Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on valitsuse esitatud metsaseaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu. Minu selja taha pannakse üles laiemat informatiivset materjali, kuna ma arvan, et enne tõsiseid arutelusid tasub veidi peatuda sellel, mis seisus meie metsad praegu üldse on. 
See, et Eesti on Euroopa üks kõige metsarikkamaid maid, pool meie maismaast on metsaga kaetud, ei tohiks kindlasti teile, siin saalis viibijatele üllatus olla. Võrdluseks ütlen niipalju, et metsa on tõesti palju rohkem kui näiteks 1930. aastate lõpus, kui meie territooriumist oli metsaga kaetud ligikaudu 20%, kaugeltki mitte pool territooriumist. Aeg-ajalt küsitakse, kui palju siis ühe inimese kohta meil metsa tuleb. Kujundliku näitena ütlen, et kui me kogu metsa Eesti inimeste vahel ära jagaksime, siis igale Eesti inimesele jaguks umbes Tammsaare pargi suurune tükk metsa. 
Suure varanduse olemasolu tähendab muidugi seda, et seda varandust tuleb ka hoolega hoida. Meie metsadest umbes veerand on kaitse all, sh kümnendik on range kaitse all, mis tähendab, et selle 10% peal on keelatud igasugune majandustegevus, ülejäänud alad on pisut leebemate piirangutega. Lisaks oleme riigina alla kirjutanud säästva metsamajandamise põhitõele, mis lubab meil metsa raiuda ainult juurdekasvu piires. Selle pärast, kas me oma metsa mitte liiga palju ei raiu, valutatakse tihti südant. Seetõttu kehtib meil põhimõte, et raiuda ei või rohkem, kui juurdekasv seda lubab.  
Selliste piirangute tõttu erineme meie väga paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest selle poolest, et ei pea muretsema selle pärast, et metsad oleksid  kuidagi kadumisohus või väga jõuliselt kahaneksid.  Vastupidi, pikka aega on metsa juurdekasv olnud meil palju suurem kui raiemaht. See vahe on viimasel aastal vähenenud, aga praegu on see vahe siiski märgatav.  
Metsad jagunevad üsna võrdselt eraomanike metsa ja riigi ehk kõigile maksumaksjatele kuuluva metsa vahel. Erametsaomanikke on Eestis ligi 100 000, enamik neist on eraisikud. Võib öelda, et meil kõigil on põhjust  tunda head meelt selle üle, et metsaomanikud tunnevad oma metsa käekäigu ja  ka heaperemeheliku metsamajandamise vastu järjest suuremat huvi. Pidevalt kasvab nende metsaomanike arv, kes kuuluvad metsaühistutesse. 
Sageli on muret tuntud rikkumiste pärast. Ei saa küll öelda, et metsas üldse pahandust ei tehtaks või et kõik oleks ideaalses korras, aga valupunkt ei ole enam mitte väga suured seadusrikkumised, vaid pigem piiripealsed juhtumid, kus minnakse heatahtliku majandamisega vastuollu. Selles kontekstis tuleks vaadelda kindlasti ka  praegu laual olevaid seadusmuudatusi. Iseenesest on arusaadav, et kõike ei saa seadusega lahendada ega peagi lahendama, kindlasti on metsas toimetamisel oma koht ka heal taval. Seetõttu olen ma igati innustanud metsaseltsi eestvõttel toimuvat metsanduse hea tava kujundamist. Praeguseks on hea algus tehtud, aga muidugi vajavad kokkulepitud kaunid põhitõed palju täpsemat ja detailsemat sisustamist. Kindlasti on kohti, kus peale riigi keegi ei saa olukorda parandada. Just nendele aspektidele eelnõu keskendubki. 
Nagu näete, on ebaseaduslike raiete ja muude metsandusrikkumiste hulk võrreldes kümne aasta taguse ajaga oluliselt vähenenud, koos ühiskonna küpsemisega on tõepoolest õpitud reegleid rohkem väärtustama ja austama. Riik peab seisma hea selle eest, et metsas toimuvat saaks lihtsalt jälgida ja kontrollida, et  oleks tagatud loodusväärtuste säilimine ja säästlik metsamajandamine, aga sellisel viisil, et metsaomaniku elu ei muutuks asjatult vaevarikkaks või erakordselt koormatuks bürokraatia mõttes. 
Mina pean väga oluliseks, et 2015. aastaks valmib tänapäevane elektrooniline metsaregister, mis muudab metsas toimuva avalikkusele  palju paremini jälgitavaks. Nii peavad raietöid planeerivad metsaomanikud oma metsa inventeerimisandmed tulevikus metsaregistrisse kandma. Seda infot saavad edaspidi jälgida kõik, kellele metsas toimuv huvi pakub. Selline on see vaade, mis metsaregistrist avanema hakkab. Metsaregister genereerib edaspidi metsaomanike sisestatud andmete baasil teemakaardi, kus on näha need alad, kus majandustegevus on lubatud, ja millal orienteerivalt ühel või teisel konkreetsel maatükil näiteks uuendusraiet oodata on. 
Paljud pinged metsa ümber tulenevad sellest, et mõni seeneline või bussiga maale sõitja silmab raielanki ja mõtleb kohe, kas konkreetsel raielangil toimuv tegevus on seaduslik ja kas seal on ikka kõik korras. Tihti on need mured täiesti asjatud ja põhjendamatud. Selleks et neid kõhklusi ja kahtlusi leevendada ja anda sellele inimesele, kes ühe või teise konkreetse raielangi ääres seistes muret tunneb, kiirelt vastuseid, on eelnõus ka see ettepanek, et metsaomanik  peaks edaspidi langi servale panema infosildi, samamoodi nagu seda nõutakse näiteks ehitusplatside juures. Selline informatiivse sisuga silt tuleks paigaldada enne tööde alustamist  ja peaks andma infot tööde tegija ja tellija kohta.
Metsa peab majandama muidugi heaperemehelikult ja loodusega arvestades. Eesti Keskkonnaühenduste Koja ettepanekul on eelnõusse sisse toodud uus mõiste "püsimetsandus", mis tähendab, et väljaraiutud või väljalangenud puud asendatakse pidevalt nii, et mõju metsa üldisele tervisele oleks minimaalne. See annab metsaomanikele uue ja keskkonnasõbralikuma alternatiivi näiteks lageraiepõhisele majandamisele.
Metsade elurikkuse hoidmiseks sätestab eelnõu kohustuse jätta suurematele raiesmikele pärast lageraiet senisest rohkem säilikpuid. Üle viie hektari suurusel raielangil tuleb praegusega võrreldes kasvama jätta kaks korda rohkem puid ehk vähemalt kümme tihumeetrit ühe hektari kohta. Ka saavad metsaomanikud edaspidi kujundada lanke vastavalt looduslikele piiridele, nii et need sobiksid maastikuga rohkem ja metsad ei killustuks. See tähendab, et kaob üldine langiraiumise piirang ja lankide maksimaalsed pindalad lähtuvad edaspidi kasvukoha tüübist. 
Seadusesse lisatakse ka uus raieliik – kujundusraie. Kujundusraiet on mõeldud kasutada ikkagi eelkõige looduskaitselistel eesmärkidel ja seda tehakse ka edaspidi kaitsekorralduskava alusel. Näitena võib tuua häilude raiumise metsise elutingimuste parandamiseks. Ütlen neile, kes on käinud Pirita maastikukaitsealal siinsamas Tallinnas, et ka vaadete avamine peaks olema edaspidi kujundusraie abil võimalik.  
Nagu eespool räägitud, metsas on rikkumised järjest vähenenud. On aga paar kitsamat valdkonda, kus on vaja kontrolli tugevdada. Metsaseadus ütleb ju ka praegu, et viis aastat pärast raiet peab mets olema uuenenud. Praegu on Keskkonnaametil õigus seda kontrollida ainult juhul, kui omanik ise ameti kontrollima kutsub. Võite arvata, et need kutsed ei ole just väga sagedased. Seaduseelnõus tehakse ettepanek, et ametil oleks võimalus ja õigus minna kontrollima ka omal algatusel, kui on põhjust arvata, et uuendamise nõuet ei ole seaduse kohaselt täidetud või kui keegi on sellele tähelepanu juhtinud. 
Ka soovime tõhustada kontrolli erametsatoetuste üle, et tagada nende sihipärasus. Tõsi, tahtlikke pettusi esineb metsatoetuste puhul väga harva, aga rikkumise korral peab olema võimalik toetusesaajalt raha tagasi nõuda. Kui peaks tuvastatama  tahtlik pettus või tahtlik valeandmete esitamine, siis seaduse jõustumise korral võib riik tulevikus keelduda samale omanikule toetuse maksmisest. 
 Viimane eesmärk, mille ma tahan metsaseaduse muutmise juures välja tuua, on asjatu bürokraatia ja halduskoormuse vähendamine, lihtsalt öeldes, mõistlikum ja lihtsam asjaajamine, seda metsaomaniku, aga ka riigi ametiasutuste jaoks.  Eelnõu kohaselt saab omanik tulevikus ise elektroonilises metsaregistris registreerida teatise selle kohta, et ta raiet kavandab. Selle eeldus on muidugi, et ta on metsaregistrisse esitanud metsa inventeerimise andmed ning need on läbi vaadatud ja leitud, et inventeerimisandmed on igati kohased ja vastavad tegelikkusele. Nii et korrektsel metsaomanikul on võimalik ise oma asjad kiirelt korda ajada, ilma et peaks väga pikalt mitmesuguste lubade või taotlustega eri ametiasutuste vahet jooksma. 
Ka väikemetsaomaniku elu muutub iseenesest kergemaks, sest kuni viie hektari suuruse kinnistu omanikud enam inventeerimisandmeid esitama ei pea. Metsateatise esitamise kohustus säilib mõistagi ka neile ja seda juhul, kui ühe kinnistu piires soovitakse raiuda rohkem kui 20 tihumeetrit puitu aastas. Kui soovitakse raiuda alla 20 tihumeetri aastas, siis selleks ei ole tulevikus vaja metsateatist esitada. 
Omanikele on kindlasti oluline ka see, et raievanust me seaduses küll ei alanda, aga edaspidi on võimalik arvesse võtta segapuistute omapära. Kui praegune süsteem lähtub sellest puuliigist, mida metsas kõige rohkem kasvab, raie vanus määratakse selle järgi, siis paraku tähendab see muu hulgas seda, et osa väärtuslikku puitu läheb raisku. Tulevikus eri puuliike arvestav raievanus ei suurenda ega vähenda raiemahtu, aga võimaldab uuendusraiet teha õigel ajal. 
Selline oli sissejuhatus. Palun parlamendil  esitatud eelnõu toetada!