Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 40 Riigikogu liiget, puudub 61. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, välisminister Urmas Paet. Läheme küsimuste juurde. Kuna täna on kuus registreeritud küsimust, siis, head kolleegid, saan lubada kohapealt kaks küsimust esitada.

Läheme esimese küsimuse juurde. Kolleeg Sven Mikseril on küsimus peaminister Andrus Ansipile.

Härra peaminister! Jätkan vajaduspõhise õppetoetuse teemal sealt, kus meil septembrikuus mõttevahetus pooleli jäi. Kui vajaduspõhine õppetoetus seaduses sätestati, oli haridus- ja teadusministri prognoos, et seda toetust hakkab saama 37% nendest tudengitest, kes oma õpinguid alustavad. Tegelikkuses on taotluse esitanuid ja toetuse saajaid üle kahe korra vähem. Võib ju öelda, et see on parem tulemus kui näiteks vajaduspõhise peretoetuse puhul, mida saab vaid umbes kümnendik algselt eeldatust. Aga tegelikkuses on muidugi ka õppetoetuste puhul asi naljast kaugel, sest me pidevalt kuuleme ja loeme tudengitest, kes kipaka seaduse tõttu ei saa toetust, mida nad vajaksid. Eesti Päevalehele antud intervjuus te möönsite, et reformikava tuleb täiendada, et leida lahendus nendele üksikjuhtumitele, nagu te ütlesite. Kas te avaksite pisut lähemalt, milliseid muudatusi selles reformis te silmas peate?

Eesti Päevalehele antud intervjuus oli minu poolt tegemist üldise lähenemisega, et kui mingisugust reformi läbi viiakse, siis ideaalsel juhtumil saab kõik esimese eelnõuga korda, aga praktikas tähendab ühe reformi läbiviimine siiski seda, et algstaadiumis tuleb tingimusi kohandada. Ka meie eelmises infotunnis oli juttu ühest probleemist, mis kindlasti vajab lahendamist. Kui üks tudeng, kes oleks õigustatud saama vajaduspõhist õppetoetust, ei saa seda pelgalt sellepärast, et tema gümnaasiumis õppiv õde või vend on saanud täisealiseks, siis on halvasti. Kindlasti pole see olnud ei valitsuse tahe ega ka seadusandja tahe. Nii et minu meelest vajab seadus selles osas korrigeerimist.
Aga üldiselt olen ma veendunud, et põhimõte maksta toetust nendele, kes seda kõige rohkem vajavad, on õige. Meil on ju ka varem siin jutuks olnud, et sisuliselt tähendab see reform tudengitele lisaraha. Seni kulus tudengitele toetuse maksmiseks 8,8 miljonit eurot, nüüd läheb juurde 3,3 miljonit eurot. See 3,3 miljonit on väga selgelt täiendav raha, mis aitab tudengite olukorda parandada.

Palun, kolleeg Sven Mikser, esimene täpsustav küsimus!

Härra peaminister! Septembris küsis kolleeg Ossinovski teilt siin saalis, kui kaugele on jõutud seaduse vastuvõtmisel lubatud n-ö eritoetusfondi loomisega, mis võimaldaks toetust maksta ka nendele tudengitele, kelle majanduslik olukord on võrreldes eelneva aastaga halvemaks muutunud, kuid kes seaduses sätestatud pika viiteaja tõttu vajaduspõhist toetust ei saa. See küsimus siis selget vastust ei saanud. On teada, et Haridus- ja Teadusministeerium nägi ette, et eritoetuste fondi võiksid hakata administreerima ülikoolid. Ülikoolid on olnud sellele vastu. Nad on soovinud, et seda teeks ministeerium. Selle hammasrataste vahele aga jäävad tudengid, kes ootavad lubatud abi. Kas võiksite öelda, kas teie arusaama järgi on lubatud eritoetuste fondi süsteem rakendunud? Kui ei ole, siis millal ja mil viisil see võiks rakenduda?

Esmalt tuleks muidugi ära oodata esimese taotlusvooru tulemused, neid põhjalikult analüüsida ja siis mõelda, kui suures ulatuses on eritoetuste fond vajalik. Minu meelest see, kes seda fondi haldama hakkab, on teisejärguline küsimus. Aga olgu öeldud, et mitmes Eesti ülikoolis on juba praegu oma abifondid olemas, küllap üldine vajaduspõhise õppetoetuse süsteem kohaneb tulevikus paremini tegelike vajadustega. Igatahes valitsus on kõigi süsteemi paremaks muutvate ettepanekute suhtes väga avatud.

Palun, kolleeg Sven Mikser, teine täpsustav küsimus!

Härra peaminister! Üks väga konkreetne probleem, millele tudengid on oma kirjades viidanud, on see, et praeguse seaduse järgi arvestatakse üliõpilase leibkonna hulka ka tema vanemad, sh lahus elavad vanemad, kes mõnel juhul oma last rahaga üldse ei toeta, ja samuti õed-vennad, poolõed ja poolvennad. Tudengi jaoks võib olukord muutuda problemaatiliseks juhul, kui tema lahus elaval emal või isal on uus pere, kus on ka alla 24-aastaseid vanematega koos elavaid, kuid tööl käivaid ja sissetulekut saavaid lapsi. Kui üliõpilase lahus elaval vanemal on vähemasti moraalne kohustus oma last toetada, siis tema vanemate uude peresse sündinud lastel ei saa seda kohustust kuidagi olla. Kas te näete vajadust seadust selles osas parandada?

Kui üliõpilase perest lahus elaval vanemal on kohustus oma last ehk üliõpilast toetada, siis tema sissetulekute arvestamine üliõpilase pere liikmete sissetulekute hulka on täiesti kohane. Ma möönan veel kord, et praktika võib tuua välja mingisuguseid asjaolusid, mida arvestades tuleb tulevikus reformikava täiendada, kuid põhimõtteliselt ei saa toetuste süsteem olla selline, mis täiesti suvaliselt arvab pere liikmetest ülalpidamiskohustusega pere liikmeid välja.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Austatud härra peaminister! Torkab silma, et alati, kui meil seadusi muudetakse ja tehakse toetusi n-ö vajaduspõhiseks, siis tegelikult inimesed, kes toetust kõige rohkem vajavad, ei hakka neid saama. Lastetoetuste puhul on lood niimoodi, et sätestati naeruväärne peretoetus, mille saamiseks peab oma vaesust tõestamas käima, ja nüüd on üliõpilastega samuti. Kas selle seaduse rakendamine ei võiks operatiivsem olla? Kui me näeme, et inimene on töötu, siis määrame talle operatiivselt toetuse! Kui me vaatame ainult eelmise aasta seisu, mil tal võib-olla oli töö, siis see töötab nagu inimese vastu. Meil on reforme palju tehtud, seekord on küll niimoodi välja tulnud, et hädas inimene endal hinge sees hoidmiseks seda justkui ettenähtud rahanatukest ei saa. Kas me ei võiks operatiivsemad olla?

Ka sel teemal me rääkisime juba eelmises infotunnis. Jah, alati saab olla operatiivsem, aga operatiivsem süsteem on suuremate kuludega seotud. See eeldab enamat administreerimist ja ka suurema tõendamiskohustuse panekut toetuse taotlejale. Tegu on seadusandja valikute küsimusega, milleks raha kulutada: kas kulutada raha toetuse maksmiseks nendele, kes toetust hädasti vajavad, või kulutada maksumaksja raha bürokraatiaaparaadi loomiseks. Operatiivsus peaks olema tagatud nendesamade erijuhtumite lahendamiseks mõeldud fondide loomisega. Ma loodan, et see süsteem saab lõppkokkuvõttes tudengitele olema märksa parem kui seni kehtinud süsteem. Olgu veel kord öeldud, et senisele 8,8 miljonile eurole lisab vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem 3,3 miljonit eurot. See on väga suur üliõpilaste toetuste mahu kasv.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Arto Aas!

Austatud peaminister! Kas teie hinnangul on suurem probleem see, et üliõpilastele ei jagata piisavalt sotsiaaltoetusi, või õppejõudude madal palk, mis ei võimalda Eestisse tööle saada kõrgel tasemel õppejõude, et meie ülikooliharidus oleks tõepoolest maailmaklassist?

Ma ütleksin, et mõlemad on probleemid. Tudengite toimetulekutoetus elementaarsel tasemel tuleb riigil tagada ja selleks ongi loodud vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem. Ka väljastpoolt Eestit õppejõudude toomisele on riik mõelnud. Selleks on spetsiaalsed summad, mida saab kasutada väga heal tasemel tippspetsialistide Eestisse toomiseks ja neid ongi meil palgatud. Tihtipeale ei ole küsimus ainult palgas, vaid küsimus on laiem: küsimus on keskkonnas, sh õppejõudude lastele hariduse andmise võimalustes. Neid probleeme pelgalt rahasummade suurendamisega lahendada võimalik ei ole. Aga ma olen veendunud, et ka keskkonna välisõppejõudude jaoks paremaks, atraktiivsemaks muutmises on viimastel aastatel edu saavutatud. Näiteks seesama välisõppejõudude lastele hariduse andmise küsimus on lahenduseni jõudmas nii Tallinnas kui ka Tartus.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Mailis Repsilt haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Palun!

Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Meil on ees järgmise aasta riigieelarve menetlus ja kindlasti iga valdkond saab eraldi tähelepanu osaliseks. Küsin teie käest loomulikult hariduse eelarvest õpetajate palkade maksmise kohta. Seda mitte ainult sellepärast, et see on väga oluline teema, vaid ka sellepärast, et nii peaminister kui teie ministrina olete rõhutanud, et järgmise aasta eelarve üks olulisi eesmärke on õpetajate palku tõsta. Samal ajal on nii, et mitte ainult Riigikogu liikmed, vaid ka avalikkus on Riigikogule üleantud eelarvet uurides näinud, et õpetajate palkadeks on raha veidikene üle 5% rohkem. Kuidas te kavatsete tõsta õpetajate palga 800 euroni, kui tõusuks on tegelikult märksa vähem raha?

Hea küsija! Loomulikult on eelarve koostamisel haridus prioriteediks olnud, ja seda nii haridusministeeriumis kui ka Vabariigi Valitsuses. Tehtud otsused on võimaldanud tõsta mitte lihtsalt õpetajate palka, nagu te ekslikult arvate – te võiksite siiski teada, et õpetajate miinimumpalk ja reaalne palk on kaks eri asja –, vaid tõsta miinimumpalk 715 eurolt 800 eurole. See on rohkem kui 10%-line kasv, mis on pea kaks korda suurem kui ülejäänud avalikul sektoril ja kui riigis keskmiselt. Eelarvesse on raha selliseks tõusuks planeeritud, lähtudes EHIS-esse kantud õpetajate arvust ning kohalikele omavalitsustele ja teistele koolipidajatele eraldatud summadest.

Palun, kolleeg Mailis Reps, esimene täpsustav küsimus!

Hea minister! Kui me võtame EHIS-es kajastuva õpetajate arvu ja korrutame selle võimaliku uue rahastamismudeliga, mida ministeerium välja töötab, vaatame üle ka õpetajate koormused, siis võib-olla tuleb olemasoleva fondiga välja. Praegu kehtiva rahastamise juures me näeme tõusu 5%. Võib-olla te selgitate avalikkusele, kuidas saab 5%-st veidi üle 11%?

Hea küsija, mul on väga raske aru saada, mis 5%-st te räägite. Teatavasti kasvatati keskmiselt kõikide valitsemisalade üleselt personalikulusid 5,1%. See ei tähenda kaugeltki seda, et kohalikele omavalitsustele ja teistele koolipidajatele eraldatavad summad kasvavad ka 5,1%. Need kasvavad vastavalt sellele, kui palju on vaja, tagamaks õpetajate miinimumpalka 800 eurot ning keskmist palka vähemalt 960 eurot kuus.

Palun, kolleeg Mailis Reps, teine täpsustav küsimus!

Hea minister! Kindlasti on teil võimalik edaspidigi sellise sisuga artikleid kirjutada ja intervjuusid anda. Meil on aga käes eelarve, kus summad ei ole nii optimistlikud, nagu te püüate meid veenda. Ma küsin nüüd teema kohta, mida praegu kodanikualgatuse koosolekul konverentsisaalis arutatakse, nimelt erivajadustega inimeste hooldamise kohta, aga kindlasti puudutab see laiemalt ka haridussüsteemi ja selle tugiteenuseid. Kas järgmise aasta eelarves on kohalike omavalitsuste koolides ja riigikoolides logopeedile, eripedagoogile, sotsiaalpedagoogile ja koolipsühholoogile maksmiseks raha ette nähtud?

Hea küsija! Endise haridusministri ja praeguse Riigikogu kultuurikomisjoni liikmena peaksite teadma, et seadusandja niisuguseid eraldisi kahjuks ei ole ette näinud. Ma loodan, et me saame seda arutelu jätkata seadusandluse võtmes. Kui selline ettepanek arutlusele tuleb ja seadus vastu võetakse, siis loomulikult täidesaatev võim vastavad vahendid riigieelarvest eraldab.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustab kolleeg Heimar Lenk.

Härra minister! Ma natuke laiendan teemat. Jutt on riigigümnaasiumist, konkreetselt Valga linnast. Teie esindajad eesotsas härra Küttisega käisid seal aasta tagasi järjest iga nädal kiitmas riigigümnaasiumi häid külgi. Kui lõpuks saadi linnavõimudelt nõusolek riigigümnaasium teha, siis tuli välja, et raha ei antagi. Sama juhtus Põlva linnas: kui otsustati, et teeme riigigümnaasiumi, siis tuli välja, et raha ei anta. Küsimus on, millal hakkab riigigümnaasiumi raha tulema. Kas selle aasta eelarvest? Eelarve on nii segaselt kirjutatud, et välja seda ei loe.

Hea küsija! Kindlasti on Haridus- ja Teadusministeeriumil kavas need riigigümnaasiumid, mille osas on kohalike omavalitsustega kokkulepe saavutatud, renoveerida ja viia need niisugusse seisukorda, nagu 21. sajandil üks Eesti gümnaasium välja nägema peab, sh Valga linnas. Üksikobjektideni tõepoolest riigieelarve detailsus ei ulatu. Mis puutub Valgasse, Põlvasse ja teistesse kohalikesse omavalitsustesse, kes jäid sellest taotlusvoorust välja, kuna raha sai enne otsa, siis nende koolide renoveerimine on kavas aastatel 2014–2020. See on formaalne vastus, mida ma anda saan. Aga mis puutub minu isiklikku usku selle asja edasisse käekäiku, siis ma usun, et eurooplased saavad oma eelarve vastu võetud ja Eestigi saab tarvilised seadused vastu võetud veel enne järgmist suurt suve. Tõenäoline on ehitust alustada kui mitte 2014. aasta teises pooles, siis 2015. aastal.

Ja nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud haridusminister! Te ütlesite, et õpetaja alampalga määral ja tegelikul palgal on vahe, et need on eri asjad. Samas ütlesite ka, et valitsus maksab kohalikele omavalitsustele toetust, et nad saaksid selle alampalga välja maksta. Selles kontekstis on mul küsimus Narva Kreenholmi Gümnaasiumi kohta. Nimelt on selgunud tõsiasi, et selle kooli direktori Gennadi Bõkovi abikaasa, kes samas koolis algklassiõpetajana töötab, saab palka 1928 eurot kuus, samas kui selle kooli õpetajate keskmine palk on alla 800. Kindlasti nõustute, et selline ebavõrdsus tekitab halba tunnet kogu personalis. Kuidas te üldiselt sellesse suhtute, kui alammäära ja tegeliku palga vahed on nii suured? Kas Haridus- ja Teadusministeeriumil on võimalik kuidagi sellesse olukorda sekkuda?

Hea küsija! Ühest küljest võiks ju rõõmustada, kui Eestis on headele või väga headele õpetajatele võimalik maksta niisugust korralikku palka. Ma väga loodan, et antud juhul ongi tegemist äärmiselt hea pedagoogiga. Tõsiasi on aga see, et palgad kooliti erinevad. On koole, kus palgapoliitika on ühtlustav, kus püütakse maksta kõikidele enam-vähem ühesugust palka, aga on ka koole, kus on kooli pidajaga kokku lepitud palgapoliitika, mis motiveerib rohkem tugevamaid õpetajaid. Tõepoolest on poliitiline küsimus, kas kasutada võrdsustavat või ma ütleksin, kommunistlikku rahastamissüsteemi, või siiski motiveerida tugevamaid õpetajaid veelgi rohkem pingutama ja anda koolile selles osas vabamad käed.
Haridus- ja Teadusministeerium on riigi raha eraldamisel lähtunud põhimõttest, mida ma olen ka siin saalis korduvalt üle kinnitanud: riik arvestab õpetaja ametikoha kohta miinimumpalga pluss 20%, millest on võimalik katta klassijuhatamise tasu ja ka kõrgemaid palku, mis on täiesti iseenesestmõistetavad õpetaja-metoodikutel ja vanemõpetajatel, aga ka teistel silmapaistvatel pedagoogidel vastavalt koolis kehtestatud palgakorraldusele. Kooli palgakorraldus ei ole mitte ainult direktori personaalne suva, vaid päris kindlasti koolisisene kokkulepe ning selle mõistlikkuse, otstarbekuse ja sihipärasuse üle peab järele valvama kooli pidaja. Ma loodan, et tulevane Narva Linnavalitsus suudab selles osas oma ülesandeid paremini täita kui senine.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Marianne Mikkolt välisminister Urmas Paetile. Palun!

Kuu aja eest väisas välisminister Paet Moldovat. Moldova Vabariik on Eesti välispoliitiline prioriteet koos Gruusia, Ukraina ja Afganistaniga. Kui meie välispoliitika on väärtuspõhine ja Moldova on prioriteetide hulgas, siis on loogiline, et meie jõud on mobiliseeritud ja käib kibe diplomaatiline töö Chisinaus. Ent Eesti n-ö katab oma prioriteeti Kiievist, mis on sama, kui mõni riik teataks, et Eesti suund on talle tähtis, aga me katame Eestit kas Haagist, Kopenhaagenist või Oslost. Moldova saatkond Tallinnas seevastu on tegutsenud juba viis aastat. Millal avab Eesti oma saatkonna Chisinaus?

Seni ei ole tehtud otsust, et Eesti avab saatkonna Chisinaus. Vastab tõele, et me n-ö katame Moldovat oma saatkonnast Kiievis. Aga meie diplomaadid sõidavad Kiievist Chisinausse mitu korda kuus. Mis puutub viisade väljastamisse Eestisse reisimiseks, siis selleks on meil osalus Ungari juhitavas viisakeskuses. Meil on kohapeal ka väga aktiivne aukonsul ning väga tihedalt tehakse eri valdkondade esindajate visiite Eestist Moldovasse. See kõik on taustaks, aga otsust avada Moldovas saatkond ei ole me teinud.

Palun, kolleeg Marianne Mikko, esimene täpsustav küsimus!

On igati tervitatav, et Eesti püüab toetada Moldovat nii vabakaubanduse kui ka viisavabaduse osas. Välisminister on oma pressiteates märkinud, et Eesti innustab teisi riike Moldovat aitama. Ma küsingi, kuidas nimelt Eesti innustab teisi riike Moldovat aitama. Millised on olnud konkreetsed kahepoolsed kohtumised, kus välisminister on tõstatanud Moldovale nõu andmise teiste Euroopa Liidu riikide poolt?

Viimased sellised üritused olid ÜRO Peaassamblee nädala raames septembris New Yorgis toimunud euroliidu välisministrite kohtumine ja septembri algul Vilniuses toimunud Euroopa Liidu välisministrite kohtumine. Täna õhtul aga on Riias Baltimaade ja Beneluxi riikide välisministrite kohtumine, kus osaleb ka Moldova välisminister.

Palun nüüd teine küsimus, kolleeg Marianne Mikko!

Ma püüdsin leida Välisministeeriumi avaldust Eesti välispoliitilise prioriteedi Moldova kohta, milles välisminister on võtnud seisukoha Venemaa kehtestatud Moldova veini embargo kohta. Paraku otsing "vein, Moldova, embargo, Paet" tulemust ei andnud. Mida arvab Eestisse teid importiv minister Moldovale kehtestatud veiniembargost?

Ma olen Välisministeeriumi pressiteadete kaudu korduvalt väljendanud selget seisukohta, et idapartnerluse riikidel, teiste hulgas Moldoval peab olema vaba valik oma tuleviku osas. Kolmandate riikide surve, mis Moldova puhul väljendub ka veiniekspordi peatamises Venemaa suunal, ei ole vastuvõetav. Seda olen ma öelnud korduvalt ka avalikult nendesamade ürituste järel, mida ma enne nimetasin.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Palun järgmine küsimus kolleeg Jaak Allikult peaminister Andrus Ansipile!

Lugupeetud härra peaminister! Ajalehtedest võis lugeda, et valitsus kavatseb lammutada Rahandusministeeriumi hoone, mida on 20 aasta jooksul üsna suure raha eest rekonstrueeritud. See tahetakse ehitada uuesti üles ja selle kõrvale veel teine samasugune ning paigutada sinna neli ministeeriumi. Ehitis olevat kavas püstitada kontsessioonilepingu abil erakapitali osalusega, aga nagu Reformierakond on meid õpetanud, tasuta lõunaid pole. Kogu see ehitus tähendab ikkagi aastatepikkust küllalt suurt koormust riigieelarvele. Miks te pole pidanud vajalikuks selle plaani üle nõu pidada Riigikoguga ja saavutada konsensus ka opositsiooniga, kes tõenäoliselt selle eest maksma peab hakkama? 1997. aastal valitsus ju seda tegi, kui kavandati Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi ehitust, mille aluseks oli Riigikogu otsus.

Põhimõtteliselt me ju praegu arutame seda küsimust teiega. Teie küsite, mina vastan. Ja minu meelest ei ole see siin mitte esimene kord sel tasemel debatti selle nelja ministeeriumi uue hoone üle pidada. Kui Riigikogu liikmetel, ka teil isiklikult on midagi kaalukat selle hoone kohta öelda, siis ma usun, et need, kes projekti kavandavad, kuulavad teid tänutundega. Aga üldjoontes on tegemist maksumaksja raha kokku hoidva projektiga. Teadupärast saavutataks uues hoones kokkuhoid pindalalt 26%. Praegu kasutavad ministeeriumid osa ruume ilmselgelt liiga vähe, uues hoones saab ruume märksa intensiivsemalt kasutada, kuna osa neist on ühiskasutuses. Nii et on oluline pindala kokkuhoid, aga energiasääst on veel märgatavalt suurem kui kokkuhoid pindalalt. Energiasäästuks on rehkendatud koguni 76%, sest praegune hoone ja energiasääst on antagonistlikud vastandid, neil mitte midagi ühist ei ole. Ka praeguste hoonete remontimine on üks võimalus, kuid ma usun, et see ei ole kõige efektiivsem maksumaksja raha kasutamine. Tuleks kulutada umbes 10 miljonit eurot, ilma et me saavutaksime samasuguse efekti nagu uue hoone ehitamisega.

Palun, kolleeg Jaak Allik, esimene täpsustav küsimus!

Paraku algas see debatt parlamendis küll minu algatusel, mitte valitsuse. Aga hea küll. Ministrid tulevad ja lähevad, kuid ametnikud jäävad. Sääst säästuks, aga kas valitsus on tundnud huvi ka nende inimeste arvamuse vastu, kes sellesse suurde sipelgapessa tööle paigutatakse, kuuldavasti kasutades ka avatud ruumi printsiipi, mis mujal maailmas hakkab juba moest minema?

Keegi Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsist ei kavatse riigi palgal olevatele inimestele töötingimuste osas midagi dikteerida. Ruumide kasutamise kontseptuaalsed lähtekohad on ikkagi olnud ministeeriumide otsustada. Ma küll eeldan, et kui ministrid ja kantslerid on Riigi Kinnisvara AS-ile esitanud ruumide kasutamise kontseptuaalsed lähtetingimused, siis nad on väga tõsiselt kaalunud, kas need lahendused on töö tulemusi silmas pidades ikka kõige paremad. Mul pole mitte mingisugust põhjust arvata, et kontseptsioon, mille alusel uued hooned tahetakse ehitada, ei pea parimaid töötulemusi üldse mitte silmas.

Palun, kolleeg Jaak Allik, teine täpsustav küsimus!

Härra peaminister! Ajaloost on teada, et lahkuvad juhid soovivad tihti oma mälestust jäädvustada kolossaalsete ehitistega, kuid tavaliselt on nendeks olnud templid, raamatukogud või muuseumid. Valitsuspaleede ehitamine oli omane kommunistlikule režiimile ja Tallinna ähvardas selline nn nõukogude maja viimati Stalini käsul 1950. aastate algul. Viimane grandioosne valitsuspalee võeti ette teatavasti Ceausescu suuniste järgi Rumeenias. Kui teie valitsus sellise ajaloolise otsuse tegi, kas oli kaalumisel ka muid alternatiive, olgu või ooperiteatri ehitamine, mille võiks samuti kontsessiooni abil teostada ja mis erinevalt bürokraatiapaleest toodab isegi teatavat omatulu?

Mind suisa hämmastab teie soov näha igas maksumaksja raha efektiivse kasutamise algatuses midagi pompoosset ja rahvavaenulikku. Nagu juba öeldud, energiasääst saab olema koguni 76%, pindalasääst veerandi ulatuses. Kokku tähendab see esimese kümne aasta jooksul praeguste rehkenduste järgi 9,8 miljonit eurot kokku hoitud maksumaksja raha. Minu meelest on see asi, mille nimel tasub pingutada. Järgmiseks, töötajate töötingimused paranevad märgatavalt. See teie poolt Ceausescu paleega võrreldud praegune Rahandusministeeriumi hoone on ikka hale küll. Teil tasuks seal ära käia ja vaadata ja mõelda, kas peagi 100. sünnipäeva tähistav Eesti Vabariik tõesti peab oma ametnikke sellistes tingimustes tööl hoidma või mitte. Ma arvan, et elementaarsed töötingimused on vajalikud nii Riigikogu liikmetele kui ka kõigile teistele riigieelarvest palka saavatele inimestele täpselt samamoodi nagu erasektoris töötajatele.

Palun nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust! Alustame kolleeg Lembit Kaljuveest.

Hea peaminister! Minule küll see idee meeldib ja majandusinimesena ma tõesti pooldan seda, nähes selles pikaajalist ja väga vajalikku kokkuhoidu. Mis puutub vanasse hoonesse, siis arhitektuuriliselt see midagi erilist ei ole. Kindlasti on see majanduslikult ennast juba tasa teeninud. Pidades silmas uue hoone n-ö helget tulevikku, tahan küsida, kes selle ideega välja tuli.

Ma arvan, et see idee on juba üksjagu vana. See ei ulatu küll tagasi Ceausescu aegadesse, aga nendele aegadele küllalt lähedale. Praegune Rahandusministeeriumi hoone ammendas end küllalt kiiresti ja ma võin kinnitada, et viimased kümme aastat ei ole see üldse olnud see, mis ta olema peaks. Töötingimused on enamikus selle maja kabinettides allpool igasugust arvustust ja ajal, kui me kõik pürgime säästlikuma energiakasutuse poole, Rahandusministeeriumis, kes peaks kõigile olema eeskujuks, energiaga laristatakse. Idee on arenenud pikka aega, konkreetset algust vaevalt et ongi võimalik dateerida. Igal juhul mina selleks võimeline ei ole.

Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Kajar Lember!

Hea peaminister! Idee on kindlasti üllas ja eesmärk tundub ka matemaatilises mõttes hea. Aga meedias on väidetud, et Siseministeerium loobus sellest, kuna neil justkui ei ole raha. Kuidas teie seda kommenteerite? Kas Siseministeeriumi inimesed arvutavad kuidagi teistmoodi kulusid-tulusid kui RKAS, kes seda ettevõtmist positiivseks peab?

Spekulatsioonid, et efektiivsuseesmärke ei saavutata, põhinevad suures osas praeguse olukorra valel hindamisel. Teadupärast riigile kuuluva kinnisvara puhul ei rehkendata bilansis amortisatsiooni. Rehkendustes ei arvestata ka tegelikku kulumit, mida erasektoris arvestatakse näiteks rendikulude real. Ma põhimõtteliselt ei pea seda õigeks, aga nii on see väga paljudes riikides ja ka Eesti Vabariigis kogu aeg olnud, et hoone ehitatakse valmis – see kajastub ka Eurostati statistikas – ning kui hoone valmis saab, siis kogu selle maksumus kantakse kuludesse ja edasi rõõmsalt kasutatakse neid ruume järgmised 30 või ka 50 aastat ilma amortisatsiooni rehkendamata. Siis korraga tõuseb suur hädakisa, väidetakse, et maja kukub kokku, sooja üldse ei pea, töötingimused on ebainimlikud, on vaja uut suurt investeeringut. Ja tehakse jälle üks uus suur investeering, mis on ühekordne kulu.
Mul oleks väga hea meel, kui ükskord ka meie riigis oleks võimalik rehkendada hoonete tegelikku kulumit iga-aastaselt. Nii oleks raamatupidamine märksa konservatiivsem ning jooksvatest kuludest-tuludest oleks hoopis parem ülevaade ka maksumaksjal. Küllap me ükskord selleni jõuame. Riigi Kinnisvara AS on igatahes selles suunas väga-väga suure sammu edasi astunud.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan ka selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Tarmo Tammelt haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Palun!

Lugupeetud minister! Te juba andsite väikese ülevaate, kuidas riigigümnaasiumide ehitamisega edasi minnakse. Aga minu küsimus on konkreetne. Eelmises taotlusvoorus oli esimene, kes välja jäi, Põlva linn. Kas vana pingerida säilib ja millal saab Põlva linn tegelikult riigigümnaasiumi ehitama hakata?

Hea küsija! Formaalses mõttes see pingerida säilida ei saa. Seda põhjusel, et Euroopa Liidu raha kasutamiseks tuleb välja töötada uued reeglid ja nende reeglite korral ei saa kindlasti formaalselt üle võtta varasemate dokumentide alusel koostatud pingeridasid. Aga sisulises mõttes see pingerida kindlasti säilib. Päris kindlasti võetakse Põlva ja Valga gümnaasiumihoone esmajärjekorras renoveerimisele, et need koolid riigigümnaasiumidena käivitada. Ma ei kujuta ette, mis võiks seda järjekorda oluliselt muuta. Haridusministeerium soovib Euroopa Liidu raha n-ö käibesse võtta nii ruttu kui võimalik. Siin mingeid viivitusi kavandatud ei ole. Ning see ei ole ainult ministeeriumi huvi, kogu Eesti majanduse ja eriti ehitussektori seisukohast on kiire edasiliikumine Euroopa Liidu investeeringutoetuse kasutamisel mõistlik lahendus. Enne ma nimetasin optimistlikult aastat 2015 ja usutavasti ei pea ma oma sõnu sööma ka Põlva puhul, mitte ainult Valga puhul.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, esimene täpsustav küsimus!

Härra minister! Ma küsin, kas praeguse perioodi raha on kõik otsas ja kas sinna ei mahu veel ühte kooli.

Päris nii öelda ei saa, et kogu raha on ära kulutatud. Aga niisuguse meetme tarvis, nagu on gümnaasiumivõrgu rekonstrueerimine, vajalikus mahus vahendeid ei ole võimalik ette näha või, ütleme, et see tõenäosus on peaaegu olematu. Projektid, mis raha said, on kõik käivitunud ja väga suure tõenäosusega viiakse ettenähtud aja jooksul lõpuni. Nii et ma kahjuks ei näe võimalust mingite erakorraliste asjaolude taustal midagi varem ette võtta.
Tahan aga kasutada võimalust, et kommenteerida seisu, kus me praegu oleme. Valga ja Põlva valmisolek riigigümnaasiumi rajamiseks maakonnas on saavutatud. Küll mitte kiiresti, aga kohalike omavalitsustega läbirääkimiste tulemusena oleme jõudnud olukorrani, kus riigigümnaasiumide idee kui niisugune levib üsna kiiresti ja kogub toetust. Sel sügisel uues hoones alustanud riigigümnaasiumid Viljandis, Jõgeval ja Haapsalus on kindlasti heaks eeskujuks. Mul ei ole ühtegi põhjust arvata, et praegu juba ehitatavad või renoveeritavad hooned sinna lisa ei anna. Nii et ma usun, et vaadates seda protsessi laiemalt, tuleb tõdeda, et riigigümnaasiumide asutamine on olnud mõistlik otsus. See on olnud mõistlik ilmselt ka selles mõttes, et seda ei tehtud mitte seaduse jõuga ja käsu korras, vaid pärast läbirääkimisi kohalike omavalitsustega. Veel kord: need, kes lootsid võib-olla kiiremini lahenduse saada, peavad ühe aasta või kaks aastat ootama, aga lahenduse need probleemid kindlasti leiavad.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud minister! Kas riigigümnaasiumide ehitamisega ei satu omavalitsused väga ebavõrdsesse olukorda? Munitsipaalgümnaasium ei suuda rahaliselt riigigümnaasiumiga võistelda. Kas te näete selles probleemi?

Ma arvan, et gümnaasiumide omavaheline võistlemine on hea juhul, kui see toimub õiglastel ja võrdsetel alustel ning kontsentreerub eelkõige hariduse kvaliteedile. Te küsite, kas munitsipaalgümnaasiumid saavad ja võivad konkureerida riigigümnaasiumidega. Ma arvan, et nii ja naa. On kindlasti piirkondi, kus riigigümnaasiumi kõrval munitsipaalgümnaasiumide elus hoidmine ei ole otstarbekas, aga kindlasti on suuremaid linnu, kus see mitte ainult ei ole otstarbekas, vaid ka soovitatav. Kuidas see kõik kujuneb, selles me saame selguse lähemate aastate jooksul. Nagu ma ütlesin, mul on hea meel, et me valisime niisuguse evolutsioonilise tee. Seetõttu ei tehta midagi käsu korras ja sujuv üleminek annab meile võimaluse jooksvalt kohendada seda, mis kohendamist vajab. Kui munitsipaalgümnaasiumi on vaja, aga selle arendamisel on objektiivseid takistusi, siis kindlasti on võimalik konstruktiivselt läbi rääkida, muutes vajaduse korral seadusi või suunates sinna investeeringuid. Praegu ma ei leia, et põhimõtteliselt oleks põhjust muretseda. Enamik küsimusi on siiani läbirääkimiste teel lahenduse leidnud ja ma usun, et leiavad ka tulevikus.

Palun nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust! Alustame kolleeg Jaak Allikust.

Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Ma jätkan Mailis Repsi tõstatatud teemat, aga riigigümnaasiumide osas. Teatavasti meile esitatud riigieelarve projektis on riigigümnaasiumide toetust ette nähtud suurendada 8,6%, samal ajal lisanduvad sinna potti järgmisel aastal kaks riigigümnaasiumi: Jõgeva ja Haapsalu omad. Järelikult on kasv veelgi väiksem. Millise nõksuga siis riigigümnaasiumid saavad tagada selle 11,2%-se palgatõusu, mida alampalga tõus 715 eurolt 800 eurole peaks tähendama?

Hea küsija! Vastus koosneb kahest poolest. Esiteks ma natuke selgitan, kuidasmoodi asutuste kulud kokku liidetakse. Nimelt, lisaks töötasule on tegevuskulude hulka arvestatud ka muud kulud ja tuleb kahetsusega nentida, et õpetajate keskmine palk Eesti riigis moodustab ainult 40% õppeasutuste kuludest. See on üks põhjus, miks Eestis on õpetajate palgad madalad. Koolipidajad ei ole suutnud kärpida muid kulusid ja suurendada õpetajate palka, nagu seda on tehtud teistes arenenud riikides. Ma usun, et Haridus- ja Teadusministeeriumi jõupingutused aitavad seda disproportsiooni vähendada, kasvatades eelistatult õpetajate palka. Sellepärast ongi nii, et kui üldsumma kasvab 8,6%, siis ei ütle see midagi täpset õpetajate palgafondi kasvu kohta, mida riigieelarves eraldi välja toodud ei ole.
Lisaks sellele on riigieelarves ette nähtud summad, mida eelarve menetluse käigus saab veel täiendavalt õpetajate palkadeks suunata. See sõltub natukene sellest, mismoodi kulgevad läbirääkimised kohalike omavalitsuste toetusfondi ja selle raha laialijagamise üle, ja natukene sellest, kas Riigikogu toetab ettepanekuid, millega Haridus- ja Teadusministeerium lubas PGS-i menetlemise käigus Riigikogusse sel sügisel tagasi tulla. Nii et on veel lahtisi otsi, aga järelejäänud aja jooksul saavad kõik probleemid usutavasti ühel või teisel viisil lahenduse. Ma veel kord kinnitan: miinimumpalk pluss 20% ehk 960 eurot õpetaja ametikoha kohta on garanteeritud.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mailis Reps!

Kui garanteeritud see on, me näeme üsna varsti. 1. jaanuarist märtsini läheb aeg suhteliselt kiiresti ja märtsiks on kõik palgad välja makstud. Eelmise aasta kogemus oli see, et päris nii ilus see lugu ei olnud, nagu te räägite. Aga mis puutub gümnaasiumihariduse reformi, siis võime meenutada enam kui kümme aastat tagasi teoks tehtud kutsehariduse reformi, kui lisaks kutsekoolide ehitamisele, sulgemisele ja koondumisele räägiti ka muudest küsimustest: transpordist, ühiselamutest ja õppetoetustest. Nüüdseks juurdunud kutsehariduse õppetoetuste süsteem pidi kunagi ühe arengukava järgi jõudma ka gümnaasiumidesse, kui gümnaasiumid on maakonnakeskustesse koondunud. Kas teil on endiselt selline plaan?

Hea küsija! Olen ka ise seda meelt, et keskharidust peaks käsitlema palju ühtsematel alustel kui seni. Mina sellest kunagisest plaanist ei tea suurt midagi, kuulsin sellest teie käest esimest korda, ent kui see on omal ajal läbi töötatud, siis tasub seda kaaluda.
Kasutan aga mulle vastamiseks antud aega natuke ka selleks, et kutsuda teid üles mõtlema teistelegi erisustele, mis kutsekoolide ja gümnaasiumide vahel on. Näiteks kestab kutseõppeasutustes õppeaasta 40 nädalat, gümnaasiumides 35 nädalat. Siis veel ühiselamukohad, millele te viitasite. Mis puutub transporti, siis see on juba üsna ühtsetel alustel lahendatud või lahendamisel. Iga aasta vaadatakse maakondlikud liinid üle, arvestades ka haridusvõrgus toimunud muutusi. Me ei ole seda meelt, et Eesti-suguses riigis on mõistlik juurutada eraldi õpilastransport, analüüside põhjal ei ole see otstarbekas.
Tulles ringiga tagasi õppetoetuste juurde, kordan, nagu ma ka alguses ütlesin, et seda tasuks kaaluda. Olen veendunud, et eelkõige peaks toetused olema suunatud vajaduspõhiselt nendele peredele ja nendele noortele, kellel tõepoolest abi vaja on. Nii et see teema ei ole kaugemas perspektiivis päevakorralt maas. Aga 2014. aasta eelarves seda ei ole. Lähitulevikus kahjuks need erisused kutseõppeasutuste ja gümnaasiumide vahel jäävad.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Helmen Kütilt haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Palun!

Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Kutsehariduse nn baaspearaha igapäevaseks koolitöö korraldamiseks ei kata tegelikult õppekavast tulenevaid kulutusi. Kas järgmisel aastal on plaanis baaspearaha suurendada ja kas arvestatakse ka sellega, et kutsehariduse andmine on märksa kulukam kui üldkeskhariduse andmine?

Tõsi ta on, et kutsehariduse andmine on arusaadavatel põhjustel kulukam kui üldhariduse andmine. Aga siin saalis tasuks mõelda ka sellele, miks nad Eestis praegu enam-vähem sama palju raha nõuavad. Sellele on hästi lihtne selgitus. Kutsehariduses me oleme koolivõrgu õppekavade reformi läbi viinud ja jõudnud teisele ringile, mis kontsentreerub eelkõige suuremale efektiivsusele ja õppekavade suunamisele vastavalt tööturu vajadustele. Raha kokkuhoid, mis saavutati kutseõppeasutuste võrgu reorganiseerimisega, ulatus 30–40%-ni ja see on umbes sama suur sääst, mis on võimalik saada üldharidusvõrgu mõistlikuma korraldamisega – nii võrgu mõistlikuma korraldamisega kui ka asutusesiseste kulude mõistlikuma planeerimisega. On tõsi, et kutseõppes sisemisi reserve enam ei ole. Samas pean tunnistama, et kahetsusväärselt me ei ole suutnud üldhariduses efektiivsust samamoodi kasvatada nagu kutsehariduses. Nii oleme sunnitud katma üldhariduse suuri kulusid ja see paraku pidurdab kutsekoolide rahastamise kasvu. Teie tähelepanujuhtimine on igati asjakohane ja me oleme püüdnud sellest prioriteedist kinni hoida. Kindlasti tõusevad ka kutseõppeasutuste õpetajate palgad vähemalt sama palju kui üldhariduskoolides, selleks on raha olemas. Aga see, et me jõuame lõpuks mõistlike proportsioonideni – hinnanguliselt 30–40% kallim õppenädal ühe õpilase kohta kutsehariduses –, võtab ilmselt aega sama kaua, kui võtavad aega struktuurireformid.

Palun, kolleeg Helmen Kütt, esimene täpsustav küsimus!

Suur tänu, lugupeetud haridus- ja teadusminister, selle vastuse eest! Ma saan aru, et põhimõtteliselt järgmisel eelarveaastal baaspearaha ei kasva, aga õpetajate palgad siiski tõusevad. Aga kas teie meelest on kutsehariduses õppijate ja kõrghariduses õppijate suhe optimaalne ja tööturu vajadustele vastav?

Hea küsija! Sellele küsimusele vastamiseks läheks aega vähemasti pool tundi, aga kahe minutiga võin öelda, et ei vasta. Ei vasta! Me vajame märksa rohkem praktilisema suunitlusega õpetajaid kõikides õppeasutustes. See oleks kõige lühem vastus, mis ma oskan anda. Olen üsna veendunud, et ka kõrgharidussüsteem on sellest aru saanud ja pöörab senisest palju rohkem tähelepanu tööturule orienteeritud väljundite arendamisele, olgu tegu bakalaureuseõppe, rakenduskõrghariduse või mõne muu tähtsa õppega. Veel lisan siia, et teatavasti võttis Riigikogu hiljuti vastu uue kutseõppeasutuse seaduse. Selle seadusega me sisuliselt taastasime Eestis tehnikumihariduse. Tehnikumid, kus valmistati ette keskastme juhte erinevatel tehnilistel ja mitte ainult tehnilistel erialadel, olid väga hinnatud koolid, mille mõju kestab praegugi. 1990. aastatel me kergitasime kõik tehnikumid kõrgkoolideks. Mõned nendest kõrgkoolidest on endale veel pikemad tiivad kasvatanud ja nimetavad ennast akadeemiateks, aga vajadus kesktaseme juhtide, kesktaseme tehnikute järele ei ole kuskile kadunud ning mul on hea meel, et me selle sammu suutsime astuda. Loodetavasti täidame selle otsuse ka mõistliku sisuga.

Palun, kolleeg Helmen Kütt, teine täpsustav küsimus!

Minu viimane küsimus on Euroopa Liidu vahendite kohta, mis eraldatakse perioodiks 2014–2020. Tõepoolest, kutseharidusse on palju investeeritud, täiustades selle materiaal-tehnilist baasi ja hooneid ning arendades kõike muudki. Kas on ka aastail 2014–2020 Euroopa Liidu rahaga võimalik seda jätkata? Tõepoolest, kutseharidus on äärmiselt oluline võimalus nendele noortele, kes pärast põhihariduse omandamist ei ole võimelised gümnaasiumi minema, rääkimata kõrgkoolist.

Aitäh küsimast! Telliseid ja betooni on meil juba piisavalt, vähemasti kutsehariduses. Peaaegu sama võib väita kõrghariduse kohta. Ka teaduse infrastruktuur on saanud suuri investeeringuid. Me oleme poolel teel üldhariduses ja eriti hariduslike erivajadustega lastele mõeldud koolivõrgu korrastamisega. Omal ajal tehti selle võrgu strateegilisel planeerimisel ilmselt vigu. Seepärast ei ole eelseisva perioodi prioriteet kutsehariduses investeerida hoonetesse ja rajatistesse, aga kutseharidusega kaudsemalt seotud nn pehmete tegevuste huvides tuleb raha eraldada palju rohkem kui seni. Mõtlen kõike seda, mis toimub kutseõppeasutuste ja esimese või teise töökoha vahepeal, samuti inimesi, kes ühel või teisel põhjusel ei ole omandanud kvalifikatsiooni, mis võimaldaks üha moodsamaks kujunevas majanduses rakendust leida. Nii et püüame arendada pehmeid meetmeid, eelkõige tugevalt tööturule orienteeritud meetmeid.

Nüüd on võimalus esitada kohapeal registreeritud küsimusi. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud minister! Kindlasti on kutsehariduses olnud raskemaid ja kergemaid aegu. Kui meenutada, siis lausa kaks aastat kestis üks periood, kui meie üldhariduse ja kutsehariduse kulude suhe oli üle 1,3, aga siis tuli kriisiaeg, mil kärbiti igalt poolt ja ka kutseharidus jäi loomulikult jänni ning baasmaksumust pidi kokku tõmbama. Esitan teile küsimuse järgmise aasta eelarve valguses. Millisena te näete kutsehariduses järgmist aastat? Kas see eelarve suudab vastata nii erinevatele väljakutsetele, nagu need on uue seadusega esitatud, alates üsna raskete erivajadustega laste õpetamisest ning lõpetades rakendusliku kõrghariduse tasemel haridusega? Kas eelarves on piisavalt raha, et kõikidele väljakutsetele vastata?

On ja ei ole. Mulle teeb muret, et paljud kutseõppeasutused, selle asemel et pühendada põhitähelepanu kutseõppe andmisele teisel, kolmandal, neljandal ja viiendal tasemel, püüavad saada kõrgkoolideks. Ma ei usu, et see lahendaks mingeidki strateegilisi probleeme koolide endi või tööturu seisukohalt. Natukene võib kritiseerida ka seda, et meil on praegugi kutseõppeasutustes liiga palju dubleerimist. Õppekavade arv ühe kooli kohta on natukene liiga suur ja seetõttu on vahendid, millesse on investeeritud, alakasutatud. Need ei ole piisavat arvu tunde õpilaste ja õpetajate käsutuses. Meil on seega teatud piirini ka sisemisi reserve ning mõistlik vahendite koondamine ja prioriteetide seadmine on ka kutseõppeasutustes vajalik.
Aga veel kord, kui lähiaastatel – ja ma pean siin silmas ka juba 2014. aastat, kui jutt on eelkõige struktuurifondide rahast – on haridusvaldkonnas ette näha proportsioonide muutumist, siis kindlasti peaks see väljenduma ka selles, et kutsehariduse osakaal ehk kutsehariduse tordilõik oleks suurem kui seni. See on üsna konsensuslik arusaam ja selle poole me püüame liikuda. Aga tähelepanu juhtimine ressursside piiratusele on asjakohane, vahendeid on kindlasti juurde vaja.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Meie infotunni aeg saab kohe läbi. Head kolleegid, palju tänu küsimuste esitamise eest! Suur tänu valitsusliikmetele küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.