Tasuta ühistranspordiga on lugu selline, et maailmas on täheldatud seda, et teenuste üle, mis on tasuta, tarbijate kontroll kaob ja enamasti teenuste kvaliteet käib küllalt kiiresti alla. Seda võib juba praegu täheldada ka Tallinna ühistranspordis. Tarbijate nõudlikkus peaaegu puudub, sest kui sa ei maksa, kui see on justkui tasuta, siis ei saa ju ka nõuda, ehkki sisuliselt on rahvas kõik need tasuta teenused kinni maksnud. Tavaliselt need teenused lihtsalt hääbuvad. Ma olen siin juba korduvalt meenutanud Thbilisi peaaegu tasuta ühistransporti, mis viis lõpuks selleni, et polnud tänavaid, kus omnibussidel sõita, ja polnud neid busse ka, millega nendel tänavatel sõita. Aga selle eest oli kõik tasuta! Seal oli peaaegu tasuta elekter ka, kuni lõpuks oli Thbilisi linnas elektrit vaid kolm tundi ööpäevas.
Minu ja Valdo Randpere lähenemise erinevus seisneb ainult aja määratlemises. Ma ei ole öelnud, et kui Reformierakond valimised võidab, siis tasuta ühistransport kaob kohe. Kui mina oleksin Tallinna linnapeaks kandideerinud – minu meelest on küll mõte, millega Postimees manipuleerib, absurdne –, siis mina kaotaksin selle küll ära. Ma ei laseks sellel agoonial kaua kesta ja kahjul väga suureks minna. Aga Valdo Randpere arvab, et las asi jõuab loomulikus protsessis oma loomuliku lõpuni ja küllap ükskord inimesed tunnevad ära, et tasuta asju pole olemas. Me praegu oleme jah selles tasuta riigi propageerimise faasis, kus pakutakse tasuta ühistransporti, tahetakse toiduaineid tasuta jagada, keegi jagab tasuta laptop'e, siis iPade, triikraudu – mida iganes, kõike tasuta. See pole võimalik!