Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu teise töönädala teisipäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna fraktsiooni nimel annan üle veeseaduse ja jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu, mida võib nimetada ka haisuvastaseks eelnõuks. Teadaolevalt on Eestis investeeritud sadu miljoneid eurosid joogivee puhastamisse ning reovee kokkukogumisse ja puhastamisse. Viimane samm selles reas on investeerimine reoveesette käitlusse, et tagada keskkonnasõbralik protsess ja kvaliteetne kompost. Just sette käitlemise ebakvaliteetsus ongi tihtipeale põhjus, miks inimesed mitmes Eesti linnas on hädas reoveepuhastist leviva keskkonnahäiringu ehk haisuga. Periooditi see levib, halvendades inimeste elukvaliteeti, tekitades stressi ja kahjustades seega tervist. Eelnõuga on plaanis astuda mitu sammu selleks, et haisu levitamine lõppeks. Esiteks on eelnõus täpsemalt reguleeritud kanalisatsiooniehitise kuja. Teiseks sätestatakse selge nõue, mis ajast alates keskkonnahäiringut enam olla ei tohi. Eelnõus on kirjas tähtajad. Kuigi inimesed ootavad lahendust kohe, on mõistlik anda ettevõtjatele siiski 5–10-aastased tähtajad, et kõik leiaksid individuaalse lahenduse, mis on kõige sobilikum ja mõistlikum.
Ma loodan, et eelnõu menetlemine toimub samasuguses vastastikuse mõistmise ja erakonnaüleses õhkkonnas, nagu ma olen seda kogenud suheldes poliitikutega mitmes omavalitsuses, mille elanikud haisu all kannatavad. Meie kõigi ühine mure on see, et tuleb parendada inimeste elukeskkonda ja suurendada tervena elatud eluaastate arvu ehk lihtsalt parandada elukvaliteeti. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Olen siin arupärimise üleandmise asjus. Mittetulundusühingute rahaasjade täpsus on pälvinud meeletut huvi. Meie arupärimine aga on riigi rahaasjade täpsuse kohta. Kõik selles esitatud arvud pärinevad sellisest dokumendist nagu Rahandusministeeriumi koostatud riigi majandusaasta koondaruanne 2012. aasta kohta. Sealt võite lugeda, et Riigikogu eraldas Keskkonnaministeeriumile 476 miljonit eurot. Aruanne nimetab seda summat, mille meie siin kinnitasime, millegipärast esialgseks. Aruanne näitab, et Keskkonnaministeerium kasutas raha 244 miljoni euro jagu (see on siis täitmise arv), aga võrreldakse seda kolmanda summaga, mis pärineb sellisest kohast, mida aruandes nimetatakse lõplikuks eelarveks, ja see on 277 miljonit eurot. Seetõttu pidasime õigeks küsida keskkonnaministri käest, mis ta sellest asjast arvab. Meil on talle riigiõiguslikke küsimusi. Näiteks, kui meie võtame vastu esialgse eelarve, siis kellel on Eesti riigis õigus vastu võtta lõplik eelarve, kusjuures see ei ole kindlasti mitte Riigikogu? Meil on ka sisulisi küsimusi. Näiteks, kuna ministrile eraldati 476 miljonit eurot, aga ta kasutas sellest 244, siis millised ülesanded jäid täitmata? Lõpuks on meil keskkonnaministrile selline lihtne küsimus: millise summa kulutamise eest ta siis vastutas, kas selle esialgse või jumal teab kelle kinnitatud lõpliku summa kulutamise eest?

Suur tänu! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus selle menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab sellele seadusele, edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd üks teade. Kolmapäeval, s.a 18. septembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, justiitsminister Hanno Pevkur ja siseminister Ken-Marti Vaher.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 88 Riigikogu liiget, puudub 13.

Tänane esimene päevakorrapunkt on ülevaade Eesti Arengufondi tegevusest aastatel 2012–2013. Head kolleegid, tuletan teile meelde, kuidas me seda päevakorrapunkti menetleme. Pärast arengufondi juhatuse esimehe Tõnis Arro ettekannet on igaühel võimalik esitada talle üks küsimus. Seejärel toimuvad läbirääkimised, kus sõna saavad ainult fraktsioonide esindajad. Ma palun kõnepulti Eesti Arengufondi juhatuse esimehe Tõnis Arro!

Tere hommikust, austatud Riigikogu! Mul on hea meel esitada teile meie tegevuse aruanne. Räägin sellest, mida me oleme aasta jooksul, pärast meie viimast kohtumist teinud, ja natuke ka sellest, mida kavatseme edasi teha.
Nagu te mäletate, on Riigikogu arengufondi asutanud seaduse alusel selleks, et kaasa aidata Eesti majanduse arengule, et tekiksid innovaatilised ettevõtted ja suure lisandväärtusega töökohad. Tegevusalasid on meil praegu neli: investeerimistegevus ning kolm seire- ja arendusvaldkonda. Kõigist räägin ma mõne sõnaga lähemalt, peatudes pikemalt viimastel valdkondadel.
Meie uus tegevusvaldkond on nutikas spetsialiseerumine. Selle tegevusvaldkonna käivitamine aasta jooksul on tähendanud meile läbimurret selles, et meie seiretegevus on nüüd otseselt seotud investeerimisega. Varem oli see suhteliselt eraldi. Nutikas spetsialiseerumine on teatavasti Euroopa Liidu strateegia, millega tegelevad kõik 220 Euroopa regiooni, ühena neist Eesti. Sellise strateegia olemasolu on eeltingimus, et saada tõukefondide vahendeid. Arengufondis on tööd nutika spetsialiseerumise kasvualade valikul tehtud terve aasta Kristjan Lepiku juhtimisel, kaasates väga palju ettevõtjaid ja erinevaid huvipooli. Selle tulemusena on valitud välja kolm eelisarendatavat kasvuala. See ei tähenda, et teisi teadus- ja arendustegevuse valdkondi ei toetata, lihtsalt nendele valdkondadele antakse teatud eelis. Need valdkonnad on valitud sel põhimõttel, et valdkonnal peab olema suur potentsiaal mõlemas, nii teaduses kui ka ettevõtluses. Kui teadus- ja arendustegevus ning ettevõtlus kokku panna, siis võiks midagi uut juhtuda. Nüüd selgitatakse nende kasvualade kitsaskohti, õigemini on see töö lõpule viidud, ja töötatakse välja meetmeid. Arengufondi roll on ka edaspidi kaasa aidata sellele, et nutika spetsialiseerumise strateegiat ellu viidaks.
Ma ei hakka lähemalt rääkima kasvualadest ja nende kitsaskohtadest, sest kõik see on kättesaadav meie koduleheküljel, aga mainin ühte ühist kitsaskohta, mille kaotamisele me püüame selle tegevuse käigus kaasa aidata. Meie ülikoolides on vähevõitu rakendusuuringuid ja ettevõtted kasutavad neidki uuringuid vähe. Meie roll on püüda leida võimalust, et ettevõtted ülikoolidega rohkem koostööd teeksid. Meil on selleks üks konkreetne hoob, nimelt investeerimine või kapital, mida me saame tekkivatele teadmusmahukatele ettevõtetele pakkuda. Niipalju nutikast spetsialiseerumisest.
Kui me vaatame teadmusmahuka ettevõtluse toetamist, siis see tegevus peaks viima selleni, et kui esimene Skype oli veel õnnelik juhus, siis järgmine Skype, mis Eestis sünnib, peaks olema süstemaatilise töö tulemus. Loodetavasti on ka meie panus selles tugev.
Järgmine valdkond, millest ma räägin, on rohemajandus ja energeetika. Needki on suuresti just sel aastal sellise vormi meie tegevuses saanud, seal on uus meeskond ja uued tegevuspõhimõtted. Siin on meie põhiline saavutus see, et me oleme loonud head koostöösidemed väga paljude huvipooltega. Meie tegevuse tulemusena on loodud hulgaliselt sisendeid energiamajanduse riiklikusse arengukavasse, mida mitmed riigiasutused koostavad. Ma ei hakka sellel pikalt peatuma, aga räägin mõnest näitest selles valdkonnas.
Näiteks mõtteraamatus, mille ma oma ettekande lõpus teile kõigile üle annan, kirjutab meie rohevaldkonna juht, et kui me saavutaksime selle, et iga energiatarbija hoiaks koduses energiatarbimises 10% energiat kokku, siis oleks kokkuhoid 900 miljonit eurot aastas. Energiaühistud on üks võimalus, mis selle poole võiks viia. Meil on praegu välja töötatud katseprojekti kontseptsioon ja väljatöötamisel on selle projekti rakendamine. Loodetavasti jõuame selleni, et meil on võimalik öelda, mida on vaja, et energiaühistuid saaks rohkem tekkida või need võiksid massiliseks muutuda. Katseprojekti alla käivad ka kõikvõimalikud uuringud selle kohta, mida tähendab suurtootmisele see, kui hakkab rohkem energiaühistuid tekkima.
Veel üks näide meie rohemajanduse valdkonna tegevusest on energiatalgute veebileht, kuhu pääseb meie kodulehelt ja mille aadress on www.energiatalgud.ee. See on vikikeskkond, kus töötavad kaasa kõik need inimesed, kellel on kompetentsust energiamajandusest midagi arvata, ja kaasa võivad töötada kõik, kes tahavad. See ei ole päris avalik, sinna tuleb saata sisenemispäring. Kõik on teretulnud neid dokumente vaatama, lugema ja täiendama. Tänaseks osaleb seal üle 300 inimese, peatselt avaneb ka selle veebilehe avalik teavitav pool.
Nüüd räägin oma lemmikteemast, ettevõtluse seirest ja arendustegevusest, millest ma eelmisel aastal peamiselt rääkisingi. Nagu te mäletate, näitasin ma teile ühte pilti programmist "Ettevõtlik Eesti". Me kavatsesime selle programmi käivitada ja olime seda juba tükk aega planeerinud. Selle kohta oli meile öeldud, et jah, see tuleb ära teha. Teil on ilmselt meeles ka arv 100 000. See on meeles isegi nendel inimestel, kes ei mäleta, mille kohta see 100 000 käis. Mind on süüdistatud selles, et ma tahan asutada 100 000 uut ettevõtet. On küsitud, kust need töötajad tulevad jms. Tegelikult rääkisin ma sellest, et tuleks teha ettevõtlikkuse tiigrihüpe ja anda 100 000 inimesele ettevõtluskoolitust. Mitmesugustel põhjustel ei ole me seda programmi alustanud. Kui te küsite miks, siis meenutan ma ühte lugu raamatust, mida paljud teist on lugenud. Garnisoniülem selgitas seal linnapeale, miks ta ei saa kuninga vastuvõtu puhul saluuti korraldada. Ta tõi esile 20 põhjust ja veenvuse mõttes lisas veel ühe: pole püssirohtu. Meie peamine põhjus ongi see, et meil ei ole püssirohtu ehk raha selle programmi jaoks. See ei ole nii mitte niivõrd sellepärast, et meile ei taheta seda anda – kuigi ka selliseid momente võib-olla natuke seal oli –, aga peamiselt sellepärast, et tõukefondides on ettevõtluse arendamiseks planeeritud raha algaval perioodil palju vähem, kui loodeti või kui oli eelmisel aastal. Seetõttu oleme oma partneritega, näiteks EAS-i ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, väga täpselt ära jaganud, mida keegi teeb. Me oleme kokku leppinud, et see, mida meie nimetasime ettevõtlikkuse tiigrihüppeks, ehk laialdane ettevõtluskoolitus ja ettevõtlusalane teavitus jääb põhiliselt EAS-i teha, kes teeb seda edukalt ja meie abiga võib-olla natuke paremini kui seni. Meie fookusesse jäävad maailmapotentsiaaliga tehnoloogiaidufirmad, täpsemalt programm "Start-up Eesti", mida varem juhtis EAS. Ma arvan, et see on hea lahendus ja õige otsus.
Nüüd veel natuke sellest, millest ma eelmisel aastal rääkisin ja mida lubasin peagi täpsustada. Siin on pilt sellest, milline on Eesti ettevõtluse üldseis. Teen sellesse mõned sissevaated, lähtudes globaalsest ettevõtlusmonitooringust, mis on maailma suurim ettevõtlusuuring, mida arengufondi eestvõttel koos teadlastega juba teist aastat tehakse. Nagu te näete, neid täiskasvanud elanikke, kes käivad ringi mõttega, et neist võiks kunagi ettevõtja saada, on koguni üle 100 000. Mina rääkisin 100 000-st, aga neid on isegi 120 000. See muidugi ei tähenda, et nad kõik ettevõtte asutavad. Neid, kes midagi ka teevad ettevõtte asutamiseks (neid nimetatakse varase faasi ettevõtjateks, need on inimesed, kes juba otsivad ressursse, partnereid või ruume, selleks et ettevõtlust alustada), on juba tunduvalt vähem, ainult 14% täiskasvanutest. Väljakujunenud ettevõtjaid, kelle ettevõte on vanem kui kolm aastat, on ainult 7%. Kui see pilt on ka kolme aasta pärast niisugune, nagu nähtub läinud aastal kogutud andmetest, siis võime öelda, et ettevõtete ellujäämismäär Eestis on 2 : 1. Asutatakse kaks ettevõtet, aga ellu jääb üks. See tekitab muret.
Veel tekitab muret see, et kui me küsime väljakujunenud ettevõtjate käest, kas nad tahavad võtta järgmisel kahel aastal tööle 20 inimest või kas nad teevad midagi, mida keegi pole veel teinud, või kas nad tahaksid minna mõnele uuele turule, siis enamasti on vastus ei. Need tendentsid tekitavad muret.
Eesti väike ettevõte – aga enamik Eesti ettevõtteid on sellised – on niisugune: ettevõtja on enamasti mees, tal on paar alluvat, ta on käinud mõnes koolis või mõnel ettevõtluskursusel ja ta ei taha eriti midagi erilist teha ning tema ettevõtte lisandväärtus on väike. Peamine põhjus, miks ettevõtlusega tegelemine lõpetatakse, on tihti see, et ei saadud kasumit. Nii nad ütlevad: ei jõutud enam makse ega palku maksta ja lõpetati tegevus ära. Vaatame naabermaid. Põhjamaades on peamine ettevõtluse lõpetamise põhjus see, kui jäädakse pensionile. Ettevõtja on kasvatanud endale oma tööga pensionisamba ja kui ta enam ei taha või ei jõua ettevõttega tegelda, siis annab selle pojale üle, müüb maha või mida tahes.
Jah, suurettevõtetes on pilt parem, seal on lisandväärtus suurem. Need on tihti ka välismaalaste omanduses. Kui me vaatame majanduse üldist pilti, siis just väikseid ettevõtteid on kõige rohkem. Nemad loovad meie sisemajanduse kogutoodangust kaks kolmandikku. Kui me räägime sellest, kus luuakse kõige suuremat lisandväärtust, siis need on innovaatilised tehnoloogiaettevõtted, kes tahavad maailma vallutada, nagu Skype või Modesat. Need, kes loovad uusi töökohti, on ka peamiselt väikesed ettevõtted ja just need edukad start-up-firmad. Skype´is töötab praegu 500 inimese ringis, töötajaid on seal 400 ja 500 vahel. Kas see on siis märkimisväärne suurusjärk? Tõsi, lisandväärtus on seal väga suur, hinnanguliselt umbes 70 000 ehk palju suurem kui Eesti kõige paremates suurettevõtetes. Aga ikkagi, kas see tähendab märkimisväärset muutust majanduses?
Vaatame korraks seda pilti, mis näitab Skype´i tegelikku mõju. Selle pildi on koostanud Sten Tamkivi. See keskel olev suur sinine mull on Skype ise ja need teised väikesed täpikesed on ettevõtted, mis on sel või teisel viisil Skype´ist võrsunud või sealt pärit. See avaldab juba päris muljet.
Teine muljet avaldav asi on see, et Skype´i asutajad, kelleks olid neli Eesti inseneri, kaks Skandinaavia ärijuhti ja Eesti riskikapital (vabandust, Skype´i ei asutanud mitte Eesti riskikapital, vaid välismaa riskikapital, kes teenis selle tehinguga väga hästi), need esimese vooru investorid teenisid oma investeeringult umbes sajakordset tootlust. Mis see meie asi on, võiksime öelda. Aga meie asi on see, et see raha, mille need neli inimest kokku said, moodustas sel ajal umbes 1% Eesti sisemajanduse kogutoodangust. See 1% tuli sel või teisel viisil Eesti majandusse tagasi. Näiteks on siin kõrval ettevõte nimega Modesat. See asutati tänu Skype´i loojate asutatud investeerimisfondile, arengufondi investeeringule ning Valgevene ja Eesti inseneridele. Riskikapitali kaasates oli võimalik palgata Ameerika ärijuht ja selle tulemusel see ettevõte maha müüa Xilinxile, Ameerika börsil noteeritud ettevõttele. Arenduskeskus töötab Eestis edasi ja see on tore, sest seal töötavad kõrgepalgalised insenerid. Aga veel toredam oleks, kui omanikud paneksid oma raha uuesti kokku ja Eesti majandusse investeeriksid. Mul on kaudseid andmeid, et selline plaan neil ongi.
Selles raamatus, millele mul on hea meel viidata, kirjutab Allan Martinson, et me ei peaks mitte niivõrd sihtima suurt lisandväärtust loovaid töökohti, mis on muidugi toredad asjad, aga veel toredam oleks, kui meil oleksid teadmuspõhised kapitalistid. Teadmuspõhiste kapitalistide klassi tekkimine on omaette tähelepanuväärne eesmärk. Ma arvan, et see ongi see peamine eesmärk, kuidas meie investeerimistegevus Eesti majandusele tõsiselt kaasa aitab.
Keskmine ring sellel slaidil tähistab Eesti majandust või Eesti ettevõtteid. Väikseid ettevõtteid on nende hulgas rohkem, on ka mõned tehnoloogiaettevõtted. Selle ringi ümber on kujutatud inimesi, kes veel kaaluvad, kas nad hakkavad ettevõtjaks. Seal ümber on terve hulk institutsioone. Arengufondile kõige lähemal on kaks organisatsiooni, mis on osaliselt meie toel asutatud, need on Eesti Äriinglite Assotsiatsioon ning Eesti Era- ja Riskikapitali Assotsiatsioon. Äriinglid kui inimesed, kes investeerivad tihti meiega koos, on väga oluline jõud Eesti majanduses. Need on jõukad eraisikud, kes ühiselt investeerivad, ja kui neid ei oleks, ei saaks meie oma investeeringuid teha, sest me investeerime alati võrdselt koos erainvestoritega. Kui ei oleks meid, ei saaks nemad oma investeeringuid teha, sest risk oleks liiga suur.
Vaatame korraks kaardile. Baltikumis on väidetavalt kokku umbes 300 sedasorti ettevõtet, kes võiksid olla meie sihtmärk, nad on riskikapitalile huvitavad ettevõtted. Neil on midagi uut välja mõeldud ja nad tahavad seda tervele maailmale müüa, neil on maailmavallutamise ambitsioon ja potentsiaal. Me võime uhked olla selle üle, et hinnanguliselt 200 neist asub Eestis. Ma võime selle üle uhked olla ja öelda, et väga tore, me oleme Euroopa kõige ägedam start-up-maa, kus on kõige rohkem innovaatilisi tehnoloogiaettevõtteid, nagu nii mõnigi on kirjutanud ja arvanud. Aga meie arvame, et seda on ikkagi vähe. Kui selliseid ettevõtteid on Eestis 200, siis olgugi see 80% kogu Baltikumi arvust, peaks selleks, et saada 200 edulugu, olema neid innovaatilisi ettevõtteid rohkem, see n-ö toru, mis häid firmasid ette toob, peaks olema suurem. Meie arusaam on, et see toru peaks tulema meie naabermaadest. Me peaksime tekitama niisuguse platvormi – mõnel määral see juba tekib –, et kogu maailmas oleks teada, et uut firmat on kõige parem asutada Eestis.
Meil on olemas üks päris hea kogemus. Eelmisel nädalal alustas tegevust arengufondi osalusel asutatud ärikiirendi Startup Wise Guys, kus on kaheksa tiimi seitsmelt maalt, Eestist ka paar tükki. Seal on tiime Indiast, Venemaalt ja mujalt. Meil on selliseid gruppe juba kaks olnud. Ärikiirendi põhimõte on selles, et ettevõtted valitakse sinna konkursi korras ja nendesse, kes vastu võetakse, investeerib see ärikiirendi, kus meil on umbes 50%-line osalus, 15 000 eurot, ja saab selle eest vastu 8%-lise osaluse selles ettevõttes. Tiimid on siin kolm kuud ning selle aja jooksul neid arendatakse ja toetatakse. Kiirendiaja lõpus, kui toimub esitlus investoritele Eestis ja Londonis, peaksid nad olema suutelised saama lisainvesteeringut. Meie kiirendi lõpetanud ettevõtted on praeguseks saanud lisainvesteeringuid juba üle miljoni euro, mis on väga hea tulemus.
Miks nad siia tulevad? Siin pildil on suhteliselt juhuslik valik ärivaldkonna veebi- ja paberlehtedest. Olulised märksõnad on kõige kuumem start-up-kapital ja muu selline (jutt käib Tallinnast). Meie maine selles investeeringute ja uute start-up`ide maailmas on üsna hea.
Selles raamatus, millest ma juba rääkisin, soovitab meie ärikiirendi juht Mike, kes on juba teist aastat Eestis töötav välismaalane, et Eesti peaks muutuma niisuguseks start-up hub'iks, kuhu tuleks korraga tuua mitte kaheksa, vaid võib-olla sada start-up-firmat, nii nagu teeb näiteks Tšiili. Tšiili riigi toetatavasse ärikiirendisse Start-Up Chile võetakse aastaks korraga sada start-up-firmat. Seal on praegu ka mõni Eesti firma. Nii mõnigi inimene, kes on seal käinud, ütleb, et kui ta kunagi sellel mandril peaks äritegemist alustama, siis see maa, kuhu ta selleks läheb, on kindlasti Tšiili. Niisugune turundus- ja suhtekorraldusefekt, mille Tšiili riik on selle kiirendi toetamisega saanud, on ennast neile kindlasti juba kuhjaga ära tasunud. Mike ütleb talle omasel lennukal moel, et selle ärikiirendi võiks asutada Lennusadamasse. Minu arvates ei pea ta silmas, et meie turismi eduloo peaks millegi muuga asendama, vaid ta arvab, et see koht peaks olema kuidagi lennukas. Aga Lennusadama lähedal on toredaid maju, mis õnnetult tühjana seisavad. Patarei vangla või linnahall sobiksid selle ärikiirendi jaoks võib-olla pareminigi. Kui me niisuguse asja teeksime, siis tekiks siia ümber teatud tööstusharu või sigin-sagin.
Selle jaoks, et niisugust hub'i teha, on muidugi vaja raha ja raha on meil kahjuks vähem kui Euroopa maades keskmiselt. Eesti riskikapitaliinvesteeringud varases faasis on umbes poole väiksemad kui Euroopa Liidus keskmiselt, kahjuks endiselt ka väiksemad kui Lätis või Leedus. Aga kõige rohkem on vaja muidugi seda, et neid start-up'e siia tuleks, sest kus on, sinna tuleb juurde. Miks mitte unistada, et me niisuguse asjaga hakkama saame, nii nagu Skype'i eksjuht Sten Tamkivi selles raamatus soovitab, et me peaksime rohkem küsima: "Mis oleks kui ...?"
Lõpuks räägin meie investeerimistegevusest. Kokkuvõtlikult öeldes oleme edukalt investeerinud, me oleme ainuke varase faasi riskikapitali fond, kes Eestis tegutseb. Me oleme investeerinud laias laastus üheksa miljonit eurot ja meie investeeringu väärtus auditeeritud andmete järgi on 11 miljonit eurot. Investeeringuid on kokku olnud 18, aktiivsed neist praegu on 14, suuremad ja huvitavamad ehk edukamad neist on toodud selle slaidi ülaosas. Kõige suurem edulugu GrabCAD on saanud pärast meie investeeringut lisainvesteeringuid ligi 11 miljonit eurot, Fits.me üle viie miljoni euro jne. Need on edukad ja hästi toimetulevad firmad. Meil on alust arvata, et nii meie investeerimistegevus kui ka terve portfell saab positiivse tulemuse.
Mis meie investeerimistegevuse mõte on? See, et me peame ületama turutõrke. Turutõrge tähendab seda, et varases faasis on investeerimine erainvestorile liiga riskantne. Seda esiteks. Teiseks, me peame tegelema riskikapitalituru arendamisega. Te võib-olla mäletate, et aasta alguses otsustas arengufondi nõukogu minu ettepanekul loobuda otseinvesteeringute tegemisest ja minna üle fondiinvesteeringutele, mis tähendab, et me investeerime erafondidesse võrdselt erainvestoritega. See idee leidis peaaegu kõikide turu osapoolte toetust. Siiski otsustas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium asutada fondifondi hoopis KredExisse. Sisuliselt oleme olukorras, kus me peame jätkama otseinvesteeringuid, kuna neid on vaja teha vähemalt seni, kuni fondifond käivitub, aga tõenäoliselt ka pärast seda. Nii et hea mõte sai teoks veidi teisel viisil. Ma loodan, et sellest fondifondist, mis KredExisse moodustatakse, tulevad varsti turule edukad erafondid ja meie jätkame otseinvesteeringute tegemist.
Meie otseinvesteeringuid iseloomustab veel üks huvitav asjaolu: iga miljoni kohta, mis meie oleme investeerinud, on teised investorid investeerinud kolm miljonit. Võib öelda, et see investeerimistegevus, mis arengufondi ja meie investeerimisettevõtte SmartCap kaudu Eesti ettevõtetele tekkimis- ja arenemisvõimaluse annab, on toonud Eesti majandusse juurde veel kolm korda nii palju raha, kui meie oleme sinna investeeringuteks kulutanud. Ma arvan, et see on hea tulemus.
Vist ongi aeg kokkuvõtteks. Võib öelda, et meie investeerimistegevus on olnud edukas. Meil on positiivse tootlusega investeerimisportfell, me arendame seda edasi ja teeme kõik endast sõltuva, et tuua Eesti turule rohkem lisainvesteeringuid ja uusi huvitavaid investoreid, kes Eesti turul aktiivselt tegutseksid. Meil on selle kohta väga konkreetseid plaane.
Teiseks, investeerimistegevust toetavad meil mitmesugused seire- ja kasvuprogrammid. Kui varem oli natuke probleemne see, et investeerimis- ja seiretegevus arengufondis olid üsna eraldi nähtused, siis nüüd on need küllalt hästi integreeritud. Seiretegevuse kohta tahan veel lisada, et mõlemas valdkonnas, millest ma rääkisin – nutikas spetsialiseerumine ning rohemajandus ja energeetika –, on toimunud põhimõtteline muutus, mille elluviimise soovist ma teile aasta tagasi rääkisin. Me ei tee seiret enda jaoks. Me võime küll midagi algatada, aga siis peame leidma partneri, kes on huvitatud sellest tulemusest, mida me tahame talle pakkuda.
Meil on tegus meeskond. Arengufondis töötab koos meie tütarettevõtte SmartCapiga 18 inimest ning kümmekond tähtajalist või mittekoosseisulist töötajat. Meie majandusolukord on hea. Me oleme kulusid mõnevõrra kokku hoidnud, kõige suuremal määral bürookulusid. Meil on head koostöösuhted kõigi partneritega, ma pean silmas ministeeriume, just Haridus- ja Teadusministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Keskkonnaministeeriumi, ka EAS-i, kellega meil alguses ei olnud väga hea üksteisemõistmine, kuid ma arvan, et see on nüüd tõesti väga hea. Ma arvan, et meil on natuke arenguruumi koostöösuhetes meie omaniku või üldkoosoleku ehk teiega. Teen ettepaneku, et me mõtleksime koos, kuidas suhteid tihendada. Me tuleme hea meelega koosolekutele fraktsioonidesse või komisjonidesse, et kuulda teie mõtteid selle kohta, mida me võiksime paremini teha.
Tänan teid kõiki toetuse eest ja tänan ka kõiki partnereid, kes on aidanud meil teha kõike seda, mida me teeme! Üks tähtis asi siiski veel. Ma mainisin mitu korda seda mõtteraamatut. See ilmub esmakordselt. Siin on 24 esseed Eesti tuleviku teemadel, neist seitse-kaheksa on meie enda inimeste kirjutatud, ülejäänud meie heade sõprade ja koostööpartnerite omad. Unistada on tore. Mul on hea meel, kui te seda loete ja meiega oma mõtteid jagate. Selleks on avatud veebikeskkond, kus saab raamatus avaldatud mõtteid kommenteerida ja edasi arendada. Muidugi on meil hea meel, kui te kutsute kedagi meist mõnda siin esitatud ideed edasi arutama. Need raamatud on kättesaadavad saali tagaosas olevas riiulis. See on kõik. Aitäh!

Aitäh, austatud ettekandja! Teile on küsimusi. Siim Kabrits, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ühe suure riigi majandus on 20 aastat järjest suutnud kasvada ligi 10% aastas, aga Eesti-sugune väikeriik ei suuda saavutada isegi 5%-list majanduskasvu. 5%-line majanduskasv on 800–900 miljonit eurot aastas, mis ei ole väga suur summa. Ma küsin teie arvamust. Mille taha jääb tänavune Eesti majanduskasv?

Kui ma teaksin seda ühte ja ainsat põhjust, siis ma saaksin võib-olla Nobeli preemia. Aga ma arvan, et üks majanduskasvu põhilisi mootoreid on ettevõtlusdünaamika. Oluline ei ole mitte ainult uute ettevõtete sünd, vaid ka see, et kui sünnib uusi, efektiivseid ja paremaid ettevõtteid, siis osa ettevõtteid sureb välja ja sellest tekib oluline majanduskasvu mootor. See on see hoob, mida meie püüame oma tegevusega kangutada. Ma arvan, et see on üks tähtsamaid asjaolusid.

Arto Aas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Tunnustan teid huvitava jutu ja õigete trendide eest arengufondi ja teie tegevuses! Ma pöördun tagasi selle juurde, mida te oma sõnavõtus mainisite. Ootamatult on volitus tegelda fondiinvesteeringutega antud KredExile, mitte teile. Äkki te kommenteerite lähemalt, miks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium sellise otsuse tegi? Kas see tähendab, et KredEx peab hakkama endale looma kompetentsust selles valdkonnas ja võtma juurde töötajaid? Kust tulevad need vahendid ja miks ei oleks võinud seda arengufondi pärusmaaks jätta?

Õigem vastaja oleks siin majandusminister. Meie arvates oleks, jah, õigem ehitada fondifondi sellele kogemusele, mis on olemas riiklikult asutatud ja kuueaastase kogemusega riiklikul investeerimisettevõttel. See meie ettepanek ka oli ja sellepärast me sellise mõttega välja tulimegi. Meie ettekujutus oli, et tõukefondide raha, mida KredEx rakendusüksusena kasutab, oleks investeeritud fondifondi, mille me koos KredExiga oleksime asutanud. Piisavalt on ka eksperte, kellel on kompetentsust, et fondifondi Eestis üles ehitada nii, et siin tekiks kohe fondifondi juhtimise kompetentsus lisaks otseinvesteeringute kompetentsusele. Oli ilmselt põhjusi, miks majandusministeerium teisiti otsustas. Ma saan aru nii, et peamine põhjus oli see, et KredEx on akrediteeritud tõukefondide raha kasutaja ja akrediteeringuga organisatsioone ei tahetud juurde teha. See ei oleks olnud muidugi takistuseks. Ka praegune olukord ei takista seda, kui KredEx otsustab tulla meie partneriks ja asutada fondifondi hoopiski arengufondis, mitte ei asuta ise virtuaalse fondi. Mina näen küll põhimõtteliselt mitmeid eeliseid, kui seda nii tehakse. Aga ma aktsepteerin seda otsust, mis on tehtud. Kõige tähtsam on see, et fondifond tekib, sest fondifondi tõttu tekib allfonde, kes otseselt ettevõtetesse investeerivad.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Selleks et ettevõte oleks edukas, on vaja kõigi tasandite töötajaid, alates targast tippjuhist kuni koristajani välja. Paraku on Eestis tekkimas trend, kus kõige lihtsama töö tegijaid on kõige raskem leida. Näiteks on Tallinna hotellidesse ja restoranidesse päris keeruline leida koristajaid ja nõudepesijaid, kuigi nende palgad on mõneski hotellis juba samas suurusjärgus kui kõrgharidusega kultuuritöötajate omad. Samas, kui vaadata trende mujal Euroopas, kas või meie põhjanaabrite juures, siis põlissoomlast või põlisrootslast hotellist koristaja või nõudepesijana naljalt ei leia. Kuidas arengufond seda vaatab, mida peaks Eesti tegema, et meie tööturg areneks tasakaalustatult? Võib-olla räägite ka sisserändest, kui palju tuleks piire avada või sulgeda? Mis mõtted teil selle kohta on?

Minu peamine mõte on, et vähekvalifitseeritud tööjõu ehk lihttööjõu teemat tuleks käsitleda kvalifitseeritud tööjõu teemast eraldi. Mulle tundub, et tihti on välistööjõust rääkimisel probleem see, et neist asjadest räägitakse koos ja peaaegu ühes lauses, nagu teiegi praegu tegite. Meie peamine mure on see, et kui me tahame tuua mõnesse oma tehnoloogia start-up´i välismaalt 10 000 eurot palka saava inimese, siis tööjõukulu on ebaõiglaselt suur ja tihti muutub see väikesele start-up´ile probleemiks. Näiteks oleks siin abiks sotsiaalmaksulae kehtestamine, millest ettevõtjad on tükk aega rääkinud. Aga mis puutub lihttööjõusse, siis see on tõsine probleem. Kui meie, eestlased, ei taha mõnda tööd teha, siis peame aktsepteerima seda, et tuleb keegi teine ja teeb seda. Aga leedulased, kes on suures osas välja rännanud Inglismaale ja Iirimaale, vist ei taha jälle siia tulla. Me peame leidma kedagi, kes tahaks meie juurde tulla, kui me ise ei suuda korraldada niimoodi, et targad tolmuimejad pühiksid tolmu ära või meie oma lapsed tahaksid sellist tööd teha.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, suur tänu ettekande eest! Mul on kõigepealt üks vormiline märkus. Tõsi, eelmisel nädalal majanduskomisjon kuulas ära teie suulise ettekande selle kohta, millega te olete viimase aasta jooksul hakkama saanud, kuid kahjuks ei ole meile siiani tulnud mingit kirjalikku ülevaadet sellest tegevusest. Tegelikult tahtsin ma küsida teema kohta, millest te siin ka praegu rääkisite, nimelt ettevõtluskeskkonna loomise ehk katseprojekti "Ettevõtlik Eesti" kohta. Ma mäletan, et kui te eelmisel aastal siin käisite, siis te rääkisite sellest katseprojektist, paljude inimeste koolitamisest, ettevõtlustreenerite koolitamisest jne. Ma mäletan, et ma küsisin teie käest selle 1,21 miljoni euro kohta, mis saamata jäi. Ma küsisin, kas see on 2013. aasta eelarves, ja teie vastasite, et on küll. Nüüd tuleb välja, et ei olnud ja seda raha ei ole. Milles on ikkagi asi?

Aitäh täpsustava küsimuse eest! See raha, millest pidi finantseeritama programmi "Ettevõtlik Eesti", oli tõukefondide raha. Sellest on algusest peale mõeldud kui tõukefondide rahastatavast programmist, mitte kui arengufondi tegevuskuludest rahastatavast programmist. Arengufondi tegevuskuludeks on tõepoolest ette nähtud 1,2 miljonit eurot ja, nagu ma aru saan, on see ka järgmise aasta eelarve eelnõus sees. See plaan, et arengufondi juhtimisel hakatakse tegelema programmiga "Ettevõtlik Eesti", oli aasta tagasi enam-vähem kindel. Me oleme aasta otsa käinud paljudel koosolekutel seletamas ja põhjendamas ning lõpuks jõudnud arusaamale, et olgu peale, EAS saab ettevõtluspäevadel teha mõndagi, mida meie kirjeldasime oma motivatsioonipäevadena. Meie tegeleme edasi äritreenerite projektiga, teatud määral seire ja teavitustegevusega, mille väike tagasihoidlik samm on võib-olla ka see raamat, ning avaliku diskussiooni tekitamisega, aga otsese arendustegevuse fookuse suuname nendele ettevõtetele, kellesse me otseselt tahame või võime investeerida, ja suuname tähelepanu sellele, et neid ettevõtteid oleks rohkem.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Tänan tegevuse ülevaate eest! Minu küsimus puudutab üht tsitaati "Arengufondi mõtteraamatust 2013": "Meil ehitatakse muuseume, viadukte ja tunneleid, selle asemel et rajada lasteaedu, koole ja spordisaale sinna, kus inimesed elavad." Te nimetasite oma slaidides häid koostööpartnereid, mitmeid ministeeriume. Teatavasti on meil varsti tulemas uus riigieelarve ja ka uus Euroopa Liidu struktuurivahendite periood. Kas te natuke selgitaksite seda tsitaati?

Ma oleksin kohe alguses pidanud selle disclaimer'i tegema. Me oleme küll kutsunud raamatusse kirjutama oma mõttekaaslasi, sõpru ja koostööpartnereid, aga me ei vastuta kõikide mõtete eest, mis nad välja on öelnud. Selgitust peaks küsima artikli autorilt. Ma tõesti ei tahaks hakata seda kommenteerima ega selgitama.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh hea ettekande eest! Minu küsimus puudutab seda fondifondi, millest kolleeg Arto Aas juba rääkis. Ühe põhjusena oma otsust tehes tõi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium välja, et teised turuosalised ei hinda arengufondi investeerimistegevust kõrgelt. Kuidas te seda kommenteerite? Mina isiklikult ei ole halbu kommentaare teie tegevuse kohta kuulnud.

Mina ka ei ole. Kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis keegi niimoodi väitis, siis ma tahaksin kuulda, kes see on ja miks ta nii arvab. Ma arvan, et meie ja turuosalised mõistame väga hästi, et kui kuskil on Eesti n-ö start-up'ide kogukonna mingis mõttes tuum või võrgustiku keskus, siis see on ikkagi arengufondi, SmartCapi, meie investeerimisettevõtte ümber. Kindlasti saab asju alati paremini teha. Kuid kui üks asutus on teinud kuus aastat investeeringuid ja on sealjuures ka vigu teinud, aga teine asutus ei ole teinud kunagi ühtki investeeringut, siis ma ei saa sellest argumentatsioonist aru.

Reet Roos, palun!

Lugupeetud ettekandja! Mina olen küll teist peaasjalikult ainult head kuulnud. Aga ma küsin alustuseks, kas meil oleks võimalik neid slaide meilile saada. Tagumistesse ridadesse need väga ei paistnud. See oli sissejuhatav küsimus. Teiseks palun teil uuesti loetleda, investoreid sisse tuues, mis on lisaks üldteada murekohtadele veel teie probleemid, mida võiks välja tuua. Võib-olla saaks arengufond või terve Eesti riik mingisuguseid nippe ka Tšiilist üle võtta?

Aitäh! Põhiline raskus investorite saamisel on see, et raha on vähe. Teine raskus on see, et on vähe ettevõtteid, millesse investeerida. Siin on kaks poolt. Kui me oma selles tegevuses, mille eesmärk on see, et neid ettevõtteid tekiks, oleme väga edukad, siis muutub kohe takistuseks rahapuudus. Võib öelda, et me oleme 30 miljoni euroga investeerimisfond, millest üheksa miljonit on investeeritud. Tõenäoliselt teeme sel aastal veel üks-kaks uut investeeringut, järgmisel aastal kuus-seitse uut investeeringut, niikaua kui meil kapitali jätkub. Siis hakkame seda portfelli kasvatama. Investeerimisportfellis olevate ettevõtete osas käib kasvatamine ka praegu, aga meie eesmärk on võimalikult kasumlik väljumine nendest ettevõtetest.
Ma ei oska öelda, mis probleeme veel võiks olla. Üks probleem ettevõtete kasvatamisel on see, et enamasti on seda tüüpi ettevõtte asutanud kaks andekat noort inimest, kes ei ole varem midagi juhtinud ega äri teinud. Siis on ühel hetkel vaja tuua sinna üks kogenud ärijuht. See on teema, millest siin raamatus kirjutab Margus Uudam, meie hea koostööpartner. Edukamaid start-up-firmasid teevad umbes 35-aastased, aga kõige rohkem asutavad neid 20-aastased inimesed. Kui me vaatame 35-aastast edukat inimest, siis ta on tõenäoliselt tööl pangas, tal on lapsed, majaliising ja autod ning tema riskivalmidus on vastutustunde tõttu oma perekonna ees suhteliselt väike. Tal ei ole enamasti finantspuhvrit, raha, mida ta võiks, olles ennast töölt lahti võtnud, oma ettevõttesse investeerida. Me oleme mõelnud Eesti start-up hub'i ühele täiendusele, küpsete inimeste inkubaatori asutamisele. Sinna võiks tulla 35-aastane inimene ja saada sellelt inkubaatoripidajalt, mis ideaalis võiks olla eraettevõte, aasta või pool aastat palka, nii et tema elukvaliteet ei langeks väga kiiresti või suurel määral. Selle vastu saaks inkubaatoripidaja asutatavas ettevõttes hiljem osaluse. Teine variant on see, et see inimene läheb n-ö kaasasutajaks mõnda värskesse idufirmasse. Meie kiirendis on mõned niisugused firmad, kus on noored inimesed, kes on suutelised leidma väga suurepäraseid tehnoloogilisi lahendusi, kuid kellel on vaja juurde ärilist kompetentsust, selleks et firma n-ö lendu läheks.
Mis puutub Tšiili kogemusse, siis üks väga tähelepanuväärne asi, mis seal on tehtud, on see, et inkubaatorisse enam-vähem vastuvõetud inimene saab automaatselt aastaks elamisloa. Tal on n-ö eraldi uks, kust ta sisse läheb, roheline vaip on maas. See on üks asi. Välismaalaste seaduses hiljuti tehtud muudatused aitavad ka meid selles suunas palju. Meil oli eelmisel aastal ärikiirendis Startup Wise Guys üks Tšiili tiim. Üks neist oli siin Schengeni viisaga, mille kehtivus sai otsa selle kiirendiprogrammi ajal. Tavavastus, mida ta ametnikelt sai, oli see, et sõitku koju ja taotlegu uut viisat. Aga see võtab nii palju aega, programm oleks selle ajaga juba lõppenud. Ma olin positiivselt üllatunud sellest, kuidas meie ametkonnad selle probleemi lahendasid. Viisa pikendati ära ja see inimene sai jääda siia programmi lõpuni.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Aitäh, lugupeetud ettekandja! Terves maailmas käib jaht ajudele. Helgemad pead otsitakse üles igast maailma nurgast. Teie esseeraamatus on üks autor arengu peamise takistusena maininud kvalifitseeritud tööjõu puudust. Inimühiskonna roll on iga inimese võimed võimalikult hästi välja arendada. Kuidas te hindate meie ühiskonna suutlikkust iga isiku võimeid välja arendada, et ajud ei läheks kaotsi ja seda takistust jääks tulevikus vähemaks?

Aitäh! See on väga hea ja ka väga lai küsimus. Ma püüan seda küsimust enda valdkonna peale kitsendada. Ma arvan, et üks kõige väärtuslikum ressurss meie ühiskonnas on ettevõtlikud inimesed. Seda ressurssi võiks paremini hoida ja kasvatada. Tegelikult on juba lasteaias võimalik näha, kes on ettevõtlik ja kes ei ole. See ei tähenda, et kõik peaksid olema ettevõtjad, aga kui meil ettevõtjaid ei ole, siis ei ole meil üldse midagi, meil ei ole siis raha jne. Selle tõttu on ettevõtlike inimeste varasem märkamine, toetamine ja arendamine kõigil tasanditel väga tähtis. Ma arvan, et siin on palju arenguruumi nagu paljudes muudeski inimressursiga seotud valdkondades, aga ettevõtluses on see ikkagi väga selge. Inimene on kõige ettevõtlikum murdeea alguses ja ettevõtlikkuse kõrgperiood lõpeb umbes ülikooli lõpetamise ajal. Paraku ei toeta haridussüsteem ettevõtlikkuse kasvu sel ajal, vaid surub seda, pigem vastupidi, alla.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Teie eelmisest vastusest lähtudes edasi minnes ütlen, et mind tegi veidi murelikuks teie üldiselt väga positiivses ettekandes kõlanud väide, et laiahaardeline ettevõtluskoolitus kipub nagu kinni jooksma. Kuidas sellega lugu on? Te tõite põhjuseks, et n-ö püssirohtu on vähe. Kui see funktsioon läheb üle EAS-ile, kust siis EAS selle raha või püssirohu võtab, kui teil seda ei ole? Kas tendents on teie funktsioonid, eesmärk ja tegevussuunad kuidagi laiali pudendada? KredExist oli juba juttu ja nüüd veel see. Kas see kuidagi ei kahjusta kogu seda ettevõtlusaktiivsuse suurendamise aktsiooni?

Aitäh küsimuse eest! Ma loodan, et ei kahjusta. Aga seda, mis ei ole meie kontrolli all, seda me nii suurel määral mõjutada ei saa. See oli üks põhjus, miks me ise ettevõtluskoolitusega tegelda tahtsime. Ma loodan, et tekkinud head koostöösuhted võimaldavad meil EAS-i selles aidata. Ressursside vähesusele viitamine tähendab seda, et kui ressursse on palju vähem kui eelmisel perioodil, kuid paljud varasemast ajast pärit projektid nõuavad lisafinantseerimist, millega on ka juba arvestatud, siis uute asjade jaoks jääb vähem raha järele. See on kokkuvõtlikult öeldes see põhjus. Ega EAS ka kuskilt seda raha ei leia, ta teeb seda, mida ta seni on teinud, loodetavasti natuke paremini kui varem. Mõningaid märke sellest tõesti ka on. Tegemist on õppimisvõimelise organisatsiooniga, kes loodetavasti ka meiega koostöös saab asju natukene paremini teha.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Aitäh ettekandjale hea ettekande eest! Jätkan samal teemal. Hüppeline tõus ettevõtluses nõuab ka hüppelist panuse suurendamist. Paraku on nii, nagu te just äsja ütlesite, et EAS teeb natuke paremini seda, mida ta seni on teinud, aga see ei aita ettevõtlusaktiivsust hüppeliselt suurendada. Kuidas teie näete kohaliku võrgustiku osa ettevõtlusaktiivsuse ja innovatsiooni tagamisel? Mis teie arvates see kohalik võrgustik on? Kui me räägime maakondlikest arenduskeskustest, siis nemad tegelevad eelkõige ju isetekkiva või juba olemasoleva nõustamisega. Kui me räägime omavalitsustest, siis meenutan, et Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda on teinud omavalitsuste ettevõtjasõbralikkuse uuringu. 70% küsitletutest vastas, et KOV-id ettevõtlust väga ei soodusta. Kuidas teie seda kohalikku võrgustikku näete?

Ma arvan, et seal on palju arenguruumi. Kohalikud ärinõuandlad on erinevad, seal toimub palju mitmesuguseid tegevusi, arenduskeskustel on ka erinevaid ülesandeid, mida neile on pannud nende omanikud. Ma usun, et seal on palju arenguruumi, aga mul ei ole väga selget vastust, mida peaks tegema. Ma tean ka meie uuringust, et ettevõtjaks hakkamisel ei ole ärinõuandlatel väga suurt osa. Enamik inimesi, kes hakkab ettevõtjaks, ütleb, et ta sai nõu mõnelt teiselt ettevõtjalt. Tegelikult tuleneb siit see, et me peaksime tekitama olukorra, kus iga ettevõtlushuviline saaks mõne ettevõtjaga kokku. See võiks olla ka kohalike nõuandlate roll, luua niisugust keskkonda, kus kohalikud tuntud ettevõtjad tulevad noortega rääkima. Ma loodan, et nad üksjagu seda ka teevad. Aga sel või teisel viisil riigipalgal olevad ettevõtluskonsultandid ei ole alustavatele ettevõtetele väga suure toetusväärtusega.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Tõnis Arro! Me oleme täna siin üsna mitmeid aspekte vaadanud ja arutanud. Olete korduvalt rõhutanud, et Riigikogu võiks teie organisatsiooniga dialoogi pidada. Aga ma küsin niipidi. Viimasel poolel aastal on Eestis üsna populaarseks saanud kõik need, kes räägivad, kui halvasti meil läheb. Viimasel ajal on räägitud, et välisinvestorite huvi meie vastu on vähenenud, meil ei ole siin väga palju lootust. On välja toodud terve hulk aspekte, miks see nii on. Kas teil Eesti Arengufondi poole pealt vaadates on mingeid mõtteid, mida Riigikogule edasi anda, et välisinvestoritel meie vastu uuesti huvi tekiks?

Mina ei arva, et välisinvestorite huvi meie vastu oleks väike. Me peame iga päev läbirääkimisi partneritega, kes otsivad Eestis firmasid, millesse investeerida. Tõsi, nad otsivad väikseid firmasid, selliseid, millega meie tegeleme. Meil on mitu partnerit ja me räägime mitmega nendest väga tõsiselt, kuidas aidata neil Eesti turule tulla, kas me loome selleks mingi partnerlussuhte või hakkavad nad kuidagi koos meiega tööle või midagi sellist. Teie räägite ilmselt suurettevõtetest, kes tahaksid siia suuri tehaseid asutada. See ei ole tõesti otseselt minu teema. Kui anda neile näiteks tasuta maad ja rajada riiklikult teadusparke, siis pean ütlema, et nii on mõnel maal tehtud, aga need pargid on jäänud tühjalt seisma. Ma ei oska öelda, kas see on hea mõte.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Tahan avaldada teile tänu nii ettekande kui ka selle raamatu eest! Ma pole ammu näinud raamatut, mis lausa kutsub lugema. Ma loen selle kiiresti läbi. Aga minu küsimus on järgmine. Kuidas teile tundub, kas Eesti poliitilise keskkonna ja süsteemi arenev stagnatsioon, näiteks riigireformi seiskumine – ma räägin just nimelt riigireformist, mitte haldusreformist – ei ole muutumas Eesti ettevõtluskeskkonna arengu takistuseks? Kas teil oma tegevuses ja suhetes poliitilise süsteemiga ei ole tunnet, et te jooksete peaga vastu kummiseina?

Vahel ikka on, jah. Ma ei tea, kui suureks takistuseks see veel saab. Teie kogenud riigimehena tõenäoliselt tajute ohu märki, te tunnete ära võimaliku riskistsenaariumi. See oht on tõepoolest olemas. Ma täna veel neid takistusi ei näe, ma arvan pigem, et Eestis on keskkond ettevõtluse jaoks ja ettevõtjate suhted riigiga üsna hästi korraldatud. Eesti on äri alustamise ja tegemise lihtsuse edetabelis ikkagi suhteliselt heal kohal. Ma ettevõtja poolt vaadates ei näe veel suurt probleemi, aga kes teab, kus see oht varitseb.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Austatud ettekandja! Suur tänu teile selle töö eest, millega te ergutate Eesti ettevõtluskeskkonda! Kas teie kaasabil on ka põllumajandusse investeeringuid tulnud? Oleme ju viimasel ajal kuulnud, et välisraha on meie põllumajandusfirmades või näiteks toiduainetööstuses.

Jah, viimasel aastal tegime ühe investeeringu ettevõttesse Vital Fields, kes pakub põllumeestele tarka ilmaennustusteenust, mille alusel põllumees võib otsustada sisuliselt põldude kaupa, kuidas ühte või teist põldu väetada või niisutada. See on väga suure potentsiaaliga firma.

Urve Palo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Te rääkisite, et Eestis võiks olla kolm valdkonda, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Hiljem rääkisite sellest, et rohemajanduses on meil palju potentsiaali. Ma ei saanud aru, et rohemajandus kuuluks nende kolme valdkonna hulka. Kui ta nende hulka ei kuulu, siis miks ta ei võiks sinna kuuluda? Ka mina leian, et seal on tõesti kõvasti potentsiaali nii töökohtade tekkeks kui ka näiteks selleks, et hakata arendama tehnoloogiat, mida saaks Eestist väljapoole müüa.

Aitäh! See on õige täpsustus. Ma lihtsalt nii detailselt ei rääkinud. Otsapidi kuulub rohemajandus tõepoolest nende hulka. Kui te mäletate, siis ühe slaidi peal oli kolmanda spetsialiseerumisvaldkonnana kirjas ressursside väärindamine, mis tähendab sisuliselt ressursside nutikamat kasutamist. See puudutab näiteks meie maavarasid. Põlevkivi põletamine ahjus on suhteliselt rumal ressursikasutus, eks ole. Väärindamine oleks see, kui temast tehtaks mingit keemiaprodukti. Põlevkivikeemia on kindlasti üks tõenäoline otsene kasusaaja nutika spetsialiseerumise programmist. Samamoodi puit. Tore on, et puidust tehakse maju, aga kui see maja veel tark ka oleks, kasutaks IT-lahendust ning ise endas soojust ja niiskust reguleeriks, siis see oleks ju veel parem ressursikasutus. Sedasorti asjad klapivad väga hästi kokku nii terminiga "rohemajandus", mis on ju väga lai termin, kui ka nutika spetsialiseerumise ühe valdkonnaga.

Rein Aidma, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te oma ettekandes rääkisite ja sellest mõtteraamatust me loeme Tallinna potentsiaalist, näiteks Lennusadamast, ka ülekantud mõttes. Aga räägime teistestki regioonidest. Riik panustab koos Euroopa vahenditega ka Ida-Virumaa arengusse. Võtame näiteks Sihtasutuse Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus koos kõikvõimalike eraarendustega kas või Sillamäel või Narva Gate Kreenholmi baasil jne. Kas arengufondil on mingeid ideid Ida-Virumaa arenguga seoses? Millist nõu võiks seal anda?

Aitäh! Otseselt meil neid ideid ei ole, aga põhimõtteliselt võiks olla. Mainisin siin Tšiilit. Tšiilis on ka olemas arengufond, kes on muu hulgas tegelnud regionaalarenguga. Kui mõni aasta tagasi oli maailmas tuntud ainult Norra lõhe, siis Tšiili arengufondi eestvõttel tehtud Lõuna-Tšiili arengukavas leiti, et seal, kus majandus oli veel mõni aeg tagasi suhteliselt mahajäänud, on küllalt head võimalused lõhekasvatuseks, mitte halvemad kui Norras. Nüüd on Tšiili lõhe Norra lõhele võrdväärne konkurent. Muidugi tuli sinna riigi ressursse suunata jms. Heade sõprade ja partneritega arutades on meil aeg-ajalt jutuks olnud, et võib-olla võiks arengufondil tulevikus olla niisugune roll, et ta on mõne regiooni arengustrateegia mitte just tegija, vaid selle tegemise eestvedaja. Nagu öeldud, ma olen hea meelega valmis dialoogiks. Arutame seda, mida me veel võiksime teha, milliseid uusi asju võiksime ette võtta. Selline teema ei ole sugugi välistatud.

Tiina Lokk-Tramberg, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teil oli tõesti väga huvitav ettekanne. Kurb, et ma saan teile ainult ühe küsimuse esitada. Sestap valin ma konkreetse asja. Te mainisite oma ettekandes suhete paranemist EAS-iga. Kas te kommenteerite seda natukene lähemalt? Teatavasti on EAS väikeettevõtetele n-ö positiivne lõks edasisteks suurteks kannatusteks. Tean paljusid väikesi ettevõtteid, kes on jäänud siplema sellesse, et EAS menetleb väga pikalt projekti kulutusi, mille ta ise on eelnevalt kinnitanud. Kui aga väikeettevõtja, kellel ei ole käibepuhvrit, saab oma raha alles kahe aasta pärast, siis tihtipeale ettevõtet enam ei eksisteerigi. Kas te näete mingisuguseid võimalusi koostööks ja regulatsiooniks? Kuidas te kommenteerite oma sõnumit, et koostöö on paranenud?

Põhisõnum on selles, et kui me aasta tagasi püüdsime EAS-iga arutada, et äkki võiks see "Start-up Eesti" programm meile tulla, siis ei saanud me väga hästi kaubale. Praegu oleme enam-vähem kokku leppinud, et see nii juhtub. Ka on olnud näiteid, et EAS on püüdnud mõnelt kõige edukamalt start-up-firmalt eksporditoetust tagasi nõuda sellepärast, et prognoos oli vale. Aga iga inimene, kes start-up'idest midagi teab, ütleb, et prognoos ei saagi õige olla. Kui see on õige, siis see on mingisugune ime, prognoos ongi alati vale. Mõnes mõttes need väga innovaatilised tehnoloogia-start-up'id ei sobi nende reeglitega, mis EAS-is on. Ma ei tea, kas nii paljude reeglite olemasolu on paratamatu või tuleneb see eestlaste ülipüüdlikkusest, aga niisugused start-up'i tüüpi kultuuriga firmad sobivad sellesse masinavärki väga halvasti. Mulle tundub, et läbimurre on selles, et EAS on sellest aru saanud. Nad ütlevad, et meie võime teha seda, nemad teevad siis midagi muud. Mis puutub sellesse, mida mõni ettevõte või teine organisatsioon võiks paremini teha, siis me hea meelega vastame, kui meie käest küsitakse, ja aitame kaasa, kui oskame.

Kajar Lember, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! EAS-ist siin natuke juba juttu oli. Ma olen nõus, et ettevõtlikud inimesed on üks oluline väärtus, aga selle teemaga tuleb tegelda. Kui alustav ettevõtja ei suuda kaasata mingisugust riskikapitali, siis tema ainus toetaja on praegu lisaks EAS-ile sisuliselt omavalitsus. Näiteks on Tallinnas kokku pandud stardiabipakett ja selliseid pisikesi sutsakaid teevad mõned omavalitsused veel. Ma tean, et paljud plaanivad neid tegema hakata. Kuidas teie arengufondis suhtute sellisesse väikesesse omavalitsuspõhisesse stardiabisse? Kas sellest on tegelikult kasu?

Ma pean ütlema, et ma väga täpselt seda ei tea. Ma hea meelega uuriksin seda teemat lähemalt. Ma ise arvan, et kui ettevõte saab tänu sellele stardiabile jalad alla, siis on hästi. Aga mõnes mõttes suhtun ma stardiabisse küllaltki kriitiliselt. Võtame kas või EAS-i stardiabi. Alustavale ettevõtjale makstava toetusega ei või teha seda, mida selle rahaga tegelikult vaja teha oleks. Alustaval ettevõtjal on enamasti vaja üürida endale üks väike kontor, osta arvuti ja ka paari kuu palgaks võiks raha olla, aga selleks ei tohi seda toetust kasutada. Ma ei saa aru, miks see nii peab olema. Selle toetuse asemel võiks anda laenu ja öelda, et kui ettevõtjal läheb hästi, siis ta maksab tagasi, ja kui läheb halvasti, siis ei maksa, aga ta võib selle rahaga oma ettevõtte arendamiseks teha, mis ta heaks arvab. See oleks mõistlik tegevus ja niisugusest asjast oleks tõesti kasu. Omavalitsuste pakettide kohta ei oska ma midagi öelda. Võib-olla on need paindlikumad. Kui nad ei kasuta tõukefondide raha, siis nad võiksid vaadata, mida tegelikult vaja on, selleks et alustavat ettevõtjat toetada.

Urmas Klaas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Väga sümpaatselt on teie ettekandes ja ka vastustes küsimustele kõlanud koostöösoov. Ma arvan, et see on ainuõige. Võib-olla põhjus, miks arengufondi ettepanekud varem alati väga head kõlapinda ei leidnud, on olnud just nimelt vale toon: meie oleme kuskil kõrgel ja õpetame sealt ülevalt tornist, kuidas allpool tuleks teha. Koostöö on minu arust väga õige ja sümpaatne põhimõte. Oluline komponent on aga haridus. Milline on teie koostöö kõrgkoolide ja üldhariduskoolidega? Kuidas te mõtestate arengufondi koostööd nende institutsioonidega? Kas arengufondi nõukogu liikmete arvu ei peaks suurendama või võtma sinna kellegi asemele ka üldhariduskoolide esindajaid, et hariduskomponent oleks seal paremini esindatud?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Arengufondi nõukogus on teatavasti kaks Rektorite Nõukogu nimetatud liiget. Need on Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli rektor, kes on meie nõukogus olnud kogu aeg ja on seal ka praegu. Ma arvan, et meie koostöös mõlema ülikooliga on arenguruumi. Me oleme planeerinud mõningaid algatusi koos Tartu Ülikooliga meie start-up-programmis. Me oleme tihedas kontaktis Erik Puuraga Tartu Ülikoolist. Ka Tallinna Tehnikaülikooliga on meil sidemed olemas. Ma arvan, et üksteisemõistmine kõrgkoolidega ja teadmine sellest, mida kuskil tehakse, on meil olemas. Mis puudutab üldhariduskoole ja ettevõtlushariduse strateegiat üldisemalt, siis siin ei ole meie panus liiga suur olnud. Me oleme seda teemat mõne korra Haridus- ja Teadusministeeriumi inimestega arutanud. Loodetavasti saame seda edasi arutada ja astuda veel samme, et tekiks korralik ettevõtlushariduse strateegia. Ma arvan, et kõigepealt peaks tekkima ettevõtlusharidus kõrgkoolis, milleks konkreetsed sammud on juba tegemisel. Järgmisena peaks vaatama, kuidas parandada ettevõtlusõpet keskkoolis või gümnaasiumis, kus napib ettevalmistatud ettevõtlusõpetajaid, õppematerjalid võiksid paremad olla jne. Ettevõtlusõpe peaks jõudma välja algkooli ja lasteaeda. Meil on mõningaid mõtteid, kuidas seda teha, võib-olla ühe aktsiooni võtame juba kevadsuvel ette.
Aga nõukogusse uue liikme lisamine ei suurenda selle nõukogu teovõimet. Nõukogus on olnud väga suur voolavus, mõni nädal tagasi valiti juba kolmas nõukogu esimees selle aasta jooksul, kui mina olen juhatuse esimees olnud. Loodetavasti jääb nüüd tööle asunud Ville Jehe ametisse pikaks ajaks. Nõukogu töö on olnud voolavuse tõttu natuke hakitud.

Ülo Tulik, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Aitäh, ettekandja, selle suurepärase mõtteraamatu eest! Te olete siin käsitlenud väga laia spektrit, alates õpetaja rollist ja lõpetades riigijuhtimisega. Aga arengufondi üks ülesanne või eesmärk on kindlasti majanduse eri valdkondade uurimine ja läbitöötamine, et saaks anda retsepti, kuidas edasi minna. Milliseid valdkondi te kõige enam käsitlesite ja kas arengufond ei peaks tulevikus rohkem uuringutele keskenduma?

Ma arvan, et me keskendume uuringutele päris parajal määral. Valdkonnad, millest ma rääkisin, on nutikas spetsialiseerumine, ettevõtlusvaldkond ja rohemajandus ning energeetika. Kõige rohkem uuringuid tehakse praegu rohemajanduse ja energeetika valdkonnas, neid analüüse ja uuringuid on tõesti kümneid. Järgmine on ettevõtlusvaldkond. Me oleme juba teist aastat teinud globaalset ettevõtlusmonitooringut. Sel aastal, kui meil on koos kahe aasta andmed ettevõtluse kohta Eestis, mis on võrreldavad nende maade andmetega, kus neid on kogutud üle kümne aasta, täpsemalt öeldes 15 aastat, saame teha lisaanalüüsi, mille alusel võime väita, milles on Eesti ettevõtluskeskkonna pudelikael, kas kapitalipuudus, ebasoodsad hoiakud ühiskonnas, mille tõttu inimestel on hirm läbi kukkuda, või midagi kolmandat või neljandat. Kui jaanuari lõpus või veebruaris ilmub järgmine globaalse ettevõtlusmonitooringu Eesti raport, siis on meil valmis see analüüs, mille abil me saame kogu oma tegevust täpsemalt suunata. Kui meil on ressursse vähevõitu, siis me peame neid kasutama hoolikamalt ja täpsemalt, me peame neid suunama sinna, kus pudelikaela likvideerimine annaks kõige parema tulemuse.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, kõigepealt suur tänu huvitava ettekande eest! Te olete nüüd aasta olnud arengufondi juht. Igal inimesel, kes uude ametisse astub, on teatud ootused ja lootused. Kas te olete pidanud oma ootustes-lootustes mingeid korrektiive tegema? Minu küsimus on hästi lihtne: kuidas te ennast selles ametis tunnete?

Aitäh! Ma tunnen ennast väga hästi. Mul on olnud väga tegus aasta ja ma olen õppinud arvatavasti rohkem kui viimase kümne aasta jooksul kokku. Korrektiive olen pidanud tegema paljudes asjades. Üks kõige tähtsam korrektiiv on see, et ma eraettevõtlusest tulnuna arvasin, et kui mingi asi on tähtsate tippjuhtidega kokku lepitud, siis seda hakataksegi kohe ellu rakendama. Riigis käivad asjad teistmoodi, nagu ma olen aru saanud. Mõnel määral on sellest kahju. Me oleme väike riik ja võiksime asju efektiivsemalt teha. Võib-olla saaks ka arengufond siin natuke kaasa aidata, osutada mõnele kohale, kus saaks teha kiiremini ja lihtsamalt. Aga üldiselt olen ma väga rahul ja tänan usalduse eest, et võin seda tööd teha.

Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ei ole ju mingi saladus, et kui arengufondi siin aastaid tagasi pikalt ja piinarikkalt loodi, oli eeskujuks Soome Sitra. Kuivõrd arengufond sinu arvates praegu on nagu Soome Sitra? Kas põhjus, et arengufond selline pole, pole mitte see, et teil on lihtsalt liiga vähe raha?

Jah, see on muidugi kõige silmatorkavam erinevus. Soome Sitra on täiesti suveräänne ja iseseisev. Kui me tahaksime midagi Sitra-taolist teha, siis võiks mõelda, äkki on olemas mingi vara, mille haldamise võiks arengufondi kätte anda, nii nagu alguses anti Telekomi aktsiad. See looks niisuguse sõltumatuse positsiooni. Üks teine silmatorkav erinevus Sitra ja Eesti Arengufondi vahel on see, et kuigi Sitra nõukogu on vormilises mõttes meie nõukoguga üsna sarnane, seal on rektorid ja poliitikud, käitub ta nagu suveräänne, iseseisev otsustuskogu, kes tuleb kokku ja mõtleb, mis Soome majanduses valesti on, ja võtab vastu otsuse, et nüüd tuleks nii teha. Tänu nende suveräänsele positsioonile on võimalik see otsus ka kiirelt ellu viia. Aga Eesti Arengufondi nõukogu võib küll näiteks otsustada, et me teeme fondifondi, nii nagu nõukogu otsustas aasta alguses, kuid siis me peame minema kedagi veenma, et see oli hea ja õige otsus. Alati see ei õnnestu.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan sisuka ettekande eest! Teie ühel slaidil oli üks toru, mis oli suunatud ida poole, Venemaale, Ukrainasse ja Valgevenesse. Kas ärimehed erinevalt poliitikutest näevad ka sealpool kasvavat turgu või mida see toru endast kujutab?

See toru oli lehtri ots, mis peaks tõmbama sealt edukaid start-up'e Eestisse. Meie eesmärk on korrata Modesati kaasust: Valgevene ja Eesti insenerid, riskikapitali raha ning Ameerika ärijuhid. Ärijuhte on ka lähemalt võtta, meie suur põhjanaaber on lasknud turule edukaid ärikoolitusega insenere, keda Nokiast tuleb iga päev. Natuke tuleb neid ka meilt endalt mõnest teisest ettevõttest. Kui me suudaksime tuua Valgevene start-upper'id siia ja anda neile eduka Eesti ärijuhi, siis on suur tõenäosus, et sellest tekib Eesti firma. Ma arvan, et see, et nii juhtuks, on väärt süstemaatilist tööd.

Juku-Kalle Raid, palun!

Aitüma! Hea Tõnis! Ma arvan, et see on väga tore luulekogu ja kindlasti väga kasulik. Meil on kombeks rääkida, kui kerge on meil ettevõtet luua, ja laias laastus see nii ka on. Võtad ID-kaardi, lähed kuhugi nurka ja umbes poole tunni pärast on ettevõte valmis. Aga kui kerge on just väikeettevõttel ellu jääda? Ma pean silmas maksukoormust, eriti igasuguseid kaudseid makse. Ega ikka ei ole küll! Milliseid punkte näed siin sina, mis võiks Eestis radikaalselt teistmoodi olla?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Maksude teema on Eesti püha lehm, seda ei tohi puudutada. Ma võiksin tuua palju näiteid, mida võiks maksudega teha, selleks et aidata väikeettevõtetel ellu jääda ja kasvada. Näiteks kasvavad sel hetkel, kui ettevõte kasvab, tema kulud kiiremini kui tulud. Aga maksud tuleb iga kuu ära maksta. Kasvuettevõttele võiks võimaldada näiteks aastase käibemaksuajatuse. Kui tal hakkab paremini minema, maksab ta ka vahepeal maksmata käibemaksu ära. See oleks väga võimas hoob, selleks et need ettevõtted, kes võtavad tööle kümnenda töötaja ja palkavad ärijuhi, endaga toime tuleksid. Mida veel võiks teha? Toitlustusasutuste käibemaksu võiks vähendada poole peale, nii nagu on Soomes või mujal. Igasuguseid asju võiks teha. Me hea meelega analüüsiksime neid variante, aga me ei taha ise võtta ette midagi, mille peale meil palutaks mõistusele tulla, sest seda niikuinii ei tehta. Sotsiaalmaksulaega on samasugune lugu.

Rannar Vassiljev, palun!

Aitäh! Üks asi, millega te sel aastal aktiivselt tegelnud olete, on nutika spetsialiseerumise analüüs. Minu meelest on siin väga huvitav ja mõistlik asi välja tulnud. Aga te olete teinud selles analüüsis mitmeid ettepanekuid, mida teha võiks. Kas ja kuidas on need kajastatud planeeritavas järgmise finantsperspektiivi eurorahas? Nii mõnedki asjad võiks minu hinnangul ühist Euroopa raha kasutades ära teha. Kas teiega on sel teemal aktiivselt suheldud ja milline on teie hinnang, kas me teeme seda?

Aitäh! See on hea küsimus. Minu arvates lähevad asjad selles punktis praegu hästi. Nutika spetsialiseerumise strateegiat, mille me oleme teinud, ei jäeta riiulile teiste strateegiate kõrvale tolmuma, vaid püütakse aktiivselt ellu rakendada ja sellest lähtutakse järgmise perioodi meetmete planeerimisel. Meie inimesed on selles töös aktiivsed osalised. Nagu ma aru saan, on praegu mõistetud, et arengufondil hakkab olema oma roll selle nutika spetsialiseerumise strateegia elluviimise koordineerimisel. Tekib midagi juhtkomitee või sekretariaadi taolist, kus otsustusõigus jääb ikkagi ministeeriumidele, aga sellise koostööorgani n-ö käigushoidmine on arengufondi asi. Ma arvan, et see on positiivne.

Hea ettekandja, suur tänu teile ja arengufondile selle ettekande ja ülevaate eest! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aivar Riisalu! Kaheksa minutit.

Hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Me oleme täna peaaegu poolteise tunni jooksul kuulnud, et Eestis on asjad üldiselt korras, riigieelarve on tasakaalus ja ka riigi rahandus on korras. Arengufond on üks progressiivsemaid arengumootoreid Eestis. Tuleb hea meelega tõdeda, et arengufondi asutas Eesti Vabariigi majandusminister Edgar Savisaar, kui ta oli koos Reformierakonnaga koalitsioonis ja sai aru, et Eesti riigi arengule on sellise institutsiooni loomine möödapääsmatult vajalik.
Kahju, et arengufond ei ole kõikide nende aastate jooksul saanud elada sellistes viljastavates tingimustes, nagu lõi talle Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon. Arengufondi juhi tänasest ettekandest tulid välja mõningad selged kitsaskohad, mis talle muret teevad ja tema juhitud ettevõtte arengut takistavad. Eelkõige on see konkureerimine EAS-i ja KredExiga, kes ka proovivad olla ühiskonna arengumootorid. Nemad peaksid olema raha jagajad, arengumootor peaks ikka olema arengufond, see tuleneb juba tema nimest.
Ma kuulasin hoolega, mida täna siin räägiti, ja leidsin ühe sellise raamatu. Ma panin kollased lipikud nendesse kohtadesse, mis mulle meeldivad. Ma olen seisukohal, et ilmselt on ka Keskerakonnale, kelle nimel ma ju siin praegu kõnet pean, ikkagi tähtis, et neile üks kord aastas tuletataks meelde, et tähestikus on tähed a, b, c, d, e, f jne. Kuna arengufondi juhi ettekandest tuli välja ettepanek või palve seda raamatut, seda aabitsat oma mõttetegevuses edasi arendada, siis teen ma selle targa raamatu lahti ja proovin nende kollaste lipikutega tähistatud kohtade pealt mõtet edasi arendada.
Näiteks ütleb Tõnis Arro siin niimoodi: "Vaesel külmal põhjamaal pole meil eduks paremat retsepti kui ise ettevõtteid asutada. Meie ettevõtluse edust sõltub, kui palju saame kulutada oma heaolu ja tuleviku kindlustamiseks." Kuldsed sõnad! Reformierakonna ja Isamaa targal juhtimisel on ettevõtte asutamine tehtud tõeliselt lihtsaks. Neid on registris juba peaaegu 200 000 ja neid saab asutada, nagu öeldakse, ne othodja ot kassõ, kui kasutada meie kunagise riigi põhikeelt, ehk kassa juurest lahkumata. See tähendab aga seda, et käibemaksupettuste osakaal Eesti Vabariigi SKT-s on juba ligi 250 miljonit eurot, nagu ma maksuameti mingitest arusaamadest olen aru saanud. See raha tuleks kokku korjata.
Tõnis Arro seisukoht on täiesti õige, aga küsimus on selles, et asutamine on alles mikromillimeeter sellest, mis ettevõttest peaks edasi saama. Aga kahjuks ütleme selle edasisaamise kohta niimoodi, et tihti nendel asutajatel puuduvad head ideed, pole kapitali ega tööjõudu. Kõik need probleemid on loomulikult selles aabitsas ka välja toodud, kuni selleni, miks Eesti riik ei tegele piisavalt majanduse juhtimisega. Mõnes mõttes olen ma nõus, et Eesti riik peaks natuke rohkem panustama majanduse juhtimisse, sest riigis, ma eeldan, on kõik targad ja toredad juhid. Selles mõttes ma ei kritiseeri, ma isegi ei proovi olla irooniline, aga ma tahan praktilise ettevõtluse seisukohalt öelda, et asutamine üksinda ei aita elu edasi.
Järgmine tsitaat: "Eesti pikaajaline konkurentsivõime ei sõltu olulisel määral sellest, kas Tallinna–Tartu maantee on kahe-, nelja- või kuuerealine või kas ettevõtete jaotamata kasum on maksustatud nulli, viie või kümne protsendiga. Küll aga on tähtis, et meie lapsi peaksid kasvatama pühendunud ja andekad inimesed." Olen sellega täiesti nõus. See on tähestiku b-täht. Aga tuleme nüüd selle juurde, kui palju meiegi siin entusiastlike partisanidena oleme viimastel aastatel proovinud õpetajate palka tõsta. Praktikas ei ole see meil mitte kuidagiviisi õnnestunud nii, et õpetajad tunneksid ennast inimväärsena. Jätkub selline poliitika, et kui me arengufondi tähestikust võtame b-tähe, siis saame aru, et seda, mida nemad meile soovitavad, lähiajal ette näha ei ole. Sest andke andeks, kahjuks õpetajad oma praeguse palgatasemega keskklassi hulka, mida Keskerakond peaks looma, ei pääse mitte kuidagi. Seetõttu ei ole meil põhjust arvata, et meie kooli kvaliteet oluliselt paraneks. Kindlasti paraneb gümnaasiumi kvaliteet. Vahe on aga selles, et sinna ei pääse need, keda reaalmajanduses lihtsate tublide tööinimestena vaja on, sest nemad ei suuda gümnaasiumisse pääsemiseks tekkivast konkurentsist läbi murda. Aga põhikool jääb ju ikka endiseks. Kutseharidussüsteem ei taha vähemalt väga paljude noorte meeste elu esimeses etapis mitte esimene valik olla, sest nemad eelistavad kodus olla ja võib-olla natuke rohkem napsitada. Eestis on kahjuks see probleem.
Järgmine tsitaat: "Eesti majandus on justkui buss, mis on haagitud kellelegi sappa ning see kihutab ootamatuid pöördeid tehes teadmata suunas. Kuidas peaks sellises olukorras käituma valitsus – kas iseteadliku roolikeeraja või tagasihoidliku reisisaatjana." Kui Keskerakond oleks võimul, siis ta paluks oma loodud arengufondil sellise mõttepüstituse puhul öelda kui valitsuse loodud institutsioonil, kuidas valitsus peaks käituma. Aga nüüd me võime lugeda sellist suhteliselt üldist tsitaati. Tõnis Arro sõnavõtust tulid välja mõned julged ettepanekud. Keskerakond võiks kahe käega toetada seda, et aeg maksureformiks on küps. Siin raamatus ütlevad nii mõnedki – teil kõigil on võimalus seda ka ise lugeda –, et küsimus ei ole enam ettevõtte tulumaksus, see aeg on möödas ja väga paljud muud ajad on möödas. Selge on see, et selles raamatus öeldakse esimest korda välja, et maksusüsteem oleks vaja üle vaadata. Maksusüsteem peaks mõnes mõttes majandust siiski turgutama ja olema paindlikum, et see saaks olla vedur. Väga õigesti ütles härra Arro, et alustav ettevõte võib üsna tihti seetõttu, et maksuamet ta arved arestib, umbes neljandal kuul oma eksistentsi lõpetada, sest maksuamet ei pea ettevõttega dialoogi.
Aega on mul väga vähe, aga ütlen veel nii palju, et selles raamatus tuuakse välja ka see, kes meil ikkagi tulevikus töötama hakkab. Isegi võõrtööjõuküsimust on julgetud selles raamatus puudutada!
Tuleb öelda, et arengufond peaks saama tagasi oma tegeliku funktsiooni, mis ta loomise eelduseks oli, ehk muutuma selleks, keda valitsus kuulab. Selles piiblis siin on väga palju asju, mida tuleks edasi arendada. Mina proovisin selle lühikese ajaühiku jooksul nendest praegu rääkida, kuid kahjuks on aeg otsas. Keskerakond toetab seda, et riigis oleks rohkem dialoogi, mis viiks elu edasi. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Jaan Õunapuu!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Pean oma juttu alustama tõdemusega, et seda päevakorrapunkti ei ole korrektselt menetletud. Eelmisel nädalal anti küll majanduskomisjoni liikmetele ülevaade asjade käigust, kuid seda tehti suulistes ettekannetes. Veel eile soovisin ma saada kirjalikke materjale, mida ma paraku ei saanud. Tekib küsimus, miks kiirustati. Miks ei oleks võinud selle teemaga tulla siia saali nädala, kahe või kolme pärast? Teatavasti ei kuulu ka ühtegi opositsiooni esindajat fondi nõukogusse. Tundub, et koalitsiooni liikmetel on suurem õigus saada täpsemat ja paremat informatsiooni arengufondi tegemistest. Tekib küsimus, kas midagi on halvasti ja kas midagi planeeritust on tegemata jäetud.
Ma mäletan, et kui ma eelmisel aastal siin puldis rääkisin, siis tõin esile teema, mis ka ajakirjanduses tollal laineid lõi. Nimelt selle, et fond oma 15 töötajaga kasutas 1030 ruutmeetrit põrandapinda. Ma saan muidugi aru, et see oli puhtalt vormiline, mitte sisuline küsimus. Tõnis Arro ütles täna, et aastaga on olukord tunduvalt paremaks läinud ja on suudetud kokku hoida, mis teeb head meelt.
Teema, mille kohta ma ka Tõnise käest küsisin, on selleks aastaks planeeritud kasvuprogramm "Ettevõtlik Eesti". Selle katseprojekti maksumus on mul kirjas siin paberil, mis esitati meile 13. augustil aastal 2012. See maksumus on 1,21 miljonit eurot. Selle raha eest nähti ette kuni tuhande inimese koolitamine gümnaasiumides ja kutsekoolides, ettevõtlusõpiku kirjastamine, ettevõtluskeskuse loomine ühes Eesti avalik-õiguslikus ülikoolis jne. Paraku peab ütlema, et see töö on jäänud tegemata, millest mul on siiralt kahju. Selles küsimuses ei näitaks ma näpuga mitte niivõrd arengufondi juhtidele, kuivõrd majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile, kes ei ole suutnud oma haldusalas vajalikke projekte rahaliselt toetada. Eestis on ettevõtluskeskkond niigi nõrk, inimesed ei ole väga ettevõtlikud. Eestis soovib iseenda tööandjaks olla vaid 40% tööealistest elanikest, Euroopa Liidus on see näitaja 45%, USA-s 61%. Vaid 5,6% tööealisest elanikkonnast on ettevõtjad, Euroopa keskmine on 9%. Tekib küsimus, mis on siis majandusministrile prioriteetsem kui tekitada inimestes huvi ettevõtluse alustamise vastu.
Arengufondi varasemates ettekannetes on jäänud kõlama lause, et enamik organisatsioone ei sure mitte sellepärast, et nad teevad valesid asju, vaid sellepärast, et nad teevad õigeid asju liiga kaua. Võib tõmmata paralleeli Eesti riigiga. Meil üritatakse jäärapäiselt kinni hoida maksu-, haridus- ja regionaalpoliitika põhimõtetest, mis sobisid Eestile esimesel aastakümnel pärast taasiseseisvumist, laskumata arutellu, et aeg on edasi läinud ja see, mis töötas vanasti, ei ole enam kohane. Palju räägitakse ka sellest, et majanduse areng peab tagama üldise heaolu kasvu, st tööhõive, elanike piisava ostujõu, hea hariduse ja tervishoiu arengu, majanduse areng peab aitama ka väljarännet peatada. Sellega saab loomulikult nõus olla, üks aitab teist.
Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Riigi panust inimestesse, nende haridusse ja tervisesse tuleb käsitleda kui investeeringut, mis aitab tagada majanduskasvu. Ka igale ettevõtjale on kasulik, kui ta saab tegutseda väärikate, heade oskustega ja suure ostujõuga inimestega riigis.
Sageli tuuakse meie madalate palkade põhjuseks madal tootlikkus inimese kohta. Tõsi, keskmiselt on tootlikkus Eestis mitu korda madalam kui näiteks Soomes. Aga kui meie inimene läheb siit üle lahe, siis tema tootlikkus järsku kasvab ja seda mitu korda. Milles on siis põhjus? Kas põhjus on ainult töötajates või on põhjused ka kuskil mujal, näiteks juhtimisotsustes? Praegu on 80% Eesti eksportivatest ettevõtetest välisinvestorite käes. Nemad otsustavad, mida siin riigis toodetakse, kas tegu on suure lisandväärtusega toodetega, millega kaasnevad kõrgemad palgad ja rohkem raha jääb tootjariiki, või keskendutakse enam odavale tööjõule ja energiamahukamale tootmisele. Praegu moodustab Eesti ekspordist põhilise osa paraku väikese lisandväärtusega masinate ja seadmete tootmine, puidu-, mööbli-, õmblus-, tekstiili- ja toiduainetööstuse toodang.
Lõpetuseks. Sotsiaaldemokraadid on andnud Riigikogu menetlusse ühe seaduseelnõu, mis paneb ka kohalikule omavalitsusele kohustuse tegelda ettevõtluskeskkonna loomisega. Seda ei ole veel siin saalis esimesel lugemisel käsitletud. Ma loodan, et ka koalitsiooni liikmed meie eelnõu toetavad, ja see, millest kohalike omavalitsuste tasandil räägitakse, saab siin seaduseks vormitud. Arengufondi loomisel olid lootused suuremad, kui see fond praegu paraku täita suudab. Arvamusi on seinast seina. Olen kuulnud inimesi väitmas, et fond on hästi hakkama saanud, ka täna on siin räägitud näiteks nutikast spetsialiseerumisest, aga on neidki inimesi, kes selle fondi vajaduses kahtlevad. Laseme uuel juhtkonnal ja nõukogu esimehel tööd teha. Ma loodan, et fondi panus Eesti majanduse arengusse on lähiaastatel märgatavam. See püssirohuteema, mille Tõnis Arro kenasti välja tõi, ehk rahavaldkond saab siis ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt rohkem tähelepanu. Suur tänu!

Suur tänu! Palun kõnepulti kolleeg Kaja Kallase Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Ma haaran kinni eelmisest sõnavõtust ja alustan sellest, et me peaksime mõtlema selle peale, mis see arengufond on. Arengufond on Riigikogu mõttekoda. Seal tehakse palju head tööd, aga see töö ei hakka elama, kui Riigikogu seda ei kasuta. Kui rääkida erasektori inimestega, siis väga tihti kuuleb imestust, et riik on loonud endale sellise mõttekoja näol suurepärase instrumendi, aga teiselt poolt tõmbab ise seda instrumenti pidevalt alla ja pisendab tema tähtsust. See küsimus on kindlasti väga oluline, me peaksime mõtlema selle peale, kuidas me saaksime arengufondi oma töös paremini ära kasutada.
Eraldi tahan rõhutada teemat, mis ka siin täna kõne all oli, see on nutikas spetsialiseerumine ehk uuringud, mis selgitavad, mis on meie tugevused. Ei ole mõtet tegelda oma nõrkustega, vaid tuleb tugevdada meie ettevõtluse tugevaid pooli ja saada seal konkurentsivõimes oluline eelis. Jällegi tuleb vaadata Riigikogu poole. Arengufondi analüüs nutika spetsialiseerumise kohta toob välja kitsaskohad, millest tuleks üle saada, selleks et meie tugevaid külgi veelgi tugevdada. Jällegi on paljudest sellistest kitsaskohtadest ülesaamine Riigikogu kätes.
Mis puudutab fondifondi, millest ka juttu oli, siis Reformierakond kindlasti toetab selle fondifondi asutamist, see on väga õige suund. Küll aga ei toeta me seda, et kompetentsust hakatakse dubleerima ja juba olemasoleva arengufondi struktuuri kõrvale tekitatakse uus, mis jällegi nõuab kulutusi ja inimeste väljaõpetamist. Mõistlik oleks fondifondi loomisel kasutada ära arengufondis juba olemasolevat kompetentsust.
Küsimustest tuli välja ka see, et arengufond võiks rohkem uuringuid teha. Neid uuringuid on ju läbi aastate palju tehtud. Jällegi peab ütlema, et nendest uuringutest ei ole suurt kasu, kui neid ei kasutata. Need uuringud on ka praegu kõik olemas. On meie kui Riigikogu liikmete ülesanne need uuringud välja võtta ja kasutada neid oma töös parimal võimalikul moel.
Ma kutsun Riigikogu liikmeid üles suhtuma arengufondi positiivselt ja vaatama eelkõige, nagu ka see raamat soovitas, tulevikku. Kindlasti tuleks vaadata iseendale otsa, et jõuda selgusele, kuidas arengufondi Riigikogu mõttekojana paremini ära kasutada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Lubage ka minul veel kord tänada Eesti Arengufondi juhatuse esimeest Tõnis Arrot ettekande eest! Talle oli ka palju küsimusi.

Läheme järgmise punkti juurde. Algab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu esimene lugemine. Tuletan teile meelde, et Riigikogu liige võib mõlemale ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Alustame esimest lugemist. Ettekandeks palun kõnepulti Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tutvustan teile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud otsuse eelnõu, mille eesmärk on teha valitsusele ülesandeks korraldada poolesaja olulisema Eesti Vabariigi seaduse tõlkimine vene keelde. Oleme eelnõu koostamisel ära teinud suure töö, saates selle esialgse variandi kooskõlastamiseks mitmele asutusele ja organisatsioonile. Tahan tänada neid, kes meile tagasisidet saatsid ja andsid sellega oma panuse eelnõu paremaks muutmisesse. Tänan Eesti Juristide Liitu, Kultuuriministeeriumi, Justiitsministeeriumi, Poliitikauuringute Keskust Praxis, Balti Uuringute Instituuti ja Eesti Inimõiguste Keskust! Kogu laekunud tagasiside koos algatajate kommentaaridega on ära toodud eelnõu seletuskirja lõpus olevas kooskõlastustabelis. Sealt saab seda täpsemalt vaadata.
Nüüd lähen eelnõu juurde. Nende seaduste loeteluga, mille tõlkimise me ette näeme, saate tutvuda eelnõu tekstis. Üldjoontes käsitlevad need seadused välismaalaste staatust (nt välismaalaste seadus ja kodakondsuse seadus), põhiõiguste kaitset (nt õiguskantsleri seadus, riigi õigusabi seadus, advokatuuriseadus, tsiviilkohtumenetluse seadustik ja halduskohtumenetluse seadustik) ning igapäevaelu korraldust (nt töölepingu seadus, korteriühistuseadus, mittetulundusühingute seadus ja perekonnaseadus). Miks see on vajalik? Teatavasti tegi Riigikogu 2011. aastal valitsusele ülesandeks tõlkida kõik 400 Eesti seadust inglise keelde, selleks et Eesti riik oleks välismaailmale arusaadav. Sotsiaaldemokraadid toetavad püüdlust muuta Eesti rahvusvaheliselt avatumaks ja arusaadavamaks, kuid samas usume, et meie riik peab olema arusaadav ka kõigile Eesti elanikele. 2011. aasta rahvaloenduse andmete kohaselt elab Eestis püsivalt 383 000 inimest, kelle emakeel on vene keel, 8000 inimest, kelle emakeel on ukraina keel, ning 1600 inimest, kelle emakeel on valgevene keel. Inimesi, kelle emakeel on mõni teine võõrkeel, elab Eestis kokku ligi 13 000. 2011. aasta integratsiooni monitooringu andmetel saab inimestest, kelle emakeel on mõni muu võõrkeel, oma hinnangu järgi vaid kolmandik hakkama eesti keele aktiivse kasutusega, kusjuures vabalt eesti keelt valdavaid inimesi on nende hulgas ligi 15%. Sarnased tulemused saime ka objektiivsete kriteeriumide alusel. Tunnistus, et keelt vallatakse tasemel C1, oli vaid 18%-l küsitletuist. Muret tekitab, et ligi kuuendik inimestest, kelle emakeel on mõni muu keel, ei oska eesti keelt üldse. Keeleoskuses on ka suuri regionaalseid erinevusi. Näiteks ei oska Ida-Virumaa linnades eesti keelt üldse tervelt 65% küsitletutest. Muidugi, eesmärk peaks lõppkokkuvõttes olema see, et kõik Eestis alaliselt elavad inimesed suudaksid lugeda Eesti seadusi eesti keeles, aga kahjuks see praegu nii ei ole. Paljud Eesti elanikud ei ole vähese keeleoskuse tõttu võimelised mõistma Eesti õigusaktide sisu, mistõttu on nad halvemini informeeritud Eesti riigi korraldusest ning oma õigustest saada mitmesuguseid teenuseid ning riigi kaitset. Vähene õigusteadlikkus mõjutab otseselt usaldust riigi institutsioonide vastu.
Usun, et Eesti ühiskonnale on esmatähtis just nimelt see, et siin elavad inimesed saaksid ühtemoodi aru sellest, kuidas see riik ja ühiskond toimib, ning usaldaksid institutsioone, kes on loodud nende õiguste kaitseks. Riigikogu ma siin ei nimeta, aga politsei, kohtud, maksuamet ja teised võiksid ju sellist usaldust nautida. See eelnõu on kooskõlas ka kehtiva lõimumiskava eesmärkidega, kus soovitakse "parandada teabe kui avaliku teenuse kättesaadavust eri emakeelt kõnelevate inimeste jaoks." Tuletan meelde, et Eesti riik on võtnud ülesandeks lõimida Eesti ühiskonda ka need isikud, kes eesti keelt veel piisavalt ei valda.
Eelnõu algatajad nõustuvad Poliitikauuringute Keskuse Praxis, Justiitsministeeriumi ja Eesti Juristide Liidu arvamusega, et õigusaktide tõlkimine vene keelde iseenesest õigusteadlikkust suurel määral ei paranda. Põhjus on väga lihtne: seaduste algtekstidega töötavad väga vähesed, seda nii eesti keeles kui ka kõikides teistes keeltes. Oleme Praxisega aga ühte meelt, et õigusaktide tõlkimine vene keelde on vaid üks osa infobarjääri vähendamiseks mõeldud tegevuste kogumist, millega peab kaasas käima laiem riikliku informatsiooni pakkumine vene keeles ning teavitustöö isikute õigustest ja võimalustest. Aga just nimelt seda laiemat teavitustööd teevad mitmesuguste asutuste ametnikud, juristid, advokaadid, vabaühendused ja ettevõtted. Eelnõu aitaks olulisel määral just neid osapooli kodanike igapäevasel teenindamisel ning suurendaks nende võimekust avalike teenuste osutamisel.
Siin saalis on olnud kombeks seda tüüpi eelnõude puhul küsida, miks need inimesed ei ole siis eesti keelt ära õppinud. See nõuab pikemat vaidlust. Tõenäoliselt on mõni nendest inimestest tõesti lihtsalt laisk olnud, aga asi ei ole loomulikult nii lihtne. Käige näiteks Narvas, kus 97% elanikest on venekeelsed. Mina olen üllatunud, et seal on nii paljugi eesti keelt väga hästi rääkivaid inimesi, üllatav, et nad on seda suutnud. On selge, et siin peaks riik appi tulema, et luua keelekeskkond, kus oleks võimalik eesti keelt õppida. Aga Eestis tervikuna saab aastas riigi rahastatud eesti keele kursustel osaleda alla 3000 inimese. Tuletan meelde, et heal tasemel valdab eesti keelt ainult umbes 50 000 inimest rohkem kui 380 000-st, kelle emakeel ei ole eesti keel. Võite arvutada, kui mitu aastat läheb, enne kui ülejäänud inimesed võiksid eesti keele vajalikul määral selgeks saada.
Nüüd vastan ma mõnele vastuväitele, mis on esitatud ja mida kindlasti esitatakse ka tänase arutelu käigus. Et neid ennetada, siis vastan mõnele küsimusele juba ette ära.
Esiteks, kas see eelnõu kuidagi muudab eesti ja vene keele staatust Eestis. Mõni inimene on olnud eelnõu vastu, öeldes, et eesti keel on riigikeel, aga eelnõu annab vene keelele kõrgema staatuse kui praegu. Tõepoolest, kui riik tõlgib seadusi võõrkeelde, siis sellesse võib suhtuda kahte moodi. Võib öelda, et see on sellele võõrkeelele uue staatuse andmine, aga võib ka öelda, et eesti keel on edaspidigi ainus riigikeel, kuid pragmaatilistel kaalutlustel pakub riik nii oma inimestele kui ka välismaailmale tõlkeid teistesse keeltesse. Kuna seadus on Eestis edaspidigi õigusjõus vaid eesti keeles ning riigikeel on ikka eesti keel, siis minu arvates on tegemist puhtpragmaatilise küsimusega, me tahame olla oma inimestele arusaadavad ning seetõttu pakume ka tõlkeid, tehes seda niikaua, kuni olukord lõimumispoliitikas on selline, nagu see praegu on.
Sellestsamast loogikast lähtus ka Riigikogu, kui otsustas tõlkida meie seadused inglise keelde. Kindlasti ei arvanud ükski Riigikogu liige tollal, et selle otsusega me muutsime inglise keele Eestis poolametlikuks keeleks. Nende kahe võimaluse vahel, kas tegemist on staatuse või pragmaatilise küsimusega, võib maitse põhjal valida, aga kindlasti ei saa nõustuda mitme inimese jämeda loogikaveaga, kes arvavad, et seaduste tõlkimine inglise keelde on pragmaatiline küsimus, aga seaduste tõlkimine vene keelde puudutab keele staatust. Tegemist on täpselt võrdsete asjadega.
Teine võimalik vastuväide on tehniline. Küsimusi on tekitanud see, kuidas näeks välja uute tõlgete tegemise korraldus, kui see eelnõu peaks seadusena jõustuma. Tegelikult ei ole siin midagi uut. Justiitsministeeriumi tellimusel tõlgib vandetõlk Eesti seaduse teksti vene keelde, nii nagu ta tõlgib seaduse inglise keelde, ja see pannakse üles Riigi Teatajasse. Osalt töötab see süsteem juba praegu. Kui te võtate Riigi Teataja kodulehel lahti riigihangete seaduse, siis näete, et lehekülje ülaservas on link "Tõlked", mille all on riigihangete seaduse venekeelse tõlke kolm redaktsiooni, teiste hulgas seaduse kehtiv tekst. Kas eesti keele staatus on kuidagi muutunud seetõttu, et riigihangete seaduse tõlge Riigi Teatajas olemas on? Mina väidan, et ei ole.
Veel üks vastuväide, mis on esitatud, seisneb selles, et ei saada aru, miks peaks seaduste tõlkimine vene keelde olema riigi ülesanne. Arvatakse, et las keegi teine teeb, kui seda vaja on. Tuletan meelde, et kuni 2009. aastani tõlkis riik teatud hulga õigusakte vene keelde, alguses tehti seda Riigi Teataja kaudu, hiljem rahvastikuministri büroo kaudu. 2009. aastal see teenus lõpetati. Samas on olemas riigile kuuluv äriühing Estlex OÜ, kes on äriteenusena seaduste venekeelseid tõlkeid pakkunud. See on igal juhul väga tänuväärne töö, aga probleem on selles, et seaduste tõlgete mõttes on Estlex lihtsalt üks tõlkebüroo, nende tõlkel puudub teatud ametlikkuse pitser.
Selgitan, milles on probleem. Probleem on selles, et Eestis ja ka teistes riikides on liikvel hulgaliselt mitmesuguseid seaduste venekeelseid tõlkeid, millest enamiku on teinud jumal teab kes ja jumal teab mis kvaliteediga. Näiteks tean ma, et Narvas (mul on seal iga kuu valijate vastuvõtt) on vähemalt üks inimene pärast sellise tõlke lugemist uskuma jäänud, et Eestis võib kedagi kohtusse kaevata ainult advokaadi või juristi kaudu. Võite arvata, kes sellise tõlke levitamisest huvitatud võis olla. Teine asi, millest on rääkinud näiteks Ida-Virumaa õiguskaitsjad, on tõlkevigadest tingitud menetluslikud raskused. Kui näiteks Narvas toimub kohtuistung vene keeles, aga ametlikud aktid, otsused ja määrused koostatakse mõistagi eesti keeles, siis vahepeal toimub selline huvitav protsess, kus prokurörid, kohtunikud ja advokaadid tõlgivad eestikeelset seadust vene keelde, et arutada seda kohtuistungil, seejärel tõlgitakse kogu see jutt tagasi eesti keelde, selleks et koostada otsus või määrus. Tulemus on kuidas kunagi, aga kindlasti ei ole selline praktika normaalne. Ainuke viis sellist tõlkeversioonide erinevust vältida on toimida nii, nagu riik on toiminud ingliskeelsete tõlgete puhul. Oled sa ametnik, ettevõtja või lihtsalt kodanik, sa saad minna Riigi Teataja kodulehele, kus on korralik vandetõlgi tehtud tõlge, mille kvaliteedi eest riik vastutab. Õigusjõus on ka edaspidi muidugi eestikeelne seadus, aga tõlke kvaliteet on garanteeritud. Ka inimesed, kelle emakeel on eesti keel, ei loe Eesti seadusi kahtlastelt veebilehekülgedelt ega naabrinaise käest saadud paberi pealt, vaid lähevad selleks Riigi Teataja kodulehele.
Kindlasti on oluline küsimus see, kui palju selle otsuse eelnõu rakendamine maksma läheb. Kindlat vastust sellele on keeruline anda, kuid ma olen selle enam-vähem välja arvutanud, lähtudes võrdlusest sellega, kui palju on riigile maksma läinud seaduste tõlkimine inglise keelde. Kahe aastaga, 2011–2012, tõlgiti Eestis ministeeriumide tellimusel inglise keelde 200 seadust, mis kokku läks maksma 160 000 eurot. Meie otsuse eelnõus on 52 seadust. Loomulikult, päris lihtsalt neljaga jagada siin ei saa, aga viiekümne seaduse tõlkimiseks ei tohiks kindlasti minna üle 50 000 euro. Lisaks sellele kuluks aastas mõni tuhat eurot selleks, et neid tekste Riigi Teatajas ajakohasena hoida.
Samas tuleb tähele panna, et sisuliselt kõik eelnõus nimetatud seadused on Estlex juba vene keelde tõlkinud. Estlex on riigi äriühingu AS-i Andmevara tütarettevõte. Nii et need tõlgitud seadused tuleks sealt välja osta, üle vaadata ja Riigi Teatajas avaldada. Jah, tõepoolest, riigile kuuluva äriühingu tulud seetõttu mingil määral väheneksid. Tahan osutada sellele, et kuna suurel määral ostavad Estlexilt seaduste tõlkeid riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused, kellel on vaja kodanikke ja elanikke teenindada eesti keelest erinevas keeles, siis tõlgete tasuta kättesaadavaks tegemine ei parandaks mitte ainult teenuste kvaliteeti, vaid vähendaks ka nende asutuste kulusid, mis kaudselt teatud määral kompenseeriks eelnõuga kaasnevaid kulusid.
Kokku võttes tuleb öelda, et seaduste tõlkeid vene keelde on praeguses lõimumisstaadiumis vaja elanike õigusteadlikkuse parandamiseks, kuna inimesed, kelle emakeel on vene keel, kahjuks ei valda piisavalt eesti keelt. Huvi nende seaduste tõlgete vastu on väga suur, näiteks küsiti 2013. aasta aprillis õigusaktide tõlkeid vene keelde Estlexist kokku 1206 korda, kusjuures ainuüksi kodakondsuse seaduse tõlget küsiti sel kuul 130 korda. Me kõik tahame, et Eesti inimeste õigusteadlikkus oleks parem ning kõik alalised elanikud tunneksid end meie ühiskonna osana. Selle eeldus on ka suur usaldus riigi institutsioonide vastu, aga see on võimalik vaid siis, kui inimene teab, kuidas riik ja ühiskond on üles ehitatud. Küsimus ei ole kindlasti vene keelele eristaatuse andmises, vaid täiesti pragmaatilises otsuses, mida on vaja meie ühiskonna praegusel arenguetapil. See ei lähe riigile palju maksma, kuid annab otseseid ja kaudseid positiivseid tulemusi, mis on nendest otsestest kuludest kindlasti märgatavalt suuremad. Seega kutsun teid üles: teeme ennast rohkem kui 380 000 eestimaalasele arusaadavaks, see on seda väärt! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jevgeni Ossinovski! Palun, kolleeg Kajar Lember!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Kindlasti ei ole aastal 2013 siin enam tegemist jalgratta leiutamisega. Äkki on sul mingi ülevaade, kuidas meie lähinaabrid või teised riigid on selle probleemi lahendanud? Kas meil on võimalik kelleltki šnitti võtta?

Aitäh! Justiitsministeerium väidab, et Lätis ja Leedus on olukord halvem kui Eestis. Aga kui me vaatame mujale, siis näeme, et näiteks Soome pakub samasuguses väljaandes nagu meie Riigi Teataja seaduste tekste seitsmes keeles. Loomulikult on kõik seadused kättesaadavad soome ja rootsi keeles, suurem hulk teistes keeltes pakutavatest seadustest on inglise keeles, aga mõned tekstid, näiteks põhiseadus, on tõlgitud ka prantsuse, hispaania, vene ja vist ka saksa keelde. Paljudes riikides, näiteks Suurbritannias, teevad seda tüüpi asju kohalikud omavalitsused, nad pakuvad seaduste tekstide tõlkeid väga paljudesse keeltesse, et oma kodanikke paremini teenindada. See on kõikides riikides ikkagi olnud pragmaatiline küsimus, selleks et eri taustaga inimestega hästi toime tulla. Ma arvan, et Soome riik on siin meist kindlasti paremini hakkama saanud.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Hea ettekandja! Te mainisite lausa mitu korda Estlexi ja seda, et kui see otsus vastu võetakse, siis see teatud määral vähendab selle äriühingu tulusid. Te ütlesite ka seda, et 130 korda küsiti ühe kuu jooksul näiteks kodakondsuse seaduse tõlget. Kas teile on teada, kui palju maksab seaduse tõlge vene keelde? Kas teil on mingisugune ülevaade selle firma tuludest ja sellest, kuidas see ärimudel üldse töötab?

Aitäh! Ma ei ole selle teemaga piisavalt kursis, et teile ammendavaid vastuseid anda. Ma tean, et Estlex kuulub täielikult AS-ile Andmevara, mille ainuaktsionär on Siseministeerium. Andmevara kasum eelmisel aastal oli 270 000 eurot. Kui palju täpselt Estlexil tulusid oli, seda ei oska ma öelda, sest nende majandusaasta aruannet ma äriregistrist paraku ei leidnud. Mis puudutab tõlgete hinda, siis need hinnad on väga erinevad. Mõne seaduse tõlke, mida palju küsitakse, saab suhteliselt soodsalt kätte, ma olen aru saanud, et see ei ole väga kallis, aga mõne seaduse tõlke eest tuleb natukene rohkem maksta. Põhiline probleem, nagu ma ka oma ettekandes viitasin, ei ole minu meelest mitte selles, kas see on odav või kallis, vaid selles, et seaduste tõlkimise mõttes on Estlex lihtsalt üks tõlkebüroo, täpselt samasugune kui ülejäänud. Põhiline lisandväärtus, mille on andnud ingliskeelsete tõlgete panemine Riigi Teataja kodulehele, on see, et sellega on garanteeritud tõlke kvaliteet ja kõik võivad seda tõlget usaldada. Estlexilt ostetud tõlked on empiirilise vaatluse põhjal otsustades ka üldiselt head, ma ei ole vastupidist kuulnud, küll aga puudub neil selline ametlikkuse pitser, mis Riigi Teatajas avaldatud seaduste tõlgetel on. Lisaks ei tea väga suur hulk inimesi, et Estlexist on võimalik seaduste tõlkeid saada, ja see saamine ei toimu kindlasti ka nii lihtsalt nagu Riigi Teataja kodulehel.

Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Sa oled selle küsimusega tegeldes kindlasti puutunud kokku paljude riigiametnike ja riigi institutsioonidega. Kas sul on kujunenud mingisugune arvamus, miks praegune Vabariigi Valitsus ei ole huvitatud sellest, et Eesti riigi seadused oleksid kättesaadavad ja üheselt mõistetavad kõigile siin töötavatele ja elavatele inimestele, nii kodanikele kui ka teistele?

Aitäh! Ma arvan, et siin on olulisel määral põhjuseks see, et keegi ei ole tahtnud selle küsimusega piisavalt tegelda. Näiteks ütles endine justiitsminister eelmise aasta novembris, kui ta rääkis Riigikogus õiguspoliitika arengusuundade elluviimisest, ka seda, et seaduste venekeelsete kokkuvõtete vastu on läbi aegade üsna vähe huvi tuntud. Kui me vaatame Estlexi statistikat, siis on selge, et tegelikkus on täpselt vastupidine. Justiitsministeeriumis on tooni andnud mõned inimesed, kes on soovinud, et valitsus oleks sellele algatusele vastu. Siin on näiteks Hanno Pevkuri allkirjaga paber, kus on öeldud: "Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab eesti keele kui olulise kaitsmist vajava väärtuse, mistõttu ei ole õigustatud mistahes teisele keelele kaudselt või osaliselt ametliku keele staatuse andmine." Edasi on Hanno Pevkur laskunud pedagoogikasse ja öelnud, et venekeelsete seaduste tasuta jagamisega pigem luuakse juurde müüre eestikeelse ja venekeelse kogukonna vahel ja vähendatakse motivatsiooni eesti keelt õppida. Ma arvan, et tegelikult on probleemiks pigem see, et ei ole soovitud ennast selle asjaga sisuliselt kurssi viia. Argumendid selle poolt, et meie seadused tõlgitaks inglise keelde, käivad vähemasti samal määral ka vene keelde tõlkimise kohta. Boonusena on siin lisaks see, et meil elab ligi 400 000 inimest, kelle emakeel ei ole eesti keel, vaid just nimelt vene keel.

Palun, kolleeg Mart Nutt!

Aitäh, proua esimees! Austatud ettekandja! Te mainisite, et Eestis, eriti Ida-Virumaal, on küllaltki palju inimesi, kes ei valda eesti keelt piisavalt, selleks et õigusakte eesti keeles lugeda. See on kahtlemata tõsi. Eesti on samas rakendanud liberaalset hariduspoliitikat, meil on näiteks võimalik õppida koolis ka vene keeles. Mitmetes maades on hariduspoliitika hoopis karmim, näiteks Kreekas, Türgis, Venemaal või eriti Prantsusmaal. Prantsusmaal on ju kuus kuni seitse miljonit inimest, kelle emakeel on kas araabia või türgi keel, aga nendes keeltes seal haridust üldse ei anta. Olukord on isegi veel karmim, tihtipeale ei lubata õpilastel ka vahetundides emakeeles rääkida. Mis võiks olla lahendus Eesti hariduspoliitikas, kas me peaksime kasutama samuti karmimaid hariduspoliitilisi meetmeid või on olemas ka teisi võimalusi, kuidas eesti keele oskust parandada?

Aitäh! Ma ei tahaks hariduspoliitilisse debatti laskuda, see on hoopis teine teema. Ma ei ole teiega aga päris hästi nõus. Ka põhikooliosas, kus munitsipaalvõim võib formaalselt otsustada õppekeele üle, töötab enamik Eesti venekeelseid koole kakskeelsena, neis on eestikeelseid õppeaineid. Kindlasti on probleemne põhikoolides eesti keele õpetamise tase, sest keskmine eksamitulemus üheksanda klassi lõpus on 60 punkti ringis. Kuid olukord on muutumas paremaks, noorte keeleoskuse tase on kindlasti kõrgem kui teistes vanuserühmades. Tegelikult see olukord aja jooksul niigi paraneb. Aga see, kuidas tagada põhikooli- ja gümnaasiumilõpetajate väga hea keeleoskus, on hoopis teine ja palju laiem küsimus.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Valmistudes kaitsma seda otsuse eelnõu, te kindlasti tutvusite kunagi pakutud analoogiliste seadusmuudatustega. Siis kõlasid argumendid selle olukorra muutmise vastu lausa nagu päheõpitud luuletused, oli terve süsteem, millega sellele ettepanekule vastu astuti. Kas olete nende argumentidega tutvunud ja mille poolest seekordne argumentatsioon, mida esitati näiteks komisjonis, erineb sellest, mille abil aastate eest lükati analoogilised seaduse muutmise ettepanekud tagasi?

Ka komisjonis kõlas selline mõte ühe liikme suust. Ma tahan esiteks öelda, et oleks selge: tegemist ei ole seaduse muutmisega. See eelnõu on Riigikogu otsuse eelnõu, millega Vabariigi Valitsusele tehakse ettepanek tõlkida nimetatud seadused vene keelde ja hoida neid siis ajakohastatuna Riigi Teatajas. See välistab põhimõtteliselt selle argumendi, kui räägitakse eesti või vene keele või üldse mingisuguse keele staatuse muutmisest. Täpselt samamoodi toimus see sisuliselt ka inglise keele puhul ehkki siis oli formaat natuke teine. Riigikogu kinnitas "Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018", nii oli selle dokumendi nimi, kus ühe punktina oli sees, et aastaks 2014 tuleb kõik seadused inglise keelde tõlkida. Kumbki neist dokumentidest ei ole seadus, vaid nad väljendavad seadusandja soovi, et valitsus midagi teeks. See kindlasti ei muuda mitte kuidagi keele staatust. Mis puudutab erinevaid argumente, siis oskan ma täpsemalt rääkida sellest, mis argumendid toodi selle eelnõu vastu, need rääkisin ma ka enam-vähem lahti. Põhiline vastuväide oli seotud keele staatusega, mis minu meelest ei ole asjakohane. Teiseks küsiti, miks peaks riik sellega tegelema. Kui inimesel on tõlget vaja, siis otsigu see endale ise! Vastuväide sellele, nagu ma ütlesin, on põhiliselt see, et riik saaks ainsana tagada, et tõlge on kvaliteetne, tema saab sellele panna n-ö kvaliteedipitseri.

Palun, kolleeg Juku-Kalle Raid!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma ikkagi ootan vastust, kelle tegemata jätmine see on, et mingi kontingent ei suvatse lihtsalt riigikeelest aru saada. Nad ei ole seda ise õppinud, kuigi keegi pole neile seda keelanud. Teiseks, te ütlesite, et olukord hakkab paremaks minema, noorem põlvkond saab eesti keelest juba aru küll. Kas te ei leia, et sellel asjal pole lihtsalt mõtet?

Esiteks, enamik neid seadusi on vene keeles juba mingis formaadis olemas. Nii et on suhteliselt lihtne teha seda, mida me ette paneme. Jah, see ei ole mitte minu arvamus, see on, kui ma ei eksi, advokatuuri esimehe arvamus, et tulevikus ei ole võib-olla enam mõtet seda teenust pakkuda, olgu see siis kümne, kahekümne või ei tea mitme aasta pärast, kui kõik või vähemasti enamik siin elavaid inimesi, kelle emakeel ei ole eesti keel, saavad seadusi eesti keeles lugeda. Ma tõesti arvan ja loodan, et see aeg tuleb. Aga kindlasti ei juhtu see aasta, kahe ega viie pärast. Minu meelest ei ole see piisav argument, et tõlkimine sellepärast ära jätta. Mis puudutab seda, miks ühed inimesed on paremini ja teised inimesed halvemini eesti keele omandamisega hakkama saanud, siis see kahjuks ei ole nii lihtne, nagu kodanik Raidi jutust võis selguda. On väga erinevaid aspekte, mis mõjutavad seda, kui hästi inimene keelt omandab, sh inimese intellektuaalne eripära ja loomulikult see, kus ta näiteks on terve elu elanud, kas Tartus, Pärnus, Tallinnas või Narvas.

Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kuidas sa hindad sellist olukorda meie poliitikas, et valdkondades, kus liigub raha, on meie poliitika väga liberaalne, aga mis puudutab keelt ja muud sellist, siis on meie poliitika väga karm, ütleksin isegi, et totalitaarne? Kas see on mingi skisofreeniline seis või on seal mingid teised tagamaad?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma sellele küsimusele sellisel viisil vastata ei oska. Seda peaks küsima nende käest, kes seda seisukohta kaitsevad. Küll aga juhin tähelepanu sellele, millele te kaudselt viitasite. On räägitud, et üks põhjus, miks kõik Eesti seadused tõlgitakse inglise keelde, on see, et me tahame olla atraktiivsem ettevõtluskeskkond välismaailmale ja meelitada siia välisinvestoreid. Meie eelnõu kindlasti parandab Eesti ettevõtluskeskkonna atraktiivsust nendel turgudel, kus põhiline ärikeel on vene keel. Vaatame statistikat. 2012. aastal oli Venemaa Eesti suuruselt kolmas ekspordipartner, sinna läks 12% Eesti ekspordist, ning viiendal kohal välisinvestorite seas, 4,2% otseinvesteeringute kogumahust. Vene keel on kindlasti praegu ka levinuim võõrärikeel enamikus endistes Nõukogude Liidu vabariikides, Eesti kaubavahetuses andsid need riigid 2012. aastal 33% ekspordi ning 28% impordi kogumahust.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Jevgeni Ossinovski! Ma palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Andres Herkeli!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas otsuse eelnõu 447 oma istungil 10. septembril. Arutelul osales lisaks komisjoni liikmetele Justiitsministeeriumi Riigi Teataja talituse juhataja Jüri Heinla. Eelnõu tutvustas Jevgeni Ossinovski, kes tegi seda ka täna siin saalis. Komisjonis ei teinud ta seda võib-olla mitte nii pikalt ja põhjalikult, kuid siiski toimus meil päris sisukas ja pikk arutelu. Ma ei hakka kordama eelnõu esitaja argumente, küll aga toon veel kord välja mõne vastuargumendi.
Nimelt selgitas Jüri Heinla, et Estlexi kommertsalusel osutatav teenus tagab enamiku Eesti seaduste venekeelsete tõlgete olemasolu ajakohases seisus ja ka nende tõlgete kättesaadavuse. Ainult mõne mahuka seaduse tõlget ei jõuta kõrge hinna tõttu tellida. Seega on seaduste venekeelsed tõlked kättesaadavad. Tõlgete hind on mõnekümnest sendist kuni 20 euroni, need hinnad on olnud jõukohased õigusalast nõu andvatele inimestele ja nendele, kes seda teenust vajavad.
Riigi Teatajas ei ole venekeelsete tõlgete avaldamine õigustatud seetõttu, et Eesti riigikeel on eesti keel ja riigi tasandil ei saa eesti keele kõrval ette näha teist ametlikku keelt. Seesama kehtib ingliskeelsete tõlgete kohta, kuid inglise keelde tõlkimise põhjus seisneb selles, et nende tõlgete järele ei ole nii suurt nõudlust ning seega ei ole võimalik neid tõlkeid kommertsalusel sobiliku hinnaga teha. Venekeelsete tõlgete vastu on aga huvi olemas. Kõlasid needsamad argumendid, et ingliskeelseid tõlkeid on vaja Eesti õiguskorra tutvustamiseks väljapoole Eestit, eeskätt meie Euroopa Liidu ja teistele rahvusvahelistele partneritele.
Nüüd komisjoni liikmete seisukohtade juurde. Rait Maruste, komisjoni esimees, märkis, et suur hulk eelnõus nimetatud seaduste tõlkeid on olemas, kuid need on eri kohtades. Küsimus, mis tuleks lahendada, on see, et need tõlked võiksid olla kuidagi koondatud. Mart Nutt sõnas, et vajadus venekeelse info järele on olemas, kuid arutelu käib praegu rohkem probleemi sümboolse kui sisulise külje üle. Ka mina märkisin, et see on pigem staatuse, mitte niivõrd info ja tõlgete kättesaadavuse küsimus, ja eespool viitas sellele Jevgeni Ossinovski ka ise. Härra Nutt osutas veel sellele, et suure osa Eesti seadusi tõlgib kas inglise või prantsuse keelde Euroopa Nõukogu. Mis puudutab venekeelseid tõlkeid, siis üks suuremaid tõlkekontoreid on tõenäoliselt Venemaa Föderatsiooni saatkond, aga need tõlked ei ole meile kättesaadavad. Mina tõin välja, et eelnõul on võrdlemisi põhjalik seletuskiri ja ka ekspertide seisukohti on küsitud, mis on muidugi tänuväärne, küll aga on mõnel juhul ekspertide küllalt kriitilisi seisukohti ühes või teises punktis tõlgendatud eelnõu toetamisena. Küsimusi oli veel, need aga kordasid suuresti seda, millest härra Ossinovski eespool juba rääkis.
Komisjoni esimees Rait Maruste võttis selle arutelu kokku niiviisi. Praktiline probleem võib olla see, et tõlked asuvad eri kohtades. Võimalik, et siin annab midagi paremaks teha, kuid ta ei näe võimalust, et riik hakkaks Riigi Teataja kaudu Eesti seadusi vene keelde tõlkima. See oleks selge samm põhiseaduse mõtte ja kehtiva keelepoliitika vastu. Samuti, nagu eespool osutatud, ei ole küsimus Estlexi tõlgete kvaliteedis, küsimus on pigem selles, kas nende toomine Riigi Teataja alla tagab neile mingi teistsuguse staatuse. Neid näiteid, mida Jevgeni Ossinovski eespool tõi, et prokurör tõlgib ühtmoodi ja kohtunik tõlgib teistmoodi, on ilmselt olnud. Selline viide oli ka komisjonis, kuid see tõenäoliselt ei saa käia Estlexi tõlgete kohta, need on rohkem vabas vormis tõlked.
Komisjon tegi otsuse saata otsuse eelnõu täiskogu päevakorda täna, 17. septembril ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt oli 5 ja vastu 3 komisjoni liiget, erapooletuks jäi 1). Ettekandjaks otsustati määrata mind. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Herkel! Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Mõni päev tagasi anti Riigikogule üle korteriomandi- ja korteriühistuseaduse eelnõu. Koos seletuskirjaga on seal 164 lehekülge tihedat teksti, millest arusaamiseks ja mille tõlkimiseks ei piisa ka kõrgtasemel eesti ega vene keele oskusest, sest see vajab täpset juriidilist tõlget. Teatavasti on korteriühistute probleemid eriti teravad Ida-Virumaa linnades ja Tallinnas just venekeelsete elanike seas. Riigikogu liikmetel oleks vaja selle seaduseelnõuga töötada, enne kui see siin esimesele, teisele ja kolmandale lugemisele tuleb. Kuidas teie arvates peaks demokraatlikus ühiskonnas ja õigusriigis see asi toimuma? Kuidas on võimalik teha seda seadust kõigile sellest huvitatud valijatele enne selle vastuvõtmist selgeks?

Aitäh! Seda konkreetset seadust siin nimekirjas minu meelest ei ole. Kui tegemist on eelnõuga, siis see on protsess. Kuidas see toimub? Ma oletan, et sellise seaduse tõlke järele on nõudlus ja küllap see tõlkimine Estlexi kaudu toimub. Valdava osa nendest seadustest, mida on eelnõu seletuskirjas mainitud, on Estlex juba ära tõlkinud.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Ma tänan, proua eesistuja! Hea ettekandja! Mul on teile küsimus keelte staatuse kohta. Te mainisite, et ei ole kohane tõlkida seadusi vene keelde, kuna Eesti riigikeel on eesti keel.

Ei, ma ei väitnud seda.

See oli kohe alguses üks teie argumentidest. Teine väide oli see, et kui riik neid seadusi tõlgiks, siis muudaks see kuidagi vene keele staatust. Kümmekond aastat tagasi eksisteeris Riigi Teatajas terve osakond, kes tegeles seaduste tõlkimisega vene keelde. Kas vahepeal, pärast seda, kui see osakond kinni pandi, on vene keele staatus kuidagi muutunud? Kas te ei näe siin vastuolu, kui riigis, kus eesti keel on 20 aastat olnud riigikeel, vahepeal ikka tõlgiti seadusi vene keelde?

Aitäh! Austatud Yana Toom, te ajate nüüd päris mitu asja segi. Esiteks, mina ei väljendanud siin mitte oma isiklikku seisukohta, vaid refereerisin seisukohta, mida väljendas põhiseaduskomisjonis Jüri Heinla. Teiseks, kindlasti ei väitnud ka Jüri Heinla, et seaduste tõlkimine vene keelde on kurjast. Ta osutas ikkagi sellele, et neid tõlkeid avaldatakse Riigi Teatajas, kuigi need on kommertsalusel juba kättesaadavad. Tõlgete kättesaadavus üldjuhul siiski toimib. Ka eksperdihinnangutest tuleb välja, et probleem ei ole alati mitte niivõrd tõlgete kättesaadavuses, kuivõrd üldises õigusteadlikkuses, mille parandamiseks tuleb kindlasti ka vene keeles veel tööd teha.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie ettekandes kõlas päris huvitav väide, et Eesti seadusi ei tõlgita vene keelde sellepärast, et nende tõlgete järele on suur nõudlus ja neid saab kätte kommertsalustel. Minu teada edastab Eesti riik uudistesaateid venekeelsetele inimestele ja Eesti maksumaksjad maksavad selle kinni. Kas nende uudiste järele ei ole siis suurt nõudlust või saaks ka need panna tulevikus kommertsalustel toimima?

Aitäh! Ma arvan, et siin on tegemist siiski võrreldamatute asjadega. See, kui on vaja elanikke lisaks riigikeelele mõnes teises keeles informeerida, on üks asi. Seaduste kättesaadavus, kui see toimib kommertsalusel, on mõnevõrra teistsugune küsimus. Jah, mõnesugust analoogiat võib siin näha. Kui meil oleks olemas kvaliteetne venekeelne kommertsmeedia, siis võib-olla avalik-õiguslikus meedias neid saateid niisugusel kujul teha ei oleks vaja. Aga seda küsimust komisjoni istungil sügavuti ei arutatud.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Kas komisjon tutvus ka advokatuuri seisukohtadega selle eelnõu asjus? Mis nad arvavad?

Jah, komisjon tutvus advokatuuri seisukohtadega. Ma ei leia neid sellest tabelist, siin on toodud juristide liidu seisukohad, aga osutatud on advokatuuri kahe esimehe seisukohtadele. Need olid, kui ma õigesti mäletan, Toomas Vaher ja Sten Luiga. Ma osundan Jüri Heinla sõnu. Advokatuuri kaks esimeest on tõesti öelnud, et venekeelseid tõlkeid on vaja, see tuleneb vajadusest osutada kliendile tasulist õigusabi ja selgitada kehtivat õigust kliendi keeles, kuid riik ei peaks seda teenust osaliselt kinni maksma.

Palun, kolleeg Urve Palo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kui ma aastaid tagasi olin rahvastikuminister, siis meie büroo rahastas olulisemate seaduste tõlkimist vene keelde. Kui see büroo ära kaotati, siis ilmus valitsuse ametlik teadaanne, et ministrikoht kaob ära, aga tegevus jätkub ja raha liigub teiste ministeeriumide alla. Kas te oskate öelda, kuhu suunati need vahendid, mis olid mõeldud Eesti seaduste vene keelde tõlkimiseks? Mis nendest saanud on, kui seda tööd enam ei tehta?

Aitäh! Sellele küsimusele ma küll vastata ei oska. Ilmselt sellist eraldi rida riigieelarves ei ole ja see toimub kõik Estlexi kaudu.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te refereerisite komisjoni liikmete seisukohti selle eelnõu kohta. Mis mulje teile jäi, kus mindi omadega rappa, kui arvati, et seaduste inglise keelde tõlkimine ja Riigi Teatajas avaldamine ei muuda mitte kuidagi ei inglise ega eesti keele staatust, aga vene keelde tõlkimine ja Riigi Teatajas avaldamine seda ilmtingimata teeb, eriti arvestades, et mõned seadused on Riigi Teatajas vene keeles juba avaldatud? Kust see loogikaviga tuli ja kuidas sellest välja võiks tulla?

Aitäh, Jevgeni Ossinovski! See küsimus tõusis mingil moel meie aruteludes esile küll. Vähemalt üks komisjoni liige, minu meelest oli see Mart Nutt, osutas, et ka ingliskeelsete tõlgete tegemine ei peaks toimuma seaduse tasandil. Jõuti selleni, et tegelikult seaduse tasandil see siiski ei toimugi, vaid see tuleneb Riigikogu otsusest "Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018", mis siin kunagi vastu võeti. Ka praegu on meil tegemist otsuse eelnõuga. Küll aga jõuti arutelus selleni, et praktiline probleem ei ole nii suur. Järelikult saab selle eelnõu motivatsiooni tõlgendada staatuse tõstmise küsimusena. Pigem on siin võib-olla tõesti võimalikud mingisugused sellised lahendused, kui erinevatel veebilehekülgedel, kus ühed või teised tõlked on, oleksid ka viited teistele kättesaadavatele allikatele. Ma möönan, et selles, et need ingliskeelsed tõlked praegu Riigi Teatajas on, võib näha teatud loogilist vastuolu, aga kas ja kuidas see probleem tulevikus lahendada, ei ole ilmselt selle eelnõu küsimus. Eelnõu käsitlemisel jäi paljudele komisjoni liikmetele mulje, et eelnõu on motiveeritud pigem soovist tõsta vene keele staatust, mitte praktilisest probleemist, mis on sisuliselt lahendatud.

Palun, kolleeg Mart Nutt!

Aitäh, proua esimees! Austatud ettekandja! Härra Ossinovski mainis, et ettepaneku eesmärk ei ole kirjutada Eesti seadustesse sisse vene keele staatus, vaid lihtsalt see, et valitsus korraldaks Eesti seaduste vene keelde tõlkimise. Sellest tulenebki minu küsimus. Kas valitsusel on kuidagi võimalik seda ettepanekut täita, ilma et ta algataks seaduseelnõu, mis näeks ette kohustuse tõlkida seadusi vene keelde ja võib-olla ka inglise või mõnesse muude keelde, kui see küsimus peaks tõstatuma? Kas seda oleks võimalik teha?

Aitäh! Ma pean ette võtma Riigi Teataja seaduse ja vaatama, mida siin selle kohta öeldakse: "Riigi Teatajas avaldatud õigusaktide tõlkimist ja tõlgete avaldamist korraldab Justiitsministeerium justiitsministri määratud mahus. Tõlked tehakse kättesaadavaks Riigi Teatajas." Edasi on räägitud vandetõlgi pädevusest. Jah, ma arvan, et põhimõtteliselt saab seda otsuse alusel teha.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Andres Herkel! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti Mihhail Stalnuhhini Keskerakonna fraktsiooni esindajana. Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Alustuseks ütlen mõne repliigi. Alustan kolleeg Raidist ja tema küsimusest, kelle tegemata jätmine on see, et teatud kontingent eesti keelt ei valda jne. Valdavas osas on see haridusministeeriumi tegemata jätmine. Eesti Vabariigis on eesti keelt tähtsustatud alates 1989. aastast, mil võeti vastu esimene keeleseadus. Sellegipoolest pole haridusministeerium, hoolimata sellest, et tal on lõpmatult võimalusi, suutnud organiseerida eesti keele õpetamist muukeelses koolis niiviisi, et laps selle keele 12 aastaga selgeks saaks. Selle asemel on hakatud muutma 60% õppetundidest eestikeelseks. Haridusministeerium nagu ütleb sellega, et kui nad ei suuda lastele eesti keelt selgeks õpetada, las lapsed õpivad siis füüsikat või bioloogiat eesti keeles, äkki saavad nii keele selgeks. See on umbes sama, kui mõnes külas oleks toime pandud kuritegu, aga politsei ei oleks suutnud kurjategijat kinni püüda ning oleks pannud istuma kõik selle küla elanikud. Las vastutavad kõik selle eest, et nemad ei suutnud seda asja korda ajada.
Teine repliik on komisjoni kaasettekandjale, tegelikult komisjonile. Komisjonile jäi mulje, et selle eelnõuga näidatakse üles soovi tõsta vene keele staatust. Ütelge, palun, siis mulle järgmist! New Yorgis otsustati paar aastat tagasi, et vene keel on 11. ametlik kohalik keel, ma võin eksida, seetõttu ütlesin tagasihoidlikult, aga ta võis olla ka 19. ametlik kohalik keel. Seda tehti seetõttu, et selles linnas on küllaldane hulk inimesi, kelle emakeel on vene keel. Kas seda tehakse soovist tõsta vene keele staatust New Yorgis või lihtsalt sellepärast, et rääkida asjadest omavalitsuses elavatele inimestele arusaadavalt ja kindlustada, et nad on seaduskuulekad?
Kolmas repliik on kolleeg Allikule, keda kahjuks ei ole saalis, aga ma siiski ütlen selle välja. Kolleeg Allik küsis, miks valitsus ei toeta seda ettepanekut. Jaak, kus sa ka ei ole! See valitsus ei toeta seda ettepanekut täpselt samal põhjusel, miks 2001. aastal tollane valitsus ei toetanud analoogset ettepanekut, kusjuures mitmel korral.
Tänane arutelu siin saalis annab vastuse veel ühele küsimusele. See kõlab niiviisi: millise kiirusega levivad ideed kinnises ruumis? Minu arvutused andsid tulemuse, et umbes kaks millimeetrit päevas. 12 aastat tagasi, 16. oktoobril 2001 esitasin mina siit puldist täpselt samu mõtteid. Sellele eelnõule hääletati aga vastu. Ka mõõdukad olid nende hulgas, kes vastu hääletasid. Näe, Mardile tuli see meelde! Proua Lauristin ja proua Hänni istusid siin saalis viimases ja eelviimases reas, siit sinna on umbes 12 meetrit. See oli 12 aastat tagasi, mis teebki ideede levimise kiiruseks kaks millimeetrit päevas.
Nüüd aga läheme selle seaduseelnõu juurde. Vaadake, kolleegid, ma olen väga palju aastaid inimestele eesti keelt õpetanud. Selle aja jooksul on juhtunud palju väga huvitavaid ja naljakaid asju. Nüüd ma räägin teile loo, mida ma rääkisin siin saalis ka 12 aastat tagasi, hiljem pole ma seda meelde tuletanud. Värskendasin mälu, vaatasin stenogrammid üle ja see lugu tuli mulle meelde. Minu gruppi tuli kunagi üks vanem mees, selline ehtne endine ohvitser, kes tahab kõiges täpsust. Ta küsis, kui mitu sõna on eesti keeles ja mitme sõna kaupa me õppima hakkame. Kui eesti keeles on, ütleme, 10 000 sõna, siis õpime 100 sõna nädalas ja on selge, kuhupoole me liigume. Ma tegin talle selgeks, et sõnade arv eesti keeles on sama mis vene keeles. Iga keel peab katma kõik eluvaldkonnad, üldkasutatavates keeltes on sõnade arv enam-vähem sama. Inimese sõnavara suurus sõltub ainult haridustasemest, aga ka intelligentsele inimesele on 35 000 – 50 000 sõna tegelikult juba liig. Seda meest hämmastas, et eesti keeles on täpselt niisama palju sõnu nagu vene keeles. Kuidas see võimalik on, imestas ta, väike rahvas, aga keel on selline! Kui teile tundub selle vanahärra seisukoht imelik ja naljakas, lugupeetud koalitsioon, siis mõelge sellest, kuidas teie ise välja näete. Teie arvate ju, et kui rahvusvähemusse kuuluvaid inimesi on vähem kui eestlasi, siis pole neil vaja nii hästi teada, mis seadustes kirjas on. See on täpselt samasugune arvamus! Mehhanism on täpselt sama ja täpselt niisama naljakas.
Siin tekkis küsimus, kuhu läks raha, kui selle sajandi alguses lõpetati seaduste vene keelde tõlkimine. Tollal oli tõlkimise tarvis eraldatud 700 000 krooni. Sellest piisas, et Riigi Teatajat vene keeles välja anda. See raha läks integratsioonile. Aga kuhu me oleme praeguseks jõudnud? Selle rahu loomise, kohtutes situatsiooni normaliseerimise hind on 40 000 – 50 000 eurot. Kas see on üldse mingi hind?
Ma loodan, et te saite minu sõnadest aru, et Eesti Keskerakond toetab seda otsuse eelnõu ning on vastu selle tagasilükkamisele esimesel lugemisel. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Mart Nutt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Proua esimees! Head Riigikogu liikmed! Isamaa ja Res Publica Liit ei toeta selle ettepaneku tegemist Vabariigi Valitsusele ja kutsub üles sellele eelnõule vastu hääletama. Eestis on alati tõlgitud seadusi teistesse keeltesse, nii inglise ja vene kui ka muudesse keeltesse. Jah, arusaadavalt on neid teistesse keeltesse peale inglise keele vähem tõlgitud. Tõlgitavate seaduste hulka võib vajaduse korral suurendada. Võib-olla see vajadus on ja kui see vajadus tõesti ilmneb, siis miks seda mitte teha.
Kindlasti ei vaja see aga õiguslikku lisareguleerimist, mida ettepaneku tegemine valitsusele meie arvates siiski eeldab. Eesti ainuke riigikeel on eesti keel. Seadusega ei piirata muude keelte kasutamist ei isiklikus suhtlemises, äris ega mujal. Võimaluse korral antakse ametiasutustes võõrkeeles vastuseid isikutele, kes eesti keelt ei valda või on oma küsimuse esitanud mõnes muus keeles. Küll pole vajadust muude keelte kasutussfääri laiendada. See ohustab eesti keele kasutussfääri ning vähendab motivatsiooni eesti keelt õppida ja selles keeles suhelda. Inglise ja vene keele kasutusulatuse laiendamine ei lahenda ühtki praktilist probleemi. Samas annab see signaali, et Eestis on lisaks eesti keelele teisi keeli, millele soovitakse kas otseselt või kaudselt anda mingisugust ametlikku staatust. See signaal on eksitav, aga kindlasti sümboolse märgiga. Kas inglise ja vene keele lisarõhutamise eesmärk täidab valimispropaganda eesmärke, on vastutulek naaberriigi kaasmaalastepoliitikale, soov seada kahtluse alla eesti keele kui ainsa riigikeele staatust või midagi muud, ei ole Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonile teada, kuid oleme veendunud, et see on eesti keele seisundile kahjulik. Aitäh!

Palun kõnepulti Jevgeni Ossinovski Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud juhataja! Hea Mart! Mul on väga kahju, et sulle sellised omapärased poliitpropaganda sõnad olid suhu pandud, kui sa oma viimases lauses rääkisid mingisugusest kaasmaalastepoliitikast ja ei tea millest veel.
Mul on väga hea meel, et härra Herkel ütles lõpuks välja selle, mida ma palusin selgitada nii komisjonis kui ka siin saalis. Me saime vähemasti selle selgeks, et asi ei ole staatuses või siis on see staatus kõne all nii inglise kui ka vene keele puhul. Ma arvan, et me kõik nõustume, et tegemist on pragmaatilise küsimusega. See, et härra Herkel omistab eelnõu algatajatele mingisugust motivatsiooni, täpselt samamoodi nagu seda tegi Mart Nuti ettekande poliitpropagandistlik viimane lause, jääb nende enda südametunnistusele. Mina räägin sellest, mis on eelnõu seletuskirjas kirjas. Seal on kirjas, miks me seda teeme. Me teeme seda selleks, et parandada Eesti elanike õigusteadlikkust. Me ütleme, et seda on vaja, ja see ei ole mitte lihtsalt õhust võetud, vaid me oleme selles küsimuses konsulteerinud ekspertidega. Palun vaadake kooskõlastustabelit, seal on ka viide originaalallikatele, kus vastatakse kõikidele teie vastuväidetele. Poliitikauuringute Keskus Praxis ütleb, et vajadus venekeelsete seadustõlgete järele on olnud suur. Seda on tahtnud nii ametnikud, kes venekeelsete inimestega töötavad, kui ka need inimesed ise, keda on küsitletud. Seda asja on reaalselt uuritud ning ei tasu rääkida sellest, et seda ei ole vaja teha.
Mis puudutab seda, et puudub motivatsioon eesti keelt õppida, kui seadused on kättesaadavad vene keeles, siis vaadake Balti Uuringute Instituudi vastust. Nad on seda küsimust uurinud. See ei vähenda motivatsiooni! Võiks vähemasti jääda argumenteeritud, normaalsetele positsioonidele ja mitte omistada eelnõu algatajatele seisukohti, mida me ei ole esitanud. Kui te tahate oma poliitilistel põhjustel eelnõu vastu hääletada, siis te võite seda teha, aga palun ärge levitage valeväiteid! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Kuna otsuse eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei olnud esitatud, siis alustame nüüd otsuse eelnõu lõpphääletust.
Lugupeetud kolleegid, kuna selle otsuse vastuvõtmine nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 75 Riigikogu liiget, puudub 26.
Hea Riigikogu, panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 447. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 35 Riigikogu liiget, vastu oli 29, 1 jäi erapooletuks. Eelnõu otsusena vastuvõtmine oleks nõudnud 51 häält. Eelnõu ei leidnud toetust ja langes menetlusest välja.

Algab Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnepulti Riigikogu liikme Yana Toomi!

Proua esimees! Austatud kolleegid! Tutvustan teile välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille väljatöötamise vajaduse on tinginud asjaolu, et väga paljud inimesed on meie poole pöördunud oma muredega, aga neid muresid ei saa me kuidagi lahendada kehtiva seaduse alusel. Minu jaoks sai kogu see asi alguse siis, kui minu poole pöördus üks vanem proua, kes asus Eestisse elama aastal 1956. Ta on Valgevenest pärit, valgevenelane, kes on õppinud ära eesti keele ja saanud Eesti kodakondsuse. Ta on lesk, kellel on kaks last: tütar elab Valgevenes ja poeg, kes on sügava vaimupuudega, elab ühes Eesti hooldekodus. See naine on juba 77 aastat vana, ta on haige ega suuda ise enam oma eluga toime tulla. Tema soov oli, et tema juurde tuleks elama ja saaks Eestis elamisloa tema tütrepoeg, kes on Valgevene kodanik. Noormees on erialalt keevitaja ning ilmselt leiaks ta rakendust ka Eesti tööturul, aga tal ei olnud kuidagi võimalik elamisluba saada, sest kehtiv välismaalaste seadus seda ei luba. Küll aga on võimalik vastupidine olukord. Eestis püsivalt elaval inimesel ja Eesti kodanikul on nimelt võimalus kutsuda enda juurde elama oma vanemaid või vanavanemaid, kes vajavad hoolt ja abi, ja on võimalik muretseda neile ka elamisluba. Meile tundus see olukord natuke absurdsena. Ma saatsin kirja siseminister Ken-Marti Vaherile, küsides, kas saaks seda vana daami kuidagi aidata. Politsei- ja Piirivalveameti töötajad soovitasid tal kolida Valgevenesse ja võtta ka oma vaimupuudega poeg kaasa. Sellest ta mõistagi keeldus, sest see mees on väga haige, tal on skisofreenia ja sellised ümberpaigutused ei ole tema tervisele head. Ma sain ministrilt vastuse, et selle proua ainuke võimalus on kutsuda tütrepoeg Eestisse, muretseda talle pooleks aastaks viisa ja seda siis vajaduse korral 90 päeva võrra pikendada. Vastuses oli ära toodud terve loetelu paragrahvidest, mis lubavad ja mis ei luba seda probleemi lahendada.
Siis me hakkasimegi seda seadust vaatama. Selgus, et päris mitu sätet seal on ajast ja arust. Ma tutvustan neid teile ükshaaval.
Me tahame muuta punkti, mis ei luba naasta Eestisse inimestel, kes on siin sündinud või elanud siin enne aastat 1990 vähemalt kolm aastat, kes olid tollal seaduse mõistes Eesti püsielanikud ja lahkusid Eestist perekondlikel põhjustel, aga nüüdseks on need perekondlikud põhjused ära langenud. Ma pean siin silmas eelkõige purunenud abielusid. Nendel inimestel, peamiselt naistel, kes on abiellunud näiteks Kasahstani ja sõitnud Eestist ära, kes nüüdseks on abielu lahutanud ja tahaks tagasi tulla, sest siin elavad nende vanemad, ei ole see võimalik, sest seaduse mõistes ei ole nendel inimestel Eestiga seost. See on esimene parandus, mida me tahame teha.
Teine parandus. Kui püsivalt Eestis elav inimene või Eesti kodanik tahab abielluda kolmanda riigi kodanikuga, siis selleks, et tema uus abikaasa saaks Eestis elamisloa, nõuab seadus kahe abiellunud isiku vahel tihedat majanduslikku seost. On ilmselge, et tihe majanduslik seos ei saa tekkida siis, kui inimesed elavad eri riikides. Enne tuleks ikka kokku kolida ja alustada perekonnaelu de facto, alles siis saab tekkida tihe majanduslik side. Kui me räägime sellest, et on vaja vältida fiktiivseid abielusid, siis on terve hulk mitmesuguseid kriteeriume, mille alusel see kaalutlusotsus tehakse. Abikaasade vahel peab olema ka psühholoogiline sõltuvus, perekond peab olema püsiv ja abielu ei tohi olla fiktiivne. Nii et tiheda majandusliku sideme võiks sealt vabalt välja jätta, seda enam, et tänapäeval on eriti noorte seas levinud selline asi nagu abieluvaraleping, mis võib-olla eeldab seda, et tihedat majanduslikku sidet polegi olemas.
Meie välismaalaste seaduses on veel üks imelik paragrahv. Ma pean tunnistama, et ma isegi ei teadnud selle olemasolust, enne kui hakkasid tulema signaalid inimestelt. Neid inimesi, keda ma isiklikult tean, on kümneid. Nimelt on seaduses nõue, et isik peab tõestama, et Eestis elaval abikaasal ei ole võimalik elama asuda oma abikaasa kodakondsusjärgsesse riiki või abikaasadel ei ole võimalik elama asuda mõnda teise riiki. See tähendab, et kui mina Eesti kodanikuna abiellun Hiina kodanikuga, siis selleks, et minu Hiina kodanikust abikaasa saaks Eestis elamisloa, pean ma kodakondsus- ja migratsiooniametnikule tõestama, et Hiinas ei ole meie perel võimalik elada. Õnneks ei ole maamunal mitte väga palju riike, kus ei ole võimalik elada. See säte teeb olukorra inimestele väga keeruliseks. Isegi siis, kui abikaasa on saanud tähtajalise elamisloa ja pere on elanud koos kolm või viis aastat, peab elamisluba pikendama minnes jälle tõestama, et tema kodakondsusjärgses riigis ei ole võimalik elada. Kui me seda arutasime, kõlas komisjonis Politsei- ja Piirivalveameti esindajate argument, et seda sätet praktikas ei kohaldata. Minul seaduseelnõu algatajana tekkis siis küsimus, et kui meil on seaduses säte, mida me praktikas ei kohalda, mida see siis üldse seaduses teeb. Kas ei oleks õigem see säte välja jätta, mitte sundida inimesi paberitega ringi jooksma ja imelikke asju tõestama? Kui me tahame, et Eestis oleks rohkem inimesi ja rohkem lapsi, siis me ilmselt ei peaks tekitama sellist kadalippu inimestele, kes tahaksid siin elada oma pereelu, kusjuures see ei puuduta mitte ainult välismaalasi, vaid ka Eesti kodanikke. Kui Eesti kodanik abiellub teise riigi kodanikuga, siis on protseduur samasugune.
Veel üks oluline muudatus on see, millest ma alustasin, kui ma rääkisin selle Valgevene vanaproua näitest. Me tahame, et lapsel või lapselapsel oleks võimalik taotleda elama asumist Eestis püsivalt elava vanema või vanavanema juurde, kui see vanem või vanavanem ei ole terviseseisundi või puude tõttu võimeline iseseisvalt toime tulema. Ma pikemalt sellel enam ei peatu, sest see on vist juba lahti räägitud. Meie mõte oli, et elamisluba on tähtajaline ning see inimene saab elada oma lähisugulase juures tema surmani ja pool aastat peale seda, selleks et saaks kõik asjad korda aetud. Kui inimesel ei ole tekkinud selle aja vältel, mis ta on oma sugulase eest hoolitsenud, mingit uut alust elamisluba saada või pikendada, siis poole aasta pärast peale hooldatava surma ta lahkub Eestist.
See ongi kõik. Ma palun teil seda eelnõu toetada, kuigi põhiseaduskomisjonis ta paraku toetust ei leidnud! Sellest räägib ilmselt pikemalt komisjoni esindaja. Ma leian, et see eelnõu on väga inimlik ja inimestele vajalik.
Vabandust, üks asi läks ikkagi meelest ära! Eestis on 11 500 inimest, kellel on tähtajaline elamisluba. Mitmesugustel põhjustel ei ole neile inimestele alalist elamisluba antud. Mõni aasta on meil kehtinud seadussäte, mis näeb ette, et inimene peab sooritama eesti keele tasemeeksami ja alles siis, kui ta on saanud taseme B1, saab ta alalise elamisloa. Ka eelneva punkti arutelul tuli välja, et kindlasti on Eestis päris palju inimesi, kes ei valda eesti keelt sellisel tasemel. Ma ei hakka siin analüüsima, miks see nii on. Aga ma tuletan meelde, et tase B1 ei ole väga lihtne tase. Selle saavad meie lapsed peale põhikooli lõpetamist vene koolis, pärast seda, kui nad on õppinud eesti keelt 10 080 tundi. On arvestatav hulk inimesi, kes on elanud Eestis 40, 50, 60 ja rohkemgi aastat ja viimased aastad on siin elanud tähtajalise elamisloa alusel. Neil puudub üldse õigus kutsuda külla sugulasi ja muretseda neile elamisluba, ükskõik, on need siis nende lapsed või vanemad. Me tahame ka selle sätte ära kaotada, et meil oleks võimalik austada perekonda ja anda perekonnale võimalus ühineda, kui seda on vaja. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Yana Toom! Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Sa ütlesid, et komisjon ei toetanud eelnõu. Ma tahan teada, millised olid argumendid, miks otsustati mitte toetada, ja kuidas sa neid argumente hindad.

Ma tänan! Mõned argumendid ma juba loetlesin. Mulle jäi mulje, et lähenemine oli väga formaalne. Nagu ma juba ütlesin, seaduses on säte, mis nõuab, et inimene peab tõestama, et pereelu teises riigis ei ole võimalik, aga selle kohta öeldakse, et seda ju ei kasutata. Veel üks argument, millel on võib-olla isegi mingi iva sees, on see, et kui me laseme siia elama inimesi, kes tulevad hoolitsema vanurite eest, siis võib juhtuda, et need inimesed, kes ei valda keelt, kellel ei ole töökohta jne, hakkavad meie sotsiaalabisüsteemi koormama. Minu arusaam on selline, et kui see seisukoht jääb siin saalis valdavaks, siis esimese ja teise lugemise vahel me võime ju kirjutada eelnõusse selle kohta sätte. Pean tunnistama, et see säte seaduseelnõus algselt oligi, aga ma leidsin, et selle võib vabalt välja jätta, kuna nende üksikjuhtumite põhjal, millega mina olen tegelnud, sellist ohtu küll ei paistnud. Aga selline seadussäte on ette valmistatud. See näeb ette, et kui elamisluba on antud vanemale või vanavanemale elama asumiseks Eestis püsivalt elava täisealise lapse või lapselapse juurde või eestkostetavale elama asumiseks püsivalt Eestis elava eestkostja juurde, on lähedane sugulane, kelle juurde elama asumiseks elamisluba anti, kohustatud kandma välismaalase hooldus- ja ravikulud. Samuti, kui elamisluba on antud täisealise lapse või lapselapse elama asumiseks Eestis püsivalt elava vanema või vanavanema juurde, peab isikul, kes asub riiki elama, olema rahvusvaheline ravikindlustus kõikide nende riskide puhuks, mille suhtes on kindlustatud riigi enda kodanikud, tal peab olema stabiilne ja korrapärane sissetulek või arvelduskontol summa, mis arvestab Vabariigi Valitsuse määruse kohaselt kehtestatud igakuulist miinimumpalga alammäära ja elamisloa pikkust, nii et ta suudaks selle summaga iseennast ilma riigi sotsiaalabisüsteemi abita ülal pidada. Tegelikult on võimalik selline parandus teha. Lisan veel nii palju, et kui inimene saab ka kehtiva seaduse alusel Eestis elamiseks elamisloa, siis on ta igal juhul kohustatud vormistama endale tervisekindlustuse. Nii et seda riski juba praegu ei ole.

Head kolleegid! Meil on jäänud ainult paar sekundit aega, me jätkame arutelu homsel istungil. Suur tänu ettekande eest! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 13.00.