Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu viienda töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Kaja Kallas!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Seoses Eesti Arengufondi nõukogu liikme Mart Laari Riigikogu liikme volituste lõppemisega ja lähtudes Eesti Arengufondi seadusest algatab majanduskomisjon Riigikogu otsuse eelnõu arengufondi nõukogu uue liikme nimetamiseks. Aitäh!

Aitäh! Kas soovitakse veel eelnõusid või arupärimisi üle anda? Ei soovita. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab selle menetlusse võtmise Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt.
Läheme teadete juurde. Kolmapäeval, s.a 16. oktoobril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja rahandusminister Jürgen Ligi.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreerunud 79 Riigikogu liiget, puudub 22.

Esimene päevakorrapunkt on ettekanne õiguspoliitika arengusuundade elluviimise kohta. Ma tutvustan teile selle päevakorrapunkti arutamise korda. Kui te kuulaksite korraks natukene tähelepanelikumalt, siis oleks mul seda parem teha. Kõigepealt on justiitsministri ettekanne, mis kestab kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Sellele järgnevad läbirääkimised, mille käigus saavad sõna vaid fraktsioonide esindajad. Pärast arutelu lõpetamist Riigikogu otsust vastu ei võta. Ma palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Justiitsministril on kord aastas võimalik käia parlamendi ees ja rääkida sellest, kuidas on edenenud õiguspoliitika arengusuundade elluviimine. Need arengusuunad võttis teatavasti vastu Riigikogu eelmine koosseis ja justiitsministrile tehti sellega kohustuseks anda igal aastal Riigikogus nende elluviimisest ülevaade. Tasub meenutada, et eelmine justiitsminister Kristen Michal tutvustas teile eelmisel aastal peamiselt seda, mis oli plaanis ja teoksil arengusuundade esimesel rakendusaastal. Täna on mul hea meel tõdeda, et plaanide kõrval saame rohkem rääkida ka tulemustest. Oleme jõudnud selleni, et rahvusvaheliselt tunnustatud parema õigusloome põhimõtted on Eestis reglementeeritud ja kasutusel. Tööks vajalikud vahendid on olemas ja oleme neid järk-järgult ka rakendanud. Töö esimesed viljad hakkavad jõudma teie töölaudadele.
Esmalt annan teile ülevaate nendest otseselt valitsuse tegevustest, mis parandavad meie igapäevast õigusloomet. See tähendab, et ma annan ülevaate õiguspoliitika arengusuundade täitmisest, konkreetsetest tegevustest, arvudest ja loomulikult natukene ka tulevikust. Teine suurem teemavaldkond on meie rahvusvaheline õigusloometegevus ja kõik see, mis puudutab õigusloome parandamist üksikisikute, ettevõtjate ja konkreetsete huvirühmade seisukohalt.
Niisiis, kõigepealt räägin hea õigusloome põhimõtetest õiguspoliitika arengusuundade elluviimise eeldusena ja õigusloome sisemisest arengust. 2012. ja 2013. aasta on valitsusele tähendanud hea õigusloome põhimõtete rakendamise üleminekuaastaid. Kui 2011. aastal võeti vastu õiguspoliitika arengusuunad ja valmistati ette parema õigusloome põhimõtetest juhinduvaid dokumente ja õigusakte, siis nüüd saame öelda, et kõik plaanitud dokumendid on valmis ja õigusaktid vastu võetud. Kehtestatud on selline oluline dokument nagu hea õigusloome ja normitehnika eeskiri, uuendatud on kaasamise hea tava ja valitsuses on heaks kiidetud mõjude hindamise metoodika. Neid hakati järk-järgult rakendama 2012. aasta alguses. Kuigi neid nõudeid on seni rakendatud umbes veerandi õigusaktide puhul, nagu me esialgu ka planeerisime, saame 2014. aasta algul teha kokkuvõtteid, kuidas rakendamine on õnnestunud, ja hinnata, kas tuleks kaaluda muudatusi.
Peatun nüüd üksikasjalikumalt mõnel mainitud muudatusel ja sellel, milline on õigusloome kvaliteedi hetkeseis.
Äsja on valminud ja veebis avaldatud valitsuse ja Riigikogu ühtlustatud normitehnika käsiraamat ametnikele. Me tegime seda sellepärast, et juba aastaid on õigusloomega tegelevad ametnikud tundnud puudust ajakohasest ja näidetega käsiraamatust. Uus käsiraamat täidab need ootused. Selgituste aluseks on põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, seadused, Riigikohtu lahendid ja Eesti õigusloome traditsioonidele toetuv praktika. Kuna käsiraamat on koostatud Riigikogu Kantselei, Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei koostöös, siis on sel suur praktiline väärtus ühesuguse praktika kujundamisel ning see aitab luua kvaliteetseid õigusakte. Loomulikult vaatame koostöös ka edaspidi, kuidas seda ajakohastada.
2011. aastal uuendati kaasamise hea tava, kuid senini oli puudunud seos mõjude hindamisega. Nimelt on üks mõjude hindamise lahutamatu osa sihtrühma määramine. See tähendab, et kui tuvastatakse mõnele sihtrühmale avalduv mõju, siis on soovitatav see sihtrühm töösse kaasata. Siiani oleme harjunud, et kaasatakse peamiselt passiivselt, mis tähendab, et materjalid tehakse avalikult kättesaadavaks. Kuid üha enam toimub aktiivset kaasamist, mis seisneb selles, et pöördutakse otse muudatustega seotud sihtrühma poole.
Ka Justiitsministeerium on aktiivse kaasamisega tegelnud. Ühe näitena toon vaenukuritegude ja vaenu õhutamisega seonduva eelnõu arutelu väga mitmes ümarlauas. Eelnõu, mis oli ette valmistatud rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks, kutsus esile hulga kahtlusi ja ettepanekuid ning nende arutamine huvirühmadega kujunes arendavaks mõttevahetuseks. Siiski tuleb märkida, et huvirühmade arusaamad sellest, kuidas peab karistussäte olema sõnastatud ja mida hõlmama, on olnud üsna vasturääkivad.
Üldiselt võib öelda, et kaasamisega tegeldakse kindlasti aktiivsemalt kui varem, kuid seda tagavad IT-lahendused võiksid kaasamist mugavamal ja arusaadavamal moel toetada. Peame tähtsaks osalemisvõimaluste paremat ülevaadet ja siin on meil veel palju arenguruumi. Ühe näitena võib tuua Justiitsministeeriumi veetavaid kodifitseerimise projekte, kus ehitus- ja planeerimisõiguse ning intellektuaalse omandi õiguse kodifitseerimise raames peetakse Justiitsministeeriumi kodulehel näiteks eraldi veebipäevikut. Sealt leiab kogu aktuaalse info ning dokumendid ja arvamused.
Kui rääkida kaasamise aktuaalsetest probleemidest, siis tihti kaasavad ministeeriumid liiga hilja, siis, kui eelnõu on juba valmis. Kavandatakse küll tegevusi, kuid need ei ole küllalt detailsed ning sageli ei mõelda, et kaasatavatel võib oma mõtete kogumiseks rohkem aega kuluda. Samuti on ebaühtlane kaasatud isikutele tagasiside andmine. Kasutatakse nii ametlikku kirjalikku vormi kui ka mitteametlikku vormi, sest nagu te teate, tulevad kaasatud isikud tihti uuesti Riigikogusse oma huvide eest seisma, mis muidugi on õige, kuid varem fikseeritud ning põhjalikumalt kirjeldatud arvamus võiks aega kokku hoida.
Valitsuses on tehtud terve hulk uue korra kohaseid seaduseelnõude väljatöötamise kavatsusi. 2012. aastal tehti neid 14 ja sel aastal tuleb see arv loodetavasti veidi suurem, praegu on neid koostatud juba 13. Kuigi algul näis ministeeriumidele, et tegu on aeganõudva lisaülesandega, on nüüd üldiselt aru saadud, et tihtipeale on kasulik arutada sõlmküsimusi juba varases etapis. See ongi väljatöötamiskavatsuse mõte. Ministeeriumid on enamiku väljatöötamiskavatsusi kooskõlastanud, vaid mõni on jäetud kooskõlastamata. See tähendab, et hulk probleeme lahendatakse veel enne, kui üldse hakatakse eelnõu kirjutama. Neil juhtudel, kui mõni ministeerium väljatöötamiskavatsust ei kooskõlastanud, leiti, et probleem vajab terviklikumat ülevaatamist ja mõjude hindamist. Just see ongi väljatöötamiskavatsuse üks eesmärke: mitte kulutada aega erimeelsuste lahendamisele siis, kui ministeerium on ära teinud juba hulga tööd ja eelnõu valmis kirjutanud, vaid selgitada eriarvamused varakult välja ja kujundada lahenduste asjus ühtne seisukoht. Toon siinkohal näiteks juhtumi Justiitsministeeriumi töömaalt, kus pankrotimenetluse kohtulik lahendamine sooviti koondada kindlatesse kohtumajadesse. Väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamisel aga selgus, et praktikas toimib juba praegu parem lahendus, nimelt olid kohtud ise leidnud oma sisemise töökorralduse abil tõhusama lahenduse.
Eraldi tasub veel rääkida probleemist, et väljatöötamiskavatsus on tihtipeale liiga üldine ja selle alusel on keeruline sisulisi otsuseid langetada.
Praegu on veel vara teha väljatöötamiskavatsuste vallas kokkuvõtteid, sest paljud eelnõud tehakse rakendusaja tõttu vanade reeglite kohaselt ja seetõttu ei ole väljatöötamiskavatsuse koostamine nende eelnõude puhul kohustuslik. Kohustuslikuks muutub väljatöötamiskavatsuse koostamine järgmise aasta algusest. Sellegipoolest võib juba täna öelda, et arenguruumi on palju ja väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamine on väga kasulik, kuna ministeeriumid saavad esitada detailseid märkusi ja ettepanekuid enne, kui vastutav ministeerium asub lahendusi seaduseelnõuks kirjutama.
Aga nüüd pisut arvudest. Kui rääkida eelnõudest, mis hõlmavad ka mõju olulisuse selgitamist seletuskirjas, mis on teadmistepõhiste otsuste alus, siis selliseid eelnõusid on märkimisväärne arv. 2012. aastal oli kooskõlastamisel 38 eelnõu ja väljatöötamiskavatsust. 2013. aastal on tänase seisuga selliseid eelnõusid olnud vähem kui eelmisel aastal, aga põhjus on peamiselt see, et tänavu on õigusloome maht tervikuna vähenenud, mida võis ka ennustada. Võime loota, et läheneme eesmärgile: pigem teha vähem, aga läbimõeldult ja kvaliteetsemalt. Seda kinnitavad ka kooskõlastamiste ja kooskõlastamata jätmiste suhtarvud. Kui 2011. aastal jäeti kooskõlastamata üheksa eelnõu ning 2012. ja 2013. aastal vaid kaks eelnõu, siis sellest võib järeldada, et eelnõude kvaliteet paraneb. Olgu lisatud, et aasta jooksul käib kooskõlastamisel ligi sada eelnõu ning ühegi märkuseta kooskõlastusi on umbes niisama palju kui kooskõlastamata jätmisi.
Nüüd räägin mõjude hindamisest. Justiitsministeerium on võtnud eesmärgiks hinnata kõigi valmivate seaduseelnõude mõjusid, nende avaldumist ja olulisust. Tihti osutuvad mõjud küll ebaoluliseks ja seetõttu ei tehta süvaanalüüsi, kuid juba mõjude esmane hindamine ja olulisuse määramine annab hea ülevaate, milliseid mõjusid võib tulevikus oodata. Näitena võib tuua tänavu valminud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk oli kiirendada menetluskulude kindlaksmääramist ja parandada lahendite kvaliteeti. Seaduseelnõu kirjutades hinnati mõjusid ning tehti põhjalik kulu- ja kestusanalüüs, et võrrelda tsiviilkohtu- ja halduskohtumenetlusi. Nii selgitati välja peamised tegurid, mis tingivad menetluse pika kestuse. See teave aitas eelnõu kirjutajatel muudatusi kujundada. Seetõttu ei tugine nimetatud eelnõu pelgalt parimale äranägemisele, vaid tegeliku kohtupraktika statistikale ja analüüsile.
Mõjude hindamisest rääkides ei saa jätta märkimata ka seaduse toimivuse järelhindamist. Selles küsimuses ei ole meil veel praktikat, sest järelhindamine eeldab korrakohast mõjude hindamist, see aga on alles lapsekingades, nagu öeldud.
Edasi peatun muudel tegevustel, mida on õiguspoliitika arengusuundade täitmiseks vaja, ehk räägin kvaliteeti toetavast organisatsioonist. Lisaks mainitud töödokumentidele ja nendest tulenevatele nõuetele oleme arendanud ja jätkanud ka teisi koostöövorme. Regulaarselt käib koos õigusloomejuhtide ümarlaud, kus osalevad ministeeriumide, Riigikantselei, Riigikogu Kantselei, Vabariigi Presidendi Kantselei ja õiguskantsleri esindajad. Seal tutvustatakse uusi suuremaid reforme ja mahukamaid eelnõusid ning arutatakse nende kitsaskohti. Koostame ka ühtset ministeeriumide õigusloomeliste algatuste ülevaadet. See aitab kindlasti kaasa ministeeriumide koostööle, sh Euroopa Liidu õiguse tähtajaks ülevõtmise korraldamisele.
Tänavu alustasime õigusloomejuristide ühtseid koolitusi, mis praegu veel käivad. Tegu on kolmepäevaste üritustega, kus igal päeval on oma teema, mida valides konsulteerisime õigusloomejuristide endiga. Sel aastal koolitatakse kokku 90 juristi. Tasub märkida, et ministeeriumides on kokku ca 150 õigusloomejuristi, kes töötavad õigusosakondades, koos sisuküsimustega tegelevate inimestega kirjutab Eesti Vabariigis eelnõusid aga ca 400 ametnikku. Koolitusel arutatakse põhiseaduse, Euroopa Liidu õiguse ja selle kohaldamise ning loomulikult ka haldusmenetlusega seotud küsimusi. Kui koolitustsükkel osutub edukaks, on edaspidi plaanis õigusloomejuristide koolituspäevi jätkata.
Peale selle korraldame koos Rahandusministeeriumi ja Praxisega ametnikele mõeldud õigusakti mõjude analüüsi koolitusi. Aasta lõpuks on toimunud 13 koolitust, mille raames peaks õigusakti mõjude hindamise kahepäevase koolituse läbi tegema umbes 260 ametnikku. Seega peaks meie õigusloome eest vastutav ametnikkond saama juurde hulgaliselt pädevust, et teha edaspidi tõenduspõhiseid otsuseid ja paremaid mõjuhinnanguid.
Teine suur teema otseselt valitsuse tegemiste kõrval on n-ö õigusloomevälised tegevused. Oma arengut hinnates peab meil pidevalt silme ees olema rahvusvaheline praktika, Euroopa Liidu ja OECD suundumused teiste hulgas. Tasub juhtida tähelepanu, et OECD pöörab üha suuremat tähelepanu sellele, kas liikmesriikide õigusmõjude hindamise süsteem on tõhus ja kas piisavalt on kaasatud huvirühmi. OECD 2011. aasta aruandes "Ühtsema riigivalitsemise suunas" heideti Eestile muu hulgas ette, et meil ei ole selget reeglistikku, mille abil tagada avalikkuse kaasamist valitsuse otsustesse ning nende otsuste argumenteeritust ja tõenduspõhisust. Nagu ma ütlesin, nüüdseks on meil otsustusprotsessi aluseks olev mõjude hindamise süsteem paigas, ennekõike võib selle leida hea õigusloome ja normitehnika eeskirjast ning mõjude hindamise metoodikast.
Ka Euroopa Komisjon ja teised Euroopa Liidu institutsioonid panevad tõenduspõhisele otsustamisele ja õigusmõjude hindamisele aina suuremat rõhku. Justiitsministeeriumi esindaja osaleb aktiivselt Euroopa Komisjoni õigusloomeekspertide töörühmas, kus komisjon ja liikmesriigid jagavad õigusloome häid ja halbu kogemusi.
Rahvusvahelisel tasemel on meie mõjuanalüüsi kogemuse jagamist tunnustatud. 2011. ja 2012. aastal arendasime koos Suurbritanniaga Euroopa Liidu mestimisprojekti raames Horvaatia mõjuanalüüsi süsteemi. Tänu koostööle sai Horvaatia valitsus hoovad, mille abil parandada sealse õigusloome kvaliteeti, samuti hõlbustas see Horvaatia õigusloome harmoneerimist Euroopa Liidu õigusega.
Tahan rääkida ka õigusaktide revisjonist, mida alustati juba 2010. aastal. Selle eesmärk on tunnistada kehtetuks regulatiivsuse kaotanud seadused, sh põhiseaduse rakendamise seaduse § 2 alusel kehtinud seadused ning selliste välislepingute ratifitseerimise seadused, millele kohaldub rahvusvaheline eraõigus. Kui seda käsitlev eelnõu seadusena jõustub, siis toetub meie õigussüsteem vaid elektroonilises Riigi Teatajas avaldatud õigusaktidele ning ka viimane põhiseaduse rakendamise seaduse § 2 alusel kehtiv seadus ehk ENSV tsiviilkoodeks muutub kehtetuks. Jään lootma, et te astute selle sammu lähikuudel ja saadate viiskümmend aastat kehtinud tsiviilkoodeksi ajalukku.
Kaugemasse tulevikku kavandatud tegevusena olgu märgitud õiguspoliitika arengusuundades toodud kohustus muuta õigusteadlikkuse hindamine regulaarseks ja määrata kindlaks õigusteadlikkuse näitajad. Esimese sammuna plaanime koostöös teiste huvitatud riigiasutustega teha järgmisel aastal Eesti elanike õigusvajaduse uuringu. Rahvusvaheliselt tunnustatud metoodika alusel tehtava uuringu eesmärk on välja selgitada, millised probleemid inimestel tekivad ja milliseid õigusteadmisi nad nende lahendamiseks vajavad. Seni on meil õigusteadlikkuse väljaselgitamisel hinnatud ennekõike kehtiva õiguse tundmist.
Osalt õigusteadlikkusega seotud, kuid samal ajal täiesti eraldi teema on Riigi Teataja. Oleme koondanud kõige olulisema õigusteabe Riigi Teatajasse, et selle teabe hõlbus kättesaadavus aitaks suurendada inimeste õigusteadmisi. Nii pääseb Riigi Teataja kaudu ligi kohtulahenditele ja olulisemate kohtulahendite kokkuvõtetele. 2012. aasta lõpus kasutusele võetud kõikide menetluses olevate ja menetletud eelnõude ühtne otsing on kindlasti siinkohal abiks. Alates 2013. aasta algusest avaldavad kõik omavalitsused oma määrused Riigi Teatajas. Aasta lõpus on kavas koondada Riigi Teatajasse enamik omavalitsustes kehtivaid määruste terviktekste, kui omavalitsused on valmis neid esitama. Praeguseks on avaldatud ligi saja omavalitsuse kõik sobivas seisus määrused. Tänavu juunis muudeti Riigi Teatajas süsteemsel kujul kättesaadavaks kõik Eesti välislepingud riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide kaupa. Septembris võtsime Riigi Teataja turvalisuse huvides kasutusele õigusakti kinnitamise digitaalse templi ja ajatempli, mis väldib õigusakti loata muutmist. Aasta lõpul rakendame seaduste ingliskeelsete tõlgete mooduli, mille abil on võimalik leida kõik seni vandetõlkide tehtud ja ajakohases seisus hoitud 250 Eesti seaduste tõlget.
Loomulikult tegeleme ka õiguskeele kvaliteediga: ühtlustame selle praktikat valitsuses, teeme koostööd Riigikoguga, korraldame õiguskeelepäeva ja anname välja ajakirja Õiguskeel.
Kuna õiguskeelepäeva teema on sedapuhku kodifitseerimine, siis räägin sellest oma ettekande lõpetuseks lähemalt. Euroopa Sotsiaalfondi programmi "Parema õigusloome arendamine" raames oleme alates aastast 2007 alustatud seitsme õigusvaldkonna kodifitseerimisega lõpusirgele jõudnud. Need valdkonnad on keskkonnaõigus, sotsiaalõigus, majandushaldusõigus, ehitus- ja planeerimisõigus, karistusõigus, väärteomenetluse õigus ning intellektuaalse omandi õigus. Majandushaldusõiguse kodifitseerimine on lõppenud. Selle tulemusel jõustub järgmisel aastal majandustegevuse seadustiku üldosa seadus. Ehitus- ja planeerimisseadustiku ning karistusseadustiku eelnõu jõuavad veel selle aasta lõpus valitsusse ja parlamenti. Väärteomenetluse seadustiku eelnõu on juba parlamendi menetluses. Keskkonnaõigus kodifitseeritakse järgmise aasta alguseks ning sotsiaalõigus ja intellektuaalse omandi õigus hiljemalt programmi lõpuks 2014. aastal. Kodifitseerimise käigus korrastatakse kehtivat õigust selliselt, et õiguskord muutub selgemaks ja seetõttu on õiguse rakendajal lihtsam vajaminevat regulatsiooni leida.
Järgmisel Euroopa Liidu finantsperioodil tegeleme edasi õigusvaldkondade kodifitseerimise ja mõjuanalüüsidega, lisandunud on õigusanalüüside tegemine ja õigusloomejuristide taseme ühtlustamine. Plaanitud on kodifitseerida kuus õigusvaldkonda: tsiviilõigus, kriminaalmenetluse õigus, maksejõuetusõigus, ühinguõigus, haridusõigus ja mereõigus. Mõjuanalüüside arvuks prognoosime 20 ja niisama palju tuleb loomulikult ka õigusanalüüse. Uueks perioodiks oleme planeerinud selleks ligi kolm miljonit eurot ja saame seda raha rakendada juba õiguspoliitika arengusuundade valguses.
Hea Riigikogu! Üleminekuaeg hea õigusloome põhimõtete rakendamisel saab selle aastaga läbi. Enam ei saa ennast välja vabandada sellega, et ei oska, ei tea ega tunne, vaid õigusloome peabki hakkama teistmoodi toimuma. Teaduspõhisemalt. Analüütilisemalt. Avatumalt. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Kalle Laanet!

Austatud juhataja! Hea minister! Kõigepealt suur tänu, et on jõutud niikaugele, et valmis on saanud hea õigusloome ja normitehnika eeskiri! See on kindlasti abiks kõikidele juristidele, kes õigusloomega tegelevad. Õigusloomel on minu arust kaks poolt, kusjuures mõlemad on väga olulised. Esimene pool on see, kui tehakse selgeks probleemid ja hakatakse probleeme lahendama seaduseelnõu kirjutamisega ehk valmistatakse ette legaaltekst. Asja teine pool on väga oluline dokument, mida nimetatakse seletuskirjaks, mis peaks sisaldama eelnõu ettevalmistaja mõtteid ja kui eelnõu jõuab parlamenti, siis ka seadusandja mõtteid, miks ühte või teist asja on üht- või teistmoodi muudetud. Ma olen õiguskomisjonis mitu korda tõstatanud küsimuse, et seletuskirjad peaksid olema põhjalikumad, et rakendajad saaksid aru, mida seadusandja on mõelnud, ja neil oleks seadust lihtsam rakendada.

Palun küsimust!

Kuidas te sellele olete tähelepanu pööranud?

Aeg on ammu läbi.

Pole ta nii ammu läbi midagi.

Aitäh, hea küsija! Kahtlemata tuleb teiega nõustuda selles, et põhjalik seletuskiri koos mõjuhinnanguga on seaduseelnõu mõistmiseks hädavajalik. Siin on hea näide veel täna lugemisele tulev korteriomandi- ja korteriühistuseaduse eelnõu, mille puhul te saate rahuldada oma lugemiskirge, sest eelnõu koos seletuskirjaga on ligi 300 lehekülge pikk. Nii et ka õiguskomisjonis tuleb kindlasti pikk ja põhjalik arutelu. Tuleb leida tasakaalupunkt. Seaduseelnõu ja selle seletuskiri peaksid olema piisavalt põhjalikud. Samas arvan ma, et lihtsalt mahule ei ole ka mõtet rõhku panna. Oluline on, et toodaks välja eelnõu mõju ning eelnõu seos kehtiva õigusega ja kindlasti Euroopa Liidu õigusega. Olulised on just need tegevused, mida ma ka ettekandes välja tõin, näiteks õigusloomejuristide ümarlaud, selleks et need 400 ametnikku, kes Eesti riigis seadusi kirjutavad, saaksid tõesti aru, mida õigusloomeprotsess tähendab ja mis seaduseelnõu seletuskirjas peab olema kirjeldatud. See kõik aitab kaasa sellele, et see tulemus, mis jõuab valitsusest Riigikogu lauale, oleks nii hea, et kõik Riigikogu liikmed, kes võtavad seaduseelnõu esimest korda kätte, saaksid seletuskirjast ka vastused. Sama kehtib loomulikult ka Riigikogus algatatavate eelnõude kohta. Eks siin ole veel pikk tee minna.

Aitäh! Palun, Rait Maruste!

Härra minister! Te selgitasite oma asjakohases ja informatiivses ettekandes, et on kavas juurutada väljatöötamiskavatsuste vormi, mis muutub kohustuslikuks järgmise aasta algusest. Kas see laieneb ka Riigikogu liikme, komisjoni või fraktsiooni algatatud eelnõudele? Mul on teinegi küsimus. Ma käisin mõni aeg tagasi selge keele konverentsil, kus jutt käis pikalt ja põhjalikult sellest, et meie õiguskeel on keeruline ja vohav ning on tekkinud ülereguleerimise tendents. Te tõite just sellise näite seletuskirja kohta, mis on mitusada lehekülge pikk. Missugused on teie kavatsused, kuidas saaks selget õiguskeelt silmas pidada ja vähendada õigustekstide üleproduktsiooni?

Aitäh! Kui alustada väljatöötamiskavatsusest, siis see oli meil juba mõni aasta töös olnud. See nõue ei kehti veel kõikide olemasolevate õigusaktide kohta, kuna osa koostamist on alustatud enne väljatöötamiskavatsuse rakendamise perioodi. Nagu ma näiteks tõin, väljatöötamiskavatsuse nõue on aidanud mõne eelnõu kirjutamisest hoopis loobuda ja teisi eelnõusid tuntavalt paremaks muuta. Enne normi kirjutamist vaieldakse vähemalt ministeeriumide tasandil, aga ka huvigruppidega läbi need teemad, mis on kõige põletavamad, ja tehakse ära põhimõttelised valikud. Seetõttu on töögrupil palju lihtsam eelnõu või normi kirjutada. Mis puudutab Riigikogu, siis Riigikogule ei ole väljatöötamiskavatsust praegu kohustuseks tehtud. Riigikogul on vaba mandaat oma otsuseid ise kokku leppida. Kui Riigikogu peab vajalikuks mingit sarnast menetlust, et enne ei anta eelnõu menetlusse, kui see on läbi vaieldud, siis on see Riigikogu õigus. Pigem olen ma natuke kõhklev, kas see kokkulepe saavutatakse. Riigikogu liikmel on teatavasti vaba mandaat ja ta võib ise samamoodi seaduseelnõusid algatada. Küll puudutab see nõue valitsusest tulevaid eelnõusid. Me tahame tõesti näha, et enamikul eelnõudel oleks olemas ka väljatöötamiskavatsus.
Õiguskeelest ja normide üleküllusest räägin vaid mõne sõna. Kahtlemata nõustun ma küsijaga, et Eesti õigus võiks võtta suuna lihtsama regulatsiooni poole. Samas näeme kohtupraktikast, et väga tihti ootavad kohtud või isegi mitte nemad, vaid menetlusosalised täpsemat regulatsiooni. Kohtu diskretsiooniõigust ma julgelt suurendaksin, et kohtunikul oleks vaba valik otsustada. Ma toon ühe näite. Tsiviilmenetlust reguleeriv seadustik koosnes 1993. aastal, kui see jõustus, paarisajast paragrahvist, nüüdseks oleme jõudnud peaaegu 760 paragrahvini. On selge, et protsess ise on üha enam ja enam reguleeritud. Üks näide on ka liiklusseadus. Liikluseeskiri on tõstetud seaduse tasandile. Liiklusseadus, kui see omal ajal vastu võeti, oli mälu järgi öeldes vist kaheksa lehekülge pikk, aga nüüd me räägime kümnetest ja kümnetest lehekülgedest. Eks me peame ühiselt kujundama seda praktikat, kui detailseks seaduse tasandil minna. Mina isiklikult pooldan kindlasti kohtute ja ametnikkonna suuremat diskretsiooniõigust. Mõned sammud on ka astutud. Eeskujuks võib tuua sellesama väärteomenetluse seadustiku, kus ametnikule on antud suurem diskretsiooniõigus, aga see tähendab paratamatult seaduse rakendaja suuremat vastutust.

Suur tänu! Palun, Rein Aidma!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Eelküsija juba avas selle teema, aga ma tahan natuke täpsemalt teada. Ka kohtunik Särgava on hiljuti väitnud, et õiguskeel ei ole tavakodanikule alati arusaadav. Kui kohtus vaieldakse, siis seda teevad juristid omavahel, aga ka tavakodanik tahaks õiguskeelest natukene täpsemalt aru saada. Kas on võimalik seda ka õiguspoliitika arengusuundades kuigivõrd arvestada või selle teemaga midagi ette võtta? Probleem on tõsine, aga seda lahendada ei ole kerge.

Aitäh! Pöördun tagasi oma vastuse juurde Kalle Laanetile. See on seotud eelkõige just nimelt õigusloomejuristide koolitamisega. Need 400 ametnikku kõikides Eesti ministeeriumides, kes valmistavad ette peamiselt Eestis kehtivaid seadusi, peavad olema piisavalt koolitatud, et nad suudaksid kirjutada arusaadavat seadusteksti. Varasematel aastatel on ka Riigikogu saalis kõlanud selle kohta näiteid. Mulle meenub üks õiguskantsleri ettekanne, kus ta luges ette põllu definitsiooni. Väga keerukaid definitsioone ei ole mõistlik seaduse teksti valada, samas on see tihtipeale paratamatu. Teatud legaaldefinitsioonid peavad olema ja jääma. Vaatame karistusõigust. Seal ei pääse teatud normide kirjutamisest kohe kuidagi ja need võivadki olla tavainimesele keerulised. Oluline on see, et seaduse tekstiga koos oleks olemas mõistlik ja selgitav seletuskiri, millest igaüks võiks aru saada. Seaduse rakendajale on kindlasti oluline, et mõistetest saadaks ühtemoodi aru.

Aitäh! Palun, Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Ma tulen tagasi väljatöötamiskavatsuse juurde. 2012. aastal oli neid 14, 2013. aastal on neid seni tehtud 13. Te ütlesite, et te eeldate enamiku eelnõude puhul väljatöötamiskavatsuse olemasolu. Mida see tegelikult tähendab, mitu väljatöötamiskavatsust võib olla aastal 2014 või 2015? Kas siis toimub oluline hüpe?

Aitäh küsimuse eest! Arve ei hakka ma siin ette lugema, sest väljatöötamiskavatsuste arv sõltub eelkõige valdkonnast. Kui ma järgmiseid aastaid vaatan, kusjuures ma ei vaata isegi 2014. või 2015. aastat, vaid natuke kaugemale, siis kindlasti näen ma seost kodifitseerimisega. Kodifitseerimise tõttu ei pääse kuus suurt valdkonda väljatöötamiskavatsustest kindlasti mitte. Suuremate seadusmuudatuste maht sõltub eelkõige sellest, millised on valdkondade vajadused, sellest sõltub ka väljatöötamiskavatsuste arv. Ma isiklikult ootaksin pigem vähem, aga kvaliteetsemat tulemust. Meil ei ole eesmärk iga hinna eest alati seadust muuta, kui me mingit probleemi näeme, vaid me vaatame, ega seadust rakendades ei ole võimalik seda probleemi lahendada. Praegu olen ma küll seda meelt, et me näeme 2014. aastal väljatöötamiskavatsusi rohkem, kui neid on olnud 2012. ja 2013. aastal. Kas neid on 15, 17 või 20, seda on raske öelda, aga kindlasti võib eeldada, et neid on rohkem.

Suur tänu! Palun, Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ettekanne ise käsitles loomulikult peamiselt riigi tasandit, aga meil on palju probleeme ka kohalike omavalitsuste õigusaktidega. Kohtulahingud, mis võivad tuleneda just vildakatest kohalikest õigusaktidest, võivad vahel kesta aastaid, eriti mis puudutab näiteks planeeringuid. Sa mainisid positiivse näitena normitehnika käsiraamatut ametnikele. Ma saan aru, et see käsitleb peamiselt ikkagi riigi tasandit. Kas on mingeid mehhanisme, mis aitaksid suurendada KOV-ide õigusteadlikkust ning parandada valla- ja linnasekretäride juriidilist ettevalmistatust? Tihti on nende inimeste ettevalmistatus erinev ja sealt hakkavad peale mitmed probleemid. Kas kohalikule tasandile saab ka siin kuidagi kaasa aidata?

Aitäh! Kindlasti tuleb mitmesuguseid koolitusi, selles ei ole mingit kahtlust. Eelkõige sõltub loomulikult omavalitsusest endast, kas ja kui palju ta tahab oma õigusloome kvaliteeti parandada. Teatavasti on kohalikud omavalitsused autonoomsed ja neile on põhiseadusega tagatud iseotsustamise pädevus. Ka õigusakte vastu võttes peavad nad lähtuma riigi seadustest, aga see, kas ja kui palju nad näiteks kodanikke õigusloomesse kaasavad, on nende vaba otsus. Teatud asjad on ette kirjutatud. Jah, planeerimisseaduses on ette nähtud planeerimisprotsess, on öeldud, millal ja kuidas toimub avalik diskussioon jms, aga üldine omavalitsuste enesekorraldusõigus on siinkohal kindlasti kohane. Ma väga loodan, et koos omavalitsuste arenemisega ka nende õigusloome kvaliteet paraneb. Suuremate omavalitsustega on õigusloome normitehnilise poole pealt kindlasti vähem probleeme. Väiksematel on võib-olla raskem. Te mainisite valla- ja linnasekretäre. Neile on kehtestatud juriidilise kõrghariduse nõue. Seal on, jah, teatud erandid, pikka aega ametis olnud inimestel on võimalik n-ö eriloa alusel edasi töötada, aga valdavas osas on Eesti valla- ja linnasekretärid juriidilise kõrgharidusega ning piisavalt koolitust saanud. See on üldine põhimõte. Eks edaspidised arengud näitavad, kas omavalitsuste liitumine avaldab positiivset mõju ka õigusloome kvaliteedile. Võib eeldada, et avaldab.

Suur tänu! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Te rääkisite pikalt Riigi Teatajast. Ma ütlen ausalt, et seda loevad need, kes valdavad riigikeelt. Seoses sellega ongi mul küsimus: kuidas te hindate, kui hästi tunnevad seadusi need inimesed, kes ei valda riigikeelt, aga kes on elanud meie riigis kümneid aastaid? Kas te üldse näete siin probleemi?

Aitäh! Kahtlemata võiks inimene osata selle riigi riigikeelt, kus ta elab. Kindlasti muudaks riigikeele oskamine ka nende inimeste, kes on siin kümneid ja kümneid aastaid elanud, õigusteadlikkust paremuse suunas. Seadustega ei puutu inimene iga päev kokku. Kui ta elab oma tavapärast elu, siis seadustega puutub ta kokku siis, kui tal on midagi vaja või ta on millegagi hätta jäänud. Ma hindan seda, et meie seadused on kättesaadavad. Ka eesti keelt mitteoskavatel kodanikel on võimalik seadustest ülevaade saada, kui neil on selleks hädavajadus. Loomulikult võiks seis olla parem. Aga mis puudutab seaduste tõlkimist, siis seda on siin saalis korduvalt arutatud. Ega sellele, mis on juba korduvalt ka siit puldist kõlanud, midagi lisada ei olegi.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin!

Hea minister! Me oleme parlamenditöös täheldanud kogu aeg seda, et elu muutub aina vähem formaalseks, väga paljud asjad dereguleeruvad. Neid asju, mida vanasti tegi riik, teevad nüüd vabaühendused, kodanikuühendused, initsiatiivid tulevad erafirmadelt jne. Kas sellest järeldub, et me peaksime riiki natukene ka juriidiliselt dereguleerima, st andma kõigile uutele mitteformaalsetele ühendustele, liikumistele ja muutumistele rohkem vabadust? Tegelikult tahtsin ma küsida väga lihtsat asja. Kas seadus, mille seletuskiri on mitusada lehekülge pikk, on hea või halb? Me teeme formaalselt lühikese seaduse, aga siis käkerdame sinna need paarsada lehekülge otsa ja teeme tegelikult asja hullemaks, samal ajal kui me peaksime rohkem vabadust lisama.

Aitäh! Hea ja põhjalik seletuskiri ei ole kunagi ülearune. Kui selleks on vaja paarisada lehekülge, siis kasutame selleks paarisada lehekülge. Seletuskirjas näidete toomine ja põhimõtete lahtikirjutamine on kindlasti vajalik, selles ei ole küsimus. Sa küsisid n-ö dereguleerimise kohta. Nagu ma ütlesin kolleeg Marustele vastates, ma ise pooldan küll rohkem diskretsiooni ja otsustusvabadust. See toob aga kaasa, nagu ma ütlesin, suurema vastutuse. Toon näiteks ühe registriasja. Seadus on jätnud vabaühendustele vaba valiku, kuidas oma juhtorganeid valida. Aga kohtunikuabi on asunud vähemalt praegu seisukohale, et vabaühendus, kes vaba ühendusena on vaba otsustama oma elu üle, ei tohi siiski teatud liiki valikuid teha. Selline dereguleerimine on ühest küljest väga hea ja mõistlik, teisest küljest võib otsustajate suurem vastutus tähendada seda, et üldised õigusriigi ja õigusest arusaamise põhimõtted, kuidas näiteks vabaühendused oma elu peaksid korraldama, võivad muutuda ebakindlaks ning sellest võib tuleneda ka erinev kohtupraktika, mida me pärast peame siin saalis seaduste ümbertegemise käigus võib-olla hakkama üle vaatama.

Suur tänu! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Kuidas saaks seadused selliselt paika, et neid oleks võimalik üheselt mõista? Nimelt, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi peab volikogu sellisel juhul, kui omavalitsusjuhile on umbusaldust avaldatud, nelja kuu jooksul ametisse kinnitama uue linna- või vallavalitsuse, muidu muutub volikogu tegutsemisvõimetuks. Hoolimata sellest, et selle kohta on olemas Riigikohtu lahend, võib seesama tegutsemisvõimetu volikogu veel mitme aasta jooksul õigusakte vastu võtta ja mitte midagi ei juhtu. Kuidas selline asi võimalik on?

Aitäh! Seadused kirjutatakse heas usus ja teadmises, et nad reguleerivad olukordi parimal võimalikul viisil. Kui seaduse tõlgendamisel tekib probleem, siis see peabki lõpuks jõudma Riigikohtusse, kes on ka teie mainitud juhtumi kohta lahendi esitanud. Sellele järgnes mõningane õiguslik vaakum või arusaamatus, millised otsused kehtivad ja millised ei kehti. Kahtlemata ei ole meil senises praktikas pärast Eesti riigi taasiseseisvumist väga palju selliseid juhtumeid olnud. Kuna nüüd on üks selline juhtum Riigikohtusse jõudnud, siis kindlasti on Riigikohtu lahend aluseks seaduste edaspidisel tõlgendamisel ja vajaduse korral ka seadusmuudatuste ettevalmistamisel. Aga tulles teie küsimuse alguse juurde, tuleb meenutada ütlust, et kui on kaks juristi, siis on vähemalt neli arvamust. Nii see kipub olema. Inimesed saavad seadustest erinevalt aru. Sellepärast ongi vaja seadust tõlgendada, täpsustada ja lahti kirjutada seletuskirjas. Kui sellest ei piisa, siis lõpuks annab hinnangu normi kehtivusele või tõlgendamisele kohus.

Aitäh! Palun, Andres Herkel!

Aitäh! Austatud minister! Eespool räägiti seaduseelnõude üleproduktsioonist. Te nimetasite vähemalt kaks korda, et eri ametkondades on tööl 400 õigusloomejuristi. Päris suur arv, suuremgi veel, kui ma eeldasin. Kas te kinnitate muljet, mis minul Riigikogu liikmena on jäänud, et tihtipeale tegeldakse meil seadusloomega seadusloome enda pärast? Võib-olla on rakendusanalüüs vahel jäänud liiga nõrgaks, sest alatasa on vaja muuta midagi sellist, mis praktikas ei toimi. Kas siin ei ole põhjust pisut prioriteete üle vaadata?

Aitäh! Ma täpsustan teie küsimust, et ei jääks väärarusaama: nende 400 ametniku hulka on arvatud ka sisuliste küsimustega tegelevad ametnikud. Õigusloomejuriste on suurusjärgus 150, hästi jämedalt öeldult circa kümme ministeeriumi peale. Mõnes ministeeriumis on neid rohkem, mõnes vähem, aga see on hästi lihtne arv meelde jätta. Seda ei ole kindlasti palju. Kui me vaatame ministeeriumide ja kogu Eesti riigi ülesehitust ning valdkondi, mida seadused reguleerivad, siis on selge, et see on täiesti mõistlik arv. Nüüd on küsimus selles, kas norme on vaja või mitte. Minu vastus ühele varasemale küsimusele oli, et kindlasti tasub alguses kaaluda, kas muutmist vajab kehtiv õigus või tuleks kehtiva õiguse pinnalt muuta praktikat. Seda teemat oleme viimastel kuudel kohtunikega päris palju arutanud. Ka minu kõnes mainitud tsiviilprotsessi muutmine eelkõige menetluskulude osas on üks näide selle kohta, et me oleme kohtunikega väga tõsiselt arutanud, kas ja kui palju on vaja protsessinorme muuta, et olukord paremaks muutuks. Lühike vastus on see, et selleks ongi vaja väljatöötamiskavatsust, et saada hinnang, kas meil on vaja tulla siia saali või on vaja muuta praktikat.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Oma ettekandes puudutasid sa põgusalt sellist asja nagu järelhindamine. See protsess peaks toimuma mingi aeg peale seaduse jõustumist. Aga nagu sinu ettekandes on märgitud, on kõik see veel lapsekingades. Millisena näed sa selle valdkonna tulevikku? Me räägime ju õiguspoliitika arengusuundadest kuni aastani 2018. Mis ajaks võiks meil olla tugevatel jalgadel seisev järelhindamise süsteem, millal võiks see normaalselt ja tulemuslikult toimima hakata?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Järelhindamine on praegu tõepoolest lapsekingades, sest korrektne ja korralik mõjude hindamise süsteem juurutati alles mõni aasta tagasi. See läheb järjest paremaks. Järelhindamist saab teha siis, kui eelhindamine ehk võimalike mõjude hindamine on hästi tehtud. Tavaliselt öeldakse, et ühe suurema seadusmuudatuse mõjusid saab hinnata paari aasta möödudes. Selle loogika järgi võiks öelda, et 2015. aastal võiks uus parlamendikoosseis vaadata praeguse parlamendi töös olevate seaduste mõjusid ja nende järelhindamist ning teha esimesed järeldused. Ma usun küll, et kui õiguspoliitika arengusuundadest lõppkokkuvõte tehakse, siis on ikkagi paari-kolme aasta jagu juba ka järelhindamist tehtud ja me oleme saanud tagasisidet, kuidas selline normaalne protsess toimib. Aga Eesti on väikese ja paindliku riigina veel suhteliselt heas seisus. Õiguskomisjonis eile käsitletud Euroopa Prokuratuuri n-ö lõppeesmärk saavutada täisvõimsus aastaks 2023 annab aimu sellest, et suurtes protsessides on need tähtajad veelgi pikemad. Meil kohe arutlusele tuleva korteriomandi- ja korteriühistuseaduse jõustumise tähtaeg on samuti aastate pärast, üleminekuaeg on nii pikk. Tavajuhtudel, tavaseaduse puhul julgen ma arvata, et järelhindamine tuleks teha kaks, kaks ja pool või kuni kolm aastat pärast seaduse jõustumist.

Suur tänu! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesinaine! Lugupeetud justiitsminister! Me oleme täna rääkinud õigusloomest. Teiegi oma ettekandes rõhutasite, et lisaks sellele, et me kodifitseerime, analüüsime ja süstematiseerime, võiksime vaadata ka üldloogikat. Kui me räägime õigusaktidest, siis peame eelkõige silmas seadusi. Kuid õiguspoliitikas on vahel isegi rohkem tegemist määrustega. Kuidas te näete õigusaktide ehk seaduste ja määruste ehk alamaktide suhet? Pean ütlema, et vähemalt nendes valdkondades, mida mina detailideni tunnen, minnakse määrustega aeg-ajalt absurdini välja. Kui me seadustes võtame nõudeid vähemaks ja vähendame bürokraatiat, siis määrustes paneme samal ajal täie rauaga.

Aitäh! Ka õigusloomejuristide koolitamisel pööratakse väga palju tähelepanu sellele, mida saab delegeerida ja mida ei saa. Vaieldamatult on olemas valdkonnad, mida peab reguleerima seadusandja. Sealt edasi aga mina pandlikkuse huvides põhimõtteliselt pooldan küll seda, et kõike seda, mida on võimalik allapoole delegeerida, võikski delegeerida. Seadusandliku kogu esmane eesmärk on paika panna üldised reeglid, käitumisjuhised ühiskonnale. Nende üldiste reeglite täpsustamisel kas üldakti või üksikakti toel ei peaks pelgama delegeerimist kas valitsusele või edasi ministrile, kui see võimalik on. Aga peamine on hinnata, kas seda küsimust on võimalik delegeerida või mitte. Kui suudetakse mõju hindamise jooksul või seadusloomeprotsessi käigus tervikuna jõuda järeldusele, et on võimalik delegeerida, siis ei peaks seda välistama. Ülidetailne ja ülereguleeritud seadus viib selleni, millele juhtis tähelepanu härra Maruste, et iga väiksemagi õiguskorra muudatuse pärast peab Riigikogu võtma vastu otsuse. Kindlasti ei ole see mõistlik. Mõistlik on Riigikogu, seadusandliku kogu tasandil kokku leppida üldised normid.

Suur tänu! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea härra minister! Rääkisite siin õigusloome heast tavast ja sellest, et tuleb teha koostööd ministeeriumi ja parlamendi vahel. Kuidas aga kommenteerite seda, mis toimus eile õiguskomisjonis? Üks ametnik ütles seal välja, et ministeerium on otsustanud, et see seadus tuleb vastu võtta, ja Riigikogu peab seda tegema. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Selle ametniku keelekasutus oleks võinud olla täpsem. Eelnõu, mis parlamendi lauale on jõudnud, on valitsuse esitatud. Järelikult on Vabariigi Valitsus otsustanud, et see eelnõu võiks saada seaduseks. Loomulikult võtab seadusi Eesti Vabariigis vastu Riigikogu, seda õigust ei ole Riigikogult keegi ära võtnud, ei võta ega saagi võtta. Nii et ma saan kommenteerida ainult nii, et see seisukoht sai tugineda vaid sellele, et Vabariigi Valitsus on otsustanud, et sellise seaduse võiks vastu võtta. See, millal üks või teine seadus jõustub, on parlamendi otsustada.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! On olemas seadus, seadusest tulenevad korraldused ja määrused ning siis on veel suusõnalised korraldused. Ma toon näiteks sellesama kütuseveo piiril, mida on nüüd piiratud. Kui näiteks maksu- ja tolliametnikelt küsida, millise korralduse või määruse alusel nad reisijatelt aktsiisi tasumist nõuavad, siis ütlevad nad, et neile on antud suusõnaline korraldus. Kui ma olen küsinud, milline see suusõnaline korraldus on, siis nad ei osanud seda isegi seletada, aga inimestele määratakse trahve. Mis asi on see suusõnaline korraldus? See tuletab nagu vanu aegu meelde.

Aitäh! Aktsiisi maksmist saab nõuda ikkagi seaduste alusel. Kui seaduses on delegatsioon näiteks Maksu- ja Tolliametile diskretsiooniotsuse ehk kaalutlusotsuse tegemiseks, siis konkreetne tolliametnik saab selle volitusnormi alusel anda ka suuliseid korraldusi. Selles ei ole iseenesest probleemi. Ka politseinik saab anda teile suulise korralduse näiteks autost välja tulla ja see on täiesti seaduslik suuline korraldus. Nii politseinikule kui ka tolliametnikule on antud delegatsioon. Kui tolliametnikult küsitakse, miks nõutakse aktsiisi maksmist, siis kõige lühem vastus on loomulikult see, et seda tehakse seaduse alusel. Aga kui keegi on kelleltki küsinud või palunud maksta midagi sellist, mida ei ole seaduse või seaduse alusel antud delegatsiooninormiga kehtestatud, siis on see loomulikult ebaseaduslik tegevus. Siin ei saa muud kommentaari olla.

Suur tänu! Igal Riigikogu liikmel oli võimalik esitada üks küsimus, ma tutvustasin seda korda juba päevakorrapunkti arutamise alguses. Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, justiitsminister Hanno Pevkur! Me läheme läbirääkimiste juurde. Palun, Marko Pomerants Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Tere ennelõunat! Hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Patt oleks praegusel juhul õiguskomisjoni esimehena mitte sõna võtta, aga loomulikult saan ma seda teha ainult Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel. Räägin natukene sellest tänasest arutelust.
Head kolleegid! Nagu te ministri sõnavõtust aru saite, on meil veel praeguse koosseisu lõpuponnistuste ajal võimalik jõuda hea õigusloome tava täieliku rakendamiseni, nii et kõik komponendid, mis sinna juurde peaksid käima, oleksid arvesse võetud ja meie järeltulijad saaksid sealt edasi minna.
Mis puudutab õigusloomejuristide hulka, seda, kas neid on vähe või palju, siis mina julgen väita, et neid ülearu küll ei ole. Inimesed, kes käivad valitsuse nimel komisjonides üht või teist eelnõu kaitsmas, on meile ikkagi vägagi tuttavad, nii ministrid kui ka Riigikogu komisjonid loodavad neilt alati saada asjalikke lisaselgitusi.
Kui tuua välja veel mingeid tendentse, mis iseloomustavad õigusloomet 2013. aastal, siis ma arvan, et üks aspekt on seotud e-riigiga. Õiguskomisjoni näitel tähendab see seda, et meil on üsna hulgaliselt mitmesuguseid seadusmuudatusi, mis tulenevad elektroonilise asjaajamise kasutuselevõtust, olgu näiteks toodud kohtumenetlustega seonduv.
Räägin ka kaasamisest. Ma arvan, et siin ei olegi võimalik jõuda ideaalse olukorrani. Kui vaadata huvigruppe, kes eri seaduseelnõude puhul kaasa räägivad, siis teinekord võib väga väike mittetulundusühing kaasa rääkida ükskõik mis seaduseelnõude aruteludel ja palju suuremad organisatsioonid, lausa katusorganisatsioonid ei pruugi teinekord seda üldsegi teha.
Olen ühte meelt kolleeg Kalle Laanetiga, et kindlasti on meie kõige suurem ülesanne ära kaotada tühikud, mis takistavad teise lugemise kontekstis seadusandja mõttest arusaamist. Kindlasti jagan ma seisukohta, et seletuskirjad peavad andma nelja-viie aasta pärast võimaluse aru saada, miks me ühe või teise muudatuse tegime või, vastupidi, jätsime mingisuguse olukorra selliseks, nagu see ka enne oli.
Veel väärib tendentsina esiletoomist printsiip, et me oleme jõudnud valimisteülese õigusloomeni. Minister tõi stiilinäite korteriomandi- ja korteriühistuseaduse kohta. Vandetõlgi seadus on võib-olla küll seadus, mis väga paljusid ei puuduta, aga see seadus jõustub aastal 2020. Neid näiteid on veel. Nii et jutt piisavast vacatio legis'est ehk sellisest ooteajast, et kõik jõuaksid seaduse rakendamiseks valmistuda, võib mitmel juhul reaalsuseks saada.
Lõpetuseks ütlen, et mis puudutab lugemiskirge, siis selle rahuldamiseks soovitan ilukirjandust. Aga seletuskirjades katsume olla nii põhjalikud kui vajalik ja nii ratsionaalsed kui võimalik. Aitäh teile!

Suur tänu! Palun, Neeme Suur Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Palun lisaaega!

Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea on kuulda, et valitsus on teinud hulgaliselt toiminguid õigusloome kvaliteedi parandamiseks. Nüüd on küsimus vaid selles, kas õigusloome kvaliteet on tehniline või sisuline küsimus. Mina läheneksin kogu sellele teemale hoopis teisest küljest. Silmas tuleb pidada, et õiguspoliitika arengusuundade eesmärk ei ole protseduurireeglite kehtestamine ja nendest kinnipidamine iseenesest, vaid eesmärk on tagada õigusruumi sisuline kvaliteet.
Just sisulisest kvaliteedist lähtub ka minu edasine arutluskäik. Pööran tähelepanu kolmele eluvaldkonnale, mis igal juhul, hoolimata sellest, milline poliitiline jõud Eestis valitseb, meie riigi ja rahva edasise käekäigu määramisel olulist rolli mängivad. Ma räägin hariduspoliitikast, perepoliitikast ja ettevõtluse toimekeskkonnast just seadusloome sisulise kvaliteedi seisukohast lähtudes.
Võtame näiteks kooliaasta alguses kehtima hakanud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse uue redaktsiooni, mida Eesti Õpetajate Liidu juhatuse esimees on nimetanud poliitilise võidujooksu tulemuseks. "Miks meile üldse riigieksamid, kui riiklikult väärtustame maksimaalsest tulemusest vaid ühe protsendi jagu teadmisi?" kirjutas õpetaja vaid päev enne seaduseelnõu viimast lugemist Riigikogus. Siis ta veel ei teadnud, et asi muutub veel keerulisemaks. Vastuvõetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt on riigieksam sooritatud, kui õpilane saab vähemalt 1% maksimaalsest tulemusest, riigieksam on sooritatud rahuldavalt aga vähemalt 20%-ga maksimaalsest tulemusest. Mis asi on mitterahuldav sooritamine, sellest ei saa praegu veel keegi aru. Kas tegemist on selge, lihtsa ja täpse regulatsiooniga, nagu õiguspoliitika arengusuundade dokument ette näeb? Paraku mitte.
Eesti president tõi 2010. aastal Vanemuise kontserdimajas õigusteadlastele kõnet pidades käibele mõiste "paheline õigusloome". Tuleb kurbusega tõdeda, et mõiste on igati aktuaalne. Millisest õigusselgusest saab juttu olla sellise seadusloome korral, nagu me uue PGS-i puhul tunnistama pidime? Küsime õpetajaskonna või haridusteadlaste käest, mis on kõige keerulisem ülesanne hariduspoliitikas, kas põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine või, tsiteerides professor Toomelat, vahendid kujundavaks hindamiseks või õpetaja kvalifikatsiooni kirjeldamiseks. Või esitame küsimuse üliõpilasliitudele, kas kõrgharidusreform tagas tasuta õppe ülikoolis ja mida nad arvavad uuest õppetoetuste arvestamise korrast.
Seadus ei ole iseenesest kohe halb, kui see sihtgrupile ei meeldi. Küsimus on aga eelkõige sisulises kvaliteedis. Mis kasu on kaasamisest, kui seadusel on poliitilised, õigemini, erakonnapoliitilised eesmärgid ja ta jätab tagaplaanile valdkonna sisulise arengu vajadused?
Kui me räägime perepoliitikast, siis toome näiteks eelmise aasta lõpus vastu võetud ja selle aasta suvel jõustunud riiklike peretoetuste seaduse muudatused, mida muudatuste algatajad on nimetanud ka vajaduspõhiseks peretoetuste reformiks. "Vajaduspõhine peretoetus on täiesti uus peretoetuse liik, mis on mõeldud kõige enam abi vajavatele peredele," selgitab Sotsiaalministeeriumi ametnik lahkelt juunikuises ajakirjanduses. "Seda toetust hakatakse maksma allpool suhtelist vaesuspiiri elavatele lastega perekondadele. .. Vajaduspõhist peretoetust saavad taotleda kõik majandusraskustes lastega pered." Ette on aga nähtud vaid 9,59 eurot esimesele ja teisele lapsele majandusraskuste leevendamiseks. Tulemused olid ennustatavad. Prognoositud 30 000 pere asemel maksis riik juulis lisatoetust vähem kui 3000-le lastega perele ehk umbes 9%-le leibkondadest, kellele seda maksta plaaniti. Allar Jõksi tsiteerides peab seadus olema selge, mõjus ja sobilik. Olge nüüd head ja öelge, kas see nn reform teenis sotsiaalse turvalisuse tagamise eesmärke ja milline on tema eeldatav mõju. Vähemalt selles osas, mis puudutab ühe- ja kahelapselisi peresid, ta neid eesmärke kindlasti ei teeninud. Ministri mainitud õigusakti mõjude analüüsi koolitused on hädavajalikud, kuigi tundub, et pisut hilinenud.
Kolmandaks peatun ettevõtluse õiguskeskkonnal, mis peaks olema stabiilne ja tagama Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime, nagu on kirjas õiguspoliitika arengusuundade punktis 7. Kas saame öelda, et keskkonnatasude ning veeteetasude hüppeline tõstmine ja muud sellised otsused suurendavad Eesti konkurentsivõimet või ettevõtjaskonna usaldust riigi vastu? Siinkohal ei räägi me mitte tasude ülemäärasest suurusest, vaid riigist kui stabiilsest ja kindlast partnerist erasektorile riigi majanduse edendamisel. Tsiteerin Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevjuhti: "Selle asemel, et keskkonnatasude abil soodustada säästlikumate tehnoloogiate kasutuselevõttu, tekib olukord, kus maksude ennustamatu suuruse tõttu ei julge ettevõtted enam investeerida."
Kui õiguspoliitika arengusuundade elluviimise tulemusena ei suuda me tagada õppetöö sisulist arengut hariduses, kui me ei suuda tagada Eesti perede sotsiaalset turvalisust ja stabiilset toimekeskkonda ettevõtluse edendamiseks, siis ei ole see dokument oma ülesannet täitnud. Iga dokumenti tuleb hakata lugema algusest. Alustame ka õiguspoliitika arengusuundade lugemist algusest: "Tulenevalt vajadusest tagada igaühe põhiseaduslikud õigused ja vabadused, suurendada ühiskonna sidusust ja õigussüsteemi efektiivsust, arvestades, et seadus on ja jääb demokraatlikus õigusriigis peamiseks poliitiliste otsuste elluviimise instrumendiks, märkides, et selgete, lihtsate ja täpsete õigusaktide koostamine on oluline nende praktikas rakendatavuse tagamiseks ..." Ja nii edasi. Seni ei ole see õnnestunud, tuleb veel pingutada. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnepulti Marika Tuus-Lauli ettekandeks Keskerakonna fraktsiooni nimel!

Austatud istungi juhataja! Härra minister! Head kolleegid! Inimeste põhiõigused, õigusloome kvaliteet ja hea tava õigusloomes on ka minu tänase, Keskerakonna fraktsiooni nimel peetava kõne teema. Inimeste põhiõiguste temaatika kriminaalmenetluses on päevakorral olnud sellest ajast, kui Keskerakonna fraktsioon andis Riigikogule üle sellesisulise eelnõu. Selle ajendiks olid Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid, millega Eesti riigile oli ette heidetud inimeste põhiõiguste rikkumist. Meie eelnõu sisaldas palju punkte, mida oleks pidanud juba ammu Eesti kriminaalmenetluses muutma. Tasapisi seda ka tehakse, kuid väga pikk tee on veel ees.
Lisaks ei soovita kuulda võtta õiguskantslerit. Juba kahe aasta eest viitas õiguskantsler Indrek Teder, et kriminaalmenetluse seadustiku § 126¹⁵ on põhiseadusega vastuolus, kuna ei ole nähtud ette süsteemset kontrolli jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle. Õiguskantsleri ettepaneku arvestamiseks vastuvõetud seadusmuudatusega kitsendati küll jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise aluste ringi, kuid ei täiendatud jälitustoimingust teavitamise üle järelevalve tegemise korda. Jälitustoimingust teavitamise ja selle edasilükkamise uus tervikregulatsioon, nagu me kõik teame, jõustus küll s.a 1. jaanuaril, kuid ei laiene nendele juhtudele, mis toimusid varem. Koalitsioonipartnerid on seisukohal, et õiguskantsleri ettepanek tähendab tagantjärele asjade ülevaatamist, see on väga kallis ja tooks kaasa väga palju liigset tööd. Meie arvame, et see tähendab, et koalitsioonipoliitikud ei kaitse inimeste põhiõigusi.
Kevadel arutasime tarbijakrediidi- ja laenuteemat. Me oleme seda jätkanud ja seda arutatakse ka täna komisjonide ühendatud istungil, täpsemalt öeldes arutatakse vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eestlaste probleem, nagu me kõik teame, on lõhkilaenamine. Võlaõigusseadusega kehtestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt peab laenuandja saama laenutaotleja kohta piisavalt teavet, et hinnata taotleja krediidivõimekust. Samas on laenuandjad tõdenud, et vastutustundetu laenamine on tekitanud probleeme laenuvõtjatele, kes tihti ei oska hinnata, kas võetud laenukohustus on neile jõukohane või mitte. Seega tekitab puudulik arusaam, kes ja kuidas vastutab, veelgi suurema segaduse. Täiendatud seadus ei täida praegu oma eesmärki.
Õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants on ühes oma sõnavõtus öelnud, et seaduse mõjudest rääkides tuleb öelda, et kindlasti peab mõjusid ette nägema ja analüüsima. Opositsioonis oleva poliitikuna arvan, et just seda ei tehtagi. Kuidas on kiirlaene käsitleva eelnõu ettevalmistamisel analüüsitud punkti, et laenuandja peab laenuvõtjalt küsima põhjalikku informatsiooni selle sissetulekute ja väljaminekute kohta, kui samas on seaduse sõnastusest välja jäetud, et ta peab seda laenu andmisel arvesse võtma? Sellele probleemile on viidanud ka Credit24 turundusjuht Rasmus Tipp. Jaanuaris seaduseelnõu üle andes ütles justiitsminister Hanno Pevkur üheselt, et selle eelnõu eesmärk on ära hoida ülelaenamist. Seda ei ole me saavutanud. Kuskil ei ole ka reguleeritud, kui palju peab inimesele raha kätte jääma, et teda saaks pidada vastutustundlikuks laenuvõtjaks.
Veel paneb imestama, et Reformierakonna ja IRL-i liikmed toetavad kiirlaenude massilist telereklaami. Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepanek keelustada nende massiline väli- ja telereklaam hääletati maha.
Palun kaks minutit veel!

Kaks minutit.

Otsustati seda veidi piirata ja ongi kõik. Öeldi, et liberaalse majandusmudeli põhimõtete kohaselt ei saa siia piiranguid peale panna. Ometi oleme piiranud kasiinode ja tubakatoodete reklaami.
Eilsel õiguskomisjoni istungil arutati korrakaitseseadust. Seal ütles ministeeriumiametnik sõnaselgelt välja, et ministeerium on otsustanud, et see seadus võetakse vastu, ja seega Riigikogu peab seda tegema. Ma olin selle peale täiesti sõnatu. Minister räägib siin õigusloome heast tavast, aga ametnikud ei tea sellest mitte midagi. Ma väga loodan, et minister ikkagi teeb sellele ametnikule selgeks, mis funktsioonid on Riigikogul ja ministeeriumil. Mina nimetaksin seda küll õiguspoliitiliseks identiteedikriisiks. Rohkem, ma arvan, peaks olema demokraatiat ja värsket visiooni. Teerullipoliitikast on väsinud valijad ja ka kõik teised. Aitäh teile!

Suur tänu! Ma palun Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema Igor Gräzini!

Austatud proua esimees! Lugupeetud kolleegid! Ma palun kaheksa minutit!

Kaheksa minutit.

Kõigepealt suur-suur aitäh headele sõpradele-kolleegidele, kes justiitsministritena on viimastel aastatel nii head tööd teinud! Need on olnud Rein Lang, Kristen Michal ja Hanno Pevkur.
Poliitika ja õigus on selles mõttes vastandid, et poliitika tahab kogu aeg edasi minna, aga juristi seisukohalt on ideaalne õigus tegelikult selline, mis mitte kunagi ei muutu. Sellepärast armastavadki juristid Rooma õigust, sest see on 2000 aastat olnud enam-vähem ühesugune ning tänu sellele on selge ja arusaadav. Nüüd enam nii ei juhtu, sest elu muutub ja õigus peab muutuva eluga kaasas käima. Ma nüüd lihtsalt nimetan neid muutusi, mis õiguspoliitiliselt meie ees seisavad, mitte tähtsuse järjekorras, vaid nii, nagu nad meie ette tulevad.
On kujunenud uued abielusuhted. Kui palju abielusid enam nii väga üldse ongi? Meil on partnerlus, elukaaslus, kooselu, tutvus voodiga, tutvus ilma voodita jne.
Migratsioon. Eestisse tulevad uued inimesed. Kas sellega kaasneb mingisugune õiguste piiramine, diskrimineerimine? Jaa või ei? Migratsioon on fakt, kusjuures me ei pea rääkima mitte ainult nende inimestega, kes siin juba elavad ja mõnda teist kultuuriruumi esindavad. Rohkem peame tulevikus arvestama sellega, et selliseid inimesi on siia veelgi tulemas.
Hoopis uus ning meile väga segane ja arusaamatu asi on kõik, mis puudutab biomeditsiini ja meditsiinieetikat: kloonimine, kudede kasvatamine loodetel, meditsiinilise marihuaana probleemid, eutanaasia jne.
Kui tuua üks hilisemaid ja kõige rohkem kirgi tekitanud näide, siis tuleb mainida sõnavabadust sotsiaalmeedia vabaduste taustal. Alles hiljuti tehtud nn Delfi otsus, mis on Eestiga seotud, hakkab lähiaegadel mõjutama sõnavabadust kogu Euroopa kultuuriruumis. Meenutame ACTA epopöad, mis toimus poolteist või kaks aastat tagasi hirmus külma talvega. Aga mis mõtet oli meil võidelda tarkvara kaitsmise eest, kui nüüd prokuratuur tuleb, tõmbab pistiku seinast välja ning viib arvuti lihtsalt ära koos juurte ja sahtlitega? Selle vastu ei aita mitte ükski tarkvara!
Järgmine teema on jällegi uus probleem, kuigi me oleme püüdnud seda mingil määral reguleerida. See on konkurentsisituatsioon ülitehnologiseerituse ja teatud paratamatu tsentraliseerimise tingimustes. Me oleme palju rääkinud korruptsioonist, aga tavaline kahe firma vaheline konkurentsiseaduse rikkumine ei kujuta endast midagi muud kui vastastikust altkäemaksude tasaarveldamist, kusjuures samal ajal toimub raha ülekandmine. Konkurentsiamet teeb väga tublit tööd, aga mööngem, et nende uute ülesannete täitmiseks on ta uutes majandustingimustes jäänud siiski nõrgaks. Eesti Energia 30%-listest kasumimarginaalidest siin juba räägiti. Niisiis, elu muutub ja nüüd tuleb õigus sellele kuidagi järele tõmmata.
Teine aspekt, kus elu läheb õigusega vastuollu, on see, et õigus oleks nagu selge, isegi seletuskiri on mitusada lehekülge paks, aga õigus funktsioneerib nii, nagu me seda ei taha.
Millised on korduvad vead, millele ma tahan tähelepanu juhtida? Eestis on liiga palju tekkinud inimõiguste rikkumisi kohtueelses faasis: läbiotsimised, kinnipidamised, intervjuud ilma sanktsioonita või mõnikord sanktsiooniga, aga ilma igasuguse juriidilise põhjenduseta. Otsitakse ühte, leitakse teist, tegelikult oleks vaja kolmandat, aga selle peale ei ole keegi tulnud.
Meie õiguse rakendajad on sageli väheprofessionaalsed. Traagiline juhtum oli Võrumaal toimunud Waaksi lugu, kus oli kaks laipa taga. Pärast selgus, et otsiti 20 inimest, aga leiti sileraudsed jahirelvad. Seal kohapeal taastati treipingi peal ja kruustangide vahel püssiloksude lukke. Firma uhkus oli püss, mis lasi 80 meetri kaugusele. Aga kaks inimest said surma.
Meie poliitika üks osa on õigeksmõistvate otsuste ja käitumise fiktiivsus. Kas te panite tähele, mida öeldi Nicolas Sarkozy kohta, keda oli süüdistatud altkäemaksu võtmises L'Oréali firmalt? Prantsuse prokuratuur ütles, et nad lõpetavad uurimise ära, sest härra Sarkozy on süütu. Kas te olete sellist sõna Eestis kuulnud? Süütu inimese kohta öeldakse Eestis, et tal õnnestus välja vingerdada või ta pääses kriminaaljuurdluse alt. Kurdetakse, et tähtaeg jooksis täis või öeldakse: "No aga mida meie teha saime!" Aga neid sõnu, et inimene mõisteti õigeks lihtsalt sellepärast, et ta ei olegi midagi halba teinud, õiguskaitsjate suust ei kuule.
Mis puutub ajakirjandusse, siis ka õiguslik kasvatus üleüldse on õiguspoliitiline teema, aga loomulikult ei saa justiitsminister selle eest vastutada. Kui Koržets on õpetanud meid vahet tegema ogaliku ja vibaliku vahel, no taevane arm, mispärast me siis ei ole võimelised saavutama samasugust teadmiste taset elementaarse jurisprudentsi valdkonnas? Kõik meie kodanikualgatused ja -initsiatiivid on toredad ja tublid, aga kui neist kolm neljandikku on tehtud juriidiliselt kirjaoskamatult, siis on ju midagi ikkagi valesti.
Viimaseks tahan kasutada peaministri väljendit. Mida siin enam kommenteerida, peaminister on ise seda öelnud. Ka see on õiguspoliitika küsimus, ma pean silmas selektiivset jurisprudentsi, mis tähendab seda, et täpselt ühesuguste tegude puhul sõltub õiguskaitseorganite käitumine sellest, kes on eeldatava õigusrikkumise subjekt. Ma tuletan meelde, et õigusjumalanna silmad on kinni seotud. Meil kipub õigusjumalanna aga mereröövli kombel kinni hoidma ainult ühte silma, teisega vaatab ta paremale-vasakule, et selgeks teha, milline diil on õiguskaitsjale või näiteks prokuratuurile kasulik. Ma arvan, et ka see on õiguspoliitiline probleem. Aitäh! (Aplaus.)

Suur tänu väga säravate kõnede eest! Lõpetan läbirääkimised, sest kõik fraktsioonid on saanud sõna võtta.
Esimene päevakorrapunkt on ammendatud.

Me läheme teise päevakorrapunkti juurde. Algab Riigikohtu esimehe esitatud Riigikogu otsuse "Riigikohtu liikme Märt Raski kohtunikuametist vabastamine" eelnõu 484 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu otsuse "Riigikohtu liikme Märt Raski kohtunikuametist vabastamine" eelnõu arutas Riigikogu põhiseaduskomisjon oma 8. oktoobri istungil. Otsuse eelnõu esitas Riigikohtu esimees Priit Pikamäe 17. septembril 2013. aastal ja see näeb ette Riigikohtu liikme Märt Raski kohtunikuametist vabastamise alates 2013. aasta 28. novembrist. Põhiseaduskomisjon tõdes, et Riigikohtu esimehe algatuse aluseks on Märt Raski omakäeline avaldus 13. septembrist s.a. Komisjon otsustas toetada Riigikohtu esimehe algatust. Otsustati ka teha otsuse eelnõus mõned keelelised ja normitehnilised parandused. Lisaks otsustas komisjon lisada otsuse eelnõule jõustamisnormi. Selleks täiendati eelnõu punktiga 2, mis sätestab, et otsus jõustub allakirjutamisel.
Eeltoodust tulenevalt otsustas põhiseaduskomisjon esitada eelnõu esimesele lugemisele muudetud kujul ja tegi ettepaneku panna eelnõu lõpphääletusele.

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Palun, Eiki Nestor!

Austatud Riigikogu! Austatud juhataja! Austatud Märt Rask, aitäh! (Aplaus.)

Suur tänu! Tänased kõned tekitavad vägisi aplausi. Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon ettepanek on, et eelnõu 484 tuleks otsusena vastu võtta. Me asume valmistuma lõpphääletuseks.
Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Riigikohtu esimehe esitatud Riigikogu otsuse "Riigikohtu liikme Märt Raski kohtunikuametist vabastamine" eelnõu 484. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 54 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuks jäi 1.
Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Me läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud korteriomandi- ja korteriühistuseaduse eelnõu 462 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Jätkates üle-eelmise punkti arutelul kõne all olnud ideid lubage mul tutvustada teile korteriomandi- ja korteriühistuseaduse eelnõu 462. Kaua tehtud kaunikene, võiks selle eelnõu kohta öelda, sest eelnõu ettevalmistamine algas juba aastal 2006. See eelnõu puudutab umbes miljonit Eesti inimest. Ma tõesti loodan, et nii paljusid inimesi puudutavat eelnõu loeb enamik Riigikogust. Väga hea oleks, kui kõik Riigikogu liikmed selle eelnõu koos seletuskirjaga läbi loeksid, sest võite olla kindlad, et teie valijad hakkavad teie käest selle eelnõu kohta küsima.
2006. aastal, nagu mainitud, korraldas Justiitsministeerium esimest korda ümarlaua korteriomandi ja selle valitsemisega seotud probleemide teemal. Loomulikult on sellest ajast palju vett merre voolanud. Eelnõu on käinud viimasel paaril aastal lausa kolmel suurel kooskõlastusringil, kuhu oleme kaasanud kõiki asjast huvitatud osapooli. Vahemärkusena olgu öeldud, et pole palju neid eelnõusid, mida kolm korda kooskõlastatakse. On tehtud kompromisse ja seletatud lahti eelnõu mõtet. Hetkel võin Vabariigi Valitsuse nimel kinnitada, et eelnõu on parlamendimenetluseks küps.
Nüüd jõuame peamise küsimuse juurde, milleni ikka jõutakse või peaks jõudma iga eelnõu puhul: miks seda eelnõu vaja on? Proovin siinkohal näitlikustamiseks teile silme ette manada situatsiooni, kus tavaline inimene, kes elab oma korteris, soovib ennast kurssi viia tema omandit reguleerivate normidega. Mida ta selleks tegema peab? Kui ta küsiks selle kohta nõu mõnelt asjaga kursis olevalt inimeselt, siis saaks ta vastuseks, et eelkõige tuleks läbi lugeda korteriomandiseadus, korteriühistuseadus, mittetulundusühingute seadus ja asjaõigusseadus. Peale selle peaks ta ennast kurssi viima suure hulga Riigikohtu lahenditega jne. Probleem just selles peitubki. Eestis reguleerivad seda inimestele väga tähtsat valdkonda seadused, mida täiendavad kohtulahendid. Olgem ausad, ka kohtud saavad asjadest erinevalt aru. Näitena praeguse segaduse kohta võiks tuua Riigikohtu mõne aja eest tehtud otsuse. Kohtud olid eriarvamusel, kas parkimiskohtade kasutamise vaidlust tuleks lahendada korteriühistuseaduse ja mittetulundusühingute seaduse või korteriomandiseaduse ja asjaõigusseaduse alusel. See oli väga põnev kaasus. Kellel on huvi, leiab selle otsuse Riigikohtu kodulehelt kindlasti üles. Et sellesse segasesse olukorda selgust luua, on Justiitsministeerium välja töötanud uue korteriomandi- ja korteriühistuseaduse eelnõu ning on sellesse koondanud seni eelkõige nendes kahes seaduses vastuoluliselt reguleeritud küsimused ja kohtupraktikas väljakujunenud seisukohad. Tavalisele inimesele tähendab see eelkõige seda, et ta saab vastused oma küsimustele ühest kohast. Mulle isiklikult tundub, et see on mõistlik. Kuna uus seadus on lihtsam ja selgem, siis on edaspidi regulatsioon ühesugune ning seaduses on kirjas õigused ja kohustused. Tavalisel inimesel ei ole vaja otsida lisapabereid, teisi seadusi ega kohtulahendeid. Seega saab inimene sellest seadusest vaadata kõike, mis puudutab korteriühistu tegevust.
Mis siis eelnõu järgi muutub? Muudatusi on, nagu te isegi arvata võite, üsna palju. On põhimõttelisemaid ja on ka detailsemaid muudatusi. Arvatavasti ei jõua ma kõiki muudatusi teile 20 minuti jooksul tutvustada, seetõttu piirdun olulisematega.
Minu hinnangul on üks olulisem muudatus see, et kaovad ära senised korteriomanike ühisused ning edaspidi saab korteriomandit valitseda vaid korteriühistu vormis. Sellega kaovad ära probleemid, mis seni on korteriomanike ühisuse ja selle valitseja vahel tekkinud. Näiteks tekitab praegune korteriomanike ühisus segadust maja remontiva ehitusettevõtjaga lepingut sõlmides, sest pole selge, kes on lepingupool, kas valitseja või korteriomanikud, registris ei ole selle kohta mitte mingisugust märget. Aga mis saab siis, kui end valitsejaks nimetav isik ei olegi tegelikult valitseja? On ette tulnud juhtumeid, kus valitsejana esinev isik on võtnud elanike käest raha ega ole edastanud seda teenusepakkujale ning inimesed on oma rahast lihtsalt ilma jäänud. Majades, kus seaduse jõustumise ajaks korteriühistut ei ole, loob selle riik. Kuni kümne korteriga majas ei ole vaja juhatust valida, on võimalik koos otsuseid teha ja need allkirjastada. See tähendab, et korteriomanikud ei pea korteriühistu loomise eest maksma juristidele konsultatsioonitasu, kandeavalduse eest notaritasu ega kande tegemise eest riigilõivu. Riik teeb selle nende eest ära.
Soovin mainida ka seda, et eelnõu muudab vastutuse küsimust. Praegu kehtib olukord, kus kaasomanik vastutab ehitisest lähtuva ohu korral teistega solidaarselt. Mida see tähendab? Lühidalt selgitades tähendab see seda, et kui ma lähen näiteks külla mõnele sõbrale, kes elab korteriühistus, ja minu auto peale kukub maja katuselt jääpurikas, siis saan ma vabalt valida, kelle vastu ma kahjunõude esitan. Mina esitaksin kahjunõude muidugi maja kõige rikkama inimese vastu, sest niimoodi saan ma vajaliku rahasumma kõige suurema tõenäosusega kätte. Las ta siis ise pöördub teiste korteriomanike poole, et need osa summast talle hüvitaksid. Mina soovin talle selles ettevõtmises raudseid närve. Eelnõu kohaselt tuleb aga selline nõue edaspidi esitada korteriühistu vastu. Kui korteriühistul olemasolevast rahast kahju hüvitamiseks ei piisa, peavad korteriomanikud otsustama majandamiskulusid suurendada.
Kolmanda olulise muudatusena toon esile, et võrreldes kehtiva õigusega muutub korteriühistu tegevus korteriomanikule läbipaistvamaks. Igal korteriomanikul on sõnaselgelt sätestatud õigus saada juhatuselt teavet korteriühistu tegevuse kohta ja tutvuda korteriühistu dokumentidega. Korteriomanik ei saa korteriühistu pangakonto väljavõtet küll otse pangast, vaid peab seda nõudma juhatuselt.
Eelnõu reguleerib ka mitmeid nn väiksemaid probleeme, mis ei ole poliitiliselt kõlavad, aga on siiski olulised. Nimetan siinkohal korteriühistu pandiõigust. Te leiate selle seaduse §-st 44. See on väga suur muudatus, kuigi otseselt puudutab väheseid. Lühidalt öeldes tähendab korteriühistu pandiõigus seda, et korteriühistu saab edaspidi oma nõude maksma panna ka juhul, kui hüpoteegipidaja ei ühine täitemenetlusega. Samas on korteriühistu nõue piiratud ühe aasta majandamiskuludega, mitte korteriühistu liikmete fantaasiaga nagu praegu.
Justiitsministrina pean oluliseks ka korteriühistu maksejõuetuse selgemat reguleerimist, st sisuliselt korteriühistu saneerimist. See oli küll juba eelnõu esimeses versioonis sees, aga on aja jooksul palju edasi arenenud. Teie laudadel oleva versiooni kohaselt on pankrotimenetluses põhimõtteliselt võimalik otsustada ka korteriühistu lõpetamine. Samuti väärib minu arvates märkimist see, et uues seaduses on selgemini reguleeritud otsuste tegemine, sh laenuvõtmise ja hoone ajakohastamise reeglid, samuti on selgelt kirja pandud korteriomaniku kohustus oma korterit kütta. Selle kohustuse saab ka kehtivast õigusest tuletada, aga mis kirjas, see kirjas.
Ma arvan, et siinkohal on paslik otsad kokku tõmmata ja soovida õiguskomisjonile jõudu selle eelnõu menetlemisel. Ma olen kindel, et Eesti saab hea regulatsiooni korteriühistute tegevuse reguleerimiseks, kuna seadus muutub lihtsamaks ning inimesel on tulevikus lihtsam korteriühistuga asju ajada. Valitsuse esindajana on mul hea meel, et korteriomandi- ja korteriühistuseaduse eelnõu ettevalmistamisel õiguskomisjonis mõistsid komisjoni liikmed selle vajalikkust ja otsustasid saata eelnõu esimesele lugemisele. Me kindlasti toetame eelnõu esimese lugemise lõpetamist. Aitäh!

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Selleks et uue seaduse eesmärgid saaksid täidetud, on vaja esmalt korrastada ja kontrollida kinnistusraamatus mittetulundusühingute ja sihtasutuste registriandmeid. Minu küsimus ongi seotud just sellega. Kas need tööd vajavad lisakulutusi ja kui suurest rahasummast jutt käib?

Aitäh! See on üks põhjus, miks seaduse jõustumine on planeeritud 2018. aasta 1. jaanuariks (vaadake eelnõu § 94). Kui järgnevate aastate jooksul õnnestub kiiremini kulusid katta ja tehnilisi ümberkorraldusi teha, siis võib Riigikogu arutada ka seaduse varasemat jõustumist. Aga selle seaduse üsna hilise jõustumise peamine põhjus on just see, et eelnõuga kaasnevad kulud, nende planeerimine ja korteriühistute ümbervormistamine registris võtab nii kaua aega. Täpseid kulusid on kolme aasta peale raske planeerida, aga kindlasti ulatuvad need kümnetesse tuhandetesse eurodesse, võib-olla isegi üle saja tuhande euro. Nii et selle eelnõuga kaasnevad suured kulud, aga me oleme sellega arvestanud ja seda planeerinud, nii et siin ei tohiks tulla probleeme.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud minister! Kui teie ja õiguskomisjon leppisite kokku, et selle seaduseelnõu esimene lugemine on 15. oktoobril, siis te teadsite, et 20. oktoobril on kohalikud valimised. On ilmselge, et miljoni inimese igapäevaelu puudutava seaduse vastu on suur avalik huvi ning inimesed soovivad selle kohta teavet saada algallikast. Sillamäe Korteriühistute Liit soovis korraldada kohtumise seaduseelnõu autoritega, Justiitsministeeriumi ametnikega. Edastasin selle soovi ministeeriumile ja sain vastuse, et minister on keelanud oma ametnikel avalikud kohtumised kodanikega enne 20. oktoobrit. Kas teile ei tundu, et kui te keelate ametnikel enne valimisi kodanikega kohtuda, siis see tähendab ametnikkonna otsest politiseerimist? Juba on alanud ka Euroopa Parlamendi valimiste kampaania. Kas teil on kavas kehtestada mingi ajavahemik 20. oktoobri ja 25. mai vahel, mil ministeeriumi ametnikud võivad kodanikele seaduseelnõusid selgitada?

Aitäh! Ma ei tea, kes teile sellist infot andis. See info on alatu laim. Mina ei ole ühelgi ametnikul mitte kunagi keelanud mitte kellegagi kohtuda. Kõik võivad kohtuda kõigiga, kui nad seda tahavad. Ma ei tea, kas see oli teie meelevaldne tõlgendus või midagi muud sellist, aga palun edaspidi selliseid väljendeid mitte kasutada. Kindlasti ei ole mul ka tulevikus plaani ega soovi kellelgi kellegagi kohtumist keelata. Kui keegi on palunud kellegagi kohtumist, siis saab igaüks seda ise otsustada. Meil ei ole ministeeriumis mingit tsensuuri. Kui keegi soovib minuga kohtuda, siis see sõltub paljuski sellest, millised on minu ajalised võimalused. Kui keegi soovib kohtuda kellegi teisega ministeeriumist, siis leppigu kokku, kohtugu ja arutagu nii palju, kui süda lustib.

Suur tänu! Palun, Kalev Kallo!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Eelnõu 2. jaotises on kehtestatud üldkoosoleku kokkukutsumise kord ja määratud, millal on korteriomanike üldkoosolek otsustusvõimetu. Paragrahvis 23 on lisaks öeldud, et uus koosolek on otsustusvõimeline osalejate arvust olenemata. Kas see tähendab seda, et kui sajaliikmelise korteriühistu uuele koosolekule tuleb ainult kaks liiget, siis võivad nemad kõik otsused vastu võtta?

Aitäh! Korteriühistu on korteriomanike ühine kogu. See eeldab seda, et korteriühistu liikmed vastutavad ühiselt tehtavate otsuste eest. Kui korteriühistu koosolek on kokku kutsutud seaduses sätestatud korras, siis korteriühistu liikmetel ehk korteriomanikel on vähemalt moraalne kohustus selles osaleda. Kui nad ei osale, siis peab seadus nägema ette võimaluse, et korteriühistu koosolek saaks toimuda ja otsused saaksid vastu võetud. Nii et kui korteriühistu järgmisel koosolekul, mis on korrektselt kokku kutsutud, osaleb kas või kaks korteriühistu liiget, nagu te mainisite, siis teoreetiliselt ei peaks välistama seda, et sellel koosolekul tehtud otsus on seaduslik. Kui teised korteriomanikud tunnevad, et see otsus on vastu võetud ebaseaduslikult, siis peavad nad selle vaidlustama. Kui te võtate ette korteriühistuseaduse, siis näete, et ka kehtivas seaduses on koosoleku kokkukutsumise nõuded kirjas. Seda me oleme püüdnud reguleerida eelnõu § 22 "Hääleõigus üldkoosolekul" ja § 23 "Uue üldkoosoleku kokkukutsumine" koostoimes. Seletuskirjas on üks väike lõik, mille ma teile lahkelt ette loen, sest võib-olla ei ole te seda lugenud: "Lõikes 2 sätestatud tähtaeg uue koosoleku kokku kutsumiseks tuleneb kehtiva KOS II § 19 lg 3 kolmandast lausest. Kuna säte reguleerib otseselt uue üldkoosoleku kokkukutsumise teate saatmist, langeb ära kehtiva KOS II § 19 lg 3 kolmanda lause sõnastusest tulenev tõlgendusprobleem, et mida koosoleku kokku kutsumise tähtaeg tähendab." Tähtaja regulatsioon on ära toodud ka äriseadustikus. Kui esimesele korrektselt kokkukutsutud koosolekule ei tule vajalik arv liikmeid, siis on vaja anda korteriühistule kui omanike kogumile võimalus otsuseid langetada. Sellepärast on see lisapuhver sinna pandud. Kui teil on arvamus ja ettepanek, et ühistu ei võiks koosolekut pidada siis, kui kohal on näiteks kolmandik või pooled korteriomanikest, siis tuleb teil arvestada, et see võib tähendada seda, et otsused jäävadki langetamata. Seda olukorda, kus korteriühistu otsused jäävad langetamata, ei saa aga tekitada. Korteriühistu liikmetel ehk korteriomanikel peab olema vastutus oma omandi kasutamise ja käsutamise eest.

Suur tänu! Palun, Margus Hanson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tulen korteriühistu pandiõiguse juurde, mis on uus ja suhteliselt revolutsiooniline asi, kuna see seab korteriühistu nõude ettepoole hüpoteegist, kui korteriomand on hüpoteegiga koormatud, mis omakorda võib finantsasutuste huvisid räigelt riivata. Mis te arvate, kas selline regulatsioon muudab eluasemelaenud kallimaks, sest finantsasutuste kulud kasvavad?

Aitäh! Ma väga loodan, et ei muuda. See oli üks väga suur teemaplokk, mida finantsasutuste, korteriühistute liidu ja teiste osapooltega sai arutatud. See on väga tõsine teema. Kindlasti võiks seda teemat laiemalt arutada ka õiguskomisjonis ja võib-olla siin suures saaliski teise lugemise ajal. Kui te küsite minu subjektiivset seisukohta, siis loomulikult võib mul juristina tekkida küsimus, kuidas korteriühistu nõue saab olla eespool näiteks elatisenõudest, hüpoteegiga tagatud nõudest või mõnest muust võlaõiguslikust nõudest, mille kohus on välja mõistnud. Siin lähtutakse eelkõige sellest, et korteriühistul on suurem avalik huvi, ta vastutab oma maja toimimise eest. Majandamiskulude puudujääk võib ohtu seada kogu maja edasise toimimise. Sellest tulenevalt ei ole kaitse panemisel arvestatud mitte ainult korteriühistut, vaid kaitse on pandud korteriomanikele ehk majale. Küll on seal aga piirang peal. See piirang on teatavasti ühe aasta majandamiskulud. Piirangu mõte on see, et korteriühistu juhatus jälgiks võlgnikke ja asuks neilt kiiresti võlga sisse nõudma. Sellega peab arvestama. Siin ei pruugi tegemist olla ainult panga nõudega, siin võib olla ka mõni muu võlaõiguslik kokkulepe, näiteks elatisenõue. Tuleb arvestada, et seal on ühe aasta majandamiskulude piir peal. See peaks olema kuldne kesktee mõlema poole huvide kaitseks, ühelt poolt finantsasutus või mõni teine võlausaldaja ja teiselt poolt korteriühistu kui teiste omanike kaitse eest vastutav organ.

Suur tänu! Palun, Deniss Boroditš!

Aitäh, istungi juhataja! Härra minister! Kui ma olen suhelnud korteriühistute inimestega, siis nad on ühe suurema murena välja toonud juhatuse tegevuse vähest läbipaistvust, eriti mis puudutab raha ja selle kasutamist. Maju on vaja renoveerida, on vaja tellida väga suurte summade eest teenuseid ja sageli on hirm, et teenus, mida tellitakse, ei vasta turuhinnale ega ole kvaliteetne. See tekitab inimestes muret ja umbusku, sest kuigi teenuse tellib juhatus, vastutavad lõppkokkuvõttes kõik ja selleks peavad paljud ka laenu võtma. Avalikus sektoris on läbipaistvus suhteliselt hästi tagatud hankemenetluse abil. Selles seaduseelnõus sellele tähelepanu pööratud ei ole ja korteriühistute puhul selliseid nõudeid ei ole. Kas teie arvates on see probleem, mis vajab lahendamist? Või arvate, et praegune olukord tagab selle läbipaistvuse suhteliselt hästi?

Aitäh! Korteriühistu juhatuse õigused ja kohustused olid eelnõu ettevalmistamisel üks suuremaid vaidlusobjekte lisaks pandiõigusele. Näiteks toon pangasaladuse küsimused. Arutati, kas korteriühistu liikmel võiks olla õigus ligi pääseda korteriühistu pangaandmetele, et näha, milliseid tehinguid on korteriühistu juhatus teinud. Vaidluse tulemusel jäi pangasaladus kehtima. Sellest saladusest läbimurdmiseks tuleks korteriühistu liikmel esitada ühistu juhatusele oma soovid, mida ta soovib tehingute kohta teada, ja siis saab ta need andmed kätte. Kui korteriühistu juhatus keeldub, siis peab ühistu liige neid andmeid taotlema kohtumenetluse teel. Teie viidatud muude toimingute puhul kaitseb korteriühistu liikmeid eelkõige üldkoosolek. Seal tuleb esimeses järjekorras valida ühistule aru andev juhatus ja teiseks tuleb need reeglid, mille alusel korteriühistu ühte või teist teenust ostab või lepingut sõlmib, korteriühistu liikmete vahel selgelt kokku leppida. Kui korteriühistu juhatuse liikmed ei pea nendest kokkulepetest kinni, siis on nii nagu muudegi valitavate kohtade puhul võimalik valida uued juhatuse liikmed. Aga jah, ka minu kõrva on jõudnud erinevaid näiteid korteriühistute toimimise kohta. Siin tuleb lähtuda sellest, et neid, kes otsustavad, valivad korteriühistu liikmed ühiselt. Nii tagatakse kontroll. Korteriühistu liikmetel ei ole mingit keeldu tekitada lisaks enda revisjonikomisjon või muud kontrollmehhanismid ehk muuta juhtimise kontroll mitmetasandiliseks.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Hea minister! Mina olen ka kohtunud väga paljude korteriühistute esimeestega. Kõigil on küsimus § 17 kohta, mis sätestab, et korteriühistul võib olla põhikiri. See tähendab, et põhikirja ei pea olema. Põhikiri oli siiani aga esimeeste tegevusjuhend. Miks see säte on sellisel kujul sõnastatud? Et mu küsimus oli lühike, siis ma küsin veel natuke juurde. Te olete kindlasti juba praegu saanud korteriühistutelt tagasisidet. Millised on põhilised probleemid peale juhatuse tegevuse läbipaistvuse? Mis on kõige rohkem vastuväiteid tekitanud?

Aitäh! Jah, korteriühistul võib olla põhikiri. See on selle sätte olemus. Paneme siia juurde tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 28 lõikest 1 tuleneva õiguse, et eraõiguslikul juriidilisel isikul on põhikiri või seaduses sätestatud juhtudel ühinguleping. Korteriühistu on eriline juriidiline isik, millel on alati olemas ühinguleping, kuid lisaks sellele võib tal olla ka põhikiri. Korteriühistul peab olema ühinguleping ja võib olla põhikiri. Kui ühistu liikmed näevad vajadust põhikirja järele, siis see kindlasti tehakse, ühinguleping aga peab olema. Ma oma ettekandes ütlesin, et alla kümne korteriga kortermajas ei pea üldse ühistut moodustama ega juhatust valima, otsused tehakse ühiselt. Vabadus ise otsustada võiks ühistul minu hinnangul olla. Kui ühistu otsustab teha ka põhikirja, siis on tal kaks teineteist täiendavat õiguslikku alust: ühinguleping ja põhikiri.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Ma tänan, proua eesistuja! Seda seaduseelnõu lugedes tekib paratamatult küsimus, millele te juba tänase päevakorra üle-eelmise punkti arutelul vastasite. Kavatseti kirjutada hästi lihtne ja arusaadav tekst, sest sellest peavad aru saama ka korteriühistute liikmed, kes on väga erinevad inimesed, aga tegelikult see tekst selline ei ole. Tekst on väga keeruline, see on täis viiteid teistele seadustele. Ometi mäletan ma aruteludest, et oli kavatsus viiteid võimaluse korral vältida ja teha tekst väga selgeks. Esimene pool küsimusest ongi see, kuidas te hindate selle seaduseelnõu keerulisuse astet. Mul on ka teine küsimus. Eelnõus on öeldud, et korteriomanike üldkoosolek on otsustusvõimeline, kui sellel osalevatele korteriomanikele kuulub üle poole häältest ja üle poole kaasomandi osadest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Kui aga põhikirja ei ole ja on ühinguleping, siis millist õigusakti peab lugema, et aru saada, kas koosolek on otsustusvõimeline või ei?

Aitäh! Ma alustan lõpust. Peab lugema seadust. Seda ütlen ma ka täienduseks Marika Tuus-Lauli küsimuse vastusele. Ühinguleping ja seadus koostoimes annavad enamiku vastustest nendele küsimustele, mis korteriühistut puudutavad. See puudutab korteriühistu üldkoosoleku kokkukutsumist ja selle otsustuspädevust, samuti otsuste vastuvõtmise korda ja maja valitsemist. Seadus on püütud teha võimalikult lihtne ja lühike. Kui me võtame seaduse põhiteksti ja jätame rakendussätted kõrvale, siis näeme, et siin on 72 paragrahvi. Seaduse 3. jagu räägib teiste seaduste muutmisest. Nii et laia valdkonna kohta on püütud teha võimalikult lühike seadus. Ma tõin oma esimeses ettekandes õigusloomest ka näiteid, kus seadustes on sadu paragrahve. Ma püüdsin teksti kiiresti läbi sirvida ja väga palju viiteid ei leidnud. Viiteid oli rohkem ainult sellesama seaduse eri punktidele, mis on igati okei, ei ole vaja ümber kirjutada samas seaduses juba kirjeldatud norme. Tõesti, korteriühistu nime käsitlevas paragrahvis on näiteks viide tsiviilkohtumenetluse seadustikule, aga väga palju neid viiteid ei ole. Vastus küsimuse lõpuosale on aga väga lihtne: meil on seaduse tasandil vähemalt praeguse arusaama kohaselt piisav regulatsioon selleks, et kui põhikirja ei ole, siis lähtutakse seadusest ja ühingulepingust.

Aitäh! Palun, Jaak Allik, teine küsimus!

Lugupeetud minister! Ka minu valijaid erutab väga see probleem, et enam ei ole sätestatud põhikirjanõuet. Te ütlesite, et korteriühistul peab olema ühinguleping. Kui ma uurisin, miks seaduses ei ole viidet põhikirjale, siis teie alluvad seletasid mulle, et kui riik hakkab korteriomanike ühisusi korteriühistuteks tegema, nagu seadus ette näeb, ja kui omanikud koosolekule ei tule, siis ei teki ka põhikirja, sest põhikiri tuleb kellelgi vastu võtta. Aga sel juhul tekib küsimus, kuidas siis see korteriühistu ühinguleping või eriomandi loomise kokkulepe tekib, kui inimesed ei tule kokku. See ei olegi nii naljakas küsimus. Ma olin ise ka üllatunud, aga väga palju on esitatud küsimusi selle kohta, mis siis saab, kui vägisi ühistut tehakse ja inimesed kokku ei tule. Äkki te seletate?

Aitäh! Siis lähtutakse korteriomandi- ja korteriühistuseaduse sätetest, kuidas korteriühistu vormiliselt tekib. Korteriühistu kantakse registrisse ja omanikud saavad teate, et korteriühistu on moodustatud. Korteriühistu põhikiri saab tõesti tekkida ainult juhul, kui korteriomanikud seda vajalikuks peavad. Kui korteriomanikud põhikirja vajalikuks ei pea, siis peab seadus andma piisava aluse selleks, et korteriühistu saaks tegutseda. Vaatame praktilist elu. Kui näiteks nelja või kaheksa korteriga majas on soov küttesüsteemi renoveerida, aknaid vahetada või katust parandada, siis peavad omanikud selleks omavahel suhtlema. Kortermajades ei ole tavaliselt võimalik kasutada sellist maja üldsüsteemide renoveerimist, kus ei ole vaja korteriomanike kokkulepet, kui ei ole võimalik korteriomandeid reaalosadeks jagada.

Aitäh! Palun, Valeri Korb, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Kuna eelnõu mõjutab ligi miljonit kortermajades elavat inimest, siis ma arvan, et see peaks olema arusaadav igale Eestis elavale inimesele. Mõnest asjast ei saa siin aga hästi aru. Näiteks § 9 lõikes 2 on kirjutatud, et muudatusega ei kahjustata ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigustatud huve. Seaduseelnõus on mitmes kohas kasutatud ka mõistet "korteriomanike kokkulepe", seda ei ole seaduses täpselt määratletud. Tahangi teada, kas see on kirjalik dokument või suuline otsus. Võib-olla kommenteerite neid mõisteid?

Aitäh! See on loomulikult seaduse üldise mõistmise küsimus. Me saame kõik aru, et enamikul juhtudel vormistatakse kokkulepe kirjalikult, eriti kui see puudutab mitut osapoolt, kellel tekib finantskohustusi. Kui näiteks teie elaksite kortermajas, kus on veel kuus omanikku, siis ma ei arva, et te lepiksite seitsmekesi kokku, et hakkate maja renoveerima, aga ei paneks kirja, kuidas toimub kohustuste täitmine. Samas on, jah, võimalik kokku leppida ka suuliselt. Näiteks lepitakse kokku, et küttesüsteemi renoveerib see või teine ettevõte, ja kui leping on sõlmitud, siis loomulikult vastutab ühistu selle eest ühiselt. Kui tekivad probleemid, näiteks kui mõni omanik ütleb, et korteriühistu on sõlminud kokkuleppe tema teadmata ja teda ei ole korrektselt teavitatud, siis ei ole niikuinii muud valikut kui minna ja lahendada need probleemid kohtus ära. Üldised arusaamad õigusest ja õiguskorrast on igale inimesele abiks, aga ma ei usu, et seaduse tekstis võiks olla sees nii keerulisi mõisteid või sätteid, millest inimene ei pruugi aru saada. Kui on probleeme, siis esimene koht, kust nõu küsida, on korteriühistu juhatus. Korteriühistute liit on öelnud meile, et ka nemad aitavad oma igapäevast tööd tehes seadust korteriomanikele tõlgendada. Nii et võib pöörduda ka sinna.

Jaanus Tamkivi, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud minister! Oma lühikeses tutvustavas sõnavõtus ütlesid sa muu hulgas, et eelnõusse on sisse kirjutatud võimalus korteriühistu sundlõpetada, kui asjad on väga täbarasti läinud. Mis saab pärast edasi sellest õnnetust kortermajast, kus korteriühistu tegevus on sundlõpetatud? Kuidas ühine tegutsemine selles majas edasi läheb või mis seal juhtuma hakkab? Kuidas on seal võimalik korraldada praktilisi asju?

Aitäh! Üldine reegel on see, et korteriühistu peab toimima. Selleks et maja püsti seisaks ja oleks köetud, peab seal olema valitseja või valitseb seda maja korteriühistu ise. Kui me räägime kortermajade kütmisest, siis teatavasti ei köeta konkreetset korterit, vaid majakarpi. Sellest tulenevalt on eelnõus kohustus, et ükski omanik ei või lihtsalt kütet välja keerata, sest küttesüsteem on üks tervik. Korteriühistu lõppemisele oleme pühendanud terve 4. peatüki. Likvideerimismenetlus on seal eraldi välja toodud. Aga te küsisite, mis edasi saab. Põhimõtteliselt peavad omanikud ise otsustama, kuidas korteriühistu majandamisega edasi minna, kas alustatakse uue ühistu moodustamist või ei tehta uut põhikirja, vaid seadus võetakse aluseks ja toimetatakse ühise kokkuleppe või ühingulepingu alusel edasi. Ega maja kusagile ära ei kao, maja jääb ikka alles. Sundlõpetamine on seadusesse toodud pigem võimalusena, selleks et korteriühistu juhatus võtaks vastutuse. Toon ühe teoreetilise näite. Kui korteriühistu juhatus ei ole toiminud seaduse alusel ja sellest tulenevalt on tekkinud alus korteriühistu lõpetada, siis ülejäänud korteriomanikud saavad valida uue juhatuse, kui juhatus on käitunud kuritahtlikult ja korteriühistul ei ole olnud muud võimalust juhatuse ümbervalimiseks. Aga igal juhul peab maja olema ka edaspidi majandatud.

Margus Hanson, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eelnõu kohaselt väheneb viivis, mida korteriühistu saab nõuda korteriomanikult majanduskulude võla puhul. Praegu on see 0,7% päevas, mis teeb 25% aastas, nüüd see väheneb, see on Euribor pluss 8% aastas. See on muidugi hea uudis korteriomanikele, aga halb uudis ühistu juhatusele, sest ühistu peab ikkagi suurema viivisega arvestama. Eelnõu seda viivist vähendades justkui soosiks võlglasi. Võib-olla muutub seetõttu ka korralike, alati õigel ajal oma kohustusi täitvate korteriomanike olukord. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Viivise üle oli ka päris hulk vaidlusi. Me püüdsime võtta aluseks võlaõigusseaduse ja üldise viivise määra ning vaadata seda, millised regulatsioonid on meile seoses viivistega tulemas või tulnud Euroopa Liidu õigusest. Lõpuks jõudsime kompromissile. Nagu ma ütlesin, korteriühistu saab endale eelkõige pandiõiguses õigusi juurde, aga peab vaatama ka korteriomanike poolt, et säiliks üldine tasakaal. Mälu järgi öeldes jäi nendes debattides peale argument, et lähtutakse üldisest võlaõiguses olevast viivise määrast, korteriomandi- ja korteriühistuseadus peaks selles osas sarnanema võlaõigusseadusega.

Deniss Boroditš, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Minister! Tegu on väga olulise seadusega. Nagu siin juba kõlas, puudutab see umbes miljonit inimest. Tegu on seadusega, mis väga palju muudab korteriühistute tegevust. Kas teil on plaan avalikkust uuest seadusest kuidagi teavitada? Kui on, siis milline see plaan on ja mis kanaleid pidi te kavatsete selle seaduse sisu selgitada kõigile korteriühistute liikmetele?

Aitäh! Kirjapandud plaani praegu ei ole, küll oleme mõelnud aga kõikvõimalikele tegevustele, et seadust selgitada. Õnneks või kahjuks, kuidas võtta, hakkab kehtiva redaktsiooni kohaselt see seadus jõustuma alles 1. jaanuaril 2018. Nii et meil on piisavalt aega. Kindlasti kasutame kõiki võimalusi, eelkõige korteriühistute liidu abi, aga ka teisi kanaleid, selleks et uuest seadusest teha pikki ja põhjalikke ülevaateid. Kui võimalik, siis kaasame ka eesti- ja venekeelset meediat, et inimesed saaksid selle seaduse olemusest aru. Aga enne, kui me konkreetseid plaane hakkame paika panema, ootame ära Riigikogu menetluse. Me tahame kõigepealt teada, et Riigikogu on selle seaduse vastu võtnud. Nagu ütlevad klassikud, enne mune ja siis kaaguta. Ootame munemise ära ja siis hakkame kaagutama.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud härra minister! Kui majas on alla kümne korteri, siis sellele majale ühistu sundmoodustamise nõue ei laiene. Samas on ka nende majadega väga palju probleeme. Näiteks võib üle poolte korterite omanik olla üks isik. Remondifondi raha kogumine ei ole ju kohustuslik, samas majad lagunevad. Igaüks vastutab seal oma kinnistuosa eest, aga korterid võivad asuda üksteise peal ja mis saab siis, kui näiteks alumine korter ei ole maja remondist huvitatud? Kas siiski ei peaks reguleerima rohkem ka nende väikeste majade majandamist, mitte rakendada neid reegleid ainult suurtele majadele? Probleeme seal on.

Aitäh! Otsides kokkulepet, kellele ja kuidas see seadus peaks rakenduma, oli vaja leida üsna suur ühisosa korteriühistute liiduga. Samas peab seadus olema piisavalt paindlik. Mööngem, et kahe, kolme või nelja korteriga majas ei ole ühistu moodustamine põhikirja alusel ilmtingimata vajalik. Inimesed jõuavad omavahel kokkuleppele ja suudetakse ühiselt leida kõik vajalikud teenuseosutajad. Piiri tõmbamine, kas see on kuue, kaheksa, kümne või kaheteistkümne korteriga maja, on, jah, suvaotsus, tunnetuslik otsus. Korteriühistute liidult saadud tagasiside pinnalt võib öelda, et see kümme korterit on mõistlik piir. Kui peetakse vajalikuks seda piiri allapoole tuua, siis see on debattide küsimus. Meie oleme oma ettepaneku teinud just eesmärgiga säilitada väikeste kortermajade igapäevase elu korraldamises paindlikkus.

Yana Toom, palun!

Ma tänan, austatud eesistuja! Hea minister! Mul on jätkuküsimus kolleeg Boroditši küsimusele seoses teavitamisega. Ma mäletan ühte või isegi kahte seadust, mis on käsitlenud sotsiaalvaldkonda, kus see kaagutamise eelarve oli täiesti sees ja ka plaan oli sees, kui seadus vastu võeti. Aga kui me räägime umbes miljonist inimesest, keda see seadus puudutab, siis kolmandik nendest on venekeelsed, kes vaevalt saavad sellest seadusest väga üheselt ja selgelt aru. Ilmselt ei piisa siin ka korteriühistute liidu brošüüridest või mingisugustest lendlehtedest. Kas äkki selle ühe seaduse puhul, mis puudutab peaaegu iga Eesti inimest, ei võiks ministeerium siiski otsustada, et see tuleks vene keelde tõlkida?

Aitäh! Me võime olla üsna kindlad, et keegi selle seaduse vene keelde tõlgib. Mis puudutab tõlkimise üldist loogikat, siis Eestis on väga palju seadusi, mis puudutavad peaaegu kõiki inimesi. Võtame liiklusseaduse. Me kõik osaleme liikluses iga päev. Ma ei tahaks tuua välja ühtegi seadust, mille puhul me peaksime tegema erandi, vaid me lähtume üldisest loogikast. Nagu ma ütlesin, me võime olla üsna kindlad, et see seadus vene keelde tõlgitakse, küsimus on selles, kes seda teeb. Kui näiteks korteriühistute liit teeb seda omal initsiatiivil, siis meil ei ole selle vastu midagi. Meie vaatame seaduste tõlkimist ühtselt. Mis puudutab teavitamist, siis me loomulikult kasutame kõiki võimalusi, sealjuures Eestis kättesaadavaid meediakanaleid, selleks et anda vene keeles kõnelevatele inimestele selle kohta infot. Aga Eestis on ka väga palju teisi keeli kõnelevaid isikuid, kes on korteriomanikud. Kõik peavad olema võrdses seisus. Eestis ametlikult kasutatav keel on eesti keel. Seaduse digitempliga legaaltekst hakkab Riigi Teatajas olema kättesaadav eesti keeles.

Austatud minister, ma tänan teid vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Siim Kabritsa!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu õiguskomisjon arutas seda eelnõu oma 23. septembri istungil. Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse eelnõu 462 arutelust võtsid lisaks komisjoni liikmetele osa justiitsminister Hanno Pevkur, tema nõunik Madis Timpson ning Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus ja nõunik Vaike Murumets. Justiitsminister ning nõunik Vaike Murumets andsid korteriomandi- ja korteriühistuseaduse eelnõust ülevaate. Selgitati, et nimetatud eelnõuga korteriomandiõigus kodifitseeritakse, mille raames kaks praegu kehtivat seadust, korteriomandiseadus ja korteriühistuseadus, asendatakse ühe seadusega, milles on reguleeritud kõik korteriomandiga seotud õigussuhted. Justiitsministeeriumi esindajad vastasid istungil esitatud küsimustele. Minister juba mainis, et seaduseelnõu puudutab ligi miljonit inimest. Täpsemalt on Eestis 477 000 korteriomandit ja 21 400 korteriomandite esemeks olevat kinnisasja. 2012. aasta seisuga oli Eestis 9500 korteriühistut, mis tähendab, et 45%-l juhtudest on asutatud korteriühistu ja 55%-l juhtudest on valitsemisvormiks korteriomanike ühisus.
Natuke ka eelnõust. Eelnõu kohaselt hakatakse kõiki korteriomandeid majandama iseseisva juriidilise isiku ehk korteriühistu vormis, mis seaduse jõustumise korral tekib koos korteriomandite loomisega. Olemasolevatele korteriomanditele, mille majandamine toimub uue seaduse jõustumiseni korteriomanike ühisuse vormis, loob riik korteriühistu ise. Kavandatava reformi tulemusena kaovad need segadused, mis praegu on tekkinud seoses korteriomanike ühisuse ja selle valitsejaga. Kolmandate isikutega, näiteks maja remontiva ehitusettevõtjaga lepingu sõlmimisel tekitab praegune korteriomanike ühisuse vorm segadust. Pole täpselt selge, kellega sõlmitakse leping ja kas lepingupool on valitseja või korteriomanikud ning kuidas teha kindlaks, kas ennast valitsejana esitlev isik üldse võib lepingut sõlmida. Eelnõuga pakutav automaatselt moodustuv korteriühistu võiks olla palju selgem lepingupartner.
Võrreldes kehtiva õigusega muutub korteriühistu tegevus korteriomanikule ka läbipaistvamaks. Igal korteriomanikul on sõnaselgelt sätestatud õigus saada juhatuselt teavet korteriühistu tegevuse kohta ja tutvuda korteriühistu dokumentidega.
Mõnevõrra muutuvad korteriomaniku kui ehitise kaasomaniku vastutuse põhimõtted. Eelnõu kohaselt tuleb ehitisest lähtuva ohu realiseerumise korral, näiteks, nagu eelnevalt mainitud, kui kahju on tekitanud allakukkunud jääpurikas, esitada kahju hüvitamise nõue korteriühistu vastu. Majandamiskulude võlgnevuse puhul muutub olukord selgemaks kõigile osapooltele: korteriomanikule, ühistule ja hüpoteegipidajale. Korteriühistu nõue korteriomaniku vastu tagatakse seadusjärgse pandiõigusega, mis võimaldab korteriühistul panna oma nõue edukalt maksma ka juhul, kui korteriomandile on seatud hüpoteek, mis ületab selle väärtuse. Samas on korteriühistu pandiõiguse suurus selgelt piiratud, erinevalt praegu ostjale ülemineva eelmise omaniku võla suurusest.
Seaduse jõustumiseni on planeeritud piisavalt pikk aeg. Eelnõus on tehtud ettepanek, et seadus võiks jõustuda 1. jaanuaril 2018, et kõik korteriomanikud saaksid piisavalt informatsiooni ja jõuaksid ennast eelnõuga kurssi viia.
Idee on hea, loodame, et see ka vastuvõtmiseni jõuab. Õiguskomisjon otsustas saata eelnõu täiskogu 15. oktoobri päevakorda, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 29. oktoober kell 17.15. Ettekandjaks määrati Siim Kabrits. Kõik need otsused tehti konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Soovitakse. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni liikme Margus Hansoni!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kahtlemata on korteriomandi- ja korteriühistuseaduse eelnõu oluline ja oodatud eelnõu. Seda mitte üksnes seetõttu, et see puudutab miljonit inimest ehk kahte kolmandikku Eesti elanikest. Eestis on umbes 21 000 korteriomandite esemeks olevat kinnisasja ja umbes 470 000 korteriomandit. Korteriühistute ligikaudne arv on praegu aga alla 10 000. Suures osas väiksema korterite arvuga elamutes ei ole seega korteriühistuid moodustatud, nad tegutsevad suuresti ühisustena, kui nad üldse mingiski nn formaliseeritud koostöövormis tegutsevad. Uue seadusega tekib ka nendele kortermajadele konkreetne seaduslik raamistik, nad hakkavad tegutsema korteriühistutena, ehkki teatud iseärasustega, millest me oleme täna siin kuulnud. Oleme kuulnud siin täna ka seda, et seaduseelnõu on kaua ja põhjalikult ette valmistatud, on olnud mitu kooskõlastusringi, kaasatud on sotsiaalseid partnereid. Sel teel on eelnõu läbi teinud mitmeid muudatusi.
Korteriühistute toetusrühm Riigikogus on jälginud ja jõudumööda mõjutanud selle seaduseelnõu kujunemist juba peaaegu kaks aastat, kutsudes osapooli laua ümber eelnõu sätteid arutama. Esialgu oli korteriühistutel eelnõus toodud lähenemisele palju vastuargumente, mida nad said häälekalt väljendada 2012. aasta veebruaris Riigikogu konverentsisaalis toetusrühma korraldatud nn kaasamiskonverentsil. Võib öelda, et seisukohad on lähenenud, ehkki veel kevadel toimunud kolmandale kooskõlastusringile laekus Eesti Korteriühistute Liidult 67 parandusettepanekut, millest osa võeti ka arvesse. Võrreldes esialgsega on seaduseelnõus tehtud mitmeid olulisi täiendusi, eri osapoolte kaasamisest on seega tulu tõusnud.
Seaduseelnõu muudab tänapäevasemaks korteriühistute tegevusraamid, seadus saab lihtsamaks ja selgemaks ning inimesed, korteriomanikud, ei pea oma õigusi otsima eri seadustest ja kohtulahenditest. Nüüd on kvintessents nendest õigustest ja kohustustest koondatud ühe seaduse 94 paragrahvi ja 40 leheküljele. Tänuväärne ja isegi hädavajalik abimaterjal seaduspügalates orienteerumiseks on seaduseelnõule lisatud üle 120 lehekülje pikkune seletuskiri, millele on juurde pandud veel lisad.
Eelnõus pakutud muudatustest kehtiva õigusega võrreldes toon esiteks esile selle, et alates 2018. aasta jaanuarist kantakse kõik korteriühistud ja ühistute kohustused avalikku korteriühistute registrisse. See annab näiteks korteri ostu puhul ostjale võimaluse saada avalikest allikatest ja mugavalt informatsiooni ühistu kohustuste kohta.
Korteriühistu pandiõigus on teine uus lähenemine selles seaduses. See peaks kaitsma korteriühistut ja selle liikmeid mõne kaasomaniku võlgade tasumise eest, juhul kui võlaga korteril on näiteks hüpoteek finantsasutuse kasuks ja korter sundrealiseeritakse. Tahan tunnustada finantsasutuste valmisolekut lahendada see probleemipundar, mida sundvõõrandamine võlgade katteks ju tegelikult on.
Oluline täiendus eelnõus on otsuste tegemise selgem regulatsioon, sh reeglid laenuvõtmise ja hoone ajakohastamise kohta, aga ka korteriomaniku kohustus korterit kütta. Seda on korteriühistute liit väga tähtsaks uuenduseks pidanud. Kuigi seda kohustust saab kehtivast õigusest tuletada, on see nüüd selgesõnaliselt sätestatud.
Palun kolm minutit lisaks!

Kolm minutit lisaaega.

Oluliseks tuleb pidada korteriomaniku kohustust anda korteriühistule teavet. Sisuliselt pole tegemist erilise uuendusega, sest selline kohustus peaks ju tulenema üldisest hea usu põhimõttest. Aga korteriühistute liit ja teisedki on seda väga oluliseks pidanud ilmselt ka seetõttu, et sellega kaasneb korteriühistule võimalus lugeda korteriomandi asukoht korteriomaniku elu- või töökohaks, kui teist aadressi pole antud. See loob suurema selguse koosolekuteadete ja muude selliste dokumentide kättetoimetamisel.
Lõpetuseks räägin siin mainitud pangasaladuse erisusest, mis oli eelnõu esimeses versioonis, mida ka korteriühistute toetusrühm nägi, aga on nüüdseks paljude osapoolte, näiteks korteriühistute ja pankade soovil välja jäetud. Samas on korteriomanikul kohustus teavet anda ja võimalus saada korteriühistu pangakonto väljavõtet, seda ei saa ta küll mitte otse pangast, vaid tal on võimalus nõuda seda juhatuselt.
Reformierakonna fraktsioon toetab korteriomandi- ja korteriühistuseaduse eelnõu kiiret menetlemist Riigikogus, et oleks võimalik seda rakendama hakata varem eelnõus pakutud 2018. aasta jaanuarist. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 462 esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 462 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 29. oktoobri kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.
Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.26.