Head ametikaaslased, austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu kolmanda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Yana Toom, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel on mul üle anda arupärimine rahandusminister härra Jürgen Ligile. Tutvustan teile lühidalt arupärimise sisu. Nimelt puudutab see lastekaitsetöötajate juhendmaterjali, lapse heaolu hindamise juhist, mille koostamist on rahaliselt toetanud Sotsiaalministeerium. Käesoleva aasta aprillis ja juunis pöördusime sotsiaalminister Taavi Rõivase poole kirjaliku küsimusega, mis puudutas MTÜ Laste ja Perede Nõuandekeskus väljatöötatud juhendmaterjale, mille koostamist toetati 25 000 euroga. Kuna sotsiaalministri vastused juhendmaterjalide väljatöötamise ja MTÜ rahastamise kohta olid vastuolulised, siis pöördusime kirjaliku küsimusega ka riigikontrolör härra Alar Karise poole. Kontrolörile esitatud kirjalikus küsimuses keskendusime võimalikule riigihanke rikkumisele, järelevalvemenetluse algatamise vajadusele ning Sotsiaalministeeriumi ja MTÜ vahel sõlmitud lepingu tingimuste täitmisele. Ja seoses saadud vastusega pöördume nüüd omakorda küsimustega härra Ligi poole. Sotsiaalministeerium ei korraldanud juhendmaterjali koostamiseks riigihanget. Minister Rõivase väitel on see võimalik, kuna tegemist on sihtotstarbelise eraldisega. Seda seisukohta ei jaga riigikontrolör, kelle arvates on lepingul töövõtu tunnused. Me küsimegi nüüd minister Ligi käest, kumba seisukohta ta jagab. Samas kirjas kirjutas härra Karis ka sellest, et tegelikult peaks Rahandusministeerium alustama järelevalvemenetlust. Küsime, kas see on plaanis ja üleüldse tahaksime teada rahandusministri seisukohta, kas sotsiaalvaldkonna raha on kasutatud otstarbeliselt. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon algatab Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, mis puudutab Eesti hooldusravivõrgu arengukava muutmist. Teeme seda juba teist korda. Eelnõu oli esimesel korral arutusel sotsiaalkomisjonis, kes seda üksmeelselt toetas, aga täiskogus ei kogunud ta kahjuks vajalikke toetushääli, sest paljud rahvasaadikud jätsid lihtsalt hääletamata. Tsiteerin siinkohal komisjoni esimeest Margus Tsahknat, kes ütles, et riigi ja omavalitsuste ülesanne on välja töötada terviklik süsteem, mis lähtub eelkõige iga abivajaja huvidest ja nende murede lahendamisest. Selles on veendunud ka eelnõu algatajad ja seetõttu anname Riigikogu liikmetele, kaasa arvatud sotsiaalkomisjoni esimehele, uuesti võimaluse selle eelnõu poolt hääletada.

Head ametikaaslased, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetluse.
On tulnud ka üks teade. Head ametikaaslased, täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub Riigikogu istungisaalis Eesti-Omaani sõprusrühma asutamiskoosolek, mille kutsub kokku Margus Tsahkna. Ootame aktiivset osavõttu!
Viime läbi kohaloleku kontrolli. Head ametikaaslased, katkestan kohaloleku kontrolli. Palun mikrofon Valeri Korbile!

Aitäh! Mul ei tööta see suur aparatuur, mis meil on.

See on halvasti, kui pult ei tööta. See tuleb tööle saada. Kuulutan välja kolmeminutilise vaheaja. Istung jätkub 10.08.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, palun vabandust selle tehnilise viperuse pärast! Ma saan aru, et nüüd härra Valeri Korbi pult töötab. Ma loodan, et ka pinginaaber ei ole õnnetu, et peab täna üksi istuma. Järgmisel korral saab jälle koos istuda. Proovime nüüd uuesti viia läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20.

Alustame tänaste päevakorrapunktide menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti maaelu arengukava 2014–2020" arutelu. Head ametikaaslased, lubage lühidalt tutvustada selle arutelu korda, mis tuleneb meie kodu- ja töökorra seaduse §-st 153.
Kõigepealt on põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi ettekanne. Minister on palunud ettekandeks aega kuni 30 minutit. Ministri ettekandele järgneb Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktori, professor Rando Värniku ettekanne, 20 minutit. Seejärel on maaelukomisjoni esimehe Kalvi Kõva ettekanne kuni 15 minutit. Esimese kahe ettekande puhul on küsimuste-vastuste voor kuni 20 minutit, maaelukomisjoni esimehe ettekandele järgnev küsimuste-vastuste voor on kuni 15 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe suulise küsimuse. Pärast küsimustevooru on läbirääkimiste voor. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Maaelukomisjon on ühtlasi teinud ka ettepaneku pikendada tänast istungit vajaduse korral päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Teeme nii, et istungi pikendamise juurde tuleme tagasi vastavalt vajadusele.
Palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on äärmiselt hea meel, et arutelu maaelu arengukava üle on jõudnud Riigikogu täiskogu saali riiklikult olulise küsimusena. Eesti Vabariigis on sadu arengukavasid. Enamik neist on mõeldud ilukirjanduslikuks lugemiseks, sest need pole konkreetselt seotud riigi rahaliste võimalustega ega riigieelarve strateegiaga. Maaelu arengukava on erand. Maaelu arengukava on seitsmeaastane arengukava, mida rahastatakse Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi vahenditega ning mille kinnitab igale liikmesriigile Euroopa Komisjon. Seetõttu on tegemist strateegilise dokumendiga, mis kujundab Eesti tulevikku olulisel määral.
Rääkides maaelu arengukavast, räägime tegelikult ühisest põllumajanduspoliitikast ning sellega kaasnevast maaelu arengu poliitikast. Ühine põllumajanduspoliitika koosneb kahest sambast, esimene on otsetoetused ja turukorraldus ning teise samba moodustab maaelu arengu poliitika. Seda poliitikat rahastatakse Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist.
Maaelu arengukava eesmärk on arendada põllumajandust ja toidutootmist ning tegelda nende arengust tulenevate mõjudega, mis tähendab põllumajanduse arengust tulenevatele sotsiaal-majanduslikele maa-asustuse muudatustele ja keskkonnamõjule suunatud tegevusi. Aja jooksul on maaelu arengukava poliitika ulatus küll laienenud, kuid teemad on jäänud otseselt või kaudselt seotuks põllumajandusega.
Ühise põllumajanduspoliitika maaelu arengukava ei haara kogu maaelu arengut ega kõiki maaelu probleeme. Maaelu arengukava ei asenda riigi regionaalpoliitikat ega keskkonnapoliitikat – sellised ootused maaelu arengukava suhtes oleksid ebarealistlikud.
Maaelu arengukava aastateks 2014–2020 on koostatud mitu aastat, see dokument on sündinud väga põhjalikus ja kaasavas dialoogis eri huvigruppidega. Arengukava väljatöötamiseks on loodud juhtkomisjon, kuhu kuulub 29 organisatsiooni, arengukava meetmed on välja töötatud eksperdirühmades, kuhu lisaks komisjonis esindatud organisatsioonidele kuulub sama palju teisi organisatsioone. Seega on protsessi kaasatud 50–60 organisatsiooni.
Kui esindatud on nii palju huvigruppe, siis kaasneb sellega ka erinevaid huvisid ja nende konflikte. Mitme aruteluteemaga on paljud teist kindlasti ka ise kokku puutunud. Põllumajandussektori siseselt diskuteeritakse selle üle, kas keskenduda tuleks eelkõige väiketootjatele kui peretalude ja maaelu järjepidevuse kandjatele või suurtootjatele kui peamistele isevarustuse tagajatele ja ekspordi kaudu majanduse elavdajatele, milline peaks olema mahetootmise ja tavatootmise vahekord. Toidutööstuse puhul tuuakse esile selle rolli põllumajandussaaduste väärindajana ja lisandväärtuse loojana.
On huvigruppe, kes leiavad, et maaettevõtlusega sama olulisel kohal on maapiirkonna elukeskkond. Maaettevõtjate esindajad leiavad, et kuna peamine tööandja maapiirkonnas ei ole enam põllumajandus, siis peaks pigem keskenduma muule maaettevõtlusele. Keskkonnavaldkonna küsimus on, kas ja kui kaugele peab minema põllumajanduse keskkonnamõjude tasandamisel. Kui palju rahastada metsanduse meetmeid, maaparandust, milline prioriteet on ühistegevus, kas piirduda ainult tagastamatu abiga või rakendada ka finantsinstrumenti? Milline roll peaks olema teadusel, koolitusel ja nõuandeteenistusel?
Sellest põgusast loetelust on näha, et soove on rohkem kui võimalusi. Põllumajandusministeerium omalt poolt on püüdnud leida nende teemade vahel tasakaalu, aga tasakaal ei tähenda alati arengut. Konsensuslik rahajagamine huvirühmade vahel ei saa olla eesmärk omaette. Maaelu arengukava eesmärk peab olema areng, uus kvaliteet ja struktuurimuutused. Järgnevalt kirjeldangi, millisena Põllumajandusministeerium näeb maaelu arengukava rolli maaelu edendamisel ning milline võiks olla tasakaalupunkt, mis samal ajal ei tee järeleandmisi pikemaajalises vaates maapiirkonna arengutele.
Maaelu arengukava keskendub viiele valdkonnale: esiteks, teadmussiire põllumajanduses, metsanduses ja toidusektoris; teiseks, põllumajanduse konkurentsivõime; kolmandaks, toidutarneahela toimimine; neljandaks, keskkond; viiendaks, maaettevõtlus ja kohalik algatus.
Teadmussiirde valdkonnas näeme peamiste väljakutsetena suutlikkust investeerida teadus- ja arendustegevusse, innovatsiooni ning tootjate ja nõustajate ning teadlaste vahelist koostööd. Sellest tulenevalt on uuel perioodil teadmussiirde fookuses see, kuidas suurendada eri osapoolte vahelist koostööd ning kuidas teadustulemusi senisest tulemuslikumalt praktikas kasutusele võtta. Teadus- ja arendustegevusel on väga oluline osa konkurentsivõimes ning selleks, et olla konkurentsivõimeline, on moodsa tehnoloogia kõrval vaja ka tänapäevaseid teadmisi.
Konkurentsivõime parandamisel lähtume sellest, et meie tootjate investeerimisvõimekus, tootlikkus ja konkurentsivõime on Euroopa Liidu keskmisega võrreldes madal ning sektori vanuseline struktuur ei ole jätkusuutlik. Samas pakub maailm, rahvastiku kasv ning sellest tulenev nõudlus nii toidu- kui ka energiakandjate järele meie tootjatele pikas perspektiivis positiivseid väljavaateid.
Konkurentsivõime parandamisele suunatud tegevustes soovime tagada, et nendega kaasneksid arenguhüpe ja struktuurilised muudatused. Sellest tulenevalt keskendume konkurentsivõime puhul eelkõige pikaajalistele investeeringutele. Kindlasti on siin oma roll nii väike- kui ka suurtootjatel. Oluline on üles leida iga suurusgrupi peamised vajadused ning neile sobivad instrumendid. Samuti on tähtis, et investeeringuga kaasneks muid positiivseid väärtusi, näiteks ressursisääst. Julgen siinkohal ka väita, et investeeringud on üks tõhusamaid instrumente keskkonnaeesmärkide saavutamisel.
Toidutarneahela puhul on keskne küsimus, kuidas väärindada meie põllumajandustoodangut võimalikult suures ulatuses nii, et viiksime Eestist välja kõrge lisandväärtusega tooteid. Samuti on oluline, kuidas meie mahetoodangut, mida praegu turustatakse paljuski tavatoodanguna, töödeldaks ja turustataks mahetoodanguna. See aitaks saada mahetoodete eest kõrgemat hinda, suurendamaks seeläbi sektori orienteeritust turule.
Praegu oleme veel olukorras, kus meie tootjate koostöövõime on väike, toiduainetööstuse tootlikkus ja konkurentsivõime, võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, madal ning suutlikkus turundusse investeerida samuti madal. Nišitoodetele ei ole piisavalt turustusvõimalusi ning kõrge lisandväärtusega toodete osakaal lõpptoodangus on väike. Sellest tulenevalt on maaelu arengukava üks prioriteet suurema lisandväärtuse loomine ning ka põllumajandustootjate suunamine koostööle ja oma toodangu suuremale väärindamisele.
Kui tulla keskkonnavaldkonna juurde, siis me oleme hästi varustatud maaressursiga, meil on keskkonnasõbralikuks tootmiseks sobiv kliima, suhteliselt suur mahepõllumajandusmaa osakaal ning säilinud on palju loodusväärtusi. Samas tuleb silmas pidada, et kontsentreerumisega kaasneb ka põllumajanduse intensiivistumine ning see toob omakorda kaasa võimalikud keskkonnariskid. Sellest tulenevalt keskendub maaelu arengukava keskkonnavaldkonnas mõjule, mida põllumajanduse aktiivsed meetmed avaldavad veele, mullale ja elukeskkonnale. Oma koht siin on kindlasti loodusväärtuste säilitamisel, kuid üksnes selles ulatuses, mis on eelkõige seotud põllumajandusega.
Maaelu arengukava tegeleb ka maaettevõtluse ja kohaliku algatusega. Viimase kahe aastakümne arengud maamajanduses on olnud põllumajanduses hõivatute arvu vähenemine 140 000-lt 20 000-le, rahvastiku ja majandustegevuse koondumine keskustesse, atraktiivsete töökohtade nappus ja teenuste kättesaadavuse halvenemine. Selleks, et neid probleeme lahendada, oleme pidanud vajalikuks keskenduda nii maapiirkonna ettevõtlus- kui ka elukeskkonnale. Maaelu arengukava fookus lähtub eelkõige sellest, kuidas kasutada kohalikke ressursse ja lahendusi elukeskkonna parandamisel ja töökohtade loomisel. Samas peame tunnistama, et põllumajandusest sellises ulatuses vabanenud tööjõule ei ole maal võrdväärset alternatiivi leitud. Kui me soovime maaettevõtluses ja maaelus laiemalt saavutada uut kvaliteeti, siis peavad selle arengusse panustama kõik Euroopa Liidu fondid, ministeeriumid ja kõik valdkondlikud poliitikad.
Siit jõuame küsimuseni, kui palju on meil raha kõigi nende ideede elluviimiseks. Uuel perioodil on meil maaelu arengukava raames koos Euroopa Liidu panuse ja Eesti riigi poolse kaasrahastamisega kasutada 936 miljonit eurot, millest 35% läheb keskkonnavaldkonnale, 28% konkurentsivõimele, 18% maaettevõtlusele ja kohalikule algatusele, 11% toidutarneahelale ja 4% teadmussiirdele. Kui võrrelda raha jaotust käesoleva perioodi omaga, siis näeme, et rohkem raha saavad kaks valdkonda, need on teadmussiire ning toidutarneahel. Rahaliste vahendite maht jääb samasse suurusjärku konkurentsivõimes, pisut väheneb keskkonna puhul ning rohkem väheneb maaettevõtluse ja kohaliku algatuse puhul.
See jaotus näitab, esiteks, maaelu arengukava prioriteete, teadus- ja arendustegevuse ning lisandväärtuse rolli kasvu uuel perioodil. Teiseks, kui teatud valdkondasid on siiani mingis mahus rahastatud, siis ei pea see rahastamine samas mahus jätkuma, see oleks toetussõltuvuse tekitamise libe tee. Pigem peame silmas pidama, kuidas kõik meie toetused viiksid tulemuseni, et tulevikus enam toetust ei vajata. Kolmandaks on uuel perioodil mõnes valdkonnas plaan liikuda tagastamatu abi kasutamiselt tagastatava abi vormide juurde ehk finantsinstrumendi rakendamisele.
Nii maaelu arengukava eri valdkondade rahastamisest kui ka meetmete valikust rääkides rõhutan, et maaelu arengukava ei ole valmis. Arutelud jätkuvad ja lõplikult kiidab selle kava heaks Vabariigi Valitsus. Seega võivad praegu arutusel olevad rahastamise proportsioonid ja meetmete valik veel muutuda.
Euroopa tasandilt on ette antud meetmete n-ö menüü, mille hulgast liikmesriigid teevad arengukava koostades valiku. Kohustuslik on rakendada kaks meedet, need on põllumajanduslik keskkonnatoetus ja Leader. Uuel perioodil oleme maaelu arengukava raames kavandanud rakendada 23 meedet. Uuel perioodil ei jätku ebasoodsate piirkondade toetus, kiviaia taastamise toetus ning külade uuendamise ja arendamise toetus.
Kohustusliku keskkonnameetme osakaal peab olema vähemalt 30%. Eestis on kavas rakendada mitu keskkonnameedet, mille osakaal kokku on 35%, seega rohkem kui on Euroopa Liidu nõue. Eesti maaelu arengukava on üks Euroopa Liidu rohelisemaid. Maaelu arengukava keskkonnatemaatiline kriitika kipub tihti keskenduma mõnele üksikule arengukava aspektile, ilma tervikpilti vaatamata. Keskkond on valdkond, mis vajab terviklikku käsitlust. Ühelt poolt oleme ette näinud laiapõhjalise keskkonnasõbraliku majandamise meetme, mis on suunatud keskkonnaalase teadlikkuse parandamisele ning keskkonnasõbralike tootmisviiside kasutusele võtmisele. Selle kõrval on meil terve hulk aktiivseid keskkonnameetmeid, mis on suunatud spetsiifiliste keskkonnaprobleemide lahendamisele, kusjuures tuleb juurde ka uusi meetmeid, nagu mullakaitse või keskkonnasõbraliku aianduse toetus. Samuti väärib keskkonna seisukohast märkimist, et investeeringumeetmes lisandub palju stiimuleid just keskkonnainvesteeringute elluviimiseks ning nõuandemeetmes mitmesuguseid stiimuleid keskkonnaalase nõuande kasutamiseks ja seeläbi teadlikkuse suurendamiseks.
Kõige problemaatilisem keskkonnameetmetest on Natura põllumajandus- ja metsamaa meede, mis on oma olemuselt passiivne kompensatsioon ning tekitab ebavõrdsust maaomanike ja põllumajandustootjate vahel. Natura meetme põhiseadusele ja võrdse kohtlemise põhimõttele vastavuse hindamisega tegeleb praegu ka õiguskantsler. Eelöeldu tähendab, et Natura meetme rakendamisel peab kohtlema maaomanikke ja tootjaid võrdselt ning see peaks olema osa keskkonnapoliitikast, mitte maaelu arengukavast. Sellisel seisukohal on ka valdav enamik juhtkomisjoni liikmeid.
Mahepõllumajanduse puhul oleme toetuste abil jõudnud päris suure mahemaa osakaaluni. Väljakutse on jõuda siit mahetoodangu kasvuni. Selle eesmärgi saavutamine nii mahetoetuse kui ka muude maaelu arengukava instrumentide abil peab viima selleni, et mahetoodang jõuaks mahedana ka tarbijani.
Põllumajanduse konkurentsivõime seisukohast on võtmetähtsusega investeeringutoetused. Siin on oluline, et toetused jõuaksid nii väike- kui ka suurtootjateni, kelle mõlema konkurentsivõime vajab parandamist. Samas peitub nende konkurentsivõime eri kohtades. Väiketootjate puhul saame rääkida konkurentsivõimest kohalikul tasandil. Selle väljundiks on eelkõige ühistegevus või spetsialiseerumine, milleks pakub võimaluse kohalik Eesti toit ning lühike tarneahel ja otseturustus, tegevused, mis toovad tootjat tarbijale lähemale. Suurtootjad, kes konkureerivad maailmaturul, vajavad toetamist, et parandada meie isevarustatust ning ekspordipotentsiaali.
Toidutööstuse ja turustamise prioriteetsus väljendub nii töötlemise investeeringute rahastamise mahu kasvus kui ka meetmete sisulistes muudatustes. Põllumajandustootjate toodangu viib turule enamasti toidutööstus. Oluline on tõsta toidutööstuse efektiivsust ja turustamise võimekust. Toon siinkohal ühe lihtsa näite piimandusest. Eesti toodab piima oluliselt rohkem, kui me seda ise tarbime – 2012. aastal oli isevarustatuse tase 178,6% –, ülejäänu ekspordime suuresti toorpiimana, mis väärindatakse meie lähinaabrite juures. Tahame anda tõuke, et meie toodang väärindataks kohapeal, olgu siis kohalike tootjate ühistulise töötlemise või kohalike tööstuste kaudu, jättes lisandväärtuse kohapeale ja panustades seeläbi Eesti majandusse.
Selleks, et meie tootjad oleksid konkurentsivõimelised, ei saa me mööda teadus- ja arendustegevusest ning innovatsioonist. Maaelu arengukavas lisandub uuel perioodil mitu tegevust, mis on suunatud sellele, et tootjad kaasaksid oma tootmisotsustesse rohkem nõustajaid ja teadlasi. Mitmekesistamise meetme üle toimunud arutelud on siiani keskendunud eelkõige selle eelarve vähenemisele. Samas on nendes aruteludes kas teadlikult või teadmatusest jäetud tähelepanuta mitu olulist fakti. Esiteks, kui siiani jagunes meetme eelarve võrdselt põllumajandustootjate ja muude ettevõtjate vahel, siis edaspidi suureneb just muude maaettevõtjate eelarve osakaal – kuni 70% muudele maaettevõtjatele. Lisaks tuleb põhimõtteline muudatus toetatavate tegevuste puhul. Nimelt, kui siiani on ligikaudu pool meetme eelarvest läinud turismivaldkonda ja enamik sellest voodikohtade rajamiseks, siis uuel perioodil voodikohtade rajamist sellisel kujul enam ei toetata. Loodud voodikohad tuleb täita nii otseses kui ka kaudses mõttes. Pigem seisab maaturismi väljakutse selles, kuidas vähendada hooajalisust ning leida uusi teenuseid, mis aitaksid tagada, et loodud voodikohad oleksid pidevas kasutuses.  Praeguse olukorra näitlikustamiseks võib kasutada tööjõukulu ja keskmise palga näitajaid, mis turismisektoris on ühed madalaimad. 2009. aasta lõpu seisuga oli majutus- ja toitlustussektori brutopalk 519 eurot oluliselt madalam kui põllumajanduse, metsanduse ja kalapüüginduse 698 eurot, rääkimata Eesti keskmisest, mis oli 839 eurot. See üksnes kinnitab, et mitmekesistamise meetme suund tegevustele, mis peaks suurendama lisandväärtust, on ainuõige.
Meetmete puhul tahaksin peatuda ka finantsinstrumendil, maaelu arengukava uuel elemendil. Finantsinstrumendi kasutamiseks oleme ette näinud 65 miljonit eurot. Finantsinstrumendi kaudu asendame teatud valdkondades ja teatud tegevuste puhul senise tagastamatu abi vormi tagastatava abiga. Seda selleks, et pikemas perspektiivis peame suurendama valmisolekut saada hakkama väiksemate toetustega, ning finantsinstrumendi kaudu on võimalik vähendada toetussõltuvust. Samuti moonutavad finantsinstrumendid oluliselt vähem turgu toetuse saajate ning mittesaajate vahel ning võimaldavad toetada märksa rohkem toetuse saajaid ja projekte. Lisaks on finantsinstrument n-ö korduvkasutatav ja selle tulemusena tekib Eesti riigil tagasilaekuvate vahendite kaudu tulevikus vaba raha oma põllumajanduspoliitika elluviimiseks. Finantsinstrumendi puhul tagasilaekuv raha on vabalt kasutatav ja sellele ei laiene Euroopa Liidu kehtestatud nõuded ja kriteeriumid. Me saame seda ise oma riigis kehtestatud prioriteetide kohaselt ja paindlikult ning operatiivselt põllumajanduspoliitika elluviimiseks kasutada. See on lisaväärtus, mida toetuse taotlejad võib-olla esialgu ei tunneta.
Oma sõnavõtu lõpetuseks tahan välja jõuda sinna, kust ma alustasin. Maaelu areng on kahtlemata nii oluline teema, et väärib arutamist riiklikult tähtsa küsimusena. Samas ei peaks arutelu piirduma üksnes sellega, milline on ühise põllumajanduspoliitika roll maaelu arendamisel. Perioodi 2014–2020 ettevalmistused hõlmavad ka kõiki muid valdkondlikke poliitikaid, mis mõjutavad maaelu arengut vähemalt samavõrra kui ühise põllumajanduspoliitikaga kaasnev maaelu arengu poliitika, olgu nendeks siis haridus-, transpordi- või ettevõtluspoliitika. Seega oleks igati tervitatav, kui kõigi nende poliitikate mõju maaelu arengule arutataks samuti Riigikogu tasandil. See on üks võimalus, kuidas tagada eri poliitikate parim koosmõju ja tulemuslikkus maapiirkondade seisukohalt. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Eestis on küllalt palju sellist maad, mis kuulub mitmesugustele fondidele ja edukatele ettevõtjatele, kes otseselt põllumajandustootmisega ei tegele. Nende äri seisneb ühtse pindalatoetuse väljavõtmises ja maade niitmises. Kui mina tahaksin rentida neilt põllumaad ja alustada põllumajandustegevust, siis võtavad nad pindalatoetuse endale ja küsivad minult veel maarenti umbes 30 eurot hektari eest. Kas maaelu arengukava arutelul on olnud ka jutuks, et selline kapitalimahutuslik äri ja küllalt suur pindalatoetuse jagamine lihtsalt niitmise eest paneb tegelikud põllumajandustootjad ebavõrdsesse olukorda, et see on ebanormaalne olukord?

Aitäh! See on väga tõsine küsimus, kuigi see on seotud rohkem otsetoetuste teemaga. Kui te kuulasite algul tähelepanelikult, siis teate, et ühine põllumajanduspoliitika jaguneb kaheks: otsetoetused ja turukorraldus ning maaelu arengu poliitika. See on eelkõige otsetoetuste küsimus, mis ei ole tänase arutelu põhiteema. Aga jah, see on keeruline teema, mille üle me oleme arutanud ministeeriumis koos põllumajandussektoriga nii otsetoetuste kui ka maaelu arengukava kontekstis. Selle teemaga tegeleb Euroopa Komisjon, põllumajandusministrite nõukogu ja ka Euroopa Parlament. Mingi sammu me selle probleemi lahendamiseks järgmisel perioodil kindlasti astume, et liikuda edasi paremuse suunas. Tõenäoliselt antakse mingisugused üleeuroopalised raamregulatsioonid, et eristada aktiivset ja passiivset põllumajandustootjat, aga see ei ole kindlasti piisav. Kui suured vabadused ja võimalused liikmesriigile jäävad, peaks selguma lähikuudel. Igal juhul me tegeleme selle teemaga. Väga optimistlik ma siin ei ole, ma arvan, et see probleem laheneb siis, kui ühel hetkel Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikas enam otsetoetusi ei ole. Aga sinna on veel pikk maa minna.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh! Hea minister! Eile andis valitsus Riigikogule üle järgmise aasta eelarve. Sellest nähtub, et riigieelarvest ei peeta võimalikuks maksta põllumeestele täiendavaid otsetoetusi, mis oleksid vajalikud Euroopa Liidu ebavõrdsete toetuste kompenseerimiseks. Kuna uutel liikmesriikidel on lubatud täiendavaid otsetoetusi maksta ja arvatavasti paljud seda teevadki – meie andmetel on ka Läti järgmise aasta eelarves sellega arvestatud –, siis see põlistab veelgi Eesti põllumeeste ebavõrdseid konkurentsitingimusi. Kas te olete analüüsinud, kui suur sissetuleku langus tabab uuel aastal Eesti looma- ja teraviljakasvatajaid, kuna enam ei plaanita maksta täiendavaid otsetoetusi ja maaelu arengukavast ka karjatamistoetust?

Aitäh! See küsimus ei ole ka otseselt seotud maaelu arengukavaga, kuna puudutab jällegi neid otsetoetusi, mis ei ole osa maaelu arengukavast. Loomulikult oleme analüüsinud, mida see olukord endaga kaasa toob. Kuigi tervikuna otsetoetused põllumeestele perioodil 2014–2020 kasvavad ja tegelikult kasvavad päris märkimisväärselt, eelkõige see raha, mis me Euroopa Liidust saame, on aastad 2014–2015 ikkagi keerulised. Valitsuskabinetis oleme arutanud seda küsimust päris mitmel korral. Põllumajandusministeerium taotles otsetoetuste maksmist. Ma tahan aga siin selgitada, et Euroopa Komisjon tegi selle otsuse, et otsetoetustele lisaks võib maksta täiendavaid siseriiklikke otsetoetusi ehk vanas mõistes top-up'e, alles möödunud kevadel peale seda, kui järgmise aasta riigieelarve koostamist oli juba alustatud ja kinnitatud oli ka riigieelarve strateegia, kus ei olnud selle võimalusega arvestatud, sest komisjon oli varem teatanud, et selline võimalus uuel perioodil ei jätku. Nii et see raha tuleks leida n-ö käigu pealt, aga selle taotluse me oleme esitanud.
Lõpuks otsustas valitsuskabinet lähtuda Euroopa Liidu Ülemkogus saavutatud poliitilisest kokkuleppest, mille järgi Eestile eraldati täiendavalt maaelu arengukavasse 50 miljonit eurot, et Eesti riik saaks selle rahaga katta võimaliku otsetoetuste vähenemise 2014. ja 2015. aastal. Selline oli ülemkogu poliitiline kokkulepe ja see oli ka põhjus, miks Eesti maaelu arengukavasse täiendavad 50 miljonit eraldati. Valitsuskabinet otsustas lähtuda sellest kokkuleppest ja leida selle raha nendest vahenditest. Kuid samas on nüüd tekkinud võimalus teha seda ka riigieelarve vahenditest. Eelarve kinnitab parlament, ja kui parlament peab võimalikuks muuta riigieelarvet menetluse käigus nii, et see raha leitakse riigieelarvest, siis Põllumajandusministeerium kindlasti toetab seda. Mis puutub võimalikku toetuste vähenemisse, siis protsentuaalselt ei ole see kuigi suur. Rahaliselt väljendatuna on see kahe aasta peale ligikaudu 15 miljonit eurot. Kahe aasta peale jagatuna on puudujääk umbes 15 miljonit eurot.

Rein Aidma, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Sa puudutasid oma ettekandes ka seda igavest dilemmat: suurtootjad ja efektiivsus versus väiketootja ja maa elulaad. Milline on ministri hinnangul MAK-i kavandi valguses tasakaal kahe huvigrupi vahel? Endiselt on mõlemalt poolt kuulda nurinat. Või äkki on saavutatud tasakaal?

Selle tasakaalu hindamine on kindlasti väga subjektiivne ja eri silmade läbi vaadatuna on tasakaalupunkt erinevas kohas. Mina arvan küll, et see, mis praegu välja pakutud on, on enam-vähem tasakaalus, kuigi kavand ei ole lõplik ja vaidlused selle üle jätkuvad tõenäoliselt viimase hetkeni, kuni Vabariigi Valitsus selle siseriiklikult kinnitab ja me kava komisjonile esitame. Mina arvan, et see tasakaal on nüüdseks leitud, aga see ei tähenda, et tasakaalupunkt sinna jääb. Eks lõplik tõde selgub siis, kui me oleme maaelu arengukava juhtkomisjonis kokku leppinud. Meil on oktoobris plaanis veel kokku tulla ja arutada, samuti tuleb arutelu ka Vabariigi Valitsuses. See on üks Eesti põllumajanduspoliitika olulisemaid teemasid ja see vaidlus on tegelikult vaidlus, kus õigus on mõlemal poolel, aga lõpuks tuleb leida ikkagi lahendus ja saavutada kokkulepe.

Kajar Lember, palun!

Aitäh! Hea minister! Leader-meede on olnud maal tegutsevale väikeettevõtjale ja ka külakogukondadele tõeline õlekõrs nende tegevustes. Me saame küll tunda rõõmu selle üle, et Leader-meetme maht on 10% maaelu arengukava mahust – see on tõesti protsentuaalselt suurem kui paljudes teistes riikides –, aga kuna uuel perioodil kaob kõrvalt külade arendamise meede, siis lõppkokkuvõttes on kohaliku algatuse valdkonnas raha siiski vähem. Paratamatult suureneb Leader-rahastuses surve suunata enam vahendeid ettevõtlusega mitteseotud investeeringutele, mis on ka tähtis valdkond, aga samas pean ülioluliseks, et me järgmisel perioodil suudaksime suunata raha eelkõige töökohtade loomisele, sest mingil muul moel meie inimesed maale elama ei jää. Mida on konkreetselt kavandatud, et oluliselt enam saaksid rahastatud just nimelt töökohtade loomisega seotud ettevõtmised?

Aitäh! Leader-meetme kommentaariks niipalju, et jah, kohaliku algatuse kogumaht järgmisel perioodil väheneb, võrreldes käesoleva perioodiga, ja selle põhjus on külaelu arengu meetme mitterakendamine. Tegelikult oli külaelu arengu meede käesoleval perioodil mõeldud ajutise meetmena perioodi algul, seni kuni Leader-meede ei olnud veel rakendunud. Leader-meetme ettevalmistused võtsid väga palju aega. Selleks oli vaja moodustada Leader-piirkonnad, välja töötada strateegiad jne. Kui Leader-meede käivitus, siis lõpetasime külaelu arengu meetme rahastamise juba sellel perioodil. Nii et see oligi n-ö stardimeede. Järgmisel perioodil on tegemist ühe Leader-meetmega, kahe n-ö analoogse või sarnase meetmega ei ole meil mõistlik jätkata.
Kogu maaelu arengukava üks olulisi eesmärke on töökohtade loomine, kuid mitte selliste töökohtade loomine, mis annavad vähe lisandväärtust ja mis on madalapalgalised. Leaderi ja maaelu mitmekesistamise puhul pean üheks probleemiks eelkõige siiski nende investeeringute jätkusuutlikkust. Me oleme sellel perioodil Leaderi kaudu väga palju investeerinud hoonetesse, rajatistesse, aga nende hilisem majandamine, kasutamine ja ülalpidamine ei ole iga kord läbi mõeldud ega ole alati jätkusuutlik. Me peame rohkem keskenduma sellele, et tehtavad kulutused ja investeeringud oleksid jätkusuutlikud. Sama asi on ka maaelu mitmekesistamisega. Nagu ma juba ütlesin, on väga palju investeeritud turismi ja voodikohtadesse, aga ka statistika näitab, et turism Eestit rikkaks ei tee (see on küll laiem teema). Maaturism on üks kõige madalama palgatasemega valdkondi. See ei anna väga kõrget lisandväärtust ja teaduspõhist tööd on seal suhteliselt vähe. Nii et majutus, toitlustamine, koristamine ja muu teenindus, hotellindus ei ole see valdkond, mis meid jõukaks teeb. Eriti siis, kui me teeme need investeeringud selliselt, et nendega ei kaasne muid tegevusi ega jätkusuutlikkust. Tegelikult oleme ju teiste meetmete puhul samuti arvestanud, et investeeringute abil tuleb luua just selliseid töökohti, mis on efektiivsed, loovad lisandväärtust ja kus makstakse ka kõrgemat palka.

Siim Kabrits, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul on hea meel, et Põllumajandusministeerium on teinud head tööd ja uuel perioodil kasvab oluliselt just finantsinstrumendi osa. Minu küsimus puudutab praegust situatsiooni, kus Soome ja Rootsi maaettevõtjate krediidi kulukuse määr, laen pluss garantiitasud, on umbes 2%. Kahjuks on Eesti maaettevõtjate krediidi kulukuse määr isegi kuni 10%. Kas on näha, et garantiitasude osa võiks muutuda konkurentsivõimeliseks, võrreldes naaberriikide Soome ja Rootsiga?

Aitäh! Jah, me oleme mõelnud sellele eesmärgile, mida te nimetasite. Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu on kavandatud rakendada meede, mille maht on 65 miljonit eurot järgmise perioodi kohta. Pean siin kohe tunnistama, et ka selle meetme rakendamine on tekitanud väga elavaid arutelusid ja erinevaid arvamusi, siin ei ole üksmeelt ei maaelu arengukava juhtkomisjonis ega sektoris tervikuna. Põllumajandusministeerium peab vajalikuks ja õigeks seda finantsinstrumenti rakendada ja me väga loodame, et see annab sektori arenguks uusi võimalusi ning võimaldab toetada suuremat ringi põllumajandustootjaid, kui seda saaks teha tagastamatu abi kaudu. Eelkõige näeme, et finantsinstrumenti rakendataks põllumajandusinvesteeringute, maaelu mitmekesistamise ja toidutööstuse puhul. Need on kolm valdkonda, kus finantsinstrument peaks olema kindlasti rakendatav, aga see loetelu ei ole ammendav, arutelude käigus võib selguda, et see kasutusväli on laiem.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Ettekandes rõhutasite investeeringute vajadust ja tähtsust. Uuel perioodil on teatavasti kavas vähendada põllumajandustootmise investeeringuid 191 miljonilt 163 miljonile eurole. Põllumajandusorganisatsioonid näevad ja kindlasti näete ka teie, kui te Eestis ringi liigute, kas siis uusi objekte avades või silindreid betooni uputades, et neid investeeringuid on vaja tunduvalt rohkem. Seda on ka MAK-is rõhutatud, et investeeringute puudumine pärsib konkurentsivõimet ja teistpidi halvendab keskkonnaseisundit. Milline on teie hinnang, kas see summa on piisav põllumajandustootmise investeeringuteks? Milliste sõnumitega te lähete valitsusse?

Raha ei ole kunagi piisavalt, rääkimata sellest, et seda liiga palju on. Raha ei ole piisavalt investeeringumeetmes ja kogu maaelu arengukava maht võiks olla mitu korda suurem. Aga see on reaalsus, millest me peame lähtuma. Ma tahan öelda paar kommentaari põllumajandusinvesteeringute kohta. Me ei ole maaelu arengukavas planeerinud otseselt põllumajandusinvesteeringute vähenemist. Praegu on planeeritud, et tagastamatu abi väheneb 30 miljoni euro võrra, 190 miljonilt 160 miljonile. See aga ei tähenda, et investeerimisvõimalused tervikuna oleksid väiksemad. Tuletan meelde, et uue vahendina lisandub finantsinstrument, mis on mõeldud investeerimiseks, mida põllumajandustootjad saavad kasutada põllumajandusinvesteeringuteks. Seda võimalust käesoleval perioodil ei olnud ja selle tõttu ei julge mina küll täna kindlalt väita, et järgmisel perioodil maaelu arengukava toetusel tehtavad investeeringud vähenevad. Võib-olla need isegi suurenevad veidi, aga tagastamatu abi osa proportsionaalselt mõnevõrra ilmselt väheneb.
Teiseks, kas investeerimine alati tõstab konkurentsivõimet? Siin peab ka ettevaatlik olema. Loomulikult, selleks et olla konkurentsivõimeline, peab tehnika, tehnoloogia käima kaasas arenguga, innovatsiooniga ja see eeldab investeeringuid. Kuid kui me investeerime üle, kui me selle tagajärjel ei suuda laene teenindada, kui seetõttu kasvab tootmise omahind, siis väheneb ka konkurentsivõime. Nii et kindlasti ei taha me anda põllumajandussektorile signaali majanduslikus mõttes üleinvesteerimiseks, mis eriti ilmneb kriisiolukordades, kus kokkuostuhinnad turusituatsioonist tulenevalt alanevad. Selles olukorras on väga palju investeerinud Eesti ettevõtjatel, eelkõige suurematel ettevõtjatel mure, et tootmise omahinda ei ole võimalik alandada, kohustused pankade ees on jätkuvalt üleval ja seetõttu väheneb ka konkurentsivõime. Nii et ka investeerimisel peab olema mõõdukas ja ettevaatlik ning seda me peame investeeringumeetmete puhul silmas pidama.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Suur tänu! Aitäh ettekande eest, härra minister! Mu küsimus peab silmas haridussuundi, tööhõivet ning praeguste noorte inimeste väljavaateid ja valikuvõimalusi. Kuidas te prognoosiksite 5, 10, 15 aasta perspektiivis, kui suur protsent Eesti tööealisest elanikkonnast võiks töötada ja peaks töötama vahetult põllumajandustootmise sfääris?

Aitäh! Täna on seda juba kergem teha kui 10 või 15 aastat tagasi. Kui 1991. aastal oli otseselt põllumajandusega hõivatute arv üle 140 000, siis 2011. aastal oli neid 20 000 ehk vähenemine 20 aasta jooksul 7 korda, mitte 70%, vaid 7 korda. Teist sellist valdkonda Eesti riigis ma ei oskagi kohe öelda. Aga viimaste aastate arengud näitavad, et see tase on stabiliseerunud ja mõnevõrra isegi tõusnud. Ma arvan, et Eestis põllumajandussektori tööjõud enam drastiliselt ei vähene, tõenäoliselt jääb see vähenemine 2-3% vahele. Ma ei prognoosi siin ei järsku kasvu ega ka olulist vähenemist. See ei ole enam realistlik, et see väheneks 2-3 korda.

Aare Heinvee, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister, ma tänan teid hea ettekande eest! Tsiteerides maaelu arengukava sissejuhatust, on maaelu arengu poliitika eesmärkideks põllumajanduse konkurentsivõime, loodusvarade jätkusuutlik majandamine ning maapiirkondade tasakaalustatud territoriaalne areng. Kui panna need eesmärgid riikliku toidujulgeoleku mõõtkavasse, kuidas te siis neid kommenteerite, eriti maapiirkondade tasakaalustatud territoriaalse arengu taustal?

Aitäh! Eks nii ongi, et maaelu arengukaval on väga ulatuslikud eesmärgid, ja nagu ma algul ütlesin, on see eelkõige ühise põllumajanduspoliitika maaelu arengukava, mis tegeleb põllumajanduse ja toidutootmise arengust tulenevate tagajärgede ja mõjudega. Me ei saa seda arengukava mõista nii, et see ongi kogu maaelu arengukava laias mõttes, et me tegeleme seal teedevõrgu kujundamise ja ühistranspordi korraldamise, tervishoiuteenuse kättesaadavuse, koolivõrgu küsimuste ja kõige muuga. Sellega ühise põllumajanduspoliitika maaelu arengukava ei tegele, selleks on riigil oma harukondlikud poliitikad, regionaalpoliitika. Kindlasti ei sisalda maaelu arengukava endas ka mingisugust haldusterritoriaalset reformi. Nii ulatuslikke eesmärke maaelu arengukaval ei ole.
Me peame leidma tasakaalu ja selles, mis puudutab tööhõivet, on eelkõige eesmärk leida tööd nendele inimestele, kes on vabanenud põllumajandussektorist, kellel ei ole enam põllumajandussektoris tööd. Neile tuleb pakkuda kohapeal alternatiivseid võimalusi, et see infrastruktuur, mis vabaneb põllumajandusest, need hooned ja rajatised leiaksid kasutamist muul otstarbel jne. Keskkonnapoliitikas me peame tegelema just põllumajanduse mõjudega keskkonnale, veele, mullale, loodusrikkusele, me ei saa maaelu arengukava eesmärgiks seada näiteks tegelemist riiklike looduskaitsealade, kaitsekorralduskavade ja muu taolisega – see on juba laiem keskkonnapoliitika eesmärk. Nii et saage aru, maaelu arengukava eesmärk on siiski piiritletud.

Austatud minister, ma tänan teid väga ettekande ja vastuste eest! Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktori professor Rando Värniku!

Austatud Riigikogu esimees ja Riigikogu liikmed! Hea minister! Head kuulajad! Minu ettekande teema on, millist maaelu arengukava me vajame. Teema on ajendatud maaelu arengukava 2014. aasta eelarve koostamisest ning vajadusest maaelu probleemidele laiemalt kaasa mõelda, samuti vajadusest muuta meie arusaama toetuste eesmärgist.
Inimeste liikumine kõrge arengutasemega piirkondade suunas on loomulik valik. Meid tõmbavad enam keskused, kus on suuremad poed, arenenud ettevõtlus, kõrgemad palgad ja teenused paremini kättesaadavad. Seetõttu ei lahenda keskustepõhine halduskorraldus piirkonna arendamise peamist probleemi, milleks on vajalik suutlikkus kohapeal. Suutlikkuse kujundab riigi ja kohaliku tasandi ülesannete selge jaotus, vastutus ja rahastamismudeli põhjalik ülevaatamine. Uuringud näitavad, et kohalikel omavalitsustel ei ole seni olnud selget ülesannet tegelda oma piirkonnas ettevõtluse arendamisega, sest rahastamismudel selleks ei motiveeri. Lisaks võivad ettevõtluskeskkonna arendamisega kaasneda suured kulud ja teatud juhtudel võib see kujuneda kohaliku omavalitsuse niigi õhukese rahakoti jaoks suureks probleemiks. Eeltoodu sisu on selles, et maapiirkondade arengu saavutamiseks on vaja tegelda ettevõtluse arendamisega laiemalt, nii ettevõtlikkuse kasvatamise kui ka ettevõtte probleemide lahendamise ja nende arengu soodustamisega. Maapiirkondades valitseb ühelt poolt struktuurne tööpuudus, kuid teiselt poolt ei suuda arenevad ettevõtted leida piisavalt tööjõudu. Seega saab kogu piirkonna areng alguse inimkapitali kvantiteedist ja kvaliteedist.
Teine probleem, mida tuleb teadvustada, on tõsiasi, et riigieelarve mõistes me sõltume juba 17–18% ulatuses Euroopa Liidu abist. Peame olema riigina valmis hakkama saama ka siis, kui toetused vähenevad, mistõttu kõiki abirahasid tuleb käsitleda kui ajutisi meetmeid vajalike arengute soodustamiseks. Tasuks endalt küsida, millised oleksid meie valikud siis, kui meil poleks võimalik põllumajanduspoliitikat ellu viia Euroopa Liidu vahenditega ning tuleks rakendada vaid Eesti riigi eelarvelisi vahendeid.
Tõstataksin toetuste olemasolu ja jätkusuutlikkuse teema nn niitjate ja maherohumaade pidajate puhul. Senine kogemus Euroopa Liidu liikmena näitab, et poliitikad on mõjutanud esmase tootmisressursi, põllumajandusmaa kasutuselevõttu, aga ka näiteks kalakasvanduste taset. Peamine põhjus on siin pindalapõhisest tootmisest lahti seotud toetused. Seejuures on sellega kaasnenud väga ulatuslik majandusliku potentsiaali kasutamata jätmine või üksnes osaline kasutamine. Näiteks on sellise tegevusega kaasnenud nn niitjate arvu kasv, kes niidavad korra aastas rohumaid, et olla abikõlblik ühtse pindalatoetuse saaja, selle asemel et kasutada maaressurssi majandusliku väärtuse loomisel – toidu tootmisel. Tõsi, see tegevus on vastavuses ÜPP laiema eesmärgiga, milleks on maa tootmisvalmis hoidmine.
Teine näide on mahepõllumajandusliku rohumaa suur osakaal. Eesti on mahemaa osakaalu poolest Euroopas esirinnas, kuid mahetoodang moodustab siiski vaid 0,5% kogu toidutoodangust. Senine poliitika on soosinud maherohumaade pidamist, nõudmata seejuures olulisel määral mahetoodete tootmist. Meil on investeeritud kalakasvandustesse, kuid loodud võimsusest kasutatakse praegu alla poole. Hoogsalt on investeeritud piimatootmisse, kuid meie piirkonna piimatoodete ekspordis Eesti osatähtsus järjest kahaneb. Seega on tehtud suuri kulutusi, kuid mitmes valdkonnas ei ole saavutatud tähtsaimat eesmärki – majandusliku lisandväärtuse kasvu. Paratamatult tekib küsimus, mil määral on põllumajanduspoliitika esimene ja teine sammas majanduspoliitika ning millisel määral keskkonna-, sotsiaal- ja laiemalt regionaalpoliitika. Regionaalpoliitika eeldaks piirkondade mahajäämuse vähendamist, mis saab tugineda elujõulise ettevõtluse arendamisele. Seega tuleb esmalt selgeks teha, kas me soovime põllumajanduspoliitikaga lahendada majandus-, keskkonna- või sotsiaalprobleeme. Kuna ressursid on piiratud, peab tegema valikuid, sest üksnes maaelu arengukava toetustega ei ole võimalik lahendada ega leevendada kõiki maaelu probleeme. Kindlasti on tänapäeval põllumajanduspoliitika laiemalt nii majandus-, keskkonna-, sotsiaal- kui ka regionaalpoliitika, kuid majandusliku jätkusuutlikkuse saavutamise seisukohalt tuleks meil uuel eelarveperioodil pöörata tähelepanu olemasoleva ressursi võimalikult tõhusamale kasutamisele.
Märksõnaks on siin tootlikkuse kasv. See tähendab aga seda, et senisest enam tuleb osutada tähelepanu oma toodete tarbijani jõudmisele. See põhimõte peab olema prioriteetne kõikide põllumajandusvaldkondade ja ka muu maaettevõtluse puhul. Näiteks piimanduses tähendab see paratamatult oma toodetega senisest suuremas mahus eksporditurgudele jõudmist, mitte toorpiima väljavedu. Seega on võtmeküsimus tooraine väärindamine ja turustamine ning selleks on vaja natuke teistsuguseid poliitikaid ja tegevusi kui aastatel 2004–2013. Paratamatult tähendab see, et kellelgi jääb toetusraha vähemaks. See toetusraha vähenemine tuleks kompenseerida täiendava turul teenitava rahaga. Selleks, et turul teenitav raha jõuaks ka esmatootjani, on äärmiselt oluline, et põllumehel oleks väärtusahelas tugev positsioon. Skandinaavia eeskuju näitab, et seda positsiooni aitavad tugevana hoida ühistegevus ning tootjate ühistutele kuuluvad tööstused. Paraku näitab aga globaliseerumine, et ellujäämiseks on need ühistud pidanud kasvama suureks ning on väljunud ka riigipiiridest, mis võib tähendada hübriidstruktuuride tekkimist. Kuidas sel juhul tagada põllumehe kontroll ühistu tegevuse üle ning tagada ka see, et mitmes riigis tegutsev ühistu tegutseks selle omaniku, põllumehe huvides, on juba omaette küsimus. See eeldab ühistu organisatsioonikultuuri paranemist ja kindlate põhimõtete rakendamist ning omaniku kontrolli ja vastutust. Siin on ilmselt lahendamist vajavaid probleeme ja ei ole lihtsaid vastuseid. Kindel on see, et tuleb riskida ja üksteist usaldada.
Jätkuvalt on vaja arvestada, et meie toidutootjad konkureerivad rahvusvahelistel turgudel teiste tootjatega, kelle toetuste tasemed on kõrgemad. Seetõttu tuleb eelkõige soodustada tootlikke investeeringuid ettevõtetesse, kes loovad riigi mõistes lisandväärtust ja aitavad suurendada eksporti. Ühelt poolt survestavad põllumajandustoodete tootjate investeerimisvajadust toiduohutuse nõuded ja veelgi suurem tähelepanu keskkonnaaspektidele. Teiselt poolt on ajaga kaasas käimiseks jätkuvalt vaja uuendada energia kokkuhoiuga seotud põhivara. Just maaliste tegevusvaldkondade konkurentsivõime kasvuga saab kõige enam arendada Eesti maaelu ning MAK-i vahendid on mõeldud eelkõige põllumajandussektoris toimuva toidutootmise elujõulisuse suurendamiseks. Kui prioriteediks on seatud elujõulise toidutootmise saavutamine aastaks 2020, siis ei tohi toetuste andmisel teha vahet ka nn väikestel ja suurtel tootjatel.
Igasugune töötlemata toorme väljavedu on Eesti riigile kahjulik, seega tuleb enam panustada tööstuse arendamisse, et saada kõrgemat lisandväärtust. Erilist tähelepanu tuleb pöörata tarneahelate arendamisele. Ühistegevuslikud tarneahelad tootja–töötleja–turustaja, mis põhinevad ühistegelikel alustel ja liikmete huvide eest seismisel, peavad saama elujõu ning eesmärk on saada rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks. Lühikeste tarneahelate kui lokaalsete koostöövõrgustike eesmärk peab olema tõrjuda turult välja importtoodang.
Ka mahetoodangut peab rohkem väärindama. Kui seni oleme tegelnud mahepinna laiendamisega, siis nüüd on vaja saada sellelt pinnalt maksimaalne väärtus. Edasine mahemaa laiendamine ei ole majanduslikult otstarbekas. Tarbitavatest aiandustoodetest on suur osa imporditud, mis tähendab samal ajal hulka kadumaläinud töökohti Eestis, sest me suudaks neid ka ise toota.
Ettevõtluse mitmekesistamine on vajalik, kui me tahame, et maaelu areneks, sest üksnes põllumajandusega ei ole võimalik maapiirkonnas töökohti tagada. Paraku, kui räägitakse maaettevõtluse arendamiseks mõeldud eelarvelistest vahenditest, siis piirdub teema alati MAK-i vahenditega ja teiste rahaliste võimaluste üle ei arutleta. MAK-i vahendid on suures osas mõeldud põllumajandustootmise arendamiseks. Peab arvestama, et toetuse eesmärk on teatud arenguetapi läbimine, seejärel tuleb proovida hakkama saada toetusteta. Seejuures peame arvestama, et maapiirkonna maaressursi kasutamise mõistes on põllumajandustootmine ainus valdkond, mis vajab toetust kõige enam toidu tootmiseks.
Erinevalt Leedust on Eestis välja kujunenud duaalne põllumajandustootjate struktuur. Meil on väike hulk suhteliselt suuri maid kasutavaid tootjaid ja suur hulk väikest maaressurssi kasutavaid tootjaid. Ühtede finantsvõimekus on arengu saavutamiseks suhteliselt tagasihoidlik ning teistel on tekkinud finantsvõimekus. Kuid arengu tagamiseks ja konkurentsis püsimiseks on jätkuvalt vaja investeerida. Maaelu arengukava eesmärgina on märgitud vajadust tõsta elujõulise ja jätkusuutlikule toidutootmisele suunatud põllumajandussektori konkurentsivõimet ja ressursitõhusust. Seda eesmärki silmas pidades peame endalt küsima, kas me tahame muuta praeguseks kujunenud põllumajandustootmise struktuuri ja millist struktuuri me tahame näha tulevikus. Talud on maapiirkonnale ja maaelule sotsiaalselt ning emotsionaalselt olulised, kuid valdavalt ei ole nad majanduslikus mõttes siiski kujunenud elujõulisteks. Talude arendamine on vajalik eestluse elujõulisuse ja kultuuri mõistes, võrgustike ja altpoolt tuleva initsiatiivi suurendamiseks, majanduslikus mõttes on aga taludel vaja leida oma nägu ja konkurentsivõimeline sisu, olgu selleks siis kas mahetootmine, aiandustegevus, mesindus, lihaveise- või lambakasvatus. Tehes koostööd ja moodustades ühistuid, toimub võrgustumine ning enam ei ole üksikut väikest talu oma turustamisprobleemidega. Kindlasti on lühikesel tarneahelal põhineval tootmisel Eestis oma kindel koht.
Maaettevõtluse arengu seisukohalt mängib tulevikus tähtsat rolli tihedam ettevõtetevaheline koostöö ning võrgustumine tarneahela piires. Ühistegevus tootjate ja töötlejate vahel peab uuel perioodil suutma luua enam lisandväärtust. Tootlikkuse kasv tuleb tagada kõikides maaettevõtluse valdkondades, mis eeldab senisest hoolikamat kaalumist, mida toota ja millisele turule. Kindlasti tekib siin vastuolu, et talu kui pigem maa elulaadi sotsiaalset väärtust kandva subjekti puhul ei saa eesmärgiks olla tootlikkuse kasv kui seesugune. Siinkohal on tegemist sotsiaalse aspektiga. Väiketalu omanik, saades oma põllult põhilised saadused ja hoides oma maa heas põllumajanduslikus korras, ei lähe riigilt küsima sotsiaaltoetust pere ülalpidamiseks. Järelikult võib väiksema maaüksuse talu samuti vajada riigi abi investeeringutoetuse näol, sest ka tema peaks võimaldama aastaringse sissetuleku vähemalt oma pere kahele liikmele.
Tõsine probleem on põllumajandusettevõtete ja talude jätkusuutlikkus oludes, kus ettevõtjate keskmine vanus kasvab ning noor põlvkond on vähem motiveeritud talu või ettevõtte tööd jätkama. Seetõttu on meetmed, mis võimaldavad põllumajandusettevõttel tegevust jätkata ja motiveerivad seda tegema, vajalikud. Kuigi tervikuna on mitmeid märke positiivsetest arengutest ja maaelu maine paranemisest, on noorte seas siiski levinud soov siduda end pigem linnaliste tegevustega. Sellist suhtumist kujundab aga tõsiasi, et maapiirkonnast on kadumas või kadunud olulised otsuste kujundamise keskused – gümnaasiumid –, mis omakorda tuleneb Eesti demograafilisest situatsioonist ning järjest suurenevast koondumisest suuremate keskuste ümber. Seega on kõikides kooliastmetes oluline kasvatada maaelu vaimsust, sellest sõltub maapiirkonna käekäik.
Maaettevõtjate probleemiks on osaliselt juba kujunenud töötajate puudus. Järjest enam konkureeritakse eri sektorites tööjõu pärast, mis iseenesest mõjub tööjõuturul positiivselt palkade kujunemisele, kuid tihtipeale takistab töötajate puudus ettevõtluse arengut piirkonnas. Siit kujunebki järeldus, et üha enam mõjutab maapiirkonna ettevõtjaid linnade lähedus nii toodangu- kui ka tööjõuturule. Kui võrrelda aastaid 2001 ja 2010, siis on põllumajanduslikes majapidamistes tööga hõivatud isikute arv vähenenud üle 2,4 korra. Siiski on oluline, et ligikaudu 40 000 inimest on hõivatud peretööjõuna ja juriidiliste ettevõtete juures töötab üle 14 000 töötaja.
Hoopis iselaadi teema maaelu arengus on maaomand ja selle muutused. Seonduvalt põllumajandustootmisega mõistetakse maaressursina eelkõige maaomandit, mida kasutavad kas omanikud ise või mida omanikelt renditakse. Seetõttu on maaomandi küsimus järgmise maaelu arengukava suunamise ja kujunemise teema. Praegu rendib suur osa põllumajandustootjaid maad väiksematelt tootjatelt ja maaomanikelt ning rendimaa osakaal ulatub 2010. aasta põllumajandusloenduse järgi 53%-ni kasutatavast põllumajandusmaast ehk siis 940 000 hektarist. Aastate 2001 ja 2010 andmete võrdluses on rendimaa osa suurenenud üle 100 000 hektari. Ligikaudu 186 000 hektarit põllumajandusmaad on väga väikese sissetulekuga majapidamiste kasutuses ja just siin võib järgmise kümne aasta jooksul oodata muutusi. Euroopa Liidu otsetoetuste ideoloogia kohaselt on seni toetatud maa harimist toidu tootmise eesmärgil, kuid WTO survel on vaja otsetoetused tootmisest rohkem lahti siduda. See tähendab, et põllumajandustootja konkureerib tema kasutuses oleva maaressursi pärast alternatiivsete tegevustega, sõltudes enam sellest, kui suurt lisandväärtust hektarilt suudetakse teenida. Nii tekibki probleem, et praeguste suurte põllumajandustootmisüksuste kasutuses olevad maad võivad neil käest kaduda, sest ei suudeta tasuda renti.
Ettevõtjate tootmispotentsiaali ja ettevõtte väärtuse võtmes muutub oluliseks nõustajate ja nõuandeteenistuse roll. Antakse nõu, mida on mõistlik oma omandiga teha, mida ise toota ja mida sisse osta. Teravdatud tähelepanu tuleks pöörata sellele, kellele meie maad võivad tulevikus kuuluda ja kas maaomandist saadavat kasumit riigist välja ei viida. Võib väita, et maa kui ressursi mõistes eksisteerib samuti turg ning kõrgema hinna pakkuja ongi lõpuks omanik, kuid lihtsustatult teemale lähenedes võib riigis olev ressurss libiseda teiste riikide residentide kätte. Seega tekib siin küsimus, kuidas me saame tulevikus poliitikate kaudu mõjutada arenguid Eestile kasulikus suunas.
Kindlasti tuleb lugeda õigeks ka mittepõllumajanduslike töökohtade loomist nn tõmbekeskustesse, kuid seda ei tuleks teha siis maaelu arengukava toetuste abil, välja arvatud toiduainetele lisandväärtuse andmine tööstuses. Maaelupoliitika peaks suunama ettevõtlust ka Leader-tegevuste kaudu. Kogukondliku teadmise ja otsustamise kaudu on võimalik leida ja üles äratada ettevõtlik vaim maal. Kogu teenuste areng ja probleem, et Eesti ning üldse Euroopa rahvastik vananeb, tuleb muuta koostöös turismi- ja ettevõtlussektoriga võimaluseks. Seega on maamajanduse mitmekesistamine oluline. Lisaks põllul kasvatatavale on meil võimalik arendada siseveekogudes kalakasvatust, samuti on meie rikkuseks mets ja metsasaadused. Niisiis peaksimegi mõtlema, kuidas kasutada oma rikkusi eesmärgipärasemalt, et sellest Eestile tervikuna rohkem tulu tõuseks.
Eesti maaelu arengu seisukohalt on oluline, et meie tootjad julgeksid üha enam panna oma toodetele peale märgise "Eestis toodetud", mis annab tarbijale garantii valiku tegemisel nii kaupluses kui ka turul. Ainult nii me saame oma maaelu arendada. Kui praeguses maaelu arengukava ettevalmistamise faasis on raskuspunkt sellel, kui palju oleks kellelegi raha vaja, siis tervikuna on vaja poliitilist otsust, kas  põllumajandustootjate väljakujunenud struktuur rahuldab meid või tahame selle tasakaalu muuta. Selge on ka see, et maapiirkonnas tegutseval ettevõtjal on oluliselt teised, asukohast tulenevad tingimused, võrreldes suurlinnades tegutsevate ettevõtjatega, mistõttu ta vajab kindlasti riigilt tuge.
Konkurentsivõimelise palga maksmine töötajatele on eeltingimuseks, et inimesed jääksid maale elama. Tihti on see seotud ettevõtte võimekusega toota ja müüa, mistõttu tootlikkus ja kõrgema lisandväärtusega toodangu pakkumine peavad kasvama. Tootlikkuse kasv põllumajanduses saab paljudel juhtudel tulla üksnes tootmise laiendamisest, mistõttu on paratamatu, et ettevõtted kasvavad veelgi.
Palun kolm minutit juurde, kui tohib!

Ikka saab. Kolm minutit lisaaega.

Ettevõtete kasv ei tohi aga minna vastuollu keskkonna ja kogukonnaga. Võiks arvata, et oma riigi kodanik hoiab ka ettevõtjana enam keskkonda ja elukohta ning austab kogukonda. Mida rohkem on meil ettevõtjaid, kes suudavad olla peremehed, seda enam areneb piirkond. Eesti maad ja metsad peaksid kuuluma Eesti omanikule. Maa on peamine ressurss eelkõige toidu tootmisele, mistõttu saadud kasum peaks jääma kohalikule peremehele, kes seda maad hooldab ja hoiab. Kasumi riigist väljaviimist peaks igati vältima.
Kuna maapiirkonna areng sõltub suurel määral inimkapitali kvaliteedist, siis peavad teadmussiire ja nõuanne aitama oluliselt kaasa selle paranemisele. Maaelu peab kohanema muutustega. Mida kiiremini suudame talupojatarkusest kantud mõistlikud kokkulepped saavutada ja vajalikud otsused teha, seda kiiremini suudame alustada tegelikku maaelu arendamise protsessi.
Lõpetuseks toon esile viis peamist mõtet, mida me peaksime oma edaspidistes aruteludes oluliseks pidama. Esiteks, ma ei pea majanduslikult otstarbekaks/vajalikuks põllumajandustootmise struktuuri muutmist. Teiseks, maaettevõtluse mitmekesistamine on oluline, aga seda peaks suuresti tegema ka teiste riigieelarveliste vahendite või projektide abil. Kolmandaks, tootlikkus peab kõikides maaettevõtluse valdkondades kasvama. Neljandaks, järgneval perioodil peaks meie eesmärk olema teadus- ja nõuandetööst tulenev lisandväärtuse kasv. Viiendaks, väärtustagem oma riigi maad, inimesi ja koostööd! Aitäh!

Aitäh, austatud professor! Teile on ka küsimusi. Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja, aitäh selle ülevaate eest! On selge, et ühine põllumajanduspoliitika lähtub maaelutoetustest ettevõtjatele ja teistpidi ka maaelu arengust. Nagu meile kõigile teada, on ühine eesmärk regionaalselt tasakaalustatud areng, mis tagab Eesti eri paikades kõigile võrdsed võimalused eluks ja tegevusteks. Te kutsusite siin ka üles eri ministeeriumide ja harukondade koostööle. Kuidas te hindate harukondlikke tegevusi, regionaalpoliitikat, põllumajanduspoliitikat meie maaelu võtmes?

Teema on kindlasti oluliselt laiem, kui ma täna siin avasin. Tuleksin kõigepealt tagasi selle esimese punkti juurde. Ma arvan, et kui me räägime riigireformist, siis see on üks teema. Peaks ikkagi ära jagama konkreetsed funktsioonid, mis on kohaliku omavalitsuse funktsioon ja mis on riigi funktsioon, ning määrama kindlaks ka konkreetsed rahastamisallikad ja vastutuse. See tekitabki olukorra, kus piirkonna kohalikul omavalitsusel kas on soov ettevõtlust arendada või ei ole. Teine teema on see, et kuigi meil on maaelu arengukava juhtkomisjoni kaasatud ka mitmed teised ministeeriumid, nagu Rahandusministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Keskkonnaministeerium, siis sellele vaatamata püüavad kõik mingil põhjusel lahendada kõiki maaelu probleeme just ainult maaelu arengukava kaudu, mis ei ole mõistlik. See ei ole absoluutselt õige lähenemine. Peaks otsima kompromissi, kuidas lahendada maaelu probleeme ka teiste Euroopa Liidu fondide abil. Meil on vaja lahendada paljusid muid maaelu probleeme, nii sotsiaal-, kultuuri- kui ka haridusprobleeme. Need on natuke sügavamad teemad kui ainult tänane MAK. Nagu ma ütlesin, põllumajanduspoliitika, ühine põllumajanduspoliitika, teine sammas, millest me täna räägime – kõik on ikkagi suuresti seotud põllumajanduse arendamisega.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra istungi juhataja! Austatud professor Värnik! Viimases põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogus tegi minister ettepaneku maksta esimese 39 hektari eest 30% kõrgemat toetust, mis iseenesest on väga kena kummardus väiksema ja keskmise suurusega tootjate suunas. Kuidas teile majandusteadlasena tundub, kas selline uuendus mõjutab põllumajandusmaa renditurgu ja selle kaudu ka põllumajandustootjate üldist konkurentsivõimet?

Mulle isiklikult tundub, et kindlasti see mingil määral mõjutab. Olgem ausad, paljud väiketootjad ei tegele tootmisega, vaid rendivad maad suurematele tootjatele. Tõenäoliselt võib selline uuendus tekitada ootuse, et needsamad väiksemad tootjad, kes hakkavad seda toetust saama, ei soovi enam oma maad suurematele tootjatele välja rentida. Kindlasti on siin omad küsitavused. Ma arvan, et tervikuna sellised otsetoetused, mis ei ole otseselt seotud tootmiskohustusega ega sellega, et me püüame riigis mingit lisandväärtust luua, ei ole väga mõistlikud. Nii et lühike vastus on, et kindlasti see mõjutab toidu tootmisega tegelevate põllumajandustootjate võimekust maad kasutada.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Austatud professor Värnik! Suur tänu ettekande eest! Olen igati nõus teie seisukohtadega. Üks teie seisukoht oli, et ühistuline tootmine ja töötlemine on efektiivsem. Meil on Eestis teadaolevalt kaks piima töötlemise ühistut ja nemad on eelmistel aastatel maksnud põllumajandustootjale kõige väiksemat toorpiima hinda. Mis te arvate, mis võiks selle põhjus olla? Miks see Eestis niimoodi on?

Minu vastus on, et ühistu kultuur, vastutus ja tegelikult ka eesmärgid on teemad, mis Eestis on kindlasti vaja veel läbi rääkida. Tihtipeale tahavad ühistu omanikud saada lühiajalist kasu. Nad jätavad enda jaoks võib-olla läbi mõtlemata selle, et on olemas pikaajaline kasu, mis võib tekkida selle tulemusel, kui hinnad turul muutuvad. Kui ühel hetkel on hind hea, siis ei ole mõtet kohe ühistust välja astuda, vaid tuleb mõelda pikema aja peale ette. Strateegia peaks toimima pikaajaliselt, vaja on plussid ja miinused kokku lüüa, et selgitada välja, kui palju ühistust ikkagi lõpuks seda kasuefekti tuleb. Või siis teine variant: ühel hetkel, kui hind on turul või börsil hea, ma lahkun ühistust ja mõtlen, et saan ise hakkama. Need on lühiajaliste ja pikaajaliste strateegiliste eesmärkide vastuolud. Ma olen selles siiski täiesti veendunud, et kui ühistu toimib korralikult, kõik põhimõtted on paika pandud ja seda juhib korralik inimene – juht on siinkohal hästi oluline –, siis juhi peaeesmärk peabki olema oma ühistu huvide eest seista ehk siis oma liikmete, põllumajandustootjate huvisid kaitsta. Kui see kõik toimib, siis loodetavasti ei juhtu ka sellist asja, et püütakse vaid lühiajalist kasu saada.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Riigikogu turismi ja kohaliku toidu toetusgrupp on Riigikogus üks arvukamaid. Selle ühenduse esimehena ei saa ma mitte kuidagi nõustuda ministri seisukohtadega siin saalis, et turism ei loo Eestis lisandväärtust. Turismi positiivne mõju maapiirkonnas on väljaspool kahtlust ja see mõjub ka kõigile teistele sektoritele positiivselt. Aga te ütlesite oma ettekandes, et maamajanduse mitmekesistamise meede on vajalik. Samas on seda meedet uues MAK-is, võrreldes lõppeva perioodiga, vähendatud 41%. See on meede, mis loob maale uusi töökohti, uusi ettevõtteid ja toob sinna elama noori inimesi. Ministeeriumi väljapakutud eelarvejaotus võib viia maaelu hääbumisele. Küsimus ei ole mitte toetussõltuvuses, millest minister rääkis, vaid uute ettevõtete ja töökohtade loomise alarahastamises. Kas teie arvates on õige, et maaelu mitmekesistamise meedet tahetakse nii suures mahus kärpida ja et pole arvestatud sotsiaalpartnerite arvamusega?

Minu vastus on, et jah, seda meedet on vähendatud ja võib-olla seal võiks olla rohkem raha. Samas on olemas võimalus Leader-rahastamise, Leader-pakettide, ettevõtlusele suunatud pakettide kaudu seda protsenti muuta. Ja ma arvan kindlasti, et neid voodikohti on ikka loodud, selles mõttes olen ministriga väga nõus. Nüüd on küsimus, kuidas arendada Eesti turismi tervikuna nii, et ka maapiirkonnad sellest võidaksid ja tuleks rohkem kliente. Probleem on tegelikult ju selles, et kliente ei tule. Ehk vastus on see, et Leaderist peaks tulema mingisugune rahahulk, mis aitab ettevõtluse mõttes neid eesmärke saavutada.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja, lugupeetud professor! Nagu me teame, oli maal 140 000 töökohta, tänaseks päevaks on see arv vähenenud 20 000-le. Kuidas te prognoosite, kas tulevikus võib nende töökohtade arv veel väheneda või suudame seda arvu kuidagi säilitada?

Me oleme vaadanud trende ja viimases maaelu arengu aruandes tõime välja viimase 20 aasta muutused. Tundub, et struktuurilised muutused on toimunud, ja ma siiralt loodan, et väga drastilist töökohtade vähenemist ei ole oodata, et hõive ei vähene. Otse loomulikult teeb tehnoloogia siin oma korrektiivid. Kui ikka lüpsirobot vahetab mõne inimese välja, siis nii see paraku on, aga see on seotud konkurentsivõimega ja lisandväärtuse kasvatamise eesmärkidega. Samal ajal me teame, et on ka neid tootjaid, kes väga selgelt vaatavad oma piirkonda kui sotsiaalset piirkonda ja lahendavad sotsiaalküsimusi, nad ei võta seda lüpsirobotit kasutusele, vaid hoiavadki inimesi seal tööl ja maksavadki palka. Nii et ühest trendi ei ole, aga ma arvan, et selline stabiilsus on saavutatud, et olulist töökohtade arvu vähenemist ei tohiks enam tulla.

Urve Tiidus, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oma ettekandes te jagasite infot, mida ma palun täpsustada. See puudutab WTO soovi otsetoetused põllumajandustootmisest lahti siduda. Kui kaugest tulevikust on jutt ja mis selle sisu võiks olla? Millist suuremat kasu see seal põllumaa peal annab?

Ideeliselt on asi selles, et mingil hetkel on Euroopa Liit tõenäoliselt asunud üle tootma. Maailma Kaubandusorganisatsioon aga püüab asju ümber jaotada ehk siis survestada Euroopa Liitu, et seal ei toodetaks enam nii palju toitu turu jaoks ja ka teised organisatsiooni liikmesriigid saaksid turul oma toitu pakkuda. Samal ajal justkui öeldakse, et peaksime rohkem mõtlema keskkonna peale. Tootmisest lahti sidumine tähendab põhimõtteliselt seda, et kui me tahame toetust, siis ei ole meil kohustust konkreetse kultuuri mõistes toitu toota. Me võime lihtsalt hoida maad heas põllumajanduskorras, seda niita või teha seal selliseid toiminguid, mis on oluliselt väiksema kuluga kui toidu tootmine. See protsess iseenesest on arutelude tasandilt jõudnud juba selleni, et Euroopa Liidule on antud ka vastavad suunised.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Siin on mitu kolleegi öelnud ja üldse on arutelus olnud juttu, et mitmed sihtrühmad ei ole rahul ja raha on justkui liiga vähe. Mul on pigem vastupidine küsimus: kas see maaelu arengukava ei ole mitte liialt kompromisse otsiv, et me nii nagu paljude muudegi Euroopa rahade puhul püüame kõiki osapooli rahuldada ja lõpuks ei suuda piisavalt tõsiseid eesmärke seada? Kui me vaatame näiteks Eesti riigi piimandusstrateegiat aastateks 2012–2020, kas me suudame siis selle maaelu arengukavaga järgmisel perioodil seda strateegiat piisavalt realiseerida? Kas piimandus on teie hinnangul MAK-is prioriteediks seatud?

Esimene pool vastusest on, et kui mõelda MAK-i peale, siis see ei peaks kindlasti lahendama kõiki teemasid. Eesmärk peaks olema ikkagi majandusliku konkurentsivõime saavutamine ehk siis ettevõtluse arendamine. Kui ma vaatan teiselt poolt, et ca 30 miljonit läheb Natura aladele, mis on mõistlik ja mis on kindlasti väga oluline teema, kui riik on selle ühel hetkel nii otsustanud, siis see tuleb ju tegelikult millegi arvel, teisisõnu, see tuleb konkurentsivõime arvel. Need on need kitsaskohad. Mina arvan küll, et majandusliku jätkusuutlikkuse saavutamine, konkurentsivõime kasvatamine peaks olema peaeesmärk ja sinna juurde veel sotsiaalne aspekt. Aga ma ei saa kuidagi nõustuda, et keskkond on meil Eestis nii halvas seisukorras, et sellele peab nii palju raha panema.

Aivar Kokk, palun!

Härra juhataja! Hea ettekandja! Siin arutelus tuli välja, et kuidagi on vähenenud väikeettevõtjate toetus. Kuidas sa suhtud sellesse, et praegu kasutavad omavalitsused Leaderi raha väga suures osas ära oma ülesannete täitmiseks? Võib-olla peaks Leaderi rahast tunduvalt suurema osa paigutama ettevõtlusse, mis looks piirkonda töökohti?

Aitäh! Nagu ma ütlesin ka oma ettekandes, peab Leaderi positsioon kindlasti muutuma, st ettevõtlusele suunatud tegevuste osa peab kasvama. See, et kohalikud omavalitsused püüavad selle abil mingeid oma tegevusi arendada, on piirkonna jaoks kindlasti oluline. Aga ma ikkagi ütleksin, et prioriteedid peaksid olema järjestatud nii, et kõigepealt töökohad ja alles siis kõik muu.

Aare Heinvee, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea professor, suur tänu ettekande eest! Te peatusite ettekandes maaomandisuhetel. Eesti majanduse eduvalemiks, nagu tihti rõhutatakse, on avatus. Praegu ei ole maa omandamisel sisulisi piiranguid ei lepinguriikide ega ka kolmandate riikide isikutel, samas toob see avatus kaasa investeeringuvõimalused. Mis te arvate, kas avatus on Eesti maaelu kontekstis võimalus või risk?

Aitäh! Väga hea küsimus! Mulle tundub, et see on pigem risk. Kindlasti on see ka võimalus. Nagu ma ütlesin, ei ole vahet, kelle käes maa on, kui sealt teenitakse kapitalitulu ja inimesed saavad tööd. Samas näen ma maad ka kui geostrateegiliselt olulist omandit. Kui ühe riigi tunnus on maa ja kui seda maad ei ole, siis ei ole varsti enam ka riiki.

Meelis Mälberg, palun!

Aitäh! Austatud professor! Olete maaettevõtlust, maamajandust ja maaelu palju uurinud ja väga hästi kursis maaelu ees seisvate väljakutsetega. Oma sõnavõttudes te rõhutate tihti, et ettevõtluse arendamine maal on ainuõige tee. Kas te oskate öelda, missugused võiksid olla need ettevõtlusvaldkonnad, millesse ettevõtlikud inimesed peaksid maal panustama, et olla jätkusuutlik?

Aitäh! Üks valdkond on kindlasti toidutoorme väärindamisega seotud tegevused ehk see, kuidas me suudaksime anda oma toormele maksimaalse lisandväärtuse ja müüa seda lõpuks eksporditurgudele. Küsimus on selles, et me peaksime vaatama, milline ressurss meil on ja mida me saame sealt kasutada, seda kõigepealt toidu tootmise ning toidu töötlemise ja väärindamise mõttes. Kindlasti pakub võimalusi ka turismi arendamine, aga seda peab tegema riigis laiemalt, sest meil on vaja sinna tarbijaid juurde tuua. Kolmas valdkond – ma üldse ei alahinda IT-sektorit ja tema võimalusi, rakendusena on see mõistagi vajalik, aga vahepeal me tähtsustasime seda üle. IT-sektor on oluline selleks, et võimaldada teatud protsesse kiirendada. Ka mitmesuguseid IT-st tulenevaid võimalusi on vaja arendada. Meil on olemas väga hea näide, lastekas.ee, mida me kõik teame ja mis toimetab talumaadel või üldse maapiirkonnas. Ka selliseid mõtteid võiks kindlasti rohkem arendada ja tervikuna oleks neid vaja. Kui ma ettevõtjatega räägin, siis nad ütlevadki, et anna ideid, mida peaks tegema. Raha ei olegi küsimus, küsimus on idees. Ja siin peaks tegelikult tulema appi ülikool, kus on olemas laborid ja pakutakse uusi võimalusi, mida võiks mõne ressursiga maapiirkonnas teha. Ühest vastust siin ei ole. Mitmekesistatud ettevõtlus, mis viib selleni, et me jõuame eksporditurgudele, on tegelikult kõige olulisem.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud professor, tänan ettekande eest! Arengukava puhul räägime ikkagi suuresti rahast ja investeeringutest. Sellest ei saa üle ega ümber ja siit tuleb ka küsimus. Kas teie arvates on õige, et investeeringutoetust saavad kõik, ka näiteks need põllumajandusest kõrvalsissetulekut saavad majapidamised, kellele põllumajandus ei ole põhitegevus, kes otseselt selle tegevuse pealt makse ei maksa ja tööhõivele selles sektoris mingit mõju ei avalda?

Aitäh! Siin on küsimus selles, mis on eesmärk. Kui meil on majanduslik eesmärk, siis on vastus, et ei peaks saama. Sotsiaalses mõttes aga on maapiirkonnas iga väiketalu, n-ö iga suits oluline. Seega ma toon esile, et kui talu annab toodangut ja suudab anda vähemalt kahele inimesele aastaringselt töökoha, siis peaks tal olema teistega võrdne võimalus saada investeeringutoetust. Teisisõnu, majanduslikku eesmärki silmas pidades tuleks toetuse saamine kindlasti siduda sellega, et toetuse saajal on olemas ka majanduslik võimekus, muidu me räägime lihtsalt sotsiaalabist.

Austatud professor, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli maaelukomisjoni esimehe Kalvi Kõva!

Hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Kohe alguses tänan maaelukomisjoni nimel professor Rando Värnikut väga toreda ja sisuka ettekande eest, tänan ministrit, kes andis meile põhjaliku ülevaate, mis seisus maaelu arengukava elluviimine on, ja tänan ka maaelukomisjoni, et te tulite ideele täna suures saalis selline arutelu korraldada! Küllap sai arutelu tulemusena nii mõnigi Riigikogu liige targemaks. Vahest varem ei teatud, et maaelu arengukava raames jagatakse reaalset raha, et see ei ole lihtsalt üks arengudokument, vaid selle raames jagatakse maaelu arendamiseks järgmise seitsme aasta jooksul 936 miljonit eurot. Vahest oli nii mõnelegi Riigikogu liikmele uudis, et peale seda tuleb ka esimese samba raha, mida on üle miljardi euro. Loomulikult edendab see raha kogu maaelu väga olulisel määral.
Maaelu arengukava koostamiseks koondati juhtkomisjoni 29 organisatsiooni esindajad. Maaelukomisjoni esimehena võin öelda, et see oli ministeeriumist väga mõistlik, et nii suur osa sektorist arengukava koostamisse kaasati. Ka meie komisjon on oma tegevuses püüdnud olla hästi kaasav, et kõik osapooled saaksid oma sõna sekka öelda.
Maaelukomisjon on seda teemat arutanud peaaegu 20 istungil, kaasates mitmeid organisatsioone, alates Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojast kuni kitsekasvatajate liiduni. Uue MAK-iga seotud ootused on väga erinevad, aga eks MAK ole justkui ühendatud anumad: kui kuhugi paned juurde, siis kuskilt tuleb ära võtta. Küllap on teada, et maaelu arengukava on dokument, mida me siin Riigikogus ei kinnita. Me saame vaid olla poliitika suunajad, diskuteerides teema üle fraktsioonides.
Peab ütlema, et selle MAK-i koostamine on Riigikogu maaelukomisjoni arvates sujunud päris hästi. Kevadel oli küll üks väikene tagasilöök, mida me ka oma komisjonis arutasime. Nimelt, kui maaelu arengukava hakati koostama, siis ei olnud seal sees Natura toetusi põllu- ja metsamaale, aga mingil hetkel need sinna juurde tulid. Sellest tekkis sektoris suur segadus ja selle tagajärjel on minu teada looduskaitsjad MAK-i juhtkomitee laua tagant lahkunud.
Maaelukomisjon korraldas selle teema arutamiseks avaliku istungi, kuhu me kutsusime ka kõiki Riigikogu liikmeid. Paljud teist olidki seal kohal. Istung toimus 11. juunil ja sealt kasvaski välja mõte korraldada siin suures saalis tänane arutelu. Nagu komisjoni ettekandjale kohane, pean teile andma ülevaate komisjonis sündinust. Räägin mõne sõnaga probleemidest, mis sellel istungil meieni toodi. Roomet Sõrmus, kes oli Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja esindaja, tegi ettepaneku keskenduda eeskätt investeeringutoetuse meetmele. Kokkuvõtvalt võib ütelda, et tema arvates peaksid investeeringutoetused toidu tootjatele, eriti just efektiivsematele tootjatele suuremad olema. Ta polnud nõus ettepanekuga vähendada investeeringutoetuste mahtu uuel perioodil seniselt 191 miljonilt 160 miljoni euroni. Ta kinnitas, et investeeringuvajadus selles sektoris on väga suur. Ainuüksi piimalautadesse tuleks investeerida umbes 180 miljonit eurot, lisaks veel noorkarjalaudad, sigalad, lihaveisepidamiskohad, kuivatid, väiksemad masinad jne. Loomulikult olid kohal ka valitsuse esindajad, kes andsid Roomet Sõrmuse küsimustele vastuseid. Neid ma siinkohal ette lugema ei hakka. Roomet Sõrmus kritiseeris ka finantsinstrumendi rakendamist. Ta arvas, et meil pole selle instrumendi kohta veel piisavalt informatsiooni. Ma tean, et ministeerium töötab praegu selle nimel, et seda informatsiooni paremini jagada.
Eestimaa Talupidajate Keskliidu esindaja Kaul Nurm toonitas, et arengukava tuleb analüüsida esimese ja teise samba koosmõjus. See on tõesti mõistlik. Kaul Nurme arvates on väga oluline seada paika õige fookus, arvestades nii globaalsete arengutega – me teame, et rahvastiku arv kasvab, viljeldava maa pindala ja veevarud samas vähenevad – kui ka loomulikult Eesti toidualase julgeolekuga. Ta toonitas, et just talude ja talutootmise olemasolu annab meie riigi julgeolekule väga tugeva aluse. Nii peab maaelu arengukava olema tasakaalustav jõud, mis arvestab ka väiksemate ja keskmiste põllumajandusettevõtjate huve. See peaks toetama jätkusuutliku arengu kolme komponenti: konkurentsivõimet, keskkonnasäästlikkust ja sotsiaalset mõju.
Juhan Särgava Eesti Põllumeeste Keskliidust tegi üsna samasuguseid ettepanekuid nagu Roomet Sõrmus Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojast, kuid ta toonitas, et uuel perioodil peaksime maaelu arengukava ellu viies tõsisemalt vähendama bürokraatiat. Arvan, et kõik siin saalis olijad kirjutavad sellele kahe käega alla. Juhan Särgava on mahetootja ning ta arvas, et järgmisel eelarveperioodil ei tohiks mahepõllumajandustoetus ühe hektari kohta ja ühe tootja kohta väheneda. Me teame, et mahemaad tuleb kogu aeg juurde.
Toon veel esile Eesti seakasvatajate mured. Möödunud finantsperioodil olid seakasvatajad natuke viletsamas seisus kui teised tootjad. Nendele mõeldud toetus pidi nendeni jõudma teraviljatoetuste kaudu, aga see päris nii ei rakendunud. Raul Maripuu Eesti Tõusigade Aretusühistust toonitas, et Eesti seakasvatuse seis on keeruline ning lisaraha oleks tarvis juba praegu. Konkurentsivõime hoidmiseks ja suurendamiseks on vaja maksta enam invsteeringutoetust just nendele seakasvatajatele, kellel endal ei ole põllumaad, sest toetused tulevad esimesest sambast just põllumaatoetuse kaudu. Riho Kaselo Viru Lihaühistust pakkus välja, et võiks kaaluda ka muid võimalusi, näiteks emisetoetust.
Loomulikult oli kõne all ka maaelu tervikuna. Käesoleval perioodil väheneb külaliikumise ja külade arendamise meede. Leaderi maht ei kompenseeri seda osa, mille võrra külade arendamise meede väheneb. Sellele juhtisid tähelepanu nii Leaderi Eesti foorumi esindaja Reet Kokovkin kui külaliikumise Kodukant esindaja Eha Paas. Meie laua taga oli ka keskkonnaühenduste koja esindaja Aleksei Lotman, kes ütles selge sõnaga, et kui taastatakse keskkonnasõbraliku majandamise meetmed, siis nemad on igal juhul paadis ja ütlevad maaelu arengukava teemadel oma sõna sekka.
Väga põhjalikult arutati kõikvõimaliku taastuvenergia teemasid, näiteks seda, kuidas meie turismitalud ja väiketootjad saaks kasutada mitmesuguseid alternatiivseid energiaallikaid. Juttu oli ka turismist. Eesti Maaturismi esindaja Raili Mengel-Sünt toonitas, et maaturismi sektoris on tõesti tarvis professionaalset nõustamist. Seda nii selleks, et vähendada sesoonsust, kui ka selleks, et suurendada meie turismiettevõtete konkurentsivõimet, kuna see on väga tähtis majandusharu just maapiirkonnas.
Nagu näha, on iga sektori esindajatel omad soovid ja omad eripärad. Küllap me kõik tunneme muret maaelu arengu pärast ja soovime edendada Eesti toidu tootmist. Maaelu arengukava peab olema ja ongi Eesti maaelu stabiliseerija ja kindluse andja. Samas peame kõik koos tegema jõupingutusi ajaks, mil Euroopa vahendeid meie maaelu arendamiseks enam nii palju ei eraldata. Julgen arvata, et tänu sihtgruppide laiapõhjalisele kaasamisele on nüüdseks valminud maaelu arengukava dokument, mille alusel vahendeid jagades on saavutatud tasakaal efektiivse suurtootmise ja jätkusuutlike väikemajapidamiste vajaduste vahel. Teisisõnu, kuulda on edasipidigi nii traktori mürinat, külakiige kriuksumist kui hommikust kukelaulu.
Usun, et arutelu siin Riigikogu suures saalis aitas mõista neid veel lahendamata probleeme, mis praegu laual on. Head kolleegid, maaelukomisjon tänab teid! Aitäh teile!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud maaelukomisjoni esimees! Maaelukomisjon on see komisjon, kes kujundab ka maaelupoliitikat. Kuidas on tänapäeval Eestis võimalikud sellised asjad, millele me saime kinnitust eile õhtul televiisorit vaadates ja täna ajalehte lugedes? Kuidas on võimalik, et põllumaa omanik võib võtta 50 000 eurot toetust, tegemata selleks mitte ühtegi liigutust? Kuidas see Eestis võimalik on? Teine küsimus on ka. See tekkis, kui ma lugesin tänast Maalehte. Kuidas me siis järelkasvu eest hoolitseme, kui Põltsamaa ametikooli õpilastel pole varsti enam künnivõistlustel võimalik osaleda, sest viimane Belarus laguneb ära? Kuidas need asjad kokku lähevad – raha justkui oleks, aga mõistust ei ole või?

Hea kolleeg Tarmo! Maaelukomisjoni esimehena ka mina ei saa aru, kuidas on võimalik saada toetust ja samal ajal maal mitte midagi teha. Me kõik soovime, et tulevases maaelu arengukavas suurendataks mahetootmise rea peal eeskätt tootmisele suunatud toetust ja võib-olla vähendataks mõnevõrra hektaripõhist toetust, mis puudutab mahepõllumajandust. See eilne "Pealtnägija" lugu paneb meid tõsiselt mõtlema. Küllap selle üle arutatakse ka ministeeriumis ja kindlasti me võtame selle teema lauale ka maaelukomisjonis.
Nüüd teine küsimus. Ma arvan, et maaelu arengukava annab järgmisel perioodil piisavalt vahendeid meie teadustegevuse huvides. Belarusi traktor ei ole see ainumas, millega sõita saab, kuigi ka Kõva talus Võrumaal sõidetakse Belarusiga. Vahest sellele ametikoolile hangitakse mõni korralik traktor. Võib-olla on seegi väike lootuskiir tulevases maaelu arengukavas sees.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea komisjoni esimees, hea kolleeg! Kuulates teid kõiki kolme siin esinemas – ministrit, professorihärrat ja sind –, tundus, et teie jutust kumab läbi kurb alatoon. Võib-olla kõige vähem oli seda ministri esinemises. Me räägime küll arengukavast, aga numbrite järgi otsustades on paljudes eluvaldkondades tegemist nagu taandarenguga. Kõige suurem taandareng seisneb selles, et inimesi jääb vähemaks. Professorihärragi ei julgenud öelda, kas maaelanike arv ka 2020. aastal enam-vähem sama on. Ta küll julges avaldada väikest lootust, et inimesed jäävad maale elama – selleks me ju püüamegi maaelu arendada, et inimesed seal elaks. Ütle midagi julgustavat, et me usuksime, et maa 2020. aastaks ikka päris tühjaks ei jookse!

Hea kolleeg Lembit! Sinu küsimusi on alati rõõm kuulda ja ma ootan neid ikka huviga. Kui see muretoon jäi tõesti kõlama, siis võib-olla oli põhjuseks väike ärevus, et tuleb Riigikogu kõnetooli nii tähtsat küsimust ette kandma tulla. Tegelikult saab Eesti finantsperioodil kokku 6 miljardit eurot, millest laias laastus 1 miljard eraldatakse maaelu arengukava elluviimiseks ja 1 miljard otsetoetusteks. Nii et kui vaadata põllumajanduse kogu pakki, siis on summa märkimisväärne. Loomulikult, meil on seljataga eelmine finantsperiood, mille jooksul kõik on midagi saanud, ja võib-olla seetõttu ongi tekkinud natukene suuremad ootused, kui tegelikkus võimaldab. Vahest ka sellest tingituna on siin-seal kuulda muretooni, et eelmine kord saime nii palju, aga näed, nüüd see summa väheneb, sest põllumajanduspindala, mida me kasutame, läheb iga päevaga järjest suuremaks. Olen kuulnud prognoosi, et see kasvab umbes 1,5% aastas. See teeb tootjaid natukene murelikuks. Aga, hea kolleeg Lembit, mine käi ära mõnes toredas talus või põllumajandusettevõttes! Sa näed, et on ka noori mehi traktoriroolis ja nendel noortel meestel on suured plaanid. See annab julgust ka väikseks optimismiks.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud komisjoni esimees! Mul on selle sisuka ja mahuka raamdokumendi tutvustuse juurde üks regioonispetsiifiline küsimus. Millist alternatiivi ja tegelikult kas üldse te näete nende saarlastest ettevõtjate jaoks, kes soovisid kiviaedade meetme jätkumist, aga nüüd kuulsid, et see lõpeb?

See küsimus oleks paslikum esitada ministrile, aga püüan vastata. Kiviaedade ehitamise meede tõesti eelmisel perioodil oli ning seda kasutati väga agaralt just meie lääneranniku maakondades ja saartel. Uuel perioodil seda meedet ei ole. Ei tahaks küll kõikvõimalikke tegevusi lükata Leaderi tegevusvaldkonda, aga kui see meede maakonna Leader-strateegiasse sisse pannakse, siis on kiviaedade ehitust võimalik selle raames toetada kui kultuuripärandi säilitamist. Aga see peab konkreetse maakonna arengukavasse kuuluma.

Aare Heinvee, palun!

Hea maaelukomisjoni esimees! Minu meelest sa sobid väga hästi tänu oma tasakaalukusele ja kompromissivalmidusele maaelu arengukava Riigikogus tutvustama. Eks koostöö olegi suhtlemise kõrgeim vorm. Aga sa jätsid praegu oma kõnes selgitamata oma isiklikud seisukohad. Vahest markeerid kogu sellest meetmete arsenalist üks-kaks punkti, mis sulle eriti südamelähedased on?

Aitäh, hea komisjoni liige Aare! Nagu ma rõhutasin, ma olen siin maaelukomisjonipoolse ettekandjana ja püüan jääda selle piiridesse, mis me oleme komisjonis kokku leppinud. Oma ettepanekutega saab igaüks lagedale tulla järgmises ehk läbirääkimiste voorus. Ütlen aga nii palju, et möödunud finantsperioodil mina isiklikult olin seotud kolme projektimeetmega. Osalesin külade arendamise projektis, mille abil Rõuge priitahtlikud pritsimehed said oma tootmishoone, minu ettevõte sai väikse traktori osta tänu investeeringumeetmele ja loomulikult on kasu olnud Leaderist. Ühele maainimesele on kõik need meetmed hästi vajalikud.

Inara Luigas, palun!

Austatud ettekandja! Me oleme siin mitut ettekannet kuulanud ja aru saanud, et põllumajandusse tuleb hulk raha, eriti suurettevõtjatele. Nendeni jõuab raha palju, nemad saavad suurte masinatega põldu harida. Põllumajandusminister ütles, et maakasutuses tuleb midagi uut leiutada. Küllap sa oled minuga päri, et isegi Peipsi veeres võib hakata riisi kasvatama. Paljud märkisid, et on vaja talusid pidada ja anda neile uus jõud. Kas komisjonis oli arutelu all, et talud võiksid võtta sellise vormi nagu ennevanasti? Mitu põlve elas koos ja kasvatas näiteks lehmi. Emisetoetusest oli veidike juttu. Vahest anda senistele taludele uus elu ja natuke raha kah? Aitüma!

Aitüma, Inara! Ma ütlen tollessamas keeles vastu, et muidugi säärased jutud komisjonis tihti käivad. Aga kas tollest ka midagi tolku on, eks aeg näita.

Igor Gräzin, palun!

Too siin polnd jutt ega asi! Mina küsin midagi olulist. Maaelu arendamine tähendab muu hulgas seda, et põllumajandustootjatel tekib vajadus täiendava maa järele. Maal on oma hind. Viimastel aastatel olen ma tähele pannud – võin selle kohta näiteid just Kesk-Eestist tuua, aga küllap neid on veel –, et maa rendi-, eriti aga ostuhind on põllumehele arusaamatu. Ma ei räägi sellest, et see hind on kõrge või madal, vaid sellest, et see on arusaamatu. Konkreetne näide: väga suur põllumajandusettevõtja, teraviljatootja, 1000 hektarit maad. Oleks ju loogiline, et selle maa hind saab määratud kõrval tehtavate tehingutega või vähemalt oksjonil, aga ei – võetakse vasakult juurde mingisugune ekspert, kes virutab turuhinnale veel midagi otsa. See on ju täiesti planeerimata kulu! Kuidas kujuneb maa hind tootja jaoks, kes tahab tootmist laiendada?

Hea kolleeg Igor! Kuidas ma sulle nüüd ütlen? Äkki sa tead, et meil on Eestis vabaturumajandus. (Vahelehõige: "Oli!") Oli? Eks ta on ka praegu ja eks hind niimoodi turul kujunebki. Tõesti, maa hinda on võib-olla tõstnud tulevaste suuremate otsetoetuste ootus. See on hinda viimastel aastatel märkimisväärselt kergitanud. Maaelukomisjon tegi kevadel Euroopa Liidu asjade komisjonile ettepaneku taotleda koos Põllumajandusministeeriumiga riigiabi luba toetuse andmiseks meie põllumeestele maa ostmisel. Kahjuks sumbus see ettepanek Euroopa Liidu asjade komisjoni seinte vahele. Ma arvan, et mingil x hetkel võiks selle ettepaneku taas lauale tõsta.

Hea ettekandja, ma tänan sind nendele küsimustele vastamise eest, mis sulle on esitatud! Läheme küsimuste vooruga edasi. Deniss Boroditš, palun!

Mul on selline üldine küsimus. Väga palju räägitakse sellest, et inimesi on maal vähem. Samas progress ju teeb ka oma tööd. Kui vanasti sai hobusega töötades viis hektarit harida, siis nüüd masin suudab hakkama saada 500 hektariga. Võib-olla väga palju inimesi selles sektoris ei olegi vaja. Kas sa oled sellega päri või siiski on maal inimesi liiga vähe?

Hea kolleeg! Minister andis küsimuste-vastuste voorus teada täpsed arvud. Tõesti, põllumajanduses hõivatud inimeste arv on viimase aastakümne jooksul kahanenud kümneid kordi. Minu teada on praegu põllumajanduses hõivatuid 3–4% elanikkonnast. Tõenäoliselt see arv tulevastel aastatel nii drastiliselt enam ei kuku. Aga muidugi on selle taga efektiivsemad masinad ja suurem tootlikkus. Maal ongi tähtis luua alternatiivsed võimalused inimestele, kes on vabanenud põllumajandussektoris töötamast. See on üks maaelu arengukava võtmeküsimusi.

Hea ettekandja, rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Aivar Koka!

Hea juhataja! Head kolleegid! Eesti saab Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi eelarvest uuel perioodil 721 miljonit eurot, millest osa kasutatakse vastavalt ülemkogu kokkuleppele ühise põllumajanduspoliitika esimese samba otsetoetuste 2014. ja 2015. aasta vähenemise kompenseerimiseks. Liikmesriikide kohustuslik omaosalus on 25%. Koos Eesti osalusega on maaelu arengukava 2014–2020 rahastamise maht  936 miljonit eurot, mis on suurusjärgus sama kui praegusel perioodil.
On palju küsitud, kas uue MAK-i eelnõu koostades on uuritud kõikide osapoolte arvamusi. Võib tõdeda, et Põllumajandusministeerium on maaelu arengukava 2014–2020 koostamiseks moodustanud juhtkomisjoni, kus on inimesi 29 organisatsioonist. Nad esindavad põllumajandust, keskkonda, metsandust, ettevõtlust, kohalikke omavalitsusi, külaliikumist, kohalikku algatust ja paljusid muid valdkondi. Lisaks juhtkomisjonis esindatud organisatsioonidele on eksperdigruppidesse kaasatud eksperte ja muid inimesi veel umbes 30 organisatsioonist. Kokku on toimunud ligikaudu 70 juhtkomisjoni ja eksperdigruppide kohtumist.
Kui vaadata MAK-i, on hea meel tõdeda, et uus arengukava sisaldab mitut meedet, mis aitavad suurendada Eesti põllumajanduse ja toidutootmise konkurentsivõimet. Varem on rohkem tähelepanu pööratud investeeringutele põllumajandussaaduste töötlemise alal, mis on oluline, et kodumaist toidutooret väärindada ja turustada. Kodumaise toidutoorme võime importkaubaga konkureerida sõltub otseselt investeeringutest esmatootmise tänapäevastamiseks.
Uues MAK-is on suur rõhk toidutarneahela suunatud tegevustel, mille eesmärk on põllumajandussaadusi senisest enam kohapeal väärindada ning suuremat lisandväärtust luua. Üks uue MAK-i eesmärk on elujõulisele ja jätkusuutlikule toidutootmisele suunatud põllumajandussektor. Investeeringutoetuste puhul keskendutakse pikaajalistele investeeringutele. Oluline on, et oleks paigas meetmete sidusus ja omavaheline loogika, sest ettevõtete vajadused ja võimalused on väga erinevad. Põllumajandusse investeerimise toetuste saajad peaksid olema aktiivsed toidutootjad ja toetuste andmisel peaks kindlasti eelistama pikaajalisi investeeringuid. Toetuste määramisel tuleks aluseks võtta peamised finantsnäitajad, näiteks Statistikaametile esitatavad andmed, maksude tasumine. On hea meel tõdeda, et eelnõust on kadunud piirangud, mis oleksid investeeringutoetusest ilma jätnud tootmisettevõtted, kes annavad valdava osa Eesti toidutoormest. Samas teeb kurvaks asjaolu, et uuel perioodil väheneb põllumajandustootmise arendamiseks ettenähtud investeeringutoetuse eelarve seniselt 191 miljonilt eurolt 163 miljonile eurole.
Eelnõu lugedes tekivad ka mõned küsimused. Kas on ikka õige, et toetust võib saada põllumajandusega tegelev ettevõtja, kelle toodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müügi tulu ületab vaid 4000 eurot, ning et toetuse võib anda ka ettevõtjale, kes on tasunud sotsiaalmaksu aastas vähemalt 380 eurot? Eestis kehtib ju 320 euro suuruse miinimumpalga nõue. See teeb minimaalseks aastapalgaks 3840 eurot, millelt tuleks aastas maksta 1267 eurot sotsiaalmaksu. Õhku jääb küsimus, kas investeeringutoetuse saajaks võib olla ettevõte, kus sotsiaalmaksu makstakse vähem, kui tuleks tasuda ühe töötaja miinimumpalga pealt.
Kui vaadata, kuidas on eelnõus sätestatud loomade heaolu toetus, siis näeme, et uuel perioodil saavad karistada ettevõtjad, kes on ehitanud oma lehmakarjale uued vabapidamislaudad. Eesmärk peaks olema haarata loomade heaolu meetmega võimalikult suur arv ettevõtteid, mitte suunata see vaid kitsale ettevõtjate grupile.

Kas soovite lisaaega? Kolm minutit, palun!

Praegusel perioodil sai karja toetamist taotleda ka juhul, kui karjatamine toimus osaliselt. Uues maaelu arengukavas nõutakse toetuse saamiseks ka piimakarja sajaprotsendilist karjatamist. Loomade heaolu suurendamiseks on aga uutes farmides palju rohkem tehtud, kui seda võimaldab karjatamine. Loomad on vabapidamisel ja neid ei sunnita suvel palava päikese kätte minema. Uutes lautades on rakendatud uus miksersöötmisel põhinev söötmistehnoloogia, mis tugineb tasakaalustatud toiduratsioonil. Praegusel eelarveperioodil maksti veiste puhul karjatamise eest aastas toetust keskmiselt 59 eurot loomühiku pealt. Uueks perioodiks on plaanitud veise kohta toetust kuni 500 eurot. Selle raha eest saab osta noorveise, teda kaks aastat karjatada ja teenida selle pealt 100% kasumit. Kas nii suur toetuse määr on majanduslikult põhjendatud? Samas, kui 100% karjatamise nõue jääb kehtima, välistab see toetuse 95%-l Eestimaa piimalehmadest.
Uues MAK-is pööratakse senisest enam tähelepanu ühistegevusele ja erinevatele koostöövormidele, nähes selleks ette nii erinevaid meetmeid kui ka erinevaid stiimuleid meetmetesiseselt. Ühistegevus on oluline väljund eelkõige väikestele põllumajandustootjatele, kellel on piiratud ressursside tõttu raske üksi edukalt hakkama saada oma toodete müügieelse ettevalmistuse, töötlemise ja turustamisega.
On hea meel tõdeda, et senisest märksa suuremat tähelepanu on pööratud teadus- ja arendustegevusele ning innovatsioonile. Eesmärk on tugevdada tootjate ja teadlaste vahelist koostööd ning soodustada teadustulemuste praktikas kasutusele võtmist. Toimiv tootja, töötleja, nõustaja ja teadlase vaheline koostöö koos ajakohase teadus- ja arendustegevusega ning teadmussiirdega ongi arengukava olulisimaid sihte.
Kui vaadata keskkonnatoetusi, siis uues MAK-is on mitu uut spetsiifilist keskkonnatoetust, piirkondlik mullakaitsetoetus ja keskkonnasõbralik aiandustoetus. Mitme jätkuva keskkonnatoetuse ulatus on suurem kui praegusel perioodil. Senisest enam pööratakse eri meetmete raames tähelepanu keskkonnale ja ressursisäästule. Muu hulgas soodustatakse põllumajandusinvesteeringute toetuste raames keskkonnaalaseid investeeringuid, näiteks bioenergia kasutuselevõtuks ja sõnnikuhoidlate rajamiseks. Kui vaadata mahepõllumajandusliku tootmisega tegelevaid ettevõtjaid, siis nende arv on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud. Arengukava piiratud eelarvet arvestades tuleks mahepõllumajandusliku tootmise eesmärgiks seada mahetootjate majanduslik jätkusuutlikkus, mahepõllumajanduse tootlikkus ning mahetoodete jõudmine tarbijani.
Järgmise MAK-i olulisimaid suundumusi on liikumine tagastamatult abilt tagastamist eeldavatele toetusvormidele. Uue elemendina on arengukavasse lisatud mitmesugused finantsinstrumendid tagatiste ja laenude näol. Ma loodan, et see muudatus parandab põllumajandustootjate ja muude maaettevõtjate juurdepääsu kapitalile ning valmistab tootjaid ette võimalikuks toetuste vähenemiseks edaspidi järgnevatel perioodidel.
Ja lõpetuseks: on oluline, et kohalikku arengut puudutavad otsused jäetakse teha kohalikele inimestele. Kohalikul tasandil teatakse kõige paremini, millised on kohalikud vajadused ja nende täitmise potentsiaal. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli Kalev Kotkase! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Rääkides maaelust, me peame silmas ca 90% Eesti territooriumist ja umbes 300 000 inimest. See on nii suur osa meie maast ja rahvast, et tegelemine selle osa tulevikuga ei tohiks käia hoogude kaupa, kampaania korras. Maaelanik elab oma kodus 365 päeva aastas ja kurb on, et meie tegeleme maaelu probleemidega süvitsi vaid iga seitsme aasta tagant maaelu arengukava tehes ning iga neljanda aasta lõpukuudel ehk vahetult enne valimisi. Praegu on eriti õnnis hetk, sest mõlemad põhjused on koosmõjus.
Euroopa Liidu järgmise finantsperioodi maaelu arengukava eelnõu on üldiselt koostatud, järgides kaasamise head tava. On olnud avalikke arutelusid. Alati saab paremini, kuid pole ka põhjust väita, et oleks rikutud demokraatlikku otsustusprotsessi kuldreegleid. Tegelikult protsess alles käib ja enne MAK-i kinnitamist valitsuses selle aasta lõpus on veel võimalik teha muudatusi – vähemalt teoreetiliselt on. Avalikkuse ja huvigruppide suur huvi MAK-i eelnõu vastu on igati põhjendatud, sest enamiku maapiirkondade aktiivsete inimeste hakkama saamine maal järgmise seitsme aasta jooksul sõltub suures osas MAK-i rahastusest. Samas on selge, et ainult eurorahaga me kõiki probleeme maal ära ei lahenda ja maapiirkondade arengusse tuleb panustada raha ka muudest allikatest.
MAK-i koostamine on väga tõsine ja mahukas töö ning lõpmatu kompromisside otsimine erinevate huvigruppide vahel, samuti vajaduste ja võimaluste vahel. Sotsiaaldemokraadid tunnustavad praeguse MAK-i eelnõu koostajaid tehtud töö ja nähtud vaeva eest, aga peavad oluliseks juhtida tähelepanu järgmistele asjaoludele. Esiteks, MAK ei tohi võimendada vastuolusid suurte ja väikeste põllumajandustootjate vahel, sest Eesti maaelu ja toidujulgeolek vajab neid mõlemaid. Teiseks, MAK ei tohi vastandada põllumajandust ja teisi maaelu valdkondi. Praegune esimese ja teise samba vahekord peegeldab hästi meie hetkereaalsust ja -vajadusi.
Sotsiaaldemokraatide arvates tuleks maaelu arengukava edasisel menetlemisel pöörata tähelepanu veel järgmistele teemadele. Esiteks: poollooduslike koosluste hooldamise toetus ning Natura 2000 toetus erametsamaale ja põllumaale on vajalikud meetmed, kuid neid ei peaks rahastama mitte MAK-i raames, vaid muudest keskkonnakaitsele mõeldud summadest.
Teiseks, mahepõllumajanduse toetuse üldine kasv on tervitatav, aga see peaks laienema ka maheviisil viljeldavatele püsirohumaadele, kus peetakse loomi arvestusega 0,2 loomühikut hektari kohta. Eelnõus välja pakutud kolmekordne vähenemine ei ole põhjendatud, praegune uuendus võib seada löögi alla riigipoolse püsirohumaade säilitamise kohustuse täitmise.
Kolmandaks, rohkem tuleb tähelepanu pöörata põllumajandustoodangu tarne ahelatele, iseäranis nende lühendamisele, samuti tulu õiglasemale jaotusele tarneahela sees. Neljandaks, vaja oleks defineerida, keda mõeldakse tegevpõllumehe all. See hoiaks ära toetusraha voolamise niitjatest tugitoolipõllumeeste kätte. Riigi toidujulgeoleku ja isevarustatuse teatud taseme tagamiseks peaks eriti toetama tegelikke toidutootjaid ja oma toodangu müüjaid, mitte toetusele orienteeritud asendustegevust. Viiendaks, Leader-meetme mahu suurendamine 85,7 miljonilt eurolt 93,6 miljoni euroni, kui samal ajal lõpetatakse külade arengu meede, vähendab kogusummas kohaliku elu edendamiseks mõeldud summasid. Lõppeval finantsperioodil oli seda raha rohkem. Sotsiaaldemokraatide arvates peaks külakogukondade rahastamisel vähemalt püsima lõppeva finantsperioodi tase. Kuuendaks, MAK-i meetmed peaks toetama soikunud "Eesti toidu" programmi, see aitaks suurendada kohaliku toidu tarbimist. Seitsmendaks, MAK-i eelnõus on investeeringutoetuste maht 30 miljoni euro võrra väiksem kui praegusel perioodil. Eesti põllumajanduse tuleviku ja konkurentsivõime seisukohalt on meie arvates oluline hoopis investeeringutoetusi suurendada. MAK-i eelnõus planeeritud finantsinstrumendid ei ole investeeringutoetus selle mõiste klassikalises tähenduses.
Tagantjärele tarkusena võiks vaid oletada, kui palju lihtsam oleks olnud MAK-i eelnõu koostada, kui meil oleks olnud olemas Eesti põllumajanduse arengukava, mis oleks põhinenud valdkondlikel strateegiatel, näiteks nagu piimandusstrateegia, mis meil juba olemas on. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli Meelis Mälbergi! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lähikuudel kiidab Vabariigi Valitsus heaks Eesti maaelu arengukava aastateks 2014–2020. Seejärel algavad läbirääkimised Euroopa Komisjoniga selle lõplikuks kinnitamiseks. Mul on väga hea meel, et me arutame maaelu arengukava täna siin Riigikogu suures saalis ja teeme seda riiklikult tähtsa küsimusena. Ning seda mitmel põhjusel.
Esiteks, vastavalt Euroopa Ülemkogu kokkulepitule on aastatel 2014–2020 Eestil kasutada 5,89 miljardit eurot Euroopa maksumaksja raha. Seda on peaaegu 907 miljonit rohkem kui perioodi 2007–2013 eelarves. Eesti on üks väheseid liikmesriike, kelle netopositsioon paraneb. Ühed suuremad võitjad on meie põllumehed, sest Euroopa Liidu toetus Eesti põllumajandusele kasvab 41%. Uue perioodi eelarves suureneb otsetoetuste kogusumma kaks korda ning kui arvestada hektari kohta, teeb see 2020. aastaks 75% Euroopa Liidu keskmisest.
Maaelu arengukava maht koos Eesti omaosalusega on 936 miljonit eurot. Selle tähtsa dokumendiga otsustatakse järgmiseks seitsmeks aastaks sisuliselt 1/10 Euroopast saadava raha saatus. On väga oluline, et nii suurte summade kasutamine on hästi läbi kaalutud, läbi arutatud ja suurendab laiemas plaanis Eesti konkurentsivõimet.
Teiseks, on märgilise tähendusega, et Riigikogu arutab maaelu arengukava olulise tähtsusega riikliku küsimusena. Kuigi selles arengukavas on väga suur osa põllumajandusel, toidu tootmisel ja keskkonnakaitsel, on, nagu nimigi ütleb, tegemist maaelu arengukavaga. Maaelu sisuks ei ole ammu enam ainult põlluharimine, loomakasvatus või metsatöö. Nendes valdkondades on tänu tehnoloogia ja tehnika arengule füüsiliselt raske ning tööjõumahukas käsitsitöö peaaegu kadunud. Tänasel päeval on traditsiooniliste maatöödega sama tootmismahu juures hõivatuid märksa vähem ja need inimesed teevad oma tööd enamasti kõrgtehnoloogiliste seadmete abil. Seega nõuded töötegijale on hoopis teised kui paar aastakümmet tagasi.
Toetades traditsioonilist maamajandust kui ettevõtlust, ei tohi me unustada vajadust rikastada maaelu eri ettevõtlusvormidega. Ei taha kuidagi nõustuda ministriga. Kindlasti on turismisektoril potentsiaali, kui seal luuakse lisandväärtust, väärindatakse kohalikku toitu ning kasutatakse ära muid kohalikke võimalusi ja ressursse. Turismiettevõtlus on üks võimalus maal elada ja töötada, vähemalt oma perele meelepärast ning tasuvat tegevust leida.
Kuidas veel luua võimalusi uute töökohtade tekkeks? Kuidas tuua maale ettevõtlikke inimesi ja innustada neid asutama uusi ettevõtteid? Kuidas hoida paigal noori peresid, et nende lapsed sünniksid ja kasvaksid üles maal? On suur väljakutse aidata inimestel muutunud oludega kaasa minna nii, et see tagaks ka korraliku sissetuleku. Just sellepärast on väga oluline, nii nagu ma ütlesin, lausa märgilise tähendusega, et maaeluga seotud küsimused on arutelul siin Riigikogu suures saalis.
Mulle väga meeldis hea kolleegi, paljude jaoks PÖFF-i esindusnäoks oleva Tiina Lokk-Trambergi väljaütlemine peale ühte maaelu arengukava teemalist kohtumist huvigruppidega. Ta ütles, et ei saa enam kunagi võidelda kultuuri eelisrahastamise eest, nagu ta on seda siiani teinud. Ei saa, sest kultuuri vallas on palju huvigruppe ja napib ressurssi, aga maal on pilt kordades kirjum ja keerulisem. Kui kas või paar kolleegi pärast seda arutelu siin saalis mõistab paremini maaelu arengukava ees seisvaid väljakutseid, on tänane päev asja ette läinud.
Head kolleegid! Maaelu arengukava eesmärk ei saa kindlasti olla raha võimalikult ühtlane jagamine üle maa nii, et kõik kasusaajad oleksid võimalikult rahul või siis nii, et rahulolematuid polekski. Sellise kava koostamine ei õnnestukski, sest raha on alati piiratud hulk, kuigi kava alusel on jagada hoomamatu 1 miljard eurot. Päris kindlasti ei ole aga selle miljardigagi võimalik korda teha kogu Eestimaad ja õnnelikuks kõiki eestimaalasi. Paratamatult peame seadma prioriteedid ja tegema valikud. Reformierakonna arvates on maaelu arengukava, samuti kogu euroraha kasutamine aastatel 2014–2020 kantud eesmärgist valmistada Eestit ette tulevikus saama hakkama ilma eurotoetusteta. Selleks tuleb juba praegu kasutada euroliidu iga senti, nagu kasutaksime Eesti oma raha. Iga euro peab olema suunatud tootlikkuse kasvule, lisandväärtuse suurendamisele ja konkurentsivõime paranemisele ning tagama jätkusuutliku arengu. Otse loomulikult saame seda teha vaid keskkonda ja ressursse säästlikult kasutades. Kõik see peab lõppkokkuvõttes andma meie inimestele igas Eestimaa külas võimaluse hakkama saada ja tagama korraliku sissetuleku pärast aastat 2020, kui eurotoetused väga suure tõenäosusega hakkavad vähenema.

Suur tänu! Ma palun kõnetooli Ester Tuiksoo!

Austatud istungi juhataja! Austatud minister! Lugupeetud kolleegid! Härra professor! Head külalised rõdul, kes te olete huvitatud maaelu teemadest ja täna siin osalete! Mul on väga hea meel, et selles suures saalis on oluliselt tähtsa riikliku küsimusena arutusel maaelu arengukava. Me oleme maaelukomisjonis selle arengukavaga seotud teemasid käsitlenud päris mitmel korral ja meil on käinud mitu huvigruppi rääkimas oma muredest seoses maaelu arengukavaga. Kahjuks on meie komisjoni käed üsna lühikesed, me ei saa midagi eriti muuta. Aga kui me viimast korda arutasime tänase päeva ettevalmistusi, siis me tõdesime, et tegelikult on kasu ka sellest, kui siin saalis mõni meie kolleeg rohkem mõtleb maaelu peale, selle rahastamise peale. Ja kui siit päevakohane informatsioon laiali läheb, siis on veel eriti hea.
Ühine põllumajanduspoliitika on juba üle 50 aasta vana. Seda on Euroopa Liidus päris oluliseks poliitikaks peetud ja Eestil on olnud võimalus sellest palju kasu saada. Maaelu arengukava on sellest üks oluline osa. On õige, et Euroopa maksumaksjad maksavad ühise põllumajanduspoliitika kinni, aga nad ju ka tarbivad kõike seda head, mida põllumajandussektor toodab. Me peame väga oluliseks ka seda, et põllumees oleks kogu selles toidutootmise ahelas rohkem väärtustatud. Teda peab kohtlema tähtsa partnerina, sest kust see tooraine ikka tuleb kui mitte põllumehe käest.
Ma väga loodan, et MAK-i ettevalmistamisel on sellest põhimõttest kinni peetud. Tundub, et kogu protsess on kulgenud küllaltki demokraatlikult, kellegi osalust ei ole piiratud. Aga missugune on tulemus, sellest on veel vara rääkida, sest protsess ei ole veel lõppenud. Ma kindlasti toetan paljude eelkõnelejate seisukohta, et MAK ei tohi külvata vastuolu väikeste ja suurte vahel, maapiirkondade tegevusvaldkondade vahel ja loomulikult ka mitte linna ja maa vahel.
Olen väga paljus nõus nendegi seisukohtadega, mis Aivar Kokk siit puldist just välja ütles. Ma ei hakka seda kõike kordama, aga ütlen, et meile teeb muret, et toidutootjate investeeringutest on võrreldes praeguse perioodiga kadunud 30 miljonit. Kindlasti annab see toidutootjatele tunda. Tõsi, minister räägib siin finantsinstrumendist, milleks olevat plaanis suunata 65 miljonit. Iseenesest on see küllaltki mõistlik lahendus, kui arvestada, et järgmisel perioodil ehk peale 2020. aastat peab arvestama euroliidu raha vähenemisega. Kõnealuse finantsinstrumendi tingimusi ei ole aga sektorile eriti avatud. Ei ole täpselt aru saada, milleks, kes, kui palju ja millistel tingimustel seda finantsinstrumenti saab kasutada. Ootame seda selgitust väga. Veel tahan ütelda, et selline finantsinstrument ei asenda tagastamatut abi.
Siin on juba puudutatud ettepanekut võimaldada põllumajandustootjale maaelu arengukava alusel soodustusi maa ostmiseks. On huvitav teada, kas tegemist on ministri silmakirjalikkusega.
Ma palun kolm minutit lisaaega!

Palun, kolm minutit!

Valitsus on seda toetanud, maaelukomisjon on toetanud, aga Euroopa Liidu asjade komisjoni koalitsioonipool ei toetanud. Tõsi küll, nad hääletasid millegipärast, silmad maas, nad ei julgenud üle laua eriti vaadata. Millest see seisukoht tuleneb, seda me täpselt ei tea. Minister on hiljem kommenteerinud seda nii, et teised maad Euroopas ju soovivad nii, et me erandeid ei ole nagu tahtnud. Seda ma ei tea. Võib-olla meil õnnestub teiste abiga selline võimalus saada. On muidugi väga tervitatav, kui see saab olema.
Tahan veel peatuda ühistulise meetme loomisel, mis on samuti väga mõistlik. Aga siin peab nüüd mõtlema, kuidas tagada, et sellise ühistulise meetme avamine ei tekitaks eriti tööstuse valdkonnas ebavõrdset konkurentsi töötlejate hulgas.
Loomulikult tuleb seoses MAK-iga rõhutada "Eesti toidu" programmi jätkamist. Kui me räägime mahetoodetest, siis toiduliidu andmetel moodustab mahetoit meie turul 1–1,5%. Seda propageeritakse väga vähe ja täiesti paigast ära on ka mahetootmise toetamine. Siit puldistki on täna viidatud ühes väga populaarses telesaates toodud mahetootmise näitele. Seda oli muidugi piinlik vaadata, ei saa salata. Sellepärast panen MAK-i koostajatele südamele, et nad sellistele nüanssidele suuremat tähelepanu pööraksid.
Väga tervitatav on noortalunike väärtustamine maaelu arengukavas. Samas jääb arusaamatuks, kas toetatakse ainult algajaid noori või ka neid noori, kes põllumajandusettevõtluses juba tegevad on. Teema vajab väga suurt tähelepanu selgi põhjusel, et me kurdame ju pidevalt, et paljud lõpetavad põllumajanduses oma ettevõtluse ning põhiline põhjus on olnud pensionile minek. Noored seovad end enamasti linnalise tegevusega. Selles mõttes on seda valdkonda vaja järele aidata.
Paljust ei jõudnud rääkida, aga igal juhul tänan teid tänase päeva eest! Suur tänu teile kõigile, kes te siin saalis olete vastu pidanud!

Suur tänu! Kõnesoove rohkem ei ole. Sulgen läbirääkimised. Oleme lõpetanud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti maaelu arengukava 2014–2020" arutamise. Võtame saadud informatsiooni teadmiseks. Tänan kõiki osalejaid!

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud pärimisseaduse, notari tasu seaduse ja notariaadiseaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 440 kolmas lugemine. Kuna see on heakskiitmiseks koosseisu häälteenamust vajav eelnõu, siis tuleb läbi viia kohaloleku kontroll. Valmistume selleks. Palun, Ene Ergma!

Võib-olla fraktsioonide esindajad soovivad esineda?

Kutsun inimesed saali.

Ei, kõigepealt küsitakse vastavalt meie kodukorrale seda.

Hästi, võtan teadmiseks. Suur tänu! Kas fraktsioonide esindajad soovivad sõna võtta? Sõnavõtusoove ei ole. Kutsun inimesed saali.
Head kolleegid, me valmistume teise päevakorrapunkti arutelul hääletamiseks. Enne hääletust peame läbi viima kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 67 Riigikogu liiget, puudub 34.
Hea Riigikogu, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu seadusena vastu võtta.
Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud pärimisseaduse, notari tasu seaduse ja notariaadiseaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 440. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 441 kolmas lugemine. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Kuna ka see on koosseisu häälteenamust nõudev eelnõu, siis viime taas läbi kohaloleku kontrolli.
Austatud Riigikogu, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 68 Riigikogu liiget, puudub 33.
Austatud Riigikogu, juhtivkomisjoni ettepanek on see seaduseelnõu heaks kiita.
Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 441. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 64 rahvasaadikut, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Seaduseelnõu on seadusena vastu võetud.
Austatud kolleegid, sellega on tänane päevakord ammendunud. Tänan kõiki osalemast ja soovin kaunist päeva jätku! Kohtumiseni uuel nädalal!

Istungi lõpp kell 12.32.