Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja teised valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 44 Riigikogu liiget, puudub 57.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, justiitsminister Hanno Pevkur ja siseminister Ken-Marti Vaher. Läheme küsimuste juurde. Head kolleegid, selleks, et me saaksime kõik küsimused esitatud, luban iga põhiküsimuse puhul esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust.

Esimene on kolleeg Kadri Simsoni küsimus peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Lugupeetud peaminister! Käimasolevas valimiskampaanias Saksamaal kinnitas rahandusminister Wolfgang Schäuble, et Kreeka vajab praeguses situatsioonis veel vähemalt ühte abipaketti. Teie möödunudnädalane reageering sellele jõudis meieni Reutersi intervjuu kaudu, kus te kinnitasite, et Eesti kindlasti osaleb Kreeka kolmandas abipaketis. Ma arvan, et see oli väga julge kinnitus, eriti seetõttu, et avalikkusele on teadmata, kui suur see pakett olema saab. Aga mul on rahanduskomisjoni liikmena hea võimalus teie teadmisi järele uurida. Ka meie käest on selle abi kohta küsitud ja ma ei ole osanud seda nii kindlat lubadust kommenteerida. Hinnanguliselt peaks see pakett olema 10–11 miljardit eurot, aga palun rääkige täpsemalt, kui suures mahus on Eesti teie arvates valmis ja võimeline kolmandas abipaketis osalema.

Saksamaa Liitvabariigi rahandusminister Wolfgang Schäuble on Kreeka küsimustes kindlasti suurem ekspert kui mina, aga ka tema räägib võimalikust kolmandast Kreeka abipaketist suhteliselt ebakindlalt. Ta on esinenud eksperdiarvamusega ja kindlasti ei ole tal tõsikindlat teadmist, kas see pakett tuleb või ei tule. Seda teadmist ei saa praegu mitte kellelgi olla, sest järjekordne ülevaatus ootab Kreekat ees septembri lõpus. Uue paketi kavandamisest võiks üldse hakata rääkima alates novembrist, kui saab tugineda mingisugusele kindlale informatsioonile. Olgu öeldud, et teise paketi rahastamise lõpptähtaeg on 2014. aasta jaanuari lõpp. Kogu see jutt kolmandast Kreeka paketist on ülimalt hüpoteetiline. Pole teada, kas seda paketti üleüldse tuleb, ja kui tuleb, siis missuguses vormis. Üks võimalik lahendus võiks olla mingite laenutähtaegade pikendamine. See tähendaks, et raha juurde eraldada ei ole vaja. Tuleb muidugi teada, et mitte Eesti ei hakkaks täiendavalt laenu andma. Jutt on ikkagi ESM-ist ja varasemal perioodil EFSF-ist ning nendest vahenditest, millest justkui meie avalikkus on ESM-iga liitumisel loobunud. Mina ei ole kunagi nii pessimistlik olnud. Ma olen veendunud, et raha, mille me oleme paigutanud EFSF-i või ESM-i, on seal hästi hoitud ja tulevikus need summad pigem kasvavad kui kahanevad.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Lugupeetud peaminister! Te olete varemgi silma paistnud Euroopa suunal antud kiirete lubadustega, mis mõnikord on ületanud teie pädevust. Meenutagem kas või kaks aastat tagasi Prantsusmaal antud lubadust – te nimelt ütlesite, et Eesti toetab ESM-i ennetähtaegset rakendamist, kuigi selle üle ei olnud Eestis veel konsultatsioone peetud ja seda ei olnud siin veel kokku lepitud. Iga lubaduse puhul tuleb arvestada tagajärgedega ja seetõttu ma küsin nii: kui suur on reaalselt käiku läinud Eesti garantii osa EFSF-i abipaketis?

Ma palun teid mitte omistada mulle seisukohti, mida mul pole olnud! Kui minagi esinesin eksperdiarvamusega, et teie viidatud ESM-i varasem rakendamine oleks ratsionaalne ja mõistlik, siis ei maksa seda kohe teisendada Eesti lubaduseks või Eesti antud garantiiks. Seda see ei ole. Täpselt samamoodi, nagu härra Schäuble eksperdiarvamus ei tähenda Saksamaa nõustumist või vastuseisu. Mingis paketis kaasalöömine tähendab ka Eesti puhul ikkagi väga selgeid protseduurilisi otsuseid, aga vajadus protseduurilisi otsuseid langetada ei saa üheltki inimeselt, osalegu ta otsustusprotsessis või mitte, võtta ära õigust isiklikule arvamusele. Ma olen veendunud, et kõigil Eesti poliitikutel võib olla nende isiklik seisukoht, seda ka enne seda, kui otsustuskogu on oma seisukoha langetanud. Kreeka abistamise puhul aga on kunagi seoses esimese paketiga, milles Eesti ei osalenud, teatavasti kokku lepitud, et kogusumma on 110 miljardit eurot. Praegu sai mu vastamise aeg täis, ma järgmise küsimuse puhul jätkan.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud peaminister! Tõepoolest, te ei jõudnud vastata küsimusele, kui suures mahus on Eesti garanteeritud kohustusi käiku läinud. Ma küsin siis täpsustavalt nii. Kreeka rahandusminister on avalikult välja öelnud, et Kreeka ei kavatse enam ühtegi kärbet läbi viia. Seetõttu poleks õige nimetada uut abipaketti majanduse päästmise paketiks, vaid seda tuleks nimetada majandusabi paketiks kuni aastani 2016, seejuures ilma uute kärpetingimusteta. Kas sellest võib aru saada, teie eksperdiarvamus, mille te Reutersile avaldasite, tuli hirmust, et Eesti antud garantiid on ohus ja võivad ilma kolmanda paketita meie vastu pöörduda?

Eesti garantiid ei ole ohus. Ma olen veendunud, et nii EFSF-i abi Kreekale kui ka ESM-i abi Kreekale, samuti IMF-i abi Kreekale, mille puhul ju ka Eesti maksumaksja raha on olnud kaudselt kasutusel, on kõik väga kalkuleeritud abistamismeetmed olnud. Meie raha on kasutatud otstarbekalt ja efektiivselt. Ma olen korduvalt siit kõnepuldist ka varem IMF-ist rääkinud. Me ei ole kunagi kurtnud selle pärast, et meie maksumaksja rahaga abistatakse Rahvusvahelise Valuutafondi kaudu meile suhteliselt vähe tuntud riike Lõuna-Ameerikas, Aasias ja Aafrikas. Ma arvan, et võrreldes Rahvusvahelise Valuutafondi abiga oleme Euroopa Liidu riikidele antava abi tingimustega märksa enam kursis. Ja kuna me oleme sellest märksa enamal määral informeeritud kui IMF-i kaudu raha kasutamisest, siis võiks meie veendumus seda tehes olla märksa tugevam kui nendel puhkudel, kui meil veendumuse kujunemiseks teadmisi ülearu palju ei ole. Nii et raha on kasutatud minu hinnangul otstarbekohaselt. Reforme viiakse praegugi läbi ja Kreekas on majanduse usaldusindeks alates kriisi lahvatamisest kõige kõrgemal tasemel. Eksport kasvab ning näiteks turismisektori kasvuks on sel aastal prognoositud umbes 10%. Ei maksa Kreeka arengut pessimistina hinnata.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Valdo Randpere, palun!

Kuna mina olen viimasel ajal peamiselt tegev olnud siin Tallinnas, siis ma ei saa jätta üht asja küsimata. Keskerakonnal on alati suur mure olnud, et kui Eesti kedagi aitab, siis see tähendab kadu nii Eestile endale kui kõigile teistele. Samal ajal tehakse Tallinnas valimiskampaaniat nii, et täiesti varjamatult varastatakse maksumaksja raha "Tallinn aitab" sildi all. See läheb ühe erakonna hüveks, aga nii jäetakse Tallinna kooliõpetajad, lasteaedade pedagoogid jt palgatõusust ilma. See raha on läinud, see raha on kadunud, aga tundub, et selle üle Keskerakond väga ei kurda. Ent mina küsin niimoodi: kui palju on rahvusvahelised abipaketid, kus Eesti on osalenud, Eesti maksumaksjale maksma läinud?

Aitäh! Eks seda ole võimalik kokku rehkendada, aga mina seda kokkurehkendamist teinud ei ole. Teatavasti ka siin Riigikogu saalis on elevust tekitanud Euroopa riikide otsus anda Kreekale see tulu, mis Euroopa Keskpank tänu Kreeka valitsuse võlakirjade kiirele kallinemisele teeninud on. Kui oli otsustamisel Eesti osalemine ESM-is, siis väga paljud arvasid, et need kaks miljardit eurot, millega Eesti osaleb ESM-is, on meie jaoks kadunud raha. See on musta paelaga kokku seotud ja pärivoolu lastud ning meie maksumaksja seda raha enam iialgi ei näe. Kui siis selgus ootamatult, et Euroopa Keskpank on teeninud Kreeka arvel märkimisväärset kasumit ja et osa sellest kasumist peaks langema Eestile, siis millegipärast needsamad, kes kunagi olid sellest rahast juba loobunud, tahtsid sellest justkui kaotatud rahaga teenitud tulust kümne küünega kinni hoida ja mitte loobuda teenitud intressidest kreeklaste kasuks.
Siiani meie teadmised, kas me oleme kõige sellega midagi võitnud või missugused on laenuga seotud riskid, ei saagi väga suured olla. Teatavasti igasugune majandustegevus sisaldab endas riske, kuid olgu veel kord öeldud, et nii ESM-i, EFSF-i kui ka Rahvusvahelise Valuutafondi puhul olen mina täiesti veendunud, et kõik riskid on väga hoolikalt kaalutud. Ning nagu IMF-i näide meile kinnitab, me mitte ei kaota raha, kui nõrgemaid abistame, vaid võidame raha.

Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Austatud härra peaminister! Tegelikult on mitmed eurotsooni riigid ja valitsused öelnud, et nad on väsinud ega taha enam neid abipakette toetada. Seda ka põhjusel, et avalik arvamus nendest on äärmiselt negatiivne. Ma arvan, et ma ei pane teile sõnu suhu, ma tsiteerin otse, mida te Reutersile ütlesite. Te ütlesite, et väsimus abipakettidest ei ole meie riigis kuum teema. Kust te seda võtate, et ei ole kuum teema? Rahvas ei taha neid pakette kuulda ega näha.

Jah, nii ma olen öelnud. See väide kuulub mulle ja ma jään selle väite juurde. Väsimus abipakettidest oli kuum teema siis, kui me arutasime Eesti liitumist ESM-iga. Siis kujunes välja minu hinnangul väärastunud arusaam, et raha, mille Eesti annab ESM-i, on kaotatud raha, seda raha me enam ei näe. Kuna lõpuks ikkagi langetati otsus, et Eesti osaleb ESM-is, nii nagu Eesti osaleb ka Rahvusvahelises Valuutafondis, siis see raha taganutmise hoog rauges. Iga ratsionaalselt mõtlev inimene saab ju aru, et kui kõne all on sellesama ESM-i kasutamine Kreekas, siis ei ole võimalik kaotada seda raha, mis on üks kord juba ära kaotatud ja mida pole vahepeal tagasi saadud. Meie juba andsime kaks miljardit ESM-i. Minu meelest pole see kaotatud raha, see raha teenib intresse, aga teie meelest ja teie avaliku retoorika järgi on see kaotatud raha. Aga kuidas saab väita, et me kaotame veel kord ära raha, mille me kord juba kaotanud oleme? Seetõttu abistamispakettide küsimus tõepoolest Eestis enam kuum teema ei ole. Ma arvan, et me võiksime teiste riikide probleemidega märksa argumenteeritumalt tegelda, see võimaldaks meil ka oma koduseid asju hoopis laialdasemate teadmiste põhjal ja paremini korraldada.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Andres Anveltilt siseminister Ken-Marti Vaherile. Palun!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud minister! Nagu kolleeg Randpere, tunnen minagi muret eelseisvate valimiste pärast ja küsingi teilt nende kohta. Te olete paljudes oma sõnavõttudes avaldanud seisukohta, et võitlus korruptsiooniga on üks teie prioriteete. Selle aasta aprilli algusest kehtib uus korruptsioonivastane seadus, mille üks säte kehtestab vastutuse avaliku vahendi korruptiivse kasutamise eest. Jutt on sellest, kui see loob avaliku huvi seisukohast ebavõrdsed eelised ametiisikule, kelleks võib olla ka poliitik. Kas teie valitsemisalas tegutsevad ja selle sätte alla kuuluvaid väärtegusid menetlevad ametkonnad on seoses linnapildis – ja mitte ainult Tallinnas – olevate valijaid eksitavate reklaamidega mingeid menetlusi alustanud?

Suur tänu küsimuse eest! Minu arust on see väga asjalik seaduse täiendus ja tore, et see 1. aprillist kehtib. Selle sätte tähenduses on kohtueelne menetleja politsei ja minu teada on politsei alustanud ühe asja uurimist. Ma olen täiesti kindel, et eriti vahetult enne valimisi jälgitakse põhjalikult, ega selliseid seadusrikkumisi ei ole. On selge, et otsustaja saab olla ainult politsei, kes on Eesti Vabariigis sõltumatu. Nemad teevad oma otsused lähtuvalt tehioludest. Seejuures ei ole oluline, et keegi esitaks avalduse või kaebuse, politsei saab sellise menetluse ka ise algatada. Ka on kindlasti asjakohane Riigikogu korruptsioonikomisjoni algatus koguda teatud juhtumite korral, millele on meedias tähelepanu juhitud, selgitusi ja eksperdihinnanguid.
Eriti palju on räägitud mõningatest Tallinna linnas toimuvatest sigadustest, mida osa valijaid mõistab ühelt poolt valimisreklaamina, mida tehakse maksumaksja raha eest, teiselt poolt aga võimaliku õigusrikkumisena korruptsioonivastase seaduse tähenduses. Olgu näiteks toodud juhtum, mida ka teie komisjon siin vaagima hakkab, et ühe linnaosa vanem, kujutage ette, kutsub maksumaksja raha eest suurel plakatil inimesi üles koos käima hakkama. Hakkame lihtsalt käima! Varem käimist justkui pole olnud, nüüd hakkame kõik koos lihtsalt käima. Ning seda, kujutage ette, hämmastaval kombel 40 päeva enne valimisi või kaks kuud enne valimisi. Ma arvan, et hinnangud, mis annab parlamendikomisjon, on kindlasti igati asjakohased, aga siin on mõtlemiskoht ka politseile. Äärmiselt tervitatav on, et seaduses on 1. aprillist selge säte, mis sellise tegutsemise üheselt hukka mõistab.

Palun, kolleeg Andres Anvelt, esimene täpsustav küsimus!

Hea minister! Mulle jäi ikka natuke segaseks teie valitsemisala ametkondade konkreetne seisukoht nende võimalike rikkumiste osas, mida ka meie komisjon uurib. Ma küsingi teilt kui täitevvõimu esindajalt ja täitevvõimu tegevuse eest poliitiliselt vastutavalt isikult, kas te olete asja vastu huvi tundnud. Kas teil on mingisugust informatsiooni, kuidas kohtueelne menetleja mitte konkreetsesse fakti, aga üldiselt nendesse asjadesse suhtub?

Tänan küsimuse eest! On selge, et kui üks seadus on olnud jõus alles pool aastat ehk siis väga vähe aega, siis on kohtueelsel menetlejal, kes konkreetset õigusrikkumist uurib, praktika alles välja kujunemas. Oleks tegemist sättega, mis on juba aastaid kehtinud ja mille puhul on välja kujunenud nii kohtupraktika kui ka kohtueelse menetluse praktika, siis oleks lood teised. Praegu politsei alles kujundab oma seisukohta.
On selge, et ükski minister ega ka parlamendiliige ei saa politseile ette kirjutada, millisel juhul algatada menetlus ja millisel juhul mitte. Meie võimalused piirduvad Riigikogus vastu võetud seadustega. Minister aga saab tagada, et politseil on piisavalt ressursse seaduse rakendamiseks. Ma olen seda ka teinud. Viimase kahe aasta jooksul on loodud korruptsioonikuritegude büroo politseis, on tagatud nii heade uurijate kui ka muude spetsialistide palgaraha, samuti vajalikul tasemel tehnilised vahendid. Nii et kõik eeldused on loodud. Nüüd on jäme ots juba politsei käes. Kui selle konkreetse sätte rakendamisel tekib kohtuvälisel menetlejal või kohtul seisukoht, et seadust oleks vaja täpsustada, siis me peame seda ka tegema. Aga jah, seni on algatatud üks menetlus. See on praegu pooleli. Nii palju informatsiooni on mul täna politsei tegevuse kohta.

Palun, kolleeg Andres Anvelt, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, aga ma olen ikka veel segaduses. Sa, hea minister, väidad, et see säte võiks puudutada teatud situatsioone, ma rõhutan veel kord, mitte ainult Tallinnas, vaid ka laiemalt Eestis. Samas sinu erakonnakaaslasest linnapeakandidaat väidab, et Eestis ei ole avaliku vahendi kasutamist poliitreklaamiks kriminaliseeritud. Seda ei peeta õigusrikkumiseks. Milline on ikkagi sinu kui poliitiku, kui ministri seisukoht: kas see korruptsioonivastase seaduse säte puudutab poliitreklaami tegemist avaliku vahendi eest või mitte? Küsin sinu isiklikku seisukohta.

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et ma oma personaalset seisukohta juba väljendasin. On tõsi, et kriminaalkuritegu see ei ole, tegemist on väärteoga. Selle eest on ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut. On ka sätestatud teatud tingimused, mille korral on tegemist tuvastatava õigusrikkumisega. Minu arvates see on äärmiselt asjakohane säte. Kindlasti me võime kaaluda, kas nimetatud tegu ehk siis maksumaksja raha eest endale eelisseisundi ostmine, kasutades ära võimupositsiooni, peaks olema käsitatav kriminaalkuriteona. See on loomulikult debati teema ja parlamendi otsustamiskoht.
Minu hinnangul on väga tõsiseid küsimusi tekkinud eelkõige Tallinna linnas. Oma võimupositsiooni kasutatakse korruptiivselt ära, et luua endale põhjendamatuid eeliseid maksumaksja raha eest. Selleks ei kasutata hämmastaval kombel mitte erakonna raha, mida kõik suuremad parteid saavad riigieelarvest, vaid seda tehakse ka maksumaksja raha eest. Minu arvates on see tõsine probleem, ma isegi kasutaksin sõna "sigadus". Sellisele sigadusele annavad kindlasti hinnangu valijad. Valijatel olekski mõistlik anda avalikkusele märku korruptiivsetest ilmingutest, mida me Tallinnas siin-seal näeme. Tuleks anda märku, kui linnavõimud on käitunud korruptiivselt, kui maksumaksja raha on alusetult kasutatud, olgu "Tallinn aitab" või mingite muude loosungite all.

Jätkame kohapeal registreeritud küsimustega. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud siseminister! Minu küsimus puudutab avaliku raha kasutamist kampaanias, täpsemalt IRL-i ja Reformierakonna poliitikute poolt. Me teame, et kõik maavanema kohad on mehitatud kas IRL-i või Reformierakonna poliitikutega. Üks neist on seoses häälte ostmise skandaaliga Lääne-Virumaal oma kohalt lahkunud, enamik maavanemaid aga kandideerib valimistel, eriti IRL-i nimekirjades. Maavalitsused on muutunud mehitatud parteikontoriteks. Maavanemate kandideerimise puhul on veel see halb asi, et kui nad valitakse linna- või vallavolikokku, siis nad kaotavad oma koha, kui nad jätkavad maavanemana. Huvide konflikt tuleb sellest, et nad on aidanud ühe erakonna linna- või vallavolikokku, kasutades riigi raha. Kui selle erakonna esindaja hakkab täitma linnavalitsuses mõnda olulist kohta, siis maavanem, kes peaks tegema järelevalvet, ei tee seda. Ning kui peaks võitma mõni teine erakond, mitte IRL või Reformierakond, siis saab maavanem oma positsiooni poliitiliselt ära kasutada. Kas selle probleemiga peaks tegelema?

Tänan küsimuse eest! Eks maavanemate küsimus on aastakümneid väga mitmetahuline olnud. On maavanemaid, kes on jõudnud valimistel kandideerimise kaudu parlamenti, ka praegusesse koosseisu, osa neist on saanud linnapeaks. Näiteks Toomas Kivimägi, kes on praegu Pärnu linnapea, oli aastaid Pärnu maavanem. Niisuguseid näiteid on ka eelmistest parlamendi koosseisudest. Ma arvan, et inimese soov kandideerida valimistel ei tohiks küll küsitav olla, see peaks olema kõigile tagatud õigus.
Mis puutub maavanema järelevalvefunktsiooni täitmisse, siis ma teie spekulatsiooni küll õigustatuks ei pea. Me võime ju konstrueerida väga mitmepalgelisi skeeme, mis puudutavad ühe või teise isiku erapooletust või erapoolikust, aga inimeste õigus kuuluda erakonda peaks demokraatlikus riigis olema pigem soodustatud, mitte vastupidi. Vastasel korral tekib paratamatult küsimus, et kui inimene on poliitiliselt aktiivne, aga ühtegi erakonda ega ka muusse ühendusse ei kuulu, keda ta siis esindab. Millist jõudu ta esindab? Kas ta esindab ainult ennast või mingeid isikuid, kelle positsioon on umbes sama kui temal, aga kelle ilmavaade ei ole selge? Ma arvan, et valijale on tähtis teada, millist ideoloogiat üks või teine isik esindab, milline on tema arusaam ühiskonnast ning suhtumine ka järelevalvefunktsioonidesse, nende täitmisse. Siin on pigem tegemist läbipaistvusega, mitte vastupidise olukorraga.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Lugupeetud minister, te jätsite küsimusele vastamata. Kui maavanemad kandideerivad, kas nad kasutavad valimiseelsel perioodil avalikku raha?

Tänan küsimuse eest! Eks kerki täpselt sama küsimus ka siis, kui kandideerivad teised inimesed, kes praegu mingit ametipositsiooni täidavad. Kas nemad kasutavad avalikke vahendeid? Vastust on kergem leida, kui küsimus on ajendatud selgetest näidetest selle kohta, et on kasutatud oma võimupositsiooni ja maksumaksja raha ja niimoodi endale võrreldes teiste kandideerijatega mingi eelisseisund loodud. Ma arvan, et need on üsna selged juhtumid.
Samas tuleb möönda, et on kindlasti juhtumeid, kus me peame kõiki neid kolme elementi eraldi analüüsima, et mõista, kas on tegemist korruptiivse käitumisega korruptsioonivastase seaduse tähenduses. Lõpuks aga otsustab ühe või teise inimese käitumise üle maksumaksja ja valija, kes on paljuski üks ja seesama isik. Valija näitab, millist käitumist ta peab õigeks ja millist taunib. Sellest demokraatlikus ühiskonnas paljuski ehk juhindutaksegi.
Minu arvates on korruptsioonivastase seaduse säte, mis alates 1. aprillist kehtib, igati asjakohane. Võib tõesti tunduda, et mingite jõudude tegutsemine on läbi aastate justkui täiesti ilma mingi hinnanguta olnud. Nüüd on parlament säärast käitumist, mida me siin täna oleme käsitlenud, väga selgelt tauninud ja pidanud seda õigusrikkumiseks. Minu hinnangul on see alus, mis annab valijale lisaorientiiri oma seisukoha kujundamiseks.

Suur tänu, härra siseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine on kolleeg Marika Tuus-Lauli küsimus peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Austatud härra peaminister! Viimane majandusprognoos korrigeeriti tunduvalt väiksemaks. Majanduskasvuks ei pakutud enam mitte 3,3%, vaid 1,5%. Pankade analüütikud on tõdenud, et tegemist on päris selge langusega. See langus on kestnud kaks kvartalit järjest. Viimati oli meil kvartaalne langemine 2009. aastal. Samas ei ole muutunud Rahandusministeeriumi 2014. aasta majanduskasvu prognoos. Me näeme iga päev, et meie lähinaabritel Soomel ja Rootsil ei käi käsi ka just hästi. Millel ikkagi põhineb Rahandusministeeriumi ja valitsuse selline optimism?

Vastab tõele, et tänavusi prognoose on Rahandusministeerium allapoole korrigeerinud. Kasvuks pakutakse tõepoolest 1,5%. Aga järgmise aasta prognoosi Rahandusministeerium muutnud ei ole, see on endiselt 3,6%. Rahandusministeerium tugineb prognoose tehes nendelesamadele argumentidele, millele tuginevad teie viidatud kommertspangad, kes järgmise aasta väljavaateid näevad samades piirides nagu Rahandusministeerium. Kui võrrelda kommertspankade prognoose Rahandusministeeriumi omadega, siis tuleb öelda, et viimasel ajal on Rahandusministeeriumi prognoosid kõige konservatiivsemate hulgas.
Euroopas tervikuna on majanduskliima aga paranenud küllalt kiiresti ja tänavuselt teiselt poolaastalt oodatakse märksa paremaid tulemusi, kui olid esimesel poolaastal. Aasta-aastalt on Eesti majandus pidevalt kasvanud. See kasv ei ole olnud nii suur, nagu me lootsime – teises kvartalis ainult 1% –, samas on see teise kvartali kasv 1% Euroopa Liidus Läti, Leedu ja Ühendkuningriigi järel neljandal kohal. Ülejäänud 24-s Euroopa Liidu riigis on majanduskasv olnud märksa tagasihoidlikum või hoopis miinusmärgiga. 
Riigieelarve tulud ei sõltu aga mitte ainult majanduskasvust. Need on prognoositud ka teistest parameetritest lähtudes, näiteks tööhõive küllalt kiirest kasvust. Eestis on viimase kahe ja poole aasta jooksul tööpuudus vähenenud kõige kiiremini Euroopa Liidus. Meie tööhõive on kasvanud ja see on ka märgatavalt suurendanud meie maksutulusid.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, esimene täpsustav küsimus!

Kui järgmine aasta peaks tõesti nii hästi minema, et meil majandus 3,6% kasvab, siis tekib küsimus, miks ikkagi töötuskindlustusmakset ei taheta vähendada, kuigi töötukassa nõukogu tegi eile niisuguse ettepaneku. Sotsiaalminister, kes peaks nagu rahva poolel seisma, oli selle vastu ja rõhutas, et me peame arvestama riskistsenaariumiga. Praegu te kinnitasite, et tööhõive kogu aeg suureneb ja töötuid jääb üha vähemaks. Miks me peame raha töötukassasse nii palju juurde panema? On ju teada, et isegi kui meil töötus kasvaks nii suureks, nagu see oli tippajal, ka siis ei kuluks see raha ära. Miks me seda maksu ikkagi ei vähenda? Kas te kogute niimoodi varjatud tulumaksu, et üldist puudujääki vähendada?

Oi, proua Tuus-Laul, küll ma tahaks, et mul oleks teie mure, et kuidagi ei suuda raha ära kulutada! Küll mulle meeldiks, kui mul oleks samasugused mured nagu teil! Mulle tuleb teie jutt väga tuttav ette. Sedasama räägiti siinsamas Riigikogus ning meedia vahendusel tuli seda juttu tööandjate keskliidust ja ametiühingute keskliidust. Kõik kinnitasid, et töötukassas ajab justkui raha üle, seda ei ole enam kuhugi panna, mitte iialgi ei suudeta seda ära kulutada.
Surve oli suur ja mida siis halb valitsus otsustas? Halb valitsus otsustas, et olgu nii, nagu te ütlete, kärbime töötuskindlustusmakse summaarset määra 1,5%-lt 0,9%-ni. Oli küll reserve kogutud, aga siis läks Lehman Brothers pankrotti ning tööpuudus hakkas kiiresti kasvama. Ja mis me siis tegime? Me suurendasime töötuskindlustusmakse määra 0,9%-lt 4,2%-ni. Oli see mõistlik otsus? Selles konkreetses olukorras jah, see oli väga mõistlik otsus. Laiemas plaanis aga oli ebamõistlik otsus headel aegadel töötuskindlustusraha töötukassasse piisavalt mitte koguda ja maksemäära alandada. Tolles laiemas plaanis oli väga ebamõistlik kriisiajal maksukoormust suurendada ja nõnda veelgi majandust jahutada. Ma olen päris kindel, et inimesed, kes praegu nõuavad töötuskindlustusmakse määra kiiret alandamist, on esimesed, kes siis, kui kriis peaks jälle tekkima – ma loodan, et seda ei tule –, süüdistavad valitsust omal ajal väga halva otsuse langetamise pärast.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, teine täpsustav küsimus!

Ma arvan, et sellisel juhul teil ei ole mõtet teha nägu, nagu töötukassa nõukogu otsus teile midagi tähendaks. Tegelikult ei tähenda – te teete ikka nii, nagu valitsus tahab, mitte nii, nagu nõukogu õigeks peab. Kui meil järgmisel aastal majandus kenasti kasvab – ja teie ju ütlete alati, et meil on rahandus väga korras ja kõik on hästi –, siis ma küsin, kuhu see majanduskasv kaob. Kas inflatsioon sööb selle ära? Miks see kasv ei kajastu inimeste toimetulekus? Miks see ei kajastu elukvaliteedi paranemises? Miks see ei kajastu kõrgemas  elatustasemes? Me teame, et meie rahva ostujõud on Baltimaade kehvim. Kuhu see kasv kaob?

Ei ta kao kuhugi. Ma olen päris veendunud, et ka teie, proua Tuus-Laul, saate järgmisel aastal sellest majanduskasvust osa. Teie sissetulek kindlasti suureneb, ja see on vääramatu protsess. See suureneb! Järgmisel aastal peaksid meie eelarvekava järgi pensionid tõusma 5,8% ja see on pensionäridele päris märkimisväärne sissetuleku kasv. Praeguste kokkulepete järgi peaks ka pensionäride maksuvaba tulu määr suurenema. Täiendav maksuvaba tulu määr peaks suurenema 192 eurolt 210 euroni ehk kokku koos tulumaksuvaba miinimumi 144 euroga 354 euroni. Keskmine pension peaks samuti olema 354 eurot ja see tähendab, et ka uuel aastal keskmine pension jääb tulumaksuvabaks. Veel kavatseme järgmisel aastal suurendada avalikus sektoris töötavate inimeste palka. See tähendab seda, et järgmisel aastal eelkõige õpetajad, aga ka kultuuritöötajad võivad arvestada pisut suurema palgatõusuga. Läbivalt saab palgatõus järgmisel aastal meie praeguste kavade järgi olema 5,1%. 
Nagu me teame, kasvasid teises kvartalis palgad erasektoris märksa rohkem ja kokku oli teise kvartali keskmine palgatõus Eestis 8,5%. Ning 8,5%-se palgatõusu korral ei saa keegi väga tõsiselt võetavalt väita, et majanduskasv ei jõua iga inimeseni. Jõuab!

Nüüd kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Hea peaminister! Ma saan teie jutust aru, et meil läheb hästi. Aga kuidas te siis kommenteerite seda, mis toimub meil hindadega? Toiduainete hinna tõus oli viimases kvartalis 4,5% ehk tunduvalt kõrgem kui Lätis ja Leedus ning Euroopas keskmiselt. Kas Eesti hinnatõus on ka meie majandusedu näitaja?

Jah, see 4,5% on jah toiduainete hinna tõus ning see ei rahulda meid. Aga me teame, et valitsusel toiduainete hinna tõusu mitte kuidagimoodi mõjutada võimalik ei ole. Me ei taha seda, et valitsuse juht hakkaks jälle kusagil kangiga võiladusid avama ja et meil tekiksid reguleeritud hinnad. Me mäletame hästi, kuidas reguleeritud ja kontrollitud madalad hinnad viisid kauba poelettidelt. Seda aega meile kindlasti tagasi vaja ei ole.
Augusti inflatsioon oli meil minu mälu järgi 2,9%. Ning 2,9% on juba täiesti nendes piirides, kuhu inflatsiooni ja hinnastabiilsuse tase peaks ka tulevikus jääma. Teatavasti nullinflatsioon on väga halb. Paljudes Euroopa riikides on inflatsioon alla 2% ja see on majandusarengut pärssiv tase. Euroopa Keskpanga eesmärk on hoida hinnastabiilsust 2% tasemel: hinnad peaksid aastas tõusma 2%, see elavdaks majandust piisavalt ja jätaks samas elanike säästud söömata. Kui inflatsioon on alla selle taseme, siis see ei ole majandusele hea. Kiirelt konvergeeruvates riikides, nendes maades, kus palgad tõusevad Euroopa Liidu keskmise tasemega võrreldes suhteliselt kiiremini, on paratamatu ka see, et hinnad tõusevad kiiremini. Seetõttu see meie riigi inflatsioon 3% ei ole midagi niisugust, mida peaks kangesti kiruma ja kartma. Paratamatult senikaua, kuni Eestis palgad ei ole Euroopa parimal tasemel, ei ole Soome tasemel, jäävad meil nii palgad kui ka hinnad tõusma kiiremini, kui need tõusevad näiteks Soomes.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on samuti peaminister Andrus Ansipile. Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Austatud peaminister! Möödunud suvel suure käraga Reformierakonna poolt välja hõigatud lastetoetuste reformiga lubati väga paljudele peredele, et nad saavad vaesusest üle. Vajaduspõhine peretoetus pidi jõudma enam kui 30 361 pereni. Praegu saab vajaduspõhist peretoetust ümmarguselt 3000 peret – nende arv oli juulis 2455 ja augustis lisandus veidi üle 500. Mis on sellise kesise tulemuse põhjus? Kes peaks võtma poliitilise vastutuse, et see reform pole tegelikult ellu rakendunud, et raha pole peredeni jõudnud?

Kõigepealt ma korrigeerin teie esitatud arve nii juuli kui ka augusti kohta. Minu andmetel oli juulis vajaduspõhise peretoetuse saajaid 2921 ja augustis 3537. See on täiendav toetus, mis on mõeldud peredele, kel on majanduslikult kõige raskem toime tulla. Kindlasti ei ole selle reformi algfaasis kõik inimesed, kellel on alust seda toetust taotleda, veel teadlikud, et saab niisugust abi paluda. Kuid ma olen päris kindel, et kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad hakkavad seda täiendava toetuse saamise võimalust kiiresti propageerima ja küllap õige pea on taotlejaid märgatavalt rohkem, kui neid praegu on. Me oleme analüüsides mitmel korral jõudnud järeldusele, et näiteks toimetulekutoetus jaotub üle Eesti endiselt väga ebaühtlaselt ja see ei ole tingitud niivõrd inimeste sissetulekute erinevusest, kuivõrd sotsiaaltöötajate aktiivsusest. Paikades, kus sotsiaaltöötajad teevad oma tööd paremini, on toimetulekutoetuse saajaid märksa rohkem kui omavalitsustes, kus sotsiaaltöö tase ei ole nii hea. Teatavasti saadakse toimetulekutoetust elaniku kohta omavalitsuste võrdluses umbes tuhandekordse erinevusega. Me keegi ei arva, et keskmine toimetulek Eesti omavalitsustes võiks erineda kas sada või tuhat korda. Isegi kümme korda on täiesti välistatud.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof, esimene täpsustav küsimus!

Lugupeetud peaminister! Te nimetasite juulikuust rääkides arvu, mis puudutab toetuse taotlejaid, mitte saajaid. Augustist rääkides liitsite mõlemad kokku ja ütlesite, et augustis lisandus nii palju. Aga kas te ei ole mõelnud, et see 9,59 lisaeurot ei kaalu üles seda vaeva, et tuleb kord kolme kuu tagant sõita vallavalitsusse ja tõestada seal, et lastel on teatud vajadused, et nad vajavad küll seda n-ö vajaduspõhist peretoetust, seda väikest raha? Mida teie ostaksite selle 9,59 euro eest kuus? Ja kust tuli üldse selline arv, et see on just see summa, mida lapsed vajavad, kui pere on kitsikuses?

See on ju täiendav toetus. Ma küll ei võtaks hoiakut, et 9 või 10 eurot kuus või tulevikus topeltsumma on midagi niisugust, mille võiks ära põlata. Kui me vaatame Euroopa Liidu teisi riike ja nende lapsetoetuse määrasid, siis näeme, et ega see meie määr ehk 19,19 eurot kõige pisem Euroopas ei ole. Bulgaarias on see 18 eurot, Tšehhis 19 eurot, Kreekas on esimese lapse toetus 8,22 eurot, Lätis 11,4 eurot. Ega Slovakkiagi meist väga kaugel ees ei ole: 21,99 eurot. Leedus lapsetoetust ei maksta, kui sissetulek pereliikme kohta ületab 152 eurot. Poolas on lapsetoetus 17 eurot. Sellised need tasemed on ka mitmes riigis, mis on märksa jõukamad kui Eesti. Lisatoetuse maksmine kõige enam abi vajavatele peredele on kõige mõistlikum maksumaksja raha kasutamise viis.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof, teine täpsustav küsimus!

Austatud peaminister! Vajaduspõhise peretoetuse määramisel arvestatakse sissetuleku hulka ka vanaema pension ja vanaema palk, kui pere elab ühes elamises. Sellisel juhul on ju vanaema ka vajaduspõhine. Vanaema on inimene, kes peab lastega pere vaesuse nagu korvama. Kas see on mõistlik? Ja te jätsite vastamata küsimusele, mida teie 9 euro eest kuus lastele ostaksite.

Selle ma jätaksin enda teada. Mind ei huvita absoluutselt see, milleks teie oma suhteliselt suure Riigikogu liikme palga kulutate, ja seetõttu ma eeldan, et teie ei tohiks huvi tunda selle vastu, kuhu mina oma palga panen. Olgu aga veel kord öeldud: te teist korda eksisite vajaduspõhise peretoetuse saajate arvu nimetades. Te üritasite mind korrigeerida, aga omistasite mulle mingeid väiteid, milleks ei ole mitte mingit alust. Vajaduspõhise peretoetuse saajaid juulis 2013 oli 2921 ja augustis 2013 oli neid 3537. Ma eeldan, et need arvandmed on tõesed, need on riigi institutsioonide käest saadud, mitte teie allikatest pärit. Selles osas ma jään kindlasti oma sõnade juurde.

Läheme nüüd kohapeal registreeritud küsimuste juurde. Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Lugupeetud peaminister! Kõigepealt ma tahan kommenteerida ühte teie väidet. Mitte sotsiaaltöötajate hea või halb töö ei määra seda, kui palju toimetulekutoetuse saajaid on. Mina olen kogu aeg arvanud, et ikka Eesti majanduskasv vähendab toetuse saajaid. Päris kindlasti ei tööta teatud piirkondades sotsiaaltöötajad tuhat korda halvemini. Veel tahan öelda, et on väga tänuväärne, et vajaduspõhine peretoetus kolme- ja neljalapselistele ning veel suurematele peredele määratakse otse, ilma taotlemata. Küsimus on lühike: kuidas teile tundub, kas uhket eestimaalast alandab või ülendab selline käsi pikalt ees omavalitsusest toetuse küsimine? Paljudel tuleb ju käia seda toetust vallavalitsusest taotlemas.

Te olete sotsiaalvaldkonnaga ka varem tegelenud ja seetõttu toimetulekutoetuse jaotus elaniku kohta Eesti kohalike omavalitsuste vahel ei tohiks teile võõras teema olla. Mina ei tegele selle teemaga iga päev, aga ühel aastal – ma ei suuda praegu meenutada seda aastat – oli näiteks Piirissaare vallas toimetulekutoetus elaniku kohta 1 kroon. Tolsamal aastal oli toimetulekutoetus elaniku kohta Aegviidu vallas 4 krooni ja 62 senti, Urvaste vallas aga üle 1000 euro. Kui palju sente oli, ei mäleta. Seega on see tõesti reaalsus, et Eesti kohalikes omavalitsustes on tohutu suured erinevused toimetulekutoetuse saamise osas. Mitte keegi teist ei suuda mulle usutavalt selgeks teha, et Urvaste ja Aegviidu elatustasemes on 250-kordne vahe. Pigem viitab see sellele, et ühes vallas on sotsiaaltöötaja olnud väga aktiivne, kasutanud maksimaalselt kõiki seadusest tulenevaid võimalusi, teises vallas aga pole inimesed seda toetust taotlenud. Pole sellist õhustikku, avalikku arvamust, mis kõiki neid, kel on võimalik toetust saada, seda küsima innustaks. Loomulikult on rahva vaesus otseses sõltuvuses riigi majanduslikust edukusest. Mul on hea meel öelda, et Eestis on kõige rikkamate ja kõige vaesemate inimeste sissetulekute erinevus viimase 13 aasta jooksul vähenenud kõige kiiremini Euroopa Liidus.

Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Härra peaminister! Oli ergutav kuulda teie värsket mõtet – ma üritan tsiteerida, pärast võib stenogrammist järele vaadata –, et toetuste maksmine on kõige mõistlikum maksumaksja raha kasutamise viis. Niimoodi ma kirjutasin üles. Kas sellest võib järeldada, et suurenev toetuse saajate arv, suurenev inflatsioon ja tõusvad hinnad on meie majandusedu näitajad? Kas see ongi see majanduslikult edukas riik, milles te tahate elada?

Küll teie ikka oskate väänata teise inimese ütlusi! Aga kõigepealt ma korrigeerin oma eelmist vastust. Ma rääkisin oma arust kroonides, aga mu pinginaaber ütleb, et vahepeal ma kasutasin eurosid. Tegelikult ma mõtlesin kõiki neid valdade toimetulekutoetusi kroonides. Palun vabandust, kui ma eksisin!
Ma väidan, et kõik riigid on olnud avalikke teenuseid pakkudes sotsiaalselt ühiskonda võrdsustavad. Näiteks haridussüsteem on alati olnud ühiskonda võrdsustav, seda ka diktatuuririikides. Haridussüsteemid on läbi ajaloo sihiks seadnud anda ka vaestest peredest andekatele lastele võimalus saada hea haridus. Üks riigi rolle on sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine. Ma mitte mingil juhul ei ole väitnud seda, et mida rohkem toetusi, seda parem riik. Küll aga olen ma väitnud seda, et riigi kohus on aidata inimesi, kellel riigi abi tõepoolest vaja läheb.
Kui me räägime vajaduspõhisest peretoetusest ja lapsetoetusest, siis nende maksmine on efektiivne maksumaksja raha kasutamine. Raha kogutakse kõigi maksumaksjate käest ja antakse nendele, kes seda tõepoolest vajavad. Sellele vastukaaluks on meil pikka aega praktiseeritud toetuste lausalist jagamist kõigile ühtemoodi. See ei ole riigi seisukohalt väga nutikas viis tegutseda, kui kogutakse raha kõigilt võrdselt kokku ja jagatakse siis jälle kõigile võrdselt laiali. Selles ei ole väga palju arukust ja sellele ei saa rajada ka mingisuguseid edu lootusi.

Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Viimane küsimus on kolleeg Inara Luigaselt, see on järjekordselt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Austatud peaminister! Mul on tegelikult kolm päris tõsist küsimust, aga ilmselt ma ei jõua täna teie käest neid kõiki küsida. On selge, et riigieelarve tulude laekumine on tänavu olnud ootuspärane, kuid palju maksuraha on siiski kokku kogumata. Maksuameti hinnangul jäi ainuüksi eelmisel aastal käibemaksu kogumata 222 miljonit eurot. Eesti Õliühing on pöördunud Riigikogu rahanduskomisjoni, rahandusministri ja maksuameti peadirektori poole, toonitades, et mootorikütusega seotud maksulaekumised on samuti drastiliselt vähenenud. Maksu- ja Tolliameti hinnangul võib aktsiisimaksetest jääda tänavu veel lisaks saamata 75 miljonit eurot. Minu küsimus on selle kohta, et need skeemid, kõik need pettused ei ole mitte uus asi. Miks valitsus on nii vähe nendele pettustele tähelepanu pööranud ja mida kavatsetakse lähiajal ette võtta?

Maksulaekumised on olnud üle ootuspärase taseme. Me oleme kaheksa kuuga kokku kogunud 67,2% aastaks eelarvesse kavandatud summadest. Minu võrdlusbaas ulatub tagasi 2005. aastani ja ma kinnitan, et selles ajavahemikus ei ole olnud ühtegi aastat, kus kaheksa kuuga oleks kokku kogutud aastaks kavandatud vahenditest suurem osa kui tänavu. Aga paraku on teil õigus – teatud maksud on laekunud oodatust halvemini.
Oodatust paremini on laekunud eelkõige tulumaks, eriti ettevõtete tulumaks, millest meil on kaheksa kuuga kogu aastaks kavandatud laekumine juba käes. Ka sotsiaalmaks on laekunud suhteliselt hästi, sest tööhõive on olnud suurem, kui me eeldasime. Paraku kütuseaktsiisi laekumine on kahanenud. See kahanemine pole küll olnud drastiline, aga minu jaoks on ka 2,2% graafikust maas olekut üsna alarmeeriv.
Maksupettustega võitlemine on praeguse valitsuse fookuses ja see on teema, millega valitsus peab pidevalt tegelema. Me peame endale muidugi aru andma, et lõplikku võitu ei saavuta me kunagi, kuid võitlemast ei tohi hetkekski loobuda. Maksupettustega võitlemine on meie valitsuse prioriteet ka järgmisel aastal. Kavandatud meetmetest on ajakirjanduses juba räägitud. Jutt on tehingutega seotud informatsiooni operatiivsest edastamisest Maksu- ja Tolliametile, täiendavate kontrolliõiguste andmisest Maksu- ja Tolliametile jm.

Aitäh, head kolleegid! Meie infotunni aeg on läbi. Ma tänan teid kõiki küsimuste esitamise eest, peaministrit ja teisi valitsusliikmeid aga tänan küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.