Proua juhataja! Head kolleegid! Direktiiv nagu direktiiv ikka, meilt oodatakse, et me võtame selle vastu, ja väidetavalt teist võimalust ei ole. Ma tänan muidugi sotsiaalkomisjoni esimeest, aga kõige rohkem tahan tänada sotsiaalministrit suurepärase, väga asjatundliku ettekande eest, mis oli faktiliselt väga täpne, hästi ettevalmistatud ja asjatundlik! Ilmselt peavad sotsiaal- või tervishoiuministrid praegu paljudes Euroopa Liidu riikides samasuguseid kõnesid, veendes oma parlamente milleski sellises, milles neid veenma ei pea. Kas see direktiiv võetakse vastu või ei võeta – ta võetakse muidugi vastu –, ega see suurt midagi ei muuda. Samasuguse regulatsiooni, et on võimalik minna Saksamaale ravile ja hiljem maksab haigekassa 20–25% ravi hinnast kinni, oleksime võinud tekitada ka ilma mingisuguse Euroopa Liidu direktiivita, sest massiliselt keegi sinna ei läheks. Sellisteks raviturismi reisideks on võimeline võib-olla 6% meie elanikkonnast, mitte rohkem. Nemad on ka siiamaani välismaal ravil käinud ja maksnud selle oma taskust kinni. Teatud elatustaseme juures ei olegi eriti tähtis, kas sa saad pärast haigekassalt 20% raha tagasi või sa võtad selle oma firmast välja dividendidena, tagastamatu laenuna, lihtsalt niisama pätsad või lased raamatupidajal kuidagi selle asja ära vormistada – vahet ei ole. 94% elanikkonnast ei võida sellest mitte tühjagi. Tegelikult on patsientide vaba liikumine toimunud Euroopas kogu aeg. Võtame näiteks sellise väikse nunnu riigikese nagu Taani, mis on võrreldav Eestiga. Taanis ei ole tervishoidu täies ulatuses, ei tehta kõiki operatsioone, ei osutata kõiki teenuseid samamoodi nagu Eestiski sel lihtsal põhjusel, et ei ole mõtet. Taanis ei ole näiteks mõtet teha südamesiirdamist, sest vajadus on väike, nii nagu Eestiski ei ole mõtet seda brigaadi välja koolitada ja ülal pidada. Taanlased on teatud operatsioonideks alati saatnud oma patsiente Inglismaale, Saksamaale ja Prantsusmaale, on olemas vastavad lepingud, haigekassad arveldavad omavahel. Mingit probleemi ei ole, sest nendel omavahel erinevad haigekassade hinnakirjad 10%, võib-olla 15%. Pealegi on seal ravikindlustus natuke teistsugune. Mitmes riigis on lisaks riiklikule kindlustusele ka erakindlustused, nii et need 10–15% tasandab kuidagi ära. Meie puhul asi niimoodi ei toimi.
Euroopa Liit ei ole alati selline roosa ja nunnu, tal on ikkagi küüned ja kihvad ka. Euroopa Liit üldiselt ongi tekitatud selleks, et reguleerida turgu, et jagada teenused ära. Ja et ei toimuks mingit stiihilist patsientide liikumist, korrastatakse seda turgu eri riikide ja haiglate lepingute kaudu. Kindlasti on see kellelegi kasulik, Eestile sellest suurt kasu küll ei tõuse. Ei tule sakslased siia massiliselt ennast ravima ega operatsioone tegema, sest Saksa patsiendil pole mingit vahet – haigekassa maksab igal juhul arve kinni, teeb ta selle operatsiooni siis Saksamaal, Inglismaal või Eestis. Miks ta peaks siia trügima? Mingil määral tullakse tegema uuringuid, sellepärast et tomograafe on meil iga nurga peal ja need on tõesti osaliselt alakoormatud. Nii et kui haiglal on võimalik teha 100 uuringut, aga ta teeb ainult 80, siis võib ta ju 20 uuringut teha välismaalastele, ainult et need ressursid, see raha, mille toovad siia sakslased, prantslased ja ma ei tea kes iganes veel, ei lähe ju haigekassasse. Meie elanik ei saa sellest mitte midagi, haigemaja ostab selle raha eest endale veel ühe tomograafi ja hakkab veel rohkem teenust väljapoole pakkuma. Jah, tõepoolest, see sektor majanduses võib-olla natuke kasvab, võib-olla tekitab see paar kohta juurde ja alles väga-väga kaudselt, pika ahela tulemusel võib-olla laekub siis natuke rohkem sotsiaalmaksu haigekassale, aga ega see meid suurt ei päästa.
Vaadake, iga riigi majandusel ja üldse majandusel kui sellisel peavad olema mingid sotsiaalsed eesmärgid ning me peaksime majandama ennast niimoodi, et me suudaksime seda suurte poiste mängu kaasa mängida. Jah, need on suurte poiste mängud, milles osalemiseks meile ettepanek tehakse. Me oleme maru uhked – näe, teised poisid mängivad neid mänge, meie tahame ka. Ainult et meil on lühikesed püksid jalas ja ega meid seal eriti tõsiselt ei võeta. Ükski asi pole nii roosa, nagu seda ette söödetakse. Ei ole see Euroopa Liit ka nii roosa, pehme ja karvane. Asjal on alati kaks külge, kui mitte kolm. Nagu iga endast lugupidava riigi lipul on kolm värvi, mõned on heledamad, mõned on tumedamad, on ka sellel asjal tumedamad pooled täitsa olemas.
Mis puutub hambaravisse, siis juba praegu käivad soomlased siin hambaravil Soome haigekassa raha eest. Muuseas, kui soomlane tuleb siia, siis ta ostab haigekassa kulul endale prillid ja laseb hambad panna ning teatud tingimustel makstakse talle ka laevapilet välja, sellepärast et Soome riigil on odavam, kui ta käib siin neid asju tegemas. Meie puhul kunagi, mitte praegu, vaid millalgi hiljem avastatakse, et turg on avatud, tervishoiuteenuste turg on kogu Euroopas avatud – okei, väga hea, aga mõelgem hindadele. Prantsusmaal, Saksamaal, isegi Taanis on võrreldavad hinnad, aga Eesti tegeleb dumpinguga. Seda ma veel ei tea, millise mehhanismiga või kuidas, aga siis meile öeldakse, et vaadake, kui teie tahate meiega mängida, siis pange korralikud püksid jalga, ja meid sunnitakse hindu reguleerima. Nii et praegu me osutame selle direktiivi järgi teenuseid nii eestlastele kui ka sakslastele Eesti hindade järgi, aga hiljem need hinnad tõusevad ja sellega juba pannakse väga korralik põnts mitte ainult Eesti tervishoiule, vaid ka Eesti majandusele.
Jah, direktiiv on direktiiv ja kuidas me siin ka ei talitaks, peame selle ilmselt vastu võtma. Aga miks mina kui Riigikogu liige pean hääletama asja poolt, mis läheb käiku täiesti sõltumata minu tahtest? Jah, patsientide vaba liikumist on tarvis, aga veelgi tähtsam on tõsta meie majandus sellisele tasemele, et me suudaksime tõepoolest pakkuda oma inimestele ravi nii siin kui ka Euroopas, ja selleks peab olema mingi kindel majanduslik plaan, mida ma praegu ei näe. Mina selle eelnõu poolt hääletada ei saa. Aitäh!
