Austatud Riigikogu! Austatud valitsusliikmed! Alustame 11. septembri infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 49 Riigikogu liiget, puudub 52.
Alustame infotundi. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning sotsiaalminister Taavi Rõivas.
Esimese küsimuse küsib Sven Mikser peaminister Andrus Ansipilt. Teemaks on vajaduspõhine õppetoetus. Palun!
Austatud valitsusjuht! Küsin teilt haridusministri puudumise tõttu. Eelmisel aastal valitsuse algatatud ning äsja jõustunud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seadus sätestab, et vajaduspõhist õppetoetust saab kuni 24-aastane kutse- või kõrgkoolis õppiv tudeng, kui sissetulek pereliikme kohta ei ületa 280 eurot. Vastavalt seadusele loetakse üliõpilase pereliikmeteks ka tema alaealised õed ja vennad ning tema kuni 24-aastased õed ja vennad, kes õpivad kutse- või kõrgkoolis. Välja on jäänud – ka viimaste päevade ajakirjandus on sellele tähelepanu juhtinud – 19-aastaseks saanud õed-vennad, kes õpivad gümnaasiumi lõpuklassides. Eestis minnakse kooli valdavalt 7-aastaselt ja gümnaasiumi lõpuni kulub 12 õppeaastat, nii et selline seaduspügal tundub ebamõistlik ja ebaõiglane. Kas sellise lahenduse puhul on tegu valitsuse poliitilise tahtega või eelnõu algataja möödalaskmisega, mille ka Riigikogu on jätnud korrigeerimata?
Ma olen teiega sama meelt. Kui inimene on saanud 18 täis ja õpib endiselt gümnaasiumis, siis põhimõtteliselt tuleks ta arvestada pereliikmete hulka ning vastavalt sellele rehkendada välja tulu ühe pereliikme kohta. Seadusandja on seaduse vastu võtnud. Kui seadus ei ole kõige parem, siis tuleb seda parandada. Selles seadusandja roll seisnebki. Mina valitsusjuhina ei pea õpetama hakkama, kuidas sel puhul tegutseda tuleb. Aga ma usun, et valitsus sellise algatuse teeb.
Aitäh! Palun, Sven Mikser, esimene täpsustav küsimus!
Austatud peaminister! Eile ilmus portaalis Delfi lugu ühest üliõpilasest, kes jääb vajaduspõhisest õppetoetusest ilma, kuna ta eelmisel aastal kooli kõrvalt töötas, mistõttu sissetulek leibkonna liikme kohta ületas toetuse saamiseks vajaliku piiri 2,5 euro võrra. Ka see tundub mõistlik ja õiglane? Nõndanimetatud tasuta kõrghariduse kehtestamise järel ei saa see tudeng ülikooli kõrvalt töötamist jätkata, kuna see ei võimalda tal nõutud nominaalajal õppeprogrammi täita. Miks valitsuskoalitsioon otsustas sellise lahenduse kasuks? See ju karistab rahaliselt raskes seisus tudengit selle eest, et ta leidis võimaluse gümnaasiumi lõpuklassi kõrvalt töötada. Siin ei saa olla tegemist näpuveaga, sest haridusminister ütles eelnõu menetluse käigus korduvalt, et on selge poliitiline otsus võtta taotluste puhul aluseks just nimelt eelmise aasta andmed.
Kuhugi tuleb ju tõmmata piir, millest allapoole jääva sissetulekuga inimestele makstakse vajaduspõhist õppetoetust ja millest ülespoole jääva sissetulekuga inimestele ei maksta. Riigi rahakoti suurust silmas pidades ei ole vahet, kas see piir on 280 eurot pereliikme kohta kuus või 282 eurot ja 50 eurosenti. See on alati valikukoht, kuhu piir tõmmata, kuid piir peab olema ja sellest tuleb kinni pidada, mitte nii, et piir on laialivalguv ja udune. Kui te leiate veenvaid põhjendusi, miks mingi tulu ei ole olnud õieti päris tulu, siis kindlasti maksumaksja maksab juurde. Meil on nii, et seadusandja otsustas anda Haridus- ja Teadusministeeriumi käsutusse lisaks tavapärasele summale 3,3 miljonit eurot vajaduspõhiste õppetoetuste maksmiseks. Summa summarum on keskmine üliõpilane võitnud päris palju. 3,3 miljonit eurot endise 8,8 miljoni euro kõrval on ikka päris suur lisa ning ma arvan, et keskmine tudeng peaks olema praegu rahul ja õnnelik.
Aitäh! Palun, Sven Mikser, teine täpsustav küsimus!
Ma ilmselt ei suutnud teieni tuua oma küsimuse tuuma. Küsimus ei ole see, kui palju või kui vähe ületati kehtestatud piiri. Mingi piir peab kindlasti olema, selles olen ma teiega nõus. Küsimuse mõte on hoopis selles, miks on nii pikk viiteaeg. Tudeng, kes gümnaasiumi kõrvalt käis aasta varem tööl, et oma pere majanduslikku olukorda pisutki leevendada, nüüd nn tasuta kõrghariduse tingimustes seda enam teha ei saa, kuna ta tasuta õppimiseks peab nominaalajaga edasi jõudma. Samas ta ei saa vajaduspõhist õppetoetust, sest arvestuse aluseks on leibkonna sissetulek ühe liikme kohta eelmisel aastal. Miks valitsus valis sellise lähenemise?
Kui riik koguks oma kodanike, sh üliõpilaste kohta andmeid märksa intensiivsemalt ja suuremas ulatuses, siis oleks võimalik rakendada ka lühemat võrdlusperioodi. Aga enamate andmete kogumine on konfliktis inimese privaatsfääri kaitsmisega. Praegu rehkendatakse andmetega, mida inimesed ise on deklareerinud või mida on tööandjad nende kohta deklareerinud. Need andmed paraku on meil usaldusväärselt kasutuses ainult eelmise aasta kohta – pean silmas taotluse esitamise aega. Ma ei välista, et infotehnoloogia arengu korral on võimalik võtta aluseks pisut hilisem periood. Kuid jooksvat kuud – no seda ei saa ilmselt mitte kunagi arvesse võtta, siis tuleks hakata toetust tagantjärele maksma.
Aitäh! Läheme kohapeal registreeritud küsimuste juurde. Iga küsimuse puhul saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Helmen Kütt!
Lugupeetud peaminister! Valitsus on otsustanud, et vajaduspõhise peretoetuse määramisel lähtutakse sissetuleku arvestamisel eelmistest kuudest jooksval aastal, vajaduspõhise õppetoetuse määramisel eelmisest aastast. Viljandi maakonnas on ühe lasterikka pere ema pöördunud minu poole murega, et KredExi toetus, mis tuli perele, tekitas olukorra, kus pere tütar, taotledes vajaduspõhist õppetoetust, sai selle toetuse kõige madalamas määras. Samas töötas ema eelmisel aastal reaalselt vaid kolm kuud. Igasuguse loogika järgi oleks pidanud tütar seda toetust saama kõrgeimas määras. Praegu on võimalik, et inimene oli eelmisel aastal töötu, nüüd aga saab ta väga kõrget, üle keskmise palka, ent tema lapsele on määratud vajaduspõhine õppetoetus. Kas te peate seda regulatsiooni õigeks?
Kõikide maksude ja kõikide toetuste administreerimine on kahtlemata kulukas. Ma ei ole valmis ühegi maksu ega ühegi toetuse kohta väitma, et praegune administreerimise kord on ideaalne. Kindlasti mitte! Alati saab operatiivsemalt arvesse võtta tulusid, saab ka operatiivsemalt arvestada tegelikke vajadusi. Tavaliselt on aga operatiivsem tulude või vajaduste arvessevõtmine märgatavalt kulukam kui pisut varasemale perioodile tuginedes toetuste arvestamine. Vajaduspõhiseid peretoetusi makstakse eelmise kvartali tegelike tulude alusel, mitte eelmise kuu tegelike kulude alusel, nagu te väitsite. Põhimõtteliselt on võimalik luua ka teistsuguseid süsteeme. Ma kutsun üles kõiki, kes ei ole praegu kehtivate regulatsioonidega rahul, pakkuma välja uusi ja paremaid ideid. Kindlasti valitsus on uutele ideedele avatud.
Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!
Lugupeetud peaminister! Vastuses Sven Mikserile te vist alguses natuke kogusite ennast, aga Helmen Kütile vastates te ütlesite, milles tegelikult on põhjus, miks arvestatakse vajaduspõhise õppetoetuse puhul eelmise aasta tuludeklaratsiooni andmeid. Selleks on loomulikult kulukus. Helmen Kütt teab väga täpselt, kuidas arvestatakse vajaduspõhist peretoetust, ja ta ütles "eelmiste kuude", mitte "eelmise kuu" tulude alusel. Aga seesama küsimus, kas arvestada vajaduspõhist õppetoetust eelmise aasta või lühema perioodi sissetuleku alusel, oli siin parlamendis väga põhjalikult arutelu all. Juba siis oli selge, et tekivad olukorrad, kus inimesed langevad selle süsteemi hammasrataste vahele. Tollal lubas haridusminister valitsuse esindajana, et ülikoolid loovad tulemuslepinguid kasutades spetsiaalsed fondid inimestele, kes selle seaduse järgi ei saa seda õppetoetust, aga võiksid saada toetust nendest fondidest nii kaua, kuni uus aasta kätte jõuab. Kas seda on tehtud?
See oli väga pikk küsimus, milles oli mitu kommenteerimist vajavat aspekti. Kõigepealt, asi pole mitte ainult maksumaksja raha efektiivses kasutamises ehk selles, kui kallis või odav on ühe toetuse administreerimine valitsusele või riigile. Asi on ka selles, kui suurt ressurssi ühe toetuse taotlemine nõuab toetuse taotlejalt. Jooksva kuu tegelike kulude usaldusväärne tõestamine käib ilmselt väga paljudele inimestele üle jõu. See ei ole nii lihtne, nagu esmapilgul ehk tundub. Kui ongi teada tulud, mis konkreetsel kuul teeniti, siis ei pruugi teada olla mingid mõne aja järel laekuda võivad summad, mille puhul ei eeldatud, et need laekuvad, jne. Tõesti, usaldusväärsed andmed on kergelt kättesaadavad eelmise aasta kohta. Nagu ma juba ütlesin, vajaduspõhiste õppetoetuste tarvis on eraldatud võrreldes seni kehtinud süsteemiga 3,3 miljonit lisaraha. Kui saab 8,8 miljonile 3,3 miljonit lisaks, siis see tähendab seda, et toetuste ulatus on märgatavalt suurem, kui see enne vajaduspõhiste õppetoetuste kehtestamist oli. Ning lisaks vajaduspõhistele õppetoetustele maksavad ülikoolid ja muud kõrgemad õppeasutused oma toetusi üliõpilastele nii õppeedukuse kui ka sotsiaalsete näidustuste alusel.
Suur tänu!
Läheme järgmise küsimuse juurde. Küsija on Lauri Laasi, kellel on majandus- ja kommunikatsiooniministrile küsimus elektri hinna kohta. Palun!
Austatud majandusminister! Saan aru, et elektri hind on teil veel suurem veskikivi kaelas, kui omal ajal oli Lihula sammas. Aga ma ei küsi mitte sellepärast, et teie tuju rikkuda, vaid sellepärast, et inimesed ootavad vastuseid ja tahavad teada, mis edaspidi saab. Küsimus on järgmine. Kui tavapäraselt kaasneb suvise ilmaga eestimaalaste jaoks ka veidike taskukohasem elektriarve, siis see suvi oli teisiti. Tänavu oli Eesti hinnapiirkonna juunikuu keskmine elektri hind 73% kallim kui eelmisel aastal. Suvel te möönsite, et sellised hinnahüpped on jaburad ning sellest tuleb teha tõsiseid järeldusi, vaja on olukorda analüüsida. Milliseid järeldusi on siis tehtud ja kui kaugele on lubatud analüüsiga jõutud?
Ma saan aru, et te viitasite Eesti elektribörsi hinnale 25. juunil. See 25. juuni juhtum tekitas meis suurt rahulolematust. Me oleme analüüsinud selle põhjusi ja enda jaoks põhjused enam-vähem loogilisse ritta pannud. Kindlasti tuleb tegelda sellega, et Eesti ning meie lõunanaabrite Läti ja Leedu elektriturg toimiks samadest põhimõtetest lähtuvalt. Praegu see nii ei ole. Selle tõttu võib tekkida olukord, kus Läti ja Leedu hinnapiirkond mõjutab Eesti hinnapiirkonda ning need hinnad ühtlustuvad. Hindade ühtlustumisele iseenesest ei saa ka midagi vastu olla – põhja poole vaadates me näeme seda samuti –, aga hindade ühtlustumine saab olla siis aktsepteeritav, kui turul kehtivad tingimused on ühesugused. Praegu see nii ei ole. Me ootame selles osas oma lõunanaabritelt kiiremat edasiliikumist. Seni aga peavad turu korraldajad, süsteemioperaator, Konkurentsiamet ja minu arvates ka Nord Pool ehk elektribörsi haldaja astuma samme, et Eesti tarbijad oleksid igas olukorras paremini kaitstud.
Aitäh! Palun, Lauri Laasi, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh, härra minister, selle vastuse eest! Ma ei ole päris kindel, et kõik on meie naabrite lätlaste ja leedukate süü. Ma arvan, et üht-teist annaks meil endil teha. Näiteks üks elektri kõrge hinna põhjus on olnud hooldustööd, mis tõid kaasa elektrienergia pakkumise vähenemise. Korraga olid hoolduses nii Estlink 1 kaabel kui ka Narva elektrijaama plokk. Kuidas on plaanis edaspidi tagada, et paljud tootmisvõimsused ja ühendused ei oleks ühel ja samal ajal hoolduses? Kes selle eest peaks hea seisma?
Ka see on õige tähelepanek. Muidugi tuleks kõike seda koordineerida, ja mitte ainult ühe riigi piires. Turu korraldajad peaksid kooskõlastama kõiki turgu oluliselt mõjutavaid tegureid, mis on ühel või teisel moel seotud turuosaliste otsustega. Eesti puhul peaks põhivõrguettevõte Elering seda tööd koordineerima oma kolleegidega nii lõunast kui põhjast. Minu hinnangul võiks seda küsimust tõsiselt arutada ka elektribörsi korraldaja. Nord Pool peaks märksa olulisemat rolli mängima, et paremini turgu korraldada ja et elektri hinda mõjutavate tehniliste võimsuste töö oleks koordineeritud.
Aitäh! Palun, Lauri Laasi, teine täpsustav küsimus!
Härra minister! Kui Keskerakonna fraktsioon pakkus eelmisel aastal välja elektri hinna ohjeldamiseks elektriaktsiisi vähendamise, siis see tegi teile palju nalja ja te lausa pilkasite seda ettepanekut siin saalis. Omalt poolt te pakkusite välja, et vähendada tuleks hoopis taastuvenergia tasu. Küsingi siis, nagu ma olen seda teie käest ka varem küsinud, kui kaugel te oma plaaniga olete ja millal taastuvenergia tasu tõesti väheneb.
Kui lühidalt vastata, siis ma küsiks vastu: lugupeetud saal ja hea küsija ka, miks te ei ole sellist seadust vastu võtnud? Niisugune eelnõu on menetluses. Ka opositsioon saab initsiatiivi üles näidata. Ei ole mõtet niigi ülekoormatud valitsuskoalitsiooni rahvasaadikuid kogu aeg põhjendamatult süüdistada. Elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine katkestati. Minu hinnangul on Euroopa Komisjoniga peetud eelkonsultatsioonid läinud positiivselt ja ma arvan, et Riigikogu võiks selle seaduse võimalikult kiiresti vastu võtta sellisel kujul, nagu eelnõu teise lugemise tekst oli. Sellisel juhul me seome taastuvenergia tasu turuhinnaga. Kui turuhind on kõrgem, on taastuvenergia tasu väiksem ja kõik me tarbijatena saame seda omal nahal tunda. Nii et jõudu tööle!
Aitäh! Läheme kohapeal registreeritud küsimuste juurde. Palun, Marika Tuus-Laul!
Austatud härra minister! Eriti julged vastused tulevad tavaliselt kolmandale küsimusele, kui te teate, et enam juurde küsida ei saa. Siis on hea öelda, et võtke eelnõu vastu. Te teate küll, et opositsiooni eelnõusid vastu ei võeta. Ma tahan aga küsida selle kohta, et Statistikaamet avaldas hiljuti info järjekordse tarbijahinnaindeksi muutuse kohta. Loomulikult eluasemekulud olid põhilised, mis seda indeksit tõstnud on – ligi pool tõusust langes nende arvele. Sellest poolest omakorda 80% langes elektri arvele. Elekter on nii palju kallinenud, ligi 29%. Me teame, et selles vallas on väga palju riigi otsustada: võrguteenuste tasu, elektriaktsiis, käibemaks ja loomulikult dividendid, mida on sadu miljoneid eurosid. Miks te siiski tegite sel aastal nii julge sammu, et tõstsite elektri hinda koos kõigi riigimaksudega nii palju? Tegelikult ootas rahvas teilt "Kodukulud alla" lubaduse täitmist.
Ma vahendan ka oma suviseid emotsioone. Käisin Mustamäel Sõpruse puiestee 202 täielikult renoveeritud kortermaja avamisel. Mis selgus? Väga suur maja on renoveeritud, soojakulude kokkuhoid 65%. 1970. aastal arhitekt Karbi projekteeritud maja on väga kapitaalselt korda tehtud. Ma arvan, et see ongi vastus teie küsimusele.
See, et toimus vabale elektriturule üleminek, ei tohiks enam üllatus olla. Kui me räägime tõsiselt elektrituru väljavaadetest, siis tasub rohkem jälgida ka tulevikuhindadega tehtavaid tehinguid meie piirkonnas – nii Eestis kui ka Põhjamaades. Näeme, et meie väljavaated on üsna head ja stabiilsed, mis peaks tähendama seda, et ühe energiakomponendi surve inflatsioonile peaks vähenema. Kui arvestada ka täiendavaid infrastruktuuriinvesteeringuid, mis toovad turule veel uusi pakkujaid juurde – mõtlen siin Eesti-Soome kaablit, Leedu-Rootsi kaablit ja Leedu-Poola kaablit –, siis usun, et praegusel üleminekuajal luuakse ühe energiakomponendi osas üsna head väljavaated nii meie peredele kui ka Eesti majandusele.
Aitäh! Palun, Lembit Kaljuvee!
Hea minister! Tuleb tõdeda, et me kahjuks ei ole oma elektriturgu päris käima saanud. Kui turule läksime, siis lubasime rahvale, et saame Põhjamaade hinnaga elektrit osta. Tänavu suvel kahjuks seda ei saanud. Mis te arvate, võib-olla peaks arvestades leedulaste ja lätlaste käitumist ning oma tootmisvõimsusi kehtestama Eestis sellise hinna, mis ei oleks kõrgem kui Nord Pool Spoti Soome hind?
Iseenesest on see huvitav mõte, mida võib kaaluda, kui me teatud aspekte piirkonna elektriturul korda ei saa. Seda tõenäoliselt küsija silmas pidaski. Samas pole põhiväide päris korrektne. Kui ma vaatan elektrituru hindu Eestis ja Soomes, siis tegu on vaata et sendi pealt ühe hinnatasemega. Üksikuid kõikumisi on olnud, nagu oli see 25. juuni hinnatõus, mil meie hinnapiirkond ühines Läti ja Leedu omaga. Praeguses olukorras pean ma seda anomaalseks, arvestades turureegleid, mis kehtivad lõunanaabrite juures. Ma arvan, et meil kehtivad Põhjamaadega ühed hinnad.
Teine asi on see, mida me suvel nägime. Siin tulevad mängu teatud looduslikud tegurid. Ka Põhjamaades on erinevaid hinnapiirkondi. Kui võrrelda Soome keskmiseid hindu – mitte ühe päeva hindu, vaid keskmiseid hindu – Norra või Rootsi mõne piirkonna omadega, mitte kogu Norra või Rootsi hindadega, siis näeme, et vahe on märkimisväärne. Ma arvan, et hindade ühtlustumisele alanemise poole aitab kindlasti kaasa Leedu-Rootsi kaabel.
Laias laastus on turu avamine meile kui riigile väga kõva investeering tulevikku. Muidugi on asju, mille kallal tuleb väga tõsiselt töötada, on häirivalt palju ära tegemata asju, aga on ka tehtud investeeringuid, mis loodetavasti olukorda tulevikus oluliselt parandavad.
Suur tänu! Selle küsimusega oleme saanud ühele poole, läheme järgmise juurde.
Helmen Kütil on sotsiaalminister Taavi Rõivasele küsimus pensionide kohta. Palun!
Lugupeetud sotsiaalminister! Kuna seadus seda nõuab, siis pensionid tõusevad. Valitsus on mitmel korral tõstnud pensioni vähem, kui seda oleks saanud arvestuslikult teha. Viitan masuajale, kui pensionid ei tõusnud, aga need ka ei langenud. Küsimus ongi selles, kas 2014. aastaks teie välja kuulutatud pensionitõus 5,8% – ajakirjanduse andmetel küll 6% – on tegelik tõus või on sealt tehtud ka mahaarvamised?
Üks mis kindel on see, et valitsus ja Sotsiaalkindlustusamet maksavad pensionid välja täpselt selles suuruses, nagu seadus ette näeb, ja täpselt selles suuruses, mis vähegi riigile jõukohane. Järgmise aasta pensionitõus saab olema 5,8%. See on lisaraha, mis reaalselt inimestele kätte jõuab. See tähendab lisa keskmiselt umbes 20 eurot igale pensionärile kuus või kui soovite, siis 240 eurot aastas.
Teil on õigus, et pensionide maksmine sõltub väga palju rohkem seadusest ja seaduses ettenähtud valemist kui valitsuse lahkusest või karmusest. Samas on siiski asju, mida valitsus saab teha selleks, et pensionid kiiremini kasvaks. Pensionide kasv on otseselt seotud sellega, kui hästi läheb Eesti majandusel. Praegune valitsus teeb kõik selleks, et majandusel läheks hästi, ja vaatamata sellele, et suur osa Euroopast on väga raskes seisus, on Eesti majandusel läinud üsna hästi, paremini kui paljudel riikidel. Mul on väga kurb meel, et teistel läheb halvasti, aga ma olen uhke selle üle, et Eestil läheb hästi. See annab võimaluse ka selleks, et erinevalt paljudest riikidest, kus räägitakse sellest, et pensione üldse ei tõsteta või neid isegi vähendatakse – isegi meie põhjanaabrid plaanivad pensioniiga tõsta –, saame meie rääkida sellest, et pensionid kasvavad, ja seda väga suure tõenäosusega kiiremini kui üheski teises Euroopa Liidu riigis.
Aitäh! Palun, Helmen Kütt, esimene täpsustav küsimus!
Austatud minister! Kas on siis kavas ka tulumaksuvaba miinimumi tõsta? Kui tänavu tegelikult pensionitõus oli, siis väga paljude eakateni, kas siis raske elusaatuse tõttu, näiteks represseeritutel, või pika tööea tõttu, kui pensionisumma on suurem kui 336 eurot, pensionitõus reaalselt ei jõudnud. Tulumaks nullis selle ära. Kui tulumaksuvaba miinimumi ei tõsteta, siis 2014. aasta pensionitõus, mis arvestuslikult, paberil on keskmiselt 20 eurot kuus, tegelikult paljudeni ei jõua.
Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine on eelarve läbirääkimiste küsimus ja lõplikke otsuseid ei ole veel tehtud. Aga on paar asja, mis on eelarve läbirääkimistel aja jooksul kaljukindlaks saanud. Üks neist on, et pensionide tõusuks peab raha olemas olema, teine on, et ka palkade tõus on valitsuse jaoks väga oluline prioriteet. Need on asjad, mida saab praegu kindlalt öelda. Mis puutub vanaduspensioni, siis praegune keskmine vanaduspension on 334 eurot, mis on pisut väiksem summa kui tulumaksuvaba miinimumi määr.
Aitäh! Palun, Helmen Kütt, teine täpsustav küsimus!
Viimane küsimus on niisugune. Eesti Pensionäride Ühenduste Liit kui suurim eakaid esindav organisatsioon Eestis on alates 2008. aastast läbi viinud uuringut, mille raames on eakaid küsitletud ja uuritud nende toimetulekut. Saadud andmed on esitatud sotsiaalministrile ning ka kohtumisel ja muudes vestlustes sotsiaalministriga on seda infot jagatud. Liidu esindaja härra Kitsingu sõnul on uuringu põhjal selgunud, et reaalpension on koguni 18% vähenenud, sest elukalliduse tõus on olnud kiirem kui pensionide tõus. Kui vaadata eaka inimese väljaminekuid, siis üks kolmandik pensionist kulub söögile, üks kolmandik eluasemele. Toidu hind on tõusnud vahepealse aja jooksul 31,9% ja eluasemekulud kasvanud 44,8%, rääkimata summast, mis tuleb kulutada ravimite ostmiseks. Kas te olete nende andmetega kursis ja kas te ka läbirääkimisi pensionäride ühendustega arvestate?
Kellelegi ei ole uudis, et 2009. ja 2010. aastal oli ka Eestis majanduskriis, aga vaatamata avalikkuse väga suurele nõudmisele, sest palgad ju langesid, otsustas valitsus pensione mitte langetada. See oli väga raske otsus, aga ma arvan, et see oli väga õige otsus. Ning esimesel võimalusel, kui see osutus riigile taas jõukohaseks, hakkasime pensione tõstma.
Ettevaatavalt võin öelda, et kõikide prognooside järgi nii sellel kui ka järgmisel aastal pensionitõus ületab märgatavalt elukalliduse tõusu. Meil on veel pisut vara rääkida 2015. aasta pensionide tõstmisest, aga meil on prognoosid tehtud juba ka selleks ajaks. Nii palju võin öelda, et suure tõenäosusega saab pensionitõus 2015. aastal olema veel kiirem kui järgmisel aastal, seegi on märksa kiirem elukalliduse tõusust. Jah, majanduskriis puudutas kõiki, aga saab öelda, et me väga teadlikult püüdsime eakaid inimesi kriisi mõjudest säästa. Kui palgad ümberringi langesid, siis pensione me hoidsime kümne küünega samal tasemel. Edaspidi tõstame pensione nii palju, kui Eesti riigile vähegi jõukohane – järgmisel aastal 5,8%, ja see on viimase kuue aasta kõige kiirem pensionitõus.
Aitäh! Läheme kohapeal registreeritud küsimuste juurde. Palun, Marika Tuus-Laul!
Päris kohutav on kuulda, et oleks võinud juhtuda, et me veel langetame oma pensione, mis on niigi Euroopa ühed väikseimad. Ka mina toonitan seda, et te olete ikkagi pensioni igal aastal tõstnud tunduvalt vähem, kui pensionivalem ette näeb. Vahepeal oli pensioni suurus üks aasta üldse külmutatud. Järgmine aasta me saaksime selle valemi järgi pensioni tõsta 7%, tõstame aga 5,8%. Tänavu tõsteti 5%, oleks pidanud tõstma 6,36%. Mis puutub reaalpensioni, siis kui arvestada tohutut hinnarallit, mis Eestis on olnud, seda Euroopa suurimat hinnatõusu, siis reaalpension on väga palju maha jäänud. Kas me ei saaks tõsta pensioni 7%? Kuidagi piinlik on, et meie pension on viis korda väiksem kui Kreekas.
Hea Marika Tuus! Te olete väga andekas küsima niimoodi, et küsimuse esitamise käigus te esitate vähemalt kümme faktiviga ja siis järgneb küsimus, mis on hoopis mujalt valdkonnast. Aga ma proovin selle piiratud aja jooksul ka need faktivead ära õiendada. Absoluutselt vale on, et Eesti pensionid on Euroopa väikseimate hulgas. Mina ei tea, kust te need andmed võtate. Võrrelge meie omaga pensioni Lätis ja Leedus, võrrelge nende Euroopa riikidega, kellega me oleme saatusekaaslased, ajalookaaslased! Mitmel pool, sh meie naaberriikides on pensionid väiksemad ja ka pensionitõus väiksem. Näiteks Leedus ei kavatseta järgmisel aastal pensione tõsta ega tõstetud ka sel aastal. Läti pensionitõus on Eesti omast olnud üle kahe korra aeglasem, kuigi majanduskasv on ka neil küllaltki soliidne. Te nimetasite siin Kreekat, seal räägitakse ainult pensionide vähendamisest, mitte nende tõstmisest. Täiesti eksitav on ka teie jutt, et me oleks võinud pensione tõsta, aga tegelikult külmutasime need. Vastupidi, väga karmilt seadusetähte järgides ei oleks pidanud 2009. aastal pensione tõstma. Ometi otsustati leida raha, et pensione ka 2009. aastal, kui Eesti ühiskonnal tervikuna oli väga raske, 5% tõsta. Väide, et Eesti pensioniindeks tegelikult on 7% ja sellest makstakse pensionitõusuks ainult 5,8%, on avalikkust eksitav, see ei vasta tõele. Kontrollige oma andmeid, püüdke arvutada! 5,8% on just nii suur pensionitõus, nagu seadus võimaldab meil teha. See on maksimaalne Eesti riigile jõukohane pensionide tõstmine.
Aitäh! Palun, Aivar Sõerd!
Austatud minister! Ma tulen tagasi selle aspekti juurde, mis puudutab üldist majanduslikku konteksti, kus me asume. Meie oleme ju osa euroala ja kogu Euroopa Liidu majandusest. Minu arvates on küll alust öelda, et Eesti kavandatav pensionitõus 5,8% järgmisel aastal on erandlik. Tõsi, Läti plaanib ka pensionitõusu. Ma ei tea, kas see on suurem kui Eestis, aga ma tean, et Läti ei ole mitmel varasemal aastal pensione tõstnud, aga meie oleme seda teinud. Te suhtlete teiste sotsiaalministritega, teil on kõige ülevaatlikum informatsioon. Kas me võime öelda, et Eesti kavandatav pensionitõus on Euroopa Liidu kontekstis pigem erandlik?
Jah, mitte ainult Eesti pensionitõus ei ole Euroopas erandlik, vaid Eesti toimetulek tervikuna on Euroopas erandlik. Eesti on üks väga väheseid riike, kus tööpuudus väga kiiresti kahaneb. Mida kiiremini tööpuudus väheneb, mida rohkem inimesi teeb tööd ja maksab sotsiaalmaksu, seda enam me saame tõsta pensione. Vaatame neid riike, kus on üldse majanduskasv! Kahjuks paljudes Euroopa Liidu riikides on kas nullkasv või tagasiminek ja nende puhul me räägime kas pensionide vähendamisest või külmutamisest. Aga kui me vaatame neid üksikuid riike, kus on majanduskasv, siis lisaks Eestile on nende hulgas kindlasti meie naabrid Läti ja Leedu. Tõesti, ka Läti plaanib järgmisel aastal pensione tõsta, aga see jääb praeguse kava järgi 2,5% piiresse ehk enam kui kaks korda väiksemaks Eesti pensionikasvust. Leedu, kelle majandusel ei lähe sugugi väga palju halvemini kui Eestil, on väga alalhoidlik. Nii palju kui teada, Leedu pensione suurendada ei kavatse. Eestis aga on mulle teadaoleva info põhjal väga suure tõenäosusega järgmisel aastal pensionikasv Euroopa Liidu kõige kiirem. Kas see on meil eraldi eesmärk? Ei ole. Meie eesmärk on, et Eesti majandusel läheks hästi. Kui Eesti majandusel läheb hästi, on meil reaalselt raha, et inimeste heaolu suurendada.
Suur tänu! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme järgmise küsimuse juurde. Järgmine küsija on Tarmo Tamm, küsimus on peaminister Andrus Ansipile, teema on haldusreform. Palun!
Lugupeetud peaminister! Nagu tavaks saanud, tõuseb enne kohalikke valimisi päevakorrale haldusreformi teema. Teie koalitsioonipartner IRL on käinud välja järjekordse kava, mis paneb ette tõmbekeskuste baasil omavalitsuste moodustamist ja sundliitmist. Kas Vabariigi Valitsus on seda arutanud ja selle kava heaks kiitnud? Mida teie, härra peaminister, sellest arvate?
Ei ole Vabariigi Valitsus seda arutanud ja heaks kiitnud ning selleks pole ka eeldusi. Teatavasti liberaalidena peavad reformierakondlased õigeks vabatahtlikku liitumist. Me kindlasti ei ole valmis toetama kohalike omavalitsuste sunniviisilist ühendamist. Ajal, kui väga palju räägitakse demokraatia murenemisest, ei ole minu meelest üldse kohanegi teha ettepanekut, et kohalike omavalitsuste iseotsustamise õigus tuleks kaotada ning keegi, kes on kõrgemal, kes on targem ja näeb kaugemale, võiks kohalike omavalitsuste eest hakata langetama otsuseid nende liitumise või liitumata jätmise kohta. Ei, me ei ole selles osas oma seisukohta muutnud. Vabatahtlik ühinemine saab olla ainus liitumise alus.
Aitäh! Palun, Tarmo Tamm, esimene täpsustav küsimus!
Lugupeetud peaminister! Nüüd tekkis mul selline kummaline küsimus. Mille pärast siis IRL sellega praegu tegeleb? Peale Reformierakonna ei ole tal ju ka toetajaid Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide hulgas? Miks siis teie valitsuspartner sellega tegeleb?
Mina ei ole tõmbekeskustele toetuva reformi kavast aru saanud nii, et ainus liitumise alus oleks sunniviisiline ühendamine. Praegu peavad kohalikud omavalitsused läbirääkimisi. Meil on omavalitsusi, kes on vabatahtlikult juba liitunud. Praeguse teadmise juures peaks alles jääma 215 kohalikku omavalitsust. Ma usun, et see protsess jätkub ka tulevikus. Valitsus on vabatahtliku ühinemise puhul ette näinud ka liitumispreemiad kohalikele omavalitsustele. Me toetame vabatahtlikku ühinemist, kuid liberaalidena ei unusta reformierakondlased kunagi, mis on kohalike omavalitsuste kõige olulisem roll demokraatlikus riigikorralduses. Kohalik omavalitsus peab tugevale kohalikule identiteedile tuginedes keskvõimu tasakaalustama. Sellepärast kohalikku omavalitsust ja tema autonoomiat väga paljudes demokraatlikes riikides tõsiselt austatakse.
Aitäh! Palun, Tarmo Tamm, teine täpsustav küsimus!
Lugupeetud peaminister! Nagu kuulda, plaanitakse järgmisel aastal riigitöötajate palga kasvu, mis iseenesest on tore ja kindlasti leiab ka meie toetust. Aga kust kohalikud omavalitsused leiavad raha, et näiteks lasteaiakasvatajatel palka tõsta? Paljude lasteaiakasvatajate palk on 2007. aasta tasemel. Millist tulubaasi kasvu te järgmisel aastal kohalikele omavalitsustele ette näete?
Just enne, kui ma siia teie ette tulin, vaatasin online-uudiseid. Nägin üht uudist selle kohta, et nendel, kellel palk on viimase aasta jooksul tõusnud, on see tõusnud ühe küsitluse järgi isegi 14%, keskmiselt aga 9%. Me teame ka, et Statistikaameti andmetel oli tänavu teises kvartalis palgatõus 8,5%. Rahandusministeeriumi prognooside järgi kasvavad palgad järgmisel aastal 6% ja minu hinnangul on need prognoosid suhteliselt konservatiivsed. Praegune väga hea maksulaekumine kinnitab, et palgad on tõusnud ja tööhõive suurenenud. Kui tööhõive on märgatavalt suurenenud ja palgad tõusnud, siis ka kohaliku omavalitsuse tulud suurenevad. Nendele langev tulumaksu osa kasvab märgatavalt. See ongi allikas, tänu millele kohalikud omavalitsused saavad oma töötajate palkasid tõsta.
Aitäh! Läheme kohapeal registreeritud küsimuste juurde. Palun, Neeme Suur!
Lugupeetud peaminister! Regionaalministri haldusreform keskendub eelkõige tõmbekeskustepõhistele omavalitsustele, tähelepanu või üldse käsitluse alt on välja jäänud maakondlik tasand. Mis teie arvate, kas käimasoleva protsessi käigus võivad maakonnad Eestimaa kaardi pealt kaduda? Ja kui nad kaovad, milline on siis see teine koostöö tase, millele omavalitsused peaksid orienteeruma? Või kui nad jäävad, siis kuidas nende funktsioonid selgemaks saaksid?
Ma pean tunnistama, et teie küsimus on mulle raskesti mõistetav. Maakonnad olid, on ja jäävad Eesti kaardile. Aga kui te maavalitsuse või maavanema olemasolu ja nende tegutsemist praegustes funktsioonides samastate maakondade olemasoluga Eestis, siis seda võib ilmselgelt pidada suurusehullustuseks.
Ka siis, kui maavalitsusi üldse ei oleks, jääksid Eesti maakonnad kindlasti alles. Samas ma ei näe põhjust, miks me peaksime hakkama päevapealt maavalitsusi kaotama. Maavalitsuste funktsioonid on aja jooksul väga olulisel määral kahanenud. Maavalitsustelt on ära võetud riigikoolide ja sotsiaalhoolekandeasutuste haldamine, maavanematelt on ära võetud muuseumide haldamine, kuid nendele on jäänud teatud ülesanded, mida riik peab niikuinii täitma, sõltumata sellest, kuidas ta nende konkreetsete ülesannete täitjaid nimetab. Maakonna planeeringuga seotud ülesanded, järelevalve detailplaneeringute üle, järelevalve kohaliku omavalitsuse üksikaktide üle – need jäävad riigi kohustuseks nagunii. Maakonna tervikliku arengu eest võiks minu hinnangul tulevikus märksa enam vastutada kohalike omavalitsuste liidud. Nad võiksid võtta märksa kaalukama ühistegevusliku rolli, kui neil praegu on.
Palun teine kohapeal registreeritud küsimus, Lembit Kaljuvee!
Hea peaminister! Tõesti, maakonnad tegid suvel ettepaneku, kuidas võiks haldusreformi nende kandis ette näha. Need olid maavanemate ja omavalitsusliitude ettepanekud. Mind üllatas saarlaste ettepanek, et Saaremaa võiks olla üks omavalitsus. Mulle see väga meeldis. Kuidas teie sellesse suhtute?
See on kohaliku kogukonna otsustada. Kui kohalik kogukond leiab, et ühe omavalitsuse korral on kohalike küsimuste lahendamine efektiivsem, siis see on nende otsus ja keskvalitsus peab kindlasti seda austama. Kohaliku omavalitsuse optimaalse suuruse määrab kogukond, kes endas kohalikku identiteeti kõige tugevamini kannab. Kui Hiiumaal või Saaremaal leitakse, et kohalik identiteet on kõige tugevamini kantud just hiidlase või saarlase identiteedina ja et kõige parem on kohalikku elu korraldada just nimelt ühe kohaliku omavalitsuse kaudu, siis keskvalitsusel ei ole siin kommenteerida midagi. See on kohaliku omavalitsuse otsus ja keskvalitsus peab seda austama.
Euroopa kogemusi üldistades võib küll öelda, et traditsioonid on riikides erinevad. Paljudes riikides on kohalikud omavalitsused võrreldes meie omadega nii territooriumilt kui ka elanike arvult märgatavalt pisemad, aga kohalikud inimesed ei mõtle sugugi sellele, et võiks kohalikust demokraatiast loobuda. Ma olen siin teie ees kõneldes toonud näiteks San Marino, kus oli mingi aja seisuga 27 000 elanikku. Seal on üheksa kohalikku omavalitsust ja keegi ei räägi haldusterritoriaalsest reformist, mis võiks need pisikesed kohalikud omavalitsused San Marino Vabariigis ära kaotada. Nüüd on seal elanike arv suurem, aga kohalikke omavalitsusi endiselt niisama palju.
Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme järgmise küsimuse juurde. Küsija on Rainer Vakra, küsimus on majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile prügi põletamise ning Eesti jäätmekäitluse kohta. Palun!
Lugupeetud minister Parts! Eesti Energia Iru prügielektrijaam impordib kümnendiku prügist, mida on vaja jaama käigus hoidmiseks, Soomest ja Suurbritanniast. See tähendab, et Maarjamaale tuuakse laevadega aastas vähemalt 20 000 – 30 000 tonni prügi ja aetakse siin ahju. Selle koguse olmesodi tekitamiseks läheks näiteks nõmmekatel aega umbes neli aastat. Kui me sorteerimata prügi põletame, tekib iga ahju mineva tonni kohta pea 250 kilogrammi tuhka ja 25 kilogrammi ohtlikke jäätmeid. Seega iga neljanda Muuga sadamas lossitud suure kaubalaeva prügilast tegelikult ladestatakse tuhana Jõelähtme prügilasse. Kelle huvides ikkagi investeeriti 105 miljonit eurot ja miks rajati jäätmepõletustehas nii võimas, et kohalikku prügi ei jätku ja seda peab Eestisse välisriikidest juurde tooma?
Lõpuks ometi on mul võimalik asuda Eesti rahva ees härra Vakra valesid ümber lükkama! Esiteks, prügijaam rajati kõigi Eesti elanike huvides. Praegu võib öelda, et meil on võimalik lõpetada ära see rumalus, mida kujutab endast prügi matmine maa sisse, ja tänu Iru jaamale on prügi hinnad alanenud 50%. Kui võrrelda keskmist prügilat, kes võtab prügi vastu, ja prügijaama, siis prügi vastuvõtu tasus on 50%-ne vahe. Me oleme arvutanud tarbija võitu Tallinna ja Maardu piires – see on umbes 4 miljonit eurot.
Teiseks, prügisooja ja -elektri koostootmine on sama oluline, kui arvestada Tallinna soojatootjate konkurentsi. Me oleme kalkuleerinud, et selles mahus soojuse eest, mida prügijaam toodab, maksavad tarbijad umbes 3,5 miljonit eurot vähem. Võitjad on ka kõik need, kes peavad lugu Eesti loodusest.
Vale on väita, et see Eesti Energia jaam ületab Eesti prügivõimsuse. Praeguse seisuga – need näitajad on pluss-miinus 10 000 tonni – tekib Eestis prügi, mida võiks põletada, 300 000 tonni ringis. Eesti Energia jaama võimsus on 200 000 tonni. Eesti Energial on ka lepingud sõlmitud 200 000 tonni peale. Selleks, et Eesti Energia saaks pidevalt, ilma katkestamata toota soojust ja elektrit, peavad neil olema optsioonid juhuks, kui kohapealsed tarnijad ei suuda mingitel põhjustel lepinguid täita.
Ma usun, et see prügijaam mõjub muulgi viisil positiivselt. Eestis on olukord erinev. Mõnel pool veel ei viida omavalitsuste sõlmitud lepingute tõttu ja võib-olla mõne ettevõtja huvide tõttu – tõenäoliselt esindate teiegi kedagi neist – kogu prügi Iru jaama. Ma arvan, et see lõpeb varsti ära. Hindade vahe on nii suur, lausa 50%.
Katsume oma vastusega püsida kahe minuti sees! Palun, Rainer Vakra, esimene täpsustav küsimus!
Austatud minister! Tegelikult on selline prügiturism keskkonnahoiu mõttes ebamõistlik lahendus. Esiteks on prügi põletamine nn jäätmehierarhias vaid üks samm kõrgemal ladestamisest, aga ka majanduslikult ja energiasäästu mõttes on taaskasutamine ja sorteerimine 3–5 korda kasulikum kui selle tuim ahju ajamine. Juhin tähelepanu, et mis tahes põletamise korral on kõrvalproduktiks korstna kaudu välisõhku paiskuvad kasvuhoonegaasid. See, et nende kogus normidele vastab, ei tähenda seda, et looduskeskkond nende üle rõõmu tunneb. Ümbruskonna elanikud on sellele korduvalt tähelepanu juhtinud. Mul on teile ka küsimus. Kas Eesti riik ei peaks jäätmekäitluses rohkem tähelepanu pöörama keskkonnahoiule, sorteerimisele, taaskasutamisele ja muutma oma jäätmete ahju ajamise poliitikat?
Kindlasti peaks seda kõike kogu aeg tegema. Aga teie väide on ju, et kõige parem on prügi prügilasse maha matta ja tarbija maksab selle eest 50% rohkem kui praeguste hindade korral. See on täielik rumalus. Ma imestan, et me 20 aasta jooksul ei ole suutnud vabaneda mõtteviisist, millest Põhjamaad, keda me eeskujuks seame, on ammu vabanenud. Seal ei maeta prügi maha, prügi tõesti taaskasutatakse. Loomulikult on ideaal püüda selle poole, et taaskasutada prügi võimalikult suure lisandväärtusega. Seda tuleks teha. Aga see kõige tavalisem olmeprügi põletamine, tootes sellest soojust ja elektrit, on ka taaskasutamine.
Aitäh! Palun, Rainer Vakra, teine täpsustav küsimus!
Austatud minister! Vastupidi, ma kordan veel kord, et küsimus ei ole prügi mahamatmises, vaid selles, et prügi põletamine on vaid üks aste kõrgem. Tegelikult peaks Eesti riik tegelema sellega, kuidas prügi sorteerida, kuidas seda taaskasutada. Endiselt jääb mulle täiesti arusaamatuks, miks Eesti riik toetab rahaliselt välismaise prügi põletamist. Ma tean, et Eesti Energia retoorika on ikka olnud, et tegemist ei ole mitte jäätmete põletamise toetusega, vaid koostootmise toetusega. Kui siit sama loogika järgi edasi minna, siis võiks lõppkokkuvõttes öelda, et kui ka põlevkivist elektrit toota efektiivsel koostootmisrežiimil, võiks sinnagi maksta toetusi. Tegelikult oleks ju võimalik, kui see toetamine lõpetada, igal elektritarbijal säästa aastas ligi 10 eurot ehk vähendada ka kodukulusid. Lõppkokkuvõttes maksavad selle toetuse kinni ju kõik Eesti elektritarbijad. Miks peab Eesti riik ja maksumaksja mis tahes kujul või vormis toetama seda Soome ja Suurbritannia prügi põletamist, jättes pööramata tähelepanu keskkonnasõbralikule tegevusele ehk sorteerimisele ja taaskasutamisele?
See on vale, mis te räägite. Absoluutselt vale, härra Vakra! Ärge jumala eest oma valijatele sellist jama suust välja ajage! Mõni valija hakkab teid veel uskuma. Me ei maksa Soome prügi põletamisele mitte sentigi peale, vaid Soome prügitootja, juhul kui seda prügi tuuakse mingil põhjusel Eestisse – muide, ka Ragn-Sells on seda väikses ulatuses Eestisse toonud ja mõned firmad veel –, maksab meile ehk Eesti Energiale, kui tahate. Ja samamoodi maksab ta Kunda Nordic Tsemendile, kes mingis koguses prügi vajab, või ka Ragn-Sellsile. Niipidi käib see asi.
Koostootmistoetus ei sõltu üldse sellest, mis on kütus. Koostootmise mõte, mis on meil seadusega määratletud, on see, et me kasutame primaarenergiat maksimaalselt ära. See on lõpuks kõigi tarbijate võit. Ilma koostootmistoetuseta ei tekiks ühtegi elektrijaama, kus toodetakse koos soojust ja elektrit, olgu kütus mis tahes. Kui vaadata elektrijaamade ja soojuselektrijaamade maksumust, siis kui lihtsalt soojust toota, on investeerimismaksumus enamiku kütuste kasutamisel kolm korda väiksem kui siis, kui toota koos soojust ja elektrit. Tootes neid koos, on see aga märksa efektiivsem keskkonna seisukohalt ja lõpuks ka inimestele hinna seisukohalt. See on asja majanduslik mõte.
Aitäh! Palun kohapeal registreeritud küsimus, Lembit Kaljuvee!
Hea minister! Olen selle prügijaama peale väga palju mõelnud ja mitmete spetsialistidega rääkinud. Ma ei ole veendunud, et see prügijaam on meile paras. Enamik spetsialiste arvab, et see on Eesti jaoks liiga suur, et nii palju meil prügi põletada ei oleks vaja. Teistpidi ma toetan siin Vakrat selles, et meie tarbijad ju maksavad taastuvenergia tasu ja kui Soome prügi siia tuleb, siis nad doteerivad Soome prügi põletamist meie jaamas.
Härra Kaljuvee! Teilt ma ootaks siiski asja tuuma mõistmist. Koostootmise toetuse puhul, kui kütusena kasutatakse Eesti turvast või muide ka Venemaa gaasi, siis selleks, et see primaarenergia raisku ei läheks, et me ei kütaks õhku, vaid saaksime sellest elektrit, tuleks motiveerida investeerima. See ei sõltu kütusest.
Mis puutub selle jaama suurusse, siis loen uuesti ette asjaomased arvud. Usun küll, et minu keskkonnaministrist kolleeg jälgib prügiga seotud bilanssi paremini, aga veel kord: jaama võimsus on põletada aastas 200 000 tonni prügi. Prügi, mis Eestis tegelikult tekib, mida sobiks seal põletada ja mida on üsna raske mingil muul otstarbel taaskasutada, on 300 000 tonni. Ikkagi veel 100 000 tonni läheb kallimatesse prügilatesse. Kes maksab kallima prügila kinni? Eesti inimene! Paneme ükskord inimese kõige keskele ja hakkame muretsema inimese elu pärast, tema rahakoti pärast, toimetuleku pärast, nii nagu meie üritame seda teha! Ärge töötage sellele vastu, lugupeetud opositsionäär!
Suur tänu! Rohkem kohapeal registreeritud küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise ja lõpetan ka tänase infotunni. Suur tänu valitsusliikmetele vastamise eest! Asume valmistuma istungi alguseks.
