööturul. See tähendab, et raisatud inimressurss ulatub tuhandetesse inimestesse.
Mida nende noortega teha saab? Omal ajal, kui Keskerakond oli valitsuses, alustati koolkodude projekti, et lapsed, kes kooli ei ole jõudnud, sinna ikka jõuaksid. Aidati neid noori, kes ei olnud suutelised põhiharidust kätte saama. Kutsekoolides loodi kursused, kuhu sai õppima minna ka ilma põhihariduseta. Ja oli väga lihtne asi – koolitoit. Pole midagi teha, kui põhikooli tuli koolitoit, ilmusid üle tüki aja kooli ka poisid ja tüdrukud, kes ei olnud tükk aega ennast näole andnud. Selline meede andis neile põhjuse taas koolipinki naasta.
Kiire viide veel sellele, et kevadel oli Riigikogu Toimetiste korraldusel pikem arutelu inimarengu aruande teemal. Seal mainis Anu Toots, et tõrjuv käeviibe tuleb sageli ette ka Eesti arengute puhul, et me ei taha ju endale heaoluriiki, nagu on Euroopas, ning halva näitena tuuakse välja Kreeka või mõni teine hädasolev Lõuna-Euroopa riik. Heaolumudel peaks olema siiski see, mille poole me püüdleme, see võiks olla põhjamaine mudel.
Inimarengu aruanne näitab, et eestlased vaatavad tulevikku optimistlikult. Meil on hästi silmapaistvate tulemustega noored õpilased, kuid praegu oleme Euroopa Liidu keskmisest madalamal just oodatava eluea ja tervelt elatud aastate poolest. Töö tootlikkuse, rikkuse ja palgataseme näitajad on meil ka kehvad, sallivuse ja eluga rahulolu poolest ei ole me Euroopa keskmiste hulgas. Kõik need näitajad saaksid paremaks, kui me siin poliitikat kujundades oleksime vähekene põhjamaisema mõtlemisega. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Kadri Simson! Palun kõnepulti kolleeg Jaanus Tamkivi!

Head kolleegid! Eesti arengu üle saab uhke olla ja peabki uhke olema. See ei ole siinkohal Reformierakonna valimiskampaania loosung, vaid nii ütlevad inimarengu aruande koostajad. Inimarengu aruanne tõestab, et Eestil on läinud hästi. Nii ütleb ka meie president. Meie erakonna esimees ütles kevadel käesoleva inimarengu aruande ja lähiminevikus läbitud Eesti arengutee kohta veelgi ilusamini, seda eelkõige muidugi parempoolse ilmavaatega inimeste kõrvade jaoks. Kõik need mõtted on võimalik internetist üles leida, juhul kui selle vastu huvi on. Jah, kõik oleks justkui hästi, aga tahaks, et oleks veelgi paremini, ja rahulolematus närib hinge. Vägisi tuleb meelde vanasõna kreissaest, mis teinekord otsekui lõikab südamesse, kui teistel hästi läheb, või Märt Avandi, kes vana-aastaõhtul naljasaates teleekraanilt kuulutas, kui raske on olla eestlane. Laenan siinkohal veel presidendi mõtteid: "Eesti on enamikus eluvaldkondades – sh demokraatia, vabadus, riigi areng, usaldus institutsioonide vastu, innovatsioon ja korruptsioon – kogu Euroopa Liidu kontekstis keskmisel või keskmisest paremal tasemel." Edasi ütleb president, et asjades, mis sõltuvad inimese enda vastutusest ja valikutest – tervis ja inimese eluiga, sissetulekud ja töö tootlikkus, sallivus, sooline võrdõiguslikkus –, tuleb meil veel tublisti pingutada.
Usun, et inimarengu aruanne peab meile meenutama üht asja: vastutus riigi tuleviku eest ei ole mitte üksi poliitikute ja riigiametnike asi, see peab olema iga inimese igapäevane hool. Eesti edasise arengu võtmeküsimus on, kas oleme kõik koos valmis edasi pingutama, kuigi tahaks juba kohale jõuda ja ennast mõnusalt tunda. Võib-olla ma purustan kellegi illusiooni, aga aega, mil saame Kungla rahva kombel mõnusasti igapäevaselt murul lusti lüüa, ei tule ilmselt kunagi. Eestil ei ole mingit võimalust üleilmastumisest ja sellega kaasnevast konkurentsist kõrvale jääda. Ja iga eestlane peab ilmselt olema tublim kui inimesed nendes riikides, kus elanikke on kümneid ja sadu miljoneid. Seadsime eesmärgi jõuda viie rikkaima Euroopa riigi hulka. Siis tuli majanduskriis ja praegu elatustaset võrreldes näeme, kuidas päris mitmed ennast lõhki laenanud riigid liiguvad meile, selg ees, vastu. Just seetõttu ei tähtsustaks ma üle muret, et tublid inimesed lahkuvad Eestist. Ehk peame tõesti end valmis seadma hoopis küsimuse jaoks, kas me oleme valmis olukorraks, kus väga paljud tahavad Eestisse tulla. Kui sama tublilt jätkame, ja seda me ju loodame, nagu inimarengu aruanne kirjeldab, võib see aeg olla ehk lähemal, kui meile tundub. Meie sotsiaalkaitse eelarve on kosunud, töö- ja pereelu on paljudest riikidest paremini tasakaalus, kogukonna sidemed on tugevad ja üldine haridustase kõrge, nendib üks inimarengu aruande koostajatest Anu Toots.
Reformierakond näeb Eesti püsimisel ja arenemisel tähtsaima sihina rahva kestmist. Lapsi peab sündima rohkem, sellest saab kõik alguse. Jah, me oleme teinud vanemahüvitise, vanemapensioni, käivitanud vajaduspõhiste peretoetuste reformi. Soovime hoolida ka nendest inimestest, kelle elutöö on juba tehtud, ja seadnud pensionitõusu üheks prioriteediks. Nende asjadega tuleb muidugi edasi minna. Aga selleks on vaja raha ja raha ei tule muidugi mitte laenates, vaid tööd tehes. Rahva jõukuse kasvatamine on üks meie suur eesmärk. See käib majandus- ja ettevõtlusvabaduse, tootlikkuse tõusu ja hariduse kaudu, mitte suurema väärtuste ümberjagamise kaudu. Sissetulekute ebavõrdsus on Eestis muude Euroopa riikidega võrreldes keskmisel tasemel ja väheneb, ütleb inimarengu aruanne. Jõukuse kasvatamisel on omad valemid. Ei piisa enam sellest, kui langetame metsas puu, veame selle sadamasse ja laevatame üle mere. Puidust peab saama vineer, vineerist taburet ja taburet peab olema parem, kui on seni maailmas valmistatud taburetid. Vaid siis ostetakse seda.
Raamat, mida me täna siin arutame, märgib, et jõukuse kasvatamiseks on väga tähtis, missugust tööd inimesed teevad, kui keerukad on need tooted ja teenused, mida valmistatakse, ja millise hinnaga saab neid müüa.
Palun lisaaega!

Palun, kaks minutit juurde!

Enam ei piisa sellest, et paneme allhanke korras kokku mobiiltelefone, küll aga saab uhke olla, et Eestis loodud mobiilirakenduse abil pargitakse nüüd autosid juba mitmel mandril.
Ma tänan inimarengu aruande koostajaid selle peegelpildi eest, mille nad on oma tööga meie ette asetanud! Kutsun üles kõiki Eesti inimesi pingutama meie ühise riigi edasise arengu nimel! Väliste piirajate mahavõtmisel on Eesti olnud silmapaistvalt tubli, nüüd tuleb toime tulla ka sisemistega – nii seisab inimarengu aruandes. Nõustun Mati Heidmetsaga, kes aruande koostajana märgib, et eduka Eesti jõudmine iga eestimaalase tuppa ja hinge võiks olla meie järgmise arenguperioodi oluline väljakutse. Jõudu meile selleks! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaanus Tamkivi! Palun kõnepulti kolleeg Sven Mikseri!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Tahan ka sotsiaaldemokraatide nimel tänada inimarengu aruande koostajaid selle suure töö eest, nende väärtuslike mõtete ja sügava analüüsi eest, mis selles dokumendis sisalduvad! Meie peaminister, nagu öeldud, on tõdenud, et inimarengu aruanne on ülistuslaul Eestile, Eesti poliitikale ja Eesti valitsusele. Olles kirglik Eesti patrioot, ei saa ma muidugi selle hinnanguga kuidagi nõus olla. Meie president on nentinud, et inimarengu aruandest justkui tuleneks, et Eesti on edukas neis valdkondades, kus riik saab midagi muuta, ja edutu nendes valdkondades, kus vastutavad inimesed ise. Ma olen väga kriitiline ka selle hinnangu suhtes ja nõustun siin pigem professor Heidmetsaga. Ma usun, et valdkonnad, kus me oleme edutumad, ei ole mitte need, kus riik ei saa midagi teha, vaid pigemini need, kus riik on otsustanud mitte midagi teha ehk siis jätnud tegemata selle, mida oleks saanud teha ja pidanud tegema.
Professor Heidmets ütles oma ettekande alguses, et Eesti on seda ilusam, mida kaugemalt teda vaadata, ja see ilmselt on tõsi. Aga ma pean küll ütlema, et see välise kiituse paradoks ei ole sugugi mitte Eesti ainulaadne iseärasus. Olgu selle illustreerimiseks toodud kaks näidet. Esiteks teame, et Venemaa kodanikud, kes elavad väljaspool Venemaad, sh ka Eestis, toetavad Venemaa valitsevat parteid ja selle juhti märksa rohkem kui Venemaal elavad venelased. Selle seletus on, et väljaspool olijat ei puuduta tavalise inimese igapäevaelu praktilised raskused ja probleemid, vähemalt mitte sedavõrd. Teiseks mäletame, kuidas USA president ülistas 1978. aastal Iraani kui stabiilsuse saarekest Lähis-Idas, kuigi sisemiselt oli see riik juba toona üsna mäda ja kohe-kohe paiskumas revolutsioonikeerisesse. Tahtmata kuidagi Eestit Iraaniga võrrelda, on ka sellele oma seletus: väljaspool olijatel on tihtipeale oma huvid, mis ei pruugi langeda kokku seespool olijate huvidega. USA jaoks ei olnud Iraani valitsuse roll mitte Iraani inimeste igapäevamurede lahendamine, vaid vastukaalu pakkumine Iisraeli-vastaste araabia maade koalitsioonile.
Üks oluline mõte inimarengu aruandes on, et edu ei ole kunagi absoluutne, vaid ikkagi suhteline, ja seda nii ajas kui ka ruumis. Kindlasti mäletavad paljud meist nõukogudeaegset 4. klassi ajalooõpikut, kus võrreldi teraviljakombainide arvu 1930. aastate Eesti Vabariigis ja 1980. aastate kolhoosi-Eestis. See juba esmapilgul absurdne manipulatsioon oli mõeldud varjama tõsiasja, et omas ajas oli 1930. aastate Eesti põllumajandus kaugelt ajakohasem ja konkurentsivõimelisem kui nõukogulik põllumajandus.
Ka peaminister Ansipi kuulus ja palju pilatud viie rikkaima riigi tees ütleb välja, et me ei pürgi edu suunas mitte niivõrd absoluutnäitajates, kuivõrd võrdluses oma ilmanurga riikidega. Ja selles plaanis, ma usun, peaksime täna kindlasti kriitiliselt analüüsima, miks on näiteks Leedu ostupariteedi alusel arvutatud SKT per capita arvestuses Eestist mööda läinud. Me ei pea seda analüüsima mitte selleks, et püüda jäljendada Leedut või Leedu poliitikaid, vaid selleks, et mõista, kus meie enda poliitikad on kännu taha takerdunud.
Me oleme palju rääkinud hüppest esiliigast kõrgliigasse ja küsinud, kuidas seda saavutada. Inimarengu aruanne ütleb nii: "Kui selguks, et varasemate edutegurite mõju jätkumise võimalusi on üle hinnatud ja samas uusi positiivseid arenguid (nn trendimurranguid) tõesti ei ilmnegi, võib lõpptulemus kujuneda mitte eriti kadestusväärseks." Kasutades siin juba korduvalt kõlanud spordimetafoori liigadest, võib öelda nii: kui klubi jääb pikalt sitsima esiliigasse, siis lähevad paremad pallurid ikkagi kõrgliigasse. Aga nad lähevad sinna ühekaupa, liitudes mõne kõrgliiga klubiga, kes on valmis nad üle maksma. See ongi see jalgadega hääletamine, millest me räägime, vaadates oma kurba rändesaldot. On ütlematagi selge, et tippmängijate äratilkumine halvendab veelgi esiliiga klubi šansse kunagi tippliigasse pääseda.
Ma palun lisaaega!

Kolm minutit, palun!

Aruande elukvaliteedi peatüki kokkuvõte ütleb, et kuigi kasinusest on Eestis saanud normaalsus, hinnatakse tulude jaotust Eestis liiga ebavõrdseks, seda meie arvamusliidrite eliidi poolt. Samuti ütleb see, et on ebaselge, kuidas peaks Eesti siire postmodernsesse säästlikusse ajastusse toimuma nii, et sellega kaasneks ka kõikehaarav elukvaliteedi tõus. Sellele vastab arvamusliidrite valdav seisukoht, et riigi roll peab muutuma, peab muutuma laiemaks lihtsalt keskkonna looja rollist. Arengu võimaldajana on riigil vaja avaramat vaadet kui teatud tüüpi maksukeskkonna hoidjal või esmaste infrastruktuuride ehitajal. Riigi rolli suurenemine või suurendamine tähendab igal juhul poliitilist kursimuutust ja igal juhul muutust ka valitsevas mõtteviisis. See tähendab muutust konkreetsetes poliitikates, näiteks paljuräägitud maksupoliitikas, mis peab paratamatult muutuma suurema progressiivsuse suunas. Me kõik ju tegelikult teame, et maksusüsteemi progressiivsus ei tähenda sugugi ainult üksikisiku tulumaksu. Sellise muutuse üheks mõõdetavaks tulemuseks võiks olla inimeste suurenev usaldus õiglasemana tajutava riigi ja tema institutsioonide vastu. Tajumine, et sellele riigile on oma inimesi vaja ja et ta on valmis neisse panustama ka siis, kui neil inimestel ehk ei lähe parajasti kõige paremini.
Ka aruandes väljendatud arusaam, et kunagised edutegurid võivad olla ajale jalgu jäänud, peab seniste poliitikate külge klammerdumise asemel saama kajastuse avatud meeltega arutelus, kuidas neid poliitikaid muuta, lähtudes muutunud aja nõuetest. Üks näide võiks olla ettevõtte reinvesteeritava kasumi maksuvabastus senisel kujul, mis omal ajal pidi soodustama ja ilmselt mingil määral isegi suutis soodustada investeeringuid Eesti ettevõtetesse, aga praegu, mil me räägime innovatsioonilistest idufirmadest kui tulevikutrendist, peame paratamatult möönma, et ettevõtte tulumaksuvabastus sellisel kujul tekitab mugavustsoonis pikaajaliselt kasumlikele ettevõtetele selge konkurentsieelise veel mitte kasumisse jõudnud visioonikate idufirmade ees.
Nii sellel kui ka paljudel teistel teemadel vajame avatud, dogmadesse klammerdumata mõttevahetust, arusaama, et maailm muutub ja et sellest, mis 10 või 20 aasta eest oli gaasipedaal, võib olla nüüdseks saanud pidur. Soovin meile kõigile nendeks aruteludeks avatud meelt! Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Mart Nutt!

Austatud proua esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Tänan ka Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel inimarengu aruande koostajaid. See on siiamaani olnud äärmiselt vajalik töö, on kindlasti vajalik ka edaspidi ja ma loodan, et see töö jätkub. Käesoleva inimarengu aruande valguses võib tõdeda, et viriseda ei ole just palju põhjust. Kuid nii nagu aruande koostajad on tõdenud, loorberitele puhkama jääda ka ei saa. Mõistetavalt on kõige asjakohasem ja lihtsam võrrelda meid riikidega, kellel oli pisut rohkem kui 20 aastat tagasi samasugune lähtekoht. Samas, nagu härra Heidmets oma ettekandes tõdes, ei saa me sellesse raamistikku kapselduda, vaid peame paratamatult vaatama end terve maailma taustal. Tõsi, võrdlus saatusekaaslastega on kõige meeldivam, nende hulgas me paistame silma võrdlemisi heade näitajatega, sellel taustal oleme olnud edukad. Kuid meie eesmärk ei saa olla edukus postsovetlikus kaalukategoorias. Meie silme ees on ikkagi riigid, kus probleeme on vähem, elu kvaliteet aga kõrgem. Edasiminekuks peab just sealt eeskuju võtma, aga samas on iga arengumudel originaalne, kopeerimine ei pruugi anda üldsegi mitte head tulemust.
Aeg-ajalt kostab virisemist, et kas me sellist Eestit tahtsimegi. Etteruttavalt vastan, et põhimõtteliselt tahtsime küll. Eesti on demokraatlik riik, me oleme väljendusvabaduse poolest maailma tipus, meil on võrdlemisi stabiilne poliitiline süsteem ja küllaltki hästi toimiv majandus. Ka inimeste optimism tuleviku suhtes on keskmisest suurem. Seda, et me ei ole elatustasemelt kinni püüdnud Soomet või Rootsit, ei saa pidada ebaõnnestumiseks, see ei olekski olnud selle aja jooksul ja meie tingimustes võimalik.
Tagantjärele vaadates võib tõdeda, et valusad ja ebapopulaarsed otsused, nagu kiire erastamine, tugeva krooni hoidmine – mõnes mõttes ju iga hinna eest –, eelarve tasakaal vaesuse tingimustes ja mõned negatiivsed eelarved on end ära tasunud ja loonud Eesti riigile tugeva vundamendi. Meil oleks võinud minna halvemini. Mugavam ja võimalik, et ka populaarsem oleks olnud mitte midagi teha, jätta ebarentaabel ettevõtlus riigi kätte, tappa kõrgete maksudega initsiatiiv, lasta kroonile inflatsiooni teel iga kolme või viie aasta järel üks null juurde kirjutada. Meil oleks olnud võimalik laenata end lõhki, et maksta kõrgemaid sotsiaaltoetusi, ja jätta tulevastele põlvedele piltlikult öeldes põletatud maa. 1990. aastate algus oleks siis meile vähem valus olnud, täna oleks meil aga väga valus. Meil oleks võinud olla laiade võimupiiridega president, kes naudiks nüüd võib-olla juba eluaegset võimu ja tema poeg valmistuks asuma isa troonile. Meil oleks võinud olla üheparteisüsteem, kus käendus ja korruptsioon on ainuvõimalik asjaajamise viis, väljendusvabaduse näitajate poolest oleksime riikide hulgas, mis kuuluvad kategooriasse "mittevabad", ja partei monopoliseeritud meedia süstiks meisse roosat unelmat. Need näited ei ole võetud õhust, vaid mõne meie saatusekaaslasest riigi praktikast. Eestis on selline olukord õnneks üksnes mõnes omavalitsuses.
Ma ei too neid näiteid selleks, et kujutada Eesti olukorda ideaalsena. See pole sugugi nii, eks ole meilgi tehtud vigu. Ilmselt ei ole riigil eriti palju hoobasid, et takistada väljarännet, loodetavasti ajutist. Küll oleks riik võinud olla majandusbuumi ajal ehk säästlikum ja sellega majanduskriisi leevendada. Oluline on aga, et me hoiaksime väärtusi ja Eesti riigi alustalasid. Kui need hakkavad pehkima, on meil oht kõrgelt kukkuda. Kui me suudame hoida riigi vundamendi tugevana, sellel vundamendil aga toimetada paindlikult, siis võib meid oodata suhteliselt kena tulevik. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mart Nutt! Palun kõnepulti kolleeg Kaja Kallase!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mina keskendun selle inimarengu aruande väga kitsale valdkonnale. Kui ma peaksin oma ettekandele pealkirja panema, siis pealkirjastaksin ma selle nii: "Väärtused, mida me kanname, soodustavad vaesust". Nimelt, kui me ei suuda oma väärtusi muuta, siis ei murra me kunagi läbi klaaslaest, mis meid järgmisest tasemest ehk kõrgliigast eraldab. Maailma väärtuste uuringu järgi paigutub Eesti endiste kommunistlike riikide hulka ja ei ole oma asendit viimase 20 aasta jooksul oluliselt muutnud. Me kaldume endiselt ellujäämist rõhutava ühiskonna poole, kus inimesed pigem ei usalda teisi, ei ole oma eluga rahul ega talu enda kõrval teistsuguseid inimesi.
Aga miks see nii on? Kas väärtuste muutumist takistab meie majanduslik olukord või takistavad väärtused meie majandusliku heaolu paranemist? Teoreetiline kirjandus viitab, et postkommunistlike riikide puhul ei ole täidetud need ajaloolised eeltingimused, mis võimaldaksid heaoluriigi teket. Sotsiaal-majandusliku arenguga suureneb inimeste materiaalne kindlustunne, mille kaudu omakorda väheneb materiaalsete piirangute mõju inimeste valikutele ja otsustele, aga sotsiaal-majanduslik areng ei muuda üleöö inimeste väärtuseelistusi. Uuringud näitavad, et Eesti elanikel on vähene usaldus teiste inimeste vastu, väike tolerantsus, madal subjektiivne heaolu, kasin poliitiline aktiivsus, napp keskkonnateadlikkus ja vähene algatusvõime – sellega kuulume postkommunistlike riikide hulka.
Siiski, kui vaadata positiivset poolt, siis tasub mainida, et inimarengu aruande järgi on Eesti elanike üldine usalduse määr järk-järgult tõusnud. 2011. aasta uuringu kohaselt arvas 40% vastanutest, et enamikku inimesi võib usaldada, samal ajal kui 2008. aastal oli see näitaja 33% ja 1999 vaid 24%. Viimasel kümnendil toimunud märkimisväärsest usalduse kasvust hoolimata arvab aga suurem osa ehk siis 60% Eesti elanikkonnast jätkuvalt, et inimestega kokku puutudes tuleb olla väga ettevaatlik.
Kui vaadata inimarengu aruande teist osa, mis puudutab meie majanduskeskkonda, siis see viitab, et globaalindeksi alusel on Eestil suur arengupotentsiaal, mille tugevuseks on nii tehnoloogiline valmisolek kui ka makromajandus. Inimarengu aruanne osutab murekohale, et oleme oma tehnoloogilise eelise kaotanud, aga veelgi kriitilisem on hinnang äri sisukusele, mis on langustrendis. Silmas on peetud eelkõige Eesti ettevõtlusvõrgustike ja -klastrite madalat arengutaset, mis toob kaasa tagasihoidliku rolli väärtusahelas. Kui tulla tagasi väärtuste juurde, siis see, et inimesed üksteist ei usalda, raskendab ka koostööd, mis takistab otseselt majandust arenemast, see aga omakorda pidurdab inimeste subjektiivse heaolu ja toimetuleku kasvu.
Inimarengu aruanne viitab, et võrreldes Eestit Euroopa jõukate väikeriikidega, ei ole erinevused mitte üksnes materiaalses heaolus, vaid ka inimeste kodanikuaktiivsuses, ühiskonnaelus osalemises, usalduses ja abivalmiduses, samuti sallivuses vähemuste vastu. See kõik kokku moodustab sotsiaalse kapitali ehk siis elu need omadused, võrgustikud, normid ja usalduse, mis võimaldab osalejatel teha tõhusat koostööd ühiste eesmärkide saavutamisel. Uuringud on kinnitanud, et sotsiaalse kapitali vähesus käib käsikäes majandusliku viletsusega. Sotsiaalset kapitali võib pidada majandusliku ja sotsiaalse heaolu oluliseks ressursiks, mistõttu selle suurendamine on inimeste heaolu saavutamiseks sama oluline kui majandusliku jõukuse kasv.
Suvel osalesin arvamusfestivalil toimunud arutelus "Kui kallis on vaesus?", kus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitlemise ühingu juht Kärt Mere ütles, et puuduses kannatavaid inimesi ei aita mitte niivõrd raha juurdeandmine, vaid peamine probleem on sotsiaalne tõrjutus, st need inimesed ei tunne end ühiskonna osana.
Ma palun aega juurde!

Kolm minutit, palun!

Neist vaadatakse mööda ja nende käekäigu kohta ei päri ei naabrid ega tuttavad. Need inimesed vajavad sooja sõna ja inimlikku toetust. Prosotsiaalne käitumine ehk vabatahtlik tegevus, mis panustab teiste inimeste heaolusse aitamise ja jagamise, toetamise näol, on oluline. Huvitav on, et kui meil räägitakse abivajajate toetamisest, siis räägitakse peamiselt rahast. Samas väidab OECD raport, millele inimarengu aruanne ka viitab, et liberaalsetes angloameerika riikides võib täheldada teistest kõrgemat prosotsiaalset aktiivsust ehk siis inimesed tunnevad suuremat vastutust teiste inimeste aitamise eest ega looda nii palju riigile.
Siit jõuame jällegi tagasi nende väärtusteni, mida inimesed meie ühiskonnas oluliseks peavad. Kuigi need ajas muutuvad, on Eesti inimeste olemust väga hästi tabanud Anton Hansen Tammsaare oma "Tões ja õiguses" – Andrese ja Pearu vastasseis heanaaberlike suhete asemel võib kõrvaltvaatajale olla isegi naljakas, kui see ei oleks nende elu nii palju keerulisemaks teinud. Nüüdki näen ettevõtjatega, eriti algajate ettevõtjatega kohtudes sageli hirmu, et teiste ettevõtjatega koostöö tegemine tähendab seda, et ideed varastatakse ära. Ometi usun, et reaalseid näiteid, mis seda hirmu toidaksid, ei saa Eesti-suuruses ühiskonnas olla liiga palju.
Nobeli preemia laureaat James Heckman on öelnud, et suurim valearusaam, mis istub sügaval rahvakultuuris, on see, et ühe võit on teise kaotus. Selle arusaama muutmine annaks meie ühiskonnale palju juurde ja aitaks meid järgmisele tasemele nii majandusliku kui ka inimeste subjektiivse heaolu mõttes. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kaja Kallas! Palun kõnepulti kolleeg Tõnis Kõivu!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid ja külalised! Kaheldamatult on Eesti senine areng olnud märkimisväärne ja see ei ole toimunud mitte iseenesest, vaid paljude-paljude inimeste sihikindla töö tulemusena. Selleks, et praeguselt tasemelt järgmisele tasemele edasi liikuda, on vaja mõningaid asju teha lihtsalt teistmoodi. Suured üleminekuaja reformid on tehtud ja nüüd saab edasi liikuda mitte ühte suurt asja teistmoodi tehes, vaid väga paljusid väikesi asju teistmoodi tehes. Lubage mul järgnevalt rääkida kolmest killust selles mosaiigis, mis minu arvates iseloomustab Eesti järgmist edulugu, ja mis minu arvates tähtsad on.
Viitega Eesti Tööandjate Keskliidu juhi kirjutisele väidan, et nii tööandjate kui ka töötajate seas on paljuski veel levinud nn antagu-mentaliteet. Antagu mulle kvaliteetne, hästi haritud, korralike tööharjumustega, edasipüüdlik, õpivõimeline, aga mitte liiga palju palka nõudev töötaja, selmet panustada töötaja arengusse, kasvatamisse, ettevõtte arenguga sidumisse jne. Ega olukord ei ole palju parem ka töötaja poolt vaadates. Seal kohtab samuti palju sellist antagu-suhtumist – antagu kõrget palka ja kindlustunnet, soodustusi ja mida kõike veel, selmet kasvada, muutuda tööl käies uue lisandväärtuse loojaks, kes teeb oma tööd mõtestatult ja hästi, õpib uusi oskusi, arendab ennast ja seeläbi ka firmat. Ehk siis esimene killuke edasise eduloo mosaiigis oleks tööandjate ja töötajate kvaliteedi tõus.
Järgmine kild – müra meie ümber. Riigikogu võttis 2011. aasta veebruaris vastu korrakaitseseaduse, mis tõi Eesti õigusesse esmakordselt sisse kodanikuühiskonna ühe aluspõhimõtte: igal inimesel on õigus kasutada oma õigusi piirini, kuni ta ei takista teisel inimesel oma õigusi kasutamast. Lihtsamini öelduna kõlab see järgmiselt: ela ise ja lase teistel ka elada!
Minu arvates on väga oluline pöörata tähelepanu häiriva müra vähendamisele elukeskkonnas, et nii liiklusvood kui ka ehitustegevus, nii tootmine kui ka elutegevus lähtuksid põhimõttest võimalikult vähe häirida teisi. Mõned elulised näited. Lugesime sel nädalal meediast politsei eduloost, kus kortermajas korteri uks maha murti, et keskpäeval naabrite rahu häirinud muusika vaikima sundida. Samas mäletame teistsugust näidet, kus magada soovinud elanikud sundisid öö läbi üüranud tulekahjusignalisatsiooni – tulekahju tegelikult ei olnud, tegemist oli valehäirega – vaikima õigusrikkumise hinnaga, lõhkusid signalisatsiooni lihtsalt ära. Palju oleme kuulnud näiteid, kus lõbustusasutuste tegevus ei lase inimestel magada, et end uueks tööpäevaks välja puhata. Kuidas saab see väsinud inimene siis järgmisel päeval tööl olles uut ja suurt väärtust luua? Paljudel juhtudel inimesed ei teadvusta endale häiriva müra mõju. Probleemi eitamise faasis lihtsalt öeldakse, et ei, ega müra ei häirigi, nad on lihtsalt niisama veidi stressis. Aga müra tekitabki stressi, mis omakorda on südame-veresoonkonna haiguste põhjustajaks, ning need on tõsised haigused ja nende tagajärjed on veelgi tõsisemad. Laiemalt võib selle probleemi kokku võtta ühe sõnaga – see on hoolimatus. Väidan, et suurem hoolimine ja teistega arvestamine on ka üks võtmefaktoritest, miks üle lahe Soome tööle minnakse. Kui alguses ei pruugita osata seda hinnatagi, siis mõne aja möödudes Eestisse naastes torkab erinevus juba väga silma. Ühel pool Soome lahte on hoolimist, teisel pool on seda vähem.
Kolmas kild, millele ma osutan, on mitmesuguste tootmiste mõju elukeskkonnale, olgu siis tegemist metallitöökoja või puidutööstusega või isegi sedavõrd elulise teenusega nagu reovee puhastamine. Kõigil nendel tegevustel on mõju ümbritsevale. Tootmisel on ümbruskonnale mõju, mida ei saa nimetada teistmoodi kui keskkonnahäiring. Inimesed kasutavad veel lihtsamaid sõnu – müra, hais, paha hais. Loomulikult on olulised töökohad, samuti on väga oluline reovee puhastamine, kuid sellegipoolest tuleb päevast päeva pingutada selle nimel, et tootmise mõju ei ulatuks kaugemale kinnistu piiridest, et keskkonnahäiring oleks võimalikult minimaalne ning lähedal elavaid inimesi häiritaks nii vähe kui võimalik.
Palun paar minutit lisaaega!

Palun, kaks minutit!

Loomulikult eeldab see esmajärjekorras suhtumise muutumist, arusaama, et raha teenimine teiste inimeste tervise arvel ei ole soositud ega õige. Teisalt eeldab see muidugi muutusi ka seadustes ja loomulikult investeerimist paremasse tehnoloogiasse, mille kasutamine häirib vähem elukeskkonda ning parandab lõppkokkuvõttes nii ümberkaudsete inimeste kui ka konkreetsetes ettevõtetes töötavate inimeste elu ja töö kvaliteeti.
Eelnimetatud kolme kildu kokku pannes sõnastaksin järgmise suure väljakutse Eesti ühiskonnale: areneda edasi inimesest hoolivaks ühiskonnaks, kus tööandja peab lugu oma töötajatest, kus töötajad suhtuvad hoolikalt nii oma töösse kui ka enda arendamisse, kus naaber peab lugu naabrist, kus kasu ei teenita teiste inimeste tervise arvel jne. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata, kuid üldiselt võiks öelda, et me soovime ühiskonda, kus me kohtame hoolivust igal hetkel ja igal tänavanurgal. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tõnis Kõiv! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Ma tänan kõiki ettekandjaid nende ettekannete ja küsimustele vastamise eest! Meie istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.32.