Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu teise töönädala esmaspäevast istungit. Kolleegid, nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt ma palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, raudteeseaduse, hädaolukorra seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Teiseks, Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab selle seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Ja kolmandaks, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel esindab Riigikogus Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Taavi Rõivas. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Esitan 15 Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kuuluva Riigikogu liikme nimel arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Nagu võisime laupäevasest Postimehest lugeda, on enamik Reformierakonda ja IRL-i kuuluvaist maavanemaist otsustanud või olnud sunnitud kandideerima kohaliku omavalitsuste valimistel nendesse omavalitsusorganitesse, kelle tegevuse üle nad peavad vastavalt Vabariigi Valitsuse seadusele teostama ametkondlikku järelevalvet. Meie arvates on siin tegemist selge huvide konfliktiga korruptsioonivastase seaduse § 25 sisulises tähenduses, seda nii kampaania ajal, aga juhul, kui maavanem osutub valituks ega loobu ametist ega asu volikokku tööle, siis ka kogu selle volikogu tööperioodil, kuhu teatud poliitilise jõu liikmed on valituks osutunud näiteks maavanemale antud häälte abil. Mitte juhuslikult pole kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses keelustatud maavanema kuulumine kohalikku volikokku. Ning see keeld on absoluutne – tema volikogumandaat tühistub, erinevalt näiteks Riigikogu liikmetest ja ministritest, kelle kohaliku omavalitsuse volikogu mandaat peatub nende tegevuse ajal Riigikogus või valitsuses. Loomulikult on maavanemate kandideerimisel tegemist ka administratiivse ressursi ning lõpuks ka lihtsalt riigiametniku tööaja varjamatu kasutamisega erakonna huvides. On tõsiselt kahju, et valitsuskoalitsioon on kunagise väärika maavanema ameti muutnud sisuliselt maakondliku parteikontori pidajaks. Kuna maavanemad on Vabariigi Valitsuse kinnitatud ametiisikud, siis on meil valitsuse juhile mitu küsimust seoses võimaliku huvide konfliktiga maavanemate kandideerimisel kohaliku omavalitsuse valimistel. Aitäh!

Suur tänu! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kolm seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul, ja kui arupärimine vastab sellele seadusele, edastan selle otsekohe adressaadile.
Head kolleegid, nüüd annan edasi järgmised teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 11. septembril algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – kultuurikomisjon. Teiseks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 11. septembril algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eenõu, juhtivkomisjon – kultuurikomisjon. Kolmandaks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 12. septembril algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – majanduskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 12. septembril esitatud järgmised eelnõud Euroopa Liidu asjade komisjonile. Esiteks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta, eelnõu. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja määruse eelnõu kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 26. september kell 16. Teiseks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, milles käsitletakse meretranspordist pärit süsinikdioksiidiheitmete seiret, aruandlust ja kontrolli, eelnõu ning Euroopa Komisjoni teatise, milles käsitletakse meretranspordi põhjustatud heitmete lõimimist EL-i kasvuhoonegaaside vähendamise poliitikasse, eelnõu. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja määruse eelnõu ning teatise kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni ja majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 26. september kell 16. Kolmandaks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega muudetakse direktiivi 2009/71/Euratom, millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust käsitlev ühenduse raamistik, eelnõu. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja direktiivi eelnõu kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni ning majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 26. september kell 16. Neljandaks, nõukogu direktiivi, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas, eelnõu. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja direktiivi eelnõu kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni ning rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 26. september kell 16.
Riigikogu liikmed moodustasid Eesti-Mongoolia parlamendirühma.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget, puudub 17.
Head kolleegid, läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde, päevakord on teil laudadel.
Panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastu või erapooletu ei ole keegi. Nädala päevakord on kinnitatud.

Kuna meil täna arupärimisi ei ole, siis palun registreeruda pärast minu haamrilööki sõnavõtuks vabas mikrofonis. Rainer Vakra, ma ei löönud veel! Aga hästi, ma rikun küll seadust, aga luban teil esineda. Palun, kolleeg Rainer Vakra!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Kui registreerimise ärevus on saalis lõppenud, siis soovin juhtida tähelepanu ühele küsimusele, millega ma koos kolleeg Lembit Kaljuveega olen tegelenud terve suve. Eelmisel kolmapäeval infotunnis küsisime selle kohta aru majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsilt. Teema aga on see, et Eesti Energia Iru prügielektrijaam impordib Soomest ja Suurbritanniast kümnendiku prügist, mida on vaja jaama käimas hoidmiseks. Palun vabandust, kas tohib paluda vaikust saalis?

Võib küll, jah!

Head kolleegid, ma sooviksin jätkata. Kui kellelgi on midagi pakilist rääkida, siis võib-olla oleks võimalik seda väljaspool saali teha. Aitäh!
Tegelikult on probleem tõsine ja mul on väga kahju, et Juhan Parts räägib pahatihti aiast, kui meie räägime aiaaugust. Tuletan meelde mõningad faktid. Selleks, et Iru prügielektrijaam käigus oleks, tuuakse Soomest ja Suurbritanniast pea 20 000 – 30 000 tonni prügi laevadega Muugale ning aetakse see hiljem ahju. Keskkonnaalase hariduse saanud inimesena ma ütlen, et põhimõtteliselt tähendab see seda, et iga neljas laev sisuliselt lihtsalt tühjendatakse Jõelähtme prügilasse, sest et iga prügitonni kohta, mis Irus põletatakse, tekib 250 kilogrammi tuhka ja 25 kilogrammi ohtlikke jäätmeid. See tekitab nii keskkonnaalaseid kui ka majanduslikke küsimusi.
Miks keskkonnaalaseid? Juhan Parts rõhutab kogu aeg, et, head sõbrad, tegemist on hoopis parema lahendusega kui matta prügi Pääsküla või Jõelähtme prügimäele või kuhu iganes. Loomulikult! Aga räägime asjast. Kui ma täna sõidan 10-liitrise mootorimahuga autoga ja homme sõidan 7-liitrisega, siis see tegelikult ei ole veel roheline mõtteviis. On võimalik sõita ka ökoloogiliselt puhta autoga, elektriautoga või millega iganes.
Tuleb aru saada, et jäätmete sorteerimise korral on neid võimalik hiljem kasutada 3–5 korda otstarbekamalt kui ahju ajades. Praegu me põletame näiteks plastpudeleid Iru prügielektrijaamas. Ent kui me prügi sorteeriksime ja neid pudeleid taaskasutaksime, oleks kasu Eesti riigile ja ta keskkonnale 3–5 korda suurem.
Miks on seda kõike praegu kasulik Irus ahju ajada? Põhjus on hästi lihtne. Eesti Energia enda retoorika järgi on tegemist koostootmise toetusega, mitte jäätmete põletamise toetusega. Aga tegelikkuses maksavad toetuse kinni kõik Eesti elektritarbijad, kellele Eesti Energia esitatud võrguteenuste arvele on lisatud n-ö taastuvenergia tasu. Arvutuste kohaselt oleks meil igaühel võimalik pea 10 eurot aastas kokku hoida, kui see toetamine lõpetataks. Ja rääkida sellest, et soomlaste või Suurbritannia inimeste prügi põletamine on keskkonnaalaselt mõistlik teguviis, on pehmelt öeldes väär.
Teisalt tuleb käivitada arutelu selle üle, kui tõsine üldse on meie Eesti riigi keskkonnaalane planeerimine. Viimastel aastatel või, ütleme, viimasel kümnel aastal on tohutult palju räägitud vajadusest rajada Eestis hirmkallid europrügilad. Keskkonnaministeeriumi jõulisel eestvedamisel on ehitatud viis kallist europrügilat, kaasates sellesse nii omavalitsuste kui ka eraettevõtete raha. Hiljem panustati 105 miljonit eurot Iru jäätmepõletusjaama. Kahjuks – ma ütleks küll tegelikult, et õnneks –, aga "kahjuks" europrügilatesse prügi ei jätku ja juba on selge, et nendest viiest prügilast neli võiks sulgeda.
Tekib taas küsimus, et kui me teeme niisuguseid investeerimisotsuseid, kas me ikka mõtleme hoolega läbi, miks me seda või teist teeme, kui pikk on tasuvuse aeg ja mis saab edasi. Põhimõtteliselt need miljonid väga suures osas euroliidu raha, aga ka omavalitsuste ja eraettevõtete raha, mis panustati prügilate ehitamisse, on tegelikult tuulde visatud. Keskkonna puhul me ei saa rääkida sellest, et kui me teeme täna sammu paremini, on väga hästi. Me kõik saame tegelikult aru, et oleks võimalik teha ka kolm, neli või viis sammu, et asi oleks ülihästi. Aitäh teile!

Aitäh, kolleeg Rainer Vakra! Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sellel suvel sai käidud nii Kagu-Eestis, Saaremaal kui ka Lõuna-Eestis ning nähtud palju huvitavat ja kasulikku. Kogu aeg küsitakse, kuidas seal Ida-Virumaal ja konkreetselt Narvas lood on. Hakkad ühte, teist või kolmandat asja selgitama ja otsemaid selgub, et inimesed lihtsalt ei kujuta ette, mida endast kujutab Narva vanalinn, mis on bastionid jne. Nii ma veangi telefonis kaasas tervet albumit – kihvt on pilte näidata. Ja ma tahaksin juhust kasutades ka teile näidata, mis on selle suve jooksul Narvas muutunud.
Praegu peaks teie ees olema Narva sadam. See oli veel kaheksa aastat tagasi täielikult varemetes. Praegu te näete, et üks europrojekt, mis on kestnud neli aastat, on lõppjärgus. Muuseas, teatage oma sõpradele, et on võimalik jahiga Narva sõita ja edasi selle jahiga suunduda mööda Narva jõge Peipsi järve. Ilus projekt – sõudebaas, 300 meetri ulatuses uued teed, võimalus jahte kohale viia.
Sel aastal on tehtud üsna suures ulatuses mitme kooli remont. See on vanalinna gümnaasium, mis sai täielikult uue fassaadi, linna rahaga on see ka seest korda tehtud. See on meie humanitaargümnaasium – täpselt nagu veel neljal koolil Narva linnas, on sel uus fassaad. Meil on uus staadion, Kalevi staadion. Seal on, ma ei tea seda terminit, küttega või soojendusega jalgpalliväljak, kusjuures neid on kaks. Pluss kaks tenniseväljakut. Kõik vastab euronormidele, seal saab igasuguseid eurovõistlusi läbi viia. Ka koeraplats on, muuseas, seal olemas, samuti parkimisplats ja muud asjad.
Narva lõpetas sel aastal uue hooldekodu ehituse. Miks ma räägin, et uue? Vanasti Narvas seda ei olnud. Nüüd me ei sõltu mingist muust omavalitsusest, meie vanurid ja invaliidid saavad teenust Narva linnas. Viimastel aastatel on läbi viidud mitu europrojekti. See on lasteaed Pingviin, seal on kaks rühma haigetele lastele, mida varem Narvas ei olnud. Paralleelselt sai tehtud kahe miljoni euro eest ka siseviimistlust, korrastatud fassaade, väljakut jne. See on laste loomemaja. Muuseas, üle Eesti imestatakse, kui ma ütlen, et Narvas ei ole viimastel aastatel ühtki huvikooli kinni pandud. Nagu oli, on ka praegu kolm spordikooli, kaks muusikakooli, kunstikool, noorte meremeeste klubi, laste loomemaja. Te näete, sel on uus fassaad ja seest on ka kõik täiesti korda tehtud, välja arvatud kolmas korrus, aga selle me lõpetame tänavu. Seal käib umbes 1500 last.
Meie tööstus- ja logistikaalal on tekkinud kaks ettevõtet. See pilt ei anna edasi seda tegelikku suurust – ala on umbes 40 000 ruutmeetrit. See objekt, mis siin ees paistab, ja see, mis seal taga on, nende vahel on üks maatükk, kuhu Aquaphor hakkas ehitama uut tehast, kuhu tuleb umbes 400 töökohta. Need on logistikakeskused ja te näete, et siin on olemas valgustus, teed ja kõik muu, mis vaja. Narva Haigla ehitas välja uue korpuse, see on pildil paremal. Need kolm korrust said tehtud väga kiiresti ja väga ilusa sisustusega.
Ja nüüd ma lihtsalt näitan, kuidas tehakse korda linna skvääre, teid: see on kaldapealne, mis on üleval, see osa on allpool ja ma arvan, et see on juba järgmisel aastal Eestis kõige ilusam kaldapealne. Bastione on sel aastal rohkem korda tehtud kui viimase 30 aasta jooksul kokku. Käib uue kiriku ehitamine ja 73 miljoni euro eest vee- ja kanalisatsioonivõrgu renoveerimine. Nii et kui te järgmine aasta tulete Narva, siis mõned ei tunne seda ära. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Mitu minutit mul aega on?

Viis minutit, mitte rohkem.

Head kolleegid! Mul on teile üks viktoriiniküsimus. Kas keegi suudab meenutada, millal ta viimati kuulis Eesti meedias positiivset uudist Tallinna või Edgar Savisaare kohta? Ma mõistan vaikimist, sest tõepoolest seda on väga raske meenutada, sest neid uudiseid lihtsalt ei ole. Meie pealinna elu ja linnapea kohta häid uudiseid meedias naljalt ei kuule, kuigi Tallinnas on palju hästi tehtud asju. Isegi tasuta transport, mis on tekitanud tohutu huvi mujal maailmas, ei ole meie ajakirjanduse arvates ikkagi niisugune, nagu peaks olema. Rahvusringhääling tegutseb meil omaenda reeglite järgi, arvestamata mingisuguseid seadusi. Tema lihtsalt ei anna uudist edasi, kui see näiteks rahvusringhäälingu juhtidele meelepärane pole. Seal on sise- ja ajakirjanike enesetsensuur vist ikka õige tugev. Tihtipeale mõni Tallinna või Keskerakonna uudis lendab otse prügikasti, kui on tarvis. Näiteid on palju, aga ma toon teile ühe kõige värskema.
Laupäeval, 14. septembril peeti Põlvas maarahva kongressi, juba kuuendat. Suur sündmus, kohal olid president Rüütel, regionaalminister Siim Valmar Kiisler, europarlamendi külalised ja suur hulk tuntud põllumehi. Vikerraadio, meie avalik-õiguslik kanal, hommikul ürituse kohta mitte ühte uudist ette ei lugenud, kuulasin oma kõrvaga kuni kella 10-ni välja – ei sõnagi. Oleks olnud niimoodi, et ei mahtunud saatesse, kuna oli liiga palju uudiseid. Vastupidi, seal polnudki uudiseid.
Ja oleks see juhuslik, mida ma räägin! Olen ise palju aastaid töötanud ajakirjanduses, tunnen seda süsteemi läbi ja lõhki. Olen ise samades stuudiotes esinenud ja seepärast oskan ka järeldusi teha. Kõik otsustatakse toimetaja tahte järgi, kas mingi uudis peab minema eetrisse või mitte.
Kui vaadata kohalike valimiste kajastamist meedias, siis ole mees ja hoia naeru kinni. Plakatite võrdlemisest ja kandidaatide elukoha uurimisest pole Eesti meedia kaugemale jõudnud. Ideedest ja maailmavaatest pole juttu olnudki. Ma pole oma mõtetega üksi. Toon näite. Kui kaua kestab meie valimistel võitlus Edgar Savisaare, mitte ideede ümber? Nii küsis eile üks suur internetiportaal. Ja vastas reformierakondlane, üks kiidetuimaid poliittehnolooge meil Eestis, Rain Rosimannus. Küsimusele, kui kaua kestab meie valimistel võitlus Edgar Savisaare, mitte ideede ümber, vastas Rosimannus nii: "Naljakas küsimus. Ise te siin, ajakirjanikud Tallinnas, ajalehetoimetustes, endale seda sisendate tõe pähe ja siis usinalt taastoodate. Savisaar ees ja Savisaar taga ..." Rosimannuse sõnul on Mäetagusel või Kärus omad probleemid, aga sellest ei räägita. Ma tsiteerin edasi: "Kui meedia viitsiks end mugavast lihtsustusest lahti raputada ja tööd teha, suudaks ta tuua valijateni tegelikkuse, et ka Tallinnas pole valikuküsimus üldse mitte Savisaares. / ... /  Kahjuks on meedia ise läinud kergema vastupanu teed ja nokerdanud seni peamiselt vaid plakatite ja telereklaamide esteetika kallal." Seda, et keegi ajakirjanikest ka erakondade platvorme loeb, selle peale ei tule vist keegi, väidab minu poolt tsiteeritud mees.
Ja selle peale ütlen mina, head kolleegid: küll on tore, et on olemas Tallinna TV! Sealt kuuled vähemalt arvamusi, mis ei kiida takka peavoolu meedia udutamisele. "Ma vaatan Tallinna TV-d, nagu omal ajal kuulasin Ameerika Häält, et tõde teada saada," kirjutas mulle üks valija. Peavoolu meedia juhib meil riiki, on mul alust väita.
Ja, head kolleegid, ma tahan teha ühe avalduse. Mulle tundub, et me peaksime siin saalis hakkama arutlema Eesti ajakirjandusvabaduse seaduse üle. Mitte ajakirjandusseadust ei ole meil vaja, vaid ajakirjandusvabaduse seadust, nagu see on Soomes ja paljudes teistes riikides. See kindlustaks teise poole samavõrdse võimaluse arvamust avaldada, kui seda on rünnatud näiteks mõnes tuntud portaalis. Praegu meie inimesed ei saa kunagi rünnakule vastata, võib-olla ainult väikese kommentaariga. Mulle tundub, et aeg on küps ajakirjandusvabaduse üle mõelda ja see seadus vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Öeldakse, kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Ja oodaku siis pool aastat silmaarsti järjekorras, silmamuna pihus! Praegu on arstide streik juba vana asi. Poolteist aastat pidasid arstid kõnelusi, üritades läbirääkimislaua taha saada ministrit, aga kord lükati neile ette haigekassa, kord Terviseamet, lõpuks haiglate liit. Ning läbirääkimiste tulemusel saavutati viimaks kokkulepe, et arstide tööaeg reguleeritakse ära.
Ajakirjandus andis muidugi sõnumi, et arstid streigivad palga pärast, et nad, ahned inimesed, tahavad palka juurde saada. Tegelikult oli asi tunduvalt keerulisem. Nimelt, kuna haigekassal ei jätku raha osta raviteenuseid nii palju, kui elanikud vajavad, siis on kõik meedikud kogu aeg teinud ületunde, ilma selle eest tasu saamata. Sellepärast kirjutasidki arstide liit, õdede liit, tervishoiutöötajate kutseliit ja veel mitu meedikute organisatsiooni alla kokkuleppele, kus määratletakse nende tööaeg. Tervishoiuteenuse osutamiseks nähakse ette rohkem vastuvõtuminuteid: neli minutit arstile ja 17 minutit õele. Vastavalt tõstetakse teenuste hinda, kuna meediku töö aeg teenuse osutamisel pikeneb.
Sellisele lepingule kirjutati alla ja nüüd kembeldakse selle lepingu täitmise üle. Kord väidab sotsiaalminister, et jutt ei käinud mitte kõigist teenustest, vaid ainult osast – ainult eriarstiabist. Samas, lepingus olid kirjas lihtsalt vastuvõtud ja voodipäevad, seega oli mõeldud kõiki teenuseid. Kord väidab minister, et oli jutt minutitest, aga ei olnud juttu rahast, kuigi kollektiivlepingus oli raudselt kirjas, et mitte ainult ei pikendata tööaega, vaid ka leitakse sellele rahaline kate. Nüüd on peetud mitmeid läbirääkimisi, mille tulemusel minister Taavi Rõivas juunikuus tunnistas, et kollektiivlepingu tingimusi ei ole täielikult täidetud, ja võttis endale kohustuse neid täita.
Juulikuust saadik on ringelnud ministri määruse eelnõu, kus kord on vastav komponent sees, kord ei ole. Kord on jutt kõigist teenustest, kord osast teenustest. Ja ongi asi sealmaal, et kollektiivleping on siiamaani täitmata. Ja sellega on sotsiaalminister loonud olukorra, kus täitmata kollektiivlepingut põhjuseks tuues võivad arstid uuesti streiki alustada. Miks nad peavad leppima sellega, et nendega sõlmitud kollektiivlepingut räigelt rikutakse – iga päev, päevast päeva. Ütleme, et teenuse hind on näiteks 100 rahaühikut. Siiani sisaldas see 30 rahaühikut personaliteenuse eest, nüüd aga suurendati palga osa 35 ühikuni. Seega peaks teenuse hind viie rahaühiku võrra kõrgem olema. Kui see ei tõusnud, siis järelikult vähendati midagi muud, mida too teenus sisaldas – kas on need niidid-nõelad, on see narkoos, on see tablett. Igatahes millegi võrra on teenuse maht vähenenud, kui teenuse hinnas tööajakomponenti suurendati, aga teenuse hind jäi samaks.
See tähendab seda, et ministri mahitusel me kõik, kes me saame arstiabi, saame seda mingi protsendikese võrra vähem või saame nigelama kvaliteediga. Ja see olukord kestab. Millega see lõpeb, ei ole teada. Arstide liit võitleb oma asja eest, minister punnib vastu, ja see punnseis püsib. Kui hästi suudab arstide liit oma huvide eest seista, sõltub patsientidest. Nemad peaksid meedikuid toetama, me kõik peaksime neid toetama. Ja kui keegi mõtleb, et mis ma sest vanast asjast räägin, siis ma ütlen niimoodi: kui keegi lähiminevikku ei mäleta, siis Alzheimer on selle nimi. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Minu jaoks, aga kindlasti ka väga paljude teiste jaoks, kes Eesti merenduse käekäigu pärast südant valutavad, oli möödunud nädala tähtsündmus reedel toimunud järjekorranumbriga juba üheksas rahvusvaheline merenduskonverents. Seekordse konverentsi teema oli paljutähenduslik: "Kas meri õitseb?". Sellel küsimusel on sügav ja üsna mitmetahuline sisu. Kui me ei hooli merekeskkonna kaitsest, hakkab meri tõesti õitsema. Kui sellega aga üle pingutame, hääbub meremajandus. Kas on võimalik saavutada tasakaal, nii et laevad sõidavad puhtas keskkonnas? Üks toimub paraku teise arvel ja ideaalile on võimalik vaid läheneda.
Veidi rohkem kui aasta pärast jõustuvad väävlipiirangud: 1. jaanuarist 2015 tohib väljalaskegaasides olla vaid 0,1% vääveloksiide. 2016. aastal tulevad lisaks lämmastikupiirangud. Selleks tuleb laevadele kas paigutada skraberid, mis püüavad väävli heitgaasidest kinni, või viia laevad üle maagaasikütusele. Mõlemad lahendused nõuavad väga suuri ümberehitusi, mille maksumus võib küündida kuni ühe kolmandikuni laeva hinnast. Mõnel pool on juba alustatud laevade kalliks minevaid ümberehitusi, mida toetavad lipuriigid. Ka Euroopa Komisjoni transpordivolinik Siim Kallas andis oma ettekandes selgelt mõista, et riigiabi on nende ümberehituste puhul võimalik.
Kas Eesti riik toetaks oma reedereid niisugusel laevade ümberehitamisel? Kõhklemata võib väita, et kindlasti mitte. Eesti riik pole soovinud ega soovi merendust toetada ka palju tagasihoidlikumate tegevuste korral.
Kuidas siis kujuneb ebavõrdsetes tingimustes laevanduskonkurents? Tõenäoliselt kajastuvad need suured kulutused kaubaveo ja reisijate piletite järsus kallinemises. Nagu ütles Eesti Laevaomanike Liidu president Toivo Ninnas, ei saa laevaomanikud seda kingitust omale jätta. Konverentsi lõppfaasis toimus elav arutelu "Eesti merenduspoliitika 2011–2020" teemal. Peamine küsimus oli loomulikult, mis on toimunud, kuidas on lood merenduspoliitika elluviimisega.
Teatavasti oli merenduspoliitika arutelu siin saalis 6. märtsil 2012. aastal. Kahjuks Riigikogu selle kohta otsust vastu ei võtnud, piirdus ainult aruteluga. Valitsus kiitis arengukava heaks 2011. aastal. Juba selle arengukava arutelul ma ütlesin oma sõnavõtus, et nüüd sõltub kõik rakenduskavast. Just rakenduskava on see, mille alusel tehakse konkreetseid toiminguid ja nähakse ette ka sammud toimingute finantseerimiseks. Loomulikult kinnitasid koalitsioonipoliitikud, et töö käib ja tehtud on juba piisavalt.
Ma ei hakka siin emotsionaalset jura ajama, vaatame faktidele näkku. Arengukava 3. peatükis "Arengukava elluviimine" on kirjas järgmised read: "Arengukavale koostatakse vähemalt nelja aasta pikkused rakendusplaanid, milles kirjeldatakse detailsemalt elluviidavaid tegevusi, vastutajaid ja ressursi vajadust. Esimese rakendusplaani aastateks 2012–2014 esitab MKM Vabariigi Valitsusele kolme kuu jooksul pärast arengukava kinnitamist Riigikogu poolt." Vahemärkusena olgu öeldud, et kolm kuud arengukava kinnitamisest oli ammu möödas juba siis, kui toimus arengukava arutelu siin saalis ehk 6. märtsil möödunud aastal.
Konverentsil selgus ministeeriumi esindaja sõnadest, et rakendusplaan on saadetud ministeeriumidevahelisele kooskõlastusringile ja on mõnda aega Rahandusministeeriumis topanud. Teatavasti ka arengukava pügati Rahandusministeeriumis kõvasti, seda just vajalike tegevuste osas. Kas rakendusplaan ettenähtud perioodi viimaseks aastaks saab üldse kinnitatud? Täitmisest pole enam üldse mõtet rääkida. Lihtsalt arengukava vastuvõtmine ja selle kinnitamine ei kindlusta mingit arengut, kui selles ettenähtud toiminguid ei tehta. Ütlesin juba arutelul, et valitsuse jaoks on ainult üks püha dokument, see on võib-olla isegi püham kui koraan moslemitele – see on koalitsioonileping. Kui selles merenduse arengut kirjas ei ole, siis seda ka ei tule, sõltumata ükskõik millistest arengukavadest. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Yana Toom!

Head kolleegid! Olen endine ajakirjanik ja seetõttu, kui ma neljapäeval olin lugenud Eesti Päevalehest õudset artiklit sellest, kuidas Tallinnas Paljassaare garaažides elab 20 inimest väikeste lastega, kes joovad merevett, kes ei käi koolis ja kellel pole tualetti ega pesemisvõimalusi, kes söövad mingisugust prügi prügilast, siis ma reede hommikul tormasin sinna koos Põhja-Tallinna linnaosa vanema Karin Tammemäe ja oma hea kolleegi Sergei Nikonoviga, kes on varem olnud Tallinna Linnavolikogu liige. Ma loodan, et ta saab seda olema ka tulevikus.
Oli väga imelik, et me ei leidnud eest kedagi nendest inimestest, kelle suured pildid alles hiljuti Põhja-Tallinna linnaosa kaunistasid. Minu arusaama järgi pidanuks nad kohal olema. Aga huvitavam oli hoopis vaat mis. Garaažiühistus, millest käib jutt, asub 1300 garaaži. Me kõik nägime neid pilte, ainult laisk meediaväljaanne jättis selle artikli kajastamata – sellest oli juttu eesti Delfis, vene Delfis, Postimehes – nii eestikeelses kui ka venekeelses –, see oli Eesti Päevalehes ja ka mujal. Piltidelt oli näha laste mänguasju. Ühesõnaga, masendav.
Mis selgus? Ühes garaažis elab proua nimega Larissa, kes on seal elanud kaheksa kuud. Varem elas ta vanas katlamajas, mis on praeguseks lammutatud. See garaaž kuulub tema tuttavale, kes lubab tal seal elada. Rohkem ühtegi inimest seal kohal ei olnud.
Artiklist lugesin ma välja seda, et sellel alal on mehitatud valve, koerad. Jäi selline mulje, nagu kodutud oleks loonud seal endale mingisuguse riigi, kus nad elavad, iseennast valvavad jne. Ei vasta tõele! Veetsime seal kolm ja pool tundi ja nägime, et ühtegi inimest seal ei ela. Selgus, et pildid, mis ilmusid Eesti Päevalehes ja ka muudes väljaannetes, on tehtud kõrval asuvas prügilas.
Piltnik või mõni muu ajakirjanik, kes seal oli – ei hakka näpuga näitama –, tõi meelega esile need mänguasjad. Neid pildistati ja sõnum, mis jäi meedias kõlama, oli see, et Tallinna linnas elavad lapsed ebainimlikes tingimustes. Vaadake, siin on nende mänguasjad! Väga imelik, et keegi ei vaevunud seda kontrollima.
Praegu ma tegin huvi pärast lahti selle Delfi reportaaži. Algne sõnum on juba ära kadunud, aga pealkiri on selline: "Vaata, millistes tingimustes elavad inimesed Paljassaare garaažides". Edasi on pildid nendest garaažidest. Ühtegi inimest ei ole, ainuke, kes on kohal, on seesama Larissa. See Larissa pandi minu silme all autosse ja viidi sotsiaalkorterisse, mida talle oldi nõus kohe praegu pakkuma. Ta ütles, et mõtleb natuke selle üle, kas ta tahab sinna minna, ja läks tagasi nendesse garaažidesse.
Mida ma tahan sellega öelda? Ma ei saa aru, mis toimub erialaga, millel ma olen töötanud 18 aastat. Ma ei saa aru, miks artikli autor, kellele ma helistasin seitse korda, ei tõstnud toru. Ma ei saa aru ka sellest, miks viis meediaväljaannet tsiteerivad sellist artiklit ega vaeva ennast sellega, et asja kontrollida.
Ning veel kord ma küsin ka seda: miks kõik need inimesed, kes praegu tahavad Tallinna linna ilusamaks, paremaks, korruptsioonivabaks, inimlikumaks muuta, ei läinud kohale, et aidata inimesi, kes väidetavalt elavad sellistes tingimustes? Ma saan aru, et mul ei ole nagu kellelegi siin seda küsimust esitada, aga ma loodan, et hiljem head kolleegid loevad tänast stenogrammi. Tahaksin väga saada vastust, kas te teadsite, et see on vale, või teil on ükskõik. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Proua eesistuja! Head kolleegid, kes te olete saali jäänud! Kuulan siin linnaelu probleeme, aga mina tahan väga teile maaelust rääkida. Laupäeval nimelt toimus Põlva kultuuri- ja huvikeskuses maarahva VI kongress. Üritus oli hästi sisutihe ja tahangi siin tänada kõiki, kes seal kohal olid! Kongressi kõrghetkel, päris alguses oli saalis 218 inimest – lugesin nad üle. Õhtuks väsiti vist kuulamisest ära või ootasid inimesi sügistööd, nii et õhtul viimases, haridusplokis osales 70–80 inimest. No mis teha!
Erilist tänu tahan avaldada oma headele kolleegidele, kes võtsid osa kongressi ettevalmistamisest: Jüri Ratas, Mailis Reps, Priit Toobal, Tarmo Tamm ja Jaan Õunapuu. Veel tahan tänada meie regionaalministrit. Praeguse valitsuse ministritele on reeglina omane teatud ülbus, ignoreerimine ja ka läbi lillede halvasti ütlemine, kui nendelt midagi küsida, neile ettepanekuid teha või neilt midagi paluda. Kui me olime regionaalministri kutsunud kongressile esinema, siis käitus ta meiega äärmiselt viisakalt ja igati sõnapidavalt. Nii et kootöö oli suurepärane. Ma väga tänan teda, et ta tuli laupäeval oma pere kõrvalt Põlvasse ja esines meile, jättes seejuures saali halvustamata, nagu tema kolleegidel kipub kombeks olema. Igal juhul suur-suur tänu talle meie poolt!
Kohal olid väliskülalised Euroopa Liidu Regioonide Komiteest ning loomulikult ka Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadist. Kõik ettekanded pannakse maarahva kongressi kodulehel tõlgitud kujul välja, kui kellelgi on huvi neid lugeda.
Mu kolleegid rääkisid täna meedia käitumisest. See paneb tõesti imestama. Meie taipasime kongressi korraldades viimasel momendil, et meedia ei taha meie infot mitte kuskil edastada. Veidi siiski üritust kajastati ja oli huvitav vaadata, kuidas meie rahvusringhäälingu esindaja astus selle ala asjatundjatest poliitikutest nagu postist mööda. Äkki mõni saab teenimatu tähelepanu! Hea, et mõni intervjuu siiski võeti ja Eesti inimesed said kongressist midagi teada. Ütlen veel kord neile, kes praegu minu juttu siin juhtuvad kuulama, et maarahva kongressi kodulehel saavad peetud ettekanded mõne aja pärast üleval olema. Suur tänu muidugi Tallinna TV-le, kes tõesti kenasti kongressi kohta infot edastas!
Teemaplokid, mida Põlvas käsitleti, olid haldusreform ning maaelu arengukava, mis puudutab meie põllumajandust ja üldse maaelu aastatel 2014–2020. Toodi välja päris palju kitsaskohti. Kahjuks ma ei jõua neid siin loetleda, aga ühte ütleksin küll: kongressi põhiteemasid oli, kuidas võidelda hindade tõusuga. Meie valitsusel on võimalusi selles vallas midagi ette võtta, et inimeste olukorda leevendada. See puudutab ka maaostuhinda, mida põllumajandustootja maksma peab. Siin on teatud mõttes tegemist praeguse valitsuse silmakirjalikkusega. Kui valitsus kiitis heaks idee soodustada maaoste MAK-i meetmete abil, siis Euroopa Liidu asjade komisjoni kuuluvad koalitsiooni esindajad hääletasid selle maha. Opositsioon – Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid – jäi eriarvamusele. Nii see on, et tegelikult valitsus hindade tõusu ei soovigi pidurdada. Ma tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Lugupeetud proua juhataja! Head kuulajad! Eelmisel kevadel ma esitasin majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile arupärimise, mis oli seotud Eesti Raudteega, täpsemalt uute rongidega, mis on meile saabunud ja veel saabumas. Need on Stadleri kiirrongid.
Mis on siis suve jooksul juhtunud? Suvel oli nende rongidega juba, ütleme nii, kolm väikest pahandust. Esiteks, üks rong jäi ühel päeval seisma kuskil vahepeatuses. Uksi ei avatud, inimesed olid mitukümmend minutit rongis sees ega osanud midagi ette võtta. Põhjus oli väga lihtne: inimene, kes võitis konkursi ja sai vedurijuhiks, ei osanud lihtsalt teha põhilist: vajutada ühele nupule, et inimesed pääseksid vagunist välja. Teine juhtum oli, kui kuskilt ülekäigusillalt visati kiviga rongi esiklaas puruks. Ja kolmas juhtum oli, kui rongi katusel, kuhu on paigaldatud akumulaatorid, tekkis tuli.
See kõik näitab seda, millest ma rääkisin mõni kuu tagasi: Eesti Raudtee ei ole valmis neid uusi ronge ekspluateerima. Me käitume nagu pärismaalased, kellele kingiti klaasist kaelaehted ja kes on väga õnnelikud, et need on neil kaelas, aga mis nendega teha, nad ei tea. Aga nad on valmis nende eest ükskõik mida ära andma.
Kui osteti need rongid, siis ei ostetud sinna juurde riistvara. Ei ostetud spetsiaalseid kraanasid, mis aitaksid õnnetuse korral – andku jumal, et seda ei juhtu! – tõsta rong üles ja seada rööbastele tagasi. Ei ole spetsiaalseid depoosid, kus võib muu hulgas ka WC-sid tühjendada. Räägitakse, et praegu on mitmes vagunis WC lihtsalt kinni. Seega on väga palju tegemata selleks, et Eesti Raudtee infrastruktuur oleks nii turvaline, et need rongid võiks sõita nii kiiresti, nagu on ette nähtud. Aga nende rongide normkiirus on päris suur, kui neil vaid on võimalik nii kiiresti sõita.
Euroopa riikides ei ole üldiselt võimalik kuskilt silla pealt visata kivi nii, et see kukuks otse rongi esiklaasi peale. Sillad on ehitatud niimoodi, et sealt ülevalt otse rongi peale midagi visata ei saa. Meil on selleski osas kodutöö tegemata.
Kõige suurem probleem aga on see, et meie raudteel on praegu väga raske leida kõrgelt haritud raudteelasi. Omal ajal oli Eestis päris hea kutsekool, siinsamas lähedal. Kunagi kandis see Aleksei Müürissepa nime ja valmistas ette keskastme spetsialiste. Kõrgharidusega spetsialiste raudtee jaoks meil ei koolitata. Praegune eliit paraku vananeb ja kui raudteed hakkavad juhtima inimesed, kes oskavad sealt vaid kasumit lõigata, võib see kaasa tuua väga palju pahandusi.
Loodan väga, et midagi hirmsat ei juhtu. Loodan, et need 38 Stadleri rongi, mis meie raudteele tulevad, sõidavad kiiresti ja nii, et inimestel mingit ohtu pole. Aga kuni selle nimel midagi tehtud ei ole, hakkan ma siit puldist iga kuu sellel teemal rääkima. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Inara Luigas!

Austatud Riigikogu istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma tahan natuke rääkida sellest, mis juhtus siin saalis eelmisel kolmapäeval. Võtsin appi Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kommenteeritud väljaande. Kui me võtame selle raamatu lahti, siis ma loen teile eessõna: "Parlamentaarne riigikord, mille ülesanne on tagada demokraatia püsimine, väljendub eelkõige vabas ja läbimõeldud debatis. Parlament töötab kindlate menetlusreeglite järgi, alati kõiki aspekte kaaludes ja parimal viisil otsuseid tehes. Riigikogu töö alus on põhiseadus, kodu- ja töökorra seadus ning Riigikogu liikme staatuse seadus. Käesolev väljaanne keskendub kodu- ja töökorra seadusele."
Ma usun, et väga paljud on seda raamatut lugenud. Ka mina olen lugenud, kuigi mitte otsast lõpuni, aga väga tihti oma töös võtan jälle selle raamatu kätte ja loen neid lehekülgi, mis mind otseselt puudutavad. Sellest raamatust võib lugeda ka seda, et juhtivkomisjoni esindaja esitab ühe seaduseelnõu menetlusel kuni 20-minutilise ettekande ja selle ettekande eesmärk on tutvustada Riigikogu liikmetele juhtivkomisjonis tehtud tööd, sh ülevaade komisjonis toimunust, komisjonis arutatud küsimustest ja tõusetunud probleemidest.
Mis siis juhtus eelmisel kolmapäeval? Mina kui ühe seaduseelnõu juhtivmenetleja – kõne all oli seadus, mis kannab lühikest nime ATKEAS ehk pikemalt alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadus – tegin siin juhtivkomisjoni nimel ettekande ja rääkisin sellest, mida arutati komisjonis. Ma püüdsin seda teha kõige paremal viisil. Komisjoni istung kestis 1 tund 40 minutit, minu ettekanne siin saalis oli napilt alla 20 minuti. Kui seaduseelnõu valmistab ette valitsus, siis on täiesti loomulik ja loogiline, et küsimusi esitavad opositsioonipoliitikud. Nii oli ka seekord komisjonis. Paljud opositsioonisaadikud esitasid Rahandusministeeriumi esindajatele küsimusi, aga kuna seaduseelnõu oli kehvasti ette valmistatud, siis jäid viimased tihtipeale vastuste otsimisel hätta.
Peale seda, kui ma olin oma ettekande siin teinud, tuli siiasamasse kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi ja tegi mulle, parlamendiliikmele, etteheiteid, et mina kajastasin komisjonis sündinut valesti. Ma pean sellist asja täiesti lubamatuks. Ühel ministril, ka mitte rahandusminister Jürgen Ligil ei ole õigust sekkuda parlamentaarsesse töösse. Meil on võimude lahusus! Jürgen Ligi peaks tegema tööd, mida tema rahandusministrina peab tegema, aga ta ei tohi sekkuda parlamendi töösse. Ta ei tohi teha etteheiteid parlamendiliikmetele, kes esinevad komisjoni nimel. Ta kritiseeris väga teravalt, et minu esitatud faktid olid valed. Tahan siinkohal rõhutada, et väga paljud faktid olid tõesed. Isegi kui neid on valus kuulata, tuleb neid kuulata. Ja ma tuginen väga paljudele faktidele, sest olen aasta aega selle teemaga tegelenud. Kui Jürgen Ligi ütleb, et need on valed faktid, siis ta ütleb samas ka seda, et õiguskantsler on meil samuti valelik. Õiguskantsler on teinud teema kohta väga sisuka analüüsi ja tutvustanud oma seisukohti ka siin Riigikogus.
Ma pean sellist ministri sekkumist väga kahetsusväärseks. Ma ei usu, et Jürgen Ligi tuleb kunagi siia kõnetooli ja palub kellegi käest andeks. Aga ma usun, et Jürgen Ligi teeb sellest siiski mõningad järeldused ja on õppimisvõimeline. Aitäh!

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ma olen väga palju aastaid töötanud kohalikus omavalitsuses – ligi 20 aastat. Aga nüüd, olles Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige, olen ma tõelises hämmingus. Tuleb välja, et Eesti riigis võib teatud seadusi käsitada suvaliselt. Näiteks kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 52 ütleb selle kohta, millal on volikogu tegutsemisvõimetu, järgmist: volikogu on tegutsemisvõimetu ka siis, kui ta pole kahe kuu jooksul vallavanemale, linnapeale või valitsusele umbusalduse avaldamise päevast arvates valinud uut vallavanemat või linnapead ja pole nelja kuu jooksul umbusalduse avalduse päevast arvates kinnitanud valitsuse liikmeid. Tuleb välja, et see punkt on puhtformaalne.
On olemas üks volikogu, kes seda ei täitnud, ja peale seda, kui Riigikohus tunnistas selle volikogu tegutsemisvõimetuks, läks see volikogu laiali. Ja mis juhtus? Ei juhtunud midagi! Tuleb välja, et sellesama tegutsemisvõimetu volikogu vastuvõetud õigusaktidel on tänasel päeval igati õiguslik kaal. Nii et volikogu, kellel pole volitusi, võib sisuliselt vastu võtta õigusakte, ja need kehtivad.
Minu arvates on tegutsemisvõimetu volikogu sisuliselt üks külarahva koosolek, sest mandaati tal ei ole. Aga tuleb välja, et niisugune külarahva kokku pandud kogu võib võtta vastu väga kaalukaid otsuseid, olgu tegu kas või omavalitsuste liitumisega, eelarvega või millega tahes. Praegusest õigusruumi praktikast tuleb välja, et sel seadusel pole vähimatki tähtsust.
Nüüd ongi mul küsimus, et kui õiguskantsleri arvates pole sellel seadusel mingit tähtsust, siis miks on seadusse see punkt ja need tähtajad üldse kirjutatud. Siis tuleb seadusest need tärminid – kaks kuud ja neli kuud – välja võtta, sest neil pole mitte mingisugust tähtsust. Ja kui kaua siis volikogu tegutsemisvõimetu võib olla? Ma arvan, et maksimaalselt 3,5 aastat peale seda, kui volikogu kokku tuleb, avaldatakse vallavanemale umbusaldust ja nelja kuu jooksul peaks nad uue vallavanema ametisse nimetama. Siis jääb ju aega veel 3,5 aastat. Nii et võib öelda, et järgides seda tõlgendust, võib tegutsemisvõimetu volikogu 3,5 aasta jooksul võtta vastu õigusakte, mis tänasel päeval peaks olema kõik kehtivad.
Ma toon siia kõrvale ühe näite, arendades seda teemat edasi. Ütleme, et ma olen saanud endale autojuhiloa. Kui see luba võetakse mult juhtumisi kihutamise pärast ära või ma kaotan selle, siis ma küsin, miks ma ei või edasi sõita. Mul on ju juhiluba olemas. Mis erinevus siin on? Kui selliselt hakatakse seadusi tõlgendama ja kui seadusel ei ole mingit selget kaalu, siis kuidas lihtne kodanik peaks meie seadusi mõistma?
Kindlasti minu kui Riigikogu liikme kohustus on püüda kohaliku omavalitsuse korralduse seadusse teatud muudatusi teha. Kui see õnnestub, siis saame edasi minna. See, et meie seadused kehtivad valikuliselt ja neid on võimalik tõlgendada nii ja naa, ei ole õigusriigile kohane. Minu jaoks on igatahes suur üllatus, et igas niisuguses küsimuses selguse saamiseks tuleks pöörduda kohtu poole. Meie kohtud on niigi ülekoormatud. Kas tõesti iga kodanik, kelle õigusi on riivatud, peaks kohtu poole pöörduma? Vahest saaks need asjad tulevikus lihtsamalt ära lahendada? Ma loodan, et see on võimalik ja et riigi ellukutsutud põhiseaduslikud institutsioonid seda ka teevad. Aitäh!

Aitäh! Ja palun, Helmen Kütt!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eelmise kolmapäeva infotunnis esitasin ma sotsiaalminister Taavi Rõivasele küsimuse seoses pensionide plaanitava tõstmisega 5,8% aastal 2014. Õigemini, ma tundsin huvi, kui kaugel on plaan tõsta tulumaksuvaba miinimumi. Selle vajaduse on välja öelnud nii rahandusminister kui ka uus sotsiaalminister kohe pärast ametisse astumist. Nüüd, kui on hakatud 2014. aasta riigieelarvet koostama, on see jutt aga kuidagi vaikseks jäänud.
Sotsiaaldemokraadid on menetlusse andnud eelnõu, mille kohaselt tulumaksuvaba miinimum tõuseks vähehaaval igal aastal. Oma vastuses, mille sotsiaalminister infotunnis andis, tõdes ta, et Eesti keskmine pension on 334 eurot. Pensionide tulumaksuvaba miinimumi alammäär on 336 eurot. Kui seda alammäära ei tõsteta, siis on paljud pensionärid olukorras, kus pension ei tõuse mitte 5,8%, vaid tunduvalt vähem. Pensionäride ühenduste liit on aastast 2008 kuni tänaseni viinud oma liikmete seas läbi asjaomast uuringut ja ka numbriliselt tõestanud, et reaalpension on tegelikult vähenenud. Elukalliduse ja hindade tõus on olnud kiirem kui pensionide tõus. Viimane on lihtsalt elukallidusele jalgu jäänud. Eaka inimese sissetulekust suurem osa läheb toidu, eluaseme ja ravimite eest tasumiseks ning just nende hindade tõus on olnud kõige suurem. Nende kuluartiklite osas on keskmine hinnatõus perioodil 2008 kuni käesoleva ajani olnud veidi üle 90 euro, keskmine pension on tõusnud veidi üle 40 euro.
Meie eakad, aga ka madalapalgalised lapsi kasvatavad pered saaksid kindlasti suurt abi, kui tulumaksuvaba miinimumi alammäära tõsta. Miks on nii, et head mõtted, mis välja öeldakse, ja eelnõud, mis on seadusena vastu võetud, tegelikult ainult pooleldi abistavad? Toon näiteks vajaduspõhise peretoetuse, vajaduspõhise õppetoetuse ja pensionide tõstmise. Ilusad ettevõtmised, aga abi nendest, tuleb välja, pole kuigi palju. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Suur tänu teile, kolleegid! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.01.