Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu kolmanda töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Urmas Reinsalu.

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof!

Lugupeetud proua juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on au anda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel üle riiklike peretoetuste seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu, millega me soovime suurendada pere esimese ja teise lapse toetuse kuuekordseks ehk siis hakata maksma kolm korda rohkem kui seni. Juulist rakendunud vajaduspõhist peretoetust, millega sooviti vähendada vaesuses olevate laste arvu, tuleb pidada läbikukkunuks, sest inimeste väärikust riivava toetuse taotlemise korra ning naeruväärselt väikese toetussumma tõttu on valdav enamik toetuse taotlemisest loobunud ning see raha ei jõua sihtgrupini. Prognoositud 30 361 pere asemel maksti septembris vajaduspõhist peretoetust 3814 perele.
Sotsiaaldemokraadid peavad valeks olukorda, kus abi saamiseks peab pere kõigepealt vaesusesse langema. Juba oma olemuselt ei saa ükski lastetoetus olla toimetulekuabi. Lastetoetused peavad jäämagi universaalseks, vastasel korral paneb riik lastele sildid külge ja jätab mulje, et mõni laps on meie väikese sündimusega riigis rohkem oodatud kui teine. Sellist suhtumist võib pidada hukatuslikuks, seda enam, et arengukavades ootab valitsus aastaks 2015 sündimuskordajat 1,75. Samas on kurb tõsiasi, et aastal 2010 sündis viljakas eas naise kohta keskmiselt 1,64 last, aastal 2012 aga oli see näitaja juba 1,59. Aitäh!

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Väga austatud proua juhataja! Head kolleegid! Annan Keskerakonna fraktsiooni nimel üle teeseaduse § 16 muutmise seaduse eelnõu. Teeseaduse § 16 lõiget 3 soovitakse muuta ja sõnastada see nii, et raha jaotus riigimaanteede hoiuks ning kohalike teede hoiuks määratakse igaks eelarveaastaks riigieelarves. Kohalike teede investeeringuteks eraldatakse riigieelarves kütuseaktsiisist teehoiu rahastamiseks ettenähtud summasid 2014. aastal vähemalt 15%, 2015. aastal 20%, 2016. aastal 25% ja 2017. aastal 30%. See vastab enam-vähem ka riigi teedejaotusele. Nimelt on Eestis kokku sõiduteid 58 768 kilomeetrit, sellest 16 469 kilomeetrit moodustavad riigimaanteed, 23 901 kilomeetrit kohalikud teed ning 18 398 kilomeetrit era- ja metsateed. Protsentuaalselt on meil 31% riigiteid, 41% kohalikke teid ning 28% era- ja metsateid.
Kuni 2009. aasta 1. märtsini kehtis seadus, mille järgi igal aastal määrati kohalikele omavalitsustele teehoiuks vähemalt 10% riigieelarves teehoiu rahastamiseks ettenähtud summast. See seadus muudeti ära ja tänasel päeval seda sätet ei rakendata. Täiendavalt oleks selleks, et meie pakutud muudatus ellu viia, 2014. aastal vaja 14,6 miljonit eurot. Ma võin öelda, et 2008. aastal moodustas kohalikele omavalitsustele eraldatud teedesumma 16,2% laekunud kütuseaktsiisist, 2013. aastal aga ainult 9,7%. Sellest tulenevalt on Eesti omavalitsuste teede seisukord just selline, nagu me kõik näeme. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab nende menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
Nüüd teadete juurde. Kolmapäeval, 25. septembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kultuuriminister Rein Lang ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 86 Riigikogu liiget, puudub 15.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene punkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud võlaõigusseaduse ja tsiviilseadusliku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu 451 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Neeme Suure!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Tervitame ka Soome sotsiaaldemokraate, demaritest naisi, kes meie istungit rõdult jälgivad!
Head kolleegid! Samamoodi nagu liiklus meie tänavatel, on ka laenude maailm saanud osaks meie igapäevasest elust, kas me seda tahame või ei taha, kas see meile meeldib või ei meeldi. Me tahame, et liiklus oleks turvaline, ja me peaksime muret tundma sellegi pärast, et inimene, kes on sunnitud laenama, saaks seda teha turvaliselt.
Eelnõu 451, mida mul on au teile tutvustada, räägib laenuturu korrastamisest, sh piirangu seadmisest krediidi kulukuse määrale tarbimislaenu pakkumisel. Mõtlesin tükk aega, milline oleks sobilik võrdlus. Kõige levinum piirang, mida me kõik teame, on kiirusepiirang liikluses. Me tunneme selle mõju iga päev niipea, kui autorooli oleme istunud. Aga kujutage ette olukorda, kus me soovist austada inimese isiklikku vabadust kaotame liikluses kiirusepiirangu. Me võiksime ju arutella nii, et kui väljas on väga ohtlikud olud, siis kõik on ettevaatlikumad ja järelikult õnnetusi on vähem. Küllap inimeste endi alalhoiuinstinkt päästab meid. Ent kui me oleme näinud, et tegelikult on liiklusõnnetuste arv kasvanud, siis võtaksime vastu otsuse keelata reklaamid, mis kutsuvad inimesi üles arulagedale kihutamisele ja paneksime automüüjatele kohustuse hinnata inimeste kalduvust kihutamisele. Ning arvaksime, et sellest piisab.
Samasugune olukord valitseb praegu kiirlaenuturul või kiirlaenumaanteel, kui lubate. Kiirlaenuturu seisu me käsitlesime siin saalis viimati kevadel. Siis me käitusime just nii, nagu ma praegu võrdluses välja tõin. Kevadise eelnõuga – see oli seaduseelnõu 347 – me püüdsime kiirlaenuturgu korrastada ja panime ette kaks põhimõttelist muudatust. Me tahtsime, et reklaamid oleksid normaalsemad ega kutsuks inimesi üles arulagedalt laenama ja et laenuvõime kontroll muutuks laenuandja kohustuseks. Jutuks oli ka piiri seadmine krediidi kulukuse määrale, kuid seda ei tehtud. Astuti vaid kaks minimaalset sammu. Nüüd on küsimus, kas see on piisav või mitte. Sotsiaaldemokraadid leiavad, et see ei ole piisav.
Selle eelnõu esitamise ajendiks on veendumus, et kiirlaenuturu korrastamiseks ei piisa pelgalt näpuviibutusest ja manitsusest mõistlikkusele, samuti asjaolu, et Justiitsministeerium koostas ja esitas õiguskomisjonile kaalumiseks krediidi kulukuse määrale piiri seadmiseks vajaliku teksti. Koalitsiooni esindajad seda jõulisema sammu astumist ei toetanud. Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et kevadel rakendatud meetmed ei ole olnud piisavad, need ei taga tarbijate turvalisust laenuturul. Sadadesse protsentidesse ulatuva krediidi kulukuse määra rakendamine on majanduskeskkonnas tuntud kui liigkasuvõtmine. Meil on tegelikult üks ja ainus küsimus: kas liigkasuvõtmine Eesti Vabariigis on pelgalt taunitav või keelatud või siis hoopis lubatud, kui me arvame, et klient oli lepingut sõlmides täie mõistuse juures?
Seaduseelnõu 451 eesmärk on tagada tarbijale turvalised ja mõistlikud tingimused tarbimislaenu teenuste kasutamisel ehk nn kiirlaenu võtmisel. Eelnõuga keelatakse laenu väljastamine sularahas ning seatakse piir tarbijakrediidi teenuste osutamisel rakendatavale krediidi kulukuse määrale. Seni on olnud laenusumma kättesaadav ka sularahas, nii et tarbijakrediidi kasutamine ei peegeldu kliendi teistes finantssuhetes ja seda ka paljud teenuse pakkujad reklaamivad. Laena meilt, me ei ütle kellelegi! Pank ei anna laenu, tule meie juurde, meie anname!
Seni on rakendatava krediidi kulukuse ülemmäära piirang antud soovituslikuna tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 86. Tegelikult aga rakendavad teenuse pakkujad sageli, kasutades ära tarbijate seisukorda, krediidi kulukuse määrasid, mis ületavad soovitusliku piirmäära kuni kümme korda või isegi rohkem.
Eelnõu § 1 punktiga 1 soovitakse võlaõigusseadust täiendada uue §-ga 402¹, millega piirataks kiirlaenu pakkujate poolt krediidi väljastamist sularahas. Sättega pannakse kohustus teostada kõik laenuvõtja ja laenuandja vahelised arveldused vaid isiklike arvelduskontode kaudu.
Eelnõu § 1 punktiga 2 soovitakse täiendada võlaõigusseadust uue paragrahviga 406², millega piirataks tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse määra. Eelnõu esitajad teevad ettepaneku sätestada piiriks kolmekordne Eesti Panga kodulehel perioodiliselt avaldatav krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr. Samas lõikes täpsustatakse Eesti Panga kohustust avaldada kõnealune määr iga kuu. Tolle uue paragrahvi teine lõige annab laenu võtjale õiguse maksta tühise lepingu alusel saadud laen tagasi samaks kuupäevaks, milleks kohustas teda tühine leping. Sellisel juhul arvestatakse laenuintressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud ulatuses, muid tarbijakrediidi kulukuse määra alla käivaid kohustusi ei arvestata.
Eelnõu §-ga 2 soovitakse muuta tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lõiget 3. Lõikest jäetakse välja tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määra piirang, mida reguleeritakse eelnõu kohaselt võlaõigusseaduses. Nii palju siis eelnõu sisust.
Head kolleegid! Kohe tuleb pulti ka komisjonipoolne ettekandja, kes kevadel arvas, et ootame ära, mis Soomes juhtub, ja nüüd arvab, et ärme teeme nagu Soomes, teeme nagu Rootsis. Aga võib-olla me peaksime hoopis tegema nagu Saksamaal? Seal on liigkasuvõtmine seaduses defineeritud ja kriminaalkorras karistatav. Veel ütleb järgmine ettekandja tõenäoliselt, et kui tarbija on asjaoludest teadlik, siis pole tema arvel sadade protsentide võrra suurema summa sissenõudmisega rikastumine taunitav, vaid lihtsalt hea äri. Tõenäoliselt loeb ta ette Vabariigi Valitsuse seisukoha, et tegemist on katsega liiga rangelt ettevõtlusvabadust piirata. Huvitav, mil moel erineb krediidi kulukuse määrale piiri seadmine taksosõidu hindadele piirmäära seadmisest? Meile on ju teada, et liiklusseaduse muutmisega selline piirang võib tulla.
Mina loodan, head kolleegid, et te seisate turvalise liiklemise eest Eesti teedel ja turvalise laenamise eest meie laenuturul. Vabariigi Valitsus viitab oma arvamuses veel mitmele õigustatud küsimusele, aga neile saame vastuseid otsida vaid siis, kui eelnõu menetlusse jääb. Nii et, head kolleegid, loodan väga, et te toetate seda. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste esitamise juurde. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud ettekandja! Kui suur krediidi kulukuse piirmäär kehtestati Soomes? Seletuskirjas seda kirjas ei ole.

Ma jään vastuse võlgu, ma ei tea täpselt Soome määra.

Kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Neeme Suur! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Minu eelkõneleja ennustas enam-vähem ära, mida kõike ma rääkima hakkan. Küll ei osanud ta öelda õiget vastust kolleeg Stalnuhhini küsimusele. Ma vastan kõigepealt sellele. Soomes kehtestati pisut kõikuv määr – sõltub asjaoludest, aga praegu on see umbes 50%.
Aga jah, komisjon arutas seda eelnõu ja kui siin pakuti välja seisukohti, mida ma hakkan ette kandma, siis ma võiksin teid pisut üllatada sellega, et ütlen midagi muud. Ütlen näiteks seda, et minu meelest on siin teie ees üks väga hea näide halvast seadusloomest. Kevadel me arutasime komisjonis kiirlaenude teemat väga pikalt ja põhjalikult ning otsustasime ühiselt, et ootame ära, mis juhtub Soomes, kus kehtestati kõnealune piirang väga selgelt ja väga üheseltmõistetavalt. See kehtib Soomes alates 1. juulist. Seega on see suhteliselt lühikest aega kehtinud ja meil ei ole väga head teaduslikku analüüsi või muid andmeid selle kohta, mis tulemus on. Esialgsed andmed kinnitavad, et Soomes see lahendus ei toimi. Seal on läinud nii, nagu me pelgasime: selline absoluutne piiri seadmine on kaasa toonud kõrvalteede, seaduseaukude otsimise. Sellepärast oli tõepoolest komisjonis juttu, et võib-olla peaksime vaatama hoopis Rootsi poole, kus kiirlaenufirmad on allutatud rangele kontrollile ja kehtib nõue, et nad peavad ennast registreerima. Minu meelest on igati taibukas mitte ise teha kõikvõimalikke vigu, vaid õppida teiste vigadest.
Kui otseselt komisjoni istungi juurde minna, siis me arutasime seda eelnõu esmaspäeval, 16. septembril. Komisjon jõudis järeldusele, et eelnõul on mõned puudused. Esiteks, sularaha puudutav osa. Tegelikult ei ole õigussüsteemis mingit viidet, et sularahaarveldus on kuidagi halb, nii nagu see eelnõu kohaselt järsku oleks. Teiseks on segane ettepanek, mis puudutab regulatsiooni, mis saab siis, kui laen antakse ikkagi sularahas. Kas siis muutub kogu leping tühiseks? Kas tuleb saadud summa tagastada või mis siis juhtub? Teine probleem on, et lähtutakse sellest, et praegu kehtiv säte, mis käsitleb krediidi kulukuse piirmäärana Eesti Panga välja arvutatud kolmekordset kuu keskmist tarbijakrediidi määra, on nagu soovituslik. See ei ole tõsi, see on eelduslik. Kui selle vastu eksitakse, siis õiguspraktikas – seda ka peale muudatust, mis me kevadel tegime – päris kindlasti tehakse otsus inimese kasuks, kes on mis iganes olude sunnil või oma rumalusest võtnud laenu liiga kõrge intressimääraga. Nii et selles mõttes me ei teinud kevadel midagi nii väga minimaalset.
Me olime komisjonis eelnõu arutades ühel meelel, et tegelikult on need "pisikesed muudatused", nagu eelkõneleja end väljendas, saavutanud oma eesmärgi. Eestis on suvest alates kadunud reklaamid, kus seisis selgelt kirjas, et laenake meilt, krediidi kulukuse määr on 4000% või mis iganes see oli. See oli otsene ajend, kui kevadel selle teemaga tegelema hakati. Need reklaamid iseenesest juba tähendasid otsest õigusrikkumist.
Kõike eeltoodut arvesse võttes väidan, et me ei peaks kiiresti rapsima, vaid laskma asjadel selgida ja vaatama, kuidas läheb. Tundub, et meie seadusmuudatus kevadest toimib, Soome regulatsioon aga justkui ei toimi. Komisjonis eelnõu esitajad küll ütlesid, et mis siis, teeme selle muudatuse praegu ära. Paari nädala pärast võib uuesti muuta, kui midagi viltu läheb. Me ei leia, et nii peab rapsima.
Komisjoni otsus oli, et me saadame selle eelnõu täiskogu istungi päevakorda 24. septembriks, s.o tänaseks. Selle me otsustasime konsensusega. Ka tegime ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata – selle poolt oli 6 inimest, vastu oli 0 ja erapooletuid oli 2. Komisjonipoolseks ettekandjaks määrati mind. Aitäh!

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin, teie küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Kiirlaenufirmade äri on ilmselgelt kasulik nende omanikele – 200 või 300 inimesele üle Eesti – ja ilmselgelt kahjulik ülejäänud elanikkonnale. Kas teie komisjoni enamus esindab Eesti elanikkonda või kiirlaenufirmasid? Raske on aru saada, miks te ei soovi sellel teemal isegi mitte edasi debateerida.

Ma ei tea, millest sa sellise järelduse tegid, et me ei soovi debateerida. Me väga hea meelega debateerime, terve kevade debateerisime. Ja kindlasti ei valuta me Eesti rahva pärast südant sugugi vähem, kui sina seda teed. Aga küsimus on ka selles, et meie ülesanne ei ole majandustegevusele ebamõistlikke piiranguid sättida. Asjaolusid arvestades on tähtis mõista, et inimestel on vahel vaja krediiti võtta. Me peame takistama seda, et laene antakse täiesti ebamõistlike tingimustega, ja seda me oleme teinud. Aga me ei saa inimestele lõplikult keelata, kui nii võib väljendada, rumalusi teha. Mõnes mõttes on rumaluste tegemine inimlik. Me ei ela sellises ühiskonnas, kus me saame kõike kuni viimase piirini reguleerida. Soome on hea näide. Nad proovisid kehtestada absoluutset piiri, aga see ei toimi. Nüüd seal räägitakse mingitest lepingutest, krediidiliini lepingud on välja ilmunud. Kõige lihtsam kõrvaltee on aga see, mida me kevadelgi arutasime. Kui me seda määra väga kindlalt hakkame limiteerima, siis tekib lihtsalt eraisikutelt eraisikutele laenamise vorm. Ja seda on juba väga raske kontrollida ja reguleerida.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Austatud ettekandja! Mul on meeles, et me komisjonis ja siin saalis leppisime kokku, et toetame valitsuse esitatud eelnõu, aga selle tingimus oli, et sügisel peale valimisi, oktoobri lõpus või novembri esimesel poolel me tuleme teema juurde tagasi. Siis on ka teada, kuidas Soomes asjad on läinud. Ma olen aru saanud, et sotsiaaldemokraadid provotseerisid arutama seda probleemi juba praegu, aga mida pakub valitsuskoalitsioon või komisjon? Millal võiks teema arutusele võtta?

Ma ei oska täpset kuupäeva öelda, aga aitäh hea küsimuse eest, Eldar! Mul on hea meel, et sina oled sellest asjast õigesti aru saanud. Me tõepoolest leppisime kokku, et vaatame enne ära, kuidas asjad mujal toimivad. Me ei hakka tegema teiste tehtud vigu, mille pealt me võiksime õppida. Aga kui sa oled tähele pannud, siis valimised ei ole veel toimunud. Kui me kevadel ütlesime, et tuleme teema juurde tagasi sügisel peale valimisi, kusagil novembris, siis sinnakanti sihimegi.

Aitäh! Palun, Neeme Suur!

Hea ettekandja! Sa rääkisid sellest, et komisjon oli kõhkleval seisukohal, mis juhtub siis, kui leping osutub tühiseks. Kuidas siis peab raha tagasi maksma? Kui sa oled eelnõuga tutvunud, siis peaksid teadma, et selle § 2 lõige 2 ütleb, et kui tarbijakrediidileping on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis ... Tekst läheb sealt edasi, nii et eelnõu annab konkreetse lahenduse olukorrale, kui leping osutub selle eelnõu teksti kohaselt tühiseks. Konkreetne säte on eelnõus olemas. Kas sa seda lõiget oled lugenud ja kui oled, siis kas sind ei rahuldanud see, mis seal kirjas oli?

Mina sealt küll välja ei lugenud, mis oleks lahendus, kui on näiteks antud sularahas laenu. Ja te isegi ei täpsusta seda, mis juhtub siis, kui näiteks arveldusarve, millele raha kantakse, ei ole konkreetse isiku, vaid äkki liisingufirma oma. Ongi täiesti loogiline, et see võiks seda paljudel juhtudel olla. Mis siis juhtub? Selles mõttes teie eelnõu on minu meelest toores. Te ei andnud seda sisse sügisel, te andsite selle sisse kevadel kohe pärast seda, kui me olime eelmise eelnõu vastu võtnud. Ma arvan, et te olete liialt kiirustanud. Võtame asja natuke rahulikumalt ja teeme kvaliteetsema seaduse, muidu peame tõesti iga kahe nädala tagant kogunema siia sama asja arutama ja ühest äärmusest teise minema.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Hea kolleeg! Ma ei tea, kust sa võtad informatsiooni, et kõik on kevadest peale nagu korda läinud. Ma lihtsalt lõin siin lahti: Credit24 – krediidi kulukuse määr 600,52%, Monetti kiirlaen – krediidi kulukuse piirmäär 271,56%. Ja sa räägid, et meil seaduses fikseeritud eeldatav krediidi kulukuse määr on seadusesse kirjutatud aastal 2009. Oma kõnes sa nimetasid selle Eesti Panga teadaantava määra ignoreerimist lausa õigusrikkumiseks. Aga miks too aastal 2009 vastu võetud piirang ei toimi? Ma ju tõin praegu näiteid meie kiirlaenufirmade kodulehtedelt.

Ma ei ole kodulehtedelt krediidimäärasid vaadanud, küll olen jälginud reklaame, mida tehakse teles ja muus meedias. Seal on need numbrid märksa vähenenud, võrreldes ajaga, kui me diskussiooni käivitasime. Määrad on langenud alla eeldatavat piiri, milleks on siis kolmekordne keskmine pankade poolt eraisikutele antava tarbimislaenu kulukuse määr. Enam-vähem on tegu 100 protsendiga. Hinnangu, kas tarbijakrediidileping on õigustühine või mitte, annab kohus. Nii et see ei ole iseenesest automaatselt õigusrikkumine. Aga ma kordan sama juttu, mida me kevadel rääkisime. Teen üleskutse kõigile, kes tunnevad, et kiirlaenufirma on neid püganud. Pöörduge kohtusse! Kui asi nii on, siis te suure tõenäosusega saate sealt abi, saate oma õigused kaitstud!

Aitäh! Palun, Erki Nool!

Austatud ettekandja! Kindlasti te arutasite komisjonis ka sellist teemat. Siin on väga palju räägitud kiirlaenu tagasimaksmisest. Kas kiirlaenu tagasi makstes kehtib samasugune reegel nagu teistes Eesti äriettevõtetes? Näiteks, kui kingad või ükskõik mis tooted on ebakvaliteetsed, on õigus need tagastada 14 päeva jooksul. Kuidas kiirlaenuga on? Kas inimestel on õigus see 14 päeva jooksul ilma lepingutasusid ja muid tasusid maksmata tagasi maksta?

Huvitav küsimus, paraku ma ei tea sellele vastust. Aga ma kahtlen selles õiguses. Pigem arvan, et siis muutub krediidi kulukuse määr eriti suureks, kui sa raha 14 päeva jooksul tagasi maksad. Sa saavutad sellisel juhul vähemalt teoreetiliselt väga suure krediidi kulukuse määra.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Hea ettekandja! Rääkides võimalusest ohjeldada kiirlaenuandjaid, te ütlesite, et majandustegevusele piire seada pole mõistlik. Samas seab riik küll majandustegevusele piire, kui ta piirab alkoholi müüki, kui ta seab piirangud apteekide asutamise õigusele. Mis puutub kiirlaenu, siis see on ju ilmselge liigkasuvõtmine, mis tekitab inimestele ja kokkuvõttes ka riigile majanduslikku kahju. Jeesus Kristus ei häbenenud liigkasuvõtjaid kirikust välja ajada ning seda on juba 2000 aastat toodud kui positiivset näidet. Võib-olla on liigkasuvõtjate ohjeldamine siiski ka majanduslikult mõttekas?

Ma kindlasti ei öelnud seda, et igasugune majandustegevuse piiramine on vale, ma ütlesin, et  majandustegevuse piiramine on ebamõistlik. Küsimus on, kuhu me selle piiri tõmbame. Seesama alkoholi müügi näide, mis te tõite – võiks ju minna teise äärmusse ja alkoholi ära keelata. Te teate, et neid katseid on tehtud, ja teate ka, mis on olnud tulemus. Need ei toimi! Täpselt samamoodi ei saa me siin minna liiga kaugele, kehtestades absoluutseid määrasid. See tekitaks lihtsalt musta turu või paneks muul viisil seaduseauke ära kasutama. Me peame leidma optimaalse variandi, mille korral inimeste õigused on maksimaalselt kaitstud ja samal ajal on ikkagi võimalus õiguskuulekusele apelleerides tegelda mõistliku majandustegevusega. Krediidi andmine mõistlikel tingimustel ei ole kuidagi halb ega vale.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev, teine küsimus!

Austatud ettekandja! Mind ikkagi huvitab, millal koalitsioon tuleb välja oma ettepanekuga, et saaks kiirlaenude teemat arutada laiemalt, mitte nagu praegu, kui meile on esitatud üks eelnõu, mida me saame oponeerida. Kas komisjon korraldab avaliku istungi, kus saab seda asja arutada? Kas valitsus kavatseb teha oma ettepanekud või nõrkade kohtade analüüsi? Või on ta lubanud tulla välja uue eelnõuga? Kuidagi ei taha, et see küsimus jääb tulevasse aastasse. Nii või naa tuleks seda novembris ikkagi arutada.

Aitäh, Eldar! Kuna sa oled siin seda soovi kaks korda väljendanud, siis on see ka stenogrammis kirjas ja kindlasti kõigile teada. Selle eelmise seaduseelnõu arutellu sa vist ei olnud kaasatud, aga umbes pool aastat varem toimus selline, ma ei ütleks, et avalik istung, aga spetsialistide ja muude asjassepuutuvate inimeste koosistumine. Ministeeriumidest, pankadest ja igalt poolt tuldi kokku, et saada pilt tegelikust olukorrast – kui suur selliste laenude maht on jne. Kindlasti ei ole sellised üritused hea seadusloome seisukohalt kuidagi kahjulikud. Aga praegu me minu arvates sellega ei tegele.

Aitäh! Palun, Karel Rüütli!

Hea komisjonipoolne ettekandja! Olgem ausad, ega te tegelikult ei soovi kiirlaenufirmade tegevust reguleerida. Te otsite lihtsalt põhjendusi, kuidas sellest mööda hiilida. Vastasel juhul te oleks juba kevadel karmistanud reegleid, nagu te algselt ka lubasite, kui selle teema püstitusega välja tulite. Praegu te lihtsalt lasete inimesi koorida nagu kartuleid. Miks te seda teete? See jutt ei ole eriti usutav, et pole teaduslikku hinnangut ja ei saa veel õppida teiste vigadest.

Teie küsimus sisaldas hästi palju hinnanguid. Ma võiksin samaga vastata. Minu arvates teiegi väga ei muretseks selle probleemi pärast, kui ei oleks valimised tulemas ja te ei loodaks siit mõnda odavat punkti noppida.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Austatud ettekandja! Minu küsimus tuleneb teie vastusest kolleeg Eldar Efendijevile. Kui teil oli pool aastat tagasi, enne kevadise eelnõu esitamist selline suur ümarlaud, kas seal osalesid ka võlanõustajad? Üle Eesti on võlanõustajad väga suure murena toonud välja just selle, et inimeste suurim probleem, miks üldse võlanõustajate poole pöördutakse, on kiirlaenude tõttu hätta sattumine. Sealt edasi järgnevad juba kodu kaotamised ja muud hädad.

See on iseenesest hea küsimus. Paraku ma ei mäleta, kes seal osalesid. Kohal oli päris palju inimesi, sh Sotsiaalministeeriumist, aga ma ei mäleta isikuliselt, kes nimelt. See koosolek oli umbes aasta tagasi, pool aastat enne seda, kui me hakkasime eelmine kord seda seaduseelnõu Riigikogus menetlema.

Aitäh! Palun, Neeme Suur, teine küsimus!

See praegune n-ö eeldusel põhinev suhtumine lepingutesse on niisugune, et juhul kui teine pool kas teab või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest, siis peaks leping olema tühine. Kui me mõtleme kiirlaenu võtmisele, siis ma ei tea küll kedagi, kes võtaks omale 200 või 300 või 400 protsendiga laenu puhtalt rõõmust või lustist. Tõenäoliselt seda tehaksegi erakorralise vajaduse korral või muude hädade tõttu. Kas sellisena ei ole kogu kiirlaenuturg tervikuna meil seadusega vastuolus ja peaks olema märksa karmimalt reguleeritud? Te ütlete praegu, et inimesed peaksid ennast kaitsma kohtus. Kas see sisuliselt tähendab, et iga inimene, kes kiirlaenu võtab, peaks minema kohtusse?

Hea küsija! Sa tead sama hästi kui mina, et kevadel me tegime ühe olulise muudatuse. See on, et laenuandja peab dokumenteerima laenuvõtja krediidivõimekuse hindamise. See on oluline punkt, sest kui laenuandja alguses annab laenuvõtja krediidivõimekusele vale hinnangu, siis ta suure tõenäosusega peab pärast oma ekslikkuse eest vastutust kandma.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Mind ajendas küsimust esitama selle eelnõu seostamine valimistega. Kas komisjonipoolne kaasettekandja näeb ka ette, et Eestis saabub kunagi selline aeg, kus valimisi ei ole tulemas? Mina loodan, et sellist aega ei tule.
Aga ettevõtlusvabadust üldistes huvides piirata on täiesti normaalne. Võtame näiteks kas või kaevandamise. Ei ole nii, et igaüks kaevab seal, kus tahab, ja seda, mida tahab. Selle eelnõu puhul on tähtis teadmine, et väga paljud inimesed on muutunud maksejõuetuks ja sattunud raskustesse seetõttu, et nad ei ole suutnud õigesti hinnata oma võimet kiirlaenu tagasi maksta. Miks ometi peaks seda probleemi lahendama kohtu kaudu? Miks ei võiks seda reguleerida lihtsamal moel, et suuremale osale inimestest, kellel on laenu vaja, oleks see kättesaadavam ja arusaadavam? Miks mitte kaitsta neid seaduse abil?

Loomulikult ongi eri valdkonnad erinevate piirangutega. Ka selles valdkonnas on juba oma piirangud. Aga kui me juba kaevandamise näite juurde läksime, siis ega see, et kaevandamist piiratakse, ei tähenda seda, et labidad on ära keelatud ja müügilt korjatud. Põhimõtteliselt me praegu otsime mõistlikku piiri ettevõtlusvabaduse piiramise ja inimeste kaitse vahel. Me otsime seda ja ma arvan, et me leiame palju parema lahenduse kui see, et me sätestame mingid absoluutsed reeglid. Sellega me tegelikult õhutaksime asjaosalisi just seaduseauke otsima.

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof!

Austatud ettekandja! Ma lähen Eiki Nestori küsimusest kohe edasi. Sa nentisid, et oma õiguste kaitseks peaks vaene laenaja kohtusse pöörduma. Reeglina inimestel, kes kiirlaenu võtavad, raha kuigi palju ei ole. Nad on sellele liigkasuvõtjale juba oma protsendid maksnud. Kas sa kutsud neid üles uuesti laenama, sest kohtus käimiseks on ju raha vaja?

Ei, sellele ma neid kindlasti üles ei kutsu. Ma soovitan inimestel kasutada õigusabi teenust, mida osutatakse ka tasuta.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor, teine küsimus!

Tuletan kaasettekandjale meelde, et eelnõus ei tehta minu teada ettepanekut kehtestada keeld kiirlaenude andmiseks ja võtmiseks. Nii palju labidate keelamisest. Aga kas see hulk inimesi, kes on võlavanglasse sattunud, ei ole küllaldane põhjus seadust muuta?

See on kindlasti üks osa põhjusest, miks me selle probleemiga juba kevadel tegelema hakkasime.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Selle eelnõu tagasilükkamist põhjendati ka sellega, et lähiajal tuleb valitsus välja palju parema plaaniga ja te praegu otsite tasakaalu ettevõtlusvabaduse piiramise ning inimeste õiguste kaitse vahel. Ehk seletate paari sõnaga, milles see plaan seisneb. Mismoodi see tasakaal saab tagatud?

Kui te oleks tähelepanelikult kuulanud, siis teaksite, et esimestele küsimustele vastates ma rääkisin sellest. Juttu oli Soome ja Rootsi kogemustest, Neeme Suur nimetas Saksamaad, võib-olla uurime ka selle riigi kogemusi. Minu seisukoht on, et meil on väga palju näiteid ümbritsevatest maadest ja meil ei ole mõtet ise mingeid vigu teha. Me võime väga rahulikult tegutsedes teiste vigadest õppida ja koostada seaduseelnõu, mis peab ajale vastu rohkem kui kaks nädalat või kaks kuud.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt, teine küsimus!

Hea kolleeg! Sa ennist, paar küsimust tagasi rääkisid meie kevadisest seadusloomest, kui me panime kiirlaenuandjatele suuremad kohustused kontrollida inimeste krediidivõimekust. Kuidas kiirlaenuandja – ma küsin tema seisukohast – saab seda kontrollida? Vahest laenuvõtja eelistab arveldada sularahas või naabri kontot kasutades. Kas me kevadel vastuvõetud piirangut sellega sisuliselt ei nulli, kui mitmed kiirlaenufirmad pakuvad turul krediiti sularahas ja see on esimene sõna ka nende raadioreklaamis? Kuidas kiirlaenuandja kontrollib krediidivõimekust?

See on kiirlaenufirma mure, kuidas ta vajaduse korral tõestab, et ta krediidivõimekust kontrollis. Kui ta seda ei kontrolli ja laenuvõtja läheb kohtusse, siis on tulemus etteaimatav. Tulemus on laenuvõtja kasuks. Selles mõttes ma väga ei muretse selle pärast, et tuleks kehtestada täpsed nõuded, kuidas seda teha. See on asja loomusesse sisse kirjutatud, et krediidiandja peab sellega tegelema. Ta peab suutma pärast tõestada, et ta kontrollis laenuvõimekust vastutustundlikult. Ning kui ta ei ole seda teinud, siis on too bad.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, Valdo Randpere! Asume läbirääkimiste juurde. Palun kõnetooli Marika Tuus-Lauli, kes räägib Keskerakonna fraktsiooni nimel! Kaheksa minutit.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Probleem, mille tõttu sotsiaaldemokraatide eelnõu algatati, on meile kõigile üldteada. Umbes kümnendikule meie täiskasvanud elanikkonnast ähvardab kohtutäitur ukse taha tulla ja on oht, et nende inimeste kontod arestitakse. Sageli on ülelaenamise põhjuseks just võimalus kiirlaenu võtta. Kevadel me menetlesime siin eelnõu selle kohta, kuidas lõhkilaenamist ära hoida. Saavutatud tulemus oli üsna nõrk. Keskerakonna fraktsioon tegi väga mitu parandusettepanekut, millega kahjuks ei arvestatud. Seega kevadel midagi radikaalset ei otsustatud ja me leppisime kokku, et vaatame, kuidas läheb Soomel, kes kehtestas pankade intressimäärade piiri.
Sotsiaaldemokraadid tahavadki kehtestada Soome eeskujul analoogilist normi. Soome seadustik on selles osas väga palju täiuslikum. Samas ei ole ka soomlastest laenuandjad rumalad ja et liigkasuvõtmist ikkagi jätkata, hakati kiirlaenude puhul kasutama krediidiliinilepinguid, millega hiilitakse seaduse mõttes mõistlikest intressimääradest mööda. Näiteks lepitakse krediidiliinilepingutes kokku laenusumma 5000 eurot, perioodiks määratakse viis aastat, intressimäär, mida laenuandja võib küsida, on seadusjärgne maksimaalne intressimäär korrutatud viiega. Samas on aga laenulepingus punktid, mille järgi aastas saab laenuvõtja laenust kasutada vaid 500 eurot. Järgmist summat ei saa kasutada enne, kui eelmine on tagasi makstud. Seega, kui seadusega on määratud maksimaalne intressimäär ja laenuperiood on viis aastat, ei saa isik kunagi kasutada täit talle määratud laenusummat. Samas on laenuandjal õigus saada kätte see viie aasta intressi summa ja tagajärjeks on ikkagi kõrged intressid.
Keskerakonna fraktsioon on laenude küsimusega ja lahendusega, kuidas lõhkilaenamist ära hoida, väga põhjalikult tegelenud. Me tõdeme, et meil pole praegu õige võtta üle mõne teise riigi õigussüsteemist vaid üht osa, nagu sotsiaaldemokraadid ette panevad. Tuleks vaadata valdkonda terviklikult. Nimelt kehtib Soomes ka võlgade tagasinõudmise seadus, mille kohaselt ei või võlgade sissenõudmisega tekitada võlgnikule põhjendamatuid kulusid ega ebamugavust. Samuti on seaduses sätestatud maksimummäärad, kui suur summa on lubatud nõuda näiteks võla meeldetuletamise eest, maksenõude saatmise või maksegraafiku muutmise eest. Eestis ühtegi sellise sisuga seadust ei ole.
Seega, kui kehtestada aastaintressi piirmäär, tuleb kaaluda ka võlgade sissenõudmise seaduse koostamist, et laenuandjad ei saaks suurendada kõrvalnõuetega seotud tasusid. Lisaks leiame, et peaksime Soome kombel õigussüsteemis kehtestama sellise tarbijakaitsemehhanismi, mis ei luba võlausaldajal maksetega hilinenud inimeselt kohe nõuda viiviseid ja panna talle muid rahalisi kohustusi, kui laenuvõtja viivitus on tingitud kas tema haigusest või töötusest või muust raskest sotsiaalsest probleemist.
Eelnõus pannakse ette, et tarbijakrediidiga seotud arveldused tehakse vaid isiklike arvelduskontode kaudu. Samas, selle aasta alguses oli ainuüksi Swedbank ligi 70 000 erakliendil konto arestinud. Sellise piiranguga me tekitame olukorra, kus ilma kohtutäiturita ei saagi oma võlga tagasi maksta. Näiteks on inimesel kaks võlga: kiirlaen ja autoliising. Pangakonto on arestitud, inimene aga teab, et ta on võlgu, ja käib näiteks naabrinaise juures puid lõhkumas, et sealt natukene raha saada. Auto olemasolu on ju väga tähtis. Sellise seadusmuudatuse kohaselt ei saaks inimene enam autoliisingut ise maksta. Ta peab panema selle raha enda pangaarvele ning seejärel otsustab kohtutäitur, millise nõude ta esimesena rahuldab. Kui kiirlaenu võlanõue on esimene, rahuldatakse tavaliselt kõigepealt see, kuigi inimesele endale on vahest tähtsam maksta ära autoliising. Arvan ka, et selline piirang on põhiseadusvastane.
Sotsiaaldemokraadid on välja tulnud lahendusega, mida on komisjonis korduvalt arutatud. Mõnes mõttes tundub isegi, nagu nad poleks arutelude juures viibinud. Samas pole valitsus asjaga edasi läinud ja et teemat päevakorral hoida, on Keskerakonna fraktsioon selle eelnõu menetlusest väljahääletamise vastu. Aitäh!

Aitäh! Palun, Andres Anvelt, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt tahan öelda oma Soome kolleegidele rõdul, et me iga päev ei räägi Soomest nii palju kui täna. Andke see meile andeks!
Nüüd aga sellest, mis meil täna laual on. Mida meie fraktsioon tahab selle eelnõuga esile tõsta? Eelkõige tuletan meelde, et kiirlaenude probleem puudutab pea kümnendikku Eesti inimesi – just nii paljud on sellega kuidagi kokku puutunud. Me räägime praegu sellest, et seaduses on olemas kõik võimalused laenuvõtjate õiguste kaitseks, aga unustame ära, et kuigi need võimalused on küll kirjas, on laenuvõtjad ikkagi palju nõrgemas positsioonis kui kiirlaenufirma omanikest laenuandjad. Hea näide on seesama asi, millest me siin täna palju rääkinud oleme. Seaduses on tõesti kirjas eeldus, et ei ületata pankade antavate tarbimislaenude keskmist kulukuse määra rohkem kui kolm korda. Selle piiri ületamine tähendab hea tava rikkumist ja tehing võiks nagu tühine olla. Ma küsin: see säte on 2009. aastast meie seaduses olemas, miks see ei tööta? Neli aastat on juba möödas päevast, kui siinsamas saalis see täiendus vastu võeti. Eeldati hea tava toimimist, kuid hea tava ei toimi ja aina rohkem inimesi satub krediidi suure kulukuse kaevu.
Mis siis veel? Kindlasti tasub märkida, et me oleme võib-olla liiga palju tähelepanu pühendanud Soome näitele. Ma arvan, et Eesti peaks valima oma tee. Aastaid tagasi me valisime selleks teeks krediidi kulukuse määra kehtestamisel hea tava arvestamise. Me näeme, et see ei tööta, aga see hea tava määr peab muutuma piiriks, mille ületamine ongi liigkasuvõtmine. See on täna arutatava seaduseelnõu eesmärk.
Soomes on tõesti mindud teist teed. Soomes räägitakse aastaintressist ja seal on natuke teistmoodi reguleeritud ka need krediidi kulukusega seotud tasud, mis intressi kõrval tegelikult kasvatavad sissenõutava summa mitte kaks korda suuremaks, vaid kolm või neli korda suuremaks. Väga suur vahe on üldse võlaõigusele, võlaõigusseaduse sätetele lähenemises.
Jah, osalt võib tehtud kriitikaga nõus olla. Mõnes kohas ei ole sõnastus kõige parem, aga selle parandamiseks seaduseelnõu esimene, teine ja kolmas lugemine ongi Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses ette nähtud. Kui probleem jääb üles, siis peale esimese lugemise lõpetamist teksti arutatakse ja täiendatakse. Ning veel: me pole eelnõusse teadlikult sisse kirjutanud sellist asja nagu Finantsinspektsiooni roll kiirlaenufirmade tegevuse reguleerimisel. Selle rolli sätestamine eeldab täitevvõimu oskusi, kogemusi ja pädevust.
Tegelikult me näeme – ja mul on sellest väga kahju –, et asjaomane maailmavaateline veelahe ei jookse siin saalis mitte eeldatava kahe rea vahelt, vaid suubub sinna kolmanda ja neljanda rea juurde.
Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit juurde.

Mis on erinevale maailmavaatele tuginevate poliitikate – just nimelt mitte poliitikute, vaid poliitikate – eesmärk? Eesmärk võib olla teenida suhteliselt väikeste, näiteks monetaarsete huvigruppide huve. Need grupid viivad ühiskonda kindlasti edasi, kuid tegu on ikkagi vähemusega, Eesti puhul näiteks 20–30%-ga elanikkonnast. Aga eesmärk võib ka olla aidata ühiskonna nõrgemat poolt, näiteks inimesi, kes on Eestis jäänud sellesama kiirlaenu ahelatesse. Nad ei rabelegi sealt välja ja nendele ei looda kunagi konkurentsieelist nende 30–40% ees, kes on ühiskonnas edukamad. Hetkel, kui neil on raske, võetakse neilt see eelis ära meie praeguse väga liberaalse kiirlaenupoliitika abil.
Mul on kahju, et opositsioonierakonnad on hakanud praegu rabama selle esikoha pärast, et kes aitab nõrgemat rohkem. Keskerakond võiks ikkagi meie eelnõu toetada väga lihtsal põhjusel. Me ei räägi ju lõplikust lahendusest. Ühelgi õiguslikul probleemil pole arenevas ühiskonnas lõplikku lahendust, millest paremat olla ei saa.
Me räägime sellest, et teeme 2009. aastal seadusesse kirja pandud eeldatava kulukuse määra ignoreerimise seadusrikkumiseks. See ei tohi olla lubatud. See on meie eelnõu eesmärk. Teiselt poolt ma rõhutan üht asja, mis on samuti eelnõu eesmärk ja mis ei ole kindlasti põhiseadusvastane. Me peaksime rääkima kiirlaenu võtmisest kui lepingust, mille puhul kehtivad seadusega pandud piirangud. Üks piirang oleks seesama, et sularahas krediiti ei saa anda. Selline krediit poleks inimestele mitte õng. Üle võimete laenanud inimestele, nendele, kes on tegelikult juba kohtutäituri võimuses, poleks see mitte õng, vaid üks samm põrgule lähemale. Inimene võtab veel ka sularahalaenu ja kokkuvõttes liigub ainult kaugemale probleemi lahendusest, milleks võiks olla füüsilise isiku pankrot.
Ma kutsun teid kõiki üles enne mõnekümne sekundi pärast otsuse tegemist mõtlema nende 100 000 inimese peale, kes selle probleemi käes rabelevad, ja hääletama eelnõu esimese lugemise lõpetamise poolt. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 451 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me peame seda hääletama. Valmistume hääletamiseks.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 451 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 46 Riigikogu liiget, vastu oli 30, erapooletuid ei olnud. Juhtivkomisjoni ettepanek leidis toetust, eelnõu langeb menetlusest välja.
Head kolleegid, tänane päevakord on ammendunud. Soovin kõikidele kena päeva jätku! Kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 10.59.