Head ametikaaslased, head külalised, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu teise töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Palun, Heljo Pikhof!

Austatud juhataja! Annan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel üle vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga soovime suurendada vanemahüvitise süsteemi paindlikkust. Me teeme ettepaneku, et lastevanemad võiksid vanemahüvitise päevi kasutada kuni lapse 8-aastaseks saamiseni või esimese kooliaasta lõpuni. Muudatus võimaldab lastevanematel kasutada vanemahüvitise päevi näiteks selleks, et toetada last esimese klassi alguses või mõnel muul ajal, kui see on vajalik. Eelnõu võimaldab tööelu pereeluga paindlikult ühitada. Lastevanemad võivad ühte osa töönädalast kasutada töötamiseks, aga nädala ülejäänud osas kasutada vanemahüvitise päevi lapse kasvatamiseks. See võimaldab vanematel jätkata osaajaga töötamist, hoiab neid kursis tööl toimuvaga, suurendab seeläbi nende konkurentsivõimet tööturul ning hoiab ära probleemid, mis võiksid tekkida tööturult pikaajalise eemaloleku korral. Praegune süsteem on paindumatu, me soovime seda paindlikumaks teha. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Kalev Kotkase!

Austatud juhataja! Head kolleegid! 16 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme nimel annan sotsiaalminister Taavi Rõivasele üle arupärimise, mis käsitleb Sotsiaalministeeriumi rolli narkosurmade vähendamisel. Selle Riigikogu koosseisu tööaja jooksul on meie fraktsiooni liikmed andnud üle mitu selleteemalist arupärimist siseministrile ja peaministrile. Võib öelda, et meie arupärimiste survel on muudetud taktikat ja hakatud lisaks narkoparunitele tegelema tänavadiileritega. Tulemused ei ole lasknud ennast kaua oodata: selle aasta esimeses kvartalis vähenesid narkosurmad 44%. Siseminister üksinda selles valdkonnas toimetama kindlasti aga ei pea, väga tähtis on ka sotsiaalministri haldusala roll. Seoses sellega annamegi Taavi Rõivasele üle üheksa küsimusega arupärimise. Me tahame teada, mis on tema haldusalas narkosurmade vähendamiseks ära tehtud ja mida plaanitakse teha. Aitäh!

Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise meie kodu- ja töökorra seaduse kohaselt.
Head ametikaaslased, teeme nüüd kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22.

Liigume edasi. Esimene päevakorrapunkt on õiguskantsleri 2012. aasta tegevuse ülevaade. Enne kui me läheme selle menetlemise juurde, lubage lühidalt tutvustada menetlemise korda, mis tuleneb Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 155. Kõigepealt esitab õiguskantsler oma tegevuse ülevaate, mis kestab kuni 20 minutit. Seejärel saab ettekandjale küsimusi esitada. Riigikogu liige võib ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Pärast seda on läbirääkimiste voor, sõna võivad võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskantsler Indrek Tederi!

Austatud juhataja! Kõrgeauline parlament! Öeldakse, et aastad ei ole vennad. Aastal 2012 puutus õiguskantsler kokku paljude uute probleemidega, millest mõned leidsid ühiskonnas laia kõlapinna, teised mitte. See, mis on tähtis, selgub sageli alles hiljem. Seetõttu ei tahaks ma lahterdada eelmisel aastal õiguskantsleri ette jõudnud asju olulisteks ja vähem olulisteks. Olulisus sõltub vaatenurgast: kas hinnata mõnd põhiseaduse rikkumise juhtu riigi kui terviku või selle inimese perspektiivist, keda see rikkumine vahetult tabas. Täna on minu siht teha kokkuvõtteid ja osutada üldistele suundumustele.
Teile torkab kindlasti silma, et 2012. aastal tegin ma Riigikogule märksa rohkem ettepanekuid seadusi põhiseadusega kooskõlla viia kui varasematel aastatel. Kas see tähendab, et minu hinnangul austab Riigikogu põhiseadust varasemast vähem? Ei. Õiguskantsleri ette jõuavad sageli probleemid, mida seadusandja ei soovinud esile kutsuda, ning kui parlament oleks neid probleeme ette näinud, siis oleks ta tõenäoliselt seadust kohendanud. Niisuguses olukorras saavad õiguskantsler ja Riigikogu koos asja korda teha. Seega ei tähenda eelmisel aastal tehtud üheksa ettepanekut sugugi valju kriitikat Riigikogu aadressil. Vastupidi, ma soovin teid tänada koostöö eest!
Kuid on ka asju, mis teevad mulle muret. Eeskätt puudutab see põhiseaduse rolli, st mitte mõnd üksikut põhiseaduse sätet, vaid levivat arusaama põhiseadusest kui tervikust. Mulle meenub üks ajakirjanduses avaldatud pilt Rein Langist, kus ta manitseva ilmega osutas põhiseadusele. Pildi mõte oli, et igapäevases töötuhinas ei tohiks ametnikud ja Riigikogu liikmed ära unustada, et on olemas kõrgema õigusjõuga piirangud, mida tuleb austada, sõltumata sellest, kas need meile meeldivad või mitte. Põhiseaduse tõlgendamisel kasutatakse maagilist sõna "proportsionaalsus". Öeldakse, et jah, tõsi, vastuvõetud õigusakt on vastuolus põhiseaduse selle või teise sättega, aga selle rikkumise trumpab üle tõsiasi, et õigusakt teenib mõnd põhiseadusega ühildatavat hüve. Seega, kõik on tegelikult korras.
Ma ei kahtle, et enamasti väidetakse seda kõike heas usus. Ometi peitub siin oht. Üha avarama kasutamise korral tõukavad sellised argumendid meid libedale pinnale, mille teises otsas terendab nii vastutulelikuks venitatud põhiseadus, et seda ei saagi rikkuda, kuna alati on olemas vabandus mõne üldise põhimõtte või kollektiivse hüve näol. See on äärmuslik pragmatism, mis kujutab endast ohtu põhiseaduse kõigile sätetele. Tekib olukord, kus lühiajalisi huve silmas pidades on õõnestatud seadusandja usaldusväärsust. Samamoodi on põhiõigustega. Kui vaadata mõnd üksikut juhtu, siis näivad olevat vastuolus ühe inimese huvi ja avalik huvi. Selles valguses paistab kaalukauss alati kalduvat avaliku huvi poole, sest miks peaks ühe inimese positsiooni kaitsma kõigi teiste, st avalikkuse arvel?! Kuid siingi vastanduvad lühike ja pikk perspektiiv. Kui kaitstakse ühe inimese põhiõigust, siis kaitstakse kaudselt ka kõigi teiste oma, kaitstakse kõigi inimeste võimalust täna ja tulevikus oma õiguspositsioonile tugineda.
Põhiseaduse sätted on kehtestatud pikka perspektiivi silmas pidades. Neist kinnipidamine sunnib meid arvestama märkamatu ja pikaajalise kahjuga, mida tekitavad mõned lühiajaliselt igati mõistlikuna tunduvad otsused. Põhiseadus ei tohi muutuda deklaratsioonide kogumiks, mida me tegelikult ei usu. Kui põhiseadust on rikutud, siis ei muutu see olukord õiguspäraseks paljalt seetõttu, et rikkumisega väidetavalt edendatakse mingit hüve. Minu meelest ei luba meie põhiseadus proportsionaalsel määral piinata või allutada kedagi proportsionaalsel määral ebaõiglasele menetlusele või rikkuda proportsionaalsel määral põhiseaduse § 1, mille kohaselt on Eesti iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
ESM-i aluslepingu üle peetud debati ajal küsiti, kas on tõesti võimalik, et Eesti rahvas sidus aastal 1992 oma käed, nõnda et nüüd, kui rahvusvaheline olukord muutub, ei saa astuda samme, mis aitaksid kaasa Eesti rahva püsimisele. ESM-i kohtuvaidlus sai eelmisel aastal lahenduse, kuid ma soovin siiski täpsustada oma seisukohta. Ma ei väitnud, et aluslepingu ratifitseerimine on õiguslikult võimatu. Meenutan, et põhiseadust saab muuta. Seega on Riigikogul võimalik võtta vastu seadus või ratifitseerida välisleping, mis on vastuolus põhiseadusega. Seda eeldusel, et muudetakse põhiseadust. Seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamine tähendab selle arusaama järgi teadet seadusandjale, et ta valis eesmärgi saavutamiseks vale tee. Ei öelda, et soovitud sammu ei saa astuda, vaid et selle astumiseks on vaja tavapärasest suuremat poliitilist konsensust. See konsensus avaldub kas rahvahääletusel, Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu otsuses või, kiireloomulise küsimuse puhul, Riigikogu neljaviiendikulises häälteenamuses. Need on põhiseaduse muutmise nõuded.
Mis sellest järeldub? Sellest järeldub, et me ei pea tõlgendama oma põhiseadust nii suuremeelselt, et see lubaks meil langetada kõik otsused, mis näivad meile tänasel päeval teenivat avalikke huve. Veidi liialdades võiks öelda, et nõnda avaraks venitatud põhiseadust poleks üldse tarvis. Küsigem retooriliselt: milleks meile üksikasjalikud sätted, keelud ja nõuded? Saaksime ju alati lähtuda vahetult oma hinnangust selle kohta, mida on mõistlik teha riigi arendamiseks ja rahva hüvanguks. Siiski, kas te arvate, et need, kes on võimul homme või ülehomme, saavad avalikest huvidest ja rahva hüvangust samamoodi aru? Põhiseaduses on üksikasjalikud keelud ja nõuded seetõttu, et luua ühiskondlikule elule kindel ja usaldusväärne raam. Et valitseks seadus, mitte need, kes seadust rakendavad. Nõnda on asjad aga üksnes juhul, kui me võtame põhiseaduse teksti tõsiselt. Jah, Eesti taasiseseisvumisest on möödunud enam kui kakskümmend aastat. Maailm on võtnud kuju, mida põhiseaduse vastuvõtmisel vaevalt aimata osati. Meie ette on kerkinud hoopis uuelaadseid probleeme. Loomulikult peame kõige sellega arvestama ka põhiseaduse tõlgendamisel. Võtame näiteks § 76, mille esimese lause kohaselt on Riigikogu liige puutumatu. See on üldine säte ja vajab sisustamist. Samas ei saa seda paragrahvi menetlusökonoomiale viidates tühjaks teha. Kui seda üritatakse mõne lihtseadusega teha, siis peab peale jääma põhiseadus. Õiguskantsleri õigus teha või jätta tegemata Riigikogule ettepanek võtta mõnelt liikmelt ära saadikupuutumatus on üks viis, kuidas põhiseadus sellises olukorras maksma panna.
Üks olulisemaid muutusi on meie jätkuv lõimumine Euroopa Liiduga. Nagu olen varemgi korduvalt märkinud, pööran ma sellele protsessile suurt tähelepanu. See ei puuduta ainult selliseid n-ö suuri asju nagu ESM. Õiguskantsleri vaatenurk on laiem, see keskendub põhiseaduse kaitsmise võimalustele uutes oludes. Põhimõte, millest ma lähtun, on järgmine: me peame säilitama põhiseaduslikkuse järelevalve võimalikult suures ulatuses. Kahtlemata tuleb meil täita asutamislepingust tulenevaid kohustusi. See seab edaspidi piirid meie põhiseaduse kohaldatavusele. See ei ole kuidagi vaieldav. Kuid me ei tohi mingil juhul tasalülitada oma põhiseadust neis valdkondades, kus me pole selleks asutamislepingu järgi kohustatud. See küsimus kerkis teraval kujul esile eelmisel aastal ESM-i aluslepingu kontekstis. Nimelt väideti, et kuna tegemist on "Euroopa Liidu asjaga", siis ei saa aluslepingu põhiseaduspärasust üldse kontrollida. Eeldus oli niisiis, et kõik Euroopa Liiduga seotud asjad on tulevikus meie põhiseaduse mõjuulatusest väljas. See pole aga kaugeltki väike tehniline detail. Niisugune lähenemine viib meie põhiseaduse suuresti uinunud olekusse. Põhiseaduse kaitsjana tunnen ma siiski enda kohust tuua välja ohud, mis kaasnevad Euroopa Liidu õiguse mõjuulatuse eksliku avardamisega. Siingi on vastuolu lühikese ja pika perspektiivi vahel.
Ajaloomuuseum on 11 000 aastat Eesti ajalugu kokku võtnud väljendiga "visa hing". See on püsivuse, kõigist muutustest hoolimata millegi säilitamise võrdpilt. Ma ei arva, et meie põhiseadus peaks kehtima 11 000 aastat. Kuid väljend "visa hing" inspireerib vaatama kaugemale ühest või teisest kriisist, reformist, moodi läinud ideest. See inspireerib küsima: mille nimel me oma riigi lõime ja seda iga päev edasi ehitame? Tänan!

Suur tänu, austatud õiguskantsler! Head ametikaaslased, kas teil on küsimusi? On. Andres Herkel, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Te osutate oma ülevaates ka nendele ettepanekutele, mida te põhiseaduskomisjoni palvel esitasite erakondade rahastamise süsteemi võimalike muudatuste kohta. Ausalt öeldes on selge, et vaba konkurents ei ole praegu kõige paremini tagatud. Muu hulgas panete ette kaaluda riigieelarvelise eraldise andmist ka uuele erakonnale. Kas te räägiksite sellest natuke lähemalt? See protsess põhiseaduskomisjonis on päris mitu kuud veninud, alates sellest ajast, kui teiegi ettepanekud tulid. Kuidas te näete seda probleemi ja millised on teie arvates võimalikud lahendused?

Ma arvan, et see on keerukas probleem ja nii oluline, et ma pigem ei hakkaks seda praegu selle lühikese aja jooksul analüüsima. See teema on olnud keerukas. Ma teeksin seda tulevikus.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, ma tunnustan teid ettekande eest! Kahju ainult, et meedia rõdu on tühi. See näitab, et ajakirjanikel ei ole ilmselt suurt huvi Eesti Vabariigi põhiseaduse järelevalve vastu, nii nagu neil pole tihti huvi ka Riigikogu töö vastu. Aga see selleks. Te oma ettekandes rääkisite põhiõiguste kaitsest. Kas te võite seda teemat veidi laiendada või mõne näite tuua, kus teie arvates see riive viimasel ajal on olnud kõige eredam? Võib-olla saate seda veidi täpsustada?

Neid riiveid on teinekord päris palju olnud. Neid kiputakse ikka unustama. Näiteks, põhiseaduse § 12 räägib võrdsuspõhimõttest, aga kui on väga pragmaatiline, siis see unustatakse. Ravimite teemaga on samuti, kuid ma ei hakka sellel teemal rohkem peatuma. See on ikka nii olnud, et käitutakse pragmaatiliselt. Tuleks mõelda natuke pikemas perspektiivis, see on oluline.

Marianne Mikko, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Aitäh selle väga hea ettekande eest! Ma tsiteerin teid. Te olete öelnud, et põhiseadus ei tohi muutuda deklaratsioonide kogumiks. Ma nõustun sellega, et kui ülikond on kas suureks või väikeseks jäänud, siis tuleb see ümber teha, mitte inimest sealt välja tõsta. Aga kas ma saan õigesti aru, et te üldiselt julgustate Riigikogu liikmeid aastal 2013 meie põhiseadust arutelu alla võtma või seda isegi ümber kirjutama?

Ma olen küllaltki konservatiivne. Meil on olemas põhiseadus ja me ei soovi seda lihtsalt muuta. Kuid see on võimalik. Põhjus peaks olema äärmiselt oluline ja siis tuleks seda arutada. See muutmine on võimalik ainult sel juhul. Aga ma olen küllaltki konservatiivne. Jah, see on võimalik, aga sel juhul peaks olema ikkagi teatud konsensus.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Teie tegevuse ülevaade on pikk ja põhjalik dokument, selle lugemine võtab tükk aega. Mina esitan teile lihtsa küsimuse. Aastale tagasi vaadates annavad inimesed tavaliselt emotsionaalse või hingelise hinnangu, millega nad aasta jooksul kõige rohkem rahule jäid. Kas teil on võimalik anda selline hinnang eelmisele aastale, millega te õiguskantsleri ja inimesena oma tegevuses kõige rohkem rahule jäite?

Üldiselt olen ma väga positiivne inimene. On olemas probleemid, aga meil on võimalik need lahendada. 2012. aasta ei olnud väga halb aasta, minu hinnang on ikkagi positiivne. Oli väga erinevaid probleeme, vägagi keerukas kohtuotsus oli näiteks ESM-iga seonduv, aga ma rõhutan, et ka 2012. aasta saab positiivse hinnangu.

Arto Aas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Viimastel nädalatel on taas kütnud kirgi küsimus, kas Riigikogu liikmed võivad osaleda kohaliku omavalitsuse töös. See ei ole küll kindlasti kõige olulisem ja sisulisem probleem Eestis, aga milline on siiski teie seisukoht? Kas siin on tegemist sügava põhiseadusliku vaidlusega või on see puhtalt poliitilise kokkuleppe küsimus?

Praegu, kui tulemas on valimised, ei hakkaks ma seda parem analüüsima. Võib-olla teen seda tulevikus, kui valimisi silmapiiril ei ole.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea õiguskantsler! Eelmisel aastal te sekkusite kahel korral piiritemaatikasse. Kuidas teile tundub, kas praegu piiril Eesti kodanike põhiseaduslikke õigusi järgitakse või mitte?

Jah, me tegime teatud ettepaneku ja seda ka aktsepteeriti. See on n-ö veel töös. Minu meelest läheb olukord seal paremaks küll. Mingil määral seda aktsepteeriti.

Austatud õiguskantsler, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kadri Simsoni! Kaheksa minutit.

Lugupeetud õiguskantsler! Lugupeetud kolleegid! Alustuseks tunnustan ma õiguskantslerit väga sisuka kõne eest! Oma ettekandes keskendun aga minu ja kogu meie fraktsiooni arvates möödunud aasta kõige tähtsamale vaidlusele, milleks on vaidlus Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu põhiseadusele vastavuse üle.
Õiguskantsler mainis ka oma kõnes, et on küsimusi, mille puhul on vaja tavapärasest suuremat konsensust. Möödunud suvel arutati tegelikult demokraatia algpõhimõtte üle: kas rahval on õigus parlamendi kaudu otsustada riigielu olulisi küsimusi? Me kõik siin saalis ilmselt mäletame, et möödunud aastal käis vaidlus selle üle, kas Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu säte, mis võimaldab erandjuhtudel teha otsuseid stabiilsusmehhanismi liikmesriikidele finantstoetuse andmise kohta nn kiirmenetluse korras 85%-lise häälteenamusega, on põhiseadusega vastuolus. Möödunud suvel öeldi, et see võimalus on teoreetiline, nüüd aga oleme olukorras, kus enam-vähem üldteada on, et Kreeka vajab uut abipaketti, aga kuna Saksamaa valimiste eel sellest avalikult ei räägita, siis võib selle abipaketi otsus tulla meie lauale kiirkorras, kui enam ei ole aega korrektseid otsuseid teha.
ESM-i lepingu artikli 4 lõige 4 lubab otsuste vastuvõtmiseks kasutada kiirmenetlust. Liites Saksamaa 27,1%, Prantsusmaa 20,3%, Itaalia 17,9%, Hispaania 11,9%, Hollandi 5,7% ja Belgia 3,4% häältest, saame häälteenamuse – 86,3% häältest. See tähendab, et kuus suurimat riiki saavad kiirmenetluse korral ka teiste vastuseisust hoolimata oma soovid läbi suruda. Nii tulebki meil leppida sellega, et meie peaminister kasutab oma eksperdiarvamust ja ütleb, et tal pole selle vastu midagi, ning arutelu rohkem enam midagi ei muuda, sest Eesti esindajate hääle kaal seda otsust tehes on 0,186%. Kiirmenetlus loob olukorra, kus Eesti peab rahaliselt panustama, kuid ei saa finantsabi andmist ega selle tingimusi mõjutada.
Õiguskantsler saatis möödunud aasta 12. märtsil Riigikohtule taotluse, milles palus tunnistada Brüsselis 2. veebruaril 2012 allakirjutatud Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu kiirmenetluse säte põhiseadusega vastuolus olevaks. Seejuures tuli eraldi arvestada ESM-iga Eestile kaasnevate potentsiaalsete varaliste kohustuste mahtu. Need on ennekuulmatult suured. Kui kohustus on ennekuulmatult suur, siis peaks Eestil olema võimalus nendes otsustes kaasa rääkida.
Eesti osalus Euroopa stabiilsusmehhanismis on 1,302 miljardit eurot, millest 148,8 miljonit eurot maksti sisse reaalses rahas. Sellele lisandub sissenõutav kapital kuni 1,153 miljardit eurot, mis võib pöörduda täitmisele Eesti vastu. Sellises mahus kohustusi pole Eestile kunagi varem võetud.
Eesti osalus tähendab seda, et liitumisel Euroopa stabiilsusmehhanismiga on iga meie elaniku kohta võetud ligi 1000 eurot kohustusi. Valitsus üritas mäletatavasti juba eelmisel suvel öelda, et õiguskantsler ei peakski välislepingute põhiseaduslikku eelkontrolli tegema, aga riigikohtunikud leidsid, et selline välislepingute põhiseaduslikkuse eelkontrolli eitamine koos järelkontrolli vähese tõenäosusega ei ole nende arvates kooskõlas põhiseaduse §-ga 14, mille kohaselt on põhiõiguste ja põhiseaduslike väärtuste tagamine muu hulgas täitevvõimu igapäevane kohustus. Riigikohus pidi seega hindama, kas vaidlustatud hädaabimenetlus, mis jätab Eesti riigi otsustamisest kõrvale, kaalub üles Eesti riigi suveräänsuse, sh Riigikogu finantspädevuse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtte, mis on ühed kaalukamad põhimõtted.
Riigikohtu üldkogu jättis õiguskantsleri taotluse rahuldamata. 19 riigikohtunikust 9 jäid siiski eriarvamusele. Otsuses küll leiti, et ESM-i lepingu artikli 4 lõige 4 riivab Riigikogu finantspädevust, kuid riivet õigustas 10 riigikohtunikku, kes arvasid, et ESM-ist lähtuv stabiilne majanduskeskkond on oluline põhiseaduslike väärtuste ja põhiõiguste tagamiseks.
Meil on vaja meeles pidada Riigikohtu hoiatust, et 2003. aastal toimunud ja seni viimasel rahvahääletusel antud mandaat hakkab ammenduma. Rahvas pole andnud nõusolekut delegeerida Eesti pädevust piiramatult edasi Euroopa Liidule. Kas rahvahääletusel toetust leidnud põhiseaduse täiendamise seadus sisaldab volitust ratifitseerida liitumisleping Euroopa Liiduga ja lisaks sellele kõiki tulevikku suunatud volitusi, mis lubavad Eestil kuuluda muutuvasse Euroopa Liitu, ja 2003. aasta rahvahääletusega välistatakse vajadus korraldada taas rahvahääletusi, et põhiseadust täiendada? Eriarvamusele jäänud riigikohtunikud leidsid, et rahvas ei ole selle üheainsa, 2003. aastal toimunud rahvahääletusel andnud Riigikogu ükskõik missugusele parasjagu ametis olevale koosseisule õigust igavesest ajast ja igavesti hetkepoliitilistel kaalutlustel loovutada Eesti riigi suveräänsust mis tahes ulatuses. Põhiseadust täiendades ei antud Riigikogule õigust ratifitseerida lepinguid ilma rahvahääletust korraldamata. Nii arvas üks riigikohtunik. Teises eriarvamuses leidsid riigikohtunikud, et Euroopa Liitu kuulumist ei saa ega tohi kergekäeliselt samastada Euroopa Liidu asjade jäägitult siduvaks pidamisega. Ei tohi unustada, et rahvas on küll andnud selge volituse kuuluda Euroopa Liitu kooskõlas põhiseaduse aluspõhimõtetega, kuid vaevalt oli rahvas 2003. aastal kõnealust volitust andes nõus alluma ja allutama ennast mis tahes kohustustele, mis tulenevad küll Euroopa Liidu asjadest, kuid jäävad väljapoole Euroopa Liidu õigust. Kui tõlgendadagi neid volitusi, mis rahvas kümme aastat tagasi andis, sellisel viisil, et me saame neid nüüd laiendada ja kasutada eurokriisi lahendamisel, siis seda peaksid ikkagi kontrollima põhiseaduse aluspõhimõtted.
Kordan üle, et 2003. aasta rahvahääletusel antud mandaat hakkab ammenduma. Sellele ei saa tugineda, andes pidevalt volitusi ära Euroopa Liidule ja võttes kohustusi, mis jäävad meie kanda ka pärast selle valitsuse ja valitsuskoalitsiooni võimult lahkumist. Kiirmenetlus, mille üle tookord vaieldi, võib meid peatselt ees oodata. Saksamaal on sel nädalal valimised, see on pidurdanud ausat diskussiooni Kreeka finantskriisi üle. Kui tuleb kiirmenetlus, siis peame arvestama, et eelmisel aastal siin vastuvõetud otsus võib kaasa tuua selle, et isegi kui Riigikogu enamus ei toeta kolmandat abipaketti, siis meie otsus enam ei loe. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Rait Maruste!

Austatud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Kolleegid! Tänapäevastes riigiõiguslikes mudelites on õiguskantsleri institutsioon sellisel kujul, nagu see on ette nähtud meie põhiseaduses ja sellest tulenevates seadustes, küllalt harukordne. Õiguskantsler on sõltumatu ametiisik, kelle ülesanne on seista hea selle eest, et meie seadused ja alamal seisvad õigusaktid ning nende rakendamine oleksid kooskõlas põhiseadusega ning igaühe põhiõigused ja vabadused oleksid kaitstud. Meie fraktsioon leiab, et õiguskantsler on eelnimetatud üldise ülesandega hästi hakkama saanud. Eesti õiguskord ja õiguspraktika on arenenud tänapäevaseks euroopalikuks demokraatlikuks õigusriikluseks. Kindlasti on selles olnud märkimisväärne roll õiguskantsleri ja tema ametkonna professionaalsel tööl. Lisaks tuleb tunnustada härra Tederi professionaalset ja väljapeetud suhtlemisstiili ning konstruktiivse kriitiku positsiooni.
Kuid õigusriigiks saamine ei või tähendada arengu ja edasiliikumise peatumist. Möödunud aastal määras õiguskantsleri ametkond kindlaks oma kolm prioriteetset tegevusvaldkonda: elektrienergia kättesaadavus tarbijaile, riigivõimu toimimise kooskõla põhiseadusega ja asenduskodus kasvavate laste õiguste kaitse. Need on kahtlemata olulised teemad. Ootame, et valminud analüüside pinnalt järgnevad asjakohased ettepanekud ja menetlused.
Põhiõiguste ja vabaduste kaitse seisukohast väärib eriti tunnustust jälitustegevuse kontrollitavuse ja põhiseaduspärasuse hindamine. Kaugeltki kõik selles valdkonnas ei ole aga veel lõpule viidud. Kindlasti vajab edasist tähelepanu nn jälitustoimingute arhiiv, selle staatus ja regulatsioon ning asjakohase andmekaitse rakendamine selle suhtes.
Õiguskantsler tegi 2012. aastal Riigikogule üheksa ettepanekut seaduste põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Enamikul juhtudel nõustus Riigikogu õiguskantsleri ettepanekuga, kuid kahjuks ei ole mitte kõik ettepanekutes sisalduv täies mahus realiseeritud. Iseenesest ei ole selles midagi erakordset, sest mõnedki ettepanekud on diskuteeritavad, need on poliitilise otstarbekuse ja valiku küsimused. Töö käib erakondade rahastamise edasiseks korrastamiseks ja suurema poliitilise konkurentsi soodustamiseks. Samuti ootab menetlemist Riigikogu liikme immuniteedi teema. Sellekohane eelnõu on valmis.
Kohati näib siiski, et mõnikord on õiguskantsler süvenenud mõne mitte just väga kaaluka teema detailidesse. See jätab mulje, et kõrvale on jäänud mõned ühiskonnas olulised, teravad ja lahendamist ootavad probleemid. Nimetan näiteks samasooliste partnerite põhiseaduslikku õigust perekonnaelule. Mainin siinjuures, et perekonnaelu on tunduvalt laiem mõiste kui abielu. Lahendamist ootavad küsimused on ka vangide valimisõigus, inimeste kaitstus vihakõne ja anonüümse vaenamise eest internetis, kehtiva kriminaalmenetluse kooskõla põhiseaduse printsiipidega, avalikus elus võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste järgimine ning mitmed teised.
Laiemalt professionaalselt läbi töötamata on ka Euroopa Liidu ja riigisisese õiguse suhe ja edasine areng. Liialt sageli on riigisisese õiguse ja Euroopa Liidu õiguse kooskõla jäänud täitevvõimu ametnike hinnata. Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi riigiõiguslike suhete kriitilisele jälgimisele viitas juba eelkõneleja ja õigesti tegi. Kindlasti on rohkesti arenguruumi ja lai tegevusväli õiguskantsleri ombudsmanifunktsiooniga seoses. See on tegevus, mis on inimestele selgesti mõistetav ja nähtav ning abistab neid konkreetselt, seejuures soodustab see eelduslikult ka avaliku võimu ja inimeste sõbralikku dialoogi.
Lõpetuseks ütlen, et õiguskantsleri arvamus või ettepanek võib Riigikogule olla oluline tugi, et saaks ummikseisu jõudnud õiguspoliitilise teemaga edasi liikuda ja otsuseid teha. Suur tänu tehtu eest!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Kajar Lemberi!

Head kolleegid! Hea õiguskantsler! Lugedes seda aruannet tekkis mul üks kummaline paralleel aastaga 2012. Mäletatavasti esindas sel aastal Eestit Eurovisionil laul "Kuula!". Mul tekkis tunne, et ka õiguskantsleri aastaaruande pealkirjaks sobiks selline palve ühiskonnale, et teda rohkem kuulataks.
Õiguskantsler on sõltumatu ametiisik, kelle ülesanne on seista hea selle eest, et Eesti riigis kehtivad seadused oleksid kooskõlas põhiseadusega ning siinsete inimeste põhiõigused ja vabadused oleksid kaitstud. Mul on hea meel tõdeda, et õiguskantsler on selle ülesandega päris edukalt hakkama saanud. 2012. aasta kontekstis peatun aga mõnel aspektil, millest siin on natuke vähem räägitud.
Esiteks, poliitiline konkurents. Põhiseaduskomisjoni eestvedamisel sai õiguskantslerilt palutud arvamust erakondade rahastamise ja poliitilise olukorra kohta. Õiguskantsler arvas toona, et poliitilise konkurentsi keskkonna kujundamine selliseks, et ühelt poolt oleksid tagatud võrdsed võimalused olemasolevatele erakondadele ning teiselt poolt ka võimalus uute erakondade tekkeks ja nende võrdsed võimalused konkureerida juba esinduskogus olevate erakondadega, on võib-olla veidi nihkes. Tema arvates võiks uutele tulijatele reaalse võimulepääsemise võimaluse loomisega täita sellist stimuleerivat rolli, et kodanikud oleksid poliitiliselt aktiivsemad. Õiguskantsler märkis toona, et kuna erakondade toetamisel riigieelarvest on oluline mõju poliitilise konkurentsi keskkonnale, tasub analüüsida rahastamise korraldust. Täna on hea tõdeda, et nii õiguskantsleri kui kindlasti ka rahvakogu initsiatiivil või survel Riigikogu ja põhiseaduskomisjon selle teemaga nüüd tegelevad. Me liigume küll vaevaliselt, aga siiski liigume.
Teiseks, üldapteekide temaatika. Õiguskantsler on asunud seisukohale, et olemasolev olukord piirab konkurentsi, kuid samas on apteekrite esindusorganisatsioon vastupidisel arvamusel. Sotsiaaldemokraadid nõustuvad sellega, et piirangud ei ole võib-olla andnud sellist efekti, nagu nende kehtestamise ajal loodeti, kuid nende kaotamine teeks olukorra apteegiturul tõenäoliselt veelgi hullemaks. Piirangute kadumise korral on suur oht, et väikesed ja eelkõige maal asuvad apteegid kaovad veelgi kiiremas tempos kui seni. Lahenduseks on kindlasti olemas mitmeid paindlikke variante, kuid meie arvamus on, et lihtsalt piirangute kaotamine ei ole lahendus. See pall on praegu Riigikohtu käes ja me ootame tulemusi.
Paari sõnaga ka ESM-ist, millest siin küll täna juba on räägitud. Sellest saagast tasub meenutada seda, et Riigikogu ja õiguskantsler olid eriarvamusel ning Riigikohus asus tookord vaid ühehäälse enamusega toetama Riigikogu arvamust. Tulevikus peaks püüdma selliseid probleeme rohkem läbi rääkida. Aga pretsedent on loodud. Õiguskantsler just ütles meile, et tema on ikkagi jäänud oma seisukoha juurde, et probleem on olemas. Pall on Riigikogu väravas. Võib-olla tuleks järgmine kord käituda kuidagi teisiti ja katsuda neid asju rohkem läbi vaielda.
Ühe punktina toon veel esile kodakondsuse temaatika, mis on päris mitme pisikese teemana olnud kogu aeg põhiseaduskomisjoni laual. Ka õiguskantsleriga on sel teemal väga mitmel korral räägitud. Õiguskantsler tegi meile kolm ettepanekut. Kui me muidu selle teema puhul oleme hästi jäigad, siis õiguskantsleri ettepanekud said siiski toetuse ja nii mõnigi praktiline mure lahenduse. Markantseim oli mäletatavasti juhtum, kui juba riigi väljastatud passide kehtetuks tunnistamine sai tagasikäigu, aga tänu õiguskantsleri tegevusele said need inimesed siiski uuesti kehtiva passi. Ma arvan, et see on väga hea positiivne näide.
Lõpetuseks peatun ma regionaalministri valitsemisala teemadel, mis on väga ajakohased. Lisaks sellele, et seal valdkonnas on veel mõned seni lahenduseta probleemid ja ka Riigikogu ja valitsus ei ole ühte Riigikohtu otsust ...
Palun lisaaega!

Kolm minutit.

... täitma asunud, on õiguskantsler oma aruandes positiivsena välja toonud ühe näite. Vabariigi Valitsuse seaduse muudatusega täpsustati maavanema seni vaidlusi tekitanud järelevalvepädevust. Nüüd sätestab seadus selgelt, et maavanema järelevalve laieneb ka kõigi kohalike omavalitsusüksuste haldusaktidele jne. Siit peaks kindlasti edasi küsima, kas praegune maavanemate lauskandideerimine kohalike omavalitsuste valimistel nende oma järelevalve all olevates omavalitsustes on päris asjakohane ja eetiline.
Aga kokkuvõtvalt tuleb õiguskantslerit kindlasti tunnustada hea koostöö eest Riigikogu fraktsioonide ja komisjonidega. Sotsiaaldemokraadid igatahes loodavad, et see koostöö jätkub. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Marko Pomerantsi!

Tere päevast, hea eesistuja ja hea õiguskantsler! Toon välja mõned reaktsioonid õiguskantsleri ülevaatele ka Isamaa ja Res Publica Liidult. Te tõite oma ettekandes kenasti välja visa hinge mõiste, olles inspiratsiooni saanud ajaloomuuseumi värsket või juba enam mitte nii värsket ekspositsiooni vaadates, aga mina pean ütlema, et see iseloomustab väga hästi ka teid ennast. Tere tulemast täie jõuga tagasi meie keskele, hoolimata vahepealsest väikesest sunnitud eemalolekust! Ma tahan esile tuua veel seda, et hoolimata sellest, mida meile kirjutab ette poliitkalender ühe oktoobrikuu kuupäeva näol, on teil jätkunud nutti nende teemadega mitte kaasa minna. Tõepoolest, elu on palju mitmekesisem kui kohalikud valimised, kuigi ka kohalikud valimised oma olemuselt on tähtsad. Need inimesed, kes volikogudesse saavad, peavad hakkama lahendama mitmesuguste valdkondade probleeme. Samasugune on ka õiguskantsleri ampluaa.
Kui me seda ülevaadet vaatame, siis näeme, et teemasid on siin väga erinevaid. Põhjus on küll alati üks ja sama, kas on olemas kooskõla põhiseadusega, aga ma tunnen teie vastu respekti väga erinevate teemade käsitlemise eest. Muidugi, elu on need teemad teie ette toonud, aga hinnata tuleb ka teie oma initsiatiivi võimalike probleemidega tegelemisel.
Kindlasti on nüüd ja edaspidigi oluline selle institutsiooni n-ö ennetav osalus päriselus probleemide ärahoidmisel. Aga kindlasti tahan ma tunnustada ka seda, mis on toimunud seadusloomes ühe või teise eelnõu menetlemise varasemas faasis, kui tegemist pole mitte ainult reaktsiooniga pärast eelnõu seadusena vastuvõtmist. Kui me vaatame enda töö kvaliteeti siin Riigikogus, siis mulle on jäänud silma, et 2011. aastal tuvastati vastuolu põhiseaduse või seadustega 21%-l juhtudest, 2012. aastal oli selliseid juhtumeid 13%.
Mainimist väärib otstarbekus. Loomulikult ei saa lähtuda sellest, kas põhiseadust on otstarbekas täita või mitte, aga kindlasti on mitmesuguste kuulsate juhtumite puhul, mida siin saalis on juba mainitud, otstarbekuse aspekt paratamatult laual olnud, puudutagu see siis ooteala riigipiiri ületamisel, ESM-i küsimust, jälituslubade kontrolli või viimastel päevadel väga erinevates situatsioonides väga erinevat käsitlust leidnud apteegipiirangute temaatikat.
Tänan IRL-i nimel koostöö eest! Me loodame, et teie rakendatud printsiip – ei midagi isiklikku – jätkub ka edaspidi mõlemapoolselt. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Head ametikaaslased, oleme esimese päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.

Liigume teise päevakorrapunkti juurde. Algab Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Selle eelnõu eesmärk on parandada kohalike omavalitsuste võimekust omavalitsuslike ülesannete täitmisel ja teenuste pakkumisel. Selleks näeme ette suurendada residendist füüsilise isiku maksustatava tulu seda osa, mis laekub kohalikule omavalitsusele, 12,13%-ni.
Majanduskriisi ajal vähendati omavalitsustele laekuvat tulumaksuosa 11,4%-ni. Tegemist pidi olema ajutise meetmega. Eesti majanduskasv on viimasel kolmel aastal olnud positiivne ning Rahandusministeeriumi 2013. aasta kevadine majandusprognoos lubab ka selleks aastaks 3%-list majanduskasvu. Kui 2008. aastal oli Eesti SKT aheldatud väärtus Statistikaameti andmetel 12,684 miljardit eurot, siis pärast majanduskriisi oli see 2012. aastaks tõusnud uuesti enam-vähem samale tasemele ehk oli 12,588 miljardit eurot. 2013. aasta lõpus ületab SKT tase prognooside kohaselt juba 2008. aasta taset. Sellel taustal on õiglane kohalike omavalitsuste lootus, et taastatakse ka omavalitsustele laekuv tulumaksuosa.
Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ratifitseerimisega 1994. aastal tunnistas Eesti, et kohalikul omavalitsusel on asendamatu roll ühiskonna heaolu eest seismisel. Harta põhimõtteid tunnustades kinnitati, et Eesti riik peab kohalikud omavalitsused kindlustama piisavate rahaliste vahenditega, mis peavad olema vastavuses neile põhiseaduse ja seadustega seatud kohustustega. Kohalikel omavalitsustel ei ole praegu aga piisavalt raha oma põhiseaduslike ega riigi antud ülesannete täitmiseks. Lisaraha vajavad lasteaedade ja koolide ehitamine, kohalike teede remont, haridus- ja kultuuritöötajate palgasüsteem, ühistransport ja muu selline.
2003. aastal tehti kohalikule omavalitsusele eraldatava tulumaksuosa arvestamise metoodikas põhimõtteline muudatus. Laekumist ei hakatud enam arvestama mitte protsendina laekunud kogutulust, vaid protsendina füüsilise isiku maksustatavast tulust. 2003. aastast hakkas kohalikule omavalitsusele laekuma 11,4% füüsilise isiku maksustatavast tulust. Edaspidi seda määra igal aastal tõsteti, seda tehti vastavalt kohalikele omavalitsustele üleantud funktsioonidele ja eelarveläbirääkimiste kokkulepetele. Alates 2007. aastast oli see määr 11,9%, 2009. aastaks suurenes kohalikele omavalitsustele laekuv tulumaksuosa 11,93%-ni.
2009. aasta 20. veebruaril võeti vastu 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus. Sellega vähendati kohalikele omavalitsustele eraldatavat tulumaksuosa 11,4%-ni, võimendades sellega majanduslanguse tõttu niigi toimunud ja toimuvat eelarvetulude vähenemist. Lisaks majanduslangusest tingitud eelarvetulude vähenemisele on tulumaksuosa ja tasandusfondi kärpimise otsus aastatel 2009–2012 vähendanud kohaliku elu korraldamiseks mõeldud vahendeid peaaegu 190 miljoni euro ulatuses. Just selle summa võrra on linnades ja valdades vähem raha näiteks lasteaedade, koolide ja tänavavalgustuse jaoks, teede remondiks, noorsootööks ja sporditegevuseks.
2009. aastal pöördusid Eesti omavalitsused Strasbourgis Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi poole, et saada sõltumatu seisukoht, kas kohalike omavalitsuste tulude vähendamine on kooskõlas Euroopa kohaliku omavalitsuse hartaga. Kongressi delegatsioon külastas seepeale Eestit ning külaskäigu tulemusena valmis raport, milles antud juhised on siiani täitmata. Raportis soovitas kongress Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteel teha Eesti valitsusasutustele ettepanek muuta kiiresti seadusi, et suunata senisest suurem osa finantsvahendeid kohaliku omavalitsuse tasandile. Samuti soovitati võtta meetmeid, mis tagaksid kohalikele omavalitsustele piisava osa üleriigiliselt kehtestatud maksudest.
Eelnõu on esimene samm kohalike omavalitsuste tulubaasi taastamiseks. Eelnõu algatajad leiavad, et lisaks omavalitsustele laekuva tulumaksuosa suurendamisele tuleb ka tasandusfond ja teehoiuraha taastada kriisieelsel tasemel ning vaadata üle kohalike maksude süsteem. Olukord, kus kohalike maksude osakaal tulubaasis on vaid 1,1%, kahjustab omavalitsuste finantsautonoomiat.
Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Esimesega muudetakse tulumaksuseadust ja teisega sätestatakse seaduse jõustumine. Eelnõu §-ga 1 muudetakse tulumaksuseaduse § 5 lõike 1 punkti 1 nii, et 2014. aastal kohalikule omavalitsusele laekuva residendist füüsilise isiku maksustava tulu osa on 12,13%. Selle muudatusega taastatakse omavalitsuste eelarvetesse laekuva tulumaksuosa kriisieelne tase 11,93%, millele lisandub maamaksuvabastuse kompenseerimiseks ettenähtud omavalitsustele laekuva tulumaksuosa suurenemine 0,2%.
Eelnõu §-ga 2 sätestatakse seaduse jõustumise tähtajaks 1. jaanuar 2014.
Ettepanekut toetab ka Omavalitsusliitude Koostöökogu, kes on 2014. aasta riigieelarve läbirääkimistel sellise ettepaneku teinud ka valitsuskomisjonile. Nende seisukoht on, et kohalike omavalitsuste eelarveautonoomia põhimõtted ja tulud peavad olema kaitstud ka majanduslanguse ajal ning kohalike omavalitsuste tulubaasi kärpivaid otsuseid oleks saanud vältida. Rahandusministeeriumi esitatud maksuprognoosi kohaselt on ka 2014. aastal kohalike omavalitsuste tulubaas väiksem kui enne 2009. aasta veebruari kriisiotsuseid. Kohalike omavalitsuste tulubaasi madalal tasemel hoidmine on raskendanud omavalitsuste arengut ning Euroopa Liidu tugifondide vahendite täismahus kasutamist.
Paar sõna seaduse mõjudest ja rakendamiseks vajalikest kulutustest. 2013. aastaks on prognoositud kohalikele omavalitsustele laekuva tulumaksuosa suuruseks 725,2 miljonit eurot, mida on võrreldes 2008. aastaga 9 miljonit eurot vähem. Samal ajal ületab tulumaksu prognoositud laekumine riigieelarvesse sellel aastal 2008. aasta taset 6%. Ei tohi unustada, et tarbijahinnaindeks on jaanuarist 2008 kuni jaanuarini 2013 kasvanud 17,6%. Kui kohalike omavalitsuste tulubaas, mis koosneb peamiselt neile laekuvast tulumaksuosast, tasandusfondist, maamaksust, kohalikest maksudest ja keskkonnatasudest, oli 2008. aastal 901,4 miljonit eurot, siis arvestades raha ostujõudu, peaks see 2013. aastal olema 1 miljard 58 miljonit eurot, et omavalitsustel oleks võimalik pakkuda teenuseid 2008. aasta mahus.
Eelnõu seadusena vastuvõtmine aitab parandada kohalike omavalitsuste korraldatavat elukeskkonda ja parandada inimeste sotsiaalset toimetulekut. 2014. aastal riigieelarvesse laekuvat tulumaksu vähendab eelnõu ligi 33 miljoni euro võrra, samas on tal aga samaväärne positiivne mõju kohalike omavalitsuste tulubaasile. Täpsemalt öeldes sõltub eelnõu mõju järgmise aasta tulumaksulaekumistest. Seadusmuudatus vähendab tulumaksulaekumisi riigieelarvesse, kuid tulumaksu väiksemas mahus laekumist on võimalik arvestada 2014. aasta riigieelarve planeerimisel, sest seadus hakkaks kehtima järgmise aasta 1. jaanuaril. Aitäh!

Suur tänu! Hea ettekandja, teile on küsimusi. Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Ei ole ilmselt raske oletada, et valdav osa Eesti elanikke elab mõnes kohalikus omavalitsuses, võib-olla ainult mingi käputäis elab Eesti riigis niimoodi, et nad ei kuulu ühtegi omavalitsusse. Ei ole raske oletada, et kõik omavalitsused on sellest seadusmuudatusest huvitatud. Mis te arvate, kas on olemas mõni omavalitsus, kes on tulubaasi suurendamise vastu? Kas Eestis võib leiduda märkimisväärne hulk inimesi, kes võivad olla omavalitsuste tulubaasi suurendamise vastu?

Aitäh küsimuse eest! Ma sain aru, et see koosnes kahest poolest. Vastus küsimuse esimesele poolele, mis oli tegelikult retooriline küsimus, on see, et ma ei kujuta ette ühtegi omavalitsust, kes ütleks ei oma tulubaasi suurendamisele. See on selge. Kohalike omavalitsuste ühendused on järgmise aasta eelarveläbirääkimistel väga selgelt välja öelnud oma seisukohad selles küsimuses.
Kui ma sain küsimusest õigesti aru, siis te küsisite veel, kas keegi oleks selle vastu. Me kõik saame siin riigieelarvega töötades aru, et valitsus lahendab oma probleeme selle arvel, kes on nõrgem ega suuda talle vastu hakata. Nii kerge on lapsel taskust münt ära võtta, selleks et õlut osta. Umbes nii näeb see mudel välja. Minu arvates on meie riigi alus aga tugev omavalitsus. Ühest vanast filmist on jäänud meelde lause, et me oleme Tallinnast, me maksame. Umbes niiviisi peaks valitsus kohalike omavalitsustega rääkima. Tegelikult kõlab aga lause ühest reklaamist. Selles reklaamis astus elevant mingist lahvkast läbi, võttis midagi ja lahkus. Üks inimene ütles selle peale: "Kuule, ta ju ei maksnud!" "Aga ta ei maksagi kunagi!" kõlas vastus. Soovil mitte anda kohalikele omavalitsustele lisavahendeid selles ulatuses nagu kunagi võib olla poliitiline alus. Me kõik saame aru, milles see alus seisneb.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma lihtsalt täpsustan: masuajal mitte ei vähendatud ainult tulumaksuosa 11,93%-st 11,4%-ni, vaid vähendati ka teehoiuraha 75% ja tasandusfondi osa 25%. Iseenesest on kummaline, et omavalitsused on suutnud selles olukorras kesta ja kuidagi eksisteerida. Aga kui riik planeerib järgmise aasta riigieelarves riigitöötajate palga umbes 5%-list tõusu, mismoodi siis kohaliku omavalitsuse juht peaks lasteaiakasvatajatele ja huvikoolide õpetajatele silma vaatama ning ütlema, et tal kahjuks ei ole vahendeid, et nende palka tõsta?

Aitäh! Ma ei rääkinud teeremondist ja tasandusfondist, sest see ei ole lihtsalt selle seaduseelnõu teema. Kohaliku omavalitsuse taustaga inimesena ma muidugi tean, et kärped ei puudutanud mitte ainult tulumaksu. Aga kui juba jutt sellele teemale läks, siis räägin paar sõna teeremondist. See 75%-line kärbe aastate jooksul vähehaaval taastatakse. Aga mida teha sellise probleemiga? Tegime Ida-Virumaal ühe väikese uuringu. Selgus, et kui teel oli umbes ruutmeetrisuurune auk, siis seda oli võimalik näiteks 1000 krooniga korda teha. Järgmisel aastal see parandamata jäetud auk ei suurenenud mitte aritmeetilises, vaid geomeetrilises progressioonis. Iga aastaga see probleem teravneb ja kulud suurenevad. Nii et kui isegi taastatakse teehoolduseks antav raha, siis valitsuse ja valitsuskoalitsiooni valede otsuste tõttu on sinna praegu vaja palju rohkem vahendeid, kui oleks olnud vaja siis, kui finantseerimine oleks olnud õigeaegne ja vastanud kehtinud reeglitele.
Te tundsite huvi palgatõusu vastu. Kohalikud omavalitsused on seda teinud kõik viimased aastad, nad on kuidagi välja kruttinud. Milles ma siin probleemi näen? See on süsteemne probleem. Asi on selles, et valitsus on üks kamp bürokraate. Ma olen oma elus palju näinud, kuidas väga tore inimene muutub suureks ülemuseks ja aasta, kahe või kolme pärast on ta ehtne bürokraat, kes ei märka, mis tema ümber toimub. Täpselt sama on toimunud ka meie valitsusega. Põhiline küsimus on see, kas me kontrollime tema tegevust või ei, kas me tegeleme sellega või ei. See oli igapäevane töö kuni 2005. aasta oktoobrini, mil hakkas kehtima seadusmuudatus, mille kohaselt ei saanud ühel ajal olla valitud kohaliku omavalitsuse volikokku ja Riigikokku. Tollal me tihti kolleegidega eri fraktsioonidest arutasime ühte, teist või kolmandat asja. Inimesed tundsid, et neil oli tugev seos kohaliku omavalitsusega, kust nad olid valitud. Valitsusel lihtsalt ei õnnestunud tol ajal teha selliseid hullumeelseid asju nagu teehoiuraha vähendamine. Ma arvan, et 2005. aastal sai tehtud saatuslik viga. Praegu ei sõltu me mitte niipalju oma valijatest, vaid parteijuhtidest. See on kunstlikult loodud olukord, kus on väga kerge iga käsu peale nupule vajutada. See on väga hea küsimus, kuidas tõsta lasteaiakasvataja või huvikooli treeneri palka, aga see oli ja on ainult kohaliku omavalitsuse probleem ning jääb veel mingiteks aastateks selleks, siin pole midagi parata. Siia hakkavad varsti tulema ministrid, kes hakkavad kiitlema sellega, et palgad riigisektoris tõusevad, ja nad hakkavad sõimama kohalikke omavalitsusi, kuigi objektiivsetel põhjustel seal palka tõsta ei ole võimalik. Me oleme siin Riigikogus kahjuks ise loonud selle süsteemi ja sellest üle saada ei ole praegu lihtsalt võimalik.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea kolleeg! Ma sain sinu ühest vastusest aru, et kõik omavalitsused ja ka kõik inimesed, kes omavalitsustes elavad, ei saa olla selle vastu, et omavalitsuste tulubaas suureneks, aga otsuse teeb valitsus, kus on napilt üle kümne liikme, ja koalitsioonipool siin saalis, kus on natuke üle 50 osalise, ehk isegi sadat inimest täis ei tule. Kas ma saan õigesti aru, et alla saja inimese otsustavad, kas omavalitsused saavad elada või virelevad, ja kõik inimesed, kes elavad omavalitsuse territooriumil, on samamoodi määratud virelema?

Aitäh! Jah, lugupeetud kolleeg, sa saad täiesti õigesti aru. Sellel situatsioonil on väga pikk ajalugu. Kunagi oli Tallinnas ülalinna võim ja all-linna võim ning pahatihti läksid nad ka raksu. Tallinna tänavatel võib seniajani näha raudrõngaid, mille abil all-linna rahvas püüdis peatada ülevalt tulnud saksu. Jah, nii see on ja nii see käib. Seda nimetatakse demokraatiaks, mille kohta vist Churchill ütles, et see on riigile väga halb süsteem, aga midagi paremat nagunii ei ole. Pole midagi parata, kui usutakse lubadusi, et keegi vähendab kommunaalkulusid, selliseid puhtdemagoogilisi lubadusi, siis mida saabki oodata. Kui sa tead inimese tausta, tead, mida ta on teinud, aga pärast jälle usud järjekordset valet, mis tema suust tuleb, siis sa pead leppima tagajärgedega. Ma ei ütleks, et sellega võib rahul olla, aga see ongi demokraatia: me saame täpselt selle, mida me oleme valinud. Kui teie kohalik omavalitsus vireleb vaesuses ja teil ei ole enam jaksu maksta kütte või elektri eest, siis see on teie kollektiivne otsus. Seda ei ütle ma mitte sulle, aga neile, kes meid otseülekandes vaatavad. Ma loodan, et inimesed saavad sellest kunagi ka aru.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Sa ütlesid väga õigesti, et kohalikud omavalitsused on sõna otseses mõttes virelema jäänud. Valitsus on teinud kolm põhilist viga. Esiteks, ta on vähendanud omavalitsuste tulubaasi. Teiseks, ta ei ole tasandanud omavalitsuste kõikide kulude kompenseerimist. Elatusstandard on ju nüüd hoopis kõrgem, kulutusi tuleb kohalikel omavalitsustel samuti rohkem teha. Kolmandaks, omavalitsustel on keelatud laenu võtta, mis tähendab, et nad ei ole võimelised panustama Euroopa Liidu toetusfondide järgmise perioodi rahasse. On sul informatsiooni, kas Vabariigi Valitsusel on üldse kavas parandada kohalike omavalitsuste tulubaasi ja kui on, siis milliste meetoditega?

Aitäh! See on arusaadav ja täiesti selge, et mul sellist informatsiooni ei ole ega saagi olla. Me suhtleme Vabariigi Valitsusega siin saalis toimuvate istungite ajal, siis, kui on näiteks vaba mikrofon või mingi arutelu. Sellega kõik piirdub. Need on vanad kombed – tõenäoliselt peetakse neid praegu rumalateks kommeteks –, kui ministrid käisid regulaarselt fraktsioonides, kusjuures ka opositsioonifraktsioonides. See kõik on ammu unustatud. Mitte keegi ei räägi kavadest, mida ja kuidas tehakse. Pigem on lugu otse vastupidi, lihtsalt surutakse oma poliitiline tahe läbi. Nii hull, nagu olukord praegu meie riigis on, pole see mitte kunagi olnud. Inara, sa tead seda suurepäraselt. Sa oled olnud Koidula jaamas, me oleme ka siin spetsialistidega kohtunud. Ma toon veel kord selle näite. Kõik räägivad sellest, et piiril ei peaks olema mitte mingit otsustusvõimalust, seal peaksid olema ranged reeglid, nagu näiteks Lätis, Leedus ja Soomes. Seal miskipärast arvestatakse piiriregioonide elanikega. Meil ei taheta seda sugugi teha. Me oleme aru saanud, kõik komisjoni liikmed, kõikide fraktsioonide esindajad on aru saanud, mida rahvas tahab. Kusjuures imelikul kombel langevad piiril elanike ja tollitöötajate huvid kokku. Mina pole küll sellist asja varem näinud, et nii solidaarselt esineksid kaks poolt, kelle vahel on tegelikult selline konflikt. Aga mida me näeme? Peale kogu seda tööd, peale ümarlauda Riigikogus – avalikku ja tulemuslikku – toodi siia seaduseelnõu 449, mille põhimõtted on ikka samad, on vaja arvestada mingit konkreetset juhtumit, ametnikul tekib otsustusõigus jne. Me elame praegu sellises süsteemis, mida president kunagi nimetas kummitempliks. Kui veel paar aastat tagasi tundus, et seda on võimalik kuidagi parandada, siis praeguse jõudude vahekorra puhul muutub see kummitempel lihtsalt universaalseks. Varsti ei ole meil mingit võimalust siin saalis isegi asja arutada, sest ei ole, kellega arutada.
Vanema inimesena on mul see viga, et ma pidevalt tuletan meelde vanu aegu. Kas teate, mille poolest erines Riigikogu töö kümme aastat tagasi sellest, mida meie praegu siin teeme? Teil, lugupeetud kolleegid, oleks kümme aastat tagasi olnud kõigil laua peal paberile trükitud eelnõud. Mis tähendus sellel oli? Nimelt see, et kui teid äkki oleks hakanud huvitama midagi, mida mina siin opositsiooni esindajana räägin, siis te oleksite saanud lihtsa käeliigutusega võtta seaduseelnõu ja kontrollida, kellel on õigus, kas minul või näiteks sellel ametnikul, kes enne mind esines. Siis oleks võimalik mõelda. Aga praegu seda võimalust ei ole. Meile öeldakse, et meil on e-riik, kõigil on arvutid. Ma olen väga pingsalt jälginud, aga pole kordagi näinud, et keegi, kes kirjutab siin saalis mingit artiklit või vaatab midagi Delfist, oleks ka arutatavat dokumenti otsinud. Teilt on see võimalus ära võetud. Kas teie võtsite endale eelnõu teksti? Enamik seda ei tee. Meile pannakse sinna riiulisse neid isegi mingi vähendatud arv. Aga teid on ära lõigatud informatsioonist, teil ei ole võimalust siin kohapeal mõelda. Te tulete siia nagu automaadid, selleks et nupule vajutada. Hiljuti vaatasin ma 2001. aasta stenogramme. Mul oli konkreetne huvi, vaatasin ühe päeva läbi. Päevakorras oli kaheksa küsimust ja kahel korral üks koalitsioonierakond võttis enne hääletamist pausi. Tollal nägi see välja nii, et inimesed tõusid ja läksid saali nurka, selleks et aru pidada. Ühel puhul nad otsustasid siiski, et nad hääletavad nii, nagu nad olid varem fraktsiooni koosolekul otsustanud, aga teisel puhul nad muutsid oma otsust, teatasid sellest ja siis eelnõu lugemine katkestati. See oli tollal tüüpiline. Inimesed mõtlesid ja neil oli selleks ka soovi. Kuidas sa ikka lähed omavalitsusse, kust sa oled valitud volikogusse, ja ütled, et sa hääletasid selle poolt, et riik lihtsalt võtab teeremondi raha ära ja pistab oma tasku! Kahjuks on olukord muutunud. See on demokraatia. Meeldib see teile või mitte, see olukord ei sõltu enam meist, see sõltub ainult valijaist.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Ma olen aru saanud, et sina esindad seda ideoloogiat, et tuleb, käed rüpes, raha oodata. Minul on küll mõtteid, mida omavalitsus ise saaks teha, selleks et oma tulubaasi suurendada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma panin tähele, et sa rääkisid demagoogilistest kampaaniatest, kui virelevad kohalikud omavalitsused lubavad vähendada kommunaalkulusid. Kui ma nüüd kuulen, et mõni virelev omavalitsus lubab langetada toiduainete hindu, kas mina lihtsa inimesena peaksin uskuma, et see on võimalik, või peaksin ma seda käsitlema kui demagoogiat?

Aitäh! Lugupeetud kolleeg, sa astusid juhuslikult ämbrisse. See "käed rüpes" võib käia sinu enda kohta, sest sina oled see, kes lihtsalt võtab omavalitsuse taskust selle teenitud raha. See on omavalitsus, kes võtab maatüki, loob sinna tööstuspargi, töötab investoritega ja sinna omavalitsusse hakkavad siis tulema ettevõtted, mis vähendavad tööpuudust. Sealt hakkab tulema see raha, mida sina pärast tagatoas jaotama hakkad. Kusjuures sind ei huvita, kas see omavalitsus tegi midagi investorite heaks, millised on ta lisakulutused, kas ta saab palgata spetsialiste selle rahaga, mis tal on. Käed rüpes istute just teie! Te ei tee mitte midagi. Kõige raskemal kriisiajal ei võtnud te mitte midagi ette selle nimel, et vähendada tööpuudust ja inimesi kuidagi aidata. Te lihtsalt vaatasite, kuidas töötute arv kasvab: 80 000, 100 000, 120 000, 137 000. Teie leeris oli täielik rahu.
Mis puudutab lubadusi, siis tuleb öelda, et parem jalg on ämbris ja vasak jalg on ämbris. Kui ma õigesti mäletan, lugupeetud kolleeg, siis sinu erakond nii jultunult ei valetanud, et kommunaalkulud lähevad alla jne. Nüüd on mõnes omavalitsuses needsamad kulud 30–35% kasvanud. Aga kuidas peaksin ma suhtuma näiteks sellesse, et siia saali helistati täna lehest ja paluti kommentaari uudisele, et minister saadab kooskõlastusringile uue seaduseelnõu ja lubab, et selle abil läheb soojuse hind alla? Kas seda on praeguses olukorras võimalik teha või ei ole? Mina olen viis aastat pingsalt tegelnud ühe konkreetse juhtumiga, kui Narvas taotleti soojuse hinna tõusu. See on võtnud viis aastat, me töötasime koos munitsipaalelamufondi spetsialistidega. Me käisime koos Narvast valitud kolleeg Efendijeviga kohtumistel Helsingis ja Peterburis, kus me kohtusime akadeemikute ja ekspertidega. Siin aga lubatakse, et hind läheb lihtsalt alla! Kuidas sellesse suhtuda? Kala hakkab mädanema peast. Alguses vaata, lugupeetud kolleeg, mida teie valitsuses lubate ja millega teie lubadused lõpevad, alles pärast seda tule vaatama, mida lubatakse kohalikul tasandil. Kui see minust sõltuks, siis ma muidugi vähendaksin põhiliste toiduainete käibemaksu ja laseksin selle abil hinna alla. Eks need, kes seda lubavad, teavad ka, kuidas seda teha. Aga teie ju ei lase sellel nagunii toimuda.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mind ajendas küsima Vabariigi Valitsuse arvamus selle seaduseelnõu kohta. Ma olen sulle väga tänulik, et sa puudutasid seaduseelnõu nr 449. Sa rääkisid ka väga olulisel teemal, kui sa küsisid, mis siis on Riigikogu liikme ülesanne siin parlamendisaalis. Kui mina seaduseelnõu 449 arutelul julgesin siin saalis tuua välja teatud fakte, siis lõppes lugu nii, et rahandusminister sõimas mu lihtsalt läbi. Kui lugeda Vabariigi Valitsuse arvamust, siis siin on kirjas niiviisi: "Peame selliste lootuste lähiajal realiseerumist ebarealistlikuks ning kutsume üles ettevaatlikkusele riigi majanduslikule võimekusele mitte vastavate ootuste tekitamisel." Ka sind kutsutakse korrale ja soovitatakse olla ettevaatlik. Kas sulle ei tundu, et meie demokraatlik riik on kuidagi väga kaldu?

Aitäh! Demokraatia, ma seda juba ütlesin, sõltub meist kõigist, umbes 900 000 valijast üle terve Eesti. See, et paljusid asju tehakse praegu piitsaga karjatades, ei ole mulle mingi saladus. Minu valimispiirkonnas Ida-Virumaal, konkreetselt Narvas, on juba kuus aastat püütud poliitilisi probleeme lahendada prokuratuuri ja kapo abil. Ma olen mitu korda sellest siin rääkinud. Inara, sa ju mäletad, et rahanduskomisjonis nimetas minister idioodiks ühte Reformierakonna fraktsiooni liiget. Selline on tase. Seesama inimene haletses vanu naisi, kellel on raske üksi elada, parem on ikka varem ära surra. Ka teatas ta ühele opositsiooni liikmele, et see võib Eestist ära sõita, kui siin miskit ei meeldi. See on lihtsalt üks selline demokraatia haigus, mõnel hakkab pea ringi käima ja ta enam ei taju, kus ta asub ja millega tegeleb. Tagajärg on käes: esialgu veel mõisad ei põle ja saksad ei sure, aga vabad lapsed juba põgenevad. Ma saan sinu murest väga hästi aru, aga kordan jälle, et olukorra muutmiseks meie tahtest ei piisa, seda peab tahtma terve Eesti, kogu meie riigi rahvas.

Valdo Randpere, palun!

Ma lihtsalt ei saa küsimata jätta. Sa heietad siin vanu mälestusi, kuidas vanasti oli kõik parem, kui te kogunesite nurka ja arutasite asju. Kas vanasti oli ka komme küsimustele mitte vastata ja pikalt heietada? Ma küsisin sinu käest väga lihtsalt: kas see on demagoogia, kui kohalik omavalitsus lubab toiduainete hinda alandada? Sina jõudsid oma vastuses soojatrassi pidi Peterburisse ja kuhu iganes, aga mina vastust ei saanud. Kui vanasti oli selline komme, et vastati lühidalt ja konkreetselt, siis võta ennast kokku ja katsu seda teha.

Aitäh! Näed, Valdo, jälle sa kamandad! Sa püüad mind mingitesse raamidesse suruda, kusjuures sa mõistad, et vastastikku ei ole see protsess võimalik. Mina ei saa sama teha sinuga ega sinu kolleegidega, ma ei saa seda teha ühegi ministriga, rääkigu ta ükspuha millest. Traditsioon rääkida siin sellest, mis kõige rohkem huvitab, on väga ammune. Mulle meenub üks juhtum, kui meie praegune president oli välisminister ja esines siit puldist. Saalis istus Tõnu Kauba ja ministri selja taga oli Toomas Savi. Ühel hetkel esitas Tõnu Kauba protseduurilise küsimuse, kas istungi juhataja ei saaks ettekandjale selgeks teha, et see vastaks konkreetselt küsimustele, mida talle esitatakse, aga ei edastaks neid luulusid, mis tal peas on. Selle peale naeratas Toomas Savi ilusasti ja vastas: "Esiteks, me oleme siin selles saalis sõna võttes absoluutselt vabad ja minu teada sinu küsimusele vastati. Teiseks, kui inimene ei saa keelest aru, siis ei ole võimalik talle seda selgeks teha." Niiviisi kõlas see vastus ja sellised olid vanasti need situatsioonid. Keegi ei lakkunud kellegi, vabandust, tagumikku. Oli demokraatia. Teie erakonnast suhtlesin ma kohaliku omavalitsuse asjades kõige rohkem Andres Taimlaga, Isamaaliidu fraktsioonist Mart Nutiga. Paljud küsimused said lahendatud. Kui ma praegu püüan meelde tuletada, kellega ma olen siin alates 2011. aasta märtsist rääkinud mingi probleemi võimalikust lahendusest, siis pean ütlema, et seda pole kordagi juhtunud, kuigi vanasti oli see tüüpiline. Nii et vanad ajad, mis ei olegi eriti vanad, 1999. aastast kuni umbes 2005. aastani, olid praegusest ajast hoopis erinevad. Mul on alust arvata, et me peaksime püüdma tagasi selle demokraatia poole, mis tollal oli.
Niikaua, kuni ma rääkisin, mõtlesin ma ka sinu küsimusele ja vastan sulle nii. See ei ole demagoogia. Omavalitsuse autonoomia annab talle palju võimalusi. Kui ta võtab endale selle vastutuse kas siis mingi toitlustusasutuse või õpilastoidu kaudu inimesi toetada, siis on tal võimalik seda teha. Aga seda ainult sel juhul, kui teie, valitsuserakonnad, ei roni meie taskusse ega varasta sealt raha.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast kõigile! Eelnõu 438 oli rahanduskomisjonis esimesel lugemisel 10. septembril. Eelnõu algataja, Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel tutvustas eelnõu sisu Mihhail Stalnuhhin. Eelnõuga soovitakse muuta tulumaksuseaduse § 5. Tahetakse suurendada residendist füüsilise isiku maksustatava tulu seda osa, mis laekub kohaliku omavalitsuse üksusele, 12,13%-ni. Nagu eelkõneleja siin põhjalikult juba rääkis, on kavandatud, et eelnõu jõustub seadusena järgmise aasta 1. jaanuaril. Täpsustan, et 2013. aastal on kohalikku eelarvesse laekuva tulumaksu osa 11,57%. Valitsuse arvamust selgitas Rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna nõunik Andrus Jõgi.
Räägin nüüd komisjonis tekkinud küsimustest ja toimunud arutelust. Kuna eelnõu seletuskirjas viidatakse prognoosidele, mille järgi ületab SKT tase selle aasta lõpuks 2008. aasta taseme, siis täpsustati sellise arengu võimalusi. Selgitustes öeldi, et tegelikult on kohalike omavalitsuste tulubaas reaalhindades 2008. aastast veel taga, nominaalhindades on see aga tõepoolest juba samal tasemel. 2008. aasta oli üsna ebatüüpiline, kohalike omavalitsuste tulubaas kasvas sel aastal hüppeliselt, 17%, samal aastal oli riigi majandus aga juba languses. Seetõttu pole 2008. aastat aluseks või nn referentsaastaks võtta hea, selgitati komisjonis. Kohalike omavalitsuste tulubaasi ja SKT muutus reaalhindades 2003.–2017. aastani kajastus ka Vabariigi Valitsuselt rahanduskomisjonile saadetud arvamusele lisatud graafikus, mis on olemas rahanduskomisjoni veebilehel. Samast graafikust nähtub, et ka 2009. ja 2010. aasta on võrdlusaastateks pisut ebatüüpilised. Kaugemas perspektiivis on sellest graafikust siiski näha, et lahknemine toimuski vaid buumi ja languse ajal, 2011. aastast alates on areng olnud ühtlane ning kohalike omavalitsuste tulubaas ja SKT taas n-ö ühel joonel. Arutelu käigus nenditi, et praeguste prognooside kohaselt jõuab kohalike omavalitsuste tulubaas reaalhindades 2008. aastasse tagasi aastal 2017.
Arutelust veel. Komisjonis märgiti, et kohalikele omavalitsustele riigilt eraldatava maamaksuvabastuse kompensatsiooni summa on suurem kui selle vabastuse reaalne mõju. Infoks nii palju, et selle vabastuse hind jäi alla 9 miljoni euro, kompensatsiooni makstakse sel aastal aga 10,5 miljonit eurot ja 2014. aastal 13,4 miljonit eurot. Esitati küsimus, et kui riik teeks korralise maamaksu hindamise, kas potentsiaalne saamata jääv tulu oleks siis veelgi suurem, ja kas arutatakse uut maa hindamist. Olemasoleva info põhjal seda lähiajal kavas ei ole. Kommentaaris selgitati, et enne kodualuse maa maksu kaotamist oli võimalik tõsta maamaksu kokku maksimaalselt 24 miljonit eurot. Vahepeal tõstetigi maamaks väga mitmes kohalikus omavalitsuses ülemise piirini, nii et praegu on potentsiaalne võimalus tõsta maamaksu veel umbes 5 miljonit eurot.
Komisjonis kõlas küsimus, kuidas on võimalik tõsta kohalike omavalitsuste töötajate ja lasteaiaõpetajate palka. Praegu see väga paljudes omavalitsustes võimalik ei ole, samal ajal riik palku tõstab. Küsiti, et kui tulumaksuosa protsenti ei muudeta, kui palju kasvab siis kohalike omavalitsuste tulumaksuosa. Vastuseks kuulsime, et sel aastal on see 8,7% ja järgmisel aastal 7,5%. See katab inflatsiooni ja aitab ka palka tõsta.
Komisjonis nenditi, et eelnõu mõjul laekuks 2014. aasta riigieelarvesse umbes 33 miljonit eurot vähem ja sellele ei ole katet kavandatud. Algataja selgitas, et see eelarve tasakaalu ei mõjuta, kuna on seotud poliitiliste valikutega. Ühel komisjoni liikmel oli ka selline arvamus, et seda eelnõu võiks toetada, aga ta ei olnud väga kindel, kas 12,13% on just see õige protsent.
Komisjoni töö võib kokku võtta langetatud otsustega: otsustati võtta eelnõu päevakorda 19. septembril (see otsus tehti üksmeelselt) ja lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi (poolt oli 6 ja vastu 5 komisjoni liiget, erapooletuks ei jäänud keegi). Tänan teid kuulamast!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Kadri Simson, palun!

Aitäh! 16. märtsil 2010 otsustas Riigikohus oma otsusega, et põhiseadusega on vastuolus, kui seadusandlike aktidega ei ole eristatud omavalitsuslikud ja riiklikud ülesanded ning kui kohaliku omavalitsuse üksusele seadusega pandud riiklikke kohustusi ei rahastata riigieelarvest. See eelnõu püüab muuta endiseks omavalitsusele minevat tulumaksuosa, mida 2009. aastal vähendati. Kui seda ei toetata, siis nagu eirataks ka Riigikohtu lahendit. Kui palju on riik seda Riigikohtu otsust täitnud? Milliseid muudatusi on tulenevalt sellest kohtuotsusest tehtud?

Suur tänu küsimuse eest, proua Kadri Simson! Teatavasti on komisjoni esindaja volitustel teatud piir. Teie küsimus nõuab süvenemist. Ma siiski ütlen, et majanduskasvust ja eelarve suurematest võimalustest tulenevalt on ka kohalike omavalitsuste tulubaasis positiivseid arenguid olnud. Seesama kohalikele omavalitsustele laekuv tulumaksuosa on pisut kasvanud, selle vastu ei saa vaielda. Kui 2009. aastal see vähenes 11,4%-ni, siis sel aastal on see 11,57%. Teatavasti toimuvad igal aastal valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu vahel eelarveläbirääkimised ja seal on ka planeeritud kasvu. Äsja te kuulsite, et maamaksu kaotamise eest on võib-olla saadud natuke suurem võit, kui see reaalne kulu on. Nii et ma siiski näen positiivseid arenguid. Kui majandusprognoos paraneb, hoolimata sellest, et vahepeal on olnud ka skeptitsismi kasvu, ega siis keegi ju otseselt ei keela kasvatada kohalikele omavalitsustele minevat tulumaksuosa. Kõik saavad aru, et see on vajalik. Ma meenutan ühte asja nendelt läbirääkimistelt. Ma küll tean, et need läbirääkimised on veel pooleli ja päris kõik üksikasjad ei ole avalikustatud, aga olemasoleva info põhjal on kõne all ka kütuseaktsiisi protsendi kasv. Sellega ma praegu piirdun.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kohalike omavalitsuste tulubaasi vähendamine oli 2009. aastal üks paljudest kärbetest. Tol korral saatis seda retoorika, et kui ajad paranevad, siis see tulubaas kindlasti taastatakse. Aga jääb mulje, et valitsus ei soovi sellega kiirustada. Mul on küsimus teile kui juhtiva valitsuserakonna esindajale: kas valitsusel tegelikult ei olegi kavas kohalike omavalitsuste tulubaasi endisel tasemel taastada?

Aitäh küsimuse eest! Sellele küsimusele on vastuseks kindel ei. Ma pean ikkagi piirduma sellega, mida me komisjonis arutasime. Meenutan, et 2008. aasta on selline aasta, mille põhjal me väga pikalt tulevikku kavandada ei saa. Loomulikult, me võime siin väga põhjalikult arutada, kas see kõik, mis oli buumiajal, tuleb kiiresti tagasi. Ka mina soovin, et see tuleks kiiremini tagasi, aga jään seisukohale, et valitsusel sellist negatiivset tahet kindlasti ei ole.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Urve, hea kolleeg, ka sina oled endine linnapea ja peaksid väga hästi tunnetama seda olukorda, mis omavalitsustes valitseb. Riigitöötajate palka tõstetakse ju sellepärast, et riigisektor ei jookseks töötajatest tühjaks, kui erasektoris palka tõstetakse. Kui kohalikel omavalitsustel ei ole võimalik palka tõsta, kas kohalike omavalitsuste töötajad peaksid siis nüüd riigisektorisse tööle minema?

Aitäh selle küsimuse eest! Selle otsuse saab langetada ainult iga inimene ise. Ma ei ole veendunud selles, et kohalikel omavalitsustel ei ole võimalik oma töötajate palka tõsta. See on võimalik, sest tulubaas siiski kasvab. Me teame väga hästi, et omavalitsustele antakse tulubaasi kasvatamiseks lisaks ka tasandusfondi raha, mille kasutamist saavad omavalitsused volikogudes otsustada. Ma usun kohalike omavalitsuste mõistlikkusse ja volikogude tarkusesse. Arvan, et eelarvete koostamisel palgatõusuga arvestatakse. Võib-olla siiski on teatud eelised ka kohalikus omavalitsuses töötamisel ja kõik ei kipu riigisektorisse.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kas ma teen rahanduskomisjoni otsusest õige järelduse, et valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade esindajad, kes moodustavad komisjonis enamuse, arvavad, et kohaliku omavalitsuse tulubaas on kohalikele omavalitsustele seadustes ettenähtud ülesannete täitmiseks praegu piisav?

Suur tänu küsimuse eest! Komisjon arutas eelnõu 438, mille eesmärk on suurendada kohalikele omavalitsustele laekuvat tulumaksuosa 12,13%-ni. Ühe enamhäälega komisjon sellist kasvu ei toetanud.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Ka teie vist teate, et riik on viimastel aastatel väga palju ülesandeid andnud üle kohalikele omavalitsustele, aga ei ole nende täitmist peaaegu rahastanud. Kohaliku omavalitsuse kulud ei ole ainult palgad, kulutusi nõuab ka munitsipaalne infrastruktuur, kohustuste täitmine jne. Kõik need kulutused on kasvanud. Küsimus on mul aga väga lihtne: mis tingimustel ja millal kavatseb riik taastada omavalitsuste tulubaasi endisel tasemel?

Suur tänu selle küsimuse eest! Sellist küsimust komisjonis ei arutatud ja seetõttu jään komisjoni esindajana teile vastuse võlgu. Siiski rõhutan, et Eesti riigil on olemas eelarvestrateegia ja kohalikel omavalitsustel on mitmeaastased eelarvestrateegiad ning igal aastal toimuvad enne eelarve Riigikokku jõudmist valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni pikad ja põhjalikud läbirääkimised. See delegatsioon ju esindab kohalikke omavalitsusi. Olgem ausad, iga aastaga nihkub taastamine lähemale. Nii et jällegi sama vastus: asjad arenevad paremuse suunas.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Komisjoni aruteludes kindlasti, ma vähemalt loodan seda, mainiti haldusreformi protsessi, millega on väga pikka aega tegeldud. Kui me räägime kohalike omavalitsuste süsteemist sellisena, nagu see praegu on, siis ei pääse me mitte mingisugusel moel mööda tulubaasi olulisest suurendamisest. Juhul kui omavalitsuste arv või ülesehitus on tulevikus teistsugune või erinevad koostöötasandid jõustatakse eri viisil, siis võiks tekkida mingisugune sisuline arutelu, kui suured võiksid olla need vahendid, mis uutes tingimustes peaksid omavalitsuste käes olema. Aga praegu, nagu ma aru saan, koalitsioonil siin kokkulepe puudub. Üks osa valitsusest tegeleb usinasti haldusreformiga, aga peaminister ütleb, et seda kindlasti ei tule. Kuidas see seaduseelnõu selles valguses paistab?

Aitäh selle küsimuse eest! Pean ütlema, et ei opositsiooni ega koalitsiooni kuuluvad rahanduskomisjoni liikmed seoses seaduseelnõuga 438 seda küsimust ei esitanud. Võib-olla ei ole mul praegu õige siin oma isiklikku arvamust esitama hakata, aga ma olen täiesti veendunud, et see arutelu tuleb. Seda vältida ei saa.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Tarmo Tamme!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Olin minagi omavalitsusjuht 2009. aastal, kui riik need kärped ellu viis. Nende kärbete tõttu tuli meil tegelikult kõigi töötajate palka kärpida kuni 20%. Kõige rohkem kärpisime oma linnas linnapea palka. Minu arvates on lausa kummastav, et järgnevatel aastatel pole riik isegi 0,1% aastas suutnud kohalike omavalitsuste tulubaasi taastada. Ega siis tol korral ainult tulumaksuosa ei vähendatud 11,93%-st 11,4%-ni, mis teeb 0,5%, vaid 75% vähendati ka teehoiuraha ja 25% tasandusfondi. Millegi arvel tuli see kõik kinni maksta ja see sektor elus hoida.
Kui räägitakse sellest, et tulumaksulaekumine iga aastaga kasvab ja me peaksime nagu õnnelikud olema, siis ärge unustage, et ka kõik kulud on kasvanud. Me oleme ligi kaks aastat olnud Euroopa Liidu kiireima hinnatõusuga riik ja see on võtnud omavalitsuste rahakotist selle raha tagasi. Omavalitsused ei saa toimida nii, et kui elektri hind tõuseb, siis jäetakse lasteaed või koolimaja valguseta, või kui kütte hind tõuseb, siis lasteaed või koolimaja kütteta. Nii et hinnatõus on veelgi suurendanud selle raha hulka, mis kohalikel omavalitsustel puudu on. Ei ole ju saladus, et paljudel juhtudel reguleeritakse kohaliku omavalitsuse eelarvet tänavavalgustuslampide väljalülitamisega. Kas me olemegi selline edukas Euroopa Liidu riik, kes elab sügise saabudes pimeduses? Kas omavalitsuse võimekust näitab see, kui vähe tänavavalgustuslampe on välja lülitatud?
Ma ei mõista, miks valitsuskoalitsioon sellest aru ei saa ja mingit lahendust ei leia. Tegelikult on kogu kurja juur Tallinn. Selleks et Tallinnale ära teha, tehakse ära ka kõigile ülejäänud Eesti omavalitsustele. Kokku võttes on võitja ikkagi Tallinn, kuhu hoolimata valitsuse kiusust inimesed elama tulevad. Tallinna tulubaas ei vähene, Tallinna tulubaas kasvab, sest inimesed tulevad siia elama. See poliitika tuleks ära lõpetada ja kohalike omavalitsuste tulubaas taastada. Tallinna kiusamine ei ole andnud soovitud efekti. Selle kiusamise tõttu kaotavad aga kõik omavalitsused, ka need, mida juhivad Reformierakonna ja IRL-i poliitikud. Kui nendega rääkida, siis on nad päris kurvad ja nördinud, miks erakonnakaaslased ei ole suutnud omavalitsuste probleeme lahendada.
Räägitakse sellest, et kohalikule omavalitsusele minev tulumaksuosa kasvab 7–8%. See on riigi statistika, mis näitab sellist kasvu, aga Eesti riigis on ju tavaks, et tulumaksu ei maksta, võetakse raha välja dividendina ja kohalikud omavalitsused tegelikult seda raha ei saa. See on selline petlik pilt.
Mina tahan küll elada riigis, kus suudetakse kohalike omavalitsuste töötajatele maksta sellist palka, nagu riik maksab riigitöötajatele. Riigitöötajate palga tõus on õige, seda oleks pidanud tegema juba aastaid tagasi ja seda oleks tulnud teha järjekindlalt. Aga kuidas on võimalik kohalikes omavalitsustes tõsta töötajate palka korraga 5%? Nagu te teate, palgaosale lisanduvad ka maksud ja see teeb selle kulu veel suuremaks. Võib-olla on selliseid omavalitsusi, kes seda suudavad, aga ma soovin siis teada, kui palju neid omavalitsusi on. Miks omavalitsused pannakse riigiga võrreldes kehvemasse olukorda? Me oleme ju tegelikult üks riik. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 438 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 438 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 38 Riigikogu liiget ja vastu 26, erapooletuks ei jäänud keegi. Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu 438 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.
Head ametikaaslased, oleme teise päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud. Tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 11.54.